Dirk Sterckx, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja! Me ei võida arutlusaluse teemaga mingit iludusvõistlust, vaatamata püsivatele ja visadele jõupingutustele, mida teeb raportöör, kellele ma muuseas töö eest tunnustust avaldan.

Kõige olulisem ja keerulisem küsimus oli minu jaoks sihtotstarbeline eraldamine. Milleks liikmesriigid maksudest saadavat tulu kasutavad? Kas nad kasutavad seda oma transpordimajanduse tõhusamaks muutmiseks? Kas me kohustame neid selleks? See ei ole meil õnnestunud. Niisiis ei ole me saavutanud selles osas loodetut. On mõnevõrra ebaloomulik, et liikmesriigid tahavad võimalust selle tulu säilitamiseks, samamoodi nagu säilitatakse ka väliskulud. Selle maksuga peaksime tegelikult väliskulusid piirama nii palju kui võimalik ja soovitavalt viima need tagasi nullmäärani. Seega tuleks seda raha kasutada tegelikult niisugustele asjadele nagu parem infrastruktuur ja uuringud puhtamate kaubaveokite valdkonnas.

On üks küsimus, mis mind jätkuvalt häirib: kui tippkoormusega ajal kehtib erinev maksumäär, kuidas võideldakse siis liiklusummikutega, kui kõiki ummikute põhjustajaid ei kohelda ühtmoodi? See on küsimus, mis oli meil esimesel lugemisel mustvalgel kirjas, kuid nõukogu ei tahtnud sellest kuulda. Meie mõningate tegevussuundade efektiivsus ei ole niisiis täielik. Mis me oleme saavutanud – Ismail Ertug on sellele juba tähelepanu juhtinud –, see on suurem läbipaistvus. Liikmesriigid peavad koostama raporti, kus on kirjas, kui palju tulu maksud toovad ja mida on liikmesriigid süsteemi parandamiseks teinud. Seepärast loodan, et maksjate, maanteevedude sektori ja valitsuse vahel tekib arutelu kõnealuse raha kasutamise ja tõhususe üle.

See on üks häid aspekte. Ma ei ole mingi entusiast, kuid ma kaitsesin seda ideed oma fraktsioonis, sest nüüd on meil esimest korda lisatud Euroopa Liidu õigusaktidesse oluline põhimõte – väliskulude arvessevõtmine. See tähendab, et me saame majanduse ja säästlikkuse parandamiseks hakata maksustama iga transpordiliigi kõiki väliskulusid. Volinik lisas valgesse raamatusse mitu meedet, mille jaoks on see samm vajalik. Kui me seda heaks ei kiida, takerdume ka mitmete valges raamatus käsitletud küsimuste juures. Lõppude lõpuks juhtub üsna harva, et nõukogus on püsivalt niivõrd raske kokkuleppele jõuda ning, lugupeetud eesistuja, ma ei süüdista siin nõukogu eesistujariiki Ungarit, kes andis endast parima. Tegemist on tähtsa, üliolulise esimese sammuga pikas protsessis.