Resolutsiooni ettepanek - B7-0307/2012Resolutsiooni ettepanek
B7-0307/2012

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Naiste suguelundite moonutamise lõpetamine

11.6.2012 - (2012/2684(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Ana Gomes, Véronique De Keyser, Sylvie Guillaume, Britta Thomsen, Claude Moraes, Emine Bozkurt, Minodora Cliveti fraktsiooni S&D nimel
Rebecca Harms, Isabelle Durant, Marije Cornelissen, Raül Romeva i Rueda, Franziska Katharina Brantner, Nicole Kiil-Nielsen, Ana Miranda, Ulrike Lunacek, Jean Lambert, Malika Benarab-Attou, Barbara Lochbihler, Catherine Grèze fraktsiooni Verts/ALE nimel
Mikael Gustafsson, Kartika Tamara Liotard, Inês Cristina Zuber, Patrick Le Hyaric, Willy Meyer, Marie-Christine Vergiat, Jacky Hénin fraktsiooni GUE/NGL nimel
Renate Weber, Cecilia Wikström, Sophia in 't Veld, Antonyia Parvanova, Edward McMillan-Scott, Sarah Ludford, Gesine Meissner, Frédérique Ries, Izaskun Bilbao Barandica, Louis Michel fraktsiooni ALDE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0304/2012

Menetlus : 2012/2684(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0307/2012
Esitatud tekstid :
B7-0307/2012
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0307/2012

Euroopa Parlamendi resolutsioon naiste suguelundite moonutamise lõpetamise kohta

(2012/2684(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse aruandeid, mis on esitatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva ÜRO konventsiooni (CEDAW) ja selle fakultatiivprotokolli raames, ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–   võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise vastase võitluse kohta Euroopa Liidus[1],

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 5. detsembri 2011. aasta aruannet naiste suguelundite moonutamise lõpetamise kohta,

–   võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 8. märtsi 2010. aasta järeldusi naistevastase vägivalla kaotamise kohta Euroopa Liidus ja üleskutset luua rahvusvaheline lähenemisviis naiste suguelundite moonutamise vastu võitlemiseks,

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 12. aprilli 2011. aasta konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ning nende vastu võitlemise kohta,

–   võttes arvesse üldasjade nõukogu poolt 8. detsembril 2008 vastu võetud ELi suuniseid, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu,

–   võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta[2],

–   võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale[3],

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on heastamatu kuritarvitus, mille puhul moonutatakse või kahjustatakse muudel kui meditsiinilistel põhjustel tahtlikult naiste suguelundeid ja tekitatakse pöördumatuid tagajärgi, mille all praegu kannatab 140 miljonit naist ja tütarlast, ning arvestades, et igal aastal ähvardab samasugune saatus veel kolme miljonit tütarlast;

B.  arvestades, et Euroopas elab 500 000 naist, kelle suguelundid on moonutatud, ja et sama saatus ohustab 180 000 tütarlast, ja arvestades, et asjatundjate hinnangul on need arvud alahinnatud ega hõlma teise põlvkonna ning registreerimata rändajaid;

C. arvestades, et mis tahes naiste suguelundite moonutamise vorm on kahjustav traditsiooniline tava, mida ei saa käsitada religiooni osana, ja et see on naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivallaakt, mis kujutab endast nende põhiõiguste rikkumist, eelkõige õigust isiklikule turvalisusele ja puutumatusele ning füüsilise ja vaimse tervise ning seksuaal- ja reproduktiivtervise kaitsele, ja mis kujutab endast alaealiste tütarlaste puhul samuti laste kuritarvitamist; arvestades, et sellist rikkumist ei saa mingil juhul õigustada erinevate kultuuriliste traditsioonide austamise või initsiatsioonitseremooniatega;

D. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on inimõiguste rikkumine, sellega ei kaasne mitte mingit tõenduspõhist kasus tervisele, vaid see kahjustab selle üle elanud naiste ja tütarlaste füüsilist ja vaimset tervist väga tõsiselt ja pöördumatult lühemas ja pikemas perspektiivis ning on raske kallalekippumine nende isikule ja isikupuutumatusele, mis võib mõningatel juhtudel lõppeda surmaga; arvestades, et primitiivsete vahendite kasutamisel ja antiseptiliste ettevaatusabinõude puudumisel on kahjulikud kõrvalmõjud, näiteks võivad suguline vahekord ja sünnitus olla valulised, asjaomaseid elundeid kahjustatakse pöördumatult ning võib täheldada tüsistusi (nagu verejooks, šokiseisund, nakkused, AIDSi viiruse ülekandumine, teetanus, healoomulised kasvajad) ning raskeid tüsistusi raseduse ja sünnituse ajal;

E.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamise puhul on tegemist ebavõrdsete võimusuhete avaldumisega ja naiste vastu suunatud vägivallaga teiste tõsiste soopõhiste vägivallavormide kõrval ning seetõttu on väga vajalik kaasata naiste suguelundite moonutamise vastu võitlemine soopõhise ja naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemise üldisesse ja ühtsesse lähenemisviisi;

1.  väljendab rahulolu naiste olukorra komisjoni 56. istungil 8. märtsil 2012 vastu võetud otsusega, mille kohaselt tuleks naiste suguelundite moonutamise küsimus tõstatada tulevasel ÜRO Peaassamblee 67. istungil;

2.  palub ÜRO Peaassambleel võtta oma 67. istungil vastu resolutsioon naiste suguelundite moonutamise keelustamise kohta kogu maailmas – nagu seda nõuti Aafrika Liidu 2. juuli 2011. aasta tippkohtumisel –, ühtlustades selleks liikmesriikide meetmeid ning andes soovitusi ja juhiseid arengu edendamiseks ning piirkondlike, rahvusvaheliste ja siseriiklike õigusaktide karmistamiseks;

3.  toetab täielikult ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu järgmist soovitust: „Riigid peaksid jätkama rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist ning rakendama neid riiklike õigus- ja poliitikaraamistike abil. Kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega tuleks võtta vastu ulatusliku mõjuga õigusaktid, millega keelustatakse naiste suguelundite moonutamise kõik vormid ja nähakse ette nende toimepanijate karistamine. Õigusaktidega tuleks samuti ette näha mitmesugused ennetus- ja kaitsemeetmed naiste ja tütarlaste jaoks, kelle suguelundeid on moonutatud või keda see ohustab. Õigusaktid peaksid hõlmama sätteid seaduste tulemuslikuks rakendamiseks, sealhulgas eelarvevahendite eraldused, ja mehhanisme õiguskaitse koordineerimiseks, jälgimiseks ja hindamiseks. Seadustes tuleb ette näha tõhusad karistused, sealhulgas tervishoiutöötajatele, kes seda operatsiooni läbi viivad, või juhuks, kui naiste suguelundite moonutamine toimub riigis, kus see ei ole keelatud. Õigusaktide jõustamist tuleb tugevdada, sealhulgas nende laialdase levitamise ning õiguskaitsetöötajate koolituse abil. Tuleb parandada tingimusi, mis võimaldavad naistel ja tütarlastel naiste suguelundite moonutamise juhtudest teada anda.”;

4.  kutsub rahvusvahelist avalikkust, asjaomaseid ÜRO üksusi ja kodanikuühiskonda üles aktiivselt toetama vastavate rahaliste vahendite eraldamise teel sihtotstarbelisi innovaatilisi programme ning levitama parimaid tavasid, mis puudutavad selliste kaitset vajavate tütarlaste (sealhulgas need, kelle suguelundid on moonutatud) vajadusi ja prioriteete, kellel on raske pääseda ligi teenustele ja programmidele;

5.  palub ÜRO peasekretäril tagada, et kõik asjaomased ÜRO organisatsioonid ja ametid, eelkõige ÜRO Lastefond, ÜRO Rahvastikufond, Maailma Terviseorganisatsioon, ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO), ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur, ÜRO Naiste Arengufond, ÜRO Arenguprogramm ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, lisaksid individuaalselt ja kollektiivselt vastavalt vajadusele ja kooskõlas riigisiseste prioriteetidega riiklikesse programmidesse tütarlaste õiguse olla kaitstud suguelundite moonutamise eest, et veelgi tugevdada oma vastavasisulisi jõupingutusi;

6.  toonitab, et teadlikkuse suurendamine, kogukonna mobiliseerimine, haridus ja koolitus on vajalikud tagamaks, et kõik peamised osalised, riigiametnikud (sh õiguskaitse- ja kohtuametnikud), tervishoiutöötajad, usu- ja kogukonnajuhid, õpetajad, tööandjad, elukutselised ajakirjanikud ja need, kes töötavad tütarlastega vahetult, samuti lapsevanemad, perekonnad ja kogukonnad, teeksid tööd, et kaotada tütarlapsi negatiivselt mõjutavad hoiakud ja kahjulikud tavad;

7.  rõhutab, et tuleb toetada kodanikuühiskonna liikmeid ja eelkõige naiste organisatsioone, kes tegutsevad oma kogukondades naistevastase vägivalla (sealhulgas naiste suguelundite moonutamise) lõpetamise nimel;

8.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks soopõhise vägivalla ja naiste mõjuvõimu suurendamise peavoolustamise kõigis ELi arengupoliitika valdkondades ja programmides 2010. aasta soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava abil; rõhutab partnerriikide riiklike, piirkondlike ja kohalike ametivõimude ja kodanikuühiskonna kaasamise olulisust;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon pööraks naistevastase vägivalla vastu võitlemise üldstrateegia raames erilist tähelepanu naiste suguelundite moonutamisele ja selle vastu võitlemise ühismeetmetele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid otsustuskindlaid meetmeid nimetatud ebaseadusliku tavaga võitlemiseks; nõuab tungivalt, et komisjon seaks naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla lõpetamise esmatähtsaks eesmärgiks ning eraldaks selleks vajalikke rahalisi vahendeid, et toetada sihtotstarbelisi ja innovaatilisi programme nii Euroopa Liidus kui ka kolmandates riikides;

10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO peasekretärile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.