RAPORT Üldsuse juurdepääs Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamine)

20.11.2008 - (2007/2154(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöör: Marco Cappato

Menetlus : 2007/2154(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0459/2008

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamine)

(2007/2154(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingut, eelkõige artiklit 254 õigusaktide avaldamise kohustuse kohta ning artikli 255 lõiget 2 ELi kodanike ja elanike ligipääsu õiguse kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingut, eelkõige artikli 207 lõiget 3 nõukogu kohustuse kohta täpsustada oma kodukorras tingimused, mis sätestavad avalikkuse ligipääsu nõukogu dokumentidele;

–   võttes arvesse ELi lepingut, eriti artiklit 1 (avalikkuse põhimõte liidu ühe põhialusena), artiklit 6 (demokraatia), artikli 28 lõiget 1 ja artikli 41 lõiget 1 (juurdepääsu õiguse kohaldamine dokumentide suhtes, mis käsitlevad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 10 ja 16 (mida muudetakse Lissaboni lepinguga) ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15 ja 298;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 41 (õigus heale haldusele) ja 42 (õigus tutvuda dokumentidega);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele[1];

–   võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1700/2003, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 354/83, mis käsitleb Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ajalooarhiivide üldsusele kättesaadavaks tegemist[2];

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu ja esimese astme kohtu dokumentidele juurdepääsu käsitlevat kohtupraktikat, eriti hiljutist esimese astme kohtu otsust kohtuasjas Bavarian Lager Co. Ltd versus Euroopa Ühenduste Komisjon (kohtuasi T-194/04) ning Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Rootsi Kuningriik ja Maurizio Turco versus Euroopa Liidu Nõukogu (liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P), (Euroopa Ühenduste Kohtu otsus Turco kohtuasjas);

–   võttes arvesse Euroopa Ombudsmani ning Euroopa Andmekaitseinspektori tegevust ja dokumente dokumentidele juurdepääsu osas;

–   võttes arvesse 20. novembril 2002. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet, mis käsitleb Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas[3];

–   võttes arvesse komisjoni 30. aprilli 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (KOM(2008)0229);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ametlikele dokumentidele juurdepääsu käsitleva konventsiooni eelnõud;

–   võttes arvesse oma suuliselt vastatavaid küsimusi nõukogule ja komisjonile Euroopa Kohtu otsuse rakendamise kohta Turco kohtuasjas;

–   võttes arvesse nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi 2006. aasta aruandeid juurdepääsu kohta dokumentidele, samuti määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklit 17;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45 ja artikli 97 lõiget 7;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6‑0459/2008),

A. arvestades, et õigusriigi põhimõtetel põhinevad demokraatiad on kohustatud järgima kodanikke mõjutavate eeskirjade avalikustamise põhimõtet, mis toob ELi institutsioonide jaoks kaasa avalikkuse ja läbipaistvuse kohustuse, eriti nende otsustamisprotsessis, nii et demokraatlikud seadusandlikud organid korraldaksid oma koosolekuid, arutelusid ja hääletusi avalikult ning ka õigusaktide eelnõud ja nendega seonduvad tekstid oleksid kättesaadavad;

B.  arvestades, et demokraatliku poliitilise süsteemi vastutuse ja legitiimsuse tagamiseks on kodanikel õigus teada,

- millega tegelevad nende esindajad, kui need on valitud või määratud tööle avalikesse organitesse või esindavad liikmesriiki Euroopa või rahvusvahelisel tasandil (vastutuse põhimõte),

- kuidas töötab otsustamisprotsess (sealhulgas dokumendid, muudatusettepanekud, ajakava, kaasatud osapooled, antud hääled jne),

- kuidas avaliku sektori raha eraldatakse, kulutatakse ja millised on selle tulemused (rahaliste vahendite jälgitavus);

C. arvestades, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit on oma liikmesriikide kogemuse põhjal hakanud järk-järgult tunnustama tõelist nn dokumentidele juurdepääsu õigust ja nn õigust saada teavet, mis põhinevad demokraatia, avalikustamise, läbipaistvuse ja avalikkuse põhimõtetel;

D. arvestades, et iga-aastastes aruannetes sisalduvad kvantitatiivsed andmed seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamisega ELi institutsioonide poolt viitavad sellele, et juurdepääsu dokumentidele on antud rohkematel juhtudel (keeldumiste arvu ja määra üldine vähenemine), kusjuures keeldumise põhjused on ELi institutsioonide vahel erinevad (peamiseks põhjuseks on otsustamisprotsessi kaitsmine), ning et komisjon ja Euroopa Parlament ei ole oma registritesse sisestanud ühtki tundliku sisuga dokumenti, samas kui nõukogu on oma registrisse sisestanud 409st tundliku sisuga dokumendist 79; arvestades, et kvalitatiivsest analüüsist nähtub selgelt, et kõnealuse määruse mitmed sätted on andnud alust erinevateks tõlgendusteks selle nõuetekohase kohaldamise osas, mistõttu on kodanikud pöördunud Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Kohtu poole;

E.  arvestades, et nõukogu sisestab institutsioonidevahelise viitenumbri üksnes piiratud arvu dokumentidesse ning et see on vastuolus määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 11 lõikega 2, tehes seeläbi raskeks dokumendi seostamise menetlusega, alandab samal ajal ka dokumente kas nn koosolekudokumentideks, mis ei ole registreeritud, või käsitleb neid nn diplomaatiliste dokumentidena, muutes seeläbi kehtetuks kodanike õiguse dokumentidele juurdepääsu osas;

F.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 põhjenduse 6 kohaselt tuleks tagada juurdepääs ka dokumentidele, mis on koostatud delegeeritud volituste menetluse (komiteemenetlus) alusel, ning arvestades, et üheksa kümnendikku koostatud õigusaktidest võetakse vastu kõnealuse menetluse raames ning et sellele vastavalt tuleks selle raames tagada täiel määral nõuetekohane ja läbipaistev parlamentaarne ja demokraatlik kontroll;

G. arvestades, et Internet on muutunud peamiseks viisiks ELi dokumentidega tutvumiseks ning et samal ajal on suurenenud ELi institutsioonide poolt võrgus kättesaadavaks tehtud dokumentide arv, mis loob nüüd vajaduse parandada täiendavalt ELi institutsioonide ja dokumentide veebisaitide kasutajasõbralikkust, nende vastastikust sidumist ning luua ühtne ELi portaal, mis võimaldaks juurdepääsu kõikidele ELi dokumentidele, menetlustele ja institutsioonidele;

H. arvestades, et ELi institutsioonid peaksid nüüd võtma täiendavaid meetmeid suurema läbipaistvuse, avalikkuse ja demokraatia saavutamiseks, liikudes nn ELi teabevabaduse õigusakti poole, kuna määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise osas on avalikkuse tähelepanu juhitud mitmetele puudustele, ning et hiljutised otsused vajavad analüüsimist ja kohest rakendamist ELi institutsioonide poolt, samal ajal kui komisjon on esitanud ettepaneku vaadata läbi määrus (EÜ) nr 1049/2001,

1.  rõhutab, et Euroopa Ühenduste Kohus järeldab oma pöördepunktiks saanud otsuses Turco kohtuasjas, et „määrus nr 1049/2001 kehtestab üldreeglina kohustuse avalikustada nõukogu õigustalituse arvamused, mis on seotud õigusloomemenetlusega”[4] ning et kõnealuses otsuses jõudis kohus järgmistele järeldustele:

- avalikkuse õigus juurde pääseda ELi institutsioonide dokumentidele tuleneb kõnealuste institutsioonide demokraatlikust iseloomust, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 põhjenduses 4 ja artiklis 1,

- kõnealuses määruses sisalduvaid erandeid (näiteks otsustamisprotsessi kaitse) tuleb tõlgendada kitsalt ja kaaluda ülekaaluka üldise huvi suhtes avalikustamise osas, kuna see on seotud demokraatia ja kodanike laiaulatuslikuma otsustamisprotsessis osalemise, haldusasutuste legitiimsuse, tulemuslikkuse ja vastutusega kodanike ees[5],

- kõnealustel järeldustel on isegi suurem tähtsus, kui ELi institutsioonid toimivad seadusandjatena[6],

- avalikkus õigusakti (ja selle õiguspärasust) käsitlevate erinevate seisukohtade osas, „mis võimaldab mitme eri [seisukoha] lahknevused avalikult läbi arutada, annab institutsioonidele suurema legitiimsuse Euroopa kodanike silmis ja suurendab kodanike usaldust”[7],

- institutsioonil on kohustus keeldumist üksikasjalikult põhistada[8],

- erandit saab kohaldada ainult ajavahemikul, mil kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud[9];

2.  rõhutab, et Euroopa Ühenduste Kohtu otsus Turco kohtuasjas tugevdab ELis veelgi põhimõtet, mille kohaselt on demokraatlikel institutsioonidel kohustus tagada oma tegevuse, dokumentide ja otsuste avalikustamine, mis on nende õiguspärasuse, legitiimsuse ja vastutuse tingimuseks ELi lepingu artikli 6 ning EÜ asutamislepingu artiklite 254 ja 255 alusel, ning et seetõttu tuleb dokumendid avaldada ja need peavad olema igal juhul kättesaadavad ning et mis tahes erandeid kõnealusest põhimõttest tuleks piirata ja rangelt tõlgendada;

3.  kutsub kõiki ELi institutsioone tungivalt üles kohaldama määrust (EÜ) nr 1049/2001 hiljutise kohtupraktika ja eriti Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja otsuse valguses selle kõikide tagajärgede osas, eelkõige õigusloomega seotud menetlustes (õigustalituse arvamuste avaldamine, erandite kitsas tõlgendamine, kohustus keeldumist üksikasjalikult põhistada jne), ning kutsub nõukogu üles vaatama läbi ka oma eeskirjad, et tagada kõikide arutelude, dokumentide ja kogu teabe avalikustamine, sealhulgas liikmesriikide delegatsioonide identiteet nõukogus ning selle töörühmades ja ekspertrühmades, ning koostama üleskirjutise oma avalikest koosolekutest, kuna ka kõnealusel juhul kehtivad Euroopa Ühenduste Kohtu järeldused asjaolu kohta, et üldised huvid avalikkuse osas kaaluvad üle erandi otsustamisprotsessi kaitse osas, kuna erinevad seisukohad õigusloomega seotud õigusakti osas võimaldavad institutsioonide suuremat legitiimsust;

4.  kutsub ELi institutsioone üles määratlema ühiseeskirju selle kohta, kuidas tuleks teostada haldusmenetlusi ning haldusdokumente esitada, salastada, nende salastatust kustutada, neid registreerida ja levitada ELi institutsioonides ja väljaspool ELi institutsioone, võttes arvesse asjaolu, et läbipaistvuse põhimõte on hea haldamise põhimõttest lahutamatu, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41; samast seisukohast lähtuvalt tuleks nõukogu 1. veebruari 1983. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 354/83, mis käsitleb Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ajalooarhiivide üldsusele kättesaadavaks tegemist[10], liita määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamisega, et hõlmata reaalajaliste, vahe- ja ajalooarhiivide ühiseeskirjade määratlused, vältimaks praeguseid vastuolusid ELi institutsioonide ja liikmesriikide tavade vahel;

5.  on veendunud, et Euroopa Parlament peaks olema ELis avalikustamise, läbipaistvuse ja avalikkuse esirinnas ning et enne Euroopa Parlamendi valimisi 2009. aastal tuleks käivitada erakorraline tegevuskava, näiteks e-parlamendi algatuse raames, et tagada selle veebisaidil rohkema ja lihtsamini juurdepääsetava teabe kättesaadavaks tegemine, mis käsitleb

–   Euroopa Parlamendi liikmete tegevust, parlamendi töös osalemist ja sellest osavõttu absoluut-, suht- ja protsentarvudes ning mis on kodanikele kättesaadav ja juurdepääsetav ka otsingukriteeriumide[11] alusel,

–   Euroopa Parlamendi tegevust täiskogul, komisjonis, delegatsioonides ja asutusesisestes organites: õigusloome jälgimissüsteem tuleks muuta paremaks, lisades viited ja lingid kõikidele asjaomastele dokumentidele[12]; komisjonides ja delegatsioonides tehtavat tööd tuleks nagu täiskogu töödki edastada ja ka salvestada Euroopa Parlamendi veebisaidil ning see tuleks muuta kodanikele otsingukriteeriumide alusel kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks; asutusesisesed organid (näiteks esimeeste konverents, juhatus, kvestorid, parlamendireformi töörühm jne) peaksid kõikide oma dokumentide kättesaadavaks tegemise teel edendama kõrgeimat taset oma töö läbipaistvuse osas muude liikmete ja kodanike suhtes ning selle tagama,

–   Euroopa Parlamendi liikmete hüvitisi ja kulutusi vastavalt Euroopa Ombudsmani seisukohale seoses asjaoluga, et juurdepääsu teabele tuleks kohaldada ka niisuguste andmete suhtes[13], samuti kõikide Euroopa Parlamendi liikmete majanduslike huvide deklaratsioonide suhtes, ning et niisugune teave peaks olema kättesaadav kõikides ELi ametlikes keeltes,

ning kutsub liikmesriike, riikide parlamente ning muid valitud organeid üles tegema sama parlamentide ja parlamendiliikmete tegevuste registri loomise teel;

6.  nõuab tungivalt, et komisjon järgiks Euroopa Ombudsmani soovitust (kaebus 3208/2006/GG) komisjoni registri kohta seoses komisjoni kohustusega lisada viited kõikidele dokumentidele määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 3 punkti a tähenduses, mis on tema käsutuses artiklis 11 ette nähtud registris, kui seda veel tehtud ei ole;

7.  on seisukohal, et dokumentide ja teabe otsimine oleks lihtsam, kui dokumente esitataks, registreeritaks ja taaskasutataks muude õigusloomega seotud institutsioonide poolt ühiseid standardeid järgides (näiteks viidete puhul sama dokumendi erinevatele versioonidele, muudatusettepanekutele, lisadele ja parandustele)[14] selle abil, et kasutatakse avatud lähtekoodiga tekstitöötlusvahendeid, tulemuslikku mitmekeelsust ning tehnoloogiat, mis võimaldavad ka puudega inimestel juurdepääsu teabele ja dokumentidele, nagu soovitas komisjon liikmesriikidele oma teatises Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alaste lahenduste (ISA) kohta (KOM(2008)0583) ning nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003.aasta direktiivis 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta[15];

8.  on veendunud, et juurdepääs ELi institutsioone puudutavale teabele on tavakodanike jaoks ka tulevikus seotud takistustega ning et see tuleneb tulemusliku kodanikele suunatud institutsioonidevahelise läbipaistvuse ja teabevahetuspoliitika puudumisest; on seisukohal, et juurdepääsu kohast sõltumata peaksid ELi kodanikud olema võimelised jälgima teatud õigusloome- või haldusmenetlust ning pääsema ligi kõikidele sellega seotud dokumentidele[16]; nagu nõuti juba 2001. aastal, tuleks määratleda institutsioonidevaheline tegevuskava, et parandada, lihtsustada ja täiustada ELi institutsioonide registreid ja veebilehti ning et muuta need koostalitlusvõimelisteks; ELi institutsioonid, kes tahavad anda head eeskuju e-valitsuse tehnika arendamise osas, peaksid olema võimelised ja tahtelised looma tõeliselt toimiva institutsioonidevahelise otsingumootori, mis muudaks juurdepääsu dokumentidele ja teabele avalikkuse jaoks kasutajasõbralikumaks;

9.  peab sügavalt kahetsusväärseks, et vastupidiselt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 12 sätestatule, ei ole paljud ettevalmistavad õigusloomega seotud dokumendid endiselt registrisse kantud (näiteks nn koosolekudokumendid, mida arutatakse peamiselt nõukogu või COREPER 1 töörühmades) ning kui need ka on registrisse kantud, puudub neil institutsioonidevaheline kood, mistõttu on osutunud võimatuks liita need ühisesse institutsioonidevahelisse registrisse osana institutsioonidevahelisest katseprojektist „Läbipaistvus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal” (TRANS-JAI), mis algatati juba 2004. aastal õigusloomega seotud menetluste jaoks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal; võtab teadmiseks uue tähtaja (2010), millest andis täiskogul teada asepresident Wallström, ning on seega seisukohal, et ka sellest tähtajast ei peeta kinni, kui ELi institutsioonid ei määra viivitamatult tööle sidet pidavat ametnikku, kes saaks sisestada institutsioonidevahelise koodi, kui see puudub algdokumendis; praeguse olukorraga ei raisata mitte üksnes avaliku sektori raha, vaid see on ka moodus, kuidas hoida kodanikud eemal igapäevasest õigusloometööst väga tundlikel aladel, näiteks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala; nõuab tungivalt, et komisjon hoolitseks selle eest, et niisugune vahend jõustuks Euroopa Parlamendi järgmise ametiaja alguseks;

10. on veendunud, et ELi institutsioonid peaksid looma ühtse ELi teabe- ja dokumendiregistri/-portaali, mis võimaldaks kodanikel jälgida teatud menetlust ja võimaldaks kodanikele juurdepääsu sellega seotud dokumentidele[17]; niisugune kava peaks algama nende registrite ja veebilehtede lihtsustamise ja täiendamise ning nende vastastikuse sidumisega ELi institutsioonide vahel ning integreerima need lõpuks ELi ühtsesse portaali; nõuab enne Euroopa Parlamendi järgmise ametiaja algust institutsioonidevahelise igapäevase järelmeetmete bülletääni loomist, milles kogutakse teavet ja dokumente, mis käsitlevad ELi õigusloomega seotud ja mitteseotud tegevusi ja päevakordasid, nagu oli kavandatud TRANS-JAI projektiga, mis loodi 2004. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel ning mis ei ole veel kahjuks käivitunud;

11. kutsub ELi institutsioone üles tagama, et vähemalt Euroopa Parlamendi järgmise ametiaja alguseks

- oleks kõikides ettevalmistavates dokumentides viide õigusloomemenetlusele,

- viidataks kõikides nõukogu ja ettevalmistavate organite päevakordades ja menetlustulemustes selgelt taustadokumentidele ning et need registreeritaks ja avaldataks nõukogu registris (sh nn koosolekudokumendid),

- teeksid kodanikele õiglasel ja läbipaistval viisil selgeks nende organisatsiooni skeemi, näidates ära siseüksuste pädevused, sisemise töökorralduse ja nende pädevuses olevate toimikute soovituslikud tähtajad, teenistused, kelle poole peaksid kodanikud pöörduma abi, teabe või halduslike kaitsevahendite saamiseks,

- oleks kõikidele õigusakti ettepanekutele lisatud mõju hindamine, mis on avalikkusele kättesaadav;

12. kutsub ELi institutsioone üles kindlustama läbipaistvuse suurendamise seoses komiteemenetluse ning esimesel lugemisel saavutatavate kokkulepetega ELi institutsioonide vahel kaasotsustamismenetluste raames (nn kolmepoolsed kokkulepped), tagama, et institutsioonidevahelised kokkulepped oleksid täies ulatuses kooskõlas avalikustamise, läbipaistvuse ja avalikkuse kohustustega õigusloomemenetlustes, kaasates parlamentaarse assamblee, kellel on avalike koosolekute korraldamise ning läbivaadatud dokumentide avaldamise kohustus;

13. rõhutab asjaolu, et olemasolevad niisuguste delegeeritud õigusaktide (nn komiteemenetluse õigusaktid) kohta kehtivad menetlused, mis hõlmavad üheksat kümnendikku ELi institutsioonide poolt igal aastal vastuvõetavatest õiguslikult siduvatest aktidest, tuleks vaadata läbi ja neid tuleks kohaldada viisil, millega oleks tagatud asjaolu, et demokraatlikud põhimõtted ja läbipaistvus on kindlustatud, et komiteemenetluse komiteede liikmed, menetlused ja hääled tuleks teha avalikuks ning et riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi liikmetel ning kodanikel peaks olema vahetu juurdepääs komiteemenetluse registri dokumentidele kohe, kui need saadetakse komiteemenetluse komiteede liikmetele (nagu lubas endine volinik Barnier 2001. aastal); on seisukohal, et suuremat läbipaistvust tuleks kohaldada eelkõige määruse eelnõude suhtes ning samal ajal peaks Euroopa Parlament korraldama niisuguste ettepanekute menetlemise võimalikult avatud ja läbipaistval viisil, et vältida seega läbipaistmatuid olukordi, näiteks niisuguseid, mis tekkisid seoses lennujulgestuse määrusega vedelike ja kehaskannerite osas;

14. on veendunud, et institutsioonide vahel tehtava lojaalse koostöö põhimõte tähendab eelkõige õigusloome või rahvusvaheliste lepingutega seotud töö osas (näiteks ELi ja Ameerika Ühendriikide vaheline koostöö justiits- ja siseküsimuste valdkonnas, reisijate registrid ja andmekaitse) või ametisse nimetamise menetluste osas (näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti direktori ametisse nimetamine) ELi institutsioonide kohustust vahetada kõiki asjaomaseid dokumente ja kogu asjaomast teavet, isegi kui need on tundliku sisuga või konfidentsiaalsed, ning et praeguseid tavasid tuleks edasilükkamatult paremaks muuta;

15. kiidab Euroopa Ombudsmani tööd suurema läbipaistvuse tagamisel ELi institutsioonide osas ning jagab koos Euroopa Andmekaitseinspektoriga väljendatud arvamusi tasakaalu kohta andmekaitse ja eraelu puutumatuse õiguse vahel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta[18] ja määrusele (EÜ) nr 1049/2001; palub, et Euroopa Ombudsman valmistaks ette raporti dokumentidele juurdepääsu kohta uue valitud Euroopa Parlamendi jaoks, milles käsitletakse käesolevas raportis tõstatatud küsimusi;

16. kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles edendama ühist läbipaistvuse halduskultuuri, mis põhineb põhimõtetel, mis on esitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, Euroopa Kohtu kohtupraktikas, Euroopa Ombudsmani soovitustes ja liikmesriikide parimates tavades; on seisukohal, et nagu see on juba andmekaitseametnike puhul, peaksid ELi institutsioonide kõik peadirektoraadid tagama dokumentide esitamise, registreerimise, salastamise, salastamise kustutamise ja levitamise vastavalt hea haldamise põhimõttele, määrusele (EÜ) nr 1049/2001 ning asjaomaste ELi institutsioonide kodukorrale;

17. nõuab läbipaistvuse Euroopa aasta algatamist ning Euroopa läbipaistvuse kampaania edendamist 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimiste puhul, et kodanikud oleksid teadlikud oma õigustest pääseda ligi ELi dokumentidele ning nii ELis kui ka liikmesriikides kehtivatest standarditest avalikustamise, avalikkuse ja läbipaistvuse osas;

18. on seisukohal, et liikmesriigid peaksid peegeldama ELi tasandi läbipaistvust ELi õigusaktide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse ning kutsub riikide parlamente ning Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide Euroopa ja ühenduse asjade komisjonide konverentsi tutvuma põhjalikult käesolevas resolutsioonis sisalduvate ettepanekutega ning edendama parlamentide ja parlamendiliikmete tegevuste ELi registrit, mis võiks tagada vastastikuse koostöö ja konsulteerimise ELi, Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel ning neid suurendada, toetudes ka parimatele tavadele e-parlamendi ja e-valitsuse läbipaistvuse osas;

19. kutsub erakondi ja parlamendifraktsioone üles edendama läbipaistvust ja avalikkust asutusesiseselt ja parlamentides, näiteks oma koosolekute ülekandmise ning programmide ja dokumentide Internetis kättesaadavaks tegemise abil;

20. võtab teadmiseks mured, mida Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee väljendas oma arvamuses nr 270(2008) seoses Euroopa Nõukogu ametlikele dokumentidele juurdepääsu käsitleva konventsiooni eelnõuga, ning kutsub liikmesriike üles lisama konventsiooni eelnõusse vähemalt kõnealuse assamblee liikmete esitatud muudatusettepanekud;

21. kutsub üles Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Kohust (viimast seoses tema administratiivülesannetega), kes on ainukesed kaks organit, kes siiani ei kohalda oma dokumentide suhtes määrust (EÜ) nr 1049/2001, mõtlema niisuguse olukorra üle järele ja võtma asjakohaseid meetmeid selle parandamiseks;

22. kutsub ELi institutsioone üles töötama ambitsioonika Euroopa nn teabevabaduse õigusakti suunas määruse (EÜ) nr 1049/2001 praeguse esildatud läbivaatamise alusel;

23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Ombudsmanile, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Euroopa Nõukogule.

  • [1]  EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
  • [2]  ELT L 243, 27.9.2003, lk 1.
  • [3]  EÜT C 298, 30.11.2002, lk 1.
  • [4]  Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 68.
  • [5]  Niisuguse dokumendi sisu, mille suhtes võidakse kehtestada erand (näiteks nn õiguslik arvamus) tuleks vaadata läbi, et hinnata, milliseid selle osasid erand hõlmab; erandiga seotud ohtusid peab olema võimalik „mõistlikult ette näha” ning need ei tohi olla ainult oletuslikud; niisuguse ohu ja üldise huvi kaalumine „asjaomase dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad [...] suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustamisprotsessis ja haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis”.
  • [6]  Kuna „[k]odanike võimalus tutvuda õigusloometoimingute alustega on tingimus, mis võimaldab neil tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi” (Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 46) ning määruses 1049/2001 rõhutatud ülekaalukaks üldiseks huviks on asjaolu, et „dokumentide avalikustamine, mis [tõusetuvad] seadusandliku algatuse üle toimuvas arutelus[...], suurendab õigusloomemenetluse läbipaistvust ja avalikkust ning tugevdab Euroopa kodanike demokraatlikku õigust” (Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 67).
  • [7]  Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 59.
  • [8]  Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 69.
  • [9]  Euroopa Ühenduste Kohtu Turco kohtuasja kohtuotsuse punkt 70.
  • [10]  EÜT L 43, 15.2.1983, lk 1.
  • [11]  Näiteks selle kohta, mitu päeva viibis Euroopa Parlamendi liige Euroopa Parlamendis kohal ning kus ta oma allkirja andis ja/või hääletas ning millal toimuvad nimelised hääletamised täiskogul või komisjonis; milliste institutsiooniliste organite koosolekutel ta osales: täiskogu ja /või komisjon ja/või delegatsioon jne; andmed peaksid olema kättesaadavad ka otsingukriteeriumide alusel, nt Euroopa Parlamendi liikme nimi/täiskogu/komisjon/delegatsioon/hääled/kohalviibimine/päev/kuu/aasta/ametiaeg/ jne ning lingid sellele veebisaidile peaksid olema Euroopa Parlamendi liikmete veebilehtedel ja muudel asjaomastel veebisaitidel; Euroopa Parlamendi liikmete veebilehed peaksid sisaldama kõnealust teavet, samuti assistentide nimesid, esitatud arvamusi, raportite ja muude õigusaktide kohta komisjonis või täiskogul esitatud muudatusettepanekuid, selgitusi hääletuse kohta, audiovisuaalseid lindistusi, allkirjastatud kirjalikke deklaratsioone, sealhulgas kõikide allakirjutanute nimekirju jne.
  • [12]  Menetlused ja dokumendid komisjonis, näiteks esimene raport ja muudatusettepanekud, muude komisjonide arvamused, õigusteenistuse arvamused, täiskogul esitatud muudatusettepanekud, nimelised hääletamised, institutsioonidevahelised kirjad, eriti niisugused, mis on seotud õigusloomemenetlustega, komisjoni ja täiskogu tasandil jne.
  • [13]  Euroopa Ombudsmani soovituse projekt Euroopa Parlamendile kaebuse 3643/2005/(GK)WP asjus.
  • [14]  Praegu see nii ei ole, kuna komisjon, Euroopa Parlament ja komisjon järgivad erinevaid tavasid.
  • [15]  ELT L 345, 31.12.2003, lk 90.
  • [16]  Näiteks esialgne ettepanek, koosolekute protokollid, raportid, muudatusettepanekud, hääletused, hääletuste tulemused, arutelud, kehtiv tekst, rakendamine liikmesriikides, hindamisaruanded jne.
  • [17]  Näiteks esialgne ettepanek, koosolekute protokollid, raportid, muudatusettepanekud, hääletused, hääletuste tulemused, arutelud, kehtiv tekst, rakendamine liikmesriikides, hindamisaruanded jne.
  • [18]  EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

17.11.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

43

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alexander Alvaro, Catherine Boursier, Emine Bozkurt, Kathalijne Maria Buitenweg, Maddalena Calia, Giusto Catania, Jean-Marie Cavada, Fabio Ciani, Carlos Coelho, Elly de Groen-Kouwenhoven, Panayiotis Demetriou, Gérard Deprez, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Claudio Fava, Armando França, Kinga Gál, Patrick Gaubert, Jeanine Hennis-Plasschaert, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Stavros Lambrinidis, Roselyne Lefrançois, Baroness Sarah Ludford, Javier Moreno Sánchez, Maria Grazia Pagano, Martine Roure, Inger Segelström, Vladimir Urutchev, Ioannis Varvitsiotis, Manfred Weber, Tatjana Ždanoka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Marco Cappato, Carlo Casini, Elisabetta Gardini, Monica Giuntini, Genowefa Grabowska, Luis Herrero-Tejedor, Sophia in ‘t Veld, Ona Juknevičienė, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Jörg Leichtfried, Nicolae Vlad Popa, Luca Romagnoli, Stefano Zappalà

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Inés Ayala Sender