Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on infotund (B7-0552/2010).

Komisjonile esitatakse järgmised küsimused.

Esimene osa

Küsimus nr 18, mille esitas Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (H-0482/10)

Teema: Basel IIIe kriteeriumid ja Euroopa pangad

12. septembril 2010 teatas Baseli komitee uutest kriteeriumitest, mille eesmärgiks on suurendada finantssüsteemi stabiilsust⁽¹⁾. Eelkõige näevad need kriteeriumid ette lihtaktsiate ja riskiga kaalutud varade osakaalu suurendamist.

Kas komisjon võiks eespool toodut arvesse võttes vastata järgmistele küsimustele: Kas komisjoni hinnangul on Basel III vajalik hiljutise finantskriisi tõttu või on see mõeldud struktuuriliste nõrkuste kõrvaldamiseks, mis Basel II alusel võimalik polnud? Millist mõju avaldab Basel III Euroopa pankade likviidsuse tagamisele turul? Kas komisjoni arvates kiirendab Basel III pankade ühinemisi? Kas komisjoni hinnangul ei aseta Basel III väikseid panku suurte panganduskontsernide suhtes veel palju ebasoodsamasse olukorda? Kas neid kriteeriume tuleks arutada laiemalt G20 raames, et rajada maailmaturul finantssektoris alus ausamaks konkurentsiks?

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Tere õhtust kõigile siinviibijatele! Saabusin äsja Luksemburgist majandus- ja rahandusministrite nõukogu kohtumiselt, austatud juhataja, kus jõuti riskifonde ja erakapitali puudutava direktiivi ettepaneku suhtes üksmeelsele kokkuleppele.

Mainin seda siin parlamendi ees seetõttu, et see dokumendi projekt, mis jääb projektiks, kuni te selle üle siin arutlenud olete, valmis suurelt osalt just tänu Euroopa Parlamendi tööle, mida tegi teie raportöör Jean-Paul Gauzès. See valmis ka tänu paljudele esitatud muudatusettepanekutele, mis kaasati samuti ministrite nõukogu lõpphääletusele, ning eriti tänu ettepanekutele, mis puudutasid finantsjärelevalve paketti, millesse Euroopa Parlament samuti palju panustas.

Loomulikult töötame nüüd parlamendiga koos, et riskifondide ja erakapitali reguleerimist puudutav kokkulepe kinnitada. Sellega peab sektor esimest korda alluma reguleerimisele Euroopa tasandilt. Soovin tänada teid juba nüüd teie toetuse eest selle direktiivi ettepaneku valmimisel!

Rodi Kratsa-Tsagaropoulou küsimus puudutas Baselis toimuvaid läbirääkimisi, mis käsitlevad just äsja mainitud reguleerimise teemat. Panganduse ümberkorraldamine on väga tähtis teema ja tunnustan veel kord parlamendi pühendumust, mida oli näha Othmar Karase suurepärasest tööst, millest me kahe nädala eest rääkisime! Teil palutakse avaldada oma arvamust 4. kapitalinõuete direktiivi kohta, mis esitatakse 2011. aasta kevadel kokkuleppe Basel III rakendamiseks Euroopas.

Head kolleegid, oleks liiga pehmelt öeldud, et aset leidis enneolematu finantskriis, mis ei ole veel möödas. Rahvusvahelise rahandusfondi andmetel ulatus kriisist tulenev kahjum pangandussektoris 2010. aasta lõpus 2300 miljardi euroni. Euroopa pankade kahjum moodustas sellest poole. Kriis, mis sai alguse finantssektorist, põhjustas Euroopas tõsise majanduslanguse. Ainuüksi sel aastal langes Euroopa SKP 5,7% ehk siis 700 miljardit eurot.

Peame taastama pangandussektori usaldusväärsuse ja stabiilsuse ning tagama, et laenud toetaksid ka edaspidi reaalmajandust, ettevõtlust, tööhõivet ja majanduskasvu edasi. Euroopa Liit ja liikmesriigid võtsid kasutusele enneolematud hädaabimeetmed, mida rahastati veel mõne aja eest maksumaksjate rahaga. Sellega kiitis komisjon heaks riigiabi 4100 miljardi euro ulatuses, mis moodustas 35% Euroopa SKPst. Koos eelarvepoliitikaga, mille eesmärk oli teha lõpp majanduslangusele Euroopas, on need tugimeetmed puudujääki ja riigivõlga suurendanud.

Head kolleegid, meie kodanikud – maksumaksjad – maksid juba ühe korra. Kas nad peavad ka teist korda maksma? Ma ei arva nii ning loodan, et nad ei peagi seda tegema, sest see ei oleks aus. Meie poliitikaks on ettenägelikkus, sest ennetamine on alati odavam kui ravimine. Peame vältima selle kriisi ja selle laastavate tagajärgede teistkordset esinemist. Basel III määruste kasutuselevõtmise eesmärk Euroopas ongi just selle ettenägelikkuse ja ennetamise ülekandmine meie konservatiivsesse poliitikasse.

Samamoodi tahame anda Euroopale ennetava raamistiku panganduskriiside lahendamiseks ning ka see põhineb parlamendi seisukohtadel. Eriti pean siinkohal silmas Elisa Ferreira tööd.

Oma 2009. aasta 2. aprillil tehtud otsusega andis G20 Baseli pangajärelevalve komiteele vastutuse Basel II määruste põhjaliku täiendamise eest seal, kus vaja, et tugevdada pankade usaldusväärsust ja suurendada finantsstabiilsust. ELi juhid toetasid seda eesmärki omalt poolt 2009. aasta 19. ja 20. märtsil. Basel III määrused koostasid Baseli pangajärelevalve komitee eksperdid, kes tulid 27 suurema rahvusvahelise pangaturu reguleerivatest ja järelvelvet teostavatest ametiasutustest. Komisjon osales selles protsessis aktiivselt kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide nimel.

Meie komisjoni ja Baseli pangajärelevalve komitee analüüs näitab, et uued määrused tugevdavad finantsstabiilsust, piiravad hooajalisuse pooldamist ning annavad suurt majanduslikku ja sotsiaalset kasu suurele hulgale sidusrühmadele, kuna need vähendavad eeldatavasti panganduskriiside ning nendega kaasnevate riskide esinemistihedust. Eriti saavad sellest reformist kasu laenuvõtjad, ettevõtjad ja eraisikud, kuid ka laenuandjad, valitsused, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning meie kodanikud üldiselt.

Kuna uued määrused võetakse kasutusele järkjärguliselt ja samuti keskpankade presidentide ja järelevalveasutuste juhtide rühma 12. septembril 2010 teatavaks tehtud üleminekuklauslite tõttu ilmnevad need eelised paraku alles aja jooksul.

Sama kehtib ka likviidsusnõuete kohta. Likviidsust puudutavaid määrusi vaadeldakse kuni 2015. aastani. Rodi Kratsa-Tsagaropoulou küsis, kas uued eeskirjad kiirendavad pankade ühinemisi. See ei ole reformi eesmärk, aga kui mõned pangad ei suuda uusi määrusi õigeaegselt täita ning peavad seetõttu oma konkurendiga või isegi partneritega ühinema, siis suurendaks see nende hoiustajate ja laenuandjate turvalisust ning ka finantsstabiilsust.

Mõistan ka teie muret selle üle, et uued määrused võivad panna väikseid panku ebasoodsamasse olukorda. Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee teostatud kvantitatiivne uuring Basel III mõju kohta pangandussektorile näitas, et uued määrused avaldavad väikestele pankadele palju vähem mõju kui 50 suuremale Euroopa Liidu panganduskontsernile, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou. Peamiselt on selle põhjuseks väikeste pankade suurem algkapitali tase ja nende lihtsam ärimudel.

Viimaks on komisjoni jaoks väga tähtis ka ausa konkurentsi tagamine rahvusvahelisel tasandil. Hetkel ei ole minu arvates soovitatav, et G20 algataks järgmise suure arutelu Basel III raames määratletud määruste üle, sest need valmisid pikkade ja tasakaalustatud läbirääkimiste tulemusel. Teisest küljest on G20 poliitiline juhtimine ja finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu vahendid, millega Euroopa saab tagada, et kõik hakkaksid Baseli kokkulepet nõuetekohaselt ja õigeaegselt rakendama. Selline on mu vastus teie väga tähtsale küsimusele.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Olen nõus, et volinik Barnier andis väga põhjaliku vastuse. Ta käsitles igat küsimust, mida komisjon just alati ei tee. Kui lubate, lugupeetud volinik, siis küsiksin teilt lisaküsimuse pankade likviidsuse kohta Basel III raames. Kas teie arvates ei mõjuta Basel III vahetult likviidsust, sest turg kannatab juba puuduva likviidsuse all ja meetmeid hakatakse rakendama järkjärguliselt? Miks arvab komisjon, et see ei mõjuta likviidsust ajal, mil turg seda nii väga vajab?

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Volinik Barnier, mind huvitab väga, millist mõju avaldab Basel II USA turule, kus paljud – sajad – väikesed pangad on läinud pankrotti. Milline on olnud mõju suurtele pankadele? Milline on Basel III olukord USAs? Kas seda rakendatakse USAs samal ajal kui Euroopas või rakendab USA selle enne meid? Milline on Basel II ja Basel III rakendamise ajakava USAs?

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Lugupeetud volinik! Tänan teid selle teabe eest! See on tähtis, sest näitab Euroopa ja pankade finantsolukorda, millega Euroopa Komisjon päevast päeva tegeleb. Õnneks on praegusel juhul märgata teatud arengut paremuse poole. Mul on teile väga lühike küsimus. Ütlesite, et 2011. aasta kevadel esitab Euroopa Komisjon uued ettepanekud. Kas võiksite öelda paar sõna nende ettepanekute olulisemate tunnuste kohta?

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Rodi Kratsa-Tsagaropoulou esitas küsimuse likviidsuse kohta. Kordan, et finantskriis on näidanud, et liigse likviidsusega pangad on hoidunud laenamisest pankadevahelisel turul, sest olemasoleva likviidsuse on nad kogunud arukalt oma enda potentsiaalsete vajaduste jaoks. Selle probleemi on muutnud tõsisemaks ka puuduv arusaamine teiste institutsioonide finantsstabiilsusest. Minu arvates aitavad uued likviidsusnõuded lahendada turgude ebapiisava likviidsuse küsimuse, parandades riskijuhtimist pankade likviidsuse puhul ning tugevdades sularahareserve.

Baseli pangajärelevalve komitee üleminekumeetmed näevad ette, et uus likviidsusmäär muutub kohustuslikuks alles alates 2015. aastast, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou. Minu arvates peaks sellest piisama, et pangad hakkaksid neid nõudeid täitma. See peaks piirama ka soovimatut mõju turule üleminekuperioodi kestel.

Paul Rübig, esitasite küsimuse Basel II kohta. Tuletan meile kõigile meelde, et Ameerika Ühendriikides, mida te silmas pidasite, ei ole Basel II veel rakendatud, muide ka Basel 2,5 mitte. Oma esimesel visiidil Ameerika Ühendriikidesse 2010. aasta 9. ja 10. mail sõlmisin kokkuleppe või pigem saavutasin üksmeele USA riigikassa sekretäriga – kellega me järgmisel nädalal taas kohtume – tagamaks, et Ameerika Ühendriigid rakendavad Basel 2,5 2011. aasta keskel.

Teie küsimus, Paul Rübig, on väga tähtis, sest nii saame kinnitada, et meil on rahvusvahelised kohustused. Ameeriklased mängisid Baseli standardite koostamises tähtsat rolli. Nad on protsessiga tihedalt seotud ja oleks mõistetamatu ... lubage ma ütlen seda veidi positiivsemalt. Oleks üpris tavaline, et neid ühiseid otsuseid hakatakse ka ühiselt ja paralleelselt rakendama. See parallelism Ameerika Ühendriikidega on mulle väga tähtis ja ma kavatsen seda paari päeva pärast oma teisel visiidil veel rõhutada.

Mis puudutab Basel III mõju suurtele ja väikestele pankadele, siis üldiselt teostame hoolikalt ja improviseerimata mikro- ja makromajanduslikke mõju-uuringuid. Ma kasutan kõiki pandlikkuse varusid, et töötada välja häid meetmeid ja teha võimalikult hästi läbimõeldud otsuseid.

Janusz Władysław Zemke esitas küsimuse ajakava kohta. 2011. aasta kevadel koostame õigusaktide tekstid, milleks on direktiivi ettepanek nimega kapitalinõuete direktiiv 4 (CRD 4). Pärast seda, kui on tehtud Baseli meetmete mõju-uuringud ja mõjuhinnangud, mikro- ja makromajanduslik mõju-uuring ning hinnatud muid meetmeid, mis on minu arvates tähtsad ja millest ma ennist rääkisin ning mis hõlmavad välimist või sisemist järelevalvet, rakendatakse direktiiviga nõuetekohane pankade riskiennetamise süsteem, millele järgneb Atlandi-ülene hindamine.

Põhjaliku töö tegemiseks kulub mul paar kuud. Pean kuulama parlamenti ja finantsteenuste sidusrühmasid, astuma õiged sammud ja tegema head ettepanekud. Kõik see toimub 2011. aasta kevadel kapitalinõuete direktiiviga CRD 4 ja nende õigusaktide tekstidega.

  Juhataja. – Küsimus nr 19, mille esitas Enrique Guerrero Salom (H-0484/10)

Teema: ELi-Aafrika tippkohtumine / toiduga kindlustatus

16. oktoobril 2009. aastal tähistati ülemaailmset toidupäeva. Hiljuti märkis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, et olukord on endiselt vastuvõetamatu, kuigi maailmas kroonilist nälga kannatavate inimeste arv on veidi vähenenud (925 miljonit inimest sel aastal võrreldes 1023 miljoniga 2009. aastal). Toiduga kindlustamatus, eelkõige Sahara-taguses Aafrikas, seab ohtu aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamise. Järgmise ELi-Aafrika tippkohtumise eel (Tripolis 29. ja 30. novembril) nõuavad paljud osalejad, et strateegilise partnerlusega pöörataks suuremat tähelepanu toiduga kindlustatusele, sealhulgas toidu kättesaadavuse, infrastruktuuri, maaomandi ja kliimamuutustega kohanemise küsimustele. Kas komisjon peab vajalikuks sõlmida ELi-Aafrika ühisstrateegia raames uus eraldi partnerlus toiduga kindlustatuse valdkonnas? Kas olemasolevate partnerluste raames kavatsetakse tõhustada ja kooskõlastada asjakohaseid horisontaalküsimusi, et saavutada Aafrikas toiduga kindlustatus?

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. – Austatud juhataja! See küsimus puudutab väga tähtsaid probleeme. Arengukoostöö peaeesmärk on anda igale kodanikule juurdepääs täisväärtuslikule toidule. Seetõttu on nälga kannatavate inimeste osakaalu vähendamine pooleni õigusega esimene aastatuhande arengueesmärk, mille ülemaailmne kogukond 2015. aastaks saavutada lubas.

Toiduga kindlustatus jääb oluliseks prioriteediks ka Euroopa Liidu ja Aafrika suhetes. Aafrikas on paljud riigid aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamisega maha jäänud. Üle 70% Aafrika elanikkonnast elab maapiirkondades ning väiketalunikud toodavad ligikaudu 90% põllumajanduslikust toodangust.

Toiduga kindlustatus oli juba esimese ELi-Aafrika ühise tegevuskava prioriteet aastatuhande arengueesmärkide raames. Teeme ettepaneku säilitada seda prioriteetse valdkonnana ka järgmises tegevuskavas, mis on hetkel koostamisel.

Kanname hoolt ka selle eest, et järgmises tegevuskavas antaks vajalik tähtsus ka sektoriülestele aspektidele, mis on vahetult seotud toiduga kindlustatusega, nagu teadusuuringud, kaubandus ja piirkondlik integratsioon.

Euroopa Liidu keskendumine toiduga kindlustatusele käib käsikäes tähtsusega, mille Aafrika juhid on ise põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele andnud.

Laiahaardeline Aafrika põllumajandusarengu programm on valdkonnas ühine tegevusraamistik ning me toetame seda jätkuvalt.

Siinjuures tahaksin öelda, et minu arvates on meil hetkel piisavalt mehhanisme täisväärtusliku toiduga varustatuse tagamiseks ja et uue spetsiifilise partnerluse loomine toiduga kindlustatuse valdkonnas ELi-Aafrika ühisstrateegia raames ei ole vajalik.

Nagu ma ütlesin, on see dimensioon kaetud muu hulgas ka ühise tegevuskavaga aastatuhande arengueesmärkide raames.

  Enrique Guerrero Salom (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Tänan teid vastuse eest, volinik! Sellest on Euroopa Liidu ja Aafrika tippkohtumise raames palju kasu.

Soovin küsida, kas saaksite anda meile lisateavet selle kohta, millised arutelud leidsid aset aastatuhande arengueesmärke puudutanud kõrgetasemelisel toiduga kindlustatuse teemalisel kohtumisel New Yorgis ja kas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maailma toiduga kindlustamise komitee sai vajaliku stiimuli, et kooskõlastada ülemaailmsed pingutused võitluseks näljaga.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Komisjon lõi haavatavate riikide jaoks mehhanismi Reflex umbes aasta tagasi, 2009. aasta augustis, ning eraldas 500 miljonit eurot võitluseks ülemaailmse majanduskriisi mõjudega haavatavatele Aafrika riikidele 2009.–2010. aasta jooksul.

Kas komisjon on programmi hinnanud, et määrata, kas see raha sai hästi ära kasutatud? Tuletan täiskogule meelde, et see programm on nähtud ette väiketalupidajatele, kellele antakse väetist ja külviseemet, et nad saaksid oma väiketalu tootlikkust pikemas perspektiivis suurendada ning saavutada keskpikas perspektiivis toiduga kindlustatuse.

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Üle kõige näitavad meie lugupeetud kolleegi Enrique Guerrero Salomi andmed, et Saharast lõunasse jäävate Aafrika riikide 829 miljonist elanikust nälgib umbes 240 miljonit ehk siis 30% elanikkonnast. Kui me aga teame, et toidu- ja põllumajandustootmine kasvas 20. sajandi teisel poolele 2,6 korda, siis on selge, et see arenes 50 aasta jooksul rohkem kui sellele eelneva 10 000 aasta jooksul.

Sellega arvestades on minu arvates vastutustundetu jätkata näiteks Burkina Fasos puuvilla kui põhisaaduse kasvatamisega, kui 49% elanikkonnast nälgib. Lugupeetud volinik, kas arengupoliitika prioriteetides ei peaks saama keskseks taas toidu tootmine?

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. – Paar sõna aastatuhande arengueesmärke puudutava tippkohtumise kohta. Arvan, et tippkohtumise põhitulemuseks on arenenud ja arenevate riikide selge üksmeel, et aastatuhande arengueesmärgid ja ennekõike esimene aastatuhande arengueesmärk ehk vaesuse vähendamine pooleni ning toiduga kindlustatuse tugevdamine tuleb saavutada 2015. aastaks. On üliselge, et peame aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks kohe paljusid meetmeid kasutama.

Vastuseks Georgios Papanikolaou küsimusele ütlen, et põhimõtteliselt on meil kaks mehhanismi. Reflex on suunatud peamiselt kriisis olevatele riikidele. Eraldasime ka miljard eurot rahastamisvahendile kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades, et aidata väiketalupidajaid. See annab kindlasti palju tulemusi toidukriisile vastamiseks. Paljudes riikides on toiduga varustatuse olukord paranenud. Probleem seisneb selles, et toiduga kindlustatus on ühekordselt kasutatav meede, mis tähendab, et me aitame kriisi ajal.

Sellega jõuame Marc Tarabella küsimuse juurde. Toiduga kindlustatus on kindlasti üks valdkond, mille kohta teen rohelises raamatus ettepaneku. Euroopa Liit peab sellele valdkonnale erilist tähelepanu pöörama, eriti arvestades väga heade kogemustega, mille saime rahastamisvahendiga kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades. Teame, mida on vaja teha. Peame igal juhul pürgima tootliku majanduskasvu saavutamise poole, mille aluseks on ka Aafrikas ikka veel valdavalt kasutuses olevad põllumajandusstruktuurid.

Teine osa

  Juhataja. – Küsimus nr 20, mille esitas Marc Tarabella (H-0453/10)

Teema: Lennu- ja rongireisijate õiguste jõustamise järelevalve

Kõikidele Euroopa Liidu lennu- ja rongireisijatele on vastavalt määrustele (EÜ) nr 261/2004⁽²⁾ ja 1371/2007⁽³⁾ antud väga olulised üldkehtivad põhiõigused. Nende määruste kohaldamise järelevalve delegeeris iga liikmesriik sõltumatule asutusele.

Kuidas kavatseb komisjon tagada, eriti kui arvestada, et pärast Islandi vulkaanipurset tegeleti lennureisijate olukorra lahendamisega mõnikord korrapäratul viisil, et kontrolliasutused kohaldavad määruseid ühtsel viisil ja omavad kiireks reageerimiseks piisavalt vahendeid?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Nagu lugupeetud parlamendiliige juba mainis, annavad määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste kohta ja määrus (EÜ) nr 261/2004 lennureisijate õiguste kohta – ning lisaksin ka määruse (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul – meie kodanikele mõned minimaalsed ühised õigused rongiga või lennukiga reisides.

Nende määruste kohaldamise järelevalve peavad tagama liikmesriikides määratud riiklikud täitevasutused. Need asutused peavad võtma kasutusele kõik põhjendatud meetmeid, mis on vajalikud reisijate õiguste kaitse tagamiseks. Komisjoni ülesanne on pidevat järelevalvet teostades tagada, et kõik liikmesriigid ELi õigust nõuetekohaselt rakendavad ja jõustavad.

Riiklikel täitevasutustel ei ole ainult määruste alusel õiguslikku aruandmise kohustust. Nad annavad komisjonile aru, lähtudes lojaalse koostöö üldpõhimõttest liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel, mis on sätestatud aluslepingus.

Vulkaanituhast põhjustatud kriisi puhul reageeris komisjon kiiresti ning tegi kõik võimaliku tagamaks, et vastavalt 4. mail 2010 toimunud nõukogu erakorralisel istungil tehtud järeldustele kohaldatakse ja jõustatakse lennureisijate ohutust puudutavaid eeskirju igal pool ELis ühtlustatult. Selle eesmärgi saavutamiseks koostas ja leppis komisjon riiklike ametiasutustega kokku ametlikud tõlgendussuunised ning oli tihedas kontaktis nii nende ametiasutuste kui ka kõikide sidusrühmadega.

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Lugupeetud volinik! Kindlasti nõustute, et lennu-, rongi- ja hiljuti ka laevareisijate õigusi käsitlevate määruste vastuvõtmine andis Euroopa kodanikele õiguse loota, et nad saavad lõpuks kiired rahalised lahendused viivituste, reiside tühistamiste ja muude tõsiste probleemide suhtes. Need kodanikud on veelgi enam pettunud, saades teada, et tuhanded kaebused on seni veel rahuldamata, näiteks Islandi vulkaanipurske puhul, mida mainisite.

Liikmesriigid ei ole tõepoolest taganud isegi toimivate ja tõhusate kontrolliasutuste olemasolu, mis nõuaksid ettevõtjatelt kõne all olevate määruste kohaldamist ning karistaksid neid selle nõude rikkumise puhul rahaliselt. Belgias ei ole näiteks majandusliku reguleerimise teenistus määranud veel ühtegi trahvi ühelegi lennuettevõtjale alates 1. veebruarist 2006, mis näitab, et praegu jäävad tarbijate probleemid lahendamata.

  Ádám Kósa (PPE). – (HU) Mul on lühike küsimus. Mis on teie arvamus eri transpordisektoritest ja nendevahelistest erinevustest reisijate õiguste kohaldamise alal? Soovin teada, kas volinikul või komisjonil on mingeid kavasid reisijate õiguste ja nende jõustamise ühtse kontrollimise kohta eri transpordisektorites?

  Justas Vincas Paleckis (S&D). – Vulkaanipurskest põhjustatud olukord näitas, et mõnedes Euroopa Liidu riikides, eriti uutes riikides puuduvad alternatiivid. Neil puudub raudteeühendus Lääne-Euroopaga, kaasa arvatud teie oma riigil, lugupeetud volinik, nagu ka minu riigil.

Kas see olukord kiirendas tööd Rail Baltica projektiga?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Esiteks, mis puudutab kogemusi vulkaanipurske ja reisijate õigustega, on meil üpris põhjalik ülevaade, mis näitab, et suuremalt jaolt tegutsesid lennuettevõtjad vastutustundlikult, reisijad käitusid ratsionaalselt ja mõistlikult ning suurem osa nendest probleemidest on lahendatud. Loomulikult on alati nõudeid ja probleeme, aga mitte keegi ei räägi lennuettevõtjate trahvimisest, kõne all on piisava kompensatsiooni saamine.

Nii palju, kui ma tean, tegeletakse nende nõuetega, mida eriti hästi ei rahuldatud. Me oleme kontaktis riiklike täitevasutustega, aga nad tegelevad sellega ja olukord ei ole üldsegi nii halb.

Vastuseks järgmisele küsimusele: jah, meie eesmärk on ühtlustada reisijate õigusi käsitlevad eeskirjad kõikide transpordiharude jaoks. 30. novembril toimub siin arutelu, kus arutame nõukoguga vaidlusi tekitava bussireisijate õiguste teema üle. Meil on juba olemas õigusakt rongireisijate õiguste kohta, kuid see ei ole nii põhjalik. Lennuettevõtjate puhul tahame samuti eeskirju ühtlustada.

Mis Rail Baltica projekti puutub, siis teen kõik minu võimuses oleva selle arendamiseks ning loodan, et teie ja kõigi teiste riikide koostööga tuleb sellest väga edukas projekt.

  Juhataja. – Küsimus nr 21, mille esitas Marian Harkin (H-0455/10)

Teema: Direktiiv 2002/15/EÜ

16. juunil 2010. aastal hääletati Euroopa Parlamendis selle poolt, et lükata tagasi Euroopa Komisjoni ettepanek autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta. Milline on praegune olukord seoses selle ettepanekuga?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Praegune olukord on selline, et pärast ettepaneku tagasilükkamist parlamendis otsustas komisjon selle 30. juunil 2010 tagasi võtta.

Kuna nüüd kohaldub direktiiv ka FIEdest autojuhtidele, peavad liikmesriigid näitama, kuidas nad oma õiguslikke kohustusi täidavad ja kuidas nad FIEdest autojuhtidele kohaldatavaid eeskirju jõustavad.

Komisjon palus liikmesriikidelt, et nad esitaksid teavet direktiivi ülevõtmise ja kohaldamise kohta FIEdest autojuhte silmas pidades. Kui vastused on meile esitatud ja kui neid on analüüsitud, otsustab komisjon vajalike meetmete üle.

  Marian Harkin (ALDE). – Tänan teid vastuse eest! Mul tekkis küsimus, kas teil on ettepanekuid või suuniseid, mida esitate liikmesriikidele selle kohta, kuidas nad peaksid FIEdest autojuhtide tööaega jälgima, eriti seda aega, mida nad oma sõidukite hooldamisele ja puhastamisele või tööga seotud dokumentide haldamisele pühendama peavad, sest see on minu arvates väga keeruline.

Samuti, kas kaalute ka sotsiomajanduslikku mõju autoomanikust juhtidele, arvestades sellega, et nende sõiduaeg nüüd oluliselt lüheneb?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Meil ei ole hetkel veel ideid selle kohta, kuidas sellised suunised koostada. Igal juhul on see väga keeruline teema ja arutame seda liikmesriikidega. Õiguslikult kehtivad nüüd direktiivis olevad sätted ning neist tuleb kinni pidada, kuid hetkel tegeleme suuniste üle järele mõtlemise ja vastuste analüüsimisega ning seejärel vaatame, mida teha saame.

  Juhataja. – Küsimus nr 22, mille esitas Georgios Koumoutsakos (H-0462/10)

Teema: Liiklusohutuse tegevusprogramm aastateks 2011–2020: koolibussidele ja nende juhtidele suunatud erimeetmed

Euroopa Liidus kaotab liiklusõnnetustes igal aastal elu ligi 35 000 ja saab vigastada 1 700 000 inimest. Veelgi murettekitavam on see, et 1100 liiklusohvrit Euroopa Liidus on lapsed (2008. a andmed). Kas komisjon võiks vastata järgmistele küsimustele, lähtudes oma „Euroopa liiklusohutuse tegevusprogrammist aastateks 2011–2020” ja tõsiasjast, et iga päev sõidavad miljonid lapsed koolibussiga kooli ja sealt tagasi koju?

Milliseid konkreetseid algatusi ja meetmeid kavatseb komisjon koostöös liikmesriikidega võtta, et tõhusamalt ennetada liiklusõnnetusi, mille ohvriteks on lapsed? Kas komisjon kavatseb vastu võtta rangemad ohutusstandardid ja kehtestada rangemad kvaliteedinõuded koolibussidena kasutatavate sõidukite ja seda tüüpi busside elukutseliste juhtide suhtes (nt paigaldades kõrgtehnoloogilise varustuse, kontrollides sagedamini juhtide kutseoskust, erialast töökogemust ja ka vaimset tervist psühholoogiliste testide abil)?

Küsimus nr 23, mille esitas Jim Higgins (H-0466/10)

Teema: Liiklusohutuseesmärgid ELis

Kas komisjonile valmistab muret, et aastane liiklussurmade koguarv ELis on jätkuvalt vastuvõetamatult suur – 2009. aastal sai ELis liiklusõnnetustes hukka 35 000 inimest? Kas komisjonile valmistab muret, et täitmata jäi Euroopa liiklusohutuse tegevuskava eesmärk vähendada aastatel 2001–2010 liiklussurmade arvu 50 tuhandelt 25 tuhandele? Kas komisjon võiks kirjeldada, kuidas ta kavatseb tagada, et ELi liiklusohutuse muudetud tegevuskava aastateks 2011–2020 eesmärgid saavad täidetud?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Komisjon on nõus, et aastane liiklussurmade arv ELis on jätkuvalt vastuvõetamatult suur.

2009. aastal hukkus ELis liiklusõnnetustes 35 000 inimest, mis on väiksema linna elanikkond.

Sellegipoolest ei nõustu komisjon lugupeetud parlamendiliikme arvamusega, et kolmas Euroopa liiklusohutuse tegevuskava 2001.–2009. aastaks on läbi kukkunud. Ka esialgset eesmärki ei saavutatud. Tegevuskava tõttu toimus ulatuslik osapoolte mobiliseerimine. Selle perioodi jooksul päästeti Euroopa Liidus 78 000 elu ning kokku päästeti kaks miljonit ohvrit.

Lisaks nendele arvudele on kasu kannatuste ja isiklike ning peretragöödiate ärahoidmise poolest arvutamatu. Hiljuti vastu võetud poliitikasuunistes liiklusohutuse valdkonnas 2011.–2020. aastaks tegi komisjon ettepaneku jätkata eesmärgiga vähendada liiklussurmade arvu Euroopa Liidus pooleni, lähtudes 2010. aasta tulemustest.

Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tõhusamat ELi ja liikmesriikide liiklusohutuse poliitikat. Selleks on vaja tugevat poliitilist pühendumust kõikidelt liikmesriikidelt, eriti nendelt liikmesriikidelt, kus liiklusohutuse olukord on kehv. See poliitiline pühendumus peaks kajastuma põhjalike riiklike liiklusohutuse strateegiate väljatöötamises, mille aluseks on mujal edukaks osutunud tavad. Vaja on ka erilisi pingutusi, et vähendada liiklusõnnetuste arvu valdkondades, kus edusammud on olnud aeglased, nagu mootorratturite ohutus või liiklusohutus maapiirkondade teedel.

Tähtsat rolli mängivad ka uute tehnoloogiate väljatöötamine, ennekõike nn intelligentsed transpordisüsteemid.

Mis puudutab selliste liiklusõnnetuste ennetamist, kus kannatanuteks on lapsed, eriti õnnetused koolibussidega, siis tuleb esile tuua, et viimasel aastakümnel on tehtud märkimisväärseid edusamme ja alla 15aastaste laste surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arv on vähenenud 70%.

Sellegipoolest on komisjon täielikult teadlik, et lapsed kui eriti haavatavasse kategooriasse kuuluvad tarbijad vajavad eriti kõrget kaitse taset.

  Georgios Koumoutsakos (PPE). – (EL) Tänan teid vastuse eest, volinik! Küsin sellegipoolest küsimuse, lugupeetud volinik, sest iga päev sõidavad miljonid õpilased kooli ja koolist koju koolibussidena kasutatavates sõidukites. Me räägime sõna otseses mõttes Euroopa noortest. Usun seega, et peaksime kehtestama nendele sõidukitele rangemad ohutusstandardid ning rangemad ja tihedamad ülevaatused, et tagada nende standardite kohaldamine. Vaja on ka kontrollida rangemalt bussijuhtide kutseoskusi.

Minu arvates peaks komisjon mõtlema selleteemalise ettepaneku peale, lugupeetud volinik. Olen kindel, et Euroopa avalikkus võtaks selle väga hästi vastu, sest nagu ma ennist ütlesin, räägime väga haavatavast rühmast, mis puudutab kõikide Euroopa kodanike südant ja hinge.

  Jim Higgins (PPE). – (GA) Ma ei ole nõus, lugupeetud volinik, et kõik on rahuldav. Nagu tunnistati, hukkus 2009. aastal 35 000 inimest. Selle tulemuse andis Euroopa Liidu liiklusohutuse tegevusprogramm 2000.–2010. aastaks – liikluses hukkus 15 000 inimest rohkem kui komisjoni eesmärgis kirjas. Soovin teada, lugupeetud volinik, kas temal või komisjonil on plaane või uusi ideid olukorra parandamise kohta? Praegused pingutused ei toimi. Need ei toimi.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D). – (RO) 35 000 liiklusõnnetustes hukkunut on võrdne sellega, nagu kaoks igal aastal kõik ühe väiksema Euroopa linna elanikud, mis on minu arvates väga tõsine asi. Liiklusõnnetuste ohvritest on 57% jalakäijad, jalgratturid ja mootorratturid. Arvan, et koolides ei õpetata lastele selle kohta piisavalt, sest siin esitati ka küsimus koolilaste kohta. Seepärast küsin teilt, milliseid meetmeid komisjon kasutusele võtab, et harida neid, kes on liikluses kõige suuremas ohus.

  Marian Harkin (ALDE). – Mul on volinikule väga spetsiifiline küsimus koolibusside kohta. Kas komisjon kaaluks ettepanekut, et iga lapse jaoks peab olema üks istekoht ja et kõik alla 15aastased lapsed peavad kandma koolibussis turvavööd?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Kõigepealt bussid. Meil on ranged määrused busside, eriti koolibusside tehniliste standardite kohta. Ma ei ole kuulnud veel kindlaid kaebusi probleemide kohta, mis konkreetselt koolibusse puudutavad. Loomulikult jälgime olukorda ning viimase küsimuse juurde tulles teeme ettepaneku järgida rangelt järgmisi eeskirju: kõikidele lastele peavad olema kohad ja turvavöösid tuleb kanda. Siiski ei ole ma saanud liiklusohutuse valdkonnas veel teateid probleemide kohta koolibussidega.

30 000 inimest hukkus ja loomulikult on see väga kurb. Iga surmajuhtum on tragöödia, aga ma ei ole kindlasti nõus, et see liiklusohutuse tegevuskava on läbi kukkunud. Euroopas on liiklussurmade arv vähenenud 40%. Minu riigis on see arv 15 aastaga neli korda väiksemaks muutunud. Me liikusime samas suunas. Mis meie plaanidesse puutub, siis vahetult enne suvevaheaega võtsime vastu poliitikasuunised, mis moodustavad järgmise liiklusohutuse tegevuskava ja neil on sama eesmärk: vähendada liiklussurmade arvu pooleni.

Kirjeldatakse palju meetmeid, mis selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitavad, kaasa arvatud liikluses kõige haavatavamate inimeste koolitamine. Kõige haavatavamad on alati eakad, jalakäijad, jalgratturid ja mootorratturid, kes vajavad loomulikult erilist tähelepanu, sest mootorratturid on ainus kategooria, kus liiklussurmade arv on kasvanud. Kõikides teistes kategooriates on see vähenenud.

  Juhataja. – Küsimus nr 24, mille esitas Justas Vincas Paleckis (H-0464/10)

Teema: Liiga tihe liiklus Läänemerel

Rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon Maailma Looduse Fond (WWF) teatas augustis, et äritegevuse kasv Läänemerel 20 järgmise aasta vältel on Läänemerele tõsiseks ohuks. Mereliiklus, tööstustegevus avamerel ja turism enam kui kahekordistuvad. Eelduste kohaselt kasvab turismisektoris laevareisijate arv 5 miljonilt 20 miljonini. 2030. aastaks on laevade arv kasvanud 4000st 9000ni. Sellega seoses kasvab võrdeliselt keskkonnaõnnetuste oht. Praegu registreeritakse aastas enam kui 150 uut laeva. Võrreldes teiste meredega saastab õlireostus Läänemeres randu kiiremini. Läänemere vee uuenemiseks kulub 30 aastat.

Kuidas hindab komisjon ohtu, mida kujutab endast liiga tihe liiklus Läänemerel, ja milliseid meetmeid soovitab ta Läänemere-äärsetel liikmesriikidel võtta, et seda probleemi lahendada? Kas komisjon kiidab heaks Maailma Looduse Fondi ettepaneku piirata Läänemerel ärilist transporti?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Minu dokumentides on arvud arvatavasti veidi erinevad, aga loomulikult vastan hea meelega küsimusele, mille Justas Vincas Paleckis esitas.

Viimastel aastatel on meretransport Läänemerel kiire majanduskasvu tõttu märkimisväärselt kasvanud. Samas on Euroopa Liidus kasutusel üks maailma nüüdisaegsemaid õigusraamistikke mereohutuse valdkonnas. Kolmas mereohutuse pakett, mille parlament ja nõukogu 2009. aastal vastu võtsid, parandab oluliselt ELi laevaliikluse seire- ja teabesüsteemi. See katab Euroopat ümbritsevaid veekogusid ning sellega on kehtestatud ranged ülevaatused ELi sadamaid külastavatele laevadele, mida tuntakse kui sadamariigi kontrolli laevanduses. See sisaldab ka konkreetseid meetmeid Läänemere jaoks, nagu nõuded laevaliikluse ohutusele talvel ja kõrgemad standardid laevade jääklassi kohta.

Komisjon teeb tihedat koostööd kõikide ELi Balti riikidega, et tagada nende uute meetmete sujuv kohaldamine. Tehnilist toetust annab ka Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA). Kui õnnetus juhtuma peaks, on EMSA käsutuses alaliselt Läänemere piirkonnas reageerimisvalmis reostustõrjelaevad. Sellele lisanduvad veel Balti riikides juba kasutuses olevad reostustõrjemeetmed.

Komisjon on ka pidevas dialoogis Vene Föderatsiooniga, et tagada ohutuseeskirjade ühtne kohaldamine Läänemerel. Selles raamistikus on komisjon algatamas koos Venemaa administratsiooniga katseprojekti Läänemere laevaliikluse jälgimise kohta. Ohutus- ja julgeolekuküsimusi käsitleb ka hiljuti vastu võetud ELi Läänemere piirkonna strateegia.

Loomulikult soovin vastata ka huvitavale ettepanekule vähendada laevaliiklust Läänemeres, kuid igasugused piirangud laevaliiklusele enne selle kasutuselevõtmist tuleb hoolikalt läbi mõelda ja see peab olema kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga ning teiste rahvusvaheliste konventsioonidega. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon peab Läänemerd juba eriti tundlikuks piirkonnaks ning selle staatusega kaasnevad ka erilised nõuded laevaliiklusele, mille eesmärk on vähendada õnnetuste ohtu ja kaitsta merekeskkonda.

Soovin ka rõhutada, et meretransport on suhteliselt keskkonnasõbralik transpordiviis. Lisapiirangute kehtestamine ärilisele transpordile Läänemerel võib potentsiaalselt edendada muude vähem keskkonnasõbralike transpordiviiside kasutamist, mille tagajärg oleks heitkoguste suurenemine.

  Justas Vincas Paleckis (S&D). – Mul on hea meel, et volinik mainis koostööd Venemaaga. Kui rääkida laevade keskkonnastandardite parandamisest, siis millised riigid on teie arvates antud valdkonnas teistest ees ja millised riigid ei kuulu parimate sekka?

  Siim Kallas, komisjoni asepresident. – Eristamine on väga keeruline ja mul ei ole tõendeid selle kohta, et üks riik on parem kui mõni teine. Üldiselt suhtuvad kõik Läänemere riigid keskkonda ja meretransporti puudutavatesse küsimustesse väga tundlikult. Te teate, et Põhjamaad olid laevakütuse väävlisisalduse vähendamise kohta tehtud eriotsuse algatajad ja peamised eestvedajad ning seepärast ei ole mul mingeid tõendeid, mille alusel mõnda riiki teiste seast esile tõsta.

  Juhataja. – Lugupeetud volinik, te olete väga eeskujulik, sest teie vastused on täpsed, kasulikud ja lühikesed. Infotunnis on see igati kohane.

Küsimus nr 31, mille esitas Georgios Papastamkos (H-0461/10)

Teema: ÜPP pärast 2013. aastat: otsetoetuste jagamine

Euroopa Parlament, kelle arvates pindala kriteerium ei ole pärast 2013. aastat ÜPP raames otsetoetuste õiglase jagamise tagamiseks piisav lähtekoht, palus komisjonil pakkuda välja täiendavaid objektiivseid kriteeriume ja hinnata nende võimalikku mõju, võttes arvesse põllumajandussektori komplitseeritust ja liikmesriikidevahelisi erinevusi (Lyoni raport ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat).

Kas komisjon võiks nimetada, milliseid meetmeid on sellega seoses võetud? Milliseid otsetoetuste jagamise kriteeriumeid kaalutakse?

Küsimus nr 32, mille esitas Giovanni La Via (H-0481/10)

Teema: Pinnase erosiooni ennetusmeetmed 2013. aasta järgses ühises põllumajanduspoliitikas

Hüdrogeoloogilised probleemid põhjustavad üha enam loodusõnnetusi Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopas.

Euroopa Parlament rõhutab oma 5. mai 2010. aasta resolutsioonis ELi põllumajanduse ja kliimamuutuse kohta (2009/2157 (INI)), et „ühise põllumajanduspoliitika tulevases reformis” on oluline „mulla kaitse (tagades orgaanilise aine sisalduse) vee ja tuule põhjustatud erosiooni eest”.

Milliseid meetmeid kavatseb komisjon uues ühises põllumajanduspoliitikas võtta, et toetada pinnase erosiooni ennetavaid tegevusi?

Küsimus nr 33, mille esitas Nadezhda Neynsky (H-0487/10)

Teema: Ühise põllumajanduspoliitika uus raamistik aastateks 2014–2020

Kui Bulgaariale antavat toetust oluliselt ei suurendata, võib riigi põllumajandus kokku variseda. Probleem on eriti tõsine kriisi ajal. Praegu saavad Bulgaaria ja Rumeenia, 2007. aastal Euroopa Liiduga viimasena ühinenud kaks riiki, toetusi, mille suurus moodustab vaid 40% sellistele vanadele liikmesriikidele nagu Saksamaa, Prantsusmaa jt antud toetustest. Bulgaariale ja Rumeeniale antavad toetused tuleks vastavalt nende liitumislepingule ühtlustada teiste liikmesriikide omadega 2016. aastaks. Kas komisjon kavatseb kiirendada Bulgaariale antava toetuse suurendamist praegu arutlusel oleva ELi ühise põllumajanduspoliitika uues raamistikus aastateks 2014–2020? Ja kui kavatseb, siis kas muudetakse kriteeriume?

Küsimus nr 34, mille esitas Sandrine Bélier (H-0490/10)

Teema: Bioloogilise mitmekesisuse arvessevõtmine ÜPP reformis

Parlament tõdes oma 21. septembri 2010 vastu võetud raportis (P7_TA(2010)0325) selgelt, et ELi strateegia 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks ebaõnnestus. Järjest intensiivsem põllumajandustootmine, pestitsiidide ja väetiste järjest laialdasem kasutamine, põllumajandusmaade pidev suurenemine ja monokultuuride areng mõjutavad oluliselt põllumajanduse bioloogilist mitmekesisust ja selle olukord on murettekitav.

Me peame kiiresti tegutsema. Nagu raportis meelde tuletatakse, tuleb kindlasti võtta vastu sektoriülene lähenemine, sest meie looduskapitali kaitsmine ja taastamine ei ole ainult keskkonnapoliitika ülesanne. Nende küsimustega tuleb tegeleda kõigis ELi poliitikavaldkondades, meie viis kujundada põllumajanduse tulevikku on otsustav.

Põllumajandusliku mitmekesisuse säästlik kasutamine nõuab kindlat pühendumist ökoloogiliselt säästva tuleviku nimel. ÜPP reformi tuleb kasutada suundumuse muutmiseks ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ja taastamine kindlustamiseks. Bioloogilist mitmekesisust puudutavatel nõudmistel on selles muutuses põhiroll.

Võttes arvesse nende pingutuste ebaõnnestumist, mis tehti selleks, et peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, kas komisjon võiks öelda, millised kriteeriumid lisatakse ÜPPsse pärast 2013. aastat bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks? Kas oleks võimalik kasutada seda uut poliitikat põllumajanduse bioloogiline mitmekesisuse taastamiseks?

Küsimus nr 35, mille esitas Janusz Wojciechowski (H-0502/10)

Teema: Ühise põllumajanduspoliitika toetuste õiglane jaotamine

George Lyoni 8. juuli 2010. aasta raportis ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat nõuab Euroopa Parlament „ÜPP toetuste õiglast jaotamist ning rõhutab, et see peab olema õiglane nii uute kui ka vanade liikmesriikide põllumajandusettevõtjate suhtes”.

Milliseid meetmeid on komisjon võtnud ja milliseid lahendusi kavatseb komisjon välja pakkuda selleks, et täita nõue ÜPP toetuste õiglaseks jaotamiseks uute ja vanade liikmesriikide vahel?

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Vastan nüüd viiele küsimusele korraga, mis käsitlevad kõik ühist teemat.

Otsemaksete koguhulk Euroopa Liidu liikmesriikides peegeldab nende põllumajanduslikku tootmist ning keskmist abisaamise taset ajaloolise perioodi vältel. Kuna otsemaksete arvestamisel kasutati ajaloolisi viiteid, ei jagune see otsetoetus liikmesriikide, piirkondade või eri põllumajandusettevõtjate kategooriate vahel võrdselt.

EL-12 ehk siis 12 kõige uuemat ELi liikmesriiki on rahastamist järkjärguliselt kasutusele võtmas, mis tähendab, et nad rakendavad järkjärguliselt otsemaksete tegemist.

EL-10 liikmesriikides saavutavad otsemaksed 100% Euroopa Liidu tasemest 2013. aastaks. Kaks viimasena ühinenud liikmesriiki, Bulgaaria ja Rumeenia, keda koheldakse teistega võrdselt, alustasid 2007. aastal 25% nende maksete tasemest ja hakkavad rakendama otsemakseid järkjärguliselt 2016. aastast.

Sellegipoolest on kõikidel EL-12 liikmesriikidel, see tähendab kõigil uutel liikmesriikidel, võimalus täiendada ELi otsemakseid veel riiklike toetustega, lähtudes määruses ja ühinemislepingutes sätestatud piirmääradest.

Vastavalt sellele, mida nõukogu 2008. aastal ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) läbivaatamise ja 2003. aastal ÜPP reformi käigus nõudis, otsib komisjon võimalusi otsemaksete süsteemi arendamiseks, pöörates kõige enam tähelepanu liikmesriikide erinevate maksete tasemete küsimusele.

2013. aasta järgseks perioodiks analüüsib ja hindab komisjon eri võimalusi otsemaksete süsteemi ümberkorraldamiseks. Muudatused, mida on vaja teha otsemaksete süsteemis, täpsemalt vajalikud muudatused maksete jagunemises, et tagada liikmesriikide ja eri põllumajandusettevõtjate kategooriate ausam kohtlemine, on kesksel kohal ÜPP tulevikku käsitlevas arutelus. Sellegipoolest on ikka veel lahtisi küsimusi selle kohta, milliseid meetodeid ja kriteeriume kasutada, et toetust oleks võimalik võrdsemalt pakkuda. Üks tähtis küsimus, mis puudutab otsetoetuse jagunemist liikmesriikide vahel tulevikus, tähendab, et tuleb määrata, kuidas liikuda edasi praegusest olukorrast võrdsema jagunemise juurde tulevikus, vältides samal ajal suuri muutusi, millel võivad olla tõsised tagajärjed teatud piirkondade või teatud tootmissüsteemide jaoks.

2013. aasta järgses ÜPPs tuleb lahendada ka palju keskkonnaprobleeme, kaasa arvatud pinnase degradeerumine Euroopas, mis on hetkel tõsine probleem ja mida kliimamuutuse probleem omalt poolt veelgi tõsisemaks teeb.

Bioloogiline mitmekesisus on samuti tähtis prioriteet loodusvarade säästvaks haldamiseks Euroopa 2020. aasta strateegias. Olgugi et eesmärk vähendada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist 2010. aastaks jäi saavutamata, on tehtud märgatavaid edusamme ja ÜPP osalus selles on olnud suur.

Hetkel toetab ÜPP pinnase säästvat majandamist otsemaksetega, mis sõltuvad keskkonnanõuete järgimisest, eriti head põllumajanduse keskkonnameetmed pinnase erosiooni, pinnase orgaanilise ainese ja pinnase struktuuri jaoks. Samuti toetab ÜPP pinnase säästvat majandamist konkreetsete maaelu arendamise meetmetega, eriti maksetega põllumajanduse keskkonnameetmetele, mis lähevad kaugemale heades põllumajandus- ja keskkonnatingimuste nõuetes sätestatud põhitingimustest.

Lisaks, et tagada parem pinnasekasutus Euroopas ning aidata kaasa pinnase orgaanilise ainese säilimisele, esitas komisjon 2006. aastal ettepaneku pinnasekaitse raamdirektiivi kohta. Üks raamdirektiivi eesmärkidest on erosiooni põhjuste tuvastamine ning erosiooni ennetamine. Ettepanekus on arvestatud ka vahenditega, mida ÜPP selle eesmärgi saavutamiseks pakub.

Mis bioloogilist mitmekesisust puudutab, siis on ÜPPs viidatud keskkonna-, kaasa arvatud linnudirektiivi nõuetest kinnipidamisele, mille rikkumine toob kaasa trahvid. Nende trahvidega vähendatakse otsetoetust ning kärbitakse konkreetseid maaelu arendamise meetmeid, eriti makseid Natura 2000 piirkondadele ja samuti põllumajanduse keskkonnamakseid.

Kui rääkida ÜPPst pärast 2013. aastat, siis on komisjon teadlik lahendamist vajavate keskkonnaprobleemide suurusest ning analüüsib hetkel eri võimalusi, kuidas keskkonnaküsimusi paremini kõikide ÜPP vahenditega esimese ja teise samba raames integreerida. Koostamisel on mõjuhinnang, mis on vajalik õigusakti ettepanekute tegemiseks ÜPP jaoks pärast 2013. aastat ning ühise põllumajanduspoliitika tulevikust laiemat ülevaadet andev teatis saab koostatud 2010. aasta novembriks. Esitan selle teatise põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile 17. novembril.

  Georgios Papastamkos (PPE). – (EL) Lugupeetud volinik, olen kindel, et tunnustate põhjalikke erinevusi, mis esinevad liidu individuaalsete piirkondade ja liikmesriikide vahel põllumajandussektoris. Viitaksin muu hulgas põllumajandusettevõtete suurusele, struktuurile ja tüüpidele ning põllumajanduse panusele tööhõivesse ja majandusse ebasoodsas olukorras olevates ning keskkondlikult haavatavates piirkondades. Seepärast ei tohi me minu arvates määratleda pindalatoetust ühtlaselt, see tähendab Euroopa Liidu tasandil. Kas saate kinnitada, lugupeetud volinik, et otsetoetuse jagunemise jaoks kehtestatakse objektiivsed kriteeriumid?

  Giovanni La Via (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Olen tänulik volinikule vastuse eest pinnase erosiooni kohta, aga mul on talle veel üks lisaküsimus.

Arvestades asjaoluga, et Vahemere piirkonnas on oluline pinnase erosiooni põhjus paljas maa, mille põhjus on omakorda Vahemere riikide jaoks iseloomulikud metsatulekahjud, siis kas komisjon ei arva, et oleks aeg muuta seda, kuidas põllumajanduse keskkonnatoetusi arvutatakse, kehtestades täiendavad spetsiifilised toetused põllumajandusettevõtjatele, kes on nõus arendama ja kasutama keskkonnasõbralikke põllumajandusmeetmeid, mille eesmärk on ennetada tulekahjusid põllumajandusettevõtetes ja maapiirkondades?

  Nadezhda Neynsky (PPE). – (BG) Nagu mainisite, saavad Bulgaaria ja Rumeenia, mis olid viimased riigid, mis 2007. aastal Euroopa Liiduga ühinesid, hetkel vaevalt 40% sellest põllumajandustoetusest, mida saavad liikmesriigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja teised.

Märkisite, et toetuste ühtlustamine toimub alles 2016. aastal, mistõttu on nimetatud uued liikmesriigid kriisi ajal väga ebaausas olukorras. Tegelikult on seeläbi ohus põllumajandus ja suur osa põllumajanduses töötavast elanikkonnast. Kas te ei arva, et selle teguriga, see tähendab majandus- ja finantskriisiga, ei tuleks nende kahe liikmesriigi puhul arvestada?

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Vastuseks küsimusele, mille esitas Georgios Papastamkos, ütlen, et liikmesriikide, piirkondade ja põllumajandusettevõtjate kategooriate vahel on tõepoolest erinevusi. Seepärast olen mitmel juhul öelnud, et minu arvates ei ole kindlasummaline süsteem, kus kõikide nende kategooriate puhul makstakse hektari kohta kindel summa, hea lahendus.

Seepärast arvutasime toetused välja praeguse ajaloolise viitesüsteemi alusel, lähtudes 10, 15 ja 20 aasta tagustest tootmistasemetest. Soovime selle süsteemi kasutamisest loobuda ja võtta selle asemel kasutusele objektiivsed kriteeriumid. Sellegipoolest tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et tasakaal taastatakse järkjärguliselt ja säästvalt, et need, kellele need süsteemid takistuseks on, saavad neid muudatusi kokkuhoidlikult teha. Seepärast on mul tõepoolest kavas teha ettepanek objektiivsete kriteeriumide kohta, mis tuleb kombineerida mingil viisil lähtepositsiooniga, et tagada elluviidav üleminek.

Giovanni La Via, teie käsitletud küsimustega saab tõepoolest arvestada maaelu arendamise programmi põllumajanduse keskkonnameetmete teise samba kontekstis. Eesmärk on säilitada selliseid põllumajanduse keskkonnameetmeid, mis arvestavad teatud piirkondadele iseloomulike omadustega, ning piirkonda, millest rääkisite, mõjutab erosioon ja on võimalik, et teatud liiki põõsastik põhjustab seal tulekahjusid.

Liikmesriigid saavad määrusega, mille kohta me samuti 2013. aasta järgseks perioodiks ettepaneku teeme, võtta arvesse neid konkreetseid probleeme keskkonnameetmete kontekstis ning luua valdkonna jaoks konkreetne tugisüsteem. Seepärast usume, et paindlikkus on hea teatud eesmärgi ehk loodusvarade säästva haldamise saavutamiseks, et liikmesriigid saavad kasutada konkreetseid vahendeid selle teise samba kontekstis. Minu arvates saab kaasata selle küsimuse paindlikkusse, mida me liikmesriikidele pakkuda saame.

Rumeenia ja Bulgaaria kohta võin öelda, et nende liikmesriikide ühinemisläbirääkimistel oli aluslepinguga tagatud järkjärguline süsteem, teisisõnu süsteem otsetoetuste järkjärguliseks suurendamiseks. Ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamisel 2008. aastal ütlesime, et vaatame maksete tasakaalustamise küsimuse läbi 2013. aastale järgneva reformi käigus, kuid võimalik, et kiiremini. Arvan seetõttu, et peame sellele küsimusele tähelepanu pöörama ning leidma vajaduse korral asjakohase lahenduse eelarves selle protsessi kiirendamiseks.

  Juhataja. – Küsimus nr 36, mille esitas Karin Kadenbach (H-0476/10)

Teema: Ühine põllumajanduspoliitika ja nõuetele vastavus

Nõuetele vastavus on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) oluline element, mille alusel seotakse enamik ÜPP makseid kindlate eeskirjade järgimisega keskkonna, tervise ja loomade heaolu valdkonnas. Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 8/2008 on ära toodud järeldus, et ,,liikmesriigid ei täitnud oma kohustust rakendada mõjusaid kontrolli- ja sanktsioonisüsteeme. Selle tulemusel annab kontrollisüsteem ebapiisava kindluse põllumajandustootjate poolse nõuete järgimise kohta.” Aruandes on lisataks märgitud, et ,,liikmesriikide esitatud andmed kontrollide ja rikkumiste kohta ei ole olnud usaldusväärsed ja komisjonipoolne tulemuslikkuse järelvalve oli puudulik”.

Kas komisjon võiks teavitada parlamenti, mida on ette võetud selleks, et innustada liikmesriike nõuetele vastavust tõhusamalt rakendama ja jõustama? Kas selles vallas on olukord paranenud?

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Nagu oli rõhutatud Euroopa Kontrollikoja 2008. aasta aruandes, on komisjon vägagi teadlik sellest, et liikmesriikide nõuetele vastavust oleks võimalik parandada.

Soovin sellegipoolest rõhutada, et Euroopa Kontrollikoja aruanne katab kaheaasast perioodi, mis algab lühikest aega pärast heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste nõuete vastuvõtmist.

Alates 2005. aastast, kui nõuetele vastavust esimest korda rakendama hakati, on komisjon viinud ellu mitmed ideed eesmärgiga aidata liikmesriike ning tagada, et nad oma õiguslikke kohustusi täidavad. Komisjon pakub toetust, jagades laiaulatuslikku teavet nende teemade kohta ning korraldades arutelusid eri foorumites, kus neid konkreetseid küsimusi käsitletakse.

Asjaomases korralduskomitees toimusid läbirääkimised määruste üle ning kõige tehnilisemat laadi arutelud peeti ekspertide rühmas, mis tegeleb konkreetselt nõuetele vastavuse küsimustega. Mõnedel spetsialistidele mõeldud seminaridel peeti ka arutelusid järelevalvemeetmete üle.

Alates 2004. aastast on komisjon avaldanud liikmesriikidele korrapäraselt ka dokumente suunistega, et aidata neil oma riiklikke süsteeme kohandada. Komisjon jälgib liikmesriikide õiguslikke kohustusi liikmesriikides tehtavatest kontrollidest saadud teabe põhjal, mida liikmesriigid ise komisjonile esitavad. Kui kontrollide käigus tuvastatakse puudusi, mis põllumajandusfondi ohustada võivad, tehakse vastavad finantskorrektsioonid kõne all olevate liikmesriikide kulutustes. Nii toimiti minevikus ja vastavalt sellele on ka hetkel teatud arv menetlusi kasutusel.

Komisjon on veendunud, et kõik see on nõuetele vastavuse süsteemi toimimist märgatavalt parandanud, seda eriti pärast Euroopa Kontrollikoja 2007. aasta aruandes tehtud märkusi. Loomulikult jätkame pingutusi antud valdkonnas ja komisjon paneb erilist rõhku süsteemi tõhusale toimimisele, sest see on ühise põllumajanduspoliitika tähtis element.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Tänan volinikku väga põhjaliku vastuse eest! Mul on veel üks lühike küsimus nõuetele vastavuse ja bioloogilise mitmekesisuse kohta, millest täna samuti rääkisite. Arukas põllumajanduse elluviimine aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust ning peatada liikide kadumist. Sellekohase teadlikkuse suurendamine ei peaks aga olema ainult keskkonnavoliniku üleanne. Lugupeetud volinik, mu küsimus on konkreetselt teile suunatud. Mida kavatsete teha, et suurendada asjaomaste osapoolte teadlikkust bioloogilise mitmekesisuse ja sellega kaasnevate ökosüsteemi teenuste väärtuse kohta, pean silmas poliitiliste otsuste tegijaid, tarbijaid ning ennekõike põllumajandustootjaid.

  Mairead McGuinness (PPE). – Kui kehtiva nõuetele vastavuse süsteemiga on probleeme, siis kuidas saame käsitleda edasisi võimalikke probleeme, kui muudame rangemaks nõuded esimese samba keskkonna poolel, mida käsitleti lekkinud dokumendis ÜPP reformi kohta. Soovin vaid teada, mida te sellest arvate.

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Hetkel täheldan, et kõige tundlikumalt suhtuvad sellesse teemasse maksumaksjad, tarbijad ja valitsusvälised organisatsioonid, kes põllumajandustootjatelt väga palju nõuavad.

Arvan siiski, et peame andma ka põllumajandustootjatele vahendid oma pingutuste kohta teabe edastamiseks, kaasa arvatud tooteid müües. Läbivaatamisel olevas põllumajanduslikku päritolu toiduainete kvaliteedisüsteemis anname põllumajandustootjatele võimaluse kasutada oma tooteid paremini, et jagada teavet kogu tehtava töö ja elementide kohta, millega nad arvestama peavad, mille hulka kuuluvad ka bioloogilise mitmekesisuse küsimused. Ennekõike kehtib see eri põllumajanduslike tootmissüsteemide puhul, kuna nende mitmekesisus tähendab, et saame pöörata tähelepanu ka keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse küsimustele. Ühise põllumajanduspoliitika puhul pakuvad ka tootmissüsteemide mitmekesistamise toetamine ning samuti põllumajandustootjate, tootjate ja tarbijate vaheline otsene kontakt müüdavate toodete kaudu häid võimalusi, kuidas põllumajandustootjad saavad teavitada neid kõikidest nõuetest, mida nad täitma peavad.

Teistsugused meetodid on juba kasutusel. Sidemed põllumajandusliku tootmise ja maaturismi vahel on järjekordne võimalus, kuidas põllumajandustootjad saavad teavitada avalikkust sellest, kuidas nad oma tootmistegevuse käigus maad ja maastikku hoiavad. Usun, et põllumajandustootjad saavad kasutada kõiki neid vahendid, mis on olemas ühise põllumajanduspoliitika raamistikus ning mida edaspidi tugevdada saab, et oma pingutusi paremini edasi anda.

Vastan nüüd teisele küsimusele. Minu arvates ei erine eeskirjad ja määrused keskkonna või põllumajandustootjate tegevuse kohta, millega nad loodusvarade hea haldamise tagama peavad, majandus- ja sotsiaalküsimustest.

Meie eelseisvates ettepanekutes, millest me 17. novembril räägime, ei ole meil kavas juhtida tähelepanu majandus- ja sotsiaalküsimustelt ümber ainult keskkonnale, vaid integreerida keskkonnaküsimus paremini põllumajandustootjate mõttelaadiga, et saaksime edaspidi rääkida loodetavasti tõeliselt konkurentsivõimelisest põllumajandusest. Põllumajandustootjad peavad olema konkurentsivõimelised nii majanduslikust kui ka keskkondlikust vaatenurgast, see tähendab kasutatavate loodusvarade, nagu pinnas ja vesi, haldamise poolest. Samal ajal peavad nad arvestama ka sotsiaalsete aspektidega, mis on seotud töökohtade loomise või säilitamisega maakeskkonnas.

Võin teile kinnitada, et see, et me ühise põllumajanduspoliitika raames keskkondlikule aspektile või pigem loodusvarade heale haldamisele rohkem tähelepanu pöörame, ei tähenda, et me seame ohtu põllumajandustootjate võime olla sotsiaalseid aspekte arvesse võttes majanduslikult konkurentsivõimelised.

Kui dokument valmis on, saan tõestada seda teile konkreetsete näidete varal meie koostatud ettepanekutest.

  Juhataja. – Küsimus nr 37, mille esitas Nikolaos Chountis (H-0483/10)

Teema: Tagatisfond Kreeka põllumajandus- ja kalandusettevõtjatele

Kreeka maaelu arendamise ja toiduainete ministeerium teatas, et 2010. aasta septembris käivitati maapiirkondade väike- ja mikroettevõtjatele mõeldud tagatisfond (TEMPME), mis toimib samadel põhimõtetel nagu väikeste ja üliväikeste tööstus- ja äriettevõtete rahastamiseks loodud tagatisfond. Ministeeriumi teatel on fondi eesmärk anda põllumajandusettevõtjatele intressitoetusi ja pangatagatisi 100 miljoni euro ulatuses ja kalandusettevõtjatele 50 miljoni euro ulatuses. Kas komisjon, arvestades, et selline meede võimaldaks põllumajandus- ja kalandusettevõtjatel vähendada majanduslikult raskel ajal investeerimiskulusid ja kapitaliosalust, võiks vastata järgmistele küsimustele: Kas Kreeka valitsus on komisjoni ülalnimetatud algatusest teavitanud? a) Kui nii, siis kas komisjon kaasrahastab seda meedet? Millise summa ulatuses komisjon meedet rahastab? Millistele tingimustele peavad võimalikud abisaajad vastama? b) Kui ei, siis kas komisjoni hinnangul oleks mõistlik kaasata see meede riiklikku strateegilisse raamistikku? Kas komisjon kavatseb teha Kreeka valitsusele sellekohase ettepaneku?

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Kreeka 2007.–2013. aasta maaelu arengu programm, mida kaasrahastab Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, ei sisalda hetkel väikestele ja mikroettevõtjatele mõeldud tagatisfondi.

Kreeka ametiasutused ei ole esitanud Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadile taotlust selle kohta, et see tagatisfond programmi lisada.

Tähtis on rõhutada, et subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes teevad liikmesriigid vastavalt maaelu arengut käsitlevale määrusele ise ettepanekuid maaelu arendamise programmi meetmete sisu kohta.

Määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) artiklis 19 on kirjas, et maaelu arengu programmid võib vaadata uuesti läbi liikmesriikide taotlusel pärast riigisiseselt seirekomisjonilt heakskiidu saamist ning pärast läbivaatamist ja heakskiitmist komisjonis.

Mis Kreeka kalandussektorisse puutub, siis ei ole riiklikud ametiasutused teavitanud komisjoni oma kavatsusest luua uus vahend kalandussektoris tegutsevate väikeettevõtjate toetamiseks. Kreeka ametiasutuste andmetel hallatakse seda vahendit juba olemasoleva finantssüsteemi raames.

Kreeka ametiasutused teavitasid komisjoni ka oma kavatsusest kaasrahastada seda vahendit Kreeka kalandussektori 2007.–2013. aasta rakenduskava kaudu.

Arvestades sellega, et kalanduse rakenduskava raames on kavas võtta kasutusele finantsvahendeid, toetab komisjon selliste finantsvahendite loomist, et võtta rakenduskava jaoks kasutusele tähtsamaid meetmeid, tingimusel et need on kooskõlas seda teemat puudutavate õigusnormide ning eriti määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklitega 34 ja 37.

Sellele vahendile Euroopa Kalandusfondi kaudu eraldatava summa suurus saab olla kokku 35 miljonit eurot. Nimetatud rakenduskava seirekomisjon sätestab kriteeriumid nendest fondidest toetuse saaja valimiseks.

Kreeka ametiasutused on lõpetamas tegevuskava, mille juurde kuuluvad ka finantsvahendi toimimise tingimused. Komisjoni eelduste kohaselt hakkab nimetatud finantsvahend, mis saab kasu Euroopa Kalandusfondi kaasrahastamisest, tööle enne 2010. aasta lõppu.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud volinik, teie vastus oli väga põhjalik ja ma tänan teid! Mul on veel üks lisaküsimus. Kas Kreeka valitsus tegi konkreetselt sellise ettepaneku – te selgitasite küsimuse teatud aspekte – ja kas see, mida ütlesite – see tähendab, kas see hakkab kehtima 2010. aastast – sõltub sellest, kas Kreeka valitsus esitab oma taotluse õigeaegselt, et punkte, mida mainisite, oleks võimalik kaasrahastada?

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Täpsustan, et küsimusel oli kaks osa. Üks osa puudutas põllumajandussektorit ja põllumajandussektori väikeseid ja mikroettevõtjaid ning teine osa puudutas kalandussektorit.

Tahan öelda, et Kreeka ametiasutused ei ole esitanud taotlust sellise vahendi loomise kohta põllumajandussektori väikeste ja mikroettevõtjate jaoks, kuid nad on esitanud taotluse kalandussektori jaoks. Kreeka ametiasutuste taotluse alusel loodud vahend kalandussektori jaoks võib olla valmis juba 2010. aasta lõpuks. Mis põllumajandussektorisse puutub, siis ei saa me lisateavet anda, sest Kreeka valitsus ei ole selle kohta veel ühtegi taotlust esitanud. Ma selgitasin teile, et see oli valitsuse otsus. Valitsus võib selle ettepaneku teha, kui Kreeka seirekomisjon otsustab maaelu arengu programmi muuta.

Praeguseks ei ole me aga sellist ettepanekut põllumajandussektori jaoks saanud.

  Juhataja. – Küsimus nr 40, mille esitas Seán Kelly (H-0458/10)

Teema: Vesiviljelus ELis

Jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline ELi vesiviljelussektor tähendaks võimalust täita ELi sisest suurt ja jätkuvalt kasvavat nõudlust mereandide järele, vähendades seega looduslike varude kahanemist ning kolmandatest riikidest imporditavate mereandide hulka, mis ELi turule jõudmiseks peavad sageli läbima tuhandeid lennumiile.

Praegu pärineb 20% ELi kogu kalatoodangust vesiviljelusest; see arv on alates 2000. aastast enam-vähem muutumatuna püsinud. Langenud on aga limuste/karpide toodang.

Kas komisjon võiks kirjeldada, kuidas ta kavatseb edendada vesiviljelust ELis, pidades eelkõige silmas limuste ja karpide sektorit ning võttes arvesse kaugelasuvatest kolmandatest maadest suurte limusekoguste impordiga seotud toodete jälgitavuse ja kvaliteedi ning süsinikdioksiidiheite küsimusi?

  Maria Damanaki, komisjoni liige. – Vesiviljelus Euroopa Liidus on säästva arengu alal eesrinnas. Komisjon ja ka mina isiklikult peame tunnistama, et vesiviljelussektori varad ning väärtused pälvivad palju rohkem tunnustust. Seepärast võttis komisjon vastu teatise pealkirjaga „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine”, milles on tuvastatud kolm strateegilist eesmärki, millest riigiasutused lähtuma peavad: vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine, sektori jätkusuutlikkuse säilitamine ja sektori juhtimise parandamine.

Selles teatises tuvastab komisjon mitmed meetmed, mida peavad kasutama riigiasutused kõikidel tasanditel – ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil –, et sektori ees seisvaid katsumusi lahendada.

Euroopa vesiviljeluse jätkusuutliku arengu ja samuti karpide tootmise toetamiseks on ELis võetud vastu laiahaardelised loomade tervist ja toiduohutust käsitlevad õigusaktid. Tegutseme aktiivselt rahvusvahelisel tasandil, et luua vesiviljeluse toodete, kaasa arvatud karpide jaoks standardeid loomade tervise ja toiduohutuse kohta, mis on rahvusvahelise kaubanduse jaoks ülitähtsad.

Komisjon asutas ka limuste haigustega tegeleva ELi kontroll-laboratooriumi, mida toetatakse igal aastal rahaliselt, et tagada liikmesriikide riiklike laboratooriumide vaheline kooskõlastatus ning et pakkuda komisjonile teaduslikku tuge.

Komisjon jälgib asjaomaste liikmesriikidega lähedalt ka viimastel aastatel täheldatud ebaharilikku austrite suremust ning on võtnud kasutusele meetmed, et saada kontrolli alla viirus, mis selle suremusega seostuvat paistab.

Mis ELi üldist vesiviljeluse strateegiat puudutab, siis tuletab komisjon meelde parlamendis 2010. aasta juunis peetud arutelu Guido Milana raporti üle. Komisjon hindab väga parlamendi toetust ja suuremat tähelepanu jätkusuutlikule vesiviljelusele.

Komisjon on seisukohal, et jätkusuutliku vesiviljeluse meetmed vajavad piisavat toetust ühise kalanduspoliitika raames ja et see aspekt peab olema kaetud ka ühise kalanduspoliitika reformi raames.

Komisjon on veendunud, et sektorit tuleb aidata ümberkorralduste tegemisel tõhususe tõstmiseks. Eriti tahame tugevdada sektori tootmis- ja tootmisharudevahelisi organisatsioone, et ühendada tootmisprognoosid paremini turu vajadustega ning anda turunduse ja märgistamisega nendele toodetele rohkem väärtust.

  Seán Kelly (PPE). – Tänan teid selle põhjaliku vastuse eest, lugupeetud volinik! Soovin lisada teema puhul vaid seda, et Iirimaal hiljuti tehtud uuring näitas, et suur osa imporditavast kalast oli valesti märgistatud. Näiteks inimesed, kes arvasid, et nad sõid turska, sõid teelikult hoopis mõnda muud kala. Soovin teada, kas ka komisjon on sellest teadlik? Kas selles suhtes saab lühemas perspektiivis midagi ette võtta, peale meie oma vesiviljeluse arendamise, mis on väga tähtis? Oleksin tänulik teie vastuse eest.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE). – Austatud juhataja! Mul on hea meel volinik Damanaki vastuse üle, et vesiviljelus mängib uues ühises kalanduspoliitikas tähtsat rolli.

Juhiksin voliniku tähelepanu sellele, et vesiviljeluse arendamine pakub väga häid võimalusi töökohtade loomiseks, eriti valdkondades, kus töötuse tase väga kõrge on. Arvan, et komisjon saab selles suhtes tähtsat rolli mängida. Komisjon saab asuda juhtima sellega, et annab voliniku seisukohad edasi liikmesriikidele ning tehes liikmesriikidele ettepaneku, et kuigi me toidu kvaliteedi suhtes kompromisse teha ei saa, peaksime kindlasti kandma hoolt selle eest, et igas riigis oleks üks konkreetne asutus, mis tegeleb vesiviljelusega, mitte tegema seda valdkonnaüleselt eri osakondade ja ametite kaudu.

  Maria Damanaki, komisjoni liige. – Olen nõus Pat the Cope Gallagheriga, et vesiviljelussektor pakub meile väga palju võimalusi. Saame tõepoolest luua palju uusi töökohti. Seepärast on kavas lisada ühise kalanduspoliitika reformi eraldi peatükk vesiviljeluse kohta. Samuti tahan mainida, et loome ka spetsiaalse eelarverea. See on väga oluline!

Seán Kellyle tahan öelda, et me oleme nende probleemidega kursis ja olen temaga nõus, et meil on vaja teha palju tööd meie toodete jälgitavuse suhtes. Seepärast on ühise kalanduspoliitika reformis ka eraldi peatükk märgistamise kohta. Komisjoni eesmärk on anda maailmatasemel võrdsed võimalused nii meie kalandussektorile kui ka teiste riikide kalandussektoritele, mis toodavad tooteid, mida me impordime.

  Juhataja. – Küsimus nr 41, mille esitas Ioannis A. Tsoukalas (H-0459/10)

Teema: Euroopa Kalandusfondi vahendite kasutamine

Võttes arvesse, et komisjon on kohustatud esitama iga aasta lõpus aruande nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006⁽⁴⁾ (Euroopa Kalandusfondi kohta) rakendamise kohta, ning pidades silmas hiljutist finantskriisi, millesse sattusid mitmed liikmesriigid, kes sõltuvad suurel määral kalandussektorist, palun komisjonil vastata järgmistele küsimustele:

Kuidas hindab komisjon määruse senist rakendamist? Milliseid liikmesriike võiks tuua parimate tavade kasutamisel eeskujuks?

Kas liikmesriigid on Euroopa Kalandusfondi vahendeid piisavalt kasutanud? Mil määral on fond saavutanud oma eesmärgid 2007. aastal toimunud asutamisest saadik ning milliseid muudatusi on vaja teha?

Kuidas komisjon hindab Kreeka riikliku kalanduse arengu strateegilise kava senist kordaminekut? Millisel määral on projekte ellu viidud ning mil määral on kasutatud asjaomaseid eraldisi?

  Maria Damanaki, komisjoni liige. – Soovin tänada Ioannis A. Tsoukalast selle küsimuse eest, sest see on meie jaoks väga tähtis teema ning pean selgelt ja avatult tunnistama, et Euroopa Kalandusfondi rakendamine ei ole veel täiskiirust saavutanud. Me ei ole sellega rahul.

Tõendatud vahemaksed, mis liikmesriigid komisjonile tegid, moodustavad kokku 5% üldisest Euroopa Kalandusfondi assigneeringust. Andmed, mis me hiljuti liikmesriikidelt aastaaruannete raames saime, näitavad omakorda, et 2009. aasta lõpuks oli 18,2% üldisest Euroopa Kalandusfondi assigneeringust eraldatud sihtotstarbeliselt konkreetsetele projektidele. See on julgustav.

Tähtis on, et nende arvude hulka kuuluvad toetused nii I teljele kui ka teistele telgedele. Ainult IV telg, mis käsitleb kalandus- ja akvakultuuripiirkondade säästvat arengut, on kahjuks teistest maas, sest partnerluste rakendamisprotsess nõuab väga palju aega.

Selle olukorra põhjused on esiteks Euroopa Kalandusfondi määruse hilinenud vastuvõtmine; teiseks rakenduskavade hilinenud vastuvõtmine, millest mõned võeti vastu 2008. aasta teisel poolel; kolmandaks probleemid haldus- ja juhtimissüsteemide loomisega, mille heakskiitmine on komisjonile maksete saatmise eeltingimus; neljandaks finants- ja majanduskriisi mõju kalandussektorile.

Sellise rakendamise taseme juures on veel liiga vara, et öelda kas Euroopa Kalandusfond on oma eesmärgid saavutanud. Pärast 2011. aasta lõpus toimuvat vahehindamist on meil rohkem teavet.

Raske on ka viidata parimatele tavadele, sest liikmesriigid saavad kulutada väga erinevas mahus Euroopa Kalandusfondi raha ja need summad on eraldatud telgedele väga erinevalt, mis mõjutab nende kasutamise kiirust. Näiteks I telje, mis käsitleb meetmeid ühenduse kalalaevastiku kohandamiseks, saab väga kergesti ära kasutada. Teiste puhul ei ole see nii lihtne.

Peadirektorite kohtumisel, mille korraldas eesistujariik Belgia möödunud septembris vahendite ärakasutamise ja eriti kapitalile juurdepääsu probleemi lahendamiseks, soovitas komisjon kasutada finantsümberkorraldamise meetmeid, nagu vahendajate kasutamine või menetluste ja avalduste lihtsustamine.

Järgmises Euroopa Kalandusfondi komisjonis esitletakse nende võimaluste kasutamist. Kreeka 2007.–2013. aasta rakenduskava elluviimine lükkus edasi. Mul on kahju seda öelda, aga see lükkus tõepoolest edasi.

Kuni 2010. aasta 15. septembrini tehti tegelikke makseid ainult 5 000 600 euro ulatuses, mis moodustab 2% kogu Euroopa Kalandusfondi assigneeringust. Kaks protsenti on väga väike summa. Selle mitterahuldava olukorra peamised põhjused on probleemid haldus- ja juhtimissüsteemide loomisel ning rakenduskava raames viivitused tähtsamate meetmete käikulaskmisega.

Finantskriis on samuti mõnede viivituste põhjus, eriti II telje meetmete puhul.

Komisjon on koostamas oma aastaaruannet Euroopa Kalandusfondi rakendamise kohta 2009. aastal, mis annab lisa- ning taustteavet vastuseks lugupeetud parlamendiliikme esitatud küsimusele.

  Ioannis A. Tsoukalas (PPE). – (EL) Tänan teid põhjaliku vastuse eest, lugupeetud volinik! Te rääkisite praegusest halvast majandusolukorrast ja võimalikest tõrgetest Euroopa Kalandusfondi töölesaamise puhul ning ma sooviksin teada, kas täielik püügivahendite, näiteks nootade keelustamine kuuluks kompenseerimisele nendele kaluritele, kes oma töö kaotavad või kas määruse raames oleks võimalik pikendada kaheaastast erandit Euroopa Kalandusfondi eeskirjadest, et kaitsta elujõulisi sotsiaaltingimusi?

  Seán Kelly (PPE). – Küsimuses küsiti teilt, milliseid liikmesriike võiks tuua parimate tavade kasutamisel eeskujuks. Mind huvitab ka see, millised liikmesriigid võiks tuua esile halvimate tavade näitena. Kas saate öelda ja võib olla ka selgitada, miks on parimate ja halvimate tavade vahel selline erinevus?

  Maria Damanaki, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Kõigepealt vastan Seán Kelly küsimusele. Üldiselt suudavad kasutada raha paremini ära need riigid, millel on parem süsteem nõuetele vastavuse tagamiseks ja mille käsutuses on kõik vajalikud vahendid. See on üldreegel. Üldiselt pean tunnistama, et Vahemeremaadel Lõuna-Euroopas on rohkem probleeme.

Kreekal on veel eriline probleem. Peame veenduma, et suudame aidata kõigil raha paremini ära kasutada. Kavatseme lihtsustada raha ärakasutamisega seostuvaid eeskirju. Seepärast luuakse ühise kalanduspoliitika reformi raames eelarverida, mille vahendite ärakasutamine on liikmesriikide jaoks palju lihtsam.

Vastuseks küsimusele, mille Ioannis A. Tsoukalas Vahemere kalavarusid käsitleva määruse kohta esitas, võin öelda, et me otsustasime, et seda määrust tuleb rakendada. Oleme pidanud määrust juba 1. juunist alates rakendama ja tagasiteed enam ei ole. Kui me määrust muudaksime, oleks vaja kahte või kolme aastat ilma kontrollimis- ja vastavuse tagamise süsteemita ning seepärast me seda rakendamegi.

Olen teinud juba koostööd Kreeka ametiasutustega. Selgitasin neile, et nad peavad seda määrust viivitusteta rakendama hakkama. See tähendab loomulikult, et täita tuleb kõiki eeskirju spetsiaalsete püügivahendite tüüpide kohta, mis keskkonnale suurt mõju avaldavad. See tähendab samuti, et kasutame oma fondi varusid, et neid rahaliselt kompenseerida. Nootade, traalide ja igasuguste muude vahendite kohta ütlen, et nende puhul tuleb tuua häid näiteid nõuetele vastavusest. Anname endast parima, et kõiki rahastamise varusid võimalikult hästi ära kasutada, et kalurid saaksid kasutada paremaid püügivahendeid ning suurendada oma püügivahendite valikut.

  Juhataja. – Ajapuudusel vastamata jäänud küsimustele vastatakse kirjalikult (vt lisa).

Sellega on infotund lõppenud.

(Istung katkestati kell 20.30 ja jätkus kell 21.00)

ISTUNGI JUHATAJA: Roberta ANGELILLI
asepresident