Menetlus : 2006/2133(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0471/2006

Esitatud tekstid :

A6-0471/2006

Arutelud :

PV 12/03/2007 - 18
CRE 12/03/2007 - 18

Hääletused :

PV 13/03/2007 - 8.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0062

RAPORT     
PDF 249kWORD 171k
21. detsember 2006
PE 380.802v02-00 A6-0471/2006

Ettevõtete sotsiaalne vastutus – uus partnerlus

(2006/2133(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon

Raportöör: Richard Howitt

PARANDUSED/ ADDENDA
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
  TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS
  NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 MENETLUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta – uus partnerlus

(2006/2133(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kaht kõige autoriteetsemat rahvusvaheliselt kokkulepitud ettevõtete käitumise standardit: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ja OECD suuniseid hargmaistele ettevõtetele ja selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu FAO, Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank egiidi all kokku lepitud toimimisjuhendeid ning UNCTADi egiidi all tehtud jõupingutusi arenguriikide ettevõtete tegevuste osas;

–   võttes arvesse ILO 18. juuni 1998. aasta töö põhimõtete ja õiguste deklaratsiooni ja rahvusvahelisi põhilisi töönormide kokkuleppeid: sunniviisilise töö kaotamist (konventsioonid 29 ja 105), ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitset (konventsioonid 87 ja 98), lapsele sobimatu töö keelustamist (konventsioonid 138 ja 182) ja mittediskrimineerimist töö saamisel (konventsioonid 100 ja 111);

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit, kus kutsutakse iga inimest ja iga ühiskondlikku organit üles täitma oma osa inimõiguste üldise täitmise tagamisel, 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, 1994. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni projekti, 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

–   võttes arvesse OECD altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni (1997);

–   võttes arvesse 1997. aastal algatatud globaalse aruandluse algatust (GRI)(1) ja 5. oktoobril 2006. aastal avaldatud uuendatud G3 säästva arengu aruandluse suuniseid;

–   võttes arvesse 2000. aastal käivitatud ÜRO ülemaailmset kokkulepet Global Compact;

–   võttes arvesse ÜRO globaalse kokkuleppe liikumise (UN Global Compact) ja globaalse aruandluse algatuse (Global Reporting Initiative) 9. oktoobri 2006. aasta teadaannet, et need on moodustanud strateegilise liidu;

–   võttes arvesse ÜRO projekti hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute vastutuse standardite kohta inimõiguste küsimuses (2003. aasta detsember);

–   võttes arvesse ÜRO säästva arengu tippkohtumist 2002. aastal Johannesburgis, eriti üleskutset valitsustevaheliste algatuste kohta ühisvastutuse küsimuses ja nõukogu 3. detsembri 2002. aasta lõppjäreldusi tippkohtumise järelkaja kohta;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 10. augusti 2005. aasta aruannet ülemaailmse kokkuleppe Global Compact’i rühma töö kohta „Üleilmsete partnerluste suunas – tõhusam koostöö Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja kõigi asjaomaste, eelkõige erasektori, partnerite vahel” (05-45706 (E) 020905);

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja määramist 22. veebruari 2006. aasta vahearuande juurde (E/CN.4/2006/97) ning Bangkokis 26.–27. juunil 2006. aastal ja Johannesburgis 27.–28. märtsil 2006. aastal peetud piirkondlikke konsultatsioone;

–   võttes arvesse oma 15. jaanuari 1999. aasta resolutsiooni „Euroopa toimimisjuhendi suunas – ELi standardid arenguriikides tegutsevatele Euroopa ettevõtetele”(2), milles soovitatakse luua Euroopa toimimisjuhendi mudel, mida toetaks Euroopa järelevalve platvorm;

–   võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2000. aasta tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlevasse määrusesse (EÜ) nr 44/2001(3) konsolideeritud 1968. aasta Brüsseli konventsiooni;

–   võttes arvesse 19. märtsi 2001. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 761/2001 organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)(4);

–   võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2001. aasta määrust ettevõtete sotsiaalse vastutuse rohelise raamatu järelkontrolli kohta(5);

–   võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta(6);

–   võttes arvesse oma 13. mai 2003. aasta resolutsiooni „Ettevõtete sotsiaalne vastutus – ettevõtluse panus jätkusuutlikusse arengusse”(7);

–   võttes arvesse komisjoni 30. mai 2001. aasta soovitust keskkonnaalaste aspektide arvessevõtmise kohta ühingute aastaaruannetes (teatavaks tehtud dokumendi nr C(2001) 1495 all)(8);

–   võttes arvesse oma 14. juuli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile ja Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Peamiste töönormide edendamine ja sotsiaalse juhtimise parandamine üleilmastumise kontekstis”(9);

–   võttes arvesse nõukogu 6. veebruari 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta(10);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Juhtimine ja areng” (KOM(2003)0615);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/51/EÜ teatud tüüpi äriühingute, pankade ning teiste finantsasutuste ja kindlustusseltside raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aastaaruannete kohta(11);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta(12);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)(13);

–   võttes arvesse 22. ja 23. märtsi 2005. aasta Euroopa Ülemkogu, millel käivitati uuesti Lissaboni strateegia, pöörates tähelepanu ELi ja liikmesriikide vahelisele partnerlusele „Koostöö, majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel”;

–   võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades(14);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile säästva arengu strateegia läbivaatamisest: tegevusprogramm (KOM(2005)0658) ja nõukogu poolt 9. juulil 2006 vastu võetud ELi uuendatud säästva arengu strateegiat;

–   võttes arvesse komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 20. detsembril 2005 allkirjastatud arengupoliitika Euroopa konsensust;

–   võttes arvesse alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat uut üldist soodustuste režiimi (GSP+), millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suuremale hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust ühe konkreetse kauba vahetusega tegelevatele või finants- või arenguvajadustega haavatavatele riikidele;

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks – ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

–   võttes arvesse 3. mai 2006. aasta rohelist raamatut „Euroopa läbipaistvuse algatus”;

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(15);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute juhtimise parandamine Euroopa Liidus – plaan liikuda edasi” (äriühingute juhtimise ELi tegevuskava) (KOM(2003)0284);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi poolt 5. oktoobril 2006. aastal korraldatud kuulamist „Ettevõtete sotsiaalne vastutus – kas on olemas Euroopa lähenemine?”;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0471/2006),

A.  arvestades, et kui riigiasutused ei suuda kontrollida sotsiaal- ja keskkonnanormide järgimist, ei saa ettevõtted seda nende eest teha;

1.  on veendunud, et sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutustunde tõstmine ettevõtluses koos ühisvastutusega on Euroopa sotsiaalmudeli, Euroopa säästva arengu strateegia ja majandusliku üleilmastumise sotsiaalsetele väljakutsetele vastamise keskne element;

2.  tervitab komisjoni teatist, mis annab uue tõuke ettevõtete sotsiaalse vastutuse alasele arutelule ELis, kuid märgib mõnede põhiliste sidusrühmade muret läbipaistvuse ja tasakaalu puudumise pärast enne avaldamist peetud konsultatsioonides;

3.  tunnistab, et erinevate sidusrühmade vahel jätkub arutelu ettevõtete sotsiaalse vastutuse asjakohase määratluse üle ning et mõiste „rohkem kui vastavus” võib mõnedel ettevõtetel lubada väita, et nad on võtnud sotsiaalse vastutuse, kuid samas rikuvad need ettevõtted kohalikke või rahvusvahelisi seadusi; usub, et ELi abi kolmandate riikide valitsustele sotsiaal- ja keskkonnamääruste rakendamisel vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele koos tõhusate järelevalvesüsteemidega on vajalik täiendus Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamiseks üle maailma;

4.  usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse poliitikat tuleks edendada objektiivsete näitajate alusel, mitte selleks, et asendada kohase regulatsiooni puudumist asjassepuutuvas valdkonnas või asendustegevusena selliste õigusaktide kehtestamisel; nõuab, et arutelu ELi tasandil ettevõtete sotsiaalse vastutuse üle lahendataks, toetamata eraldi ei vabatahtlikku ega kohustuslikku lähenemist; kinnitab peamiselt vabatahtlikku lähenemist, kuid ei välista vabatahtlikke teadusuuringuid, mis põhinevad selgetel sotsiaalsetel ja keskkonnaalastel eesmärkidel, välistamata edasist dialoogi ja teadustööd siduvate kohustuste osas;

5.  märgib, et ettevõtete vabatahtlike sotsiaalse vastutuse algatuste levikut võib vaadelda kui takistust ettevõtete sotsiaalse vastutuse poliitika kohaldamisel rohkemates (eelkõige väikestes) ettevõtetes ning ettevõtete usaldusväärsemate sotsiaalse vastutuse tegevustele, näidates samal ajal sellele omistatud tähtsust ning vajadust luua stiimul ambitsioonikamaks sotsiaalse vastutuse poliitikaks; kutsub komisjoni üles edendama ettevõtete vabatahtlikest sotsiaalse vastutuse algatustest tulenevate heade tavade levitamist; usub, et komisjon peaks kaaluma ka selliste kriteeriumide loendi koostamist, mida sotsiaalset vastutust rakendavad ettevõtted peaksid järgima;

6.  usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse vabatahtlike algatuste usaldusväärsus sõltub ka olemasolevate rahvusvaheliselt kokkulepitud normide ja põhimõtete elluviimise kohustuse täitmisest ning mitme sidusrühma foorumil soovitatud üldisest lähenemisest, aga ka sõltumatu järelevalve ja kontrolli rakendamisest; soovitab kõnealuse süsteemi luua Euroopa tasandil;

7.  usub, et ELi arutelu ettevõtete sotsiaalse vastutuse üle on jõudnud punkti, kus rõhuasetus tuleb protsessilt viia tulemustele, mis võimaldab ettevõtetel anda mõõdetava ja läbipaistva panuse sotsiaalse tõrjutusega võitlemisse ning keskkonna halvenemise vältimisse nii Euroopas kui kogu maailmas;

8.  tunnustab, et paljud ettevõtted teevad juba praegu ulatuslikke ja üha tugevamaid pingutusi oma sotsiaalsete kohustuste täitmisel;

9.  märgib, et Euroopa turud ja ettevõtted on erinevates arenguetappides; arvab seetõttu, et meetod “kõigile ühe mõõduga”, millega püütakse juurutada ühtainust ettevõtete käitumismudelit, ei ole asjakohane ega meelita ettevõtteid läbimõeldult võtma sotsiaalset vastutust; arvab lisaks, et rõhk tuleb asetada kodanikuühiskonna arengule ning eelkõige tarbijate teadlikkusele vastutustundlikust tootmisest, edendamaks ettevõtete püsivat vastutustundlikkust, mis on väga oluline asjaomasele riigile või piirkonnale;

10. juhib tähelepanu sellele, et ettevõtete sotsiaalne vastutus võiks toimida ka tööstuse muutuste ja ümberkorraldamise juhtimise täiendava vahendina nii, et sellesse lisatakse uusi valdkondi, nagu elukestev õpe, töökorraldus, võrdsed võimalused, sotsiaalne kaasatus, säästev areng ja eetika;

Ettevõtete sotsiaalse vastuse alane arutelu ELis

11. märgib komisjoni otsust asutada koostöös mitmete ärivõrgustikega Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse liit; soovitab komisjonil endal liidu liikmelisuse ja tegevustega kursis olemiseks määrata üks kontaktpunkt ning leppida kokku kindlad eesmärgid, ajakavad ja strateegiline kava liidu tööst teavitamiseks; julgustab selles algatuses osalema kõiki Euroopa ettevõtteid ja Euroopas tegutsevaid ettevõtteid, nii suuri kui väikeseid, ning liidu laiendamist muude sidusrühmade osalemise kaudu;

12. usub, et sotsiaaldialoog on ESV algatuste edendamisel olnud tulemuslik vahend ja et Euroopa töönõukogud on ESVga seotud heade tavade väljatöötamisel samuti asendamatut rolli mänginud;

13. soovitab, et liidu edu põhinäitajateks võiksid olla ettevõtete sotsiaalse vastutuse laiem rakendamine ELi ettevõtetes, heade tavade uute mudelite väljatöötamine ettevõtete sotsiaalse vastutuse erinevate valdkondade tegelike liidrite ja ettevõtete ametiühinguorganite poolt, ettevõtete sotsiaalset vastutust toetavate konkreetsete ELi tegevuste ja õigusloome väljaselgitamine ja edendamine ning nende algatuste mõju hindamine keskkonna ning inim- ja sotsiaalsete õiguste seisukohast; ning et Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse egiidi all moodustatud laborite töö lõpuleviimiseks kehtestataks kaheaastane lõplik tähtaeg;

14. märgib, et mitme sidusrühma ELi foorumi kokkukutsumine lisati teatisesse hilises staadiumis ning et tõelise arutelu jaoks, mis avaldaks tegelikku mõju ELi poliitikale ja programmidele ettevõtete sotsiaalse vastutuse stimuleerimiseks ja kohaldamiseks ELi äriühingutes, tuleb võtta meetmeid erinevate sidusrühmade usaldusväärsuse ärateenimiseks; usub, et mitme sidusrühma foorumi kahest tegutsemisaastast on mõndagi õppida, usub riskimisse ja sõltumatute raportööride kasutamisse; juhib siiski tähelepanu vajadusele edusammude järele konsensuse leidmisel; samuti õhutab komisjoni esindajaid arutelus aktiivselt osalema;

15. palub komisjonil kutsuda nende erinevate riiklike ja piirkondlike valitsuste ning kohalike omavalitsuste esindajaid, kes on kohustunud ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamiseks kasutama hankemenetlusi ja muid avaliku korra vahendeid, moodustama omaenda „laborit” liidu egiidi all ning integreerima oma avastusi selle edaspidisesse töösse;

16. toetab komisjoni pingutusi laiendada mitme sidusrühma foorumi liikmeskonda ning kaasata investoreid, haridussektorit ja riigiasutusi, nõudes samas, et säilitataks võimalus pidada järjepidevat dialoogi ühiste eesmärkide saavutamiseks;

17. kutsub komisjoni üles julgustama ettevõtete sotsiaalse vastutuse edusammude kontrollimise raames naiste suuremat osalemist soolise võrdõiguslikkuse valdkonna mitmepoolsetel foorumitel ning teabe ja heade tavade vahetamisel;

18. toetab üleskutseid ettevõtete ja teiste lobistide kohustuslikuks avalikustamiseks ning ELi poliitikaloomes tasakaalustatud juurdepääsu loomiseks ärirühmitustele ja muudele sidusrühmadele;

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja konkurentsivõime vaheline seos

19. tervitab teatise eesmärki seostada ettevõtete sotsiaalne vastutus Lissaboni strateegia majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaeesmärkidega, eelkõige kuna arvab, et ettevõtete tõsine lähenemine ettevõtete sotsiaalsele vastutusele võib suurendada nii töökohtade arvu kui ka parandada töötingimusi ja tagada töötajate õiguste järgimine ning edendada tehnoloogilise innovatsiooni teadus- ja arendustegevust; toetab vastutustundliku konkurentsi põhimõtet komisjoni innovatsiooni ja konkurentsivõime programmi lahutamatu osana; kutsub Euroopa ettevõtteid üles hõlmama oma aruannetes ka viise, kuidas nad aitavad kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele;

20. tunnistab, et tõhusad konkurentsieeskirjad on vastutustundliku äritegevuse tagamisel oluline tegur nii Euroopas kui väljaspool seda, eeskätt võimaldades kohalike VKEde võrdset kohtlemist;

21. kordab, et vastutustundlike ja mittediskrimineerivate ehk naiste ja puuetega inimeste tööhõivet edendavate värbamistavade juurutamine ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames aitab kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele;

22. märgib vasturääkivust järjest paremat paindlikkust ja väiksemaid kulusid püüdlevate ettevõtete konkureerivate hankestrateegiate vahel ja vabatahtlikult võetud ettevõtte sotsiaalse vastutuse kohustuse vahel vältida sunniviisilisi töötavasid ja edendada pikaajalisi suhteid tarnijatega; tervitab sellealast edasist dialoogi;

23. soovitab sellega seoses laiendada vastutustundlikena tuntud Euroopa ettevõtete hindamist ja järelevalvet ka nende tegevusele väljaspool Euroopa Liitu ja samuti nende väljaspool Euroopa Liitu tegutsevate töövõtjate tegevusele, tagamaks seega ettevõtete sotsiaalse vastutuse kasu ka kolmandatele riikidele ning eeskätt arengumaadele, vastavalt eelkõige ILO ametiühingute moodustamise vabadust ning laste tööjõu ja sunniviisilise töö keelustamist, aga ka konkreetselt naisi, sisserändajaid, põlisrahvaid ja vähemusgruppe käsitlevatele konventsioonidele;

24. tunnistab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus kujutab endast olulist ettevõtluse käimalükkajat, ning nõuab sotsiaalpoliitika – töötajate õiguste järgimine, õiglaste palkade poliitika, diskrimineerimise vältimine, elukestev õpe jne – ning keskkonnaküsimuste, eelkõige säästva arengu jõulise edendamise integreerimist nii uute toodete ja protsesside toetamise osas ELi innovatsiooni- ja kaubanduspoliitika kaudu kui sektoripõhiste, allpiirkondlike ja linnapõhiste konkurentsistrateegiate väljatöötamisel;

25. rõhutab, et ettevõtted, kes käituvad sotsiaalselt vastutustundlikult, annavad olulise panuse eelkõige naiste ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste, sealhulgas puuetega inimeste ebavõrdse olukorra leevendamisse tööturul, eriti mis puudutab juurdepääsu tööhõivele, sotsiaaltoetusi, koolitust, kutsealast arengut ning õiglast palgapoliitikat; rõhutab, et ettevõtted peaksid viima oma töölevõtupoliitika vastavusse nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiiviga 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega(16);

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse vahendid

26. tervitab suuremate ettevõtete viimaste aastate suundumust avaldada vabatahtlikult sotsiaal- ja keskkonnaalaseid aruandeid; märgib, et kõnealuste aruannete arv on alates 1993. aastast pidevalt suurenenud, kuid on tänaseks jäänud enam-vähem püsima ning et vaid vähesed järgivad rahvusvaheliselt aktsepteeritud standardeid ja põhimõtteid, näitavad ettevõtte kogu tarneahelat või kasutavad sõltumatut järelevalvet ja kontrolli;

27. kinnitab parlamendi toetust ettevõtete ühise sotsiaal-, keskkonnaalase ja finantsaruandluse kehtestamiseks määruse vormis, millel võiks väiksemate ettevõtete ebaproportsionaalsete kulutuste vältimiseks olla minimaalne künnis; nõuab põhjalikke uuringuid sotsiaal- ja keskkonnaalase aruandluse miinimumnõuete rakendamise kohta komisjoni 2001. aasta keskkonnaalaste aspektide soovituses, 2003. aasta raamatupidamisaruannete ajakohastamise direktiivis ja 2003. aasta prospekti direktiivis, toetab tõhusat ülevõtmist kõigis liikmesriikides ja algatab järgmisel läbivaatamisel konsultatsioonid kõnealuste nõuete karmistamise võimaluste kohta, sealhulgas sotsiaalsete ja keskkonnaalaste riskide olulisuse tõlgendamisel kehtivate avalikustamisnõuete kohta;

28. tunnistab, et praegused piirangud ettevõtete sotsiaalse vastutuse vallas on seotud ettevõtete käitumise mõõtmisega, sotsiaalse auditi ja sertifitseerimisega, eelkõige seoses kulude, võrreldavuse ja sõltumatusega, ning usub, et on vaja töötada välja selle valdkonna konkreetseid kvalifikatsioone hõlmav ametialane raamistik;

29. soovitab komisjonil laiendada rohkem kui 1000 töötajaga ettevõtete direktorite kohustusi nii, et need hõlmaksid ka direktorite endi kohustust minimeerida ettevõtete tegevuste nii ühiskonna- kui keskkonnakahjulikku mõju;

30. kordab oma toetust ELi keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemile, eelkõige selle väliskontrolli nõudele ja liikmesriikide kohustusele seda süsteemi edendada, ning usub, et on piisavalt ruumi töötada sarnased süsteemid välja ka seoses töötajate, sotsiaalsete ja inimõigustega;

31. toetab Rahvusvahelise Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liidu tegevusnormistikku kui parimat näidet olemasolevate märgistusalgatuste koostöö edendamisest, andes eelise uute sotsiaalmärgistuste loomisele riiklikul või Euroopa tasandil;

32. usub, et tarbijatel, klientidel, töötajatel ja investoritel peab olema võimalus eelistada või vältida tooteid/tarnijaid, töökohti ja ettevõtteid nende suurema või väiksema keskkonnaalase ja sotsiaalse vastutustundlikkuse alusel;

33. nõuab tungivalt, et EL võtaks vastu Euroopa tootemärgistuse standardi, mille puhul osa märgistussüsteemist moodustaks inimõiguste ja töötajate põhiõiguste järgimine;

34. kutsub komisjoni üles juurutama süsteemi, mille abil saavad ohvrid, sealhulgas kolmandate riikide kodanikud, otsida liikmesriikide riigikohtutest abi seoses Euroopa ettevõtetega;

35. võtab teadmiseks sotsiaalselt vastutustundliku investeeringu küsimuse väljajätmise teatisest, toetab täielikult investorite kui sidusrühma osalemist ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelus ELi tasandil, seahulgas mitme sidusrühma foorumil, toetab pigem tööstusharu nõudmist läbipaistvusele kui investeerimisfondide jaoks ELi „huvide deklaratsiooni põhimõtte” juurutamist;

36. pöörab tähelepanu asjaolule, et stiimulite loomisel vastutustundliku tootmise ja vastutustundlike äritavade jaoks mängivad olulist rolli tarbijad; usub siiski, et praegune olukord ei võimalda tarbijatel saada täit selgust erinevate riiklike tootestandardite ja tootemärgistussüsteemide asjus ning see kõik halvendab olemasolevat sotsiaalset tootemärgistust; juhib tähelepanu asjaolule, et samal ajal tekitab paljude erinevate riiklike nõuete ja standardite vaheldumisi järgimine ettevõtetele märkimisväärseid kulusid; samuti juhib tähelepanu, et sotsiaalse tootemärgistuse järelevalvesüsteemide loomine on eelkõige väikestele riikidele kulukas;

37. palub komisjonil reguleerida üld- või peatöövõtjatena tegutsevate ettevõtete ühist ja individuaalset vastutust, et tegelda piiriüleste töötajate alltöövõtu ja allhangetega seotud rikkumistega ning luua kõigile ettevõtetele läbipaistev ja konkurentsivõimeline siseturg;

38. toetab Eurostati pingutusi näitajate väljatöötamisel ettevõtete sotsiaalse vastutuse tulemuste mõõtmiseks ELi säästva arengu strateegia kontekstis ning komisjoni plaani töötada välja uued näitajad, eesmärgiga mõõta teadlikkust ELi ökomärgistusega toodetest ja nende toodete tarbimist ning EMASi liikmeks registreeritud ettevõtete toodete osatähtsust;

39. tuletab meelde eelnevat arutelu, milles käsitleti ettevõtete sotsiaalse vastutuse ELi ombudsmani määramist, kes saaks korraldada sõltumatuid uuringuid ettevõtete sotsiaalse vastutuse küsimuses kas ettevõtete või mis tahes sidusrühma nõudmisel; palub tulevikus edasisi arutelusid samal teemal ja sarnaste ettepanekute üle;

Parem reguleerimine ja ettevõtete sotsiaalne vastutus

40. usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse poliitikat saab edendada olemasolevate õigusvahendite parema teatavakstegemise ja rakendamise kaudu; kutsub komisjoni üles korraldama ja edendama teavitamiskampaaniaid ning teostama konkreetseid teadusuuringuid otsese välisvastutuse kohaldamise rakendamise kohta kooskõlas Brüsseli konventsiooniga ning eksitava reklaami ja ebaausate kaubandustavade direktiivide kohaldamise osas ettevõtete vabatahtlikes sotsiaalse vastutuse toimimisjuhendites;

41. kordab, et ettevõtteid tuleb lihtsas ja hõlpsasti arusaadavas keeles julgustada ESVd edendama;

42. kinnitab veel kord, et komisjonil ning ELi riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitsustel tuleb teha suuri jõupingutusi, et kasutada 2004. aastal riigihankedirektiivide läbivaatamisega loodud võimalusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse toetamiseks, kohaldades nende lepingute suhtes sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid sätteid vajadusel ettevõtete õiguste äravõtmiseks, sealhulgas korruptsioonijuhtudel; ja et komisjon, Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengu Pank peavad kõigile erasektori ettevõtetele eraldatud toetuste ja laenude puhul kohaldama rangeid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kriteeriume, mis on tagatud selgete kaebemehhanismidega; tuginedes näitele, kuidas riigihanked on Madalmaades seostatud ILO põhikonventsioonidega ja OECD suunistega ning järgivad neid ja mitmes Itaalia provintsis seostatud ettevõtete sotsiaalse vastutuse standardiga SA8000 ja järgivad seda; tuletab meelde, et liikmesriigid peavad astuma samme mis tahes ekspordikrediidi garantiide vastavuse tagamiseks rangeimatele keskkonna- ja sotsiaalsetele kriteeriumidele ning et neid ei kasutata ELi kokkulepitud poliitikaeesmärkide, näiteks energia- või relvastuspoliitika eesmärkidega vastuollu sattuvate projektide puhul;

43. kinnitab veel kord, et „pehmete seaduste” vallas on välja töötatud hea õigusloome ja õigusaktid, ning et sellised õigusaktid pakuvad stiimuleid ESVd järgivatele ettevõtetele, andes samas ESVga veel ühinemata ettevõtetele piisavalt aega kohanemiseks;

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse süvalaiendamine ELi poliitikatesse ja programmidesse

44. tervitab teatises korratud komisjoni kohustust toetada ja edendada ettevõtete sotsiaalset vastutust kõigis komisjoni tegevusvaldkondades ning nõuab suuremaid pingutusi nende kohustuste täitmisel konkreetsete tegude näol kõigis valdkondades;

45. usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelu ei tohi eraldada ühisvastutuse küsimustest ning et komisjoni üldjuhtimise tegevuskavasse peaks täielikult lisama ettevõtluse sotsiaalse ja keskkonnamõju, sidusrühmade suhete, vähemusosaluse õiguste kaitse ja ettevõtte juhatuse kohustuste küsimuste kõnealused aspektid; juhib tähelepanu asjaolule, et need küsimused peaksid moodustama osa ESV-teemalisest arutelust; palub, et komisjon kaaluks neid väljatoodud punkte ning teeks konkreetseid ettepanekuid nendega tegelemiseks;

46. tervitab komisjonipoolset ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatuste otsest rahalist toetamist, eriti innovatsiooni julgustamiseks, sidusrühmade kaasamise võimaldamiseks ja võimalike ohvrite rühmade abistamiseks seoses väidetavate pettustega, sealhulgas surmajuhtumitega ettevõttes; julgustab eelkõige komisjoni töötama välja süsteeme, millega tagada Euroopa ettevõtetest mõjutatud kogukondadele õigus õiglasele ja juurdepääsetavale kohtumenetlusele; rõhutab ELi eelarverea B34000 olulisust katseprojektidele, näiteks töövõtjate kogukonda kaasavatele projektidele, komisjoni konkurentsivõime- ja innovatsiooniprogrammi raames ESVd toetavatele hüpoteekfondidele ning 3%-le sotsiaal- ja humanitaarteadustest, mis eraldatakse teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammis ettevõtluse uurimisele ühiskonnas; nõuab komisjonilt märksa suuremaid pingutusi ESV toetamisel oma välisabiprogrammide kaudu seoses kolmandates riikides tegutsevate Euroopa ettevõtetega;

47. tervitab kohustust muuta haridus üheks kaheksast prioriteetsest meetmest, nõuab ESV põhjalikumat integreerimist programmi Socrates, suurema valiku ESV materjalide kättesaadavaks tegemist tulevases Euroopa õppealases uurimiskeskuses (European Teaching Resource Centre) ning ESV-le ja säästvale arengule keskenduvate majanduskoolide ja -ülikoolide Euroopa kataloogi loomist Internetis;

48. julgustab ELi ja liikmesriikide tasandi algatusi vastutustundliku juhtimise ja tootmise õppe täiustamiseks Euroopa majanduskoolides;

49. juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalne ja keskkonnaalane vastutus kehtib valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide kohta samavõrd kui ettevõtete kohta, ja kutsub komisjoni üles täitma kohustust avaldada iga-aastane aruanne enda otseste tegevuste sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta, aga ka töötama välja poliitikat, kuidas julgustada ELi institutsioonide töötajaid vabatahtlikult kogukonda kaasama;

50. on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames võiksid ettevõtted olla patrooniks kultuuri- ja üldharidustegevusele, mis annaks lisaväärtust Euroopa poliitikale kultuuri ja elukestva õppe valdkonnas;

51. kutsub komisjoni üles kaasama ettevõtete sotsiaalset vastutust paremini ka kaubanduspoliitikasse, tagades samal ajal, et järgitakse WTO eeskirju ja ei looda põhjendamata kaubandustõkkeid, eesmärgiga lisada vastavad sätted kõigi kahepoolsete, piirkondlike ja mitmepoolsete lepingute siduvatesse artiklitesse kooskõlas rahvusvaheliselt kokkulepitud ettevõtete sotsiaalse vastutuse standarditega, nagu näiteks OECD suunistega, ILO kolmepoolse deklaratsiooniga ja Rio de Janeiro põhimõtetega, samuti regulatiivse võimu teostamisega inimõiguste, sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse küsimustes; tervitab inimväärse töö teatises nendele eesmärkidele osutatud toetust; kordab oma üleskutset komisjoni delegatsioonidele kolmandates riikides propageerida OECD hargmaiste ettevõtete suuniseid ja toimida nende kontaktpunktidena; palub komisjonil ja liikmesriikidel muuta OECD riiklikud kontaktpunktid tõhusamaks, eelkõige seoses teatud õigusrikkumise ja säästva arengu põhimõtete rikkumise juhtudega Euroopa ettevõtetes kõigi nende toimingute ja kõigi nendega seotud tootmisahelate puhul üle kogu maailma;

52. võtab teadmiseks rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise panuse vastutustundlikesse äritavadesse kuuekümne aasta jooksul, tõestades seega, et kõnealused tavad on teostatavad ja jätkusuutlikud kogu tarneahelas; kutsub komisjoni üles võtma õiglase kaubanduse liikumise kogemusi arvesse ning uurima süsteemselt, kuidas kasutada neid kogemusi seoses ESVga;

53. palub komisjonil tagada, et ELis asutatud hargmaised ettevõtted, millel on tootmisasukohad kolmandates riikides, eriti üldiste soodustuste süsteemis GSP+ osalevates riikides, järgivad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni standardeid, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid pakte ning rahvusvahelisi kokkuleppeid, võimaldades seega saavutada kogu maailmas kooskõla ja tasakaalu majanduskasvu ning kõrgete sotsiaal- ja keskkonnanormide vahel;

54. tervitab arengupoliitika Euroopa konsensusega võetud kohustust ettevõtete sotsiaalse vastutuse kui prioriteettegevuse toetamise kohta; nõuab, et arengu peadirektoraat esitaks konkreetseid ettepanekuid kuritarvitustega ja eeskirjade eiramisega võitlemiseks tarneahelate juhtimise ja alltöövõtupraktikate puhul arengumaades, töötades nii riiklike ettevõtete kui ka ELi ettevõtete ülemeretoimingute ja nende arengumaades asuvate sidusrühmadega, et võidelda vaesusega ja luua võrdväärsed kasvutingimused;

55. soovitab komisjonil kaasata väikeettevõtteid osalema ettevõtete sotsiaalses vastutuses koostöö kaudu vahendusisikutega, pakkudes kooperatiividele/sotsiaal-majanduslikele ettevõtetele konkreetset toetust nende erialaliitude kaudu, kasutab Euroopa infokeskuste võrgustikku ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatuste otseseks propageerimiseks ning kaalub ettevõtete sotsiaalse vastutuse saadiku määramist sarnaselt VKEde saadiku määramisega;

56. soovitab komisjonil korraldada põhjalik üle-euroopaline uuring viiside kohta, kuidas VKEd saaksid osaleda ESVs ja kuidas stimuleerida neid vabatahtlikult järgima ESV põhimõtteid, ning et see võtaks asjakohaselt õppust kõnealuses valdkonnas omandatud kogemustest ja headest tavadest;

57. tervitab teatises võetud kohustust töötajate ja nende ametiühingute osaluse suurendamiseks ettevõtete sotsiaalses vastutuses ning kordab oma üleskutset komisjonile ja sotsiaalpartneritele tugineda tulemuslikele läbirääkimistele praeguseks 50 rahvusvahelise raamkokkuleppe ja 30 Euroopa raamkokkuleppe üle, milles käsitletakse nii üksikute ettevõtete kui sektorite põhilisi töönorme kui ühist lähenemist ettevõtete sotsiaalse vastutuse arendamisele Euroopas ja maailmas; viitab Euroopa töönõukogudele, mis on konkreetselt ette nähtud ESV edendamiseks ning eelkõige töötajate põhiõiguste täiustamiseks hargmaistes ettevõtetes;

58. rõhutab sotsiaalpartnerite rolli olulisust naiste tööhõive edendamises ning võitluses diskrimineerimise vastu; julgustab neid tegema ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames algatusi, et soodustada naiste suuremat osalust ettevõtete juhatustes, töönõukogudes ja sotsiaalse dialoogi organites;

59. soovitab ettevõtete sotsiaalse vastutuse teadusuuringud suunata tulevikus kaugemale lihtsalt ettevõtete sotsiaalse vastutuse „äriplaanist” ning pöörata tähelepanu konkurentsivõime ja säästva arengu vahelisele seosele makrotasandil (EL ja liikmesriigid), kesktasandil (tööstussektorid ja tarneahelad) ja mikrotasandil (VKEd) ning nendevahelistele seostele, samuti ettevõtete praeguste sotsiaalse vastutuse algatuste mõjule ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete võimalikele rikkumistele; toetab sellega seoses ühiskonna ettevõtluse Euroopa akadeemia (European Academy of Business in Society) juhtrolli; kutsub komisjoni üles avaldama kord aastas usaldusväärse dokumendi „Ettevõtete sotsiaalse vastutuse hetkeseis”, mille on koostanud sõltumatud eksperdid ja teadlased ning kuhu on kogutud olemasolev teave, mis kirjeldab uusi suundumusi ja annab soovitusi tulevasteks tegevusteks;

Euroopa panus üleilmsesse ettevõtete sotsiaalsesse vastutusse

60. usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse poliitikal on võimalik suurim mõju ettevõtete üleilmsetele tarneahelatele, andes ettevõtetele võimaluse aidata vastutustundliku investeerimise kaudu kaasa vaesusevastasele võitlusele arengumaades, inimväärsete töötingimuste edendamisele, õiglase kaubanduse ja heade valitsemistavade põhimõtte toetamisele, samuti rahvusvaheliste standardite, sealhulgas töönormide rikkumise juhtude vähendamisele nõrga või olematu reguleeriva süsteemiga riikides asuvates ettevõtetes;

61. kutsub komisjoni üles alustama konkreetseid uuringuid kõnealuse mõju kohta ning tegema ettepanekuid ettevõtete vastutustundlike investeeringute, aga ka ettevõtete vastutuse suurendamiseks;

62. tunnistab, et paljud rahvusvahelised ESV algatused on pikkade traditsioonidega ja saavutanud uue küpsuse, sealhulgas globaalse aruandluse algatuse äsjane G3 suuniste väljaanne, 200 ettevõtte eemaldamine ÜRO globaalse kokkuleppe liikumise poolt ning ÜRO peasekretariaadi ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja määramine;

63. kutsub komisjoni üles haarama ohje seoses üldiste nõudmistega reformida äriühinguõigust kui tõelise süvalaiendatud ESV põhinõudega;

64. avaldab pettumust, et komisjon ei ole oma teatises andnud suuremat prioriteeti üleilmsete algatuste propageerimisele ja kutsub liikmesriikide ja sidusrühmadega koostööd tegevat komisjoni üles koostama ettevõtete sotsiaalse vastutuse üleilmse tasandi algatuste strateegiline visioon ja arendamise ettepanekud ning tegema suuri jõupingutusi ELi ettevõtete suuremaks osalemiseks kõnealustes algatustes;

65. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama ja edendama austust Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhiliste normide vastu ettevõtete sotsiaalse vastutuse osana ettevõtjate tegevusvaldkondades;

66. usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse rahvusvaheline mõõde peaks kiirendama suuniste väljatöötamist ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevuspõhimõtete edendamiseks kogu maailmas;

67. kutsub komisjoni koos teiste asjaomaste partneritega üles märkima 2007. aastat suure rahvusvahelise algatusega, et tähistada säästva arengu tippkohtumisel saavutatud ühisvastutuse valitsustevaheliste algatuste kohustuse kokkuleppe viiendat aastapäeva;

68. kutsub komisjoni üles tuginema edule, mida Atlandi-ülene ettevõtete dialoog 1990ndatel avaldas ettevõtete sotsiaalsele vastutusele, ning kordama samalaadset ettevõtmist ELi ja Jaapani vahel;

69. julgustab rahvusvaheliste algatuste edasist väljatöötamist, et muuta ettevõtete poolt kolmandates riikides saadud tulud täiesti läbipaistvaks, et täielikult järgida inimõigusi konfliktipiirkondades tehtavate toimingute puhul ning loobuda propageerimast muuhulgas „võõrustajariigi lepinguid”, mida ettevõtted koostavad tagamõttega eirata või vältida kõnealuste riikide õigusnorme;

70. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma oma panus OECD suuniste toetamisse ja tugevdamisse, vaadates eelkõige läbi Euroopa riiklike kontaktpunktide (RKP) tulemuslikkuse ning nende rolli tõhususe sidusrühmade vahendamisel konfliktide lahendamise puhul; nõuab Euroopa RKPde mudeli väljatöötamist koos institutsioonilise sisseseadmise, nähtavuse, kõigile sidusrühmadele juurdepääsetavuse ning kaebuste käsitlemiste heade tavadega; nõuab investeeringu määratluse laiemat tõlgendamist OECD suuniste kohaldamisel, et tagada tarneahelaga seotud küsimuste käsitlemine rakendamistoimingute puhul;

71. nõuab globaalse aruandluse algatuse arendamise toetamist, kutsudes juhtivaid ELi ettevõtteid osalema uutes sektoripõhistes lähenemistes sellistes valdkondades nagu ehitus, keemiatööstus ja põllumajandus; hoogustama uurimusi VKEde osalemise teemal, võimaldama abistavat tööd eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopas ning töötama välja järjepidevusindekseid seoses tekkivate turgude väärtpaberibörsidega;

72. kutsub komisjoni üles kaasama tulevastesse arengumaadega sõlmitavatesse koostöölepetesse ka peatükid uurimise ja järelevalve ning sotsiaal-, humanitaar- ja keskkonnaprobleemide leevendamise kohta seoses ELis asutatud ettevõtete kolmandates riikides tehtavate toimingute ja nende tarneahelatega;

73. tervitab põhimõtteliselt Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni plaani luua sotsiaalse vastutuse standard ning kutsub Euroopa esindajaid üles tagama mis tahes tulemuse vastavuse rahvusvahelistele standarditele ja kokkulepetele ning võimalust kindlustada välise hindamise ja sertifitseerimise paralleelmeetodid;

°

°         °

74. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning kõigile resolutsioonis nimetatud institutsioonidele ja organisatsioonidele.

(1)

www.globalreporting.org

(2)

EÜT C 104, 14.4.1999, lk 180.

(3)

EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

(4)

EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1.

(5)

EÜT C 86, 10.4.2002, lk 3.

(6)

ELT C 187 E, 7.8.2003, lk 180.

(7)

ELT C 67 E, 17.3.2004, lk 73.

(8)

EÜT L 156, 13.6.2001, lk 33.

(9)

ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 598.

(10)

ELT C 39, 18.2.2003, lk 3.

(11)

ELT L 178, 17.7.2003, lk 16.

(12)

ELT L 134, 30.4.2004, lk 114.

(13)

ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(14)

ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 84.

(15)

Vastuvõetud tekstid, 6.7.2006, P6_TA(2006)0320.

(16)

EÜT L 39, 14.2.1976, lk 40. Direktiivi on muudetud direktiiviga 2002/73/EÜ (EÜT L 269, 5.10.2002, lk 15).


SELETUSKIRI

Ettevõtete sotsiaalne vastutus tähendab, et ettevõte võtab otsese vastutuse oma sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju eest, muutudes avalikumalt vastutavaks mitte ainult töötajate ja nende ametiühingute ees, vaid ka sidusrühmade, sealhulgas investorite, tarbijate, kohalike kogukondade, keskkonna- ja muude huvigruppide ees laiemalt.

Kuna ettevõtete sotsiaalse vastutuse esilekerkimist võib käsitleda vastusena kahe viimase kümnendi (peamiselt Ameerika ettevõtete) skandaalidele, samuti otsese vastusena ärikogukonnalt endalt ja väljastpoolt, vastamaks sellistele majandusliku üleilmastumise ajastul järjest suuremaks mureks muutunud väljakutsetele nagu kliimamuutus, sotsiaalne tõrjutus ja vaesus maailmas.

Raportöörina on see minu jaoks alates 1999. aastast kolmas Euroopa Parlamendi raport ja resolutsioon sellel teemal. Olles kohtunud lugematu arvu ettevõtete sotsiaalse vastutuse liikumisest osavõtjatega, on mind üllatanud, kui elevil ja entusiastlikud – pehmelt öeldes – on asjaosalised ise nendele uue ajastu väljakutsetele vastamisel, luues teistsuguse pildi ettevõtlusest ühiskonnas, tekitades tahtmise võtta riske, et luua traditsioonilisi piire ületavaid uusi suhteid, võttes siira kohustuse muuta midagi selles kompleksses ja keerulises maailmas. Toetajate ja kriitikute hulgas on jätkuvalt mõned, kes näevad ettevõtete sotsiaalset vastutust sisuliselt avalike suhete tööriistana, mille abil saab kõrvale hoida või takistada ettevõtete vastutust sotsiaalsete või keskkonnaalaste probleemide lahendamisel. Lisaks on äriringkondades mitmeid, kes ettevõtete sotsiaalsest vastutusest hoolivad, kuid kes ei kasuta selle üleöö tööstuseks muutunud valdkonna žargooni ega vahendeid. Ettevõtete sotsiaalne vastutus on sellest olenemata näidanud, et see ei ole moehullus ning nii äri- kui poliitilised liidrid tunnistavad meie endi rolli sotsiaalse vastutuse edendamisel.

ELi reaktsioon ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelule sai alguse komisjoni 1990. aastate keskpaigas ettevõtetele saadetud üleskutsest aidata kaasa võitluses sotsiaalse tõrjutusega ja Euroopa Parlamendi 1999. aasta resolutsioonist, milles nõuti siduvat toimimisjuhendit keskkonnaalaseks, tööalaseks ja inimõiguste ülemaailmseks järgmiseks ELi ettevõtetes ning 2000. aasta ELi riigijuhtide üleskutsest ettevõtetele lisada ettevõtete sotsiaalse vastutuse teema Lissaboni strateegiasse.

Komisjoni ettevõtete sotsiaalse vastutuse alased roheline ja valge raamat 2000. aastate alguses tõid ettevõtete sotsiaalse vastutuse ELi institutsioonide jaoks kaardile ning Euroopa mitme sidusrühma foorumi asutamine andis sidusrühmadele võimaluse osaleda tegelikus arutelus, kuigi seda ähvardasid pidevalt ELi tasandi sotsiaalpartnerite traditsioonilised oletused ja töötavad. Need protsessid olid ELi-ülese ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemalise arutelu soodustamisel edukad, kuid kukkusid põhimõtteliselt läbi selles osas, mida EL ise võiks arutelule lisandväärtuse andmiseks ära teha või milliseid konkreetseid tegevusi ette võtta vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks.

Kahe aasta jooksul järgnesid mitmed komisjonipoolsed viivitused vastuse andmisel, mille põhjuseks oli tahtmatus seista silmitsi põhimõttelise vastasseisuga nende ettevõtete ja muude sidusrühmade vahel, kes tahavad näha läbipaistvat ettevõtete sotsiaalset vastutust, mis on saavutatud väliste kontrollide ja/või õigusloomega seotud tegevuse kaudu ja milles sidusrühmadele on antud konkreetne roll, ning nende vahel, kes tahavad ettevõtete sotsiaalset vastutust näha vaid ettevõtlusepoolse algatusena, mis peaks ilma poliitilise sisendita arenema kaugemale kõnedest, pressikonverentsidest ja auhinnatseremooniatest.

Komisjon otsustas lõpuks kõnealusest arutelust loobuda ning koostas teatise, milles toetas kindlalt reguleerimisvastast lähenemist. Volinikud pidasid mitmeid omavahelisi kohtumisi, kus valiti ettevõtete esindajad, kes pidid teatise teksti suhtes läbi rääkima, nimetasid seda siis ettevõtetega „kooskõlastatuks” ning kohtusid isiklikult üksnes huvitatud valitsusväliste organisatsioonidega, et arutada teatise sisu pärast selle avaldamist. Komisjoni ametnik, kes ettevõtete sotsiaalse vastutuse teema eest vastutas, tundub olevat oma ametist eemaldatud, võimalik et eesmärgiga sõlmida uus „konsensus”. Euroopa tööandjate organisatsioonist UNICE väljalekkinud memos kirjeldati teatist „tõeliselt edukana”, kuna

„teistele sidusrühmadele tehtud mööndustel… ei ole mingit tegelikku mõju”. See on heitnud varju mitme sidusrühma foorumi kokkukutsumise viimase hetke otsuse siirusele ja vihjab, et vastupidiselt oma 2005. aasta novembri läbipaistvuse initsiatiivile võib komisjon olla allunud ettevõtete massiivsele lobile.

Seepärast tuleb Euroopa Parlamendil teha teatisele vastates mõned strateegilised valikud.

Kuigi kogu protsessi oleks lihtne hukka mõista, viiks see tõenäoliselt ELi kogu ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelust taganemiseni. Kuidas siis jõuda selle toimimiseni?

Esiteks tuleb „ettevõtete liidul” endal saavutada organiseerituse minimaalne tase ja läbipaistvus, mida liidu ettevõtetest liikmed ise oma äritegevuses eeldaksid. Õppima peaks ka mitme sidusrühma foorumi korralduslikest raskustest ja liit peaks olema võimeline andma seadusandlikke vastuseid ja arutlema vabatahtliku ja kohustusliku lähenemise arutelude eristamise üle.

Komisjon peaks aktiivselt osalema mõlemas arutelus ja tähelepanu tuleks nüüdsest pöörata sellele, et anda kõigile osapooltele ettevõtete sotsiaalse vastutuse erinevate aspektide rakendamiseks konkreetsed tegevuste soovitused ELi poliitika ja programmide raames.

Seda võimalust tuleb kasutada ELi poliitika väljatöötamise juures tegutsevate ettevõtete ja muude lobistide jaoks kohustuslike nõuete tagamiseks, et näidata parlamendi pühendumust kõikehõlmavale, tasakaalustatud ja läbipaistvale arutelule.

Euroopa Parlament ei peaks lükkama tagasi komisjoni fookust konkurentsivõime ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse vahelisele seosele, osaliselt seepärast, et selles on uut poliitilist nägemust ja osaliselt seepärast, et edendades dereguleerimist, on komisjon jätnud tähelepanuta ettevõtete sotsiaalse vastutuse „väärtuse loomisel”, mida veaksid ELi ettevõtete uute sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt uuenduslike toodete ja protsesside arendamise võimalused.

Parlamendil tuleb siiski möönda, et ettevõtete, kelle konkurendid pooldavad ettevõtete sotsiaalse vastutuse leebemate standardite kohaldamist, väikeettevõtete, kelle kliendid esitavad neile erinevaid ja vastukäivaid nõudmisi, investorite ja tarbijate jaoks on teave, mille alusel nad eetilisi valikuid tahavad teha, segane ja ebakindel – kõik see tähendab, et me peaksime lükkama tagasi komisjoni poolt vastuvõetud „kuldse kesktee” kompromissi ettevõtete sotsiaalsele vastutusele ning pöörduma tagasi komisjoni poolt eelnevalt propageeritud „lähenemise” mõiste juurde. Toetades sisuliselt vabatahtlikku lähenemist, valides ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatuste seast võitjaid (kuigi mitte üksikuid ettevõtteid) ning lükates tagasi „kuldse kesktee”, saame kohaldada tänase aruteluga rohkem sobiva lähenemise, millel on ettevõtlusringkondades siiski laialdane toetus.

Meie enda arutelus kohustusliku ja vabatahtliku lähenemise eristamiseks peaks Euroopa Parlament piirduma meie 2002. ja 2003. aasta seisukohtade kordamisega, et sotsiaal-, keskkonnaalane ja finantsaruandlus peaks – vähemalt suuremate ettevõtete jaoks – olema koondatud ühte uude õigusakti. Mitte rohkem ja mitte vähem. See on parim „kohane reguleerimine”, millega lihtsalt nõutakse läbipaistvust, nii et ettevõtte potentsiaalsetele töötajatele, investoritele ja tarbijatele on antud vabatahtlik turumajanduslik vastus.

Selle asemel, et propageerida põhjalikumat uut õigusakti, võib parlament edendada ettevõtete sotsiaalset vastutust ELis olemasolevate ELi õigusaktide, poliitika ja programmide kaudu. Teatises on need eesmärgid kajastatud, kuid parlament saab aidata teatud üksikasjade lahtikirjutamisel, mida komisjon on otsustanud vältida.

Ettevõtteid kutsutakse siiski üles kolme erineva ELi ettevõtete juhtimise määruse raames kajastama oma tegevusaruannetes ka sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid mõjusid. Me peaksime kutsuma üles tegema suuri jõupingutusi teadlikkuse tõstmiseks nende sätete kohta, toetama tulemuslikku ülevõtmist kogu ELis ja konsulteerima „olulisuse” küsimuses ja muude mooduste kohta kuidas neid sätteid tulevikus tugevdada. Ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja ühisvastutuse ja valitsemise küsimuste vahel ei tohiks olla kunstlikku lõhet.

Koostamisel on olulised ja algupärased ELi tasandi algatused ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamiseks rahvusvaheliselt kokkulepitud standardite ning mitme sidusrühma lähenemise kogu ulatuses ja neid algatusi tuleks toetada. Parlamendile esitatud resolutsiooni projektis on arvestatud Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutusega, Euroopa sotsiaalsete investeeringute foorumiga, Euroopa Ühiskonna Ettevõtluse Akadeemiaga ja paljude muudega peetud üksikasjalikke arutelusid.

Komisjoni ennast kutsutakse üles nii tõstma teadlikkust kui otseselt kohaldama kehtivaid eksitava reklaami, otsese välisvastutuse ja riigihangete poliitikaid, sealhulgas asutama liidu laboratooriumi, et saata tugev signaal vastutustundlike ettevõtete toetamiseks. See on täielikult kooskõlas mitme sidusrühma foorumi 7. soovitusega, mida täielikult toetavad ettevõtete esindajad, kes pooldavad „õiguslikku raamistikku…, mis võimaldab ettevõtetel, kes soovivad mina kaugemale ettevõtete sotsiaalsest vastutusest, sellest nii ELi kui üleilmsel turul kasu saada”.

Institutsioonide vastustes pooldatakse ELi ettevõtete sotsiaalse vastutuse ombudsmani koha loomist ja „Ettevõtete sotsiaalse vastutuse hetkeseisu” aruannet, kuid parlamendil soovitatakse hoiduda Euroopa sotsiaalse märgi loomisega saavutatavast „kiirest lahendusest”, millega võivad kaasneda usaldusväärsuse probleemid, ja soovitatakse suurendada ja jätkata koostööd olemasolevate märkidega, mis oleks järjekordne näide lähenemisest.

Lõpuks tahaksin ma soovitada kuidas ELi ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelu, mida on liiga tihti ilmestanud erimeelsused, viivitused ja kahtlused, saaks suunata sellise ootusärevuse, entusiasmi ja pühendumuse poole, mida ma alguses kirjeldasin.

Euroopa Parlament võiks püüda suunata arutelu rohkem üleilmse ettevõtete sotsiaalse vastutuse strateegiate suunas. Ettevõtted on sellise lähenemisega palju rohkem rahul, sest see aitab vaigistada kartusi, et ELi tegevus võiks neid võrreldes rahvusvaheliste konkurentidega seada halvemasse olukorda. Ametiühingud osalevad pidevalt rahvusvaheliste raamlepingute läbirääkimistel samal üleilmsel turul, kus ELi ettevõtted tegutsevad. Aktivistid on jõudnud järeldusele, et suurimad keskkonnaalaste, töö- või inimõiguste rikkumised toimuvad „põhja” ettevõtete üleilmse tarneahela alguses „lõuna” arenguriikide turgudel ning et lõplik eesmärk peaks olema siduva rahvusvahelise ühisvastutuse konventsiooni sõlmimine, nagu väideti Johannesburgi säästva arengu tippkohtumisel.

Komisjon peaks mõistma, et selline lähenemine ei saa tähendada ELi tasandi tegevustest loobumist, vaid annab hoopis suurema väljakutse rühmitada nende liikmesriikide poliitilised seisukohad, mis on rahvusvahelise tasandi otsustava tegevuse pooldajad. Järgmise kahe aasta ELi eesistujariigid Saksamaa, Portugal ja Prantsusmaa pooldavad kõik tegevusi selles valdkonnas ning parlament peaks soovitama Euroopal võtta rahvusevahelise arutelu „juhtpositsioon”, kutsudes Johannesburgi „ühisvastutuse valitsustevaheliste algatuste” kohustuse läbivaatamiseks ja edasiarendamiseks selle viienda aastapäeva märkimiseks kokku rahvusvahelise konverentsi. Ma teen ettepaneku algatada selleteemalised kahepoolsed läbirääkimised ka Jaapaniga.

Selline lähenemine tähendab ka kooskõlastatud jõupingutusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse kaasamiseks ELi arengu- ja kaubanduspoliitikasse, sealhulgas käivitama täielikult OECD hargmaiste ettevõtete suunised, mis on siiani olnud täitmata lubadus.

Kui ÜRO peasekretäri ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja vaeb avalikult regulatiivseid vastuseid ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelule, siis ÜRO keskkonnaprogrammidest väljakasvanud nimekas globaalse aruandluse algatus otsib avalikult võimalusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse vahendite ühendamiseks ettevõtlusega, samas kui ÜRO ülemaailmne kokkulepe Global Compact on eemaldanud oma algatusest 200 ettevõtet, kuna need ei ole suutnud vastavaid nõudeid täita – ka komisjon seisab varsti silmitsi tõsiasjaga, et komisjoni teatise „kuldse kesktee” lähenemine on vanamoeline ja aegunud.

Kuid kui Euroopa Parlamendil õnnestub kirjutada resolutsioon, mis aitab muuta ELi ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelu mehhanismid tõhusateks ja läbipaistvateks, julgustades komisjoni oma sõnad ellu viima konkreetsete tegudena, mis näitaksid avalikult ELi lähenemise lisandväärtust olemasolevate ELi poliitikate ja programmide raames ning hoiaksid samas ära Euroopa mahajäämise üleilmses ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelus ja annaksid meie aruteludele natukegi üleilmse ettevõtete sotsiaalse vastutuse liikumise nägemusest ja hingestatusest, siis on võimalik Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse arutelu taas õigele teele aidata.


TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (29.11.2006)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

Ettevõtete sotsiaalne vastutus: uus partnerlus

(2006/2133(INI))

Arvamuse koostaja: Gunnar Hökmark

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.    rõhutab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus edendab jätkusuutlikku arengut ja Lissaboni strateegia elluviimist niisuguste küsimuste osas nagu loodusvarade mõistlikum kasutamine, innovatsioonitegevuse tulemuste parandamine, vaesuse vähendamine ja inimõiguste parem järgimine;

2.  toetab komisjoni algatust luua liikmesriikide vahel ja liikmesriikides toimuva dialoogi foorum, mis aitab kaasa parimate tavade vahetamisele ja tõstab ettevõtete sotsiaalse vastutuse alast teadlikkust Euroopa tasandil; rõhutab siiski, et komisjon ei tohi teha algatusi veel ühe üleliigse regulatiivse raamistiku kehtestamiseks, millega võetakse kasutusele eeskirjad, mida liikmesriigid ei ole kehtestanud;

3.    rõhutab, et ettevõtete osalemine ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevuses peaks alati olema vabatahtlik ja selles tuleks arvesse võtta iga liikmesriigi turu arenguetappi, samuti ettevõtluskultuuri, sotsiaalse partnerluse põhimõtte järgimist ja poliitilisi aspekte; rõhutab samuti, et ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevus ei saa asendada avaliku sektori tegevust seal, kus selliseid meetmeid tegelikult vajatakse, ja need peavad olema sõltumatud regulatiivsest raamistikust, mida kohaldatakse avaliku sektori osaliste suhtes;

4.    juhib tähelepanu sellele, et ettevõtete sotsiaalne vastutus võiks toimida ka tööstuse muutuste ja ümberkorraldamise juhtimise täiendava vahendina nii, et sellesse lisatakse uusi valdkondi, nagu elukestev õpe, töökorraldus, võrdsed võimalused, sotsiaalne kaasatus, säästev areng ja eetika;

5.    soovitab ettevõtetel individuaalselt otsustada, millised on ettevõtete sotsiaalse vastutuse lahendustega seotud eesmärgid; usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevusel, mis ei sünni ettevõtete sees, vaid mis on väljastpoolt peale surutud, võib olla kahjulik mõju ettevõtete valmidusele investeerida teistesse riikidesse, eelkõige arenguriikidesse, ja pidada nendega kaubavahetust, ning võib seetõttu vähendada majandusarengu võimalusi ja vaesuse likvideerimiseks tehtavaid jõupingutusi;

6.    rõhutab usalduse ja konsensuse suurendamise ja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete toetamise tähtsust, kaasa arvatud OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, kuna üldiselt kokkulepitud süsteemi, millega saaks mõõta ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevust, ei ole olemas;

7.    tunneb heameelt dialoogi üle, mis julgustab ettevõtteid mõistliku tasakaalu loomisele eetiliste kaalutluste, kasumi taotlemise ja konkurentsi vahel; ei tunnusta arusaama, et kasumi suurendamisega seotud tegevus ei saagi olla kooskõlas eetilise käitumisega, ja tunnustab kasu, mida heaolule ja säästlikule arengule annavad avatud ja konkurentsivõimelised turud; rõhutab eetilist ja majanduslikku kohustust mitte kunagi rikkuda põhilisi inimõigusi ja vabadusi, mida kõik kolmandates riikides tegutsevad Euroopa ettevõtted peaksid oma tegevuses täitma; tuletab samuti meelde positiivset mõju, mida Euroopa äriühingud võivad avaldada kohalikele töötingimustele ja –keskkonnale, ning välisinvesteeringutele ja äritegevusele järgneva oskusteabe ja tehnoloogia üleandmise tähtsust vastuvõtjariikidele; rõhutab samuti kolmandates riikides tööandjatena või asjaomaste pooltena tegutsevate ettevõtete kohustust mitte kunagi ära kasutada toimuvat kodanike rõhumist; jagab seisukohta, et tarbijatel on majanduses oluline osa;

8.    usub, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse rahvusvaheline mõõde peaks kiirendama suuniste väljatöötamist ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevuspõhimõtete edendamiseks kogu maailmas.

MENETLUS

Pealkiri

Ettevõtete sotsiaalne vastutus – uus partnerlus

Menetluse number

2006/2133(INI)

Vastutav komisjon

EMPL

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

ITRE
15.6.2006

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Gunnar Hökmark
20.6.2006

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

10.10.2006

28.11.2006

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

28.11.2006

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

27

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Březina, Jerzy Buzek, Pilar del Castillo Vera, Giles Chichester, Den Dover, Adam Gierek, Norbert Glante, Umberto Guidoni, Fiona Hall, Rebecca Harms, Erna Hennicot-Schoepges, Romana Jordan Cizelj, Werner Langen, Eugenijus Maldeikis, Reino Paasilinna, Miloslav Ransdorf, Vladimír Remek, Teresa Riera Madurell, Mechtild Rothe, Paul Rübig, Andres Tarand, Catherine Trautmann, Nikolaos Vakalis, Alejo Vidal-Quadras, Dominique Vlasto

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Pilar Ayuso, Gunnar Hökmark, Lambert van Nistelrooij

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

 


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (27.11.2006)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

Ettevõtete sotsiaalne vastutus: uus partnerlus

(2006/2133(INI))

Arvamuse koostaja: Marie Panayotopoulos-Cassiotou

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama ja edendama austust Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhiliste normide vastu ettevõtete sotsiaalse vastutuse osana ettevõtjate tegevusvaldkondades;

2.   tuletab meelde vajadust edendada sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikku ettevõtlusvaimu, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid; julgustab komisjoni ja liikmesriike edendama ja täielikult kasutama naiste potentsiaali nimetatud valdkonnas, kuid on siiski arvamusel, et ettevõte on sotsiaalselt vastutustundlik üksnes siis, kui ta austab kõiki oma töötajate õigusi;

3.   juhib tähelepanu ettevõtete olulisele rollile Euroopa Liidu põhiväärtuste austamises; julgustab neid kasutama kohaseid ja mittediskrimineerivaid töölevõtmise meetodeid, et soodustada kooskõlas siseriiklike ja Euroopa õigusaktidega tööhõivet naiste (suurendades naiste tööhõivemäära vähemalt 60%-le vastavalt Lissaboni eesmärkidele) ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste, sealhulgas puuetega inimeste hulgas; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tõstma esile ettevõtete häid tavasid nimetatud valdkonnas, eelkõige auhindade või muude autasude andmise kaudu;

4.   nõuab vastutustundlikku töölevõtupoliitikat diskrimineeritavate või sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate rühmade, samuti puuete tõttu piiratud töövõimega inimeste suhtes;

5.   palub liikmesriikidel ja komisjonil pühenduda ettevõtete sotsiaalse vastutuse soodustamisele kõigis Euroopa ettevõtetes, mis tegutsevad nii Euroopa Liidu territooriumil kui väljaspool seda; kutsub komisjoni üles kaaluma osana uue ettevõtete sotsiaalse vastutuse liidu tööst heade tavade harta koostamist, millele Euroopa ettevõtted võiksid alla kirjutada;

6.   rõhutab, et ettevõtted, kes käituvad sotsiaalselt vastutustundlikult, annavad olulise panuse eelkõige naiste ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste, sealhulgas puuetega inimeste ebavõrdse olukorra leevendamisse tööturul, eriti mis puudutab juurdepääsu tööhõivele, sotsiaaltoetusi, koolitust, kutsealast arengut ning õiglast palgapoliitikat; rõhutab, et ettevõtted peaksid viima oma töölevõtupoliitika vastavusse nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiiviga 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega(1);

7.   juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalselt vastutustundlik käitumine sisaldab võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist puudutavate siseriiklike ja ühenduse õigusaktide austamist kõigis äritegevustes, kaasa arvatud ettevõtete ümberpaigutamisel;

8.   rõhutab sotsiaalpartnerite rolli olulisust naiste tööhõive edendamises ning võitluses diskrimineerimise vastu; julgustab neid tegema ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames algatusi, et soodustada naiste suuremat osalust ettevõtete juhatustes, töönõukogudes ja sotsiaalse dialoogi organites;

9.  rõhutab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks sisaldama sellise poliitika vastuvõtmist, mille eesmärgiks on edendada – kooskõlas siseriiklike ja Euroopa õigusaktidega – kvaliteetset töökeskkonda ning võimaldada töö- ja eraelu paremat kokkusobitamist;

10. on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames võiksid ettevõtted olla patrooniks kultuuri- ja üldharidustegevusele, mis annaks lisaväärtust Euroopa poliitikale kultuuri ja elukestva õppe valdkonnas;

11. kutsub komisjoni üles julgustama ettevõtete sotsiaalse vastutuse edusammude kontrollimise raames naiste suuremat osalemist soolise võrdõiguslikkuse valdkonna mitmepoolsetel foorumitel ning teabe ja heade tavade vahetamisel;

12. nõuab ettevõtete sotsiaalse vastutuse terviklikku mõistmist, kuna ettevõtte sotsiaalne vastutus ei piirdu otsese töösuhtega, vaid hõlmab ka teisi eluvaldkondi.

MENETLUS

Pealkiri

Ettevõtete sotsiaalne vastutus – uus partnerlus

Menetluse number

2006/2133(INI)

Vastutav komisjon

EMPL

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

FEMM
15.6.2006

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Marie Panayotopoulos-Cassiotou
11.7.2006

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

5.10.2006

23.11.2006

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

23.11.2006

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

15

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Ilda Figueiredo, Věra Flasarová, Zita Gurmai, Esther Herranz García, Lívia Járóka, Pia Elda Locatelli, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Christa Prets, Eva-Britt Svensson, Britta Thomsen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Anna Hedh, Sophia in 't Veld, Heide Rühle

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

...

(1)

EÜT L 39, 14.2.1976, lk 40. Direktiivi on muudetud direktiiviga 2002/73/EÜ (EÜT L 269, 5.10.2002, lk 15).


MENETLUS

Pealkiri

Ettevõtete sotsiaalne vastutus – uus partnerlus

Menetluse number

2006/2133(INI)

Vastutav komisjon
  loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

EMPL
15.6.2006

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

DEVE
15.6.2006

ECON
15.6.2006

ITRE
15.6.2006

IMCO
15.6.2006

JURI
15.6.2006

 

FEMM
15.6.2006

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

DEVE
11.7.2006

ECON
5.9.2006

IMCO
4.9.2006

JURI
11.9.2006

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teada andmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Richard Howitt
19.4.2006

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

13.9.2006

4.10.2006

22.11.2006

18.12.2006

 

Vastuvõtmise kuupäev

19.12.2006

Lõpphääletuse tulemused

+

-

0

25

15

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Roselyne Bachelot-Narquin, Emine Bozkurt, Philip Bushill-Matthews, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Proinsias De Rossa, Harald Ettl, Carlo Fatuzzo, Ilda Figueiredo, Joel Hasse Ferreira, Roger Helmer, Stephen Hughes, Karin Jöns, Ona Juknevičienė, Sepp Kusstatscher, Jean Lambert, Raymond Langendries, Thomas Mann, Mario Mantovani, Csaba Őry, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Jacek Protasiewicz, José Albino Silva Peneda, Kathy Sinnott, Jean Spautz, Struan Stevenson, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Udo Bullmann, Françoise Castex, Richard Howitt, Jamila Madeira, Claude Moraes, Roberto Musacchio, Elisabeth Schroedter, Patrizia Toia

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Jean-Pierre Audy

Esitamise kuupäev

20.12.2006

Märkused
(andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

 

Viimane päevakajastamine: 9. jaanuar 2007Õigusalane teave