Resolutsiooni ettepanek - B7-0003/2012Resolutsiooni ettepanek
B7-0003/2012

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK 8.–9. detsembril 2011. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumine (2011/2546(RSP))

16.1.2012

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Manfred Weber, Corien Wortmann-Kool, Elmar Brok, Carlo Casini fraktsiooni PPE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0003/2012

Menetlus : 2011/2546(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0003/2012
Esitatud tekstid :
B7-0003/2012
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0003/2012

Euroopa Parlamendi resolutsioon 8.–9. detsembril 2011. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise kohta (2011/2546(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 9. ja 10. detsembri 2011. aasta järeldusi,

 

–  võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 9. detsembri 2011. aasta avaldust,

 

–  võttes arvesse majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketti ning komisjoni kahte ettepanekut eelarvedistsipliini täiendava tugevdamise kohta[1],

 

–  võttes arvesse tugevdatud majandusliitu käsitleva rahvusvahelise lepingu eelnõu üle peetavate läbirääkimiste seisu,

 

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi nimel selle esindajate poolt ajutises töörühmas tehtud esildist,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

1. väljendab oma kahtlusi sellise valitsustevahelise lepingu vajalikkuses, kuna suurem osa selle peamistest eesmärkidest on paremini ja tulemuslikumalt saavutatav ELi õiguse abil, reageerides täiendavalt kindlalt, kiiresti ja jätkusuutlikult praegusele finants- ja majanduskriisidele ning sotsiaalkriisile paljudes ELi liikmesriikides; on siiski endiselt valmis töötama konstruktiivse lahenduse nimel;

 

2. kinnitab oma toetust esildisele, mille tegid ajutises töörühmas Euroopa Parlamendi esindamiseks esimeeste konverentsi poolt nimetatud liikmed; peab kahetsusväärseks, et 10. jaanuari 2012. aasta lepingu eelnõu ei kajasta veel Euroopa Parlamendi ettepanekuid, märgib paljude liikmesriikide toetust oma mõningatele 12. jaanuari 2012. aasta kohtumisel esitatud ettepanekutele; kaalub oma seisukohta pärast lõpliku eelnõu kättesaamist eeldatavasti 18. jaanuaril 2012. aastal;

 

3. on sügavalt veendunud, et üksnes ühendusemeetodi abil saab rahaliit kujuneda tõeliseks majandus- ja fiskaalliiduks; tuletab meelde, et EL on poliitiline projekt, mis põhineb ühistel väärtustel ja tugevatel ühistel institutsioonidel ning ühiseeskirjade järgimisel;

 

4. nõuab eelkõige kindlalt ka seda, et:

 

–    uues lepingus aktsepteeritakse ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt ELi õiguse ülimuslikkust selle sätete suhtes;

–    kõik lepingu rakendamise meetmed võetakse vastavalt ELi aluslepingutes sätestatud asjaomastele menetlustele;

–    leping peab olema kooskõlas ELi õigusega, eelkõige stabiilsuse ja kasvu pakti arvnäitajate osas, ning juhul, kui lepinguosalised soovivad seada ELi õigusest lahknevaid eesmärke, peab see toimuma kohaldatavate ELi õiguslike menetluste alusel ja sellega ei tohi kaasneda topeltstandardite kehtestamine;

–    demokraatlikku vastutust tuleb austada, tugevdades Euroopa Parlamendi osalemist kõikides Euroopa majanduse koordineerimise ja juhtimise aspektides;

–    koostöö riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel peab toimuma ELi aluslepingute raames vastavalt aluslepingu protokolli nr 1 artiklile 9;

–    uus leping peab sisaldama lepinguosaliste õiguslikult siduvas vormis kohustust võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et leping integreeritakse sisuliselt hiljemalt viie aasta jooksul aluslepingusse;

 

5. kordab oma nõudmist nii stabiilse kui ka jätkusuutliku majanduskasvuga liidu järele; usub, et eelarvedistsipliin on küll jätkusuutliku majanduskasvu alus, kuid üksi see majanduse elavdamist kaasa ei too, ning et lepinguga tuleb edastada selge sõnum, et Euroopa juhid võtavad mõlemal rindel võrdselt tugevaid meetmeid, ning nõuab seetõttu kindlalt, et leping peab sisaldama nii lepinguosaliste kohustust võtta meetmeid, millega edendatakse tugevamat lähenemist ja konkurentsivõimet, kui ka ettepanekuid väljaostmisfondi, projektivõlakirjade ja ELi õiguses kehtestatud finantstehingute maksu kohta ning samaaegselt eelarvedistsipliini tagades stabiilsusvõlakirjade teekaarti;

 

6. rõhutab, et muude mitmepoolsete finantskriisi käsitlevate lepingutega, nt Euroopa stabiilsusmehhanismi lepinguga, on seotud samad institutsioonilised, õiguslikud ja poliitilised aspektid, ning nõuab seetõttu, et Euroopa Parlament võtaks nendest läbirääkimistest osa samal viisil;

 

7. jätab endale õiguse kasutada kõiki tema käsutuses olevaid poliitilisi ja õiguslikke vahendeid ELi õiguse ja ELi institutsioonide rolli kaitsmiseks, eelkõige juhul, kui lõpliku lepingu teatavad elemendid ei ole kooskõlas ELi õigusega;

 

8. tuletab komisjonile meelde, et tal on kohustus täita täies ulatuses oma institutsioonilist rolli aluslepingute järelevalvajana;

 

9. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon riigipeadele ja valitsusjuhtidele, nõukogu eesistujale, eurorühma esimehele, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.