RAPORT puu- ja köögiviljasektori kohta pärast 2007. aasta reformi

19.5.2015 - (2014/2147(INI))

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
Raportöör: Nuno Melo

Menetlus : 2014/2147(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A8-0170/2015

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

puu- ja köögiviljasektori kohta pärast 2007. aasta reformi

(2014/2147(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni aruannet puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone, rakendusfonde ja rakenduskavu käsitlevate sätete rakendamise kohta alates 2007. aasta reformist (COM(2014)0112),

–       võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2014. aasta järeldusi eespool nimetatud komisjoni aruande kohta,

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus[1],

–       võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa aiandussektori tuleviku ja kasvustrateegia kohta[2],

–       võttes arvesse ELi puu- ja köögiviljasektori hetkeseisu ja väljavaateid 2013. aasta järgse ÜPP raames käsitlevat uuringut „The EU fruit and vegetables sector: Overview and post 2013 CAP perspective”, mis viidi läbi 2011. aastal Euroopa Parlamendi toetusel,

–       võttes arvesse ELi puu- ja köögiviljasektoris uute eeskirjade kehtestamist käsitlevat kahte uuringut pealkirjaga „Towards new rules for the EU’s fruit and vegetables sector”, mille viisid 22. jaanuaril 2015 toimunud Euroopa Parlamendi õpikoja jaoks läbi Assemblée des Régions Européennes Légumières et Horticoles (AREFLH) ja Wageningeni ülikool,

–       võttes arvesse komisjoni teatist ebaausate kauplemistavade vastu võitlemise kohta ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas (COM(2014)0472),

–       võttes arvesse 2014. aastal Euroopa Parlamendi egiidi all teostatud uuringut pealkirjaga „USA 2014. aasta põllumajandusettevõtete seaduses ja aastate 2014–2020 ÜPPs ette nähtud riskijuhtimise vahendite võrdlev analüüs”,

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–       võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A8-0170/2015),

A.     arvestades, et alates 1990. aastatest on puu- ja köögiviljasektorit käsitlevas liidu poliitikas keskendutud tootjaorganisatsioonide osatähtsuse suurendamisele;

B.     arvestades, et 2007. aasta reformi eesmärk oli suurendada puu- ja köögiviljasektoris tootjaorganisatsioonide osatähtsust, pakkudes neile muu hulgas ulatuslikumaid vahendeid turukriiside ennetamiseks ja leevendamiseks ning suurendades ja koondades tarneid, parandades kvaliteeti ja konkurentsivõimet, kohandades pakkumist turu nõuetega ning andes tehnilist abi keskkonnahoidlikuks tootmiseks;

C.     arvestades, et eraettevõtetega võrreldes kehtivad tootjaorganisatsioonide suhtes sellised piirangud nagu näiteks tulude struktuuriga seotud investeeringute kasutuspiirangud või müügivajadus;

D.     arvestades, et tähtis on toetada puu- ja köögiviljasektorit kogu liidu territooriumil, kuna see on oluline lisaväärtuse ja tööhõive allikas ning toob kasu tervisele tänu tervislikule ja tasakaalustatud toitumisele;

E.     arvestades, et liidu toetus tootjaorganisatsioonidele ja nende liitudele on suunatud sektori konkurentsivõime suurendamisele innovatsiooni toetamise, tootlikkuse tõstmise, reklaami edendamise, põllumajandusettevõtjate läbirääkimispositsiooni tugevdamise ja toidutarneahela tasakaalustamise kaudu, pidades samal ajal puu- ja köögiviljade tootmisel ja turustamisel silmas ka keskkonnaküsimusi ning pöörates vajalikku tähelepanu üksiktootjate olukorrale;

F.     arvestades, et töötati välja stiimulid, et ergutada tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ühinemist ja rahvusvahelist koostööd, et suurendada tootjaorganisatsioonide läbirääkimisjõudu turustusahelas;

G.     arvestades, et ELi tasandil on enamik puu- ja köögiviljatootjaid väikesed või keskmise suurusega majandid;

H.     arvestades, et Euroopa Parlamendi tellimusel 2011. aastal korraldatud puu- ja köögiviljakorda käsitleva uuringu kohaselt tuleks tootjaorganisatsioone toetada, sest „ühine tegutsemine tootjate tasandil ja tulemuslik koordineerimine tarneahelas näivad olevat igasuguse suhteliste tootjahindade languse peatamise strateegia edukuse eeltingimused”;

I.      arvestades, et puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonid ja nende liidud võivad moodustada rakendusfondi liikmesriikide heakskiidu saanud tegevusprogrammide rahastamiseks;

J.      arvestades, et neid fonde rahastatakse tootjaorganisatsioonide liikmete sissemaksetest või tootjaorganisatsioonide endi poolt ning ELi rahalisest abist, ning et selline kaasrahastamine tugevdab abisaajate pühendumust, aitab tagada abi mõistlikku kasutamist ja omab võimendavat mõju;

K.     arvestades, et eelmise ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames uute puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide investeeringute jaoks antud rahaline toetus, millele 2013. aasta reform lõpu tegi, oli väga vajalik, eriti Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa liikmesriikides, saartel ja ülemereterritooriumitel;

L.     märkides järgmist:

a)      organiseerituse tase on tõusnud: 2010. aastal oli tootjaorganisatsioonide ja nende liitude turustatud ELi puu- ja köögiviljatoodangu väärtuseline osakaal u 43% (2004. aastal 34%);

b)     tootjaorganisatsioonid on muutunud atraktiivsemaks: tootjaorganisatsioonide liikmeteks olevate puu- ja köögiviljatootjate osakaal on jätkuvalt kasvanud (10,4%lt 2004. aastal 16,5%ni 2010. aastal); ja

c)      kasvanud on tootjaorganisatsioonide liitude atraktiivsus, mida näitab nimetatud liitude arvu kiire suurenemine koos liitude liikmeks olevate tootjaorganisatsioonide arvu ja osakaalu märkimisväärse kasvuga;

M.    arvestades, et eeltoodud on keskmised näitajad liidu kohta tervikuna, samal ajal kui liikmesriigiti või isegi liikmesriikide siseselt on olukord vägagi erinev; arvestades, et erinevused tulenevad erinevatest lähtepositsioonidest tootjaorganisatsioonide loomisel, ajaloolistest teguritest (põllumajandustootjate soov või soovimatus tootjaorganisatsioone luua), põllumajandite struktuurist, erinevatest turutingimustest ja haldustõketest, vähesest toetusest ning ka asjaolust, et paljudes liikmesriikides tegutsevad selles sektoris valdavalt väiketootjad;

N.     arvestades, et komisjoni poolt 4. juunist kuni 9. septembrini 2012. aastal korraldatud avalikud konsultatsioonid poliitikavalikute ja nende mõjude hindamise küsimustes seoses ELi puu- ja köögiviljakorra läbivaatamisega näitavad, et enamik vastanutest pooldab nimetatud korra jätkumist mõningate konkreetsete muudatustega;

O.     arvestades, et neis piirkondades, kus tootjad on kõige enam organiseerunud, on tootjate konkurentsivõime, rahvusvahelistumine, toodangu kvaliteet ning tootmise tulukus ja ökoloogiline jätkusuutlikkus kõige parem;

P.     arvestades, et teatavates liikmesriikides on tootjate organiseerituse keskmine tase endiselt madal ja tunduvalt alla ELi keskmise, kuigi see üldine tähelepanek vajab täpsustamist sõltuvalt tootmise ja turustamise kaasajastamise tasemest piirkondades; arvestades, et osaliselt põhjustab madalaid keskmisi näitajaid tootjaorganisatsioonide tegevuse peatamine ja nende mittetunnustamine, mis tekitab tootjates ebakindlust;

Q.     arvestades, et ehkki siseriiklik rahaline toetus (määrus (EL) nr 1308/2013) on olnud tarnete koondamise mõttes oluline rahastamisvahend, tuleb selle mõjusust suurendada;

R.     arvestades, et tootjaorganisatsioonide tegevus uute turgude avamisel, tarbimise edendamisel või innovatsiooni investeerimisel avaldab puu- ja köögiviljasektorile tervikuna väga positiivset mõju;

S.     arvestades, et ELis annab puu- ja köögiviljasektor 18% põllumajandustoodangu koguväärtusest, kasutab ainult 3% haritavast maast ja tema väärtus on üle 50 miljardi euro;

T.     arvestades, et puu- ja köögiviljade tarneahela käibeks arvestatakse üle 120 miljardi euro, selles töötab umbes 550 000 inimest ja see toimib Euroopa tasandil majandusliku võimendajana, stimuleerides teistes sektorites nii nõudlust kui ka lisaväärtuse loomist;

U.     arvestades, et ELis puu- ja köögivilja all oleva põllumajandusmaa pind vähenes aastatel 2003–2010 6% võrra, mis näitab, et põllumajandustootjad on läinud üle teistele põllukultuuridele või tihtipeale ka lõpetanud põllumajandusega tegelemise; arvestades, et Euroopa puu- ja köögivilja tootvate piirkondade assamblee (AREFLH) 2015. aasta uuringu kohaselt oli vähenemine Lõuna-Euroopas suurem kui Põhja-Euroopas;

V.     arvestades, et puu-ja köögiviljatoodangu maht on ka viimastel aastatel vähenenud, samal ajal kui selle reaalväärtus on pigem püsinud stabiilsena, ulatudes 2012. aastal 48,25 miljardi euroni, kuid sellele vaatamata ei ole suudetud toodangut müüa tootmiskuludele ja töötasudele vastavate tootjahindadega;

W.    arvestades, et tarbimisdefitsiit on puu- ja köögiviljasektori jaoks tõsine probleem, mille tõttu on tootmine viimastel aastatel vähenenud; arvestades, et foorumi Freshfel Europe andmete kohaselt tarbiti 28 ELi liikmesriigis 2012. aastal 387 g värskeid puu- ja köögivilju inimese kohta päevas, mis on aastate 2007–2011 keskmisest 8,7% vähem; arvestades, et selline vähenemine tundub kajastavat pikaajalist suundumust töödeldud toidu suurema tarbimise poole ja majanduskriisi mõju;

X.     arvestades, et Euroopa Liidus on 22 miljonit ülekaalulist last ning teismelised tarbivad vaid 30–50% soovitatavast päevasest puu- ja köögiviljakogusest;

Y.     arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab süüa päevas vähemalt 400 g puu- ja köögivilju, et ennetada selliseid kroonilisi haigusi nagu südamehaigused, vähktõbi, diabeet ja rasvumine, viimast eriti laste puhul; arvestades, et siiani on ainult neli ELi liikmesriiki seda soovitust järginud;

Z.     arvestades, et 2012. aastal oli ELi puu- ja köögiviljade kaubandusbilanss negatiivne, suuresti seetõttu, et liitu imporditakse märksa rohkem puuvilja kui seda eksporditakse;

AA.  arvestades, et AREFLHi 2015. aasta uuringus viidatakse asjaolule, et ELi turg on impordile suhteliselt avatud, samas kui Euroopa ekspordile kehtestavad kaubanduspartnerid olulisi tariifseid ja mittetariifseid tõkkeid; arvestades, et kuigi import kolmandatest riikidest konkureerib otseselt samalaadsete ELi toodetega, ei rakendata mõnel juhul nende kasvatamisel samaväärseid keskkonna-, toiduohutuse ja sotsiaalseid norme;

AB.  arvestades, et puu- ja köögiviljasektoris esineb sageli turukriise, sest isegi väike ületootmine võib tootjahinda järsult langetada; arvestades, et puu- ja köögivili on enamjaolt kergesti riknev toode, mis tuleb ruttu maha müüa, mistõttu selle sektori põllumajandustootjatel ei ole suurte jaemüüjate ja töötlejatega võrreldes eriti läbirääkimisruumi;

AC.  arvestades, et Venemaa embargost põhjustatud kriis on juba avaldanud ja avaldab veelgi puu- ja köögiviljasektorile olulist negatiivset mõju ning et selle sektori tootjate kahjumid on ühed suurimatest; arvestades vajadust rõhutada, kui tähtis on tugevate tootjaorganisatsioonide olemasolu, mis on korraldatud nii, et suudavad ühisjõul ootamatuste ja raskustega toime tulla, kui neil on toeks iga kriisi tõsidusele vastavalt kohandatud piisavad ühenduse abivahendid või kui vajaduse korral käivitatakse määruses 1308/2014 ette nähtud erakorralised meetmed;

AD.  arvestades, et komisjoni aruandes tunnistatakse, et puu- ja köögiviljakorra kriisiennetusvahendeid on 2007. aasta reformi järgselt vähe kasutatud ning need ei ole suutnud leevendada tõsiste kriiside, näiteks E. coli või praeguse Venemaa kaubandusembargost põhjustatud kriisi tagajärgi; arvestades, et kui turult lahkumine välja arvata, on nende enamasti vahendite kohaldamine ebaselgete regulatsioonide tõttu halduslikult keeruline;

AE.   arvestades, et koolipuuvilja programm, mille raames kasutatakse mitmeid kohalikke ja hooajalisi puu- ja köögivilju, on huvi äratanud ja edu saavutanud;

AF.   arvestades, et kapitali ja ELi finantsabi alla kuuluvate kriisiennetus- ja kriisiohjamismeetmete rahastamiseks võetud laenude intressimaksete tagastamine on olnud tegevusprogrammides oluline vahend turgude ebakindluse leevendamiseks;

AG.  arvestades, et komisjoni aruandes on kehtiva puu- ja köögiviljakorra puudustena nimetatud eeskirjade keerukust ja õiguskindluse puudumist; arvestades, et volinik Hogan on võtnud eesmärgiks seda korda oma ametiaja esimesel aastal parandada, võttes arvesse eri liikmesriikide kultuurilisi iseärasusi ja turutingimuste erinevusi ning vajadust tõsta sektori konkurentsi- ja innovatsioonivõimet;

AH.  arvestades, et Wageningeni ülikooli uuringus leitakse, et ELi rakendusaktide erinev tõlgendamine on tekitanud liikmesriikide ametiasutuste ja tootjaorganisatsioonide jaoks õigusliku ebakindluse, mis pärsib tootjaorganisatsioonide loomist, suurendab halduskoormust ja vähendab riskijulgust;

AI.    arvestades, et puu- ja köögiviljakorra toimimise jaoks on olulised selged ja prognoositavad auditeerimismenetlused; arvestades, et vältida tuleks järjestikuste auditite dubleerimist ning järelauditeid ei tuleks läbi viia enne, kui raamatupidamise aastaaruande kontrolli ja heakskiitmise tulemusena on antud eelnenud auditi kohta lõplik otsus, tagamaks seda, et liikmesriigid ei peaks tegema suuremaid parandusi kui tarvis;

AJ.   arvestades, et määruses (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, on mitmeid komisjoni teatise punkte juba arvesse võetud, ning arvestades vajadust Euroopa Liidus praegu kehtivaid eeskirju stabiliseerida;

AK.  arvestades, et proportsionaalsuse põhimõte peaks oluliselt vähendama puu- ja köögiviljakorra õiguslikku ebakindlust ning tagama, et üksikute eeskirjade rikkujate teod ei takistaks kogu tootjaorganisatsiooni tegevust;

AL.   arvestades, et tootjaorganisatsioonidel on sageli raskusi selliste juhtide leidmise ja väljaõpetamisega, kellel oleksid agrotööstussektori konkurentsikeskkonnas äritegevuse korraldamiseks vajalikud oskused; arvestades, et komisjoni aruande kohaselt on tootjaorganisatsioonid teinud vähe kulutusi koolitus- ja nõustamisteenuste peale;

AM. arvestades, et põllumajandustootmisega tegelev elanikkond ELi 28 liikmesriigis vananeb kiiresti ning et üheksa üle 55-aastase põllumajandustootja kohta tuleb vaid üks vähem kui 35 aasta vanune tootja;

1.      on rahul komisjoni aruandega, mis annab tasakaalustatud pildi puu- ja köögiviljakorra arengutest pärast 2007. aasta reformi, kinnitab sektori põhilise organisatsioonilise ülesehituse sobivust, näitab, millistes valdkondades on edu saavutatud (näiteks tootjaorganisatsioonide kasvav kontsentreerumine, mis parandab sektori seisundit toidutarneahelas), ning osutab samal ajal ka jätkuvatele probleemidele;

2.      on seisukohal, et toetus peab heastama tootjaorganisatsioonidele kehtestatud piirangute turu seisukohalt kahjuliku mõju;

3.      peab tervitatavaks ELi puu- ja köögiviljakorra meetmeid, mille eesmärk on suurendada ELi taimekasvatajate turusuunitlust, ergutada innovatsiooni, propageerida puu- ja köögivilja, tõsta kasvatajate konkurentsivõimet ja parandada toodangu turustamist, toodete kvaliteeti ja tootmise keskkonnaaspekte, toetades tootjaorganisatsioone ja nende liite ja tunnustades sektorisiseseid organisatsioone ning samuti edendades klastrite moodustamist, mis tekitavad uusi tuluvooge, mida saab suunata uutesse investeeringutesse;

4.      peab tervitatavaks asjaolu, et uues ÜPPs säilib puu- ja köögiviljakord, kuid tunnistab samas, et olemasolevad vahendid ei ole alati olnud tulemuslikud, mida möönab ka komisjon oma avaliku arutelu dokumendis „ELi puu- ja köögiviljasektori korra läbivaatamine”, ning toetab seepärast Newcastle’i rühma tööd puu- ja köögiviljakorra täiustamiseks, mille juures tuleks arvestada liikmesriikides ühistute tegevust reguleeriva õiguskorra erisusi, et mitte takistada uute tootjaorganisatsioonide loomist, ning samas ka tunnistada, et taimekasvatajad võivad otsustada tootjaorganisatsioonide süsteemiga mitte ühineda;

5.      palub komisjonil veelgi jõulisemalt võidelda toidutarneahelas esinevate ebaausate äritavade vastu, mis vähendavad tootjate tulu ja sissetulekut ning ohustavad kogu sektori elujõulisust ja jätkusuutlikkust; on seisukohal, et ebaausad äritavad ja suurte jaekettide poolt nii koondunud kui ka üksiktootjatele avaldatav surve on peamine põhjus, mis ei lase puu- ja köögiviljatootjatel inimväärset elatist teenida; juhib tähelepanu asjaolule, et tootjate turupositsiooni nõrkust süvendab nende toodangu kiire riknemine; on seisukohal, et loetletud probleemid, näiteks maa sööti jätmine ja aktiivsete põllumajandustootjate põlvkonna vananemine, leiavad lahenduse alles siis, kui tootmiskasumid on selle elukutse tuleviku tagamiseks ja noorte töötajate köitmiseks piisavad;

6.      palub komisjonil kehtestada toidutarneahela häid tavasid reguleerivad selged ELi eeskirjad, et tagada eeskirjade ühtemoodi tõlgendamine ebaausate äritavade küsimuses;

7.      palub komisjonil edendada meetmeid, mis soodustaksid tootjaorganisatsioonide toodangu otseturundust; on veendunud, et otseturundus on alternatiiv suurtele jaekettidele ja nende alusväärtustele – suhtumisele toidusse, põllumajandusse ja keskkonda; on seisukohal, et otseturunduse korral on hinnad suurte jaemüüjate hindadest madalamad just seetõttu, et langevad ära vahendajad ja transpordikulud; sellega seoses leiab, et lühem tarneahel tagab tootjatele õiglase tulu ja võimaldab võidelda ebaausate äritavade vastu;

8.      märgib, et paljud liikmesriigid on võtnud ebaausate äritavade vastu meetmeid, ning nõuab põllumajandustoodete siseturu tugevdamiseks kooskõlastatud meetmeid ELi tasandil;

9.      rõhutab, et on tähtis säilitada värskete puu- ja köögiviljatoodete Euroopa kvaliteedinõuded, et tagada lõpptarbija huvides tarneahelas püsivalt kõrge kvaliteet;

10.    nõuab komisjonilt selgitust selle kohta, kuidas ta kavatseb kohaldada määruse (EL) nr 1308/2013 (millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) artikli 209 lõiget 1 eesmärgiga suurendada õiguslikku selgust ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamise viiside osas, mille juures tuleb seoses konkurentsiküsimustega rangelt täita ELi toimimise lepingu artiklit 101;

11.    märgib, et sektori organiseerituse tase (mõõdetuna tootjaorganisatsioonide poolt turustatud puu- ja köögivilja osakaaluna toodangu koguväärtuses) liidus keskmiselt on viimastel aastatel järjekindlalt tõusnud, kuid see tõus on toimunud vaid mõne üksiku liikmesriigi arvel;

12.    rõhutab, et nimetatud tõusule vaatamata on keskmine tootjate organiseerituse tase endiselt madal ning mõnes liikmesriigis tublisti alla ELi keskmise, ning et selle probleemiga tegelemine on puu- ja köögiviljakorra tuleviku seisukohast otsustava tähtsusega, mitte just viimases järjekorras ka eri piirkondade ebaühtluse vähendamiseks; rõhutab lisaks, et organiseerituse taseme tõusu ei soodusta ka tootjaorganisatsioonide suhtes kehtivate eeskirjade keerukus, mis on viinud mõnes liikmesriigis tootjaorganisatsioonide tegevuse peatamise ja nende mittetunnustamiseni; palub seepärast komisjonil niisuguse suundumuse vääramiseks puu- ja köögiviljakorra eeskirju lihtsustada, et muuta tootjaorganisatsioonidesse astumine atraktiivsemaks;

13.    juhib tähelepanu vajadusele suurendada selles sektoris organiseerituse taset, pidades silmas, et see on kindlasti suurem piirkondades, kus tootmist ja turundust on rohkem moderniseeritud ja suunatud ekspordile, kuid madalaim nendes riikides, mis ei ole paljude aastate jooksul saanud rakendusfonde kasutada;

14.    leiab, et tingimata tuleb kaaluda kriisijuhtimise vahendite rakendamist ning teatud tootjaorganisatsioonide sellealaseid edukaid algatusi peab olema võimalik selgelt vahendada, selleks et kasutada neid kõikjal, kus võimalik; sel eesmärgil kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust ja teadmisi selliste algatusvõimeliste tootjaorganisatsioonide kohta; 

15.    tuletab meelde, et tootjaorganisatsioonid on töökeskkonnad, mis on tehtud tootjatele kättesaadavaks, et aidata neil turul kollektiivselt organiseeruda, nii et neil oleks võimalik kindlustada oma tulud, ning et tootjaorganisatsioonid on eriti kasulikud neis tootmispiirkondades, mis saadavad oma toodangut tarbimispiirkondadesse, kuid teatavad üksiktootjad ning teatavad kohalikud või nišiturud neid eriti palju ei kasuta;

16.    rõhutab, et sellega seoses on oluline pakkuda tootjaorganisatsioonidele rohkem tuge ja stiimuleid nii olemasolevate tootjaorganisatsioonide ühendamiseks tootjaorganisatsioonide liitudesse kui ka uute loomiseks nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, ning nõuab samal ajal uute tootjaorganisatsioonide loomiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutuse jälgimist, et neid vahendeid tõesti kasutataks liikmeks olevate tootjate sissetulekute suurendamiseks;

17.    peab kahetsusväärseks, et teatud liikmesriikides on tootjaorganisatsioonide osakaal äärmiselt väike ning soovitab liikmesriikidel nõuda eeskätt tootjate ühenduste edendamist; kutsub komisjoni üles analüüsima nende liikmesriikide eripära, kus põllumajandustootjate organiseeritus on madal;

18.    nõuab sellega seoses, et komisjon taastaks hiljuti asutatud puuvilja- ja juurviljatootjate organisatsioonide investeeringuteks antava rahalise toetuse; leiab, et asutamisfaasis olevatel organisatsioonidel on ilma selle toetuseta ülimalt raske saavutada oma tegevuseks vajalikku riiklikku tunnustust; on seepärast arvamusel, et toetus on üks kõige olulisemaid vahendeid organisatsioonide arendamiseks ja organisatsioonide arvu suurendamiseks;

19.    kutsub komisjoni üles ÜPP lihtsustamise ühe osana jätkuvalt tugevdama tootjaorganisatsioonide mõjusust tarnete koondamise osas, eelkõige seoses nende keskse turustamistegevusega puu- ja köögiviljade tarneahelas;

20.    leiab, et on oluline võimaldada hüvesid tootjaorganisatsioonidele, mis otsustavad võtta vastu noori liikmeid; rõhutab, et tootjaorganisatsioonid võivad anda võimaluse põlvkondade vahetumise edendamiseks põllumajandussektoris;

21.    kutsub komisjoni üles tagama nende sätete kiire ja ühtlustatud rakendamise, mis käsitlevad ühelt poolt puu- ja köögivilju ning teisalt tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 1308/2013;

22.    väljendab sügavat kahetsust tõsiasja üle, et vaid 7,5 % ELi põllumajandustootjatest on praegu nooremad kui 35-aastased, ning usub, et noorte jaoks köitvad hästitoimivad tootjaorganisatsioonid võivad aidata sellist mittejätkusuutlikku demograafilist suundumust muuta;

23.    märgib, et on vaja stimuleerida teadusuuringute ja innovatsiooni taseme tõstmist tootjaorganisatsioonides; leiab, et ulatuslikumad aitavad tootjaorganisatsioonidel muutuda konkurentsivõimelisemaks ning võimeliseks võitlema surmavate haigustega, mis hävitavad Euroopa põllumajandust;

24.    rõhutab vajadust aidata tootjaorganisatsioonidel suurendada eksporti ja uurida uute välisturgude võimalusi;

25.    peab vajalikuks muuta tootjaorganisatsioonid atraktiivsemaks, vähendades bürokraatiat, suurendades neile antavat Euroopa Liidu toetust ja täiustades kriisijuhtimismehhanisme;

26.    nõuab tungivalt, et komisjon oma peatse rakendusaktide läbivaatamise käigus ja nn lihtsustamiskava raames suurendaks liikmesriikide ametiasutuste, tootjaorganisatsioonide ja nende liitude jaoks õiguskindlust ning leevendaks nende halduskoormust; rõhutab, et läbivaatamine ei tohiks muuta puu- ja köögiviljakorra põhistruktuuri ega kahjustada sektori tootjate huve ega tulusid;

27.    märgib murelikult, et komisjoni audiitorid võivad tootjaorganisatsioonide eeskirju väga erinevalt tõlgendada, mis põhjustab suurt ebakindlust ning võib liikmesriikidele kaasa tuua eraldistest ilmajäämise ja kohtuliku kontrolli ohu; rõhutab samuti, et auditeerimismenetlused ja finantskorrektsioonid tuleb teostada õigeaegselt ja kokkulepitud auditeerimisperioodi jooksul;

28.    palub komisjonil oluliselt vähendada menetlemisaega, mille vältel teostatakse eeskirjade täitmise kontrolli;

29.    palub komisjonil süsteemi õiguskindluse suurendamiseks muuta kontrollid ratsionaalsemaks ja keskendada need iga sellise tegevuse või meetme tegeliku elluviimise jälgimisele, mis on tööprogrammi osana heaks kiidetud, samuti nende jaoks eraldatud kulude jälgimisele, näidates selgelt, mida kontrollida ja kes kontrolli läbiviimise eest vastutab;

30.    palub, et komisjon tootjaorganisatsioonide ja nende liikmete jaoks õiguskindluse suurendamiseks taotleks karistuste proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist ja tagaks auditite lõpuleviimise sätestatud aja jooksul;

31.    juhib tähelepanu sellele, et abi taotlemise ja taotluste põhjendamise tingimused on liiga mahukad ja ebamäärased ning rida haldusorganeid kontrollib korduvalt nende tingimuste täitmist, mis ei ole sageli ei järjekindlad ega täpsed, mistõttu osa partnereid loobub sellest korrast ja osa tootjaorganisatsioone otsustab rakenduskavasid mitte esitada; peab sellega seoses hädavajalikuks täpsustada Euroopa õigusakte tootjaorganisatsioonide tunnustamise kohta, et tagada korra õiguskindlus ning vältida tootjate hulgas ebakindlust;

32.    nõuab tungivalt komisjonilt selguse loomist rahvusvaheliste tootjaorganisatsioonide (ja nende liitude) asutamise eeskirjades, eriti nende kohustuste ja vastutuse osas, et sellega anda õiguskindlus riikide haldusasutustele ja asjaomastele tootjaorganisatsioonidele;

33.    nõuab tootmisharudevaheliste organisatsioonide kohustuste laiendamist, eriti teabe ja teavitamise ning tarbijast kodanike harimise osas, eelkõige toiduga seotud küsimustes;

34.    rõhutab tootmisharudevaheliste organisatsioonide tähtsust sektorisiseste arutelude taseme tõstmisel;

35.    tunneb muret selle pärast, et kõige suuremad tootjaorganisatsioonid (umbes 18% kõigist tootjaorganisatsioonidest, kogukäibega üle 20 miljoni euro) saavad umbes 70% ELi finantsabist;

36.    on seisukohal, et keerukuse vähendamine, sealhulgas uute riigisiseste ja rahvusvaheliste tootjaorganisatsioonide asutamise eeskirjade lihtsustamine peaks olema esimene samm, et muuta neid põllumajandustootjate jaoks köitvamaks, kusjuures see ei tähenda sellist organisatsioonistruktuuride muutmist, mis kahjustaks organisatsioonide võimet turul tulemuslikult tegutseda; palub komisjonil leida lisameetmeid tootjaorganisatsioonide atraktiivsuse tõstmiseks, eelkõige madala organiseerituse tasemega liikmesriikides;

37.    palub komisjonil kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet ettevaatlikult ja tagada, et üksikisikute vigade eest ei peaks vastutama kõik tootjaorganisatsiooni liikmed;

38.    on seisukohal, et tunnustamismenetluste lihtsustamine ei tohiks kahjustada siseriiklikke eeskirju, millega kehtestatakse, sarnaselt ühistutega, puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide suhtes kehtivad nõuded;

39.    palub, et komisjon puu- ja köögiviljakorra läbivaatamisel vähendaks tootjaorganisatsioonide halduskoormust sellega, et teeb lõpu riigiasutuste korraldatavatele vahehindamistele; märgib, et neil hindamistel tihtipeale korratakse küsimusi, mis esinevad riigiasutustele esitatavates aastaaruannetes, ja need ei anna mingit käegakatsutavat kasu; lisaks palub, et komisjon bürokraatia vähendamiseks piiraks riigiasutustelt ja tootjaorganisatsioonidelt aastaaruannetes nõutava teabe hulka ning koguks üksnes neid andmeid, mida ta korra tulemuslikkuse jälgimisel tegelikult kasutab;

40.    nõuab tungivalt, et komisjon vaataks üle 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse 499/2014, millega muudeti tootjaorganisatsioonide kontrollimine keerukamaks ja kehtestati ebaproportsionaalsed karistused keerukate tunnustamiskriteeriumite täitmatajätmise eest; rõhutab, et kui me tahame, et uued kasvatajad korraga ühineksid ja praegused liikmed sellest ei loobuks, peavad karistused olema proportsionaalsed;

41.    on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide konkurentsivõime sõltub suurel määral nende juhtimisest; nõuab tungivalt, et komisjon praegusi meetmeid edasi arendaks või valmistaks ette uued, sealhulgas koolitusmeetmed ja algatused kogemuste vahetamiseks, mis võivad parandada tootjaorganisatsioonide juhtimist ja nende konkurentsivõimet toidutarneahelas ning suurendada organisatsioonide siseselt turusuunitlusega käitumise tähtsust; rõhutab, et tootjaorganisatsioone peaksid juhtima turundust tundvad inimesed, kes oskavad põllumajandussektoris tekkivaid kriisiolukordi lahendada;

42.    soovitab komisjonil keskenduda tootjaorganisatsioonidega seotud tootmis- ja turundusmudelitele ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegema oma piirkondades nimetatud organisatsioonidele kättesaadavaks logistilise ja müügitoe;

43.    palub komisjoni võtta vajalikud meetmed, et tootjaorganisatsioonid saaksid täielikult täita oma ülesannet tootjate tulude suurendajatena;

44.    palub komisjonil kaaluda mõtet suurendada eraldisi kriisiennetus- ja kriisiohjamismeetmete rahastamiseks (kapitali ja laenuintresside tagastamiseks antav finantsabi) ning tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tegevusprogrammide muude eesmärkide täitmiseks;

45.    nõuab komisjonilt tungivalt meetmeid tootjaorganisatsioonide korraldust puudutava haldusalase ja struktuurilise oskusteabe edasiandmiseks tootjaorganisatsioonide suure osakaaluga liikmesriikidelt neile liikmesriikidele, kus see osakaal on väike;

46.    märgib, et keskkonnahoidlikku tegevust tuleb katkematult ja rangelt jätkata, mistõttu tuleb soodustada sellise tegevuse jätkuvat rahastamist üksteisele järgnevates tegevusprogrammides ning laiendada sekkumismeetmete kohaldamist tootjatele, kelle maad piirnevad tootjaorganisatsioonide liikmete majandatavate maadega;

47.    on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide liidud võiksid mängida olulist rolli põllumajandusettevõtjate läbirääkimispositsioonide tugevdamisel, ning nõuab tungivalt, et komisjon stimuleeriks nii riiklikult kui ka Euroopa tasandil jõulisemalt selliste liitude asutamist, tugevdaks nende õigusliku tegutsemise võimet, kavandaks võimalusi organisatsiooniväliste tootjate nende liitude egiidi alla toomiseks ja näeks ette nende suurema kaalukuse tulevikus; rõhutab, et tarnete mõjusa koondamise ja suurendamise kõrval suudavad tootjaorganisatsioonide liidud tänu neilt rakendustasandil nõutavale koordineerimistegevusele ilmutada suuremat tõhusust ka sekkumismeetmete haldamisel;

48.    on seisukohal, et puu- ja köögiviljasektori paremaks korraldamiseks tuleb julgustada tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust; leiab, et sellistel organisatsioonidel võib olla tähtis roll lisaväärtuse loomisel ja selle jagamisel sektori eri osade vahel, samuti seoses kvaliteedi, tootmise jätkusuutliku edendamise ning turukorralduse ja kriisiohjamisega; 

49.    on arvamusel, et tootjaorganisatsioonide liidud võivad täita olulist rolli lühiajaliste kriiside ennustamisel ja ohjamisel; rõhutab, et tootjate veelgi tõhusama ühistegevuse huvides peaksid selliste liitudega saama vabatahtlikult liituda ka tootjad, kes ei kuulu tootjaorganisatsioonidesse; 

50.    rõhutab, kui oluline on tagada, et tootjaorganisatsioonide ja nende liitude struktuur ja tegevus põhineks sõltumatuse ja demokraatia põhimõtetel, et edendada tootjate vastastikust usaldust ning võidelda ebaausate kaubandustavade ja oportunistliku käitumise vastu;

51.    on kindlalt veendunud, et kolmandates riikides toodetavate ja ELi eksporditavate toodete tootmismeetodid peavad andma Euroopa tarbijatele samad tagatised tervise, toiduohutuse, loomade heaolu, säästva arengu ja minimaalsete sotsiaalstandardite osas, nagu seda nõutakse ELi tootjatelt; tõlgendab seda nii, et EL peab igas kolmanda riigiga sõlmitud lepingus järgima tõelise vastastikkuse kriteeriumit, mis puudutab juurdepääsu turule ja ELi tootjatele kehtivate tootmiseeskirjade täitmist;

52.    rõhutab, et tuleb muuta lihtsamaks tootjate juurdepääsu kolmandate riikide turgudele; kutsub komisjoni üles suurendama oma jõupingutusi, et toetada puu- ja köögiviljade eksportijaid selliste üha arvukamate mittetariifsete tõkete ületamisel nagu mõne kolmanda riigi fütosanitaarnormid, mis muudavad ELi ekspordi keeruliseks, kui mitte võimatuks;

53.    selleks et konkurents ühenduse turule imporditava toodanguga oleks õiglasem ja pidades silmas vastastikkuse põhimõtete taimetervise normide osas, peab vajalikuks, et EL karmistaks kontrolli impordi üle, et see oleks samadel alustel enamiku liidu kaubanduspartnerite kohaldatava kontrolliga;

54.    väljendab heameelt hiljuti vastu võetud horisontaalsete eeskirjade üle põllumajandustoodete toetamiseks ja eesmärgi üle eraldada rohkem vahendeid uute turgude leidmiseks, peamiselt kolmandates riikides, ning julgustab komisjoni jätkama lähiaastatel toetusvahendi täiustamist;

55.    nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks kolmandate riikidega peetavatel kaubanduskõnelustel jõupingutusi, et kaotada Euroopa toodangule kehtestatud tariifsed ja taimetervist puudutavad kaubandustõkked, avades sellega ühenduse puu- ja köögivilja jaoks uusi turge;

56.    nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks välja põhjused, miks on kriiside ennetamise ja ohjamise vahendit (mida kasutatakse vaid väikeste hooajaliste kriisidega toime tulemiseks) kasutatud minimaalselt (seda vahendit kasutas ainult 16 % tootjaorganisatsioonidest ja see moodustas vaid 2,8 % kogu abist) ning kaaluks võimalusi olukorra parandamiseks, võttes arvesse näiteid olemasolevate tootjaorganisatsioonide parimatest tavadest;

57.    palub, et komisjon kasutaks alati kriisiohjamise esimese meetmena kohaliku toodangu eelistamist, et edendada ja kaitsta Euroopa ühtset turgu ning Euroopa oma toodangu tarbimist; soovitab komisjonil tegeleda aktiivselt riskijuhtimise vahenditega, mis on tootjaorganisatsioonide põllumajandustoodangu tagamiseks hädavajalikud;

58.    nõuab tungivalt, et komisjon koostaks kriisiolukordadeks paremini koordineeritud turult kõrvaldamise mehhanismi, et hoida ära kriiside kujunemise pikaks ja tõsiseks häireks, mis vähendaks oluliselt puu- ja köögiviljatootjate sissetulekut;

59.    rõhutab, et kõrvaldamise mehhanismide kasutamine on olnud piiratud ja leiab, et kriisijuhtimise meetmed tuleks läbi vaadata; sealhulgas tuleks teha järgmist: suurendada liidu rahalise abi protsenti, kohandada kõrvaldamishindasid, võttes arvesse tootmiskulusid; suurendada võimaliku kõrvaldamise mahtu, suurendada transpordi ja pakendite osas toetust puu- ja köögivilja tasuta jagamiseks, et toetust saaks paindlikumalt kohandada vastavalt iga kriisi vormile ja raskusele;

60.    palub komisjonil kaaluda panustamist ühisfondidesse, mis toimivad kriiside ennetamise ja ohjamise meetmetena, et pakkuda põllumajandusettevõtjatele turukriisi olukorras sissetulekute kokkukuivamise korral rohkem kaitset, kuid on seisukohal, et neid fonde ei tohiks mingil juhul rahastada komisjoni poolt põllumajandusele ja maaelu arengule eraldatud eelarvevahenditest, kui kriisi on põhjustanud põllumajandusega mitteseotud tegurid, näiteks Venemaa kehtestatud keeld; usub, et sellistel juhtudel peaks komisjon otsima muid eelarvepunkte ja eraldama neid selleks, et leevendada negatiivset mõju puu- ja köögiviljasektorile;

61.    on seisukohal, et tootjad ei peaks kandma selliste kriiside kulusid, mis on põhjustatud põllumajandusega mitteseotud teguritest, nagu Venemaa keeld ELi ekspordile, mis on tugevasti mõjutanud paljusid Euroopa puu- ja köögiviljatootjaid ning veelgi halvendanud kriisiolukorda turul, nt luuviljade sektoris; palub, et sellistes olukordades kehtiksid komisjoni tugimeetmed nii kaua, kuni normaalne turuolukord on taastunud;

62.    rõhutab, et tootjaorganisatsioonid saaksid oma rakenduskavade kaudu aidata olulisel määral kaasa keskkonnaeesmärkide täitmisele ja toiduohutusnõuete täiustamisele; peab kiiduväärseks kava keskkonnaalaseid eesmärke, kuid palub, et komisjon lubaks tootjaorganisatsioonidel kohandada oma tegevuskavasid vastavalt nende küpsuse tasemele ning kasutada oma vahendeid laiema meetmete valiku jaoks, et parandada sektori üldist konkurentsivõimet; rõhutab, et innovatsioonile ja lisandväärtusele suunatud meetmetel on kõige suurem potentsiaal kasvatada tootjate sissetulekuid ja muuta tootjaorganisatsioonid seega atraktiivsemaks;

63.    nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks koolides puu- ja köögivilja ning piima jagamise kava, arvestades, kui tähtis on propageerida tervislikku ja tasakaalustatud toitumist juba väga varasest east alates ning tuua noori tarbijaid kohalikele tootjatele lähemale;

64.    leiab, et on hädavajalik muuta tõhusamaks kehtivaid ühenduse eeskirju taimede kaitsmise kohta väljastpoolt ELi pärinevate kahjulike organismide sissetoomise eest; juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid organisme on ELis kaubanduse kasvu tõttu üha rohkem ning väga sageli kahjustavad need puu- ja köögiviljasektorit;

65.    on seisukohal, et nii nagu teisteski sektorites (nt oliivikasvatus), võiks tootjaorganisatsioonidele anda õiguse tagada ja koordineerida ELi eri toetussüsteemide täiendavust ja sidusust, et kindlustada süsteemi suurem läbipaistvus ja hoida ära topeltrahastamist;

66.    nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks suunised või eeskirjad, et selgitada, millistel tingimustel saavad tootjaorganisatsioonid kasutada ajutiselt erandit Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 10 lõikest 1, lähtudes artiklist 222[3], mis lubab tootjaorganisatsioonidel võtta meetmeid, et sektorit turu tugeva tasakaalustamatuse perioodidel stabiliseerida;

67.    rõhutab, kui olulised on lühikesed tarneahelad, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama kohalike turgude arendamist puu- ja köögivilja jagamiseks;

68.    nõuab tungivalt, et komisjon intensiivistaks uuringuid ja järelevalvet seoses ohuga, mis tuleneb ELi puu- ja köögivilja tootmisele invasiivsetest võõrliikidest, nagu Drosophila suzukii;

69.    taunib järgmisi puudusi mõnede riiklike strateegiate koostamisel: liiga suur eesmärkide arv, konkreetsete eelnevalt määratletud sihtide puudumine, kriiside ennetamise ja ohjamise vahendite väga vähene kasutamine peamiselt seoses saagi kindlustamise, müügiedendamise, teabevahetuse ja toodete turult kõrvaldamisega, peamiselt seetõttu, et neid tuleb rahastada teiste struktuurimeetmete arvelt ja turult kõrvaldamise abi ei ole paljudel juhtudel piisav, lisaks on sageli tegemist märkimisväärse bürokraatiaga; mõistab hukka asjaolu, et need vahendid tulevad toime ainult üksiku turukriisiga, kuid ei ole piisavad suuremõõtmelise kriisi puhul, nagu praegune Venemaa embargost põhjustatud kriis;

70.    peab vajalikuks kehtestada ennetusmeetmed, mis aitaksid tootjaorganisatsioonidel mõista, õigesti arvutada ja kasutada teatud eelnevalt määratletud tulemuslikkuse näitajaid, ning rõhutab, et paljudel juhtudel on tulemuslikkuse näitajaid liiga palju, mis teeb menetluse raskeks nii tootjaorganisatsioonide kui ka haldusasutuste jaoks; usub, et selles kontekstis oleks kasulikum, kui näitajaid oleks vähem, kuid need oleksid olulisemad;

71.    usub, et tervislikumate toitumisharjumuste edendamine aitab ka suurendada teadmisi põllumajandusest ja toidu tootmisest ning toetab selles kontekstis koolipiima ja -puuviljakavade hariduslikke eesmärke; nõuab, et võetaks võimalikult kiiresti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013 ja määrus (EL) nr 1306/2015, milles käsitletakse toetuskavasid puu- ja köögivilja, banaanide ja piima jagamiseks haridusasutustes; rõhutab sellega seoses, kui oluline on tootjaorganisatsioonide osalemine koolipuuvilja kavades, et edendada lühikesi tarneahelaid ning laste harjumust tarbida kohalikku puu- ja köögivilja;

72.    on seisukohal, et puu- ja köögivilja sektori olukorra analüüsimisel tuleb vaadata eelkõige selle sektori põllumajandustootjate sissetuleku arengut, ning palub seepärast, et komisjon viiks sellele teemale keskendudes läbi uuringu, et teha kindlaks, kas vastuvõetud meetmed (nt tootjaorganisatsioonide tugevdamine) on olnud tegelikult tulemuslikud;

73.    palub, et komisjon koostaks põllumajandussektori jaoks kiireloomulise noorte tööhõive kava, hoidmaks ära selle elukutse vananemist ja sellest tulenevalt tootmisest loobumist ja maade mahajätmist;

74.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

  • [1]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.
  • [2]  ELTs seni avaldamata.
  • [3]  Määrus 1308/2013.

SELETUSKIRI

1. Puu- ja köögivilja korra muutumine ning 2007. aasta reform

Põllumajandusturgude reguleerimine ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP) on viimase 20 aasta jooksul üha vähenenud, jättes tootmise turujõudude suunata. Sellist üldist lähenemisviisi kohaldati ennekõike puu-ja köögivilja korra suhtes, kus loobuti eksporditoetustest ja töötlejate poolt põllumajandustootjatele makstavate miinimumhindade fikseerimisest teatavate toodete puhul.

Liit on liberaliseerimisprotsessi ühitanud tootjaorganisatsioonide tugevdamise poliitikaga, mille eesmärk on anda põllumajandustootjatele võimalus oma huve kaitsta, näiteks müües oma toodangut ühiselt või andes sellele lisandväärtust seda ettevõttes kohapeal töödeldes.

Seega pakutakse ÜPP raames tootjaorganisatsioonidele rahalist tuge, kes kasutavad seda nö rakenduskavade ellu viimiseks. Tootjaorganisatsioonide jaoks teenivad sellised nende konkreetsest olukorrast lähtuvad kavad väga erinevaid eesmärke, näiteks investeeritakse nende abil turunduskampaaniatesse või koolitustegevusse. Rakenduskavade eesmärgid on üldjoontes sätestatud ühise turukorralduse määruses (määrus nr 1308/2013).

Puu- ja köögivilja korra 2007. aasta reformiga toetati ja laiendati tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude rolli tugevdamisele keskenduvat poliitikat. Viimastel aastatel on ELi rakenduskavade rahastamist suurendatud. ÜTK määruse kohaselt on üldreegel selline, et EL ja tootjaorganisatsioon rahastavad rakendusfonde võrdsete partneritena kumbki 50 % ulatuses. Liidu rahaline toetus piirdub aga tavaliselt 4,1 %-ga asjaomase tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest.

Puu- ja köögivilja kord hõlmab ka keskkonnaõigusest tulenevaid kohustusi. Määrusega nr 1308/2013 on ette nähtud, et vähemalt 10 % rakenduskavade eelarvest tuleb eraldada keskkonnameetmetele. Ühtlasi on määruses sätestatud poliitika rakendamise järelmeetmete võtmise kord, mis kohustab liikmesriike koostama rakenduskavade riikliku strateegia, sealhulgas välja töötama keskkonnameetmete siseriikliku raamistiku.

Oluline on meeles pidada, et ÜPP toetus kõnealusele sektorile on vaatamata oma olulisusele tagasihoidlik, moodustades ligikaudu 1,5 % ELi toodangu koguväärtusest (komisjoni 2012. aasta andmete kohaselt). See arvnäitaja kajastab vahetult tootjaorganisatsioonidele eraldatud rahalisi vahendeid.

2. Komisjoni 2014. aasta märtsi aruanne puu- ja köögiviljasektori kohta alates 2007. aasta reformist [COM(2014)112 final]

Määruse nr 1234/2007 artikli 184 alusel paluti komisjonil koostada aruanne 2007. aasta reformi järel kehtestatud uute eeskirjade rakendamise kohta puu- ja köögiviljasektoris, eelkõige seoses tootjaorganisatsioonide, rakendusfondide ja rakenduskavadega. Komisjon avalikustas aruande 2014. aasta märtsis.

Raportööri arvamuse kohaselt annab suuresti faktidel põhinev aruanne tasakaalustatud ülevaate olukorrast puu- ja köögiviljasektoris, tuues esile edukaks osutunud valdkonnad ning märkides ära ka teatavad siiani püsivad probleemid. Aruandes esitatud andmed pärinevad enamasti 2010. aastast ning on seepärast 2007. aasta reformi mõju analüüsimisel vähe abiks, sest see rakendati alles aastatel 2008–2009. Aruandes ei püüta niisiis reformile hinnangut anda ega arendada ideid tuleviku jaoks. Sellele vaatamata sisaldab aruanne äramärkimist väärivaid järeldusi:

•   aastatel 2004–2010 vähenes ELis puu- ja köögivilja tootmiseks kasutatava põllumajandusmaa suurus 6 %;

•   tootjaorganisatsioonide turustatud puu- ja köögiviljatoodete osakaal toodangu koguväärtuses ehk nn organiseeritus suurenes ELi 28 liikmesriigis 2004. aasta 31 %-lt 43 %-le 2010. aastal; kuid liikmesriigiti on organiseerituse erinevus veel väga suur;

•   ELi rahalise abi kogumaht sektorile suurenes 380 miljonilt eurolt 2004. aastal 671 miljonile eurole 2010. aastal (jooksevhindades inflatsiooniga korrigeerimata);

•   kriiside ennetamise ja ohjamise vahendite kasutamine oli tagasihoidlik;

•   veelgi vähem kulutati koolitus- ja nõustamisteenustele ning teadustegevusele ja eksperimentaaltootmisele;

•   mõnes liikmesriigis ei suudetud toodete kaubanduslikku väärtust rakenduskavade abil eriti suurendada, sest tootjaorganisatsioonide läbirääkimispositsioon turustusahelas on nõrk;

•   kehtivad eeskirjad ei aidanud täita selliseid keskkonnaeesmärke nagu maastikukaitse, kliimamuutuste leevendamine, õhukvaliteedi säilitamine ja jäätmete tekitamise vähendamine.

Kokkuvõtteks esitaks raportöör järgmised tähelepanekud:

•   pikka aega ELis kestnud puu- ja köögiviljade tarbimise vähenemine on jätkunud ka viimastel aastatel ning seda on tõenäoliselt süvendanud majanduskriis (arvnäitajad raporti projektis);

•   ELi kaubandusbilanss on puu- ja köögiviljasektoris, eriti puuvilja osas puudujäägis ning liit on viimastel aastatel oma turgu avama hakanud.

3. Raportööri seisukoht

Raportöör on seisukohal, et organiseerituse kasv peaaegu kõigis liikmesriikides viimastel aastatel annab tunnistust tootjaorganisatsioonide loomisele ja arendamisele suunatud ELi poliitika teatavast edust. Äärmiselt suured organiseerituse taseme kõikumised liikmesriigiti tulenevad erinevatest lähtepositsioonidest tootjaorganisatsioonide loomisel ning seepärast ei saa seda tõsiasja pidada poliitika läbikukkumiseks.

Raportöör usub, et organiseerituse suurendamine kogu liidus peaks ka edaspidi olema üks puu- ja köögiviljasektori esmatähtsatest ülesannetest. Seega tuleb rohkem stimuleerida tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude loomist ja nende ühinemisi. Oluline on leida võimalusi, kuidas muuta tootjaorganisatsiooni kuulumine atraktiivsemaks.

Euroopa Parlamendis 2015. aasta jaanuaris tutvustatud komisjoni aruandest ja Wageningeni ülikooli uuringust nähtub, et praegune puu- ja köögivilja kord on liiga keeruline ja vajab suuremat õiguskindlust. Õiguskindluse puudumine on oluline takistus organiseerituse suurendamisel, sest põllumajandusettevõtjatel, kelle loodud tootjaorganisatsiooni tunnustamine hiljem tühistatakse või seatakse kahtluse alla, võidakse teoreetiliselt paluda ELi vahendid tagasi maksta oma taskust.

Seega on raportöör arvamusel, et keerukuse ja ebakindluse vähendamine peaks olema esimene samm tootjaorganisatsioonide atraktiivsuse suurendamise teel. Ta tunneb heameelt volinik Phil Hogani võetud kohustuse üle tegeleda puu- ja köögivilja korra lihtsustamisega.

Raporti projektis kinnitatakse, et oluline on keskenduda suuremal määral tootjaorganisatsioonide juhtimise täiustamisele. Otsekontaktide kaudu tootjaorganisatsioonidega on raportöör avastanud, et paljudel neist puuduvad kvalifitseeritud juhid, kellel oleksid oskused ja teadmised tegutsemiseks põllumajandustööstuses, mis on oma olemuselt konkurentsitihe ja rahvusvaheline. Seega usub ta, et tootjaorganisatsioonide nö inimkapitali arendamiseks tuleb eraldada rohkem ELi vahendeid. On ütlematagi selge, et oma prioriteetide ja vajaduste üle peavad otsustama tootjaorganisatsioonid ise.

Tõsiasjas, et kriiside ennetamise ja ohjamise vahendeid ei kasutata piisavalt, tunduvad kõik ühte meelt olevat. See olukord on murettekitav, kui arvestada puu- ja köögiviljatootmises igapäevaselt varitsevat turukriisi ohtu, sest ka väike tootmiskasv tänu headele ilmastikutingimustele võib kaasa tuua suure hinnalanguse. Puu- ja köögiviljad on enamasti kiiresti riknevad tooted, mis teeb ebasoodsate turutingimuste korral põllumajandusettevõtjate positsiooni läbirääkimistel hulgi- ja jaemüüjatega eriti raskeks. Kuna sellised kriisid korduvad ikka ja jälle, palutakse raporti projektis komisjonil kaaluda kriiside ennetamise ja ohjamise vahendina panustamist ühisfondidesse, et aidata ettevõtjatel kaitsta end sissetuleku järsu languse eest. Kriise tekitavad mitte üksnes turutingimused, vaid ka – võib-olla harvemini küll – sanitaarprobleemid (nt 2011. aasta E.coli nakkuse puhang) ja poliitilised pinged (praegused sanktsioonid Venemaa vastu).

Raportöör kutsub komisjoni üles tegema jõulisemaid pingutusi, et kaitsta põllumajandusettevõtjaid suurte jaemüüjate ebaausate kauplemistavade eest. Vahendite investeerimine tootjaorganisatsioonide loomisesse ja tugevdamisse, mis on aeglane ja raske protsess, ei tundu eriti mõttekas olevat juhul, kui läbirääkimiste jõupositsioonid toidutarneahelas jäävad suuresti jaemüüjatele. Arvestades, et paljud liikmesriigid võtavad ise meetmeid selliste probleemidega võitlemiseks, on liidu tasandil vaja teatavat koordineerimist siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks. Igal juhul tegeletakse selle teemaga põhjalikumalt Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni lähinädalatel ettevalmistatava raporti raames.

EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS (11.3.2015)

põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

puu- ja köögiviljasektori kohta pärast 2007. aasta reformi
(2014/2147(INI))

Arvamuse koostaja: Julia Pitera

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–   võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone, rakendusfonde ja rakenduskavu käsitlevate sätete rakendamise kohta alates 2007. aasta reformist (COM(2014)0112),

–   võttes arvesse nõukogu määruse nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid)[1] artikli 18 lõiget 4,

A. arvestades, et 2007. aasta reformi eesmärk oli tugevdada puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide rolli, pakkudes neile muu hulgas laiema valiku vahendeid, et võimaldada neil ennetada turukriise ja nendega toime tulla, samuti edendades ja koondades tarneid, parandades kvaliteeti ja konkurentsivõimet, kohandades nõudlust vastavalt turule ning pakkudes tehnilist tuge keskkonnahoidlikuks tootmiseks;

B.  arvestades, et töötati välja stiimulid, et ergutada tootjaorganisatsioonide ühinemist, tootjaorganisatsioonide liitude teket ja riikidevahelist koostööd, et suurendada tootjaorganisatsioonide läbirääkimisjõudu turustusahelas;

C. arvestades, et puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonid võivad moodustada rakendusfondi, mis rahastab liikmesriikide heakskiidu saanud rakenduskavasid;

D. arvestades, et neid fonde rahastatakse tootjaorganisatsioonide liikmete panustest või tootjaorganisatsioonide endi poolt ning ELi rahalisest abist, ning et selline kaasrahastamine tugevdab abisaajate pühendumust ja aitab tagada abi mõistlikku kasutamist, samuti on sellel mitmekordistav mõju;

E.  arvestades, et teatavates piirkondades võidakse anda üleminekutoetust nende tootjate ergutamiseks, kes soovivad saada tootjarühma moodustamiseks tootjaorganisatsiooni staatust ning EL võib seda toetust osaliselt rahastada ning selle andmine lõpetatakse, kui tootjarühm on saanud tootjaorganisatsiooni staatuse;

1.  juhib tähelepanu asjaolule, et andmed, mis saadi komisjoni poolt seoses ELi puu- ja köögivilja korra läbivaatamisega 4. juunist 2012 kuni 9. septembrini 2012 läbi viidud avalikust konsultatsioonist poliitikavalikute teemal ja sellega seotud mõju hindamisest, näitasid, et enamus toetab vana korra jätkumist;

2.  märgib, et eelpool nimetatud raportis esitatud andmete kohaselt:

a)  ajavahemikul 2003–2010 vähenes veidi (–6 %) kogu ELi puu- ja köögiviljakasvatuse all olev maa-ala ning järsem oli langus puu- ja köögiviljakasvatusega tegelevate põllumajanduslike majapidamiste arvus (–39 %);

b)  suurenes keskmine puu- ja köögiviljakasvatuse all olev maa-ala põllumajandusliku majapidamise kohta;

c)  ajavahemikul 2004–2010 vähenes ELis veidi ka puu- ja köögiviljatoodangu maht (võrreldes aastatega 2004–2006 langes puu- ja köögiviljade keskmine toodang 2008.–2010. aastal 3%), ja

d)  samal ajavahemikul kasvas veidi puu- ja köögiviljatoodangu väärtus jooksevhindades (6,5%);

3.  väljendab heameelt:

a)  organiseerituse taseme suurenemise üle: 2010. aastal oli tootjaorganisatsioonide / tootjaorganisatsioonide liitude turustatud ELi puu- ja köögiviljatoodangu koguväärtuse osakaal u 43% (2004. aastal oli see 34%);

b)  tootjaorganisatsioonide paranenud atraktiivsuse üle: kõigi nende puu- ja köögiviljatootjate osakaal, kes on tootjaorganisatsioonide liikmed, on jätkuvalt kasvanud (10,4%lt 2004. aastal 16,5%ni 2010. aastal); ja

c)  tootjaorganisatsioonide liitude suurenenud atraktiivsuse üle, mida näitab tootjaorganisatsioonide liitude arvu kiire suurenemine, mis on seotud tootjaorganisatsioonide liitude liikmeks olevate tootjaorganisatsioonide arvu ja osakaalu kiire suurenemisega;

4.  peab kahetsusväärseks, et organiseerituse tase on madal mitmes liikmesriigis, kus tootjaorganisatsioonid on väikesed nii tootjatest liikmete arvult kui ka turutoodangu koguväärtuse poolest ning et enamik tootjaid, eelkõige osades ELi lõunapoolsetes liikmesriikides ja ELiga 2004. aastal ja pärast seda ühinenud liikmesriikides on ELi puu- ja köögiviljasektori korrast otsese kasu saajate hulgast välja jäetud;

5.  juhib tähelepanu vajadusele suurendada selles sektoris organisatsioonide määra, pidades silmas, et see on kindlasti suurem piirkondades, kus tootmist ja turundust on rohkem moderniseeritud ja mis on suunatud ekspordile, kuid madalaim nendes riikides, mis ei ole paljude aastate jooksul saanud rakendusfonde kasutada;

6.  peab seepärast vajalikuks muuta tootjaorganisatsioone atraktiivsemaks, vähendades bürokraatiat ja suurendades Euroopa Liidu toetust nendele rühmadele, samuti parandades kriisijuhtimismehhanisme;

7.  juhib tähelepanu sellele, et abi taotlemise ja taotluste põhjendamise tingimused on liigsed ja ebamäärased ning peavad läbima mitmekordse kontrolli mitmetes haldusorganites, mis ei ole sageli kooskõlas ega täpsed, mistõttu teatud liiki partnerid loobuvad sellest korrast ning teatud tootjaorganisatsioonid otsustavad rakenduskavasid mitte esitada; peab sellega seoses hädavajalikuks täpsustada Euroopa õigusakte tootjaorganisatsioonide tunnistamise kohta, et tagada korra õiguskindlus ning vältida tootjate hulgas ebakindlust;

8.  rõhutab, et 2007. aasta reformis seatud eesmärk saavutada 2013. aastaks keskmine määr 60 % oli liigne ja meelevaldne, kuna selles ei võetud arvesse mitmeid olulisi tegureid, nagu Ida-Euroopa riikide liitumine ja vajadus kohandada süsteemi nende riikidega;

9.  väljendab muret selle pärast, et kõige suuremad tootjaorganisatsioonid (umbes 18 % kõigist tootjaorganisatsioonidest, kogukäibega rohkem kui 20 miljonit eurot) saavad umbes 70% ELi finantsabist;

10. on seisukohal, et 2012. aastal BE, CY, CZ, DK, DE, ES, FR, HU, IT, NL, AT, PT ja UK saadetud hindamisaruanded näitavad vajadust parandada rakenduskavasid, et optimeerida tootmiskulusid, stabiliseerida tootjahindasid ja muuta tootjaorganisatsioone atraktiivsemaks; märgib, et need kavad aitavad saavutada mõnesid keskkonnaeesmärke nagu maastikukaitse, kliimamuutuste leevendamine, õhu, vee ja pinnase kvaliteedi säilitamine ja jäätmete tekitamise vähendamine.

11. taunib järgmisi puudusi mõnede riiklike strateegiate koostamisel: liiga suur eesmärkide arv, konkreetsete eelnevalt määratletud sihtide puudumine, kriiside ennetamise ja ohjamise vahendite väga vähene kasutamine peamiselt seoses saagi kindlustamise, müügiedendamise, teabevahetuse ja toodete turult kõrvaldamisega, peamiselt seetõttu, et neid tuleb rahastada teiste struktuurimeetmete arvelt ja turult kõrvaldamise abi ei ole paljudel juhtudel piisav, lisaks on sageli tegemist märkimisväärse bürokraatiaga; mõistab hukka asjaolu, et need vahendid tulevad toime ainult üksiku turukriisiga, kuid ei ole piisavad suuremõõtmelise kriisi puhul, nagu praegune Venemaa embargost põhjustatud kriis;

12. peab vajalikuks kehtestada ennetusmeetmed, mis aitaksid tootjaorganisatsioonidel mõista, õigesti arvutada ja kasutada teatud eelnevalt määratletud tulemuslikkuse näitajaid, ning rõhutab, et paljudel juhtudel on tulemuslikkuse näitajaid liiga palju, mis teeb menetluse raskeks nii tootjaorganisatsioonide kui ka haldusasutuste jaoks; usub, et selles kontekstis oleks kasulikum, kui näitajaid oleks vähem, kuid need oleksid olulisemad;

13. peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon vältis aruandlust tootjaorganisatsioonide ja rakenduskavade kontrollisüsteemide puuduste teemal ning rõhutab asjaolu, et Euroopa Kontrollikoja 2013. aasta aruandes leiti Poolas tootjarühmadele tunnustuse andmise puhul olulisi puudusi;

14. rõhutab, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi peadirektor esitas 2013. aasta tegevusaruandes reservatsiooni Austria, Madalmaade, Poola ja Ühendkuningriigi tootjarühmade tunnustuse andmise suhtes; märgib, et hinnanguliselt on ohustatud kuni 25 % kogukuludest; peab selles olukorras väga oluliseks kontrollida, kas tootjaorganisatsiooni võimalik diskvalifitseerimine tuleneb riiklike ametiasutuste ebaõigest tunnustamise menetlusest, mille tulemusena tuleks need ametiasutused diskvalifitseerida, kuna nad ei täida kehtiva korra eesmärke, või tuleneb see eeskirjade ebamäärasusest – sel juhul tuleks eeskirju täpsustada;

15. juhib tähelepanu sellele, et Venemaa sisseveokeeld ja komisjoni poolt 2014. aasta augustis ja septembris kiiresti riknevate puu- ja köögiviljatoodete suhtes vastu võetud erakorraliste turumeetmete kava kinnitavad, et kriiside ennetamise ja ohjamise vahendite parandamine on hädavajalik;

16. palub komisjonil anda aru selle kohta, kuidas on rakendatud eeskirja, mille kohaselt tuleb vähemalt 10% kulutada keskkonnameetmetele, mis lähevad kaugemale kõigis rakenduskavades kehtestatud kohustuslikest normidest (või millega kehtestatakse alternatiivne nõue, et iga kava sisaldaks vähemalt kahte sellist meedet).

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.2.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

25

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nedzhmi Ali, Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Ryszard Czarnecki, Dennis de Jong, Tamás Deutsch, Martina Dlabajová, Jens Geier, Ingeborg Gräßle, Rina Ronja Kari, Verónica Lope Fontagné, Fulvio Martusciello, Dan Nica, Gilles Pargneaux, Georgi Pirinski, Petri Sarvamaa, Bart Staes, Michael Theurer, Marco Valli, Derek Vaughan, Anders Primdahl Vistisen, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Karin Kadenbach, Marian-Jean Marinescu, Julia Pitera, Patricija Šulin

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Judith Sargentini

  • [1]  ELT L 154, 17.6.2009, lk 1.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

37

0

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, José Bové, Paul Brannen, Daniel Buda, Nicola Caputo, Matt Carthy, Viorica Dăncilă, Michel Dantin, Paolo De Castro, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Edouard Ferrand, Luke Ming Flanagan, Beata Gosiewska, Martin Häusling, Anja Hazekamp, Esther Herranz García, Jan Huitema, Jarosław Kalinowski, Elisabeth Köstinger, Zbigniew Kuźmiuk, Philippe Loiseau, Mairead McGuinness, Nuno Melo, Giulia Moi, Ulrike Müller, James Nicholson, Marit Paulsen, Marijana Petir, Laurenţiu Rebega, Jens Rohde, Bronis Ropė, Jordi Sebastià, Lidia Senra Rodríguez, Czesław Adam Siekierski, Marc Tarabella, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Bas Belder, Franc Bogovič, Jens Gieseke, Momchil Nekov, Sofia Ribeiro

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Stanisław Ożóg, Marco Valli, Ángela Vallina