Resolutsiooni ettepanek - B7-0173/2011Resolutsiooni ettepanek
B7-0173/2011

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Olukord Liibüas

7.3.2011

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Elmar Brok, Ioannis Kasoulides, Cristian Dan Preda, Mario Mauro, Marietta Giannakou, Hans-Gert Pöttering, Gabriele Albertini, Tunne Kelam, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Lena Kolarska-Bobińska, Elena Băsescu, Michael Gahler, Alf Svensson, Laima Liucija Andrikienė, Inese Vaidere, Vito Bonsignore, Simon Busuttil, Joachim Zeller, Tokia Saïfi, Michèle Striffler, Andrzej Grzyb, Krzysztof Lisek, Vytautas Landsbergis, Artur Zasada, Salvatore Iacolino, Dominique Vlasto, Alfredo Pallone, Philippe Juvin, Traian Ungureanu, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Ernst Strasser, Roberta Angelilli, Véronique Mathieu, Nadezhda Neynsky, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska fraktsiooni PPE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0169/2011

Menetlus : 2011/2616(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0173/2011
Esitatud tekstid :
B7-0173/2011
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0173/2011

Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni 1970(2011);

–   võttes arvesse nõukogu 28. veebruari otsust, millega rakendatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni ja kehtestatakse täiendavad piiravad meetmed nende suhtes, kes vastutavad tsiviilelanikkonna vägivaldse mahasurumise eest;

–   võttes arvesse ELi–Liibüa raamlepingu läbirääkimiste peatamist 22. veebruaril;

–   võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 20. veebruari, 23. veebruari, 26. veebruari ja 27. veebruari avaldusi Liibüa kohta;

–   võttes arvesse laienemise ja naabruspoliitika voliniku Štefan Füle 28. veebruaril 2011. aastal Brüsselis Euroopa Parlamendi väliskomisjonis peetud kõnet hiljutiste sündmuste kohta Põhja-Aafrikas[1];

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et hiljutistel meeleavaldustel mitmetes araabia maades Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on nõutud autoritaarsete režiimide kaotamist ning poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning väljendatud selgelt rahva nõudmisi vabaduse, demokraatia ja inimeste paremate elutingimuste järele;

B.  arvestades, et algselt rahumeelseid meeleavaldusi Liibüa režiimi vastu on alates 15. veebruarist hakatud enneolematu vägivallaga ründama; arvestades, et kolonel Gadaffi on kasutanud meeleavalduste vägivaldseks mahasurumiseks Liibüa relvajõude ja korrakaitsevägesid, sealhulgas kasutanud valimatult kuulipildujaid, snaipereid ja sõjalennukeid tsiviilisikute vastu; arvestades, et see on kaasa toonud järjest enam hukkunuid ja suure vigastatute ja vahistatute arvu;

C. arvestades, et pärast mitu päeva kestnud veriseid kokkupõrkeid protestijate ja valitsusvägede vahel on meeleavaldajad nüüd saanud oma kontrolli alla mitu olulist linna, sealhulgas Benghazi; arvestades, et pärast riigi idaosa vabastamist on liider Muammar Gadaffi vastalised mässulised piiramas ümber pealinna Tripolit, kus võitlus jätkub;

D. arvestades, et Gadaffi režiimi vastased jõud on saanud oma kontrolli alla enamiku Liibüa nafta- ja gaasimaardlatest ning seepärast kahjustaksid Liibüa vastased energiasanktsioonid taotletavat eesmärki;

E.  arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmetel on viimastel päevadel rohkem kui 140 000 inimest põgenenud naaberriikidesse (peamiselt Egiptusesse ja Tuneesiasse) ning mitu tuhat inimest ei pääse piirilt edasi ja vajavad kiiremas korras abi; arvestades, et see põhjustab humanitaarse hädaolukorra, millele ELi peab kiiresti reageerima;

F.  arvestades, et vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1970(2011) võivad süstemaatilised ja üldised rünnakud Liibüa tsiviilelanike vastu tähendada inimsusevastaseid kuritegusid;

G. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu, tegutsedes põhikirja VII peatüki alusel, on oma 26. veebruari resolutsiooniga 1970(2011) kehtestanud relvaembargo ning võtnud vastu sanktsioonid Muammar Gadaffi ja nende isikute vastu, kes on vastutavad repressioonide eest, ning pöördunud olukorra uurimiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole;

H. arvestades, et 22. veebruaril peatas EL käimasolevad läbirääkimised ELi–Liibüa raamlepingu üle ning kõik koostöölepingud Liibüaga; arvestades, et 28. veebruaril võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu täiendavad piiravad meetmed Liibüa suhtes;

I.   arvestades, et sõnavabadus ja õigus rahumeelselt koguneda on võõrandamatud inimõigused, mida tuleb austada ja kaitsta;

J.   arvestades, et kui vastuhakk jätkub, halveneb Liibüas humanitaarolukord, lisaks kütusele ja toidule hakkab nappima meditsiinitarbeid; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on rohkem kui 140 000 inimest põgenenud Liibüast naaberriikidesse Tuneesiasse ja Egiptusesse;

K. arvestades, et suur ja katkematu põgenike voog on põhjustanud raske olukorra ka tervishoiuvaldkonnas ning mõnede liikmesriikide humanitaarsekkumiste näol on tegemist tõhusa reageeringuga elanikkonna vajadustele;

L.  arvestades, et EL on eluliselt huvitatud demokraatlikust, stabiilsest, jõukast ja rahumeelsest Põhja-Aafrikast;

M. arvestades, et ulatuslikud meeleavaldused paljudes araabia maades on näidanud, et ebademokraatlikud ja autoritaarsed režiimid ei suuda tagada tõelist stabiilsust ning demokraatlikke väärtusi ei saa lahutada majanduslikust ja poliitilisest partnerlusest,

1.  väljendab oma solidaarsust Liibüa rahvaga, eriti Liibüa noortega, kes on olnud edasiviiv jõud võitluses demokraatia ja režiimivahetuse eest, ning avaldab toetust nende õiguspärastele püüdlustele demokraatia, majanduse ja sotsiaalvallas; mõistab teravalt hukka inimõiguste jõhkra ja süstemaatilise rikkumise Liibüas ning Gadaffi režiimi vägivaldsed repressioonid rahumeelsete demokraatiat toetavate meeleavaldajate, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu;

2.  mõistab teravalt hukka valimatu ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise ning peab väga kahetsusväärseks, et see on kaasa toonud palju hukkunuid ja rohkesti vigastatuid; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele;

3.  nõuab seetõttu kolonel Gadaffi julma diktaatorliku režiimi kohest lõppu ning kutsub teda üles viivitamata tagasi astuma, et vältida edasist verevalamist ja võimaldada rahumeelset poliitilist üleminekut; kutsub Liibüa ametivõime üles vägivalda kohe lõpetama ja andma võimaluse olukorra rahumeelseks lahendamiseks, mis vastaks Liibüa rahva õigustatud ootustele; kutsub Liibüa ametivõime üles järgima inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, tühistama kõik sõnavabaduse piirangud, sealhulgas internetis ning võimaldama kohe juurdepääsu sõltumatutele inimõiguste vaatlejatele ja välismaisele meediale;

4.  kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles võtma kõikvõimalikke meetmeid, et täielikult isoleerida Gadaffi ja tema režiim nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt;

5.  nõuab sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni loomist seoses Liibüas alates 15. veebruarist asetleidnud sündmustega, mille käigus on inimesi tapetud, vigastatud ja vangistatud; rõhutab, et tsiviilisikute vastaste rünnakute toimepanijatel lasub rahvusvahelise seaduse kohaselt isiklik kriminaalvastutus, nad tuleb kohtu alla anda ning keegi ei tohi jääda karistamata; toetab siinkohal ÜRO Julgeolekunõukogu pöördumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole Liibüa olukorra uurimiseks ning kutsub liikmesriike üles tegema koostööd kriminaalkohtu ja selle prokuröriga, et kohtumõistmist kiirendada;

6.  tervitab ÜRO Peaassamblee 1. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, millega peatatakse juba algusest peale paradoksaalne Liibüa liikmesus ÜRO Inimõiguste Nõukogus süstemaatilise inimõiguste rikkumise pärast Liibüas;

7.  on seisukohal, et Liibüa olukorra tõsidus nõuab rahvusvaheliselt kogukonnalt otsustavaid ja kooskõlastatud meetmeid; väljendab seepärast heameelt selle üle, et ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni 1970(2011), millega kehtestatakse relvaembargo, varade külmutamine ja viisakeeld Muammar Gaddafile ja teistele isikutele, kes on seotud meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega; märgib, et EL on olnud esimene ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide rakendaja ning ELi meetmed on veelgi ulatuslikumad, hõlmates omapoolsete sanktsioonide kehtestamist; tervitab seepärast nõukogu otsust keelata Liibüale müüa varustust, mida võidakse kasutada siserepressioonideks, ning laiendada nende isikute ringi, kelle suhtes kohaldatakse varade külmutamist ja viisakeeldu;

8.  on väga mures selle pärast, et olukorra halvenemine Liibüas võib valla päästa inimeste enneolematu põgenemise nii Tuneesia ja Egiptuse kui ka Euroopa suunas;

9.  kutsub komisjoni ja agentuuri Frontex üles tagama kõik vajalikud meetmed, sealhulgas piisavad rahalised, inim- ja tehnilised ressursid, et EL suudaks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 80 adekvaatselt reageerida massiliste rändevoogude korral;

10. nõuab sanktsioonide tõhususe pidevat hindamist; pooldab sellega seoses arutelusid ELi täiendavate sanktsioonide üle, et külmutada ka Gaddafi režiimiga seotud Liibüa ettevõtete varad;

11. kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles jätkuvalt tähelepanelikult jälgima olukorda ning tegema ettevalmistusi selleks, et tihedas koostöös ÜROga olla valmis vastu võtma karmimaid meetmeid, sh lennukeelutsoonid ja võimalikud muud sõjalised meetmed, et ära hoida edasist verevalamist ja isoleerida Gaddafi režiim;

12. on sügavalt mures Liibüa halveneva humanitaarolukorra ning põgenike pärast piirialadel; rõhutab, et Liibüas on tuhanded inimesed Egiptuse ja Tuneesia piiri ning neil ei lubata piiri ületada, mistõttu on tekkimas humanitaarne hädaolukord; kutsub praeguseid ja tulevasi Liibüa ametivõime üles lubama riiki humanitaarabiorganisatsioone ning tagama humanitaarabitöötajate turvalisuse; rõhutab, et EL peab kiiresti hindama humanitaarabi vajadusi Liibüas ja naaberriikides ning ruttu andma vajalikku finants- ja humanitaarabi; toetab volinik Georgieva ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi kasutusele võetud meetmeid ja rahalisi vahendeid, samuti mõnede liikmesriikide antud humanitaarabi olukorraga toimetulekuks;

13. kiidab heaks Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise kokkukutsumise 11. märtsil, et arutada olukorda Liibüas ja ELi lõunapoolsetes naaberriikides; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles välja töötama terviklikku ja ühtset strateegiat humanitaarabi- ja poliitikameetmete võtmiseks seoses olukorraga Liibüas;

14. kutsub ELi üles võtma juhtrolli ka Liibüa pikaajalises poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses arengus; kutsub sellega seoses pidama esmatähtsaks abi andmist institutsioonide ülesehitamiseks ja reformideks, mis edendavad inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, head valitsemistava ning pluralistlikku, demokraatlikku ja rahumeelset Liibüat; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal täielikult ära kasutada kõik asjaomased ELi välistegevuse rahastamisvahendid;

15. kutsub selles kontekstis ELi üles jätkama pidevat dialoogi Liibüa opositsiooniga;

16. on seisukohal, et revolutsioonilised muutused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on selgelt näidanud, et ELi positiivne mõju ja pikaajaline usaldusväärsus selles piirkonnas sõltub ELi võimest viia ellu tugevat ühist välispoliitikat, mis põhineb väärtustel ja asub selgelt uute demokraatlike jõudude poolele; kordab nõudmist, et EL vaataks läbi oma demokraatia ja inimõiguste toetamise poliitika, et luua inimõiguste klausli rakendusmehhanism kõigis lepingutes kolmandate riikidega;

17. kordab oma nõuet, et parlament kaasataks tihedalt selle rakkerühma töösse, kelle ülesanne on kooskõlastada ELi reageerimist kriisile Liibüas ja mujal Vahemere piirkonnas;

18. rõhutab veel kord, et sündmused Liibüas ja muudes piirkonna riikides toovad esile pakilise vajaduse töötada välja kaugeleulatuvamad ja tõhusamad poliitikameetmed ja vahendid, et ergutada ja toetada poliitilisi, majandus- ja sotsiaalreforme ELi lõunapoolsetes naaberriikides; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika käimasoleval strateegilisel läbivaatamisel tuleb arvesse võtta piirkonna praegust arengut ja pakkuda välja uued paremad viisid sealsete rahvaste vajaduste ja püüdluste täitmiseks; nõuab, et naabruspoliitika läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, pluralismi ja ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid; nõuab nende riikide suhtes teostatava liidu poliitika paremat koordineerimist;

19. jagab seisukohta, et Vahemere Liit peaks kohanema uue ajajärgu ja olukorraga ning arutama viimase aja sündmusi ja nendele reageerima, et esitada ettepanekud selle kohta, kuidas paremini edendada demokraatiat ja inimõigusi oma liikmesriikides ja kogu regioonis, kaasa arvatud Liibüas, ning võimalike reformide kohta, et oma rolli tugevdada, ühtlustada ja tõhustada;

20. on seisukohal, et korruptsioonivastane võitlus ja õigusriigi tugevdamine kolmandates riikides on põhikriteeriumid sealsete inimeste ootuste täitmiseks ja välisinvesteeringute ligimeelitamiseks;

21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele ning Liibüa ametivõimudele ja opositsioonile.