Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

– komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika peamiste aspektide ja põhiliste valikute kohta (ELi lepingu artikkel 36) (2010/2986(RSP)),

– komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus olukorra kohta Süürias ja Ashrafi laagris ning kopti kristlaste kogukonna olukorra kohta Egiptuses (2011/2690(RSP)),

– väliskomisjoni nimel Gabriele Albertini koostatud raport, mis käsitleb nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhivalikute kohta 2009. aastal ning mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43 (2010/2124(INI)) (A7-0168/2011),

– väliskomisjoni nimel Roberto Gualtieri koostatud raport, mis käsitleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut pärast Lissaboni lepingu jõustumist (2010/2299(INI)) (A7-0166/2011),

väliskomisjoni nimel María Muñiz De Urquiza koostatud raport, mis käsitleb ELi kui ülemaailmset osalejat ja tema rolli mitmepoolsetes organisatsioonides (2010/2298(INI)) (A7-0181/2011).

Enne kui alustame, tahaksin öelda paar sõna. Esmaspäeval tähistasime Euroopa päeva – see on Euroopa Liidule pühendatud päev. Praegu on meil Euroopa Liidus vaieldamatult kõige rohkem vaja ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Oleme silmitsi ajalooliste probleemidega, millest vaid üks on tarvidus saada üle Euroopasse toodud kriisist. Peame tulevikus selliseks olukorraks valmis olema ja lahendama nii Euroopas kui ka väljaspool seda esinevaid kriisiga seotud küsimusi.

Samuti näeme ägenevaid korratusi Süürias, Bahreinis ja Jeemenis ning uusi rahutusi Tuneesias ja Egiptuses. Me ei tohiks unustada oma idanaabreid – õigupoolest tegime vaid mõni päev tagasi algust Euronestiga. Meil on ühine Euroopa diplomaatia, mis peab olema tõhus vahend väljaspool Euroopa Liitu tegutsemiseks, sest tänapäeval ei ole võimalik lahendada probleeme Euroopa Liidu sees, kui me ei asu tõsiselt lahendama probleeme väljaspool seda. Euroopa Liidul peab peale majandusliku jõu olema ka suurem poliitiline mõjuvõim.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Tegemist on esimesega kolmest sõnavõtust, millega täna hommikul auväärt parlamendiliikmete ees esinen. Niisiis soovin esitada kõigepealt oma arusaama probleemidest, millega me silmitsi oleme. Samuti püüan käsitleda mõningaid üksikasju seoses küsimustega, mille lugupeetud parlamendiliikmed on arutelule lisanud, sest tean, kui tähtsaks te neid peate. Lubage mul alustada.

Riikides, keda nimetame oma naabriteks, puhuvad tormituuled – Araabia kevad, muutuste tuuled – ükskõik, milliseid kujundeid me kasutame. Keegi meist Euroopa Parlamendis ei tea, kus ja millega see lõpeb. Püüdlused on suured ja ootused on kõrged seoses sellega, et need revolutsioonid on väärt valatud verd, vapustusi ja hirmu ning majanduskaost selles maailma osas, mis on niigi aastakümneid tõsiste majandusprobleemidega maadelnud.

Põhja-Aafrikas ja araabia maades toimuvad ülestõusud tekitavad Euroopale suuri probleeme, aga ka võimalusi, mida me ei tohi mingil juhul käest lasta. Meie tegevus peab tuginema kahele põhimõttele. Esimene puudutab seda, et meie Euroopas teame, kui pikk ja valulik võib olla teekond vabadusse. Meie enda teekond 20. sajandi liberaalse demokraatiani oli väga aeglane. Euroopa Liit ise sündis konfliktide järel, mis meenutavad meile, kui hirmuäratav võib elu demokraatia kokkuvarisemise korral olla. Kui lisada sellele veel Euroopa suurriikide keeruline ajalugu, ongi paslik olla teatud mõttes alandlik, isegi siis, kui kinnitame, et demokraatia on inimkonna arengu vajalik alustala.

Teiseks taandub demokraatia muidugi häältele ja valimistele, kuid samuti millelegi palju enamale. Oleme Euroopas läbi raskuste õppinud seda, et meil on vaja süvademokraatiat: õigusriigi põhimõtte järgimist, sõnavabadust, inimõiguste austamist ning sõltumatut kohtusüsteemi ja erapooletut juhtimist. Selleks on tarvis jõustatavaid omandiõigusi ja vabu ametiühinguid ning see ei tähenda ainult muutusi valitsustes, vaid ka õigete institutsioonide ja õige suhtumise loomist. Kui süvademokraatia ei juurdu, ei jää pikemas plaanis püsima ka pindmine demokraatia – demokraatia, mis püsib pinnal tänu sellele, et inimesed saavad valimispäeval vabalt hääletada ja valitsust valida.

Kuid kindlust seoses sellega, kuhu mingi riik välja jõuab, ei ole, ning samuti ei ole kiiret kindla tähtajaga või lühiajalist lahendust, mis loob maailma, mida nii paljud inimesed näha soovivad. Vahepeal heidab oma varju usuline sallimatus – vaadake viimase aja sündmusi Egiptuses –, mis oleks justkui ettekääne mängida sel ebakindlal ajal hirmudega ja põhjustada hävingut. Usu- ja veendumusvabadus on üldised inimõigused, mida tuleb kaitsta igal pool. Me peame hukka mõistma kõik, kes püüavad kasutada usulisi veendumusi rõhumisvahendina, ja toetama neid, kes pooldavad sallivust – olgu see siis Süürias, Pakistanis, Egiptuses või mujal.

Ka Euroopa peab tegema valikuid. Mis puudutab meie naabreid, siis peame olema valmis pistma rinda katsumustega, kui seda meilt palutakse. Ma võin teha sadu avaldusi ja seda ma teengi. Ma taunin, mõistan hukka, tõukan tagant ja nõuan, kuid meil tuleb ka tegutseda ja seda eri viisidel.

Lubage mul mainida sanktsioone. Me kehtestame sanktsioone režiimide suhtes, kes kohtlevad oma kodanike elusid väärtusetutena ning seetõttu saavad inimesed surma politsei või julgeolekuteenistuste käe läbi, mida need režiimid juhivad. Eile rakendati Süüria suhtes sanktsioonid – relvaembargo, vara külmutamine ja reisikeeld režiimi 13 võtmeisiku puhul ning Süüriaga sõlmitava assotsieerimislepingu ja tehtava koostöö peatamine. Olgem ausad ja selgesõnalised, nagu ma olin eile Süüria välisministriga. Süürias toimuvad sündmused on rahvalik püüdlus demokraatia ja õigusriigi poole – see ei ole mingi välisriigi salasepitsus. Kui sellest aru ei saada, kaotab režiim oma õiguspärasuse ning võõrandub rahvast ja rahvusvahelisest üldsusest. Sisemine ja välimine vägivaldne rõhumine ja ähvardused on sellise ajastu vahendid, mis on ammu möödas. Meile valmistab Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidus muret inimeste olukord Dar‘ās, kuhu ÜROd ei lasta, Bāniyās, kus jätkub mahasurumine, ja Ḩamāh’s, kuhu on sisenenud tankid. Süürlased ei paindu kunagi tankide ees. Meie käsime režiimil kurssi muuta ja teha seda kohe.

(Aplaus)

Ütlesin eile Süüria välisminister Muallemile, et te peate kohe võimaldama takistamatu juurdepääsu humanitaarabile ja meediale. Vaid sellega saab anda sisu teie väidetele rahumeelsete meeleavalduste toetamise kohta.

Meie idapoolses naaberriigis – Valgevenes – ei õnnestunud president Lukašenkal kasutada eelmise aasta detsembris toimunud presidendivalimisi selleks, et näidata oma valmisolekut muutusteks ning avatuma ja demokraatlikuma Euroopa ühiskonna loomiseks. Ta jättis kasutamata oma võimaluse ning rakendades rahumeelsete meeleavaldajate suhtes vägivalda ja mitmekordistades poliitvangide arvu näitas ta üles oma põlgust demokraatia ja õigusriigi suhtes. Kohtusin vangistatute peredega ja tean, et ta ei jätnud meile muud valikut, kui kehtestada vastuseks jõulisi sanktsioone, mille sihtmärk on need režiimi liikmed, sealhulgas president Lukašenka ise, kes vastutavad meeleavalduse mahasurumise eest. Samuti tean, et meil tuleks suurendada oma toetust kodanikuühiskonnale ja inimestevahelistele sidemetele.

Peale selle tegutseme vahetult Ashrafi laagris. 8. aprillil toimunud sündmused on kahetsusväärsed ning ma mõistsin ja mõistan need siiani täielikult hukka. Olen järeleandmata väitnud, et peame ELis reageerima sellele kindlalt ja ühtselt. Kirjutasin Iraagi välisministrile ja rääkisin temaga taas eile. Ma ei sea küll kahtluse alla Iraagi suveräänsust kogu tema territooriumil, kuid tal on kohustus kaitsta Ashrafi laagri elanike inimõigusi.

Olen selle vägivalla hukka mõistnud ja nõudnud, et algatataks uurimine, mis peab olema põhjalik ja sõltumatu ning mis peaks meile juhtunut täpselt selgitama. Kuid nagu auväärt parlamendiliikmed teavad kirjade põhjal, mis on saadetud mulle isiklikult ning mis on saadetud mulle ja Euroopa Parlamendile ja muudele institutsioonidele, lihtsat lahendust ei ole. Pikaajalise lahendusena kaalutakse ÜRO juhtimisel mitut võimalust, kuid kõikidega kaasnevad raskused. Olen väga tänulik Euroopa Parlamendile tehtud töö eest ja nende inimeste töö eest, kes on seal piirkonnas käinud. Samuti avaldan tänu saadud toetuse eest. Meil tuleb käsitleda seda välisasjade nõukogus ja meil tuleb arutada seda ka ÜRO pagulaste ülemvolinikuga. Meie suursaadik Iraagis saabub täna ja tema teab, kui tähtsaks ma seda küsimust pean. Meil tuleb püüda tagada, et leiame siinkohal õige tegevussuuna, kuid uurimine ja hukkamõist on tõesti vajalikud.

Ka Jeemenis on Pärsia lahe koostöönõukogu esitanud oma ettepanekud ja president Saleh oli taas kord kõhkleval seisukohal. Rääkisin temaga mõni aeg tagasi. Vestlesime aruteludest, mida ta pidas opositsiooniga, ning esitatud ettepanekutest. Ütlesin talle, et ta teab, mida tal oma riigi huvides teha tuleb, ja et ta peaks seda tegema. Kohtumistel Pärsia lahe riigipeadega sain kokku Bahreini kuningaga. Arutlesime kroonprintsi tehtud algatuse üle pidada dialoogi ilma eeltingimusteta ning ma innustasin teda seda dialoogi alustama. Praegune kurss ei ole lahendus. Kohtuasjade arutamisel on Bahreinis vaja õiglast ja tsiviilõiguslikku kohtupidamist ning surmanuhtluse vältimist kõigi asjaolude korral.

Kõikide nende juhtude puhul on tegemist meiepoolse vahetu osalemisega ning meie avaldatava surve ja otsekohese suhtumisega. Ärge laske end eksitada: väljendame end täiesti selgelt ja ka mina väljendan end täiesti arusaadavalt kõikide juhtide puhul, kellega räägin sellest, mis minu arvates peab juhtuma. Teen seda Euroopa Parlamendi ja 27 liikmesriigi esindajatest koosneva välisasjade nõukogu toetusel.

Loomulikult tahan ma rääkida Liibüast. Siin on parlamendiliikmeid, kes soovivad, et meil oleks jõulisem kaitse- ja julgeolekupoliitika. Ütlen neile nii: viimastel nädalatel ja kuudel oleme näinud, kui kaugele oleme mõneski küsimuses jõudnud, aga ka seda, kui kaugele on meil veel vaja minna. Tegutsesime koos, et kavandada sõjalist toetust humanitaarvajaduste täitmiseks: oleme ÜRO palvel valmis toetama inimesi vahenditega kõikjalt Euroopast. Samamoodi käitusime siis, kui Haitit tabas kohutav maavärin – abistasime sõjaliste hospitaallaevade ja suurte tõsteseadmetega ning tsiviilisikud ja sõjaväelased töötasid tol korral külg külje kõrval. Ärge saage valesti aru: tean, et humanitaarabi on apoliitiline ja et humanitaartöötajaid ei tohi ohtu seada, kuid pidades silmas esmatähtsat eesmärki säästa elusid, on mõnikord vaid sõjaväel seadmed või inimesed selle saavutamiseks, et abi osutatakse kiiresti ja tagatakse infrastruktuur ning seepärast oleme valmis abi andma kohe, kui ÜRO seda soovib.

Meil tuleb selle tegemisel olla kiirem ja nutikam. Olen esimene, kes ütleb ja tunnistab, et meil on vaja teha palju enamat. Räägin sellest rohkem veidi hiljem.

Parandame oma koostööd NATOga, sest jagame esmakordselt oma operatsioonide üksikasju, mis moodustab osa meie suhete jätkuvast edendamisest. Eelmisel reedel juhtisin koos peasekretär Rasmusseniga poliitika- ja julgeolekukomitee ning Põhja-Atlandi Nõukogu koosolekut meie läbi aegade esimesel Liibüat käsitleval arutelul. Samuti teeme ÜRO erisaadiku al-Khatibi juhtimisel koostööd Aafrika Liidu ja Aafrika Liidu Komisjoni esimehe Jean Pingiga, Araabia Liiga ja Amr Moussaga ning muidugi tema ametijärglasega ning Islami Konverentsi Organisatsiooni ja professor Insanogluga. Aruteludes Ban Ki-mooniga jõudsime kokkuleppele, et kutsume piirkondlikud organisatsioonid Kairos toimuvale kohtumisele ning võtame järelmeetmeid pärast kontaktrühma kohtumist Roomas.

Arutame koos, kuidas täita oma osa Liibüa tulevikus, et toetada riiklikku dialoogi, anda abi seoses põhiseadusega ja valmistada ette valimisi. Olen saatnud Liibüasse kaks missiooni, et nad kohtuksid Liibüa noorte ja naistega ning aitaksid neil probleeme lahendada. Mu meeskonna juht ütles mulle, et nad arutlesid esimest korda põhiseaduse üle – sõnade ja väidete üle, mida nad varem kuulnud ei olnud. Nad rääkisid sellest, kuidas nad ootavad režiimi lõppemist, nii et väljendugem selgelt: Gaddafi peab võimult lahkuma ja tema režiim lõppema.

(Aplaus)

Kavatsen avada Banghāzīs esinduse, et saaksime järgmiseks tegeleda toetusega, millest oleme rahvaga vestelnud ...

(Aplaus)

... et edendada kodanikuühiskonda, ajutist riiklikku üleminekunõukogu ja Mahmud Jibrili (olen temaga mitu korda kohtunud), et toetada julgeolekusektori reformi ja arendada seda, mida inimesed oma sõnul soovivad. Nad soovivad abi hariduse, tervishoiu ja piirijulgeoleku vallas ning sellist toetust, mida me suudame ja tahame neile anda. Ning kogu tööd, mida teeme, iseloomustavad läbiva joonena inimõigused.

Peale selle on meil veel uus naabruspoliitika – erineva tasemega püüdlused ja tulevikukujutlus. Selle keskmes on vastastikune vastutus: EL ja tema naabrid vastutavad üksteise ees nende lubaduste täitmise eest, mille anname naaberriikidele ja -rahvastele ning inimestele Euroopas.

Rajame oma edasise tegevuse sellele, millest oleme juba rääkinud – liikuvusele, turulepääsule ja rahale ehk lihtsalt kirjeldatuna kolmele kriteeriumile. Mõned asjad on nende riikide tuleviku edendamisel ülitähtsad. Üks näide on noorte liikuvus. Tegemist on noorte ühiskondadega, kus noored soovivad paremaid võimalusi. Euroopa Parlamendil tuleb mängida olulist rolli noortele pakutavate võimaluste toetamisel, mille tulemusel saavad nad Euroopast hüvesid ja teadmisi. Sama kehtib liikmesriikide puhul: vajalikud on võimalused reisida ja õppida.

Ärimeeste ja -naiste jaoks on tähtis võimalus uurida uusi turge ja müüa oma kaupa ja teenuseid ning nad sõltuvad meie liikmesriikidest, kellest mõnel on pikaajalised suhted asjaomaste riikidega, kuid kes peavad nüüd neid võimalusi edendama ja pakkuma.

Turulepääsu puhul teame, et meil tuleb majanduskasvu ja majanduse elavdamise edendamiseks palju teha. Teile on teada, missugust mõju avaldab see segadus nimetatud riikide majandusele. Mõni neist riikidest toetub meie piirkonnale kui oma suurimale eksporditurule ja oma impordiallikale. Kui võimaldame neil riikidel oma turge arendada, võib see palju muuta, sest seeläbi toetatakse nii turgude avamist kui ka neile juurdepääsu saamise viise ning tagatakse, et need riigid saavutavad meie taseme ja et neil on head võimalused. Kõige enam kehtib see väikeettevõtete puhul, kuid meil peab selleks olema poliitilist tahet. Meil peab olema poliitilist tahet, et võtta enda kohustuseks oma turgude juurdepääsetavaks muutmine. See on katsumus. See on katsumus kõikides oludes ja eriti majanduslikult rasketel aegadel, kuid väidan, et see on proovikivi , millega peame toime tulema, sest kui me seda ei tee, avaldab naaberriikide majanduse läbikukkumine meile otsest mõju.

Peale selle on küsimus veel rahas või pigem vahendites. Asi ei ole ainult selles, mida saame teha otsese toetuse andmiseks – kuigi ka see on oluline –, vaid ka selles, mida me saame mõjutada. Oleme juba korraldanud kogu maailmast ja suurtest finantseerimisasutustest kokku tulnud kõrgemate ametnike kohtumise, et arutleda, mida oleksime suutelised soovi korral andma, kuid kooskõlastatult oma naabritega tuleb meil teha rohkem, et toetada tõhusamalt vahendite kogumist.

Tõenäoliselt ei ole see poliitikaküsimus kusagil tähtsam kui Tuneesias. Peaminister Essebsi sõnavõtt televisioonis võib küll aidata, sest riigis toimuvad 24. juulil valimised, kuid ta tunnistas probleemide olemasolu riigis, kus majanduskasv jääb 0–1% vahele. Peame tagama toetuse Tuneesiale, tema majandusele ja kodanikuühiskonnale. See ei tähenda, et mõelda tuleks ainult pikaajalistele plaanidele ja uue strateegia tähtsusele, vaid mõelda tuleks ka sellele, mida me teeme praegu ja kuidas toetame hetkel eelarveprobleemides vaevlevaid riike – Egiptust, Tuneesiat ja teisi. Seepärast alustasime arutelusid finantseerimisasutustega, liikmesriikidega ja nendega, kes soovivad neid riike toetada, sest just praegu, mil turismisektor on seal kokku varisenud ja majandus korralikult ei toimi, on hädavajalik aidata neil toime tulla puudujäägiga. Lugupeetud parlamendiliikmed peavad mõistma, et ühelt poolt on tegemist pakilise probleemiga ja teiselt poolt pikaajalise strateegiaga ning meil on oma tegevustes mõlemaga vaja arvestada.

Egiptuse kohta nii palju, et olen seal viimaste nädalate jooksul kolm korda käinud ja veetnud palju aega mitmegi noore eestvedajaga Tahriri väljakult. Peale selle kohtusin ka mõne naisega. Eelkõige ootavad just naised jõulisemat häält selles, mida neile nende arvates on Egiptuse tuleviku kohta lubatud. Kohtusin ühe naisega, kellest saab presidendikandidaat ja kes on otsustanud kindlalt näidata, et naistel tuleb Egiptuses seda osa täita. Olen vestelnud valitsuse mitme ministriga ja lubage mul tuua näide planeerimisminister Fayza Aboulnaga tegevusest: ta tahab inimeste jaoks maju ehitada ja tal on võimas tulevikupilt sellest, mida miljoni maja ehitamine kahekümne aasta jooksul Egiptuse jaoks võiks tähendada.

Meil tuleb võtta need võimsad tulevikupildid, mis on meie koostööpartneritest riikidel, ja aidata neid ellu viia, lähtudes sellest, mida meil on võimalik pakkuda ja millist toetust anda. Niisiis tuleb ühendada väljaõpe ja haridus, luua eluasemeprogrammide jaoks infrastruktuur, tagada väikeettevõtetele kasvuvõimalused ja teha koostööd naiste õigusi edendava agentuuriga UN Women – mida ma ka teen –, et mõelda, kuidas saaksime rajada eluasemeprojektide piirkondadesse turvalisemaid kogukondi ning kuidas saaksime koos töötada selle nimel, et töötada välja palju võimsam ja suursugusem tulevikupilt, mis rajaneb Egiptuse rahva soovidele. Räägin Egiptuse välisminister al-Arabiga, kes on võtnud oma kohustuseks teha meiega Lähis-Ida rahuprotsessi raames tihedat koostööd ning soovib tugevdada juba olemasolevaid meievahelisi sidemeid ja näha meid piirkonna koostööpartneritena.

Eelseisvatel kuudel ja aastatel on Egiptusel ees palju katsumusi. Meil tuleb toetada neid iga katsumuse läbimisel ja meil peab olema tahet kasutada nende abistamiseks oma vahendeid, teadmisi, oskusi ja sidemeid.

Olen alati Euroopa Parlamendis ja mujalgi öelnud, et Euroopa välisteenistus on jõud, mis ennetab ja lahendab konflikte, nii et lubage mul sõnada, et seepärast on oluline ka meie roll Serbias ja Kosovos. Sellepärast saab oma osa mängida ka hääl, mille oleme võitnud endale ÜROs – see on hääl, mis meil nüüd olemas on. See on põhjus, miks peame kaasama Bosnia juhid, sest siis tõstavad nad pilgu ka kaugemale ja hakkavad peale oma kogukondade mõtlema ka oma riigi vajadustele ning vaatama tuleviku ja Euroopa Liidu poole.

Sel põhjusel täidame oma osa ka Lähis-Ida rahuprotsessis. Auväärt parlamendiliikmed teavad hästi, et Lähis-Ida stabiilsuseks on vaja rahu. Piirkonnas on aastakümneid püüeldud läbirääkimiste teel sõlmitud lepingu poole. Viimastel kuudel oleme toonud nelikusse uut elujõudu. Korraldasin veebruaris neliku juhtide kohtumise ja neliku saadikute järelkohtumisel tehti esimest korda pärast neliku asutamist koostööd Iisraeli ja Palestiina läbirääkijatega.

Tahtsin aprillis korraldada veel ühe juhtide kohtumise ja me koostasime oma seisukoha põhjal sisuka avalduse. Usun jätkuvalt, et läbirääkimiste teel leitud lahendus on tee edasi ning me jätkame oma osalemist ja organiseerime selle kuu lõpupoole veel ühe saadikute kohtumise.

Ka meie oleme Palestiina riigi ülesehitamist jõuliselt toetanud, nii et kui korraldasime 13. aprillil ajutise koostöökomitee kohtumise, kuulasin kiitust, mida avaldati Salam Fayyadi tööle ning märkimisväärsetele valitsemise, õigusriigi ja inimõiguste, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalkaitsega seotud saavutustele, millest piisab Maailmapanga hinnangul toimivaks valitsuseks. Kinnitasin president Abbasi järel Palestiina leppimise tähtsust, sest see on võimalus ja ühtlasi miski, mida Euroopa on aastaid soovinud.

Praegu on käimas kõige suurem jõupingutus, mis on siiani ühtsuse loomiseks tehtud, ja see on juba iseenesest kahe riigi lahenduse saavutamise alus. Olen president Abbasi ja peaminister Fayyadiga ning Egiptuse, Araabia Liiga, Ameerika Ühendriikide ja Iisraeliga olnud tihedas kontaktis. Vägivallatus, riigi ülesehitamise jätkamine ja kehtivate kohustuste täitmine on ülitähtis. Seda pingutust tuleb hinnata tulemuste põhjal. Leian, et Iisrael peaks andma üle palestiinlastele võlgu oldava maksutulu, kuid tahan siiski selgesõnaliselt öelda, et meie seisukoht seoses Hamasiga ei ole muutunud ja Iisraeli julgeolek on meie kõigi jaoks endiselt suurim mureküsimus.

Samuti tahan mainida, et ma ei pea laevastiku saatmist õigeks reageeringuks Gaza humanitaarolukorrale. Olen seal kaks korda käinud. Rõhutan ka edaspidi nende inimeste täbarat olukorda ja palun eelkõige paremat juurdepääsu, et sealne majandus saaks hakata arenema. Ausalt öeldes on olukord seal kohutav eriti laste puhul. Oleme esitanud Iisraelile ettepanekuid parema juurdepääsu tagamiseks. Mina tahan näha, et Gaza rahval oleks tulevik, kuid samuti soovin, et Gazas aastaid vangis olnud Gilad Shalitile antaks võimalus minna koju oma ema ja isa juurde, kellega olen juba kohtunud.

Euroopa kogemused näitavad meile, et sallivuse, rahu ja õitsengu hädavajalik alustala on tõeline demokraatia. Põhja-Aafrikas ja araabia riikides ei jõuta selleni kiiresti ega ilma tagasilöökideta, kuid süvademokraatia rajamine on ainuke viis, kuidas selle sihtkohani üldse jõuda. Meil on kogemused, et aidata igat riiki, kes palub meilt praegu demokraatia saavutamisel abi. Seepärast teen ettepaneku toetada demokraatia sihtkapitali, tänu millele saame ka meie kasutada oma vahendeid eelkõige noortele pakutavate võimaluste toetamiseks, poliitilises elus osalemiseks, erakondade arengu edendamiseks, võimaluste tagamiseks inimestele, et nad saaksid teha seda, mida austatud parlamendiliikmed nii paljudes siin esindatud riikides ise pidid läbi tegema – s.o kujundada poliitilist protsessi erakondade ja kodanikuühiskonna rajamise kaudu ning luua sügavad traditsioonid, mis tähendab, et demokraatia õitseb ja areneb.

Neid riike külastades ütlen sageli, et asi ei ole niivõrd valitsuse valimises, kuivõrd õiguses olla võimeline valitsust laiali saatma. Demokraatia tähendab nii õigust öelda „Head aega!” kui ka õigust öelda „Tere!” ning tähtis on teadmine, et inimesel on õigus kasutada valimiskasti üks kord, kaks, kolm või neli korda, et muuta oma valitsust, esitada talle nõudmisi – see on lausa ülioluline – ja teha saab seda vaid siis, kui demokraatia on sügavapõhjaline ja õitsev. Seepärast on nii tähtsad ka sündmused, mida oleme näinud Elevandiluurannikul, kus president Ouattara asus lõpuks ometi oma kohale. Meie roll on selle protsessi toetamisel olnud märkimisväärne. Seega on rõõmustav näha, et Nigeeria valimistel läheb hästi ja et Goodluck Jonathan määratakse nüüd nõuetekohaselt ametisse. On tore, et demokraatia hakkab võimust võtma ning õitsema ja juurduma ning just seda tulebki meil toetada.

Muutus ei taga ilmtingimata edu, kuid eduks on muutus hädavajalik. See tähendab, et meil tuleb tegutseda otsusekindlamalt. Mõne minu kirjeldatud asjaolu puhul on vaja liikmesriikide tegevust, mõne puhul komisjoni tegevust ja paljude puhul Euroopa Parlamendi toetust – niisiis peame otsustama, et me kõik täidame oma osa. Kui teeme seda vaid ajal, mil meedia tähelepanu on suunatud neile riikidele või meile, siis see meil ei õnnestu. Meil tuleb tegeleda sellega pikka aega ning olla kindlameelsed, öeldes oma naabritele, et lisaks demokraatia poole suunduva teekonna alustamisele tuleks see neil kindlasti lõpuni käia.

Koostatud on kolm suurepärast raportit, millest räägin järgmise sõnavõtu ajal, kuid tahan siiski raportööre tänada. Lõpetan ühe lühikese tsitaadiga, mis pärineb antropoloog Margaret Meadilt – naiselt, keda ma väga imetlen. Ta ütles: „Ärge kunagi kahelge selles, et väike rühm mõtlevaid ja pühendunud kodanikke suudab maailma muuta. Õigupoolest on see ainus asi, milles üldse kindel saab olla.”

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja ning asepresident ja kõrge esindaja Catherine Ashton! Kallid kolleegid! Välispoliitikas on valitsenud rohkem või vähem rahumeelsed revolutsioonid, mis on toimunud paljudes naabruses asuvates Vahemere maades. Mõni aeg tagasi oli valdav teema sümboolne sündmus võitluses rahvusvahelise terrorismi vastu – nimelt bin Ladeni ajastu lõpp.

Milline on selles kõiges Euroopa roll? Kas me oleme olukorraga vabatahtlikult ja aktiivselt seotud? Jah, kahtlemata oleme. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all ning teatud Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide algatusel astutud sammud Liibüas on näidanud, et Euroopa – või osa sellest – suudab soovi korral rasketel aegadel otsustavalt tegutseda.

Kas see muudab meid põhiliseks rahvusvaheliseks osaliseks, kel on mõju, mis vastab meie majanduslikule tugevusele? Vastus on selge „ei”. Euroopa on tegelikult ikka veel kõrvalosatäitja ja parimal juhul nn pöialpoiss poliitika ja geostrateegia valdkonnas, vaatamata üha suurematele ootustele Euroopa avalikus arvamuses. Euroopa andis Vahemere piirkonnas stabiilsus- ja arenguabi. Kuid ikkagi nõuab rahvas täiesti õigustatult poliitilist vabadust ja põgeneb oma kodumaalt, sest seal puudub väljavaade inimväärseks eluks ning võimalusteks, mida saaksid kasutada nemad ja nende lapsed. Kindlasti on kasu toonud humanitaarabi, mida oleme viimastel kuudel andnud.

Asepresident ja kõrge esindaja, meil tuleb enamat teha. Kas oleme hakanud nendest sündmustest midagi õppima? Loodan, et oleme. Halvem on aga see, et viletsate laevadega meie kallastele saabuvad sisserändajad, kes surevad merel – lubage mul rõhutada, et meil on surmajuhtumite arvu kohta puudulikud andmed –, võetakse sageli vastu eraldatuse, pahameele ja suletud piiridega ning mõni riik seab kahtluse alla lausa Schengeni ala, mis on liikumisvabaduseks hädavajalik.

(Aplaus)

Kas kõik see on Euroopa, Euroopa väärtuste, põhimõtete ja ideaalide vääriline? Mina nii ei arva ja samal seisukohal on minu fraktsioon – Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon – ning olen kindel, et ka parlamendiliikmete enamus.

Kolleegid, põhjus, miks me täna hommikul liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga kohtume, on selles, et tahame anda Euroopale Lissaboni lepingu kohase hääle ja näo. Nüüd tuleb meil edasi liikuda ja tegutseda. Sellega kaasneb valikute tegemine ja neile kindlaks jäämine. Kuid millised on siis Euroopa eelisküsimused? Kas suhted ida- ja lõunanaabritega? Või terrorismivastane võitlus? Kas Lähis-Ida konflikti lahendamine? Või kaubanduspoliitika? Selle kõige üheaegne lahendamine ei ole lihtne ülesanne.

Kes on meie eelistatud partnerid? Kas Ameerika Ühendriigid, tärkava turumajandusega riigid või keegi muu? Kuidas suudame saavutada parimaid tulemusi? Kas jättes igale liikmesriigile vabaduse määratleda oma poliitika, mida oleme teinud viimased 60 aastat, või rääkides ühel kindlal häälel?

Austatud kolleegid! Valitsustevaheline lahendus ei ole enam välisasjade, julgeoleku ja kaitse vallas õige meetod: selle asemel on meil vaja rohkem Euroopat. Meil tuleb liikuda kaugemale riikide egodest ja lähemale Euroopa tasandi suuremale tõhususele.

Catherine Ashton, meil saab jõuline välis- ja julgeolekupoliitika olla vaid siis, kui anname kogu oma toetuse ja energia mõnele konkreetselt määratletud eesmärgile. Kolleegid, 2011. aasta peaks olema Vahemere aasta, terrorismi vastu võitlemise aasta ja lausa Lähis-Ida konfliktis läbimurde saavutamise aasta. Kui Euroopa suudab saada selles valdkonnas peamiseks osaliseks, on ta võimeline jätma selja taha nooruses tehtud vead.

Paruness Ashton, lubage mul lõpetada tsitaadiga inimeselt, keda kõik väga hästi teavad, see on Johannes Paulus II, kes ütles: „Ärge kartke!”. Oleme Euroopa eelarves hoidnud kokku 4 miljardit eurot. Palun tulge välja mõne ettepanekuga selle raha kasutamiseks selle asemel, et tagastada see liikmesriikidele.

(Aplaus)

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liidus, kus näeme igas valdkonnas samme taasriigistamise suunas, tuleks Lissaboni lepingut kasutada vahendina, mille abil saab luua ühenduse uue poliitika: ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika.

Tegemist on esimese tähtsa üldise aruteluga, mille kõrge esindajaga peame, ja kui vaatame tagasi algusaegadesse, siis oli juba tol ajal selge, et teatud valitsused ei soovinud ametinimetuse „Euroopa Liidu välisminister” kasutamist, mille tõttu valiti lõpuks välja nimetus „kõrge esindaja”. See on mõistetav, sest maksu- ja sisepoliitika kõrval on sõltumatu välispoliitika üks riigi suveräänsuse põhiomadusi või lausa selle tunnusjoon. Nimetatud suveräänsuse ülekandmine riigiülesele institutsioonile on just välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas julge, aga ka keeruline samm.

Kuid meil Euroopa Parlamendis tuleb koos kõrge esindajaga esitada hoopis teistsugune küsimus, mis kõlab nii: milline on Euroopa Liidu kui sõltumatu organi roll rahvusvahelises poliitikas? Olen viimaste päevade jooksul lugenud kõrge esindaja kohta artikleid, mis üllatasid mind, sest nendes kritiseeriti tema eemalolekut ja tema meetmete puudulikkust. See kriitika pärineb inimestelt, kes mõtlevad ainult oma riikliku välispoliitika peale ja peavad rahvuslikke huvisid esmatähtsaks ning kes võtavad oma partneritega nõu pidamata vastu ühepoolseid otsuseid, mis viivad lõpuks Euroopa ühendamise asemel selle lõhestumiseni.

Tuleb vaid heita pilk missioonile Liibüas. Euroopa Liidu rahvusvahelises poliitikas ja rahvusvahelises kaasatuses ei ole peaaegu kunagi olnud nii selget lõhet kui küsimuses, kuidas peaksime käituma Liibüaga. Euroopa Liidu suurtes pealinnades on kalduvus pidada ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat jätkuks oma riigi poliitikale, mida rahastatakse Euroopa vahenditega. Mida suurem on Auswärtige Amt, Foreign Office või Quai d’Orsay, seda nähtavam see kalduvus on. Paruness Ashton, te saate kindlasti Euroopa Parlamendi laialdase toetuse osaliseks, kui ütlete neile inimestele, et kuigi te austate nende ühepoolseid huve, ei saa Euroopa ühine välispoliitika samas suunas liikuda. Selle poliitika määratlete kõikides nõusolekut vajavates valdkondades teie, kõrge esindaja.

Mina pooldan teie kirjeldatud esinduse avamist Liibüas, sest teie kui kõrge esindaja olete humanitaarses ja poliitilises mõttes usaldusväärne ning sama kehtib Euroopa Liidu enda ja Euroopa Parlamendi kui sõltumatu organi kohta. Oleme rohkem usaldusväärsed, kui riigid, kes on pidanud võtma Liibüas sõjalisi meetmeid, kuid kelle relvaeksportijatel olid ka eelmise aasta sügisel Liibüa kõige tähtsamal relvamessil suurimad stendid. Kolonel Gaddafi sõjaväele, kes võitleb Liibüa mässulistega, tarnivad relvi peamiselt Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia ja Belgia. Sellist liiki usaldusväärsust Euroopa ei vaja.

(Aplaus)

Euroopa vajab n-ö pehme jõuga usaldusväärsusust, mis aitab üles ehitada demokraatiat, tänu millele avatakse esindus kodanikuühiskonna arengu toetamiseks ja mis ei määratle rahvusvahelist koostööd Euroopa Liiduga teiste allutamise kaudu liidu ühepoolsetele diplomaatilistele ja majanduslikele huvidele, vaid edendab selle asemel põhimõtteid, mis rajanevad võrdsel partnerlusel maailma eri piirkondade vahel. See on minu ettekujutus Euroopa Liidu välis-, julgeoleku ja kaitsepoliitikast.

Te mainisite kolme kriteeriumi: raha, liikuvus ja turulepääs. Järgmises etapis peaksite lisama sellele veel kolm kriteeriumi: sidusus, konkreetsus ja ühenduse meetod. Minu arvates leiate esimese kolme ja järgneva kolme kriteeriumi abil Euroopa Parlamendis partnereid. Meie, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis, teame, et oleme teie ja parlamendi vahelise koostööga endiselt algusjärgus ning kahtlemata on valdkondi, mida on vaja parandada. Seega kordan oma pakkumist usutavasti enamiku parlamendiliikmete nimel. Kindlasti leiate ühise välis- ja julgeolekupoliitika tulevikukujutlusele rohkem toetust siin kui 27 välisministri seas, keda ma kõiki austan, kuid kellel kõigil on üks probleem – nad on eraldiseisvate riikide välisministrid.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

Teie olete seevastu kogu maailmajao diplomaatiline esindaja.

(Aplaus)

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Laupäeval toimus mul Kairos Egiptuse uue peaministri Sharafiga pikk kohtumine. Kohtumise järeldus ja ka minu järeldus pärast kohtumist, mis leidis aset minu teise Kairo reisi ajal viimase kahe kuu jooksul, on selline, et meil tuleb anda ulatuslikku abi Põhja-Aafrika riikides toimuvate revolutsioonide ja eelkõige Egiptuses esinevate muutuste toetuseks, nagu te märkisite. Peame lõpetama oma väikesed „isalikud” kohandused, millest oleme siiani teada andnud.

Esitan lühidalt ühe võrdluse. Kas te teate, kuid palju raha eraldati USA Marshalli plaani alusel mitu aastat järjest? Igal aastal 1% SKPst. See teeb rahas 162 miljardit USA dollarit. Kuid millest räägime meie ja mida lubame Egiptusele? Ühte miljardit. Mitte 162 miljardit, vaid ühte miljardit. Mitte 2011. ega 2012. aastal, vaid 2013. aastal, mil meil see võimalus tekib. Minu arvates on see tühine summa. Ma ei oota teilt ega komisjonilt – sest ilmselgelt räägime me komisjoni rahast – suuri kavasid naabruspoliitika muutmise kohta. Seda peame tegema tulevikus. Praegu ootan ma aga võimalikult kiiret eelarvetoetuse andmist Egiptusele, sest aasta lõpuks ei ole neil eelarves enam üldse raha ja see võib tähendada, et Egiptuses algab kontrrevolutsioon. Eelarvetoetus või riigivõla kustutamine – see on tee, mida mööda peame kiiresti edasi liikuma. Sedalaadi teade oleks täna Egiptusele ja egiptlastele kindlasti abiks.

Minu teine sõnum puudutab Süüriat. Olgem ausad, paruness Ashton. Süürias toimub üks suur katastroof. See, mis seal aset leiab – mul ei ole muid sõnu selle kirjeldamiseks –, ei ole midagi muud kui Taevase Rahu väljaku sündmused Araabias. Taevase Rahu väljaku sündmused Araabias. Tankid ja snaiprid hukkavad inimesi iga päev. Siiani on tapetud 800 isikut ja vangistatud 8000 isikut. Inimesi piinatakse kõige elajalikumal viisil, et saada teada nende Facebooki paroole ja võitluskaaslaste nimesid Facebookis. Sõjaväe ja Bashar al-Assadi luureteenistused lasevad maha sõdureid, kes ei soovi oma kaasmaalasi tulistada. Süürias praegu toimuvate sündmuste alusel on täiesti selge, et Bashar al-Assadi kirjeldamiseks on vaid üks viis – ta on hetkel kõige jõhkram diktaator maailmas. See on ilmne analüüs, mille saame täna teha.

(Aplaus)

Mida siis ette võtta? Näen, et siiani on tapetud 800 ja vangistatud 8000 inimest, kellest mõnda piinatakse iga päev, kuid meie külmutame vara 13 isikul, aga mitte al-Assadil. Minu arvates on selline suhtumine tasakaalust väljas. Tegelikult on see lausa naeruväärne ning ei aita avaldada al-Assadi režiimile mingit survet oma kursi muutmiseks. Sellest ei piisa, et nimekirjas on 13 inimest, nende seas üks al-Assadi vend ja üks tema venna- või õepoeg või venna- või õetütar. Ei, on sadu inimesi, kes tuleb võimalikult kiiresti nimekirja lisada, sest nii saab avaldada tõelist survet.

Ma mõistan mingil määral teie suhtumist. Te ütlete, et kui ma jätan al-Assadi nimekirjast välja, võib-olla aitab see tal hiljem suhtumist muuta. Olgu, kuid öelge see siis tänasel arutelul selgelt välja. Soovin, et teataksite, et annate al-Assadile mõne päeva aega. Kui ta selle aja jooksul praegustele sündmustele lõppu ei tee, külmutage kogu vara – mitte ainult 13 isiku vara, vaid kogu al-Assadi perekonna vara.

(Aplaus)

Ärge kehtestage reisikeeldu vaid 13 isikule, kui tapetud on 800 inimest. Kehtestage see kogu al-Assadi perekonnale ja teatage sellest, mis on ülitähtis. Nad ootavad seda.

Eile oli meil otsekontakt Süüria rahvaga, kes ütleb, et sanktsioone tuleb karmistada – vastasel korral ta ei peatu. Teatage, et Euroopa Liit ei loe al-Assadi pereliikmeid iial Süüria rahva tegelikeks esindajateks ja et nad vastutavad oma kuritegude eest. Tehke seda kohe. Seda me teilt täna ootamegi. Teie saate aidata kaasa nende Taevase Rahu väljaku sündmuste lõpetamisele Araabias. See, et me ei mängi mingit rolli, ei ole tõsi: me mängime hädavajalikku rolli ja Süüria rahvas ootab täna seda selget sõnumit. Nad ootavad seda täna, mitte homme.

(Aplaus)

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Sel aastal on ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) suurim edusamm olnud kahtlemata Euroopa välisteenistuse rajamine. Teie, paruness Ashton, olete asepresidendi ja kõrge esindajana sattunud viimasel ajal selle jõuetu tegutsemise tõttu surve alla. Kuid teie saate tegutseda vaid niivõrd tõhusalt, kuivõrd liikmesriigid võimaldavad, ja loomulikult ei soovi te kasutada oma algatuspädevust – see on lähenemisviis, mida mina toetan täielikult. Ühelt poolt soovib EL kujundada oma üleilmset rolli diplomaatiliselt kaaluka jõuna, kuid teisalt on ÜVJP jaoks vaja ühehäälsust, mis tähendab kompromisside tegemist eri liikmesriikide, eriti suurriikide, huvide säilitamiseks.

Selline omapärane ELi välispoliitika hübriidkäsitlus kaitseb neid meie seast, kes olid kohe alguses Euroopa välisteenistuse loomise vastu ja uskusid, et ELi üleilmsed püüdlused õõnestaksid riikide suveräänsust. Paradoksaalselt tundub praegu, et riikide suveräänsus õõnestab hoopis ELi üleilmseid püüdlusi, nagu nägime hiljuti seoses Liibüas toimunuga. Minu fraktsioon ECR jätkab sellest hoolimata edasiviivat koostööd Euroopa välisteenistusega. Soovime talle edu. Loodetavasti hakkab see toimima. Ta peab ennast sisse seadma. Soovime näha eelarve neutraalsust ja rohkem poliitilist vastutust.

Kuigi asepresident ja kõrge esindaja on määranud ametisse suurepäraseid kõrgeid ametnikke – olen mõnda neist väliskomisjonis näinud –, pean küsima, miks ta on tegutsenud nii puudulikult komisjoni salasepitsuse suhtes, mille tagajärjel tundub, et ELi laienemiseks ja Euroopa naabruspoliitikaks on säilitatud ebaproportsionaalne hulk vahendeid. See lõhe ei anna ELi maksumaksjatele mingit tulu ega teeni meie välispoliitilisi huve.

Kas ma tohin esitada nüüd mõne konkreetse palve, millest esimene puudutab peatselt teele saadetavat teist Gaza laevastikku? Kas teie, asepresident ja kõrge esindaja, saate avaldada Türgile survet selle ohtliku provokatsiooni lõpetamiseks ajal, mil Iisrael on suure pinge ja surve all Gaza raketirünnaku tõttu ja Iraani sõjalaevade uue läbikäigu tõttu Suessi kanalis? Kuidas teeb EL koostööd uue ühtse Palestiina omavalitsusega, mille üheks osaks on ELi keelustatud terroriorganisatsioon Hamas?

Teiseks, kas teie, asepresident ja kõrge esindaja, aitate leida lahenduse Iraagis asuva Ashrafi laagri sulgemiseks?

Kas mõistate otsekoheselt ja täielikult hukka selle, et Ugandas võeti vastu Bahati seaduseelnõu, mille alusel lubatakse hukata homoseksuaale?

Lõpetuseks nõustun täielikult Guy Verhofstadtiga: kiidan teid kõikide pingutuste eest, mis on tehtud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide stabiliseerimiseks ning eelkõige hukkamõistu eest seoses kristlaste tapmisega Egiptuses. Kuid miks on Süüria president al-Assad jäetud välja nende isikute nimekirjast, kelle suhtes kohaldatakse ELi sanktsioone – mida rõhutas ka kolleeg Verhofstadt –, kui tema relvajõud on viimasel ajal jõhkralt mõrvanud süütuid tsiviilelanikest meeleavaldajaid?

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja, kõrge esindaja ja kolleegid! Soovin teile, kõrge esindaja, esitada täna lihtsalt mõne küsimuse.

Nagu Guy Verhofstadt, tahan kõigepealt Süüria teema puhul teada, mis takistab Euroopat lisamast president al-Assadi nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse ELi sanktsioone? Milline riik või millised riigid ei lase praegu Euroopa Liidul võtta vastu seda ainuvõimalikku otsust? Palun öelge seda meile. Kui takistuseks on Guido Westerwelle, siis öelge meile, et see on tema: sel viisil saame vähemalt teada, mis kujundab eri liikmesriikide poliitikat.

Erinevalt Saksamaa välisministrist ei kavatse me ette panna, et president al-Assadi diktatuuri lahenduseks on president al-Assad. Kui meil palutakse tõepoolest niimoodi mõelda, siis on see täiesti uskumatu. Ainuke lahendus Süüria jaoks on see, kui president al-Assad loobub seal võimust. Selline peaks olema ka Euroopa seisukoht. Seega on ilmselge, et president al-Assad ja kogu tema pere tuleb lisada nimekirja ning seda mitte homme ega ülehomme, vaid täna. Kui see ei ole võimalik sellepärast, et vaja on ühehäälset otsust, siis tuleb teil öelda, mis selle vastuvõtmist takistab. See tuleb avalikult välja öelda, et saaksime pidada Euroopas korralikku arutelu.

Teiseks, mis takistab Iisraelil tasumast palestiinlasele võlgu oldavaid makse ja miks? Loomulikult tuleb meil säilitada Iisraelis julgeolek, kuid palestiinlased ei peaks kannatama Iisraeli julgeoleku säilitamise pärast. See ei saa olla lahendus.

(Aplaus)

Viimane küsimus. Liibüa rannikul hukkus mõni päev tagasi 600 inimest. Selles piirkonnas oli üks laev. Meile öeldi, et tegemist ei olnud NATO laevaga – et see ei olnud Charles de Gaulle. Arvatavasti oli see Malta laev. Seega sooviksin teada, mis laev see oli ja millist teavet selle kohta on? Kes jättis päästmata 600 Liibüa põgenikku? 21. sajandil ei saa keegi mulle ütlema tulla, et kõnealust laeva ei ole võimalik kindlaks teha. Tegevusetus on kuritegu, mis seisneb abi andmata jätmises ohtu sattunud inimestele.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja ja kõrge esindaja! Käesoleva arutelu käigus ei kuule te ainult kiitust, vaid ka kriitikat. Ausalt öeldes on selge, et ELi välispoliitika on läbi kukkunud nii mõneski valdkonnas, sealhulgas araabia maade ja Afganistani puhul, lahenduse leidmisel Palestiina probleemile ja idanaabrite seas valitsevatele konfliktidele. Mina tahan küsida järgmist: mis on selle põhjus? Kuidas saame 27 erineva riigiga, kes otsuseid teevad, jõuda üksmeelele ELis ning ühises välis- ja julgeolekupoliitikas?

On ilmselge, et välispoliitika on eraldiseisvate huvide poliitika. Kuid ammu on möödas aeg, mil lääs sai panna maksma oma huvid, arvestamata seejuures partnerriikide ja nende rahvastega. EL peab näitama, et ta on avatud huvide kooskõlastamise poliitikale. Põhitegurid, mis läbikukkumisele kaasa aitasid, on topeltstandardid ja kalduvus mõelda n-ö sõjalises võtmes. Parlamendiliikmed peaaegu rõõmustasid, kui ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas Liibüas sõjaliselt sekkuda. Täna aga oleme minu arvates kõik sealsete sündmuste suhtes nõutud. Mida me teeme Gaza või Dārfūri inimeste heaks? Kuidas saame anda 1,4 miljardile isikule, kes elavad ühest dollarist päevas, õiguse inimväärseks eluks? Minu fraktsioon on selle küsimuse pärast eriti suures mures.

Araabia riikides toimuvate revolutsioonidega kaasneb üks tähtis nõudmine, mis on ühine. Nende käigus nõutakse õiglust ja ausust nii seoses rikkuse jagamisega ühiskonnas kui ka demokraatliku osalemisega poliitiliste otsuste tegemisel, sealhulgas rahvusvahelistes suhetes. EL peab sellele nõudmisele reageerima. Selle eesmärgi saavutamiseks peame tegema koostööd, et töötada välja rahvusvaheline õigus, mitte lihtsalt tõlgendama ja rakendama seda ühepoolselt.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Austatud juhataja ja kõrge esindaja! Mul on mõni põletav küsimus Iisraeli ja Palestiina konflikti arengusuundade kohta. Millisele seisukohale asub Euroopa Liit oma liikmesriikide – Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa – kaudu ÜRO Julgeolekunõukogus septembris seoses Palestiina omavalitsuse ühepoolsete jõupingutustega kuulutada välja Palestiina riik ja siinkohal tuleks märkida, et ta tahab teha seda eraldi Iisraeli rahuprotsessist?

See küsimus, kõrge esindaja, on märksa pakilisem pärast seda, kui Fatah ja Hamas taastasid eelmisel nädalal Palestiina ühtsuse, eirates samas täielikult osaliste, sealhulgas Euroopa Liidu tingimusi ühtse Palestiina omavalitsuse kohta – nimelt seda, et Iisraeli Riiki tuleb tunnustada, vägivallast ja terrorismist tuleb loobuda ning varasemaid kohustusi tuleb täita. Samal ajal ütleb Hamas selgelt välja, et ta kuulub Euroopa Liidu terroriorganisatsioonide nimekirja. Sellest tuleneb ka minu tungiv küsimus: kuidas kohaldab Euroopa Liit uues olukorras oma neliku põhimõtteid? Kui jätkame tavapärast suhtumist Rām Allāh’sse, näitab see igal juhul, et me eirame põhjapanevaid rahu tagamise põhimõtteid. See kõik põhjustab suurt kahju Euroopa ja Iisraeli suhetele ning ei soodusta kuidagi rahuprotsessi, vaid mõjub pigem vastupidiselt.

  Gabriele Albertini, raportöör. – (IT) Lugupeetud juhataja, kõrge esindaja ja kolleegid! Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika teema on eriti tähtis praeguses ajaloolises pöördepunktis, mida iseloomustab erakorraline protestilaine, mis on võtnud võimust Vahemere piirkonnas ja levib ka kõikjal Lähis-Idas.

Pidades silmas tõsist kriisi, mis mõjutab kogu Vahemere piirkonna lõunaosa ja laieneb nüüd Araabia poolsaarele, peab Euroopa Parlament tegutsema hääletoruna kõikide nende meeleavalduste puhul, mille on korraldanud tavalised inimesed. Need inimesed riskivad oma eluga, avaldades pahameelt selleks, et parandada tingimusi ja alustada praeguste režiimide kukutamisega üleminekut demokraatiale. Euroopa Parlament soovib ajada asju otse kõrge esindaja ja asepresident paruness Ashtoniga, ning seda eelkõige meie rolli pärast ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ja ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviil- ja sõjaliste missioonide eelarve kontrollimisel.

Raporti esimeses osas käsitletakse üksikasjalikult Euroopa Parlamendi ja muude institutsioonide, eriti nõukogu ja komisjoni vahelisi suhteid ning selle ajendiks oli Lissaboni lepingu jõustumise järgne käsitlus Euroopa poliitika kohta. Veel üks väga tähtis teema on ELi mitmepoolne lähenemisviis, mis lõikab eelkõige kasu hiljuti loodud Euroopa välisteenistusest, mis on lõpuks saanud tegelikkuseks. Sellega seoses tahan avaldada heameelt ÜRO Peaassamblee hiljuti vastu võetud resolutsiooni üle, mille alusel anti Euroopa Liidule ÜRO Julgeolekunõukogus vaatlejastaatus ja mille kaudu tunnustatakse seda, mida kätkeb endas Lissaboni leping.

Oleme püüdnud koostada hinnangu, mis kajastab võimalikult täpselt praegust olukorda. Raportis tõstetakse õigustatult esile suurt kodanike protestilainet Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas ning samuti Süürias, Bahreinis ja Jeemenis. Peale selle kirjeldatakse raportis iga riigi puhul sündmusi, olusid ja ootusi ning muid erilist huvi pakkuvaid teemasid, näiteks meie tugevaid Atlandi-üleseid suhteid ja väga tähtsaid sidemeid Venemaaga.

Laienemine, kodanikuõiguste toetamine ja õigusriigi rajamine, diplomaatilised suhted BRIC-riikidega (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga), Araabia-Palestiina konflikt ja kõige jõhkramate režiimide hukkamõistmine on mõni selle raporti teemadest, mille esitan teile hääletamiseks.

  Roberto Gualtieri, raportöör. – (IT) Austatud juhataja, kõrge esindaja ja asepresident ning kolleegid! Ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas (ÜJKP) on praegu ülimalt keeruline aeg.

Just siis, kui Euroopa Liit peaks rahvusvahelises süsteemis toimuvate muutuste tulemusel saama julgeoleku ja kaitse alal usaldusväärseks osalejaks, just siis, kui tundub, et Euroopa suhtumine kriisiohjamisse demokraatia toetamise – mitte selle eksportimise kaudu – sobib paremini meie aja katsumustega, just siis, kui majanduskriis muudab ühise kaitse arendamise edasilükkamatuks, just siis, kui Lissaboni lepingus on tagatud uued vahendid ÜJKP edendamiseks terviklikuma käsituse raames – lühidalt öeldes: just siis, kui ÜJKPs on vaja ja on ka võimalik teha kvaliteedis suur samm edasi, paistab, et Euroopa suurehitis hakkab pingele ohtlikult alla vanduma ning valitseb tõeline oht, et ÜJKP püüdlusi ja võimalusi tuleb karmilt kärpida.

Esitatud raportis püütakse seda vastuolu lahendada ja pakutakse teistele institutsioonidele välja võimalikke lahendusi. Liibüa kriisi puhul ei piirdu me üksnes oma pettumuse väljendamisega seoses Euroopa võimetusega määrata kindlaks oma seisukoht ja võtta ühiseid meetmeid või seoses piirangutega, mis on seatud EUFORi Liibüa mandaadile. Usume, et käes on aeg luua koos meie teiste partneritega üks Euroopa poliitiline algatus, mille eesmärk on jõuda relvarahuni ja pidada läbirääkimisi, mille tulemusel lõpeb Gaddafi režiim ja algab üleminek kaasavale demokraatiale. NATO sõjaline sekkumine ei too suure tõenäosusega mingit lahendust ja on hea, et ÜRO resolutsiooni mandaadist peetakse üksikasjalikult kinni, vältides igasugust ebaproportsionaalset jõu kasutamist.

Samal ajal loodame, et ÜJKP vara kasutatakse tõhusalt eesmärgiga anda humanitaarabi rünnakute all kannatavale tsiviilelanikkonnale ja et tulevasi operatsioone kavandatakse sihiga toetada demokraatia arengut Liibüas. Liibüa olukord nõuab samuti laiapõhjalisemat mõtiskelu ja minu arvates tugevdab see raporti soovitusi. Muidugi lasub vastutus Euroopa tuleviku ning julgeoleku ja kaitse eest peamiselt Euroopa Ülemkogul, selle liikmetel ja eesistujal, kes esindab Euroopa Liitu välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes sellel tasandil.

Ütleme neile selge sõnaga, et kahepoolne koostöö ja vabatahtlik koalitsioon ei saa asendada ÜJKPd kui Euroopa Liidu poliitikat. Meie arvates ei ole selle poliitika taasriigistamise mõte veenev ja seda mitte põhjusel, et oleme aluslepingu poolest puristid, vaid põhjusel, et selle taasriigistamisel ei oleks see poliitika samaväärne eesseisvate katsumustega. Teeme ettepaneku, et Euroopa Parlament peaks alustama Euroopa Ülemkoguga strateegilist dialoogi, milles kutsume üles arutama parlamendi soovitusi, koostama korralikku välispoliitika strateegiat ja pühendama Euroopa julgeolekule ja kaitsele ühe erakorralise kohtumise.

Palume teil, paruness Ashton, suurendada oma jõupingutusi üksmeele leidmiseks liikmesriikide seas ja kasutama oma paljusid võimalusi selleks, et parandada kooskõla ÜJKP, ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja Euroopa Liidu välistegevuse muude tahkude vahel. Selleks tööks on Euroopa välisteenistus tohutu potentsiaaliga vahend. Raportis esitatakse mitu ettepanekut rolli kohta, mida ta peaks täitma, alustades kõigepealt kriisiohjamisnõukogu ülesannete täitmisest, et tagada tõeliselt terviklik reageerimine kriisidele. Meil on hea meel näha, et see hakkab ilmet võtma. Liibüa olukord kinnitab ka Euroopa sõjalise võimekuse puudulikkust. See jääb riiklike kaitse-eelarvete üldisele kõrgele tasemele kõvasti alla.

On üsna selge, et tugevus peitub üksnes ühtsuses. See hõlmab ühendamist ja ühist kasutamist ning Euroopa Kaitseagentuuri tugevdamist, alalist struktureeritud koostööd, tõhusa ja konkurentsivõimelise Euroopa kaitseturu arendamist, tööstus- ja tehnoloogiabaasi edendamist ning ühise juhtimisstruktuuri võimekuse täiustamist. Võimekuse puudulikkus on tegur, mis ei ole lasknud Euroopal Liibüa kriisile kiiresti reageerida ja alustada alalise operatiivse peakorteri asutamisega. Raportis on sõnastatud suur hulk konkreetseid ettepanekuid sel ja ka muudel teemadel, näiteks välis- ja sisejulgeolekumeetmete ühendamine viisil, mille puhul järgitakse ühenduse meetodi ülimuslikkust.

On tähelepanuväärne, et selles valdkonnas on suurimad euroopameelsed fraktsioonid ühel meelel. Tänan variraportööre ja koordinaatoreid viljaka koostöö eest. Euroopa Parlament on valmis toetama sellise ÜJKP arengut, mis on täielikult seotud Euroopa Liidu välistegevusega ning põhineb Euroopa väärtustel ja põhimõtetel. Paruness Ashton, loodetavasti vastate meile veenvalt sõnadega, kuid eelkõige tegudega.

  María Muñiz De Urquiza, raportöör. – (ES) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Henry Kissinger määratles oma ajastu maailma sõjaliselt kahepooluseliseks, majanduslikult ühepooluseliseks ja poliitiliselt kaootiliseks.

Tänapäeval on rahvusvaheline kord kõikides valdkondades mitmepooluseline ning üleilmastumise tõttu poliitiliselt keeruline. Üleilmastumine tähendab muu hulgas jõukeskuste hajutamist ning ühiste probleemide ja huvide kollektiivset lahendamist. Esile on kerkinud uued rahvusvahelised organisatsioonid ja foorumid – näiteks võib tuua tippkohtumiste diplomaatia G20, G8, G7 jne puhul – ning on tehtud ettepanekuid reformida traditsioonilisi rahvusvahelisi organisatsioone.

Muutuvates oludes ja pidades silmas Euroopa Liidu rahvusvahelise juriidilise isiku staatust, on ülitähtis, et me määratleks kiiresti uuesti rolli, mida Euroopa Liit sellel areenil mängib, ja et ta asuks mitmepoolses maailmakorras oma õigele kohale, tänu millele saab ta olla asjakohane ülemaailmne osaleja, sest see ülesanne on talle määratud aluslepingus ja seda nõuab temalt see institutsioon koos – julgen väita, et – kogu Euroopa ühiskonnaga.

See protsess algas juba 3. mail, mil ÜRO Peaassamblee kiitis heaks resolutsiooni, mille alusel võib Euroopa Liit osaleda ÜRO Peaassamblee töös. Tegemist on ajaloolise sündmusega ja diplomaatilise suursaavutusega, mida peame avalikult tunnustama. Paruness Ashton, kiidan teid selle eest. Kui aga arvestada resolutsiooni 1973 heakskiitmise üle peetud läbirääkimiste keerukust, võime eeldada, et teid ootab Euroopa Liidu esindatuse ajakohastamisel ja ratsionaliseerimisel ees vaevarikas töö, sest praegu on see killustatud ja hajutatud ning kõigis 249 Euroopa Liitu kaasavas mitmepoolses lepingus erakorralise staatusega.

Ilmselgelt ei sõltu see ainult teist. See oleneb ka väljaspool ELi asuvatest riikidest, kes on erinevate mitmepoolsete organisatsioonide liikmed. Samuti oleneb see Euroopa Liidu kõige tõhusama esindatuse korraldamisest ja korraldamise all pean ma silmas ettevalmistusi, mis on seotud teie – Euroopa välisteenistuse –, komisjoni presidendi ja Euroopa Ülemkogu eesistuja ning liidu vahelduvate eesistujariikide osalemisega neile määratud ajal. Peale selle sõltub see liikmesriikidest, kes annavad esindamise esmaõiguse üle Euroopa Liidule ja seda eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide puhul, kes tegelevad meetmetega, milles Euroopa Liidul on ainupädevus.

Paruness Ashton, me kõik mäletame Kopenhaageni kliimamuutustealast tippkohtumist kui näidet tarbetust ebakõlast, mille tõi kaasa Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ülemäärane esindatus. Samuti on meil meeles, kui hästi toimis Euroopa Liidu esindatus Maailma Kaubandusorganisatsioonis või ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis. Peale selle mäletame, millist segadust võib tippkohtumiste diplomaatias tekitada Euroopa Liidu eri eesistujariikide rohkearvuline esindatus, või häireid, mis võivad tekkida Lissaboni lepingu artikli 34 sätete kohaldamata jätmisel seoses ÜRO Julgeolekunõukogu Euroopa liikmete koordineerimisega ajal, mil esitatakse Euroopa Liidu ühiseid seisukohti. Martin Schulz viitas oma sõnavõtus nendele silmatorkavatele probleemidele.

Pöördun selles mõttes rohkem liikmesriikide kui teie poole, kui kutsun üles kujundama Euroopa Liidu rolli struktureeritumas mitmepoolses maailmakorras ja looma tõelist ELi välispoliitikat, jättes kõrvale kõik taasriigistamisega seotud suundumused ja ahvatlused, mis on mitmes liikmesriigis esile kerkimas.

Kuid kui pöördume peamiselt liikmesriikide poole palvega kujundada liidu rolli, soovime ühtlasi, et ka teie võtaks enda kohustuseks kasutada oma õigust teha poliitiline algatus ja panna oma teenistused tööle eesmärgiga tõsta Euroopa Liidu välisesindatuse taset ja seda ratsionaliseerida.

Elame maailma jaoks ajaloolisel perioodil ja teil on võimalus juhtida EL rahvusvahelist rolli näiteks selliste algatustega nagu liidu esinduse avamine Banghāzīs, millest te teatasite. Te võite arvestada Euroopa Parlamendi toetusega ja tegelikult mitte ainult toetusega, vaid ka tema mandaadiga luua võimalikult kiiresti Euroopa Liidu ratsionaalne, struktureeritud ja sidus esindatus rahvusvahelisel areenil.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Tänan parlamendiliikmeid nende sõnavõttude eest.

Üks teema, mis kõikide fraktsioonide juhtide arvamustest selgelt läbi kumas – kuigi Charles Tannock rõhutas, et tema fraktsioon ei ole kunagi Euroopa välisteenistuse loomist pooldanud –, oli soov näha ühtset suhtumist, milleni meil tuleb jõuda. Olen nõus. Ma tean kõiki eesmärke, milline Euroopa olla võiks. Pean aga tegelema sellega, millised me tegelikkuses oleme. Võtsime vastu aluslepingu. Kui see toimunud oli, anti mulle leping ja kirjutusvahend ning ma naljatasin, et need ongi kõik ressursid, millega ma alustama pean. See on paljuski tõsi, kuid me ei ole praegu seal, kuhu jõuame tulevikus. Meie katsumus seisneb selles, kuidas tagada, et lisaks Euroopa Parlamendile ja auväärt parlamendiliikmete kirglikule soovile, mida ma siin näen, liiguvad samade püüdlustega edasi ka komisjon, nõukogu, välisasjade nõukogu, arengunõukogu ja kaitseministrid – kõik, keda ma juhin ja kelle kokkuviimise eest vastutan. Mind ja arvatavasti ka lugupeetud parlamendiliikmeid ei üllata üldse, et sel teekonnal ja eelkõige ajal, mil toimub niivõrd palju sündmusi, leiame, et see ei pruugi toimida nii tõhusalt kui teile ja õigupoolest mõnikord ka mulle meeldiks.

Me peame jätkama sama kõrgete püüdlustega, et jõuda sinna, kuhu soovime. See kehtib kõige kohta, mida teeme – olgu need siis meie kehtestatud sanktsioonid, mille puhul on meil vaja 27 liikmesriigi toetust, sest peame olema ühehäälsed, või meie suhtumine Egiptuse ja Tuneesia toetamisse. Nagu ütles Guy Verhofstadt, on meil tõeliseks edasiliikumiseks ja muutuseks vaja komisjoni toetust ning luua uus strateegia ja uued püüdlused nii pika- kui ka lühiajalises plaanis.

Toetame praegu rahvast. Kõik need asjad nõuavad meilt ümberkujunduste ja muutuste tegemist. Oleme asunud sellele teele. Ma ei ole selles suhtes üldsegi enesega rahulolev, kuid olen realistlik selles, kus me täpselt asume. Te võite mind proovile panna – ja te peaksite seda tegema nii sageli, kui teile meeldib –, et püüda need asjad kiiremini liikuma panna. Ma olen sellega nõus. Kuid ärge süüdistage mind algatusvõime puudumises, edasipüüdmatuses ja selles, et ma ei väljenda end valju ja selge häälega välisasjade nõukogus, meedias ega mujal, sest see ei vasta tõele. Olen selles ülimalt edasipüüdlik. Olen täiesti veendunud, et Euroopa suudab olla palju enamat, kui ta on, kuid selleks on meil vaja sellele teele asuda ja püsida sellel liikudes koos. Eraldi liikmesriikidel, kellel on eraldi valimisringkonnad, on raske olla alati suuteline vaatama asju sellest seisukohast, mis on Euroopa jaoks maailmas parim, ja mitte seisukohast, mis on parim riigi olukorra jaoks. Mõistan ka seda.

Nõustun Joseph Dauli arvamusega naaberriikide terrorismi ja Lähis-Ida rahuprotsessi kohta, mis moodustavad mõned põhieesmärgid, mille oleme selle aasta töös seadnud. Seepärast oleme näiteks Liibüas näinud palju vaeva, et tuua kokku piirkondlikud organisatsioonid – Aafrika Liidu, Araabia Liiga, ÜRO ja Islami Konverentsi Organisatsiooni. See on tõesti suur töö, sest meil tuleb läbi mõelda, kuidas liikuda edasi protsessiga, mis on praegu äärmiselt keeruline. Kuidas saavutame selle, et Gaddafi peab lahkuma? Peame dialoogi, milles inimesed näevad tulevikku. See töö toimub kogu aeg. See on ülitähtis ja meil tuleb moodustada selleks ühisrinne.

Martin Schulz ütles, et minna on veel pikk tee. Olen nõus. Meil on veel palju rohkem vaja ära teha ja meil on vaja hoolitseda selle eest, et demokraatia tugevdamine moodustab suure osa sellest teest. Kuid me oleme juba sellele asunud ja seda ka seoses sellega, mida saame teha. Mulle meeldivad need kolm teist kriteeriumi. Minu arvates saame muutuda palju sidusamaks. Leian, et saame parandada oma koostööd ja loomulikult on ühenduse õigustik eesmärk, mis minu teada Euroopa Parlamendil seatud on. Nii et palun avaldage mulle jätkuvalt survet, kuid tehke seda ka liikmesriikide puhul.

Mis puutub Marshalli plaani, siis minu arvates on see, mida kindral George Marshall tegi esialgse 13 miljardi USA dollariga, mille ta sai Kongressilt 1948. aastal, erakordselt hea eeskuju. See on hea eeskuju ka erinevate tegude pärast, mis ta ette võttis. Ta muretses laene, teenuseid, nõuandjaid ja terve hulga asju, mis põhjustasid muutusi, nii et minu arvates on see hea eeskuju. Arusaadavatel põhjustel ei ole tegemist plaaniga, millest meie räägime. Rahvas tahab midagi, mis on uus ja neile mõeldud, kuid see on tähelepanuväärne. Nõustun teiega toetuse ja võlaküsimuse teemal. Seepärast peamegi arutelusid riikidega, kellega neil maadel on sellised suhted, ja sellepärast peamegi arutelusid komisjoniga.

Olen nõus, et Süürias pannakse toime kohutavaid vägivallaakte. Mingil juhul ei tule mul puudu püüdlustest selles, mida peaksime tegema Süüria puhul. Oleme taas asunud sanktsioonide teele. Alustasime 13 isikuga, kes olid režiimi repressioonidega otseselt seotud. Daniel Cohn-Bendit, peeti põhjalikke arutelusid selle üle, kas president al-Assad tuleks nimekirja lisada. Arvamused olid väga erinevad. Ma ei saa anda teile loetelu liikmesriikidest, kes ütlesid „jah” või „ei”. Pidades silmas mõnda olukorda, esitati jõulisi arvamusi selle kohta, kuidas seda teha. Võeti vastu otsus, et esimesse nimekirja teda ei lisata, kuid me arutame seda küsimust sel nädalal uuesti. Kinnitan teile, et mina olen otsustanud avaldada Süüriale võimalikult suurt poliitilist survet ja püüda tagada – mida tegin ka eile, kui rääkisin välisminister Moallemiga –, et nad mõistavad oma tegevuse tähtsust ja kasutavad seda võimalust oma kursi ja suhtumise tegelikuks muutmiseks.

Charles Tannock, rääkisite paljudest küsimustest, mis puudutasid 27 liikmesriigi toetust, oma soovist näha, et meil oleks vajalikud vahendid, ja puudulikkusest. Minu arvates ei ole meil midagi puudu. Euroopa institutsioonid on kõik keskendunud samale suunale. Peame hoolitsema selle eest, et tegelikkuses saaks ellu viia püüdlused, mis teil on seoses sellega, mida suudame saavutada. Pean leidma vahendid esinduse avamiseks Banghāzīs. Et anda meie delegatsioonidele Iraagis rohkem toetust – millest rääkisime täna hommikul mõne lugupeetud parlamendiliikmega –, on meil vaja vahendeid. Peame leidma need sel teel, et tegutseme paremini ja tõhusamalt – olen sellega nõus –, aga ka sel teel, et tunnistame, mida meil teha tuleb.

Rääkisin juba laevastikust, mõnest Palestiina omavalitsusega seotud teemast ja käimasolevatest aruteludest Fatah ja Hamasi vahel – ka teie, Bastiaan Belder, mainisite seda. Ütlesin selgelt välja, et meie seisukoht seoses Hamasiga ei ole muutunud, kuid et me toetame viisi, kuidas president Abbas on suuteline looma ühtsuse palestiinlaste seas, oma tehnokraatlikus valitsuses ja valimiste puhul, mis on ülitähtsad. Me ei ole oma seisukohta muutnud ning väljendame end väga arusaadavalt selles, et oleme kujunenud olukorra käsitlemisel ettevaatlikud.

Samuti tahtsin osutada sellele, mida ütles Lothar Bisky, kui ta rääkis maailma kõige vaesematest: tema väljend oli „toetada inimväärset elu”. Minu arvates on aastatuhande arengueesmärkide raames võetud meetmed ja arengu edendamiseks koos tehtav töö selle saavutamiseks tulevikus hädatarvilik.

Soovin kiiresti – sest ma ei taha liiga palju aega kulutada – rääkida Gabriele Albertiniga tema raportist ja seda raportit tsiteerida. Ta räägib ühtsusest ja ütleb, et „ühtsus nõuab ennekõike ELi liikmesriikide poliitilist tahet ületada oma erinevad seisukohad”. Täiesti nõus. Teame, et kui tahame Lissaboni lepingu täielikul rakendamisel edu saavutada – ja seda ju raportis öeldakse –, on meil ka järgmises raamistikus vaja jätkusuutlikke vahendeid. Nõustun raportiga paljus, kuid eriti vajaduses olla ennetav oma väärtuste edendamisel ja kõikide olemasolevate poliitikavahendite kasutamisel. Samuti soovin innukalt tõhustada meievahelist dialoogi.

Üks meie suurimatest probleemidest on aeg – kui palju aega kulutada – ja ma tahan tagada, et kasutame teiega peetavates aruteludes aega võimalikult hästi. Härra Gualtieri, eile oli meil tulemuslik vestlus. Olen nõus, et tähtis on liikuda edasi eriti ühendamise ja ühise kasutamise puhul, mis moodustab osa järgmise nädala kaitseministrite arutelust. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et kasutame Euroopa vahendeid tõhusamalt. Ühendamine ja ühine kasutamine on väga lihtne, kuid samas väga võimas mõte. Meil on suured sõjalised võimalused, mis on enamjaolt kasutamata, nii et otsused kasutada sõjalisi vahendeid ja toetada üksteist ühendamisel ja ühisel kasutamisel kujutavad endast midagi sellist, millega peame edasi liikuma. Samuti püüame täiustada Euroopa Kaitseagentuuri tööd ja võtame ette mõne raske ülesande, mille oleme selgelt välja lugenud viimaste nädalate reageeringutest eelkõige Liibüas.

Lõpetuseks tahan tänada María Muñiz De Urquizat tema raporti ja ÜRO toetamise eest. Enda arvates olen oma eelmise nädala tööga ÜROs tõestanud oma pühendumist mitmepoolsele tegevusele. Meil tuleb vaadelda ELi ÜRO süsteemis ja kõikides teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Meie hääl peab oleme selgem ja kõlavam ning meil tuleb oma tegevuses olla loovam.

Nüüd jääb mul üle veel tänada esimese vooru sõnavõtjaid ja öelda, et ootan kannatamatult, mil saan teha oma viimased märkused arutelu lõpus.

  Jörg Leichtfried, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Lugupeetud juhataja ja kõrge esindaja! Kui rääkida Euroopa välispoliitikast ja Euroopa positsioonist maailmas, oleme ühel meelel, et olukorda on vaja eri asjaolude mitmekesisuse tõttu parandada. Siiski võiksime järgida ülihästi toimiva sarnase poliitikavaldkonna ehk väliskaubanduspoliitika eeskuju. Euroopa Liidul on väliskaubanduspoliitikas ainupädevus. Ta on ainuke osaline ja ainuke liikmesriikide esindaja. Seda ei mõisteta pidevalt riikliku edevuse tõttu hukka. Võime küll teistes valdkondades eriarvamusel olla, kuid selle puhul oleme jõulised ja ühtsed.

Meil on aeg kasutada oma tugevust, et meie partnerriikides elavad inimesed saaks lõigata kasu meid aidanud väärtustest: inimõigustest, sotsiaalkindlustusest, õiglusest ja vabadusest. See Euroopa välispoliitika uus mõõde on miski, mida meil tuleks ja mida me õigupoolest peame järgima, et muuta maailm tulevikus vabamaks, õiglasemaks ja sotsiaalsemaks.

  Krzysztof Lisek (PPE). – (PL) Austatud juhataja ja kõrge esindaja! Lubage mul kõigepealt tänada suure töö eest raportöör Gualtierit ja teisi variraportööre, kellega mul oli au töötada. Et olen selles rollis uustulnuk, tahan öelda, et ootasin teravaid sõnelusi eelkõige sellepärast, et raportis käsitletakse teatud sõjalist aspekti, kuid selle asemel sujus töö väga rahumeelselt.

Kõrge esindaja ütles oma esimeses sõnavõtus, mil ta rääkis Põhja-Aafrikas puhkenud konfliktidest, et me ei tea, kus ja millega need lõpevad. Loomulikult ei saa me öelda, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on imerohi kõikide maailma hädade vastu, kuid ÜJKP arendamise tulemusel teaksime kindlasti nendest konfliktidest rohkem ja võiksime neid võib-olla ennetada või lahendada. Pean siinkohal silmas nii Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas puhkenud konflikte kui ka Mägi-Karabahhis, Transnistrias ja Gruusia okupeeritud aladel ikka veel käärivaid külmutatud konflikte.

Mul on hea meel, et Gualtieri raportis käsitletakse palju teemasid – tegemist on üsna pika raportiga. Ajapiirangu tõttu ei saa ma enamikku neist nimetada, kuid sooviksin põgusalt rääkida kahest punktist. Esimene on Euroopa Liidu missioonide tegevus. Rääkisime julgeoleku ja kaitse allkomisjonis mitmel korral sellest, kuidas peame õppima vigadest või teatud puudustest, et need missioonid toimiksid tulevikus paremini. Euroopa Liidu operatsioonide kavandamise ja juhtimise küsimus on endiselt lahendamata. Weimari algatusega seotud ministrid tõstatasid selle teema teile saadetud kirjas, proua Ashton. Loodetavasti näeme selles valdkonnas konkreetset tegusid.

Lõpetuseks tahan mainida ELi ja NATO suhteid. Tunnen heameelt tõsiasja üle, et olete pidevas ühenduses NATO peasekretäri ja Ameerika Ühendriikide välisministriga. Peame neid sidemeid ka edaspidi jätkama, et mitte dubleerida oma tegevust. Selle eesmärk on lihtsalt säästa raha. Teame, et revolutsioon ei ole võimalik, proua Ashton, kuid ootame teilt selliste meetmete võtmist, mis soodustavad evolutsiooni.

ISTUNGI JUHATAJA: ROBERTA ANGELILLI
asepresident

  Véronique De Keyser (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja! Paruness Ashton, olete viimaste päevade jooksul saanud rohke kriitika osaliseks. Osa sellest moodustavad lihtsalt odavad poliitilised võtted ja minu fraktsioon on need hukka mõistnud. Osa sellest ei saa aga niisama kõrvale heita ning ma soovin oma mureküsimusi teiega jagada.

On tõsi, et alati ei ole meil ELi välispoliitikast selget ettekujutust ja seda eriti selles mõttes, mida välispoliitikaga saavutada soovitakse, teisisõnu: mis on selle eesmärk. Teie teatised võetakse vastu, kuid need on sageli tagasihoidlikud, mille alusel võime järeldada, et tõenäoliselt on Euroopa Liidus eriarvamusi. See on juba iseenesest sõnum, kuigi negatiivne. Niisiis asute te tööle, peate oma kohtumisi, teete oma telefonikõnesid ja annate endast kõik – selles ei kahtle keegi –, kuid nende jõupingutuste tulemusi nõrgendab kahjuks meediakära. Sellest tulenevalt jätab Euroopa Liidu välispoliitika ülimalt jõuetu mulje nende palavikuliste sõnavõttude valguses, mida esitavad mõned Euroopa riigipead.

Aga nüüd avaneb teie ees tänu Araabia revolutsioonidele erakorraline poliitiline ruum ja Euroopa diplomaatia rolli selles ruumis tuleb selgelt näidata, sest kui välja arvata iga riigi eriomadused, on tõsi, et kõik on omavahel seotud. Näiteks oleks Fatah’ ja Hamasi leppimine olnud kujuteldamatu ilma Araabia revolutsioonita Egiptuses ja hiljutiste julmade repressioonideta Süürias. Kuna Bashar al-Assad ületas nn punase joone, ei tunne Hamas end äkki enam Damaskuses hästi ning kaalub Katari või Kairosse kolimist. Samuti soovis Hamas pidada viimasel hetkel läbirääkimisi, kuigi neid on peetud juba ilmatu kaua. Nendest võimalustest tuleb kinni haarata!

Niisiis, milline on meie praegune poliitika seoses Süüria ja Lähis-Idaga? Nagu mina olen öelnud, on see puudulik. Peale selle jagan mõne oma kolleegi pahameelt Süüria väljajätmise pärast nimekirjast ja nüüd ka sanktsioonidest pääsenud Bashar al-Assadi väljajätmise pärast. Seda tuleb meile paremini põhjendada, paruness Ashton.

Veel üks asi. Kui Kuveit või Nepal ei sea viimasel minutil Ameerika Ühendriikide õhutusel üles oma kandidatuuri, saame tõenäoliselt näha, kuidas Süüria 20. mail ÜRO Inimõiguste Nõukogu juhib. Kas te suudate endale ette kujutada, et Süüria juhib ÜRO Inimõiguste Nõukogu?

Catherine Ashton, sanktsioonidest ei piisa. Kas olete võidelnud selle vastu, et Süüria hakkab juhtima ÜRO Inimõiguste Nõukogu? Kas olete nõudnud nende veresaunade rahvusvahelist uurimist? Isegi kui teil ei õnnestu veenda riigipäid – nõustun siinkohal kolleeg Cohn-Benditiga –, siis öelge seda ja ärge jätke meid teadmatusse! Selline ebaselgus masendab meid.

Mis puutub Lähis-Idasse, siis ma teiega päris ühel meelel ei ole. Avaldasite ettevaatlikult heameelt Fatah’ ja Hamasi leppimise üle, kuid kas te alustate Hamasiga dialoogi? Kas me kordame 2007. aasta vigu? Nagu teame, on olukord kahtlemata väga keeruline. Siiski leian, et peame sellest võimalusest kinni haarama. Hamas on toetanud Araabia rahualgatust. Mõlemad osalised on teinud uskumatuid mööndusi valitsuse moodustamiseks. Tulevase valitsuse moodustamist, mis leiab aset ehk kuu aja pärast, käsitlevas lepingus jõuti kokkuleppele valimiste mõistes, Palestiina omavalitsuses, tõsiasjas, et Mahmoud Abbas võiks läbirääkimistest osa võtta, ja 1967. aasta piirides, mis mõlemad on esmatähtsad nõuded ja viitavad Iisraeli kaudsele tunnustamisele. Nii et ärge tulge mulle ütlema, et olete endiselt seisukohal, millel kaks aastat tagasi. See oleks meie jaoks mõeldamatu.

Tegemist on kiireloomulise probleemiga, kõrge esindaja. Ettevaatus poliitikas ei asenda julgust: need peavad käima käsikäes. Euroopa Parlament toetab teid alati, kui teil on julgust pakkuda välja jõuline tulevikupilt.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja ja paruness Ashton! Oleme endiselt väga kaugel ühisest välispoliitikast, mis oleks tõesti oma nime väärt. Teid kritiseeritakse seetõttu, kuid mõnikord tundub mulle, et teist on tehtud patuoinas olukorras, mis ei ole teie kontrolli all ja mille on põhjustanud tõsiasi, et liikmesriikidel ei ole poliitilist tahet leppida kokku ühises käsituses.

Võtame näiteks Liibüa. Kõigepealt tõkestas Itaalia sanktsioonide kehtestamise, seejärel tunnustas Prantsusmaa ilma nõu pidamata Banghāzīs üleminekunõukogu ja lõpuks jäi Saksamaa erapooletuks, kui hääletati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni üle. Te ei saa selle muutmiseks mitte midagi teha, kuid see edastab Euroopast negatiivse pildi. Süürias oleksime pidanud kehtestama jõulisemad sanktsioonid, kuid ka siinkohal oli meil vaja ühehäälsust. Sellele on vastu mõned liikmesriigid – ajakirjanduses on nimetatud Kreekat, Itaaliat ja Hispaaniat ning ka Saksamaa võib nende hulka kuuluda. Sellisel juhul tuleb teil siin püsti tõusta ja öelda: „Suutsime nimekirja lisada vaid 13 isikut.”

Ühehäälsuse nõue halvab meie tegevust. 27 liikmesriigi puhul see enam ei toimi. Peame oma ühises välis- ja julgeolekupoliitikas tegema järgmise suure hüppe. Tahan seda kolleeg Tannockile ja tema tooridest sõpradele selgelt välja öelda.

Mida te teha saate? Avalikustage tõsiasi, et Euroopa koostöö on läbi kukkunud ja nimetage, kes on selle eest vastutav. Kasutage ühenduse vahendeid eelkõige demokraatia edendamiseks.

Olin üllatunud, kui kuulsin teid siin Euroopa demokraatia sihtkapitalist nii avameelselt rääkimas. Koostame just koos Véronique De Keyseriga kui raportööriga sel teemal raportit ja hindame parasjagu, millised on nõuded. Tahan selgeks teha, et me ei soovi teist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit, mis on bürokraatlik, aeglane, ülemäära keeruline ja apoliitiline. Meil on vaja lahendust, mis on bürokraatiavaba, kiire, lihtne ja poliitiline. Kui te suudate selle leida, saate meie täieliku toetuse osaliseks.

  Michał Tomasz Kamiński (ECR). –(PL) Lugupeetud juhataja ja kõrge esindaja! Üks kõige liigutavamaid hetki minu elus oli 2007. aasta detsembris, kui viibisin Poola ja Leedu piiri sümboolsel avamisel, mida tegid president Kaczyński ja president Adamkus. Selle tseremooniaga tähistati Poola ja Leedu ühinemist Schengeni alaga. Tahan öelda, et meie jaoks – pean silmas inimesi, kes kasvasid üles raudse eesriide taga – on reisimisvabadus ja piirideta Euroopa konkreetsed näited Euroopa lõimumise edust. Pöördun teie poole üleskutsega, et Euroopa piiride taaskehtestamisest ei tohiks mingitel asjaoludel saada poliitiline vahend ega püüd reageerida populistlikult sellele, mis võib ehk isegi endast tõelist probleemi kujutada. Schengeni ala on suur saavutus ja meil tuleks seda kaitsta.

Tänan teid, proua Ashton, selle eest, et teie sõnul ei ole meie seisukoht Hamasi suhtes muutunud. Kahjuks on probleem selles, et muutunud on palestiinlaste ja president Abbasi suhtumine Hamasi. Kutsun teid, proua Ashton, üles tagama, et Iisraeli vaenlased ei kasutaks seda tohutut abi, mida antakse Palestiina omavalitsusele, rünnakuteks ainsa demokraatliku riigi vastu, mis selles piirkonnas praegu on. Tuletan kõigile meelde, et Iisrael on ainuke riik Lähis-Idas, kus Araabia elanikkond saab kasutada ja kasutab õigust valida parlamenti oma esindaja.

  Franziska Katharina Brantner (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Tahaksin esitada selle märkuse komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale: Euroopa välispoliitikas jääb praegu puudu juhtimisest, julgusest ja ühenduse meetodist ning see on juhtunud ajal, mil Euroopa Liidu käsutuses on rohkem välispoliitilisi vahendeid kui kunagi varem. Teie, nagu te ise sageli öelnud olete, tegelete kuulamisega: te kuulate riikide valitsusi ja ootate, kuni nad on oma arvamuse avaldanud. Siis esitate väikseima ühise nimetaja ja teete seda sageli ajal, mis sündmused on juba edasi arenenud.

Milles te näiteks Süüria puhul veendunud olete? Kas al-Assadi peaks nimekirja lisama või mitte? Mida teie arvate? Tahaksime seda kuulda. Kas soovite sanktsioonidega ähvardada või mitte? Te palute meil avaldada survet valitsustele – tegite seda oma vastuses –, aga öelge meile, millistele valitsustele. Alustage arutelu.

Muidugi puudub liikmesriikidel sageli poliitiline tahe tegutseda ühtselt ja otsustavalt ning nad ei soovi näha teid tugevana, kuid uskuge mind, paruness Ashton, nad ei toeta teid ega päästa teid kui kõrget esindajat. Nad ei taga, et te jääksite ametisse – luban seda teile. Samuti ei muuda see tõsiasja, et Lissaboni lepingus on teile ette nähtud jõulisem roll. Teie oletegi vahelduv eesistujariik. Olete komisjoni asepresident. Teie võite teha algatusi, peaksite panema paika tegevuskava. Teie peaksite kõigepealt esitama oma arvamused ja otsused ning seejärel laskma liikmesriikidel reageerida.

Kui te ise algatusi ei tee, siis ärge vähemalt suruge maha teiste omi. Näiteks konfliktide ennetamise Göteborgi programmi läbivaatamine: Anna Lindh tegi sellega kümme aastat tagasi algust. Eesistujariik Ungari alustas läbivaatamist ja soovis, et te selle töö üle võtaksite, kuid teie peatasite selle. Ma ei saa aru, miks. Saan soovitada teil vaid julgem olla ja rohkem delegeerida. Järgige Margaret Meadi, keda te tsiteerisite. Aidake kaasa muutustele, mida meil vaja on. Luban teile, et vaid see päästab teie ametikoha. Miski muu ei saa seda teha.

  Takis Hadjigeorgiou (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Minu arvates on teil õigus tunda, et teile on teie vastu suunatud kriitikaga ülekohut tehtud. Kuidas saab teid süüdistada, kui suurriikide vastu võetud otsused on teie jaoks Euroopa Liidus siduvad? Kuid mul on veel üks küsimus: kas need, kes kritiseerivad siin oma valitsust, käituvad ise nendes riikides võimul olles teisiti võrreldes sellega, mida nad hukka mõistavad? Nõustun samuti sellega, mida ütles Martin Schulz: veel mõnda aega tagasi müüsid Euroopa riigid relvi nendele, kelle kohta on oleme nüüd teada saanud, et nad on diktaatorid. Samas tähendab poliitika ettenägelikkust ja see tähendab probleemide kiiret tuvastamist, sest muidu teeme lihtsalt järelanalüüsi.

Euroopa riigid pommitavad oma hiljutisi partnereid. Samal ajal pommitavad ja hävitavad nad neidsamu relvi, mida ise müüsid. Loomulikult ei ole ju võimalik enne uusi relvi müüa, kui vanad on hävitatud. Et Euroopa Liit edasi liiguks, peab ta meie arvates töötama välja poliitika, mis põhineb rahul ja ei ole seotud sõjaliste vahendite ega sõjalise sekkumisega. Samuti tuleb edendada rahvusvaheliste suhete demilitariseerimist. Euroopa Liidul tuleb vabaneda tuumarelvadest ja aidata muuta meie planeet tuumarelvavabaks. Sellest saab Euroopa Liidu jaoks kuulsuse hetk.

Lisan veel paar sõna Lähis-Ida naaberriigi Türgi kohta. Türgis on vangistatud kümneid ajakirjanikke ning pool Küprost on ikka veel 40 000 sõdurist koosnevate okupatsioonivägede käes. Nad rikuvad Küprose türklaste ja kreeklaste õigusi. Siinkohal palun ma paruness Ashtonil näha Küprosel kiiresti seda, mida nägime Araabia poolsaarel liiga hilja.

  Fiorello Provera (EFD). – (IT) Austatud juhataja, kõrge esindaja Ashton ja kolleegid! Rünnakud kopti kirikute vastu Egiptuses ja kristlaste tapmine on märgid sellest, et usuline sallimatus suureneb. See reedab seda ühtsuse vaimu, mida näidati üles Tahriri väljakul, kus koptid ja moslemid avaldasid režiimi vastu koos meelt.

Kooseksisteerimine ja sotsiaalne stabiilsus on korrakohaseks demokraatiale üleminekuks hädavajalikud, kuid sallivuse puudumine muudab nende saavutamise võimatuks. Seega peavad Kairo ametivõimud tegema rohkem vähemuste kaitseks ja astuma vastu salafistlikele äärmuslastele, kes eitavad nüüdisaegse demokraatia põhimõtteid, mille poole püüdleb Egiptuse rahvas. Majandusareng koos välisinvesteeringute ja eelkõige turismi taastamisega on ilma sallivuse, korra ja stabiilsuseta mõeldamatu.

Niisiis peaks Euroopa andma heldet abi Egiptuse ja kogu maailma huvides, kuid selle abi tingimus peab olema tõhus poliitika vähemuste kaitseks kooskõlas põhimõttega, kus abi suurus sõltub tehtud edusammudest, mille teie, paruness Ashton, koos volinik Fülega välja pakkusite.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja ja kõrge esindaja! Praegused sündmused Süürias panevad meid taas kord mõistma seda dilemmat, mille ees Euroopa Liit end seoses Lähis-Idaga ja Põhja-Aafrika olukorraga leiab. Oleme palju aastaid toetanud araabia maade despootlikke režiime ja diktatuure. Nüüd, mil president al-Assad on hakanud oma rahva vastu võtma jõhkraid meetmeid, mõistame muidugi tema tegevuse kohusetundlikult hukka ja kehtestame sanktsioone, millest on vähe kasu. Minu arvates ei ole siin tegemist usaldusväärsusega. Araabia maailmas ei ole demokraatia ja inimõigused ilmselgelt iial olnud midagi enamat kui tühjad sõnakõlksud. On teada, et praegu püütakse varjata tõsiasja, et Brüssel või teisisõnu Euroopa Liit on põhiliselt tegutsenud selles piirkonnas ameeriklaste geopoliitilistes huvides.

Pidades silmas kõiki muutusi Vahemere piirkonna lõunaosas, valmistab Euroopa Liidu abitus eriti suurt muret. Kui rahutused ja ülestõusud algasid, oli meil demokraatia saabumise üle hea meel. Mis praegu Tuneesias toimub? Parimal juhul võib olukorda kirjeldada kaootilisena, sest taas hakatakse kukutama üleminekuvalitsust. Egiptuses on midagi alalise või ajutise sõjalise diktatuuri laadset, mille liikmed kiusavad taga kopti kristlasi. Liibüas on kodusõda, millesse sekkuvad loiult poolikute vahenditega lõhestunud eurooplased.

Siiski võivad ameeriklased avastada, et Süüria on üks kõva pähkel. President al-Assad ei pea muretsema isegi sellepärast, et välissurve mõjul pöördub sõjavägi tema vastu. Samuti puudub igasugune kaitsev jõud, mis võiks teda võimult kukutada. Sellest hoolimata avaldaks režiimi muutus Damaskuses kindlasti ulatuslikku mõju kogu piirkonnale. Esimesed Süüria põgenikud, kes Türki saabuvad, võivad olla n-ö avalöögiks tohutule konflikti eest põgenevate inimeste sissevoolule.

Praeguse olukorra tõttu Süürias ja Liibüas tuleb meil Euroopas ja Brüsselis kiiresti välja töötada iseseisev poliitika, mis ei sõltu Washingtonist ja mida Washington ei mõjuta. Erinevalt USAst avaldavad piirkonnas toimuvad sündmused geograafilise läheduse tõttu Euroopale otsest mõju. Kuid me ei tohi lasta ennast Liibüa kodusõtta veelgi rohkem kaasa tõmmata, sest muidu võib meist saada terrorismi ja äärmusluse sihtmärk.

  Eduard Kukan (PPE). – Austatud juhataja! Mis puutub raportisse ELi kui ülemaailmse osaleja kohta, siis näitavad muutused rahvusvahelisel areenil, et EL peab tingimata kiiremini tegutsema. See tähendab, et tuleb olla valmis seisma silmitsi üleilmsete probleemidega. Lissaboni lepingus on selliseks tegevuseks loodud raamistik ja vajalikud vahendid.

Meil tuleks alustada puuduste kõrvaldamisest ülemaailmses juhtimises. Sellised näited nagu Kopenhaageni kliimamuutustealane tippkohtumine, ÜRO Peaassamblee resolutsioon osalemisõiguste suurendamise kohta – kiidan siinkohal paruness Ashtonit – või ELi osalemine Rahvusvahelises Valuutafondis osutavad sellele, et lisaks nende küsimuste käsitlemisele on tarvis luua ka ühine strateegia.

Raportis näidatakse, kus tuleks teha veelgi rohkem jõupingutusi. Üks kõige tähtsamaid valdkondi on meie rolli ja kooskõla tugevdamine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis. Sama kehtib rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja mitmepoolsete julgeolekuorganisatsioonide kohta. Kuid midagi ei juhtu iseenesest. Selleks tuleb meil kulutada aega ning kasutada järjekindlaid ja kooskõlastatud abinõusid. Meil on kiiresti vaja pikaajalist strateegiat, milles määratakse konkreetselt kindlaks sammud ja meetmed, mida peame võtma oma koha tugevdamiseks üleilmsel areenil. Loodetavasti pakub paruness Ashton sellise strateegia peagi välja ja meil on võimalik seda siin, Euroopa Parlamendis, arutada.

Mul on veel üks märkus, mis puudutab rohkem Albertini raportit. Sel pühapäeval toimusid Albaanias kohalikud valimised. Mina olin valimiste vaatlemises osalenud Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni juht ja mul on üks sõnum, mida tahaksin teiega jagada. Albaania kodanikud – ma ei räägi siin poliitikutest, vaid tavalistest inimestest – vaatavad meie, ELi poole usalduse ja lootusega. Nad loodavad, et me aitame neil leida lahenduse sellele väga keerulisele poliitilisele olukorrale, mille poliitikud on selles riigis põhjustanud. Võrreldes meie üleilmsete püüdlustega on antud juhul vaja astuda üks väike samm. Kui edukad suudame olla oma koduväljakul? Tegemist on katsega, mis tuleb läbida tulemuslikult ja väärikalt.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton ja kolleegid! Soovin variraportöörina kõigepealt tänada siiralt raportöör Albertinit tema väga kiiduväärt koostöö eest selle raporti koostamisel.

Raportis ja muidugi ka tänases arutelus oleme õigustatult keskendunud põhiliselt lõunapoolsetele piirkondadele ja Lähis-Idale. Ma ei taha korrata seda, mida ütlesid kolleegid Schulz, De Keyser ja teised. Tahaksin lühidalt rääkida olukorrast Palestiinas ja Iisraelis.

Usun, et Hamasi ja Fatah’ leppimine ning nende valmisolek rajada riik kujutab endast suurepärast võimalust, sest riigi rajamisega kaasnevad kohustused ja vastutus. See tuleb igal juhul selgelt välja öelda. Meil on vaja, et Iisraeli tunnustataks, et piirkonnas valitseks rahu ja et loobutakse vägivalla kasutamisest.

(Aplaus)

See on ülioluline. Siiski peab Iisrael tunnustama ka iseseisvat Palestiina riiki samamoodi, nagu Hamas peab tunnustama Iisraeli Riiki. Me saavutame Lähis-Idas rahu alles siis, kui oleme jõudnud kahe riigi lahenduseni.

Tahan vaadata nii lõuna kui ka ida suunas, sest ühelt poolt juhtisin ma Türkmenistanis Euroopa Parlamendi delegatsiooni ja teisalt määrati mind eile Euroopa Parlamendi raportööriks Venemaa teemal. Vaatamata sellele, et lõunapool esinevad probleemid on arusaadavatel põhjustel tähelepanu keskmes, ei tohi me unustada, kui tähtsad on meie idanaabrid. Türgi täidab selles vallas samuti suurt osa. Me ei peaks suhtuma Türgisse kui lihtsalt kandidaatriiki. Türgi peab eelkõige Vahemere piirkonna olukorra puhul olema ka meie partner. Samas on tähtis, et me tihendaks oma sidemeid Türgiga seoses Musta mere piirkonnaga ning kaasaks Türgi oma Euroopa ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse. See ei pea ilmtingimata olema seotud ühinemise teemaga.

Teiseks on väga otsustav tegur partnerlus Venemaaga. Tahame luua Venemaaga partnerlust, kuid peame pidama läbirääkimisi tugevalt positsioonilt ja enesekindlalt. Sellest jääb meil mõnikord puudu. Kui Venemaal on sellist suhtumist liiga palju, siis meil on seda liiga vähe. Vaid võrdsel tasemel olles suudame jõuda kokkuleppeni. Kuigi pooldan väga seda partnerlust, mis peab olema strateegiline, olen väga üllatunud survest, mida Venemaa avaldab praegu eelkõige Ukrainas. Varem oleksime Venemaa ja Ukraina valitsuste liikmeid kirjeldanud sõpradena, kuid see, kuidas Venemaa praegu Ukrainaga käitub, pole kaugeltki õiglane. Sama kehtib tema käitumise kohta mõne energiatarnija suhtes ja oleme seda näinud ka Türkmenistani puhul. Niisiis peame Venemaale selgeks tegema, et soovime partnerlust, mis põhineb võrdsusel ja ühistel huvidel. Meie kindel eesmärk peab olema tõelise ja innuka partnerluse loomine.

Kesk-Aasia teema kohta nii palju, paruness Ashton, et me soovime kaasatud olla, kuid meil puuduvad seal esindused. Tean, et meil on rahalisi probleeme, kuid meil on selles piirkonnas hädasti vaja diplomaatilisi esindusi. Soovime neilt riikidelt energiat osta. Tahame, et nad liiguks demokraatia suunas ja järgiks inimõigusi. Kuid tegelikult ei ole me piisavalt kaasatud. Pierre Morel on küll suurepärane inimene ja teeb kiiduväärt tööd, kuid sellest ei piisa. Meil tuleb rajada rohkem esindusi nendes Kesk-Aasia riikides, mis on meie naabrid. Vastasel juhul vaatavad need riigid kas ainult Hiina või Venemaa poole või on neil vähemalt võimalus vaadata Euroopa poole. Arvan, et see on tähtis.

Lõpetuseks tahan veel kord selge sõnaga välja öelda, et meie soov on toetada teid täiel määral. See, mida täna ütlesite, on täiesti õige. Meile Euroopa Parlamendis meeldiks, kui te ütleksite seda veidi valjemini ja otsekohesemalt – kuigi see ei ole alati teie stiil –, sest siis saaksime toetada teid veelgi rohkem kui muidu.

  Andrew Duff (ALDE). – Austatud juhataja! Tahan Cathy Ashtonile öelda, et rääkisite elavalt probleemidest, mis on seotud kokkuleppe saavutamisega 27 välisministri vahel. Kuid Lissaboni lepingu alusel on teil õigus ka ilma selleta tegutseda: te võite moodustada vabatahtlikke koalitsioone ja luua tihendatud koostöö süstemaatilise vormi.

Kui nimekirjas, mis puudutab sanktsioonide kehtestamist 13 süürlase suhtes, saab kokku leppida vaid ühehäälsuse abil, siis tuleks minu arvates ühehäälsuse nõudest loobuda. Mina soovitan luua eesliini või poliitilise tahtega riikide tuumiku ja töötada koos nendega välja ühine poliitika.

  Geoffrey Van Orden (ECR). – Lugupeetud juhataja! Paruness Ashton ei üllatu, kui ma väljendan pettumust ja seda mitte Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) toimimisega seoses, vaid tõsiasja pärast, et ta nõuab endiselt selle eriti mõttetu ja ülimalt kuluka töö tegemist.

Ta võib väita, et Euroopa Liit on osalenud umbes 25 missioonil, mis on läbi viidud ÜJKP nime all. Tegemist ongi vaid nimega: vähesed neist missioonidest on vaatlemist väärt. Need on kas missioonid, mille on tegelikult ellu viinud NATO, otsesed tsiviilmissioonid või passiivsed missioonid, milles osalevad sõjaväelased. Tavaliselt on need toimunud sellepärast, et Euroopa Liit on palunud kedagi, et teda kutsutaks midagi tegema. Praegu viib NATO Liibüas läbi sõjalisi operatsioone. ELil ei õnnestunud saada mandaati merendusembargo jõustamiseks ning nüüd on ta meeleheitlikult püüdnud mõjutada ÜROd, et viimane kutsuks teda ellu viima humanitaarabi programmi.

On tõsiasi, et ei NATO ega ÜRO ei taha, et EL teeskleks sõjalist sekkumist. Loomulikult on humanitaarabi väga vaja ja EL võiks täita kasulikku rolli, kuid mitte viisil, mille abil püütakse lihtsalt edendada valesti suunatud sõjalisi püüdlusi. Häda on selles, et ÜJKP olemasolu ja kõik selle topeltstruktuurid on lõhestunud ning põhjustavad liitlaste seas kõhklusi seoses jõulise kaasabiga NATO operatsioonidele.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja! Kas minu kolleeg nõustub ÜRO puhul minuga selles, et kui Euroopa Liidul oleks ÜRO Julgeolekunõukogus vaid üks koht, mida praegu põhjalikult kaalutakse, tähendaks see, et suur osa suveräänsusest läheb Ühendkuningriigilt ja ka Prantsusmaalt üle Euroopa Liidule? Praegune Ühendkuningriigi valitsus, mille toetaja ta on, ei toetaks mingil juhul sellist suveräänsuse üleminekut.

  Geoffrey Van Orden (ECR). – Lugupeetud juhataja! Tänan auväärt parlamendiliiget selle küsimuse eest.

Muidugi on see Lissaboni lepingu järjekordne hukatuslik tagajärg. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa peaksid andma üle oma koha ÜRO Julgeolekunõukogus, et EL saaks ise selle laua taha istuda. Minu arvates ei soovi kumbki liikmesriik seda teha. Kahjuks soodustab seda Lissaboni leping, mis – nagu ma olen öelnud – on üks põhjustest, miks me sellele nii suurt vastuseisu avaldame.

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Tahaksin komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale öelda järgmist: hindan kõrgelt seda, mida ütlesite esimeses sõnavõtus oma poliitika kohta ja mida olete teinud Põhja-Aafrikas – Egiptuses, Tuneesias ja Liibüas –, eriti hindan aga tähelepanu, mille suunate sealsetele noortele ja naistele. Samuti meeldib mulle teie suhtumine süvademokraatiasse, mida tuleb juurutada. Minu arvates on see hädavajalik ja kõik meist jagavad siin Euroopa Parlamendis teiega seda vaadet. Niisiis loodan, et seda saadab edu.

Teisest küljest nõustun paljude kolleegidega selles, et al-Assadi suhtes oleks pidanud kehtestama sanktsioone. Nagu küsis minu kolleeg Danny Cohn-Bendit: kes on see või need, kes seda nõukogus blokeerisid? Kas Guido Westerwelle või keegi teine? Öelge seda meile ja me toetame teid, kui käitute meiega läbipaistvalt ja olete avatud. Minu arvates võidate sellega toetust juurde. Uurige oma mandaati. Toetame teid siin rohkem, kui räägite meile põhjalikumalt sellest, mis nõukogus toimub. Tehke seda ja rääkige meile.

Minu arvates kehtib see ka sidususe kohta, nagu ütlesite teie ja paljud teised siinkõnelejad. Albertini raportis, mille üle sel nädalal hääletame, esitame samuti üleskutse selle kohta, et riiklik poliitika peaks toetama ELi seisukohti ja teid ning ma esitan siinkohal palve oma kolleegidele Euroopa Parlamendis, neile teie seast, kes kuuluvad oma riigis valitsuserakondadesse: öelge oma välis- ja peaministritele, et nad toetaks Euroopa ühist poliitikat ja ei tegeleks vaid riiklike huvidega, sealhulgas välispoliitika vallas. Vastasel korral ei saa meil kunagi olema Euroopa ühist välispoliitikat, mida teie, paruness Ashton, peate juhtima ning milles peate oma lubaduste poolest olema edasipüüdlik ja julge.

61 aastat pärast Schumani deklaratsiooni, mida tähistasime kaks päeva tagasi, vajame rohkem Euroopat kui kunagi varem. Meie soov on väga konkreetne: konfliktide ennetamine ja tsiviilkriisi ohjamine, paruness Ashton. Nõuame, et meil tehtaks Euroopa välisteenistuses sõltumatuid mõjuhinnanguid, mis oleks tavamenetlus julgeoleku, inimõiguste, sooliste, sotsiaalsete ja majanduslike mõjude kvalitatiivseks hindamiseks iga ÜJKP missiooni puhul. Samuti tuleb meil kaasata nendele missioonidele rohkem tsiviilisikuid.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Avaldan kõigepealt kiitust oma kolleegile, kes rääkis just oma väsimatust tööst inimõiguste alal. Ta räägib ELi ühisest välispoliitikast jne. Kuid kas ta jagab minu jahmatust seoses Euroopa Liidu silmakirjalikkusega? Me mõlemad teame, et EL on surmanuhtluse vastu, kuid ikkagi öeldakse president Barroso ja eesistuja Van Rompuy ühisavalduses bin Ladeni surma kohta, et see „näitab, et sellised kuriteod ei jää karistamata”. Kas see viitab nõustumisele sellega, et surmanuhtlus on karistus?

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Mis puutub minu kolleegi märkusesse, siis Osama bin Ladeni surma puhul ei olnud tegemist surmanuhtlusega. See, mis toimus, oli tapmine ja mina isiklikult oleks eelistanud seda, kui Ameerika Ühendriigid oleksid ta vahistanud ja kohtu alla andnud.

Kuid see ei tähenda, et ma teda kritiseeriks.

See, mida president Barroso tema sõnul ütles, ei olnud silmakirjalik. See oli lihtsalt üks avaldus, mis tehti. Ma võiksin seda arvustada ja nagu ütlesin, oleksin pigem pooldanud Osama bin Ladeni andmist näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla, kuid seda ei juhtunud. Siiski ei pea ma seda silmakirjalikuks, sest meil on vaja ühist Euroopa seisukohta. Mis puutub surmanuhtlusse, siis usun, et selle teemaga on vähemalt siin kontinendil kõik selge. Seda ei saa kahjuks küll öelda teiste maailma piirkondade kohta.

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud juhataja, kõrge esindaja ja kolleegid! Minu arvates on teie esimeses sõnavõtus kasutatud sõnad seoses teie sooviga Palestiina riigi olemasolu kohta pärast Palestiina-sisest leppimist ülitähtsad.

Palestiina kokkulepe on põhiline poliitikasündmus ja vastupidiselt siin öeldule on Hamas esimest korda nõustunud sellega, et Palestiina Vabastusorganisatsioon ja Palestiina omavalitsus on tema läbirääkimispartnerid. Ta nõustub 1967. aasta piiride ja neliku tingimustega, sealhulgas vägivallast loobumisega. Varsti asub ametisse üleminekuvalitsus, mis hakkab juhtima valimiste ettevalmistamist. Niisiis on aeg küps selleks, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustaks septembris Palestiina riiki 1967. aasta piirides, mille põhjal on riigi pealinn Ida-Jeruusalemm.

Jättes kõrvale selle, mida te enne ütlesite, kõrge esindaja, siis milliseid edasisi samme astub Euroopa Liit Palestiina riigi tunnustamiseks ja selle mõtte kaitsmiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis?

Kas te saaksite ühtlasi rääkida meile, milliseid algatusi kavatsete teie ja kavatseb EL teha tagamaks, et Iisraeli valitsus annab Palestiina omavalitsusele üle võlgnetava maksutulu?

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Kolleeg, olen teiega täpselt ühesugusel arvamusel. Hamasi ja Fatah’ vaheline üksmeel on tõepoolest ajalooline samm edasi. Ehk on nüüd võimalik saavutada edu palestiinlaste ja iisraellaste vahelises leppimisprotsessis. Paruness Ashton ütles täiesti selgelt välja, et teine laevastik kujutab endast täiesti ebavajalikku provokatsiooni, mis võib seda protsessi kahjustada. Kas teie ja teie fraktsioon taganete nüüd selle laevastiku toetamisest samamoodi, nagu eile siin, Euroopa Parlamendis Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni ulatuslikul kaasamisel juhtus?

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud juhataja! Ei, nimetatud laevastik on Euroopa kodanikuühiskonna meede eesmärgiga lõpetada see täiesti mõttetu blokaad. Kui ametiasutused, riigid ja meie oleks järginud rahvusvahelist õigust, ei oleks me siin ning palestiinlased ei elaks Gazas vangis, mida nad juba liiga kaua pidanud tegema.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Avaldan Gabriele Albertinile kiitust raporti eest ja selle eest, et ta osutas ÜVJP ning kaitse- ja julgeolekupoliitika põhimõtetele ja eelisküsimustele. Loomulikult maailm muutub ja Euroopa Liidul tuleb seista silmitsi raskete katsumustega. Nende ületamiseks tuleb tal võtta tõsiseid meetmeid. Püsiva vaesuse oht, suurte rahvahulkade sotsiaalne tõrjutus, kasvav tööpuudus, geopoliitilised muutused araabia maades – juhin tähelepanu eriti just viimasele –, loodusõnnetused ja sisseränne on praegused põhiprobleemid ja need annavad aimu tulevastest pingetest.

Just sisserände küsimus, mis muutus hiljuti Itaalia ja Prantsusmaa vaheliseks hellaks teemaks, on seadnud Schengeni lepingu kahtluse alla. Minu arvates ei saa me sisserände probleemi eirata, kuid meil tuleb seda lahendada ettevaatlikult ja otsusekindlalt. Pooldan solidaarsust, kuid pooldan ka sotsiaalstruktuuride säilitamist. Leian, et iga aruteluga Schengeni lepingu üle peavad kaasnema Dublin II määruse muudatusettepanekud.

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Avaldan paruness Ashtonile poolehoidu ja toetust: vaatasin hiljuti üht BBC saadet, kus teid intervjueeris Jeremy Paxman, kes küsis teilt mõne väga tabava küsimuse ja teil oli ülimalt ebamugav. Ta küsis teilt, et kellele te tegelikult allute ja millisest 27 riigist te üldse rääkida saate? Minu arvates on need küsimused ka täna siin istungisaalis kõlanud.

Meil ei ole ju ühte ühist poliitikat? Nägime seda ÜRO resolutsiooni puhul Liibüa lennukeelutsooni kohta, kui Saksamaa hääletas selle vastu. Kuidas saab meil olla ühine poliitika, kui üks suur ELi riik hääletab tegelikult vastupidiselt kahele teisele suurele ELi riigile? Teil tuleb täita võimatu ülesanne.

Minu toetussõnad – ja tundsin kergendust, kui lugesin pühapäevastest ajalehtedest, et eitasite ametikohalt lahkumist – on järgmised: olen väga kriitiline ELi ühise poliitika suhtes ja selle suhtes, et EL võtab minu koduriigilt suveräänsuse ning sellepärast soovin, et te jääksite oma ametisse nii kauaks kui võimalik, sest siis, kui teie seda ametit peate, ei saa meil minu arvates suveräänsuse kaotamisega suuri probleeme tekkida. Lõppude lõpuks, kui teie olite Ühendkuningriigi lordidekoja juht ja surusite läbi Lissaboni lepingu, mis lõi teie töökoha, kus teenite 313 000 naela aastas, ütlesite ikka ja jälle, et tegemist on vaid asjade kordaseadmisega, mitte suveräänsuse laialdase üleminekuga. Rääkisite seda lordidekojas korduvalt. Niisiis ei ole mingit mõtet teile küsimusi esitada, sest kas me saame üldse ausa vastuse?

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE). – (ES) Austatud juhataja, kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning kolleegid! Selle ülemäära laiapõhjalise arutelu keskne tegur peaks olema olukord Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Meil tuleb suhtuda arutelusse voorusi ülistamata – paruness Ashton rõhutas õigustatult mõningaid kiiduväärt elemente; mina toonitaksin head või pigem paremat teabevahetust Euroopa Parlamendi ja Euroopa välisteenistuse vahel –, aga ka puudusi varjamata. Seda tuletas meile hiljuti meelde meie endise kolleegi ja Itaalia Vabariigi Presidendi Giorgio Napolitano mõistlik hääl.

Halbade aspektide seas on, vaatamata paruness Ashtoni jõupingutustele, erinevad mõõdupuud, mille alusel hinnatakse ÜRO Julgeolekunõukogus ja samuti Euroopa Liidu Nõukogus Liibüa ja Süüria juhtumeid. Peale selle, paruness Ashton, kuulub nende hulka olukord Ashrafi laagris: teie teate, kui kiiduväärt, edasiviivat ja mõõdukat osa täidab minu fraktsioon välispoliitika arendamisel. Uskuge mind, kui ütlen, et Iraani toimiku tähtsus ja tundlikkus ei ole mulle märkamata jäänud.

Hoolimata teie teenistustele, koostööpartneritele, kabinetile ja peadirektorile tehtud hoiatustest humanitaarse külje kohta ning tõsiasjast, et esitasin teile ise avalduse eelnõu, ei rääkinud te valjemini enne, kui 32 inimest oli surma ja enam kui 300 haavata saanud. Võite ise oma järeldused teha.

Te ise ütlesite täna hommikul, et meil tuleb tegutseda ja olla sidus eriti inimõiguste kaitse vallas. Eelkõige tuleb riskida siis, paruness Ashton, kui inimelud on ohus.

Esitan teile järgmise küsimuse: pidades silmas Kuuba dissidenti Juan Wilfredo Soto Garcíat, kes võeti vahi alla, keda peksti ja kes lõpuks tapeti, kas te soovite nõuda uurimise läbiviimist, et heita valgust nendele kurbadele sündmustele? Kui uurimise tulemusel selgub, et tema peksmise ja surma vahel on põhjuslik seos, siis kas soovite need hukka mõista?

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Kuulasin teie sõnavõttu ülima tähelepanu ja suure rahuloluga ning ma ei kuulnud ühtegi sõna, millega ma ei nõustuks. Sellegipoolest puutute nii siin istungisaalis kui ka Euroopa Liidu kodanike seas kokku karmi kriitikaga seoses teie võimega näidata ühtset käsitust ja ühiseid meetmeid.

Lissaboni leping on loonud tähtsad tingimused, mis võimaldavad Euroopa Liidul rääkida rahvusvahelisel areenil ühel häälel. See hääl väljendub teie kaudu arusaadavalt. Siiski on võimalik edu saavutada vaid siis, kui teised hääled vaikivad või on vähemalt vaiksemad. Meie näeme seevastu käratsemist. Siiani oleme suutnud pakkuda maailmale ebakõla, milles on meil sageli raske kuulda seda tähtsat sõnumit, mida Euroopa Liit soovib edastada.

Paruness Ashton, mina arvan, et meie institutsioon – Euroopa Parlament – on teie loomulik liitlane Lissaboni lepingu rakendamisega kaasnevas võitluses. Kasutage meid nii palju kui võimalik, sest koostame täna järgmise ühise välis- ja julgeolekupoliitika teemalise raporti ning 2011. aastal toimuv erakordselt hoogne tegevus annab meile võimaluse lüüa oma kodus kord majja.

Kiidan täielikult heaks hinnangu, et peame jagama oma toetust Põhja-Aafrika riikidele, eriti Tuneesiale ja Egiptusele, kahes etapis. Üht pikaajalist etappi on juba põhjalikult kirjeldatud. Aga Egiptus ja Tuneesia vajavad toetust praegu – just sel aastal – ja sellises ulatuses, mis ületab suuresti seda, mida praegu arutame.

Araabia revolutsioonidega on seotud kaks tahku. Üks oli vabaduse ja demokraatia puudumine ning teine sotsiaalsete väljavaadete puudumine ja lootusetus. Revolutsioonidega saavutatakse edu vaid siis, kui need kaks probleemi lahendatakse samal ajal.

Euroopa sotsiaaldemokraatide fraktsiooni korraldatud konverentsil, mis toimus Tuneesias ja millest võtsid osa kogu piirkonna erakondade ja liikumiste esindajad, palusime Euroopa Liidult hädaabiprogrammi, mille abil toetatakse demokraatlikke protsesse nüüd ja kohe. Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis suurendab ka ise märkimisväärselt oma toetust sellele piirkonnale. Räägin seda selleks, et rõhutada, kui tähtis on meil võtta kohustusi igal tasandil.

Lõpuks tahan öelda, et eelmisel nädalal asutati Euronesti parlamentaarne assamblee. See on selge sõnum selle kohta, et meie idapartnerid soovivad tihedamat poliitilist dialoogi Euroopa Liiduga. Ärgem unustagem neid.

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE). – Austatud juhataja! Sõnad on vahendid, sõnad on tööriistad ja sõnad võivad olla välispoliitikas relvad. Seega tuleks neid kasutada mõistlikult ja ettenägelikult, kuid on juhtumeid, mil neid tuleb kasutada otsustavalt.

Tahaksin kõrgele esindajale öelda, et tundsin tema häälest suurt puudust esimestel päevadel, mil Süüria ametivõimud panid toime neid õudusi. Usun, et need vaprad kodanikud, kes avaldasid Süürias meelt siis ja teevad seda ka praegu, seades ennast tõsisesse ohtu, on teie häält veelgi rohkem taga igatsenud. Väga harva esineb olukordi, mille puhul on vaja viivitamata sõna võtta. See oli üks neist olukordadest.

Lubage mul minna nüüd Lähis-Ida juurde. Usun, et Palestiinas kogutud maksude kinnipidamine Iisraeli valitsuse poolt on laiduväärt tegu. Peale selle on vastukäiv nõuda kõigepealt, et Jordani Läänekalda ja Gaza ametivõimud peaksid jõudma kokkuleppele – sõlmima lepingu –, ja alles siis, kui leping sõlmitakse, tehakse vastavasisuline otsus. Lisaks on see otsus vägagi küüniline, sest on väga tõenäoline, et Euroopa Liit peab igal juhul rahalise puudujäägi hüvitama.

Niisiis toetan kõiki oma kolleege, kes on nõudnud – teen seda ka ise – uut hoogu Iisraeli-Palestiina konflikti rahumeelsel lahendamisel, mis peab muidugi põhinema kahe riigi lahendusel.

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Hoolimata ühist välis- ja julgeolekupoliitikat reguleeriva Lissaboni lepingu jõustumisest on vähe muutunud. Olemasolevatele diplomaatilistele esindustele on antud uued nimed, kuid Euroopa Liit kui üleilmsel areenil osaleja ei ole oma positsiooni tugevdanud.

Huvitav, kas Euroopa Liidu 27 liikmesriigil on üldse võimalik ühist poliitikat ellu viia. Sellised järeldused tulenevad otseselt Albertini raportist, kus märgitakse, et liikmesriikidel puudub tahe ajada ühist poliitikat, ja liikmesriikide mõne esindaja avaldustest, mis on jätnud mulje ühtsusetusest. Samasugused järeldused on esitatud Gualtieri raportis, kus juhitakse tähelepanu kaitseprogrammide laialt levinud kattumisele ja sellest johtuvale piiratud majanduslike ressursside raiskamisele. Niisiis on NATO jätkuvalt ainuke tõhus jõud ning Euroopa Parlamendi vasakpoolsed, kes väljendasid end kirjalikult vähemuse arvamuses ja nõudsid muu hulgas NATO laialisaatmist, on ohtlikud ja ausalt öeldes anarhistlikud.

  Reinhard Bütikofer (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja ja paruness Ashton! Kolleeg Gualtieri koostatud suurepärane raport ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta sisaldab tarvilikku ülevaadet olukorrast. Tahan esile tõsta julgeoleku- ja kaitsepoliitika nelja eelisvaldkonda, millest peaksime järgmisel aastal joonduma.

Esiteks peame koostama ühismissioonide kohta realistliku analüüsi ja eelkõige välishinnangu. Samuti peame lisama need oma regionaalpoliitika käsitustesse. Eriti kehtib see Somaali poolsaare kohta.

Teiseks on meil vaja teha edusamme sõjalise võimekuse ühendamisel ja ühisel kasutamisel. Meil tuleb tagada, et eraldi teed, mida mööda sammuvad prantslased ja britid, suunduvad tagasi Euroopa ühise lahenduse juurde. Euroopa Kaitseagentuuril on selle kohta mõtteid. Te peaksite nende mõtetega välja tulema ja tagama avaliku arutelu, et saaksime edasi liikuda.

Kolmandaks on meil vaja avalikku mõttevahetust Euroopa uue julgeolekustrateegia üle. Härra Solana 2003. aastal esitatud dokument oli omal ajal kiiduväärt panus. Kuid maailm on edasi liikunud ja meil on vaja avalikku arutelu.

Neljandaks tuleb meil liikmesriikide parlamentidega jõuda kiiresti kokkuleppele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ühtses parlamentaarses järelevalves.

Kui meie – pean siin silmas teid, paruness Ashton, ja Euroopa Parlamenti – suudame teha nendes neljas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas ühe aasta jooksul edusamme, oleme väga õnnelikud selle üle, mida oleme saavutanud.

  Sampo Terho (EFD). – (FI) Lugupeetud juhataja! Ka mina soovin tervitada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, paruness Ashtonit, kes austab meid täna oma kohalolekuga. Tegemist on minu esimese sõnavõtuga ja seepärast tervitan ühtlasi kõiki oma kolleege Euroopa Parlamendis.

Soovin teha lühikese märkuse ELi ühise välispoliitika kujundamise kohta. Ühine ja jõuline hääl meie välispoliitikas on kahtlemata hea asi, kuid see ei tohi vähendada liikmesriikide endi välispoliitika tähtsust, selle paindlikkust ega sõltumatust. Peame endilt küsima, keda EL siis esindab, kui need ei ole liikmesriigid? Peale selle peame küsima, keda esindavad liikmesriikide esindajad, kui EL neid juba esindab?

Aluspõhimõte peab olema see, et struktuure ei dubleerita ja et Euroopa Liidu struktuurid ei paisu ülemäära suureks. See on nii eelkõige põhjusel, et on väga küsitav, kas ELi kodanikud üldse soovivad ikka lõimimist välispoliitika alal.

  Béla Kovács (NI). – (HU) Austatud juhataja! Lissaboni leping muudab oma ülemäära keeruliste muutustega institutsioonide loomise ja kohustuste määratlemise raskeks. Isegi olemasolevad institutsioonid ei saa oma ülesannetega paljude muutuste tõttu korralikult hakkama. Niisiis valitseb igal pool kaos ja kõik on segaduses.

Tekib küsimus, mis mõte on Euroopa välisteenistuse loomisel ja sellele õiguste andmisel, kui ta ei ole ikka veel oma tegevust alustanud? Kaitse ja julgeolek on kõikjal maailmas valdkond, mille puhul tuleb kiiresti reageerida ja tegutseda. Samal ajal kui peetakse arutelusid koosseisude, asukohtade ja ametite üle, laseb Euroopa Liit mööda võimaluse tegutseda selles vallas sisukalt. Kui institutsioon on juba kord asutatud, peaks see töötama ja tegutsema tõhusalt. Just sel põhjusel peame tegema kõike, mida suudame, et teenistus alustaks tööd võimalikult kiiresti.

On kahetsusväärne, et välissuhete valdkonnas ei saa praegune eesistujariik kujundada välisasjade, ühise kaitse ega julgeoleku programmi. Niisiis, kolleegid, ei jää teil muud üle, kui toetada proua Ashtoni tööd, mis on alanud suurte raskustega.

  Elmar Brok (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, komisjoni asepresident ja kolleegid! Paruness Ashton, me toetame teid Euroopa välisteenistuse edasisel arendamisel ja selle tõhusa toimimise tagamisel. See kehtib eelkõige esinduste asutamise protsessi kohta, mida on vahendite ja piiratud aja tõttu vaja märkimisväärselt täiustada.

Samuti on tõsine probleem see, et iga Euroopa välisminister tunneb praegu vajadust joosta oma riigilipuga ühe tiiru ümber Tahriri väljaku. Siiski peame hoolimata sellisest käitumisest tagama, et meie ühine strateegia on arusaadavaks tehtud. Selle saavutamine on meie ja ka teie ülesanne. Me peame neid ametikohti ära kasutama – tegelikkuses on neid kolm, mis on Lissaboni lepingus ühendatud ja mida teie esindate – mitte selleks, et leida väikseim ühine nimetaja ja rakendada seda siis liikmesriikide puhul, vaid selleks, et võtta üle poliitiline juhtimine, mille tulemusel saab ühine seisukoht veelgi suurema osatähtsuse ja on nii veenev, et me suudame teised riigid endaga nõusse saada. See on ülitähtis, kui tahame selles valdkonnas tõepoolest edu saavutada.

Nõustusite enne kolleeg Gualtieriga ühendamise ja ühise kasutamise vallas. Tahaksin teda, kolleege Muñiz De Urquizat ja Albertinit tänada. Meil on aga vaja kolmeharulist käsitust, mis koosneb juhtimisest, ühendamisest ja ühisest kasutamisest. Need on kolm punkti, mida on tarvis. On palju üksikuid küsimusi, mille võiksime siin tõstatada ja mille puhul on vaja ülesandeid jagada. Milliseid edusamme tehakse Ukrainas? Kas Aserbaidžaani ja Armeenia vahel puhkeb suve lõpus sõda? On märke, et nii võib juhtuda. Loomulikult on samuti suuri probleeme seoses araabia maadega, millele on osutanud paljud minu kolleegid. Kuidas peaksime reageerima sellistele sündmustele nagu see laevastik, mis on minu arvates provokatiivne teguviis? Kuidas peaksime suhtuma president al-Assadi? Kuidas saaksime hoolitseda selle eest, et Iraani rahva mudžahiidlik organisatsioon ei saaks mingit toetust, sest mina ei poolda selle toetamist, kuid kuidas samal ajal tagada, et Ashrafi laagrit uuesti ei rünnata ja selle elanikke ei tapeta? Meil tuleb leida mõistlik viis ühise seisukoha kindlakstegemiseks.

Aitame teil luua Euroopa välisteenistust. Samas ootame ka sellist juhtimist, mis võimaldab kujundada poliitikat kõrgemal tasemel ja veenab liikmesriike hoolimata keerulisest ühehäälsuse nõudest. See on võimalik ainult veenva juhtimise kaudu. Ootame jätkuvalt tulemusi, mis johtuvad Euroopa välisteenistuse arendamisest.

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Lubage mul alustada asepresidendi ja kõrge esindaja kiitmisest isiklike edusammude eest kompromissi saavutamisel Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis seoses ELi sõnaõigusega. Teistel see õnnestunud ei ole. Mida iganes inimesed siin istungisaalis ja Euroopa Liidus meie ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta mõtlevad,. on see sellise püüdluse kõige silmapaistvam objektiivne heakskiitmine, mis teil ja meil Lissaboni lepingu suhtes on – nimelt välispoliitika, mida meie välispartnerid tõeliselt usaldavad ja austavad.

Sotsialistide fraktsiooni koordinaatorina inimõiguste alal soovin tunnustada kõrget esindajat ka inimõiguste strateegilise ülevaate eest ning kohustuse eest, mille ta võttis välisministritele saadetud kirjas inimõiguste lisamise kohta kaubanduse arenguga seotud ja muudesse ELi meetmetesse ning „konkreetsete tulemuste” saavutamise kohta. Kutsusime Euroopa Parlamendis teda üles looma inimõiguste ja demokraatia direktoraati ning kohtuma oma kõikidel külaskäikudel alati inimõiguste kaitsjatega. Täname teda selle eest, et ta on nii teinud. Kui ta ütleb, et tema isiklik eelisküsimus on surmanuhtluse kaotamine, peab Euroopa Parlament teda selles jõuliselt toetama.

Meie fraktsioon toetab María Muñiz De Urquizat, kes nõuab, et EL torkaks rohkem silma ÜRO Inimõiguste Nõukogus. Avaldame poolehoidu ka Gabriele Albertinile, kes ütleb, et EL peab inimõiguste rikkumiste korral nii tegutsema kui ka rääkima. Rõhutame Roberto Gualtieri järeldust, et inimõiguste järgimises ei tohi kunagi teha järeleandmisi. Tahan veel oma fraktsiooni nimel märkida, et toetame maksutulu tagastamist palestiinlastele.

Tegemist on meie iga-aastase välispoliitikateemalise aruteluga ja järgmisel aastal näeme loodetavasti inimõiguste ülevaates konkreetseid tulemusi ning suuri edusamme inimõiguste edendamisel kõikjal, kus Euroopa välisteenistus tegutseb.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Põhja-Aafrika sündmused on taas kord näidanud, et ELi ühine välispoliitika on ajast maha jäänud ja ebatõhus. ELi üleskutsed inimõiguste ja demokraatia järgimise kohta jätavad enamjaolt samasuguse mulje nagu pettekujutelmades Don Quijote oma roostes raudrüüs võitlemas tuuleveskitega, kui võrdleme seda hästi tasuva relvakaubandusega, millega tegelevad ELi liikmesriigid.

Maailma kümnest suurimast relvamüüjast on seitse ELi riigid – ELi liikmesriigid – ning relvi on müüdud Liibüale, Egiptusele, Tuneesiale, Bahreinile ja Jeemenile. Kõrge esindaja, ehk on saabunud aeg muuta relvaekspordi keelustamine ELi välispoliitika eelisküsimuseks?

27 eri riigi välis- ja julgeolekupoliitika kooskõlastamine ei ole sugugi kerge ülesanne ning laevahukus ei saa süüdistada ainuüksi kaptenit. Liikmesriikidel on õigus omaenda välispoliitikale. Sellegipoolest võiksime kaptenilt paari asja loota – nimelt algatusvõimet ja ideid. Ootame seda ikka veel.

  Struan Stevenson (ECR). – Austatud juhataja! Pärast 8. aprillil aset leidnud õõvastavaid tapatalguid Ashrafi laagris on olukord seal endiselt ohtlik. Igal hetkel võib toimuda veel üks jõhker rünnak. Saabusin just Bagdadist, kus juhtisin väikest parlamendiliikmete delegatsiooni kõrgetasemelistel kõnelustel Iraagi presidendi ja valitsuse ministritega.

Aitasin leida lahendust Ashrafi kriisile, mida teie, paruness Ashton, olete näinud. Et asustada 3400 põgenikku Ashrafist ümber USAsse, Kanadasse, Austraaliasse, Norrasse, Šveitsi ja ELi liikmesriikidesse või sinna, kus on nende pered või teised lähedased, on vaja ÜRO, USA ja ELi sekkumist ning teie innukat toetust. See on ainuke võimalus, mille abil saab vältida veel üht humanitaarkatastroofi. Ashrafi elanikud ise on sellega nõustunud.

Euroopa Parlament loodab, et te haarate sellest võimalusest kinni ning säästate süütuid elusid ja hoiate ära edasise vägivalla ja verevalamise.

  David Campbell Bannerman (EFD). – Lugupeetud juhataja! Sel nädalal peetud Euroopa päev pidi olema pühendatud Euroopa rahvuslikule identiteedile, kuid nii see ei olnud. See tähistab Euroopa rahvusriikide järjekindlat asendamist ELi riigiülese valitsusega, mis on rahvusriikide suhtes ülimuslik. Selline teguviis on vastuolus valitsustevahelise organi olemusega, kus rahvusriigid teevad vabalt koostööd, kuid ei loovuta oma õigusi kõrgemale keskasutusele.

Seda erinevust näitlikustab Liibüa lennukeelutsoon. Valitsustevaheline Ühinenud Rahvaste Organisatsioon leppis kokku lennukeelutsoonis, mille algatasid sellised rahvusriigid nagu Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, kuid sellised rahvusriigid nagu Saksamaa ja Venemaa jäid oma mõjuvatel põhjustel erapooletuks. Valitsustevaheline NATO viib praegu operatsiooni läbi vabatahtliku osaluse kaudu.

Vastandina oli riigiülene EL jõuliselt vastu David Cameroni ettepanekule lennukeelutsooni kohta. On veider, et punane paruness Cathy Ashton ise oli samuti lennukeelutsooni ettepaneku vastu ja tema abi nimetas seda kuuldavasti „meeleheitlikuks katseks köita ajakirjanduse tähelepanu”. Selle õppetund on, et suurriigid tegutsevad valitsustevaheliselt, kuid riigiülesed organid vaid sahkerdavad ning samal ajal on Liibüa leekides.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja, kõrge esindaja ja kolleegid! Teie töö, paruness Ashton, on väga raske ja te kannate oma õlul rasket koormat. Loodetavasti ei suhtu te minu küsimustesse kui provokatsiooni, vaid kui mõtiskelu soodustavasse abivahendisse. Paruness Ashton, ühisarutelu lõpus hääletame raporti üle, milles käsitletakse Euroopa Liidu rolli mitmepoolsetes organisatsioonides.

Kaks aastat tagasi küsisin teilt teie ametissenimetamisele eelnenud ärakuulamise ajal, milline on teie seisukoht seoses sellega, et Euroopa Liidul on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis üksainus koht. Vastasite tol korral, et teil ei ole olnud aega selle üle mõelda. Muñiz De Urquiza raport sisaldab Millán Moni muudatusettepanekut, milles on määratletud Euroopa Parlamendi seisukoht selles küsimuses. Mida arvate teie praegu? Kas teil on viimase kahe aasta jooksul olnud aega sellele mõelda?

Paruness Ashton, 17. mai on Bagdadis Euroopa ja Iraagi päev. ELi esindatus Iraagis koosneb kahest ametnikust ja ühest suursaadikust. Need kolm inimest tegutsevad Briti suletud territooriumil. Muidugi soovite te leida vahendeid selle olukorra lahendamiseks. Et teid aidata, rõhutan seda, et Bahamal on seitse ELi ametnikku. Mis saab Bahamal võrreldes Bagdadiga juhtuda sellist, mis on Euroopa Liidu saatuse suhtes nii lõpmatult otsustavam. Kas ei oleks parem, kui Bagdadis oleks 17 ametnikku, sest oleme lähedal esimese ELi ja Iraagi lepingu sõlmimisele Saddami-järgsel ajal? Ehk lahendavad nad isegi kohapeal Ashrafi laagri tragöödia, sest olen kindel, et teie isiklik sekkumine võiks hõlpsalt viia rõõmustava lahenduseni selles vallas.

Paruness Ashton, olete juba sekkunud Egiptuse koptide teema puhul. Siiski on tagakiusamine jätkunud ning see on praegu seoses nn Araabia kevadega muret tekitav probleem. Euroopa välisteenistuse teatistes räägitakse sellest endiselt kui äärmuslastevahelisest konfliktist. Kuid Egiptuses surevad ainult kristlased ja põlevad vaid kirikud. Mis takistab meil tunnistamast tõde, kutsudes seda õige nimega ja vabastades koptid nende täbarast olukorrast, sest neist on saanud fundamentalistliku poliitilise projekti pantvangid?

  Pier Antonio Panzeri (S&D). – (IT) Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Rahutud sündmused, mis on täis ebakindlust ja lootusi ning mis muudavad Vahemere lõunakallastel poliitilist geograafiat, kujutavad endast üha suuremat katsumust Euroopa ja selle välispoliitika jaoks. Jälgides toimuvat, peaks Euroopa Liit pidama järjest tähtsamaks oma suutlikkust tugineda kindlale ja järjepidevale välispoliitikale, mille raames suudetakse käsitleda keerulist olevikku ja kavandada problemaatilist tulevikku, kus rahvusvahelised suhted muutuvad ja maailm on hoopis teistsugune.

Võttes arvesse selliste riikide nagu Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa strateegilist positsioonide muutmist ning üha suurenevat tooraine ja energiavarude puudust, peaks Euroopa mängima väga tähtsat ja otsustavat rolli, kuid ta näitab üsna selgelt seda, et ta ei ole sellisteks katsumusteks valmis.

Juba mõnda aega on ta liikunud liiga aeglaselt oma liikmesriikide välis- ja sisepoliitika kooskõlastamise suunas. Märkimisväärset edu saavutatud ei ole. Seda tõendab ühelt poolt kahvatu tegevus, mis tuleneb tema välispoliitikast, ja teisalt selliste riikide põikpäisus, kes igatsevad taga koloniaalajastut, mis enam tagasi ei tule, ja kes toonitavad, et nende arvates kaitsevad nad oma huve paremini, kui ajavad asju üksinda ja ei delegeeri midagi Euroopa võimuorganile. Meil tuleb pöörata uus lehekülg. Paruness Ashton, teil on tähtis ülesanne. Palun täitke seda igakülgselt, teades, et aega on väga vähe.

ISTUNGI JUHATAJA: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
asepresident

  Jelko Kacin (ALDE). – (SL) Austatud juhataja ja paruness Ashton! Teie kehastate ühise välis- ja julgeolekupoliitika kaudu Euroopa Liidu poliitilisi püüdlusi.

Palun teid, et külastaksite isiklikult võimalikult kiiresti Iraaki. Teid on vaja näha nii Bagdadis kui ka Kurdistanis.

Ameeriklased lahkuvad sealt aasta lõpuks ja pärast seda tekib üks suur tühimik. Kuid Euroopa Liidu kohalolekut ei ole Iraagis tunda või, kui täpsemalt väljenduda, on meie diplomaate seal nii vähe, et nad on nähtamatud või ei suuda ennast nähtavaks teha.

Nad soovivad Iraagis meie ja teie isiklikku kohalolekut, poliitilist ja majanduslikku koostööd.

Mul on hea meel teie tänase avalduse üle Bosnia ja Hertsegoviina kohta – see oli uhke avaldus, kuid te ei ole määranud ametisse Sarajevo delegatsiooni juhti.

Kui teil ei õnnestu nimetada ametisse Sarajevo delegatsiooni juhti, mängite te head võimalused kätte paljudele, kes destabiliseerivad Bosnia ja Hertsegoviinat nii seest- kui ka väljastpoolt. Selle teeks lõpu juhi ametisse määramine.

  Paweł Robert Kowal (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa on praegu silmitsi kahe probleemiga. Esimene on vajadus naabruspoliitika uue tulevikupildi järele. Käisin hiljuti Tuneesias ja nägin, kui palju Euroopa Liidult oodatakse. Oleme pidevas ühenduses Ukrainaga ja tean, et ka seal loodavad nad rohkem – rohkem võimalusi sotsiaalse koostöö arendamiseks ja rohkem sidemeid. Nad ootavad, et me ei sulguks oma Euroopa isekusse.

Tean, et teil on raske oma tööd teha, proua Ashton, sest te olete üksi ja teie seda ei otsustanud – nii asutati Euroopa välisteenistus –, kuid praegu jääb mulje, et sügisel oli meie arvates kõige tähtsam teema Valgevene, kuid täna vaatame hoopis Põhja-Aafrika poole, just nagu lapsed, kel on järsku tekkinud huvi millegi muu vastu. Tarvis on naabruspoliitika uut tulevikupilti ja täna on see teie kätes. Olete viimaste kuudel näidanud, et olete tugev inimene ja suudate seda ülesannet täita. Võib-olla ei peaks Euroopa praegu – nagu Antiik-Rooma aegadel – kaitsma end Rooma stiilis piirisüsteemi abil piki Reini jõge või muus kohas, vaid hoopis tegema ettepaneku julge poliitilise tulevikupildi kohta, mis ei puuduta ainult sisserände probleemi, vaid mis kujutaks endast just poliitilist tulevikupilti. Võib öelda, et Euroopa saatus on praegu – sel ajaloolisel hetkel – teie kätes, proua Ashton, ja me jääme sellele suuresti lootma.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). – Austatud juhataja! Ashrafi laagris pannakse toime jõledusi, mida me ilmselgelt hukka mõistame ja mille pärast oleme sügavas mures. Kuid mina tahaksin paruness Ashtonilt küsida, milliseid vahendeid me peale sõnade kasutame? Kas kaalume kaubandusmeetmete, abimeetmete ning muude konkreetsete ja tõeliste meetmete võtmist veenmise asemel, mis ei anna mingeid tulemusi?

Mis puutub naabruspoliitikasse seoses riikidega, kes on Euroopa Liidu ukselävel, siis on see minu arvates kõige tähtsam osa teie portfellist, paruness Ashton. See on välispoliitika põhielement, sest kui me siin ebaõnnestume, siis ebaõnnestume kogu välispoliitikas.

Ilustamata tõde on selline, et me oleme lõuna- ja idapoolsete naaberriikide puhul taganemas ja nii-öelda kaitserežiimil. Meid on ootamatult tabatud. Paruness Ashton ütleb, et naabruskonnas puhuvad tormituuled. Need on tema sõnad. Kus on meie meteoroloogiline tegevuskava? Selles poliitikas on põhitegur aeg, mida napib. Jääme oma naabruspoliitikas alati sündmustest maha. Isegi paruness Ashton ja volinik Füle hilinevad kolmandat korda Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisega – samuti hilineti kõrge esindaja büroos.

Meie patt on tegevusetus. Välispoliitikas tuleb teha tegusid, mis muudavad sündmuste kulgu. Seal ei tule rääkida sõnu, pidada palju kohtumisi, tegeleda kasutu veenmisega ja teha hulgaliselt avaldusi. Meil tuleks kasutada tõelisi ja jõulisi vahendeid, et muuta olukorda Liibüas, Süürias, Ashrafi laagris ja Valgevenes. Liikmesriikide tahtmiste järgimine ja välisministrite loa ootamine edasiliikumiseks on muutunud paruness Ashtoni doktriiniks ja ta suhtub sellesse kui voorusesse. See on vale arusaam. See hukutab meie välispoliitika, kus arvestatakse alati väikseima ühise nimetajaga ja millega jäädakse iga kord hiljaks. Meie tahame, et kõrge esindaja juhiks, mitte ei järgiks.

Meie arutelul on kaks nõrka külge. Esiteks rahuldume sageli hukkamõistuga ja ebatõhusate viisakeeldude kehtestamisega, mis on naeruväärselt jõuetud võtted. Samuti nõuame rohkem raha, et hoida oma südametunnistus puhas, kuid liikvel on palju Araabia raha, mida ei investeerita Araabia demokraatiasse ega Araabia õitsengusse.

  Libor Rouček (S&D). – (CS) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton ja kolleegid! Muutused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse seisukohalt ülitähtsad. Araabia maad ja islamiriigid on poliitilise ja demokraatliku vabanemise protsessis, mida võiks nimetada Araabia Praha kevadeks. Noored Tuneesiast kuni Egiptuse, Jeemeni, Süüria ja Bahreinini nõuavad rohkem vabadust, demokraatiat ja inimõigusi.

See ei ole ainult ELi poliitiline ja julgeolekualane huvi, vaid eelkõige meie moraalne kohustus pakkuda ulatuslikku abi oma sõpradele Araabias nende võitluses vabanemise eest, sest väärtused, mille eest nad võitlevad, on ühtlasi meie väärtused. Nende väärtuste edukas saavutamine ja elluviimine on samuti kestva rahu, stabiilsuse, arengu ja õitsengu põhiline eeltingimus. Ulatuslik abi ei tohiks siiski tähendada sekkumist, sest kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi arendamine peavad minu arvates jääma araablaste ja moslemite kätesse. Vaid nii saavad need riigid ja ühiskonnad muutuda pikaajaliseks osaliseks üleilmses ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja, paruness Ashton ja kolleegid! Lubage mul alustada kõrge esindaja tunnustamisega New Yorgis saavutatud edu eest. Euroopa rolli tugevdamine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis on kiiduväärt. See aga tõstatas minu jaoks mitu küsimust.

Milline on meie ja teie sõnum ÜRO Peaassambleele? Kuidas suudate jõuda liikmesriikide puhul ühele ühisele seisukohale, ilma et asi ei taanduks väikseimale ühisele nimetajale? Milliseid konkreetseid meetmeid – seda küsis ka kolleeg Daul – me pärast seda võtame, et oma sõnum ellu viia?

Juhataja, oleme kõik silmitsi tohutu raskete kasumustega, millele on vaja lahendus leida. Neid katsumusi ei esine ainult Bahreini, Jeemeni, Iraani ja Armeenia puhul. Need on seotud ka meie lähinaabritega: Valgevene, Süüria, Egiptuse ja Liibüaga. Need katsumused on vägagi reaalsed. Tegu on mahasurumise ja sõjaga, usuvähemuste vastu pannakse toime vägivallategusid, meie suunas liigub suur hulk põgenikke ning õigusriigi ja demokraatia rajamisega on alustatud liiga aeglaselt.

Paruness Ashton, teie olete meie ja Euroopa Liidu juhtfiguur. Ei meie ega Euroopa Liit ei saa endale lubada mahajäämist ebakõlade ja otsustamatuse tõttu. Teie täidate üliolulist osa nii ametlikult kui ka mitteametlikult ja mitte ainult telgitagustes, vaid ka koosolekuruumides ja eelkõige väljaspool neid. Tean ja mõistan, et peate tegutsema väga ettevaatlikult, kuid te peaksite aru saama, et meie, Euroopa Parlament, toetame teid, kui te jätkate liikmesriikide veenmist, et Euroopa ühtne käsitus on vaeva väärt, tõhusa, sidusa ja ühise välispoliitika saavutamist ja selle poliitika esindamist, sobivaimate inimeste määramist Euroopa välisteenistuse vastavatesse ametitesse ning Euroopa ja selle kodanike – kes on eriti tähtsad – seisukoha tugevdamist. Niisiis tehke rohkem. Tehke rohkem Süürias ja ärge toetage läbimõtlemata lahendusi.

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Täna peame arutelu Euroopa Liidu välispoliitika põhiküsimuste üle ja kolme tähtsa Euroopa Parlamendi teksti üle, milles käsitletakse Euroopa Liidu rolli maailmas. Kuid küsimus, mille me kõik tänasel arutelul esitame, on, et kas meil tegelikult on üldse ühist välispoliitikat? Kui Euroopa viivitab oma seisukohtade leidmisega ning jätab endast argpüksliku ja nõrga mulje ning kui teda ei ole pikka aega kuulda viimase kümnendi ajaloo tähtsas sündmuses, mille all pean silmas araabia maade ülestõuse, kui liikmesriigid ei suuda asuda ühisele seisukohale Liibüat käsitleva olulise ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973 suhtes ning kui Euroopa Liit on Süüria puhul kõhklev, tundub mulle, et võib-olla on sellele küsimusele juba tegelikult vastatud.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist olid meil kõrged lootused. Aga kui nõukogu ei suuda oma ülesannete kõrgusel seista ning kui riikide isekus ja strateegiad on otsuste tegemisel ülimuslikud, on Euroopa ja Euroopa ideaal kaotanud veel ühe lahingu.

  Michael Gahler (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Jagan oma kolleegide arvamust seoses ebaõnnestunud ja ebajärjekindla seisukohaga, mille on võtnud eri valitsused katsumuste suhtes, millega praegu silmitsi oleme. Samuti ühinen paruness Ashtoni üleskutsega arutelu laiendamise kohta, et kaasata riikide valitsusi. Tahaksin konkreetselt küsida, millist kasu loodab valitsus A või valitsus B saada, kui liigub ühepoolselt edasi või takistab mingi otsuse langetamist? Millised on need kasutegurid? Need peavad olema suuremad kui mõju, mille võime saavutada ühtsete meetmete võtmisega Euroopa Liidus. Usun, et mõnel valitsusel oleks keeruline oma tegevust põhjendada.

Siiski olen veendunud, et oleme läbimas vaevalist protsessi, mille käigus õpime oma vigadest. Finants- ja võlakriis on teatud määral avaldanud kasulikku mõju, luues eelkõige ühises välis- ja julgeolekupoliitikas tugevama koostöövalmiduse. Mõni sõnavõtja viitas ühendamisele ja ühisele kasutamisele. 8. aprillil esitas Euroopa Liidu sõjaline staap selle valdkonna kohta 300 liikmesriikidelt saadud projekti. Tahaksin teada, mida kavatsete nüüd nende projektidega teha? Kas plaanite kasutada seda algatust alalise struktureeritud koostöö käivitamiseks, mida ei ole siiani toimunud? Kas tagate, et Euroopa Kaitseagentuuril ja Euroopa Liidu sõjalisel staabil lasub selle algatuse elluviimisel põhivastutus?

Kolleeg Bütikofer loetles järgmiseks aastaks neli eelisvaldkonda, mida ma suuresti toetan. Euroopa Parlament on mitu korda nõudnud valge raamatu koostamist julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta. Mida teie sellest arvate? Kas olete valmis liitma kokku oma teenistuse praegused üksused, kes tegelevad nende küsimustega, et luua üks osakond, mida võiks nimetada operatiivseks peakorteriks?

  Luis Yáñez-Barnuevo García (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Kõigepealt soovin kiita tehtud töö eest teid, paruness Ashton. Kui lubate mul nii öelda, siis olete nagu töömesilane, kes saavutab vähehaaval tulemusi, kui rohutirtsud samal ajal liikmesriikides siristavad ja logelevad.

Kallid kolleegid! Ma ei hakka sellest põhjalikumalt rääkima, sest kolleegid minu fraktsioonist ja teistest fraktsioonidest on avaldanud samasuguseid arvamusi. Tahan mainida nelja punkti, mida võiks vaadelda kui teie tegevuse abihoobasid või kui elemente, mis toetavad teid ühise välis- ja julgeolekupoliitika muutmisel rohkem oma nime vääriliseks.

Esiteks, erinevalt muude teemade puhul valitsevast olukorrast pooldatakse Euroopa avalikus arvamuses ühist välis- ja julgeolekupoliitikat 65–70% ulatuses.

Teiseks, Euroopa Parlament ise, välja arvatud väike euroskeptikute vähemus, toetab Euroopa föderaalset tegevust eriti välis- ja julgeolekupoliitikas.

Kolmandaks, kõige euroopameelsemad ja föderaalsust enim toetavad liikmesriigid: moodustage nendega liit ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Alustaksin kahe tähelepanekuga. Eelistan ühisarutelule eraldi arutelusid. Me käsitleme erinevaid teemasid, mis on ära teeninud iseseisva ja põhjaliku mõttevahetuse. Samas tahaksin korrata kolleeg Salafranca Sánchez-Neyra sõnu Kuuba dissidendi Soto surma kohta.

Lubage mul teha kolm lisamärkust.

Me kõik lootsime, et saame praegusel ajal keskenduda Euroopa Liidu rollile välisasjades, kuid iga meie jõupingutus on kulunud kahjuks tõsisele majandus- ja finantskriisile. Siiski tähendab suur hulk välisasjadega seotud katsumusi, eelkõige meie Vahemere piirkonna naaberriikides, et me ei saa enam kauem oodata. Euroopa Liit peab poliitiliselt ja majanduslikult osalema araabia maades toimuvates muutuste protsessides.

Paruness Ashton, samuti on mul hea meel tõsiasja üle, et Euroopa Liidu hääl ÜRO Peaassambleel muutus lõpuks ometi tugevamaks eelmisel nädalal New Yorgis toimunud hääletuse tulemusel, mis sai laialdase toetuse osaliseks. Tunnustan teid selle eest, pidades silmas, et eelmise aasta ebaõnnestumine tõstatas murettekitavaid küsimusi Euroopa Liidu tulevase rolli kohta maailmas ja rahvusvahelistes organisatsioonides.

Siiski juhivad Euroopa lahknevad hääled, mis anti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973 kohta, tähelepanu ülisuurtele – rõhutan just, et ülisuurtele – raskustele, mis kaasnevad tõhusa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika saavutamisega.

Kokkuvõttes on teil, paruness Ashton, ja Herman Van Rompuyl, kellel on samuti välisküsimustes palju kohustusi, keeruline ülesanne veenda liikmesriike selles, et meil on vaja ühtset ja sidusat välistegevust. Teie kaks peate tegema palju tööd, et lükata, tõmmata ja juhtida sellisel ajaloo perioodil seda, mida kavatsesime lahendada Lissaboni lepingus tagatud uute vahenditega.

  Marek Siwiec (S&D). – (PL) Lugupeetud juhataja! Lõpetagem kaeblemine selle üle, et meil ei ole ühist Euroopa poliitikat. Mõnes valdkonnas on meil see olemas ja mõnes ei ole. Mis puutub naabruspoliitikasse, siis tegelikult ühine poliitika toimib. Uued liikmesriigid suudavad toetada lääneriike Põhja-Aafrikas ainulaadsel viisil, sest lääneriikidel puudub vajalik usaldusväärsus. Selle usaldusväärsuse tagavad riigid, kes viisid revolutsioone läbi Ida-Euroopas. Idas oleme kõik nendest teemadest huvitatud – idas sama palju kui läänes. Vanadel liikmesriikidel on seevastu raha, neil on vahendid. Meil on seda raha vaja, et ajada ühist naabruspoliitikat nii idas kui ka lõunas ja et tugevdada oma usaldusväärsust.

Kui räägime poliitikast kaitse valdkonnas, siis mis kaitsepoliitika see on, kui Euroopal ei ole sõjaväge?

Liibüa kohal lendab kuuskümmend Euroopa õhusõidukit – 60 kurti ja pimedat lennukit.

Puudub luureteenistus ja need lennukid ei ole suutelised oma missiooni tõhusalt läbi viima. Kui ameeriklased ei oleks missiooniga selle alguses liitunud, ei oleks midagi saavutatud. See ei ole avaldanud mingit mõju. Nii et lõpetagem kaeblemine selle üle, et meil ei ole ühist poliitikat. Nii kaua, kui meil ei ole ühist sõjaväge, ei saa meil ei julgeoleku ega kaitse alal ühist poliitikat olla.

  Arnaud Danjean (PPE). – (FR) Austatud juhataja ja kõrge esindaja! Liibüa kriis on kahjuks taas kord näidanud, et Euroopa Liidul on raskusi olla diplomaatilises ja sõjalises mõttes olemas. Siiski oleks täiesti ebaõiglane süüdistada vaid teid Euroopa Liidu poliitilise tahte puudumises, isegi kui paljud meist usuvad, et me oleks võinud ja pidanud tegutsema otsustavamalt.

Tõsi on ka see, et liikmesriikidel lasub suur vastutus suutmatuse eest tulla selles küsimuses välja sidusa, tõhusa ja nähtava poliitikaga, samal ajal kui meie USA-sõbrad lootsid väga Euroopa tegutsemisele. Jättes kõrvale Liibüa kriisi, peame siiski olema tähelepanelikud suurte strateegiliste muutuste suhtes, mis tähendab, et me ei tohi loobuda püüdlemast ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika poole, mida kätkeb endas Lissaboni leping ja mida teie, kõrge esindaja, peate jätkuvalt edendama, toetama ja kaitsma.

Ennenägematud kaitse-eelarve piirangud, mitu rahvusvahelist kriisi ja Ameerika Ühendriikide strateegilised ümberpaigutused on kõik kokku märkimisväärsed tegurid, mis ei jäta meile muud valikut, kui hakata ise oma saatust juhtima. Olles silmitsi hulga kriiside ja ohtudega, ei saa me jätta kõike oma USA-sõprade ja liitlaste ega NATO otsustada. Ei Ameerika Ühendriigid ega NATO ei saanud näiteks 2008. aastal lõpetada Gruusia ja Venemaa vahelist konflikti ning niisamuti ei saa Ameerika Ühendriigid ega NATO vaadelda seal praegust relvarahu. Tegemist on Euroopa missiooniga, mis on täiesti õiguspärane.

Näeme Liibüas selgelt, et Ameerika Ühendriigid ei soovinud olla eesliinil ja et NATO minimaalse kohustuse täitmisest ei piisa.

Kõrge esindaja, ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei ole midagi sellist, mis on saavutatud 10 aasta jooksul, ega vaid püüdlus, mida kätkevad endas aluslepingud. Tegemist on samuti strateegilise tarvidusega ning teie peate olema vajalike algatuste tegemisel esirinnas.

(Aplaus)

  Andrey Kovatchev (PPE). – (BG) ... (ebakvaliteetne salvestus)

Lugupeetud juhataja! On selge, et teatud Euroopa Liidu pealinnade valitsused saavad nüüd aru, mida tähendab Lissaboni leping. Neil on raske leppida välispoliitilise algatusega, mis ei pärine nendelt. Just seepärast on meil vaja jõulist Euroopa juhtkonda, kellel on julgust lüüa vajaduse korral rusikas lauale ja nõuda liikmesriikidelt ühisele seisukohale asumist. Loomulikult pöördun ka liikmesriikide poole palvega mitte püüda meie välispoliitikat taasriigistada ja aidata teid, proua Ashton.

Peale tugeva Euroopa diplomaatia on meil vaja ka tõhusat tsiviil- ja sõjalist võimekust, et me ei oleks praegu ainult suurim, ehkki „hambutu”, arengu- ja humanitaarabi andja maailmas, vaid ka tõsiseltvõetav osaline üleilmses poliitikas. Usun, et Euroopa Liidu enda sõjaline võimekus toetab ka meie USA- ja NATO-liitlasi nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes ning eelkõige meie lähinaabrite puhul. Iga konflikt on selle kinnitus.

Toetan kaitseressursside ühendamist ja ühist kasutamist ning meie julgeoleku- ja kaitsepoliitika lõimimist. Meil on vaja ühist julgeoleku- ja kaitsestrateegiat. Kuid Euroopa tõhus välispoliitika ning meie kaitsevõimekus ilma oma luureteenistuse ja teabe kogumise võimaluseta on nagu maja ilma katuseta. See teema tuleb taas päevakorda võtta. Liikmesriigid peavad jagama teavet välisteenistusega ja Euroopa Liiduga tõhusamalt või vastasel korral peavad Euroopa Liidul olema oma teabe- ja analüüsikanalid.

Lõpetuseks tahaksin, et teie, paruness Ashton, tõstataksite küsimuse seoses tagasivõtukohustuste tõsisema rakendamisega turvalistes riikides, kellega meie, Euroopa Liit, oleme sellised lepingud sõlminud.

  Alojz Peterle (PPE). – (SL) Austatud juhataja! Tulevikus võime välispoliitika ja julgeoleku vallas oodata veelgi rohkem katsumusi, mis muudab usaldusväärsuse osatähtsuse veelgi suuremaks. Ilma usaldusväärsuseta ei saa me olla tõhusad.

Usaldusväärsus tähendab eelkõige meie väärtuste ja põhimõtete järgimist. Proua Ashton, nõustun teiega selles, et me ei tohi unustada, millest Euroopa Liit alguse sai.

Palju aastaid tagasi pidas ta kõige tähtsamaks inimest. Austagem inimväärikust ja kultuurilist identiteeti ning aidakem kultuuridevahelisele dialoogile rohkem kaasa.

Maailmas oodatakse, et Euroopa Liit täidaks tugevamat rolli ja et tal ei oleks 27 erinevat välispoliitikat. Suurem ühtsus ei tähenda, et peame kaotama oma mitmekesisuse.

Kokkuvõtteks rõhutaksin kolme punkti:

– esiteks: peame kiiresti lahendama ummikseisu Bosnias ja Hertsegoviinas, sest toimuda võib uus vägivallapuhang;

– teiseks: peame kiiresti leidma võimaluse ühtsete ja strateegiliste sidemete loomiseks Türgiga, mida ei ole täna peaaegu üldse mainitud;

– kolmandaks: mul on hea meel näha teie meelekindlust Ashrafi laagri puhul. Meie hääl, mis seisab vastu tsiviilelanike suhtes toime pandud vägivallale, peab olema arusaadav ja kindlameelne nii seal kui ka igal pool mujal maailmas.

  Alejo Vidal-Quadras (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! 29. juulil 2009. aastal ründasid Iraagi väed vägivaldselt Iraani põgenikelaagrit Ashrafis ning lasid maha või peksid surnuks 11 sealset elanikku. Rünnak kordus selle aasta 8. aprillil, mil hukkus 35 inimest kas kuulihaavade tõttu või seetõttu, et soomukid muljusid nad surnuks.

Paruness Ashton, parlamendiliikmed hoiatasid teid mitu kuud tagasi, et need viimased tapatalgud toimuvad. Palusime teil korduvalt midagi ette võtta.

Te eirasite meie hoiatusi kuude kaupa ja reageerisite alles pärast katastroofi. Kuigi parem hilja kui mitte kunagi, sest järgmine kallaletung võib olla hirmuäratavates mõõtmetes veresaun, kui te ei sea seda humanitaarkriisi kohe oma tegevuskavas esmatähtsate küsimuste hulka.

Nagu kolleeg Stevenson teile selgitas, on lahendus olemas. Loodetavasti võtate kiireid ja otsusekindlaid meetmeid, et see võimalikuks teha ning me tunneme heameelt lubaduse üle, mille andsite täna hommikul.

Kolm tuhat nelisada kaitsetut meest ja naist, keda ümbritsevad tankid, vaatavad meie poole, uskudes, et meie tegevus on kooskõlas meie väärtustega. Euroopa Parlament tegi minevikus ning teeb praegu ja tulevikus kõik, mis on tema võimuses. Palume teilt, et te suhtuksite nende inimelude päästmisse sama suure huviga.

Kui tegutsete nii, nagu me loodame, oleme teie kõrval. Kui te nii ei tegutse, olete vastutav nii oma südametunnistuse kui ka Euroopa Parlamendi ees.

  Dominique Baudis (PPE) . – (FR) Austatud juhataja! Euroopa Liit on lõpuks ometi kehtestanud Süüria suhtes sanktsioonid. Paraku tundub, et ta tegi seda teatava hirmuga, hoidudes hoolikalt seadmast kahtluse alla Süüria režiimi juhti.

Otsustavuse ja selguse puudumist tõlgendavad meeleavaldajad loomulikult enda hülgamisena ja ametivõimud järeleandmisena, mis võimaldab neil tugevdada oma repressioone, mis on nii julmad, et on kujuteldamatu, et Süüria võidaks valida ÜRO Inimõiguste Nõukogusse ja seda eriti praegu, mil riigi ametivõimud ei lase ÜRO vaatlejaid Dar‘ā linna, kus pannakse toime kohutavaid vägivallaakte relvastamata tsiviilelanike vastu.

Süüria osalemine ÜRO Inimõiguste Nõukogus solvaks ohvreid ja nende peresid ning innustaks režiimi kasutama oma rahva vastu toorest jõudu, eirates täielikult väärtusi, mida ÜRO Inimõiguste Nõukogu peaks toetama.

Niisiis, kõrge esindaja, millistele diplomaatilistele valikutele olete mõelnud, et hoida ära sellist katastroofi?

  Anna Ibrisagic (PPE). – (SV) Lugupeetud juhataja! Et mul on aega vaid üks minut, teen väga lühidalt. Kaks minu kolleegi mainisid juba Mägi-Karabahhi konflikti ja tõsiasja, et sealne olukord muutub üha keerulisemaks. Kõik teated kinnitavad samuti, et olukord on viimastel nädalatel järsult muutunud. Võttes arvesse, et Aserbaidžaani aladel, mille on okupeerinud Armeenia, – teisisõnu Mägi-Karabahhis – võib täheldada teatud sõjalisi liikumisi, on minu küsimus teile, paruness Ashton, selline: kas olete olukorra muutustest teadlik ja kas teete midagi selleks, et ennetada olukorra võimalikku ägenemist mitte ainult selle konflikti puhul, vaid ka Gruusia okupeeritud aladel? Tahaksin tõstatada teema teie jaoks lihtsalt lähtepunktina ja saadan selle kohta teile hiljem ka kirjaliku küsimuse. Aitäh!

  Ana Gomes (S&D). – Austatud juhataja! Kuidas saab EL olla mingi jõud õiguse ja inimeste turvalisuse vallas, kui ta ei tee kindlaks ega anna kohtu alla kurjategijaid, kes lasid põgenikel Vahemerel surra? Paruness Ashton, Bashar al-Assad ei peaks olema mitte ainult esimene nende isikute nimekirjas, kelle suhtes kohaldatakse ELi sanktsioone, vaid ta tuleks lisada nende kurjategijate nimekirja, kelle üle mõistetakse Süüria rahva jõhkra mahasurumise eest kohut Rahvusvahelises Kriminaalkohtus või mõnes Euroopa kohtus.

Peale esinduse avamise Banghāzīs oleks EL pidanud Liibüas juba tööle rakendama EUFORi, et toetada humanitaarabi andmist rünnakute alla sattunud inimestele näiteks Mişrātah’s ning kehtestada mere- või maismaapiiridel relvaembargo, nagu soovitas Euroopa Parlament. Selleks ei vaja me mingit ÜRO resolutsiooni ega palvet. Meil on vaja vaid liikmesriikide poliitilist tahet. Kui te kasutate oma algatusvõimet, proua Ashton, ja seate ELi valitsused silmitsi nende kohustustega, toetab Euroopa Parlament teid kindlalt. Lõpetuseks – et Palestiina leppimine on suur samm ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Antonyia Parvanova (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Kuna Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahutused nõuavad, et Euroopa Liit mängiks Vahemere piirkonnas tähtsamat rolli, tahaksin tõstatada küsimuse Gaza teise laevastiku kohta.

Me kõik mäletame, mis juhtus esimese laevastiku puhul ja millised olid selle tagajärjed kõnelustele ja katsetele jätkata Lähis-Ida rahuprotsessi. Komisjoni asepresident ja kõrge esindaja, oma sõnul kahtlete, kas selline uus algatus lõpeks paremini. Küsiksin teilt, kas saaksite viia meid kurssi Gaza tegelike humanitaarvajadustega ning kaupade ja toetusega, mida praegu sinna Iisraelist ja Egiptusest olemasolevate piiriületuspunktide kaudu toimetatakse. Kas tegite või kavatsete teha liikmesriikide ja Iisraeli ametivõimudega koostööd, et arutada selle algatuse edasiarendamist ja teha ehk ettepanek Euroopa Liidu kasutoova kaasabi kohta, mis võiks viia vastutustundlikuma tulemuseni?

  Heidi Hautala (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Minu märkused on paruness Ashtonile.

Komisjoni asepresident ja kõrge esindaja Ashton, olete täna hommikul selgesti kuulnud, et Euroopa Parlament toetab täielikult teie juhtrolli ja nõuab, et te teeks meie ühises välis- ja julgeolekupoliitikas algatusi. Samuti olete kuulnud kolleegide arvukaid küsimusi selle kohta, kes ja millised liikmesriigid meie ühiseid jõupingutusi takistavad. Mina soovitan teile, et palun muutke Euroopa välisteenistus nüüd, mil ta on kehtestamas oma eeskirju juurdepääsu kohta teabele ja dokumentidele, nüüdisaegseks asutuseks, mis on kodanike jaoks juurdepääsetav ja mis ei käsitle välispoliitikat nii, nagu oleks tegemist mõne saladusliku diplomaadi haldusalaga. Olen kindel, et see oleks parim viis meie ühiste jõupingutuste võimendamiseks tõeliselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika nimel.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Lähis-Idas valitseb suur oht. Seal diskrimineeritakse, sealhulgas struktuurselt, kristlasi mitmes islamiriigis. Kristlik kogukond Iraagis on juba enam kui poole võrra väiksem. Praegu näeme, et sama leiab aset Egiptuses. Iidset kopti kogukonda rünnatakse, neid ahistatakse lugematul hulgal iga päev, neid sunnitakse abielluma ja kirikute ehitamine on praktiliselt võimatu. Eelmise aasta veebruaris võtsin siin vastu 60 kopti ja nad palusid abi.

Niisiis on mul teile, paruness Ashton, kaks palvet. Seadke koptid oma poliitikas esikohale. Nende süstemaatiline diskrimineerimine tuleb lõpetada. Teiseks, 20. jaanuaril palusime Euroopa Parlamendis luua ELi usuvabaduse strateegia ja pidada selle meetme üle alaliselt järelevalvelt. Kas te palun viiksite selle ellu? Oleksin tänulik, kui te reageeriksite sellele. Tänan teid kannatlikkuse eest.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika järgib põhimõtteliselt Euroopa jõudude majanduslike ja geostrateegiliste huvide kaitset. Need langevad üha enam kokku Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) huvidega ning lükkavad koostöö ja arenguabi teisele kohale.

Selle tagajärjed on tõesti katastroofilised, nagu võib järeldada Afganistani, Palestiina, Iraagi, Liibüa ja teiste riikide juhtumite põhjal. Üldiselt on tegemist topeltstandardeid lubava poliitikaga, mis kaitseb Euroopa relvatootjate majandushuve. Need tootjad on teeninud miljoneid, müües relvi diktaatoritele, kes on kasutanud neid hiljem oma ja naaberriikide rahva tapmiseks.

Seega on mõni selle arutelu põhjal tekkinud põhiküsimus järgmine: kas relvakaubanduse poliitikat kavatsetakse lõpuks ometi muuta ning mida võetakse ette, et teha lõpp Iisraeli ekspansionistlikule ja sõda õhutavale poliitikale ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Lugupeetud juhataja ja paruness Ashton! Meile kõigile on selge, et me ei saa eeldada teilt laiaulatuslike julgeolekuoperatsioonide kavandamist kogu maailma kriisipiirkondades selle lühikese aja jooksul, mis on möödunud teie ametikoha loomisest.

Teisalt tagab teie ametikoht teile juba niigi laialdase tegutsemisala, et pidada läbirääkimisi igal pool, kus EL saab täita kasulikku osa oma arvamuste ja poliitilise mõjujõu kaudu. Üks probleem, mis mõjutab otseselt ELi ja mille puhul on vaja otsida lahendust ümarlaua taga peetud tundlike läbirääkimiste teel, on ELi territooriumi okupeerimine Türgi sõjaväe poolt Küproses.

Türgi on ELi privilegeeritud partner ja ta on avalikult teatanud kindlast huvist saada Euroopa Liidu täisliikmeks. Niisiis olen veendunud, et peaksite selle vaevalise ja ELiga otseselt seotud küsimuse lahendamisel kasutama täielikult ära potentsiaali, mis teil tänu oma ametikohale juba olemas on.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! On endastmõistetav, et välis- ja julgeolekupoliitika mängib suveräänse riigi puhul võtmerolli. Kui see roll antakse üle riigiülesele asutusele, jäetakse tähelepanuta ülitähtis küsimus seoses liikmesriikidevaheliste suhetega või vähendatakse selle küsimuse väärtust ning mööndakse tegelikult, et tegemist ei ole enam suveräänsete riikidega.

ELi poliitikas, mille eesmärk on hoida ära kõik Euroopa sõjad, ei ole midagi halba, kuid ma ei poolda eeldust, et selle saavutamiseks on vaja loobuda suveräänsusest. Samuti peaks iga Euroopa riigi ülesanne olema Euroopa suursaavutuste kaitsmine kõrvalekallete ja nende nõrgendamise eest. Agressiivsetest sõdadest, milles Euroopa rahvastel ei ole mingeid õigustatud huvisid, tuleks iga hinna eest hoiduda. Samamoodi ei tohi me tegeleda telgitaguse kihutustööga, et püüda silmakirjalikult juurutada ebasõbralikus keskkonnas nn Euroopa väärtusi.

Meil tuleb hoiduda sellest, et Euroopa oleks kolmandatest riikidest pärit sisserändajate kogunemiskoht. Nende kultuur pärineb omanäolistelt rahvastelt. Nn kolmanda maailma elanikkonna toomine Euroopasse ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Marco Scurria (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Tänan paruness Ashtonit ettekande eest, mille ta meile täna esitas. Siiski tahaksin talle öelda, et Euroopa avaliku arvamuse alusel ei ole inimesed Euroopa Liidu kohalolust kahjuks teadlikud. Nagu mainisid ka paljud minu kolleegid, on meie välispoliitika endiselt algusjärgus ja seda võib järeldada ka teatud sündmuste põhjal, mis on viimastel päevadel toimunud.

Euroopa ei saa Ashrafi laagri puhul pealtvaatajaks jääda: see on laager, mille puhul hinnatakse nii rahvusvahelist poliitikat kui ka inimõiguste kaitset. Meie kohustus on sekkuda selles maailma osas ja samamoodi Süürias. See riik on tõesti raskes olukorras, mille puhul inimõigused ja võimalus astuda vastu diktaatorlikule valitsusele peab tekitama Euroopa Liidus huvi ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Boris Zala (S&D). – Austatud juhataja! Teen vaid ühe märkuse: minu arvates tekitab Ankara üha innukam välispoliitika uusi katsumusi ja võimalusi Euroopa välispoliitikas. Kõrge esindaja, leian, et on vaja algatada institutsiooniline dialoog strateegiliste põhiküsimuste kohta, näiteks energiapoliitika, stabiilsus Lääne-Balkani riikides ja Kaukaasia piirkonnas, Iraani tuumatoimik või käimasolev demokraatlik ärkamine Lähis-Idas.

Türgi saab mängida eriti edasiviivat osa, aidates ELil tugevdada hiljutise demokraatliku ärkamise kasutegureid Lähis-Idas. Siiski ei tohiks selline dialoog asendada Türgi ühinemisprotsessi, vaid peaks seda täiendama ja edendama.

  Juhataja. – Nüüd on sõna Gabriele Albertinil kaheks minutiks, mis tal raportöörina üle jäid.

  Gabriele Albertini, raportöör. – (IT) Lugupeetud juhataja! Mul oli esimeses sõnavõtus kasutada neli minutit ja mul kulus vaid kaks minutit. Nüüd, kui mulle anti aega kaks minutit, paluksin luba kasutada oma viimaseks sõnavõtuks nelja minutit.

  Juhataja. – Teil on täiesti õigus – teil on kokku neli minutit. Ütlesite, et kasutasite ära kaks minutit. Seega on teil järel kaks minutit, kui ma õigesti aru saan.

Teil on sõnavõtuks aega neli minutit.

  Gabriele Albertini (PPE). – (IT) Ei, austatud juhataja, rääkisin oma esimeses sõnavõtus kaks minutiti ja mul oli kasutada neli minutit ...

  Juhataja. – Härra Albertini, teil on kaheks sõnavõtuks ette nähtud neli minutit. Te kasutasite enne ära kaks minutit. Palun võtke sõna ja me püüame olla paindlikud, kuid ilmselgelt ei taha ma jõuda selleni, kus teid ei kuule üldse keegi. Ma tahan, et teid oleks võimalik kuulata. Aga kui me raiskame veel viis minutit ära, siis ei kuule keegi, mida teil öelda on.

  Gabriele Albertini (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja! Kuna ma ei suuda kahe minuti jooksul öelda seda, mida tahtsin, siis loobun oma sõnavõtust.

  Juhataja. – Suur tänu, härra Albertini. Me kõik täname teid ja kahju, et me teie sõnavõttu kuulda ei saa.

  Roberto Gualtieri, raportöör. – (IT) Austatud juhataja ja kolleegid! Minu arvates on Gabriele Albertinil õigus, sest raportöörina oli tal neli minutit sõnavõtuks ja kaks minutit vastuseks. Niisiis võtan endale õiguse märkida, et ta peaks saama sõnavõtuks neli minutit.

Mis puutub minusse, siis leian, et tegemist on olnud kasuliku ja tähtsa aruteluga, mis näitab, kui ühtne Euroopa Parlament on ja kui valmis on ta pakkuma oma tuge Euroopa järjekindla ja tõhusa välistegevuse edendamiseks. Me ei ole kuulnud ainult süüdistusi ilmselgete piirangute pärast, mida Euroopa on hiljutistes sündmustes näidanud, vaid oleme kuulnud ka ettepanekuid Euroopa Parlamendi ja muude institutsioonide vahelise strateegilise partnerluse kohta, mille eesmärk on muuta Euroopa julgeoleku- ja kaitseküsimustes usaldusväärseks osaliseks. Usun, et see partnerlus oleks võimalus, aga ühtlasi ka tarvidus, sest kui see, mida oleme rääkinud, on tõsi – et Euroopa terviklik käsitus on selle peamine potentsiaal – on selle tervikliku käsituse saavutamiseks vaja niisuguse organi toetust, millel on konkreetne õigusloome- ja eelarvepädevus. Ka sel põhjusel arvan, et peaksime parlamentidevahelise koostöö küsimuses leidma tasakaalustatud lahenduse.

Arutelu põhjal on selgunud, kuidas peame tegutsema. Kõigepealt tuleb meil hinnata aluslepingus pakutud võimalusi alalise struktureeritud koostöö kujul ja artikli 44 põhjal, mille alusel on võimalik delegeerida missiooni täitmise ülesanne konkreetsele liikmesriigile, kuid seda võib teha ELi menetlusraamistiku piires, mis ei ole võrdväärne taasriigistamisega. Meil tuleb kasutada olemasolevaid struktuure – alustades Euroopa välisteenistusega – ja seada endale võimekuse valdkonnas kaugele ulatuvad sihid. Loomulikult peame samuti teadma, kuidas pakkuda juhtimisvõimekust.

Tahame tänada kõrget esindajat Ashtonit tema pühendumise ja tähtsate avalduste eest, mille ta esitanud on. Nagu ta ütles, on küll meeldiv mõelda, et üks väike rühm suudab teha suuri asju, kuid Euroopa on üks võimas tsiviliseeritud jõud, kes ei saa hiilida kõrvale oma kohustustest.

  Juhataja. – Härra Albertini, palun võtke vastu minu vabandused. Uurisin täpselt välja, milline on olukord. Teil oli neli minutit ja veel kaks minutit. Esimese sõnavõtu ajal rääkisite kolm minutit. Niisiis on teil järel veel kolm minutit ja me jätkame ülimalt paindlikult.

  Gabriele Albertini, raportöör. – (IT) Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Väliskomisjonis toimunud kuulamisel esitas üks kolleeg kõrgele esindajale ja asepresidendile kavala küsimuse. Ta ütles, et kui Henry Kissingeri kritiseeriti Ameerika Ühendriikide isolatsiooni pooldava suhtumise pärast eriti Euroopa Liitu, vastas ta nii: „Mul ei ole ühtegi välisministrist kolleegi ega ühtegi telefoninumbrit, kellele või millele helistada, et Euroopaga rääkida.”

Kolleeg küsis seejärel paruness Ashtonilt: „Kas nüüd on olemas mõni välisminister ja telefoninumber, kellele või millele ta saaks helistada?” Tema ülimalt britilik vastus kõlas nii: „Jah, seda ülesannet täidan mina, kuigi mind nimetatakse kõrgeks esindajaks ja asepresidendiks, mitte välisministriks. On olemas ka telefoninumber, aga sellele vastab masin, mis ütleb, et Suurbritannia seisukoha kuulamiseks vajutage number 1, Prantsusmaa seisukoha kuulamiseks number 2, Saksamaa seisukoha kuulamiseks number 3 jne.”

Paruness Ashton, olete kuulnud paljude kolleegide sõnavõtte ja see sõnum sisaldub ka minu raportis. Teil on maailmas palju hääli, kuid te kuulate meie – Euroopa Parlamendi – häält rohkem, sest me toetame alati Euroopa poliitikat ning mitte ainult liikmesriikide poliitikat, mille puhul annate vastust nõukogus, ega komisjoni poliitikat, mille kohta annate vastust teistes vajalikes kohtades.

Mulle meeldiks, kui oleks olemas veel kolmas koht, kus saaksite väljendada oma kolmandat liiki lojaalsust. See koht on siin istungisaali keskel, kõnepuldi taga, sest teie olete nõukogu, komisjon ja ka Euroopa Parlament. Minu arvates tuleb seda dialoogi edasi arendada ja tugevdada, et saavutada demokraatlik legitiimsus meie välispoliitikas, mida juhivad ja kontrollivad Euroopa kodanikud. Meie aitame teil seda ülesannet täita.

  María Muñiz De Urquiza, raportöör. – (ES) Austatud juhataja! Ashrafi laagri puhul ei saa me teha midagi vähemat, kui ühineda seal toime pandud inimõiguste rikkumiste hukkamõistuga. Siiski ei tohi inimõiguste rikkumiste hukkamõistmist ajada iial segi poliitilise toetusega liikumisele Ashrafi laagris.

Iraanis on demokraatlik opositsioon, mida esindab roheline liikumine ning erinevad poliitilised rühmitused, mis kuuluvad rohelisse liikumisse. Inimõiguste rikkumiste hukkamõistu ei tohi mingil juhul ajada segi poliitilise toetusega sellele rühmale.

Peale selle on mul komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale üks palve. Kui ta käivitab või algatab uurimise Ashrafi laagri olukorra kohta, siis võiks ta uurida ka inimõiguste rikkumisi, mille mudžahiidid on toime pannud elanikkonna vastu ning mida on pealt näinud ja dokumenteerinud sellised organisatsioonid nagu Human Rights Watch.

Mis puutub minu raportisse, paruness Ashton, siis tahaksin juhtida teie tähelepanu eelkõige lõikele 6, milles palutakse koostada valge raamat, mille strateegiline rõhuasetus on ELi rollil rahvusvahelistes organisatsioonides kuni 2020. aastani.

Tänan variraportööre nende abi eest raporti ettevalmistamisel ja koostamisel ning soovin samuti mõista hukka asjaolu, et mõni lõpmata kitsarinnalinne poliitiline jõud Euroopa Parlamendis takistas mul raportis nimetada üht akadeemilist organisatsiooni, kes aitas läbi viia raporti aluseks olnud uuringut. Tegemist oli organisatsiooniga Fundación Alternativas, mis tagas põhjaliku materjali minu ning variraportööride ja sekretariaadi tööks selle raporti koostamisel. Loodetavasti osutub raport kasulikuks Euroopa Liidu rolli uue määratluse poliitilisel kindlaksmääramisel ja edendamisel rahvusvahelistes organisatsioonides.

  Juhataja. – Tahan Struan Stevensonile öelda, et enne kui ma istungit juhtima asusin, võeti vastu otsus sellel arutelul sinise kaardi küsimusi mitte kasutada, et anda sõna kõikidele parlamendiliikmetele, kes seda soovivad.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Lugupeetud juhataja! Avaldan tänu auväärt parlamendiliikmetele selle põhjaliku arutelu eest. Härra Albertini, olen hea meelega nõus seisma kus tahes, nii kaua kui see koht asub siin ruumis – kahtlustan, et on mõningaid inimesi, kes eelistaksid, et see nii ei oleks –, ning ma räägin hea meelega kõnepuldis, sest see on kahe poole vahel valides ainuõige koht. Hindan kõrgelt tööd, mida teie, härra Albertini, ja teised raportöörid on teinud, sest olete koostanud minu arvates tõesti kasulikud ja tulutoovad raportid, milles käsitletakse Euroopa tegevuse ulatust.

Kuid tahan öelda ka seda, et siin valitseb suurem sidusus, kui ehk selle arutelu kuulajad ette võiksid kujutada. Meil on jõulised ja ühtsed välispoliitilised seisukohad paljudes küsimustes alates inimõigustega seotud probleemidest kuni konkreetse tööni, mida teeme Lähis-Idas, oma naaberriikides, Serbias/Kosovos, Bosnias ja oma Aafrika-käsituse puhul. Aafrikas ootame nüüd seda, et olukord hakkab Elevandiluurannikul loodetavasti lahenema, kuid samas valmistab meile praegu muret Uganda.

Kõik need seisukohad on kujundatud koos välisasjade nõukogu 27 ministriga ning ma pean neid tunnustama. Minu arvates liigume kõigutamatult üha suurema sidususe poole. Teha on veel väga palju – ma ei vaidle sellele vastu – ja on veel väga palju sellist, mida teie soovite näha meid tegemas. Kuid ärgem alahinnakem seda, mille saavutamisega oleme juba toime tulnud, ega teekonda, mida mööda me selle eesmärgi suunas sammume. Niisiis tahan tunnustada ministreid ja tõsiasja, et nad räägivad sageli ka meie kõigi nimel. Me ei saa kõikjal maailmas korraga kohal olla. Ka täna on meie välisministrid maailma eri paigus ja edastavad sõnumeid minu ja Euroopa Liidu nimel. Ka see on meie tegevuse tähtis külg.

Lubage mul öelda ühtlasi seda, et oleme peaaegu alati esimesed, kes teevad avaldusi ning kes astuvad esile ja ütlevad, mis meie arvates peaks juhtuma. Minu büroo koostas mitteametliku dokumendi Süüria sanktsioonide kohta, meie oleme „juhikohal”. Ma võin öelda, et sellest küll alati ei räägita ja seda ei kajastata iga kord Euroopa Liidu üleses ajakirjanduses, kuid tegelikult oleme esimesed, kes annavad välja avaldusi, ning me koostame neid sadade kaupa, et rõhutada järjekindlalt oma tegevuse tähtsust. Järjekindlus on ülitarvilik tegur seoses tänase arutelu teemaga.

Keskendusime oma arutelus maailma teatud paikadele, kuid järgnenud sõnavõttudes tõstatasid lugupeetud parlamendiliikmed palju erinevaid küsimusi, millega meil tuleb jätkuvalt tegeleda.

José Ignacio Salafranca rääkis sellest, mis juhtus nädalavahetusel härra Sotoga Kuubas. Uurime seda põhjalikult. Oleme palunud selle juhtumi kohta rohkem teavet, sest ilmselgelt on see väga tähtis valdkond.

Mõned auväärt parlamendiliikmed küsisid Gaza kohta ja palusid tagada, et abi jõuaks kohale ja et me toetaks Gaza elanikke ka edaspidi. Me teeme seda, kuid peame praegu dialoogi mainitud toetuse suurendamise ja täiustamise üle.

Räägiti ka Aserbaidžaani ja Armeenia vahelistest probleemidest Mägi-Karabahhis, kus oleme pidanud arutelusid mõlemaga ja tahame toetada seda, mida Prantsusmaa seal protsessi edendamiseks teha püüab.

Albaanias on meil dialoogi alustamise eesmärgil olnud mõttevahetusi peaministri ja opositsiooniga.

Peale selle muidugi Aafrika – nimetasin küll kahte riiki, kuid me võiksime rääkida palju rohkematest. Vähetähtis ei ole ka see, mis toimub praegu jälle Sudaanis. On hädavajalik tagada, et Lõuna-Sudaan luuakse parimate eduvõimalustega.

Siis veel Ukraina – see on tähtis naaberriik, mida mainis minu arvates Jacek Saryusz-Wolski ja ka teised.

Meil on vaja palju teha ja meil tuleb tehtavat jätkata. Niisiis, lugupeetud parlamendiliikmed, ütleksin teile vaid, et tähtis on seda tunnistada.

Lubage mul viimaste järelejäänud minutite jooksul kummutada mõni esilekerkinud müüt. Ma ei soovi kohta ÜRO Julgeolekunõukogus. Tahtsin, et ELil oleks ÜRO Peaassambleel korralik staatus. Me saime selle nii, et keegi ei olnud sellele vastu. Austatud parlamendiliikmed teavad, et koha saamiseks tuli palju vaeva näha. Tunnustan kõiki asjaosalisi, sest nüüd on meil jõulisem hääl.

Minu arvates on tähtis vaadata ka seda, mida me ÜJKP raames tegelikult teeme. Ärgem tekitagem segadust kirjeldustega, mis ei vasta tõele. Ainuüksi Liibüas oleme suutnud oma abiga toetada 55 000 inimest, kes on saanud koju pöörduda. Mina ei olnud Euroopa Ülemkogus lennukeelutsooni vastu ja peaminister Cameron võib seda kinnitada. Ma ei öelnud midagi sellist. Ütlesin, et selle tõhusaks ja kiireks saavutamiseks on tähtis kärmelt tegutseda neil, kes seda teha saavad.

Mis puutub meie delegatsioonidesse, siis toetan püüdlusi tugevdada seda, mida meie delegatsioonid Banghāzī esinduse avamisel teevad ja mida viime ellu Iraagis. Kuid ärgem vastandagem nende tegevust sellega, mis toimub teistes riikides, näiteks Bahamal. Bahama personal koosneb komisjoni arenguvaldkonna esindajatest, kes tegelevad maaelu programmide, põllumajanduse ja vaeseimate inimestega. Minu arvates ei tohiks me suhtuda sellesse viisil „kas see või teine”.

Auväärt parlamendiliikmed, meil tuleb teha võimalikult palju, et toetada riike kõikjal maailmas. Niisiis lõpetan samamoodi nagu alustasin, öeldes, et meil ei ole puudu püüdlustest, meil on vaja vahendeid oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks, me peame olema võimelised tegutsema järjekindlalt, peame oma tegevust arendama ja tugevdama seda ning seda me ka teeme, kuid teeme seda niiviisi, et võtame 27 Euroopa Liidu liikmesriiki endaga sellele teekonnale kaasa, mis tähendab, et mõnikord on vaja juhtida, mõnikord lükata ja mõnikord külg külje kõrval töötada. Teie toetus on selles hindamatu.

(Aplaus)

  Juhataja. - Arutelu on lõppenud.

Hääletus kolme raporti üle toimub täna kell 12.30.

(Istung katkestati mõneks hetkeks.)

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Tahan kiita kolleeg Albertinit põhjaliku raporti koostamise eest. Selles käsitletakse taas teemasid, mille puhul on vaja ELi innukamat sekkumist. Nimetaksin siinkohal idapartnerlust ja Musta mere sünergiat. Need kaks algatust täidavad väga tähtsat osa nii sidemete tihendamisel lähinaabritega kui ka energiajulgeoleku vallas.

Idapartnerluse tippkohtumise korraldamine sel sügisel ja Euronesti parlamentaarse assamblee asutamine on paljutõotavad märgid, mis osutavad sellele, et neid suuniseid rakendatakse.

Suhete tugevdamine Moldova Vabariigiga on samuti lisatud ühise välispoliitika eelisküsimuste hulka eesmärgiga sõlmida selle riigi ja ELi vahel assotsieerimisleping. Selle punkti nimetamine tagab tulemuslikud edusammud pooltevahelistes läbirääkimistes.

Tahan siinkohal rõhutada, kui tähtsaks peetakse püsivate konfliktide lahendamist ja seda eelkõige Transnistrias. See samm valmistab mulle rõõmu eriti pärast eelmisel kuul Viinis toimunud dialoogi ebaõnnestumist. Toetan läbirääkimiste jätkamist formaadis 5 + 2.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Euroopa ei tohi taas kord palestiinlasi alt vedada. Pärast ootamatut Fatah’ ja Hamasi leppimist käsitlevat kokkulepet, milles võetakse kohustus tehnilise ja erapooletu vahevalitsuse moodustamiseks ning ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks, peab Euroopa haarama kinni võimalusest täita piirkonnas kasutoovat osa. Ta saab teha seda koostöö kaudu lähipäevadel moodustatava vahevalitsusega, ennetähtaegsete valimiste toetamise ja – mis kõige tähtsam – kohustuse kaudu austada täielikult valimiste tulemusi ja töötada koos uue valitsusega, mis valimiste järel ametisse asub. Euroopa ei saa teha ühelt poolt koostööd Liibüa, Süüria, Tuneesia ja Egiptuse demokraatlike liikumistega ja teiselt poolt keelduda töötamast koos valitsusega, mille palestiinlased on demokraatlikult valinud. Iisraeli esialgne reageering leppimisele Palestiina omavalitsuse maksude kinnipidamisega on ebaseaduslik ja võib rahu saavutamisele hukatuslikku mõju avaldada, seades ohtu peaminister Salam Fayyadi jõupingutused riigi ülesehitamiseks. EL peab sekkuma, et korvata täielikult kaotatud tulu, ja tegema selgeks, et me võtame selle summa Iisraelilt tagasi, külmutades samas ulatuses kõik vahendid, mida EL peab Iisraelile tasuma, nii kauaks, kuni see riik lõpetab rahvusvahelise õiguse rikkumise.

  Ágnes Hankiss (PPE), kirjalikult. – Esitasin 2010. aastal volinik Malmströmile kirjaliku küsimuse, et teada saada, milliseid meetmeid on komisjon võtnud eesmärgiga paljastada vabaühenduste roll terrorismi rahastamisel. Tõsiasi, et eelmise aasta laevastiku korraldajad kavandavad oma tegevust selle juhtumi aastapäeva puhul korrata ning et parlamendiliikmed fraktsioonidest GUE/NGL ja Verts/ALE organiseerisid 10. mail Euroopa Parlamendis kuulamise, tõi selle teema taas tähelepanu keskmesse. Kui meie, eurooplased, peame oma lõppsihiks rahu, demokratiseerimist Lähis-Idas, äärmise vaesuse kaotamist ja Gaza elutingimuste parandamist, ei ole laevastik selle õilsa eesmärgi saavutamiseks õige vahend, nagu ütles täna asepresident ja kõrge esindaja Ashton. Me ei saa viidata millelegi kui humanitaarabile, kui see ei ole päriselt see, mis paistab olevat. Kohtunik Bruguière, kes on lugupeetud ja tunnustatud terrorismivastase võitluse ekspert, tõestas, et laevastiku korraldanud organisatsioonil IHH olid sidemed Al Qaedaga. IHH katusorganisatsioon Union of Good toetab äärmusradikaalide tegevust, müües neile relvi. Palun parlamendiliikmetel hoiduda Lähis-Ida kriisi ärakasutamisest oma poliitilistel eesmärkidel, mis ei ole kuidagi seotud rahuprotsessiga. Samuti tuleks vältida eelarvamuslikku suhtumist, mis kõlab enamjaolt nagu kommunistlikku ja nõukogulikku Iisraeli käsitust iseloomustav keel ja mehhanism.

  Jiří Havel (S&D), kirjalikult. – (CS) Resolutsiooni ettepanek näitab selgesti, et Lissaboni lepingu asjakohaste sätete täitmisel esineb ikka veel suuri puudusi. Kui Euroopa Parlament „nõuab tungivalt”, et Euroopa Ülemkogu töötaks välja „Euroopa välispoliitika strateegia”, või kui ta kutsub Euroopa Ülemkogu üles „asuma seda ülesannet täitma poliitilises dialoogis Euroopa Parlamendiga”, ei jäta see liikmesriikidele head muljet. Kui meil oleks juba praegu olemas Euroopa välispoliitika strateegia, oleks ELi tasakaal selles vallas palju parem, näiteks seoses araabia maades toimuvate muutustega ning kaksik- või isegi kolmikmoraaliga, mida kasutatakse selle piirkonna riikide suhtes.

Teine probleem on ELi võetud seisukohad üha rahutumate muutuste suhtes Balkani maades. EL ei ole siiani leidnud sellele piirkonnale lahendust ja tal puudub süstemaatiline käsitus. Selle tagajärg on muu hulgas asjaolu, et ELi mõjukus ja ELi liikmesuse võlud on Lääne-Balkani riikides nn vabalanguses. Mõtted, mida väljendas Valentin Inzko, kes on rahvusvahelise üldsuse kõrge esindaja ja ELi eriesindaja Bosnias ja Hertsegoviinas, Serbia puhul kasutatavate põhimõtete kohta, ei lahenda olukorda, vaid avaldab pigem vastupidist mõju.

  Danuta Jazłowiecka (PPE), kirjalikult. – (PL) Eelmisel nädalal toimus üks eriti tähelepanuväärne sündmus. Pärast pikaajalisi läbirääkimisi õnnestus meil lõpuks ometi veenda oma partnereid Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, et nad annaks ELile organisatsioonis uue staatuse. Tegemist on kindla edusammuga, pidades eelkõige silmas ÜRO Peaassamblee esialgset vastuseisu. Siiski ei tohi me hakata veel võitu tähistama ja mõtlema, et nüüdsest esitab EL Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni foorumitel ühtseid seisukohti. Tõsiasi, et nüüd esindab meid Euroopa Ülemkogu eesistuja või kõrge esindaja, ei tähenda, et liikmesriigid esitavad eriti vastuoluliste teemade puhul ühise arvamuse. Liibüa näide tõestab, kui sügavad on meievahelised lõhed isegi selliste teemade puhul, mis paistavad pealtnäha iseenesest mõistetavad, näiteks tsiviilelanikkonna kaitse. Niisiis tuleb meil selge sõnaga välja öelda, et ilma liikmesriikide poliitilise tahteta on see otsus sisutühi. Seetõttu ei saa ma nõustuda proua Ashtoniga selles, et nüüdsest kuuleb maailm ELilt ühte selget häält. Kardan, et selle asemel peame pikka aega tegelema paljude erinevate häältega, sest ELi ühtseid vaateid nõrgendavad nii ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed kui ka eesistujariik, mis otsib pärast Lissaboni lepingu jõustumist oma kohta. Kuidas kavatseb proua Ashton leida ELile Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ühtse hääle ja kuidas kavatseb ta luua ELile selles organisatsioonis hea maine?

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi käsitus innustab mind: see viitab arusaamisele, et lisaks avaldustele on tähtsad ka teod. Tahaksin meenutada teile, paruness Ashton, Joseph Dauli nõuannet: ärge kartke ja te saate Euroopa Parlamendi toetuse.

Meie ühine kohustus on panna autoritaarsed valitsejad uskuma, et suhtume oma põhiväärtustesse täie tõsidusega. See tähendab eelkõige tingimuslikkust: valmisolek mitte ainult ettepanekute ja palvete esitamiseks, vaid ka ebameeldivuste tekitamiseks, s.t tegelike sanktsioonide kehtestamiseks režiimide suhtes, kes ei austa isegi oma kodanike elu. Olen nõus, et Süüria puhul kehtestatud sanktsioonid peavad hõlmama sadu inimesi, mitte vaid tosinat.

Tänan teid Ashrafi laagris 8. aprillil 2011. aastal toimunud tapatalgute hukkamõistmise eest. Soovitan tungivalt, et järgiksite antud juhul Euroopa Parlamendi 2009. aasta aprillis esitatud üheselt mõistetavat sõnumit: meil on vaja selget ja veenvat märki sellest, et EL hoolib tõepoolest Iraani opositsiooni 34 relvastamata liikme elust ega talu enam kauem nende vabaduste ja väärikuse jõhkrat mahasurumist. Palun komisjonil asuda kavandatud ümberasustamise küsimuses juhtpositsioonile.

  Jaromír Kohlíček (GUE/NGL), kirjalikult. – (CS) Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on ELis alati märkimisväärne probleem olnud. Ühelt poolt on suurriigid traditsiooniliselt harjunud tuginema endi jõududele, kusjuures eelkõige tunnevad end võimsate jõududena endiselt Prantsusmaa ja Suurbritannia. Seda võib järeldada nende suhtumisest välispoliitika probleemide lahendamisse. Viimasel ajal on nad pigem võtnud oma suunaks lahendada igat liiki vaidlus sõjaliselt, eelistades rahumeelsetele lahendustele sekkumist. Minu arvates on põhjust uskuda, et nüüdisaegne maailm liigub mitmepooluselisuse suunas ning et rahumeelne välispoliitika on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirjaga. Sõjategevuse asemel – viimane näide sellest areneb meie silme all Liibüas – on praeguses maailmas vaja suunata kõik jõupingutused võitlusesse vaesuse ja kirjaoskamatuse vastu ning muude suuremate probleemide lahendamisse. Selle saavutamiseks on hädavajalik relvastuskontroll ja desarmeerimine, sealhulgas üldised kokkulepped tuumarelvade demonteerimise kohta. Tähtsa osa ELi välispoliitikast peaks moodustama abi katastroofide tagajärgede leevendamisel. Nende operatsioonide puhul ei tohiks kasutada sõjaväge. Politsei kaasamine on ÜRO resolutsiooni alusel võimalik vaid äärmuslikel juhtudel ja selleks, et kaitsta sotsiaal-, tervishoiu- ja avalike teenuste sektori töötajaid ning koolitada politseid. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika peab olema NATOst rangelt eraldatud. Seepärast keeldub Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon seda raportit toetamast.

  Mariya Nedelcheva (PPE), kirjalikult. – (FR) Nädal tagasi andis ÜRO Peaassamblee ELile õiguse rääkida oma kohtumistel ühel häälel. Nüüdsest saavad kõrgetasemelised esindajad edastada Euroopa Liidu sõnumit tähtsaimas rahvusvahelises organis. See võimalus on tähelepanuväärne edusamm Lissaboni lepingu rakendamisel, kuid sellest ei piisa. EL vajab tõelist strateegiat, et ta saaks tegelikkuses kasutada õigusi, mis talle Lissaboni lepingu alusel antud on. Olgu see siis ÜRO Julgeolekunõukogus, Inimõiguste Nõukogus, NATOs, WTOs või G20s – EL ei tohiks enam varju jääda. Peale selle peaksime asuma juhtpositsioonile üleilmse parlamentaarse süsteemi loomisel. Kõrgetasemelist diplomaatiat on muidugi vaja, kuid seda tuleb ellu viia rahvaga kooskõlastatult. Mis saab olla parem viis selle saavutamiseks, kui anda maailma kodanikele võimalus olla ÜROs esindatud? Euroopa Parlament on küll olemas, aga samamoodi on meil olemas piirkondlikud parlamendid, näiteks AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee. Tänapäeval on meil vaja maailma parlamenti. Paruness Ashton, Euroopa Liit peab olema edasipüüdlik. Loodetavasti lisate selle ettepaneku oma valgesse raamatusse.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – Tahaksin kõigepealt avaldada siirast tänu paruness Ashtonile ELi täieliku toetuse eest Eestile seoses püüdega lahendada Liibanoni pantvangikriisi. Röövitud eestlased on kahjuks endiselt oma röövijate meelevallas. Seega oleksime tänulikud teie edasise sekkumise ja abi eest selle olukorra lahendamisel.

Tulles nüüd ühise välis- ja julgeolekupoliitika tuleviku juurde, esitaksin üleskutse olla ebademokraatlike režiimide käsitlemisel sidusam ja järjepidevam. Oleme kehtestanud sanktsioone Valgevene suhtes, kuid ei ole teinud seda Venemaa suhtes Magnitski juhtumi puhul, kuigi Euroopa Parlament juhtis sellele tähelepanu aastaaruandes inimõiguste kohta maailmas 2009. aastal ja seda teemat käsitlevas Euroopa Liidu poliitikas.

Oleme endiselt pühendunud ühe Hiina poliitikale, kuid samas on Peking muutunud viimasel ajal nii Tiibetis kui ka Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas mahasuruvamaks ja vägivaldsemaks. Pekingiga flirtimise asemel peaksime samuti püüdlema vabakaubanduslepingu sõlmimise poole Taiwaniga, mis on õitsva demokraatiaga riik. Ühe Hiina poliitika on iganenud ja õõnestab moraalselt Euroopa Liidu mainet. Viigem oma poliitika kooskõlla oma väärtustega.

  Ioan Mircea Paşcu (S&D), kirjalikult. – Lissaboni leping andis meile märkimisväärse võimaluse liikuda kaitse ja julgeoleku vallas edasi. Kuid nagu tõendid näitavad, sellest ei piisa. Hoolimata suhteliselt arvukatest operatsioonidest valitseb ikka veel ilmselge lahknevus nende vahendite vahel, millega ennast varustame, – vaadake näiteks lahingurühmi – ja riiklike vahendite improviseeritud kogumi vahel, mida tegelikult kasutame, kui Euroopa peab sekkuma. Võtame näiteks Liibüa: poliitilise üksmeele ja korralike sõjaliste vahendite puudumise tõttu tuli moodustada vabatahtlik koalitsioon – mõte, millele me seisime nii vankumatult vastu, kui teised seda varem kasutasid – ning NATO tuli kutsuda juhtimist üle võtma! Põhimõtteliselt jäi meie ÜJKP Liibüas täielikult kõrvale täpselt sel ajal, mil seda vaja oli ja mil meil oli võimalik seda praktikas näidata! Niisiis peame minu arvates taas kord oma ÜJKP läbi vaatama tagamaks, et sellest saaks nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt tõeliselt toimiv süsteem ja et järgmisel korral, kui meil on vaja seda kasutada, ei vea ta meid alt nagu sel korral.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. – (FI) Meie ühine välis- ja julgeolekupoliitika on teelahkmel. Lissaboni leping on võimaldanud Euroopa Liidu välissuhetel areneda viisil, mis oli varem võimatu. Siiski on senised edusammud olnud üsna aeglased. Meie ühised Euroopa väärtused annavad meile sellegipoolest võimaluse kujundada Euroopa välispoliitikat, mis tugineb säästvale arengule ja inimõigustele.

Vajame kindlapiirilist Euroopa välissuhete strateegiat, et EL oleks suuteline sihikindlalt edendama mitmepoolsusel põhinevat üleilmset poliitikat. Selle poliitika elutähtsad elemendid oleksid toetus ÜRO tööle ja ELi ÜROga seotud poliitika selgitamine.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Olukord Süürias valmistab sügavat muret. Meil ei ole põhjalikku ega usaldusväärset teavet, sest välisajakirjandusele ei ole juurdepääsu antud. Kuid al-Assadi režiimi toime pandud survemeetmed tugevnevad ja nende tagajärjel on vabaühenduste esitatud andmete põhjal mõrvatud juba 600–700 tsiviilelanikku ning vahistatud või kaduma läinud veel 8000 inimest. Süüria kodanikud on peaaegu kaks kuud meelt avaldanud ning neid ei tohi võitluses demokraatia eest üksinda jätta. Jõhker mahasurumine on vastuvõetamatu ja peab lõppema. EL peab kiire lahenduse otsinguil asuma liidrikohale. Seepärast on mul hea meel piiravate meetmete üle, mille nõukogu Süüria režiimi vastu selle nädala alguses võttis. Kuid meil tuleb koostöös Euroopa Liidu partneritega teha rohkem, et nõuda Süüria ametivõimudelt repressioonide lõpetamist. Al-Assad on isolatsioonis. Vaid Gaddafi režiim mõistab praegu hukka „rahvusvahelise vandenõu, millega rünnatakse Süüria riigi julgeolekut” – see on avaldus, mis kirjeldab üsna hästi olukorda Süürias. Lõpuks tahan rõhutada, et praegustes oludes ei ole Süüria kandideerimine ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikme kohale vastuvõetav.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Pikaleveninud vägivallaaktid kopti kiriku vastu Egiptuses ja eelkõige kristlaste vastu Lähis-Idas nõuavad Euroopa Liidu kiiret vastust. Tähtis osa kristliku Euroopa pärandist on ohus. Sadu tuhandeid inimesi kiusatakse taga nende usuliste veendumuste pärast. Egiptuse uued ametivõimud lõikasid kasu laialdasest osavõtlikkusest ning ELi otsesest rahalisest ja poliitilisest toetusest. Kuid nüüd, pärast kirikute põletamist ja kristlaste tapmist uue rünnakute laine käigus, on saabunud aeg, mil EL peab Egiptuse ametivõimudele korralikult selgeks tegema, et nemad vastutavad riigi sisejulgeoleku ning kõikide Egiptuse kodanike õiguste ja elatusvahendite kaitsmise eest. Kahtlused, et Egiptuse ametivõimud on pigistanud usulise vägivalla ees silma kinni või seda lausa innustanud, tuleks hajutada kindla lubadusega, et kristlaste kogukonnal on Egiptuses edaspidi ohutu. EL peaks nõudma Egiptuse ametiasutustelt selgitusi ja toonitama, et edasisele vägivallale järgneb Euroopa rahalise ja humanitaarabi peatamine. Selline ühemõtteline hoiatus peaks mõjutama kõiki kehtivaid lepinguid ning see tuleks lisada igasse tulevasse lepingusse, mis Lähis-Ida valitsustega sõlmitakse.

  Zbigniew Ziobro (ECR), kirjalikult. – (PL) Tuneesia ja Egiptuse olukorda ning usulise väljendumise vabadust käsitleva arutelu ajal jaanuaris mainisin kristlaste, eriti tagakiusatavate Egiptuse kopti kristlaste kohutavat olukorda araabia maades. Rõhutasin islami radikaliseerumist ja seda, et ta suunab oma agressiooni kristluse järgijate vastu. Täna võib näha, et minu kartused olid õigustatud. Mis puutub Egiptuse kristlaste tragöödiasse ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaikimisse, siis on kokkupõrked Püha Mena kiriku läheduses vaid jäämäe tipp. Selles mõttes tuleks meenutada tänavu märtsis Püha Bishoy kloostri vastu toime pandud rünnakuid, mida Euroopa Parlament ja proua Ashton eirasid ning mille käigus tulistas Egiptuse sõjavägi kloostrit, mis oli täis Kairost pärit põgenikke, ning äärmuslike vaadetega salafistliku islami kogukonna tegevust. Aprillis ründasid nad mitu korda kristlikke hooneid Beni Ahmadis, Bashtilis ja Kamadiris. Nagu näeme, ei suuda Euroopa Liit ikka veel välja töötada sidusat strateegiat, mille abil reageerida inimõiguste rikkumistele Aasias ja Põhja-Aafrikas ning hoida neid rikkumisi tulevikus ära. Meil tuleks avaldada Egiptuse ametivõimudele rohkem survet, et nad kaitseks kopti kristlasi. Euroopa välisteenistuse poliitilise allkomisjoni usulise sallimatuse ennetamise valdkonda tuleb ilmtingimata tugevdada, pidades eelkõige silmas tagakiusatud kristlasi.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident