Resolutsiooni ettepanek - B7-0191/2011Resolutsiooni ettepanek
B7-0191/2011
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Ungari meediaseadus

4.3.2011

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Martin Schulz, Hannes Swoboda, Maria Badia i Cutchet, Claude Moraes, Juan Fernando López Aguilar, Csaba Sándor Tabajdi fraktsiooni S&D nimel
Renate Weber, Sophia in ’t Veld, Sonia Alfano, Alexander Alvaro, Louis Michel, Cecilia Wikström, Jens Rohde, Norica Nicolai, Sarah Ludford, Marielle De Sarnez, Alexander Graf Lambsdorff, Ramon Tremosa i Balcells, Charles Goerens, Marietje Schaake, Frédérique Ries, Gianni Vattimo fraktsiooni ALDE nimel
Daniel Cohn-Bendit, Rebecca Harms, Judith Sargentini, Helga Trüpel, Christian Engström, Hélène Flautre, Raül Romeva i Rueda, Eva Lichtenberger fraktsiooni Verts/ALE nimel
Lothar Bisky, Rui Tavares, Alf Svensson, Patrick Le Hyaric, Willy Meyer, Jürgen Klute, Marie-Christine Vergiat, Cornelia Ernst fraktsiooni GUE/NGL nimel

Menetlus : 2011/2510(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0191/2011
Esitatud tekstid :
B7-0191/2011
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0191/2011

Euroopa Parlamendi resolutsioon Ungari meediaseaduse kohta

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 7, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49, 56, 114, 167 ja 258, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, mis käsitlevad põhiõiguste, eelkõige sõna- ja teabevabaduse austamist, edendamist ja kaitset ning õigust meediapluralismile;

–   võttes arvesse 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)[1];

–   võttes arvesse 25. mai 2009. aasta Euroopa ajakirjandusvabaduse hartat, komisjoni töödokumenti meediapluralismi kohta ELi liikmesriikides (SEK(2007)0032), komisjoni koostatud kolmeastmelist lähenemisviisi meediapluralismile ja komisjoni tellimusel läbi viidud sõltumatut uuringut, mis valmis lõplikult 2009. aastal;

–   võttes arvesse oma 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni sõna- ja teabevabaduse rikkumise ohu kohta Euroopa Liidus ning eriti Itaalias[2], 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni meediakanalite koondumise ja meedia pluralismi kohta Euroopa Liidus[3], ning 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni ajakirjanduse ja uue meedia ning Euroopa avaliku sfääri loomise kohta;

–   võttes arvesse komisjoni avaldusi, parlamendiliikmete esitatud küsimusi ja Euroopa Parlamendis 8. oktoobril 2009. aastal toimunud arutelu teabevabaduse kohta Itaalias ning 17. jaanuaril 2011. aastal kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ühisel koosolekul toimunud arutelu Ungari meediaseaduse kohta;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni otsust paluda Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil koostada iga-aastane võrdlev aruanne meediavabaduse- ja pluralismi ning meedia sõltumatu juhtimise olukorra kohta liikmesriikides koos näitajatega;

–   võttes arvesse UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, eelkõige selle artikli 5 lõiget 2 ning artikleid 7 ja 11;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Euroopa Liit rajaneb ELi lepingu artiklis 2 sätestatud demokraatia ja õigusriigi väärtustel ning tagab seega sõna- ja teabevabaduse ning edendab neid, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10, ning tunnustab põhiõiguste hartas esitatud õiguste, vabaduste ja põhimõtete õigusjõudu, mida kinnitab ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemine, mille oluliseks eeltingimuseks on meediavabadus ja -pluralism, ning arvestades, et nende õiguste hulka kuulub vabadus väljendada arvamust ning vabadus saada ja levitada teavet ilma avaliku võimu kontrolli, sekkumise või surveta;

B.  arvestades, et meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret, nagu seda näitab Ungaris 2010. aasta juuni ja detsembri vahel esitatud meediaseadusi ja põhiseaduse muudatusi hiljuti tabanud kriitika, mida väljendasid rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, paljud rahvusvahelised ja siseriiklikud ajakirjanike kutseorganisatsioonid, toimetajad ja kirjastajad, inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest seisvad valitsusvälised organisatsioonid ning ka liikmesriigid ja Euroopa Komisjon;

C. arvestades, et komisjon väljendas muret ja palus Ungari valitsuselt teavet, mis käsitleks Ungari meediaseaduse vastavust audiovisuaalmeedia teenuste direktiivile ja üldiselt aquis’le, pidades eelkõige silmas kõigile audiovisuaalmeedia teenuste osutajatele kohaldatavat tasakaalustatud kajastamise kohustust, ning seadis samuti küsimuse alla meediaseaduse kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11 põhiõigustena sätestatud sõna- ja teabevabadusega, päritoluriigi põhimõttega ja registreerimisnõuetega, ning arvestades, et Ungari valitsus andis vastuseks täpsemat teavet ja alustas komisjoni tehtud tähelepanekutele reageerimiseks meediaseaduse muutmise protsessi;

D. arvestades, et OSCE väljendas tõsiseid kahtlusi seoses Ungari seaduste reguleerimisalaga (materiaalne ja territoriaalne reguleerimisala), sõnavabadusega ja sisu reguleerimisega, riikliku meedia- ja telekommunikatsiooniameti nimetamisega ühes ja samas isikus ning avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtetele vastavusega[4], viidates sellele, et uute õigusaktidega õõnestatakse meediapluralismi, kaotatakse ära avalik-õigusliku meedia poliitiline ja finantssõltumatus ning kinnistatakse pikemaks ajaks vaba meediat kahjustavad aspektid, ning seoses sellega, et meediaameti ja meedianõukogu koosseis on poliitiliselt ühtne[5] ning neil on kogu meedia üle ulatuslik ja tsentraliseeritud valitsusepoolne ja poliitiline kontroll; arvestades, et lisaks tekitavad muret küsitavatel ja määratlemata põhjustel kehtestatavad ülemäärased ja äärmuslikud sanktsioonid, võimaluse puudumine sanktsioone automaatselt peatada nendel juhtudel, kui meediaameti kehtestatud sanktsioon kaevatakse kohtus edasi, ajakirjanike allikate konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumine ja pereväärtuste kaitse;

E.  arvestades, et parlament jagab OSCE väljendatud tõsiseid kahtlusi seoses meediaameti ja meedianõukogu poliitiliselt ühtse koosseisuga, ajalise raamistikuga, kogu meedia üle ulatusliku ja keskse valitsuse, kohtuliku ja poliitilise kontrolli rakendamisega, ning asjaoluga, et õigusakti kõige probleemsemad osad on vastuolus OSCE ja rahvusvaheliste sõnavabaduse normidega, mille näiteks on avalik-õigusliku meedia poliitilise ja finantssõltumatuse kaotamine, õigusakti reguleerimisala (materiaalne ja territoriaalne reguleerimisala) ning otsus jätta põhimõisted määratlemata, mistõttu ajakirjanikel on võimatu teada, millal nad võivad seadusega vastuollu sattuda;

F.  arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik kutsus Ungari ametivõime üles võtma meediaseaduse läbivaatamisel arvesse Euroopa Nõukogu sõnavabaduse ja meediapluralismi norme, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee ja Parlamentaarse Assamblee vastavaid soovitusi ning eelkõige siduvaid norme Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas; arvestades samuti voliniku märkust selle kohta, et kasutatakse ähmaseid mõisteid, mida võib valesti tõlgendada, luuakse poliitiliselt tasakaalustamatu regulatiivmehhanism, millel on ebaproportsionaalselt suured volitused ja mille üle puudub täielik õiguslik järelevalve, seatakse ohtu avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatus ning kadumas on ajakirjanike allikate kaitse; arvestades, et volinik rõhutas samuti, et kõigil asjaomastel sidusrühmadel, sealhulgas opositsiooniparteidel ja kodanikuühiskonnal, peaks olema võimalik kõnealuse õigusakti läbivaatamisest olulisel moel osa võtta, kuna õigusakt reguleerib niivõrd olulist demokraatliku ühiskonna toimimise aspekti[6];

G. arvestades, et 25. veebruaril 2011. aastal antud teises arvamuses soovitas inimõiguste volinik Ungari meediaseaduste pakett tervikuna läbi vaadata, muu hulgas eesmärgiga taastada täpsed õigussätted, mis edendaksid pluralistlikku ja sõltumatut meediat, ning tugevdaksid tagatisi, et meediat reguleerivad mehhanismid oleksid kaitstud poliitilise mõjutamise eest[7]; arvestades, et inimõiguste volinik lisas, et Ungari meedia peab saama täita oma rolli kui pluralistliku ja demokraatliku ühiskonna valvur, ning et selle saavutamiseks peaks Ungari pidama kinni oma Euroopa Nõukogu liikmesriigi kohustustest, ning kasutama maksimaalselt ära selle organisatsiooni pädevust sõnavabaduse ning meediavabaduse ja pluralismi valdkonnas;

H. arvestades, et seetõttu tuleks Ungari meediaseaduse kohaldamine viivitamatult peatada ning vaadata see läbi komisjoni, OSCE ja Euroopa Nõukogu märkuste ja ettepanekute alusel, mis võimaldaks tagada, et seadus on täiel määral kooskõlas ELi õigusaktidega ning Euroopa väärtuste ja normidega meediavabaduse ja -pluralismi ning meedia sõltumatu juhtimise valdkonnas;

I.   arvestades, et vaatamata Euroopa Parlamendi korduvatele üleskutsetele võtta vastu meediavabadust ja -pluralismi ning meedia sõltumatut juhtimist käsitlev direktiiv, on komisjon senini nimetatud ettepaneku esitamisega viivitanud, kuid vajadus selle järele on järjest kasvanud ja muutunud kiireloomulisemaks;

J.   arvestades, et 1993. aasta juunis Kopenhaagenis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kehtestatud ELi liikmesuse Kopenhaageni kriteeriume ajakirjandus- ja sõnavabaduse valdkonnas peavad austama kõik ELi liikmesriigid ning nende rakendamine tuleb tagada asjakohaste ELi õigusaktide abil;

K. arvestades, et Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjade C-39/05 P ja C-52/05 P lõigetes 45 ja 46 tunnistanud, et juurdepääs teabele võimaldab kodanikel otsustamisprotsessis paremini osaleda ning tagab haldusasutuste suurema legitiimsuse, tulemuslikkuse ja vastutuse kodanike ees demokraatlikus süsteemis, ning et see on tingimus, mis võimaldab kodanikel tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi,

1.  kutsub Ungari ametivõime üles taastama meedia juhtimise sõltumatuse ja peatama riigi sekkumise sõnavabadusse ja tasakaalustatud meediakajastusse, ning on veendumusel, et meedia liigne reguleerimine avaldab kahjulikku mõju ja seab ohtu tõhusa pluralismi toimimise avalikus ruumis;

2.  peab tervitatavaks komisjoni koostööd Ungari ametivõimudega Ungari meediaseaduse vastavusseviimiseks ELi aluslepingute ja õigusnormidega, ning seaduse muutmise protsessi alustamist siseriiklikul tasandil;

3.  väljendab sügavat kahetsust komisjoni otsuse üle vaadelda Ungari ühenduse õigustiku rakendamise puhul vaid kolme aspekti, ja eelkõige asjaolu üle, et ei viidatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklile 30, mistõttu komisjon piiras ise oma volitusi kontrollida Ungari vastavust Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ELi õigusaktide rakendamisel; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks Ungari vastavust direktiivi 2000/31/EÜ (elektroonilise kaubanduse kohta) vastutuskorrale ning seda, kuidas Ungari on üle võtnud ELi raamotsuse teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (2008/913/JSK) ning raamotsuse terrorismivastase võitluse kohta (2008/919/JSK), mis sisaldavad viiteid sõnavabadusele ja meediavabaduse eeskirjadest kõrvalekaldumisele;

4.  kutsub komisjoni üles jätkama Euroopa õigusaktide, eelkõige põhiõiguste hartaga kooskõlas muudetava Ungari meediaseaduse põhjalikku järelevalvet ja hindamist;

5.  kutsub Ungari ametivõime üles kaasama kõiki sidusrühmi meediaseaduse ja põhiseaduse läbivaatamisse, sest põhiseadus on õigusriigi põhimõtetele tugineva demokraatliku ühiskonna alus koos asjakohaste kontrolli- ja tasakaalustusmehhanismidega, et tagada vähemuste põhiõigused enamuse türannia ohu korral;

6.  kutsub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 265 alusel komisjoni üles esitama kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 225 enne aasta lõppu meediavabadust ja -pluralismi ning meedia sõltumatut juhtimist käsitleva seadusandliku algatuse, mis võimaldaks parandada puudused meediavaldkonda käsitlevas ELi õiguslikus raamistikus, kasutades seejuures oma pädevust siseturu, audiovisuaalpoliitika, konkurentsi, telekommunikatsiooni, riiklike toetuste, avaliku teenindamise kohustuse ja igaühe põhiõiguste valdkonnas ELi territooriumil, et määrata kindlaks vähemalt põhilised miinimumnormid, mida kõik liikmesriigid on kohustatud siseriiklikes õigusaktides järgima, et tagada teabevabadus, asjakohasel tasemel meediapluralism ja meedia sõltumatu juhtimine, ning neid edendada;

7.  kutsub Ungari ametivõime üles jätkama meediaseaduse läbivaatamist kooskõlas Euroopa Parlamendi, komisjoni, OSCE ja Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku märkuste ja ettepanekutega ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee ja Parlamentaarse Assamblee soovituste ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ning juhul kui seadus leitakse olevat vastuolus aluslepingute või ELi õiguse, põhiõiguste harta või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sõnastuse või mõttega, võtma vastu otsuse seadus või selle vastuolus olevad osad tühistada ja jätta need kohaldamata;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ning OSCE-le.

 

Õigusteave - Privaatsuspoliitika