Resolutsiooni ühisettepanek - RC-B7-0251/2014Resolutsiooni ühisettepanek
RC-B7-0251/2014
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK nõupidamiste alustamise kohta, et peatada Cotonou lepingu kohaldamine Nigeeria ja Uganda suhtes, võttes arvesse hiljuti vastuvõetud õigusakte, millega jätkatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist

12.3.2014 - (2014/2634(RSP))

vastavalt kodukorra artikli 122 lõikele 5 ja artikli 110 lõikele 4
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
ECR (B7‑251/2014)
Verts/ALE (B7‑0252/2014)
S&D (B7‑0253/2014)
ALDE (B7‑0255/2014)
PPE (B7‑0257/2014)
GUE/NGL (B7‑0258/2014)

Mariya Gabriel, Gay Mitchell, Michèle Striffler, Tunne Kelam, Cristian Dan Preda, Elena Băsescu, Monica Luisa Macovei, Philippe Boulland, Jean Roatta, Petri Sarvamaa, Eija-Riitta Korhola, Sari Essayah, Salvador Sedó i Alabart, Dubravka Šuica, Bogusław Sonik fraktsiooni PPE nimel
Véronique De Keyser, Joanna Senyszyn, Tonino Picula, Tanja Fajon, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mitro Repo, María Muñiz De Urquiza, Richard Howitt, Ana Gomes, Michael Cashman, Liisa Jaakonsaari, Marc Tarabella, Pino Arlacchi, Gianni Pittella, Ricardo Cortés Lastra, Silvia-Adriana Ţicău fraktsiooni S&D nimel
Marietje Schaake, Sarah Ludford, Louis Michel, Ramon Tremosa i Balcells, Angelika Werthmann, Leonidas Donskis, Ivo Vajgl, Johannes Cornelis van Baalen, Kristiina Ojuland, Izaskun Bilbao Barandica, Phil Bennion fraktsiooni ALDE nimel
Ulrike Lunacek, Barbara Lochbihler, Judith Sargentini, Jean Lambert, Raül Romeva i Rueda, Iñaki Irazabalbeitia Fernández, Marije Cornelissen, Jean-Jacob Bicep, Hiltrud Breyer fraktsiooni Verts/ALE nimel
Charles Tannock, Marina Yannakoudakis fraktsiooni ECR nimel
Marie-Christine Vergiat, Patrick Le Hyaric, Nikola Vuljanić fraktsiooni GUE/NGL nimel


Menetlus : 2014/2634(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
RC-B7-0251/2014
Esitatud tekstid :
RC-B7-0251/2014
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

Euroopa Parlamendi resolutsioon nõupidamiste alustamise kohta, et peatada Cotonou lepingu kohaldamine Nigeeria ja Uganda suhtes, võttes arvesse hiljuti vastuvõetud õigusakte, millega jätkatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist

(2014/2634(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–   võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni 17/19 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta,

–   võttes arvesse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu (Cotonou leping) teist läbivaatamist ning selle lepingu inimõigusi ja rahvatervist käsitlevaid sätteid ja kohustusi, eelkõige artikli 8 lõiget 4, artiklit 9, artikli 31a punkti e ja artiklit 96,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5, artikleid 21, 24, 29 ja 31 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 10 ja 215, millega seatakse liidule ja liikmesriikidele kohustus kaitsta ja edendada suhetes maailma teiste riikidega universaalseid inimõigusi ja üksikisikute kaitset ning võtta inimõiguste raskete rikkumiste korral piiravaid meetmeid,

–   võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastuvõetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–   võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 15. jaanuari 2014. aasta avaldust, milles ta väljendab muret samast soost inimeste abiellumist keelava seaduse jõustamise pärast Nigeerias,

–   võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi 20. detsembri 2013. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastase seaduse vastuvõtmise kohta Ugandas,

–   võttes arvesse USA presidendi Obama 16. veebruari 2014. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastase seaduse vastuvõtmise kohta Ugandas ja tema üleskutset Uganda presidendile Yoweri Musevenile, et too jätaks selle seaduse jõustamata,

–   võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi 18. veebruari 2014. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastaste õigusaktide kohta Ugandas,

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 25. veebruari 2014. aasta avaldust, milles ta nõuab tungivalt, et Uganda ametivõimud homoseksuaalsuse vastase seaduse läbi vaataks või tühistaks,

–   võttes arvesse kõrge esindaja poolt 4. märtsil 2014. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduse kohta,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sealhulgas 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni lesbiliste naiste vastase vägivalla ning lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ja mõlemasooliste (LGBTI) inimeste õiguste kohta Aafrikas[1], 13. juuni 2013. aasta seadusandlikku resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis[2], ning 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[3],

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sealhulgas 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta[4], 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta[5] ning 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni David Kato tapmise kohta Ugandas[6],

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria olukorra kohta, sealhulgas 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni[7] ja 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni[8],

–   võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni viimasel ajal täheldatud lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kriminaliseerimise ilmingute kohta[9],

–   võttes arvesse oma 28. septembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi käsitlemise kohta ÜROs[10],

–   võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A. arvestades, et kõik inimesed sünnivad vabana ning oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena; arvestades, et kõik riigid on kohustatud takistama vägivalda ning vihkamise ja häbimärgistamise õhutamist inimeste isikutunnuste, sealhulgas seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse tõttu;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

C. arvestades, et tervelt 76 riiki käsitavad homoseksuaalsust jätkuvalt kuriteona ja neist viies riigis karistatakse seda surmanuhtlusega;

D. arvestades, et samast soost inimeste vastastikusel nõusolekul toimuva suhte eest kohaldati Ugandas juba 14-aastast vanglakaristust Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kohaselt ja Nigeerias seitsmeaastast vanglakaristust Nigeeria karistusseadustiku 214. jaotise kohaselt (või surmanuhtlust nendes 12 osariigis, kus kehtib šariaat);

E.  arvestades, et Uganda parlament võttis 20. detsembril 2013. aastal vastu homoseksuaalsuse vastase seaduse, mille kohaselt on võimalik määrata LGBTI inimeste õiguste toetamise eest kuni seitsmeaastane vanglakaristus, inimestele, kes peavad nn homoseksuaalsetel eesmärkidel maja, tuba või ruume või kohta, kuni seitsmeaastane vanglakaristus ning karistada nn retsidiivseid seaduserikkujaid ja HIV-positiivseid seaduserikkujaid eluaegse vanglakaristusega; arvestades, et 24. veebruaril 2014. aastal jõustas Uganda Vabariigi president Yoweri Museveni Kaguta selle seaduse oma allkirjaga;

F.  arvestades, et Uganda ametivõimud on vastu võtnud pornograafiavastase seaduse ja avaliku korra tagamise seaduse, mis on järjekordseks rünnakuks inimõiguste ja inimõigusi kaitsvate valitsusväliste organisatsioonide vastu; arvestades, et see näitab üha piiratumat ja halvemate võimalustega poliitilist ruumi kodanikuühiskonna jaoks;

G. arvestades, et Nigeeria senat võttis 17. detsembril 2013. aastal vastu samasooliste inimeste abiellumist keelava seaduse, mille kohaselt võib homoseksuaalses suhtes olevatele inimestele määrata kuni 14-aastase vanglakaristuse ja isikutele, kes on olnud samasooliste inimeste abiellumise tunnistajaks või kes peavad või külastavad LGBTI inimestele mõeldud baare või osalevad LGBTI organisatsioonides või ühendustes, kuni 10-aastase vanglakaristuse; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris jõustas president Goodluck Jonathan selle seaduse oma allkirjaga;

H. arvestades, et mainitud riikide paljud massiteabevahendid, üldsuse esindajad ning poliitilised ja usujuhid püüavad LGBTI inimesi üha enam hirmutada, nende ja valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate õigusi piirata ja nendevastast vägivalda seadustada; arvestades, et vahetult pärast seda, kui president Museveni seaduse allkirjastas, avaldas Uganda kõmuleht 200 Uganda gei ja lesbi nimed ja pildid, millel olid ulatuslikud negatiivsed tagajärjed nende julgeolekule; arvestades, et meedia teadete kohaselt kasvab Nigeerias LGBTI inimeste vahistamiste arv ja nendevastane vägivald;

I.   arvestades, et paljud riigipead ja valitsusjuhid, ÜRO juhid, riikide valitsuste ja parlamentide esindajad, Euroopa Liit (sealhulgas nõukogu, parlament, komisjon ja kõrge esindaja) ning paljud ülemaailmselt tuntud inimesed on LGBTI inimesi kriminaliseerivad seadused karmilt hukka mõistnud;

J.   arvestades, et ELi koostöö peaks toetama AKV riikide jõupingutusi, et töötada välja toetavad õiguslikud ja poliitilised raamistikud ning kõrvaldada karistavad õigusnormid, tegutsemispõhimõtted ja tavad, häbimärgistamine ja diskrimineerimine, mis kahjustavad inimõigusi, suurendavad vastuvõtlikkust HIVile/AIDSile ja takistavad tõhusa HIV/AIDSi ennetuse, ravi, hoolduse ja toetuse, sealhulgas ravimite, kaupade ja teenuste kättesaadavust HIVi/AIDSi nakatunud ja kõige suuremas nakatumisohus inimestele;

K. arvestades, et ÜRO HIV- ja AIDSi-vastane ühisprogramm UNAIDS ja ülemaailmne AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond on väljendanud kartust, et LGBT inimesed ja 3,4 miljonit HIV-nakkusega kodanikku Nigeerias ja Ugandas jäetakse ilma eluliselt tähtsatest tervishoiuteenustest, ning nõuavad, et kiiresti uuritaks kõnealuste seaduste vastamist põhiseadusele, arvestades tõsiseid tagajärgi rahvatervisele ja inimõigustele;

L.  arvestades, et samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhineva suhte jätkuv kriminaliseerimine raskendab veelgi aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, seda eriti soolise võrdõiguslikkuse ja haiguste vastu võitlemise vallas, samuti edusamme seoses 2015. aasta järgse arenguraamistikuga;

M. arvestades, et mitmed liikmesriigid, sealhulgas Madalmaad, Taani ja Rootsi, ning muud riigid, nagu Ameerika Ühendriigid ja Norra, on otsustanud Uganda valitsusele suunatud abi peatada või ümber suunata valitsuse toetamiselt kodanikuühiskonna toetamisele;

N. arvestades, et Cotonou lepingu artikli 96 lõike 1a kohaselt võib algatada nõupidamise, et peatada lepingu kohaldamine lepinguosaliste suhtes, kes ei täida artikli 8 lõikest 4 ja artiklist 9 tulenevaid inimõiguste alaseid kohustusi;

1.  mõistab hukka uute seaduste vastuvõtmise, mis ohustavad tõsiselt üldisi õigusi – õigust elule, sõnavabadusele, ühinemis- ja kogunemisvabadusele ning õigust elada vabana piinamisest, julmusest, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest; kordab, et seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on küsimused, mis kuuluvad üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse raamidesse, olles tagatud rahvusvahelise õiguse ja riikide põhiseadustega; rõhutab, et LGBTI inimeste võrdõiguslikkus kuulub vaieldamatult põhiliste inimõiguste hulka;

2.  tuletab meelde inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni ja ÜRO inimõiguste nõukogu avaldusi, mille kohaselt riik ei saa siseriikliku õiguse kaudu tühistada oma inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi;

3.  kutsub Uganda presidenti üles homoseksuaalsuse vastase seaduse jõustamisest loobuma ning tunnistama Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kehtetuks; kutsub Nigeeria presidenti üles tühistama samast soost inimeste abiellumist keelava seaduse ning Nigeeria karistusseadustiku 214. ja 217. jaotise, sest nendega rikutakse rahvusvahelisest õigusest tulenevaid inimõigustega seotud kohustusi;

4.  märgib, et nende seaduste jõustamisega rikkusid Uganda ja Nigeeria valitsused Cotonou lepingu artikli 9 lõikes 2 osutatud kohustust järgida inimõigusi, demokraatia põhimõtteid ja õigusriigi põhimõtet;

5.  kordab, et need seadused kuuluvad artikli 96 lõike 1a punkti b valdkonda kui eriti pakilised juhtumid, mis tähendab erandjuhtumeid, mil mõnda artikli 9 lõikes 2 osutatud olulist osa on tõsiselt ja jämedalt rikutud ja mis seetõttu nõuavad viivitamatut reageerimist;

6.  kutsub seetõttu komisjoni üles alustama artikli 8 kohast tihedat ja kiireloomulist poliitilist dialoogi kohalikul ja ministeeriumide tasandil, taotledes arutelu algatamist hiljemalt ELi-Aafrika tippkohtumisel, ning kui tulemusi ei saavutata, siis võtma artikli 9 lõike 2 kohase tõsise ja jämeda rikkumise tõttu meetmeid vastavalt artikli 96 lõike 1 a punktile a, nagu näiteks Uganda ja Nigeeria suhtes AKV–ELi Cotonou lepingu kohaldamise üldine või osaline peatamine; on seisukohal, et need meetmed tuleks tühistada niipea, kui nende võtmise põhjused on kõrvaldatud;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid vaataksid läbi oma Uganda ja Nigeeriaga tehtava arengukoostöö abistrateegia ja seaksid prioriteediks abi ümbersuunamise kodanikuühiskonna ja muudele organisatsioonidele selle asemel, et abi andmine peatada, olgu või mõnes sektoris;

8.  soovitab Aafrika Liidul juhtrolli võtta ja moodustada sisekomisjoni, kes kõnealuseid seadusi ja küsimusi käsitleks;

9.  kutsub Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu juhte üles seadma neid seadusi 2.–3. aprillil 2014. aastal toimuva Aafrika ja ELi 4. tippkohtumise aruteludes kesksele kohale;

10. kutsub liikmesriike või kõrget esindajat kaaluma komisjoni toetusel sihtotstarbeliste sanktsioonide, nagu reisi- ja viisakeelu kehtestamist nende juhtivate isikute suhtes, kes vastutavad nende kahe seaduse eelnõu koostamise ja vastuvõtmise eest;

11. tuletab meelde Euroopa Liidu Kohtu 7. novembri 2013. aasta otsust X, Y, Z vs. Minister voor Immigratie en Asiel (liidetud kohtuasjad C-199-201/12), milles rõhutatakse, et teatava seksuaalse sättumusega inimesed, kellele on suunatud õigusnormid, millega kriminaliseeritakse nende käitumine või identiteet, moodustavad teatava sotsiaalse rühma, kes võivad taotleda pagulasseisundit;

12. peab kahetsusväärseks üldiselt üha problemaatilisemaks muutuvat sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist olukorda Aafrika riikides, mida ähvardab üha ulatuslikum usuline fundamentalism, millel on rängad tagajärjed inimeste väärikusele, arengule ja vabadusele;

13. palub komisjonil ja nõukogul lisada võimalikku Cotonou lepingut asendavasse järgmisse lepingusse selgesõnaline nõue mitte lubada seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa välisteenistusele, liidu liikmesriikidele, Uganda, Nigeeria, Kongo Demokraatliku Vabariigi ja India valitsustele ja parlamentidele ning Uganda ja Nigeeria presidentidele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika