Resolutsiooni ettepanek - B6-0147/2009Resolutsiooni ettepanek
B6-0147/2009
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

16.3.2009

suuliselt vastatavate küsimuste B6‑0216/2009 ja B6‑0215/2009 alusel
vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 5
Esitaja(d): Kader Arif
rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel
Vahepealne majanduspartnerlusleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika vahel

Menetlus : 2009/2538(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B6-0147/2009
Esitatud tekstid :
B6-0147/2009
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B6‑0147/2009

Euroopa Parlamendi resolutsioon vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika vahel

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 25. septembri 2003. aasta resolutsiooni Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) viienda ministrite konverentsi kohta Cancúnis[1], 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast WTO üldnõukogu 1. augusti 2004. aasta otsust[2], 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni WTO Hongkongis toimuva kuuenda ministrite konverentsi ettevalmistamise kohta[3], 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni majanduskoostöö lepingute mõju kohta arengule[4], 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi[5], 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni kaubanduse ja vaesuse kohta: kaubanduspoliitika kavandamine eesmärgiga suurendada kaubanduse panust vaesuse leevendamisse[6], 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Doha arengukava läbirääkimiste peatamise kohta[7], 23. mai 2007. aasta resolutsiooni majanduskoostöölepingute kohta[8], 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute kohta[9] ning 5. juuni 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011 ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 552/97, nr 1933/2006 ja komisjoni määrusi (EÜ) nr 964/2007 ja nr 1100/2006[10];

–  võttes arvesse vahepealset majanduspartnerluslepingut ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika vahel;

–  võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000. aastal Cotonous (Cotonou leping);

–  võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 2006. aasta aprilli, 2006. aasta oktoobri, 2007. aasta mai, 2007. aasta oktoobri, 2007. aasta novembri ja 2008. aasta mai järeldusi;

–  võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta teatist majanduspartnerluslepingute kohta (KOM(2007)0635);

–  võttes arvesse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT), eelkõige selle XXIV artiklit;

–  võttes arvesse 14. novembril 2001. aastal Dohas WTO ministrite konverentsi neljandal istungjärgul vastu võetud ministrite deklaratsiooni ja 18. detsembril 2005. aastal Hongkongis WTO ministrite konverentsi kuuendal istungjärgul vastu võetud ministrite deklaratsiooni;

–  võttes arvesse ühist kaubandusabi strateegiat, mille Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu 15. oktoobril 2007;

–  võttes arvesse 10. oktoobril 2006. aastal WTO üldnõukogus vastu võetud kaubandusabi töökonna raportit ja soovitusi;

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kõrvaldamiseks ühiselt kehtestatud kriteeriumid;

–  võttes arvesse ühenduse kohustusi ametliku arenguabi valdkonnas, mis on välja toodud 22. märtsil 2002. aastal ÜRO poolt rahvusvahelisel arengu rahastamise konverentsil vastu võetud Monterrey konsensuses, 8. juulil 2005. aastal G8 poolt avaldatud Gleneaglesi kommünikees, 27. mail 2008. aastal Addis Abebas vastu võetud nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldustes majanduspartnerluslepingute kohta ning 2. detsembril 2008. aastal ÜRO poolt teisel rahvusvahelisel arengu rahastamise konverentsil vastu võetud Doha konverentsi deklaratsioonis;

–  võttes arvesse Accra tegevuskava, mille võtsid 4. septembril 2008 vastu kolmandal kõrgetasemelisel abi tõhusust käsitleval foorumil osalenud riigid;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5 seoses artikli 103 lõikega 2,

A.  arvestades, et olukorras, kus ei olnud võimalik sõlmida piirkondlikku lepingut kõigi Kesk-Aafrika riikidega enne 2007. aasta lõppu, parafeerisid Euroopa Liit ja Kamerun 17. detsembril 2007. aastal vahepealse majanduspartnerluslepingu; arvestades, et nimetatud leping allkirjastati Yaoundés 15. jaanuaril 2009;

B.  arvestades, et kõnealuse lepingu, nagu kõigi majanduspartnerluslepingute peamised eesmärgid peavad olema säästev majanduslik ja sotsiaalne areng ja vaesuse kaotamine ning piirkondliku integratsiooni toetamine ja AKV riikide suurema osalemise edendamine maailmamajanduses;

C.  arvestades, et komisjon jätkab samal ajal läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks kõigi Kesk-Aafrika riikidega;

D.  arvestades, et arvesse tuleks võtta kaheksa Kesk-Aafrika riigi majandusliku ja sotsiaalse profiili erinevusi ja seda, et kuus neist on sisemaariigid ja viis on vähimarenenud maad, millel on algatuse „Kõik peale relvade” kohaselt vaba juurdepääs Euroopa turule;

E.  arvestades, et nende riikide avamisega Euroopa ekspordile peab kaasnema arenguabi ja oluline tehniline abi;

F.  arvestades, et nii komisjon kui ka ELi liikmesriigid võtsid 2007. aasta oktoobris kohustuse eraldada igal aastal kaubandusabi algatuse raames täiendavalt 1 000 000 000 (üks miljard) eurot arengumaade kaubandussuutlikkuse suurendamiseks olenemata sellest, kas nad on majanduspartnerluslepingud sõlminud või mitte, ja arvestades, et Kesk-Aafrika piirkonnale tuleks eraldada õiglane ja võrdne osa sellest summast;

G.  arvestades, et ELi riigid ja Kamerun pakuvad üksteisele siiani üksnes piiratud määral konkurentsi, kuna suurem osa ELi ekspordist koosneb kaupadest, mida Kamerun ei tooda, kuid vajab kas otsetarbimiseks või omamaise tööstuse sisendiks; arvestades, et vahepealse majanduspartnerluslepingu järgne ELi ekspordi suurenemine Kameruni ei tohiks takistada kohalikku tootmist ja tärkavat tööstust, sest majanduspartnerluslepingud peaksid aitama kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele,

1.   rõhutab, et kõnealuseid lepinguid ei saa pidada rahuldavaks, kui nendega ei saavutata järgmisi eesmärke: anda AKV riikidele abi säästvaks arenguks; soodustada nende osalemist maailmakaubanduses; tugevdada piirkondadeks jaotamise protsessi; taaselustada Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelist kaubavahetust; edendada AKV riikide majanduslikku mitmekesistumist;

2.  rõhutab eriti nende lepingute ellukutsumise esialgseid põhjusi, milleks on areng, vaesuse vähendamine ja aastatuhande arengueesmärkide täitmisele kaasaaitamine;

3.  on veendunud, et nende eesmärkide täitmiseks tuleb AKV riike sihipäraselt kaitsta majanduse avamise teatavate majanduspartnerluslepingute rakendamisest tulenevate võimalike negatiivsete mõjude eest, andes toetust, mis võimaldab neil saada tõelist kasu kaubandussoodustustest, ning edendades nende riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma suuremat ja asjakohast abi, et hõlbustada majanduslikku üleminekut pärast vahepealsete majanduspartnerluslepingute parafeerimist;

4.  ergutab läbirääkimiste pooli lõpetama läbirääkimised kava kohaselt 2009. aasta jooksul; ergutab pooli võtma kõikvõimalikke meetmeid selleks, et oleks võimalik vormistada kõikehõlmav majanduspartnerlusleping AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel lõplikult enne 2009. aasta lõppu, nagu on kavandatud;

5.  tunnistab, et WTO eeskirjade kohaselt oleks leping pidanud olema sõlmitud 31. detsembriks 2007; märgib siiski, et komisjon ärgitas sõlmima täiemahulisi majanduspartnerluslepinguid enne nimetatud tähtaega, kuigi lepingu piirdumine üksnes kaupadega oleks võimaldanud täita Euroopa Ühenduse kohustusi WTO ees;

6.  tunnistab kasu, mida vahepealse majanduspartnerluslepingu allakirjutamine on toonud eksportijatele, kuna see avardab Euroopa Liitu eksportimise võimalusi pärast Cotonou lepinguga ette nähtud kaubandusrežiimi lõppemist 1. jaanuaril 2008, hoides seeläbi ära võimaliku kahju AKV riikide eksportijatele, mis oleks tulenenud sellest, kui nad oleksid pidanud hakkama tegutsema vähem soodsa kaubandusrežiimi alusel;

7.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liit pakub AKV riikidele täielikult tollimaksu- ja kvoodivaba juurdepääsu Euroopa Liidu turule enamiku toodete puhul, et toetada AKV riikide ja Euroopa Liidu vahelise kaubanduse liberaliseerimist;

8.  nõuab kiiret ratifitseerimismenetlust, et partnerriigid saaksid vahepealsest majanduspartnerluslepingust kasu tarbetu viivituseta;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et lepingu kinnitamisel tuleks teha suuri jõupingutusi Kameruni majanduse taseme tõstmiseks ja Euroopa peaks andma ulatuslikku abi;

10.  on veendunud, et kuigi Kameruni põllumajandustoodetel on sooduspääs Euroopa turule, ei saa majanduspartnerlusleping põhjustada Kameruni põllumajandusliku tootmise arengut, kui tootmisvõimsust ei suurendata ja tootmist ei moderniseerita tehniliste ja finantsinvesteeringute abil;

11.  märgib, et suur erinevus põllumajandustoetustele tehtavate avaliku sektori kulutuste vahel Euroopa Liidus ja AKV riikides seab AKV riikide põllumajandustootjad nende konkurentsivõime vähendamise tõttu nii sise- kui ka välisturul ebasoodsasse olukorda, sest nende tooted on tegelikkuses kallimad;

12.  toetab seetõttu kokkulepitud tollimaksuerandeid, mis puudutavad põllumajandustooteid ja mõnesid töödeldud põllumajandustooteid, tingimusel et need põhinevad peamiselt vajadusel kaitsta varases arenguetapis olevaid tööstusi või tundlikke tooteid nendes riikides;

13.  nõuab tungivalt, et mis tahes kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle läbirääkijad selgitaksid täielikult loodusvarade läbipaistvat haldamist ja visandaksid selleks vajalikud parimad tavad, et asjaomased riigid saaksid nendest varadest maksimaalset kasu;

14.  kutsub komisjoni üles selgitama suurendatud kaubandusabi eelarves sätestatud esmatähtsate kulukohustuste seisukohast rahaliste vahendite tegelikku jaotumist kogu AKV piirkonnas;

15.  on arvamusel, et Euroopa rahaliste kohustuste ja väljamaksete ajakavast tuleb kinni pidada, nagu selles on kokku lepitud piirkondlikus ja riiklikes näidisprogrammides, sest need rahalised vahendid on olulised AKV riikide teel liberaliseerimise suunas;

16.  rõhutab, et Euroopa rahalised vahendid peavad aitama nii tõsta AKV riikide majanduse taset kui ka kompenseerida tollitulu kaotust; palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti majanduspartnerluslepingute finantsmõju netosumma arvutamise meetodid;

17.  nõuab, et vastavalt abi tulemuslikkust käsitlevatele Pariisi põhimõtetele peab abi lähtuma muu hulgas nõudlusest ja palub AKV riikidel seetõttu anda teada, milliseid majanduspartnerluslepingutega seotud lisavahendeid nad vajavad, pidades eeskätt silmas reguleerivaid raamistikke, kaitsemeetmeid, kaubanduse hõlbustamist, toetust sanitaar- ja fütosanitaar- ning intellektuaalomandi standarditele vastamiseks ja majanduskoostöölepingute järelevalvesüsteemi koosseisu;

18   nõuab tungivalt, et asjaomased riigid annaksid selget ja läbipaistvat teavet majandusliku ja poliitilise olukorra ning arengu kohta nendes riikides, et parandada koostööd komisjoniga;

19.  rõhutab piirkonnasisese kaubanduse tähtsust ja vajadust rohkemate piirkondlike kaubandussuhete järele, et tagada jätkusuutlik areng piirkonnas; toonitab koostöö ja ühilduvuse tähtsust eri piirkondlike üksuste vahel;

20.  ergutab arengumaade ja piirkondlike rühmituste vaheliste tollimaksude – mis praegu moodustavad kaubanduslikust väärtusest 15 kuni 25 % – edasist langetamist, et jätkata lõuna–lõuna-suunalise kaubanduse, majanduskasvu ja piirkondliku integratsiooni edendamist;

21.  rõhutab, et tulevane majanduspartnerlusleping Kesk-Aafrikaga ei tohi mingil juhul ohustada nende riikide ühtekuuluvust ega nõrgendada piirkondlikku integratsiooni;

22.  kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva selleks, et alustada taas läbirääkimisi Doha arengukava üle ja tagada, et kaubanduse liberaliseerimise lepingutega edendataks jätkuvalt arengut vaestes riikides;

23.  on veendunud, et kõikehõlmavad majanduspartnerluslepingud peaksid täiendama Doha arengukava lepingut ja mitte olema AKV riikidele alternatiiviks;

24.  on seisukohal, et ebakindluse tõttu, mis on seotud Doha vooru tulemuste ja banaanivaidluse lahendamisega WTOs, tuleb Euroopa Liidul pöörata sellele valdkonnale erilist tähelepanu ning võtta esmatähtsaid meetmeid banaanisektori tuleviku tagamiseks Kamerunis ja Kesk-Aafrika piirkonnas;

25.  tunneb heameelt lepingus ettenähtud kaitsemeetmete üle, aga rõhutab, et nende kasutuselevõtuks pakutavad vahendid on keerulised, mis võib nende meetmete elluviimise võimalusi vähendada; kutsub mõlemaid pooli üles hoiduma nende kaitsemeetmete tarbetust kuritarvitamisest;

26.  rõhutab, et pärast majanduspartnerluslepingu sõlmimist ja edaspidi peaksid riikide parlamendid, Euroopa Parlament ja kodanikuühiskond hindama lepingu üldist mõju; nõuab liberaliseerimise ajakava läbivaatamist olenevalt kõnealuse hinnangu tulemustest;

27.  nõuab suurema lisandväärtusega töödeldud toodete tootmise ja ekspordi toetamist, eelkõige muutes lihtsamaks ja paindlikumaks päritolureegleid, mis peavad võtma arvesse nii AKV riikide ja ELi kui ka AKV riikide omavahelisi tööstuse arengu erinevusi;

28.  märgib üleminekuperioodide kehtestamist vahepealsetes majanduspartnerluslepingutes väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks, et võimaldada neil kohaneda lepinguga sätestatud muutustega, ning nõuab tungivalt, et asjaomaste riikide ametivõimud jätkaksid kõikehõlmavate majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste käigus VKEde huvide toetamist;

29.  nõuab, et Euroopa Liit tagaks nii AKV riikide ametiasutustele kui erasektorile suurema asjakohase abi, et hõlbustada nende riikide majanduslikku üleminekut pärast vahepealsele majanduspartnerluslepingule alla kirjutamist;

30.  rõhutab, et piirkondlik majanduspartnerlusleping ei tohiks olla lihtsalt Kameruniga sõlmitud vahelepingu ülevõetud versioon; tuletab meelde, et Kamerun ei esinda piirkonna kaheksa riigi eripärasid ning et nende riikide prioriteedid ja vajadused liberaliseerimise ajakava, üleminekuperioodide ja tundlike toodete loetelude osas on erinevad; nõuab, et piirkondlik majanduspartnerlusleping oleks nende erisuste arvestamiseks piisavalt paindlik;

31.  on seisukohal, et Kesk-Aafrika piirkonna praegune pakkumine liberaliseerida 71% kaubandusest 20 aasta jooksul viieaastase ettevalmistusperioodiga ei vasta WTO nõuetele, mis näevad ette 80% liberaliseerimise 15 aasta jooksul;

32.  soovitab paindlikku, asümmeetrilist ja pragmaatilist lähenemisviisi käimasolevatel läbirääkimistel täiemahulise majanduspartnerluslepingu sõlmimise üle; kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma eelkõige arvesse Kesk-Aafrika piirkonna taotlusi, mis käsitlevad lepingu arenguaspekte; väljendab sellega seoses heameelt nõukogu 16. ja 17. juuni 2008. aasta järelduste üle;

33.  tunnustab asjaolu, et täiemahulisse majanduspartnerluslepingusse lisatakse arengukoostööd käsitlev peatükk, mis hõlmab kaubavahetust, pakkumisepoolset konkurentsi, ettevõtluse edendamise infrastruktuuri, teenustega kauplemist, kaubandusega seotud küsimusi, institutsioonilise suutlikkuse tõstmist ja maksukohandusi; kutsub mõlemaid pooli üles pidama kinni oma kokkulepitud kohustusest viia lõpule läbirääkimised konkurentsi ja riigihangete üle alles siis, kui on loodud piisav suutlikkus;

34.  kutsub komisjoni üles reageerima tingimusteta ja paindlikult AKV riikide nõudmistele vaadata läbi vahepealses majanduspartnerluslepingus sisalduvad vaidlusalused küsimused, sealhulgas mõiste „kogu kaubavahetus“, enamsoodustusrežiimi klausel, kohustus kaotada ekspordimaksud, kavatsetud meetmete rakendamiskeeld ning kahepoolsed ja erikaitsemeetmed;

35.  nõuab, et juhul kui vähimarenenud riikide hulka mittekuuluvad Kesk-Aafrika riigid ei soovi majanduspartnerluslepingut sõlmida, kaaluks komisjon kõiki alternatiivseid võimalusi, et pakkuda neile riikidele uut kaubandusraamistikku, mis vastab WTO eeskirjadele;

36.  tuletab meelde, et WTO eeskirjad ei nõua lepingut teenuste ega nn Singapuri küsimuste valdkonnas; rõhutab, et seega ei tohi komisjon nõuda läbirääkimisi nende valdkondade üle, kui kõnealused riigid seda teha ei soovi, ning et komisjon ei tohi kasutada vahepealse majanduspartnerluslepingu läbivaatamissätteid selleks, et sundida kõiki piirkonna riike neid küsimusi arutama;

37.  palub komisjonil mitte lisada majanduspartnerluslepingutesse intellektuaalomandit käsitlevaid sätteid, mis võiksid piirata põhiravimite kättesaadavust; kutsub Euroopa Liitu üles kasutama majanduspartnerluslepingute raamistikku, et aidata AKV riikidel rakendada paindlikkust, mis on ette nähtud Doha deklaratsioonis TRIPS-lepingu ja tervisekaitse kohta;

38.  rõhutab, et majanduspartnerluslepingud peavad sisaldama täiendatud peatükke arengu kohta, et täita aastatuhande arengueesmärgid ning edendada ja tugevdada peamisi sotsiaalseid ja inimõigusi;

39.  rõhutab, et iga kõikehõlmav majanduspartnerlusleping peab sisaldama ka sätteid hea valitsemistava, poliitiliste ametikohtade läbipaistvuse ja inimõiguste kohta;

40.  rõhutab, et parlamenti tuleks korrapäraselt teavitada ja kaasata aktiivselt majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste protsessi; juhib sellega seoses tähelepanu parlamendi rollile järelevalvaja ja hoiatajana ning parlamendiliikmete soovile käivitada põhjalikum dialoog Euroopa institutsioonide ning AKV riikide esindajate ja kodanikuühiskonna vahel;

41.  nõuab asjakohaseid ja läbipaistvaid järelevalvemehhanisme, millel oleks selge roll ning mõju, et jälgida suurenenud AKV riikide omavastutuse ja laiaulatusliku sidusrühmadega konsulteerimise abil majanduspartnerluslepingute mõju;

42.  rõhutab eelkõige AKV riikide parlamentide ja valitsusväliste osalejate väga olulist rolli majanduspartnerluslepingute järelevalves ja haldamisel ning nõuab komisjonilt nende kaasamise tagamist käimasolevasse läbirääkimiste protsessi; on seisukohal, et see eeldab edasisteks läbirääkimisteks AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel kokku lepitavat ja kaasaval lähenemisel põhinevat selget ajakava;

43.  rõhutab asjakohaste ja läbipaistvate järelevalvemehhanismide tähtsust koos Euroopa Parlamendi vastutava komisjoni tulemusliku järelevalvega, et tagada üldine järjepidevus kaubandus- ja arengupoliitikas;

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele, AKV–ELi nõukogule ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika