RAPORT ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahaturufondide kohta

4.3.2015 - (COM(2013)0615 – C7‑0263/2013 – 2013/0306(COD)) - ***I

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Neena Gill

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahaturufondide kohta

(COM(2013)0615 – C7-0263/2013 – 2013/0306(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0615),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0263/2013),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–       võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10.–11. detsembri 2013. aasta arvamust[1],

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–       võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0041/2015),

1.      võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.      palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.      teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek  1

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED^[2]*

komisjoni ettepanekule

---------------------------------------------------------

2013/0306 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

rahaturufondide kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[3],

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)      Rahaturufondid pakuvad lühiajalist rahastamist finantseerimisasutustele, äriühingutele ja valitsustele. Neile üksustele rahastamise pakkumisega aitavad rahaturufondid rahastada Euroopa majandust. Sellised üksused kasutavad rahaturufondidesse investeerimist tõhusa viisina krediidiriski ja riskipositsiooni hajutamiseks, et mitte loota üksnes pangahoiustele.

(2)      Nõudluse poolel on rahaturufondid lühiajalised rahavoogude juhtimisvahendid, mis tagavad suure likviidsuse ja hajutatuse ning investeeringu põhiosa stabiilse väärtuse koos turupõhise tootlusega. Rahaturufondide võimalusi kasutavad mitmesugused üksused, sh heategevusorganisatsioonid, elamuühistud, kohalikud omavalitsused ja suuremad kutselised investorid, nagu äriühingud ja pensionifondid, kes soovivad oma üleliigset raha lühiajaliselt investeerida. Seega on rahaturufondid otsustava tähtsusega lüliks lühiajalise raha nõudluse ja pakkumise vahel.

(3)      Finantskriisi ajal toimunud sündmused tõid esile mitmed rahaturufondide tunnusjooned, mis muudavad need haavatavaks, kui finantsturgudel tekib raskusi, ning seetõttu võivad rahaturufondid riske finantssüsteemi kaudu levitada ja võimendada. Kui nende varade hinnad, millesse rahaturufondid on investeerinud, hakkavad langema, eelkõige halvenenud turutingimustes, ei saa rahaturufond alati pidada kinni investoritele antud lubadusest osakud või aktsiad koheselt tagasi võtta ning säilitada nende põhiväärtus. Selline olukord, mis võib Finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) ja Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) hinnangul mõjutada eriti tõsiselt püsiva või stabiilse puhasväärtusega rahaturufonde, võib põhjustada tagasivõtmise taotluste arvuka ja ootamatu esitamise, mis võib omakorda kaasa tuua laiemad makromajanduslikud tagajärjed

(4)      Massiline tagasivõtmistaotluste esitamine võib sundida rahaturufonde müüma osa investeerimisvaradest langeval turul, mis võib aidata kaasa likviidsuskriisi tekkele. Selliste tingimuste korral võivad rahaturu emitendid sattuda tõsistesse rahastamisraskustesse juhul, kui kommertsväärtpaberite ja muude rahaturuinstrumentide turud kokku kuivavad. Negatiivne mõju võib üle kanduda lühiajalistele kapitaliturgudele ja põhjustada otseseid ja suuri probleeme finantseerimisasutuste, äriühingute ja valitsuste ning järelikult kogu majanduse rahastamisel.

(5)      Varahaldurid, keda toetavad sponsorid, võivad otsustada anda oma rahaturufondide likviidsuse ja stabiilsuse säilitamiseks toetust. Sageli on sponsorid sunnitud toetama enda spondeeritavaid rahaturufonde, mille väärtus kahaneb, maineriski ja hirmu tõttu, et paanika võib edasi kanduda sponsori muudesse äritegevustesse. Fondi suurusest ja tagasivõtmiste surve ulatusest sõltuvalt võib sponsortoetus kasvada nii suureks, et see ületab kasutadaolevaid reserve. Seega on oluline kehtestada ühtsete eeskirjade raamistik, et vältida sponsori maksejõuetust ja riski edasikandumist muudele rahaturufonde spondeerivatele üksustele.

(6)      Siseturu usaldusväärsuse ja stabiilsuse säilitamiseks ▌ on vaja sätestada rahaturufondide toimimise eeskirjad, eelkõige seoses rahaturufondide portfellide struktuuriga. Selle eesmärk on muuta rahaturufondid vastupidavamaks ja vähendada negatiivse mõju ülekandumise võimalusi. Kogu liidus on vaja kehtestada ühtsed eeskirjad, et tagada rahaturufondide suutlikkus täita investorite tagasivõtmistaotlusi, seda eriti halvenenud turutingimustes. Rahaturufondi portfelli käsitlevaid ühtseid eeskirju on vaja ka selleks, et tagada rahaturufondide suutlikkus tulla toime tagasivõtmistaotluste arvuka ja ootamatu esitamisega suure hulga investorite poolt.

(7)      Rahaturufondide ühtseid eeskirju on vaja lisaks selleks, et tagada finantseerimisasutuste, lühiajaliste võlakohustuste äriühingutest emitentide ja valitsuste jaoks lühiajalise kapitalituru tõrgeteta toimimine. Eeskirjad peavad tagama ka rahaturufondide investorite võrdse kohtlemise ning vältima hiliste tagasivõtjate diskrimineerimist juhul, kui tagasivõtmine on ajutiselt peatatud või kui rahaturufond likvideeritakse.

(8)      Rahaturufondide usaldatavusnõuded tuleb ühtlustada, sätestades selged eeskirjad, millega kehtestatakse rahaturufondidele ja nende valitsejatele kõikjal liidus otsesed kohustused. See parandaks rahaturufondide kui valitsus- ja ettevõtlussektori lühiajalise finantseerimise allikate stabiilsust kõikjal liidus. See tagaks ka selle, et rahaturufondid jäävad liidu majanduse rahavoogude juhtimise usaldusväärseks vahendiks ka edaspidi.

(9)      Üks aasta pärast seda, kui olid jõustunud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR) vastuvõetud rahaturufondi suunised, millega loodi liidu rahaturufondide ühtsed miinimumtingimused, rakendasid neid vaid 12 liikmesriiki, mis näitab lahknevate riiklike eeskirjade püsivust. Finantskriisi ajal oli näha, et riikide erinevate lähenemisviiside abil ei ole võimalik tulla toime liidu rahaturgude haavatavusega ega leevendada negatiivse mõju ülekandumise riski ning see seab ohtu siseturu toimimise ja stabiilsuse. Seega peaksid rahaturufonde käsitlevad ühtsed eeskirjad tagama investoritele kõrgetasemelise kaitse ning ennetama ja leevendama mis tahes võimalikke negatiivse mõju ülekandumise riske, mis tulenevad rahaturufondides toimuvast võimalikust investorijooksust.

(10)    Rahaturufondide eeskirju sätestava määruse puudumisel võidakse riiklikul tasandil jätkata lahknevate meetmete võtmist, mis jätkuvalt põhjustaks olulisi konkurentsimoonutusi, sest investeeringute kaitsmise peamistes normides on väga suuri erinevusi. Lahknevused nõuetes portfellide koosseisu, kõlblike varade, nende lõpptähtaja, likviidsuse ja hajutatuse ning rahaturuinstrumentide emitentide krediidikvaliteedi kohta toovad kaasa erinevusi investorite kaitses, sest rahaturufondiga seotud investeerimisettepanekute riskid on erineva tasemega. ▌ Seetõttu on oluline võtta vastu ühtsed eeskirjad, et vältida negatiivse mõju ülekandumist lühiajalisele kapitaliturule ja rahaturufondide sponsoritele, mis ohustaks liidu finantsturu stabiilsust. Süsteemse riski leevendamiseks peaksid püsiva puhasväärtusega rahaturufondid käesoleva määruse jõustumise kuupäevast alates tegutsema liidus ainult kas valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondina, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondina või vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondina. Kui ei ole sätestatud teisiti, hõlmavad kõik käesolevas määruses sisalduvad viited püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele nii valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufonde, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufonde kui ka vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufonde. Olemasolevatel püsiva puhasväärtusega rahaturufondidel peaks olema võimalus otsustada tegutseda ka muutuva puhasväärtusega rahaturufondina.

(11)    Rahaturufonde käsitlevad uued eeskirjad on tihedalt seotud direktiiviga 2009/65/EÜ[4] ja direktiiviga 2011/61/EL[5], sest need moodustavad liidus rahaturufondide loomise, valitsemise ja turustamise õigusraamistiku.

(12)    Liidus võivad ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad tegutseda vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatena (eurofondid), mida valitsevad eurofondide valitsejad või direktiivi 2009/65/EÜ alusel tegevusloa saanud äriühingud, või alternatiivsete investeerimisfondidena, mida valitsevad direktiivi 2011/61/EL alusel registreeritud või tegevusloa saanud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad. Rahaturufonde käsitlevad uued ühtsed eeskirjad täiendavad nende direktiivide sätteid. Seega tuleks rahaturufonde käsitlevaid uusi eeskirju kohaldada lisaks direktiivides 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL sätestatud eeskirjadele. Samas tuleks jätta kohaldamata mitmed direktiivi 2009/65/EÜ VII peatükis sätestatud eeskirjad eurofondide investeerimispoliitika kohta ning kehtestada uutes ühtsetes rahaturufonde käsitlevates sätetes konkreetsed toote-eeskirjad.

(13)    Ühtlustatud eeskirju tuleks kohaldada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate suhtes, kelle tunnused vastavad rahaturufondidega seotud tunnustele. Uutest rahaturufondide eeskirjadest kinnipidamine peaks olema kohustuslik eurofondidele ja alternatiivsetele investeerimisfondidele, kes investeerivad lühiajalistesse varadesse, nagu rahaturuinstrumendid ja deposiidid, või kes sõlmivad pöördrepolepinguid või teatavaid tuletislepinguid ainsa eesmärgiga maandada fondi muude investeeringutega kaasnevaid riske ning kelle eesmärk on tagada kasum vastavalt rahaturu intressimääradele või säilitada investeeringute väärtus.

(14)    Rahaturufondide eripära tuleneb investeeritavate varade kombinatsioonist ja taotletavatest eesmärkidest. Eesmärk tagada kasum vastavalt rahaturu intressimääradele ja eesmärk säilitada investeeringute väärtus ei välista üksteist. Rahaturufondil võib olla üks neist eesmärkidest või mõlemad eesmärgid.

(15)    Eesmärki tagada kasum vastavalt rahaturu intressimääradele tuleks mõista laiemas tähenduses. Oodatav kasum ei pea olema täpselt kooskõlas EONIA, Libori, Euribori või mis tahes muu asjaomase rahaturu intressimääraga. Eesmärk ületada rahaturu intressimäära väikese marginaaliga ei tähenda seda, et eurofond või alternatiivne investeerimisfond jääksid uute ühtsete eeskirjade kohaldamisalast välja.

(16)    Eesmärki säilitada investeeringu väärtus ei tohiks mõista fondi tagatava kapitaligarantiina. Seda tuleks mõista eesmärgina, mida eurofond või alternatiivne investeerimisfond püüab saavutada. Investeeringute väärtuse langus ei tohiks tähendada, et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja on muutnud eesmärki säilitada investeeringu väärtus.

(17)    On oluline, et eurofonde ja alternatiivseid investeerimisfonde, millel on rahaturufondide tunnused, käsitataks rahaturufondidena ning et nende suutlikkus täita pidevalt rahaturufonde käsitlevaid uusi ühtseid eeskirju oleks selgelt kontrollitud. Selleks peaksid rahaturufondidele andma tegevusloa pädevad asutused. Vastavalt direktiivis 2009/65/EÜ sätestatud ühtlustatud menetlusele peaks eurofondile tegevusloa andmine rahaturufondina olema osa tegevusloa andmisest eurofondina. Kuna direktiivi 2011/61/EL raames alternatiivsete investeerimisfondide suhtes loa andmise ja järelevalve ühtlustatud menetlusi ei kohaldata, on vaja ette näha ühtsed tegevusloa andmise põhinõuded, mis kajastaksid olemasolevaid eurofondide ühtlustatud eeskirju. Need menetlused peaksid tagama, et rahaturufondina tegevusloa saanud alternatiivset investeerimisfondi valitseb direktiivi 2011/61/EL kohaselt tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi valitseja.

(18)    Veendumaks, et rahaturufonde käsitlevad uued ühtsed eeskirjad kehtivad kõikide rahaturufondide tunnustega ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate suhtes, tuleb juhul, kui käesolevat määrust ei järgita, keelata kasutada nimetust „rahaturufond” või mis tahes muud väljendit, mis viitab sellele, et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjal on rahaturufondidega ühised tunnused. Rahaturufonde käsitlevatest eeskirjadest kõrvalehoidmise vältimiseks peaksid pädevad asutused teostama järelevalvet nende jurisdiktsioonis asutatud või turustatavate ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate turutavade üle, et kontrollida, et nad ei väärkasuta rahaturufondi nimetust ega osuta endale kui rahaturufondile, ilma et nad järgiksid uut õigusraamistikku.

(19)    Uued rahaturufondide suhtes kohaldatavad eeskirjad peaksid tuginema direktiivi 2009/65/EÜ ja direktiivi 2011/61/EL ning nende rakendamiseks vastuvõetud aktidega loodud kehtivale õigusraamistikule. Seepärast tuleks lisaks liidu kehtivates õigusaktides sätestatud toote-eeskirjadele kohaldada rahaturufonde käsitlevaid toote-eeskirju, välja arvatud juhul, kui need jäetakse sõnaselgelt kohaldamata. Peale selle tuleks rahaturufondide suhtes kohaldada kehtivas raamistikus sätestatud valitsemise ja turustamisega seotud eeskirju, võttes arvesse seda, kas tegemist on eurofondide või alternatiivsete investeerimisfondidega. Samamoodi tuleks rahaturufondide piiriülese tegevuse suhtes kohaldada direktiivides 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL piiriülese teenuste osutamise ja asutamisvabaduse kohta kehtestatud eeskirju.

(20)    Arvestades asjaolu, et eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide õiguslik vorm võib olla erinev ega pruugi neile tingimata anda juriidilise isiku staatust, tuleks sätteid, millega rahaturufondidelt nõutakse meetmete võtmist, käsitada nii, et need osutavad rahaturufondi valitsejale, kui rahaturufond on selline eurofond või alternatiivne investeerimisfond, mis ei saa ise tegutseda, sest tal endal puudub juriidilise isiku staatus.

(21)    Rahaturufondide portfelli käsitlevate eeskirjade puhul tuleks selgelt kindlaks teha need varade kategooriad, millesse rahaturufondid tohivad investeerida, ja tingimused, mille korral nad tohivad seda teha. Rahaturufondide usaldusväärsuse tagamiseks on samuti soovitatav keelata rahaturufondidel teha teatavaid finantstehinguid, mis seaksid ohtu nende investeerimisstrateegia ja eesmärgid.

(22)    Rahaturuinstrumendid on vabalt võõrandatavad instrumendid, millega kaubeldakse tavaliselt rahaturgudel, näiteks riigi ja kohalike omavalitsuste võlakirjad, hoiusesertifikaadid, kommertsväärtpaberid, kõrge kvaliteediga likviidse varaga tagatud väärtpaberid, pangaaktseptid või keskmise või lühikese tähtajaga võlaväärtpaberid. Rahaturufondidel peaks olema lubatud neisse investeerida üksnes sel määral, mil need vastavad lõpptähtajaga seotud piirangutele, või varaga tagatud väärtpaberite puhul juhul, kui tegemist on kõrge kvaliteediga varaga määruse (EL) nr 575/2013 VI osa likviidsuseeskirjade tähenduses ning rahaturufond peab nende krediidikvaliteeti kõrgeks.

(23)    Varaga tagatud kommertsväärtpabereid tuleks käsitada kõlblike rahaturuinstrumentidena ulatuses, mil määral need vastavad täiendavatele nõuetele. Tulenevalt asjaolust, et kriisi ajal olid teatavad väärtpaberistamised eriti ebastabiilsed, on vaja alusvara suhtes kehtestada lõpptähtajaga seotud piirangud ja kvaliteedikriteeriumid ning samuti tuleb tagada, et riskipositsioonide kogum oleks piisavalt hajutatud. Siiski ei ole kõik alusvara kategooriad osutunud ebastabiilseks, muu hulgas võib välja tuua eriti need väärtpaberistamised, mille puhul on alusvara seotud tootjate käibekapitali toetamisega ning reaalmajanduse kaupade ja teenuste müügiga. Sellised väärtpaberistamised on hästi toiminud ja neid tuleks pidada kõlblikeks rahaturuinstrumentideks, tingimusel et tegemist on kõrge kvaliteediga likviidse varaga määruse (EL) nr 575/2013 VI osa likviidsuseeskirjade tähenduses, nagu on täpsustatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr .../...[6]. Nende hulka tuleks lugeda kõlblikud kõrge kvaliteediga likviidse varaga tagatud väärtpaberid, mis hõlmavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr .../... artikli 13 lõike 2 punkti g alapunktides iii ja iv osutatud väärtpaberistatud alusvara alamkategooriaid, nagu autolaenud ja -liisingud, mis on antud liikmesriigis asutatud või selle residendiks olevatele laenu- või liisinguvõtjatele, või ärilaenud, liisingud ja krediidilimiidid, mis on antud liikmesriigis asutatud ettevõtjatele, et rahastada muid kapitalikulusid või äritegevust kui ärikinnisvara soetamine või arendus. Viide komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr .../... teatavatele väärtpaberistatud alusvara alamkategooriatele on oluline selleks, et tagada kõlbliku väärtpaberistatud alusvara ühesugune määratlemine krediidiasutuste likviidsuseeskirjade ja käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil, mis on omakorda oluline selliste instrumentide likviidsuse jaoks, et vältida reaalmajanduse väärtpaberistamise takistamist.

(23 a) Komisjonile tuleks anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks lihtsa, läbipaistva ja ühtlustatud väärtpaberistamise kindlakstegemise kriteeriumid. Seejuures peaks komisjon tagama järjepidevuse delegeeritud õigusaktidega, mis on vastu võetud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)) artikli 135 lõike 2 alusel, ning arvesse tuleks võtta selliste väärtpaberistamiste eriomadusi, mille tähtaeg on emiteerimisel vähem kui 397 päeva. Samuti tuleks komisjonile anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks kõrge krediidikvaliteediga võlakohustuste ja likviidse varaga tagatud kommertsväärtpaberite kindlakstegemise kriteeriumid. Komisjon peaks tagama järjepidevuse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) vastava tööga ja toetama seda.

(24)    Rahaturufondil peaks olema lubatud investeerida hoiustesse juhul, kui tal on võimalik raha igal ajal välja võtta. Tegelikku võimalust raha välja võtta piiraks see, kui enneaegse väljavõtmisega seotud trahvid oleksid nii suured, et need ületavad enne väljavõtmist kogunenud intressi. Seetõttu peaks rahaturufond hoolikalt vältima hoiustamist krediidiasutustes, mis nõuavad keskmisest suuremaid trahve, või liiga pikaajaliste hoiuste tegemist, kui see toob kaasa ülemäära suured trahvid.

(25)    Nende tuletisinstrumentide eesmärk, millesse rahaturufondid võivad investeerida, peaks olema üksnes maandada intressimäära- ja valuutariski, ning nende alusvaraks olevateks instrumentideks peaksid olema ainult intressimäärad, valuutad või neid kategooriaid kajastavad indeksid. Muu eesmärgiga või muul alusvaral põhinevate tuletisinstrumentide kasutamine peaks olema keelatud. Tuletisinstrumentide kasutamine peaks üksnes täiendama fondi strateegiat, kuid mitte olema peamine vahend fondi eesmärkide saavutamiseks. Kui rahaturufond investeerib varasse, mille väärtus on kajastatud muus valuutas kui fondi valuuta, peaks rahaturufondi valitseja maandama kogu valuutariski positsiooni, sealhulgas tuletisinstrumentide kaudu. Rahaturufondidel peaks olema õigus investeerida tuletisinstrumentidesse, kui nendega kaubeldakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 50 lõike 1 punktis a, b või c osutatud reguleeritud turul või börsiväliselt või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määruses (EL) nr 600/2014 (finantsinstrumentide turgude kohta) osutatud organiseeritud kauplemiskohas.

(26)    Ülemäärase raha väga lühiajaliseks investeerimiseks võivad rahaturufondid kasutada pöördrepolepinguid, tingimusel et positsioon on täielikult tagatistega kaetud. Investorite huvide kaitsmiseks on vaja tagada, et pöördrepolepingute raames antavad tagatised on kõrge kvaliteediga. Rahaturufondid ei tohiks kasutada mingeid muid tõhusa portfellihalduse meetodeid, sealhulgas väärtpaberite laenuks andmist ega võtmist, sest need võivad piirata rahaturufondi investeerimiseesmärkide saavutamist.

(27)    Rahaturufondide riskivõtmise piiramiseks on tähtis vähendada vastaspoole riski, kehtestades rahaturufondide portfelli suhtes selged investeeringute hajutamise nõuded. Selleks on samuti vajalik, et pöördrepolepingud oleksid täielikult tagatistega kaetud ja et tegevusriski piiramiseks ei moodustaks üks pöördrepolepingu vastaspool rohkem kui 20 % rahaturufondi varadest. Kõigi börsiväliste tuletisinstrumentide suhtes tuleks kohaldada määrust (EL) nr 648/2012[7].

(28)    Usaldatavusnõuete täitmise kaalutlustel ja selleks, et vältida rahaturufondi liigset mõju emitendi juhtimise üle, tuleb vältida rahaturufondi ülemäärast kontsentreerumist ühe ja sama emitendi emiteeritud investeeringutele.

(29)    Rahaturufond peaks olema kohustatud investeerima kõrge kvaliteediga kõlblikesse varadesse. Seepärast peaks rahaturufond rakendama usaldusväärset krediidihindamismenetlust, et teha kindlaks nende rahaturuinstrumentide krediidikvaliteet, millesse ta kavatseb investeerida. Kooskõlas liidu õigusaktidega, millega piiratakse liigset tuginemist krediidireitingutele, on tähtis, et rahaturufondid väldiksid kõlblike varade kvaliteedi hindamisel liigset tuginemist reitinguagentuuride antud krediidireitingutele. ▌

(29 a) Võttes arvesse selliste rahvusvaheliste organite tööd nagu IOSCO ja FSB ning selliseid Euroopa õigusakte nagu määrus (EL) nr 462/2013 ja direktiiv 2013/14/EL, mis käsitlevad investorite liigse krediidireitingutele tuginemise vähendamist, ei ole kohane keelata ühelgi tootel (sh rahaturufondidel) välise krediidireitingu tellimist või rahastamist.

(30)    Vältimaks olukorda, et rahaturufondide valitsejad kasutavad rahaturuinstrumendi krediidikvaliteedi hindamisel erinevaid hindamiskriteeriume ja määravad seega samale instrumendile erinevad riskitunnused, on väga tähtis, et valitsejad võtaksid kasutusele sisemise hindamismenetluse, mis põhineb usaldusväärsetel, süstemaatilistel ja järjepidevalt kohaldatavatel reitingu määramise metoodikatel. Hindamiskriteeriumid on näiteks instrumendi emitendi kvantitatiivsed näitajad, nagu finantsnäitajad, bilansi dünaamika ja kasumlikkust käsitlevad suunised, mida hinnatakse ja võrreldakse tööstusharus tegutsevate konkurentide ja rühmadega, ning instrumendi emitendi kvalitatiivsed näitajad, nagu valitsemise tulemuslikkus ja ettevõttestrateegia, mida analüüsitakse selle kindlakstegemiseks, kas emitendi üldine strateegia ei kahjusta tema tulevast krediidikvaliteeti. Parimad sisemised hindamistulemused peaksid kajastama asjaolu, et instrumentide emitendi krediidivõimelisus on igal ajal kõrgeimal võimalikul tasemel.

(31)    Läbipaistva ja sidusa krediidihindamismenetluse väljatöötamiseks peaks valitseja krediidihindamise käigus kasutatavad menetlused dokumenteerima. See peaks tagama, et menetluses järgitakse selgeid eeskirju, mille üle on võimalik teostada järelevalvet, ning et taotluse korral teavitatakse huvitatud sidusrühmasid ja pädevat riiklikku asutust kasutatud metoodikast.

(32)    Rahaturufondide portfelliriski vähendamiseks on oluline seada lõpptähtaegadega seotud piirangud, nähes ette maksimaalse lubatud kaalutud keskmise tähtaja (WAM) ning kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja (WAL).

(33)    Kaalutud keskmist tähtaega kasutatakse selleks, et mõõta rahaturufondi tundlikkust rahaturu muutuvate intressimäärade suhtes. Kaalutud keskmise tähtaja kindlaksmääramisel peaksid valitsejad võtma arvesse tuletisinstrumentide, hoiuste ja pöördrepolepingute mõju ning kajastama seda mõju rahaturufondi intressimäärariskile. Kui rahaturufond sõlmib vahetustehingu, et riskipositsioon oleks ujuva intressi asemel seotud fikseeritud intressimääraga instrumendiga, tuleks seda kaalutud keskmise tähtaja kindlaksmääramisel arvesse võtta.

(34)    Kaalutud keskmist järelejäänud tähtaega kasutatakse krediidiriski mõõtmiseks, kuna pikemaajalisem põhisumma lunastamise edasilükkamine tähendab suuremat krediidiriski. Kaalutud keskmist järelejäänud tähtaega kasutatakse ka likviidsusriski piiramiseks. Erinevalt kaalutud keskmise tähtaja arvutamisest ei võimalda kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja arvutamine ujuva intressimääraga väärtpaberite ja struktureeritud finantsinstrumentide puhul kasutada intressimäära muutmise kuupäevi ja seetõttu kasutatakse ainult finantsinstrumendi kehtivat lõpptähtaega. Kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja arvutamises kasutatav tähtaeg on õigusliku tagasivõtmise kuupäevani järelejäänud tähtaeg, sest see on ainus kuupäev, mille puhul fondivalitseja võib olla kindel, et instrument lunastatakse. Instrumendi tunnuseid, näiteks võimalust võtta see tagasi teatavatel kuupäevadel ehk nn müügioptsioone ei saa kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja arvutamisel arvesse võtta.

(35)    Selleks, et tugevdada rahatufondide suutlikkust tulla toime tagasivõtmisega ja välistada nende varade likvideerimist suurelt allahinnatud hindadega, peaksid rahaturufondid hoidma pidevalt minimaalse koguse päevase või nädalase tähtajaga likviidseid varasid. Päevase või nädalase tähtajaga varade osakaalu arvutamisel tuleks võtta arvesse vara õiguslikku tagasivõtmise tähtpäeva. Arvestada võib valitseja võimalust leping lühikese aja jooksul lõpetada. Näiteks kui pöördrepolepingu saab lõpetada ühepäevase etteteatamisega, tuleks seda käsitada päevase tähtajaga varana. Kui valitsejal on võimalik võtta hoiukontolt raha välja ühepäevase etteteatamisega, võib seda käsitada päevase tähtajaga varana. Valitsuse võlakirjad võivad kuuluda päevase tähtajaga varade sekka juhul, kui nende võlakirjade krediidikvaliteet on rahaturufondi valitseja hinnangul kõrge.

(36)    Võttes arvesse, et rahaturufondid võivad investeerida eri lõpptähtajaga varadesse, peaks investoritel olema võimalik eristada rahaturufondide eri kategooriaid. Seepärast tuleks rahaturufondid klassifitseerida kas lühiajalisteks rahaturufondideks või standardseteks rahaturufondideks. Lühiajaliste rahaturufondide eesmärk on pakkuda rahaturu tulumäära, tagades samal ajal investoritele võimalikult kõrgel tasemel kaitse. Kuna kaalutud keskmine tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg on lühikesed, püsivad lühiajaliste rahaturufondide kestusrisk ja krediidirisk madalal tasemel.

(37)    Standardsete rahaturufondide eesmärk on pakkuda rahaturgudelt saadavast tulust mõnevõrra suuremat tulu ning seepärast investeerivad nad pikendatud lõpptähtajaga varadesse. Selliste paremate tulemuste saavutamiseks peaks selle kategooria rahaturufondidel olema lubatud laiendada portfelliriskiga seotud piiranguid, nagu kaalutud keskmine tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg.

(38)    Direktiivi 2009/65/EÜ artiklis 84 sätestatud eeskirjade kohaselt võivad rahaturufondidena tegutsevate eurofondide valitsejad erandjuhtudel tagasivõtmise ajutiselt peatada, kui asjaolud seda nõuavad. Direktiivi 2011/61/EL artiklis 16 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 231/2013[8] artiklis 47 sätestatud eeskirjade kohaselt võivad alternatiivsetest investeerimisfondidest rahaturufondide valitsejad kasutada erikorda, et tulla toime fondi varade ootamatu mittelikviidsusega.

(39)    Kui rahaturufondi valitseja taotleb välist krediidireitingut, peaks krediidireiting selle ohu vältimiseks, et rahaturufondide riskijuhtimine on kallutatud lühiajalistest otsustest, mida mõjutab rahaturufondi võimalik reiting, vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrusele (EL) nr 462/2013 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta) ja olema koostatud sellega kooskõlas. ▌ Likviidsuse nõuetekohase juhtimise tagamiseks on rahaturufondidel vaja kehtestada usaldusväärsed tegevuspõhimõtted ja menetlused oma investorite tundmaõppimiseks. Tegevuspõhimõtted, mille valitseja peab kehtestama, peaksid aitama mõista rahaturufondi investoribaasi määral, mis võimaldaks ulatuslikke tagasivõtmisi ette prognoosida. Vältimaks olukorda, kus rahaturufondil tuleb hakkama saada ulatuslike ootamatute tagasivõtmistega, tuleks pöörata erilist tähelepanu suurtele investoritele, kes esindavad märkimisväärset osa rahaturufondi varadest, näiteks kui ühe investori vara ületab päevase tähtajaga varade osakaalu. Sellisel juhul peaks rahaturufond suurendama päevase tähtajaga varade osakaalu asjaomase investori varade tasemeni. Kui võimalik, peaks valitseja alati tegema kindlaks investorite isikud, isegi kui nad on esindatud esindajakontode, portaalide või mis tahes muude kaudsete ostjate poolt.

(40)    Osana usaldusväärsest riskijuhtimisest peaksid rahaturufondid tegema vähemalt kord kvartalis stressiteste. Kui stressitestide tulemused osutavad puudujääkidele, eeldatakse rahaturufondide valitsejatelt meetmete võtmist rahaturufondi usaldusväärsuse tugevdamiseks.

(41)    Varade tegeliku väärtuse kajastamiseks tuleks rahaturufondi varade hindamise meetodina eelistada turuhinnas hindamist. Kui turuhinnas hindamine näitab usaldusväärselt vara väärtust, ei tohiks valitsejal olla lubatud kasutada mudelipõhise hindamise meetodit, sest mudelipõhise hindamise meetod annab üldiselt ebatäpsema väärtuse. Usaldusväärset turuhinnas hindamist eeldatakse üldiselt selliste varade puhul nagu riigi ja kohalike omavalitsuste võlakirjad ning keskmise ja lühikese tähtajaga võlaväärtpaberid. Kommertsväärtpaberite või hoiusesertifikaatide hindamisel peaks valitseja uurima, kas järelturg pakub täpset hinnakujundust. Ka emitendi pakutavat tagasiostuhinda tuleks pidada kommertsväärtpaberi väärtuse heaks hinnanguks. Valitseja peaks väärtuse hindamisel kasutama näiteks selliseid turuandmeid nagu võrreldavate emissioonide ja võrreldavate emitentide tootlused või rahvusvaheliselt tunnustatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetod, mis on ette nähtud tunnustatud rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites.

(42)    Püsiva puhasväärtusega rahaturufondide eesmärk on säilitada investeeringu kapital, tagades samas likviidsuse kõrge taseme. Enamiku püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul on investoritele tulu jagamisel määratud vara puhasväärtus osaku või aktsiate hulga kohta, näiteks 1 euro, USA dollar või naelsterling. Teiste puhul kogutakse tulu fondi vara puhasväärtusesse, säilitades vara sisemise väärtuse püsival tasemel.

(43)    Püsiva puhasväärtusega rahaturufondide eripärade arvessevõtmiseks tuleb lubada püsiva puhasväärtusega rahaturufondidel kasutada amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit, et määrata kindlaks osaku või aktsia püsiv puhasväärtus. Sellest hoolimata peaks püsiva puhasväärtusega rahaturufond arvutama oma vara väärtuse ka turuhinnas või mudelipõhise hindamise meetodi alusel, tagamaks, et igal ajal on võimalik jälgida erinevust osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel.

(44)    Kuna rahaturufond peaks avaldama vara puhasväärtuse, mis kajastab kõiki muudatusi tema varade väärtuses, tuleks vara avaldatud puhasväärtus ümardada lähima baaspunktini või samaväärse ühikuni. Selle tagajärjel tuleks juhul, kui vara puhasväärtus avaldatakse kindlas vääringus (näiteks 1 euro), näidata väärtuse täiendav muutus alati, kui see on vähemalt 0,0001 eurot. Kui vara puhasväärtus on 100 eurot, tuleks väärtuse täiendav muutus näidata alati, kui see on vähemalt 0,01 eurot. Ainult siis, kui rahaturufond on püsiva puhasväärtusega rahaturufond, võib ta avaldada hinna, milles ei järgita täielikult tema vara väärtuse muudatusi. Sellisel juhul, kui vara puhasväärtus on 1 euro, võib vara puhasväärtuse ümardada lähima sendini (iga 0,01 euro suuruse muutuse korral).

(44 a) Enne rahaturufondidesse investeerimist tuleks investoreid selgelt teavitada sellest, kas rahaturufond on lühiajaline või standardne. Et mitte tekitada investorites põhjendamatuid ootusi, tuleks ka kõikides turustusdokumentides selgelt täpsustada, et rahaturufondid ei ole tagatud investeeringuid pakkuvad ettevõtjad.

(45)    Selleks, et pehmendada pingelistes turuolukordades klientide võimalike tagasivõtmistaotluste mõju, peaks kõikides valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondides, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondides ning vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondides olema kehtestatud sätted likviidsustasu ja tagasivõtmispiirangute kohta, et vältida suuremahulisi tagasivõtmisi pingelistes turuolukordades ning ennetada teiste investorite ebaõiglast jätmist valitsevate turutingimuste mõjuvalda. Likviidsustasu peaks olema samaväärne varade likviidseks muutmise tegeliku maksumusega, et rahuldada kliendi tagasivõtmistaotlus pingelistes turuolukordades, ja mitte trahv, mis kompenseeriks teistele investoritele tagasinõudmistega tekitatud kahju.

(46)     Valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid ning jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid peaksid lõpetama tegutsemise püsiva puhasväärtusega rahaturufondina, kui nad ei suuda 30 päeva jooksul pärast likviidsustasude või tagasivõtmispiirangute kasutamist täita nädalase likviidsuse miinimumnõudeid. Sellisel juhul tuleks asjaomane valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufond või jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufond muuta automaatselt volatiilse puhasväärtusega rahaturufondiks või likvideerida.

(46 a) Vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondid peaks saama tegutsemisloa üksnes viieks aastaks. Neli aastat pärast käesoleva määruse jõustumist peaks komisjon kontrollima vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide asjakohasust. Selle käigus tuleks arvesse võtta vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufonde käsitlevate sätete mõju ja rakendamist, sh käesolevas määruses osutatud kaitsemehhanismide kasutamissagedust. Samuti tuleks arvesse võtta liidu finantssüsteemi stabiilsusele põhjustatud ohtu ning majandusele, sh äriühingutele, rahaturufondide sektorile ja finantssektorile laiemalt tekitatud kulu. Ühtlasi tuleks käsitleda võimalust anda vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondidele tegutsemisluba pikemaks perioodiks kui viis aastat – või isegi tähtajatult – ning küsimust, kas sellisel juhul on vaja vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide suhtes kohaldatavat korda muuta või mitte.

(47)    ▌Rahaturufondile ▌ antud väline toetus, mille eesmärk on säilitada likviidsus või stabiilsus või mis tegelikult sellisel viisil toimib, suurendab negatiivse mõju ülekandumise riski rahaturufondide sektori ja ülejäänud finantssektori vahel. Kolmandatel isikutel, kes sellist toetust annavad, on huvi seda teha, sest neil on majandushuvi rahaturufondi valitsevas ettevõtjas või kuna nad püüavad vältida võimalikku maine kahjustamist juhul, kui nende nimi seostatakse rahaturufondi maksejõuetusega. Kuna sellised kolmandad isikud ei võta sõnaselget kohustust toetust anda või see tagada, ei ole kindel, kas siis, kui rahaturufond toetust vajab, talle seda ka antakse. Sellistel asjaoludel tekitab sponsortoetuse vabatahtlik laad turuosalistes ebakindlust seoses sellega, et kes kannab rahaturufondi kahjud, kui need peaksid tekkima. Ebastabiilses finantsolukorras, kus finantsriskid avalduvad ulatuslikumalt ning tekib mure seoses sponsorite majandusliku elujõulisuse ja nende suutlikkusega seotud rahaturufonde toetada, muudab selline ebakindlus rahaturufondid investorijooksu suhtes veelgi haavatavamaks. Nendel põhjustel tuleks keelata rahaturufondide väline toetamine.

(48)    Enne rahaturufondidesse investeerimist tuleks investoreid selgelt teavitada sellest, kas rahaturufond on lühiajaline või standardne ▌. Et mitte tekitada investorites põhjendamatuid ootusi, tuleb ka kõikides turustusdokumentides selgelt täpsustada, et rahaturufondid ei ole tagatud investeeringuid pakkuvad ettevõtjad. ▌

(48 a) Investoreid tuleks teavitada ka juurdepääsetavatest allikatest, kust leida teavet investeerimisportfelli ja rahaturufondi likviidsustasemete kohta.

▌

(50)    Rahaturufondi pädev asutus peaks kontrollima, kas rahaturufond suudab käesolevat määrust pidevalt järgida. Kuna pädevatele asutustele on direktiivide 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL alusel juba antud ulatuslikud volitused, on vaja neid volitusi laiendada, et neid saaks teostada ka seoses rahaturufonde käsitlevate uute ühiste eeskirjadega. Eurofondide või alternatiivsete investeerimisfondide pädevad asutused peaksid kontrollima ka kõikide käesoleva määruse jõustumise ajal tegutsevate rahaturufondide tunnustega ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate nõuetele vastavust.

(50 a) Komisjon peaks kolme aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist analüüsima käesoleva määruse rakendamisel saadud kogemusi ning rahaturufondidega seotud eri majanduslikele aspektidele avaldunud mõju. Liikmesriikide emiteeritud või tagatud võlakohustused moodustavad selgesti eristuva investeeringute kategooria, millel on spetsiifilised krediidi- ja likviidsuse tunnused. Lisaks on riigivõlakohustusel määrav roll liikmesriikide rahastamisel. Komisjon peaks hindama liikmesriikide emiteeritud või tagatud riigivõlakirjade turu suundumusi ning võimalust luua eraldi raamistik rahaturufondidele, kes keskenduvad oma investeerimispoliitikas seda liiki võlakohustustele.

(51)    Komisjon peaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu võtma delegeeritud õigusaktid sisemise hindamismenetluse valdkonnas. On ülitähtis, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohased konsultatsioonid, sealhulgas ekspertide tasandil.

(52)    Samuti peaks komisjonil olema volitused võtta vastu rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 kohaste rakendusaktidena ning kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010[9] artikliga 15. ESMA-le tuleks anda ülesanne koostada komisjonile esitamiseks rakenduslikud tehnilised standardid seoses pädevatele asutustele suunatud aruandevormiga, mis sisaldab rahaturufonde käsitlevat teavet.

(53)    ESMA-l peaks olema võimalik teostada kõiki talle direktiivide 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL alusel antud volitusi seoses käesoleva määrusega. Samuti tehakse talle ülesandeks töötada välja regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud.

(54)    Komisjon peaks kolme aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist kindlasti analüüsima käesoleva määruse rakendamisel saadud kogemusi ning rahaturufondidega seotud eri majanduslikele aspektidele avaldunud mõju. Selle käigus tuleks keskenduda käesolevast määrusest tingitud muudatuste tagajärgedele reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse jaoks.

(55)    Rahaturufonde käsitlevad uued ühtsed eeskirjad peaksid vastama direktiivi 95/46/EÜ[10] ja määruse (EÜ) nr 45/2001[11] sätetele.

(56)    Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt tagada terves liidus rahaturufondide suhtes kohaldatavad ühtsed usaldatavusnõuded, võttes samal ajal täielikult arvesse vajadust saavutada tasakaal rahaturufondide turvalisuse ja usaldusväärsuse ning rahaturgude tõhusa toimimise ja nende eri sidusrühmade kulude vahel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning neid on, arvestades nende ulatust ja mõju, võimalik paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(57)    Rahaturufonde käsitlevates uutes ühtsetes eeskirjades järgitakse põhiõigusi ning põhimõtteid, mida on tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja eelkõige tarbijakaitset, ettevõtlusvabadust ja isikuandmete kaitset. Rahaturufonde käsitlevaid uusi ühtseid eeskirju tuleb kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükkÜldsätted

Artikkel 1Reguleerimisese ja -ala

1.          Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad finantsinstrumente, millesse rahaturufond võib investeerida, rahaturufondi portfelli ja hindamist ning aruandlusnõudeid seoses liidus asutatud, valitsetavate või turustatavate rahaturufondidega.

Käesolevat määrust kohaldatakse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate suhtes,

i) millel peab olema eurofondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ alusel või mis on alternatiivsed investeerimisfondid direktiivi 2011/61/EL alusel;

ii) mis investeerivad lühiajalistesse varadesse;

iii) ▌ mille konkreetne või kumulatiivne eesmärk on toota kasumit kooskõlas rahaturu intressimääradega või säilitada investeeringu väärtus.

2.          Liikmesriigid ei kehtesta käesoleva määrusega hõlmatud valdkonnas täiendavaid nõudeid.

Artikkel 1 aPüsiva puhasväärtusega rahaturufondide tüübid

Alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast tegutsevad püsiva puhasväärtusega rahaturufondid liidus ainult:

a) valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondina;

b) jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondina või

c) vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondina.

Kui ei ole sätestatud teisiti, hõlmavad kõik käesolevas määruses sisalduvad viited püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele nii valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufonde, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufonde kui ka vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufonde.

Artikkel 2Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)          „lühiajalised varad” – finantsvarad, mille järelejäänud tähtaeg ei ületa kahte aastat;

2)          „rahaturuinstrumendid” – direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis o osutatud vabalt võõrandatavad instrumendid, millega kaubeldakse tavaliselt rahaturul, näiteks riigi ja kohalike omavalitsuste võlakirjad, hoiusesertifikaadid, kommertsväärtpaberid, pangaaktseptid või keskmise või lühikese tähtajaga võlaväärtpaberid, ning direktiivi 2007/16/EÜ artiklis 3 osutatud instrumendid;

3)          „vabalt võõrandatavad väärtpaberid” – direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis n määratletud vabalt võõrandatavad väärtpaberid;

4)          „repoleping” – mis tahes leping, mille alusel üks pool annab vastaspoolele üle väärtpaberid või omandiga seotud mis tahes õigused, kohustudes need kindlaks määratud või kindlaks määrataval kuupäeval kindla hinna eest tagasi ostma;

5)          „pöördrepoleping” – mis tahes leping, mille kohaselt üks pool saab vastaspoolelt väärtpabereid või omandi või väärtpaberitega seotud mis tahes õigused, kohustudes need kindlaks määratud või kindlaks määrataval kuupäeval kindla hinna eest tagasi müüma;

6)          „väärtpaberite laenuks andmine” ja „väärtpaberite laenuks võtmine” – mis tahes tehing, mille puhul asutus või tema vastaspool annab üle väärtpaberid, tingimusel et laenuks võtja kohustub tagastama samaväärsed väärpaberid teataval kuupäeval või kui üleandja seda nõuab; nimetatud tehing on väärtpaberite laenuks andmine selle asutuse jaoks, kes väärtpaberid üle annab, ja väärtpaberite laenuks võtmine selle asutuse jaoks, kellele need üle antakse;

7)          „väärtpaberistamine” – määruse (EL) nr 575/2013[12] artikli 4 lõike 1 punktis 61 määratletud väärtpaberistamine;

7 a)       „kõrge kvaliteediga likviidse varaga tagatud väärtpaberid” – kvaliteetsed varaga tagatud väärtpaberid, mis vastavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr .../... (millega täiendatakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega) artiklis 13 sätestatud nõuetele (lähtuvalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklist 460), kusjuures tegemist on kõlbliku võõrandatava varaga, millel on kõrge likviidsus ja krediidikvaliteet määruse (EL) nr 575/2013 artikli 416 lõike 1 punkti d tähenduses;

8)          „ettevõtja võlakohustus” – selliste äriühingute emiteeritud võlainstrumendid, kes osalevad kaupade või mittefinantsteenuste tootmises või nendega kauplemises;

9)          „turuhinnas hindamine” – positsioonide hindamine selliste hõlpsalt kättesaadavate hindade põhjal, millega saaks positsioonid koheselt sulgeda ja mille allikad on sõltumatud (sealhulgas börsihinnad, börsisaali ekraanihinnad või mitme sõltumatu hea reputatsiooniga maakleri noteeringud);

10)        „mudelipõhine hindamine” – mis tahes hindamine, mille korral kasutatakse võrdlusalust, ekstrapoleerimist või muud ühel või mitmel turusisendil põhinevat arvutust;

11)        „amortiseeritud soetusmaksumuse meetod” – hindamismeetod, mille puhul võetakse arvesse vara soetusmaksumust ning kohandatakse seda väärtust ülekursside (või alakursside) amortiseerimisega kuni lõpptähtajani;

12)        „püsiva puhasväärtusega rahaturufond” – rahaturufond, mis säilitab osaku või aktsia muutumatu puhasväärtuse; mille puhul fondi tulu koguneb igapäevaselt või selle võib investoritele välja maksta ning mille varasid hinnatakse üldiselt amortiseeritud soetusmaksumuse meetodi põhjal või vara puhasväärtus ümardatakse lähima protsendipunktini või samaväärse valuutaühikuni;

12 a)     „jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufond” − püsiva puhasväärtusega rahaturufond, mille osakuid ja aktsiaid saavad märkida ainult heategevus- ja mittetulundusorganisatsioonid ning avaliku sektori asutused ja sihtasutused;

12 b)     „vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufond” – rahaturufond, mis vastab artikli 27 lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele;

13)        „lühiajaline rahaturufond” – rahaturufond, mis investeerib artikli 9 lõikes 1 osutatud kõlblikesse rahaturuinstrumentidesse;

14)        „standardne rahaturufond” – rahaturufond, mis investeerib artikli 9 lõigetes 1 ja 2 osutatud kõlblikesse rahaturuinstrumentidesse;

15)        „krediidiasutus” – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus;

16)        „rahaturufondi pädev asutus”:

a)     eurofondide puhul eurofondi päritoluliikmesriigi pädev asutus, mis on määratud kooskõlas direktiivi 2009/65/EÜ artikliga 97;

b)     ELi alternatiivsete investeerimisfondide puhul direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis p määratletud alternatiivse investeerimisfondi päritoluliikmesriigi pädev asutus;

c)     kolmandate riikide alternatiivsete investeerimisfondide puhul üks järgmistest:

i)       selle liikmesriigi pädev asutus, kus kolmanda riigi alternatiivset investeerimisfondi liidus ilma Euroopa tegevusloata turustatakse;

ii)      kolmanda riigi alternatiivset investeerimisfondi valitseva ELi alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädev asutus, juhul kui kolmanda riigi alternatiivset investeerimisfondi turustatakse liidus Euroopa tegevusloa alusel või kui seda liidus ei turustata;

iii)     viidatava liikmesriigi pädev asutus, juhul kui kolmanda riigi alternatiivset investeerimisfondi ei valitse ELi alternatiivse investeerimisfondi valitseja ja seda turustatakse liidus Euroopa tegevusloa alusel;

17)        „rahaturufondi päritoluliikmesriik” – liikmesriik, kus rahaturufondile on antud tegevusluba;

18)        „kaalutud keskmine tähtaeg” – keskmine ajavahemik kõikide fondis olevate alusvarade õigusliku tähtajani, või kui see on lühem, siis ajavahemik järgmise rahaturu intressimäära korrigeerimise kuupäevani, kajastades iga vara suhtelist osa;

19)        „kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg” – keskmine ajavahemik kõikide fondis olevate alusvarade õigusliku tähtajani, kajastades iga vara suhtelist osa;

20)        „õiguslik lõpptähtaeg” – kuupäev, mil väärtpaberi põhiosa tuleb täielikult tagasi maksta ning millega ei kaasne mis tahes valikulisust;

21)        „järelejäänud tähtaeg” – ajavahemik kuni õigusliku lõpptähtajani;

22)        „lühikeseks müük” – rahaturuinstrumentide katteta müük;

22 a)     „valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufond” – püsiva puhasväärtusega rahaturufond, mis investeerib valitsemissektori võlakohustuste instrumentidesse 99,5 % oma varadest ning paigutab 2020. aastaks vähemalt 80 % oma varadest ELi avaliku sektori võlakohustuste instrumentidesse, kusjuures valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid peaksid sellise valitsemissektori võlakohustustesse investeerimise määra saavutama järk-järgult;

22 b)     „väline toetus” – kolmanda isiku, sh rahaturufondi sponsori pakutud otsene või kaudne toetus, mis on ette nähtud rahaturufondi likviidsuse tagamiseks või rahaturufondi osaku või aktsia puhasväärtuse stabiliseerimiseks või millel on tegelikult selline mõju, kusjuures see hõlmab järgmist:

             a) kolmanda isiku raha;

             b) rahaturufondi varade ostmist kolmanda isiku poolt kõrgendatud hinnaga;

             c) rahaturufondi osakute või aktsiate ostmist kolmanda isiku poolt, et tagada fondi likviidsus;

             d) kolmanda isiku poolt rahaturufondi kasuks antud ükskõik millist otsest või kaudset garantiid, tagatist või toetuskirja;

             e) kolmanda isiku mis tahes tegevust, mille otsene või kaudne eesmärk on rahaturufondi likviidsusprofiili ja osaku või aktsia puhasväärtuse säilitamine;

22 c)     „ELi avaliku sektori võlakohustuste instrumendid” – valitsemissektori võlakohustuste instrumendid, mis on raha, liikmesriikide valitsemissektorile kuuluvad varad või pöördrepolepingud, mis on tagatud liidu institutsioonide või organite, asutuste või ametite, sh Euroopa Keskpanga, Euroopa stabiilsusmehhanismi, Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi võlakohustusega;

22 d)     „valitsemissektori võlakohustuse instrumendid” – raha, valitsuse varad või pöördrepolepingud, mis on tagatud rahaturu valitseja poolt kindlaks määratud mis tahes kõlbliku riigi valitsemissektori võlakohustusega.

Artikkel 3Rahaturufondidele tegevusloa andmine

1.          Liidus võib ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja rahaturufondina asutada, seda turustada või valitseda üksnes siis, kui sellele on antud käesoleva määruse kohane tegevusluba.

Selline tegevusluba kehtib kõikides liikmesriikides.

2.          Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjale, kellel on vaja eurofondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ alusel, antakse rahaturufondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ kohase tegevusloa andmise menetluse osana.

3.          Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjale, mis on alternatiivne investeerimisfond, antakse rahaturufondi tegevusluba kooskõlas artiklis 4 sätestatud tegevusloa andmise menetlusega.

4.          Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjale antakse rahaturufondi tegevusluba üksnes siis, kui rahaturufondi pädev asutus on veendunud, et rahaturufond suudab täita kõik käesoleva määruse nõuded.

5.          Tegevusloa saamiseks esitab rahaturufond oma pädevale asutusele järgmised dokumendid:

a)     fonditingimused või põhikiri;

b)     valitseja andmed;

c)     depositooriumi andmed;

d)     investoritele kättesaadav rahaturufondi kirjeldus või seda käsitlev mis tahes teave;

e)     II–VII peatükis osutatud nõuete täitmiseks vajalike korralduste ja menetluste kirjeldus või neid käsitlev mis tahes teave;

f)      mis tahes muu teave või muud dokumendid, mida rahaturufondi pädev asutus taotleb, et kontrollida käesoleva määruse nõuete täitmist.

6.          Pädevad asutused esitavad ESMA-le kord kvartalis teabe käesoleva määruse alusel väljastatud või kehtetuks tunnistatud tegevuslubade kohta.

7.          ESMA peab avalikku keskregistrit, mis sisaldab andmeid iga käesoleva määruse alusel tegevusloa saanud rahaturufondi, selle liigi, valitseja ja rahaturufondi pädeva asutuse kohta. Register tehakse kättesaadavaks elektroonilisel kujul.

Artikkel 4Alternatiivsetest investeerimisfondidest rahaturufondidele tegevusloa andmise menetlus

1.          Alternatiivsele investeerimisfondile antakse rahaturufondi tegevusluba üksnes siis, kui tema pädev asutus on kiitnud heaks direktiivi 2011/61/EL alusel tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi valitseja taotluse alternatiivse investeerimisfondi valitsemiseks, fonditingimused ja depositooriumi valiku.

2.          Esitades taotluse alternatiivse investeerimisfondi valitsemiseks, esitab tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi valitseja rahaturufondi pädevale asutusele:

a)     kirjaliku lepingu depositooriumiga;

b)     teabe alternatiivse investeerimisfondi portfellivalitsemise ja riskijuhtimise ning haldusega seotud ülesannete edasiandmise korra kohta;

c)     teabe selliste alternatiivsete investeerimisfondide investeerimisstrateegiate, riskiprofiilide ja muude tunnuste kohta, mille valitsemiseks on alternatiivsete investeerimisfondide valitsejal tegevusluba.

Rahaturufondi pädev asutus võib paluda alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädevalt asutuselt selgitusi ja teavet eelmises lõigus loetletud dokumentide kohta või kinnitust selle kohta, kas rahaturufondid jäävad alternatiivsete investeerimisfondide valitsemise tegevusloa reguleerimisalasse. Alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädev asutus vastab kümne tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest rahaturufondi pädevalt asutuselt.

3.          Alternatiivse investeerimisfondi valitseja teavitab rahaturufondi pädevat asutust viivitamata kõikidest hilisematest muudatustest lõikes 2 osutatud dokumentides.

4.          Rahaturufondi pädev asutus võib alternatiivse investeerimisfondi valitseja taotluse rahuldamata jätta vaid juhul, kui:

a)     alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei järgi käesolevat määrust;

b)     alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei järgi direktiivi 2011/61/EL;

c)     alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädev asutus ei ole alternatiivse investeerimisfondi valitsejale andnud tegevusluba rahaturufondide valitsemiseks;

d)     alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei ole esitanud lõikes 2 osutatud dokumente.

Enne taotluse rahuldamata jätmist konsulteerib rahaturufondi pädev asutus alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädeva asutusega.

5.          Alternatiivsele investeerimisfondile rahaturufondi tegevusloa andmise tingimuseks ei tohi seada nõuet, et alternatiivset investeerimisfondi valitseks alternatiivse investeerimisfondi valitseja, kes on tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi päritoluliikmesriigis, või et alternatiivse investeerimisfondi valitseja tegutseks või annaks oma ülesandeid edasi alternatiivse investeerimisfondi päritoluliikmesriigis.

6.          Alternatiivse investeerimisfondi valitsejat teavitatakse kahe kuu jooksul pärast tervikliku taotluse esitamist, kas alternatiivsele investeerimisfondile on antud rahaturufondi tegevusluba või mitte.

7.          Rahaturufondi pädev asutus ei anna tegevusluba, kui alternatiivsel investeerimisfondil on õiguslikult keelatud turustada oma osakuid või aktsiaid tema päritoluliikmesriigis.

Artikkel 5Rahaturufondi nimetuse kasutamine

1.          Eurofond või alternatiivne investeerimisfond kasutab enda kohta või tema emiteeritavate osakute või aktsiatega seoses nimetust „rahaturufond” üksnes siis, kui eurofondile või alternatiivsele investeerimisfondile on antud tegevusluba kooskõlas käesoleva määrusega.

Eurofond või alternatiivne investeerimisfond kasutab rahaturufondile viitavat nimetust või selliseid väljendeid nagu „sularaha”, „likviidne”, „raha”, „kauplemiseks valmis varad”, „hoiuselaadne” või muid sarnaseid sõnu üksnes siis, kui see on käesoleva määruse alusel lubatud.

2.          Nimetuse „rahaturufond” või rahaturufondile viitava nimetuse või lõikes 1 osutatud väljendite kasutamine hõlmab nende kasutamist mis tahes välis- ja sisedokumentides, aruannetes, avaldustes, reklaamides, teadetes, kirjades või mis tahes muus materjalis, mis on suunatud või mõeldud levitamiseks potentsiaalsetele investoritele, osakuomanikele, aktsionäridele või pädevatele asutustele kirjalikult, suuliselt, elektrooniliselt või mis tahes muus vormis.

Artikkel 6Kohaldatavad eeskirjad

1.          Rahaturufond järgib igal ajal käesoleva määruse sätteid.

2.          Rahaturufond, mis on eurofond, ja selle valitseja täidavad igal ajal direktiivi 2009/65/EÜ nõudeid, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti.

3.          Rahaturufond, mis on alternatiivne investeerimisfond, ja selle valitseja täidavad igal ajal direktiivi 2011/61/EL nõudeid, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti.

4.          Rahaturufondi valitseja vastutab käesoleva määruse järgimise tagamise eest. Valitseja vastutab mis tahes võimaliku kahju eest, mis tuleneb käesoleva määruse nõuete täitmata jätmisest.

5.          Käesolev määrus ei takista rahaturufondidel kohaldada käesoleva määrusega nõutavatest rangemaid investeerimispiiranguid.

II peatükkRahaturufondide investeerimispoliitikaga seotud kohustused

I jaguüldeeskirjad ja kõlblik vara

Artikkel 7Üldpõhimõtted

1.          Kui rahaturufond koosneb enam kui ühest investeerimisüksusest, käsitatakse iga üksust II–VII peatüki kohaldamisel eraldi rahaturufondina.

2.          Eurofondi tegevusloaga rahaturufondide suhtes ei kohaldata direktiivi 2009/65/EÜ artiklites 49, 50, 50a, artikli 51 lõikes 2 ning artiklites 52–57 eurofondide investeerimispoliitika kohta kehtestatud kohustusi, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sõnaselgelt ette nähtud teisiti.

Artikkel 8Kõlblik vara

1.          Rahaturufond investeerib ainult ühte või mitmesse järgmistest finantsvara kategooriatest ning üksnes käesolevas määruses sätestatud tingimustel:

a)      rahaturuinstrumendid;

a a)   finantsinstrumendid, mis on emiteeritud või tagatud üksi või ühiselt liikmesriikide riigi tasandi, piirkondlike või kohalike omavalitsuste või liikmesriikide keskpankade, liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametite, sh Euroopa Keskpanga või Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi, uue Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi või Euroopa stabiilsusmehhanismi, Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Euroopa Nõukogu Arengupanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga poolt;

b)     hoiused krediidiasutustes;

c)     kõlblikud tuletisinstrumendid, mida kasutatakse ainult riski maandamiseks;

d)     pöördrepolepingud või repolepingud, tingimusel et kõik järgmised tingimused on täidetud:

        i) tagatisena kasutatud vara ei müüda, reinvesteerita ega pandita;

        ii) repolepinguid kasutatakse ajutiselt ja mitte investeerimise eesmärgil;

        iii) rahaturufondil on õigus leping igal ajal kuni kahe tööpäeva pikkuse etteteatamisega lõpetada;

        iv) rahaturufondile repolepingute raames laekuv raha ei ületa 10 % selle varadest ning seda ei võõrandata, reinvesteerita ega kasutata ühelgi muul viisil.

2.          Rahaturufond ei tegele ühegi järgmise tegevusega:

a)     investeerimine muudesse varadesse kui need, millele on osutatud lõikes 1;

b)     rahaturuinstrumentide lühikeseks müük;

c)     otseste või kaudsete riskipositsioonide võtmine börsil kaubeldavates fondides, aktsiakapitalides või kaupades, sealhulgas tuletisinstrumentide, neid esindavate sertifikaatide, neil põhinevate indeksite või mis tahes muude vahendite või instrumentide kaudu, mis tekitaks nendega seotud riskipositsiooni;

d)     väärtpaberite laenuks andmise lepingute või väärtpaberite laenuks võtmise lepingute ▌või mis tahes muude lepingute sõlmimine, mis koormaks rahaturufondi varasid;

e)     raha laenuks võtmine ja laenuks andmine;

e a)  investeerimine muudesse rahaturufondidesse.

Artikkel 9Kõlblikud rahaturuinstrumendid

1.          Rahaturufond võib investeerida rahaturuinstrumenti, tingimusel et see vastab kõikidele järgmistele nõuetele:

a)     see kuulub ühte direktiivi 2009/65/EÜ artikli 50 lõike 1 punktis a, b, c või h osutatud rahaturuinstrumentide kategooriasse;

b)     sellel on üks järgmistest alternatiivsetest omadustest:

i)       emiteerimisel on selle õiguslik lõpptähtaeg 397 päeva või vähem;

ii)      selle järelejäänud tähtaeg on 397 päeva või vähem või

iii)    see on kõlblik kõrge kvaliteediga likviidse varaga tagatud väärtpaberina, nagu on osutatud artikli 2 punktis 7 a.

c)     rahaturuinstrumendi emitendile on määratud üks kahest kõrgemast sisemisest reitinguklassist kooskõlas käesoleva määruse artiklis 18 sätestatud eeskirjadega;

d)     kui ta võtab väärtpaberistamisest tuleneva riskipositsiooni, kohaldatakse selle suhtes artiklis 10 sätestatud täiendavaid nõudeid.

2.          Standardsetel rahaturufondidel lubatakse investeerida sellistesse rahaturuinstrumentidesse, mille tootlust korrigeeritakse korrapäraselt vastavalt rahaturu oludele iga 397 päeva järel või sagedamini, samas kui nende järelejäänud tähtaeg ei ületa kahte aastat.

3.          Lõike 1 punkti c ei kohaldata nende rahaturuinstrumentide suhtes, mille emitent või tagaja on liikmesriigi keskasutus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa Investeerimispank.

Artikkel 10Kõlblikud väärtpaberistamised

1.          Väärtpaberistamine on kõlblik tingimusel, et täitetud on kõik järgmised tingimused:

a)     aluspositsioon või positsioonide kogum koosneb üksnes kõlblikust võlakohustusest ja on piisavalt hajutatud;

b)     alusvaraks olev kõlblik võlakohustus on kõrge krediidikvaliteediga ja likviidne;

c)     emiteerimisel on alusvaraks oleva kõlbliku võlakohustuse õiguslik lõpptähtaeg 397 päeva või vähem; või selle järelejäänud tähtaeg on 397 päeva või vähem.

1 a.       Artikli 2 punktis 7 a osutatud kõrge kvaliteediga likviidse varaga tagatud väärtpabereid käsitatakse kõlblike väärtpaberistamistena.

1 b.       Varaga tagatud kommertsväärtpabereid käsitatakse kõlblike väärtpaberistamistena tingimusel, et need on määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt likviidsed ja et aluspositsioonid on kõrge krediidikvaliteediga.

2.          Komisjon võtab hiljemalt [kuus kuud pärast käesoleva määruse avaldamist] kooskõlas artikliga 44 vastu delegeeritud õigusaktid, milles määratakse iga järgmise aspekti seisukohast kindlaks lihtsa, läbipaistva ja ühtlustatud väärtpaberistamise kindlakstegemise kriteeriumid:

a)     tingimused ja asjaolud, mille korral aluspositsiooni või positsioonide kogumit käsitatakse üksnes kõlblikust võlakohustustest koosnevana ja peetakse piisavalt hajutatuks;

b)     tingimused ja arvulised künnised, millega määratakse kindlaks see, millal on alusvaraks olev võlakohustus kõrge krediidikvaliteediga ja likviidne;

b a) väärtpaberistamise ja selle alusvara läbipaistvusnõuded.

Seejuures tagab komisjon järjepidevuse delegeeritud õigusaktidega, mis on vastu võetud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)) artikli 135 lõike 2 alusel, ja võtab arvesse selliste väärtpaberistamiste eriomadusi, mille tähtaeg on emiteerimisel vähem kui 397 päeva.

Peale selle võtab komisjon hiljemalt [kuus kuud pärast käesoleva määruse avaldamist] vastu delegeeritud õigusaktid, milles määratakse seoses lõikega 1 a kindlaks kõrge krediidikvaliteediga võlakohustuse ja likviidse varaga tagatud kommertsväärtpaberite kindlakstegemise kriteeriumid. Seejuures tagab komisjon järjepidevuse EBA vastava tööga ja toetab seda.

Artikkel 11Kõlblikud hoiused krediidiasutustes

Rahaturufond võib investeerida hoiustesse krediidiasutuses, tingimusel et kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)          hoius on nõudmisel tagastatav ja selle võib igal ajal välja võtta;

b)          hoiuse tähtaeg on kõige rohkem 12 kuud;

c)          krediidiasutuse registrijärgne asukoht on liikmesriigis või, juhul kui krediidiasutuse registrijärgne asukoht on kolmandas riigis, kohaldatakse selle suhtes usaldatavusnõudeid, mida peetakse samaväärseks liidu õiguses sätestatud nõuetega vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 107 lõikes 4 sätestatud menetlusele.

Artikkel 12Kõlblikud tuletisinstrumendid

Rahaturufond võib investeerida tuletisinstrumentidesse, kui nendega kaubeldakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 50 lõike 1 punktis a, b või c osutatud reguleeritud turul või kui selle suhtes kohaldatakse määrusega (EL) nr 648/2012 ette nähtud kliirimiskohustust, tingimusel et kõik järgmised tingimused on ▌täidetud:

a)          tuletisinstrumendi alusvaraks on intressimäärad, valuutakursid, valuutad või mõnda nendest kategooriatest kajastavad indeksid;

b)          tuletisinstrumendi ainus eesmärk on maandada kestusega seotud ja valuutariske, mis kaasnevad rahaturufondi muude investeeringutega;

c)          tuletisinstrumentide vastaspooled on asutused, mille suhtes kohaldatakse usaldatavusnõuete kohast reguleerimist ja mille üle teostatakse järelevalvet ning mis kuuluvad rahaturufondi päritoluliikmesriigi pädevate asutuste heakskiidetud kategooriatesse;

d)          tuletisinstrumentide suhtes kohaldatakse usaldusväärset ja kontrollitavat igapäevast hindamist ning neid on võimalik rahaturufondi algatusel igal ajal nende õiglase väärtusega müüa, rahaks vahetada või tasaarvestusega lõpetada.

Artikkel 13Kõlblikud pöördrepolepingud

1.          Rahaturufond võib sõlmida pöördrepolepingu, tingimusel et kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)     rahaturufondil on õigus leping igal ajal kuni kahe tööpäeva pikkuse etteteatamisega lõpetada;

b)     pöördrepolepingu raames saadavate varade turuväärtus on igal ajal vähemalt võrdne nende eest makstud rahaga.

2.          Varad, mida rahaturufond pöördrepolepingu raames saab, on artiklis 9 sätestatud rahaturuinstrumendid.

3.          Rahaturufond ei või pöördrepolepingu raames saada artiklis 10 määratletud väärtpaberistamisi. ▌

4.          Varasid, mida rahaturufond pöördrepolepingu raames saab, võetakse arvesse käesolevas määruses sätestatud hajutamise ja kontsentreerumise piirmäärade arvutamisel. Neid varasid ei müüda, reinvesteerita, pandita ega võõrandata muul viisil.

5.          Erandina lõikest 2 võib rahaturufond pöördrepolepingu raames saada likviidseid vabalt võõrandatavaid väärtpabereid või muid kui artiklis 9 sätestatud rahaturuinstrumente, tingimusel et kõnealused varad vastavad ühele järgmistest tingimustest:

a)     need on kõrge krediidikvaliteediga varad, mille emitent või tagaja on liikmesriigi keskasutus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism, Euroopa Investeerimispank;

b)     need varad on emiteerinud või taganud kolmanda riigi keskasutus või keskpank, tingimusel et varasid emiteerinud kolmas riik on läbinud sisemise hindamise vastavalt artiklites 16–19 sätestatud eeskirjadele.

Rahaturufondi investoritele avalikustatakse teave pöördrepolepingu raames esimese lõigu kohaselt saadud varade kohta.

Esimese lõigu kohaselt pöördrepolepingu raames saadud varade suhtes kohaldatakse artikli 14 lõikes 6 sätestatud eeskirju.

5 a.       Rahaturufond võib laenu võtta või sõlmida repolepinguid, tingimusel et kõik järgmised tingimused on täidetud:

a) repolepingut kasutatakse ajutiselt, st kuni seitsme tööpäeva jooksul, ja seda ei kasutata investeerimiseks;

b) repolepingute summa ei ole suurem kui 10 % asjaomase rahaturufondi varadest ja seda ei investeerita kõlblikesse varadesse;

c) rahaturufondil on õigus leping igal ajal kuni kahe tööpäeva pikkuse etteteatamisega lõpetada;

d) saadava rahalise tagatise kohta kehtib järgmine:

– seda hoiustatakse ainult eurofondide direktiivi artikli 50 punktis f kirjeldatud üksustes;

– see investeeritakse ainult kõrge kvaliteediga valitsuse võlakirjadesse;

– seda kasutatakse ainult pöördrepotehingute tegemiseks, tingimusel et tehingud tehakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalve all olevates krediidiasutustes ja eurofond on võimeline kogu tekkepõhise rahasumma igal ajal tagasi võtma;

– seda investeeritakse ainult lühiajalistesse rahaturufondidesse, nagu on määratletud juhistes Euroopa rahaturufondide ühise mõiste kohta.

Reinvesteeritud rahalist tagatist hajutatakse vastavalt mitterahalise tagatise suhtes kohaldatavatele hajutamisnõuetele. Prospektis antakse investoritele eurofondi tagatisepoliitika kohta selget teavet, sh antakse rahalise tagatise korral teavet eurofondi reinvesteerimispoliitika ja sellega kaasnevate riskide kohta.

▌

II jaguIinvesteerimispoliitikat käsitlevad sätted

Artikkel 14Hajutamine

1.          Rahaturufond ei tohi investeerida rohkem kui 5 % oma varast

a)     ühe ja sama asutuse emiteeritud rahaturuinstrumentidesse;

b)     ühte ja samasse krediidiasutusse paigutatud hoiustesse.

2.          Kõigist väärtpaberistamistest tulenev agregeeritud riskipositsioon ei ületa 10 % rahaturufondi varadest.

3.          Rahaturufondi ühe ja sama vastaspoolega seotud agregeeritud riskipositsioon, mis tuleneb ▌tuletisinstrumentidega tehtavatest tehingutest, ei ületa 5 % tema varast.

4.          Agregeeritud rahasumma, mis antakse rahaturufondi ühele ja samale pöördrepolepingute vastaspoolele, ei ületa 10 % tema varast.

5.          Olenemata lõigetes 1 ja 3 sätestatud üksikutest piirmääradest, ei tohi valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud rahaturufondil ega standardsel rahaturufondil juhul, kui selle tagajärjel oleks rohkem kui 8 % tema varast investeeritud ühte asutusse, samal ajal olla

a)     investeeringuid kõnealuse asutuse emiteeritud rahaturuinstrumentidesse;

b)     hoiuseid kõnealuses asutuses;

c)     ▌tuletisinstrumente, millega seoses tekiks kõnealuse asutuse suhtes vastaspoole risk.

6.          Erandina lõike 1 punktist a võib pädev asutus lubada rahaturufondil kooskõlas riski hajutamise põhimõttega investeerida kuni 100 % oma varast mitmesugustesse rahaturuinstrumentidesse, mille emitent või tagaja on liikmesriigi riiklik asutus, piirkondlik või kohalik omavalitsus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa Investeerimispank, kolmanda riigi keskasutus või keskpank või avalik-õiguslik rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki.

Esimest lõiku kohaldatakse üksnes juhul, kui kõik järgmised nõuded on täidetud:

a)     rahaturufondi valduses on vastava emitendi vähemalt kuue eri emissiooni rahaturuinstrumendid;

b)     rahaturufond seab ühe ja sama emissiooni rahaturuinstrumentidesse tehtavate investeeringute piirmääraks kõige rohkem 30 % oma varast;

c)     rahaturufond märgib fonditingimustes või põhikirjas selgelt ära liikmesriikide riiklikud asutused, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või keskpangad, Euroopa Keskpanga, liidu, Euroopa stabiilsusmehhanismi või Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, kolmanda riigi keskasutuse või keskpanga, valitsemissektori võlakohustuste instrumendid, Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga, Euroopa Nõukogu Arengupanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga või mis tahes muu rahvusvahelise organisatsiooni, millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki, mille emiteeritud või tagatud rahaturuinstrumentidesse ta kavatseb investeerida üle 5 % oma varast;

d)     rahaturufond lisab oma prospektile ja reklaamiteadetesse selgesti eristatava teate, et juhtida tähelepanu käesoleva erandi kasutamisele, ning märgib ära liikmesriikide riiklikud asutused, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või keskpangad, Euroopa Keskpanga, liidu, Euroopa stabiilsusmehhanismi või Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, kolmanda riigi keskasutuse või keskpanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga või mis tahes muu rahvusvahelise organisatsiooni, millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki, mille emiteeritud või tagatud rahaturuinstrumentidesse ta kavatseb investeerida üle 5 % oma varast.

7.          Äriühinguid, mis on koondatud ühte konsolideerimisgruppi nõukogu direktiivi 83/349/EMÜ[13] või tunnustatud rahvusvaheliste raamatupidamiseeskirjade kohaste konsolideeritud aruannete koostamiseks, käsitatakse lõigetes 1–5 osutatud piirmäärade arvutamisel ühe üksusena.

Artikkel 15Kontsentreerumine

1.          Rahaturufond ei tohi omada rohkem kui 5 % ühe üksuse emiteeritud rahaturuinstrumentidest.

2.          Lõikes 1 sätestatud piirmäära ei kohaldata selliste rahaturuinstrumentide osaluste suhtes, mille emitent või tagaja on liikmesriigi riiklik asutus, piirkondlik või kohalik omavalitsus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa Investeerimispank, kolmanda riigi keskasutus või keskpank või avalik-õiguslik rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki.

III JAGURAHATURUINSTRUMENTIDE KREDIIDIKVALITEET

Artikkel 16Sisemine hindamismenetlus

1.          Rahaturufondi valitseja kehtestab rahaturuinstrumentide krediidikvaliteedi määramiseks usaldusväärse ▌sisemise hindamismenetluse ning rakendab ja kohaldab seda ▌, võttes arvesse instrumendi emitenti ja instrumendi enda omadusi.

1 a.       Rahaturufondi valitseja tagab, et teave, mida kasutatakse sisemise hindamismenetluse kohaldamisel, on piisava kvaliteediga, ajakohane ja pärineb usaldusväärsetest allikatest.

2.          Sisemine hindamismenetlus põhineb ▌usaldusväärsetel, ▌süstemaatilistel ja järjepidevalt kohaldatavatel reitingu määramise metoodikatel. Rahaturufondi valitseja peab valideerima kasutatavad metoodikad varasema kogemuse ja empiiriliste tõendite, sealhulgas järeltestimise, põhjal.

3.          Sisemine hindamismenetlus peab vastama järgmistele üldpõhimõtetele:

a)      selle raames luuakse tulemuslik menetlus emitentide omaduste kohta teabe kogumiseks ja ajakohastamiseks;

b)      rahaturufondi valitseja kehtestab ja võtab sobivad meetmed, millega tagatakse, et krediidihinnang põhineb ▌kättesaadava ja asjakohase teabe põhjalikul analüüsil ning et see sisaldab kõiki asjakohaseid põhitegureid, mis mõjutavad emitendi krediidivõimelisust;

c)     rahaturufondi valitseja teostab pidevalt sisemise hindamisemenetluse järelevalvet ning vaatab kõik krediidihinnangud läbi iga kuue kuu järel. Fondivalitseja vaatab sisemise hinnangu läbi iga kord, kui toimub oluline muutus, mis võib mõjutada tema poolt emitendile antavat krediidihinnangut;

d)     sisemise hindamismenetluse kohaldamisel toimib rahaturufondi valitseja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrusele (EL) nr 462/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta, ja sellega kooskõlas;

e)      rahaturufondi valitseja vaatab krediidihindamismetoodikad läbi vähemalt iga kuue kuu järel, et teha kindlaks, kas need on portfelli seisust ja välistingimustest lähtuvalt jätkuvalt asjakohased, ning läbivaatamisteave edastatakse pädevatele asutustele;

f)      kui sisemises hindamismenetluses kasutatavaid metoodikaid, mudeleid või reitingu olulisimaid eeldusi muudetakse, vaatab rahaturufondi valitseja nii kiiresti kui võimalik ▌läbi kõik sisemised krediidihinnangud, mida muutus mõjutab;

g)     rahaturufondi valitseja sisemisi krediidihinnanguid ega nende perioodilisi läbivaatamisi ei tohi teostada isikud, kes haldavad rahaturufondi portfelli või vastutavad selle valitsemise eest.

Artikkel 17Sisemine

krediidihindamismenetlus

1.          Igale emitendile, kes emiteerib rahaturuinstrumendi, millesse rahaturufond kavatseb investeerida, antakse sisemise hindamismenetlusega kooskõlas loodud krediidihindamismenetluse kohaselt krediidihinnang.

2.          Krediidihindamismenetluse struktuur peab vastama ▌järgmistele üldpõhimõtetele:

a)     menetluses võetakse arvesse emitendi krediidiriski kvantifitseerimist, võttes arvesse suhtelist makseviivituse riski;

b)     menetluses võetakse arvesse emitendi krediidiriski ning dokumenteeritakse kriteeriumid, mida kasutatakse ▌krediidiriski taseme kindlaksmääramiseks;

c)     menetluses võetakse arvesse rahaturuinstrumentide lühiajalist olemust.

3.          Lõikes 1 osutatud krediidihinnang põhineb kriteeriumidel, mis vastavad järgmistele nõuetele:

a)     kriteeriumid sisaldavad vähemalt kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid instrumendi emitendi ning makromajandusliku ja finantsturu olukorra kohta;

b)     kriteeriumid viitavad ühistele arvulistele ja kvalitatiivsetele kontrollväärtustele, mida kasutatakse kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate hindamiseks;

c)     kriteeriumid vastavad konkreetsele emitendi liigile. Eristatakse vähemalt järgmisi emitendi liike: riiklikud, piirkondlikud või kohalikud avaliku sektori asutused, finantsettevõtted ja mittefinantsettevõtted;

d)     väärtpaberistamisest tuleneva riskipositsiooni puhul võetakse kriteeriumides arvesse emitendi krediidiriski, väärtpaberistamise struktuuri ja alusvara krediidiriski.

Artikkel 18Dokumentatsioon

1.          Rahaturufondi valitseja dokumenteerib sisemise hindamismenetluse ja sisemise reitingusüsteemi. Dokumentatsioon peab sisaldama:

a)     sisemise hindamismenetluse ja sisemiste reitingusüsteemide ülesehituse ja toimimise üksikasjalikku kirjeldust, mis võimaldab pädevatel asutustel eri klassidesse määramisest aru saada ning klassi määramise sobivust hinnata;

b)     fondivalitseja poolt reitingukriteeriumide ja läbivaatamise sageduse valimise põhjendust ja valikuid toetavat analüüsi. Analüüs sisaldab reitingukriteeriumide valikul kasutatud parameetreid, mudelit ja mudeli piiranguid;

c)     kõiki peamisi muutusi sisemises hindamismenetluses, sealhulgas andmeid muutuste põhjustajate kohta;

d)     sisemise hindamismenetluse ülesehitust, sealhulgas reitingute määramise protsess ja sisekontrolli struktuur;

e)     kogu teavet emitentide ja tunnustatud tagatise andjate seniste sisereitingute kohta;

f)      sisereitingute määramise kuupäevi;

g)     peamisi andmeid ja metoodikat, mida kasutati sisereitingu tuletamiseks, sealhulgas reitingu olulisimad eeldused;

h)     sisereitingu määramise eest vastutava(te) isiku(te) andmeid.

2.          Sisemist hindamismenetlust kirjeldatakse üksikasjalikult rahaturufondi tingimustes või põhikirjas ning kõik lõikes 1 osutatud dokumendid tehakse kättesaadavaks rahaturufondi pädevate asutuste ja rahaturufondi valitseja pädevate asutuste taotlusel.

Artikkel 19Delegeeritud õigusaktid

Komisjonile antakse kooskõlas artikliga 44 õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega täpsustatakse järgmised küsimused:

a)          tingimused, mille korral käsitatakse reitingu määramise metoodikaid usaldusväärsete, süstemaatiliste ja järjepidevalt kohaldatavatena, ning valideerimise tingimused, millele on osutatud artikli 16 lõikes 2;

b)          iga reitinguklassi määratlus artikli 17 lõike 2 punktis a osutatud emitendi krediidiriski kvantifitseerimise põhjal ning kriteeriumid artikli 17 lõike 2 punktis b osutatud krediidiriski kvantifitseerimise kindlaksmääramiseks;

c)          iga kvalitatiivse näitaja täpsed kontrollväärtused ning iga kvantitatiivse näitaja arvulised kontrollväärtused. Need näitajate kontrollväärtused määratakse kindlaks iga reitinguklassi puhul, võttes arvesse artikli 17 lõikes 3 osutatud kriteeriume;

d)          artikli 16 lõike 3 punktis c osutatud olulise muutuse tähendus.

Artikkel 20Krediidikvaliteedi hindamise juhtimine

1.          Sisemise hindamismenetluse kiidavad heaks rahaturufondi valitseja kõrgem juhtkond, juhtorgan ja, kui see on olemas, järelevalvefunktsiooni täitja.

Kõnealused osapooled peavad fondivalitseja sisemist hindamismenetlust, sisemisi reitingusüsteeme ja määramismetoodikaid hästi mõistma ning nendega seotud aruannetest täpselt aru saama.

2.          Rahaturufondi krediidiriskiprofiili sisereitingutel põhinev analüüs on oluline osa lõikes 1 osutatud osapooltele esitatavatest aruannetest. Aruanded peavad sisaldama vähemalt riskiprofiili klasside lõikes, reitingute muutumist reitinguklasside lõikes, asjaomaste parameetrite hinnangut reitinguklasside lõikes ja realiseerunud makseviivituse määrade võrdlust. Aruannete esitamise sagedus sõltub teabe olulisusest ja liigist ning neid esitatakse vähemalt üks kord aastas.

3.          Kõrgem juhtkond peab pidevalt tagama, et sisemine hindamismenetlus toimib nõuetekohaselt.

Kõrgemat juhtkonda teavitatakse regulaarselt sisemise hindamismenetluse tulemuslikkusest, valdkondadest, kus tuvastati puudusi, ning varem tuvastatud puuduste parandamiseks tehtud jõupingutuste ja võetud meetmete seisust.

III peatükkRahaturufondide riskijuhtimisega seotud kohustused

Artikkel 21Eeskirjad lühiajaliste rahaturufondide portfelli kohta

Lühiajalise rahaturufondi portfell peab alati vastama kõikidele järgmistele nõuetele:

a)          portfelli kaalutud keskmine tähtaeg ei ületa 60 päeva;

b)          portfelli kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg ei ületa 120 päeva;

c)          vähemalt 10 % tema portfelli varast on päevase tähtajaga vara. Lühiajaline rahaturufond ei soeta muud kui päevase tähtajaga vara, kui muu vara soetamise korral oleks päevase tähtajaga varadesse investeeritud alla 10 % tema portfellist;

d)          vähemalt 20 % tema portfelli varast on nädalase tähtajaga vara. Lühiajaline rahaturufond ei soeta muud kui nädalase tähtajaga vara, kui muu vara soetamise korral oleks nädalase tähtajaga varadesse investeeritud alla 20 % tema portfellist. Arvutuse tegemisel võib nädalase tähtajaga varade hulgas kuni 5 % ulatuses arvesse võtta ka rahaturuinstrumente, tingimusel et neid on võimalik arvelduseks ära müüa järgmise viie tööpäeva jooksul;

d a)       punktides c ja d osutatud päevase ja nädalase likviidsuse nõudeid suurendatakse vastavalt järgmise võrra:

             – 5 % rahaturufondi varadest, mida on hinnatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil;

             – 10 % rahaturufondi varadest, mida on hinnatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil.

Artikkel 22Eeskirjad standardsete rahaturufondide portfelli kohta

1.          Standardne rahaturufond peab täitma kõiki järgmisi nõudeid:

a)     portfelli kaalutud keskmine tähtaeg ei ületa kunagi 6 kuud;

b)     portfelli kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg ei ületa kunagi 12 kuud;

c)     vähemalt 10 % tema portfelli varast on päevase tähtajaga vara. Standardne rahaturufond ei soeta muud kui päevase tähtajaga vara, kui muu vara soetamise korral oleks päevase tähtajaga varadesse investeeritud alla 10 % tema portfellist;

d)     vähemalt 20% tema portfelli varast on nädalase tähtajaga vara. Standardne rahaturufond ei soeta muud kui nädalase tähtajaga vara, kui muu vara soetamise korral oleks nädalase tähtajaga varadesse investeeritud alla 20 % oma portfellist. Arvutuse tegemisel võib nädalase tähtajaga varade hulgas kuni 5 % ulatuses arvesse võtta ka rahaturuinstrumente, tingimusel et neid on võimalik arvelduseks ära müüa järgmise viie tööpäeva jooksul;

d a)  punktides c ja d osutatud päevase ja nädalase likviidsuse nõudeid suurendatakse vastavalt järgmise võrra:

        – 5 % rahaturufondi varadest, mida on hinnatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil;

        – 10 % rahaturufondi varadest, mida on hinnatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil.

2.          Standardne rahaturufond võib investeerida kuni 10 % oma varadest ühe üksuse emiteeritud rahaturuinstrumentidesse.

3.          Olenemata lõikes 2 sätestatud individuaalsest piirmäärast ja erandkorras, võib standardsel rahaturufondil juhul, kui selle tagajärjel oleks kuni 15 % tema varast investeeritud ühte asutusse, samal ajal olla:

a)     investeeringuid kõnealuse asutuse emiteeritud rahaturuinstrumentidesse;

b)     hoiuseid kõnealuses asutuses;

c)     ▌tuletisinstrumente, millega seoses tekiks kõnealuse asutuse suhtes vastaspoole risk.

4.          Rahaturufondi investoritele avalikustatakse teave kõigi portfelli varade kohta, millesse standardne rahaturufond investeerib vastavalt lõigetele 2 ja 5.

5.          Standardne rahaturufond ei tegutse püsiva puhasväärtusega rahaturufondina.

Artikkel 23Rahaturufondi krediidireitingud

Kui rahaturufond taotleb välist krediidireitingut, peab see vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrusele (EL) nr 462/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta, ja olema koostatud sellega kooskõlas.

Artikkel 24Põhimõte „tunne oma klienti”

1.          Rahaturufondi valitseja kehtestab menetlused ning rakendab ja kohaldab neid ning rakendab hoolsuskohustust, et teha kindlaks rahaturufondi investorite arv, nende vajadused ja käitumine ning nende osaluste väärtus, et näha õigesti ette mõju, mida avaldavad mitme investori üheaegselt esitatud tagasivõtmistaotlused, võttes arvesse vähemalt investori tüüpi, üksikinvestorile kuuluva fondi aktsiate arvu ning sisse- ja väljavoolu muutumist. Seejuures võtab rahaturufondi valitseja arvesse vähemalt järgmisi tegureid:

a)     märgatavad seaduspärasused investorite sularahavajaduses;

b)     investori tüüp;

c)     eri investorite riskikartlikkus;

d)     korrelatsiooni määr või tihedad seosed rahaturufondi eri investorite vahel;

d a)  rahaturufondi aktsiate arvu tsükliline muutumine.

1 a.       Kui rahaturufondi investorid teevad oma investeeringuid vahendaja kaudu, peab rahaturufondi valitseja küsima andmeid, mis võimaldavad rahaturufondi valitsejal asjakohaselt hallata rahaturufondi likviidsust ja investorite kontsentratsiooni, ning vahendaja peab need andmed esitama.

2.          Rahaturufondi valitseja tagab, et:

a)     üksikinvestori omanduses olevate osakute või aktsiate väärtus ei ületa mis tahes ajal päevase tähtajaga varade väärtust;

b)     tagasivõtmine ühe investori poolt ei mõjuta oluliselt rahaturufondi likviidsusprofiili.

Artikkel 25Stressitestimine

1.          Igal rahaturufondil on kehtestatud usaldusväärsed stressitestimise protsessid, mis võimaldavad tuvastada võimalikke sündmusi ja tulevasi muutusi majandustingimustes, mis võivad rahaturufondi ebasoodsalt mõjutada. Rahaturufondi valitseja teostab regulaarselt stressitestimisi ning töötab välja tegevuskavasid erinevate võimalike stsenaariumide jaoks. Lisaks mõõdavad stressitestid vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide puhul erinevust osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia tegeliku puhasväärtuse vahel erinevate stsenaariumide lõikes.

Stressitestid põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel ja nende käigus kaalutakse tõsiste, kuid realiseeruda võivate stsenaariumide mõjusid. Stressitesti stsenaariumides võetakse arvesse vähemalt võrdlusparameetreid, mis hõlmavad järgmisi tegureid:

a)     hüpoteetilised muutused rahaturufondi portfellis hoitava vara likviidsustasemes;

b)     hüpoteetilised muutused rahaturufondi portfellis hoitava vara krediidiriski tasemes, sealhulgas krediidi- ja reitingusündmused;

c)     hüpoteetilised liikumised intressimäärades;

d)     hüpoteetilised tagasivõtmistasemed;

d a)  nende indeksite vahe hüpoteetiline laienemine või kitsenemine, millega on seotud portfelli väärtpaberite intressimäärad;

d b)  hüpoteetilised süsteemsed makromajanduslikud šokid, mis mõjutavad majandust tervikuna.

2.          Lisaks mõõdavad stressitestid valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide ja jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul erinevust osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel erinevate stsenaariumide lõikes ▌. Stressitesti tulemuste alusel töötab rahaturufondi valitseja võimalike eri stsenaariumide jaoks välja finantsseisundi taastamise kavad. Pädevad asutused peavad finantsseisundi taastamise kavad heaks kiitma.

▌

4.          Stressitestide sageduse määrab kindlaks rahaturufondi ▌juhatus pärast kaalumist, milline on turutingimustest lähtudes sobiv ja mõistlik vahemik ning milliseid muutusi võib ette näha rahaturufondi portfellis. Stressitestid tuleb teha vähemalt kord kvartalis.

4 a.       Kui stressitestide tulemused paljastavad rahaturufondis puudujääke, võtab rahaturufondi valitseja meetmed, mis tugevdavad rahaturufondi usaldusväärsust, sealhulgas meetmed, mis parandavad fondi varade likviidsust või kvaliteeti, ja annab pädevale asutustele viivitamata võetud meetmetest teada.

5.          Rahaturufondi ▌juhatusele esitatakse läbivaatamiseks stressitestimise tulemusi sisaldav üksiksajalik aruanne ja ettenähtud tegevuskava. Juhatus teeb esitatud tegevuskavva muudatusi, kui see on vajalik, ja kiidab lõpliku tegevuskava heaks. Aruannet säilitatakse vähemalt viis aastat.

▌

6.          Lõikes 5 osutatud aruanne esitatakse rahaturufondi pädevale asutusele. Pädevad asutused saadavad aruande ESMA-le.

▌

IV peatükkVara hindamise eeskirjad

ja raamatupidamisarvestus

Artikkel 26Rahaturufondide vara hindamine

1.          Rahaturufondi vara hinnatakse vähemalt igapäevaselt. Hindamistulemused avaldatakse iga päev rahaturufondi veebisaidil. Ilma et see piiraks artikli 27 lõike 4 punktide a ja b kohaldamist, teeb hindamise turuhinnas või mudelipõhise hindamise meetodit kasutades sõltumatu kolmas isik. Hindamist ei tee rahaturufond ise, sellega seotud varahaldur ega selle sponsor.

2.          Ilma et see piiraks artikli 27 lõike 4 punkti b kohaldamist, hinnatakse rahaturufondi vara alati, kui see on võimalik, turuhinnas.

3.          Vara ▌hindamisel turuhinnas hindamise meetodit kasutades lähtutakse ostu- ja müügihinna konservatiivsemast poolest, välja arvatud juhul, kui asutus saab sulgeda oma positsiooni parima ostu- ja müügihinna keskmise hinnaga. Turuhinnas hindamise meetodit kasutades kasutatakse vaid kvaliteetseid turuandmeid, mille on esitanud tunnustatud sõltumatu hinnaandmete müüja, tingimusel et see ei piira põhjendamatult samal päeval arveldamist. Turuandmete kvaliteeti hinnatakse kõikide järgmiste tegurite põhjal:

a)     vastaspoolte arv ja kvaliteet;

b)     kõnealuse vara turu maht ja käive;

c)     emissiooni maht ja kui suurt osa emissioonist kavatseb rahaturufond osta või müüa.

4.          Kui ▌turuhinnas hindamise meetodit ei ole võimalik kasutada või turuandmed ei ole piisavalt kvaliteetsed, kasutatakse rahaturufondi vara hindamisel konservatiivset mudelipõhise hindamise meetodit. Mudel hindab täpselt vara sisemist väärtust, toetudes järgmistele ajakohastele põhiteguritele:

a)     kõnealuse vara turu maht ja käive;

b)     emissiooni maht ja kui suurt osa emissioonist kavatseb rahaturufond osta või müüa;

c)     varaga seotud tururisk, intressimäärarisk ja krediidirisk.

Kui kasutatakse mudelipõhise hindamise meetodit, siis ei kasutata amortiseeritud soetusmaksumusel põhinevaid hindamismeetodeid.

Mudelipõhise hindamise meetodi kasutamisel võib kasutada vaid hinnaandmeid, mille on esitanud tunnustatud sõltumatu hinnaandmete müüja, ja mudeli hinnameetodi peab heaks kiitma rahaturufondi pädev asutus.

5.          Erandina lõigetest 1–4 võib valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi ja jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varasid hinnata varade hindamiseks mõeldud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil.

Artikkel 27Osaku või aktsia puhasväärtuse arvutamine

1.          Ilma et see piiraks artikli 2 punkti 13 b kohaldamist, arvutatakse osaku või aktsia tegelikku puhasväärtust ▌nii, et rahaturufondi kõikide varade summast lahutatakse selle fondi kõikide kohustuste summa, ja seda hinnatakse kas turuhinnas või mudelipõhise hindamise meetodi alusel, ning saadud tulemus jagatakse rahaturufondi ringlusse lastud osakute või aktsiate arvuga.

Esimest lõiku kohaldatakse kõigi rahaturufondide suhtes, sh vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondid, valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid ja jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid.

2.          Osaku või aktsia tegelik puhasväärtus ümardatakse lähima baaspunktini või samaväärse ühikuni, kui vara puhasväärtus avaldatakse rahaühikus.

3.          Rahaturufondi osaku või aktsia tegelik puhasväärtus arvutatakse vähemalt kord päevas.

4.          Lisaks osaku või aktsia tegeliku puhasväärtuse arvutamisele kooskõlas lõigetega 1–3 võib vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufond esitada ka osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse, tingimusel et kõik järgmised tingimused on täidetud:

a) alla 90 päevase järelejäänud tähtajaga varade hindamiseks kasutatakse amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit; kõikide üle 90 päevase järelejäänud tähtajaga varade hinnakujunduseks kasutatakse turuhinnas või mudelipõhist hindamist;

b) kui osaku või aktsia püsiv puhasväärtus ei erine selle tegelikust puhasväärtusest rohkem kui 20 baaspunkti võrra, ümardatakse varad hindamiseks kahe kümnendkohani ja muul juhul nelja kümnendkohani;

c) tagasivõtmine või märkimine osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse juures, tingimusel et osaku või aktsia püsiv puhasväärtus ei erine selle tegelikust puhasväärtusest rohkem kui 20 baaspunkti võrra;

d) tagasivõtmine või märkimine osaku või aktsia tegeliku puhasväärtuse juures, mis ümardatakse 4 kümnendkohani või vähem, kui püsiv puhasväärtus erineb tegelikust puhasväärtusest rohkem kui 20 baaspunkti võrra;

e) võimalikele investoritele antakse enne lepingu sõlmimist kirjalikult selgesti teada asjaolud, mille korral fond ei võta enam tagasi ega märgi püsiva puhasväärtuse juures;

f) osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ning osaku või aktsia tegeliku puhasväärtuse vahelise erinevuse üle tehakse pidevat järelevalvet ja see avaldatakse iga päev rahaturufondi veebisaidil.

5.          Neli aastat pärast käesoleva määruse jõustumist vaatab komisjon käesoleva määruse mõju ja rakendamise, sh artikli 27 lõike 4 punktis d osutatud kaitsemehhanismide kasutamissageduse, läbi ja esitab tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Käesoleva määruse reguleerimisalas vähevolatiilse puhasväärtusega fondile antud tegevusload muutuvad kehtetuks viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.

Komisjon kontrollib, kas vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufond on süsteemse riski ja mis tahes muu liidu finantssüsteemi või selle osa finantsstabiilsust ohustava teguriga asjakohaselt tegelenud või mitte. Kooskõlas läbivaatamise tulemuste ja finantsstabiilsusele avalduva mõjuga esitab komisjon esimese lõigu kohaselt seadusandlikud ettepanekud ning uurib, kas teine lõik on võimalik välja jätta.

▌

Artikkel 28Emiteerimis- ja tagasivõtuhind

1.          Rahaturufondi osakud või aktsiad, v.a vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondi puhul, mille suhtes kohaldatakse artikli 27 lõiget 4, emiteeritakse või võetakse tagasi hinnaga, mis on võrdne rahaturufondi osaku või aktsia puhasväärtusega.

2.          Erandina lõikest 1 emiteeritakse jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi ja valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi osakud või aktsiad või võetakse need tagasi hinnaga, mis on võrdne rahaturufondi osaku või aktsia püsiva puhasväärtusega.

▌

V a peatükkValitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide ja vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide erinõuded

Artikkel 34 a

Valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide ja jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide lisanõuded

Rahaturufond ei kasuta vara hindamiseks amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit, ei reklaami osaku või aktsia püsivat puhasväärtust, ega ümarda osaku või aktsia püsivat puhasväärtust lähima protsendipunktini ega selle ekvivalendini, kui puhasväärtus avaldatakse rahaühikus, välja arvatud juhul, kui rahaturufondile on selgesõnaliselt antud luba tegutseda valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud või jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondina, või välja arvatud juhul, kui see on vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufond, mille suhtes kohaldatakse artikli 27 lõiget 4.

Artikkel 34 b

Valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide ja vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide likviidsustasud ja tagasivõtmispiirangud

1.        Valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi või vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondi valitseja kehtestab rahaturufondide suhtes kohaldatavate nädalase likviidsuse piirmäärade kindlaksmääramiseks usaldusväärse, range, süstemaatilise ja järjepideva sisemise hindamismenetluse ning rakendab ja kohaldab seda järjekindlalt. Nädalase likviidsuse piirmäärade haldamisel kohaldatakse järgmist menetlust.

a)          Kui nädalase tähtajaga varade osakaal langeb alla 30 % rahaturufondi koguvaradest, toimivad rahaturufondi valitseja ja juhatus järgmiselt.

i)           Valitseja teavitab viivitamata rahaturufondi juhatust. Rahaturufondi juhatus koostab olukorra kohta dokumenteeritud hinnangu, millega määratakse kindlaks asjakohane tegevussuund, võttes arvesse rahaturufondi investorite huve, ja otsustab, kas võtta üks või mitu järgmist meedet:

– tagasivõtmistelt võetavad likviidsustasud, mis kajastavad asjakohaselt likviidsuse saavutamisega rahaturufondile tekkivat kulu ja tagavad, et fondi jäävad investorid ei sattu ebaõiglaselt ebasoodsamasse olukorda, kui teised investorid võtavad oma osaluse sellel perioodil tagasi;

– tagasivõtmispiirangud, mille kohaselt ei tohi ühegi kuni 15-tööpäevase ajavahemiku jooksul võtta ühelgi tööpäeval tagasi rohkem aktsiaid või osakuid kui 10 % rahaturufondi aktsiatest või osakutest;

– tagasivõtmise peatamine 15-tööpäevaseks ajavahemikuks või

– viivitamatutest meetmetest loobumine.

b)          Kui nädalase tähtajaga varade osakaal langeb alla 10 % rahaturufondi koguvaradest, toimivad rahaturufondi valitseja ja juhatus järgmiselt.

i)         Valitseja teavitab viivitamata rahaturufondi juhatust. Rahaturufondi juhatus koostab olukorra kohta dokumenteeritud hinnangu, millega määratakse kindlaks asjakohane tegevussuund, võttes arvesse rahaturufondi investorite huve, ja otsustab, kas võtta üks või mitu järgmist meedet:

– tagasivõtmistelt võetavad likviidsustasud, mis kajastavad asjakohaselt likviidsuse saavutamisega rahaturufondile tekkivat kulu ja tagavad, et fondi jäävad investorid ei satu ebaõiglaselt ebasoodsamasse olukorda, kui teised investorid võtavad oma osaluse sellel perioodil tagasi;

– tagasivõtmise peatamine 15-päevaseks ajavahemikuks.

c)          Pärast seda, kui rahaturufondi juhatus on punktide a ja b kõigis alajaotistes tegevussuuna kindlaks määranud, esitab ta oma otsuse üksikasjad kiiresti rahaturufondi pädevale asutusele.

VI peatükkVäline toetus

Artikkel 35Väline toetus

1.          Rahaturufond ei saa välist toetust ▌.

▌

3.          Väline toetus tähendab kolmanda isiku, sh rahaturufondi sponsori, pakutavat otsest või kaudset toetust, mis on ette nähtud rahaturufondi likviidsuse tagamiseks või rahaturufondi osaku või aktsia puhasväärtuse stabiliseerimiseks, või millel oleks tegelikult selline tulemus.

Väline toetus hõlmab:

a)     kolmanda isiku rahaeraldisi;

b)     rahaturufondi varade ostmist kolmanda isiku poolt kõrgendatud hinnaga;

c)     rahaturufondi osakute või aktsiate ostmist kolmanda isiku poolt, et tagada fondi likviidsus;

d)     kolmanda isiku poolt rahaturufondi kasuks antud ükskõik millist otsest või kaudset garantiid, tagatist või toetuskirja;

e)     kolmanda isiku mis tahes tegevust, mille otsene või kaudne eesmärk on rahaturufondi likviidsusprofiili ja osaku või aktsia puhasväärtuse säilitamine.

▌

VII peatükkLäbipaistvusnõuded

Artikkel 37Läbipaistvus

1.          Rahaturufondi investorid peavad saama vähemalt kord nädalas järgmist teavet:

a) rahaturufondi likviidsusprofiil, sh ühepäevase ja ühenädalase tähtajaga investeeringute kumulatiivne osakaal ja see, kuidas kõnealune likviidsus saavutatakse;

b) krediidiprofiil ja portfelli koosseis;

c) rahaturufondi kaalutud keskmine tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg;

d) rahaturufondi viie suurima investori kumulatiivne osakaal.

2.          Lisaks lõike 1 nõuete täitmisele teevad valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid, jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondid ja vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondid oma investoritele kättesaadavaks järgmise teabe:

a) varade koguväärtus;

b) kaalutud keskmine tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg;

c) jaotus lõpptähtaja lõikes;

d) selliste varade osakaal portfellis, mille lõpptähtaeg saabub ühe päeva pärast;

e) selliste varade osakaal portfellis, mille lõpptähtaeg saabub ühe nädala pärast;

f) puhastootlus;

g) orienteeruv päevane väärtus turuhinna juures nelja kümnendkohani;

h) rahaturufondi portfellis hoitavate varade üksikasjad, nagu nimi, riik, lõpptähtaeg ja vara liik (sh edasimüügilepingute puhul üksikasjad vastaspoole kohta);

i) rahaturufondi veebisaidil avaldatud puhasväärtus.

3.          Rahaturufond avaldab korrapäraselt teabe selle kohta, kui suure osa selle üldisest portfellist moodustavad:

a) rahaturufondi sponsori emiteeritud rahaturuinstrumendid;

b) rahaturufondi sponsori emiteeritud väärtpaberistamised, kui neid on;

c) kui sponsor on krediidiasutus, siis rahahoiused rahaturufondi sponsori juures ning

d) rahaturufondi sponsori kui börsiväliste tuletisväärtpaberitehingute vastaspoolega kaasnev risk.

4.          Kui rahaturufondi sponsor investeerib rahaturufondi osakutesse või aktsiatesse, avaldab fond oma teistele investoritele sponsori poolt rahaturufondi tehtud investeeringute kogusumma ja annab teistele investoritele teada kõigist sponsori omanduses olevate osakute või aktsiate hulga muutustest.

▌

Artikkel 38Pädevale asutusele esitatavad aruanded

1.          Rahaturufondi valitseja peab iga valitsetava rahaturufondi kohta vähemalt korra kvartalis esitama rahaturufondi pädevale asutusele teabe. Taotluse korral peab valitseja andma teavet ka valitseja pädevale asutusele, kui see ei ole sama kui rahaturufondi pädev asutus.

2.          Lõike 1 alusel esitatav teave sisaldab järgmisi punkte:

a)     rahaturufondi tüüp ja omadused;

b)     portfelli näitajad, nagu varade koguväärtus, vara puhasväärtus, kaalutud keskmine tähtaeg, kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg, jaotus lõpptähtaja lõikes, likviidsus ja tootlus;

▌

d)     stressitestide tulemused;

e)     teave rahaturufondi portfellis olevate varade kohta:

i) iga vara omadused, sh nimetus, riik, emitendi kategooria, risk või lõpptähtaeg ja määratud sisereitingud;

ii) vara liik, sh vastaspoole andmed tuletisinstrumentide või pöördrepolepingute puhul;

f)      teave rahaturufondi kohustuste kohta, mis sisaldab järgmiseid punkte:

i) investori asukohariik;

ii) investori kategooria;

iii) märkimis- ja tagasivõtmistegevus.

Vajaduse korral ja piisavate põhjenduste olemasolul võivad pädevad asutused nõuda täiendavat teavet.

3.          ESMA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et kehtestada aruande vorm, mis sisaldab kogu lõikes 2 loetletud teavet.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

4.          Pädevad asutused edastavad ESMA-le kogu käesoleva artikli alusel saadud teabe ja muud rahaturufondi või selle valitsejaga käesoleva määruse põhjal vahetatud teavitused või teabe. Asjaomane teave edastatakse ESMA-le hiljemalt 30 päeva pärast aruandluskvartali lõppu.

ESMA kogub teavet, et luua keskne andmebaas kõikidest liidus loodud, valitsetavatest või turustatavatest rahaturufondidest. Euroopa Keskpangal on juurdepääsuõigus sellele andmebaasile ainult statistika koostamise eesmärgil.

VIII peatükkJärelevalve

Artikkel 39Pädevate asutuste teostatav järelevalve

1.          Pädevad asutused teostavad pidevat järelevalvet käesoleva määruse täitmise üle. Rahaturufondi tegevusluba tunnistatakse sponsortoetuse keelu rikkumisel korral kehtetuks.

2.          Rahaturufondi pädev asutus vastutab II–VII peatükis sätestatud eeskirjade täitmise tagamise eest.

3.          Rahaturufondi pädev asutus vastutab järelevalve eest fonditingimustes või põhikirjas sätestatud kohustuste ja prospektis sätestatud kohustuste täitmise üle, mis peavad olema kooskõlas käesoleva määrusega.

4.          Fondivalitseja pädev asutus vastutab järelevalve eest fondivalitseja menetluste ja töökorralduse asjakohasuse üle, et rahaturufondi valitseja oleks võimeline täitma kõikide tema valitsetavate rahaturufondide moodustamise ja tegevusega seotud kohustusi ja eeskirju.

5.          Pädevad asutused teostavad järelevalvet nende territooriumil loodud või turustatavate eurofondide või alternatiivsete investeerimisfondide üle tagamaks, et need ei kasuta rahaturufondi nimetust ega ei esitle ennast rahaturufondina, kui nad ei vasta käesoleva määruse tingimustele.

Artikkel 40Pädevate ametiasutuste volitused

1.          Pädevatel asutustel on kõik järelevalve- ja uurimisvolitused, mida on vaja oma ülesannete täitmiseks käesoleva määruse kohaselt.

2.          Direktiivi 2009/65/EÜ ja direktiivi 2011/61/EL alusel pädevatele asutustele antud volitusi kasutatakse samuti käesoleva määruse kohaselt.

Artikkel 41ESMA volitused ja pädevus

1.          ESMA-l on talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks vajalikud volitused.

2.          ESMA kasutab direktiivi 2009/65/EÜ ja direktiivi 2011/61/EL kohaseid volitusi ka käesoleva määruse suhtes ja vastavalt määrusele (EÜ) nr 45/2001.

3.          Määruse (EL) nr 1095/2010 kohaldamisel kuulub käesolev määrus mis tahes hilisemate õiguslikult siduvate liidu õigusaktide hulka, milles sätestatakse määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 1 lõikes 2 osutatud asutusele antud ülesanded.

Artikkel 42Asutustevaheline koostöö

1.          Rahaturufondi pädev asutus ja fondivalitseja pädev asutus, kui need ei ole sama asutus, teevad omavahel koostööd ja vahetavad teavet käesoleva määrusega sätestatud kohustuste täitmiseks.

2.          Pädevad asutused, sh asutused, mille liikmesriigid on kindlaks määranud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ning direktiiviga 2013/36/EL rahaturufondi päritoluliikmesriigis asuvate krediidiasutuste, ühtse järelevalvemehhanismi ja Euroopa Keskpanga jaoks, ja ESMA teevad omavahel koostööd käesoleva määrusega sätestatud kohustuste täitmisel vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010.

3.          Pädevad asutused, sh asutused, mille liikmesriigid on kindlaks määranud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ning direktiiviga 2013/36/EL rahaturufondi päritoluliikmesriigis asuvate krediidiasutuste, ühtse järelevalvemehhanismi ja Euroopa Keskpanga jaoks, ja ESMA vahetavad kogu teavet ja dokumente, mis on vajalikud käesoleva määrusega sätestatud kohustuste täitmiseks vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010 eelkõige käesoleva määruse rikkumiste kindlakstegemiseks ja parandamiseks.

IX peatükkLõppsätted

Artikkel 43Nõuded olemasolevatele eurofondidele ja alternatiivsetele investeerimisfondidele

1.          Hiljemalt üheksa kuud pärast käesoleva määruse jõustumist peab olemasolev eurofond või alternatiivne investeerimisfond, mis investeerib lühiajalistesse varadesse ja mille omaette või kumulatiivne eesmärk on tagada rahaturu intressimääradele vastav kasum või säilitada investeeringu väärtus, esitama oma pädevale asutusele taotluse koos kõigi käesoleva määruse nõuetele vastavust tõendavate dokumentide ja vajalike tõenditega.

▌

Artikkel 44Delegeeritud volituste rakendamine

1.          Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.          Artiklites 13 ja 19 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

3.          Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 13 ja 19 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.          Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle üheaegselt teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.          Artiklite 13 ja 19 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 45Läbivaatamine

Komisjon vaatab hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumist läbi käesoleva määruse asjakohasuse usaldatavusnõuete seisukohast ja majanduslikust seisukohast. Läbivaatamisel kaalutakse eelkõige seda, kas jaeinvestoritele mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide, valitsemissektori võlakohustustesse investeerimiseks mõeldud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide ja vähevolatiilse puhasväärtusega rahaturufondide korras tuleks teha muudatusi. Läbivaatamise käigus tehakse ka järgmist:

a)     analüüsitakse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi ning määruse mõju liidus tegutsevatele investoritele, rahaturufondidele ja rahaturufondide valitsejatele;

b)     hinnatakse rahaturufondide rolli liikmesriikide emiteeritud või tagatud võlakohustuste ostmisel;

c)     võetakse arvesse liikmesriikide emiteeritud või tagatud võlakohustuste eriomadusi ning rolli, mis võlakohustustel on liikmesriikide rahastamisel;

d)     võetakse arvesse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 509 lõikes 3 osutatud aruannet;

e)     võetakse arvesse regulatiivseid suundumusi rahvusvahelisel tasandil.

Läbivaatamise tulemused esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule vajaduse korral koos asjakohaste muudatusettepanekutega.

Artikkel 46Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                          Nõukogu nimel

president                                                       eesistuja

• [1]  ELT C 170, 5.6.2014, lk 50.
• [2] ^*          Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.
• [3]               ELT C 170, 5.6.2014, lk 50.
• [4]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).
• [5]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).
• [6]  Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr .../..., millega täiendatakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega.
• [7]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).
• [8]               Komisjoni 19. detsembri 2012. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 231/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL seoses erandite, üldiste tegutsemistingimuste, depositooriumide, finantsvõimenduse, läbipaistvuse ja järelevalvega (ELT L 83, 22.3.2013, lk 1).
• [9]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84).
• [10]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).
• [11]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).
• [12]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1–337).
• [13]             Seitsmes nõukogu direktiiv 83/349/EMÜ, 13. juuni 1983, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid, EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1–17.

MENETLUS

Pealkiri	Rahaturufondid
Viited	COM(2013)0615 – C7-0263/2013 – 2013/0306(COD)
EP-le esitamise kuupäev	4.9.2013
Vastutav komisjon        istungil teada andmise kuupäev	ECON 12.9.2013
Raportöörid        nimetamise kuupäev	Neena Gill 22.7.2014
Arutamine parlamendikomisjonis	13.10.2014	1.12.2014	21.1.2015
Vastuvõtmise kuupäev	26.2.2015
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	34 18 5
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gerolf Annemans, Burkhard Balz, Hugues Bayet, Pervenche Berès, Udo Bullmann, Esther de Lange, Fabio De Masi, Anneliese Dodds, Jonás Fernández, Sven Giegold, Neena Gill, Sylvie Goulard, Roberto Gualtieri, Brian Hayes, Petr Ježek, Georgios Kyrtsos, Alain Lamassoure, Philippe Lamberts, Werner Langen, Sander Loones, Bernd Lucke, Olle Ludvigsson, Ivana Maletić, Fulvio Martusciello, Marisa Matias, Costas Mavrides, Bernard Monot, Luděk Niedermayer, Stanisław Ożóg, Sirpa Pietikäinen, Alfred Sant, Molly Scott Cato, Peter Simon, Renato Soru, Theodor Dumitru Stolojan, Paul Tang, Sampo Terho, Michael Theurer, Ramon Tremosa i Balcells, Ernest Urtasun, Marco Valli, Tom Vandenkendelaere, Cora van Nieuwenhuizen, Miguel Viegas, Jakob von Weizsäcker, Pablo Zalba Bidegain, Marco Zanni
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Frank Engel, Syed Kamall, Jeppe Kofod, Paloma López Bermejo, Morten Messerschmidt, Eva Paunova, Catherine Stihler
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)	Krzysztof Hetman, Diane James, Peter Lundgren
Esitamise kuupäev	4.3.2015