Menetlus : 2009/2219(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0312/2010

Esitatud tekstid :

A7-0312/2010

Arutelud :

PV 24/11/2010 - 20
CRE 24/11/2010 - 20

Hääletused :

PV 25/11/2010 - 8.2
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0434

RAPORT     
PDF 280kWORD 164k
8. november 2010
PE 445.733v02-00 A7-0312/2010

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon

Raportöör: Tokia Saïfi

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
  väliskomisjonI ARVAMUS
 arengukomisjonI ARVAMUS
  tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS
  keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 153, 191, 207 ja 218;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 31 ja 32;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), lapse õiguste konventsiooni (1989), põlisrahvaste õigusi käsitlevat ÜRO deklaratsiooni (2007) ja 20.–22. septembril 2010. aastal New Yorgis toimunud ÜRO aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud lõppdokumenti;

–   võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ning 2001. aasta novembris Dohas toimunud WTO neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, eelkõige selle lõiget 31;

–   võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (KOM(1995)0216)(1) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(2);

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta(3), milles nõuti, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid standardeid ning Euroopa Liit tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke üleskutseid kehtestada põhiliste sotsiaalsete standardite rikkumise korral sanktsioone;

–   võttes arvesse võttes arvese oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (KOM(2001)0252)(4);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta(5);

–   võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades(6);

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta(7);

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(8);

–   võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid(9) vastusena komisjoni teatisele nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

–   võttes arvesse ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu 2006. aasta ministrite deklaratsiooni täieliku tööhõive ja inimväärse töö kohta, milles tõdeti, et täielik ja tulemuslik tööhõive ning kõikidele inimväärse töö tagamine on säästva arengu võtmetegurid;

–   võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(10), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse, eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse sotsiaalsed standardid inimväärse töö tagamiseks;

–   võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil, ning ILO 2008. aasta deklaratsiooni sotsiaalse õigluse kohta õiglase üleilmastumise nimel;

–   võttes arvesse 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, mida kinnitas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(11);

–   võttes arvesse 1. jaanuaril 2006. aastal jõustunud üldist soodustuste süsteemi, millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suurele hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubanduslike, finants- või arenguvajadustega silmitsi seisvatele haavatavatele riikidele;

–   võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid;

–   võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonous ning mida muudeti 2005. ja 2010. aastal;

–   võttes arvesse oma resolutsioone AKV piirkondade ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta, eelkõige 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni(12), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni(13) ja 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni(14);

–   võttes arvesse rahvusvahelisi keskkonnakonventsioone, nagu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll (1987), ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1989), Cartagena bioohutuse protokoll (2000) ja Kyoto protokoll (1997);

–   võttes arvesse 2009. aasta oktoobris Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vahel allkirjastatud vabakaubanduslepingu 13. peatükki;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahel mitmepoolse kaubanduslepingu sõlmimise üle peetud läbirääkimiste lõpuleviimist;

–   võttes arvesse 14. jaanuaril 2010. aastal Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist „Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel”;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0312/2010),

A. arvestades, et kaubanduse, inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite vahelisest seosest on saanud majandus- ja kaubandussuhete oluline aspekt ning vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste lahutamatu osa;

B.  arvestades, et järjest rohkem esineb konkurentsimoonutusi ning sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu oht on järjest suurem – see kahjustab eriti Euroopa Liidus asuvaid ettevõtteid ja töötajaid, kes on kohustatud järgima rangemaid sotsiaalseid, keskkonna- ja maksustandardeid;

C.  arvestades, et suhetes kolmandate riikidega peab EL kasutusele võtma vastastikkusel põhineva kaubandusstrateegia, mis peab olema diferentseeritud olenevalt kaubanduspartnerite arengutasemest nii sotsiaalsete ja keskkonnanõuete kui ka kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas, et luua tingimused õiglaseks ja ausaks rahvusvaheliseks konkurentsiks;

D. arvestades, et kahepoolsetest organitest on saanud peamised platvormid nende poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuna väljavaated kaubanduse, tööhõive või keskkonna omavaheliste suhete reguleerimiseks mitmepoolsete eeskirjade kehtestamisega WTO raames ei ole kuigi paljulubavad;

E.  arvestades, et sellele vaatamata tuleb teha pingutusi äriõiguse ja põhiõiguste suhte tasakaalu taastamiseks ning tugevdada dialoogi olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ILO ja WTO vahel, et rahvusvahelist poliitikat kooskõlastatumalt kujundada ja tagada maailma tasandil parem juhtimine;

F.  arvestades, et on palju põhjuseid, miks rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse tuleks lisada inimõigusi käsitlevad sätted ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, alates soovist saavutada õiglane ja aus kaubandus ning tagada võrdsed konkurentsitingimused, kuni normeerivama lähenemiseni, st kaitsta Euroopa Liidu üldisi väärtusi ja kujundada kooskõlastatud Euroopa poliitikat;

G. tuletab meelde, et ÜRO 1986. aasta deklaratsioonis arenguõiguse kohta kinnitatakse, et õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, millest tulenevalt on igal inimesel ja kõikidel rahvastel õigus majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises arengus osaleda, sellesse oma panus anda ja sellest osa saada; on seetõttu seisukohal, et ELil on kohustus seda õigust mitte kahjustada, vaid lisada see rahvusvahelistesse lepingutesse ja järgida seda kui Euroopa poliitilist suunist;

H. arvestades, et Lissaboni lepingus kinnitatakse taas, et Euroopa Liidu välistegevus, mille lahutamatuks osaks on kaubandus, peab toetuma põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine; arvestades, et Euroopa sotsiaalmudel, milles jätkusuutlik majanduskasv on ühendatud paremate töö- ja elutingimustega, võib olla eeskujuks ka teistele partneritele; arvestades, et kaubanduslepingud peavad lisaks sellele olema kooskõlas teiste rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonidega, mille puhul liikmesriigid on kohustunud neid järgima vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

I.   arvestades, et oluline on säilitada Euroopa Liidus kehtivad sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning tagada, et Euroopa ühtsel turul tegutsevad välisriikide ettevõtjad neid järgivad;

J.   arvestades, et inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine kaubanduslepingutesse võib nimetatud lepingutele anda lisandväärtuse, kuna nii saab kodanikuühiskonda paremini kaasata ning tagada tugevama toetuse poliitilisele ja sotsiaalsele stabiilsusele, luues seeläbi kaubandusele soodsama keskkonna;

K. arvestades, et kaubandus ning inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine on olulised tegurid rahu ja jõukuse tagamisel maailmas, kuid neid ei saa pidada kõikide probleemide lahenduseks maailma riikide vahel; arvestades siiski, et poliitilisest ummikseisust võib leida väljapääsu kaubandussidemete tugevdamisega, tagades seejuures konfliktide lahendamise viisina ühiste huvide määratlemise eelkõige keskkonnakaitse alal;

L.  arvestades, et teised riigid on andnud head eeskuju sotsiaalsete standardite lisamisel kaubanduslepingutesse;

M.  arvestades, et üldise soodustuste süsteemi puhul tuleb tingimuseks seada, et soodustatud riigid järgiksid rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides sätestatud põhimõtteid ja põhilisi töönorme, ning et see süsteem sisaldaks täiendavate tariifsete soodustuste eriskeemi, et edendada inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhiliste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist; arvestades, et nende tingimuste mittejärgimine võib kaasa tuua kaubandusrežiimi peatamise,

1.  palub seetõttu, et Euroopa Liidu tulevases kaubandusstrateegias ei oleks kaubandus enam eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil edendada Euroopa väärtusi ja kaubanduslikke huve ning soodustada õiglast kaubandust, et muuta sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine ja tõhus rakendamine kõigi ELi kaubanduspartnerite puhul üldiseks tavaks; on arvamusel, et Euroopa Liit peaks läbirääkimistel juhinduma positiivsest, kuid samas õiguslikult siduvast lähenemisviisist; rõhutab, et kõik osapooled võidavad sellest, kui eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse lisatakse säästvat arengut käsitlevad sätted;

2.  tuletab meelde, et kaubanduspoliitika on ELi üldeesmärkide saavutamise vahend ning et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega” ja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peab EL „toetama maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid mitmepoolsetes kaubandussuhetes

3.  kutsub WTOd ja ÜRO peamisi institutsioone üles tegema inimõiguste valdkonnas mitmepoolsel tasandil tihedamat koostööd; on seisukohal, et tihedam suhtlemine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetluste valdkonnas oleks eriti kasulik inimõiguste austamist toetava mitmepoolse kaubandusraamistiku tagamisel; on samuti seisukohal, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertarvamust võiks arvesse võtta WTO vaekogude ja apellatsioonikogu töös, kui esineb inimõiguste tõsise rikkumise juhtumeid;

4.  on seisukohal, et korrapärane üldine läbivaatamine inimõiguste nõukogus peaks olema kasulik vahend, et teostada järelevalvet inimõigusi käsitlevate sätete järgimise üle rahvusvahelistes kaubanduslepingutes;

5.   rõhutab, et on oluline teha tihedamat koostööd ILOga, kes on pädev organ määrama kindlaks rahvusvahelisi tööstandardeid, pidama nende üle läbirääkimisi ja kontrollima nende õigusesse ülevõtmist ja praktikas rakendamist, ning tagada ILO täielik osalemine WTO töös;

a)  palub seoses sellega, et ILO-le antaks WTOs ametliku vaatleja staatus ning õigus WTO ministrite konverentsil sõna võtta;

b)  teeb ettepaneku luua WTOs kaubanduse ja keskkonna komitee eeskujul kaubanduse ja inimväärse töö komitee; nõuab, et mõlemale komiteele antaks selgelt määratletud ülesanded ning neil oleks reaalne mõjuvõim;

c)  teeb ettepaneku näha ette võimalus pöörduda ILO ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo poole juhul, kui kaubandusvaidluste käigus tuleb käsitleda rahvusvaheliste töökonventsioonide rikkumise teemat;

d)  teeb ettepaneku näha ette ILO-le kaebuse esitamise võimalus juhul, kui mõni WTO liikmesriik käsitleb vaidluste lahendamise organi otsust töökonventsioonide järgimist käsitlevate ILO otsuste küsimärgi alla seadmisena;

6.   kinnitab taas, et ühest küljest avatud ja mittediskrimineeriva mitmepoolse kaubandussüsteemi säilitamise ja käigushoidmise eesmärk ning teisalt keskkonnakaitse ja säästva arengu edendamise eesmärk peavad üksteist toetama; rõhutab, et GATTi artikli 20 kohaselt võivad liikmesriigid võtta keskkonna kaitseks kaubandusmeetmeid, kui neid meetmeid ei rakendata viisil, mis võiks tekitada meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist; ergutab liikmesriike seda sätet täiel määral kasutama;

7.   väljendab heameelt selle üle, et on olemas WTO kaubanduse ja keskkonna komitee, mis peaks olema põhifoorumiks, kus taotletakse keskkonna ja kaubanduse ühitamist ja nendevahelise seose tugevdamist; loodab, et komitee roll ja töö arenevad selles suunas, et otsida positiivseid lahendusi kaubanduse ja keskkonna valdkonna kõige olulisematele probleemidele, millega rahvusvaheline üldsus silmitsi seisab;

8.   rõhutab vajadust parandada juurdepääsu keskkonnasõbralikele kaupadele ja tehnoloogiatele, et saavutada säästva arengu eesmärgid, ning kutsub kõiki läbirääkimiste osapooli kahekordistama pingutusi, et saavutada kiiresti kokkulepe keskkonnatoodetele ja -teenustele kohaldatavate tariifsete ja mittetariifsete kaubandustõkete vähendamise või kaotamise osas, et edendada tööhõivepoliitika uusi vorme ja töökohtade loomist kooskõlas ILO inimväärse töö normidega ning Euroopa tööstuse ja VKEde kasvuvõimalusi;

9.  rõhutab vajadust saavutada edasiminek Doha deklaratsiooni artikli 31 teiste punktide üle peetavatel läbirääkimistel, mis käsitlevad kehtivate WTO eeskirjade ja mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sätestatud konkreetsete kaubanduskohustuste suhet, ning edendada tihedamat koostööd mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatide ja WTO komiteede vahel, sest see on oluline vahend keskkonnaalaste ja kaubanduseeskirjade kooskõlastatud arengu tagamiseks;

10. on seisukohal, et mitmepoolne kliimaleping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heidetega tekitatud negatiivse välismõju arvesse võtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis kasutusele asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, mis täiendaksid süsinikdioksiidi saastekvootide müüki ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, eelkõige WTO eeskirjadele vastav süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, sest see võimaldaks vähendada süsinikdioksiidi heite kolmandatesse riikidesse ülekandmise ohtu;

11. teeb ettepaneku luua pärast rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste lõpetamist ja kokkuleppe sõlmimist tõeline Maailma Keskkonnaorganisatsioon, et tagada võetud kohustuste täitmine ja keskkonnastandardite järgimine; selle tulevase organisatsiooni poole pöördumine oleks kohustuslik näiteks siis, kui tegu on keskkonnaalase dumpinguga;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid kahepoolsetes kaubanduslepingutes

12. toetab kindlalt tava lisada õiguslikult siduvad inimõiguste klauslid Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, ent tuletab meelde, et nimetatud klauslite järelevalve ja rakendamine on endiselt suur probleem; kinnitab veel kord, et inimõiguste klauslid tuleb samuti lisada kõikidesse kaubanduslepingutesse ja valdkondlikesse lepingutesse koos selge ja täpse konsulteerimismehhanismiga, mis põhineb Cotonou lepingu artikli 96 eeskujul; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et nimetatud klausel lisati nn uue põlvkonna vabakaubanduslepingusse;

13. rõhutab, et ka säästvat arengut käsitlevad peatükid tuleks kahepoolsetesse lepingutesse lisada sama süstemaatiliselt;

14. märgib, et tulevased kaubanduslepingud võidakse sõlmida praegust finantskriisi silmas pidades; on seisukohal, et see ei tohi luua olukorda, kus sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, eriti kasvuhoonegaaside heitkogused ja kahjulike jäätmete käitlemine muude eesmärkide saavutamise nimel tähelepanuta jäetakse;

15. eespool nimetatud eesmärke arvesse võttes palub komisjonil lisada süstemaatiliselt kõigisse vabakaubanduslepingutesse, mille üle kolmandate riikidega läbirääkimisi peetakse, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, sealhulgas:

a)   loetelu miinimumstandarditest, mida peavad järgima kõik ELi kaubanduspartnerid; sotsiaalvaldkonnas peavad standardid vastama ILO kaheksale aluskonventsioonile (tööõiguse põhireeglid), mis on loetletud ILO deklaratsioonis aluspõhimõtete ja -õiguste kohta tööl (1998); nendele kaheksale konventsioonile lisanduvad tööstusriikide puhul ILO neli prioriteetset konventsiooni; keskkonnakaitse ja inimõiguste järgimise valdkonnas peavad miinimumstandardid vastama keskkonda ja head valitsemistava käsitlevatele konventsioonidele, nagu on sätestatud määruses üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta;

b)    loetelu lisakonventsioonidest, mida tuleb hakata järk-järgult ja paindlikult rakendama, võttes arvesse asjaomase partneri majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna-alast arengut; sotsiaalvaldkonnas peab lõppeesmärgiks olema ILO inimväärse töö tagamise suuniste täielik rakendamine;

16. rõhutab, et kõnealuste standardite järgimise all tuleb mõista nende ratifitseerimist, siseriiklikku õigusesse ülevõtmist ja tegelikku rakendamist kogu riigi territooriumil;

17. nõuab, et kõigis tulevastes kaubanduslepingutes sätestataks laste töö kasutamise keelustamine, eriti loodusliku kivi kaevandamise ja töötlemise alal, ning Euroopa ühtse sertifitseerimissüsteemi järgmine, tõendamaks, et imporditud loodusliku kivi ja looduslikust kivist toodete tootmises ei ole kogu väärtusahela ulatuses kasutatud laste tööd ILO konventsiooni nr 182 tähenduses; rõhutab, et vabakaubanduslepingutes võidakse sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise korral kaaluda teatavate tingimuste alusel liberaliseerimist, mis hõlmab tariifide kaotamise ajakava lühendamist või täiendavale turule pääsemist;

19. rõhutab vajadust teostada lepingu rakendamise üle pidevat järelevalvet, kasutades kõikides etappides avatud ja kaasavat lähenemisviisi:

a)  võtab teadmiseks säästva arengu mõjuhinnangute teostamise, ent on seisukohal, et mõjuhinnanguid tuleks teostada ka enne ja pärast läbirääkimisi ning nende vältel, et tagada pidev hindamine; rõhutab samuti vajadust võtta mõjuhinnangute tulemuste põhjal konkreetseid meetmeid; on lisaks arvamusel, et läbirääkijad peaksid võtma rohkem arvesse mõjuhinnangutest tulenevaid prioriteete ja mureküsimusi;

b)  kutsub komisjoni üles töötama välja inimõiguste mõjuhinnanguid, mis täiendaksid säästva arengu mõju kohta teostatavaid hinnanguid, kasutades inimõigustel ning sotsiaalsetel ja keskkonnastandarditel põhinevaid kergesti mõistetavaid kaubanduslikke näitajaid;

c)  kutsub mõlemaid osapooli üles esitama korrapäraselt aruandeid lepingu alusel võetud kohustuste täitmisel tehtud üldiste edusammude kohta;

d) palub komisjonil tagada partnerriikide parlamentide kaasamine kaubandusläbirääkimistesse, et parandada haldust ja demokraatlikku järelevalvet arengumaades;

e)  rõhutab vajadust kaasata kodanikud läbirääkimiste kõikidesse etappidesse ja lepingu üle järelevalve teostamisse ning kutsub sellega seoses üles looma säästva arengu platvorme või nõuanderühmi, sätestades kohustuse konsulteerida sotsiaalpartnerite ja sõltumatu kodanikuühiskonna esindajatega;

20. nõuab, et ELi kaubanduslepingud tagaksid tõhusalt maksimaalse läbipaistvuse, ranged avaliku hanke tingimused ja ettevõtete aruandluse maade kaupa nii arenenud kui ka arengumaades, et takistada kapitali ebaseadusliku väljavoolu;

21. nõuab tungivalt, et EL kaitseks kaubandusläbirääkimistel loodusvaradele juurdepääsu õigust ning põlisrahvaste juurdepääsuõigust peamistele loodusvaradele; nõuab, et komisjon kaasaks rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse maa ostmise ja maaomandiga seotud probleemid kolmandates riikides, eelkõige vähim arenenud ja arengumaades;

22. tunnistab, et praegu läbiräägitavates kahepoolsetes lepingutes on säästvat arengut käsitlev peatükk kohustuslik, ent peatükki saaks muuta mõjusamaks, kui selles sätestataks:

a)   kaebuste esitamise menetlus, mis on avatud sotsiaalpartneritele;

b)   sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidega seotud vaidluste kiire ja tõhus lahendamine sellise sõltumatu organi abil nagu poolte valitud eksperdirühmad, mis moodustatakse nende liikmete teadmiste alusel inimõiguste, tööõiguse ja keskkonnaõiguse valdkonnas ning kelle soovitused ja soovituste rakendamist käsitlevad sätted peaksid olema selgelt määratletud menetluse osa;

c)   vaidluste lahendamise mehhanismi kasutamine samas ulatuses nagu lepingu teiste osade puhul, nähes ette sanktsioonid asjaomaste valdkondade olukorra parandamiseks või peatades vähemalt ajutiselt lepinguga ettenähtud kaubanduseelised, juhul kui eespool nimetatud standardeid tõsiselt rikutakse;

23. rõhutab vajadust täiendada lepinguid kaasnevate meetmetega, sealhulgas tehnilise abi meetmete ja koostööprogrammidega, mille eesmärk on tõsta rakendussuutlikkust, eelkõige inimõiguste põhikonventsioonide ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite rakendamise suutlikkust;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ühepoolsetes kaubandussuhetes: üldine soodustuste süsteem GSP ja GSP+

24.  on seisukohal, et need 27 konventsiooni, mille ratifitseerimine ja tõhus rakendamine on vajalik üldise soodustuste süsteemi GSP+ kasutamiseks, on inimõiguste, tööõiguse, keskkonna ja hea valitsemistava standardeid käsitlevate konventsioonide ainukordne kooslus; rõhutab, et siiani on üldise soodustuste süsteemil GSP+ olnud ilmne positiivne mõju nimetatud konventsioonide ratifitseerimisele, kuid konventsioonide rakendamisele ei ole mõju nii suur olnud, ning soovib sellega seoses panna suuremat rõhku kaasnevatele meetmetele, et tõsta rakendussuutlikkust; on lisaks seisukohal, et SPG+ usaldusväärsuse tagamiseks peab komisjon uurimisi algatama ja vajaduse korral soodustused tühistama, kui esineb tõendeid, et teatavad riigid 27 konventsiooni ei rakenda;

25. on seisukohal, et inimõiguste klauslid ja üldine soodustuste süsteem GSP+ tuleks kolmandate riikide ja Euroopa Liidu vahel sõlmitavates lepingutes omavahel tihedamalt siduda, eelkõige järelevalve valdkonnas;

26. kutsub komisjoni üles tagama üldise soodustuste süsteemi GSP läbivaatamise protsessi raames, et sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kellel on seda kõige enam vaja, ja lihtsustama päritolureegleid, et algatusega „kõik peale relvade” ja süsteemiga GSP+ hõlmatud riigid saaksid neile ette nähtud soodustustest võimalikult suurt kasu; nõuab nimetatud süsteemi raames läbipaistvate võrdlusaluste, mehhanismide ja kriteeriumide kehtestamist soodustuste andmiseks või äravõtmiseks; nõuab, ka seda, et Euroopa Parlament kaasataks täiel määral selle protsessi kõikidesse etappidesse, eelkõige seoses nõukogu ettepanekuga soodustatud riikide loetelu kohta, uurimiste algatamisega või süsteemi GSP+ kohaldamise ajutise peatamisega;

27.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse importida ELi kaupu, mille tootmisel on kasutatud moodsaid orjatöö vorme, sunniviisilist tööd, eelkõige kaitsetute elanikkonnarühmade tööd, ja rikutud põhilisi inimõiguste standardeid;

28. palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe alusel parlamendile rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste vältel alati põhjalikku teavet kõikide asjakohaste teemavaldkondade kohta;

29. palub, et komisjon kindlustaks Lissaboni lepingust tulenevaid parlamendi laienenud volitusi arvesse võttes tõhusa teabevahetuse ja tagaks parlamendile tema lähetatud esindajate näol vaatlejastaatuse ja seega igal ajal juurdepääsu kõikidele asjaomastele istungitele ja dokumentidele;

30. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

     EÜT C 320, 28.10.1996, lk 261.

(2)

       ELT C 290E, 29.11.2006, lk 107.

(3)

       EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326.

(4)

       ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147.

(5)

       ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 65.

(6)

    ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 84.

(7)

       Nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldused laste töö kohta, 10937/1/2010.

(8)

       ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 865.

(9)

       ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 128.

(10)

      ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321.

(11)

      EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

(12)

      ELT C 273 E, 14.11.2003, lk 305.

(13)

      ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 301.

(14)

      ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 361.


SELETUSKIRI

Inimõiguste klausli lisamine või sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel on rahvusvahelist üldsust lõhestavad keerulised probleemid. Ühelt poolt mõistavad arenenud riigid hukka tärkava majandusega riikide sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu kui konkurentsimoonutuse kaubanduses. Teisest küljest kahtlustavad vähem arenenud riigid arenenud riike nende majandusarengu takistamises ning selles, et arenenud riigid püüavad nimetatud standardite kohaldamisega kaitsta varjatud kujul oma majandust. Seetõttu on arusaadav, miks standardite küsimust on mitmepoolsetes organisatsioonides ja eelkõige WTOs nii raske rahulikult arutada, kuna sotsiaalklausel lisatakse kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse järjest sagedamini.

Praegu võib täheldada järjest suuremat lõhet rahvusvahelise kaubanduse ja teiste rahvusvahelise õiguse eeskirjade vahel, mistõttu tuleb leida uusi teid rahvusvaheliste organisatsioonide (WTO ja ILO) töö tegelikuks kooskõlastamiseks. Euroopa Liidul on selles maailma tasandil uue juhtimise kehtestamise püüdlustes otsustav roll ning ta peab selleks edendama rahvusvaheliste institutsioonide poliitikavaldkondade sidusust.

Praegu, mil Euroopa Liit vaatab läbi oma kaubandusstrateegiat, peab ta seda tõsiasja silmas pidades kaaluma, millist kaubanduspoliitikat ta soovib. Kui ta tahab tõesti võtta selgelt protektsionismivastase hoiaku, peab ta samas tagama, et rahvusvaheline kaubandus oleks õiglane ja selle kasu vastastikune. Liit peab oma poliitikavaldkondadega, eelkõige kaubanduspoliitikaga kaitsma oma ärihuve, pidades kinni ja kohustades ka teisi kinni pidama oma standarditest ja väärtustest. See tõekspidamine peab aitama ELi eri institutsioonidel välja kujundada ja ellu viia uus kaubanduspoliitika, mis oleks ambitsioonikas ning tugineks põhimõttekindlusele ja dialoogile.

Ei tohi unustada, et Euroopa tööstus- ja kaubandusettevõtted peavad rangelt järgima sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid eeskirju. Kui Euroopa Liit järgib rangeid nõudeid, peab ta õiglase ja ausa kaubanduse säilitamise huvides suutma seda nõuda ka oma kaubanduspartneritelt ja eelkõige tärkava majandusega riikidelt ning kehtestama nõudeid kvaliteedi ja säästvuse osas, eelkõige tema territooriumile sisenevate toidukaupade puhul.

Selles mõttes kujutavad Euroopa ühtse turu tervishoiu, ohutuse, keskkonna ja töötajate kaitse valdkonna ranged eeskirjad endast eripärast Euroopa mudelit, mis peab olema eeskujuks rahvusvahelisel tasandil ja mitmepoolsetes organisatsioonides ning kajastuma kahepoolsete kaubanduslepingute üle peetavates läbirääkimistes. Liit tagaks nii laiemalt selle, et kaubandus- ja arengupoliitikaga elluviidavad välispoliitilised poliitikameetmed annavad tõhusa panuse nende kolmandate riikide sotsiaalsesse arengusse, kellega tal on kaubandussuhted.

Lahenduste leidmine ja selle teemavaldkonna kohta mõningate ettepanekute esitamine aitaks seega jätta kodanikule liidu kaubanduspoliitikast positiivne mulje (praegu suhtuvad inimesed kaubandusläbirääkimistesse tõrjuvalt või on läbirääkimised seotud kartustega) ning anda panuse võrdseid konkurentsitingimusi käsitlevasse arutelusse. Teatavasti peab ühiskond kaubanduse avanemist positiivseks siis, kui see aitab parandada elatustaset, samuti suhtutakse kaubanduse mahu kasvu ja kaubanduse liberaliseerimisse positiivselt siis, kui see ei sea ohtu sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid õigusi. Euroopa Liit peab seega leidma tasakaalu piirangutega ja liberaalse kaubanduse vahel ning kompromissi oma ärihuvide kaitse ja üldiste väärtuse, nagu siduvate sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine, austamise nõude osas.

Kompromissi leidmiseks peab liit seadma sisse dialoogi oma partneritega ja leidma ühise aluse oma väärtuste vahendamiseks. Läbipaistvuse tagamisel ja dialoogi pidamisel on Euroopa Parlamendil oluline roll tänu Lissaboni lepinguga saadud uutele volitustele. Parlament peab läbirääkimiste pidamiseks andma poliitilise ja moraalse volituse. Samuti peab ta kinnitama, et liit peab kaitsma oma ärihuve, ning rõhutama samas vajadust töötada välja õiguslik raamistik. Parlament peab edendama avatud arutelu kodanike osavõtul, ta peab olema institutsioon, kes kinnitab, et inimelu ja inimväärse töö austamine kehtib kõikjal ja kõigile, ning keskkonnaalased ja sotsiaalsed õigused (õigus kuuluda ametiühingutesse, võitlus laste töö vastu jne) on universaalsed.

Eespool mainitud probleemi saab käsitleda mitmepoolsel, kahepoolsel ja ühepoolsel tasandil.

I. Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid mitmepoolsetes kaubandussuhetes

Nagu eespool juba mainitud, on oluline edendada rahvusvaheliste institutsioonide meetmete sidusust ning kehtestada maailma tasandil uus juhtimine, mida kooskõlastaks Maailma Kaubandusorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ja (tulevane ?) Maailma Keskkonnaorganisatsioon. On teada, kui raske on rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadesse lisada standardeid, mis ei kuulu kaubanduse valdkonda. Järelikult saab ILOga tihedama dialoogi pidamise abil tagada teatavate sotsiaalsete standardite aluste arvessevõtmine. Seetõttu tuleks tugevdada ILO rolli ja tal peaks olema organ eeskirjade tõlgendamiseks. Lisaks sellele, et oleks soovitav muuta kõigile kohustuslikuks ILO põhiliste eeskirjade järgimine, tuleks sätestada ILO poole pöördumine (nt nii, et WTO küsib eelotsust ILO-lt) tööalaste põhiõiguste küsimuses, kui tegu on rahvusvaheliste vaidluste, sh kaubandusvaidluste lahendamisega.

Kui sotsiaalsete standarditega arvestamine kaubanduses ei ole veel levinud, siis keskkonna valdkonnas käsitletakse mitmepoolsetes keskkonnalepingutes mitmepoolsel kokkuleppel nn õiguspäraseid, keskkonnaga seotud eesmärkide saavutamiseks nõutavaid kaubandusmeetmeid, mille puhul ei ole tegu pelgalt varjatud kaubanduspiirangutega, praegu kui GATTi artiklis XX sätestatud erandeid.

Keskkonna valdkonnas oleks asjakohane luua konkreetne ülemaailmne organisatsioon. Kui organisatsiooni pädevusvaldkond on võrreldes teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu WTO, kindlalt määratletud ja selge ning kui see võimaldab tegutseda üldiselt tunnustatud põhimõtete alusel, võiks selle organisatsiooni ehk Maailma Keskkonnaorganisatsiooni ülesanne olla keskkonnastandardite väljatöötamine ja rakendamine. Seega võiks Maailma Keskkonnaorganisatsiooni poole pöörduda keskkonnaalase dumpingu juhtumite korral.

Inimõiguste küsimuses tuleks tõhustada mitmepoolsel tasandil tehtavat koostööd WTO ja inimõigustega tegelevate ÜRO peamiste institutsioonide vahel. Näiteks võiks WTO vaekogude ja apellatsioonikogu töös võtta inimõiguste tõsise rikkumise juhtumite puhul arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertarvamust.

II. Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid kahepoolsetes kaubanduslepingutes

Sotsiaalsete ja keskkonnanormide kohaldamise kohustus kahepoolsetes kaubanduslepingutes on äärmiselt tundlik teema ning see näitab, kas Euroopa Liit suudab muuta kohustuslikuks nimetatud standardite kohaldamise ja järgimise.

Hiljuti lõpuleviidud või praegu käimasolevate kahepoolsete läbirääkimiste raames püüab liit vabakaubanduslepingutesse lisada sotsiaalsed standardid, kuid mõnikord tekitab see osades riikides tugevat vastuseisu põhjendusel, et tegu on protektsionistlike piirangutega. Liidul on raskusi ka nende riikidega, kes on küll ILO konventsioonidele alla kirjutanud, kuid ei austa õigust kuuluda ametiühingutesse.

Sellest hoolimata võib vabakaubanduslepingute puhul täheldada konkreetset edasiminekut säästvat arengut käsitlevate peatükkide üle peetavatel läbirääkimistel. Teatavate vabakaubanduslepingute aluspõhimõte on kohustada lepingu osapooli järgima inimõigusi ning soodustada säästvat majandust, mis põhineb töötajate õiguste ja keskkonna kaitsel ja edendamisel.

Selleks, et mõlemad osapooled järgiksid säästvat arengut käsitlevaid peatükke, tuleks mõelda vastastikuse järelevalve mehhanismide ja stiimulite kasutuselevõtmisele. Vastavalt sellele, kas konkreetsete sotsiaalseid ja/või keskkonnastandardeid järgitakse või mitte, võiks kaaluda teatavatel tingimustel liberaliseerimist, nagu tariifide kaotamise ajakava lühendamine või täiendavale turule pääsemine. Samuti võiks olla lubatud kohaldada paindlikke nõudeid, mis varieeruks vastavalt riigile ja selle majanduslikule olukorrale, nii oleks võimalik sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise kohustuse järkjärguline ja paindlik kohaldamine.

Eelkõige tuleks luua rohkem vahekohtuid ning suhtlus- ja dialoogiplatvorme, mis võimaldavad kodanikuühiskonna suuremat osalemist ja avaldada lõppkokkuvõttes suurt mõju partnerriikide sisepoliitikale. Üks võimalus selleks on luua ühiseid kahepoolseid vaatlusorganeid, mis oleks suhtlusplatvormiks valitsuste, Euroopa Parlamendi, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel üldiselt. Komisjoni tuleb ärgitada viima läbi inimõiguste mõjuhinnanguid, mis täiendaksid säästva arengu kohta teostatavaid mõjuhinnanguid, kasutades inimõigustel ning sotsiaalsetel ja keskkonnastandarditel põhinevaid kergesti mõistetavaid kaubanduslikke näitajaid.

III. Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ühepoolsetes kaubandussuhetes: üldine soodustuste süsteem GSP ja GSP+

Üldine soodustuste süsteem GSP ja GSP+ võimaldab eelkõige panna rõhku Euroopa Liidu põhimõtetele ja põhiõigustele. Ent GSP, mis võimaldab liidul anda ühepoolselt kaubandussoodustusi, on muutunud väga bürokraatlikuks ning soodustuste andmise ja äravõtmise kriteeriumid ei ole piisavalt läbipaistvad. Samuti peaks ELil võimalik olema üldise soodustuste süsteemi käsitleva määruse läbivaatamisel paremini arvesse võtta soodustuste saajaid, arvestades näiteks riikide arengutaset ning tagades nende üle järelevalve teostamise inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnaalaste standardite valdkonnas võetud kohustuse täitmiseks. Komisjon võiks samuti kaaluda võimalust kehtestada uurimise lihtsustamiseks ja vaidlusküsimuste üle järelevalve teostamiseks ELi ja üldise soodustuste süsteemi raames soodustusi saavate riikide vahel koostööraamistik ja võtta rohkem kaasnevaid meetmeid.


väliskomisjonI ARVAMUS (7.10.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Inimõigus-, sotsiaal- ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Arvamuse koostaja: David Martin

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et majanduslikud ja sotsiaalsed õigused kuuluvad inimõiguste hulka alates Inimõiguste Ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest 1948. aastal; peab ELi kohuseks aidata neid õigusi ellu viia vähim arenenud riikides ja arenguriikides, kellega ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid, sealhulgas kaubanduslepinguid;

2.  nõuab, et komisjon sõlmiks kaubanduslepinguid ainult tingimusel, et need sisaldavad demokraatiat ja inimõigusi, sotsiaalseid, sanitaar- ja keskkonnanorme käsitlevaid punkte; kordab uuesti oma nõudmist, et komisjon ja nõukogu viiksid ellu nimetatud punktid, mis juba sisalduvad kehtivates rahvusvahelistes lepingutes, ning seega looksid Cotonou lepingu artiklite 8, 9 ja 96 vaimus kohandatud mehhanismi;

3.  nõuab, et Euroopa Liidu kõikidesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse kolmandate riikidega lisatakse kavandatavate lepingute mõju eelnev hindamine, võttes arvesse inimõiguste olukorda kõigi lepingupartnerite puhul; on seisukohal, et analüüs peab hõlmama ka kohtumisi kõnealustes maades tegutsevate inimõiguslastega;

4.  usub, et eelõige inimõiguse valdkonnas peavad ELi sise- ja välispoliitika olema kooskõlas ja järgima alati Euroopa Liidu lepingu V jaotise 1. peatükis sätestatud demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse, võõrandamatuse ning jagamatuse põhimõtteid; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Liidu usaldusväärsus rahvusvahelisel tasandil inimõiguste edendamise valdkonnas sõltub tema suutlikkusest kindlustada, et ELi rahvusvahelised ettevõtted peavad kinni inimõigustest, sotsiaal- ja keskkonnastandarditest seoses oma tegevusega ülemeremaades ja eelkõige arengumaades; nõuab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni – ja Euroopa Liidu põhivabaduste harta – kiiret kohaldama hakkamist; usub, et EL peab kohaldama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni oma tegevuses kolmandates riikides, nagu soovitas Euroopa Inimõiguste Kohus;

5.  nõuab, et komisjon kui ELi ja liikmesriikide esindaja rõhutaks WTOs ja selle liikmesriikides vajadust võtta kõigis kaubandusläbirääkimistes ja eelkõige läbirääkimistel Doha lepingu üle arvesse inimõigusi, sotsiaalseid, sanitaar- ja keskkonnanorme ning jälgida konkreetselt nende normide täitmist ja edendamist kaubanduslepingute elluviimisel; kutsub komisjoni üles kohustama WTOd ja selle liikmeid esimese sammuna tunnustama vaatlejatena Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) delegatsioone, Rahvusvahelise Tööbüroo sekretariaati ja mitmepoolsete ning rahvusvaheliste keskkonnalepingute sekretariaate;

6.  nõuab tungivalt, et EL kaitseks kaubandusläbirääkimistel loodusvaradele juurdepääsu õigust ning põlisrahvaste juurdepääsuõigust peamistele loodusvaradele; nõuab, et komisjon kaasaks rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse maa ostmise ja maaomandiga seotud probleemid kolmandates riikides, eelkõige vähim arenenud ja arengumaades;

7.  kutsub komisjoni üles ellu viima parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni GSP+ süsteemi kohta; sellega seoses nõuab, et komisjon töötaks välja järjekindlama ja õiglasema võrdlussüsteemi kõigi riikide jaoks, mida toetatakse nimetatud süsteemi alusel, et selgel ja läbipaistval viisil ning kõiki osalisi ära kuulates jälgida nii saavutusi kui ka tagasilööke sotsiaalsete ja poliitiliste inimõiguste, sealhulgas sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja keskkonnaga seotud õiguste arengus;

8.  on arvamusel, et ainuüksi inimõiguste praktilist jõustamist nõudes jäetakse arvestamata tõsiasi, et nende teostamiseks on vaja ka rahalisi kulutusi, mida tärkava majandusega ja arenguriigid praegustes tingimustes üksi kanda ei suuda;

9.  rõhutab, et TRIPS-lepingute eesmärk on edendada õigust tervisele; usub, et EL peaks kindlustama, et kõigis kaubanduslepingutes, milles on TRIPS-pluss sätted, tuleks kinni pidada inimõigustest ja ennetavalt edendada õigust tervisele, eelkõige arengumaades;

10. on sellega seoses seisukohal, et edaspidi peaks parlament nõudma õigusaktides kindlalt sellist korda, mille kohaselt komisjonil on võimalik kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi või komisjoni enda algatusel ajutiselt peatada kaubanduseelised, sealhulgas vabakaubanduslepingutest tulenevad eelised, kui teatav arv liikmesriike ja/või Euroopa Parlament seda nõuavad ja kui leitakse piisavalt tõendeid inim- või tööalaste õiguste rikkumise kohta;

11. usub, et EL peaks teostama tõhusat järelevalvet ja jõustama inimõiguste sätted oma kaubanduslepingutes; rõhutab, et on oluline võimalus peatada ajutiselt või alaliselt kaubandussoodustused, kui rikutakse inimõigusi ja eelkõige tööalaseid õigusi; palub komisjonil anda teavet selle kohta, kas on võimalik luua õiguslikult siduvate kohustustega vahekohus ja võtta rahvusvahelisi ettevõtteid vastutusele rahvusvahelisel tasandil;

12. rõhutab, et tuleks leida võimalused inim- ja tööalaste õiguste väidetavate tõsiste ja süstemaatiliste rikkumiste hoolikamaks jälgimiseks; teeb sellest tulenevalt ettepaneku kaaluda ELi esindajate (praeguse seisuga komisjonist või tulevikus Euroopa välisteenistusest) ühinemist ÜRO erimenetluse alusel läbi viidavate uurimismissioonidega, kui tegemist on ELi kaubanduslepingutele avalduva mõjuga;

13. peab kiiduväärseks sotsiaalsete, keskkonna- ja inimõiguspunktide lisamist rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et tegemist on miinimumnõuetega ning ühe vahendiga teiste seas, ja rõhutab, et tingimata tuleb vältida nende punktide protektsionistlikku kuritarvitamist, mistõttu neid tuleks teostada kõigi osalistega konsulteerides ja neid demokraatlikult otsustamisprotsessi kaasates;

14. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse nende kaupade importimine ELi, mis on toodetud, kasutades moodsaid orjatöö vorme, eelkõige sunniviisilist tööd, eelkõige kaitsetute elanikkonnarühmade tööd, ja rikkudes põhilisi inimõiguste standardeid; usub, et kõnealuses määruses tuleks viidata õigustele, mis on esitatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja ILO 1998. aasta tööalaste põhimõtete ja põhiõiguste deklaratsioonis; rõhutab, et kõnealune määrus peaks võimaldama ELil uurida konkreetseid kaebusi, kui osutub, et nimetatud rahvusvahelisi norme on rikutud; kutsub komisjoni üles ajavahemikul enne määruse jõustumist tugevdama kontrolli impordi üle ja teostama järelevalvet eetiliste standardite üle ELi eksportivate riikide tarneahelas;

15. palub kõikidel liikmesriikidel rakendada nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1236/2005(1), mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks, ning muutma selle määruse sätted kõigis rahvusvahelistes kaubanduslepingutes kohustuslikeks;

16. on seisukohal, et sotsiaalsed õigused on universaalsed ning neid ei tuleks mitte üksnes deklareerida, vaid ka nende konkreetset teostamist toetada; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles maailma vaeseimaid riike nende õiguste teostamisel solidaarselt toetama;

17. kutsub komisjoni üles läbi vaatama ELi ekspordieeskirju, pidades silmas, millises ulatuses toimub Euroopa standardite kohaselt toodetud tehnoloogia, sealhulgas mobiiltelefonide ja sidevõrkude ning interneti kontrollimise ja tsenseerimise, topeltkasutuse, isikuandmete kogumise ja uurimise tarkvara siire rõhuvatesse režiimidesse; palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu määrus uue litsentsimissüsteemi kohta, kui kõnealuse läbivaatamise tulemusena selgub õigusloomealaste meetmete vajadus;

18. nõuab rahvusvahelistes kaubanduslepingutes sätestatud inimõigusalaste kohustuste korrapärast hindamist;

19. palub komisjonil läbi vaadata ELi ekspordieeskirjad, mis käsitlevad relvade ja kõikvõimaliku relvastusega seotud materjali müüki, tarnimist, üleandmist või eksporti, kaasa arvatud laskemoon, varustus ja varuosad, riikidesse või valitsustele, mis tõenäoliselt kasutavad neid kodanikuühiskonna vastasteks siserepressioonideks ja inimõiguste rikkumiseks;

20. kutsub samaaegselt inimõigusküsimuste, arenguabi ja rahvusvaheliste kaubanduslepingute sõlmimisega tugevdama kooskõlas ÜRO aastatuhande eesmärkidega püsivalt ka piirkondlikku arenguprotsessi;

21. ergutab ELi esindajaid (praeguse seisuga komisjonist või tulevikus Euroopa välisteenistusest) jagama äriettevõtjatega oma teadmisi inimõiguste olukorra kohta;

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

50

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Bastiaan Belder, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Heidi Hautala, Richard Howitt, Anneli Jäätteenmäki, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Andrey Kovatchev, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Vytautas Landsbergis, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Willy Meyer, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, María Muñiz De Urquiza, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, Adrian Severin, Marek Siwiec, Ernst Strasser, Zoran Thaler, Inese Vaidere, Graham Watson, Boris Zala

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Reinhard Bütikofer, Carlo Casini, Nikolaos Chountis, Monica Luisa Macovei, Marietje Schaake, György Schöpflin, Dominique Vlasto

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Marie-Christine Vergiat

(1)

ELT L 200, 30.7.2005, lk 1.


arengukomisjonI ARVAMUS  (25.10.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Inimõigus-, sotsiaal- ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Arvamuse koostaja: Filip Kaczmarek

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208, milles märgitakse, et „liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”; rõhutab, et EL peab seetõttu enne ükskõik millisele kaubanduslepingu allakirjutamist põhjalikult kaaluma kõiki arenguga seotud mõjusid ning pidama eelkõige silmas vaesuse kaotamist;

2.  tuletab meelde, et ÜRO 1986. aasta deklaratsioonis arenguõiguse kohta kinnitatakse, et õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, millest tulenevalt on igal inimesel ja kõikidel rahvastel õigus majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises arengus osaleda, sellesse oma panus anda ja sellest osa saada; on seetõttu seisukohal, et ELi kohustuseks on seda õigust mitte kahjustada, vaid lisada see rahvusvahelistesse lepingutesse ja järgida seda Euroopa poliitilise suunisena;

3.  peab kahetsusväärseks, et endiselt puudub terviklik käsitlus sellest, kuidas äriühingud peaksid järgima inimõigustealaseid kohustusi kogu maailmas, mistõttu on teatavatel riikidel ja ettevõtetel võimalik neid õigusi eirata; kutsub komisjoni üles tegema OECD tasandil algatusi, et ratsionaliseerida ja võrdlevalt hinnata eraalgatusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse vallas, ning koostama selleks ühtse viitedokumendi, mis sisaldab asjakohaseid eeskirju ja tavasid, mida sotsiaalselt vastutustundlikud äriühingud peaksid järgima;

4.  tunneb heameelt vabakaubanduslepingute ja kõikide meetmete üle, millega soodustatakse kaubavahetust arengumaadega ja arengumaade vahel, see on usaldusväärne tee kindla ja säästva arengu suunas; toetab eriti piirkondlikke vabakaubanduslepinguid vahendina edendada tollimaksude vähendamise abil arengumaadevahelist kaubavahetust, milles järgitakse WTO eeskirju;

5.  võtab teadmiseks, et paljudes arengumaades on kalandusel, eriti väikepüügil ja kalandusega seotud tööstusel väga tähtis osa toiduga kindlustatusel, töökohtade loomisel, riigitulude saamisel, ekspordil ja kohalike kogukondade säilitamisel; on seisukohal, et kohalike elanike huvisid ja nende suveräänseid õigusi loodusvaradele tuleb arvesse võtta; on mures selle pärast, et ebaseaduslik kalapüük võib soodustada rännet ning tõsiselt kahjustada säästvat arengut; rõhutab seetõttu asjaolu, et ELi kalanduslepingud arengumaadega aitavad edendada kohalikku kalatööstust (sest neis pööratakse erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega kalandusettevõtjatele ja firmadele), teostada järelevalvet kalavarude üle, võidelda ülepüügi ja ebaseadusliku kalapüügiga, kaitsta bioloogilist mitmekesisust ning toetada ja edendada hügieeni- ja tervisenormide karmistamist;

6.  palub ELil aktiivselt edendada ettevõtete sotsiaalset vastutust kaubanduslepingute abil, et saavutada sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt eetilisem üldine kaubanduskeskkond;

7.  soovitab tungivalt, et komisjon nõuaks kaubanduslepingute sõlmimise eeltingimusena ILO põhiliste töönormide järgimist ja toetaks laialdast liitumist süsteemidega, mis kaitsevad töötajate õigusi ja keskkonda, näiteks mäetööstuse läbipaistvuse algatuse ja Kimberly protsessiga teemanditööstuses; tunneb sellega seoses heameelt, et USAs võeti hiljuti vastu konfliktipiirkondadest pärit mineraale käsitlev seadus, ning palub komisjonil ja nõukogul kaaluda samasugust seadusandlikku algatust;

8.  nõuab, et ELi kaubanduslepingud tagaksid tõhusalt ülima läbipaistvuse, ranged avaliku hanke tingimused ja aruandluse maade kaupa ettevõtete kohta nii arenenud kui ka arenguriikides, et võidelda kapitali ebaseadusliku väljavooluga;

9.  märgib, et kuigi kliimamuutus mõjutab peamiselt arengumaid, peaksid tööstusriigid kandma peamist vastutust selle nähtuse eest; on seetõttu seisukohal, et ELi kaubandussuhetes ei tule mitte üksnes vältida keskkonnakahju tekitamist, vaid need peaksid aktiivselt kaasa aitama ka säästvale arengule kogu maailmas;

10. rõhutab võimsuse ja potentsiaaliga seotud tohutuid erinevusi arenenud riikide ja kõige vaesemate riikide vahel; nõuab seetõttu, et komisjon võtaks majanduspartnerluslepingute üle peetavatel läbirääkimistel AKV riikide vajadusi rohkem arvesse ning tagaks, et riike, kes ei soovi majanduspartnerluslepingut sõlmida, selle tulemusena ei karistataks;

11. kutsub komisjoni üles inimõiguste jõustamiseks kasutama paremini tingimuslikkuse mehhanismi, mis on sellistes vahendites nagu üldine soodustuste süsteem ja Cotonou leping; nõuab tungivalt, et komisjon ajakohastaks kolmandatele riikidele antavat abi, et edendada õigusasutusi, kes suudavad äriühinguid inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtta;

12. palub komisjonil tagada partnerriikide parlamentide kaasamine kaubandusläbirääkimistesse, et parandada haldust ja demokraatlikku järelevalvet arengumaades.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

25.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

14

3

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Michael Cashman, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Catherine Grèze, Eva Joly, Filip Kaczmarek, Franziska Keller, Gay Mitchell, Bill Newton Dunn, Birgit Schnieber-Jastram

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Eduard Kukan, Judith Sargentini, Horst Schnellhardt, Patrizia Toia

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Eider Gardiazábal Rubial, Jolanta Emilia Hibner, Paul Rübig


tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (3.5.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnanormide kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Arvamuse koostaja: Richard Howitt

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  kutsub Euroopa Liitu üles toetama reguleeritud ja õiglase kaubanduse põhimõtteid, mis on iseloomustanud ELi riikide ja edukate arengumaade, sealhulgas Aasia „tiigrite” arengut, mõistes hukka protektsionismi ja iga katse kahjustada selliste arenguriikide suhtelisi õiguspäraseid eeliseid, kus ei rikuta inim-, töötajate ega ametiühinguõigusi, kuid rakendades samas WTO üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli XXIV praegusest erinevat tõlgendust, et võimaldada haavatavatele tootmis- ja muudele sektoritele kaubanduslepingute raames põhjendatud erandeid;

2.  kinnitab, et kõigis kaubanduslepingutes tuleb nõuda kõigilt osalistelt ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni aluskonventsioonide ratifitseerimist, rakendamist ja tulemuslikku kohaldamist ning et jätkusuutlikku arengut käsitlev peatükk on õiguslikult sama siduv kui turulepääsu käsitlevad sätted ja et selle peatüki suhtes kohaldatakse sama vaidluste lahendamise mehhanismi;

3.  nõuab kindlalt, et tehes tõhusat koostööd ILO ja muude lepinguorganisatsioonidega, peaks komisjon jätkuvalt täitma ka oma kohustust hinnata kaubandusläbirääkimiste mõju sotsiaalsetele, keskkonnaalastele ja inimõigustele, pöörates erilist tähelepanu kõigi jaoks inimväärse töö tagamisele, ning konsulteerida kaubanduslepingute alaste läbirääkimiste ja lepingute rakendamise protsessi kõigi etappide jooksul läbipaistval viisil ametiühingute kui tunnustatud sotsiaalpartnerite ning ELi ja kolmandate riikide valitsusväliste keskkonna- ning sotsiaalorganisatsioonidega, tagades neile selge õiguse probleemidest ja vastuväidetest teatada, et komisjon saaks need ise läbi vaadata ja neile reageerida;

4.  nõuab, et tulevaste kaubanduslepingutega ja üldise soodustuste süsteemi (GSP+) määruse läbivaatamisega kõrvaldataks olemasolevad puudused järjepidevuse, läbipaistvuse ja õiglase menetluse osas, rakendades selgeid kriteeriumeid ja sihttasemeid partnerriikide suhtes töötajate, keskkonnaalaste ja inimõiguste järgimisega seoses, sealhulgas tehes vajaduse korral konkreetseid parandamissoovitusi;

5.  väljendab heameelt jätkusuutlikkuse mõjuhinnangute kasutamise üle, kuid mõistab hukka suutmatuse tegutseda täiel määral vastavalt nende tulemustele, näiteks Lääne-Aafrikas, Vahemere maades, Colombias ja laiemalt Ameerika piirkonnas; nõuab ELi mõjuvõimu suuremat rõhutamist konkreetsete edusammude saavutamiseks inimõiguste, töönormide, jätkusuutliku arengu ja hea valitsemistava alal enne kaubanduslepingute sõlmimist ja nende edasise rakendamise jooksul;

6.  tunnistab, et praeguste ja tulevaste kaubanduslepingute üle peetakse läbirääkimisi majanduslanguse tingimustes, mis suurendavad OECD riikides töötute arvu kahe aastaga hinnanguliselt kaheksa miljoni võrra; et ettevõtete ümberpaiknemine põhjustab laialdast töökohtade kaotamist, näiteks Iirimaal ja Portugalis (iga neljas), Taanis (iga kuues) ning Eestis ja Sloveenias (iga seitsmes); ning et ELi kaubanduspoliitikaga tuleks püüda ennetada ELi turuosa ja iga konkreetse sektori tööhõive taseme ebaproportsionaalset või liiga kiiret vähenemist ning vajaduse korral tagada ELi eksportijatele suurem turulepääs; nõuab, et kaubanduslepingute sõlmimisel arvestataks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi eesmärkidega, andmaks edasiseks restruktureerimiseks piisaval tasemel abi;

7.  palub ELi kaubandusläbirääkimiste raames edendada investorite ja ettevõtjate kohustusi ja õigusi vastavalt Saksamaa eelmise eesistumise ajal ILO, OECD ja ÜROga algatatud Heiligendammi protsessis kavandatule; juhib tähelepanu sellele, et järgides kõiki Lissaboni lepingu vastavatel sätetel põhinevaid uusi vastutustundliku investeerimise eeskirju, peab jätkusuutlikku arengut käsitlev peatükk sisaldama kõiki väliskaubanduslepingutes sätestatud investeerimiseeskirju; on seisukohal, et kõigis kaubanduslepingutes tuleb nõuda, et järgitaks OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, ILO kolmepoolset põhimõtete deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta, ÜRO algatust „Global Compact” ning ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja soovitusi;

8.  nõuab, et sotsiaalseid probleeme puudutavate kaebuste kohta tehtaks tõeliselt sõltumatuid ekspertotsuseid, mille langetamisse kaasatakse töötajaid ja kogukondi esindavaid organisatsioone; vähemalt üks asjaomane ekspert peaks esindama ILOt; nende soovitused peavad kuuluma kindlaksmääratud protsessi juurde, mis võimaldab tõstatatud probleemide piisavalt kiiret lahendamist, nii et ekspertide nõuanded ei vii ainult aruannete ja soovituste koostamiseni, vaid ka pidevate järelmeetmete ja läbivaatamise sätestamiseni, eelkõige selleks, et säilitada surve valitsustele, kes lubavad oma territooriumil töötajate õiguste rikkumist;

9.  nõuab kindlalt, et tööjõu ajutist liikumist puudutava IV režiimi lisamine kaubanduslepingutesse tuleks seada sõltuvusse põhiliste töönormide (sealhulgas riigis viibimise aja, miinimumpalga ja kollektiivsete palgakokkulepete kohta käivate nõuete), riiklike töönormide ja kollektiivlepingute järgimisest partnerriikides;

10. nõuab, et EL toetaks WTO kaubanduspoliitika läbivaatamise mehhanismi laiendamist, et see hõlmaks jätkusuutliku arengu kaubandusaspekte, sealhulgas põhiliste töönormide täitmist, ning subsiidiumi määratluse muutmist WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus, et tagada põhiliste töönormide täitmine ja inimõiguste austamine eksportkauba tootmise eritsoonides; nõuab samuti, et ELi Genfi delegatsioon kutsuks uuesti kokku ja hoiaks käigus mitteametliku tööküsimusi käsitleva „töö sõprade” tugirühma, mille delegatsioon asutas töönormide edendamiseks WTOs;

11. nõuab, et kõigis tulevastes kaubanduslepingutes sätestataks laste töö kasutamise keelustamine, eriti loodusliku kivi kaevandamise ja töötlemise alal, ning Euroopa ühtse sertifitseerimissüsteemi järgmine, tõendamaks, et imporditud loodusliku kivi ja looduslikust kivist toodete tootmises ei ole kogu väärtusahela ulatuses kasutatud laste tööd ILO konventsiooni nr 182 tähenduses.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.4.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

24

21

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Regina Bastos, Edit Bauer, Jean-Luc Bennahmias, Pervenche Berès, Mara Bizzotto, Martin Callanan, David Casa, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Philip Claeys, Derek Roland Clark, Sergio Gaetano Cofferati, Marije Cornelissen, Tadeusz Cymański, Frédéric Daerden, Proinsias De Rossa, Sari Essayah, João Ferreira, Pascale Gruny, Thomas Händel, Marian Harkin, Roger Helmer, Stephen Hughes, Liisa Jaakonsaari, Danuta Jazłowiecka, Ádám Kósa, Jean Lambert, Veronica Lope Fontagné, Olle Ludvigsson, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Csaba Őry, Siiri Oviir, Rovana Plumb, Konstantinos Poupakis, Sylvana Rapti, Licia Ronzulli, Elisabeth Schroedter, Jutta Steinruck, Traian Ungureanu

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Raffaele Baldassarre, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Véronique Mathieu, Gesine Meissner, Ria Oomen-Ruijten, Evelyn Regner, Csaba Sógor, Emilie Turunen, Gabriele Zimmer


keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (28.4.2010)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes

(2009/2219(INI))

Arvamuse koostaja: Thomas Ulmer

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.        on seisukohal, et rahvusvahelistes kaubanduslepingutes tuleb võtta meetmeid oluliste keskkonna- ja tervisekaitsestandardite ning loomatervishoiunõuete järgimiseks;

2.  tunnistab, et rahvusvaheliste kaubanduslepingute sõlmimisel saab siduvate kohustustega parandada keskkonna- ja inimõigustealaseid standardeid, kui neid kohustusi nõuetekohaselt rakendatakse, jälgitakse ja täidetakse;

3.  nõuab tungivalt, et komisjon taotleks keskkonna-, inimõiguste- ja tervisekaitsestandardite lepingulist kindlaksmääramist kahepoolsetes kaubanduslepingutes, sealhulgas neis lepingutes, mille läbirääkimised on praegu käimas Lõuna-Korea, Peruu, Colombia, India, AKV riikide, Pärsia lahe koostöönõukogu ning Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikidega, pöörates erilist tähelepanu töötajate õigustele ning laste ja naiste kaitsele, kliimakaitse standarditele, tooteohutusele ja tarbijate teavitamisele;

4.  märgib, et kliimakaitse meetmed ja poliitika on aina rohkem seotud rahvusvahelise kaubandusega, ning kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni üles oma tööprogrammis rohkem käsitlema kliimamuutuse küsimust ja määrama selles valdkonnas kindlaks konkreetsed eeskirjad ja standardid;

5.  on seisukohal, et Maailma Kaubandusorganisatsioon peab jälgima kohustuste täitmist selles valdkonnas, ja nõuab, et komisjon kui Euroopa Liidu esindaja Maailma Kaubandusorganisatsioonis selles jälgimises aktiivselt osaleks;

6.  nõuab keskkonnastandardite ja tervisekaitsenõuete ühtlustamist, sest see on põhieesmärk, mis tuleb maailma tasemel saavutada, ja rõhutab, et rahvusvaheliste kaubanduslepingute rakendamisel tuleb selliseid standardeid piirkondlikul tasandil arendada ja täiustada;

7.  on seisukohal, et keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiustandardite järgimine peaks olema rahvusvaheliste kaubandusläbirääkimiste eeltingimus;

8.  nõuab siduvate volitustega vahekohtu loomist;

9.  toetab soodustuste andmist tärkava turumajandusega riikidele eeldusel, et nad näitavad üles tahet järgida Euroopa sotsiaalseid, keskkonna- ja tervisekaitsestandardeid; määratleb tärkava turumajandusega riikidena selliseid riike, millel ei ole enam kõiki tüüpilisi arenguriikide tunnuseid ja mille puhul võib eeldada, et majanduse dünaamika võimaldab neil lähiajal üle saada arenguriigile tüüpilistest struktuuritunnustest;

10. nõuab, et komisjon kutsuks Maailma Kaubandusorganisatsiooni üles vaidluste korral mitte üksnes kaubanduspoliitilistest kaalutlustest lähtudes otsuseid langetama; on seisukohal, et piiriüleste keskkonna- ja tervisekaitsemeetmete lubatavus ei tohiks sõltuda sellest, kas sellised sekkumised põhjustavad Maailma Kaubandusorganisatsiooni arvates vabakaubanduse häireid või mitte;

11. märgib, et tulevased kaubanduslepingud võidakse sõlmida praegust finantskriisi silmas pidades; on seisukohal, et see ei tohi luua olukorda, kus sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, eriti kasvuhoonegaaside heitkogused ja kahjulike jäätmete käitlemine muude eesmärkide saavutamise nimel tähelepanuta jäetakse;

12. tunnistab, et ELi kõrged standardid keskkonnakaitse ja töötajate õiguste valdkonnas võivad luua Euroopa äriühingutele ebasoodsa olukorra konkurentsis toodete ja teenustega kolmandatest riikidest, kus vastavad standardid on madalamad; leiab, et nende standardite parandamine ja rakendamine kolmandates riikides rahvusvaheliste kaubanduslepingute lisatingimusena looks Euroopa äriühingutele õiglasemad konkurentsitingimused ning samal ajal parandaks keskkonnakaitset ja inim-, sotsiaal- ja töötajate õigusi nendes kolmandates riikides;

13. on seisukohal, et Maailma Kaubandusorganisatsioon ja selle liikmesriigid peaksid kokku leppima selles, et luua ülemaailmne avatud turg keskkonnakaupadele, -teenustele ja -tehnoloogiatele, et sel viisil tugevdada ülemaailmset kaubandust ja tagada rohelise tehnoloogia ja investeeringute vaba liikumine maailmamajanduses;

14. kutsub komisjoni üles nõudma, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaubandusläbirääkimiste Doha vooru osana võetaks vastu keskkonnakaupade ja -teenuste leping eesmärgiga liberaliseerida kauplemist kliimasõbralike põhitehnoloogiatega;

15. palub komisjonil korrapäraselt kaubanduslepinguid hinnata ja hoida parlamenti pidevalt kursis nende hindamiste tulemustega, ühtlasi kanda hoolt selle eest, et tehtaks koostööd nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste reguleerivate asutuste, ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonidega, et tagada keskkonna-, tervisekaitse- ja sotsiaalsete standardite järgimine;

16. rõhutab, et kaubandussektor ning inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kaitsmine on olulised rahu ja heaolu tagamisel maailmas, kuid neid ei saa pidada kõikide riikidevaheliste probleemide lahenduseks; märgib siiski, et poliitilisest ummikseisust võib leida väljapääsu kaubandussidemete tugevdamisega, tagades seejuures konfliktide lahendamise viisina ühiste huvide määratlemise eelkõige keskkonnakaitse alal;

17. palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe alusel parlamendile rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste vältel alati põhjalikku teavet kõikide asjakohaste teemavaldkondade kohta;

18. palub, et komisjon kindlustaks Lissaboni lepingust tulenevaid parlamendi laienenud volitusi arvesse võttes tõhusa teabevahetuse ja tagaks parlamendile tema lähetatud esindajate näol vaatlejastaatuse ja seega igal ajal juurdepääsu kõikidele asjakohastele istungitele ja dokumentidele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

27.4.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

52

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

János Áder, Elena Oana Antonescu, Kriton Arsenis, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Sandrine Bélier, Sergio Berlato, Martin Callanan, Nessa Childers, Chris Davies, Esther de Lange, Anne Delvaux, Edite Estrela, Elisabetta Gardini, Françoise Grossetête, Satu Hassi, Dan Jørgensen, Karin Kadenbach, Christa Klaß, Holger Krahmer, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Gilles Pargneaux, Antonyia Parvanova, Andres Perello Rodriguez, Mario Pirillo, Frédérique Ries, Anna Rosbach, Oreste Rossi, Dagmar Roth-Behrendt, Daciana Octavia Sârbu, Carl Schlyter, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Catherine Soullie, Anja Weisgerber, Glenis Willmott, Sabine Wils, Marina Yannakoudakis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Matthias Groote, Marisa Matias, Michèle Rivasi, Michail Tremopoulos, Thomas Ulmer, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Barbara Matera, Søren Bo Søndergaard


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

26.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

2

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

William (The Earl of) Dartmouth, Kader Arif, David Campbell Bannerman, Daniel Caspary, Marielle De Sarnez, Harlem Désir, Christofer Fjellner, Joe Higgins, Yannick Jadot, Bernd Lange, Vital Moreira, Tokia Saïfi, Helmut Scholz, Gianluca Susta, Keith Taylor, Jan Zahradil, Pablo Zalba Bidegain

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Catherine Bearder, George Sabin Cutaş, Béla Glattfelder, Małgorzata Handzlik, Salvatore Iacolino, Elisabeth Köstinger, Jarosław Leszek Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Jean-Pierre Audy, Ricardo Cortés Lastra, Jelko Kacin, Vytautas Landsbergis, Evžen Tošenovský

Viimane päevakajastamine: 12. november 2010Õigusalane teave