Vilja Savisaar-Toomast (ALDE), kirjalikult. – 2003. aastal jõustunud esimese raudteepaketi peamisteks eesmärkideks oli ühtse raudteepiirkonna loomine, raudteeettevõtete litsentseerimine ja raudtee infrastruktuuride kasutamise optimeerimine ning nende kasutustasude määramine. Kahjuks jäid soovitud eesmärgid saavutamata peamiselt järgmistest põhjustest tingituna: 1) infrastruktuuri ebapiisav ja võrreldes maanteetranspordiga vähem eelistatud finantseerimine; 2) konkurentsi takistamine; 3) järelvalveorganisatsioonide vähesus ja ebatõhusus. Raportöör pakkus algselt välja täieliku eraldamise ehk infrastruktuuri valdaja ja vedude korraldaja ei tohi olla üks ja sama organisatsioon. Eestis on selline muudatus läbi viidud. Samas on see tekitanud suurt vastasseisu nii TRAN komisjonis kui ka erinevates fraktsioonides. Hetkel soovitatakse liikmesriikidele suuremat eraldamist, kuid täieliku eraldamise jaoks peab komisjon tulema välja uuringutel põhineva ettepanekuga. Samas nõutakse edaspidi siseriikliku reisitranspordi turu avamist uutele soovijatele ja nende õiglast kohtlemist, sealhulgas infrastruktuuritasude kehtestamisel ja sõiduaegade planeerimisel. Üheks olulisemaks arutelu punktiks on infrastruktuuri edasine rahastamine, kus nähakse vajadust avaliku sektori suurema ja ühenduse raudteevõrku arendavama osaluse järgi. Sellega kehtestatakse ka kasutustasude soovitatavad ja lubatud piirmäärad, mis peavad tagama kõigi turuosaliste võrdse kohtlemise ja raudtee infrastruktuuri piisava rahastamise. Samas jäetakse Balti riikidele võimalus kohaldada kõrgemaid kasutustasusid, kuna nende rööpme laius on erinev ühenduse süsteemist ja peamiselt veetakse seal kolmandate riikide kaupu ning senini on soovitud praktika töötanud.