RAPORT Tulevaste laienemiste mõju ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele

28.3.2007 - (2006/2107(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Markus Pieper

Menetlus : 2006/2107(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0087/2007

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

tulevaste laienemiste mõju kohta ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele

(2006/2107(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni laienemist käsitleva komisjoni 2005. aasta strateegiadokumendi kohta[1];

–    võttes arvesse komisjoni 8. novembri 2006. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastatel 2006–2007” koos sellele lisatud eriaruandega ELi suutlikkuse kohta integreerida uusi liikmeid (KOM(2006)0649);

–    võttes arvesse oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete osas aastatel 2006–2007[2];

–    võttes arvesse oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni institutsiooniliste aspektide kohta, mis käsitlevad Euroopa Liidu võimet integreerida uued liikmesriigid[3];

–   võttes arvesse komisjoni 3. mai 2006. aasta teatist „Kaks aastat pärast laienemist – majanduslik edu” (KOM(2006)0200);

–   võttes arvesse oma 28. septembri 2005. aasta resolutsiooni Türgiga läbirääkimiste alustamise kohta[4];

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 3. oktoobri 2005. aasta järeldusi Horvaatiaga läbirääkimiste alustamise kohta[5];

–   võttes arvesse 15.–17. juunil 2006 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi[6];

–   võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas[7];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel 17. mail 2006. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[8];

–   võttes arvesse komisjoni 18. veebruari 2004. aasta kolmandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (KOM(2004)0107);

–   võttes arvesse komisjoni 12. juuni 2006. aasta teatist „Majanduskasv ja tööhõive ning Euroopa ühtekuuluvuspoliitika reform: Neljas ühtekuuluvuse arenguaruanne (KOM(2006)0281);

–   võttes arvesse 21.–22. juunil 1993 Kopenhaagenis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi ning 16.–17. detsembril 2004 ja 14.–15. detsembril 2006 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse ELi lepingu artiklit 49 ja EÜ asutamislepingu artiklit 158;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A6-0087/2007),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu asutamislepingu artikli 2 alusel on sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne ühtekuuluvus Euroopa Liidu oluline eesmärk ja kodanikele Euroopa solidaarsuse konkreetne väljendus;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika on osutunud sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisel väga edukaks, nagu ilmneb eriti komisjoni neljandast ühtekuuluvuse vahearuandest;

C. arvestades, et ELi senised laienemised on kaasa aidanud rahu, julgeoleku, stabiilsuse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tagamisele ning majanduskasvule ja jõukusele liidus tervikuna ja kuna need eelised on aidanud ELil muutuda konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks majanduseks, tuleb neid seetõttu tulevaste laienemiste otsustamisel meeles pidada;

D.  arvestades, et tuleb siiski teha täiendavaid olulisi jõupingutusi, et saavutada Kesk- ja Ida-Euroopa riikide lähendamine vanadele liikmesriikidele, sest nende majanduse lähtetase oli eelnevate laienemistega ühinenud riikide omast madalam ja samal ajal oli vaja radikaalselt muuta nende poliitilist ja majanduslikku süsteemi;

E.   arvestades, et üleilmastumise tagajärjed raskendavad lähenemisprotsessi ja samuti toovad liidus tervikuna kaasa probleeme, mis on seotud ettevõtete ümberpaiknemisega;

F.   arvestades, et tulevaste laienemiste tõttu peab Euroopa Liit vastama ühtekuuluvuspoliitika kolmele peamisele väljakutsele, milleks on arengutaseme erinevuste kasv, ühtekuuluvuspoliitika raskuspunkti kandumine itta ja jätkuv ebavõrdsus ELi 15 vana liikmesriigi vahel;

G.  arvestades, et riikide eelarvete finantskoormus suureneb, paljud liikmesriigid rikuvad stabiilsuse kriteeriume ja demograafilised suundumused panevad eelarvetele lisakoormuse ja nõrgendavad majanduskasvu;

H.  arvestades, et EL peaks jääma avatud ühenduseks ja struktuuripoliitika küsimused ei tohi muutuda tulevase laienemise takistuseks, tingimusel et vajalikud reformid tagavad integratsioonivõime;

I.    arvestades, et alates 2005. aasta oktoobrist peab ühendus läbirääkimisi Türgi ja Horvaatiaga, mille tulemus ei ole selge, ja 2005. aasta detsembris andis Euroopa Ülemkogu endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile kandidaadistaatuse; arvestades, et teised Lääne-Balkani riigid (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia (kaasa arvatud Kosovo)) on potentsiaalsed kandidaatriigid; arvestades, et kõikides nimetatud riikides juba toetatakse reforme struktuuripoliitika komponente sisaldavate ühinemiseelse abi programmidega;

J.    arvestades, et Rumeenia ja Bulgaaria ühinemisega jõustusid struktuurifondide vahendite kasutamise erinõuded ning selle ühinemise täielik mõju struktuuripoliitikale tuleb veel kindlaks määrata;

K.  arvestades, et kui kõikide ELilt ühinemiseelset abi saavate riikide toetused ning Rumeenia ja Bulgaaria olukord võetakse täielikult arvesse, vajatakse kehtivate struktuuripoliitika eeskirjade kohaselt käesoleval rahastamisperioodil 150 miljardit lisavahendeid ja arvestades, kõik ühinemiseelset abi saavad riigid ei ühine siiski samaaegselt;

L.   arvestades, et Rumeenia ja Bulgaaria ühinemisega suurenes EL-25 struktuurifondidest abi saava ühenduse pindala 9% ja elanike arv 6%, kuid SKT ühe elaniku kohta vähenes 5%; arvestades, et Horvaatia ühinemine suurendaks EL-27 pindala 1,3% ja elanike arvu 0,9%, kuid SKT ühe elaniku kohta väheneks 0,6%; arvestades, et Türgi ühinemine suurendaks EL-27 pindala 18,3% ja elanike arvu 14,7%, kuid SKT ühe elaniku kohta väheneks 10,5%; arvestades, et Lääne-Balkani riikide ühinemine suurendaks EL-27 pindala 4,8% ja elanike arvu 4%, kuid SKT ühe elaniku kohta väheneks 3,5%;

M.  arvestades, et ELi integratsioonivõime aluseks olevate Euroopa Liidu asutuste institutsioonilised, rahanduslikud ning poliitilised reformid on vältimatult vajalikud; arvestades, et ELiga ühinemine sõltub täielikult Kopenhaageni kriteeriumide täitmisest ja seega demokraatlikust arengust põhjenduses I nimetatud riikides;

N.  arvestades, et 34 liikmesriigist koosnevas Euroopa Liidus kuluks Horvaatiale täiendavatest struktuuritoetustest praegu kehtivaid nõudeid arvestades ainult 7% ja ülejäänud käesoleval ajal ühinemiseelset abi saavatele Lääne-Balkani riikidele kokku 9,2%, kuid Türgi saaks üksinda 63%;

O.  arvestades, et Lääne-Balkani riikide ühinemine eraldi võttes, isegi kui see leiaks aset praeguse finantsraamistiku ajal, ei avaldaks statistilist mõju liikmesriikide piirkondade toetuskõlblikkusele ega tooks kaasa dramaatilist finantsmõju praeguse liidu 27 liikmesriigi ühtekuuluvuspoliitikale nende pindala, elanike arvu ja majandusliku arengu tõttu; arvestades, et Horvaatia, kellega läbirääkimised on jõudnud kõige kaugemale ja kes sotsiaalmajanduslikust aspektist on mõnest praegusest liikmesriigist isegi enam arenenud, kujutaks endast selle riigi pindala, elanike arvu ja majanduslikku arengut silmas pidades ELi jaoks suhteliselt kõige väiksemat finantskoormust ega avaldaks statistilist mõju liikmesriikide piirkondade toetuskõlblikkusele piirkondlikul ja riiklikul tasandil isegi praegusel rahastamisperioodil;

P.   arvestades, et Türgi ühinemisega omandaks ELi ühtekuuluvuspoliitika täiesti uued mõõtmed, sest kõnealust poliitikat ei ole veel kunagi kohaldatud riigi suhtes, mis on nii suur ja mille majanduslik arengutase on nii madal ja kus on nii suured piirkondlikud erinevused;

Q.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu eesistujariik juhtis oma 2006. aasta juuni järeldustes tähelepanu sellele, et EL peaks olema pärast uute liikmesriikide vastuvõtmist suuteline säilitama Euroopa integratsiooni dünaamikat ja „et tuleb teha kõik jõupingutused, et kaitsta liidu ühtekuuluvust ja tulemuslikkust”;

R.   arvestades, et komisjon nõudis oma 8. novembri 2006. aasta teatises, et iga tulevase laienemise eel tuleb üksikasjalikult uurida laienemise mõjusid ELi eelarvele, võttes arvesse tulevast arengut asjakohastes poliitikavaldkondades, nagu põllumajandus ja ühtekuuluvuspoliitika;

S.   arvestades, et ELi eelarve 2008.–2009. aastaks ette nähtud finantsraamistiku läbivaatamise raames võetakse tulemuslikkuse kriteeriumidest lähtuvalt intensiivselt arutuse alla ka regionaalpoliitika kui üks ELi kõige mahukamatest eelarveridadest;

T.   arvestades, et üha laienevas Euroopa Liidus on ühenduse poliitika tõhusus vajalikum kui kunagi varem, sest ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus ja selle tõendatud tegelik lisandväärtus sõltuvad olulisel määral kasutada olevatest finantsvahenditest; arvestades, et põhitähelepanu tuleks seetõttu pöörata ühenduse enda vahendite süsteemi läbivaatamisele,

1.   on arvamusel, et Euroopa Liidu integratsioonivõime tähendab esmajoones seda, et EL peab olema eelarvepoliitika olukorda arvestades suuteline järgima sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki; on seetõttu arvamusel, et iga kandidaatriigi ühinemise ajal on vaja arvesse võtta, kas EL on suuteline kõnealust riiki integreerima;

2.   on arvamusel, et seoses ELi finantsraamistiku läbivaatamisega tuleb läbi viia institutsiooniline, finantsiline ja poliitiline reform; sellega seoses usub, et tuleks võrrelda eri rahastamisvahendite (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond) mõjusid EL-27 arengule, mis võimaldab teha asjakohaseid eelarvega seotud otsuseid;

3.   on seisukohal, et tulevased laienemised ei tohi kaasa tuua üha enamate Euroopa Liidu piirkondade ühtekuuluvuspoliitika alusel praeguse eesmärgi 1 raames makstavatest toetustest ilmajätmist statistilise mõju alusel, kui nende erinevused ei ole tegelikult kõrvaldatud;

4.   rõhutab, et aus ja tõhus ühtekuuluvuspoliitika ei ole võimalik, suurendamata maksete assigneeringuid 1,18%ni ELi RKTst, nagu märgiti Euroopa Parlamendi 8. juuni 2005. aasta resolutsioonis laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite kohta (2007–2013)[9];

5.   avaldab seetõttu kahetsust, et komisjoni 8. novembri 2006. aasta teatis ei sisalda tulevaste laienemiste finantstagajärgede süvaanalüüsi;

6.   palub komisjonil esitada põhjalik mõju analüüs, võimaldamaks asjakohaselt hinnata Rumeenia ja Bulgaaria ühinemise täielikku mõju struktuuripoliitikale;

7.   palub samuti komisjonil seoses tulevaste laienemistega kehtivate ning muudetud ja laiendatud kriteeriumide alusel korrapäraselt välja arvutada, milliseks võivad kujuneda ELi kulutused regionaalpoliitikale, esitades eraldi arvud iga riigi kohta, ja millised tagajärjed kaasnevad sellega piirkondade senisele toetuskõlblikkusele; sellega seoses märgib, et võiks kasutada ka ESPONi andmebaase ja analüüsivahendeid; usub, et tähelepanu tuleb pöörata ka ELi eri rahastamisvahendite paremale integreerimisele;

8.   on arvamusel, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tulevase rahastamise erinevate stsenaariumide väljatöötamine eeldab pidevaid analüüse, mis põhinevad varasematest laienemistest saadud kogemustel ja milles võetakse arvesse praeguse programmiperioodi ajal saavutatud sotsiaalsed ja majanduslikud edusammud;

9.   rõhutab väga range lähenemise tähtsust struktuurifondide kasutamise kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele hindamisele, mis hõlmab usaldusväärset juhtimist ja nõuetekohast kontrolli, eesmärgiga optimeerida liidu kodanike huvides ELi ühtekuuluvusele tehtavate kulutuste kulutasuvust;

10. palub komisjonil pühendada järgmises, neljandas ühtekuuluvusaruandes ühe peatüki oma seisukohale praeguse ühtekuuluvuspoliitika jätkusuutlikkuse kohta ja tulevastele meetmetele, millega võiks vajadusel mõjutada ühtekuuluvuspoliitikat;

11. rõhutab, et ELi ressursside praeguse süsteemi alusel oleks keeruline tulevasi laienemisi rahastada ilma olemasoleva ühtekuuluvuspoliitika tõhusust vähendamata;

12. nõuab komisjonilt tungivalt teatise väljatöötamist ühtekuuluvuspoliitika astmelise mudeli ettepaneku kohta, mis lubab Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames jätkuvalt eristada ühinemiseelset abi ja täisliikmesust ning võimaldab potentsiaalsetel kandidaatriikidel saada sõltuvalt poliitilistest edusammudest tulemuslikku regionaalarengu toetust juba enne võimalikku Euroopa Liidu liikmeks saamist;

13. nõuab eriti Türgi jaoks astmelist kava, mis keskenduks suuremal määral teatavatele toetusvaldkondadele (majandusharude klastrid, haldussüsteemi ülesehitus, võrdne kohtlemine) ja toetuspiirkondadele, et vältida niiviisi järelemõtlematuid automaatseid ühinemistoetusi ja saavutada sihipärasem mõju ühtekuuluvusele ja kasvule;

14. märgib, et regionaalpoliitika astmelist kava on võimalik sõltuvalt potentsiaalsete kandidaatriikide poliitilistest edusammudest esitada ka ELi liikmesuse erivormina või täiustatud EMP liikmelisuse mudelina;

15. nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks ühinemiseelse abi hindamisel ja reformimisel alates 2010. aastast kaasotsustamismenetlusse;

16. palub komisjonil esitada „tugevdatud naabruspoliitika” täpsem määratlus ja kaaluda selles raamistikus sügavamalt ka struktuuritoetuste vahendite küsimust;

17. peab ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse jaoks vältimatuks suurendada edaspidi liikmesriikide enda vastutust suuremate kaasrahastamismäärade kaudu, eelkõige piirkondades, mis on juba saanud ELilt rahalisis vahendeid paljude programmitöö perioodide ajal;

18. teeb edasist ühtekuuluvuspoliitikat puudutavate kaalutluste raames ettepaneku, et EL peaks suuremas ulatuses kasutama laenude rahastamise võimendusefekti ühenduse toetuse tõhususe parandamiseks – eelkõige piirkondades, mis on juba saanud ELilt rahalisis vahendeid paljude programmitöö perioodide ajal –, seda siiski kaotamata;

19. on arvamusel, et sellega seoses tuleks ELi vähim arenenud piirkondade laenude ja grantide rahastamise jaoks kehtestada soodsamad rahastamistingimused;

20. nõuab komisjonilt ettepanekute väljatöötamist piirkondade tegelike vajadustega enam arvestava tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta, sest on ilmselge, et piirkonnad, mis on saanud Euroopa fondidest vahendeid näiteks 10, 20, 30 või enama aasta jooksul, on jõudnud teistsugusele arengutasemele kui piirkonnad, millele veel toetusi eraldatud ei ole; usub, et ulatuslikum diferentseerimine võib olla vastuseks Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tulevasele väljakutsele;

21. väljendab muret asjaolu pärast, et mõnes piirkonnas ei eraldata ELi abi eriti sihipäraselt ja selle tulemusena ei parane olukord kõnealustes piirkondades aastatepikkusele toetuste maksmisele vaatamata, mis tähendab ühenduse vahendite raiskamist; nõuab ajalise piiri kehtestamist, mille jooksul piirkonnad võivad saada struktuuritoetusi eesmärgiga hoida ära olukorra tekkimine, kus piirkonnad on palju aastaid saanud ELi toetusi, kuid nende arengutase jääb endiselt madalaks;

22. nõuab erasektori vahendite laialdasemat kasutamist struktuuritoetuste kaasrahastamisallikana ja struktuurifondide projektide ja programmide erasektoripoolse kaasrahastamise olulist hõlbustamist;

23. nõuab edasiste struktuuritoetuste suunamist sellisel viisil, et oleks välistatud toetuste ebaõige kasutamine ja ELi toetuse andmine ettevõtete ümberpaigutamisele ja on arvamusel, et komisjonil tuleb ühtekuuluvuspoliitika raames ettevõtte suurust silmas pidades kriitiliselt läbi vaadata tegevustoetuste mõju ettevõtjate otsustele asukoha valikul;

24. märgib, et ühtekuuluvuspoliitika edukus on seotud riikide majanduspoliitikaga ja sealjuures mõjutab ühtekuuluvuspoliitika edu eriti Lissaboni strateegia riiklike tegevuskavade rakendamine;

25. palub seetõttu komisjonil ja nõukogul kaaluda edasise ühtekuuluvuspoliitika raames vahendite eraldamise sidumist riigi toimiva majanduskasvu poliitikaga, mis tuleks määratleda mõõdetavate kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate kaudu, mis hõlmavad enamat kui vaid SKTd ühe elaniku kohta, et suurendada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust;

26. soovitab tungivalt komisjonil tagada, et piirkondliku konkurentsivõime ja territoriaalse koostöö tulevaste programmide raames keskendatakse rahastamine suuremas ulatuses piirkondliku majanduse euroopalikuks muutmisele ja Euroopa jaoks olulistele infrastruktuuridele;

27. nõuab, et edaspidi kasutataks struktuurifonde rohkem demograafiliste muutuste ja sellest tuleneva piirkondliku rände tasakaalustamiseks;

28. on seisukohal, et edaspidi tuleks Euroopa Sotsiaalfondi kasutada muu hulgas horisontaalse vahendina, et aidata piirkondadel toime tulla üleilmastumise sotsiaalsete väljakutsete, samuti demograafiliste muutuste mõjudega;

29. rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika tulemusi on võimalik hinnata vaid juhul, kui struktuurifondide vahendite eraldamine toimub läbipaistvalt, ning nõuab seetõttu, et Euroopa Liit kasutaks toetusvahendite kasutamise läbipaistvuse hindamisel väga rangeid mõõdikuid;

30. nõuab toetussummade tõendatud väärkasutuse korral rangemaid sanktsioone ning tulemuslikumaid menetlusi raha tagasinõudmiseks;

31. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste otsustavaks eeltingimuseks on korruptsiooni edukas tõkestamine ning haldussuutlikkuse ülesehitamine, mis võimaldavad struktuurifondide programme kasutada tulemuslikult ja läbipaistvalt; nõuab kontrollivahendite järjekindlat ja ranget kohaldamist;

32. palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada arvesse võtta kõiki neid punkte ELi praeguse finantsraamistiku vahekokkuvõtte ettevalmistamisel;

33. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Regioonide Komiteele.

SELETUSKIRI

I. Teema piiritlemine ja tulevaste laienemiste määratlus

Omaalgatuslik raport käsitleb küsimust, kuidas mõjutavad ELi tulevased laienemised ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust ja kuidas seda edaspidi kavandada, et oleks võimalik jätkuvalt saavutada soovitud ühtlustumisele ja majanduskasvule suunatud tulemusi.

Euroopa Parlamendi mitmed fraktsioonid nõudsid hiljuti laienemisstrateegiat käsitlevas raportis tulevasi laienemisi silmas pidades suurema tähelepanu pööramist ühenduse integratsioonivõimele.[1] See peab hõlmama ka ELi võimet järgida eelarvepoliitika olukorra raames sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki.

Struktuuripoliitika on ka ELi eelarve 2008.–2009. aastaks kokku lepitud läbivaatamise taustal (komisjoni auditiaruande esitamise tähtaeg on 2009. aasta algus) proovile pandud. Institutsioonidevahelises kokkuleppes 2007.–2013. aasta eelarve kohta kõne alla võetud tulemuslikkuse eesmärgist tulenevalt võetakse väga intensiivselt arutuse alla eriti struktuuri- ja regionaalpoliitika kui üks kõige mahukamatest eelarveridadest.[2] Seetõttu on oluline järele mõelda ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse tõstmise meetodite ja võimaluste üle.

Tulevaste väljakutsetena analüüsib raport esmalt Rumeenia ja Bulgaaria 1. jaanuaril 2007 aset leidnud ühinemist. Need ühinemised ei kuulu küll vormiliselt tulevaste laienemiste alla, sest kõnealune laienemisvoor on arvesse võetud juba uues programmide planeerimise finantsperspektiivis 2007–2013. Sellele vaatamata on vaja eriti regionaal- ja struktuuripoliitika osas võtta arvesse, et kõnealuste riikide väiksema majandussuutlikkuse statistilist mõju teiste piirkondade toetuskõlblikkusele ei ole seni arvestatud ja see hakkab toimima alles 2014. aastast.

Tulevaste laienemiste mõiste hõlmab lisaks riike, mis on ametlikud kandidaatriigid ja millega EL on juba alustanud ühinemisläbirääkimisi, isegi kui need on veel lõpetamata. See hõlmab ühelt poolt Türgit ja teiselt poolt Horvaatiat.

Lisaks käsitletakse Lääne-Balkani teisi riike (endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia (kaasa arvatud Kosovo)) potentsiaalsete kandidaatriikidena, millele samuti nagu kandidaatriikidelegi eraldatakse ELiga ühinemiseks juba ühinemiseelset abi. Makedoonia esitas 22. märtsil 2004 avalduse Euroopa Liitu astumiseks ja on seni ainukese Lääne-Balkani riigina kandidaatriigi staatuses.[3]

Üheksat eespool nimetatud potentsiaalset kandidaatriiki ja kandidaatriiki nimetatakse edaspidi koos üheksaks potentsiaalseks kandidaatriigiks ja kandidaatriigiks. Raport käsitleb üheksat potentsiaalset kandidaatriiki ja kandidaatriiki tervikuna, mis tähendab, et kõik need riigid võiksid astuda keskpikas perspektiivis ELi liikmeks, isegi kui see leiab aset erinevatel aegadel. Raporti koostamisel kasutatud andmetes eristatakse aga erinevaid potentsiaalseid kandidaatriike, mis on rühmitatud läbirääkimiste seisu järgi.

Raporti objektiks ei ole riigid, millega EL on sõlminud partnerluskokkulepped (Ukraina, Venemaa), ega Euroopa naabrus- ja partnerlusvahendisse (ENPI) kaasatud riigid, sest neid käsitletakse potentsiaalsete kandidaatriikidena väga pikaajalises perspektiivis.

II. Edaspidise regionaalpoliitika raamtingimused

Lähenemise edusammud ELis

Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on jõudnud oluliste tulemusteni. Näiteks võib tuua ELi lõunasuunalise laienemise toetamise. Struktuurifondide kumulatiivne toime aitas kaasa sellele, et 1989.–1999. aastal kasvas Kreeka, Portugali ja Iirimaa SKT 10 protsendipunkti võrra ja saavutas üle 70% (lähtetase 63,5%) ELi keskmisest.[4] Praeguseks on paljud endistest ühinevatest piirkondadest liikunud üle 75% või 90% piiri.

Idasuunalise laienemise kokkuvõte jääb veidi tagasihoidlikumaks. Väljakutse on ka võrreldamatult suurem: majanduse ühtlustamist vajav lähtetase oli madalam. Samal ajal vajas lõpuleviimist radikaalne poliitilise süsteemi muutus. Liikmesriikide arvu suurenemisel 15-lt 25ni kasvas ELi pindala 23% võrra, elanike arv 20% võrra, lisaväärtuse tootmine aga ainult 5% võrra. ELi kümne liikmesriigi keskmine tulu kasvas 44%-lt 1997. aastal 50%ni 2005. aastal ELi 15 liikmesriigi keskmisest tulust.[5] Elutingimuste ühtlustumist (75% piiri saavutamist) ootab komisjon aga alles 2040. aastaks. Erinevad teadusinstituudid lähtuvad sellest, et ELi kümne liikmesriigi majanduskasv võib osaliselt tunduvalt nõrgeneda, mis tähendab, et ühtlustumisprotsess võib võtta veel oluliselt kauem aega.[6]

Aga ka ELi 15 liikmesriigi piires on paljud struktuuriprobleemid lahendamata või siis ilmnevad üleilmastumise väljendusena uued nõrgad küljed. Paljusid piirkondi puudutab ettevõtete sulgemine ja suur tööpuudus. Eelpool nimetatud ELi kümne liikmesriigi majandussuutlikkuse ühtlustamine ELi 15 liikmesriigiga on vahepeal leidnud põhjenduse ka ELi 15 „vana” liikmesriigi suhteliselt aeglases majanduskasvus.

Majanduse kohandumine leiab aset enamiku liikmesriikide eelarve pingelise olukorra taustal. Tervelt kuus (Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia, Malta ja Küpros) kümnest uuest liikmesriigist on rikkunud majanduskasvu ja stabiilsuse pakti.[7] Ka selliste suurte liikmesriikide nagu Saksamaa ja Prantsusmaa eelarved on olnud viimastel aastatel puudujäägis, mis ei ole stabiilsuspaktiga ühildatav. See mõjutab negatiivselt paljude liikmesriikide võimalusi ja valmisolekut anda oma panus ELi eelarvesse ja seega ühtekuuluvuspoliitikasse.

Edaspidi lisanduvad demograafiliste muutustega kaasnevad riiklikud kulutused. Majandus- ja rahandusnõukogu 13. veebruari 2006. aasta teatises[8] märgitakse, et vanuselistest muutustest tulenevate riiklike kulutuste osakaal kasvab nelja protsendipunkti võrra SKTst ja ELi 25 liikmesriigi keskmine aastane majanduskasv väheneb oluliselt, nimelt 2004.–2010. aasta 2,2%st kuni 1,4%ni 2030.–2050. aastal.

Integratsioonivõime ja tulevaste laienemiste väljakutse

Euroopa Liidu eesistujariigi otsuses[9] märgitakse, et uute liikmete vastuvõtmisel peab EL olema suuteline „säilitama Euroopa integratsiooni dünaamilisust”. Lisaks „tuleb teha kõik jõupingutused, et kaitsta liidu ühtekuuluvust ja tulemuslikkust”. Seetõttu tähendabki integratsioonivõime ühtekuuluvuspoliitikat silmas pidades, et ühenduse „vanad” piirkonnad/riigid ei tohi jääda „statistilise efekti” tagajärjel ilma toetuskõlblikkusest, kui samal ajal ei ole paranenud konkurentsivõime ega toimunud struktuuride kohandumine.

Struktuuritoetustest ilmajäämine või nende järkjärguline vähendamine oli juba itta laienemise järel ELi 15 liikmesriigi paljude piirkondade jaoks probleemiks. Kui üheksa potentsiaalset kandidaatriiki ja kandidaatriiki astuksid praegu korraga liikmeks, kaotaks Euroopa Parlamendi teadusuuringute talituse prognooside kohaselt enam kui kolmandik praegu toetusi saavatest piirkondades esimese meetme piirkonna staatuse.[10] Ainult Baltimaades ja Slovakkias jääksid toetusi saavad piirkonnad alles. Kõige enam mõjutaks see Itaaliat, Saksamaad, Maltat, Hispaaniat, Kreekat ja Prantsusmaad. Ühtekuuluvusfondi vahenditest (90%) peaksid loobuma liikmesriigid Kreeka, Küpros ja Sloveenia. Tšehhi seisaks varsti 90% piiri ületamise ees.

Teadusarvutused näitavad, et kui praegu astuksid ELi liikmeks kõik üheksa potentsiaalset kandidaatriiki ja kandidaatriiki, tuleks nendele riikidele eraldada 150,2 mld euro suurune eelarve, et oleks võimalik teostada juba praegusest seisukohast vajalikena käsitletavaid struktuurifondide investeeringuid.[11] Kõnealune summa on täiesti ebaproportsionaalne üheksa potentsiaalse kandidaatriigi ja kandidaatriigi tõenäolise panusega struktuurieelarvesse (suurenemine umbes 4% võrra).[12]

Struktuurifondide vahendite vastav suurendamine ei ole poliitiliselt realistlik. Suuremat mõtet ei oleks ka seni toetusi saavate riikide toetusvahendite lineaarsel vähendamisel: näiteks Poola peaks sellisel juhul leppima seniste struktuuritoetuste ligikaudu 50%lise vähendamisega.

Silmas tuleb pidada, et kirjeldatud laienemisstsenaariumid ei leia aset üheaegselt. Seni on kindel ainult see, et 2007. aastal ühinenud Rumeenia ja Bulgaaria statistiline mõju ilmneb järgmisel toetusperioodil. Aga ka kõik ühinemiseelset abi saavad riigid on seadnud eesmärgiks kiire ühinemise ELiga. Praeguse seisuga ei ole võimalik täpselt ennustada erinevate riikide liikmeks astumise aega ega ELi majanduslikku arengut. Ka aluseks võetud struktuuritoetuste 4%line ärakasutamine ei ole kõigis riikides kohe tõenäoline. Sellele vaatamata on tulevaste ühinemiste mõõtmed vaja selgitada välja kehtivate struktuuripoliitika nõuete alusel. Juba käesolev lihtsustatud käsitlus näitab, et tulevased ühinemised tervikuna on praeguse struktuuripoliitika valguses ühenduse jaoks ülejõu käiv ülesanne.

Arvutused näitavad aga ka, et erinevate riikide liikmeks astumise mõju ELile on väga erinev. Türgi kujutab endast igast aspektist erijuhtumit. Oletades, et Türgi on juba praegu ELi liige, eraldataks talle prognooside kohaselt ainuüksi struktuuritoetustest 27,3% suurune osa. Kõnealune summa, mis moodustaks aastas ligikaudu 16 mld eurot, vastab suurusjärgult komisjoni prognoosile, mis lähtub 4–5%list majanduskasvu ja 4%list ärakasutamist aluseks võttes 2024. aasta seisuga igal aastal makstavast 22,4 mld euro suurusest summast.[13] Teised prognoosid lähtuvad 2025. aasta seisuga Türgile struktuuripoliitika valdkonnas eraldatavast kuni 26 mld euro suurusest summast aastas.[14]

III. Raportööri märkused

Esitatud arenguprognoosid näitavad, et potentsiaalsete kandidaatriikide integreerimisel suureneksid laienenud ELi piires veel kord ekstreemselt erinevused piirkondade heaolus. Kõnealune väljakutse ühtekuuluvuspoliitikale, mis on eesmärgiks seadnud piirkondade ühtlustamise, suureneb riikide pingelise eelarveolukorra ja kasvava ülemaailmse konkurentsisurve tagajärjel ELi 27 liikmesriigi piires veelgi. Samal ajal kasvavad Euroopa struktuuripoliitikale esitatavad ootused anda tulemuslik panus Lissaboni strateegiasse. Euroopa regionaalpoliitika ees seisvad väljakutsed kasvavad seega suuremas ulatuses kui regionaalpoliitikale eraldatavad vahendid. Ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide püsimajäämine on võimalik tagada ainult laienemisprotsessi astmelise kujundamise ning olemasolevate vahendite tulemuslikkust tõstvate reformide kaudu.

Regionaalpoliitika astmelised mudelid

Selleks et tasakaalustada mõju ELile ja pakkuda samal ajal potentsiaalsetele kandidaatriikidele ELi täisliikmelisusest sõltumatult huvitavat perspektiivi, tuleks komisjonil välja töötada astmelised kavad, mis võimaldavad ühtekuuluvuspoliitika raames enam eristada ühinemiseelset abi ja täisliikmelisust. Eelkõige kehtib see Türgi kohta. Struktuuripoliitika vastavad kavad tuleb välja töötada sõltuvalt ühinevate riikide majanduslikest ja poliitilistest edusammudest ning need võivad kujuneda ka ELi liikmelisuse erivormiks või täiustatud Euroopa Majanduspiirkonna liikmelisuse mudeliks. Võimalik peab olema ka struktuuripoliitika meetmete eesmärgi muutmine või nende lõpetamine. Lisaks on vaja süvendatud naabruspoliitika raames ulatuslikumalt määratleda ka struktuuripoliitika komponent.

Tulemusliku regionaalpoliitika komponendid

Laenude rahastamise võimendusefekti kaudu on võimalik regionaalpoliitika tulemuslikkust ka rahaliselt kitsastes oludes säilitada või isegi suurendada. Euroopa toetuste kasutegurit oleks võimalik suurendada ka Euroopa programmide riikidepoolse kaasrahastamise suurendamise ja erasektori kaasrahastamisvõimaluste lihtsustamise kaudu. Lisaks on vaja järele mõelda ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse ja riikide majanduspoliitika seoste üle. Seetõttu võiks ühendus siduda vahendite eraldamise riigi hea majanduskasvu poliitikaga.

Toetuste raskuskeskmed tuleks ka sisuliselt põhimõtteliselt läbi vaadata. Eriti piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmide eesmärgiks tuleks seada suuremas ulatuses piirkondliku majanduse rahvusvaheliseks muutmine ja rahvusvaheliste võtmeinfrastruktuuride ülesehitamine, et majanduskasvu jõulisemalt tagant tõugata. Lisaks peavad struktuurifondid mängima põhimõtteliselt suuremat osa demograafiliste muutuste ja üleilmastumise tasakaalustamisel. Tegevustoetuste tulemuslikkus tuleks seevastu kriitilise pilguga üle vaadata, sest nende osa asukoha valimise tegurina ei tohiks olla eriti oluline.

Lõpuks on vaja jätkuvalt suurendada vahendite eraldamise läbipaistvust. Ainult piisava selguse olemasolu korral selle kohta, kuidas ja kus struktuurifondide raha täpselt kasutatakse, saab poliitiliste eesmärkide läbivaatamine kujuneda edukaks. Vältimatu on ka korruptsiooni ja väärkasutuse tõkestamine ning see peab olema Euroopa ühtekuuluvuspoliitikaga ühinemise oluliseks eeltingimuseks.

Ühtekuuluvuspoliitika edasiarendamise kriteeriumid tuleb arutuse alla võtta 2008.–2009. aasta eelarve läbivaatamisel ning samuti ühtekuuluvuspoliitika ja lähenemisabi edaspidisel hindamisel.

  • [1]  Resolutsioon laienemist käsitleva komisjoni 2005. aasta strateegiadokumendi kohta, P6_TA-PROV(2006)0096, 16.3.2006 täiskogu hääletus; resolutsioon komisjoni teatise kohta laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete osas aastatel 2006–2007, P6_TA-PROV(2006)0568, mille aluseks on A6-0436/2006, 13. detsembri 2006. aasta täiskogu hääletus; resolutsioon institutsiooniliste aspektide kohta, mis käsitlevad Euroopa Liidu võimet integreerida uued liikmesriigid, P6_TA-PROV(2006)0569, mille aluseks on A6-0393/2006, 13. detsembri 2006. aasta täiskogu hääletus.
  • [2]  Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT 2006/C 139/01).
  • [3]  Tulevaste laienemiste mõju ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele, struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna (poliitikaosakonna) teatis, 31.7.2006; PE 375.308.
  • [4]  Ühtekuuluvuse uus partnerlus, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kolmas aruanne. Euroopa Komisjon KOM(2004)343, veebruar 2004.
  • [5]  Laienemine, kaks aastat hiljem: majanduslik hinnang, Euroopa Komisjon, üldtoimetis nr 24. mai 2006.
  • [6]  Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riikide praegune majanduslik olukord, Viini Rahvusvaheliste Võrdlevate Majandusuuringute Instituut, juuli 2005; EUROSTATi 2006. aasta andmed.
  • [7]  Uued liikmesriigid ja stabiilsus- ja kasvupakt: kohandamisvajadus euroala liikmelisuse perspektiivis?, EUROFRAME-EFNi aruande lisa, kevad 2006.
  • [8]  Vananemise mõju riiklikele kulutustele: ELi 25 liikmesriigi pensionide, tervishoiu, hooldusravi, hariduse ja töötuse riiklike toetuste prognoosid (2004–2050), Euroopa Komisjon, majanduse ja rahanduse peadirektoraat, eriaruanne nr 1/2006, 13.2.2006.
  • [9]  Euroopa Liidu Nõukogu, eesistujariigi järeldused, 15.–16.6.2006 (dokument nr 10633/1/06, 17.7.2006).
  • [10]  Tulevased laienemised ja ühtekuuluvuspoliitika, struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna (poliitikaosakonna) märkus IP/B/REGI/NT/2006_08, november 2006, vt lisa tabel 3.
  • [11]  Tulevaste laienemiste mõju ELi regionaalpoliitikale, struktuurifondide edaspidise jaotamise arvutused ja selgitused GEFRA – Gesellschaft für Finanz- und Regionalanalysen, november 2006.
  • [12]  Tulevaste laienemiste mõju ELi regionaalpoliitikale, struktuurifondide edaspidise jaotamise arvutused ja selgitused, GEFRA – Gesellschaft für Finanz- und Regionalanalysen, november 2006.
  • [13]  Türgi võimaliku Euroopa Liiduga ühinemisega seotud küsimused, komisjoni talituste töödokument SEK(2004)1202, oktoober 2004.
  • [14]  Türgi ühinemine Euroopa Liiduga: kui kalliks läheb ühine põllumajanduspoliitika, Harald Grethe. Berliini Humboldti Ülikool, Agrarwirtschaft 54 (2005), väljaanne 2/2005.

eelarvekomisjon ARVAMUS (25.1.2007)

regionaalarengukomisjonile

tulevaste laienemiste mõju kohta ühtekuuluvuspoliitika tõhususele
(2006/2107(INI))

Arvamuse koostaja: Nathalie Griesbeck

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et tulevaste laienemiste tõttu peab Euroopa Liit vastama ühtekuuluvuspoliitika kolmele peamisele väljakutsele: arengutaseme erinevusest tulenevad takistused, ühtekuuluvuspoliitika raskuspunkti kandumine itta ja jätkuv ebavõrdsus ELi endise 15 liikmesriigi vahel;

2.  tuletab meelde, et finantsperspektiivi 2007–2013 raames nägi komisjon Bulgaaria ja Rumeenia regionaalpoliitika toetamiseks ajavahemikus 2010–2013 ette 16,5 miljardit eurot (sellest 11,858 miljardit eurot struktuurifondidele ja 4,643 miljardit eurot ühtekuuluvusfondile)[1];

3.  rõhutab, et komisjon ja nõukogu peavad enne kandidaatriigiga läbirääkimiste alustamise otsuse tegemist esitama esialgsed stsenaariumid seoses ühtekuuluvuspoliitika vahenditega ning kandidaatriigiga läbirääkimiste käigus ka üksikasjalikud finantsstsenaariumid;

4.  rõhutab väga range lähenemise tähtsust struktuurifondide kasutamise kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele hindamisele, mis hõlmab usaldusväärset juhtimist ja nõuetekohast kontrolli, eesmärgiga optimeerida Euroopa kodanike huvides ELi ühtekuuluvusele tehtavate kulutuste kulutasuvust;

5.  rõhutab kontrollikoja aruannete ja komisjoni tegevusaruannete tähtsust struktuurifondide usaldusväärse juhtimise hindamise vahenditena ning kavatseb võtta vajadusel kohased meetmed iga-aastase eelarvemenetluse raames;

6.  rõhutab, et ELi ressursside praeguse süsteemi alusel oleks keeruline tulevasi laienemisi rahastada ilma olemasoleva ühtekuuluvuspoliitika tõhusust vähendamata;

7.  rõhutab, et vaheläbirääkimistel tuleb arvesse võtta võimalike uute laienemiste perspektiivi ning hinnata nende majanduslikku ja eelarvelist mõju;

MENETLUS

Pealkiri

Tulevaste laienemiste mõju ühtekuuluvuspoliitika tõhususele

Menetluse number

2006/2107(INI)

Vastutav komisjon

REGI

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

BUDG
18.5.2006

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Nathalie Griesbeck
20.9.2004

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

25.1.2007

 

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

25.1.2007

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

28

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laima Liucija Andrikienė, Richard James Ashworth, Reimer Böge, Salvador Garriga Polledo, Monica Maria Iacob-Ridzi, Janusz Lewandowski, Mario Mauro, Nina Škottová, László Surján, Herbert Bösch, Brigitte Douay, Neena Gill, Catherine Guy-Quint, Jutta Haug, Vladimír Maňka, Dan Mihalache, Gianni Pittella, Yannick Vaugrenard, Ralf Walter, Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Anne E. Jensen, Jan Mulder, Kyösti Virrankoski, Wiesław Stefan Kuc, Wojciech Roszkowski, Gérard Onesta.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Paul Rübig, Hans-Peter Martin.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

 

  • [1]  Euroopa Komisjon, dokument nr 43 REV finantsperspektiivi 2007–2013 kohta.

MENETLUS  

Pealkiri

Tulevaste laienemiste mõju ühtekuuluvuspoliitika tõhususele

Menetluse number

2006/2107(INI)

Vastutav komisjon
  loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

REGI
18.5.2006

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

BUDG
18.5.2006


 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev


 

 

 

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teada andmise kuupäev


 

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Markus Pieper
2.5.2006

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

18.12.2006

23.1.2007

1.2.2007

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

20.3.2007

Lõpphääletuse tulemused

+

-

0

35

3

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Elspeth Attwooll, Tiberiu Bărbuleţiu, Jean Marie Beaupuy, Rolf Berend, Jana Bobošíková, Antonio De Blasio, Vasile Dîncu, Gerardo Galeote, Iratxe García Pérez, Eugenijus Gentvilas, Ambroise Guellec, Pedro Guerreiro, Gábor Harangozó, Marian Harkin, Alain Hutchinson, Mieczysław Edmund Janowski, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Jamila Madeira, Miroslav Mikolášik, Jan Olbrycht, Maria Petre, Markus Pieper, Wojciech Roszkowski, Elisabeth Schroedter, Stefan Sofianski, Grażyna Staniszewska, Dimitar Stoyanov, Kyriacos Triantaphyllides, Oldřich Vlasák, Vladimír Železný

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Jan Březina, Emanuel Jardim Fernandes, Ljudmila Novak, Zita Pleštinská, Richard Seeber, Czesław Adam Siekierski, László Surján, Károly Ferenc Szabó

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Andrea Losco, Horst Posdorf, Thomas Ulmer

Esitamise kuupäev

28.3.2007

Märkused
(andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)