Menetlus : 2010/2103(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0310/2010

Esitatud tekstid :

A7-0310/2010

Arutelud :

PV 24/11/2010 - 20
CRE 24/11/2010 - 20

Hääletused :

PV 25/11/2010 - 8.13
CRE 25/11/2010 - 8.13
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0445

RAPORT     
PDF 257kWORD 137k
8. november 2010
PE 448.802v02-00 A7-0310/2010

Rahvusvaheline kaubanduspoliitika kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal

(2010/2103(INI))

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon

Raportöör: Yannick Jadot

Arvamuse koostaja (*):

Jo Leinen, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon

(*) Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 50

PARANDUSED/ ADDENDA
MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 Seletuskiri
  keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS
 arengukomisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal

(2010/2103(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) kolme töörühma 2007. aastal avaldatud aruandeid(1);

–   võttes arvesse 17. detsembril 2008. aastal Euroopa Ülemkogul vastu võetud kliimamuutuste paketti;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 29. ja 30. oktoobri 2009. aasta järeldusi kliimaläbirääkimiste kohta;

–   võttes arvesse ÜRO kliimateemalist tippkohtumist Kopenhaagenis (Taani) 7.– 18. detsembril 2009 ja selle tulemusel sõlmitud Kopenhaageni kokkulepet;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone kliimamuutuse kohta, eelkõige 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni tippkohtumise tulemuste kohta(2) ja 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta(3);

–   võttes arvesse komisjoni 26. mai 2010. aasta teatist kasvuhoonegaaside heite üle 20%-lise vähendamise võimaluste analüüsi ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamise kohta (KOM(2010)0265);

–   võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2010. aasta teatiseid biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kohta(4);

–   võttes arvesse komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine” (KOM(2008) 699);

–   võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni aruannet ja ÜRO poolt 26. juunil 2008. aastal algatatud keskkonnaprogrammi „Kaubandus ja kliimamuutused”;

–   võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide lõppdeklaratsiooni 24. ja 25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumisel;

–   võttes arvesse instituudi Climate Strategies 2010. aasta juunis avaldatud uurimust „Tackling leakage in a world of unequal carbon prices”(5); instituudi CE Delft 2010. aasta märtsis avaldatud uurimust „Why the EU could and should adopt higher greenhouse gas reduction targets”(6); instituudi Sandbag 2010. aasta veebruaris avaldatud uurimust „The Carbon Rich List: The companies profiting from the EU Emissions Trading Scheme”(7) ja instituudi Carbon Trust uurimust „International carbon flows”;

–   võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni 2008. aastal avaldatud aruannet(8);

–   võttes arvesse energiahartas esitatud investeerimiseeskirju, mis on aluseks kohtuasjale Vattenfall Europe Generation AG vs. Saksamaa Liitvabariik,(9) 27. aprill 2009, kus ettevõte kaebas keskkonnaeeskirju karmistava liikmesriigi kohtusse;

–   võttes arvesse 14. mai 2009. aasta Ontario rohelise energia õigusakti(10);

–   võttes arvesse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitlevat ELi tegevuskava, mis koostati 2003. aasta mais;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning arengukomisjoni arvamust (A7-0310/2010),

A. arvestades, et maakera temperatuur on möödunud sajandi jooksul juba tõusnud ja tõus jätkub, ning arvestades, et kliimasoojenemise majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane mõju on muutunud murettekitavalt suureks ja on ülioluline, et temperatuuritõus suudetakse hoida alla 2°C;

B.  arvestades, et 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimateemalisel tippkohtumisel saavutatud kokkulepe on küündimatu; arvestades, et EL ei suutnud tippkohtumisel täita juhtrolli oma eesmärkide vähese ambitsioonikuse ja ühtsuse puudumise tõttu;

C. arvestades, et 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimateemalisel tippkohtumisel saavutatud kokkulepe on küündimatu ja valmistas pettumuse; arvestades, et läbirääkimispartnerid ei suutnud saavutada ülemaailmset konsensust ning EL ei suutnud tippkohtumisel võtta endale juhtrolli ühtsuse puudumise tõttu;

D. tundes heameelt Euroopa Ülemkogu otsuse üle vähendada 2050. aastaks ELis kasvuhoonegaaside heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 80–95% võrra, mis on oluline eesmärk selleks, et Euroopa Liit asuks kliima valdkonnas taas rahvusvahelisel tasandil juhtpositsioonile, sest teised riigid on kindlalt keskendunud keskkonnasäästlikule majanduse arendamisele, eelkõige oma majanduse elavdamise kavade kaudu; toetades kindlalt eesmärki vähendada heitkoguseid ELis 2020. aastaks 30% võrra sõltumata rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemustest;

E.  arvestades, et Cancúni tippkohtumine pakub ainulaadset võimalust sisuliseks dialoogiks, seal tuleks vastu võtta õiguslikult siduvad vahendid ja palju rangemad kontrolliprotseduurid ning see peab olema suur samm edasi tõhusa, laiahaardelise ja õiguslikult siduva kokkuleppe saavutamise poole, mille abil saavutada maakera temperatuuri tõusu hoidmine alla 2°C;

F.  arvestades, et võitlus kliimamuutuste vastu on üks konkurentsivõime tegur, Euroopa Liidu prioriteedid selles valdkonnas on energiasäästlikkus ja taastuvenergia, mis võimaldavad parandada liidu energiavarustuse kindlust ja millel on suur potentsiaal tööstusarengu, innovatsiooni, maakasutuse planeerimise ja töökohtade loomise seisukohast;

G. arvestades, et subsideeritud energiatootmine ja süsinikdioksiidi heitkoguste piirangute puudumine teatavates riikides annavad neile suhtelise eelise;

H. arvestades, et Euroopa Liidu vastutus kliima valdkonnas ei saa piirduda ainult kasvuhoonegaaside heitega liidu territooriumil, kuna hiljutised hinnangud näitavad, et tarbimisel tekkivad heited on oluliselt suuremad tootmisel tekkivatest heidetest, vastavalt 35% Ühendkuningriigis, 45% Prantsusmaal ja 60% Rootsis;

I.   arvestades, et seega on kaubanduseeskirjad kliimamuutuste vastu võitlemisel otsustava tähtsusega ja EL saab neid maailma suurima kaubandusjõuna tugevalt mõjutada,

1.  tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu otsuse üle vähendada 2050. aastaks ELis kasvuhoonegaaside heidet 80–95% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes, see on oluline eesmärk selleks, et Euroopa Liit asuks kliima valdkonnas taas rahvusvahelisel tasandil juhtpositsioonile, sellel ajal kui muud riigid keskenduvad keskkonnasäästlikule majandusele, eelkõige oma majanduse elavdamise kavade kaudu; toetab tugevalt eesmärki vähendada heitkoguseid ELis 2020. aastaks 30% võrra sõltumata rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemustest, mis peaksid ärgitama teisi riike võtma veelgi kaugeleulatuvamaid kohustusi;

2.  nõuab rahvusvaheliselt siduva kliimakaitse lepingu sõlmimist ning toetab kindlalt eesmärki vähendada ELis aastaks 2020 CO2 heitkoguseid 30% võrra, olenemata rahvusvahelistest läbirääkimistest, ja pikaajalist ELi eesmärki vähendada CO2 heitkoguseid ja muid kasvuhoonegaaside heiteid vähemalt 85% võrra aastaks 2050;

3.  rõhutab, et arenenud riigid peavad võtma juhtrolli süsinikdioksiidi heite vähendamisel; on arvamusel, et standardite kehtestamine ning märgistamine ja sertifitseerimine on vahendid, millel on tohutu potentsiaal energiatarbimise vähendamisel ja seega kliimamuutusega võitlemisel; palub liikmesriikidel süsiniku hinnale alampiiri kehtestamise kaudu tugevdada õigusnorme, mis on seotud ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga; leiab, et puhta arengu mehhanismis (Clean Development Mechanism – CDM) ei ole arvestatud kõige haavatavamate riikide vajadustega;

4.  toetab taastuvenergia edendamise kiirendamist ja seda, et liikmesriikide valitsused viivad ellu järjekindlat poliitikat ning kehtestavad siduva õigusraamistiku, mis võimaldab pikaajalises perspektiivis vastu võtta järkjärgulise toetuskava, mis aitab kaasa turu avamisele ning kriisi ja ettevõtete ebakindluse ajal väga vajalike miinimuminfrastruktuuride loomisele;

5.  tuletab meelde, et ühine kaubanduspoliitika on Euroopa Liidu üldistes huvides olev vahend, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 kohaselt teostatakse ELi ühist kaubanduspoliitikat kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega ning et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 toetab see eelkõige maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist;

6.  rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika – nii kahepoolne kui ka mitmepoolne – on vahend ja mitte omaette eesmärk ning see peab olema kooskõlas eesmärgiga võidelda kliimamuutuste vastu ja eeldama ambitsioonika kokkuleppe sõlmimist kliimavaldkonnas;

7.  on seisukohal, et WTO eeskirju tuleb tõlgendada ja arendada selliselt, et need toetaksid mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sisalduvaid kohustusi; palub komisjonil töötada konsensuse saavutamise nimel WTOs, et anda mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatidele vaatleja roll kõigil WTO koosolekutel, mis puudutavad nende pädevusvaldkonda, ja nõuandja roll keskkonnaalaste vaidluste lahendamise menetlustes; rõhutab vajadust kehtestada uued WTO eeskirjad, et kaotada süsinikdioksiidi heitkoguste odavusest tulenev suhteline eelis;

8.  mõistab hukka asjaolu, et mitte üheski senises WTO lepingus ei käsitleta kliimamuutuse, toiduga kindlustatuse ja aastatuhande arengueesmärkide küsimust; taunib kliimamuutustele vastupanuvõimeliste seemnete biopiraatluse levikut; on arvamusel, et WTO eeskirjade muutmine on vajalik, et tagada nende ühtsus ja kooskõla Kyoto protokolli ja mitmepoolsete keskkonnalepingute raames võetud kohustustega; nõuab tungivalt WTO reformi, et võimaldada tooteid eristada vastavalt nende tootmis- ja töötlusviisidele, ning uue paindlikkuse kasutuselevõttu kohustusliku litsentsimise abil TRIPS-lepingu raames;

9.  toonitab, võttes arvesse WTO lepingu preambulit ja GATTi lepingu artikli XX punkte b, d ja g, et rahvusvaheline kaubandus ei tohi põhjustada loodusressursside ülekasutamist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama WTO egiidi all kollektiivse eelistuse põhimõtet, pidades eelkõige silmas jätkusuutlikke, kliimahoidlikke ja eetiliselt vastuvõetavaid tooteid;

10. kutsub komisjoni ja WTO liikmeid üles püüdlema selle poole, et WTO teadvustaks oma koostatavas seisukohas kliimamuutuse tähendust ja mõjusid ning tagaks, et WTO eeskirjad mitte ei takistaks, vaid edendaksid üldisi jõupingutusi kliimamuutusega võitlemisel, selle leevendamisel ja sellega kohandumisel;

11. väljendab kahetsust, et WTO liikmed ei ole veel leidnud lahendust, kuidas integreerida see leping ÜRO institutsioonide süsteemi ning keskkonnakaitset (sealhulgas kliimamuutust), sotsiaalset õiglust ja kõigi inimõiguste austamist käsitlevatesse eeskirjadesse; nõuab tungivalt, et kohustused ja eesmärgid, mis on sätestatud mitmepoolsetes keskkonnalepingutes, nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja muud ÜRO institutsioonide (FAO, ILO, IMO) lepingud, peavad olema kaubanduseeskirjade kitsa tõlgendamise suhtes ülimuslikud;

12. arvestades, et Marrakechis 15. aprillil 1994. aastal WTO ministrite poolt tehtud otsusest kaubanduse ja keskkonna kohta on möödunud juba üle 15 aasta, palub komisjonil hiljemalt 2011. aasta keskel esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, mil määral WTO kaubanduse ja keskkonna komitee on täitnud oma nimetatud otsuses sätestatud kohustused, ning esitatakse järeldused selle kohta, mida on veel vaja teha, eelkõige seoses ülemaailmse aruteluga kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise ning WTO teemal;

13. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jääma WTO läbirääkimiste ja kahepoolsete kaubanduslepingute juures sellele kindlaks, et kaubanduse liberaliseerimine, eelkõige looduslike toormaterjalide puhul, ei ohustaks loodusvarade säästvat majandamist ning et kliimakaitse ja liikide mitmekesisuse kaitse eesmärkidest saaks lepingute lahutamatu osa; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles nõudma WTO raames WTO kaubandus- ja keskkonnaministrite ühiskohtumist enne ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi, mis toimub 2011. aastal Johannesburgis; tuletab meelde, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on foorum, mille abil tuleks jõuda rahvusvahelisele kokkuleppele kliimamuutusega toimetuleku osas;

14. peab varasemast kiireloomulisemaks vajadust algatada avalik arutelu rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni loomise teemal;

Kaubanduse ja kliimakaitse vahelise vastastikuse positiivse mõju suurendamine

15. tunnustab kaubavahetuse positiivselt rolli selliste kaupade ja teenuste vahetamisel, mis aitavad kaasa kliima kaitsmisele; on seisukohal, et kliimakaitse ja kaubavahetuse liberaliseerimine võivad teineteist vastastikku toetada, hõlbustades keskkonnakaupade ja -teenuste vahetust, aga eelnevalt on vaja koostada nimekiri kõnealustest kaupadest ja teenustest vastavalt rangetele keskkonnakriteeriumidele ja koostöös WTOsse kuuluvate riikidega;

16. tunnistab, et kaubandus on arengumaadesse toimuva tehnosiirde seisukohalt oluline vahend; rõhutab vajadust vähendada kaubandustõkkeid nn rohelise kaubanduse puhul, näiteks kõrvaldades WTO tasandil kaubandustariifid nn rohelistelt toodetelt;

17. loodab, et EL näitab eeskuju ja vähendab nn rohelise tehnoloogia ning keskkonna- ja kliimahoidlike toodete kaubanduse jaoks takistusi, nagu tollimaks ja maksud, ning edendab keskkonnakaupu ja -teenuseid, sealhulgas Bali tegevuskava ja Kopenhaageni Rohelise Kliima Fondi alusel;

18. rõhutab innovatsiooni olulisust keskkonnasäästlike tehnoloogiate valdkonnas ja tunnistab, et kaubavahetus võib täita olulist rolli nende tehnoloogiate siirdamisel teistesse riikidesse;

19. kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et selgitada välja peamised tõkked, mis takistavad kliimamuutusega võitlemiseks ettenähtud tehnoloogiate levitamist arengumaades;

20. tunnistab, et innovatsiooni saab soodustada eri tasusüsteemide abil ja need süsteemid ei soodusta samal viisil tehnosiiret; tõstatab küsimuse eelkõige intellektuaalomandi õiguste mõju kohta selliste tulevikutehnoloogiate levitamisele nagu teise põlvkonna agrokütused, akud või vesinik; märgib samuti, et võimaldamaks intellektuaalomandiõiguste süsteemide tehnosiiret tuleb esmalt lahendada mure nende kaitse pärast, mis tuleneb nõrkadest poliitilistest institutsioonidest ja õigusriigi põhimõtete puudumisest; palub seega komisjonil uurida kõiki innovatsiooni tasusüsteeme, võttes arvesse ohtu jätta mõned riigid kõrvale, ja kasutada uuringu tulemusi kliimaalases diplomaatias;

21. väljendab muret fossiilkütuste toetuste moonutava mõju pärast maailmakaubandusele, nende mõju pärast kliimale ja nende tekitatud kulu pärast riigikassadele; kiidab heaks G20 võetud kohustuse need toetused järk-järgult kaotada;

22. soovib, et Euroopa Liit võtaks kõnealuses valdkonnas enda peale juhtrolli rahvusvahelisel tasandil ja palub komisjonil teha kiiremas korras ettepanek ELis nende toetuste kaotamise ajakava kohta, kusjuures selle protsessi käigus tuleb sisse viia sotsiaal- ja tööstusmeetmed; tuletab muu hulgas meelde Euroopa Parlamendi nõuet komisjonile ja liikmesriikidele takistada ekspordikrediidiasutusi ja Euroopa Investeerimispanka andmast laenu projektidele, millel on kliimale kahjulik mõju;

23. on vastu fossiilkütuste toetamisele ning nõuab suuremat toetust keskkonnahoidlike taastuvate energiaallikate ning teadusuuringute ja arendustegevuse edendamisele detsentraliseeritud energiaallikate valdkonnas, eelkõige arengumaades; tuletab sellega seoses meelde G20 kokkulepet kaotada fossiilkütuste toetused ning nõuab, et komisjon teeks asjaomase Euroopa strateegia kohta ettepanekud koos selle rakendamise täpse ajakava ja vajaduse korral hüvitusmehhanismidega;

Hindade õiglasemaks muutmine rahvusvahelises kaubanduses ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ärahoidmine

24. märgib, et kaubavahetuse liberaliseerimine võib minna vastuollu kliimakaitsega, kui mõned liikmesriigid muudavad tegevusetuse kliimavaldkonnas konkurentsieeliseks; soovitab seega muuta WTO dumpinguvastaseid eeskirju selliselt, et need sisaldaksid ka õiglast keskkonnahinda vastavalt ülemaailmsetele kliimakaitse standarditele;

25. avaldab kahetsust asjaolu pärast, et energiahindu subsideerides ja süsinikdioksiidi heitkoguste piiranguid või kvoote kehtestamata jättes võivad teatavad riigid saada suhtelise eelise; kuna süsinikdioksiidi heitkoguseid ei piirata ja heite tekitamine on seega suhteliselt odav, ei ole nendel riikidel motivatsiooni kliimamuutust käsitlevate mitmepoolsete lepingutega ühineda;

26. märgib siiski, et kliimaläbirääkimised põhinevad ühise, aga erineva vastutuse põhimõttel ja arengumaade kliimapoliitika nõrkuse põhjus on üldiselt nende väiksem finantssuutlikkus või tehnilised võimalused ja mitte keskkonnadumping;

27. soovib sellega seoses, et Euroopa arutelus ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga seotud tööstusliku kasvuhoonegaaside heite ülekandumisele ja sellele probleemi lahendamise viisidele tuleks läheneda ettevaatlikult;

28. tuletab meelde, et komisjoni 26. mai 2010. aasta teatise (KOM(2010)0265) kohaselt selle valdkonna kohta on vaid vähesed tööstussektorid väga tundlikud kasvuhoonegaaside heite ülekandumise suhtes ja on arvamusel, et nende tuvastamiseks on vaja põhjalikku sektoripõhist analüüsi; kutsub komisjoni üles hakkama kiiresti kasutama pigem sellist lähenemist kui teatavaid kvantitatiivseid kriteeriume, mis iseloomustavad kõiki tööstussektoreid;

29. rõhutab, et ei ole ühtset lahendust tööstussektoritele, mida ohustab kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, ja tootelaad või turustruktuur on põhikriteeriumid olemasolevate vahendite valimisel (tasuta kvootide andmine, riigiabi või piiride kohandamine);

30. avaldab kahetsust massilise tasuta kvootide jagamise pärast, kuna mitu hiljutist uuringut on näidanud, et sellest võib teatavatele ettevõtetele suur ebaseaduslik kasu olla ja see ei takista toetust saavaid ettevõtteid kogu tootmist või osa sellest mujale viimast; nõuab, et osalise või täieliku mujale viimise korral antud kvoodid tagastataks viivitamatult ja osa nendest eraldatakse fondile, millega toetatakse mahajäetud tegevuspiirkondade sotsiaalset ja majanduslikku ümberkujundamist;

31. on seisukohal, et kõiki põhilisi süsinikdioksiidi heite tekitajaid hõlmav mitmepoolne leping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heitega tekitatud negatiivse välismõju arvessevõtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta kasutusele süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, eelkõige süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, järgides WTO eeskirju ; selline mehhanism võimaldaks võidelda CO2-heite ülekandmisega kolmandatesse riikidesse ;

32. tõdeb, et WTO eeskirjad ei ole vastuolus piirimeetmetega, mille eesmärk on neutraliseerida sellise sisemaise poliitika mõju, millega keskkonnamõju kulu lisatakse toodete hinnale, tingimusel et selline kohandamine ei ole diskrimineeriv;

33. märgib ühemõtteliselt, et piirimaksu kohandamine ei peaks toimima protektsionismi vahendina, vaid pigem heitkoguste vähendamise vahendina; on arvamusel, et EL peaks eraldama osa oma potentsiaalsest sissetulekust selleks, et täita oma ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist tulenevad rahalised kohustused;

34. on seisukohal, et üksikud meetmed, mis WTO kaubandusläbirääkimiste komitee 15. detsembri 1993. aasta kaubanduse ja keskkonna alase otsuse kohaselt mõjutavad kaubandusmeetmete ja keskkonnameetmete vahelist suhet ja mille eesmärk on edendada säästvat majandust (näiteks piirimaksu kohandamised ja keskkonnadumpingu vastased maksud), saavad WTO selle valdkonna praeguse pretsedendiõiguse kohaselt olla WTO eeskirjade ja suunistega kooskõlas ainult sel juhul, kui need võetakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alla kuuluva õiguslikult siduva ülemaailmse lepingu raames, ning palub seetõttu komisjonil enne Lõuna-Aafrikas toimuvat COP 17 konverentsi esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatis, kuidas selline süsteem võimalikus Kyoto-järgses lepingus kehtestada;

Kliimamõju põhjal toodete eristamise soodustamine

35. tuletab meelde, et kliimakaitseks on vaja eri poliitilisi meetmeid – süsinikdioksiidi heite märgistus, karmid ökokriteeriumid riigihangetele, standardid, toetused, maksud, kvoodid –, mille abil eristatakse tooteid nende tootmisprotsessi ja -meetodi põhjal, ja võib tekkida vajadus kasutada neid poliitilisi meetmeid nii ELis toodetud kui ka imporditud toodete puhul;

36. on arvamusel, et EL kui maailma suurim kaubandusblokk võib ülemaailmselt kehtestada standardeid, ja toetab selliste sertifitseerimis- ja märgistussüsteemide väljatöötamist ja levitamist, mis arvestavad sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumitega; märgib rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide edukat tööd vastavate märgistuste ja sertifikaatide väljatöötamisel ja edendamisel ning pooldab selgesti nende laiemat kasutamist;

37. tuletab meelde, et WTO raames on võimalik võtta vajaduse korral kaubanduse kvalifitseerimise meetmeid, mis on proportsionaalsed ega ole diskrimineerivad muude riikide suhtes, kus on samasugused tootmistingimused; märgib siiski, et on ülioluline teha täpsustusi, et meetmeid saaks võtta vastavalt nende toodete tootmisprotsessi ja -meetodiga seotud kliimakriteeriumidele;

38. palub komisjonil alustada uuesti läbirääkimisi WTOs tootmisprotsessi ja -meetodite üle ja ka võimaluse üle eristada sarnaseid tooteid nende süsinikdioksiidi heitkoguste, energiatõhususe ja tehnoloogiliste standardite alusel; on arvamusel, et WTO liikmed võivad kõnealuse algatuse heaks kiita, kui sellega kaasnevad tehnoloogia siiret soodustavad meetmed;

39. soovib siiski, et praegune selgusetus WTOs tootmisprotsessi ja -meetmete suhtes ei muuda liitu tegevusetuks, kuna EL peaks just püüdma kasutada seda tegutsemisvabadust; palub seega komisjonil kasutada süstemaatiliselt jätkusuutlikkuse märgiseid või kriteeriume kaubandusläbirääkimistes ning kahe- ja mitmepoolsetes kaubanduslepingutes toodete puhul, mis avaldavad mõju kliimale;

40. rõhutab, et tuleb teha pingutusi selleks, et kaubanduse kahjulik keskkonnamõju kajastuks hindades ning rakendataks põhimõtet, et saastaja maksab; nõuab tungivalt, et märgistamis- ja teavitamiseeskirjad viidaks kooskõlla keskkonnastandarditega;

41. tunneb seepärast heameelt ELis säästlikkuse kriteeriumide kehtestamise pärast ELis toodetud ja imporditud agrokütuste puhul; palub komisjonil kaaluda selle meetme laiendamist biomassile ja põllumajandustoodetele; nõuab, et agrokütusega seotud maa-alade kasutamist puudutavaid kaudseid muudatusi võetaks arvesse, ja loodab, et komisjon esitab vastavalt komisjoni poolt Euroopa Parlamendi ees võetud kohustustele ettepaneku enne 2010. aasta lõppu;

42. toetab seda, et biokütuste ja biomassi tootmise jaoks töötatakse välja tõepärased ja siduvad säästlikkuse kriteeriumid ja standardid, milles arvestatakse kasvuhoonegaaside ja väikeste osakeste õhkupaiskumist, mis on tingitud maakasutuse kaudsest muutusest ja kogu tootmistsüklist; toonitab, et elanikkonna toiduga kindlustamise tagamine peab olema tähtsam kui biokütuste tootmine ning et maakasutuspoliitika ja -tavade säästlikkuse suhtes tuleb kiiresti välja töötada üldisem lähenemisviis;

43. peab hädavajalikuks kehtestada biokütustega kauplemisele ranged säästvusnõuded, arvestades biokütuste vastuolulist mõju keskkonnale ja ühiskonnale;

44. tunneb heameelt ebaseaduslikku puidukaubandust käsitleva Euroopa lepingu sõlmimise üle ja loodab näha edusamme vabatahtlike partnerluslepingute alal;

Kaubanduse liberaliseerimine ei tohi ohustada ambitsioonikat kliimapoliitikat

45. väljendab muret komisjoni soovi pärast edendada kaubanduslepingutes puidukaubanduse liberaliseerimist ja eelkõige kaotada ekspordipiirangud, hoolimata sellest, et on suurenenud metsade hävimise oht ja kahjulik mõju kliimale, bioloogilisele mitmekesisusele, arengule ja piirkondade elanikele;

46. rõhutab, et eelkõige on vaja kooskõla kliimakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ning kaubandustingimuste vahel, tagamaks, et näiteks pingutused metsade hävitamisega võitlemisel oleksid tõhusad;

47. on arvamusel, et uued rahvusvahelised kliimakaitset käsitlevad kokkulepped peavad sisaldama kindlaid tagatisi rahvusvahelise puidukaubanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamise ja murettekitavalt laiaulatusliku raadamise peatamise osas;

48. rõhutab, et põllumajandustoodete liberaliseerimise tulemusel on paljud arengumaad hakanud kasutama põllumajandusmudeleid, mis põhinevad monokultuuridel ja ekspordil, on tundlikud kliimamuutuste suhtes ning võivad viia laialdase metsade hävitamiseni; väljendab muret teatavate ELi põllumajandustoetuste mõju pärast riigi suutlikkusele tagada toiduga varustatus eelkõige kliimamuutuste taustal; nõuab, et komisjon ei sõlmiks kaubanduslepinguid, mis aitavad kaasa metsade hävimisele, ja kindlustada, et ELi kaubanduslepingud ja riigiabi põllumajandusele ei ohustaks põllumajanduspoliitika tulevikueesmärke, milleks on ka võitlus kliimamuutuste vastu selleks, et saavutada toiduainetega varustamise sõltumatus;

49. märgib murega, et majandusliku üleilmastumisega on sageli kaasnenud eksporditud monokultuuril põhineva põllumajanduse mudel, mis soodustab paljudes arengumaades jätkusuutmatute põllumajanduslike tootmisviiside levikut; on veendunud, et kaubanduskord peaks adekvaatselt arvestama väiketalupidajate ja maakogukondade vajadusi, seda eriti arengumaades, ning toetama soodustuste kaudu mahepõllumajandust, mis vähem süsinikdioksiidi tekitades aitab kaasa kliimamuutuste leevendamisele; nõuab, et riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kehtestataks kaubanduse kvaliteedi standardid ning et valitsustel võimaldataks siduda turule pääsemine nende standarditega, näiteks andes soodustingimustel turulepääsu nendele kaupadele, mis vastavad teatavatele säästvusnõuetele;

50. on vastu kaubandus- ja investeerimislepingute sätetele, mis võimaldavad investoritel pöörduda riigi vastu, kes karmistab oma kliimapoliitikat; on arvamusel, et investori ja riigi vahel tekkinud konfliktide lahendamise eeskirjad võib ette näha ainult siis, kui konkreetne õiguslik raamistik võimaldab riigil võtta keskkonnakaitsemeetmeid, mis on kooskõlas selles valdkonnas kehtivate ülemaailmsete eesmärkidega;

51. nõuab, et komisjon ei seisaks järjekindlalt vastu oma partnerite kliimapoliitika kohaliku osaluse klauslitele, nagu Ontario rohelise energia õigusakti puhul; on arvamusel, et sellised klauslid kindlustavad poliitika vastuvõetavuse kodanikele ja ettevõtetele; usub lisaks, et seni, kuni rahvusvahelise transpordi kulu ei sisalda kliimakulu, ei ole sellised klauslid nagu transpordimärgistus täiuslikud, aga nad on siiski vajalikud vahendid kohaliku toodangu tarbimise soodustamiseks;

Transpordi täielik kaasamine kaubanduse ja kliima problemaatikasse

52. avaldab kahetsust asjaolu pärast, et praegune kaubandussüsteem põhjustab ülemaailmset töö- ja tootmisjaotust, mille aluseks on transpordi suur osakaal, mis ei kanna omaenda keskkonnakulusid; soovib, et rahvusvahelise transpordi kulude hulka arvataks ka kliimakulud kas maksude kehtestamise või tasuliste kvootidega kauplemise süsteemide kaudu; väljendab heameelt lennunduse peatse kaasamise üle ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja ootab komisjonilt sarnast algatust ka meretranspordi osas 2011. aastaks, et see jõustuks 2013. aastal, kui osutub võimatuks viia selleks ajaks sisse ülemaailmne mehhanism; avaldab kahetsust asjaolu pärast, et kaupade pikamaatranspordil kasutatavat kütust ei maksustata; on selle poolt, et kõnealuseid kütuseid ja selliseid kaupu, eelkõige lennulastina veetavaid kaupu maksustataks; soovib lisaks, et komisjon seaks kahtluse alla kõige saastavamatele transpordiliikidele antud abi, näiteks petroolimaksust vabastamise;

53. märgib, et CO2 heitkoguseid on võimalik rahvusvahelises kaubanduses oluliselt vähendada, näiteks valides kasutatavaid transpordivahendeid tõhusus- ja keskkonnakriteeriumidest lähtuvalt; nõuab, et tekkivad transpordi- ja keskkonnakulud arvestataks tootehinna sisse (väliskulude arvessevõtmine) eelkõige seeläbi, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) lisataks laevandus, mis moodustab 90% rahvusvahelises kaubanduses kasutatavast transpordist;

54. palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik endast olenev, et saavutada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni raames õiguslikult siduv leping meretranspordi heitkoguste vähendamise kohta;

55. peab oluliseks, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustus kehtiks ka rahvusvahelise lennutranspordi ja laevanduse puhul;

56. rõhutab, et transpordi ja rahvusvahelise kaubandusega seotud süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemine kahjustab ELi globaalse kliimamuutustega võitlemise strateegia tõhusust; on arvamusel, et see on tugev argument, suunamaks ekspordile orienteeritud arengustrateegiat sisetekkelise arengu poole, mis põhineb kohalikul ja mitmekesistatud tarbimisel ning tootmisel arengumaades; tuletab meelde, et selline strateegia mõjutaks tööhõivet positiivselt nii ELis kui ka arengumaades;

57. väljendab kahetsust selle üle, et olulise osa rahvusvahelisest kaubandusest hõlmavad homogeensed tooted, mida saaks sama hästi kohapeal toota, ning et nende toodete transpordi puhul ei võeta arvesse veoga kaasnevaid keskkonnakulusid;

58. on arvamusel, et kuna kliimakulu ei sisaldu transpordikulus, tuleks edendada kohalikku säästlikku tootmist, eelkõige tarbijate parema teavitamise abil; nõuab raamatupidamissüsteemi ja ühiste märgistuseeskirjade sisseviimist toodete kasvuhoonegaaside heite kohta, eelkõige transpordietapis;

Kaubanduse ja kliima vastavusseviimise vahendite parandamine

59. nõuab ELi kaubanduspoliitika ja kliimapoliitika vastavusseviimist, milleks tuleb arvutada süsinikutasakaal igas kaubanduspoliitikas, et seda poliitikat vajaduse korral muuta tasakaalu suurendamiseks ja võtta kompensatsioonimeetmeid – poliitiline, tehnoloogiaalane ja rahandusalane koostöö –, kui tasakaal on kliima suhtes negatiivne;

60. nõuab ELilt tungivalt, et ta kasutaks kahepoolsete või piirkondlike lepingute laiaulatuslikke keskkonnaalaseid sätteid arengut toetava vahendina, rõhutades vajadust rakendada nõuetekohaselt keskkonnaalaseid sätteid ja koostöömehhanisme, mis soodustaksid tehnosiiret, tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist;

61. kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt lisama kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutesse keskkonnaalased klauslid, pöörates erilist tähelepanu süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele ja vähesaastavale tehnoloogiale;

62. tunneb heameelt kliimamuutuse mõõtme lisamise üle kaubanduslepingute säästvuse mõju hindamisse; märgib siiski, et mõnel juhul, näiteks Euroopa – Vahemere piirkonna vabakaubanduslepingu puhul, on säästvuse mõju hindamine näidanud, et lepingul on kliimale negatiivne mõju, mida enne lepingu sõlmimist ei uuritud; on seisukohal, et kaubanduslepingud ei tohiks mingil juhul kahjustada mitmepoolseid keskkonnalepinguid;

63. nõuab, et tasakaal ja kompensatsioonimeetmed oleksid esitatud kliima peatükis, mis peab olemas olema igas kaubanduslepingus (vabakaubanduslepingud, majanduspartnerluslepingud, üldise soodustuste süsteemi reform), ja et kõnealuse peatüki üle toimuks avalik arutelu ning see esitataks Euroopa Parlamendile;

64. on seisukohal, et üldise soodustuste süsteemi reformi käigus tuleb kasutusele võtta keskkonnakriteeriumid;

65. soovib, et kliima peatüki osas teeksid tihedat koostööd kliimameetmete peadirektoraat ja kaubanduse peadirektoraat ja üldisemalt, et kliimameetmete peadirektoraat kaasataks süstemaatiliselt kaubandusläbirääkimistesse;

66. on seisukohal, et komisjon peaks kaubandus- ja keskkonnapoliitikat käsitlevate läbirääkimiste strateegiates järgima kooskõlastatud raamistikku, et mitte anda partneritele põhjust muretseda kaubandustõkete pärast, kuid samal ajal tagama kliimamuutuste vastu võitlemise siduvate eesmärkide täitmine;

67. on seisukohal, et ELi kaubandussuhetes riikidega, kes ei ole seotud mitmepoolsete keskkonnakaitselepingutega, tuleks kliimadiplomaatiat arendada jõulisemalt ja järjekindlamalt;

ELi kaubanduse ja kliima vaheline kooskõla arengumaade vaatenurgast

68. tunnistab, et ELi kaubandus- ja kliimapoliitika kooskõlastamist võivad partnerriigid kasutada ja mõista kaudse impordi vähendamise ja ekspordi suurendamise viisina;

69. rõhutab seega vajadust pidada nende riikidega läbirääkimisi kõigi meetmete üle, mida EL võib võtta, eelkõige piiride kohandamise ja ELi vajaduse üle pidada kinni võetud kohustusest toetada arengumaid kliima valdkonnas;

70. väljendab seetõttu muret asjaolu pärast, et Kopenhaagenis toimunud kliimaalasel tippkohtumisel ELi riikide ennatlikult lubatud rahastamine tuleneb osaliselt ametliku arenguabi raames võetud kohustustest ja antakse laenudena, mis on vastuolus Euroopa Parlamendi nõudmistega; palub komisjonil koostada aruanne rahastamisvahendite kohta, et hinnata vastavust tegelikkuse, võetud kohustuste ja parlamendi nõuete vahel; kutsub üles koordineerima paremini rahastamisvahendite temaatilist ja geograafilist kasutamist;

71. tuletab meelde tööstusriikide, sh Euroopa Liidu liikmesriikide kohustust mõelda innovaatiliste rahastamisvahendite peale, et võidelda kliimamuutuste vastu, ja eelkõige finantstehingute maksustamise peale; palub komisjonil esitada nõukogule ja parlamendile kiiremas korras kava kõnealuse maksu sisseviimise kohta liidu tasandil; palub komisjonil hõlmata selline mehhanism ka kaubandusläbirääkimistesse finantsteenuste liberaliseerimise üle;

72. on veendunud, et võitlus kliimamuutusega peab rajanema tööstus- ja arengumaade vahelisel solidaarsuspõhimõttel ning võimaluse korral tihedamal koostööl ÜRO, WTO ja muude Bretton Woodsi institutsioonidega; seepärast nõuab, et arengumaad, areneva majandusega suurriigid ja tööstusriigid töötaksid koos välja üldise strateegia heitkogustega kauplemise ning energeetika ja kasvuhoonegaaside heite maksustamise jaoks, et ühelt poolt ennetada ettevõtluse ümberpaigutamist (kasvuhoonegaaside heite ülekandumine) ning teisalt luua finantsvahendeid võitluseks kliimamuutuse vastu ja selle tagajärgede vähendamiseks ja nendega kohandumiseks;

73. rõhutab, et suurem tehnosiire arenguriikidesse süsinikulekkega võitlemise meetmena on 2012. aasta järgse kliimakokkuleppe oluline aspekt; taunib asjaolu, et tehnosiire moodustab ametlikust arenguabist vaid väikese osa; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid arenguriikidele täiendavat tehnilist ja rahalist abi kliimamuutuse tagajärgedega toimetulekuks, kliimastandardite täitmiseks ning selliste eelnevate hinnangute arvessevõtmiseks, mis käsitlevad standardite, märgistamise ja sertifitseerimise mõju arengule;

74. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide paralamentidele ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretärile ja 16. osaliste konverentsile (COP 16).

(1)

Kliimamuutused 2007: Koondaruanne; toimetanud Rajendra K. Pachauri ja Andy Reisinger, Genf 2007, http://www.ipcc.ch/pdf/assessment-report/ar4/syr/ar4_syr_fr.pdf; ja töörühmade aruanded: Reaalteaduslik alus, koostanud I töörühm, toimetanud S. Solomon, D. Qin, M. Manning, Z. Chen, M. Marquis, K. Averyt, M. Tignor ja H.L. Miller, Jr.; Mõjud, kohandumine ja haavatavus, koostanud II töörühm, toimetanud M. Parry, O. Canziani, J. Palutikof, P. van der Linden ja C. Hanson; Kliimamuutuse leevendamine, koostanud III töörühm, toimetanud B. Metz, O. Davidson, P. Bosch, R. Dave ja L. Meyer.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0019.

(3)

ELT C 297 E, 20.11.2008, lk 193.

(4)

ELT C 160, 19.6.2010, lk 1 ja 8.

(5)

Susanne Droege ja Simone Cooper, Tackling Leakage in a World of Unequal Carbon Prices - Fraktsiooni Verts/ALE jaoks tehtud uuring, http://www.climatestrategies.org/our-reports/category/32/257.html.

(6)

Sander de Bruyn, Agnieszka Markowska ja Marc Davidson, Why the EU could and should adopt higher greenhouse gas reduction targets - A literature review, Delft 2010, http://www.stopclimatechange.net/fileadmin/bali/user_upload/docs/7213_finalreportSdB.pdf.

(7)

Anna Pearson, The Carbon Rich List: The companies profiting from the EU Emissions Trading Scheme, Company analysis of the EU Emissions Trading Scheme compiled in association with carbonmarketdata.com, February 2010, http://www.climnet.org/index.php?option=com_docman&task=doc_download&Itemid=55&gid=1551.

(8)

http://www.agassessment.org/

(9)

International Centre for Settlement of Investment Disputes, ICSID kohtuasi nr ARB/09/6

(10)

Ontario energiaministeerium, Green Energy Act, http://www.mei.gov.on.ca/en/energy/gea/


Seletuskiri

Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimatippkohtumisel saavutatud kokkulepe valmistas pettumuse, kuna sellega ei suudeta saavutada planeedi temperatuuri tõusu hoidmist alla 2°C. Samuti ei ole Kopenhaageni kokkulepe ei ulatuslik ega siduv. Samuti ei ole Kopenhaageni kokkulepe ei ulatuslik ega siduv. Euroopa Liit ei ole kaugeltki mitte selle ebaõnnestumise peasüüdlane. ELi ühtsuse puudumine, tema võimetus rääkida ühel häälel, viia heitkoguste vähendamine ja arengumaade toetamine teadlaste soovitatud ja Euroopa Parlamendi nõutud tasemele, on muutnud ELi sageli kuuldamatuks ja ebatõhusaks.

Miks on see nii raske? Kindlasti ei ole sellele ühest vastust. Aga probleemi üheks oluliseks põhjuseks on asjaolu, et paljudel riikidel ei ole veel laialdast kogemust ja nad kahtlevad oma majanduse ökoloogilise muutmise kasus majandusele, sotsiaalvaldkonnale või demokraatiale, kuigi on tehtud palju edukaid uuringuid ja saadud kogemusi energiavaldkonna ülemineku, säästvama põllumajanduse ja transpordi kohta.

Euroopa Liit on jäänud praegu paigale. Teatavad tööstussektorid, mida valitsused suuresti toetavad, on toonud esile ambitsioonika kliimapoliitika võimalikud dramaatilised tagajärjed. Kuigi ametlikud uuringud tõestavad sellise ülemaailmse ohu olemasolu ja tuletavad meelde, et on olemas vahendid kasvuhoonegaaside heite ülekandumise eest kaitsmiseks, oleksid kliimaalased ambitsioonid vastuolus majandus- ja sotsiaalkriisist väljumisega. Suur viga, mida Hiina ja Ühendriigid ei tee, on jätta keskkonnasäästlik majandus majanduse elavdamise kavast välja. Võttes juhtimise enda kätte kliimamuutustega võitlemises, suurendaks Euroopa Liit oma majanduse konkurentsivõimet tänu energia säästmisele ja taastuvenergiale, mis võimaldavad suurendada energiavarustuse kindlust ja millel on suur potentsiaal tööstusarengu, innovatsiooni, maakasutuse planeerimise ja töökohtade loomise seisukohast.

Aga selleks, et täita nimetatud rolli ja saada kasu konkurentsivõime suurenemisest, peab EL arendama oma kaubanduspoliitikat nii kahepoolsel, piirkondlikul kui ka mitmepoolsel tasandil. Kaupade ja teenuste vahetus põhjustab ligikaudu 20% kogu maailma kasvuhoonegaasidest. Tarbimisest tulenevad heited on Ühendkuningriigis 34%, Prantsusmaal 44% ja Rootsis 60% suuremad kui tootmisest tulenevad heited. Euroopa Liit peab tingimata tegelema nende nn vahetatud heitkogustega. EL, kes ühelt poolt rahastab võitlust metsade hävimise vastu ja teiselt poolt aitab sellele kaasa metsandustoodete ja mittesäästlike agrokütuste impordiga, ei saa juhtida võitlust kliimamuutuste vastu. Kui EL kasutab oma heidete puhul pigem allhanget, kui muudab oma tootmis- ja tarbimisviise, ei saa ta sellest ka majanduslikku, tööstuslikku ja sotsiaalset kasu.

Euroopa Liit peab seega arendama edasi oma kaubanduspoliitikat toodete eristamise suunas selle järgi, millist mõju need avaldavad kliimale, ja soodustama seega tootmis- ja tarbimisviiside ja investeerimisstrateegiate vajalikku muutmist. Euroopa Liit peab tegelema kasvuhoonegaaside heite ülekandumise probleemiga ja üldisemalt kontrollima oma impordi mõju kliimale. Kaubanduspoliitika ei tohi kahjustada kaubanduspartnerite kliimapoliitikat, selleks et lühikese aja jooksul suurendada ELi turuosi. EL peab tegelema rahvusvahelisest transpordist tekkivate heidete probleemiga, tegema ettepaneku innovatsiooni kaitsmise süsteemi kohta, mis aitaks teha eelkõige arengumaadele kättesaadavaks kliimasõbralikud tehnoloogiad, toetada rahvusvahelisel tasandil innovatiivsete rahastamismehhanismide loomist ja vajaduse korral nende sisseviimist kõigepealt ELi tasandil. EL peab tegutsema koos oma kaubanduspartneritega ja mitte nende vastu, eelkõige mis puudutab arengumaid.

Kahtlemata on see raske teekond. Aga EL on teinud juba esimesed sammud õiges suunas: ebaseadusliku puidu impordi, agrokütuste ja õhusõidukite tekitatud heite osas. Käesolev raport valmis ettevõtete, ühenduste, ametiühingute liikmete ja komisjoniga peetud arutelude tulemusel ja selles soovitakse leida järgmisi samme, mis võimaldaksid ELil seda teed jätkata.


keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (30.9.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal

(2010/2103(INI))

Arvamuse koostaja(*): Jo Leinen

(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toonitab, võttes arvesse WTO lepingu preambulit ja GATTi lepingu artikli XX punkte b, d ja g, et rahvusvaheline kaubandus ei tohi põhjustada loodusressursside ülekasutamist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama WTO egiidi all kollektiivse eelistuse põhimõtet, pidades eelkõige silmas jätkusuutlikke, kliimahoidlikke ja eetiliselt vastuvõetavaid tooteid;

2.  kutsub komisjoni ja WTO liikmeid üles püüdlema selle poole, et WTO teadvustaks oma koostatavas seisukohas kliimamuutuse tähendust ja mõjusid ning tagaks, et WTO eeskirjad mitte ei takistaks, vaid edendaksid üldisi jõupingutusi kliimamuutusega võitlemisel, selle leevendamisel ja sellega kohandumisel;

3.  väljendab kahetsust, et WTO liikmed ei ole veel leidnud lahendust, kuidas integreerida see leping ÜRO institutsioonide süsteemi ning keskkonnakaitset (sealhulgas kliimamuutust), sotsiaalset õiglust ja kõigi inimõiguste austamist käsitlevatesse eeskirjadesse; nõuab tungivalt, et kohustused ja eesmärgid, mis on sätestatud mitmepoolsetes keskkonnalepingutes, nagu ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioon ja muud ÜRO institutsioonide (FAO, ILO, IMO) lepingud, peavad olema kaubanduseeskirjade kitsa tõlgendamise suhtes ülimuslikud;

4. arvestades, et Marrakeshis 15. aprillil 1994. aastal WTO ministrite poolt tehtud otsusest kaubanduse ja keskkonna kohta on möödunud juba üle 15 aasta, palub komisjonil hiljemalt 2011. aasta keskel esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, mil määral WTO kaubanduse ja keskkonna komitee on täitnud oma nimetatud otsuses sätestatud kohustused, ning esitatakse järeldused selle kohta, mida on veel vaja teha, eelkõige seoses ülemaailmse aruteluga kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise ning WTO teemal;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jääma WTO läbirääkimiste ja kahepoolsete kaubanduslepingute juures sellele kindlaks, et kaubanduse liberaliseerimine, eelkõige looduslike toormaterjalide puhul, ei ohustaks loodusvarade säästvat majandamist ning et kliimakaitse ja liikide mitmekesisuse kaitse eesmärkidest saaks lepingute lahutamatu osa; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles nõudma WTO raames WTO kaubandus- ja keskkonnaministrite ühiskohtumist enne ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi, mis toimub 2012. aastal Johannesburgis; tuletab meelde, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on foorum, mille abil tuleks jõuda rahvusvahelisele kokkuleppele kliimamuutusega toimetuleku osas;

6.  rõhutab, et eelkõige on vaja kooskõla kliimakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ning kaubandustingimuste vahel, tagamaks, et näiteks pingutused metsade hävitamisega võitlemisel oleksid tõhusad;

7.  on arvamusel, et EL kui maailma suurim kaubandusblokk võib ülemaailmselt kehtestada standardeid, ja toetab selliste sertifitseerimis- ja märgistussüsteemide väljatöötamist ja levitamist, mis arvestavad sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumitega; märgib rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide edukat tööd vastavate märgistuste ja sertifikaatide väljatöötamisel ja edendamisel ning pooldab selgesti nende laiemat kasutamist;

8.  tunneb heameelt kliimamuutuse mõõtme lisamise üle kaubanduslepingute säästvuse mõju hindamisse; märgib siiski, et mõnel juhul, näiteks Euroopa – Vahemere piirkonna vabakaubanduslepingu puhul, on säästvuse mõju hindamine näidanud, et lepingul on kliimale negatiivne mõju, mida enne lepingu sõlmimist ei uuritud; on seisukohal, et kaubanduslepingud ei tohiks mingil juhul kahjustada mitmepoolseid keskkonnalepinguid;

9.  loodab, et EL näitab eeskuju ja vähendab nn rohelise tehnoloogia ning keskkonna- ja kliimahoidlike toodete kaubanduse jaoks takistusi, nagu tollimaks ja maksud, ning edendab nn keskkonnatooteid ja -teenuseid, sealhulgas Bali tegevuskava ja Kopenhaageni Rohelise Kliima Fondi alusel;

10. nõuab rahvusvaheliselt siduva kliimakaitse lepingu sõlmimist ning toetab kindlalt eesmärki vähendada ELis aastaks 2020 CO2 heitkoguseid 30% võrra, olenemata rahvusvahelistest läbirääkimistest, ja pikaajalist ELi eesmärki vähendada CO2 heitkoguseid ja muid kasvuhoonegaaside heiteid vähemalt 85% võrra aastaks 2050;

11. on veendunud, et võitlus kliimamuutusega peab rajanema tööstus- ja arengumaade vahelisel solidaarsuspõhimõttel ning võimaluse korral tihedamal koostööl ÜRO, WTO ja muude Bretton Woodsi institutsioonidega; seepärast nõuab, et arengumaad, areneva majandusega suurriigid ja tööstusriigid töötaksid koos välja üldise strateegia heitkogustega kauplemise ning energeetika ja kasvuhoonegaaside heite maksustamise jaoks, et ühelt poolt ennetada ettevõtluse ümberpaigutamist (kasvuhoonegaaside heite ülekandumine) ning teisalt luua finantsvahendeid võitluseks kliimamuutuse vastu ja selle tagajärgede vähendamiseks ja nendega kohandumiseks;

12. on seisukohal, et üksikud meetmed, mis WTO kaubandusläbirääkimiste komitee 15. detsembri 1993. aasta kaubanduse ja keskkonna alase otsuse kohaselt mõjutavad kaubandusmeetmete ja keskkonnameetmete vahelist suhet ja mille eesmärk on edendada säästvat majandust (näiteks piirimaksu kohandamised ja keskkonnadumpingu vastased maksud), saavad WTO selle valdkonna praeguse pretsedendiõiguse kohaselt olla WTO eeskirjade ja suunistega kooskõlas ainult sel juhul, kui need võetakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alla kuuluva õiguslikult siduva ülemaailmse lepingu raames, ning palub seetõttu komisjonil enne Lõuna-Aafrikas toimuvat COP 17 konverentsi esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatis, kuidas selline süsteem võimalikus Kyoto-järgses lepingus kehtestada;

13. tõdeb, et WTO eeskirjad ei ole vastuolus piirimeetmetega, mille eesmärk on neutraliseerida sellise sisemaise poliitika mõju, millega keskkonnamõju kulu lisatakse toodete hinnale, tingimusel et selline kohandamine ei ole diskrimineeriv;

14. märgib ühemõtteliselt, et piirimaksu kohandamine ei peaks toimima protektsionismi vahendina, vaid pigem heitkoguste vähendamise vahendina; on arvamusel, et EL peaks eraldama osa oma potentsiaalsest sissetulekust selleks, et täita oma ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist tulenevad rahalised kohustused;

15. märgib, et CO2 heitkoguseid on võimalik rahvusvahelises kaubanduses oluliselt vähendada, näiteks valides kasutatavaid transpordivahendeid tõhusus- ja keskkonnakriteeriumidest lähtuvalt; nõuab, et tekkivad transpordi- ja keskkonnakulud arvestataks tootehinna sisse (väliskulude arvessevõtmine) eelkõige seeläbi, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) lisataks laevandus, mis moodustab 90% rahvusvahelises kaubanduses kasutatavast transpordist;

16. palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik endast olenev, et saavutada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni raames õiguslikult siduv leping meretranspordi heitkoguste vähendamise kohta;

17. on vastu fossiilkütuste subsideerimisele ning nõuab suuremat toetust keskkonnahoidlike taastuvate energiaallikate ning teadusuuringute ja arendustegevuse edendamisele detsentraliseeritud energiaallikate valdkonnas, eelkõige arengumaades; tuletab sellega seoses meelde G20 kokkulepet kaotada fossiilkütuste toetused ning nõuab, et komisjon teeks asjaomase Euroopa strateegia kohta ettepanekud koos selle rakendamise täpse ajakava ja vajaduse korral hüvitusmehhanismidega;

18. toetab taastuvenergia edendamise kiirendamist ja seda, et liikmesriikide valitsused viivad ellu järjekindlat poliitikat ning kehtestavad siduva õigusraamistiku, mis võimaldab pikaajalises perspektiivis vastu võtta järkjärgulise toetuskava, mis aitab kaasa turu avamisele ning kriisi ja ettevõtete ebakindluse ajal väga vajalike miinimuminfrastruktuuride loomisele;

19. toetab seda, et biokütuste ja biomassi tootmise jaoks töötatakse välja tõepärased ja siduvad säästlikkuse kriteeriumid ja standardid, milles arvestatakse kasvuhoonegaaside ja väikeste osakeste õhkupaiskumist, mis on tingitud maakasutuse kaudsest muutusest ja kogu tootmistsüklist; toonitab, et elanikkonna toiduga kindlustamise tagamine peab olema tähtsam kui biokütuste tootmine ning et maakasutuspoliitika ja -tavade säästlikkuse suhtes tuleb kiiresti välja töötada üldisem lähenemisviis.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.9.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

49

2

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

János Áder, Kriton Arsenis, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Sandrine Bélier, Sergio Berlato, Martin Callanan, Chris Davies, Bairbre de Brún, Esther de Lange, Anne Delvaux, Bas Eickhout, Jill Evans, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Julie Girling, Nick Griffin, Françoise Grossetête, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Dan Jørgensen, Karin Kadenbach, Christa Klaß, Holger Krahmer, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Gilles Pargneaux, Antonyia Parvanova, Andres Perello Rodriguez, Sirpa Pietikäinen, Mario Pirillo, Pavel Poc, Frédérique Ries, Oreste Rossi, Daciana Octavia Sârbu, Carl Schlyter, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Bogusław Sonik, Catherine Soullie, Salvatore Tatarella, Anja Weisgerber, Sabine Wils, Marina Yannakoudakis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Christofer Fjellner, Matthias Groote, Marisa Matias, Judith A. Merkies, Bill Newton Dunn, Kathleen Van Brempt

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Kay Swinburne


arengukomisjonI ARVAMUS (8.10.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal

(2010/2103(INI))

Arvamuse koostaja: Catherine Grèze

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et transpordi ja rahvusvahelise kaubandusega seotud süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemine kahjustab ELi globaalse kliimamuutustega võitlemise strateegia tõhusust; on arvamusel, et see on tugev argument, suunamaks ekspordile orienteeritud arengustrateegiat sisetekkelise arengu poole, mis põhineb kohalikul ja mitmekesistatud tarbimisel ning tootmisel arengumaades; tuletab meelde, et selline strateegia mõjutaks tööhõivet positiivselt nii ELis kui ka arengumaades;

2.  väljendab kahetsust selle üle, et olulise osa rahvusvahelisest kaubandusest hõlmavad homogeensed tooted, mida saaks sama hästi kohapeal toota, ning et nende toodete transpordi puhul ei võeta arvesse veoga kaasnevaid keskkonnakulusid;

3.  märgib murega, et majandusliku üleilmastumisega on sageli kaasnenud eksporditud monokultuuril põhineva põllumajanduse mudel, mis soodustab paljudes arengumaades jätkusuutmatute põllumajanduslike tootmisviiside levikut; on veendunud, et kaubanduskord peaks adekvaatselt arvestama väiketalupidajate ja maakogukondade vajadusi, seda eriti arengumaades, ning toetama soodustuste kaudu mahepõllumajandust, mis vähem süsinikdioksiidi tekitades aitab kaasa kliimamuutuste leevendamisele; nõuab, et riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kehtestataks kaubanduse kvaliteedi standardid ning et valitsustel võimaldataks siduda turule pääsemine nende standarditega, näiteks andes soodustingimustel turulepääsu nendele kaupadele, mis vastavad teatavatele säästvusnõuetele;

4.  rõhutab, et arenenud riigid peavad võtma juhtrolli süsinikdioksiidi heite vähendamisel; on arvamusel, et standardite kehtestamine ning märgistamine ja sertifitseerimine on vahendid, millel on tohutu potentsiaal energiatarbimise vähendamisel ja seega kliimamuutusega võitlemisel; palub liikmesriikidel süsiniku hinnale alampiiri kehtestamise kaudu tugevdada õigusnorme, mis on seotud ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga; leiab, et puhta arengu mehhanismis (Clean Development Mechanism – CDM) ei ole arvestatud kõige haavatavamate riikide vajadustega;

5.  mõistab hukka asjaolu, et mitte üheski senises WTO lepingus ei käsitleta kliimamuutuse, toiduga kindlustatuse ja aastatuhande arengueesmärkide küsimust; taunib kliimamuutustele vastupanuvõimeliste seemnete biopiraatluse levikut; on arvamusel, et WTO eeskirjade muutmine on vajalik, et tagada nende ühtsus ja kooskõla Kyoto protokolli ja mitmepoolsete keskkonnalepingute raames võetud kohustustega; nõuab tungivalt WTO reformi, et võimaldada tooteid eristada vastavalt nende tootmis- ja töötlusviisidele, ning uue paindlikkuse kasutuselevõttu kohustusliku litsentsimise abil TRIPS-lepingu raames;

6.  rõhutab, et suurem tehnosiire arenguriikidesse süsinikulekkega võitlemise meetmena on 2012. aasta järgse kliimakokkuleppe oluline aspekt; taunib asjaolu, et tehnosiire moodustab ametlikust arenguabist vaid väikese osa; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid arenguriikidele täiendavat tehnilist ja rahalist abi kliimamuutuse tagajärgedega toimetulekuks, kliimastandardite täitmiseks ning selliste eelnevate hinnangute arvessevõtmiseks, mis käsitlevad standardite, märgistamise ja sertifitseerimise mõju arengule;

7.  kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et selgitada välja peamised tõkked, mis takistavad kliimamuutusega võitlemiseks ette nähtud tehnoloogiate levitamist arengumaades;

8.  nõuab ELilt tungivalt, et ta kasutaks kahepoolsete või piirkondlike lepingute laiaulatuslikke keskkonnaalaseid sätteid arengut toetava vahendina, rõhutades vajadust rakendada nõuetekohaselt keskkonnaalaseid sätteid ja koostöömehhanisme, mis soodustaksid tehnosiiret, tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist;

9.  rõhutab, et tuleb teha pingutusi selleks, et kaubanduse kahjulik keskkonnamõju kajastuks hindades ning rakendataks põhimõtet, et saastaja maksab; nõuab tungivalt, et märgistamis- ja teavitamiseeskirjad viidaks kooskõlla keskkonnastandarditega;

10. peab oluliseks, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustus kehtiks ka rahvusvahelise lennutranspordi ja laevanduse puhul;

11. kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt lisama kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutesse keskkonnaalased klauslid, pöörates erilist tähelepanu süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele ja vähesaastavale tehnoloogiale;

12. on arvamusel, et uued rahvusvahelised kliimakaitset käsitlevad kokkulepped peavad sisaldama kindlaid tagatisi rahvusvahelise puidukaubanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamise ja murettekitavalt laiaulatusliku raadamise peatamise osas;

13. peab hädavajalikuks kehtestada biokütustega kauplemisele ranged säästvusnõuded, arvestades biokütuste vastuolulist mõju keskkonnale ja ühiskonnale.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

28

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Thijs Berman, Michael Cashman, Corina Creţu, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Enrique Guerrero Salom, András Gyürk, Eva Joly, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Bill Newton Dunn, Maurice Ponga, David-Maria Sassoli, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Eleni Theocharous, Ivo Vajgl, Anna Záborská, Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Kriton Arsenis, Santiago Fisas Ayxela, Isabella Lövin, Miguel Angel Martínez Martínez, Bart Staes, Patrizia Toia

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Róża Gräfin von Thun und Hohenstein


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

26.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

14

4

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

William (The Earl of) Dartmouth, Laima Liucija Andrikienė, Kader Arif, David Campbell Bannerman, Daniel Caspary, Marielle De Sarnez, Harlem Désir, Christofer Fjellner, Joe Higgins, Yannick Jadot, Bernd Lange, Vital Moreira, Tokia Saïfi, Helmut Scholz, Gianluca Susta, Keith Taylor, Jan Zahradil, Pablo Zalba Bidegain

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Catherine Bearder, George Sabin Cutaş, Béla Glattfelder, Małgorzata Handzlik, Salvatore Iacolino, Jarosław Leszek Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Ricardo Cortés Lastra, Jelko Kacin

Viimane päevakajastamine: 12. november 2010Õigusalane teave