RAPORT olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

23.3.2016 - (2015/2095(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöörid: Roberta Metsola, Kashetu Kyenge


Menetlus : 2015/2095(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A8-0066/2016
Esitatud tekstid :
A8-0066/2016
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli, ja eelkõige õigust mitte saada tagasi ja välja saadetud,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni, 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel ning 1979. aasta rahvusvahelist mereotsingute ja -pääste konventsiooni muudetud kujul,

–  võttes arvesse 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Saatjata alaealisi käsitlev tegevuskava (2010–2014)“ (COM(2010)0213) ja Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus[1],

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta[2],

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas[3],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 14. aprilli 2015. aasta arutelu volinik Avramopoulose osalusel; 6. mai arutelu solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise, sealhulgas otsingu- ja päästekohustuste teemal; 26. mai arutelu kolmandate riikidega tehtava koostöö strateegia teemal; 4. juuni arutelu ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele turvaliste ja seaduslike rändeteede loomise ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamise teemal; 25. juuni arutelu ebaseaduslike rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise, asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise ning piirihalduse ja viisapoliitika teemal; 2. juuli arutelu siseküsimuste jaoks eraldatud rahaliste vahendite rände ja arengu valdkonnas kasutamise teemal; 6. juuli arutelu rände tegevuskava järel esitatud komisjoni esimese ettepanekute paketi ning solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise, sealhulgas otsingu- ja päästekohustuste ning ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele turvaliste ja seaduslike rändeteede loomise teemal; 16. juuli arutelu ekspertide osalusel rändepoliitika jaoks ette nähtud ELi vahendite, saatjata alaealisi käsitlevate ELi liikmeriikide ja Norra poliitika, tavade ja andmete, rände valdkonnas kolmandate riikidega tehtava ELi koostöö ning majandusliku rände alaste õigusaktide jaoks uute võimaluste otsimise teemal; 22. septembri arutelu rände tegevuskava järel esitatud komisjoni teise ettepanekute paketi teemal; 23. septembri arutelu riikide parlamentidega esmase vastuvõtu süsteemi ning rändeküsimusega riigi ja kohalikul tasandil tegelemise teemal; 19. oktoobri arutelu ebaseaduslike rändajate salaja üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise teemal; 10. novembri arutelu komisjoni teatise „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510) teemal; 19. novembri arutelu rände- ja varjupaigapoliitikaga seotud ELi sise- ja välisrahastamise vahendite teemal; 10. detsembri arutelu rände valdkonnas kolmandate riikidega tehtava ELi koostöö teemal; 21. detsembri arutelu piirihalduse ja viisapoliitika, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemusliku rakendamise ning asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise teemal,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning arengukomisjoni 1. aprilli 2015. aasta ühisel koosolekul toimunud arutelu arengu ja rände vahelise seose teemal ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni 15. septembri ühisel koosolekul toimunud arutelu Vahemere piirkonna rändevoogude kontekstis inimõiguste austamise teemal,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aruandeid komisjoni delegatsioonide 2015. aasta septembris toimunud lähetuse kohta Lampedusale otsingu- ja päästeoperatsioonide küsimuses ning 2015. aasta oktoobris toimunud lähetuse kohta Tuneesiasse kolmandate riikidega rände, varjupaiga ja piirikontrolli valdkonnas tehtava koostöö küsimuses, ning võttes arvesse eelarvekomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aruannet ühise delegatsiooni 2015. aasta juulis toimunud lähetuse kohta Sitsiiliasse asjaomases piirkonnas rändesurvega toimetuleku küsimuses, sealhulgas eelkõige eelarve seisukohast,

–  võttes arvesse komisjoni kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava, mis esitati 20. aprillil 2015 Luxembourgis toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa rände tegevuskava“ (COM(2015)0240),

–  võttes arvesse nõukogu otsust (ÜVJP) 2015/778 Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni kohta Vahemere lõunapiirkonna keskosas,

–  võttes arvesse poliitika- ja julgeolekukomitees kokku tulnud ELi suursaadikute otsust[4] käivitada operatsiooni EUNAVFOR MED teine etapp, mis nimetati ümber operatsiooniks Sophia, ja võttes arvesse NATO juhitud operatsioone Egeuse merel,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 9. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni 2240 (2015),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti Eurodaci määruse rakendamise kohta sõrmejälgede võtmise kohustuse osas (SWD(2015)0150),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust Euroopa ümberasustamiskava kohta (C(2015)3560 final) ning nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil, mis esitati justiits- ja siseküsimuste nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil,

–  võttes arvesse komisjoni selgitavat märkust esmase vastuvõtu süsteemi kohta ning 10. veebruari 2016. aasta aruandeid olukorra kohta Kreekas ja Itaalias, samuti 4. märtsi 2016. aasta eduaruannet Kreeka kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 14. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1523, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks,

–  võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (COM(2015)0450),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) kohaldamise eesmärgil ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri ja muudetakse direktiivi 2013/32/EL (COM(2015)0452),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tagasisaatmisalane tegevuskava“ (COM(2015)0453),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust tagasisaatmise käsiraamatu kohta, mis on mõeldud liikmesriikide pädevatele asutustele tagasisaatmisega seotud küsimuste lahendamisel (C(2015)6250), ja selle lisa,

–  võttes arvesse komisjoni teatist riigihanke-eeskirjade kohta seoses praeguse varjupaigakriisiga (COM(2015)0454),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi lahendamine Euroopas: ELi välistegevuse roll“ (JOIN(2015)40),

–  võttes arvesse komisjoni otsust Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta (C(2015)7293),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisiga toime tulekuks Euroopa rände tegevuskava alusel kohe võetavad operatiiv-, eelarve- ja õigusmeetmed“ (COM(2015)0490) ja selle lisasid,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510) ja selle lisasid,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa piiri- ja rannikuvalveamet ning Euroopa välispiiride tõhus haldamine“ (COM(2015)0673) ning ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2007/2004, määrus (EÜ) nr 863/2007 ja nõukogu otsus 2005/267/EÜ (COM(2015)0671), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa reisidokumendi kohta ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (COM(2015)0668), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 562/2006 seoses asjaomastes andmebaasides tehtavate kontrollide tugevdamisega välispiiridel (COM(2015)0670), komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Rootsi toetamiseks vastavalt nõukogu otsuse (EL) 2015/1523 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) artiklile 9 ja nõukogu otsuse (EL) 2015/1601 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) artiklile 9 (COM(2015)0677), ning komisjoni soovitust, mis käsitleb Türgiga kokkulepitavat vabatahtliku humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise kava (C(2015)09490),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles antakse ülevaade Euroopa rände tegevuskava prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast (COM(2016)0085),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust, mis on adresseeritud Kreeka Vabariigile ja milles käsitletakse kiireloomulisi meetmeid, mida Kreeka peab võtma üleandmiste taasalustamiseks määruse (EL) nr 604/2013 kohaselt (C(2016) 871),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu rakendusotsus, mis käsitleb 30 % nõukogu otsusega (EL) 2015/1601 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) Austriale määratud taotlejate ümberpaigutamise ajutist peatamist (COM(2016)0080),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Tegevuskava „Tagasi Schengeni juurde““ (COM(2016)0120),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Teine aruanne Türgi edusammude kohta viisanõude kaotamise tegevuskava nõuete täitmisel“ (COM (2016)0140),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus erakorralise toetuse andmise kohta liidus (COM(2016)0069), sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0097) ja eelseisvat 2016. aasta paranduseelarvet kõnealusele vahendile eelarverea loomiseks,

–  võttes arvesse järeldusi, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu oma 23. aprilli 2015. aasta erakorralisel kohtumisel, 25. ja 26. juuni 2015. aasta kohtumisel, ELi riigipeade ja valitsusjuhtide 23. septembri 2015. aasta mitteametlikul rändeteemalisel kohtumisel, oma 15. oktoobri 2015. aasta kohtumisel, 17. ja 18. detsembri 2015. aasta kohtumisel ning 18. ja 19. veebruari 2016. aasta kohtumisel,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi turvaliste päritoluriikide kohta, 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 8. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi tagasisaatmispoliitika tuleviku kohta, 12. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 9. novembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi pagulas- ja rändekriisiga toimetulemiseks võetavate meetmete kohta, 4. detsembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi kodakondsusetuse kohta ning 10 märtsi 2016. aasta istungil vastu võetud järeldusi rändajate smugeldamise kohta,

–  võttes arvesse eesistujariigi järeldusi, mis võeti vastu 14. septembril 2015,

–  võttes arvesse järeldusi, mille oma 20. juuli 2015. aasta kohtumisel võtsid vastu nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil,

–  võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta ELi-Türgi ühist tegevuskava ja selle 10. veebruari ja 4. märtsi 2016. aasta rakendusaruandeid,

–  võttes arvesse ELi liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide 7. märtsi 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Vahemere idaosa ja Lääne-Balkani rändetee teemalise kõrgetasemelise konverentsi 8. oktoobril 2015 vastu võetud deklaratsiooni ning 25. oktoobri 2015. aasta kohtumisel vastu võetud juhtide avaldust Lääne-Balkani rändeteel kulgevate pagulasvoogude kohta ning selle 10. veebruari 2016. aasta eduaruannet,

–  võttes arvesse tegevuskava ja poliitilist deklaratsiooni, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud Euroopa Liidu ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) tööd ja aruandeid ning eelkõige 2014. aasta aruannet varjupaigaküsimuste olukorra kohta Euroopa Liidus ning igakuiseid ülevaateid varjupaigaalaste suundumuste kohta,

–  võttes arvesse Frontexi tööd ja aruandeid ning eelkõige 2015. aasta riskianalüüsi ja riskianalüüsi võrgustiku kvartaliaruandeid,

–  võttes arvesse Europoli tööd ja aruandeid ning eelkõige ühist operatiivrühma MARE ning sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse (EMSC) asutamist Europoli juurde,

–  võttes arvesse Eurojusti tööd ja aruandeid ning eelkõige aruandeid inimkaubanduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) tööd, iga-aastaseid aruandeid ja uuringuid ning eelkõige uuringuid tööalase ärakasutamise tõsiste vormide kohta ja ebaseaduslike rändajate ja nendega seotud isikute kriminaliseerimise kohta,

–  võttes arvesse poliitikaosakonna C uuringuid ELi toimimise lepingu artikli 80 rakendamise kohta, uute lähenemisviiside, alternatiivsete juurdepääsuvõimaluste ja vahendite kohta seoses varjupaigamenetlustega rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute jaoks, ELi-suunalist tööalast rännet käsitlevate õigusaktidega seoses uute võimaluste otsimise kohta, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja Dublini süsteemi alternatiivide edendamise kohta, ELi koostöö kohta kolmandate riikidega rände valdkonnas ning naissoost pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtu kohta ELi, samuti võttes arvesse poliitikaosakonna D uuringut, mis käsitleb ELi vahendeid rändepoliitika jaoks ning tõhususe ja parimate tavade analüüsi tuleviku huvides, ning välispoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna uuringut, mis käsitleb rändajaid Vahemerel ja inimõiguste kaitsmist,

–  võttes arvesse Euroopa rändevõrgustiku uuringuid ning eelkõige uuringut saatjata alaealisi puudutavate poliitikate, tavade ja andmete kohta,

–  võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu tööd, aruandeid ja resolutsioone,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust teemal „Euroopa rände tegevuskava“, mis võeti vastu 3.–4. detsembril 2015 toimunud täiskogu 115. istungjärgul,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusi Euroopa rände tegevuskava kohta ja ELi tegevuskava kohta rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta[5],

–  võttes arvesse töödokumenti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 kohta – solidaarsus ja vastutuse õiglane jagamine, sealhulgas otsingu- ja päästekohustused,

–  võttes arvesse töödokumenti ebaseaduslike rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse töödokumenti piirihalduse ja viisapoliitika, sealhulgas Frontexi ja teiste asjaomaste ametite rolli kohta,

–  võttes arvesse töödokumenti, milles käsitletakse turvaliste ja seaduslike teede väljatöötamist Euroopa Liitu varjupaigataotlejatele ja pagulastele, sealhulgas ka liidu ümberasustamispoliitikat ja vastavaid integratsioonimeetmeid,

–  võttes arvesse töödokumenti asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise kohta,

–  võttes arvesse töödokumenti rände- ja varjupaigapoliitikaga seotud ELi sise- ja välisrahastamise vahendite kohta,

–  võttes arvesse töödokumenti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemusliku rakendamise ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti rolli kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0066/2016),

A.  arvestades, et oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsioonis andis parlament kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesande kaaluda mitmesuguseid asjaomaseid poliitilisi strateegiaid, töötada välja soovitused ja anda nende kohta strateegilise algatusraportiga täiskogule aru;

B.  arvestades, et Frontexi andmetel[6] tuvastati 2015. aastal 1,83 miljonit inimest, kes üritasid ebaseaduslikult ületada ELi välispiiri, kusjuures see on rekordiline võrreldes 282 500 rändajaga, kes saabusid ELi kogu 2014. aasta jooksul; arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni / UNICEFi andmetel on ligikaudu 20 % kõigist meritsi saabuvatest rändajatest lapsed[7];

C.  arvestades, et EASO andmetel[8] esitati 2015. aastal EL+is[9] üle 1,4 miljoni rahvusvahelise kaitse taotluse ning taotluste arv on pidevalt suurenenud alates aprillist, samas on korduvate taotluste osakaal vähenenud; arvestades, et ligikaudu 6 % taotlejatest on väidetavalt saatjata alaealised; arvestades, et 2016. aasta veebruaris olid meritsi Kreekasse saabujatest 22 % naised ja 40 % lapsed[10];

D.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis mõistetakse lapse all iga alla 18-aastast inimolendit;

E.  arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel[11] hukkus 2015. aastal Vahemerel või jäi kadunuks teadete kohaselt rohkem kui 3771 inimest; arvestades, et 8. märtsini 2016 on Vahemeres uppunuks kuulutatud 444 inimest; arvestades, et 2016. aasta esimese üheksa nädala jooksul hukkus 77 last, keskmiselt rohkem kui üks iga päeva kohta; arvestades, et Europoli hiljutiste andmete kohaselt on pärast Euroopasse jõudmist kadunuks jäänud vähemalt 10 000 last;

F.  arvestades, et 3. oktoober tuleks kuulutada mälestuspäevaks, et mälestada kõiki mehi, naisi ja lapsi, kes on oma koduriigis valitseva tagakiusamise, konflikti ja sõja eest põgeneda püüdes hukkunud, samuti kõiki selliseid mehi ja naisi, kes neid päästes iga päev oma elu ohtu seavad;

G.  arvestades, et mõnes maailmaosas käib sõda ja valitseb vägivald, ning inimesed kannatavad äärmise vaesuse, keskkonnaseisundi halvenemise ning noortele mõeldud võimaluste puuduse koosmõju tõttu, mis võib tekitada veelgi rohkem vägivalda ja ebastabiilsust ning põhjustada täiendava rahvastiku liikumise;

ELi toimimise lepingu artikkel 80 – solidaarsus ja vastutuse õiglane jagamine, sealhulgas otsingu- ja päästekohustused

H.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 80 seatakse solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõte kogu liidu süsteemi keskmesse ja see artikkel annab õigusliku aluse nende põhimõtete rakendamiseks varjupaika, rännet ja piirikontrolli käsitlevas liidu poliitikas;

I.  arvestades, et solidaarsus võib olla nii sisemine kui ka väline; arvestades, et ümberpaigutamine, varjupaigaotsuste vastastikune tunnustamine, operatiivtoe meetmed ning kehtiva Dublini määruse ja ajutise kaitse direktiivi ennetav tõlgendamine on kõik sisemise solidaarsuse vahendid, samas kui ümberasustamine, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine ning otsingu- ja päästetegevus merel edendavad välist solidaarsust, ning liidu kodanikukaitse mehhanismiga saaks täita mõlemat eesmärki;

J.  arvestades, et 3. märtsil 2016 suunati 39 600 varjupaigataotlejast, kes ootab Itaalia vastuvõturajatistest teistesse liikmesriikidesse suunamist, ümber üksnes 338 inimest, ja et Kreeka puhul leidis 66 400 kavandatud ümberpaigutamisest tegelikult aset 322;

Ebaseaduslike rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemine

K.  arvestades, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine, nendega toimuv inimkaubandus ja nende tööalane ärakasutamine on eraldiseisvad õiguslikud nähtused, millega tegelemiseks on välja töötatud eri õigusraamistikud liidu ja rahvusvahelisel tasandil, kuigi tegelikkuses need sageli kattuvad, ja nendele tuleb sihipäraselt reageerida; arvestades, et kuritegelikud ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustikud võivad oma tegutsemismeetodeid väga kiiresti muuta ning seega tuleb reageeringuid kiiresti kohandada, tuginedes kõige uuematele ja täpsematele andmetele; arvestades, et rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu võitlemiseks tehtavad pingutused ei tohiks mõjutada ebaseaduslikele rändajatele humanitaarabi andmisega seotud tegevust;

L.  arvestades, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemisel on vaja lahendusi nii lühikeses, keskpikas kui ka pikas perspektiivis, sealhulgas on vaja meetmeid, mille abil lõhkuda kuritegelikud võrgustikud ja võtta kurjategijad vastutusele, koguda ja analüüsida andmeid, kaitsta ohvreid ja saata tagasi liikmesriikides ebaseaduslikult viibivad rändajad, samuti on vaja koostööd kolmandate riikidega ja pikemaajalisi strateegiaid, et kõrvaldada nõudlus inimkaubanduse teel ja ebaseaduslikult üle piiri toimetatud inimeste järele ning rände algpõhjused, mis sunnivad inimesi andma end kuritegelike üle piiri toimetajate meelevalda;

Piirihaldus ja viisapoliitika, sealhulgas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ja teiste asjaomaste ametite roll

M.  arvestades, et seadusandliku tavamenetluse raames käsitletakse praegu mitut komisjoni ettepanekut piiride ja viisapoliitika valdkonnas, eelkõige ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb liidu viisaeeskirja (uuesti sõnastatud) (2014/0094(COD)), ettepanekut võtta vastu määrus, millega võetakse kasutusele ringreisiviisa (2014/0095(COD)), ja ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb ühtse viisavormi turvalisust (2015/0134(COD)); arvestades, et komisjon esitas selles valdkonnas hiljuti uued ettepanekud, mida käsitletakse kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega;

N.  arvestades, et piirikontrolli kaotamisega sisepiiridel peab kaasnema tõhus välispiiride haldamine, mille puhul järgitakse kõrgeid ühiseid standardeid, toimub tulemuslik teabevahetus liikmesriikide vahel ning austatakse täielikult kõigi põhiõigusi;

O.  arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti suutlikkuse suurendamist, et tegeleda põhiõiguste võimalike rikkumistega, sealhulgas kolmandate riikide pädevate asutustega kokku lepitud töökorra raames, ning arvestades, et komisjoni ettepanek uue Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti kohta sisaldab kaebuste esitamise mehhanismi;

P.  arvestades, et kehtiv viisaeeskiri võimaldab liikmesriikidel viisataotluse tavapärastest vastuvõetavuse kriteeriumitest humanitaarkaalutlustel kõrvale kalduda (artiklid 19 ja 25);

ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele turvaliste ja seaduslike rändeteede loomine, sealhulgas liidu ümberasustamispoliitika ja vastava integratsioonipoliitika väljatöötamine

Q.  arvestades, et 86 % kogu maailma pagulastest viibib industrialiseerimata riikides; arvestades, et kuritegelikud võrgustikud ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad kasutavad ära nende inimeste meeleheidet, kes tagakiusamise või sõja eest põgenedes soovivad jõuda ELi;

R.  arvestades, et turvalisi ja seaduslikke rändeteid, mille kaudu pagulased saavad ELi jõuda, on vähe, ning paljud riskivad jätkuvalt ja võtavad ette ohtliku tee; arvestades, et ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele uute turvaliste ja seaduslike rändeteede loomine, tuginedes olemasolevatele õigusaktidele ja tavadele, võimaldaks ELil ja liikmesriikidel omada paremat ülevaadet kaitsevajadustest ja ELi saabuvast rändevoost ning nõrgestada ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ärimudelit;

Kolmandate riikidega tehtava koostöö strateegia eelkõige seoses piirkondlike kaitseprogrammide, ümberasustamise, tagasisaatmise ja rände algpõhjustega tegelemisega

S.  arvestades, et ELi koostööd kolmandate riikidega arendatakse selliste poliitiliste vahendite kaudu nagu piirkondlikud dialoogid, kahepoolsed dialoogid, rände ja liikuvuse ühised kavad ning liikuvuspartnerlused, selliste õiguslike vahendite kaudu nagu rändeklauslid nn üldistes lepingutes, tagasivõtulepingud, viisalihtsustuslepingud ja viisanõudest loobumise lepingud, samuti selliste operatiivsete vahendite kaudu nagu piirkondlikud kaitseprogrammid, piirkondlikud arengu- ja kaitseprogrammid, Frontexi töökorraldus ja EASO koostöö kolmandate riikidega;

T.  arvestades, et liikmesriigid eraldi jätkavad rände valdkonnas intensiivse välistegevuse arendamist kahepoolsel tasandil;

U.  arvestades, et EL on tõhustanud oma väliskoostööd kolmandate riikidega rände ja varjupaiga küsimustes, et reageerida asjakohaselt praegusele pagulaskriisile, ning on käivitanud uued koostööalgatused, nagu ELi-Türgi ühine tegevuskava, Lääne-Balkani rändeteede valdkonnas võetud kohustused ja Valletta tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava;

Asjakohaste seadusliku majandusrände kanalite väljatöötamine

V.  arvestades, et prognooside kohaselt väheneb tööealine elanikkond ELis 2020. aastaks 7,5 miljoni inimese võrra; arvestades, et ELi tööturu vajaduste arengut käsitlevad prognoosid näitavad tekkivat ja tulevast tööjõunappust konkreetsetes valdkondades; arvestades, et kolmandate riikide kodanikud kogevad palju raskusi seoses välismaal omandatud kvalifikatsioonide tunnustamisega, mistõttu nad on sageli oma töö jaoks ülekvalifitseeritud;

W.  arvestades, et praegune ELi lähenemisviis tööjõurändele on killustatud ning seejuures käsitlevad mitmed direktiivid konkreetseid töötajate kategooriaid ja kolmandate riikide kodanikke, kellel on teatavatel tingimustel lubatud töötada; arvestades, et selline lähenemisviis saab aidata rahuldada üksnes lühiajalisi spetsiifilisi vajadusi;

Analüüs siseasjade rahastamisvahendite, sealhulgas erakorralise abi rahastamisvahendite kasutamise kohta rände ja arengu valdkonnas

X.  arvestades, et on olemas mitu ELi rahastamisvahendit liikmesriikide ja kolmandate riikide meetmete rahastamiseks rände, varjupaiga ja piirihalduse valdkonnas; arvestades, et eelkõige liikmesriikidele ette nähtud vahendeid eraldatakse peamiselt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist ning Sisejulgeolekufondist, kuid arvestades, et rändega seotud meetmeteks saab kasutada paljusid teisi programme ja fonde; arvestades, et kuigi kolmandatele riikidele eraldatakse vahendeid peamiselt arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu, haldavad rahastamist mitu komisjoni peadirektoraati ja Euroopa välisteenistus;

Y.  arvestades, et eelarveridade ja vastutuse praeguse killustatuse tõttu võib olla keeruline anda terviklikku ülevaadet sellest, kuidas vahendeid kasutatakse, ja isegi täpselt hinnata, kui palju EL rände peale kulutab;

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemuslik rakendamine ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti roll

Z.  arvestades, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem hõlmab ühiseid eeskirju, mis käsitlevad ühist varjupaigapoliitikat, ühtset varjupaigastaatust ja ühiseid varjupaigamenetlusi, mis kehtivad kogu liidus; arvestades, et siiski on palju hoiatusi ja sealhulgas komisjoni poolt vastu võetud otsuseid rikkumiste kohta, mis näitavad, et Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ei ole paljudes liikmesriikides täielikult rakendatud; arvestades, et rakendamine on väga oluline riikide õigusaktide ühtlustamiseks ja solidaarsuse edendamiseks liikmesriikide vahel, ning arvestades, et liikmesriigid võivad taotleda Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti abi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi nõutavatele standarditele vastamiseks; arvestades, et vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetluste ühtlustamine võib aidata vältida survet nendel riikidel, kes pakuvad paremaid tingimusi ja on vastutuse jagamise seisukohast keskse tähtsusega;

AA.  arvestades, et Dublini süsteemi praegused mehhanismid ei ole olnud objektiivsed, nendega ei ole kehtestatud õiglaseid kriteeriume rahvusvahelise kaitse taotlustega seotud vastutuse jagamiseks ning need ei ole andnud kiiret juurdepääsu kaitsele; arvestades, et tegelikkuses süsteemi ei kohaldata ning ajutist ümberpaigutamist käsitleva kahe nõukogu otsusega on vastu võetud selgesõnalised erandid; arvestades, et komisjon oli teatanud ettepanekust Dublini III määrus 2016. aasta märtsiks põhjalikult läbi vaadata;

Solidaarsus

1.  juhib tähelepanu asjaolule, et liidu meetmed rände valdkonnas peavad tuginema solidaarsuse põhimõttele; märgib, et ELi toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse põhimõte hõlmab varjupaiga-, sisserände- ja piirikontrolli poliitikat; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikkel 80 koos artiklitega 77–79 annab õigusliku aluse solidaarsuse põhimõtte rakendamiseks nendes valdkondades;

Otsingu- ja päästetegevus

2.  lähtub eeldusest, et elude päästmine peab olema kõige tähtsamal kohal ning otsingu- ja päästeoperatsioonide piisav rahastamine liidu ja liikmesriikide tasandil on hädavajalik; märgib, et meritsi ebaseaduslikult saabuvate inimeste hulk on suurenenud ja murettekitaval määral on kasvanud merel hukkunute arv, ning endiselt on vaja, et Euroopa reageeriks tõhusamalt;

3.  tuletab meelde, et elude päästmine on solidaarsuse näitamine ohus olevate isikute suhtes, kuid see on ka rahvusvahelisest õigusest tulenev juriidiline kohustus, kuna kõigi liikmesriikide ja ka liidu enda ratifitseeritud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikliga 98 nõutakse abi osutamist kõigile merehädas olevatele isikutele;

4.  on seisukohal, et püsiv, otsustav ja tõhus liidu reageerimine merel toimuvate otsingu- ja päästeoperatsioonide raames on ülimalt oluline, et hoida ära Vahemerd ületada püüdes hukkuvate rändajate arvu suurenemine;

5.  soovitab sellega seoses, et suurendataks otsingu- ja päästesuutlikkust ning et liikmesriikide valitsused võtaksid kasutusele rohkem ressursse – nii rahalist abi kui ka muid vahendeid – kogu liitu hõlmava humanitaaroperatsiooni kontekstis, mille eesmärk on leida, päästa ja abistada ohtu sattunud rändajaid ja viia nad lähimasse turvalisse kohta;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et eralaevakapteneid või vabaühendusi, kes tõesti aitavad merehädas olevaid inimesi, ei tohiks ohustada karistamine abi osutamise eest; on veendunud, et kaubanduslik meresõit ei tohiks olla liikmesriikide ja liidu otsingu- ja päästetegevusega seotud kohustusi asendavaks võimaluseks;

Inimkaubanduse ja inimeste kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu võitlemine

7.  nõuab, et selgelt eristataks neid inimesi, kes toimetatakse ebaseaduslikult üle piiri Euroopa Liitu, ning neid, kes saabuvad liitu inimkaubanduse teel, kuna poliitikameetmed peavad lisaks asjakohasele integreeritusele olema ka sihipäraselt suunatud; märgib, et üldiselt aidatakse rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamisega kaasa isikute ebaseaduslikule liikmesriiki sisenemisele, samas kui inimkaubandus hõlmab isiku värbamist, transporti või vastuvõtmist vägivalla, pettuse või kuritarvitamise abil, et teda ära kasutada;

8.  on seisukohal, et terviklik rändekäsitus peab tingimata hõlmama meetmeid, mille eesmärk on peatada inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate kuritegelike võrgustike tegevus;

9.  tervitab mereväe laevade senist positiivset rolli elude päästmisel merel ja kuritegelike võrgustike tõkestamisel; toetab selliste mereväe operatsioonide nagu operatsioon Sophia eesmärke ning rõhutab vajadust kaitsta inimeste elu, toonitades, et operatsiooni kõik aspektid peaksid tagama, et rändajate elu oleks kaitstud;

10.  rõhutab, et sõjalised operatsioonid ei tohiks olla tervikliku rändekäsituse peamine aspekt, ning kordab veel kord, et operatsioon Sophia ei tohi toimuda nende vahendite arvel, mida juba kasutatakse Vahemerel elude päästmiseks;

Liidu ametite roll võitluses inimeste kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu

11.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kurjategijad võivad muuta ja ka muudavad oma tegutsemismeetodeid väga kiiresti, tuleb poliitikameetmeid kohandada vastavalt kõige uuematele ja täpsematele andmetele; märgib positiivse sammuna seda, et komisjon võttis 27. mail 2015 vastu liidu tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks, milles nähakse ette liidu ametitest koosneva kontaktrühma loomine rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamise küsimuses, et tõhustada ametite operatiivkoostööd ja teabevahetust;

12.  rõhutab, et täies ulatuses tuleks ära kasutada olemasolevad vahendid, näiteks ametite riskianalüüsid; märgib, et liidu ametid peaksid omavahel täielikku koostööd tegema, kuid samuti peaksid nad tõhustama koostööd liikmesriikidega; märgib, et jõupingutuste parem koordineerimine peaks võimaldama koguda andmeid liikmesriigi tasandil ja edastada neid liidu ametitele;

Ümberpaigutamine

13.  tuletab meelde, et ümberpaigutamise protsess ehk rahvusvahelise kaitse taotleja või rahvusvahelise kaitse saaja üleandmine ühelt liikmesriigilt teisele on praktiline näide solidaarsusest liidus; tuletab lisaks meelde, et Euroopa Parlament on 2009. aastast alates nõudnud siduvat mehhanismi varjupaigataotlejate jaotamiseks kõigi liikmesriikide vahel;

14.  märgib, et viimase aasta jooksul on nõukogu vastu võtnud kaks otsust, mis käsitlevad ajutisi ümberpaigutamismeetmeid liidus (edasipidi „ümberpaigutamisotsused“)[12], ning need puudutavad rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmist Kreekalt ja Itaalialt teistele liikmesriikidele; märgib, et kuigi ümberpaigutamisotsustega jäävad kehtima praegused Dublini eeskirjad vastutuse jagamise kohta, on siiski tegemist n-ö ajutise erandiga Dublini eeskirjadest;

15.  on seisukohal, et kiireloomuliste ümberpaigutamismeetmete kehtestamine on samm õiges suunas, ning kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi seoses asjaomaste meetmetega võimalikult kiiresti;

16.  tuletab meelde, et ümberpaigutamisotsuste raames kohaldatakse ümberpaigutamist üksnes sellise kodakondsusega isikutele, mille puhul Eurostati andmetel on eelneva kolme kuu jooksul rahvusvahelise kaitse andmist käsitlevate positiivsete otsuste osakaal liidus olnud 75 % või üle selle; märgib, et ümberpaigutamisotsused puudutavad suhteliselt väikest arvu inimesi ning otsuste kohaldamisalast jääb välja suur hulk taotlejaid, kes on pärit muudest kolmandatest riikidest ja keda ei saa asjaomaste otsuste alusel ümber paigutada;

17.  märgib lisaks, et praeguste ümberpaigutamisotsuste kohaselt peavad esmase saabumise liikmesriigid ikka tegelema keerukamate rahvusvahelise kaitse taotlustega (ja kaebustega), peavad korraldama pikemad vastuvõtuperioodid ning korraldama ja kooskõlastama nende isikute tagasisaatmise, kellel lõppkokkuvõttes ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele; kordab uuesti, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi mis tahes uus juhtimissüsteem peab põhinema solidaarsusel ja vastutuse õiglasel jagamisel;

18.  on arvamusel, et lisaks ümberpaigutamisotsustes sisalduvatele kriteeriumitele, nagu liikmesriigi SKP, liikmesriigi rahvaarv, liikmesriigi töötuse määr ja varjupaigataotlejate varasem arv liikmesriigis, tuleks kaaluda ka kahte täiendavat kriteeriumit, täpsemalt liikmesriigi territooriumi suurust ja liikmesriigi rahvastikutihedust,

19.  usub, et ümberpaigutamise läbiviimisel tuleks taotleja eelistusi arvesse võtta nii palju kui praktikas võimalik; tunnistab, et see on üks võimalus hoida ära teisest rännet ja ergutada taotlejaid ümberpaigutamisotsustega nõustuma, kuid see ei tohiks ümberpaigutamisprotsessi peatada;

Ümberasustamine

20.  on seisukohal, et ümberasustamine on üks eelistatud võimalusi, kuidas tagada pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste turvaline ja seaduslik ELi jõudmine, juhul kui pagulased ei saa päritoluriiki naasta, neile ei pakuta tõhusat kaitset või nad ei saa vastuvõtvasse riiki integreeruda;

21.  märgib lisaks, et ümberasustamine ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti egiidi all on väljakujunenud humanitaarabiprogramm ning kasulik vahend, mille abil hallata rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste nõuetekohast saabumist liikmesriikide territooriumile;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et arvestades liidu välispiiridele jõudnud ja jätkuvalt jõudvate rändajate enneolematut voogu ning rahvusvahelist kaitset taotlevate inimeste arvu pidevat kasvu, on liidul vaja siduvat ja kohustuslikku seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, nagu on ette nähtud komisjoni rände tegevuskavas; soovitab, et mõju tagamiseks tuleb lähenemisviisiga ette näha arvestatava hulga pagulaste ümberasustamine, võttes arvesse liidus rahvusvahelist kaitset taotlevate pagulaste koguarvu ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti igal aastal avaldatud globaalseid ümberasustamise vajadusi;

23.  rõhutab vajadust kogu liitu hõlmava püsiva ümberasustamisprogrammi järele, milles osalemine on liikmesriikidele kohustuslik ja mille raames tagatakse olulise hulga pagulaste ümberasustamine, pidades silmas liidus kaitset taotlevate pagulaste koguarvu;

Humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine

24.  juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist saab kasutada lisaks ümberasustamisele, et pakkuda vajaduse korral ja sageli ajutiselt kiireloomulist kaitset kõige haavatavamatele isikutele, nagu saatjata alaealistele, puudega pagulastele või kiireloomuliste meditsiinilise vajadustega inimestele;

25.  rõhutab, et kui kolmandate riikide kodanike puhul ei saa kasutada ümberasustamist, tuleks kõiki liikmesriike ergutada kehtestama ja rakendama humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise programme;

Humanitaarviisad

26.  juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarviisad annavad rahvusvahelist kaitset vajavatele inimestele võimaluse pääseda kolmandasse riiki, et taotleda varjupaika; kutsub liikmesriike üles kasutama olemasolevaid võimalusi humanitaarviisade andmiseks eelkõige haavatavatele isikutele päritoluriikides või transiidiriikides asuvates liidu saatkondades ja konsulaaresindustes;

27.  on seisukohal, et rahvusvahelist kaitset taotlevatel isikutel peaks olema võimalik Euroopa humanitaarviisat taotleda otse, liikmesriikide igas saatkonnas või konsulaadis, ning pärast hindamist oleks sellise humanitaarviisa saanud isikul õigus siseneda viisa andnud liikmesriigi territooriumile ainsa eesmärgiga esitada seal taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks; on seetõttu veendunud, et liidu viisaeeskirja tuleb muuta ja lisada sellesse erisätteid humanitaarviisade kohta;

Euroopa ühine varjupaigasüsteem

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on täiendavaid samme, millega tagatakse, et Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist saab tõeliselt ühtne süsteem;

29.  tuletab meelde, et ühtlustamise tõhustamiseks on hädavajalik selle paketi rakendamise põhjalik hindamine (komisjoni hindamisaruannete kujul), millele järgneb kiire järelmeetmete võtmine, kui rakendamine ei ole teatavates liikmesriikides rahuldav;

30.  märgib, et näiteks vastuvõetamatud taotlused, korduvad taotlused, kiirendatud menetlused ja piirimenetlused on kõik konkreetsed juhtumid, mille puhul uuesti sõnastatud varjupaigamenetluste direktiivis püüti leida habras tasakaal süsteemi tõhususe ja taotlejate õiguste vahel, eelkõige haavatavate isikute puhul, rõhutab, et asjaomast tasakaalu on võimalik saavutada üksnes juhul, kui õigusakte rakendatakse täielikult ja nõuetekohaselt;

31.  rõhutab, kui oluline on kohtulik kontroll rände- ja varjupaigaalastes õigusaktides ette nähtud kinnipidamise kõikide vormide üle; tuletab meelde, et nii rahvusvahelises õiguses kui ka liidu põhiõiguste hartas nõutakse, et liikmesriigid uuriksid kinnipidamise alternatiive; nõuab, et liikmesriigid kohaldaksid juurdepääsu suhtes kinnipidamiskeskustele korrektselt varjupaigamenetlusi ning vastuvõtutingimuste direktiivi;

32.  tuletab meelde, kui oluline on vähendada kodakondsuseta isikute arvu, ja ergutab liikmesriike võtma kasutusele kodakondsusetuse kindlaksmääramise korra ja jagama omavahel häid tavasid, mis puudutavad usaldusväärsete andmete kogumist kodakondsuseta isikute ning kodakondsusetuse kindlaksmääramise korra kohta;

Dublini III määruse läbivaatamine

33.  täheldab, et Dublini III määruse[13] rakendamisel on tekkinud palju küsimusi seoses sellega, kui õiglaselt ja solidaarselt toimub rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutava liikmesriigi määramine; märgib, et praegune süsteem ei võta piisavalt arvesse asjaolu, et liidu välispiiridel asuvad liikmesriigid on rändajate erilise surve all; usub, et liikmesriikidel on vaja tunnistada jätkuvaid raskusi Dublini eeskirjade loogikaga ja liidul tuleks luua võimalusi näidata üles solidaarsust nii oma liikmesriikide kui ka asjaomaste rändajate seas;

34.  juhib tähelepanu asjaolule, et liitu saabuvate rändajate üha suurem arv avaldab Dublini määrusega loodud süsteemile survet ja seetõttu on ilmnenud, et süsteem ei suuda praegusel kujul täita oma kahte peamist eesmärki – kehtestada objektiivsed ja õiglased kriteeriumid ülesannete jaotamiseks ning anda kiiresti juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele; kordab oma reservatsioone, mis on seotud kriteeriumiga, mille kohaselt peetakse praegu esmase saabumise liikmesriiki vastutavaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ja leiab, et see kriteerium tuleks läbi vaadata;

35.  juhib tähelepanu ka sellele, et samal ajal esineb kogu liidus jätkuvalt palju teisest rännet; peab seda enesestmõistetavaks, kuna Dublini süsteemi ei loodud vastutuse jagamiseks liikmesriikide vahel, vaid selle peaeesmärk oli teha varjupaigataotluse läbivaatamine kiiresti ülesandeks konkreetsele liikmesriigile;

36.  soovitab, et kriteeriumid, mille alusel ümberpaigutamise otsuseid tehakse, oleksid otseselt lisatud liidu standardeeskirjadesse vastutuse jaotuse kohta rahvusvahelise kaitse taotluste käsitlemisel; rõhutab, et Dublini määruse läbivaatamisel tuleb läbi vaadata mõiste „taotlejad, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset“, kuna nende rändajate ja pagulastega, kes sellesse kategooriasse ei kuulu, peab ikkagi tegelema liikmesriik, kuhu nad kõigepealt jõudsid;

37.  on seisukohal, et Euroopa Liit peaks toetama enim varjupaigataotlusi saavaid liikmesriike proportsionaalse ja piisava rahalise ja tehnilise abiga; leiab, et solidaarsuse ja vastutuse jagamise meetmete eesmärk on parandada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kvaliteeti ja toimimist;

38.  juhib tähelepanu sellele, et üks võimalus Dublini süsteemi põhjalikuks reformimiseks oleks luua taotluste vastuvõtmise keskne süsteem liidu tasandil, nii et iga varjupaigataotlejat käsitletaks kui isikut, kes taotleb varjupaika Euroopa Liidus, mitte konkreetses liikmesriigis, ning luua keskne süsteem ülesannete jaotuseks iga isiku osas, kes liidus varjupaika taotleb; märgib, et niisuguses süsteemis võiks iga liikmesriigi jaoks ette näha teatud künnise, mis on seotud saabujate arvuga ja võiks aidata ära hoida teisest rännet, kuna kõik liikmesriigid kuuluksid täielikult tsentraliseeritud süsteemi ning neil ei oleks enam individuaalseid kohustusi seoses taotlejate jaotusega teistele liikmesriikidele; usub, et selline süsteem võiks toimida teatud arvu liidu vastuvõtu keskuste baasil, kus toimuks esmane jaotamine; toonitab, et mis tahes uus ülesannete jaotamise süsteem peaks arvestama selliseid juhtpõhimõtteid nagu perekonna ühtsuse säilitamine ja lähtumine lapse parimatest huvidest;

Vastastikune tunnustamine

39.  märgib, et praegu tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide varjupaigaotsuseid ainult siis, kui need on negatiivsed; kordab, et positiivsete varjupaigaotsuste vastastikune tunnustamine liikmesriikide poolt on loogiline samm ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 punkti a nõuetekohase rakendamise suunas, milles nõutakse kogu liidus kehtivat ühetaolist varjupaigaseisundit;

Ajutise kaitse direktiiv

40.  märgib, et massilise sissevoolu korral võib komisjon omal algatusel või pärast liikmesriigi taotluse läbivaatamist teha ettepaneku võtta kasutusele nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ ajutise kaitse kohta (ajutise kaitse direktiiv)[14]; tõdeb, et selle kasutuselevõtuks on vaja nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetud otsust; märgib, et direktiiv tuleks kasutusele võtta juhul, kui tekib oht, et liidu varjapaigasüsteem ei tule põgenike (ilmse) massilise sissevooluga toime; toonitab siiski, et ajutise kaitse direktiivi ei ole alates selle vastuvõtmisest 2001. aastal kordagi kasutatud;

41.  märgib, et ajutise kaitse direktiiv näeb ette ka võimaluse põgenike evakueerimiseks kolmandast riigist ning et niisugune evakueerimine võimaldaks kasutada koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga humanitaarkoridore ja kohustaks liikmesriike looma kõik võimalused viisa saamiseks, kui see on vajalik;

42.  usub, et mõne piiriäärse liikmesriigi varjupaigasüsteem on juba selgelt ülekoormatud ning et ajutise kaitse direktiiv oleks tulnud selle loogikast lähtuvalt kasutusele võtta; nõuab, et selle direktiivi läbivaatamise järel lepitaks igal juhul kokku termini „massiline sissevool“ selges määratluses; leiab, et ajutise kaitse direktiivi seesugune läbivaatamine võib olla osa Dublini süsteemi läbivaatamisest;

Integratsioon

43.  märgib, et kõigi ühiskonda kaasatud osaliste osalemine on äärmiselt oluline, ja soovitab seepärast tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas, austades samal ajal liikmesriikide pädevust integratsioonimeetmete osas; toonitab, et integratsioonimeetmed kõikide riigist seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit kodanike jaoks peaksid edendama kaasatust, mitte tõrjutust; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, k.a linnad, etendavad integratsiooniprotsessides keskset osa;

44.  rõhutab, et vastuvõtvad liikmesriigid peavad pakkuma pagulastele tuge ja võimalusi uude ühiskonda integreerumiseks ja seal elu sisseseadmiseks; märgib, et see peaks tingimata hõlmama peavarju, kirjaoskuse ja keelekursusi, kultuuridevahelist dialoogi, haridust ja kutsekoolitust, samuti tõhusat juurdepääsu ühiskonna demokraatlikele struktuuridele, nagu nähakse ette kvalifitseerumise direktiivis[15]; märgib, et nii nagu liidu kodanikelgi on pagulastel vastuvõtvas liikmesriigis õigused ja kohustused; rõhutab seepärast, et integratsioon on kahesuunaline protsess ning et ELi põhiväärtuste austamine peab olema integratsiooniprotsessi lahutamatu osa, nii nagu ka pagulaste põhiõiguste austamine;

45.  tuletab meelde, et vastavalt vastuvõtutingimuste direktiivi artiklile 15 peavad liikmesriigid määrama kindlaks, millistel tingimustel saavad rahvusvahelise kaitse taotlejad juurdepääsu nende tööturule, tingimusel, et juurdepääs oleks tegelik ja kooskõlas nimetatud artikli lõikes 1 sätestatud ajakavaga; märgib, et artikli 15 lõikes 2 sätestatud tööturupoliitikaga seotud põhjustel võivad liikmesriigid eelistada liidu kodanikke ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanikke ning seaduslikult nende territooriumidel elavaid kolmandate riikide kodanikke;

46.  on seisukohal, et kui liidus rahvusvahelise kaitse saanud isikule pakutakse tööd mõnes teises liikmesriigis kui see, kus anti rahvusvaheline kaitse, peaks isik saama sellist pakkumist kasutada;

47.  kinnitab, et välismaiste kvalifikatsioonide parem tunnustamine on üks praktiline võimalus, kuidas tagada juba liidus viibivate kolmandate riikide kodanike paremat integreerumist, ning palub komisjonil esitada sellega seoses ettepanekuid;

48.  julgustab kasutama ümberasustatavate isikute osas eraviisilisi ja kogukonna integratsiooniprogramme, sealhulgas tuginedes liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste parimatele tavadele ja tehes nendega koostööd;

Perekonna ühtsuse säilitamine

49.  julgustab liikmeriike püüdma perekondi koos hoida, kuna see võib pikas perspektiivis edendada integratsiooni, kuna põhitähelepanu suunatakse siis uue elu ülesehitamisele, mitte endiselt ebaturvalises olukorras olevate pereliikmete pärast muretsemisele;

50.  toonitab, et liikmesriigid peaksid ületama õiguslikud ja praktilised takistused, et langetada kiiremaid otsuseid perekonna taasühinemise kohta;

51.  märgib, et kuni Dublini määrust ei ole põhjalikult läbi vaadatud, on oluline, et liikmesriigid kasutaksid paremini kaalutlusõiguse klauslit, et austada perekonna ühtsuse säilitamise põhimõtet;

Lapsed

52.  toonitab liitu saabuvate laste haavatavat olukorda ning kordab, et igal lapsel on eelkõige õigus olla koheldud lapsena; palub liikmesriikidel täielikult kohaldada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi saatjata alaealisi käsitlevaid sätteid, sh õigust õigusabile, eestkostele, juurdepääsu tervishoiule, eluasemele ja haridusele, õigust olla kõnetatud keeles, millest nad aru saavad ning õigust vestelda nõuetekohaselt koolitatud ametnikega; kordab, et liikmesriigid ei peaks pidama lapsi kinni põhjusel, et nad on rändajad;

53.  tuletab meelde, et tuge, teavet ja kaitset tuleks laiendada saatjata ja eraldatud lastele, lähtudes sealjuures nende parimatest huvidest, ning et saatjata ja eraldatud laste esitatud perekonna taasühinemise taotlused tuleks läbi vaadata kiirkorras;

54.  märgib, et tõhus eestkoste ja lapsi arvestav kaitsesüsteem on peamised eeldused vanemliku hoolitsuseta jäänud laste väärkohtlemise, hooletusse jätmise ja ärakasutamise vältimiseks; rõhutab, kui oluline on kindlaks määrata liidu suunised eestkostesüsteemile, mille eesmärk on pakkuda piisavat toetust ja kaitset ning tagada, et omast riigist ja välismaalt pärit lapsi koheldaks võrdselt;

55.   on veendunud, et vanust tuleks hinnata viisil, mis on võimalikult vähe invasiivne, arvestab kõiki aspekte ja on ohutu, milles võetakse arvesse lapse füüsilist terviklikkust ja inimväärikust, pöörates erilist tähelepanu tütarlastele, ning et seda peaksid tegema sõltumatud ja kvalifitseeritud spetsialistid ja eksperdid;

56.  palub liikmesriikidel koguda liigitatud andmeid pagulaste ja rändajate laste olukorra kohta, et parandada pagulaste ja rändajate laste integratsiooniga tegelevate süsteemide suutlikkust;

Tagasisaatmine

57.  sedastab, et nende inimeste turvaline tagasisaatmine, kelle varjupaigataotluse individuaalsel läbivaatamisel leitakse, et neil ei ole õigust liidus varjupaika saada, peab toimuma Euroopa ühise varjupaigasüsteemi nõuetekohase rakendamise raames;

58.  võtab teadmiseks tõsiasja, et liidu tagasisaatmissüsteemi tõhusust tuleb parandada, arvestades, et 2014. aastal saadeti kolmandate riikide kodanikest, kellele anti korraldus liidust lahkuda, tegelikult tagasi 36 %;

59.  on seisukohal, et tagasivõtmise tõhususe suurendamiseks ning tagasisaatmise järjepidevuse tagamiseks Euroopa tasandil tuleb võtta vastu uued ELi tagasivõtulepingud, mis oleksid ülimuslikud liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete lepingute suhtes;

60.  leiab, et rändajate tagasisaatmine peaks toimuma ainult turvalisel viisil, järgides täielikult kõnealuste rändajate põhi- ja menetlusõigusi, ning ainult juhul, kui riik, kuhu nad tagasi saadetakse, on nende jaoks turvaline; kordab sellega seoses, et sunniviisilistele tagasisaatmistele tuleks eelistada vabatahtlikke tagasipöördumisi;

61.  märgib, et kui liikmesriigid püüavad rändajaid tagasi tõrjuda, andmata neile võimalust varjupaigataotlust esitada, on see vastuolus liidu ja rahvusvahelise õigusega, ning et komisjon peaks võtma vajalikke meetmeid iga liikmesriigi suhtes, kes niiviisi tõrjuda püüab;

Turvaliste päritoluriikide nimekiri

62.  võtab teadmiseks komisjoni hiljutise ettepaneku koostada turvaliste päritoluriikide nimekiri, muutes sellega varjupaigamenetluse direktiivi[16]; leiab, et kui selline liidu tasandi nimekiri oleks liikmesriikide jaoks kohustuslik, võiks sellest põhimõtteliselt saada oluline vahend varjupaigamenetluse, kaasa arvatud tagasisaatmise hõlbustamiseks;

63.  peab kahetsusväärseks kujunenud olukorda, kus liikmesriigid kohaldavad erinevaid nimekirju, milles on turvaliseks märgitud erinevad riigid, pidurdades sellega ühetaolist kohaldamist ja andes põhjust teiseseks rändeks;

64.  rõhutab, et ükski turvaliste päritoluriikide nimekiri ei tohiks mingil juhul kahjustada põhimõtet, mille kohaselt iga inimese rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb asjakohaselt individuaalselt läbi vaadata;

Rikkumismenetlused

65.  märgib, et 2015. aasta septembris pidi komisjon võtma vastu 40 rikkumist käsitlevat otsust, mis olid seotud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamisega 19 liikmesriigis, ning lisaks sellele on 34 juhtumit pooleli; kordab, et Euroopa Parlamenti tuleb hoida kursis menetlustega, mida komisjon on alustanud liikmesriikide vastu, kes ei ole liidu õigust selles valdkonnas rakendanud või ei ole seda rakendanud nõuetekohaselt;

66.  rõhutab veel kord, kui oluline on, et kui liidu õigusaktis on kokku lepitud ja see on vastu võetud, täidaksid liikmesriigid omalt poolt lubadusi ja rakendaksid õigusakti;

67.  märgib lisaks, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teatud osade eeliseid ja puudusi ei saa korralikult hinnata, kuna paljud liikmesriigid ei ole vastavat õigusakti veel täielikult rakendanud;

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO)

68.  teeb ettepaneku, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametist võiks pikemas perspektiivis saada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi põhikoordineerija, et tagada selle süsteemi ühtne kohaldamine; kordab, et kui Euroopa ühine varjupaigasüsteem hakkab tõeliselt Euroopa tasandil toimima, peab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet muutuma liikmesriikide ekspertide rühmast tõeliseks Euroopa Liidu ametiks, mis pakub liikmesriikides ja välispiiridel operatiivtuge; rõhutab, et selleks tuleb talle anda lühemas, keskpikas ja pikas perspektiivis vajalikud rahalised vahendid ja personal;

69.  märgib, et tugiameti ümberpaigutamise, ümberasustamise ja välismõõtme 2015. aasta eelarve oli kõigest 30 000 eurot; kordab, et seda väga väikest eelarvet ei saa võtta tõsiselt, arvestades praegusi sündmusi Vahemere piirkonnas ja pidades silmas ümberpaigutamise otsustes tugiametile tehtud mitmeid viiteid; tuletab meelde, et lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis on vaja märkimisväärselt suurendada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti eelarvet, personali ja summasid, mida amet eraldab ümberpaigutamise ja ümberasustamise küsimustele;

Frontex ning kavandatav uus Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet

70.  võtab teadmiseks Frontexi uue rolli – aidata kõiki merel hätta sattunud laevu ja isikuid, ning avaldab tunnustust selle panuse eest Tritoni ja Poseidoni ühisoperatsioonidesse, mille käigus on Vahemerel päästetud palju elusid;

71.  saab aru, et Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, mille loomiseks hiljuti ettepanek tehti, peaks asuma Frontexi asemele ja tagama Euroopa integreeritud piirihalduse välispiiridel, et rännet tõhusalt hallata ning kindlustada liidus kõrgel tasemel sisejulgeolek, kaitstes samal ajal isikute vaba liikumist liidu piirides; kooskõlas aluslepingute ja nende protokollidega märgib, et liikmesriigid, kes on ühinenud Schengeni lepinguga, kuid ei kuulu veel sisepiiride kontrollideta Schengeni alasse, võivad osaleda kõikides uue ettepaneku raames võetud meetmetes ja/või neist kasu saada;

72.  ootab, et kaasseadusandjad peaksid selle ettepaneku üle läbirääkimisi vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 294;

Schengen ning välispiiride haldus ja julgeolek

73.  tuletab meelde, et alates Schengeni ala loomisest on Euroopa Liit olnud ilma sisepiirideta, et Schengenisse kuuluvad liikmesriigid on töötanud järk-järgult välja ühise poliitika selle ala välispiiride suhtes ning et see süsteem on alati põhinenud loogikal, et kontrolli kaotamine sisepiiridel peab käima käsikäes vastukaaluks võetavate meetmetega, mis tugevdavad Schengeni ala välispiire ja teabe jagamist Schengeni infosüsteemis (SIS);

74.  tunnistab, et Schengeni ala terviklikkuseks ja sisepiiridel kontrolli kaotamiseks on vaja, et välispiire hallataks tõhusalt, et kõik liikmesriigid kohaldaksid välispiiridel kõrgeid standardeid ning et nende vahel toimuks tõhus teabevahetus;

75.  on nõus sellega, et liit peab oma välispiiride kaitset tugevdama ja Euroopa ühist varjupaigasüsteemi edasi arendama ning et on vaja meetmeid, et edendada Schengeni ala suutlikkust tulla toime Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega ning kaitsta selliseid aluspõhimõtteid nagu turvalisus ja isikute vaba liikumine;

76.  juhib tähelepanu sellele, et juurdepääsu Schengeni ala territooriumile kontrollitakse üldiselt välispiiridel vastavalt Schengeni piirieeskirjadele, ning et lisaks on paljudel kolmandate riikide kodanikel vaja Schengeni alale sisenemiseks viisat;

77.  kordab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti meeldetuletust, et põhiõiguste austamist ja rahvusvaheliste kohustuste täitmist saab tagada üksnes siis, kui töökord ja kavad kajastavad neid kohustusi praktiliste ja selgete suuniste näol piirivalve personalile nii maismaa-, mere- kui ka õhupiiridel; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada veelgi liidu kodanikukaitse mehhanismi, et reageerida laiaulatusliku mõjuga sündmustele, mis mõjutavad paljusid liikmesriike;

78.  rõhutab veel kord, et mis puudutab varjupaiga ja rände valdkonda, on sise- ja välispiire käsitlevate õigusaktide tõhususe huvides hädavajalik, et liikmesriigid liidu tasandil kokku lepitud meetmeid nõuetekohaselt rakendaksid; toonitab, et on ülitähtis, et liikmesriigid rakendaksid suurema surve järel meetmeid välispiiridel paremini, mis aitaks leevendada kodanike hirmu julgeoleku pärast;

79.  võtab teadmiseks, et komisjon esitas 15. detsembril 2015 ettepaneku Schengeni piirieeskirjad sihipäraselt läbi vaadata ja kehtestada Schengeni ala välispiiridel süstemaatiline kontroll, nii et vastavate andmebaaside põhjal kontrollitaks kõiki liidu kodanikke, mitte ainult kolmandate riikide kodanikke;

80.   on arvamusel, et Schengeni ala on üks suurimaid Euroopa integratsiooni saavutusi; märgib, et konflikt Süürias ja muud konfliktid selles piirkonnas on põhjustanud erakordselt arvukalt liitu saabuvaid põgenikke ja rändajaid, mis omakorda on paljastanud puudujäägid liidu mõningatel välispiiridel; tunneb muret asjaolu pärast, et mõned liikmesriigid on pidanud seepärast vajalikuks sulgeda sisepiirid või võtta kasutusele ajutise piirikontrolli, mis seab küsitavaks Schengeni ala nõuetekohase toimimise;

Esmase vastuvõtu keskused

81.  tuletab meelde, et vastavalt esmase vastuvõtu süsteemile, mille komisjon esitas Euroopa rände tegevuskavas, peavad Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, Europol ja Eurojust oma volituste kohaselt liikmesriikidele operatiivabi andma;

82.  juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et liidu ametitel on neile määratud ülesannete täitmiseks vaja piisavalt ressursse; nõuab, et liidu ametid ja liikmesriigid hoiaksid Euroopa Parlamenti esmase vastuvõtu keskuste tööga täielikult kursis;

83.  märgib, et mõlemas ümberpaigutamisotsuses on sätestatud, et Itaalia ja Kreeka esmase vastuvõtu keskustele tuleb anda tegevustoetust rändajate kontrollimiseks nende saabumisel, nende rahvusvahelise kaitse taotluste registreerimiseks, taotlejatele teabe andmiseks ümberpaigutamise kohta, nende isikute tagasisaatmiseks, kes ei ole taotlenud rahvusvahelist kaitset ega kvalifitseeru muul moel varjupaiga saamiseks või kelle taotlust ei rahuldatud, samuti reaalse ümberpaigutamise hõlbustamiseks selle kõikides etappides;

84.  nõuab esmase vastuvõtu keskuste loomist nii kiiresti kui võimalik, et anda neile liikmesriikidele konkreetset operatiivabi; nõuab tehniliste ja rahaliste vahendite eraldamist ja toetust liikmesriikidele, kuhu saabutakse esimesena, näiteks Itaaliale ja Kreekale, et võimaldada kõikide liitu saabuvate rändajate kiiret ja tõhusat registreerimist ning suunamist pädevatesse asutustesse, austades samal ajal täielikult nende põhiõigusi; on arvamusel, et liidu kiire ja tõhus abi liikmesriikidele ja sellise abi vastuvõtmine on oluline vastastikuse usalduse seisukohast;

85.  märgib, et esmase vastuvõtu keskuste üks peaeesmärk on võimaldada Euroopa Liidul anda kiiresti kaitset ja humanitaarabi neile, kes seda vajavad; rõhutab, et väga hoolikalt tuleb tagada, et rändajate kategooriatesse jagamisel esmase vastuvõtu keskustes austataks täielikult kõigi rändajate õigusi; tunnistab siiski, et rahvusvahelise kaitse taotlejate korralik identifitseerimine esmase vastuvõtu keskuses liitu saabumisel peaks aitama lihtsustada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimist selle reformide järel;

Rändega seotud kriminaalõigus

86.  märgib, et komisjon on inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist käsitlevas tegevuskavas teatanud, et kaalub võimalust vaadata läbi nõukogu direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud;

87.  usub, et selle läbivaatamine on vajalik ning et tuleks kaaluda süsteemi, mis võimaldab inimkaubanduse ja kuritegeliku üle piiri toimetamise ohvritel sõna võtta ja aidata kaasa kohtumõistmisele inimkaubitseja või -smugeldaja üle, ilma et nad peaksid kartma ise kohtu alla sattumist;

88.  märgib, et komisjon plaanib vaadata läbi direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele; on seisukohal, et inimest, kes hädasolijatele eri viisil humanitaarabi osutab, ei tohiks kriminaalvastutusele võtta, ja ELi õigus peaks seda põhimõtet kajastama;

89.  rõhutab, et veel üks oluline samm kuritegeliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustike hävitamisel on finantsuurimiste seadmine prioriteediks, kuna kuritegelike võrgustike kasumile jälile saamine ja selle konfiskeerimine on nende nõrgestamiseks ja hävitamiseks hädavajalik; kutsub sellega seoses liikmesriike üles neljanda rahapesuvastase direktiivi kiiresti ja tõhusalt üle võtma;

90.  tuletab meelde, et kriminaaluurimise tulemuslikkuse tagamiseks on tähtis töötajaid koolitada, et nad mõistaksid täielikult nähtust, mida püüavad tõkestada, ja oskaksid seda varakult ära tunda;

Koostöö kolmandate riikidega

91.  juhib tähelepanu asjaolule, et rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi (GAMM) kui varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse sammast tuleks edasi arendada ning kaasata sellesse senisest enam kolmandaid riike; märgib, et praegu keskendub tegevus selles valdkonnas piirkondlike kaitseprogrammide ning piirkondlike arengu- ja kaitseprogrammide alusel suutlikkuse suurendamisele, et võidelda kuritegeliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustikega kolmandates päritolu- ja transiidiriikides; märgib samas, et ümberasustamist käsitlev osa on nendes programmides jätkuvalt nõrk; usub, et jõupingutusi suutlikkuse suurendamiseks ja ümberasustamist tuleks hoogustada ning viia ellu koos kolmandate riikidega, kus asuvad suured pagulaste kogukonnad;

92.  tunnistab, et GAMM on peamine vahend, mis kehtestab liidu välispoliitika eesmärgid rände, varjupaiga ja piiride osas; märgib, et GAMM on raamistik, mis koondab erinevaid vahendeid, nagu piirkondlikud dialoogid, kahepoolsed dialoogid, liikuvuspartnerlused, rände ja liikuvuse ühised tegevuskavad, tagasivõtulepingud, viisalihtsustuslepingud, viisavabaduse lepingud, piirkondlikud kaitseprogrammid ning piirkondlikud arengu- ja kaitseprogrammid;

93.  on seisukohal, et välismõõde peaks keskenduma kolmandate riikidega tehtavale koostööle, et tegeleda Euroopasse saabuvate ebaseaduslike rändevoogude algpõhjustega; leiab, et tähelepanu keskmes peaks jätkuvalt olema partnerlused ja koostöö peamiste päritolu-, transiidi- ja sihtriikidega, näiteks Hartumi ja Rabati protsesside, Aafrika-ELi rände ja liikuvuse dialoogi, Budapesti protsessi ning Praha protsessi kaudu;

94.  märgib, et EL ja selle liikmesriigid peavad olema kolmandate riikide õiguskaitseasutuste toetamisel valivad ja arvesse võtma seda, kas need asutused on varem rändajate inimõigusi rikkunud;

95.  soovitab kolmandate riikidega tehtava koostöö raames hinnata nende riikide varjupaigasüsteemi, pagulaste toetamist neis ning nende võimet ja valmisolekut võidelda neisse suunduva või neid läbiva inimkaubanduse ja inimeste kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu;

96.  kutsub liitu üles aitama kolmandatel riikidel koostada varjupaiga- ja integratsioonistrateegiaid, et kolmanda riigi kodanikud, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, võiksid seal kaitset taotleda; leiab, et EL peab kolmandate riikidega koostöö tegemisel kindlasti lähtuma kõigi osaliste kasust, mis tähendab, et koostööst peab kasu olema nii ELile, kõnealusele kolmandale riigile kui ka selles kolmandas riigis viibivatele pagulastele ja rändajatele;

97.  tuletab meelde, et liit on tõhustanud oma väliskoostööd kolmandate riikidega rände ja varjupaiga küsimustes, et reageerida asjakohaselt praegusele pagulaskriisile, ning on käivitanud uusi koostööalgatusi, nagu ELi-Türgi ühine tegevuskava; rõhutab sellega seoses, et kõik osalised peavad täitma ühisest tegevuskavast tulenevaid kohustusi, sealhulgas tegelema süürlaste massilise rändevoo algpõhjustega, tugevdama koostööd, et toetada ajutise kaitse saanud süürlasi ja neid vastu võtvaid kogukondi Türgis, ning et Türgi peab täitma oma lubadused hoida ära ebaseadusliku rände vood oma territooriumilt Euroopa Liitu;

Teadlikkuse suurendamise kampaaniad

98.  märgib, et paljud ebaseaduslikult üle piiri toimetatavad inimesed on neid riskantsel Euroopa reisil ootavatest ohtudest mingil määral teadlikud, kuid otsustavad teekonna siiski ette võtta, kuna hindavad neid ohte väiksemaks ohtudest, mis ähvardavad neid siis, kui nad välja ei rända;

99.  tunneb heameelt asjaolu üle, et inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist käsitlevas tegevuskavas seotakse uute teadlikkuse suurendamise kampaaniate käivitamine olemasolevate kampaaniate hindamisega; teeb ettepaneku, et sellised kampaaniad peaksid selgitama, milliseid kriteeriume kasutatakse kaitseseisundi kindlaksmääramiseks liidus, sest see teave võib veenda mõningaid rändajaid eluohtlikku teekonda mitte ette võtma, kui on oht, et nad kaitset ei saa, vaid saadetakse tagasi;

Algpõhjustega tegelemine

100.  kinnitab, et EL peab vastu võtma pikaajalise strateegia, mis aitaks võidelda kolmandates riikides rännet ajendavate teguritega (konflikt, tagakiusamine, etniline puhastus, üldine vägivald ja muud tegurid, nagu äärmine vaesus, kliimamuutused või loodusõnnetused), mis sunnivad inimesi andma end ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate kuritegelike võrgustike meelevalda, kuna selles nähakse ainsat Euroopa Liitu jõudmise võimalust;

101.  tuletab meelde, et rändajate inimõigustega tegelev ÜRO eriraportöör on samuti palunud ELil avada seaduslikud rändekanalid, et rändajad saaksid kasutada seaduslikke sisenemis- ja väljumissüsteeme selle asemel, et pöörduda kuritegelike üle piiri toimetajate poole;

102.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et liitu saabuvate pagulasvoogude suurenemine viimasel ajal on näidanud, et ennetusmeetmed iseenesest ei ole praeguse rändeolukorraga toimetulekuks piisavad;

103.  tõdeb, et pikemas perspektiivis on vaja jõulisemalt lahendada rände algpõhjuseid mõjutavaid geopoliitilisi probleeme, kuna sõda, vaesus, korruptsioon, nälg ja võimaluste puudus tähendavad, et inimesed tunnevad jätkuvalt vajadust põgeneda Euroopasse, kui Euroopa Liit ei aita neid riike uuesti üles ehitada; märgib, et see tähendab, et komisjon ja liikmesriigid peavad eraldama rohkem raha kolmandate riikide suutlikkuse suurendamiseks, näiteks toetama investeerimist ja haridust, tugevdama ja jõustama varjupaigasüsteeme, aitama piire paremini hallata ning tugevdama sealseid õigus- ja kohtusüsteeme;

Rahaline abi kolmandatele riikidele

104.  märgib, et peamine vahend kolmandate riikide rahaliseks abistamiseks on arengukoostöö rahastamisvahend, mis hõlmab ainukest liidu globaalset temaatilist rände rahastamist üleilmsete avalike hüvede ja probleemide programmi raames ja mida haldab rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraat; märgib lisaks, et nii nagu otse liikmesriikidele eraldatavate vahendite puhul, on arengukoostöö rahastamisvahendi haldamisega seotud ka muud komisjoni peadirektoraadid ja liidu asutused, näiteks liidu abi naabruskonna riikidele annab naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu, humanitaarabi annab humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat ning Euroopa välisteenistus haldab stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendit; tuletab meelde, et kuna ka kahel rände ja siseasjade peadirektoraadi hallataval fondil, nimelt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondil ning Sisejulgeolekufondil on välismõõde, lisab see välisrahastamise areenile veel ühe osaleja;

105.  väljendab heameelt hiljuti loodud Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi üle ja sellele lubatud 1,8 miljardi euro üle, mis on täiendav element kolmandate riikide rahastamisel; kutsub liikmeriike üles jätkama selle fondi toetamist;

106.  leiab, et vastavalt rände ja liikuvuse suhtes võetud üldisele lähenemisviisile peaksid neli temaatilist sammast – i) seaduslik ränne ja liikuvus, ii) ebaseaduslik ränne ja inimkaubandus, iii) rahvusvaheline kaitse ning iv) rände mõju arengule – olema liidu välispoliitikas ja rahastamises võrdselt tähtsad;

Rahastamise läbipaistvus

107.  märgib, et liidu rändepoliitikat rakendatakse eri poliitiliste instrumentide kaudu, millest igaühel on oma eesmärgid, mis ei ole omavahel tingimata seotud, ning et eri osalejate rahastamise koordineerimine on ebapiisav; juhib tähelepanu sellele, et eelarveridade ja vastutuse killustatus on loonud niisuguse juhtimisstruktuuri, mille tõttu võib olla keeruline anda terviklikku ülevaadet sellest, kuidas eri vahendeid eraldatakse ja lõpuks kasutatakse; märgib lisaks, et killustatuse tõttu on keerukam hinnata, kui palju EL kokku rändepoliitika peale kulutab;

108.  on arvamusel, et täielik ülevaade liidu rahaliste vahendite eraldamisest rände valdkonnale nii ELis kui ka väljaspool on vajalik, kuna selle puudumine vähendab ilmselgelt läbipaistvust ja takistab tõhusat poliitikakujundamist; märgib sellega seoses, et üks võimalus oleks luua veebisait, mis kujutaks endast andmebaasi kõikide rändepoliitikaga seotud projektide kohta, mida liit rahastab; rõhutab, et läbipaistvuse nõue laieneb ka eelarveridadele, et tagada liidu rändepoliitika kõikide eesmärkide piisav rahastamine;

109.  tuletab meelde, et ELi rändefondide positiivne mõju sõltub riikliku ja ELi tasandi protsessidest läbipaistvuse, tõhusa järelevalve ja aruandluse tagamiseks, usub, et tuleks kaaluda, kuidas muuta järelevalve ja hindamine pidevaks protsessiks, nii et see ei toimuks ainult tagantjärele, ja et kontrollikoja rolli tuleks selles osas tugevdada; märgib, et tuleks kehtestada võrreldavad kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, et mõõta ELi rahastamise mõju ning aidata hinnata, kas fondid on oma eesmärgid saavutanud;

Rände täiendav rahastamine

110.  peab tervitatavaks lisavahendite eraldamist liidu 2016. aasta eelarvest, et alustada praeguse rändeprobleemi lahendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et lisavahendid on enamasti eraldatud mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel, mida on toodud ettepoole, ja see tähendab, et liit kulutab täna seda, mis oli mõeldud homseks;

111.  on nõus, et kuigi hiljutisi eelarvega seotud ettepanekuid ja lisavahendeid liidu 2016. aasta eelarvest, sh paindlikkusinstrumendi kasutamist tuleks tervitada, teeb rahastamine keskpikas ja pikas perspektiivis jätkuvalt muret; peab murettekitavaks, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi eelarveridade summade kavandatava suurendamisega 2016. aastal ei ole kaasnenud ettepanekut vaadata läbi fondis aastatel 2014–2020 kasutada olevad koguvahendid; sedastab, et nii jätkates saavad Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahendid otsa ammu enne 2020. aastat;

112.  julgustab liikmesriike täielikult ära kasutama nende fondide võimalusi, mis ei ole otseselt rändepoliitikaga seotud, kuid mida võib kasutada selle valdkonna meetmete (näiteks integratsioonimeetmete) rahastamiseks, nagu Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, „Horisont 2020“, Euroopa Regionaalarengu Fond ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm;

113.  soovitab, et 2016. aasta lõpuks kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus lisataks liidu eelarve rubriiki 3 „Kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus“ oluliselt lisaressursse, nii et oleks kasutada piisavad vahendid, arvestades rände suundumusi ning sellega seoses ELi ja liikmesriikide rahalisi vajadusi varjupaiga-, rände- ja integratsioonipoliitika valdkonnas;

Kodanikuühiskonna kaasamine

114.  juhib tähelepanu asjaolule, et tegevuse rahastamine on vabaühendustele suur probleem, sest rahastamine on enamasti projektipõhine; kinnitab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama ja vajaduse korral rahastama vabatahtlike ja kodanikuühiskonna algatusi, mille eesmärk on pakkuda rändajatele abi; palub, et liikmesriigid ja komisjon püüaksid vajaduse ja võimaluse korral rahastada rände, integratsiooni ja varjupaiga valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide juhitud projekte;

115.  kordab, et tuleb tagada kodanikuühiskonna kaasamine liidu meetmete ja riiklike kavade väljatöötamisse, nagu näeb ette Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis sätestatud partnerluspõhimõte; teeb ettepaneku, et ELi tasandil kaalutaks komisjoni regulaarseid konsultatsioone rände, varjupaiga ja integratsiooni valdkonnas tegutsevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

Demograafilised suundumused

116.  märgib, et vastavalt OECD ja komisjoni 2014. aasta uurimusele, mis viidi läbi enne rändevoogude suurenemist 2015. aastal, väheneb ELi tööealine (vanuses 15–64) elanikkond aastatel 2013–2020 7,5 miljoni inimese võrra, ning kui rändesaldo sellest ennustusest kõrvale jätta, on tööealise rahvastiku kahanemine veelgi suurem – 11,7 miljonit;

117.  märgib aga, et 2015. aasta novembris oli noorte töötuse määr kõikide liikmesriikide arvestuses 20 %;

118.  märgib lisaks, et vastavalt Eurostati hinnangutele suureneb 65-aastaste ja vanemate isikute määr võrreldes 15–64-aastastega 27,5 %-lt 2013. aasta alguses peaaegu 50 %-ni 2050. aastal; nendib, et kui praegu on iga 65-aastase või vanema isiku kohta tööealisi isikuid neli, siis tulevikus oleks neid ainult kaks;

Seaduslik rahvusvaheline tööränne

119.  sedastab, et õiguslik alus seadusliku rände haldamiseks liidu tasandil on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 79;

120.  nendib, et artikli 79 lõige 5 annab liikmesriikidele konkreetselt õiguse määrata kindlaks, kui palju kolmandatest riikidest tööotsimise eesmärgil saabuvaid kolmandate riikide kodanikke liikmesriik vastu võtab;

121.  juhib tähelepanu asjaolule, et strateegias „Euroopa 2020“ on märgitud, et liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkide saavutamiseks on vaja terviklikku töörände poliitikat ning rändajate paremat lõimimist;

122.  märgib, et ELi praegune õigusraamistik, mis reguleerib kolmandate riikide kodanike juurdepääsu tööle ELis, on üsna killustatud, kuna see keskendub pigem konkreetsetele töötajate kategooriatele kui kõikide võõrtöötajate reguleerimisele üldiselt;

123.  on seisukohal, et pikas perspektiivis peab liit kehtestama üldisemad eeskirjad, mis reguleeriksid liidus tööd otsivate kolmandate riikide kodanike sisenemist ja elamist, et kõrvaldada liidu tööturul tuvastatud puudujäägid;

Vajadus paremate andmete järele

124.  nõuab, et liidu tööturust loodaks terviklik visioon, mis on tööturupoliitika arendamise eeltingimuseks; märgib, et tuleb töötada välja vahendid, millega liidu tööturu praeguseid ja tulevasi vajadusi paremini hinnata; leiab sellega seoses, et olemasolevaid vahendeid, näiteks neid, mille on välja töötanud Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop) või OECD, võiks täiendada või koguni ühendada rahvusvahelise statistikaga võimaliku tööjõu pakkumise kohta kolmandatest riikidest, et saada olukorrast täpsem ülevaade;

125.  usub, et ainult paremad andmed ja paremad vahendid nende andmete analüüsimiseks aitavad poliitikakujundajatel töötada välja tulevast tööjõurändepoliitikat, ning et liit ja liikmesriigid peaksid tuvastama puudujäägid oma tööturul, võimaldamaks täita töökohti, mis vastasel juhul jääksid täitmata;

Tööalane ärakasutamine

126.  märgib, et tööalane ärakasutamine võib leida aset inimkaubanduse või ebaseadusliku üle piiri toimetamise tagajärjel või ka mõlema puudumisel, mistõttu võivad karistuseta jääda ebaseaduslikke rändajaid ära kasutavad isikud nendes liikmesriikides, kus sellist ärakasutamist ei loeta kuriteoks;

127.  mõistab hukka tõsiasja, et tööjõu ärakasutamise tähtsa tegurina on välja toodud asjaolu, et ebaseaduslike rändajate tööalase ärakasutamise ilmsikstuleku ja/või selle eest vastutuselevõtmise oht on väga väike, eriti majandussektorites, kus ekspluateerimise oht on kõige suurem (põllumajandus, ehitus, hotelli- ja restoranitöö, koduabilise töö ja hooldusteenused); soovitab, et sellise karistamatuse lõpetamiseks tuleb esiteks tagada, et kõik tööjõu tõsise ärakasutamise juhtumid kriminaliseeritaks ja nende eest kehtestataks riiklikus seaduses piisavad karistused, ja teiseks suurendada tööjärelevalvet riskisektorites;

128.  võtab teadmiseks asjaolu, et praegu loetakse paljudes liikmesriikides tööalast ärakasutamist kuriteoks ainult siis, kui see toimub inimkaubanduse vormis, kuid see jätab suure lünga kõikide nende juhtumite osas, kui tööalased ärakasutajad ei ole inimkaubandusega seotud või kui nende seotust ei saa tõestada;

129.  kordab, et direktiiviga 2009/52/EÜ (millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (tööandjate karistusi käsitleva direktiiviga)) ette nähtud kaebuste esitamise hõlbustamise erikord tuleb täielikult rakendada ja seda tuleb õigesti kohaldada; peab vajalikuks paremini kaitsta inimkaubanduse ohvreid ja ebaseaduslikult liitu toimetatud inimesi, kes teevad koostööd ja hõlbustavad inimkaubitsejate ja/või inimeste kuritegelikult üle piiri toimetajate vastutusele võtmist; on seisukohal, et lisaks tuleb toetada ka inimkaubanduse vastase Euroopa ettevõtluskoalitsiooni loomist (vastav ettepanek tehti ELi 2014. aasta inimkaubanduse vastases strateegias), mille eesmärk oleks kujundada välja sellised tarneahelad, millega ei kaasne inimkaubandust;

130.  on seisukohal, et tööalase ärakasutamise likvideerimisel tuleb alati silmas pidada kahte eesmärki – võtta kuritarvitavad tööandjad tulemuslikult vastutusele ja kaitsta ärakasutamise ohvreid;

Sinise kaardi direktiivi läbivaatamine

131.  tuletab meelde, et komisjon teatas rände tegevuskavas oma kavatsusest vaadata läbi direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (sinise kaardi direktiiv), keskendudes eelkõige kohaldamisalale (võib-olla laiendada ettevõtjatele, kes soovivad Euroopasse investeerida) ning ELi-sisese liikuvuse eeskirjade täiustamisele;

132.  kordab, et komisjoni aruandes praeguse sinise kaardi direktiivi rakendamise kohta on juhitud tähelepanu selle puudustele, sealhulgas asjaolule, et direktiiviga saavutatakse ühtlustamist väga piiratud ulatuses, kuna liikmesriikidel on selle rakendamisel suur otsustusõigus, eelkõige õigus säilitada paralleelsed skeemid riigi tasandil;

133.  on lisaks seisukohal, et direktiiv peaks kindlasti keskenduma mitte ainult kõrge kvalifikatsiooniga tööjõule, vaid ka teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele ametikohtadele, kus tööjõu nappus on tõestatud; usub, et sinise kaardi direktiivi läbivaatamine peaks olema ambitsioonikas ja sihipärane ning tuleks püüda kõrvaldada praeguse direktiivi ebakõlad, eriti paralleelsete riigi tasandi skeemide osas; soovitab kaaluda kohaldamisala läbivaatamist, nii et see hõlmaks ka kolmandate riikide kodanikke, kes võiksid aidata täita ELi tööturul tuvastatud tühimikke;

134.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile, Frontexile, Europolile, Eurojustile, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, eu-LISAle, Euroopa Nõukogule, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

16.11.2015

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Demetris Papadakis

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab muret ELi piiridel hiljuti aset leidnud sündmuste pärast, mille on põhjustanud enneolematu rändekriis ja mis on esile toonud pagulaste ja rändajate praeguse vastuvõtusüsteemi puudused, ning juhib tähelepanu sellele, et on oluline rände- ja varjupaigapoliitikat ELi ja rahvusvahelisel tasandil rohkem ühtlustada;

2.  rõhutab, et on vaja ELi terviklikku rändekäsitust, mis tagab kooskõla sise- ja välispoliitika vahel, hõlmab kõiki rändeteid ja põhineb solidaarsusel, inimõiguste täielikul austamisel ning rahvusvahelise õiguse ja ELi alusväärtuste järgimisel;

3.  on seisukohal, et asjaomane kõikehõlmav ELi strateegia peaks olema ELi uue üldise välis- ja julgeolekupoliitika põhielement, et aidata aktiivselt kaasa ELi naabruse stabiliseerimisele ja vältida tulevikus sarnaseid humanitaarkriise;

4.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles peatama tarade ehitamise ELi välispiiridele ning lõpetama pagulaste ja rändajate takistamise ELi territooriumile jõudmast;

5.  väljendab muret ebaseaduslike kohapealsete väljasaatmiste kasvava suundumuse pärast ning on nendele tavadele vastu, kuna need ei ole kooskõlas inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetega; väljendab sügavat muret selliste kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute saatuse pärast, kes on ELi tagasivõtmislepingute kohaselt tagasi võetud, sealhulgas tähtajatu kinnipidamise, õigusliku ebaselguse või päritoluriiki tagasisaatmise juhtumite pärast;

6.  rõhutab, et ebastabiilsuse ja konfliktide jätkumine ELi naabruses mõjutab oluliselt rändajate, pagulaste ja põgenike arvu; on veendunud, et Vahemere humanitaarkriisile tõelise pikaajalise ja tulemusliku lahenduse leidmiseks tuleb käsitleda kriisi algpõhjusi, eelkõige ebastabiilsust, sõdasid, terrorismi, julgeoleku puudumist ja inimõiguste rikkumisi ning vaesust, ebavõrdsust, tagakiusamist, korruptsiooni, kliimamuutusi ja looduskatastroofe; rõhutab, et EL peab viivitamata alustama kooskõlastatud diplomaatilisi jõupingutusi rahvusvaheliste partnerite ning peamiste piirkondlike jõudude ja organisatsioonidega, nagu Aafrika Liit ja Araabia Riikide Liiga, et tegeleda probleemidega, millega seisavad silmitsi ebakindlad riigid, ning keskenduda konfliktide ennetamisele;

7.  on veendunud, et praegune rände- ja pagulaskriis on seotud konfliktiga Süürias ja mujal Lähis-Idas ning ebastabiilsusega Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas laiemalt, kusjuures EL peab selle lõpetamiseks tegema kõik võimaliku; nõuab, et Da’eshi vastast ELi strateegiat rakendataks nõuetekohaselt; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles ennetavalt toetama ÜRO juhitavaid jõupingutusi Süüria konflikti lahendamiseks ning oluliselt suurendama oma diplomaatilisi pingutusi naabruses ja Lähis-Idas jätkuvate konfliktide lahendamiseks koostöös kõigi piirkonna osalejatega ning ÜRO abil ja teda toetades;

8.  väljendab heameelt Valletta tippkohtumise tegevuskava vastuvõtmise üle, kuna sellest peaks lähtuma kaugeleulatuv ELi-Aafrika strateegia, milles juhindutakse solidaarsuse, partnerluse ja jagatud vastutuse põhimõtetest, et tulla toime humanitaar-, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemidega Aafrika ja ELi vaheliste rändevoogude puhul; nõuab Valletta tippkohtumisel saavutatud tulemuste täielikku rakendamist ja jälgimist; rõhutab, kui oluline on ELi seotus Aafrikaga arengukoostöö kaudu, et tegeleda ebaseadusliku rände ja sundümberasumise algpõhjustega; tunnistab, et teha tuleks suuremaid jõupingutusi, et edendada seadusliku rände ja liikuvuse võimalusi;

9.  rõhutab, et Lääne-Balkani riigid on ELi liikmesriikidesse suunduvate pagulaste ja rändajate transiidimarsruudina olnud kasvava ja tugeva surve all, millel on tõsised humanitaartagajärjed, ning seetõttu tuleb neid toetada; väljendab heameelt nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta järeldustes (12880/15) esitatud ettepaneku üle laiendada Süüria kriisile reageerimiseks loodud Euroopa Liidu piirkondliku usaldusfondi (Madadi fondi) kohaldamisala Lääne-Balkani riikidele; toetab 8. oktoobril 2015 Luxembourgis toimunud Vahemere idaosa ja Lääne-Balkani marsruudi teemalise kõrgetasemelise konverentsi avaldust ning nõuab selle kiiret rakendamist ja asjaomaste järelmeetmete võtmist;

10  juhib tähelepanu asjaolule, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangute kohaselt on Süüria naaberriigid vastu võtnud ligikaudu neli miljonit Süüria pagulast; tuletab meelde, et Türki, Liibanoni ja Jordaaniasse suunduvad suured pagulasvood, ning rõhutab, et EL peab neid riike tõhusalt toetama ja nendega tihedat koostööd tegema, et lahendada humanitaarkriis ja luua pagulastele paremad tingimused; juhib tähelepanu asjaolule, et Pärsia lahe riikide aktiivne osalemine solidaarsuse ülesnäitamisega avaldaks positiivset mõju; rõhutab samas, kui oluline on toetada piiriäärseid riike, nagu Kreeka, Itaalia ja Malta, uute või tõhustatud mehhanismidega sedavõrd ulatuslike humanitaarkriisidega toimetulekuks;11.  on veendunud, et kandidaatriikidele, täpsemalt endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ja Serbiale, tuleks pakkuda ELi täielikku toetust rände- ja pagulasvoogudega tegelemisel; hoiatab aga negatiivse mõju eest, mida nende võetud meetmed võivad avaldada edusammudele ELiga integreerumise suunas, ja tuletab asjaomaste riikide valitsustele meelde nende rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi;

12.  nõuab, et komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele antaks vajalikud vahendid ja volitused piirkonnas vajalike poliitiliste ja diplomaatiliste meetmete võtmiseks ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames ja liikmesriikidega kooskõlastatult;

13.  toetab rändajate õigusi täielikult austavat laiapõhjalisemat ja tihedamat koostööd ELi ning päritolu- ja transiidiriikideks olevate kolmandate riikide vahel kahepoolsete kokkulepete, liikuvuspartnerluste ja tehniliste koostöölepingute kaudu, mille puhul tuleb tagada järelevalvemehhanismid, millesse on kaasatud kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid, et:

  –  töötada välja Vahemere rändekriisi tulevikku suunatud käsitus, mis on kohandatud vastavalt rändevoogude eri põhjustele ja milles neid eristatakse;

  –  võidelda inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustikega;

  –  tagada suutlikkuse suurendamine varjupaigasüsteemide ja piirikontrolli valdkonnas;

  –  pakkuda abi vajavatele inimestele kaitset koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonidega;

  –  tugevdada rände ja liikuvuse üldist käsitust;

  –  luua humanitaarkoridorid;

  –  kehtestada ohutu ja seadusliku rände raamistikud ning vähendada kehtivaid piiranguid perekonna taasühinemise valdkonnas;

  –  anda humanitaarviisasid;

  –  kehtestada inimlik ja tõhus ebaseaduslike rändajate tagasisaatmise poliitika;

14.  nõuab, et liikuvuspartnerluste ja korduvrände alaste kokkulepetega hõlbustataks kolmandate riikide kodanike liikumist oma riigi ja ELi vahel ning säilitataks mõlema poole sotsiaal-majanduslik areng;

15.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegema ÜROs praktilisi samme, et Julgeolekunõukogu annaks Euroopa Liidule volitused inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetamise korraldamisega tegelevate rühmituste infrastruktuuri vastu sadamates meetmete võtmiseks;

16.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku turvaliste ja ebaturvaliste kolmandate riikide kohta; kutsub ELi saabuvate ebaseaduslike sisserändajate peamisteks päritolu- ja transiidiriikideks olevaid riike üles olemasolevaid kahepoolseid tagasivõtulepinguid täielikult ja tõhusalt rakendama nii kiiresti kui võimalik; rõhutab, et tagasivõtulepingute sõlmimise või kohaldamisega tuleks tagada, et need vastavad kolmandate riikide asjakohastele rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste kaitse alastele kohustustele; rõhutab lisaks, et sellega seoses tuleb tõhustada piiriülest koostööd naabruses olevate liikmesriikidega, tehes sealhulgas tihedamat operatiiv- ja tehnilist koostööd EASO ja Frontexiga;

17.   usub samas, et EL peaks tihedas koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga kehtestama siduva pagulaste ümberasustamisprogrammi, mis hõlmab kvoote ning ELi-ülest püsivat, kohustuslikku, kuid paindlikku automaatselt rakenduvat ümberpaigutamissüsteemi, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumitel ja milles võetakse arvesse vastuvõtva liikmesriigi olukorda ja vastuvõtutingimusi, samuti pagulaste vajadusi ning võimaluse korral eelistusi;

18.  tervitab operatsioonidele Triton ja Poseidon eraldatud vahendite suurendamist; võtab teadmiseks operatsiooni EUNAVFOR MED SOPHIA käivitamise, et võidelda Vahemerel inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu, ning toetab liidu välispiiride haldamise tugevdamist; kiidab heaks operatsiooni ülemineku teise etappi kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning toonitab vajadust kolmandate riikidega tehtava koostöö järele, et võidelda tõhusalt rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetajate organiseeritud kuritegelike võrgustikega; nõuab siiski kindlalt, et elude päästmiseks on Vahemerel vaja ulatuslikumaid, järjepidevaid, koordineeritud ja tõhusaid otsingu- ja päästemehhanisme ning eelkõige on vaja luua Euroopa rannavalve, ühtlasi on vaja sellist ELi varjupaiga- ning täiendava ja ajutise kaitse poliitikat, mis on täielikult kooskõlas Genfi konventsiooni, ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaste siduvate kohustustega ning järgib tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;

19.  juhib tähelepanu sellele, et rändajad ja pagulased ning eelkõige saatjata lapsed on väga haavatavad ja seega neil on oht langeda inimkaubanduse ohvriks; rõhutab vajadust tagada, et naispagulaste, pagulaslaste ja selliste rändajate eest, kes on langenud inimkaubitsejate ohvriks, kantaks erilist hoolt ning neile pakutaks arsti- ja psühholoogilist abi ja võimaldataks nõuetekohast lastekaitset; kutsub ELi ja liikmesriike üles lisama oma sisserände-, integratsiooni- ja varjupaigapoliitikasse laste- ja sooaspekti ning rõhutab, et on vaja sellist ELi rändekäsitust ja piirihaldust, mille puhul austatakse haavatavate inimeste õigusi ning lapse parimate huvide aluspõhimõtet;

20.  on arvamusel, et koostöö- ja arenguabil on poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtete kohaselt esmane roll rände algpõhjustega tegelemisel; palub liikmesriikidel oma arenguabi läbi vaadata, pidades silmas kohustust panustada 0,7 % kogurahvatulust, et saavutada säästva arengu eesmärgid; tunneb heameelt asjaolu üle, et Valletta tippkohtumise üks eesmärk on arengu- ja koostööabi parem suunamine Aafrikas; rõhutab, et EL peab pikas perspektiivis ja praktilisel tasandil jätkuvalt toetama rahvusvahelisi jõupingutusi, mis on suunatud vaesuse vähendamisele ja korruptsiooni kaotamisele, samuti rahu kindlustamisele, demokraatia ja valitsemistava edendamisele, inimõigustele ja põhivabadustele, soolisele võrdõiguslikkusele, tööhõivele ja haridusele ning piirkondlikule, poliitilisele ja majanduslikule stabiilsusele, julgeolekule ja heaolule;

21.  usub, et Vahemere rände- ja pagulaskriisi saab lahendada üksnes kõigi ELi institutsioonide ja liikmesriikide järjekindla poliitilise tahte, rahvusvahelise koostöö ning kooskõlastatud tegevuse abil, ning on seisukohal, et ELi algatusel ja ÜRO egiidi all tuleks kokku kutsuda rahvusvaheline konverents, et käsitleda praegust kriisi humanitaartasandil;

22.  on veendunud, et piirkondlikke kaitseprogramme, mille eesmärk on parandada sellistes piirkondades asuvate ELi mittekuuluvate riikide suutlikkust, kust pärineb või liigub läbi märkimisväärne arv pagulasi, saaks oluliselt tugevdada, pidades poliitilist dialoogi ELi ja kolmandate riikide vahel ning suurendades seega mõju ja kaasatust;

23.  kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles võtma vajalikke seadusandlikke ja haldusmeetmeid, et võimaldada eriviisade väljastamist ja hõlbustada ajutise varjupaiga andmist Vahemere piirkonnas ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pööraksid eritähelepanu juhtumitele, mis on seotud poliitilise varjupaiga taotlustega, et hoida ära tagasisaatmisi, mis võivad kaasa tuua inimõiguste rikkumise;

24.  väljendab heameelt Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi suurendamise üle, mille eesmärk on edendada stabiilsust ja aidata kaasa rände paremale haldamisele sellistes Aafrika riikides ja piirkondades, mida ränne kõige enam mõjutab; rõhutab siiski, et vaja on tagatisi selle kohta, kust raha tuleb ja millisteks meetmeteks seda kasutatakse; kutsub liikmesriike üles näitama oma kindlat pühendumust, andes oma panuse ja kattes kavandatava 1,8 miljardit eurot; toonitab vajadust võtta kasutusele rohkem rahalisi vahendeid, et vallandada Aafrika mandri kasutamata potentsiaal, mis kaubanduse ja investeeringute kaudu aitab kaasa jätkusuutlikule arengule ja vaesuse vähendamisele;

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et Vahemere rände- ja pagulaskriisiga toimetulekuks on vaja täiendavaid ELi eelarvevahendeid, eelkõige humanitaarabi; nõuab, et kolmandates riikides loodaks rändeteabekeskused, ning võtab teadmiseks peamiste kolmandate riikide ELi delegatsioonidesse Euroopa sisserände kontaktametnike kiire lähetamise, et koguda teavet rändevoogude kohta, kooskõlastada tegevusi riiklike kontaktametnikega ning teha koostööd otse kohalike ametiasutustega, võimaldades seega varajase hoiatamise süsteemide käivitamist ELi tasandil, et reageerida aegsasti uutele rändekriisidele;

26.  ergutab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust jätkuvalt toetama rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni, seda täiendava naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli, maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli ning tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolli ratifitseerimisprotsessi;

27.  väljendab muret praeguse rändeküsimuse sageneva kriminaliseerimise pärast asjaomaste isikute inimõiguste arvel, samuti väljendab muret pagulaste väärkohtlemise ja meelevaldse kinnipidamise pärast kolmandates riikides; kutsub ELi üles seda küsimust käsitlema, sealhulgas inimõigustealastes dialoogides ning õigus-, vabadus- ja julgeolekuküsimuste allkomisjonides, ning arendama välja kaitsesuutlikkuse transiidiriikideks olevates kolmandates riikides;

28.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel osaleda aktiivselt arutelus kliimapõgeniku mõiste ja selle võimaliku õigusliku määratlemise üle rahvusvahelises õiguses või muus õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus;

29.  möönab, et kodakondsusetus on oluline inimõigustealane probleem; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel võidelda ELi kogu välistegevuse kaudu kodakondsusetuse probleemiga ning eelkõige reageerida kodakondsusseadustes esinevale diskrimineerimisele soo, usutunnistuse või vähemusse kuulumise põhjal, edendada laste õigust kodakondsusele ja toetada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaaniat, mille eesmärk on teha kodakondsusetusele 2024. aastaks lõpp;

30.  nõuab, et komisjon konsulteeriks Euroopa Parlamendiga enne mis tahes lepingu sõlmimist Frontexi ja kolmanda riigi vahel; rõhutab, et kõnealused lepingud peavad pakkuma piisavaid tagatisi, et kindlustada inimõigustealaste standardite täielik austamine, sealhulgas tagasisaatmisel, ühistel patrullimis-, otsingu- ja pääste- või kinnipidamisoperatsioonidel.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

49

6

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Francisco Assis, James Carver, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Arnaud Danjean, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Javier Nart, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Vincent Peillon, Tonino Picula, Kati Piri, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Jacek Saryusz-Wolski, Alyn Smith, Jaromír Štětina, Charles Tannock, László Tőkés, Johannes Cornelis van Baalen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ignazio Corrao, Luis de Grandes Pascual, Angel Dzhambazki, Tanja Fajon, Mariya Gabriel, Liisa Jaakonsaari, Javi López, Norica Nicolai, Urmas Paet, Miroslav Poche, Soraya Post, Marietje Schaake, Helmut Scholz, Igor Šoltes, Renate Sommer, Traian Ungureanu, Marie-Christine Vergiat

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Beatriz Becerra Basterrechea, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Ivan Štefanec, Patricija Šulin

12.11.2015

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Beatriz Becerra Basterrechea

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et pikaajalise ja jätkusuutliku lahenduse saavutamiseks tuleb praeguse rändeolukorraga tegeleda ainult ELi tervikliku käsituse raames, mis peaks moodustama osa põhjalikust rändealasest ülevaatest tegevuskava raames aastani 2030; rõhutab seetõttu, et liikmesriikidel on vaja tugevdada koostööd rändevoogude haldamise valdkonnas; kiidab heaks algatuse käivitada uus Euroopa rände tegevuskava, mis peab olema õigustepõhine ja mille töötavad välja Euroopa Parlament, komisjon ja Euroopa Ülemkogu, kaasates otseselt otsustusprotsessi asjaomased sidusrühmad, konsulteerides kodanikuühiskonna, sh rändajate organisatsioonidega, ning mis peab toetuma solidaarsusele ja liikmesriikide jagatud vastutusele; rõhutab, et see tegevuskava peab sisaldama Dublini määruse asendamist tsentraliseeritud Euroopa varjupaigasüsteemiga, mis võtab arvesse varjupaigataotlejate ja pagulaste eelistusi ning võimaldab luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, ühtlustada varjupaigamenetlusi ja tagada tõhusa kontrolli ühisel välispiiril; rõhutab vajadust rahvusvahelist kaitset saavate varjupaigataotlejate siduva ja püsiva ümberpaigutamissüsteemi järele;

2.  mõistab hukka asjaolu, et komisjon pidi ootama kuni enneolematu ulatusega kriisini Vahemerel, millele järgnes kodanikuühiskonna tugev protestireaktsioon ja solidaarsusavaldus, et kujundada ümber oma rändepoliitika tervikliku käsituse abil, mis sisaldab arengut, koostööd ja poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimist;

3.  rõhutab, et viivitamatult on vaja parandada pagulaslaagrites, eriti Türgi, Jordaania ja Liibanoni laagrites elavate miljonite inimeste kohutavaid elamistingimusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid humanitaarabi ja toetusmehhanisme konfliktipiirkondade naaberriikidele, kes võtavad vastu suurima arvu pagulasi; kiidab heaks komisjoni võetud kohustuse suurendada nende riikide rahalist toetamist ning kutsub liikmesriike üles oma lubadusi täitma; tuletab meelde, et tulemuslikult tuleb tegeleda selliste rände algpõhjustega nagu maailmas valitsev ebavõrdsus, inimõiguste rikkumised, vaesus, töötus, riikide ebakindel olukord ja kliimamuutused ning rõhutab sellega seoses, et äärmiselt oluline on püüelda relvakonfliktide rahumeelse lahendamise suunas; võtab teadmiseks 11.–12. novembril 2015 Vallettas toimunud tippkohtumise, mis andis võimaluse käsitleda terviklikku lähenemisviisi sunnitud rände algpõhjustega tegelemiseks;

4.  on seisukohal, et ELi rändepoliitikas tuleks eristada pagulasi ja majandusmigrante; rõhutab, et nende rändajate kategooriate suhtes tuleks kasutada erinevat lähenemisviisi;

5.  rõhutab, et praeguse kriisi tõttu kannatavad mehed, naised ja lapsed põgenevad usulise või poliitilise tagakiusamise, sõja, diktatuuri, rõhumise, piinamise, pea maha raiumise jms eest ja nende inimõigused on vaidlustamatud; märgib, et enamiku suhtes neist kehtib 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon, mille on ratifitseerinud kõik 28 liikmesriiki; nõuab, et EL kehtestaks karistused riikide vastu, kes neid õigusi rikuvad ning seda tehes rikuvad ka ELi liikmesuse ühte põhitingimust;

6.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kutsuma Ameerika Ühendriike arengupoliitika alase Atlandi-ülese koostöö raames koos tegutsema, et rändevooge peatada, intensiivistades selleks arengukoostööd Aafrikas ja Lähis-Idas ning abistades tõhusalt miljoneid pagulaslaagrites elavaid inimesi;

7.  rõhutab, et keerukas arengu ja rände vaheline seos tuleb paremini integreerida, et viia ELi rände haldamise poliitika kooskõlla poliitikaga, mille eesmärk on vähendada vaesust arengumaades ja leevendada sunnitud rände teatavaid põhjusi, näiteks maksimeerides sellel eesmärgil rahaülekannete arengumõju nendega seotud kulusid vähendades; rõhutab vajadust teha tõhusalt koostööd kolmandate riikidega, et teha kindlaks rändevoogude põhjused, selle asemel, et keskenduda nende tagajärgedele; tuletab meelde, et väljaränne suureneb koos majandusarenguga, kuni riigid omandavad keskmisest kõrgema sissetulekuga riigi staatuse (ligikaudu 7000-8000 USA dollarit inimese kohta), pärast mida hakkab väljaränne vähenema; rõhutab seetõttu, et pikaajalise jätkusuutliku lahenduse saavutamiseks tuleb tugevdada koostööd ja rändevoogude haldamist; sedastab, et jätkusuutlik majanduslik areng ning demokraatliku, tugevatel ja läbipaistvatel institutsioonidel põhineva riigi ülesehitamine aitab tõhusalt kaasa sunnitud rände algpõhjuste kõrvaldamisele; kutsub ELi ja kõiki rahvusvahelisi sidusrühmi üles tõhustama arengukoostööd ja jätkuva poliitilise dialoogi vahendeid; 

8.  väljendab muret katsete pärast suunata arenguabi assigneeringud ümber rändeprobleemide lahendamiseks, mis ei ole seotud arenguga; ei nõustu asjaoluga, et pagulaste toetuseks doonorriikides tehtud kulutusi võidakse lugeda ametlikuks arenguabiks; ei nõustu kavadega, mille kohaselt arenguabi tuleb siduda piirikontrollide tugevdamise või kolmandate riikidega tagasivõtulepingute sõlmimisega või kasutada sellel eesmärgil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon suurendaksid humanitaarkriisidele reageerimiseks mõeldud rahastamist ja vahendeid; nõuab pikemaajalist tegevuskava, mis sisaldab meetmeid ÜRO asutuste rolli tõhustamiseks; väljendab heameelt selle üle, et loodi ELi piirkondlik usaldusfond Süüria kriisile reageerimiseks ja ELi hädaolukordade usaldusfond Aafrika jaoks, mis on tõhus vahend destabiliseerimise, sundümberasumise ja ebaseadusliku rände vastu võitlemiseks; palub komisjonil suurendada Aafrika jaoks mõeldud ELi hädaolukordade usaldusfondi läbipaistvust; ergutab liikmesriike usaldusfondi panustama ja rõhutab, et rahastatud projektide ja programmide järelevalve ja hindamine on äärmiselt oluline, tagamaks et fond täidab oma algset eesmärki, st aitab abivajajaid, mitte ei rahasta inimõiguste rikkumiste eest vastutavaid valitsusi;

9.   nõuab tungivalt, et EL, Aafrika Liit ja ÜRO tugevdaksid rahvusvahelist koostööd rände valdkonnas, et luua seaduslikud rändekanalid, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama võimalikult palju rände ja inimeste liikuvuse positiivset panust ülemaailmsesse arengusse, mida tunnistati esimest korda 2015. aasta järgses arengukavas ning kavandatavates säästva arengu eesmärkides ja nende rändega seotud sihteesmärkides; ergutab liikmesriike hõlbustama sisserändajate integratsiooni, sest nende aktiivne ühiskonnas osalemine aitab edendada sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning ELi kultuurilist mitmekesisust; ergutab ELi ja liikmesriikide ametivõime parandama sisserändajate akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, et neid kiiremini ja paremini tööjõuturule integreerida;

10.  tuletab meelde, et õigus lahkuda mis tahes riigist, sh omaenda riigist, on sätestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 13; toonitab, et kuigi see on vabadus ja põhiõigus, mis peaks tooma kasu kõigile, saavad vaid n-ö põhjapoolsete riikide kodanikud ja n-ö lõunapoolsete riikide kõige jõukamad kodanikud tõeliselt seda õigust kasutada; rõhutab vajadust paremini ja täielikult rakendada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on, eelkõige varjupaigataotlejate jaoks, rändeõigusest tulenev järelm ja sätestatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artiklis 33, sisaldub 1967. aasta protokollis pagulasseisundi kohta ning mida kinnitatakse 1984. aasta piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase konventsiooni artiklis 3;

11.  rõhutab vajadust kaitsta, edendada ja järgida rahvusvahelist õigust taotleda varjupaika, mis on sätestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 14, sealhulgas vajadust paremini ja täielikult järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; rõhutab, et oluline on luua väljarände- ja transiidiriikides rändealased teabekeskused ja neid tugevdada, võttes eeskujuks rändealase teabe- ja juhtimiskeskuse (CIGEM) Malis; rõhutab, et seaduslike teede puudumine ei jäta paljudele meestele, naistele ja lastele muud valikut kui pöörduda inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate poole, millega kaasnevad tohutud kulud ja eluga riskimine; nõuab, et EL rakendaks kehtivaid õigusakte ja looks turvalisemaid ja seaduslikke ELi sisenemise ja elamajäämise võimalusi;

12.  ei nõustu teatavate liikmesriikide ettepanekutega luua kolmandatesse riikidesse varjupaigakeskused ning kaasata Põhja-Aafrika riigid ja Türgi Euroopa otsingu- ja päästeoperatsioonidesse, et põgenikud kinni pidada ning Aafrika ja Türgi rannikule tagasi toimetada; palub komisjonil esitada sellega seoses Euroopa Parlamendile hinnangu selle kohta, mil määral on need ettepanekud kooskõlas rahvusvahelise varjupaigaõigusega, samuti nende ettepanekute rakendamist takistavate praktiliste ja juriidiliste tegurite kohta; nõuab Hartumi protsessi asendamist sellise protsessiga, mis põhineks inimõiguste täielikul austamisel ja keskenduks inimeste elutingimuste parandamisele, et tegeleda rände algpõhjuste kõrvaldamisega; kutsub komisjoni ja nõukogu üles keskendama novembris toimuva Valletta tippkohtumise rände algpõhjuste – vaesuse, ebavõrdsuse, ebaõigluse, kliimamuutuste, korruptsiooni, halva valitsemise ja relvakonfliktide käsitlemisele;

13.  on seisukohal, et küsimused ja probleemid, millega puutuvad rändeprotsessi jooksul ELis kokku naised, tütarlapsed ja sellised kaitsetud rühmad nagu eakad, lapsed, puudega inimesed, vähemused jt on olulise tähtsusega, samuti on oluline see, millist mõju avaldavad need küsimused ja probleemid eespool nimetatute võimestatusele ja inimõigustele; peab lisaks väga oluliseks küsimusi ja probleeme, millega puutuvad rändeprotsessi jooksul ELis kokku lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI); nõuab sõnaselge LGBTI-mõõtme lisamist kõikidesse rändega seotud poliitikavaldkondadesse; rõhutab, et äärmiselt oluline on lisada rändepoliitikasse kaasav mõõde, mis võtab arvesse iga kaitsetu rühma erivajadusi, ning nõuab selle mõõtme lisamist kõikidesse rändajatele suunatud poliitikavaldkondadesse; märgib, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluste puhul arvesse võtta; nõuab kindlalt inimõiguste ning üksikisikute õiguste austamist rändajatest nõrgimate seas,

14.  palub ELil ja selle liikmesriikidel tagada, et rändajatel on juurdepääs õigustele ja teenustele, millega kindlustatakse nende võrdõiguslikkus ja hoitakse ära rassismi ja ksenofoobia levik ELis;

15.  tuletab meelde vajadust järgida varjupaiga andmisega seoses laste ja saatjata alaealiste parimaid huve kooskõlas 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; rõhutab vajadust tugevdada lastekaitsesüsteeme, et kaitsta lapsi alati kuritarvituste ja ärakasutamise eest, sh oluliste teenuste osutamise abil, nagu arstiabi, psühholoogiline abi, kvaliteetne haridus ja konkreetsed meetmed laste järkjärguliseks integreerimiseks liikmesriigi ühiskonda; nõuab erilise tähelepanu pööramist üksteisest lahutatud perekonnaliikmete vajadustele ja maha jäänud perekonnaliikmetele, ning nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ läbivaatamist, et soodustada perekondade taasühinemist;

16.  kutsub komisjoni ja ELi üles oma rändepoliitikas ja eelkõige Euroopa rände tegevuskava rakendamisel täielikult järgima poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet, võttes arvesse seost sise- ja välispoliitika vahel ja sellest tulenevalt seost ühelt poolt rände- ja arengupoliitika ning teiselt poolt liikmesriikide praeguse sotsiaalkaitse- ja tööhõivepoliitika vahel; rõhutab sellega seoses vajadust lisada arengumõõde süstemaatilisemalt rändepoliitikasse; tuletab sellega seoses meelde, et mõned ELi poliitikavaldkonnad ja piiratud pingutused võidelda arengumaadest pärit ebaseaduslike kapitalivoogude vastu aitavad kaudselt kaasa ebastabiilsusele ja rändevoogudele; palub seetõttu komisjonil esitada tegevuskava poliitikavaldkondade sidususe kohta; toonitab, et oluline on tagada poliitikavaldkondade sidusus ning ELi välistegevuse, julgeoleku-, kaitse-, kaubandus-, humanitaarabi-, rände- ja arengukoostööpoliitika kooskõlastatus; on seisukohal, et Euroopa peaks konfliktide korral täielikult oma kohustusi täitma ulatuslikuma rahuvalves osalemise ja pagulastele kestlike lahenduste (ümberpaigutamine, kohapealne integratsioon, liikuvus ja võimaluse korral tagasi pöördumine) pakkumise abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema rohkem rännet hõlmava sise- ja välispoliitika integreerimiseks, et soodustada inimeste liikuvust eesmärgiga parandada nende ja nende perekondade heaolu;

17.  tunneb muret põudade, näljahädade ning tervishoiu ja elatustaseme halvenemisest põhjustatud kliimapõgenike arvu suurenemise pärast; on seisukohal, et vähim arenenud riikide elanikkond on kliimamuutuste ees kaitsetum ning see võib soodustada ebavõrdsuse süvenemist ja ühiskondlikku ebastabiilsust;

18.  kutsub komisjoni üles kooskõlastama oma arengu- ja majanduspoliitikat, et lõpetada inim- ja loodusressursside ekspluateerimine kolmandates riikides, mis kahjustab igasuguse arenguabi eesmärki; palub ELil ja selle liikmesriikidel rangelt reguleerida kolmandates riikides tegutsevate ELi päritolu piiriüleste ettevõtjate tegevust;

19.  toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist nii ELis kui ka mujal ning rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tõhusas rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud poliitilised ja seadusandlikud, sh õiguskaitse kättesaadavust puudutavad, meetmed; tuletab meelde, et ÜRO juhtpõhimõtete eesmärk ei ole luua uut rahvusvahelist õiguslikku kohustust, vaid luua ühine ülemaailmne standard äritegevuse inimõigusi kahjustava mõju ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

20.  rõhutab vajadust hõlmata hädavajalike ravimite kättesaadavust käsitlev poliitika poliitikavaldkondade arengusidususega; rõhutab, et kaubanduse ja intellektuaalomandi õiguste reguleerimisega seotud küsimustele tuleks pöörata erilist tähelepanu, kuna see mõjutab ravimite kättesaadavust arengumaades;

21.  on jahmunud sellest, et 61 % ametlikust arenguabist jõuab muu hulgas avaliku hanke lepingute ja võlgade haldamise käigus tagasi abistajariikidesse; nõuab seetõttu tegeliku abi suurendamist, mis avaldaks positiivset mõju inimeste vajadustele;

22.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi EuropeAidi hindamise ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemid, millel on keskne tähtsus ELi poliitika ja sekkumiste kavandamisel, ülesehitamisel ja rakendamisel ning läbipaistvuse ja demokraatliku aruandekohustuse parandamisel; tuletab meelde, et võimestamine ja jätkusuutlike struktuurimuutuste soodustamine peaks olema ELi poliitika keskmes;

23.  mõistab hukka asjaolu, et teatavates liikmesriikides, näiteks Itaalias, esines mõne varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juhtimises mitmeid raskeid pettusi ja halduseeskirjade rikkumisi, mille toimepanemisega oli sageli seotud organiseeritud kuritegevus ning mis tõid kaasa nii Euroopa rahaliste vahendite kuritarvitamise kui ka rändajate elamistingimuste ja inimõiguste kaitse täiendava halvenemise.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Doru-Claudian Frunzulică, Nathan Gill, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Linda McAvan, Norbert Neuser, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Louis-Joseph Manscour, Joachim Zeller

4.9.2015

EELARVEKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Vahemere piirkonnas valitseva olukorra kohta ja vajaduse kohta kujundada Euroopa Liidu terviklik hoiak rände küsimuses

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Gérard Deprez

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on vastu võtnud ambitsioonika Euroopa tegevuskava rände kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Ülemkogu ei ole tehtud avaldustest hoolimata sama ambitsioonikas ning et ta ei ole võimeline komisjoni toetama;

2.  tunnustab komisjoni ettepanekut luua mehhanism 40 000 inimese ümberpaigutamiseks aastatel 2016–2017, kogumaksumusega 240 000 000 eurot; toetab mõnede liikmesriikide tehtud pingutusi, kuna need on kiitnud heaks komisjoni esitatud arvu ning mõningatel juhtudel isegi rohkem, kuid taunib asjaolu, et teatavate liikmesriikide tahtmatuse tõttu ei ole 40 000 inimese arvu veel saavutatud;

3.  tunnustab ka komisjoni soovitust alustada ümberasustamise programmi ja kiidab heaks, et 2015. ja 2016. aastal eraldatakse sel eesmärgil täiendavalt 50 000 000 eurot; rõhutab, et selleks varutud summa tuleks viia kooskõlla tulevaste rändevoogude tegelike vajadustega ning seejärel summat vastavalt ka kohandada;

4.  peab õigeks, et 2015. aasta paranduseelarve projektis nr 5 on Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahendeid suurendatud 57 000 000 euro võrra ja 2016. aasta eelarve projektis veel 169 000 000 euro võrra (ümberplaneerimist arvestades 171 000 000 euro võrra); peab aga kahetsusväärseks, et sellal kui selles fondis Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tugevdamiseks ja arendamiseks ette nähtud summad rohkem kui 174 000 000 euro võrra (ümberplaneerimist arvestades 161 694 285 euro võrra) suurenevad, väheneb seadusliku rände, integratsiooni ning õiglaste ja toimivate tagasipöördumisstrateegiate parendamise toetuseks kasutatav raha ligikaudu 5 000 000 euro võrra (ümberplaneerimist arvestades + 9 985 847 euro võrra);

5.  palub komisjonil koostada võimalikult täpne hinnang Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vajaduste kohta kuni 2020. aastani ja selle põhjal esitada ettepanek suurendada rubriigi 3 assigneeringuid ning seoses mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisega, mis peab lõppema 2016. aastaks, jaotada vahendid vajaduse korral fondi eri rakendusprogrammide vahel ümber; rõhutab ka, et sellised rahastamised kujutavad endast tõelist Euroopa lisaväärtust ning seega ei toetata nendega ainult olemasolevaid riiklikke programme;

6.  teatab kavatsusest muuta Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi eelarve liigendust, et suurendada selle läbipaistvust ja paremini kontrollida iga-aastaste assigneeringute suunamist fondi eri rakendusprogrammide ja -vahendite vahel; loodab, et fondi paindlikkus edaspidi suureneb;

7.  on rahul, et 2016. aasta eelarve projektis on Frontexi osa suurendatud 41 245 000 euro võrra; palub esitada usaldusväärsed andmed operatsioonide Triton ja Poseidon kulude kohta; peab kahetsusväärseks, et üksteist aastat pärast selle asutamist Varssavis ei ole Frontexi ja Poola riigi vahel veel allkirjastatud kokkulepet ameti asukoha kohta, mistõttu puuduvad ameti töötajatel ka optimaalsed töötingimused; palub komisjonil anda rohkem teavet ettepaneku kohta muuta Frontexi volitusi isikute tagasipöördumise korraldamisel;

8.  võtab teadmiseks, et nõukogu ei ole teinud kärpeid rubriigi 3 peamistes eelarveridades, mis käsitlevad Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi ja Euroopa Liidu Sisejulgeolekufondi, rõhutades sellega vajadust neid suurendada; sellegipoolest kritiseerib rahaliste vahendite kärpeid arengukoostöövahendi sisserände ja varjupaiga eelarveridadel (kulukohustuste assigneeringute osas -200 000 eurot ja maksete assigneeringute osas -5 miljonit eurot) ning vaesuse vähendamise vastase võitluse jaoks ette nähtud eelarveridadel nii Vahemereriikide puhul (maksete assigneeringute osas - 50 miljonit) kui ka idapartnerluse puhul (maksete assigneeringute osas -12 miljonit eurot) ning üldisemalt ühinemiseelse abi rahastamisvahendi puhul; on arvamusel, et kavandatavad kärped annavad edasiste rändevoogude ärahoidmise üldises strateegias vastupidise tulemuse;

9.  rõhutab, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti osa varjupaigaküsimuste korraldamises edaspidi suureneb; märgib, et tugiameti koosseisu suurendamine nelja isiku võrra, nagu on kirjas paranduseelarve projektis nr 5, on kindlasti ebapiisav, ning ameti vahendite kärpimine 2016. aasta eelarve projektis on täielikult vastuolus praeguste tegelike vajadustega (sihtotstarbelisi tulusid arvestamata);

10.  võtab teadmiseks Europoli rolli võitluses inimkaubanduse vastu ning eriti tema tegevuse võitluses kriminaalsete võrgustikega, mis nõuab täiendavat personali vähemalt kolmes hiljuti kindlaksmääratud kriisipiirkonnas; märgib, et kolme täiendava ametikoha loomine ei ole piisav selliste erakordselt nõudlike ülesannete täitmiseks, ning 2016. aasta eelarveprojektis selleks eraldatud vahendid ei taga küllaldaselt ressursse nende ülesannete nõuetekohaseks lahendamiseks;

11.  nõuab, et justiits- ja siseküsimustega tegelevate asutuste töötajaskonda ei vähendataks ja töötajaid ei paigutataks automaatselt ümber; kutsub üles rakendama nende asutuste suhtes tõelist keskpika perioodi strateegiat ja pikaajalist strateegiat;

12.  tunnustab varjupaiga- ja rändevaldkonna vahendite suurendamist 2016. aasta eelarve projektis; rõhutab, et kasutamata raha on võimalik üle kanda teistele eelarveridadele, et oleks võimalik lahendada ootamatuid probleeme ja arenguid, nagu on sätestatud Euroopa rändealases tegevuskavas;

13.  peab liikmesriikides avastatud arvukate pettuste ja majandamisvigade tõttu oluliseks ranget kontrolli kõikide sisserändega seotud rahaliste vahendite kasutamise üle ning erilise tähelepanu pööramist eelkõige hanke- ja allhankemenetlustele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

3.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

4

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nedzhmi Ali, Jonathan Arnott, Lefteris Christoforou, Jean-Paul Denanot, Gérard Deprez, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Carlos Iturgaiz, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Ernest Maragall, Clare Moody, Siegfried Mureşan, Victor Negrescu, Liadh Ní Riada, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Paul Tang, Indrek Tarand, Isabelle Thomas, Inese Vaidere, Daniele Viotti, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Anneli Jäätteenmäki, Andrey Novakov, Nils Torvalds, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Anthea McIntyre, Tatjana Ždanoka

18.2.2016

TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Elisabeth Morin-Chartier

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tunnustab komisjoni jõupingutusi koostada ambitsioonikas tegevuskava rände kohta ning palub Euroopa Ülemkogul olla ambitsioonikas, üksikasjade suhtes tähelepanelik ja tegutseda ühtselt, et rändekriisile õigel ajal ja kindlalt reageerida; palub nõukogul komisjoni tema töös ennetavalt toetada konkreetsete tegude ja kiire reageerimisega ning võttes praktilisi meetmeid, mille eesmärk on solidaarsuse ja kõigi liikmesriikide vahel vastutuse võrdse jagamise põhimõtete alusel ühiste eesmärkide saavutamine; peab kahetsusväärseks mõningate liikmesriikide blokeerivat seisukohta sellise tõhusa ja jätkusuutliku poliitilise lahenduse vastuvõtmisel, millega austatakse Euroopa Liidu põhiväärtusi, sealhulgas õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ning mittediskrimineerimise, solidaarsuse ja ühise vastutuse põhimõtet;

2.  märgib, et praegune pagulaste laine kujutab endast üleilmsel taustal proovikivi Euroopale ja sellisena peaks Euroopa Ülemkogu seda ka käsitlema;

3.  rõhutab, et ainuüksi pagulaslaine sotsiaalsest aspektist lähtudes on vaja Euroopa ühist varjupaigapoliitikat, arutelu Euroopa kvoodi kokkuleppe teemal ning meetmeid eriti haavatavate pagulasrühmade kohapealseks registreerimiseks asjaomaste kriisipiirkondade ülekoormatud naaberriikides;

4.  rõhutab, et ainus teostatav lahendus kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute sissevoolu juhtimiseks on kehtestada kõigis liikmesriikides võimalikult kiiresti alalise ümberpaigutamise mehhanism; juhib tähelepanu sellele, et keskpikas perspektiivis tõstatab praegune pagulaskriis küsimuse, kas Euroopal on soov lõimida pagulased oma ühiskonnaga, kuivõrd nad ei soovi Euroopasse püsivalt jääda; rõhutab, et haridus ja tööhõive on pagulaste ja rändajate tulemusliku lõimimise alusena otsustava tähtsusega; palub sellest tulenevalt komisjonil võtta tihedas koostöös liikmesriikidega viivitamatult meetmeid ja pooldada sellise kava loomist, mis oleks suunatud pagulaste sotsiaalsele kaasamisele ja selle edendamisele ning pagulaste integreerimisele ikka veel majanduskriisi mõju all kannatavasse ELi tööturgu, võttes samas arvesse majandusmigrantide ja pagulaste vahelisi erinevusi;

5.  rõhutab, et tõeline lõimimine on kahesuunaline protsess, mis nõuab pagulastelt ning Euroopalt ja tema kodanikelt vastastikust pühendumist; rõhutab, et oluline on tagada tõhus ja kiire süsteem pagulasseisundi tunnustamiseks ja pagulastele sihtriigi määramiseks, et alustada võimalikult kiiresti nende sotsiaalse kaasamise ja tööturuga lõimimise protsessi; nõuab tungivalt, et komisjon soodustaks liikmesriikides sotsiaalkaitse ühtlustamist ülespoole ja edendaks korda, mis võimaldab anda pagulaseks tunnistatud isikutele kiiresti tööluba;

6.  kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid selle kohta, kuidas lõimida pagulasi Euroopa ühiskonna ja tööturuga; kutsub komisjoni üles kasutama ära liikmesriikide kogemusi ja esitama soovitused selle kohta, kuidas viia see protsess tulemuslikult lõpule;

7.  tuletab meelde ELi sisserändajate integreerimise ühiseid aluspõhimõtteid[17] kui integreerimise aluseks olevat lähenemisviisi;

8.  palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu rahvusvahelist kaitset väärivate ja haavatavate rühmade, nagu saatjata alaealiste, naiste, noorte, laste ja vanurite vajadustele ning võimaluse korral edendada kolmandates riikides asjakohaste meetmete võtmist lahkumisele eelnevas etapis; nõuab erilise tähelepanu pööramist naiste sageli haavatavale olukorrale sotsiaalse kaasamise protsessis ja nende tööturuga lõimimisel; väljendab muret seoses hiljutiste andmetega, mille kohaselt on suur hulk saatjata pagulaslapsi kadunud, ja palub ametivõimudel nende asukoht välja selgitada;

9.  ergutab komisjoni parandama dialoogi ettevõtete ja töötajatega rände ja oskuste teemal, et teha kindlaks tööturu puudujäägid konkreetsetes tööstussektorites, sealhulgas ettevõtluses, eesmärgiga avada hästi juhitud ja legaalsed rändekanalid ning luua pagulastele töövõimalused; on seisukohal, et niisuguse dialoogi aluseks peaksid olema tasakaalustatult esindatud huvid rändajate ja pagulaste õigustel põhinevaks lõimimiseks tööturuga;

10.  on seisukohal, et integratsioonipoliitika kujundamisel ELis tuleb pagulaste alalise ümberpaigutamise mehhanismis arvesse võtta tööturgu, eriti tööpuudust ja töövõimalusi käsitlevaid andmeid ning sotsiaalset olukorda käsitlevaid andmeid, tagamaks, et see protsess ei kahjusta sotsiaalset ja majanduslikku olukorda vastuvõtvates piirkondades, eriti neis, mida majanduskriis on kõige tugevamalt tabanud, ning neis liikmesriikides, kellel on kõige suuremad võlad ja kus toimub endiselt eelarve konsolideerimine; rõhutab, et tagada tuleb pagulaste parem sotsiaalne kaasamine ja tööturuga integreerimine, pidades silmas, et asjaomaste piirkondade ja nende rahvastiku sotsiaalne ja majanduslik ebakindlus on tegurid, mis ei sõltu praegusest pagulaste hädaolukorrast, võttes arvesse praeguseid töövõimalusi kõnealustes piirkondades;

11.  leiab, et süsteem, mille raames varjupaigataotlejad saaksid niivõrd, kuivõrd see on praktikas võimalik, taotleda varjupaika liikmesriigis, kus neil juba on perekondlikud või kogukondlikud sidemed või paremad tööväljavaated, parandaks nende lõimumise väljavaateid;

12.  rõhutab, et rände suhtes on vaja välja töötada terviklik lähenemisviis, milles võetakse arvesse suurt demograafilist probleemi, millega Euroopa ja tema majandus praegu silmitsi seisavad; juhib samal ajal tähelepanu asjaolule, et pagulaste ja rändajate lõimimine kujutab endast keskpikas ja pikaajalises perspektiivis demograafilise arengu ja Euroopa oskustööjõu tagamise seisukohast ka võimalust; palub liikmesriikidel koostada digitaalsel kujul ülevaade pagulaste tööprofiilidest, et pagulaste ümberpaigutamist saaks koordineerida riigi ja piirkondliku tööturuolukorraga;

13.  juhib tähelepanu sellele, et komisjon on märkinud, et pagulaste integreerimise toetamiseks võib kasutada ELi fonde, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi (ESF); palub fondide korraldusasutustel kasutada neid võimalikult tõhusalt, et aidata lahendada pagulaste lõimimise probleem nii, et ei kahjustata teisi eesmärke ega abisaajaid, eriti kõige haavatavamaid rühmi, ja tagada, et neist saavad kasu kõik abisaajad; märgib, et komisjon on andnud teada ka oma valmisolekust aidata korraldusasutustel kohandada ESFi rakenduskavasid, et tulemuslikult integreerida rändajaid ja pagulasi, seadmata ohtu ESFi tööhõivega seotud eesmärke; juhib tähelepanu ka fondidele, mida saab kasutada töökohal mitmekesisuse ja võrdõiguslikkuse juhtimise koolituse pakkumiseks ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste toetamiseks seoses lõimimismeetmetega;

14.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks 2016. aastaks ette nähtud mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemisel selle, et ELi eelarve – ja eriti Euroopa Sotsiaalfond – keskenduks põhjalikumalt legaalse staatuse saanud pagulaste sotsiaalsele ja tööturuga lõimimisele; palub komisjonil uurida Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi kasutamist kolmandate riikide kodanike sotsiaalse ja tööturuga lõimimise meetmetes; kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) koos muude ELi fondidega selleks, et tagada vajalikud investeeringud ELi saabuvate pagulaste lõimimiseks keskpikas perspektiivis; kutsub komisjoni üles suurendama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus sotsiaalpoliitika jaoks ette nähtud eraldisi, edendamaks ühtekuuluvuspoliitikat, et tulla toime pagulaste tööturuga lõimimise ja sotsiaalse kaasamisega;

15.  palub liikmesriikidel eraldada oma avalikele tööturuasutustele piisavad vahendid selleks, et lõimida tööturuga need pagulased, kellel on õigus töötada; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa avalike tööturuasutuste võrgustikul võiks olla oluline roll rändajate Euroopa tööturuga lõimimisel;

16.  tuletab meelde ka seda, kui oluline on toetada VKEsid, et nad võtaksid vajaduse korral tööle võõrtöötajaid;

17.  rõhutab, et juurdepääs tööturule on pagulaste integreerimisel ja nende inimväärikuse säilitamisel võtmetähtsusega; tunneb heameelt mõnede liikmesriikide jõupingutuste üle lühendada direktiivi 2013/33/EL[18] siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kontekstis ajavahemikku, mis peab mööduma enne, kui pagulastele antakse tööturule juurdepääs;

18.  palub liikmesriikidel jälgida hoolikalt oma haridussüsteemi, et teha kindlaks viisid pagulaste laste lõimimiseks haridusprotsessiga võimalikult kiiresti;

19.  kordab oma üleskutset komisjonile luua liikmesriikidega koostöös ühtne süsteem, mis on viidud vastavusse kehtivate Euroopa süsteemidega, et võimaldada ja kiirendada diplomite samaväärsuse võimalikku ametlikku tunnustamist ning oskuste formaalset ja mitteformaalset tunnustamist, kombineerides seda tunnustuste ja samaväärsuse standardimisega liikmesriikide vahel Euroopa tasandil, aidates seeläbi pagulastel ja rändajatel sulanduda täielikult ühiskonda ja teha nende oskustele vastavat, mitte lihtsamat tööd, nagu tihti juhtub;

20.  on seisukohal, et koolitus peab olema pagulastele ja rändajatele kättesaadav ja kergesti ligipääsetav ning et pagulased ja rändajad peavad võimalikult kiiresti saama keelekoolitust ja osalema lõimimiskursustel, mis moodustavad ümberpaigutamisprogrammi kohustusliku osa ja mida pakutakse juba hetkest, kui ümberpaigutatavad inimesed jõuavad ümberpaigutamise sihtriiki, lisaks varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavatele meditsiinilise ja psühholoogilise toe teenustele;

21.  tuletab meelde, et oluline on valideerida ka ELis töötades omandatud oskused, et tagada isikutele lisaväärtus, kui nad peaksid ELi liikmesriigist lahkuma, et minna tööle mõnda teise riiki;

22.  märgib, et pagulaste ja rändajate sujuv lõimimine vastuvõtva kogukonnaga eeldab õigustel põhinevat lähenemisviisi ning kõigi institutsiooniliste ja kodanikuühiskonna jõudude rakendamist, sest sotsiaalpartnerid võivad aidata ära kasutada eeliseid, mis tulenevad rändajate ja pagulaste kiiremast lõimimisest kohaliku tööturuga; kutsub liikmesriike seetõttu üles võtma lõimimisstrateegiate kujundamisel nõuetekohaselt arvesse kõiki asjaomaseid sidusrühmi;

23.  kutsub liikmesriike üles valmistama hästi kavandatud teavituskampaaniate kaudu kohalikku ühiskonda ette pagulaste ja nende perede vastuvõtmiseks;

24.  ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama ja toetama organiseerunud kodanikuühiskonna algatusi, mille eesmärk on abistada rändajaid ja pagulasi näiteks Euroopa rändajate kontaktpunktide võrgustiku, võrgustiku UnionMigrantNet kaudu, mis on vaid kaks näidet rändajate lõimimiseks teavet ja abi andvate kontaktpunktide piiriülese koostöö kohta;

25.  juhib komisjoni tähelepanu sellele, et rändajate mitteametlik töötamine ohustab nende tervist ja turvalisust ning jätab nad ilma nende töö- ja sotsiaalkindlustusõigustest; nõuab tungivalt, et komisjon hoiaks ära rasket tööalast ärakasutamist; märgib, et tööandjate karistuste direktiivi[19] ja hooajatöötajate direktiivi[20] kohaselt saab tööandjaid rändajate tööalase ärakasutamise eest karistada; palub sellegipoolest komisjonil välja töötada integreerivam süsteem, milles võetaks arvesse nende probleemide kõiki aspekte, muu hulgas selleks, et anda pagulastele piisav kaitse, et hoida ära võõrtöötajate ärakasutamine;

26.  tuletab meelde, et selleks, et vältida töökohal kahetasandilise süsteemi tekkimist, on oluline, et võõrtöötajad saaksid täielikult kasutada oma tööõigusi, sealhulgas õigust kuuluda ametiühingusse;

27.  juhib tähelepanu sellele, et varjupaigataotlejaga töölepingu sõlmimisel võtavad riske nii töötaja kui ka tööandja, kuivõrd varjupaigataotlust ei pruugita rahuldada; on arvamusel, et see võib kahjustada ka komisjoni eesmärke päritoluriiki tagasisaatmise poliitika valdkonnas;

28.  juhib tähelepanu sellele, et enamik varjupaigataotlejaid, kelle taotlus mis tahes liikmesriigis tagasi lükatakse, jäävad ELi ilma õigusliku seisundita, mis tähendab seda, et järjest enam on selliseid ebaseaduslikke rändajaid, kellel puudub õigus töötada ja kelle lastel puudub juurdepääs haridusele; rõhutab seetõttu vajadust kontrollida ja jälgida ebaseaduslikke rändajaid, sest neid ohustavad sotsiaalne tõrjutus ja vaesus, mis teeb nad vastuvõtlikuks igat liiki välismõju, sealhulgas radikalismi suhtes;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama rändajate päritoluriikides teavituskampaania, edastamaks neile asjakohast ja piisavat teavet ELi sisenemise õigusmenetluste ning nende õiguste ja kohustuste kohta liikmesriikides, et neil, kes teele asuvad, oleks ELi sisenemiseks kehtiv õiguslik alus;

30.  rõhutab, et EL peaks pakkuma isikutele, kes soovivad ELi tulla, seaduslikke viise ELi sisenemiseks ja sinna jäämiseks ning võimalusi ELis olles rändaja seisundi muutmiseks ja töötama välja tõelise korduvrändepoliitika; nõuab, et ELiga ühinemise kandidaatriikide jaoks seataks sisse töörände koridor, mis võimaldaks nende riikide kodanikele lihtsustatud juurdepääsu Euroopa tööturule;

31.  palub komisjonil olla sinise kaardi direktiivi[21] läbivaatamisel ambitsioonikas, et anda suurem tähtsus ELi sinisele kaardile, mida kohaldatakse kolmandatest riikidest pärit kvalifitseeritud töötajatele ning mis aitab lahendada ELi demograafilisi probleeme, täites tühimikud ELi tööturul; rõhutab, et kõrge kvalifikatsiooniga rändajad võivad olla väärtuslikud teiste kolmandate riikide kodanike lõimimisel ja sulandamisel Euroopa ühiskonnaga, ning rõhutab vajadust koostada põhjalik rände analüüs, mis hõlmaks hinnangut tegevuse kohta Euroopa tööturu praeguste puuduste lahendamisel, et saavutada olukord, millest võidaksid kõik;

32.  soovitab märkimisväärselt suurendada abi lõunapoolsetele riikidele, kes on vastu võtnud suure hulga pagulasi ja rändajaid, ning teha kohapeal tihedat koostööd ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja valitsusväliste organisatsioonidega.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

17.2.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

42

9

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Brando Benifei, Mara Bizzotto, Vilija Blinkevičiūtė, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Ole Christensen, Jane Collins, Martina Dlabajová, Lampros Fountoulis, Elena Gentile, Arne Gericke, Marian Harkin, Czesław Hoc, Danuta Jazłowiecka, Agnes Jongerius, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Kostadinka Kuneva, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Joëlle Mélin, Elisabeth Morin-Chartier, Emilian Pavel, João Pimenta Lopes, Marek Plura, Terry Reintke, Sofia Ribeiro, Maria João Rodrigues, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Romana Tomc, Ulrike Trebesius, Marita Ulvskog, Renate Weber, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Amjad Bashir, Tania González Peñas, Miapetra Kumpula-Natri, António Marinho e Pinto, Tamás Meszerics, Neoklis Sylikiotis, Ivo Vajgl

19.10.2015

TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Vahemere piirkonnas valitseva olukorra kohta ja vajaduse kohta kujundada Euroopa Liidu terviklik hoiak rände küsimuses

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Merja Kyllönen

ETTEPANEKUD

Transpordi- ja turismikomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et liidu merepiirid Vahemerel on Euroopa Liidu välispiirid ja neid ei saa erinevalt maismaapiiridest sulgeda, ning arvestades, et põgenike sissevoolu probleemile tuleb kiiremas korras leida lahendus, et takistada nende muutumist inimkaubanduse ja maffia ohvriteks;

1.  väljendab muret selle pärast, et inimeste arv, kes seavad ohtu oma elu, püüdes ELi pääsemiseks ületada ohtlikku Vahemerd, suureneb kiiresti; rõhutab, et Vahemeri on maailma suurim mererändetee, kus on ka tihe kaubalaevaliiklus; rõhutab, et rändekriis Vahemerel on asetanud kaubandusliku merendussektori suure surve alla, suurendades selle rolli koormuse jagamisel ja ohustades meeskondade ja üldist turvalisust; on seisukohal, et ulatuslikud meetmed, mille abil EL selle kriisi mitmemõõtmelisi probleeme lahendama hakkab, peaksid seda piisavalt arvestama ja vähendama seega rändekriisi negatiivset mõju transpordisektorile;

2.  tuletab meelde, et ÜRO pagulasseisundi konventsiooni1, ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS)2, inimelude ohutust merel käsitleva rahvusvahelise konventsiooni (SOLASi konventsioon)3 [22] ja rahvusvahelise mereotsingute ja -pääste (SAR)4 konventsiooni[23]kohaselt peab osalisriik nõudma, et tema lipu all sõitva laeva kapten, seadmata ohtu laeva, meeskonda või reisijaid, osutaks abi igale merehädalisele, sõltumata tema kodakondsusest, staatusest või tema leidmise tingimustest, ning osaleks aktiivselt mereotsingu ja merepääste operatsioonides; rõhutab, et merehädalise päästmine ei ole mitte ainult rahvusvaheline kohustus, vaid ka eetiline kohus;

3.  kutsub kõiki sadama- ja merendusasutusi liikmesriikides ja Euroopa Meresõiduohutuse Ametit (EMSA) ning eelkõige Vahemerel seilavate aluste kapteneid olema äärmiselt tähelepanelik seoses võimalike alustega, mis veavad sisserändajaid ja põgenikke, kes võivad olla ohus; soovitab sellega seoses, et järgitaks rangelt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suuniseid merel päästetud isikute kohtlemise kohta;

[24]4.  rõhutab fakti, et ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. maini 2015 päästeti Vahemerel kokku 47 265 migranti, neist 13 475 kaubalaevade poolt[25]6; märgib, et nende viie kuu jooksul paluti 302 kaubalaeval päästeoperatsioonide abistamiseks marsruuti ja kurssi muuta ning neist 104 laeval paluti lõpptulemusena hädaolukorra tõttu migrante päästa ja kaldale toimetada;

5.  peab kahetsusväärseks, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on ainuüksi 2015. aasta jooksul eluohtliku mereületuse käigus käesolevaks ajaks hukkunud 3000 inimest[26]7;

6.  kutsub nõukogu üles võtma kiiremas korras vastu komisjoni poolt 9. septembril esitatud ning Euroopa Parlamendi poolt 17. septembri istungil heaks kiidetud ettepanek asustada ümber 120 000 rahvusvahelist kaitset vajavat inimest ning hindama pidevalt võimalikke täiendavaid vajadusi seoses põgenike kaitsega;

7.  rõhutab seetõttu, et kuigi esmane vastutus lasub liikmesriikidel, on kaubalaevadel nii mahuliselt kui ka tegevuslikult juhtiv osa päästeoperatsioonides; juhib tähelepanu sellele, et kaubalaevadel puudub vajalik varustus ja nende meeskondi ei ole välja õpetatud selleks, et nad oleksid piisavalt valmis nii ulatuslikes päästeoperatsioonides süstemaatiliselt osalema;

8.  tuletab meelde, et kaubalaevade ja nende meeskondade abi päästeoperatsioonidel ei tohiks asendada seda abi, mida peaksid migrantidele merel jätkuvalt osutama ELi ja selle liikmesriikide pädevad asutused, kes peaksid ette nägema selleks vajalikud inimjõud ja rahalised vahendid; tunnustab ja tervitab humanitaarabiorganisatsioonide märkimisväärset ja heldet panust paatide päästmisel ja Vahemerel laevade kasutuselevõtmisel, et sisserändajaid ja põgenikke abistada, pidades eelkõige silmas Piirideta Arstidele ja MOASile (Migrant Offshore Aid Station) kuuluvaid laevu;

9.  märgib, et võimalikud majanduslikud ja õiguslikud tagajärjed päästelaevade ja nende omanike suhtes vähendavad mõnede laevade soovi abi osutada; palub liikmesriikidel mitte karistada neid, kes rändajaid humanitaarsetel kaalutlustel vabatahtlikult aitavad, vedajad ja laevaomanikud kaasa arvatud; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut nõukogu direktiivi 2001/51/EÜ läbivaatamiseks;

10.  väljendab muret selle pärast, et kui laevad ja nende meeskonnad ei ole piisavalt ette valmistatud otsingu- ja päästeoperatsioonideks, mis ei kuulu nende tavapärase tegevuse hulka, võib olukord Vahemerel – kus toimub juba niigi inimtragöödia – lõppeda nii sisserändajate kui ka laevameeskondade jaoks õnnetuste ja inimelude kaotusega ning tekitada ka meresõidu- ja keskkonnaohutuse seisukohast ohtlikke olukordi;

11.  tunnustab komisjoni teatist „Euroopa rände tegevuskava” (COM (2015)0240) ja nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, et nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil rakendataks kohaseid ja koheseid meetmeid edasiste inimtragöödiate ärahoidmiseks Vahemerel ning tagataks rahvusvaheliste ja moraalsete kohustuste täitmine kooskõlas solidaarsuse ja jagatud vastutuse põhimõtetega; kutsub ELi ja selle liikmesriike tungivalt üles leidma toimiva ja püsiva lahenduse ELi rändesüsteemi praeguste puudujääkide kõrvaldamiseks, tegelema praeguse sisserändekriisi tegelike põhjustega ning takistama inimkaubitsejate laevade merelemineku jätkumist ja inimeste hukkumist Vahemeres; on seisukohal, et ELi tasandi meetmed peavad olema kõikehõlmavad ning nende rakendamise tulemusena peab ränne muutuma kontrollitavaks, hallatavaks, turvaliseks ja seaduslikuks;

12.  peab ülimalt murettekitavaks Vahemere piirkonnas jätkuvat kriisi ja eelkõige selle kriisi humanitaarseid aspekte, samuti kriisi mõju Vahemere meretranspordile – reisilaevadele, kruiisilaevadele ja konteinerilaevadele, laevade ja laevameeskondade julgeolekule ning meresõiduohutusele tervikuna;

13.  on veendunud, et võitlus sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamisega ei tohiks kahjustada meresõiduvabadust;

14.  keskpikaks ja pikaks ajaks vajalike meetmete ootuses nõuab, et liikmesriigid, nõukogu ja komisjon suurendaksid Vahemere piirkonnas piisavate otsingu- ja päästeoperatsioonide rahastamist ja laiendaksid koos pädevate asutustega praeguste operatsioonide tegevuspiirkonda, et tagada nii Euroopasse pürgivate migrantide ja rahvusvahelise kaitse õigust omavate isikute ning teiselt poolt Vahemerel töötavate laevameeskondade turvalisus ja põhiõigused;

15.  nõuab range kontrolli läbiviimist päästeoperatsioonide ja vastuvõtukeskuste tarbeks ette nähtud vahendite tegeliku kasutamise üle, et tagada vahendite korrektne kasutamine konkreetsete eesmärkide täitmiseks ja takistada nende ebaseaduslikku kõrvalejuhtimist;

16.  ergutab ELi ametiasutusi ja liikmesriikide täiel määral kasutama Vahemere olemasolevaid laevaliikluse seire- ja teabesüsteeme, et koguda ajakohast teavet ELi rannikuvetes liikuvate laevade kohta, ning parandada eri merendusasutuste, sealhulgas transpordiohutuse ning mere- ja rannikuvalve asutuste omavahelist koostööd, vajaduse korral Euroopa Liidu lepingu artiklis 20 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 329 lõikes 1 sätestatud tõhustatud koostöö vormis, eesmärgiga paremini koordineerida ja tulemuslikult täita meresõiduohutusega seotud ülesandeid, aidata lõhkuda inimkaubitsejate võrgustikke ja arestida nende võrgustikega seotud aluseid ning tagada pidev reaalajas ülevaade, et toetada päästeoperatsioone; rõhutab, et EMSA kui integreeritud merendusteenuste osutaja rolli Vahemere piirkonna otsingu- ja päästeoperatsioonide toetamisel ning asjaolu, et seda rolli tuleb tõhustada;

17.  rõhutab, et asjaosalistel liikmesriikidel ja ametiasutustel tuleb tagada, et päästetud pagulased ja migrandid toimetataks konkreetses päästeoperatsioonis osalenud laevadelt sujuvalt selleks ette nähtud meresadamasse;

18.  rõhutab, et päästemissioonides osalevad reisilaevade, kruiisilaevade ja konteinerlaevade meeskonnad ei tohi mingil juhul raskendada või takistada ELi välispiiridel migrantide kontrolliga tegelevate ametnike tööd, mida koordineerib Frontex, sõltumata otsustest, mille need ametnikud võivad liikmesriikide ja ELi õigusaktide alusel langetada;

19.  rõhutab, et Frontexi suutlikkust ja pädevust tuleb kiiresti tugevdada;

20.  kutsub kõiki Vahemere piirkonnas kujunenud olukorraga seotud riike üles pagulaskriisile lahendusi otsima ning muu hulgas tegema jõupingutusi pagulaste julgeoleku ja põhiõiguste olukorra parandamiseks nende koduriikides; ergutab ELi ja selle liikmesriike andma abi ja vahendeid pagulaskriisist kõige vahetumalt mõjutatud liikmesriikidele ning leidma lahendusi massilise rände algpõhjuste kõrvaldamiseks, tugevdama teabevahetuse, ühiste otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamise, piirikontrolli, jälgimise ning rändekontrolli alaste kokkulepete vallas koostööd ELi mittekuuluvate Vahemere piirkonna riikidega, nagu Türgi, Liibüa, Liibanon ja Jordaania ning võitlema karmide kriminaalkaristuste abil inimkaubitsejate, organiseeritud kuritegevuse juhtide ja kuritegelike inimkaubitsejate võrgustike vastu;

21.  kutsub komisjoni üles looma koos liikmesriikide pädevate asutuste, kohapealsete humanitaarabiorganisatsioonide ning ELi ja ÜRO ametiasutustega töörühma, mis aitaks pagulaste tarbeks kiiresti kasutusele võtta transpordivahendeid, ning luua merel ja maal ohutuid ja seaduslikke teid, mis annaksid võimaluse varjupaigataotlejaid ja pagulasi turvaliselt ja korralikes tingimustes konfliktipiirkonnast pagulaslaagritesse ja sihtriikidesse toimetada; on seisukohal, et avada tuleb seaduslikud ja reguleeritud sisserändekanalid ja 28 liikmesriigil tuleb võtta nende eest jagatud vastutus;

22.  toonitab, et piirikontrolli ajutine taastamine, mida on viimasel ajal teinud mitu liikmesriiki, seab ohtu normaalse Schengeni süsteemi, milles ELi sisepiirid on avatud ja isikud saavad vabalt liikuda, halvendab pagulaste tingimusi piiridel ning tekitab probleeme ELi transpordisüsteemi, sealhulgas reisijateveo toimimisele; palub komisjonil välja töötada asjakohased kiirreageerimise vahendid ja lahendused, millega tagada transpordisüsteemi jätkuvalt sujuv toimimine ja isikute vaba liikumise õiguse, sealhulgas reisijate õiguste säilimine;

23.  rõhutab, et tähtis on luua infrastruktuur ja süsteem, millega etteulatuvalt kindlaks teha ja ette valmistada ELi välispiiri see osa, mida järsult suurenevad rändevood võivad järgmisena tabada.

NÕUANDVAS KOMISJONISTOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

13.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

34

9

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Lucy Anderson, Marie-Christine Arnautu, Inés Ayala Sender, Georges Bach, Izaskun Bilbao Barandica, Deirdre Clune, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Andor Deli, Karima Delli, Isabella De Monte, Ismail Ertug, Jacqueline Foster, Tania González Peñas, Dieter-Lebrecht Koch, Merja Kyllönen, Miltiadis Kyrkos, Bogusław Liberadzki, Peter Lundgren, Marian-Jean Marinescu, Georg Mayer, Gesine Meissner, Jens Nilsson, Markus Pieper, Salvatore Domenico Pogliese, Tomasz Piotr Poręba, Gabriele Preuß, Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy, Massimiliano Salini, David-Maria Sassoli, Claudia Schmidt, Jill Seymour, Claudia Tapardel, Pavel Telička, István Ujhelyi, Wim van de Camp, Elissavet Vozemberg, Janusz Zemke, Roberts Zīle, Kosma Złotowski, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Evžen Tošenovský

17.2.2016

REGIONAALARENGUKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Vahemere piirkonnas valitseva olukorra kohta ja vajaduse kohta kujundada Euroopa Liidu terviklik hoiak rände küsimuses

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Andrea Cozzolino

ETTEPANEKUD

Regionaalarengukomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on arvamusel, et praeguse rändeprobleemi lahendamiseks tuleks luua Euroopa ühine rände- ja varjupaigapoliitika tervikliku ja integreeritud lähenemisviisiga, mis hõlmab selliseid põhiküsimusi nagu pagulaste rahvusvaheline kaitse, inimkaubanduse võrgustike vastu võitlemine ja rände reguleerimine; rõhutab ka vajadust luua asjakohane mitmetasandiline koostöösüsteem, millest võtavad osa EL, liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning mis hõlmab kõikide sidusrühmadega kooskõlastamist ja nende kaasamist, keskendudes piiriülesele koostööle liikmesriikide ja kolmandate riikide, eriti päritolu- ja transiidiriikide vahel;

2.  on seisukohal, et Euroopa ühises rände- ja varjupaigapoliitikas tuleks eristada pagulasi ja majandusmigrante; juhib tähelepanu laiemas mõttes migrantide ning sõja ja tagakiusamise eest põgenevate pagulaste ebakindlale olukorrale, millele tuleb reageerida väärikalt ja inimlikult, vältides ksenofoobilist suhtumist ja rändekriisi teemaga manipuleerimist, kui seda esineb; rõhutab, et ELi toimimise lepingu artiklis 80 on sätestatud, et liidu poliitika kavandamisel juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõttest; rõhutab, et selle küsimusega tuleb tegeleda Euroopa tasandil ja kõik liikmesriigid peavad tegema ühiseid jõupingutusi; tuletab meelde, et liikmesriigid peavad kandma oma osa vastutusest, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 80;

3.  rõhutab, et ränne on pakiline, ülemaailmne ja sügavalt inimlik nähtus, mis võib majanduskriisi ja liidu demograafilisi probleeme silmas pidades olla ELi jaoks ka võimalus tõhustada majanduslikku ja sotsiaalset arengut; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koostöös piirkondlike ja kohalike ametiasutustega tagaksid rändeküsimuste tõhusa haldamise ja kõikide sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna kaasamise ning viiksid ellu ja edendaksid jätkusuutlikke, tõhusaid ja sihipäraseid meetmeid, mis soodustaksid sisserändajate kohanemist ja integratsiooni, eelkõige seoses hariduse, koolituse ja tööturule juurdepääsu ning sotsiaalteenuste ja eluasemega;

4.  tuletab meelde, et rändajad saabuvad ja jäävad sageli linnapiirkondadesse, hoolimata ametiasutuste pingutustest saavutada ühtlane jaotus; rõhutab, et sisserändajaid ei tohiks majutada ainult linnadesse, ning nõuab sisserändajate õiglast jaotamist liikmesriikide piires ja nende vahel; tunnistab linnade olulist rolli sisserändajate vastuvõtmises, majutamises ja integratsioonis lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis ning palub komisjonil ja liikmesriikidel seada üheks prioriteediks võitlus vaesuse vastu linnades;

5.  tunneb heameelt ELi nõukogu eesistujariigi Luksemburgi 27. novembri 2015. aasta järelduste üle, mis tehti ühtekuuluvuse ja linnapoliitika teemal toimunud ministrite mitteametlikul kohtumisel ning mille kohaselt „kaalutakse linnadele ja omavalitsustele rändeolukorraga toime tulemiseks piisava toetuse andmist, võttes eelkõige kasutusele [...] säästvaks linnaarenguks ette nähtud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning võttes ELi linnade tegevuskavas arvesse rände ja pagulaste küsimust”;

6.  tuletab meelde, et programmitöö perioodil 2014–2020 annab lisaks Euroopa Sotsiaalfondile (ESF) oma panuse ka Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), et saavutada valdkondliku eesmärgina sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine ning vaesuse ja diskrimineerimise vähendamine, rakendades ühtlasi rändajate integreerimise meetmeid, nagu investeeringud ühiskondlikku, tervishoiu, hariduse, majutuse (sh veevarustuse) ja lasteasutuste infrastruktuuri, meetmeid vaesemate linnapiirkondade ja tegevust alustavate ettevõtete jaoks (nt nõustamine, keeleõpe ja koolitus) ning diskrimineerimisvastaseid meetmeid; nõuab, et kõigi integratsioonipoliitikale eraldatud ELi rahaliste vahendite kasutamist koordineeritaks paremini;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama olemasolevaid programme paindlikult, et leida lahendusi ühtekuuluvuspoliitika praegustele lisandunud probleemidele; võtab teadmiseks komisjoni paindlikkuse praegusi rakenduskavasid käsitlevate liikmesriikide ettepanekute läbivaatamisel ning tunneb heameelt komisjoni soovi üle anda hinnang nende kavade muudatusettepanekutele ja need kiiresti heaks kiita, aidates seega liikmesriikidel kohaneda uute oludega iga liikmesriigi jaoks vajalike investeeringute abil; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu kättesaadavaid rahalisi vahendeid ja lisaksid Euroopa rände tegevuskavaga seotud asjakohased meetmed 2016. aasta lõpuks tehtava mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte ettepanekutesse, tuletades ühtlasi meelde ühtekuuluvuspoliitika peamist rolli investeerimisvahendina, mis edendab majanduskasvu ja tööhõivet kogu Euroopas ning vähendab eri piirkondade arengutaseme erinevusi;

8.  on arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid koostoimes Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondiga on kasulikud vahendid, mille abil lahendada laiaulatuslikke rändeprobleeme sellistes valdkondades nagu majutamine, ümberpaigutamine, keele- ja kutseõpe, integreerimisprotsess ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimused; kutsub seetõttu liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi oma haldusasutuste ja institutsioonide suutlikkuse suurendamiseks; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika üldises raamistikus peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest summade täpne ümberjaotamine rändeküsimuste tarbeks jääma liikmesriikide ja piirkondade otsustada, arvestades nende konkreetseid vajadusi;

9.  kutsub komisjoni üles töötama välja makropiirkondliku strateegia puhul kasutatavale lähenemisviisile sarnast rändepoliitika lähenemisviisi; rõhutab, et selline terviklik ja kõikehõlmav lähenemisviis peaks põhinema INTERREGil ja sisaldama konkreetseid eesmärke ning selle puhul tuleks kasutada ka selliseid vahendeid nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikaga seoses võimaldab territoriaalse koostöö eesmärk eri osalejatel leida ühiseid lahendusi, sealhulgas kolmandate riikidega; tuletab sellega seoses meelde kodanikuühiskonna, sealhulgas vabatahtlike suutlikkuse ning kodanikuühiskonna ja kohalike osalejate koostöö tugevdamise olulisust ning seda, et on tähtis toetada ja arendada ettevõtlust kui majanduskasvu, sotsiaalse kaasamise ja tööhõive vahendit;

10.  palub komisjonil praeguse stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade raames võtta artikli 23 lõike 11 kohaldamise korral ühissätete määruse nr 1303/2013 III lisas toodud alustel asjaomaste liikmesriikide sotsiaalseid ja majanduslikke olusid analüüsides arvesse liikmesriikide poolt enneolematu pagulaste sisserände tõttu tehtud täiendavaid erakorralisi avaliku sektori kulutusi;

11.  on seisukohal, et piiriülene koostöö on rändevoogudega toimetulekul keskse tähtsusega; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö programmide olulist panust ja nende rakendamisel saadud kogemust, mis on samuti hea alus koostööks eri liikmesriikide ametiasutuste ja kolmandate poolte vahel; rõhutab ka seda, et EL ja liikmesriigid peaksid minema kaugemale hädaolukordadele või kriisidele reageerimisest ning edendama sellist välis- ja arengupoliitikat, mis aitab lahendada massilist rännet põhjustavaid püsivaid struktuurseid probleeme;

12.  toonitab vajadust võidelda tulemuslikult inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate kuritegelike võrgustike vastu; leiab, et tuleb teha jõupingutusi tõhusa ELi piiripoliitika edendamiseks ning pagulastele turvaliste ja seaduslike sisenemisvõimaluste loomiseks, mis võimaldab päästa elusid ja tagada julgeoleku ja ohutuse, ning – tunnistades, et see on osa rändepoliitikast – toetab ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise poliitikat ja meetmeid ning on seisukohal, et kogu see protsess peaks toimuma koostöös päritolu- ja transiidiriikidega;

13.  toonitab sotsiaalsete ettevõtete tähtsat rolli sisserändajate kaasamisel ja vastuvõtmisel nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes; palub komisjonil luua platvorm rändealaseks koostööks ja dialoogiks, et koguda näiteid piirkondade ja linnade headest tavadest praegusele rändekriisile reageerimisel ning tagada nende tavade levitamine.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.2.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

28

7

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, Franc Bogovič, Victor Boştinaru, Mercedes Bresso, Steeve Briois, Andrea Cozzolino, Rosa D’Amato, Tamás Deutsch, Bill Etheridge, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Constanze Krehl, Sławomir Kłosowski, Andrew Lewer, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Younous Omarjee, Konstantinos Papadakis, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Derek Vaughan, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Viorica Dăncilă, Ivana Maletić, Bronis Ropė, Davor Škrlec, Hannu Takkula, Damiano Zoffoli, Marco Zullo

22.10.2015

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Mary Honeyball

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta järeldusi rände kohta ja eriti neis sisalduvat valmisolekut kaitsta naiste ja tütarlaste inimõigusi,

A.  arvestades, et praegune kriis on eelkõige humanitaarkriis ning et ELi reageering peab lähtuma solidaarsusest ja kohustuste õiglasest jagamisest;

B.  arvestades, et põgenike ümberasustamiseks kõigisse liikmesriikidesse vajatakse kogu ELi hõlmavat kooskõlastatud mehhanismi;

C.  arvestades, et varjupaika taotlevate naiste ja tütarlaste kohtlemine kajastab liikmesriikide lõikes suurt soolist ebavõrdsust ning et ELi terviklik varjupaiga- ja sisserändepoliitika peab tagama varjupaigamenetluse käigus järjekindlate ja soolisi erinevusi arvestavate menetluste, suuniste ja tugiteenuste kehtestamise;

D.  arvestades, et ümberasujatest naised ja tütarlapsed, olgu siis dokumentidega või ilma, ning naissoost varjupaigataotlejad on oma teekonna kõigil etappidel eriti kaitsetud igasuguse, sealhulgas seksuaalse vägivalla ees;

E.  arvestades, et varjupaika taotlevad lapsed reisivad pigem koos naistega kui meestega ning kogevad erilisi raskusi, mis muudavad nad eriti kaitsetuks konfliktiolukordades ning teekonnal Euroopasse ja vastuvõtmisel liikmesriikides;

F.  arvestades, et varjupaika taotlevatel naistel on erilised, meeste omadest erinevad hirmud ja mured, ning soolise perspektiivi lisamine varjupaigamenetlustesse võimaldab neid erinevusi arvesse võtta;

G.  arvestades, et naised, nagu ka lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed, kogevad erilist soopõhist tagakiusamist, mida varjupaigamenetlustes pahatihti ikka veel arvesse ei võeta;

H.  arvestades, et füüsilise, psühholoogilise ja seksuaalse vägivalla ohvrid on juba niigi haavatavad ja kinnipidamine võib nende traumasid süvendada;

I.  arvestades, et abiandmise korraldus peab hõlmama ka rasedate ja raskete tervisehädadega naiste erihooldust; arvestades, et mõnedes riikides ei ole sünnituseelne hooldus naissoost migrantidele alati kättesaadav, isegi kui seda pakutakse;

J.  arvestades, et organiseeritud kuritegelikud ühendused lõikavad kasu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas praegu valitsevast ebakindlusest ja turvalisust otsivate naiste ja tütarlaste kaitsetusest ning ekspluateerivad neid ebaseadusliku üle piiri toimetamise, seksuaalse vägivalla ning inimkaubanduse kaudu, eesmärgiga neid ära kasutada tööjõu, prostituutide ja seksiobjektidena;

K.  arvestades, et naissoost migrantide õigusi ja integreerimist kahjustab nende õigusliku seisundi sõltuvus oma abikaasadest;

1.  on veendunud, et Euroopa rändekäsitluses on vaja otsustavaid ja pikaajalisi muutusi; on veendunud, et igasugune pikaajaline ja jätkusuutlik strateegia peab hõlmama kõiki rände- ja varjupaigaprobleemistiku aspekte, sealhulgas diplomaatiat ja välispoliitikat, üleilmset kuritegelikku majandustegevust ning parema humanitaar- ja muu abi andmist neile, kes on juba Euroopasse jõudnud; ning lisaks on veendunud vajaduses integreerida sooline perspektiiv kõigisse valdkondadesse;

2.  kutsub ELi üles võtma endale suuremat vastutust käesoleva, ka migrantidest naisi ja tütarlapsi puudutava humanitaarkatastroofi lahendamisel tervikliku käsitluse kaudu, mis hõlmab põgenike liikmesriikide vahel kohustusliku ümberpaigutamise mehhanismi ja mille juures tuleb erilist tähelepanu pöörata rasedate ja puuetega naiste, vägivalla (sealhulgas naiste suguelundite moonutamise) ohvrite, üksikemade, vanemaealiste naiste ja tütarlaste vajadustele;

3.  kutsub liikmesriike üles looma mõjusat kooskõlastamismehhanismi saabuvate põgenike vastuvõtmiseks, nende taotluste käitlemiseks ja inimeste ümberpaigutamiseks, võttes arvesse sootundlikke küsimusi; kutsub ELi asutusi ja liikmesriike üles tagama, et avaliku sektori ja kodanikuühenduste töötajatele õpetataks saabuvate põgenikega töötamisel soopõhist lähenemisviisi;

4.  juhib tähelepanu sellele, et ELi kooskõlastatud vastus põgenikekriisile peab hõlmama erimeetmeid laste ja eeskätt noorte tütarlaste kaitsmiseks ja nende vajaduste, sealhulgas haridusvajaduse rahuldamiseks;

5.  rõhutab ja tunnistab, et sõltumata õiguslikust staatusest on tähtis välja töötada soolise võrdõiguslikkuse seisukohast terviklik rändekäsitlus; on seisukohal, et otsustades küsimusi isikute kinnipidamisest tuleks arvestada seda, kas naised on saanud traumasid või kogenud soolist vägivalda (sealhulgas suguelundite moonutamist), ning et rasedate naiste vajadusi saab paremini rahuldada spetsiaalsetes asutustes, kus on tagatud inimeste eraelu puutumatus ja tegutsevad selliste olukordade jaoks väljaõppe saanud kvalifitseeritud töötajad; rõhutab, et poiss- ja tütarlapsi ei tohiks kunagi kinni pidada selle pärast, et nad on migrandid;

6.  palub liikmesriikidel tagada, et (ka piiridel teostatavad) varjupaigamenetlused oleksid kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga seotud suunistega soolise tagakiusamise kohta, milles nõutakse konventsiooni sootundlikku tõlgendamist ning põgenikustaatuse või varjupaiga taotlemise põhjenduste kindlaksmääramist;

7.  nõuab humanitaar-hädaolukordadega tegelevate ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja liikmesriikide töötajate nõuetekohast koolitamist, et nad oskaksid anda psühholoogilist tuge naistest ja tütarlastest migrantidele, kes talusid oma teekonnal psühholoogilist või füüsilist vägivalda;

8.  väljendab tõsist muret inimkaubanduse praeguse taseme pärast, mis süvendab käesolevat kriisi ning sunnib kaitsetuid inimesi, sealhulgas naisi, lapsi ja tütarlapsi, reisima eluohtlikes ja ebainimlikes tingimustes; märgib, et kui inimesed langevad vägivalla ja ärakasutamise ohvriks, võivad ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse eraldusjooned ähmastuda; palub seepärast liikmesriikidel tõhustada oma politsei- ja õigusalast koostööd võitluses ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse taga seisvate kuritegelike organisatsioonidega;

9.  on vastu laste ning rasedate naiste ja imetavate emade kinnipidamise praktikale; nõuab, et ELis tuleb lõpetada igasugune laste kinnipidamine ning et vanemad peavad oma varjupaigataotlustele vastust oodates saama elada koos lastega selleks kohandatud hoonetes; rõhutab vajadust vältida inimõiguste rikkumist;

10.  soovitab liikmesriikidel rakendada kinnipidamist vähesel määral ja mitte süstemaatiliselt, kasutada usaldusväärseid jälgimismenetlusi ning anda vabaühendustele ja teistele pädevatele organitele juurdepääs, et nad saaksid kontrollida vastuvõtutingimusi ja miinimumnõuete järgimist, sealhulgas seoses naiste õigustega kinnipidamiskohtades;

11.  rõhutab vajadust korraldada liikmesriikide vastuvõtukeskused selliselt, et need oleksid peresõbralikud ning vastaksid lastega emade ja imetavate ja rasedate naiste erivajadustele;

12.  toonitab vajadust võtta meetmeid naissoost migrantide ja varjupaigataotlejate kaitse soodustamiseks, muu hulgas võimaldada meestele ja naistele, kes ei ole omavahel sugulased, eraldi peavarju ja sanitaarsüsteeme;

13.  rõhutab vajadust integreerida põgenikega seonduvatesse ja varjupaigaprotsessidesse sootundlikud menetlused, suunised ja tugiteenused, muu hulgas mees- ja naissoost põgenikke ja varjupaigataotlejaid eraldi küsitleda, võimaldada nendega samast soost küsitlejaid ning pakkuda neile psühhosotsiaalset ja traumajärgset nõustamist;

14.  juhib tähelepanu asjaolule, et naissoost põgenikel ja migrantidel peab olema võimalik igal ajal pääseda naisadvokaatide jutule, et rääkida oma muredest turvalises ja usalduslikus õhkkonnas; on veendunud, et see peab puudutama muu hulgas tervise- ja reproduktiivprobleeme, emadusküsimusi ning seksuaalset ahistamist ja vägivalda, samuti mis tahes muid küsimusi või teavet;

15.  rõhutab, et igasuguse ELi rände- ja varjupaigapoliitika ja vastavate meetmete kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel tuleks võtta arvesse inimeste sugu ja päritolu;

16.  rõhutab, kui tähtis on rajada ohutuid ja seaduslikke teid ELi saabumiseks; on veendunud, et see aitab tagada, et naissoost migrandid, põgenikud ja varjupaigataotlejad ei pea pöörduma ebaseaduslike piiriületajate võrgustike poole ja saavad täielikult kasutada oma põhiõigusi;

17.  toonitab, et merel hukkunute arvu vähendamiseks tuleb otsimis- ja päästeoperatsioone jätkata ja intensiivistada;

18.  nõuab, et kogu ELis tugevdataks perede taasühinemise õigust ja selle paremat realiseerimist kiiremate ja odavamate menetluste abil;

19.  kutsub liikmesriike rakendama erimeetmeid, et soodustada naissoost põgenike ja migrantide osalemist tööturul, sealhulgas pakkuma koolitust, FIEna tegutsemise võimaldamist, keeleõpet, elukestvat õpet ja vabatahtlikku tööd; on veendunud, et naissoost migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate haridust, oskusi ja koolitust tuleks hinnata ja tunnustada ning seada sisse läbipaistvad menetlused välismaal saadud kutsekvalifikatsioonide tunnustamiseks;

20.  toonitab eriliselt, kui tähtis on võimaldada haridust migrantidest tütarlastele, eriti neile, kes saabuvad saatjateta;

21.  on seisukohal, et võrdsuse ja integratsiooni võti peitub majanduslikus sõltumatuses; palub sellepärast liikmesriikidel soodustada naissoost migrantide töölepääsu;

22.  tuletab meelde, et ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artiklis 12 nõutakse, et osalisriigid tagaksid asjakohaste naiste tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kusjuures need peaksid hõlmama muu hulgas sünnituseelset ja -järgset hooldust ja menstruaalhügieeni;

23.  nõuab, et naisi, eelkõige rasedaid, samuti dokumentideta tütarlapsi ja saatjateta lapsi käsitletaks nõuetekohaselt ja esmajärjekorras ning nad koheselt identifitseeritaks, et ametivõimud saaksid nende olukorda jälgida;

24.  rõhutab, et vastuvõtjamaad peaksid tagama täieliku õiguse tasuta riiklikule haridusele, tervishoiuteenustele, eriti selles, mis seondub seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õigustega, õiguse tööle ning põgenikest naiste ja tütarlaste võimetele ja vajadustele vastavale eluasemele;

25.  tunneb heameelt uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi[27] täienduste, eriti inimkaubanduse ja naiste suguelundite moonutamise ohvrite kui haavatavate isikute eraldi kategooriate lisamise üle; väljendab sügavat muret selle pärast, et ainult 12 liikmesriiki on andnud inimkaubanduse ohvritele haavatava isiku staatuse; kutsub ülejäänud liikmesriike üles uuesti sõnastatud direktiivi nõudeid rakendama ning palub, et komisjon mõjutaks neid liikmesriike asjaomaseid meetmeid rakendama;

26.  on veendunud, et laste, varajaste ja sundabielude ohvritele ning neile, keda selline abielu ähvardab, sealhulgas sihtriigis, tuleks anda haavatava isiku staatus;

27.  nõuab erilise tähelepanu pööramist kas oma laste või orbudega koos reisivate migrantidest ja põgenikest emade vajadustele, tehes neile kõigil reisietappidel ja pärast saabumist turvaliselt kättesaadavaks toidu, vee, eluaseme, ümberriietumisvõimalused, asjakohase arstiabi ning sanitaar- ja muud tingimused; palub liikmesriikidel anda eraldi õiguslik staatus perede taasühinemise eesmärgil ELi saabunud naissoost migrantidele ja varjupaigataotlejatele, et hoida ära nende ekspluateerimist, muuta nad vähem haavatavaks ja suurendada võrdsust;

28.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, ning direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded;

29.  palub liikmesriikidel tagada rahvusvaheline kaitse tagakiusamise ohvriks langenud naistele ning järgida komisjoni suuniseid seoses direktiivi 2003/86/EÜ (perekonna taasühinemise õiguse kohta) kohaldamisega;

30.  kahetseb, et Euroopa rände tegevuskava eesmärkide hulgas ei ole perekondade taasühinemisele seatud piirangute leevendamist; märgib, et on oluline lubada juba ELis viibivatel isikutel, sealhulgas saatjateta lastel, taasühineda oma perekonnaliikmetega;

31.  rõhutab, et hoolimata rändevoogude kõikumistest, mis võivad vastuvõtukeskustele raskusi põhjustada, tuleb alati lugeda esmatähtsaks haavatavate isikute, sealhulgas naiste ja tütarlaste ning eelkõige saatjateta tütarlaste vajadused, ning väljendab muret selle pärast, kuidas Euroopa ühtset varjupaigasüsteemi tegelikkuses ellu rakendatakse;

32.  paneb rändevoogudes erilist rõhku juba niigi haavatavate isikute rühmadele ning rõhutab selliseid tegureid nagu vanus, sugu, puue, sooline identiteet ja veendumused; on mures selle pärast, et inimeste spetsiifilised kaitsevajadused on rahuldamata;

33.  mõistab teravalt hukka naistevastase seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana; leiab, et konfliktides väärkohtlemist kogenud migrantidest naised ja tütarlapsed vajavad erilist tähelepanu ning neile tuleb tagada psühholoogilise ja arstiabi kättesaadavus;

34.  soovitab, et kõik sellised seaduslikud ja asjaomased organisatsioonid nagu näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, FRONTEX, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, samuti vabaühendused ja liikmesriigid peaksid tagama kõrgeimad nõuded vastuvõtukeskuste jaoks naistöötajate värbamisel, ning et soopõhine koolitus peaks olema kõigile töötajatele kohustuslik, et integreerida sooküsimused kõigisse põgenike liikumise või varjupaigamenetlustega seotud tegevustesse ja programmidesse;

35.  nõuab, et kõik liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), et tagada migrantidest naiste ja tütarlaste kaitse vägivalla eest, ning kohaldaksid selle konventsiooni artiklit 59, milles selgelt deklareeritakse, et konventsiooniosalised peavad võtma vajalikke meetmeid väljasaatmismenetluste peatamiseks ja/või eraldi elamisloa andmiseks abielu lahutamise korral, kui tegemist on naissoost migrandiga, kelle riigis viibimise õigus sõltub tema abikaasast;

36.  nõuab ulatuslikumat koostööd migrantide päritoluriikide ja neis tegutsevate vabaühendustega, et parandada naiste kui konfliktide peamiste ohvrite olukorda;

37.  juhib tähelepanu komisjoni 13. mai 2015. aasta teatisele „Euroopa rände tegevuskava“[28]; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse täiendada varjupaigamenetluste direktiivi turvalist päritoluriiki käsitlevaid sätteid; on kindlalt veendunud vajaduses integreerida sooküsimused igasugusesse turvalist päritoluriiki puudutavasse otsusesse, kaasa arvatud võimalus koostada ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri; märgib siiski, et ühtegi päritoluriiki või kolmandat riiki ei saa lugeda tõeliselt turvaliseks, kuna soolist vägivalda esineb igas riigis; on veendunud, et varjupaigataotlusi, mille aluseks on hirm soolise vägivalla või diskrimineerimise ees, ei või mingil juhul menetleda kiirendatud korras;

38.  tunnistab, et naisteorganisatsioonid ja naissoost põgenikud peavad osalema otsuste tegemisel nende kohtlemise, sealhulgas abi jaotamise prioriteetide ning nende päritoluriikidele suunatud rahutagamisalatuste kohta;

39.  rõhutab, et varjupaigamenetlustega seotud kohtumiste ja küsitlemiste ajaks tuleb korraldada laste hoidmine, et oleks tagatud õiglane võimalus varjupaiga taotlemiseks; märgib, et varjupaigataotlejate ja põgenike lastehoiuvõimaluste puudumine on integreeritud teenuste pakkumise peamine takistus, ning et see mõjutab ebaproportsionaalselt suurel määral naisi, kuna peamiselt neil lasub laste eest hoolitsemise kohustus; toonitab, et esmatähtsate teenuste hulgas tuleb käsitleda perede lastehoiuvajadusi;

40.  on veendunud, et dokumentideta naissoost migrandid ja neist sõltuvad isikud võivad eriti kergesti langeda vägivalla, ekspluateerimise ning soolise ja rassilise valdkonnaülese diskrimineerimise ohvriks; märgib, et dokumentideta naismigrantide õiguslik seisund võib takistada nende juurdepääsu sellistele asjakohastele teenustele nagu naiste varjupaigad;

41.  on sügavalt mures naissoost migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate suhtes kinnistunud negatiivsete stereotüüpide pärast; nõuab, et liikmesriigid kahekordistaksid pingutusi kõigi migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate kaitsmiseks paremäärmusluse ja vägivalla eest.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

5

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Vicky Maeijer, Barbara Matera, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Stefan Eck, Arne Gericke, Constance Le Grip, Evelyn Regner, Monika Vana

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Jane Collins

26.10.2015

PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus

(2015/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Marlene Mizzi

ETTEPANEKUD

Petitsioonikomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle võtta meetmeid, et reageerida enneolematu ulatusega kriisile Vahemerel ja parandada rände haldamist kõikides aspektides, tugevdades oma rändepoliitikat ja võttes vastu strateegilise Euroopa rände tegevuskava; märgib sellega seoses üldsuse tugevat protestireaktsiooni rändepoliitika puudustele; on seisukohal, et piisavate ressurssidega varustatud ning täielikult ja viivitamata rakendatud Euroopa rände tegevuskava oleks oluline esimene samm vastutuse õiglase jagamise ja solidaarsuse, elude päästmise, rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsu parandamise ning kehtivas süsteemis moonutuste kõrvaldamise suunas; kutsub komisjoni üles oma tulevase rändepoliitika väljatöötamisel aktiivselt kaasama Euroopa Parlamenti ja võtma arvesse selle soovitusi, ning konsulteerima otsustusprotsessi vältel kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sh selliste rahvusvaheliste organitega nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja rände- ja pagulasorganisatsioonid;

2.  juhib tähelepanu sellele, et ELi kodanike esitatud arvukates petitsioonides tõstatatakse mitmesuguseid Vahemere kriisiga seotud küsimusi, väljendatakse kahetsust traagiliste inimelude kaotuse üle ja palutakse Euroopa Liidul kiirelt ja otsustavalt tegutseda, et olukorda leevendada ja kõrvaldada kõik ebaseaduslikud toimimisviisid, millega rikutakse inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet; rõhutab, et petitsioonide esitajate mured on üldiselt järgmised: puudused Euroopa varjupaiga- ja rändealaste õigusaktide kohaldamises ning kehtiva Dublini III määruse ebaefektiivsus; tervikliku ELi rändepoliitika puudumine ja suutmatus kohaldada solidaarsuse põhimõtet, mis paneb vastuvõtvatele liikmesriikidele ebaproportsionaalselt suure koormuse; põhiõiguste rikkumised, mille tagajärjeks on nn tagasisaatmine merel, sisenemiskeeld piiridel ning ebaseaduslik kohapealne väljasaatmine; vajadus teha ELi tasandil suuremaid pingutusi, et võidelda ksenofoobia ja sallimatuse vastu, kaitsta rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi ning toetada nende integreerumist ELi;

3.  rõhutab, et arvestades hiljutiste traagiliste sündmuste ulatust ning ebaseaduslike saabumiste ja merel aset leidvate surmajuhtumite murettekitavat suurenemist (ÜRO andmete kohaselt üle 100 000 saabuja 2015. aasta esimese kuue kuu jooksul), ei saa EL ja liikmesriigid olla enam pelgalt kõrvalseisjad, vaid peavad võtma tekkinud olukorras juhtrolli ja ilmutama tugevat poliitilist algatusvõimet koos konkreetsete tegude ja meetmetega, et toetada täielikult komisjoni rände tegevuskava;

4.  nõuab varjupaigaotsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel mitte üksnes nendel juhtudel, kui otsus on negatiivne, vaid ka varjupaiga andmise korral, et nõuetekohaselt rakendada ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 punktis a sätestatut, millega nähakse ette kogu liidus kehtiv ühetaoline varjupaigaseisund;

5.  rõhutab, et ELi, sealhulgas liidu eri organite ja ametite võetavaid meetmeid on vaja korrapäraselt jälgida ja hinnata hetkeolukorra valguses ning vajaduse korral kohandada ja tõhustada, et tagada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täielik ülevõtmine liikmesriikide poolt, varjupaigasüsteemi parem juhtimine ning liikumine praktilisema ja tõelisema solidaarsuse, vastutuse õiglase jagamise ja põhiõiguste järgimise suunas;

6.  nõuab tungivalt, et EL jätkaks operatsiooni Triton tugevdamist operatsiooni Mare Nostrum tasemele; kutsub komisjoni üles tagama pideva rahalise toetamise ja läbipaistva järelevalve seoses Frontexi ja tema tegevuskulude ja tegevusega;

7.  rõhutab, et ELi ja Aafrika riikide vahel toimuvate rändevoogude ja mere ületamise mustrite kohta käiva teabe jälgimist, kogumist ja selle analüüsimist tuleb parandada ja kooskõlastada ELi tsentraliseeritud rändeandmete haldamise mehhanismi kaudu, mis pakuks korrapäraseid hindamisaruandeid ning tugevdaks järjepidevust, planeerimist ja kriisiohjamist, aidates seega käivitada varajase hoiatamise süsteemi ELi tasandil, et reageerida kiiremini tulevikus ilmnevatele rändekriisidele;

8.  nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid viivitamatult vastu tervikliku Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitika, mis põhineb inimõiguste ja -väärikuse ning rahvusvaheliste standardite, ELi alusväärtuste ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õiguste austamisel; juhib tähelepanu vajadusele rakendada konkreetselt ELi toimimise lepingu artiklit 80, milles on sätestatud, et liidu poliitika kavandamisel juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest; toonitab asjaolu, et ELi ja liikmesriikide rändepoliitika peab olema täielikult kooskõlas 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle lisaprotokolliga ning järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;

9.  hoiatab seoses kasvava suundumusega korraldada ebaseaduslikke kohapealseid väljasaatmisi, nagu toimub Maroko piiril olevate tarade juures Hispaania enklaavides Ceutas ja Melillas, ning on nendele tavadele täielikult vastu, kuna need ei ole kooskõlas inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetega; juhib tähelepanu ka sundväljasaatmistele päritoluriigist erinevasse kolmandasse riiki, mille tagajärjel dokumentideta inimesed ei saa nendest kolmandatest riikidest lahkuda;

10.  väljendab muret asjaolu pärast, et suur hulk lapsi, sealhulgas saatjata alaealisi, kes on eriti haavatavad, reisivad üle Vahemere; kutsub ELi ja liikmesriike üles järgima lapse parimaid huve käsitlevat põhimõtet ning sealhulgas tagama nõuetekohase kohtlemise ja juurdepääsu lapsesõbralikele varjupaigamenetlustele, vältima saatjata alaealiste ühest riigist teise viimist, kui see ei ole nende parimates huvides, ja võtma arvesse perekonna taasühinemise võimalusi ning lapse ohutust ja julgeolekut;

11.  võtab teadmiseks olulised meetmed, mis sisalduvad komisjoni tegevuskavas ja eelkõige meetmed, mis on suunatud inimelude päästmisele, hädaolukorras tegutsemisele, võitlusele inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise võrgustike vastu ja rände algpõhjuste kõrvaldamisele, kuid rõhutab, et komisjoni tegevuskava ei peata praegusi rändevooge, mistõttu on viivitamatult vaja ELi tasandil alalist ja kõigi liikmesriikide kohustusliku osalusega ümberasustamise mehhanismi, mis võimaldaks anda rahvusvahelise kaitse piisavale arvule inimestele, kes sellist kaitset vajavad; on seisukohal, et siduv ümberpaigutamismehhanism peab käivituma kiiresti ja automaatselt õiglaste, selgete, objektiivsete, mõõdetavate ja liikmesriikide poolt kindlaks tehtavate kriteeriumite alusel, seejuures tuleks võimaluste piires arvesse võtta ka pagulaste eelistusi;

12.  väljendab heameelt komisjoni seadusandliku ettepaneku üle, mis käsitleb ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 kohast alalist kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanismi, ning asjaolu üle, et septembrikuu justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtumisel jõudsid liikmesriikide siseministrid kokkuleppele 40 000 ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajava inimese Itaaliast ja Kreekast hädaolukorras ümberpaigutamise osas ning lisaks veel 120 000 inimese ümberpaigutamise osas; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kaaluksid direktiivi 2001/55/EÜ sätete ja eriti põhjenduse 20 kohaldamist, et anda ajutist kaitset ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kuid tuletab meelde, et kuna direktiivi ei ole kunagi rakendatud, tuleb komisjonil selle sätted läbi vaadata, et ELi solidaarsusmehhanismi paremini rakendada ja võtta kasutusele vahendid koheseks, turvaliseks ja õiguspäraseks reageerimiseks kiireloomuliste pagulaskriiside korral; nõuab sellega seoses ka pagulaste nn massilise sissevoolu selget määratlust;

13.  toonitab asjaolu, et üks suuremaid tasakaalustamatusi ELi rändepoliitikas on seotud sellega, et liidu mere ja maismaa välispiiridega liikmesriigid seisavad silmitsi suurte rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste voogudega ning ELi sisepiiridega riigid, nagu Saksamaa ja Rootsi, võtsid 2014. aastal vastu 43% kõikidest ELis esitatud varjupaigataotlustest; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles tagama Dublini määruse sisuka läbivaatamise, et vähendada ootamatut ja ebaproportsionaalset rändesurvet üha suuremale arvule ja eriti ELi välispiiriga liikmesriikidele, mis on igapäevaselt rändevoogudele otsesemalt avatud, kuid vähendamata seejuures julgeolekut ELi välispiiridel;

14.  on seisukohal, et seaduslik sisseränne ei kujuta endast ELi jaoks sotsiaal-majanduslikku koormat, vaid pigem võimalust, mis võib ühiskonnale positiivset mõju avaldada, ning et seaduslike võimaluste arendamine ELi sisserändamiseks võib aidata võidelda inimesi ebaseaduslikult üle piiri toimetavate kuritegelike võrgustike vastu ja vähendada merel hukkunute arvu; rõhutab seetõttu asjaolu, et rahvusvahelist kaitset vajavatele inimestele tuleks võimaldada turvaline ja seaduslik pääs ELi; rõhutab vajadust kohustusliku ümberasustamisprogrammi järele, mis võimaldaks arvestatava hulga pagulaste ümberasustamist ning kutsub ELi ja liikmesriike üles kasutama olemasolevaid võimalusi, mida pakuvad kehtivad õigusaktid, et töötada välja muud vahendid, struktureeritud mehhanismid ja läbipaistvad, kättesaadavad menetlused ELi pääsemiseks, nagu humanitaarviisad päritoluriikides või transiidiriikides asuvates ELi saatkondades ja konsulaaresindustes;

15.  kutsub ELi, liikmesriike ja kandidaatriike üles pakkuma rahvusvahelist raamistikku, mis looks põhjaliku arutelu ja kõikehõlmava dialoogi rändevoogude lähte- ja transiidiriikideks olevate kolmandate riikidega, et tagada suurem solidaarsus ja koostöö ELiga ja tegeleda rände algpõhjustega; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et 2015. aasta novembris toimub tihedas koostöös Aafrika partneritega Valletta tippkohtumine, mille alusel võetakse vastu tulevased raamlepingud rände algpõhjustega tegelemiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada veelgi konfliktide lahendamist päritoluriikides, tugevdada transiitriikide suutlikkust ja tagada vahendite suunamine õigetesse projektidesse, mille tulemuseks on inim- ja loodusressursside ekspluateerimise lõpetamine, tervishoiu ja hariduse ning tööstuse ja infrastruktuuri parandamine, et luua töökohti ja suurendada võimalust omada väärikat tulevikku rändajate päritoluriigis;

16.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et tagasisaatmisdirektiivi rakendamine toimub koos selliste menetluste, standardite ja põhiliste inimõiguste järgimisega, mis võimaldavad Euroopal tagada tagasipöördujate humaanse ja väärika kohtlemise kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid pööraks erilist tähelepanu võimaliku poliitilise tagakiusamisega seotud varjupaiga taotlemise juhtumitele, et vältida mis tahes tagasisaatmist, mis võib kaasa tuua inimõiguste rikkumise päritoluriigis või kolmandas riigis;

17.  kutsub ELi üles veelgi tugevdama juba kehtestatud raamlepinguid, sealhulgas Euroopa naabruspoliitika, Hartumi protsess ja Rabati protsess; rõhutab vajadust võtta nõuetekohaselt arvesse pikaleveninud pagulasolukordi, mis lahendamata jätmise korral võivad kaasa tuua Vahemerd ebaseaduslikult ja eluohtlikult ületavate inimeste pidevaid ja kasvavaid voogusid;

18.  mõistab hukka asjaolu, et teatavates liikmesriikides on mõne varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juhtimises toimunud mitmed rasked pettused ja halduseeskirjade rikkumised, mis on sageli toime pandud organiseeritud kuritegevuse kaasabil ning millega on kaasnenud nii ELi rahaliste vahendite kuritarvitamine kui ka rändajate elamistingimuste ja inimõiguste kaitse halvenemine;

19.  nõuab, et EL ja kõik liikmesriigid peataks tarade ehitamise ELi välispiiridel, lammutaks olemasolevad tarad ning lõpetaks igasuguse koostöö tarade ehitamise võimaldamiseks kolmandates riikides, et takistada rändajaid ELi või teistele territooriumitele jõudmast;

20.  kutsub liikmesriike üles looma riiklike integratsiooni toetusprogramme, eraldama piisavalt vahendeid ja tugiteenuseid ning edendama ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühiste aluspõhimõtete kohaldamist; kutsub komisjoni üles suurendama selliste dialoogiplatvormide rolli nagu riiklike integratsioonialaste kontaktpunktide võrgustik ja Euroopa integratsioonifoorum, et tagada parem integreeritus ja paljutõotavate tavade vahetus liikmesriikide vahel.

21.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kasvava ksenofoobia ja vihakuritegudega võitlemiseks rakendama tõhusaid meetmeid, mille aluseks on haridus ja ennetamine ning igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas vihakõne karistamine.

NÕUANDVAS KOMISJONISTOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

0

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marina Albiol Guzmán, Margrete Auken, Beatriz Becerra Basterrechea, Soledad Cabezón Ruiz, Pál Csáky, Eleonora Evi, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Svetoslav Hristov Malinov, Notis Marias, Edouard Martin, Marlene Mizzi, Julia Pitera, Gabriele Preuß, Sofia Sakorafa, Yana Toom, Bodil Valero, Jarosław Wałęsa, Cecilia Wikström

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Jérôme Lavrilleux, Michèle Rivasi, Ángela Vallina, Axel Voss

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Emilian Pavel, Vladimir Urutchev, Julie Ward

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.3.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

44

11

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Gerard Batten, Heinz K. Becker, Michał Boni, Caterina Chinnici, Ignazio Corrao, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Laura Ferrara, Lorenzo Fontana, Mariya Gabriel, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Sophia in ‘t Veld, Iliana Iotova, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Timothy Kirkhope, Barbara Kudrycka, Kashetu Kyenge, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Roberta Metsola, Louis Michel, Claude Moraes, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Helga Stevens, Bodil Valero, Udo Voigt, Beatrix von Storch, Josef Weidenholzer, Cecilia Wikström, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Kostas Chrysogonos, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Gérard Deprez, Anna Hedh, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Miltiadis Kyrkos, Gilles Lebreton, Andrejs Mamikins, Petri Sarvamaa, Elly Schlein, Barbara Spinelli, Geoffrey Van Orden, Axel Voss

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Margrete Auken

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

44

+

ALDE

Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Louis Michel, Cecilia Wikström, Sophia in 't Veld

EFDD

Ignazio Corrao, Laura Ferrara

GUE/NGL

Marina Albiol Guzmán, Kostas Chrysogonos, Cornelia Ernst, Barbara Spinelli

EPP

Heinz K. Becker, Michał Boni, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Mariya Gabriel, Monika Hohlmeier, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Barbara Kudrycka, Roberta Metsola, Petri Sarvamaa, Csaba Sógor, Axel Voss

S&D

Caterina Chinnici, Tanja Fajon, Ana Gomes, Anna Hedh, Iliana Iotova, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Kashetu Kyenge, Miltiadis Kyrkos, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Andrejs Mamikins, Claude Moraes, Elly Schlein, Birgit Sippel, Josef Weidenholzer

Verts/ALE

Jan Philipp Albrecht, Margrete Auken, Bodil Valero

11

-

ECR

Jussi Halla-aho, Timothy Kirkhope, Geoffrey Van Orden, Beatrix von Storch, Branislav Škripek, Helga Stevens

EFDD

Gerard Batten, Kristina Winberg

EFDD

Lorenzo Fontana, Gilles Lebreton

NI

Udo Voigt

1

0

PPE

Tomáš Zdechovský

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletud

  • [1]  ELT C 93, 9.3.2016, lk 165.
  • [2]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0176.
  • [3]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.
  • [4]  http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2015/09/28-eunavfor/.
  • [5]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0105.
  • [6]  Frontexi uudised, http://frontex.europa.eu/news/number-of-migrants-arriving-in-greece-dropped-by-half-in-november-cITv3V.
  • [7]  Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ja UNICEFi lühiülevaade laste rände kohta Euroopasse, http://www.iom.int/sites/default/files/press_release/file/IOM-UNICEF-Data-Brief-Refugee-and-Migrant-Crisis-in-Europe-30.11.15.pdf.
  • [8]  EASO uudiskiri, november–detsember 2015, https://easo.europa.eu/wp-content/uploads/EASO-Newsletter-NOV-DEC_-20151.pdf.
  • [9]  EL+ moodustavad 28 liikmesriiki, Norra ja Šveits.
  • [10]  ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet – Kreeka andmete ülevaade – 7. märts 2016.
  • [11]  Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, Missing Migrants Project, http://missingmigrants.iom.int/.
  • [12]  Nõukogu otsus (EL) 2015/1523 ja nõukogu otsus (EL) 2015/1601.
  • [13]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31).
  • [14]  20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12).
  • [15]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9).
  • [16]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT L 180, 29.6.2013, lk 60).
  • [17]  Nõukogu 19. novembri 2004. aasta järeldused.
  • [18]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).
  • [19]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (ELT L 168, 30.6.2009, lk 24).
  • [20]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/36/EL kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 375).
  • [21]  Nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiiv 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT L 155, 18.6.2009, lk 17).
  • [22] 1 ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon.
    2 ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni artikkel 98 (Kohustus osutada abi).
    3 Inimelude ohutust merel käsitleva 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni eeskiri 33 (Hädaolukord: kohustused ja menetlused).
  • [23] 4 1979. aasta rahvusvaheline mereotsingute ja -pääste konventsioon, muudetud.
  • [24] 5 Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni resolutsioon MSC 167(78) ja suunised põgenike ja sisserändajate suhtes rakendatavate põhimõtete ja tavade kohta.
  • [25] 6 Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) statistika kohaselt.
  • [26] 7 http://data.unhcr.org/mediterranean/regional.php
  • [27]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33/EL, 26. juuni 2013, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).
  • [28]  COM(2015)0240.