RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Toiduainete tarneahela tasakaalustamatus (2011/2904(RSP))

16.1.2012

suuliselt vastatavate küsimuste B7‑0021/2012, B7‑0675/2011 ja B7‑0676/2011 alusel
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

Maria do Céu Patrão Neves, Albert Deß, Esther Herranz García fraktsiooni PPE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0006/2012

B7‑0006/2012

Euroopa Parlamendi resolutsioon toiduainete tarneahela tasakaalustamatuse kohta (2011/2904(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat[1], 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel[2] ja 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel[3],

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (COM(2009)0591) ja sellele teatisele lisatud mitmeid töödokumente ning samuti oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas[4],

–   võttes arvesse komisjoni 30. juuli 2010. aasta otsust, millega luuakse toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum (2010/C 210/03),

–   võttes arvesse põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõime kõrgetasemelise töörühma 17. märtsi 2009. aasta lõplikke soovitusi ning nõukogu 29. märtsi 2010. aasta järeldusi toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas,

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta[5] ja oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete hindade kohta Euroopas[6],

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et komisjoni teatises toiduainete tarneahela parema toimimise kohta (COM(2009)0591) mainitakse tõsiseid tasakaaluprobleeme toiduainete tarneahelas, mis hõlmavad järgmist: valitseva ostujõu kuritarvitamine; ebaõiglased lepingutingimused; hilised maksed; lepingu ühepoolne muutmine; turulepääsu piiramine; hinnakujundusteabe puudumine; kasumimarginaalide ebaühtlane jaotumine toiduainete tarneahelas; ja paljud muud probleemid, mis on seotud suurema koondumisega jaemüügisektoris;

B.  arvestades, et ülisuurte jaemüüjate koondumistase Euroopa Liidus kahjustab tootjaid ja teisi tarnijaid, põhjustades mõjuvõimu kasvavat tasakaalustamatust lepinguosaliste vahel; arvestades, et võrreldes nimetatud suurte rühmadega nõrgeneb üha enam põllumajandustootjate ja põllumajandustööstuse läbirääkimispositsioon hinnataseme määramisel kogu väärtusahelas – esmatootmisest kuni töötlemise ja lõpptarbimiseni;

C. arvestades, et tootmiskulude tõus ja puuduv võimalus need kulud toiduainete tarneahelas tasa teha võivad lühikeses perspektiivis ohtu seada põllumajandusettevõtete ellujäämise, nõrgendada liikmesriikide tootmispotentsiaali ning süvendada probleeme seoses kaubandusbilansi, impordimahu, välisturgude volatiilsuse ja nendest sõltumisega;

D. arvestades, et paljude liikmesriikide konkurentsiametid on seisukohal, et tasakaalu puudumine toiduainete tarneahelas on eriti problemaatiline neljas valdkonnas: ühepoolne lepingutingimuste kehtestamine; allahindlused, sanktsioonid ja maksetingimused;

E.  arvestades, et sellised tavad mõjutavad negatiivselt ka tarbijaid, sest tootjatele ja muudele tarnijatele makstavad madalad hinnad ei tähenda madalamaid hindu tarbijate jaoks, ja suured jaemüüjad kasutavad lisaks sellele kolmandatest riikidest pärinevaid tooteid, mis löövad alla kohalikele tootjatele makstavad hinnad, sest tarbijad ostavad tooteid, mille tootmisel on järgitud madalamaid kvaliteedi, toiduohutuse ja töötingimuste, keskkonna ja loomade heaolu standardeid kui ELi tootjatele kehtestatud standardid;

1.  toonitab, et tasakaalu puudumisel toiduainete tarneahelas on selge üleeuroopaline mõõde, mis nõuab konkreetset Euroopa tasandi lahendust, arvestades põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise ahela strateegilist tähtsust Euroopa Liidu jaoks; tuletab meelde, et toiduainete tarneahel, põllumajandus, põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine ning tarnimine moodustab ELi kogu tööhõivest 7% ning annab 1 400 miljardit eurot aastas – selle näitajaga ületatakse ELi teised tootmissektorid;

2.  kutsub komisjoni üles pakkuma põhjalikku ühenduse õigusakti, moonutamata seejuures turgude nõuetekohast toimimist, et luua õiglasemad suhted toiduainete tootjate, tarnijate ja jaotajate vahel ning tagada kehtivate eeskirjade nõuetekohane rakendamine, sest viimastest Eurostati andmetest põllumajandustulu kohta ilmneb, et alates 2009. aastast on põllumajandustulu ELis langenud 11,6%;

3.  juhib tähelepanu toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi ja selle nelja ekspertide platvormi tehtavale tööle; peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamenti ei ole ametlikult selle foorumi töösse kaasatud ja nõuab selle küsimuse kiiret lahendamist, et parlament saaks selles töös täiel määral osaleda;

4.  nõuab, et liikmesriigid võtaksid aktiivsema rolli konsulteerimisfoorumite loomisel, milles toiduainete tarneahela osalised oleksid nõuetekohaselt esindatud, et edendada dialoogi ja kehtestada suunised õiglasemate ja paremini tasakaalustatud suhete loomiseks toiduahela osaliste vahel; tuletab meelde, et sellised ametlikud konsultatsioonid aitavad kaitsta tootjaid ja tarnijaid ning vältida turustussektori survemeetmeid;

5.  rõhutab, et kõigepealt tuleb kokku leppida kuritahtlike ja ebaausate tavade selge, täpne ja objektiivne määratlus ning kindlamalt ja selgemalt piiritleda mõistete määratlused, et nende alusel kohaldada erireguleerimist, järelevalvet ja objektiivseid sanktsioone;

6.  esitab järgmise mittetäieliku loetelu tavadest, mis tootjatele teevad muret seoses toiduainete tarneahela toimimisega:

I) Juurdepääs jaemüüjatele:

 

      i) ettemaksete tegemine läbirääkimistele pääsemiseks

      ii) toote müügivalikusse lisamise tasu

      iii) müügile võtmise tasu

      iv) müügipinna hinnastamine

      v) kohustuslikud allahindluskampaaniad

      vi) makseviivitused

      vii) hinnastamine

      viii) enamsoodustatud kliendi klausel

 

 

II) ebaõiglased lepingutingimused või lepingutingimuste ühepoolne muutmine:

 

      i) lepingutingimuste ühepoolne ja tagasiulatuva mõjuga muutmine

      ii) lepingu ühepoolne rikkumine

      iii) ainuõiguslikkuse klauslid/maksud

      iv) nn sundmaks jaemüüja kaubamärgi eest

      v) standardsete tüüplepingute kohustuslik kasutamine

      vi) survet avaldavad tavad

      vii) suulised lepingulised kokkulepped

      viii) kasumimarginaali sissenõudmine

      ix) eelisjärjekorras allahindlused

      x) makseviivitused

      xi) maksu kehtestamine jäätmete töötlemise või kõrvaldamise eest

      xii) kontserniostud või ühisläbirääkimised

      xiii) tagurpidi oksjonid

      xiv) ebareaalsed tarneklauslid

      xv) (konkreetse) pakenditarnija või pakkematerjali kohustuslik kasutamise

      xvi) (konkreetse) logistikaplatvormi või ettevõtja kohustuslik kasutamise

      xvii) maksud (eelnevalt kokkuleppimata) allahindluskampaaniate kulude katmiseks

      xviii) sooduspakkumiseks ettenähtud toote ülemäärane tellimine

      xix) makse teatava müügitasemeni mittejõudmise eest

      xx) tarnijatele täiendava allahindluse määramine teatava taseme ületanud müügi puhul

      xxi) toodete ühepoolne kõrvaldamine poeriiulitelt

      xxii) (müümata) kauba tingimusteta tagastamise nõue

      xxiii) toote kahanemise või vargusega seotud kulude sissenõudmine tarnijalt

      xxiv) klientide kaebustega seotud põhjendamatute kulude sissenõudmine tarnijalt;

 

7.  nõuab, et kehtestataks raamistik selliste tavade tõhusaks kontrollimiseks haldus- või õiguskaitsevahendite abil ning võetaks kasutusele liikmesriikide hallatav ja komisjoni koordineeritav hindamis- ja järelevalvesüsteem koos tõhusalt ja õigeaegselt kohaldatavate hoiatavate karistustega;

8.  kutsub lepingutingimusi ja ebaausaid kaubandustavasid silmas pidades üles tõhustama meetmeid, et tagada maksetähtaegadest kinnipidamine ning võtma vajaduse korral kasutusele uued vahendid, et vähendada tarnimise ja tarnijale makse laekumise vahele jäävat ajavahemikku; rõhutab sellega seoses, et kergesti riknevate toodete ja lühikese säilimisajaga toodete tootjate vastuvõetamatu olukorra parandamiseks on vaja kiireid lahendusi, sest need tooted müüakse supermarketites ruttu läbi, ent tootjatele makstakse alles mitu kuud hiljem, mistõttu tootjatel on suured rahavoo probleemid;

9.  võtab teadmiseks komisjoni esialgsetes ettepanekutes ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta esitatud meetmed, mille eesmärk on tugevdada põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas tootjaorganisatsioonide ja valdkondlike organisatsioonide toetamisega ning soodustades tootjate ja tarbijate vahelisi lühikesi ahelaid, nagu turud kohaliku toodangu turustamiseks; on seisukohal, et põllumajandustootjate positsiooni tugevdamine aitab neil saada õiglasemat osa lisandväärtusest;

10. juhib tähelepanu sellele, et muudest piirkondadest või riikidest imporditud toodete ostmist kohalikult saadavate toodete asemel kasutatakse mõnikord hirmutamismeetmena, ja nõuab, et võetaks kasutusele meetmed sellise nn kättemaksuimpordi vältimiseks, mis lühiajalises perspektiivis nõrgestavad riiklike, piirkondlike ja kohalike põllumajandustoodete tarnijaid, sest need on väikesed struktuurid, mis tohutult kõikuvate ostumudelite juures ei jää püsima;

11. nõuab, et seoses jaemüüjate oma kaubamärkidega tuleb kasutusele võtta vahendid ja uued sätted, millega tagatakse, et ainult kindlatel juriidilistel isikutel on lubatud jaemüüjale tarnida toodet, mis tuleb müüa jaemüüja oma kaubamärgi all, isegi kui tarnija kuulub samasse kaubanduskontserni; on veendunud, et jaemüüjad ei peaks olema positsioonis, kus nad saavad kasu sellest, et nad on üheaegselt nii tarnijate kliendid kui ka nende konkurendid;

12. nõuab samuti, et sõltumatute tootjate kaubamärgid tuleb panna supermarketite riiulitele jaemüüjate endi kaubamärkide kõrvale, et võimaldada tarbijatele võimalikult laia valikut; nõuab jaemüüjate endi ja sõltumatute tootjate kaubamärkide hinnakujundustavades suuremat läbipaistvust ja õiglust; nõuab eeskirjade kehtestamist, et vältida olukorda, kus suured jaemüüjad kopeerivad parasiitlikult sõltumatuid kaubamärke oma kaubamärkide loomiseks;

13. nõuab kehtivate ELi konkurentsieeskirjade muutmist, et võtta paremini arvesse vertikaalse koondumise kahjulikku mõju kogu toiduainete tarneahelale, selle asemel et keskenduda kitsamalt eri ettevõtete suhtelisele turupositsioonile;

14. nõuab Euroopa põllumajandustoodete hindade ja kasumi vaatluskeskuse loomise katseprojekti rakendamist, sest viimaste aastate hinnakõikumisi arvestades on katseprojekt toiduainete tarneahela läbipaistvuse parandamise tähtsaks vahendiks;

15. palub komisjonil paremini koordineerida eri talituste tööd, et etendada tulemuslikumat osa hindade järelevalves terves toiduahelas ning jälgida muutusi jaemüügis ja vastavates turuosades kogu ELis; nõuab, et loodaks sõltumatu toidukaubanduse ombudsmani amet, mis suhtleks asjaomaste kaubandus- ja konkurentsiametitega ning iga liikmesriigi riikliku toidukaubanduse ombudsmaniga, et koordineerida tööd ja jagada teavet; on lisaks sellele seisukohal, et Euroopa Ombudsman ja riikide ombudsmanid peaksid tagama kehtivate õigusaktide täitmise ja soovitama õigeaegsete ja asjakohaste sanktsioonide rakendamist;

16. rõhutab, et kuritarvitamise tuvastamisel tuleb kohaldada selliseid sanktsioone, mis on proportsionaalsed toiduainete tarneahela osalistele tekitatud majandusliku ja kaubandusliku kahjuga, ning tagada nende kohaldamine piisavalt kiiresti, et nad oleksid tõeliselt hoiatava mõjuga;

17. on seisukohal, et lahenduseks tasakaalu puudumisele toiduainete tarneahelas on uus raamistik, mis ühendab reguleerimist, konkurentsiõiguses muudatuste tegemist ja horisontaalsemat lähenemisviisi koos olemasolevate ja uute isereguleerimist käsitlevate vabatahtlike kokkulepetega; rõhutab, et liikmesriigid peaksid edendama parimate tavade ja/või tegevusjuhendite väljatöötamist koostöös kõikide sidusrühmadega, sealhulgas tootjate, ettevõtete, tarnijate ja jaemüüjatega ning tarbijate esindajatega, kasutades parimal võimalikul viisil ära olemasolevat sünergiat;

18. on arvamusel, et prioriteediks tuleks seada üleliiduline teavituskampaania, et teavitada põllumajandustootjaid nende lepingulistest õigustest, nagu ka kõige levinumatest ebaseaduslikest, ebaõiglastest ja kuritahtlikest lepingu- ja äritavadest;

19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0286.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0006.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0297.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0302.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0054.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0191.