RAPORT soovitustega komisjonile Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta

28.1.2014 - (2013/2109(INL))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöör: Sarah Ludford
(Algatus – kodukorra artikkel 42)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

soovitustega komisjonile Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta

(2013/2109(INL))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse (millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus) artiklit 5[1],

–   võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta[2],

–   võttes arvesse komisjoni aruandeid Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta (COM(2005)0063 ja SEC(2005)0267, COM(2006)0008 ja SEC(2006)0079, COM(2007)0407 ja SEC(2007)0979 ning COM(2011)0175 ja SEC(2011)0430),

–   võttes arvesse nõukogu 28. mai 2009. aasta lõpparuannet „Vastastikuste hindamiste neljas voor: „Euroopa vahistamismääruse ja vastava liikmesriikidevahelise üleandmiskorra praktiline kohaldamine”” (CRIMORG 55),

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (lõpparuanne)[3],

–   võttes arvesse „Euroopa käsiraamat Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta” muudetud versiooni (17195/1/10 REV 1),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1382/2013, millega luuakse õigusprogramm aastateks 2014–2020[4],

–   võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2011. aasta teatist „Usalduse suurendamine Euroopa õigusemõistmise vastu – Euroopa õiguskoolituse uus mõõde” (COM(2011)551),

–   võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kinnipidamistingimuste kohta ELis[5],

–   võttes arvesse oma soovitust nõukogule vangide õiguste kohta Euroopa Liidus[6],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi Euroopa lisaväärtuse üksuse poolt Euroopa vahistamismäärusega seotud liidu meetmete Euroopa lisaväärtusele antud hinnangut,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahelisi suhteid käsitlevat 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkulepet[7],

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0039/2014),

A. arvestades, et Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks võimaldada oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, ja arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt austab ta inimõigusi ja põhivabadusi, võttes endale sellega positiivsed kohustused, mida ta peab täitma, et sellest lubadusest kinni pidada; arvestades, et selleks, et olla tõhus, peab vastastikuse tunnustamise põhimõte tuginema vastastikusel usaldusel, mida saab saavutada üksnes siis, kui on tagatud kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute põhiõiguste ja kriminaalmenetluse menetlusõiguste austamine kogu liidus; arvestades, et vastastikust usaldust tugevdab väljaõpe, koostöö ja dialoog õigusasutuste ja õigusala töötajate vahel, mis loob tõelise Euroopa õiguskultuuri;

B.  arvestades, et raamotsus 2002/584/JSK on olnud enamasti edukas üleandmismenetluste kiirendamisel kogu liidus võrreldes liikmesriikidevahelise tavapärase väljaandmissüsteemiga ning raamotsusega pandi nurgakivi kriminaalasjade kohtuotsuste vastastikusele tunnustamisele, mis nüüd on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 82;

C. arvestades, et selle elluviimisel on siiski tekkinud probleeme, millest mõned on otseselt seotud raamotsusega 2002/584/JSK ja on põhjustatud otsuses esinevatest lünkadest – näiteks ei ole raamotsuses sõnaselgelt hõlmatud põhiõiguste tagatisi ega proportsionaalsuse kontrolli – ning selle ebatäielikust ja ebajärjepidevast rakendamisest; arvestades, et teised probleemid on seotud muude vastastikuse tunnustamise vahenditega, tingituna liidu kriminaalõiguse ala ebatäielikust ja tasakaalustamata arengust;

D. arvestades, et kohtulike meetmete vastastikuse tunnustamise vahendite selgelt määratlemine ja tõhus toimimine on väga olulised liikmesriikide prokuratuuride uurimistegevuse jaoks raskete piiriüleste õigusrikkumiste korral ning sellised vahendid on sama tähtsad ka loodava Euroopa Prokuratuuri uurimistegevuse jaoks;

E.  arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjon rõhutas oma lõpparuandes vajadust tagada kõikide kohtulike meetmete kiire ja vastastikune tunnustamine täies vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, eriti kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste, konfiskeerimismääruste ja Euroopa vahistamismääruste osas;

F.  arvestades, et murettekitav on muu hulgas see, et:

i)   raamotsuses 2002/584/JSK ja muudes vastastikuse tunnustamise vahendites puudub selge alus keeldumiseks, kui on piisavalt alust uskuda, et meetme täitmine oleks vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) järgsete kohustustega;

ii)  raamotsuses 2002/584/JSK ja muudes vastastikuse tunnustamise vahendites puudub säte, mis tagaks harta artiklis 47 kehtestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, ja see on jäetud reguleerimiseks riigisiseste õigusaktidega, mis tekitab ebakindlust ja ebajärjekindlust liikmesriikide vahelistes tavades;

iii) Schengeni infosüsteemi (SIS II) ja Interpoli hoiatusteateid ei vaadata läbi korrapäraselt ning puudub automaatne seos Euroopa vahistamismääruse tühistamise ja nimetatud hoiatusteadete kõrvaldamise vahel, samuti valitseb ebakindlus selle suhtes, millist mõju avaldab Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine Euroopa vahistamismääruse edasisele kehtivusele ja sellega seotud hoiatusteadetele, mille tulemusena ei ole inimestel, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, võimalik vabalt liikuda vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ilma edaspidise arreteerimise ja üleandmise ohuta;

iv) puudub täpsus nende tõsiste kuritegude nimekirja määratlemisel, mis on seotud Euroopa vahistamismäärusega, aga ka teiste ELi vahenditega, mis pidevalt kõnealusele nimekirjale viitavad, ning kaastakse kuritegusid, mille tõsidus ei ole kõigi liikmesriikide kriminaalkoodeksites määratud ja mis ei pruugi proportsionaalsuse kontrolli läbida;

v)  Euroopa vahistamismäärust kasutatakse ebaproportsionaalselt palju väiksemate õigusrikkumiste puhul või asjaoludel, mille puhul võiks kasutada vähemsekkuvaid alternatiive; see kõik põhjustab alusetut vahistamist ning põhjendamatut ja liiga pikaajalist viibimist eelvangistuses, mis omakorda põhjustab kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute põhiõiguste ebaproportsionaalset piiramist ja koormab liikmesriikide ressursse;

vi) raamotsuses 2002/584/JSK ja muudes vastastikuse tunnustamise vahendites puudub mõiste „õigusasutus” määratlus, mistõttu liikmesriikides on kujunenud välja erinevad tavad, mis põhjustavad ebakindlust, vastastikuse usalduse vähenemist ja kohtuvaidlusi;

vii) puuduvad miinimumstandardid, et tagada tõhus kontroll vastastikuse tunnustamise meetmete täitmise üle, mistõttu liikmesriikides on välja kujunenud ebajärjekindlad tavad õiguslike tagatiste ja põhiõiguste rikkumise vastase kaitse pakkumisel, muu hulgas selliste kohtueksimuste hüvitamisel nagu viga isiku tuvastamisel, see aga on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud normidega ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga;

viii) kuigi eelvangistus on teatud tingimustel vajalik, võib eelvangistuse miinimumstandardite, nagu korrapärane läbivaatamine, vangistuse kasutamine viimase võimalusena ja alternatiivsete lahenduste kaalumine, puudumine koos vajakajäämistega juhtumi kohtulikuks aruteluks valmisoleku nõuetekohases hindamises põhjustada kahtlustatavate ja süüdistatavate põhjendamatut ja liiga kauakestvat eelvangistuses viibimist;

ix)  paljudes liidu kinnipidamisasutustes on halvad tingimused ja see mõjutab asjaomaste isikute põhiõigusi, eelkõige õigust kaitsele ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse eest vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3, ning liidu vastastikuse tunnustamise vahendite tulemuslikkust ja toimimist;

x)  Euroopa vahistamismäärusega tagaotsitavatele isikutele ei tagata juriidilist esindatust ei vahistamismääruse teinud ega ka seda täitvas liikmesriigis;

xi)  raamotsuses 2002/584/JSK puuduvad tähtajad tõlgitud Euroopa vahistamismääruste edastamiseks, mis põhjustab erinevaid tavasid ja ebakindlust;

xii) puudub nende kuritegude nõuetekohane määratlus, millele kahepoolse karistatavuse kontrolli enam ei kohaldata;

xiii) muid olemasolevaid liidu õigusalase koostöö ja vastastikuse tunnustamise vahendeid ei kasutata;

1.  on Lissaboni lepingu kohast, alates 2014. aastast kehtivat uut õigusraamistikku arvesse võttes seisukohal, et käesolevas raportis ei tuleks käsitleda otseselt raamotsuse 2002/584/JSK ebaõigest rakendamisest lähtuvaid probleeme, sest selliseid probleeme saab ja tulekski lahendada liikmesriikide õige rakendamise ja komisjoni algatatud täitemenetluse abil;

2.  palub liikmesriikidel rakendada õigeaegselt ja tõhusalt liidu kriminaalõigusmeetmed täies mahus, sest nad täiendavad üksteist, sealhulgas Euroopa uurimismäärus, Euroopa järelevalvekorraldus ja menetlusõiguste meetmed, et teha seeläbi õigusasutustele kättesaadavaks alternatiivsed ja vähemsekkuvad vastastikuse tunnustamise vahendid, tagades samas kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õiguste austamise kriminaalmenetluses; palub komisjonil hoolikalt jälgida nende nõuetekohast kohaldamist ning nende mõju Euroopa vahistamismääruse toimimisele ja liidu kriminaalõiguse alale;

3   palub liikmesriikidel ja nende õigusasutustel uurida kõiki raamotsuses 2002/584/JSK sisalduvaid võimalusi (nt põhjendus 12), et tagada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse, palub neil kasutada enne Euroopa vahistamismääruse tegemist ära kõik alternatiivsed mehhanismid, ning kui vahistamismääruse tulemusel on toimunud kinnipidamine, menetleda kohtuasja ilma asjatute viivitusteta, et eelvangistus kestaks võimalikult lühikest aega;

4.  kinnitab, et kohtulike meetmete täielik tunnustamine ja kiiresti täitmisele pööramine on samm edasi liidu kriminaalõiguse ala poole, ning rõhutab, kui oluline vahend on Euroopa vahistamismäärus raskete piiriüleste õigusrikkumiste vastases tõhusas võitluses;

5.  on seisukohal, et kuna põhjenduses F nimetatud probleemid on tekkinud nii raamotsuse 2002/584/JSK eripärast kui ka liidu kriminaalõiguse ala ebatäielikust ja tasakaalustamata olemusest, tuleb seadusandlikes lahendustes käsitleda mõlemat probleemi, et jätkata tööd selle nimel, et kehtestada miinimumstandardid muu hulgas kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõiguste kohta ning valdkonnaülene meede, mis kehtestab kõikidele vastastikuse tunnustamise vahenditele kohaldatavad põhimõtted, või juhul, kui selline valdkonnaülene meede ei ole teostatav või sellega ei suudeta käesolevas reolutsioonis välja toodud probleeme lahendada, raamotsuse 2002/584/JSK muudatusettepanekud;

6.  on seisukohal, et tuvastatud puudused ei õõnesta üksnes vastastikust usaldust, vaid on nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes kulukad nii asjaomastele isikutele, nende perekondadele kui ühiskonnale üldiselt;

7.  palub seetõttu komisjonil esitada ühe aasta jooksul pärast käesoleva määruse vastuvõtmist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 alusel seadusandlikud ettepanekud, milles järgitakse käesoleva raporti lisas toodud üksikasjalikke soovitusi ja nähakse ette:

a)  menetlus, mille kohaselt vastastikuse tunnustamise meetme võib vahistamismääruse teinud liikmesriigis vajaduse korral kinnitada kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või riigiprokurör, et lahendada mõiste „õigusasutus” erinevate tõlgenduste probleem;

b)  proportsionaalsuse kontroll, mida tehakse vastastikuse tunnustamise otsuste langetamisel, tuginedes kõikidele asjakohastele teguritele ja asjaoludele, nagu õigusrikkumise raskusaste, see, kas juhtum on kohtulikuks aruteluks valmis, mõju tagaotsitava isiku õigustele, sealhulgas era- ja pereelule, kaasnevad kulud ja asjakohase vähemsekkuva alternatiivse meetme olemasolu;

c)  standardne konsultatsioonimenetlus, mille kohaselt pädevad asutused vahistamismääruse teinud ja seda täitvas liikmesriigis saavad vahetada teavet kohtuotsuste täitmise kohta, näiteks seoses proportsionaalsuse hindamisega ja eelkõige seoses Euroopa vahistamismäärusega, et teha kindlaks valmisolek kohtulikuks aruteluks;

d)  kohustuslik alus keeldumiseks, kui on piisavalt alust uskuda, et meetme täitmine on vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustusega vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 6 ja hartale, eelkõige selle artikli 52 lõikele 1, milles viidatakse proportsionaalsuse põhimõttele;

e)  harta artikli 47 esimese lõigu ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 13 kohane õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu õigus esitada vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kaebus vastastikuse tunnustamise vahendi taotletava täitmise kohta ning tagaotsitava isiku õigus vaidlustada kohtus vahistamismäärust täitvale liikmesriigile antud tagatiste täitmata jätmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi poolt;

f)   nende kuritegude parem määratlemine, mille puhul tuleks kohaldada Euroopa vahistamismäärust, et lihtsustada proportsionaalsuse kontrolli;

8.  nõuab, et kõik liikmesriigid kohaldaksid liidu õigusakte selgelt ja järjekindlalt kriminaalmenetluse menetlusõiguste osas, mis on seotud Euroopa vahistamismääruse kasutamisega, sealhulgas õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, õigus kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigus teatada kinnipidamisest, ning õigus saada kriminaalmenetluses teavet;

9.  palub, et komisjon nõuaks liikmesriikidelt põhjalikku teavet Euroopa vahistamismääruse mehhanismi elluviimise kohta ja lisaks selle teabe oma järgmisse rakendusaruandesse, et teha probleemide ilmnemisel ettepanekuid sobivate meetmete võtmiseks;

10. nõuab täitmata Euroopa vahistamismääruste korrapärast läbivaatamist ja kaalumist, kas need tuleks koos vastavate SIS II ja Interpoli hoiatusteadetega tühistada; nõuab Euroopa vahistamismääruste ja vastavate SIS II ja Interpoli hoiatusteadete tühistamist, kui Euroopa vahistamismääruse täitmisest on keeldutud kohustuslikel alustel, näiteks topeltkaristamise keelu või inimõiguste kaitse kohustusega kokkusobimatuse tõttu; nõuab, et kehtestataks nõue kohustuslikult ajakohastada SIS II ja Interpoli hoiatusteateid teabega asjaomase hoiatusteatega seotud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjuste kohta ning Europoli toimikute asjakohase ajakohastamise nõue;

11. rõhutades korrektsete menetluste, sealhulgas edasikaebamise õiguse esmatähtsust, nõuab, et liikmesriigid tagaksid kas vahistamismääruse teinud või seda täitva liikmesriigina õiguslikud mehhanismid, mis võimaldavad hüvitada vastastikuse tunnustamise vahenditega seotud kohtueksimustest tuleneva kahju vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud normidele ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale;

12. palub nõukogul lisada oma läbivaadatud Euroopa käsiraamatu versiooni Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta (17195/1/10 REV 1) kuuepäevase ajapiirangu tõlgitud Euroopa vahistamismääruste edastamiseks, et tagada suurem selgus ja kindlus;

13. palub liikmesriikidel ja komisjonil teha koostööd kohtunike, süüdistajate ja kriminaalõiguse kaitseadvokaatide kontaktvõrgustike tugevdamisel, et edendada tulemuslikke ja hästi informeeritud Euroopa vahistamismääruse menetlusi, ning pakkuda riikide ja liidu tasandil kohtute ja õigusala töötajatele asjakohast koolitust – keelealast ja Euroopa vahistamismääruse nõuetekohase kasutamise ning erinevate vastastikuse tunnustamise vahendite kombineeritud kasutamise kohta; palub komisjonil koostada Euroopa vahistamismääruse menetlustes osalevatele kaitseadvokaatidele praktiline liidu käsiraamat, mis on kergesti kättesaadav kogu liidus ja mis võtab arvesse Euroopa kriminaaladvokaatide ühingu (European Criminal Bar Association) selles valdkonnas tehtud tööd ja mida täiendavad riiklikud käsiraamatud;

14. palub komisjonil hõlbustada spetsiaalse Euroopa vahistamismääruse õigusvõrgustiku loomist ning Euroopa kriminaalõiguse ja väljaandmise küsimustega tegelevate kaitseadvokaatide võrgustiku loomist ning tagada nii neile kui ka Euroopa õigusalase koolituse võrgustikule piisav rahastamine; usub, et komisjon saab tagada asjakohase rahastamise liidu kriminaalõiguse ala olemasolevate programmide kaudu;

15. palub komisjonil rajada Euroopa vahistamismäärusega seotud kõiki siseriiklikke kohtupraktikaid ja teisi vastastikuse tunnustamise menetlusi koondav liidu andmebaas ning muuta see hõlpsasti kättesaadavaks, et lihtsustada õigusala töötajate tööd ning kohaldamise ja kõigi tekkinud probleemide jälgimist ja hindamist;

16. rõhutab kinnipidamistingimuste ja Euroopa vahistamismääruse meetmete vahelist seost ja tuletab liikmesriikidele meelde, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kehtestavad liikmesriikidele mitte üksnes negatiivsed kohustused, keelates kinnipeetavate ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise, vaid ka positiivsed kohustused, nõudes neilt inimväärikusega kooskõlas olevate kinnipidamistingimuste tagamist, ning et selliste õiguste rikkumiste korral viiakse läbi põhjalik ja tõhus uurimine; palub liikmesriikidel võtta eelkõige arvesse haavatavate isikute õigusi ning üldiselt põhjalikult uurida alternatiivseid lahendusi kinnipidamisele;

17. vastastikuse tunnustamise raamistiku tõhususe tagamiseks palub komisjonil uurida liidu tasandil olemasolevaid õiguslikke ja rahalisi vahendeid, et parandada kinnipidamise standardeid, sealhulgas seadusandlikke ettepanekuid eelvangistuse tingimuste kohta;

18. kinnitab, et soovitused on kooskõlas kodanike põhiõiguste, subsidiaarsuse põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõttega;

19. leiab, et taotletavate ettepanekute mis tahes finantsmõju liidu eelarvele tuleks katta olemasolevate eelarveassigneeringutega; rõhutab, et kõnealuste ettepanekute vastuvõtmine ja kohaldamine tooks nii liikmesriikidele kui ka kodanikele kaasa märkimisväärse kulude ja aja kokkuhoiu ja on seega kasulik nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes, nagu Euroopa vahistamismäärusega seotud liidu meetmete Euroopa lisaväärtusele antud hinnangus selgelt osutatakse;

20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule.

• [1]              ELT L 262, 7.10.2005, lk 1.
• [2]              EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1.
• [3]              Vastuvõetud tekstid, 23.10.2013, P7_TA(2013)0444.
• [4]           ELT L 354, 28.12.2013, lk 73.
• [5]           ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 82.
• [6]              ELT C 102, 28.4.2004, lk 31.
• [7]           ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISA:SOOVITUSED MÕNEDE KAVANDATUD SEADUSANDLIKE ETTEPANEKUTE KOHTA

Liidu vastastikuse tunnustamise vahendite kinnitusmenetlus:

-    „vahistamismääruse teinud asutus” määratletakse liidu kriminaalõiguses kui:

i)   konkreetses juhtumis pädev kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või riigiprokurör; või

ii)  vahistamismääruse teinud liikmesriigi määratletud muu pädev asutus, tingimusel et täitmisele kuuluv akt kinnitatakse pärast seda, kui selle kooskõla õigusakti väljastamise tingimustega on vahistamismääruse teinud liikmesriigis kontrollinud kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või riigiprokurör.

Liidu vastastikuse tunnustamise vahendite proportsionaalsuse kontroll:

-    pädev asutus hindab teises liikmesriigis täidetava otsuse langetamise puhul hoolikalt seda, kas taotletav meede on vajalik, tuginedes kõikidele asjakohastele teguritele ja asjaoludele, võttes arvesse kahtlustatava või süüdistatava isiku õigusi ja kavandatud eesmärkide saavutamiseks asjakohase vähemsekkuva alternatiivse meetme olemasolu, ning kohaldab kõige vähem sekkuvamat meedet. Kui täidesaatval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et meede on ebaproportsionaalne, võib täidesaatev asutus või ametiisik konsulteerida otsuse teinud asutuse või ametiisikuga vastastikuse tunnustamise otsuse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib otsuse teinud asutus või ametiisik otsustada vastastikuse tunnustamise otsus tühistada.

Vahistamismääruse teinud ja seda täitva liikmesriigi pädevate asutuste vaheline konsultatsioonimenetlus, mida kasutatakse liidu vastastikuse tunnustamise vahendite puhul:

-    piiramata pädeva vahistamismäärust täitva asutuse võimalust kasutada alust keeldumiseks, peaks olema kättesaadav standardne menetlus, mille kohaselt pädevad asutused vahistamismääruse teinud ja seda täitvas liikmesriigis vahetavad teavet ja konsulteerivad üksteisega, et edendada asjakohaste vastastikuse tunnustamise vahendite sujuvat ja tulemuslikku kohaldamist või asjaomaste isikute põhiõiguste kaitsmist, nt proportsionaalsuse hindamine muu hulgas seoses Euroopa vahistamismäärusega, et teha kindlaks valmisolek kohtulikuks aruteluks.

Liidu vastastikuse tunnustamise vahendite suhtes kohaldatav põhiõigustel põhinev keeldumise alus:

-    on piisavalt alust uskuda, et meetme täitmine oleks vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja harta järgsete kohustustega.

Liidu vastastikuse tunnustamise vahendite suhtes kohaldatavate tõhusate õiguskaitsevahendite tagamine:

-    liikmesriigid tagavad kooskõlas harta, Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, et kõigil, kelle õigusi ja vabadusi on vastastikuse tunnustamise vahendi kriminaalasjas kohaldamisel otsuse, tegevuse või tegevusetusega rikutud, on kohtus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Kui sellist õiguskaitsevahendit kasutatakse täitvas liikmesriigis ja sellel on peatav mõju, siis tehakse lõplik otsus sellise õiguskaitsevahendi kohta kohaldatava vastastikuse tunnustamise vahendis nimetatud tähtaja jooksul või, kui selge tähtaeg puudub, piisavalt kiiresti, et vastastikuse tunnustamise protsessi eesmärk ei satuks ohtu.

SELETUSKIRI

Aastal 2002 heaks kiidetud raamotsust Euroopa vahistamismääruse kohta[1] hakati rakendama 1. jaanuaril 2004 ja see on kõige tähtsam vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajanev ELi õigusakt, mille põhjal kohtuotsuseid täidetakse vastastikuse usalduse alusel. Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse eesmärk oli kiirendada ja lihtsustada kahtlusaluste ja süüdistatavate kohtu ette toomist, muutes vana ja kohmaka, poliitikuid kaasava väljaandmismenetluse uueks kiiremaks üleandmissüsteemiks, kus suhtlemine toimub õigusasutuste vahel. Euroopa vahistamismäärus hõlbustab üleandmist muu hulgas ka sellega, et kehtestatud on ranged tähtajad ja piiratud on kahepoolse karistatavuse kasutamist keeldumise põhjusena. Nõutakse, et täitev liikmesriik täidaks määrust süüdistuse või süüdimõistva otsuse igasuguse hindamiseta.

Raamotsus on oma kehtestamisest alates osutunud hoopis tõhusamaks mehhanismiks selle ärahoidmisel, et riigipiiride puudumist kuritarvitataks õigusemõistmisest kõrvalehoidmiseks. Samas tähendab kiirem üleandmine seda, et kahtlustatavaid ja süüdistatavaid ei pea enam pikemat aega vahi all hoidma, kuni nad ootavad väljaandmist. Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse rakendamise kohta kolm aruannet, milles peetakse selle rakendamist üldiselt edukaks, eelkõige mis puudutab väljaandmise ooteaja lühenemist (enne Euroopa vahistamismäärust oli see aeg keskmiselt üks aasta, pärast seda aga umbes viisteist päeva nõusolekuga ja umbes viiskümmend päeva nõusolekuta)[2].

Euroopa Komisjoni kolmes aruandes 2002. aasta raamotsuse rakendamise kohta on üldisest positiivsest hinnangust hoolimata välja toodud ka süsteemi toimimises tuvastatud väikesed puudused (sh kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste mittejärgimine, halvad kinnipidamistingimused, Euroopa vahistamismääruse väidetav ülekasutamine mõne liikmesriigi poolt ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine), mida näitab ehk ka statistika – aastatel 2005–2009 tehti 54 689 Euroopa vahistamismäärust ja täideti ainult 11 630.[3]

Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse sujuvaks toimimiseks vajalik vastastikune usaldus on seega selle praktikas rakendamisel mitmed korrad proovile pandud, näiteks on kritiseeritud Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse süstemaatilist kasutamist väiksemate õigusrikkumiste puhul ja avaldatud muret, et isikuõigused võivad olla ohustatud, kuigi raamotsuse artikli 1 lõikes 3 ja põhjenduses 12 on sätestatud, et üleandmismenetlustes austatakse põhiõigusi. Seetõttu on liikmesriigid püüdnud kohaldada oma riigi õigussüsteemi põhimõtteid, kartes, et vahistamismääruse teinud liikmesriik kasutas menetluslike tagatiste või põhiõigustega seoses madalamat standardit.

Nende probleemidega tuleb tegeleda, et mitte kahjustada Euroopa vahistamismääruse usaldatavust ja ELi kriminaalõigussüsteemi algatusi üldiselt. Euroopa vahistamismäärusega seotud rakendamisprobleemidel on eri põhjused: Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse ebatäielik ja ebajärjekindel rakendamine, nt tähtaegadest mittekinnipidamine; Euroopa vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses sisalduvad õiguslüngad; ning ELi kriminaalõiguse ala ebatäielik ja tasakaalustamata olemus.

Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse ebatäielikust ja ebajärjekindlast rakendamisest tulenevaid probleeme käesolevas raportis ei käsitleta, sest nendega peaks esmajoones tegelema Euroopa Komisjon ja neid ei tuleks lahendada ELi õigusaktide reformimise kaudu.

Euroopa vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses olevad õiguslüngad ei pruugi olla ainulaadsed ja esineda ainult selle meetme puhul, vaid need võivad olemas olla ka teistes vastastikuse tunnustamise vahendites ning on rohkem seotud ELi kriminaalõiguse ala ebatäieliku ja tasakaalustamata olemusega. Euroopa vahistamismääruse menetlusi on mõjutanud ka riigi tasandi õiguslikud või seadusandlikud muudatused (näiteks Ühendkuningriigis ja Poolas), millega püüti lahendada selliseid küsimusi nagu proportsionaalsus, kuid on oht, et need ebakõlad liikmesriikide vahel jäävad püsima või muutuvad isegi suuremaks. Pehme õiguse meetmed, nt läbivaadatud „Euroopa käsiraamat Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta” on kasulikud, kuid ei ole lahendanud kõiki probleeme. Seetõttu peetakse Euroopa vahistamismääruse rakendamise ja muude vastastikuse tunnustamise vahendite reformimiseks ja parema tasakaalu tagamiseks ELi kriminaalõiguse alal vajalikuks seadusandlikke ELi tasandi meetmeid.

• [1]  Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, mida muudeti 2009. aastal nõukogu raamotsusega 2009/299/JSK.
• [2]  COM(2011)175, Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse rakendamise kohta
• [3]  COM(2011)175, Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse rakendamise kohta

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	13.1.2014
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	46 4 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jan Philipp Albrecht, Roberta Angelilli, Edit Bauer, Rita Borsellino, Arkadiusz Tomasz Bratkowski, Salvatore Caronna, Philip Claeys, Carlos Coelho, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Ioan Enciu, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Monika Flašíková Beňová, Kinga Gál, Kinga Göncz, Sylvie Guillaume, Anna Hedh, Salvatore Iacolino, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Timothy Kirkhope, Juan Fernando López Aguilar, Baroness Sarah Ludford, Monica Luisa Macovei, Svetoslav Hristov Malinov, Clemente Mastella, Véronique Mathieu Houillon, Anthea McIntyre, Nuno Melo, Roberta Metsola, Louis Michel, Claude Moraes, Carmen Romero López, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Renate Sommer, Nils Torvalds, Kyriacos Triantaphyllides, Wim van de Camp, Axel Voss, Renate Weber, Josef Weidenholzer, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka, Auke Zijlstra
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Monika Hohlmeier, Ulrike Lunacek, Jan Mulder, Carl Schlyter