RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva mälestamise kohta Euroopas
13.4.2015 - (2015/2590(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Fabio Massimo Castaldo, Laura Agea, Rolandas Paksas, Robert Jarosław Iwaszkiewicz, Ignazio Corrao fraktsiooni EFDD nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0342/2015
B8‑0343/2015
Euroopa Parlamendi resolutsioon Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva mälestamise kohta Euroopas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone 28. septembrist 2005[1], 28. veebruarist 2002[2], 15. novembrist 2000[3], 18. juunist 1987[4] ja 2. aprillist 2009[5] Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta,
– võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa ühinemisliikumise üks peamisi ajendeid on tahe vältida sõdade ja inimsusevastaste kuritegude kordumist Euroopas;
B. arvestades, et Euroopa Parlament tunnistas oma 18. juuni 1987. aasta resolutsioonis ametlikult, et 1915.–1917. aastal toimunud traagilised sündmused, mis puudutasid Ottomani impeeriumi territooriumil elavaid armeenlasi, kujutavad endast genotsiidi genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni tähenduses;
C. arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsioonis, kui tähtis on hoida mineviku mälestust elus, sest ilma tõe ja mäletamiseta ei saa olla leppimist;
D. arvestades, et see genotsiid on avaldanud sügavat ja kauaaegset mõju pagulaskonna arvule, eriti Euroopa Liidus;
E. arvestades, et Armeenia genotsiid omandab veelgi suurema tähtsuse seoses Esimese maailmasõja puhkemise 100. aastapäeva mälestusüritustega;
F. arvestades, et Türgi ratifitseeris ÜRO genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni 1950. aastal;
G. arvestades, et Ottomani impeerium kavandas ja viis aastatel 1915–1923 läbi armeenlaste genotsiidi, mille tagajärjel küüditati peaaegu 2 miljonit armeenlast, kellest 1,5 miljonit meest, naist ja last hukati ning 500 000 ellujäänut aeti oma kodudest välja, ning hävitati armeenlaste üle 2500-aastane kestnud eksistents oma ajaloolisel kodumaal;
H. arvestades, et 24. mail 1915 tegid Antandi riigid – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa – ühisavalduse, milles esimest korda mõisteti teise riigi valitsus sõnaselgelt hukka toime pandud „inimsusevastaste kuritegude” eest; arvestades, et selles ühisavalduses öeldakse, et „võttes arvesse Türgi uusi kuritegusid inimsuse ja tsivilisatsiooni vastu, teatavad liitlasriikide valitsused avalikult Kõrgele Väravale, et nad peavad nende kuritegude eest vastutavaks kõiki Ottomani valitsuse liikmeid isiklikult, samuti kõiki nende esindajaid, kes on sellistesse massimõrvadesse segatud”;
I. arvestades, et pärast Esimest maailmasõda mõistis Türgi valitsus armeenlaste genotsiidi „organiseerimise ja täideviimise” ning „armeenlaste massimõrva ja hävitamise” peamised eestvedajad süüdi;
J. arvestades, et mitmetes sõjakohtutes mõisteti noortürklaste režiimi ametnike üle kohut ja tunnistati nad süüdi armeenlaste vastu suunatud massimõrvade organiseerimises ja täideviimises; arvestades, et Armeenia genotsiidi peamised organiseerijad – sõjaminister Enver, siseminister Talaat ja laevastikuminister Djemal – mõisteti oma kuritegude eest surma, kuid kohtuotsuseid ei viidud täide;
K. arvestades, et Raphael Lemkin, kes võttis 1944. aastal kasutusele mõiste „genotsiid” ja kes oli üks esimesi ÜRO genotsiidikonventsiooni koostamise propageerijaid, nimetas armeenlaste juhtumit kui vaieldamatut näidet genotsiidist 20. sajandil;
L. arvestades, et ÜRO esimeses genotsiidi käsitlevas resolutsioonis, mis võeti vastu Lemkini nõudmisel – ÜRO Peaassamblee 11. detsembri 1946. aasta resolutsioonis 96(1) – ning ka ÜRO genotsiidikonventsioonis endas tunnistatakse Armeenia genotsiid just selliseks kuriteoliigiks, mida ÜRO kavatses olemasolevate õigusnormide kodifitseerimisega ära hoida;
1. mõistab hukka armeenia rahva vastu suunatud genotsiidiaktid, mida kavandati ja pandi jätkuvalt toime Ottomani impeeriumi ja mitmete Türgi režiimide poolt aastatel 1894–1923, kodumaast ilmajätmise, Armeenia elanike hävitamisele suunatud massimõrvad ja etnilise puhastuse, Armeenia kultuuripärandi purustamise ja genotsiidi eitamise ning kõik püüded vältida vastutust ja määrata unustusse sooritatud kuriteod ja nende tagajärjed;
2. ühineb Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva mälestamisega Euroopa solidaarsuse, vendluse ja õigluse vaimus; mälestab Armeenia genotsiidi 1,5 miljonit süütut ohvrit ning kummardab tänutundes nende märtritena langenud ja ellujäänud kangelaste ees, kes võitlesid oma elu ja inimväärikuse eest;
3. tunnustab kõigi „õiglaste” isikute, nii osmanite kui ka välismaalaste vapraid ja vabadust hindavaid tegusid, kes oma elu ja vabadust ohtu seades püüdsid päästa armeenlasi, keda ähvardas Ottomani impeeriumi genotsiid;
4. kutsub ka komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, kodanikuühiskonda, valitud ja mittevalitud ametiisikuid, ühendusi ja meediat liituma selle mälestuse jäädvustamisega ning ühendama oma jõupingutused ajaloolise õiguse taastamisel ning Armeenia genotsiidi ohvrite mälestuse austamisel;
5. kutsub komisjoni ja nõukogu kui ELi institutsioonide esindajaid üles ühinema Euroopa Parlamendiga selle sündmuse 100. aastapäeva tähistamisel, et järjekindlamalt ja sidusamalt jõustada genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude vältimise põhieesmärki;
6. tänab kõiki neid, kes on aidanud ja aitavad kaasa Armeenia genotsiidi ametlikule tunnistamisele ja mälestamisele avatuse ja solidaarsuse vaimus ning kutsub neid üles oma tööd jätkama; väljendab tugevat toetust Armeenia ja armeenlaste püüdlustele jätkata rahvusvahelist võitlust genotsiidide ärahoidmise, genotsiidi õigusliku tunnistamise, genotsiidi ohvriks langenud inimeste õiguste taastamise ning ajaloolise õigluse kehtestamise eest;
7. teeb ettepaneku hakata tähistama genotsiidi mälestamise Euroopa päeva, rõhutamaks veel kord, et kõigil maailma rahvastel on mis tahes rassilistest või religioossetest eelarvamustest hoolimata õigus rahule ja inimväärikusele;
8. kinnitab, et Armeenia genotsiidi ja teiste inimsusevastaste kuritegude eitamine, samuti rassismiaktid, ksenofoobia või usuviha kujutavad endast inimõiguste ja põhivabaduste selget rikkumist ning tuleks seetõttu hukka mõista;
9. kutsub Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva eel kõiki liikmesriike üles seda õiguslikult tunnistama ning julgustab liikmesriike ja ELi institutsioone aitama veelgi kaasa Armeenia genotsiidi tunnistamisele;
10. kutsub Türgit üles oma ajaloole ausalt otsa vaatama ning ametlikult tunnistama Armeenia genotsiidi ja sellega kaasnenud sundvõõrandamist, püüdlema toimunu sellise heastamise ja hüvitamise poole, mis oleks kohane ühele Euroopasse püüdlevale riigile ja mis hõlmaks muu hulgas, kuid mitte ainult, armeenlaste õigust pöörduda tagasi ja taasluua sidemed oma kodupaikadega – mis kõik tuleneb peamisest imperatiivist jõuda tõe kaudu leppimiseni;
11. kutsub Türgi valitsust üles tunnistama ja täitma täielikult kõiki endale võetud juriidilisi kohustusi, sh neid, mis on seotud kultuuripärandi kaitsmisega, ja eelkõige koostama heas usus ühtse loetelu viimase sajandi jooksul hävitatud Armeenia, Kreeka, Assüüria ja muust kultuuripärandist, kujundama eelnimetatu põhjal välja strateegia antiiksete ja keskaegsete pealinnade, kirikute, koolide, kindluste, kalmistute jt ajaloolises Lääne-Armeenias asuvate kultuuriväärtuste eelisjärjekorras restaureerimiseks ning muutma nimetatud kultuurilised ja religioossed institutsioonid täielikult toimivaks;
12. kutsub Türgi valitsust üles tunnistama ja hukka mõistma Armeenia genotsiidi ning alustama Armeenia rahvusliku pärandi kauaoodatud tunnustamist, mis põhineks Türgi ja Armeenia suhete täielikul normaliseerimisel ja mida kinnistaks ajaloolise koorma omaksvõtmine, kõigi vaidlusaluste küsimuste rahumeelne lahendamine ning omavaheliste suhete täielik euroopalikustamine, mis kujutaks endast armeenlaste ja türklaste ajaloolise lepituse lähtepunkti;
13. nõuab, et Türgi valitsus taasaktiveeriks ja ratifitseeriks koos Armeeniaga kaks Zürichis 9. oktoobril 2009. aastal allkirjastatud protokolli, milles käsitletakse diplomaatiliste suhete loomist ja suhete normaliseerimist;
14. tuletab meelde, et Armeenia genotsiidi ametlik tunnistamine taastab ka selle ohvrite ja ellujäänute järeltulijate inimväärikuse; rõhutab, et genotsiidi viimane tegu on selle eitamine;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Türgi valitsusele, Armeenia valitsusele ning komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.