RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Lääne-Sahara ja Aminatou Haidari juhtum
16.12.2009
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
S&D (B7‑0247/2009)
ALDE (B7‑0249/2009)
Verts/ALE (B7‑0252/2009)
GUE/NGL (B7‑0255/2009)
PPE (B7‑0257/2009)
ECR (B7‑0258/2009)
Hannes Swoboda, Raimon Obiols, María Muñiz De Urquiza, Antonio Masip Hidalgo, Iratxe García Pérez, fraktsiooni S&D nimel
Izaskun Bilbao Barandica, Ramon Tremosa i Balcells, Niccolò Rinaldi, Ivo Vajgl, fraktsioon ALDE nimel
Raül Romeva i Rueda, Oriol Junqueras Vies, Malika Benarab-Attou, François Alfonsi, Nicole Kiil-Nielsen, Jill Evans, Barbara Lochbihler, Frieda Brepoels, Ulrike Lunacek, fraktsiooni Verts/ALE nimel
Willy Meyer fraktsiooni GUE/NGL nimel
Cristian Dan Preda, Monica Luisa Macovei, Eija-Riitta Korhola, Bernd Posselt, Laima Liucija Andrikienė, fraktsiooni PPE nimel
Charles Tannock, Tomasz Piotr Poręba, Adam Bielan, Ryszard Czarnecki, fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Lääne-Sahara ja Aminatou Haidari juhtumi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone (nr 1204, 1215, 1282, 1292, 1495, 1541, 1570, 1589, 1754, 1783, 1813 ja 1871) ning ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti viimast aruannet;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri hiljutist aruannet Julgeolekunõukogule Lääne-Sahara kohta (14. aprill 2008);
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni 2009. aasta märtsi raporti järeldusi, eeskätt soovitusi kontrollida inimõiguste järgimist Lääne-Saharas;
– võttes arvesse oma resolutsioone Lääne-Sahara kohta, eeskätt 27. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni;
– võttes arvesse 1. märtsil 2000. aastal jõustunud Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise Euroopa – Vahemere piirkonna assotsiatsioonilepingut, eriti selle artiklit 2, ning ELi avaldust 7. detsembril 2009 toimunud ELi-Maroko assotsiatsiooninõukogu 8. istungjärgu kohta;
– võttes arvesse ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millele on alla kirjutanud nii Hispaania kui ka Maroko Kuningriik, ning mille artikli 12 lõikes 4 on sätestatud: ”Kelleltki ei tohi meelevaldselt võtta õigust sõita oma kodumaale.”;
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu raames läbi viidud üldise korrapärase läbivaatamise 9. juuni 2008. aasta järeldusi Maroko kohta;
– võttes arvesse eesistujariigi Rootsi 11. detsembri 2009. aasta avaldust;
– võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,
A. arvestades, et Maroko Kuningriik saatis maalt välja Sahrawi inimõiguste aktivisti Aminatou Haidari (Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna kunagine kandidaat, Robert Kennedy Sihtasutuse 2008. aasta inimõiguste auhinna laureaat ja New Yorgis asuva John Traini Sihtasutuse kodanikujulguse auhinna laureaat) ning ta toimetati Lanzarote lennujaama pärast seda, kui El Aaiúni lennujaamas võeti temalt dokumendid, kui ta keeldus tunnustamast Maroko kodakondsust ja märkis alaliseks elukohaks Lääne-Sahara, millega on Maroko jõhkralt rikkunud rahvusvahelist õigust;
B. arvestades, et menetlus, mille käigus arutatakse Aminatou Haidari sisenemist Hispaania territooriumile vastu oma tahtmist, on alles pooleli;
C. arvestades, et kõige nende asjaolude tõttu, mille on hukka mõistnud rahvusvaheline üldsus ja ÜRO, alustas Aminatou Haidar 15. novembril näljastreiki selleks, et tühistataks tema väljasaatmine Marokost ning nõuda tagasisaatmist oma laste juurde El Aaiúni;
D. arvestades, et Aminatou Haidar ei ole võtnud vastu ühtegi Hispaania valitsuse pakutud võimalust, isegi mitte Hispaania passi, sest ükski neist variantidest ei taga talle võimalust pöörduda El Aaiúni;
E. arvestades ELi eesistujariigi Rootsi avaldust, milles nõutakse, et Maroko järgiks ”rahvusvahelisi inimõiguste alaseid kohustusi” ning väljendatakse muret Aminatou Haidari tervisliku seisundi pärast;
F. arvestades, et 13. oktoobril 2008. aastal toimunud assotsiatsiooninõukogu koosolekul vastu võetud Maroko edasijõudnud riigi seisundit käsitlevas ühisdokumendis on ette nähtud dialoogi ja koostöö tugevdamine inimõiguste ja põhivabaduste küsimustes ning eeskätt Maroko järkjärguline ühinemine Euroopa Nõukogu konventsioonidega;
G. arvestades, et Maroko valitsus on ähvardanud avaldada Euroopa Liidule survet immigratsiooni ja julgeoleku valdkondades;
H. arvestades, et Euroopa Liit on jätkuvalt mures Lääne-Sahara konflikti ning selle mõju ja tagajärgede pärast piirkonnas, sealhulgas inimõiguste olukorrale Lääne-Saharas, ning toetab täielikult ÜRO peasekretäri ja tema isikliku saadiku jõupingutusi leida õiglane, püsiv ja pooltele vastuvõetav poliitiline lahendus, mis tagab Sahrawi rahvastele enesemääramisõiguse kooskõlas ÜRO resolutsioonidega;
I. arvestades, et seitse Sahrawi inimõiguste aktivisti vangistati, kui nad pöördusid tagasi külastuselt Sahrawi põgenikelaagritesse, ning et nende üle hakkab kohut mõistma Maroko sõjatribunal ja neid ähvardab surmanuhtlus,
1. nõuab, et Maroko Kuningriik lubaks viivitamata Aminatou Haidaril pöörduda Lääne-Saharasse kooskõlas ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 12 lõikega 4 ning annaks talle tagasi dokumendid; nõuab, et Haidarile tagataks füüsiline puutumatus, ning toetab kõiki humanitaarabi lahendusi, mis võimaldavad tagada tema väärikuse austamise ja pöörduda takistamatult oma laste ja perekonna juurde;
2. väljendab sügavat muret Aminatou Haidari nõrgeneva tervise pärast ning toetab igati Aminatou Haidari õigust seista enese eest;
3. nõuab Hispaania ametivõimudelt, kes olid tunnistajaks Aminatou Haidari tahtevastasele toimetamisele sellesse riiki, et nad jätkaksid tema abistamist ning võtaksid kõiki vajalikke meetmeid, et teda aidata ja teha temaga koostööd selle nimel, et Aminatou Haidar saaks kasutada oma seaduslikke õigusi;
4. kutsub nõukogu kindlalt toetama Aminatou Haidari olukorra lahendamist ning nõuab, et komisjon, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja ÜRO, võttes arvesse Maroko edasijõudnud riigi seisundit ELis ja rahvusvahelisi kohustusi, suurendaksid survet Maroko Kuningriigile, et ta annaks Aminatou Haidarile loa pöörduda tagasi oma kodumaale;
5. nõuab, et Maroko valitsus järgiks kooskõlas Maroko ja ELi vahelise assotsiatsioonilepinguga Sahrawi inimõiguste kaitsjate ja kõigi tema jurisdiktsiooni kuuluvate isikute õigusi ning tagaks eeskätt sellised põhiõigused ja -vabadused nagu vaba liikumise õigus, sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadus, järgides Maroko poolt ratifitseeritud inimõiguste alaseid rahvusvahelisi konventsioone ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;
6. kutsub kaitsma Sahrawi elanikke ning väljendama toetust Lääne-Sahara konflikti õiglasele ja kestvale lahendamisele kooskõlas õigusriigi põhimõtete, rahvusvahelise õiguse ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, eeskätt resolutsiooniga nr1495;
7. toetab Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni soovitust, milles nõutakse, et ÜRO annaks Julgeolekunõukogule volituse jälgida kokkuleppel asjaomaste pooltega inimõiguste olukorda piirkonnas (Lääne-Sahara ja Tindoufi põgenikelaagrid);
8. nõuab komisjonilt ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgelt esindajalt inimõiguste olukorra järgimist Lääne-Saharas ning sinna korrapäraselt andmete kogumise missioonide saatmist vastavalt ELi-Maroko assotsiatsioonilepingu artiklile 2;
9. on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saatma delegatsiooni Lääne-Saharasse, et teha kindlaks inimõiguste olukord kohapeal, nagu seda tehti 2009. aasta jaanuaris;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu peasekretärile, Magribi riikide ja Araabia Magribi Liiduga suhtlemiseks loodud Euroopa Parlamendi delegatsioonile, Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee juhatusele, Hispaania ja Maroko parlamentidele ja valitsustele ning iseseisvusliikumisele Frente Polisario.