RAPORT järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta

28.2.2018 - (2017/2052(INI))

Eelarvekomisjon
Kaasraportöörid: Jan Olbrycht, Isabelle Thomas

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta

(2017/2052(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[1], ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 2017/1123[2],

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[3],

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[4],

–  võttes arvesse ELi rahanduse tulevikku käsitlevat komisjoni aruteludokumenti, mis avaldati 28. juunil 2017 (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta[5],

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta[6],

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt 4. oktoobril 2016[7],

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemide kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslikku arvamust kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamise kohta ELi poolt,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0048/2018),

A.  arvestades, et kehtiv mitmeaastane finantsraamistik lepiti kokku 2013. aastal ning see on esimene, mille kulukohustuste ja maksete assigneeringud on eelmise finantsplaneerimise perioodi omadest tegelikult (st püsihindades) väiksemad, kuigi ELi pädevus ja eesmärgid on Lissaboni lepingus ja strateegias „Euroopa 2020“ sätestatu kohaselt suurenenud; arvestades, et ühtlasi oli selles kulukohustuste ja maksete assigneeringute summa vahel suur erinevus, mis oli üks põhjus, miks maksmata arved finantsraamistiku kahel esimesel aastal kuhjusid; arvestades, et kuna finantsraamistik ja sellega seotud õiguslikud alused võeti vastu hilja, tekkisid rakendamisel viivitused, mille mõju on tunda veel praegugi ja mille tagajärjel võivad maksetaotlused kuhjuda kehtiva finantsraamistiku viimastele aastatele ning mõjutada nii veel ka järgmist perioodi; arvestades, et parlamendi nõudmisel lisati finantsraamistikku uued sätted, et kasutada selle üldisi ülemmäärasid võimalikult ulatuslikult ja näha ette paindlikkusmehhanismid;

B.  arvestades, et 2014.–2020. finantsraamistiku puhul sai kiiresti selgeks, et sellest tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks ei piisa, sest raha tuli kohe hakata kasutama mitmete kriiside ja uute probleemide lahendamiseks, mis puudutasid investeeringuid, sotsiaalset tõrjutust, rännet ja pagulasi, noorte tööhõivet, julgeolekut, põllumajandust, keskkonda ja kliimamuutusi ning mida finantsraamistiku vastuvõtmise ajal ei osatud ette näha; arvestades, et seetõttu jõuti kehtiva finantsraamistikuga juba kaks aastat pärast selle rakendamise algust viimase piirini, sest kasutatavad varud ammendusid, paindlikkussätted ja erivahendid olid suures ulatuses kasutusele võetud, kehtivate poliitikameetmete ja programmide vahendid sattusid surve alla või neid isegi vähendati ning, kuna ELi eelarve oli liiga väike ja jäik, loodi kompenseerimiseks eelarveväliseid mehhanisme;

C.  arvestades, et need puudused ilmnesid juba siis, kui 2016. aasta lõpus alustati finantsraamistiku läbivaatamist ja muutmist, ning nende likvideerimiseks oleks tulnud kohe midagi ette võtta, nagu parlament oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis märkis; arvestades, et kokkulepitud muutmisega õnnestus mõnevõrra laiendada kehtivate paindlikkussätete rakendamise võimalusi, kuid finantsraamistiku ülemmäärad jäid muutmata;

D.  arvestades, et komisjon kavatseb 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutavate ettepanekute paketi (sh tulevased omavahendid) esitada 2018. aasta mais, kuigi nõukogu määruse (EL) nr 1311/2013 kohaselt oleks need pidanud esitatama enne 1. jaanuari 2018; arvestades, et veidi peale seda peaks komisjon esitama seadusandlike ettepanekute eelnõud rahastamisprogrammide ja -vahendite kohta;

1.  võtab vastu käesoleva resolutsiooni, et esitada 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutav parlamendi seisukoht, mille puhul on eritähelepanu pööratud finantsraamistiku eeldatavatele prioriteetidele, suurusele, struktuurile, kestusele, paindlikkusele ja muudele horisontaalsetele põhimõtetele, ning juhtida tähelepanu järgmise finantsraamistikuga hõlmatud ELi poliitikavaldkondade eelarvesuunitlustele; loodab, et komisjon esitab koos järgmist finantsraamistikku käsitleva seadusandliku ettepanekuga ka uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu, milles võetakse parlamendi seisukohti ja soovitusi arvesse; rõhutab, et käesoleva resolutsiooni alusel hakkab parlament ühtlasi osalema menetluses, mille tulemusel järgmine finantsraamistik vastu võetakse;

2.  võtab samal ajal vastu eraldi resolutsiooni, milles esitab kooskõlas omavahendite kõrgetasemelise töörühma soovitustega seisukoha ELi omavahendite süsteemi reformi kohta; palub komisjonil võtta ELi omavahendeid käsitlevate seadusandlike ettepanekute koostamisel parlamendi seisukohta arvesse ning on seisukohal, et ettepanekud peaksid olema kaugeleulatuvad ja tuleks esitada koos finantsraamistikku käsitletavate ettepanekutega; rõhutab, et järgmise finantsraamistiku kulu- ja tulupoolt käsitletakse eesseisvatel läbirääkimistel ühtse paketina ning finantsraamistikus on võimalik kokku leppida ainult siis, kui vastavaid edusamme tehakse ka omavahendite puhul;

I. Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku prioriteedid ja eesmärgid

3.  peab järgmise finantsraamistiku üle toimuvat arutelu kiiduväärseks, sest nii on võimalik panna liidu eelarvega – mis on Euroopa Liidu jaoks käegakatsutavamaid vahendeid – alus tugevamale ja jätkusuutlikumale Euroopale; on arvamusel, et järgmine finantsraamistik peaks moodustama osa Euroopa tulevikku käsitlevast laiemast strateegiast ja arusaamast; on seisukohal, et finantsraamistikuga tuleb näidata, kuidas kajastuvad ELi poliitilised eesmärgid ja prioriteedid eelarves;

4.  on veendunud, et järgmine finantsraamistik peaks tuginema liidu väljakujunenud meetmetele ja prioriteetidele, mille eesmärk on kaitsta rahu, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust, edendada heaolu, pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning teadus- ja uuendustegevust ning tagada inimväärsete töökohtadega kvaliteetne tööhõive, võidelda kliimamuutustega ning soodustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide ja kodanike vahelist solidaarsust; on seisukohal, et need on sambad, mida on vaja ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu korrektseks toimimiseks ning maailmas Euroopa positsiooni tugevdamiseks; on kindel, et need on Euroopa edasiste püüdluste jaoks olulisemad kui kunagi varem;

5.  on arvamusel, et järgmise finantsraamistiku abil peaks liidul olema võimalik viimase aastakümne kriisidele lahendused leida ja kriisidest tugevamana välja tulla, pidades kriiside all silmas näiteks majanduslangust ja finantskriisi, noorte tööpuudust, püsivat vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, rände ja pagulastega seotud probleeme, kliimamuutusi ja loodusõnnetusi, keskkonnaseisundi halvenemist ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, terrorismi ja ebastabiilsust; rõhutab, et nende piiriüleste ja üleilmsete, kuid riigisisese mõjuga probleemide tõttu on selge, et meie riikide majandus ja ühiskond on vastastikku sõltuvad ning meetmeid tuleb võtta üheskoos;

6.  juhib tähelepanu sellele, et EL peab täitma lubaduse olla esimene, kes saavutab ÜRO kestliku arengu eesmärgid, mille alusel pingutavad kõik riigid selle nimel, et luua säästlikumate, võrdsemate ja jõukamate ühiskondadega maailm; rõhutab, et järgmine finantsraamistik peab kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas olema; peab kiiduväärseks, et komisjon on otsustanud võtta kestliku arengu eesmärke arvesse kõikides ELi meetmetes ja algatustes; loodab, et EL täidab kohustused, mille ta on nende eesmärkide saavutamiseks võtnud; rõhutab peale selle, et piisavalt suure rahasummaga tuleks toetada väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast ning ELi ja liikmesriikide võetud kohustust tagada sotsiaalsem Euroopa; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppe tõttu tuleks kliimameetmetele kulutada palju rohkem kui kehtivas finantsraamistikus ning see osakaal peaks võimalikult kiiresti – hiljemalt 2027. aastaks – suurenema 30 %ni;

7.  rõhutab, et järgmise finantsraamistikuga saab liit näidata, et ta on ühtne ja suudab tulla toime selliste poliitiliste sündmustega nagu Brexit ning populistlike ja marurahvuslike liikumiste teke ja üleilmses juhtimises toimuvad muutused; rõhutab, et lõhestatuse ja enesekesksusega üleilmseid probleeme ja kodanike muresid lahendada ei saa; on seisukohal, et just Brexiti läbirääkimised näitavad, et liidu liikmeks olemise eelised kaaluvad liidu eelarvesse makstavad summad kindlalt üles; nõuab sellega seoses, et varem võetud kohustuste raamistikust, nt õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat puudutavast suure reede kokkuleppest, peetaks täielikult kinni;

8.  nõuab seetõttu, et endiselt toetataks kehtivat poliitikat, eelkõige aluslepingutes sätestatud ELi kauaaegseid poliitikavaldkondi, nagu ühine põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika, sest need toovad Euroopa projekti käegakatsutavad eelised ELi kodanikeni; lükkab tagasi kõik püüdlused nimetatud poliitikavaldkondi taasriigistada, sest see ei vähendaks maksumaksjate ja tarbijate finantskoormust ega annaks paremaid tulemusi, vaid takistaks hoopis majanduskasvu, solidaarsust ja ühtse turu toimimist ning muudaks piirkondade ja majandussektorite vahelise ebavõrdsuse ja erinevused veel suuremaks; kavatseb järgmise programmitöö perioodi jooksul tagada ELi 27 liikmesriigile nimetatud poliitikavaldkondade puhul samaväärse rahastamise ning parandada seejuures nende tõhusust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi;

9.  on arvamusel, et Euroopa peaks pakkuma väljavaateid nooremale põlvkonnale ja tulevikule orienteeritud ettevõtjatele, tänu kellele on ELi üleilmsel areenil edukam; on otsustanud oluliselt suurendada kaht juhtprogrammi, nimelt teadusuuringute raamprogrammi ja programmi „Erasmus+“, mille praeguste vahenditega ei suudeta rahuldada väga suurt taotluste hulka, sh väga kvaliteetseid taotlusi; on kindlalt selle poolt, et eraldada noorte töötuse vastu võitlemiseks palju rohkem raha ning toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid noorte tööhõive algatuse ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) jätkuprogrammide kaudu; pooldab ühtlasi Euroopa ühendamise rahastu 2.0 suurendamist;

10.  nõuab, et kolmes uues poliitikavaldkonnas, millel on nii sise- kui ka välismõõde ja mis on esile kerkinud kehtiva finantsraamistiku kestuse ajal, täidaks liit oma rolli järgmisega:

–  töötaks välja ammendava varjupaiga-, rände- ja integratsioonipoliitika ja rahastaks seda ning otsiks lahendusi probleemidele, mis kolmandates riikides rännet ja ümberasumist põhjustavad;

–  tugevdaks välispiiride kaitset ja suurendaks stabiilsust, kaitstes välisriikides inimõigusi ning tagades konfliktiennetuse ja välisarengupoliitika;

–  tagaks Euroopa kodanikele ühtse sisejulgeoleku ning koondaks kaitsevaldkonnas uurimistegevuse ja võimekuse, kuid rõhutab, et nendes valdkondades ei tohiks meetmeid võtta ELi arengupoliitika kulul;

11.  rõhutab, et tulevane raamistik peaks hõlmama kaht uut tüüpi rahalist toetust, mis oleks liidu majanduskavas nähtaval kohal: esiteks tuleks jätkata investeerimistoetuse kavade (nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond) elluviimist ja teiseks tuleks välja töötada vahend, millega stabiliseerida euroala liikmesriikide majandust (nt kavandatava Euroopa Valuutafondi kaudu), ja lähenemisvahend, mis on mõeldud euroalaga ühinevatele liikmesriikidele;

12.  rõhutab, et kõigepealt tuleks liidu eelarvesse lisada euroala jaoks mõeldud eelarvereserv, mida ei arvestata finantsraamistiku ülemmäärade sisse ja mis ei tohi piirata teiste finantsraamistiku programmide elluviimist, ning seda peaksid rahastama euroala ja teised osalevad liikmed, kasutades selleks osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitavat tuluallikat, ning seda tuleks käsitada sihtotstarbeliste tulu ja tagatisena; on seisukohal, et kui eelarvereserv on muutunud stabiilseks, võiks seda hakata rahastama päris omavahenditest, järgides ELi tulevast rahastamist käsitlevas Monti aruandes toodud soovitusi;

13.  kordab põhimõtet, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad, olenemata sellest, kas prioriteedid on teada juba uue finantsraamistiku vastuvõtmise ajal või tekivad alles selle rakendamise käigus, ning rõhutab, et uusi vajadusi ei tohiks rahastada olemasolevate meetmete ega programmide kulul; loodab peale selle, et kehtestatakse piisavad paindlikkussätted, mille abil on võimalik arvesse võtta finantsraamistiku kestuse ajal tekkida võivaid ettenägematuid asjaolusid;

14.  on seisukohal, et Euroopa saab tugevamaks ja sihikindlamaks ainult siis, kui talle eraldatakse rohkem raha; nõuab nimetatud eesmärke ja prioriteete ning Ühendkuningriigi liidust väljaastumist arvesse võttes, et liidu eelarve peab olema palju suurem; on arvamusel, et finantsraamistiku jaoks on vaja kulude ülemmäära, mis moodustab 27 ELi liikmesriigi kogurahvatulust 1,3 %, võtmata seejuures arvesse kõiki neid vahendeid, mida ülemmäärade sisse ei arvestata;

15.  on veendunud, et kui nõukogu ei nõustu liikmesriikide makseid ELi eelarvesse järsult suurendama, saab järgmist finantsraamistikku piisavas summas rahastada ainult siis, kui võetakse kasutusele uued, päriselt ELi-le kuuluvad omavahendid;

II. Horisontaalsed küsimused

ELi eelarve põhimõtted ja eelarve tõepärasus

16.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu eelarve koostamisel ja täitmisel tuleb järgida ühtsuse, õigsuse, aastasuse, tasakaalu, kõikehõlmavuse, sihtotstarbelisuse, täiendavuse, subsidiaarsuse, usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse põhimõtet;

17.  kordab, et on alati olnud seisukohal, et liidu poliitiliste eesmärkide jaoks tuleb eraldada ka piisavad rahasummad, ning tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 311 on sätestatud, et liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega;

18.  juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et Euroopa Ülemkogu poliitilisi otsuseid ja algatusi saab täielikult ellu viia ainult siis, kui nendeks on tagatud vajalik raha, ning rõhutab, et vastasel korral väheneb liidu eelarve tõepärasus ja kodanike usaldus;

19.  on seisukohal, et kuna finantsraamistikus saavad ELi poliitilistest prioriteetidest konkreetsed investeeringud, on see suurepärane vahend, mille abil ELi kulusid pikaajaliselt planeerida ja tagada liikmesriikides teatavad stabiilsed avaliku sektori investeeringud; peab aga kahetsusväärseks, et järgmise finantsraamistiku vastuvõtmiseks ei ole ühiselt kokku lepitud pikaajalist strateegiat; tuletab peale selle meelde, et ELi eelarve on ennekõike investeerimiseelarve, mille vahenditega täiendatakse riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavate meetmete rahastamist;

Kestus

20.  on seisukohal, et finantsraamistiku kestuse üle otsustamisel tuleks leida kesktee kahe vastuolulise nõudmise vahel: ühelt poolt on paljude ELi meetmete – eelkõige sellise poliitika korral, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega, nagu põllumajandus ja ühtekuuluvus – jaoks vaja stabiilsust ja prognoositavust, mille tagavad kulukohustused, mis on võetud vähemalt seitsmeks aastaks, ning teiselt poolt on vaja demokraatlikku legitiimsust ja vastutust, mis on tagatud, kui finantsraamistik on kooskõlas parlamendi ja komisjoni viieaastase poliitilise tsükliga;

21.  rõhutab, et poliitiliselt on hädavajalik, et igal uuel parlamendikoosseisul oleks võimalik oma ametiaja jooksul märkimisväärselt mõjutada nii finantsraamistiku summasid kui ka poliitilisi prioriteete; rõhutab, et Euroopa Parlamendi valimised annavad ELi kodanikele vahetu võimaluse väljendada liidu eelarveprioriteetide suhtes oma seisukohta, mida tuleks finantsraamistiku kohustuslikus valimistejärgses kohandamises arvesse võtta; on seetõttu veendunud, et iga poliitilise tsükli jooksul peab komisjon tegema ettepaneku ning nii parlament kui ka nõukogu peavad otsustama, kas kehtestada järgmine, uus finantsraamistik või muuta kohustuslikus korras kehtivat finantsraamistikku;

22.  rõhutab, et finantsraamistiku kestusena peaks järk-järgult kasutusele võtma kaks järjestikust viieaastast perioodi, mille keskel tuleb raamistikku kohustuslikus korras muuta; palub komisjonil koostada selge ettepaneku, milles sätestatakse 5 + 5 aasta pikkuse finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid; on veendunud, et finantsraamistiku pikkuseks ei saa valida ühtainust viieaastast perioodi, sest see tekitaks paljude ELi meetmete kavandamisel ja rakendamisel suuri takistusi;

23.  mõistab aga, et kuna kehtiv finantsraamistik kestab kuni 2020. aasta detsembrini, siis ei ole 2019. aasta kevadel toimuvate Euroopa Parlamendi järgmiste valimiste tõttu võimalik hakata 5 + 5 lahendust kohe rakendama, sest erinevaid tsükleid ei oleks võimalik rahuldavalt kooskõlastada; on seetõttu seisukohal, et järgmine finantsraamistik tuleks üleminekulahendusena kehtestada veel viimast korda seitsmeks aastaks (2021–2027) ja see peaks hõlmama kohustuslikku vahepealset muutmist;

Vahepealne muutmine

24.  on veendunud, et finantsraamistiku õiguslikult siduva ja kohustusliku läbivaatamise ja muutmise nõue, mis on sätestatud uues mitmeaastase finantsraamistiku määruses, tuleks alles jätta; tuletab meelde, et 2016. aastal toimunud muutmine oli esimene kord, mil finantsraamistiku määrust ka tegelikult muudeti, ning et nii nõukogu kui ka parlament pidasid seda kasulikuks, eelkõige finantsraamistiku paindlikkussätete tugevdamise tõttu;

25.  on seisukohal, et 2021.–2027. aasta finantsraamistiku muutmise kohta tuleks ettepanek ja otsus teha piisavalt vara, et järgmine parlamendikoosseis ja komisjon saaksid finantsraamistikku vastavalt kohandada; rõhutab, et finantsraamistiku tegelikult muutmisel tuleks alati kaasata parlament ja kaitsta õigusi, mis parlamendi on võrdse eelarvepädeva institutsioonina; rõhutab peale selle, et finantsraamistiku muutmisel tuleb muuta ka finantsraamistiku ülemmäärasid, kui on selgunud, et neist ülejäänud perioodiks ei jätku;

Paindlikkus

26.  rõhutab, et kehtiva finantsraamistiku ajal on eelarvepädevad institutsioonid kiitnud heaks finantsraamistiku määruses sisalduvate paindlikkusmehhanismide ja erivahendite ulatusliku kasutuselevõtmise, et tagada lisaassigneeringud, mida on olnud vaja ränkade kriiside korral tegutsemiseks või uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks;

27.  on seetõttu seisukohal, et kehtiva finantsraamistiku paindlikkussätted on hästi toiminud ja tänu nendele on olnud võimalik eraldada suuri rahasummasid, mida on olnud vaja eelkõige rände- ja pagulasprobleemidega toimetulemiseks ning investeerimislõhe vähendamiseks; tuletab meelde, et neist mitmete sätete algataja oli parlament, kes neid eelmise finantsraamistiku üle peetud läbirääkimistel kindlameelselt kaitses;

28.  on seisukohal, et neid sätteid on vaja veel rohkem tugevdada, et sellise pikaajalise kava nagu finantsraamistik rakendamisel tekkivate uute ülesannete, ettenägematute sündmuste ja uute poliitiliste prioriteetidega paremini toime tulla; nõuab, et järgmine finantsraamistik oleks paindlikum, et finantsraamistiku kulukohustuste ja maksete üldisi ülemmäärasid saaks maksimaalselt ära kasutada;

Finantsraamistikus ette nähtud paindlikkusmehhanismid

29.  on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku ülemmäärad tuleks kehtestada selliselt, et oleks võimalik mitte ainult rahastada ELi meetmeid, vaid luua ka igas rubriigis piisav kulukohustuste varu;

30.  on veendunud, et kõik mittesihtotstarbelised varud tuleks ilma piiranguteta järgnevatesse eelarveaastatesse üle kanda ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid saama neid iga-aastase eelarvemenetluse käigus vajalikuks peetaval eesmärgil kasutada; nõuab seetõttu, et kulukohustuste koguvaru säilitataks, piiramata selle kohaldamisala ja kasutusaega;

31.  tuletab meelde, et kulukohustuste koguvarust saab kasutada vaid kuni aasta N-1 mittesihtotstarbelisi varusid, mis on eelarveprojekti esitamisele eelneva tehnilise kohanduse kaudu heaks kiidetud; on aga seisukohal, et tuleb uurida, kuidas saaks kasutada ka aasta N mittesihtotstarbelisi varusid, et oleks võimalik rahastada lisavajadusi, mis vastaval aastal võivad tekkida;

32.  on kindlalt veendunud, et eelarvepädevate institutsioonide poolt heakskiidetud kulukohustusi tuleks kasutada nende esialgsel eesmärgil ning tuleks teha kõik tagamaks, et see oleks nii kõigis poliitikavaldkondades; palub eelkõige komisjonil selle nimel aktiivselt tööd teha; on samas veendunud, et kui assigneeringud vabastatakse kulukohustustest seetõttu, et meetmed, milleks need olid ette nähtud, jäid täielikult või osaliselt ellu viimata, tuleks need ELi eelarves uuesti kättesaadavaks teha ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid need iga-aastase eelarvemenetluse raames kasutusele võtma; on seisukohal, et vabastatud assigneeringud tuleks kanda otse kulukohustuste koguvarusse, mitte eraldada mõnele erivahendile ega paigutada reservi;

33.  tuletab meelde, et kulukohustustest vabastatakse sellised kulukohustuste assigneeringud, mille eelarvepädevad institutsioonid on juba heaks kiitnud ning mille alusel oleks tehtud makseid, kui meetmed, mille rahastamiseks need olid mõeldud, oleks plaanipäraselt ellu viidud; rõhutab seetõttu, et vabastatud assigneeringute uuesti kasutamine ELi eelarves on igati õigustatud, kuid seejuures ei tohiks eirata valdkondlikes õigusaktides sätestatud kulukohustustest vabastamise eeskirju;

34.  juhib tähelepanu sellele, et tuleb tagada, et kogu mitmeaastase finantsraamistiku raames kantakse maksete varud maksete koguvaru kaudu täissummas üle järgmisse eelarveaastasse; on selle vastu, et seada ülekantavate varude suurusele piiranguid või ülemmäärasid, nagu see on kehtivas finantsraamistikus, ning tuletab meelde, et neid varusid saab kasutada ainult siis, kui eelarvepädevad institutsioonid niimoodi otsustavad, ja nende poolt kindlaks määratud ulatuses; rõhutab, et maksete koguvaru võib olla vaja, et tulla toime võimalike uute maksekriisidega;

35.  rõhutab, et finantsraamistiku määruses tuleks ka edaspidi ette näha võimalus ülemmäärasid ettenägematute asjaolude korral muuta, kui rahastamisvajadused on nii suured, et kasutada olevad varud ja erivahendid ammenduksid, või isegi suuremad; nõuab, et finantsraamistiku määruses nähtaks ette lihtsustatud menetlus, mille kohaselt saaks kokkulepitud künnise piires teha kindlaid muudatusi;

36.  on selle poolt, et ka edaspidi oleks võimalik koondada ELi programmide rahastamisvahendid varasematele või hilisematele aastatele, sest tänu sellele saab võtta vastutsüklilisi meetmeid, mis vastavad tegeliku rakendamise tempole, ning võtta suurte kriiside korral mõistlikke vastumeetmeid; nõuab peale selle seadusandlikku paindlikkust – praegu on see sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 17 –, mis võimaldab kohandada seadusandliku tavamenetluse alusel vastu võetud programmide kogueelarvet +/- 10 % asemel +/- 15 %;

37.  juhib tähelepanu paindlikkusele, mida on võimalik saavutada, kui paigutada assigneeringuid ümber finantsraamistiku ühe ja sama rubriigi piires, st paigutada rahalised vahendid just sinna, kus neid on vaja, ja tagada ELi eelarve parem täitmine; leiab, et rubriikide väiksem arv muudab finantsraamistiku paindlikumaks; palub aga, et komisjon annaks eelarvepädevatele institutsioonidele ette teada ja konsulteeriks nendega, kui ta kavatseb teha suuri omaette ümberpaigutusi;

Finantsraamistiku erivahendid

38.  kiidab heaks finantsraamistiku erivahendite üldise koosseisu, eelkõige paindlikkusinstrumendi, hädaabireservi, ELi Solidaarsusfondi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), ning juhib tähelepanu sellele, et kehtiva finantsraamistiku puhul on neid kasutatud väga palju; nõuab, et nende rahastamispakette suurendataks ja rakendussätteid parandataks;

39.  nõuab eelkõige, et paindlikkusinstrumendi rahastamispaketti suurendataks märkimisväärselt, nii et iga-aastane eraldis oleks vähemalt 2 miljardit eurot; tuletab meelde, et paindlikkusinstrument ei ole seotud ühegi konkreetse poliitikavaldkonnaga ja selle võib seetõttu kasutusele võtta igal vajalikuks peetaval eesmärgil; on seetõttu seisukohal, et sellest vahendist võib katta kõiki uusi rahastamisvajadusi, mis finantsraamistiku kestuse ajal tekivad;

40.  juhib tähelepanu sellele, et hädaabireservist on võimalik anda kolmandatele riikidele ettenägematute sündmuste korral kiiresti spetsiifilist abi, ning rõhutab, et praegustes oludes on see eriti tähtis; nõuab, et sellele nähtaks ette palju suurem rahastamispakett: igal aastal kuni 1 miljard eurot;

41.  märgib eelkõige, et ELi Solidaarsusfondist on antud suures summas abi paljude suurte loodusõnnetuste korral, mille mõju eelarvele on olnud väga suur; rõhutab ühtlasi, et see vahend on avalikku arvamust parandanud; teeb ettepaneku suurendada selle vahendi rahastamispaketti nii, et igal aastal võiks sellest eraldada kuni 1 miljard eurot;

42.  on seisukohal, et EGFi puhul, millega väljendatakse ELi solidaarsust ja toetatakse töötajaid, kes on kaotanud töö maailmakaubanduses globaliseerumise või üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ei ole kõiki võimalusi ära kasutatud ja seda vahendit saaks parandada ja selle saaks integreerida pikaajalisse strateegiasse, et jõuda kõigis liikmesriikides koondatud töötajateni ja aidata nad uuesti tööturule; on seisukohal, et kui EGFi hakatakse läbi vaatama, tuleks analüüsida selle kohaldusala ja seda muude vahenditega paremini koordineerida; on seisukohal, et läbivaadatud EGFile tuleks uues finantsraamistikus tagada vähemalt praegusega samaväärne iga-aastane eraldis;

43.  teeb ettepaneku luua finantsraamistikku erireserv, kuhu paigutatakse kõikide erivahendite rahastamispakettidest kasutamata jäänud assigneeringud; on seisukohal, et seda reservi peaks olema võimalik kasutada ajaliste piiranguteta; nõuab, et seda reservi kasutataks eelarvepädevate institutsioonide otsuse alusel ükskõik millise finantsraamistiku erivahendi jaoks, millest tuleb vahendeid eraldada rohkem, kui vastava erivahendi rahastamispaketis on raha ette nähtud;

44.  märgib, et praegu kohaldatakse tähtaja suhtes, mille jooksul võib kasutamata jäänud assigneeringuid üle kanda, iga finantsraamistiku erivahendi puhul erinevaid eeskirju; on seisukohal, et neid tuleks ühtlustada, et kõigi vahendite suhtes saaks kohaldada ühte N+1 reeglit;

45.  on seisukohal, et ettenägemata kulude varu peaks viimase abinõuna alles jääma; rõhutab, et see on erivahend, mida saab kasutusele võtta samuti üksnes maksete assigneeringute jaoks, ja selle kasutuselevõtmine oli 2014. aasta maksekriisi lahendamiseks väga vajalik; nõuab seetõttu, et selle vahendi iga-aastast maksimaalset eraldist suurendataks 0,05 %ni ELi kogurahvatulust;

46.  rõhutab, et finantsraamistiku erivahendeid ei tohiks arvestada ei finantsraamistiku kulukohustuste ega ka maksete assigneeringute ülemmäärade sisse; on seisukohal, et sellele, kuidas nende vahendite maksed eelarvesse kanda, leiti 2014.–2020. aasta finantsraamistiku muutmisel ühemõtteline lahendus, millega tehti lõpp pikka aega kestnud konfliktile, mis nõukoguga oli erineva tõlgendamise tõttu tekkinud; pooldab seda, et lisada finantsraamistiku määrusesse selge säte, mille kohaselt ei tohiks makseid, mis tulenevad finantsraamistiku erivahendite kulukohustuste kasutuselevõtmisest, arvestada finantsraamistikus maksete jaoks seatud iga-aastaste ülemmäärade sisse;

47.  märgib, et kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on kolme finantsraamistiku erivahendi kasutuselevõtuks vaja parlamendi koosseisu häälteenamust; on seisukohal, et see säte on aegunud, sest sellega nõutakse erihäälteenamust, mida oli ELi eelarve vastuvõtmiseks vaja enne Lissaboni lepingut; nõuab, et nende rahastamisvahendite kasutuselevõtuks kehtestataks ühtsed hääletusnõuded, mis peaksid olema samad nagu ELi eelarve vastuvõtmisel;

Tulureserv

48.  kordab, et on alati olnud seisukohal, et kogu tulu, mis laekub ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest äriühingutele määratud trahvidest või seetõttu, et liikmesriigid jäävad ELi eelarvesse kantavate osamaksude tasumisega hiljaks, peaks olema ELi eelarve jaoks lisatulu, mille võrra ei vähendata osamaksu, mille liikmesriigid peavad tasuma kogurahvatulu alusel;

49.  nõuab seetõttu, et ELi eelarve tulupoolel loodaks erireserv, kuhu hakatakse järjest kandma kõikvõimalikke ettenägematuid tulusid; on seisukohal, et sellest reservist tuleks katta lisamaksevajadusi, mis tekivad eriti kulukohustuste koguvaru või finantsraamistiku erivahendite kasutuselevõtmisel;

ELi vahendite tõhus ja tulemuslik kasutamine

50.  märgib, et üks peamisi põhimõtteid, mille alusel ELi institutsioonid otsustavad, milliseid kulutusi järgmise finantsraamistiku kohaselt teha, peaks olema Euroopa lisaväärtuse loomine; juhib aga tähelepanu sellele, et Euroopa lisaväärtusel on arvukaid tõlgendusi, ja nõuab, et selle kriteeriumide jaoks kehtestataks ühene, selge ja kergesti arusaadav määratlus, mille puhul tuleks võtta arvesse piirkondlikke iseärasusi ja mis peaksid võimaluse korral sisaldama mõõdetavaid tulemusnäitajaid; hoiatab, et määratlust ei tohi kasutada ettekäändena, et seada ELi poliitika ja programmide tähtsus puhtalt kvantitatiivsetel kaalutlustel või lühiajalise majandusliku kasu nimel kahtluse alla;

51.  märgib, et Euroopa lisaväärtust on nimetatud mitmes komisjoni dokumendis; kordab, et parlament koostas selleks oma resolutsioonis[8] näitajate loetelu; tuletab meelde, et ELi vahendeid tuleks kasutada selleks, et rahastada ELi avalikke hüvesid ja kiirendada arengut, innustades kõiki liikmesriike võtma kõigil haldustasanditel meetmeid, et täita asutamislepingu eesmärgid ja saavutada ELi ühised sihid, mis muidu jääksid täitmata; nõustub, et ELi eelarvest tuleks rahastada meetmeid, millest võib olla kasu ELile tervikuna, mida ükski liikmesriik ei saa üksi tulemuslikult võtta ning millega kaasnevad väiksemad kulud kui üksnes riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavate meetmete puhul; on peale selle veendunud, et ELi eelarve abil tuleks aidata luua ja toetada ELi naabruses ja kaugemalgi rahu ja stabiilsust; on seisukohal, et Euroopa lisaväärtust luuakse nii nende programmidega, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, kui ka nendega, mille eelarve täitmine toimub otse – ELi eesmärke aitavad saavutada need mõlemad üksteist täiendavad meetodid; loodab seetõttu, et liikmesriigid hoiduvad järgimast järgmise finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel n-ö õiglase vastutasu põhimõtet, mille puhul võetakse arvesse ainult netosaldot, st ainult riigi enda huve;

52.  on seisukohal, et raha saab paremini kasutada, st iga ELi eelarves olevat eurot tulemuslikult ja diskrimineerimata kulutada mitte ainult sellega, et eraldada ELi vahendeid meetmetele, mille lisaväärtus on suurim ning mis aitavad ELi poliitikavaldkondade ja programmide tulemuslikkust suurendada kõige rohkem (vastavalt jooksvate kulude põhjalikule hinnangule), vaid ka sellega, et luua ELi ja liikmesriikide eelarve vahel suurem koostoime ning teha kulutuste struktuuris selgesti nähtavaid parandusi; toetab Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta aruandes toodud soovitusi, mis käsitlevad näitajatest koosnevat tõhusat mõõtmisraamistikku, tulemuslikkusest ühtsemat ja tasakaalustatumat aru andmist ning hindamistulemuste lihtsamat kättesaamist;

53.  nõuab, et järgmises finantsraamistikus muudetaks ELi eelarvesüsteem päriselt lihtsamaks, et eelarvevahendeid oleks hõlpsam kasutada; rõhutab, et eelkõige tuleb vähendada tarbetut kattuvust vahendite vahel, millest rahastatakse ühesuguseid meetmeid, näiteks innovatsiooni-, VKEde või transpordivaldkonnas, kuid seejuures ei tohi ära kaotada eri programmide tähtsaid osi, ning eri rahastamisvormide ja -allikate vahel tuleb lõpetada konkurents, et täiendavus oleks suurim ja finantsraamistik sidus; on veendunud, et nii saaks kodanikud ELi prioriteetidest paremini aru;

54.  rõhutab, et ELi kulude mõistlikkuse kontrollimine ei tohi viia selleni, et EL teeb püüdlustes järeleandmisi või ELi meetmeid ja programme hakatakse reguleerima valdkondlikult, samuti ei tohiks see põhjustada seda, et toetuste asemel hakatakse mõningase kokkuhoiu nimel kasutama rahastamisvahendeid, sest suurem osa ELi eelarvest toetatavast meetmetest ei sobi selleks, et neid rahastataks rahastamisvahenditest; on seisukohal, et kulude sellise kontrollimise käigus tuleks hoopis kindlaks teha, kuidas saaks ELi kuluprogramme paremini täita;

55.  nõuab, et eeskirju ühtlustataks põhjalikult, et luua kõigi ELi eelarvevahendite jaoks ühtsed eeskirjad, mille puhul on arvesse võetud eelarvevahendite ja sektorite eripärasid; innustab komisjoni käsitlema eri rahastamisallikate kombineerimist ning esitama selle kohta selged suunised ja tagama, et kõigis liikmesriikides on kõikide rahastamisvahendite kasutamiseks võrdsed võimalused;

56.  on ühtlasi selle poolt, et muuta sektoripõhised rakenduseeskirjad toetusesaajate jaoks lihtsamaks ja vähendada halduskoormust, muutes menetlused ja programmitöö dokumendid veel ühtlasemaks ja lihtsamaks; juhib peale selle tähelepanu sellele, et toetusesaajate suutlikkust tuleb suurendada ja neile tuleb anda rohkem tehnilist abi; nõuab, et hakataks kasutama riskipõhist hindamist;

Eelarve ühtsus, õigsus ja läbipaistvus

57.  tuletab meelde, et ühtsuse põhimõte, mille kohaselt tuleb eelarves esitada kõik liidu tulud ja kulud, on aluslepingu nõue ja ka peamine demokraatlik tingimus, mis peab olema täidetud, et eelarve oleks läbipaistev, legitiimne ja et selle eest oleks võimalik vastutus võtta; peab kahetsusväärseks, et seda põhimõtet on järgitud üha vähem, kuigi rahandussüsteem on muutunud keerulisemaks: alates Euroopa Arengufondi ajaloolisest pärandist ja Euroopa stabiilsusmehhanismi loomisest kuni hiljuti loodud arvukate spetsiifiliste eelarveväliste mehhanismideni, mille puhul on tegemist uuenduslike rahastamisvahendite ja välistegevuse usaldusfondide või rahastamisvahenditega, mis ei sisaldu liidu bilansis;

58.  kahtleb, kas vahendite loomine liidu eelarvest väljaspool on põhjendatud ja loob lisaväärtust; on seisukohal, et selliste vahendite loomise või säilitamisega soovitakse varjata tegelikku rahavajadust ning vältida finantsraamistiku ja omavahendite ülemmääradest tulenevaid piiranguid; peab kahetsusväärseks, et seetõttu minnakse sageli mööda ka parlamendist, kellel on seadusandliku, eelarvepädeva ja kontrolliorganina kolmekordne vastutus, ning tegutsetakse vastupidiselt eesmärgile tagada üldsuse ja toetusesaajate jaoks suurem läbipaistvus;

59.  kordab seetõttu oma pikaajalist seisukohta, et Euroopa Arengufond ja teised väljaspool finantsraamistikku loodud rahastamisvahendid tuleks integreerida liidu eelarvesse, et suurendada selle legitiimsust ning liidu arengupoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab aga, et vastavad rahastamispaketid tuleks finantsraamistiku lisada nii, et need liidetakse kokkulepitud ülemmääradele, sest nii ei kahjusta nende vahendite kandmine eelarvesse ei nende enda rahastamist ega muid ELi meetmeid ja programme; kiidab üldjoontes heaks ettepaneku integreerida Euroopa stabiilsusmehhanism liidu rahandussüsteemi Euroopa Valuutafondina, ilma et sellega piirataks fondi tulevast ülesehitust;

60.  on seisukohal, et ELi usaldusfondidel võib olla lisaväärtus, kui nendesse koondada spetsiaalsete olukordade jaoks eri rahastajatelt saadud vahendid, kuid nende kasutamine ei tohiks tähendada seda, et kavandatud ELi vahendid nimetatakse lihtsalt ümber või ELi rahastamisvahendite algseid eesmärke muudetakse; rõhutab, et parlament peab nende loomist ja rakendamist rohkem kontrollima; rõhutab, et ELi usaldusfondidest tuleks toetada üksnes väljaspool liitu võetavaid meetmeid;

61.  on ühtlasi seisukohal, et kui leitakse, et teatavate eesmärkide saavutamiseks tuleb toiminguid teha ka väljaspool eelarvet, näiteks rahastamisvahendite või usaldusfondide kasutamise abil, tuleks toimingute mahtu ja kestust piirata ning need peaksid olema täiesti läbipaistvad, nende täiendavus ja lisaväärtus peab olema tõendatud ning need peavad tuginema rangetele otsustusprotsessidele ja vastutust käsitlevatele sätetele;

62.  on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks liidu eelarves täpsemini esile tuua, kui suur on sihtotstarbeline tulu ja kuidas see mõjutab tegelikke kulusid, eelkõige tulude puhul, mis laekuvad kolmandate riikide osamaksudest; rõhutab, et see on veelgi olulisem, kui arvestada, et Ühendkuningriik on liidust väljaastumist käsitlevatel läbirääkimistel teada andnud, et ta soovib liitu mittekuuluva riigina osaleda teatavates 2020. aasta järgse finantsraamistiku alla kuuluvates liidu eelarveprogrammides;

Maksete maht

63.  tuletab meelde, et maksete assigneeringud on kulukohustuste assigneeringute loogiline ja seaduspärane jätk, ning nõuab, et maksete ülemmäärad kehtestataks asjakohaselt, jättes kulukohustuste ja maksete vahele minimaalse ja realistliku vahe; loodab, et maksete jaoks uute ülemmäärade kehtestamisel võetakse arvesse, et ühelt poolt tuleb täita kulukohustused, mis on küll võetud praegusel rahastamisperioodil, kuid millega seotud maksed tuleb teha alles pärast 2020. aastat, ja et teiselt poolt tuleb täita 2020. aasta järgsete programmide ja vahendite kulukohustused;

64.  tuletab meelde, et eelmise finantsraamistiku lõpus tekkis suur summa maksmata arveid, mis on mõjutanud kehtivat finantsraamistikku, ja hoiatab, et järgmisele finantsraamistikule üleminekul võib tekkida samasugune maksekriis, millel oleksid toetusesaajate jaoks, nagu üliõpilased, ülikoolid, VKEd ja teadlased, rängad tagajärjed; juhib tähelepanu sellele, et kuna 2014.–2020. aasta programmide rakendamisel on tekkinud viivitusi, on maksed praegu pigem alakasutatud, mille tagajärjel tekib rohkem täitmata kulukohustusi, mille eest tuleb arveid tasuda järgmise finantsraamistiku ülemmäärade piires; palub, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid muu hulgas rahandusministrite tasandil, miks viivitused tekivad, ja esitaksid meetmed, millega muuta rakendamine edaspidi lihtsamaks;

65.  võtab teadmiseks esialgsed tulemused, mis on saavutatud Ühendkuningriigi liidust väljaastumise rahalist korraldust puudutavatel läbirääkimistel ja mille kohaselt seadustatakse Ühendkuningriigi täielik osalemine 2014.–2020. aasta programmide rahastamises ja elluviimises koos kõigi rahaliste tagajärgedega;

Rahastamisvahendid

66.  rõhutab, et ELi eelarves on kasutada palju eri vahendeid, millega rahastatakse ELi tasandil toetatavaid meetmeid ja mille võib rühmitada kahte kategooriasse: ühelt poolt toetused ja teiselt poolt rahastamisvahendid, st tagatised, laenud, riskijagamis- või omakapitalivahendid; juhib ühtlasi tähelepanu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile, mille eesmärk on kaasata kogu ELi era- ja avalikust sektorist kapitali, et täiendada piiratud rahasummasid ja toetada niimoodi ELi majanduse jaoks olulisimate valdkondade projekte;

67.  tunnistab, et rahastamisvahendite kaudu on võimalik liidu eelarve majanduslikku ja poliitilist mõju suurendada; rõhutab aga, et neid saab kasutada ainult selliste tulutoovate projektide jaoks, mis viiakse ellu ebaoptimaalsetes investeerimisoludes või turutõrgete korral, ja seega on nende eesmärk ainult täiendada, kuid mitte asendada toetusi; rõhutab, et rahastamisvahenditega ei tohiks püüda asendada olemasolevaid avaliku ega erasektori rahastamisprogramme ning need peaksid olema kooskõlas nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste kohustustega;

68.  tuletab meelde, et komisjon peab kindlaks tegema, milliste valdkondade puhul on kõige parem kasutada toetusi, milliste puhul rahastamisvahendeid ja milliste puhul oleks võimalik toetusi rahastamisvahenditega kombineerida ja milline on nende vahel õige tasakaal; on veendunud, et ka järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks ELi projekte rahastada peamiselt toetustest; rõhutab, et laene, tagatisi, riskijagamis- ja omakapitalivahendeid tuleks kasutada ettevaatlikult, tuginedes eelhinnangutele ja tehes seda üksnes siis, kui nende kasutamisel on näha selge lisaväärtus ja võimendav mõju; märgib, et finantsinstrumentide kasutamist ja koos toetustega tekkivat toimet on võimalik parandada; nõuab suuri pingutusi, millega muuta rahastamisvahenditest raha saamine toetusesaajate jaoks lihtsamaks ning eri rahastamisvahendite kasutamine sektorite vahel paindlikumaks, et kaotada piiravatest õigusaktidest tingitud takistused, mis ei võimalda vahendite saajatel kasutada ühesuguste eesmärkidega projektide jaoks korraga mitut programmi;

69.  palub komisjonil lihtsustada ja ühtlustada eeskirju, millega reguleeritakse rahastamisvahendite kasutamist järgmise finantsraamistiku kestuse ajal, et eeskirju saaks kohaldada võimalikult tõhusalt; võtab teadmiseks võimaliku ettepaneku, mida tuleb põhjalikult arutada, kuid millega loodaks ühtne fond, mis koondaks ELi tasandil tsentraalselt hallatavaid rahastamisvahendeid; on seisukohal, et eri poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks sobiva rahastamisvahendi valimiseks on vaja selget süsteemi ning rahastamisvahendid peaksid ka edaspidi olema eelarves eraldi ridadel, et investeeringute puhul valitseks selgus; rõhutab aga, et eeskirjade ühtlustamine ei tohi mõjutada rahastamisvahendeid, mida liikmesriigid kasutavad ühtekuuluvuspoliitikas või välistegevuses;

70.  tuletab meelde, et on korduvalt nõudnud, et liidu eelarvest toetatavate rahastamisvahendite kasutamine peab olema läbipaistvam ja selle üle peab tegema hoolikamat demokraatliku kontrolli;

Ülesehitus

71.  on seisukohal, et finantsraamistiku ülesehitus peaks olema selline, et ELi poliitilised ja eelarveprioriteedid on kodanikele paremini näha, ja nõuab kõigi ELi kuluvaldkondade selgemat esitust; on veendunud, et käesolevas resolutsioonis esitatud ELi tulevaste kulutuste põhisambaid tuleks vastavalt arvesse võtta;

72.  usub seetõttu, et rubriikide senist esitust tuleb küll mõneti parandada, kuid ei poolda põhjendamatuid radikaalseid muudatusi; teeb seetõttu ettepaneku kasutada 2020. aasta järgses finantsraamistikus järgmist liigendust;

Rubriik 1. Tugevam ja jätkusuutlik majandus   Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse otsese eelarve täitmise raames –  teadus- ja uuendustegevust –  tööstust, ettevõtlust ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid –  majanduse ja ühiskonna digiüleminekut –  suuri taristuprojekte –  transporti, energiat, kosmost –  keskkonda ja kliimamuutuste leevendamist ning nendega kohanemist     Rubriik 2. Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa   Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse –  majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames):   investeeringud uuendus- ja teadustegevusse, digiteerimisse, tööstussektori ümberkujundamisse, VKEdesse, transporti, kliimamuutustega kohanemisse ja nende leevendamisse, energiasse ja keskkonda   tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasamine, sooline võrdõiguslikkus, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamine –  haridust, noori ja pidevõpet –  kultuuri, kodakondsust, meediat ja teabevahetust –  demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi –  tervist ja toiduohutust –  varjupaiga andmist, rännet ja integratsiooni, õiguskaitset ja tarbijaid –  haldusasutusi ja nendevahelist koordineerimist     Rubriik 3. Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus   Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse –  põllumajandust ja maaelu arengut –  merendust ja kalandust     Rubriik 4. Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine   Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse –  rahvusvahelist koostööd ja arengut –  naaberriike –  laienemist –  humanitaarabi –  demokraatiat, õigusriiki, põhiõigusi ja soolist võrdõiguslikkust –  kaubandust     Rubriik 5. Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine   Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse –  julgeolekut, sealhulgas küberturvalisust –  kriiside korral tegutsemist ja stabiilsust, sealhulgas kodanikukaitset –  ühist välis- ja julgeolekupoliitikat –  kaitsevaldkonda, sealhulgas teadus- ja uuendustegevust     Rubriik 6. Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus   –  ELi institutsioonide töötajatega seotud kulud –  ELi institutsioonide hoonete ja sisseseadega seotud kulud

73.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ELi eelarve lisas kõik ELiga seotud kulud, mis tekivad väljaspool ELi eelarvet valitsustevaheliste kokkulepete ja menetluste alusel; usub, et selline teave, mis tuleb esitada igal aastal, annaks parema ülevaate kõigist investeeringutest, milleks liikmesriigid on ELi tasandil kohustunud;

III. Tegevussuunad

Tugevam ja jätkusuutlik majandus

74.  rõhutab, kui tähtis on Euroopa teadusruumi, energialiidu, Euroopa ühtse transpordipiirkonna ja digitaalse ühtse turu kui Euroopa ühtse turu põhielementide väljakujundamine;

75.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal tuleks koondada rohkem eelarveressursse valdkondadesse, millel on selge Euroopa lisaväärtus ning mis ergutavad majanduskasvu, konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja tööhõivet kõikides ELi piirkondades; rõhutab sellega seoses, kui olulised on teadusuuringud ja innovatsioon maailmas juhtpositsiooni omava ja teadmistepõhise kestliku majanduse loomisel, ning peab kahetsusväärseks, et piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu eraldati kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames ELi rahalisi vahendeid vaid väikesele osale selle valdkonna kõrgetasemelistest projektidest;

76.  nõuab seepärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames 9. raamprogrammi jaoks eraldatava üldise eelarve olulist suurendamist, nii et see oleks vähemalt 120 miljardit eurot; peab seda summat Euroopa ülemaailmse konkurentsivõime ning teadusliku, tehnoloogilise ja tööstusliku juhtpositsiooni, ühiskondlikele probleemidele reageerimise, aga ka ELi kliimaeesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide saavutamise seisukohalt asjakohaseks; nõuab eelkõige jõupingutuste tegemist, et ergutada murrangulist ja turgu loovat innovatsiooni, eelkõige VKEde jaoks;

77.  nõuab lisaks suurema tähelepanu pööramist teadusuuringute ja innovatsiooni kasutamisele ühisettevõtete ja muude vahendite kaudu ning põhitehnoloogiatesse investeerimise ergutamisele, et vähendada innovatsiooni investeerimispuudujääki; toonitab, et rahaliste vahendite suurendamine peab käima käsikäes rahastamismenetluste lihtsustamisega; tunneb heameelt komisjoni sellealaste pingutuste üle ja rõhutab, et neid tuleks järgmisel programmitöö perioodil jätkata, et tagada taotlejatele taotluste hindamise uue süsteemi abil parem juurdepääs ja võrdsed võimalused; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, mille abil stimuleerida tasakaalustatud osalemist kõikidest ELi liikmesriikidest;

78.  tunneb heameelt komisjoni hiljutise ettepaneku üle, mis tagaks eelseisvatel aastatel söe ja terase teadusfondi rahastamise; rõhutab, kui oluline on see fond kõnealuse tööstussektori teadusuuringute rahastamiseks; usub seepärast, et vaja on pikaajalist lahendust, mis tagaks rahastamise ka pärast 2020. aastat ja mille kohaselt kuuluks fond liidu eelarvesse, et võimaldada parlamendil täita eelarvekontrolli ülesannet;

79.  rõhutab, et VKEd ja mikroettevõtjad on majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive peamiseks tõukejõuks ning nemad loovad 85 % kõigist uutest töökohtadest; tunnustab nende olulisust majanduse elavdamise tagamisel ja ELi kestliku majanduse ergutamisel; tuletab meelde, et ELis on üle 20 miljoni VKE ning need moodustavad kõigist ettevõtetest 99 %; on seisukohal, et VKEde rahastamisvõimaluste parandamine kõikides liikmesriikides peaks jääma järgmises mitmeaastases finantsraamistikus endiselt oluliseks poliitiliseks eesmärgiks, et suurendada veelgi nende konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust; rõhutab seetõttu vajadust edendada ettevõtlust ja parandada VKEde jaoks ettevõtluskeskkonda, et võimaldada neil realiseerida praeguses maailmamajanduses oma täielik potentsiaal;

80.  tunneb heameelt kehtivasse mitmeaastasesse finantsraamistikku kuuluva sihipärase ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) edu üle; tõstab esile selle programmi rakendamise kõrget määra ja märgib, et seda suudetaks täita veel suuremas mahus; nõuab seetõttu COSME programmi rahastamise kahekordistamist, et see vastaks ELi majanduse tegelikele vajadustele ja märkimisväärsele nõudlusele programmis osaleda;

81.  kordab oma kindlat toetust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile (EFSI), mille eesmärk on kaasata praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames reaalmajandusse uute investeeringutena 500 miljardit eurot; usub, et EFSI on juba andnud tugeva ja sihipärase tõuke majandussektoritele, mis soodustavad kestlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist; rõhutab, et EFSI mõju VKEde rahastamisele on olnud kogu liidus positiivne; väljendab seetõttu heameelt selle üle, et komisjon kavatseb esitada seadusandliku ettepaneku kõnealuse investeerimiskava jätkamiseks ja parandamiseks uue mitmeaastase finantsraamistiku raames koos sihipärase eelarvega, mida ei tohiks rahastada olemasolevate poliitikavaldkondade ega programmide arvelt; rõhutab, et mis tahes seadusandlik ettepanek peaks põhinema komisjonipoolse läbivaatamise ja sõltumatu hindamise järeldustel; ootab, et uues ettepanekus tegeletakse tulemuslikult ka kõikide EFSI rakendamise probleemidega ja suurendatakse muu hulgas fondi geograafilist hõlmavust, et sellest saadav kasu oleks tuntav kogu liidus;

82.  rõhutab mitmeaastase finantsraamistiku tähtsust pikaajalistest investeeringutest sõltuvate sektorite, näiteks säästva transpordi jaoks; rõhutab, et transporditaristu on ühtse turu selgroog ning kestliku majanduskasvu ja töökohtade loomise alus; märgib, et naaberriikidega ühendatud Euroopa ühtse transpordipiirkonna saavutamiseks on vaja laialdast transporditaristut ja seda tuleb pidada ELi konkurentsivõime ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse keskseks prioriteediks, sh äärepoolseimate piirkondade ja saarte jaoks; on seetõttu seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks eelkõige tagama piisava rahastamise projektidele, mis aitavad viia lõpule TEN-T põhivõrgu ja selle koridoride loomise, kusjuures neid tuleks veelgi pikendada; tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) transpordi valdkonnale kehtestatud eesmärke, mille abil kavatsetakse võidelda kliimamuutuste vastu, ning ergutab liikmesriike investeerima arukasse, säästvasse ja integreeritud ühistransporti;

83.  rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu ajakohastatud ja tõhusam programm peaks hõlmama kõiki transpordiliike, sealhulgas maantee- ja raudteetaristut ning siseveeteid; on seisukohal, et selle raames tuleb tähtsustada suurte võrkude paremaid omavahelisi ühendusi ja transpordiliike, mis aitavad vähendada CO₂-heidet, ning leiab, et keskenduda tuleks ühendustele ja võrgu väljakujundamisele äärepoolseimatel aladel; kordab, kui tähtis on suurendada koostalitlusvõimet (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi kaudu) ja võimaldada kasutada täielikult ära ühtse Euroopa taeva algatust; nõuab Euroopa lennuliikluse korraldamise digitaalse süsteemi lõplikku väljatöötamist;

84.  nõuab järgmises finantsraamistikus konkreetse eelarverea loomist turismi jaoks, et jõuda lähemale Euroopa tõelise turismipoliitika väljatöötamisele, mis võib majanduskasvule ja töökohtade loomisele arvestatavalt kaasa aidata;

85.  kutsub komisjoni üles ergutama investeerimist järgmise põlvkonna tehnoloogiate väljatöötamisse ning nende kasutuselevõtmise edendamisse; rõhutab, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, mis tähendab spektri täielikku ärakasutamist, püsivõrkude ajakohastamise ja mobiilsidevõrkude tihendamise tagamist, 5G kasutuselevõtu ja gigabitiühenduvuse edendamist ning täiendavate edusammude tegemist ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua kogu liidus internetiühenduse parandamiseks vajalik reguleeriv raamistik; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu telekommunikatsiooniharust peaks jätkama digitaalteenuste taristu ja kiire lairibaühenduse võrkude toetamist, et muuta need kättesaadavaks, sealhulgas äärepoolseimates ja maapiirkondades, ning parandada digitaalset kirjaoskust, omavahelist ühendatust ja koostalitlusvõimet; toonitab vajadust toetada Euroopa majanduse ja ühiskonna digiüleminekut ning investeerida olulistesse tehnoloogiatesse, nagu suurandmed, tehisintellekt või kõrgjõudlusega andmetöötlus, aga ka infrastruktuuri ja digitaalsetesse oskustesse, et suurendada ELi konkurentsivõimet ja parandada eurooplaste elukvaliteeti;

86.  on seisukohal, et Euroopas on ülioluline tagada kestlik ja taskukohane energiavarustus; nõuab seetõttu jätkuvat toetust, sealhulgas Euroopa ühendamise rahastu energiavahenditest, investeeringutele, mille abil tagada energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamine, energiajulgeoleku ja -sõltumatuse tugevdamine ning energiatõhususe suurendamine ja taastuvenergia suurem kasutamine; rõhutab eelkõige, kui oluline on pakkuda eeskätt suurt CO₂-heidet tekitavatele piirkondadele mitmekülgset toetust energiasüsteemi ümberkujundamiseks, üleminekuks vähese CO₂-heitega majandusele, energiatootmise moderniseerimiseks, piiriüleste ühenduste parandamiseks, arukate võrkude kasutuselevõtuks, süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning kasutamise tehnoloogiate arendamiseks ning kaugküttesüsteemide ajakohastamiseks; on seisukohal, et vajalikku toetust tuleks anda ka energeetikasektori kujundamisele kliimaeesmärkidele vastavaks, eelkõige söest sõltuvates piirkondades ja riikides, et vähese heitega majandusele üleminekule reaalselt kaasa aidata, kuna see on strateegiliselt oluline; kutsub üles looma laiahaardelist fondi, mille abil toetada õiglast üleminekut, eelkõige arendades ja kasutades taastuvaid energiaallikaid, energiatõhususe lahendusi, energia salvestamist, elektromobiilsuse lahendusi ja taristut, elektri tootmise ja -võrkude ajakohastamist, täiustatud elektritootmistehnoloogiaid, sh süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine ning söe gaasistamine, kaugküttesüsteemide ajakohastamist, sh suure tõhususega koostootmist, varajast kohandamist tulevaste keskkonnastandarditega, energiamahukate sektorite restruktureerimist ning samuti ühiskondliku, majandusliku ja keskkonnaalase mõjuga tegelemist;

87.  rõhutab, kui suur strateegiline tähtsus on ELi tulevase konkurentsivõime, julgeoleku ja poliitilise mõjuvõimu jaoks sellistel suuremahulistel taristuprojektidel nagu rahvusvaheline katsetermotuumareaktor (ITER), Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS), ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem (Galileo), Maa seire programm (Copernicus) ja tulevane riiklik satelliitside programm (Govsatcom); juhib tähelepanu sellele, et nende suuremahuliste projektide rahastamine on vaja ELi eelarves küll tagada, kuid samas tuleks see valdkond hoida muudest vahenditest lahus, et võimalik kulude ületamine ei seaks ohtu muude liidu poliitikavaldkondade rahastamist ja projektide edukat teostamist, nagu tuli mõnel juhul ette eelmises mitmeaastases finantsraamistikus; tuletab meelde, et nende projektide maksimaalne toetus on seetõttu praeguses mitmeaastase finantsraamistiku määruses kindlaks määratud, ja nõuab uues määruses sarnaseid sätteid;

88.  rõhutab, et oluline on säilitada, kaitsta ja parandada keskkonnakvaliteeti ning võidelda kliimamuutuste, ökosüsteemide hävimise ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise vastu, ja toonitab, kui tähtis on, et EL oleks neis protsessides juhtrollis; on seisukohal, et stabiilne ja piisav rahastamine on esmatähtis, et täita ELi rahvusvahelised kohustused, pidades silmas näiteks Pariisi kokkulepet; tuletab meelde, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks aitama liidul need eesmärgid saavutada ning see peaks aitama kaasa ka üleminekule vähese CO₂-heitega majandusele aastaks 2050; rõhutab, et EL ei tohiks rahastada projekte ja investeeringuid, mis on nende eesmärkide saavutamisega vastuolus; nõuab ELi tulevastes kulutustes põhjalikku kliimaküsimustega arvestamist; nõuab sellega seoses, et asjaomaseid programme, nagu „LIFE+“, sobivalt rahastataks, jätkataks ja laiendataks ning et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja Natura 2000 võrgustiku haldamiseks nähtaks ette omaette rahastamispaketid;

Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa

89.  rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kõiki ELi piirkondi hõlmavaks Euroopa Liidu peamiseks investeerimispoliitika valdkonnaks, et tegeleda keeruliste sotsiaal-majanduslike probleemidega, suunates seejuures suurema osa ressursse kõige kaitsetumatele piirkondadele; usub, et lisaks eesmärgile vähendada erinevusi arengutasemete vahel ja edendada lähenemist, nagu on sätestatud aluslepingus, peaks ühtekuuluvuspoliitikas tegelema eelkõige ELi üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamisega, ning teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames keskendutaks ühtekuuluvuspoliitika kolme fondi (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond) puhul peamiselt kasvu ja konkurentsivõime, teadusuuringute ja innovatsiooni, digiülemineku, tööstussektori ümberkujundamise, VKEde, transpordi, kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, keskkonnasäästlikkuse ja energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise, tööhõive, sotsiaalse kaasamise, soolise võrdõiguslikkuse, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamise toetamisele; rõhutab, et need kolm fondi on ELi ühtekuuluvuspoliitika lahutamatuks osaks ja need saavad toimida ainult üheskoos ning nimetatud poliitika ühtses raamistikus; nõuab selles poliitikavaldkonnas lisaks ka suuremat territoriaalset koostööd ning piiriülese ja linnaliku mõõtme arvestamist, aga ka konkreetseid sätteid maa-, mägi- ja äärepoolseimate piirkondade ning saarte jaoks;

90.  on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika rahastamise säilitamine ELi 27 liikmesriigis vähemalt aastate 2014–2020 eelarve tasemel (püsivhindades) on äärmiselt oluline; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamise üheks parameetriks peaks jääma SKP, kuid on arvamusel, et seda tuleks täiendada sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste lisanäitajatega, et võtta kõikides liikmesriikides paremini arvesse uut liiki ebavõrdsust ELi piirkondade vahel ja nende sees; toetab uuel programmitöö perioodil ka selliste elementide säilitamist, mis on muutnud ühtekuuluvuspoliitika praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames tänapäevasemaks ja rohkem tulemustele orienteerituks (nt temaatiline suunitlus, eeltingimused, tulemusraamistik ja seotus majanduse juhtimisega);

91.  on kindlalt pühendunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 9 tulenevale kohustusele saavutada sotsiaalne Euroopa ja rakendada Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mis põhineb väga konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse jätkusuutlikul kasvul ning mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, edendades samas naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja laste õiguste kaitset, mis on sätestatud aluslepingus; toonitab, et selliseks rakendamiseks tuleb sotsiaalpoliitikat piisavalt rahastada, ja rõhutab, et sellest tulenevalt tuleb suuremal määral rahastada olemasolevaid vahendeid, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad, nagu Euroopa Sotsiaalfond, noorte tööhõive algatus, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm; nõuab, et need järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitataks ja et neid rakendataks jätkuvalt peamiselt toetuste kaudu;

92.  kordab oma nõudmist, et komisjon ja kõik liikmesriigid looksid spetsiaalse lastegarantii fondi, mis asetab lapsed vaesuse leevendamise poliitika laiendamise keskmesse ja tagab vastavad vahendid vajalike poliitikameetmete täielikuks rakendamiseks, sh vanemate sotsiaalsest tõrjutusest ja töötusest välja aitamiseks sihtotstarbeliste sekkumiste abil;

93.  rõhutab, et eelkõige peaks Euroopa Sotsiaalfond suurendama toetust sotsiaaldialoogi kujundamisele, parandades selleks sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist, sh Euroopa valdkondlikel ja valdkonnaülestel tasanditel, ning see peaks olema kohustuslik kõigi ELi piirkondade liikmesriikidele;

94.  tõstab üleliidulise tervikliku noorsoopoliitika seisukohast esile eelkõige pidevat vajadust võidelda noorte töötuse ja tõrjutuse vastu, eriti mittetöötavate ja mitteõppivate noorte puhul; nõuab sellega seoses järgmisel programmitöö perioodil noorte tööhõive algatuse vahendite kahekordistamist ning ELi noortegarantii täielikku rakendamist, samuti vahendite kiire ja lihtsa kasutuselevõtu tagamist ning püsivat ja stabiilset rahastamist; rõhutab vajadust parandada reguleerimist, et tagada ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga noortele programmis võrdväärne osalemine; on seisukohal, et hariduse ja koolituse edendamisse tehtavad investeeringud, eelkõige digitaalse kirjaoskuse arendamiseks, on endiselt üks ELi peamisi prioriteete; kordab, et selle programmiga ei tohi asendada kulutusi, mis varemalt kaeti riikide eelarvest;

95.  avaldab toetust kultuuri-, haridus-, meedia-, noorsoo-, spordi-, demokraatia-, kodakondsus- ja kodanikuühiskonna programmidele, mis on selgelt tõestanud oma Euroopa lisaväärtust ja on toetusesaajate hulgas jätkuvalt populaarsed; soovitab seetõttu jätkata hariduse ja koolituse valdkonna 2020. aasta raamistikku investeerimist selliste programmide kaudu nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“, et püüda jõuda igas vanuses inimeste ja eelkõige noorteni; kordab oma toetust programmide „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“ välismõõtme tugevdamisele; soovitab lisaks jätkata Euroopa solidaarsuskorpusega, millele tuleks anda piisavad vahendid, mis ei tuleks teiste ELi programmide arvelt; tõstab samuti esile kultuuri- ja loomemajanduse arvestatavat osatähtsust ELis majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks;

96.  soovitab luua komisjoni hallatava liidusisese Euroopa Demokraatia Fondi, et kodanikuühiskonda ning demokraatia ja inimõiguste valdkonnas töötavaid vabaühendusi rohkem toetada;

97.  nõuab eelkõige programmi „Erasmus+“ eelarve vähemalt kolmekordistamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et jõuda kogu Euroopas rohkemate noorte, noorteorganisatsioonide, kooliõpilaste ja praktikantideni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste, eelkõige vabatahtliku töö ja noorsootöö kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga ja puudega inimestele, et võimaldada neil programmis osaleda;

98.  palub komisjonilt projekti „Interraili Euroopa sõidukaart 18. sünnipäevaks“ kohta järelmeetmeid ja järgmises mitmeaastases finantsraamistikus spetsiaalse programmi loomist, millest eraldada igaks aastaks piisavalt assigneeringuid, et katta kõigi konkreetsel aastal 18. aastaseks saavate noorte eurooplaste taotlused tasuta rongikaardi saamiseks; rõhutab, et selline projekt on eurooplaste ühtsustunde ja identiteedi tugevdamisel keskse tähtsusega, seda eelkõige selliste ohtude tõttu nagu populism ja valeinfo levitamine; kordab, et sellise programmi eesmärgi saavutamiseks oodatakse komisjonilt ettepanekut asjakohase õigusliku aluse kohta;

99.  eeldab, et Euroopa Liit läheb pärast 2020. aastat kriisiohjamise režiimilt üle alalisele ühisele Euroopa varjupaiga- ja rändepoliitikale; rõhutab, et selle valdkonna meetmed peaksid olema tagatud eriotstarbelise rahastamisvahendiga, milleks on Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond; rõhutab, et sellele tulevasele fondile ning asjaomastele justiits- ja siseküsimustega (JSK) tegelevatele asutustele tuleb selle valdkonna ulatuslikele probleemidele reageerimiseks tagada kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vältel piisaval tasemel rahastamine; on ühtlasi veendunud, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi tuleks täiendada lisakomponentidega, eelkõige ELi struktuuri- ja investeerimisfondide ja välismeetmete rahastamise vahenditega, et tegeleda valdkonna probleemidega ka muudes poliitikavaldkondades, sest vajaduste ulatust ja keerukust arvestades ei saa jääda lootma üheleainsale vahendile; tunnistab ka kultuuri-, haridus-, noorte- ja spordiprogrammide tähtsust pagulaste ja rändajate integreerimisel Euroopa ühiskonda; palub komisjonil hinnata, kas Euroopa linnade rolli saaks Euroopa varjupaigapoliitikas tugevdada, luues stiimulite skeemi, mis pakub pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmise eest otse linnadele pagulaste majutamiseks ja majanduslikuks arenguks rahalist toetust;

100.  tunnistab rahvatervist ähvardavate ühiste ohtudega võitlemisel tehtava koostöö Euroopa lisaväärtust; märgib, et ükski liikmesriik ei suuda võidelda piiriüleste terviseohtude vastu üksi, ning nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastaks ELi kohustust täita rahvatervist, tervishoiusüsteeme ja keskkonnaga seotud terviseprobleeme puudutavat kestliku arengu eesmärki ning toetada liikmesriike tervisealase ebavõrdsuse kaotamisel; on seisukohal, et selle valdkonna pooleliolevate meetmete esimestest positiivsetest tulemustest lähtuvalt peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik sisaldama jõulist järgmise põlvkonna terviseprogrammi, mille raames tegeletakse nende küsimustega piiriüleselt, luues eelkõige tervishoiuteenuste osutamiseks innovaatilisi lahendusi (nt Euroopa tugivõrgustikud), sh digitervishoiu vallas, ning toetatakse liikmesriike eriteabe ning andmete, tõendusmaterjalide ja heade tavade jagamise abil; tuletab meelde, et hea tervis on muude ELi seatud eesmärkide saavutamise eeltingimus ning et eurooplaste tervist mõjutavad ka põllumajandus-, keskkonna-, tööhõive-, sotsiaal- ja kaasamispoliitika; nõuab seetõttu, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus nähtaks ette tervisemõju hindamise tugevdamine ja sellealane valdkondadevaheline koostöö;

Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus

101.  kinnitab, et ajakohastatud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on toiduga kindlustatuse ja toiduga varustamise sõltumatuse, maapiirkondade elanikkonna ja tööhõive säilitamise, kestliku arengu, keskkonna, põllumajanduse ja metsanduse jätkusuutlikkuse ning eurooplastele tervislike, kvaliteetsete ja taskukohaste toiduainete pakkumise alus; juhib tähelepanu sellele, et vajadus toiduainete järele on kasvanud ja tervishoiunõuded on karmistunud, samamoodi nagu on kasvanud vajadus toetada põllumajandustootjate üleminekut keskkonnahoidlikumatele põllumajandustavadele ja võidelda kliimamuutuste vastu; toonitab vajadust tagada põllumajandustootjate sissetulekute kindlus ning tugevdada ÜPP ja avalike hüvede pakkumise vahelisi seoseid; rõhutab, et ÜPP on üks kõige integreeritumaid poliitikaharusid ja seda rahastatakse peamiselt ELi tasandil, mistõttu asendab see riiklikke kulutusi;

102.  toonitab, et ELi 27 liikmesriigi jaoks ette nähtud ÜPP eelarve tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätta vähemalt praegusele tasemele (püsivhindades); rõhutab, et järgmise ÜPP ees seisvad uued probleemid nõuavad vastavalt praeguse poliitika ja tulevaste vajaduste analüüsile piisavate rahaliste vahendite eraldamist; rõhutab, et otsetoetused loovad selget ELi lisaväärtust ja tugevdavad ühtset turgu, hoides ära liikmesriikidevahelised konkurentsimoonutused; on vastu igasugusele taasriigistamisele ja sellega seoses ka igasugusele otsetoetuste riiklikule kaasrahastamisele; rõhutab vajadust jätkata meetmeid, mille abil säilitada tootmine kaitsetute piirkondade jaoks üliolulistes sektorites, reformida põllumajanduse kriisireservi, suurendada rahastamist kooskõlas tundlike sektorite mitmesuguste tsükliliste kriiside lahendamisega, luua uusi vahendeid, mis võiksid vähendada hindade volatiilsust, ning suurendada kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmide (POSEI) rahastamist; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks otsetoetuste ühtlustamist ja tagaks toiduainete tarneahela jaoks vajaliku finants- ja õigusraamistiku, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi maapiirkondades on suured probleemid ja need vajavad seetõttu konkreetset toetust;

103.  rõhutab kalandussektori, merekeskkonna ja sinise majanduse sotsiaal-majanduslikku ja ökoloogilist tähtsust ning nende osatähtsust ELi säästva toiduga varustatuse sõltumatuse jaoks, pidades silmas, et need aitavad tagada Euroopa vesiviljeluse ja kalanduse jätkusuutlikkust ja leevendada keskkonnamõju; juhib tähelepanu sellele, et ühine kalanduspoliitika kuulub ELi ainupädevusse; rõhutab sellega seoses vajadust säilitada selle poliitika elluviimiseks eraldiseisev, suure mahuga, sõltumatu ja kättesaadav kalandusfond; kutsub üles taastama kalanduspoliitikas kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmi, kuna see on Euroopa äärepoolseimate piirkondade jaoks väga oluline; nõuab, et rahalised eraldised kalandussektorile säilitataks vähemalt praeguse mitmeaastase finantsraamistiku tasemel ja et assigneeringuid merendusele suurendataks, kui kerkivad esile uued vajadused; hoiatab nn karmi Brexiti võimaliku kahjuliku mõju eest sellele sektorile; märgib, et täiendavaid rahastamisvõimalusi võivad lisaks tagastamatule abile pakkuda ka muud rahastamisvahendid;

Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine

104.  rõhutab, et maailm seisab silmitsi arvukate probleemidega, mille hulka kuuluvad konfliktid, küberrünnakud, terrorism ja radikaliseerumine, valeinformatsiooni levitamine, loodusõnnetused, kliimamuutused, keskkonnaseisundi halvenemine, inimõiguste rikkumine ja sooline ebavõrdsus; on veendunud, et liidul on eriline poliitiline ja rahaline vastutus, mis põhineb päriselt euroopalikul ning kindlatel reeglitel ja väärtustel põhineval välispoliitikal, aga ka partnerriikide stabiilsuse, julgeoleku, demokraatliku juhtimise ja säästva arengu toetamisel ning vaesuse kaotamisel ja kriisidele reageerimisel;

105.  rõhutab, et välistegevusele eraldatud vahendeid tuleb märkimisväärselt suurendada, kui liit kavatseb täita ülesandeid, mille ta on endale võtnud üldise strateegia ning laienemis-, naabrus- ja arengupoliitika raames ja reageerida ka hädaolukordadele; eeldab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastab lõuna- ja idanaabruse riikide enneolematuid vajadusi, pidades silmas, et nad seisavad vastamisi konfliktidega ning rände ja pagulastega seotud probleemidega; nõuab suuremate vahendite eraldamist humanitaarabile, mille järele on loodusõnnetuste ja inimese põhjustatud katastroofide tõttu üha suurem vajadus, kusjuures vältida tuleks kulukohustuste ja maksete assigneeringute summade lahknevusi; on veendunud, et liit peab suurendama eraldisi ka ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis-Idas;

106.  tuletab meelde, et ELi arengupoliitika aluseks on eri kohustused, st eelkõige kestliku arengu eesmärgid, arengu rahastamist käsitlev Addis Abeba tegevuskava, Pariisi kliimakokkulepe ning Euroopa arengukonsensus, aga ka poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja abi tõhususe printsiip; juhib tähelepanu sellele, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud suurendada ametlikku arenguabi 2030. aastaks 0,7 %-ni SKPst, kusjuures 20 % ELi ametlikust arenguabist peab minema sotsiaalse kaasatuse ja inimarengu edendamiseks ja 0,2 % ELi kogurahvatulust tuleb ametliku arenguabi raames eraldada vähim arenenud riikidele;

107.  märgib, et arenguabi võib mängida olulist rolli rände algpõhjuste kõrvaldamisel ja aidata kaasa stabiilsuse tagamisele, kuid on seisukohal, et ametlikku arenguabi ei tohiks kasutada pagulaste kulude katmiseks doonorriigis; tõstab esile ametliku arenguabi võimalikku osatähtsust muudest allikatest pärinevate rahaliste vahendite kaasamise hõlbustamisel ning rõhutab, et erasektorit on vaja rohkem kaasata välisinvesteeringute kava võimaliku jätkamise kaudu, võttes aluseks selle hindamise;

108.  toetab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate otsest rahastamist, eelkõige kolmandates riikides, kus demokraatia ja õigusriigi põhimõte on ohus; rõhutab sellega seoses, et välistegevuse rahastamisvahendite abil peab olema võimalik poliitilistele arengutele kiiresti reageerida ja tugevdada põhimõtte „rohkem rohkema eest“ järgimist;

109.  on valmis kaaluma välistegevuse rahastamisvahendite jaoks lihtsustatud ja ühtse struktuuri kasutamist, tingimusel et seeläbi suurendatakse läbipaistvust, vastutust, tõhusust, sidusust ja paindlikkust ning järgitakse aluseks olevaid poliitikaeesmärke; nõuab, et ühinemiseelse abi, naabruspoliitika, arengupoliitika ja humanitaarabi jaoks säilitataks eraldiseisvad ja sihipärased rahastamisvahendid, sest neil on kindlad poliitilised eesmärgid ja rahastamisnõuded; märgib, et sellisesse struktuuri peaks kuuluma ka eelarvesse kantud ja kokkulepitud ülemmääradest väljaspool asuv Euroopa Arengufond (ilma Aafrika rahutagamisrahastuta) ning läbipaistvamalt esitatud asjaomased usaldusfondid ja rahastamisvahendid;

110.  rõhutab, et väga tähtis on suurem paindlikkus, mis võimaldab võtta kasutusele lisavahendeid ja kasutada raha kiiresti; on nõus kaaluma – välistegevuse rahastamisvahenditele eraldatava rahasumma üldise suurendamise tõttu – võimalust luua paindlikkuse parandamiseks suurem jaotamata reserv; rõhutab siiski, et paindlikkus ei tohiks tulla pikaajaliste poliitikaeesmärkide või geograafiliste ja temaatiliste prioriteetide arvelt ega ka pikaajalise rahastamise prognoositavuse, parlamentaarse kontrolli või partnerriikide ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimise arvelt;

Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine

111.  usub, et kui luua uus rubriik „Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine“, tõestaks liit, et ta peab seda uut poliitilist ülesannet väga tähtsaks ja mõistab selle eripära, ning sellega loodaks ka sise- ja välismõõtme vahel sidusus;

112.  rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks sisejulgeolekule eraldatavaid rahasummasid suurendada ja rahastamismehhanisme tugevdada kohe algusest peale ning kogu raamistiku kestuse ajaks, et vältida olukorda, kus igal aastal on pidevalt vaja kasutada raamistiku paindlikkussätteid; nõuab, et õiguskaitseasutustele (Europol, Eurojust ja CEPOL) eraldataks piisavad vahendid ning Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Ametile (eu-LISA) antaks vahendid uute ülesannete täitmiseks ja korraldamiseks; tõstab esile Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli selliste nähtuste mõistmisel nagu radikaliseerumine, tõrjumine, vaenu õhutamine ja vihakuriteod, ja nende vastu võitlemisel;

113.  on veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleb toetada Euroopa kaitsekoostöö liidu loomist; ootab komisjoni avalduste põhjal selles valdkonnas asjaomaseid seadusandlikke ettepanekuid, muu hulgas ka ELi kaitseuuringute programmi ja tööstusliku arendamise programmi kohta, mida täiendaksid liikmesriikide investeeringud ühisesse varustusse; kinnitab sellega seoses oma kindlat veendumust, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad; tuletab meelde, et kui teha tihedamat kaitsekoostööd, ühendada teadusuuringud, kasutada varustust ühiselt ja lõpetada kattuv tegevus, parandab see Euroopa kaitsetööstuse strateegilist autonoomsust ja konkurentsivõimet ning aitab oluliselt säästa, sagedaste hinnangute kohaselt koguni ligikaudu 26 miljardit eurot aastas;

114.  nõuab kõigi välisjulgeolekuga seotud kulude uuesti hindamist, kuna liidus pööratakse julgeolekule ja kaitsele üha suuremat tähelepanu; ootab pärast Euroopa Arengufondi kandmist eelarvesse eelkõige Athena mehhanismi ja Aafrika rahutagamisrahastu reformi; tunneb heameelt lubaduste üle, mis liikmesriigid on hiljuti alalise struktureeritud koostöö raames andnud, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil selgitada, kuidas seda koostööd edaspidi rahastatakse; nõuab, et stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendile töötataks välja jätkuprogramm, milles pööratakse põhitähelepanu kriisidele reageerimisele ning julgeoleku ja arengu toetamiseks vajaliku suutlikkuse suurendamisele, ning sõjalise suutlikkuse suurendamiseks leitaks juriidiliselt korrektne lahendus;

115.  rõhutab, kui ääretult oluline on ELi kodanikukaitse mehhanism, mis on võimaldanud anda loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral nii liidus kui ka väljaspool liitu koordineeritult ELi abi; juhib tähelepanu kodanikukaitse operatsioonide vaieldamatule lisaväärtusele, pidades silmas, et need aitavad tõhusalt võidelda järjest sagedasemaks ja keerulisemaks muutuvate katastroofide vastu, suurendades samal ajal rasketel aegadel ELi kodanike seas Euroopa solidaarsustunnet; tervitab hiljutisi komisjoni ettepanekuid edendada ELi kodanikukaitset, tugevdades ennetus- ja valmisolekumeetmeid ning luues muu hulgas liidu tasandil sihtotstarbelise operatiivvõime reservi; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus lisataks selles valdkonnas tugevdatud meetmetele piisav rahastus;

Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus

116.  on seisukohal, et liidu poliitikat on võimalik ellu viia ning usaldus taastada ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanikega kõigil tasanditel sisukamat arutelu pidada ainult siis, kui avalik haldus on tugev, tõhus ja kvaliteetne; rõhutab, kui suur roll on selles institutsioonidel, mille liikmed on demokraatlikult valitud; tuletab meelde, et kontrollikoja hinnangul on ELi institutsioonid, organid ja ametid töötajate arvu 5 % suuruse vähendamise eesmärgi täitnud, nagu nähtub ametikohtade loeteludest; on seisukohal, et nende suhtes ei tohiks sellist horisontaalset vähendamist enam kohaldada; väljendab ägedat vastuseisu nn ametite ümberpaigutamisreservi süsteemi uuesti kasutuselevõtmisele;

117.  tunneb heameelt algatuste üle, millega institutsioonid, organid ja ametid soovivad teha veel suurema tõhususe nimel tihedamat halduskoostööd ja ühendada teatavad funktsioonid, et hoida liidu eelarves raha kokku; rõhutab, et teatavate ametite tegevust saaks veelgi tõhustada, kui sarnaste ülesannetega ametid (näiteks finantsturgude järelevalvega tegelevad ametid ja mitme asukohaga ametid) teeksid rohkem koostööd; nõuab üldisemalt põhjalikku hinnangut võimaluse kohta rühmitada ametid vastavalt nende ülesannete strateegilisele olemusele ja saavutatavatele tulemustele, et luua ametitevahelist sünergiat, näiteks Euroopa Pangandusjärelevalve ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vahel Pariisis;

118.  leiab, et ELi institutsioonid ja ametid peaksid austama nii geograafilist kui ka soolist tasakaalu;

* * *

119.  palub, et komisjon esitaks ettepaneku mehhanismi kohta, mis võimaldaks trahvida liikmesriike, kes ei austa Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; hoiatab siiski, et liidu eelarvevahendite lõplikke saajaid ei tohi mõjutada rikkumised, mille eest nemad vastutavad ei ole; on seega veendunud, et liidu eelarve ei ole õige vahend Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste mittejärgimise eest karistamiseks, ning on seisukohal, et võimalikud rahatrahvid tuleks liikmesriigile määrata eelarve täitmise menetlusest eraldiseisvalt;

120.  toonitab, et diskrimineerimise, soolise ebavõrdsuse ja soolise vägivalla kaotamine on ülitähtis, et täita ELi eesmärk luua kaasav Euroopa; toetab seega soolise aspekti arvestamist ja soolise võrdõiguslikkuse alaste kohustuste võtmist kõikides ELi poliitikavaldkondades järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse ajal ning eelarvevõimaluste suurendamist, et võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu, pöörates erilist tähelepanu soolistele aspektidele rände- ja varjupaigapoliitikas ning ELi välispoliitikas;

121.  rõhutab vajadust tagada naiste juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ja pöörata tähelepanu selliste kaitsetute isikute erivajadustele nagu alaealised ja muud rühmad, sh LGBTI kogukond;

122.  pooldab sihipärase toetuse andmist ebasoodsas olukorras sihtrühmadele, välistades kindlalt igasuguse segregatsiooni, ning eelkõige puudega inimestele ja romadele, ja leiab, et romad peavad jääma ESFi ja ERFi toetusesaajate hulka;

123.  märgib, et kuna äärepoolseimad piirkonnad ning ülemeremaad ja -territooriumid on Euroopa maismaast isoleeritud, peavad nad võitlema eriliste looduslike, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega; on seisukohal, et nende jaoks tuleks välja töötada neile kohandatud meetmed ja põhjendatud juhtudel tuleks neile teha erandeid; nõuab, et ELi rahaline toetus äärepoolseimatele piirkondadele ning ülemeremaadele ja -territooriumitele jätkuks ka uue mitmeaastase finantsraamistiku jooksul, äärepoolseimate piirkondade puhul eelkõige ühtekuuluvuspoliitika raames ning ülemeremaade ja -territooriumide puhul konkreetsete instrumentide raames, et võimaldada neil osaleda uurimisprogrammides ja võidelda just neid ohustavate kliimamuutustest tingitud probleemidega;

124.  nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks Euroopa Liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse huvides sobivate tingimuste kehtestamist, et ennetada ELi rahaliste vahenditega seotud korruptsiooni ja finantspettust; väljendab muret eelkõige seoses tollipettustega, mis on põhjustanud liidu eelarvele märkimisväärset kahju; palub liikmesriikidel, kes olid tollieeskirjade rikkumist ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku vastu, oma seisukohta muuta, et nimetatud probleem kiiresti lahendada;

IV. Menetlus ja otsustusprotsess

125.  tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut; rõhutab peale selle, et iga-aastase ELi eelarve vastuvõtmisel on Euroopa Parlament ja nõukogu kaks võrdset eelarvepädevat institutsiooni ning valdkondlikud õigusaktid, millega kehtestatakse valdav osa ELi programmidest, sealhulgas nende rahastamispaketid, võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt; loodab seetõttu, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle otsustamisel on Euroopa Parlamendile tagatud võimalus kasutada aluslepingutes sätestatud rolli ja õigusi; toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku määrus ei ole see koht, kus hakata muutma ELi finantsmäärust; nõuab tungivalt, et kui tekib vajadus muuta ELi finantsmäärust, esitaks komisjon selle läbivaatamise kohta eraldi ettepaneku;

126.  väljendab valmisolekut alustada komisjoni ja nõukoguga viivitamata 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle struktuurset arutelu, et hõlbustada edasisi läbirääkimisi ja jõuda kokkuleppele enne Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõppu; on valmis käesolevas resolutsioonis esitatud seisukohti nõukoguga arutama, et nõukogu mõistaks paremini, mida parlament järgmiselt mitmeaastaselt finantsraamistikult ootab;

127.  rõhutab, et kuna komisjon lubas esitada oma ettepanekud 2018. aasta maiks, siis tuleks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta teha ametlik otsus ühe aasta jooksul; on seisukohal, et kuigi komisjon esitab ettepanekud hiljem, kui tegelikult ette nähtud, tuleks 2020. aasta järgset raamistikku käsitlev kokkulepe saavutada õigeaegselt, et näidata, et liit on jätkuvalt suuteline jõudma ELi tuleviku ja vastavate rahaliste vahendite osas üksmeelele, pidades silmas, et see on poliitiliselt oluline sõnum; rõhutab, et selline ajakava võimaldaks muu hulgas kiiresti vastu võtta kõik valdkondlikud õigusaktid, et hakata uusi programme ellu viima kohe 1. jaanuarist 2021; tuletab meelde, et varasemate finantsraamistike ajal alustati uute programmide elluviimist alles mitu aastat pärast perioodi algust;

128.  rõhutab seetõttu, et kolme institutsiooni vahel tuleb viivitamata alustada sisukaid arutelusid; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel hakatakse arutama kõiki raamistiku määruse elemente, sealhulgas ülemmäärasid, ja neid peaks saama muuta seni, kuni jõutakse lõpliku kokkuleppeni; tuletab sellega seoses meelde, et parlament on kriitiline nii selles suhtes, kuidas võeti vastu kehtiv mitmeaastase finantsraamistiku määrus, kui ka domineeriva rolli suhtes, mille selles protsessis võttis Euroopa Ülemkogu, kes tegi paljude elementide, sealhulgas ülemmäärade ja mitme valdkondliku poliitikaga seotud meetme kohta pöördumatu otsuse;

129.  on seisukohal, et Bulgaaria eesistumise ajal ja enne mitmeaastase finantsraamistikuga seotud ettepanekute esitamist tuleks kokku leppida, millised menetlused on eesseisvate mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistega seotud ja kuidas Euroopa Parlament protsessi eri etappides osaleb; loodab sellega seoses, et komisjon annab parlamendile aegsasti sama palju teavet kui nõukogule; on seisukohal, et vastav kord tuleks ette näha institutsioonidevahelises kokkuleppes, nagu tehakse iga-aastase eelarvemenetluse puhul;

130.  leiab, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse ühehäälselt vastuvõtmise nõue on protsessis tõeliseks takistuseks; palub sellega seoses Euroopa Ülemkogul võtta kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikes 2 sätestatud sillaklausel, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse saaks vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega; tuletab ühtlasi meelde, et kasutusele saab võtta ka ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud üldise sillaklausli, mis võimaldab kohaldada seadusandlikku tavamenetlust; rõhutab, et kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks oleks kooskõlas peaaegu kõigi ELi mitmeaastaste programmide otsustusprotsessidega ja ka ELi eelarve vastuvõtmise iga-aastase menetlusega;

°

°  °

131.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

• [1]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
• [2]  ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.
• [3]  ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (25.1.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Pier Antonio Panzeri

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et ELi ees seisab palju probleeme, mis ohustavad piirkondlikku ja ülemaailmset stabiilsust ja julgeolekut ja mida on võimalik lahendada ainult pikaajalise välistegevusega tõeliselt euroopaliku, väärtuspõhise välispoliitika raames; tuletab meelde, et Rooma deklaratsioonis väljendasid ELi juhid soovi, et liit oleks suurtes küsimustes suur ja väikestes küsimustes väike; toonitab, et ühine välis- ja julgeolekupoliitika loob ELi kodanikele märkimisväärset lisaväärtust; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ilmutataks laiahaardelisust ja kajastataks seda suurt lisaväärtust, suurendades märkimisväärselt välistegevuseks (rubriik 4) ette nähtud assigneeringuid, millega ühine välispoliitika muudetaks üheks ELi põhitegevus- ja vastutusvaldkonnaks, vastavalt praegusaja probleemidele ja Euroopa uutele prioriteetidele;

2.  rõhutab, et on vaja suuremat ja sihtotstarbelisemat rahastamist strateegilistes valdkondades, nagu arenguabi, vaesuse kaotamine, kestliku arengu eesmärgid, reeglitepõhise rahvusvahelise korra tugevdamine, kriisijärgne ülesehitus, hea valitsemistava ning keskkonna, majanduse ja ühiskonna vastupanuvõime edendamine partnerriikides, selleks et võimaldada Euroopa Liidul tõhusalt reageerida tänapäeva ülemaailmsetele probleemidele, nagu inimõiguste rikkumine, julgeolekuohud ja relvakonfliktid, küberrünnakud, terrorism, radikaliseerumine, propaganda ja sihipärane desinformatsioon, loodusõnnetused ja kliimamuutused, samuti nende tagajärjel tekkinud pagulas- ja rändeprobleemid; rõhutab, et suurem rahastamine peaks olema suunatud Euroopa uutele prioriteetidele, millest mõned sisalduvad ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias, uuendatud Euroopa naabruspoliitikas, laienemispoliitikas ja Euroopa kaitsealases tegevuskavas; rõhutab, et EL peab parandama ka oma institutsioonilist suutlikkust, et omada välis- ja julgeolekupoliitikas suuremat mõjuvõimu;

3.  nõuab, et kaotataks lõhe ELi strateegiliste poliitiliste prioriteetide ja välisrahastamisvahendite vahel; rõhutab, et ELi tasandi uute prioriteetide seadmisega välistegevuse ja kaitsekoostöö valdkonnas peaksid kaasnema uued ressursid nii operatiiv- kui ka haldustasandil, et välistegevus oleks usaldusväärne ja tõhus;

4.  tuletab meelde, et suurem paindlikkus, mis võimaldab ettenägematutes olukordades tegutsemiseks kasutusele võtta lisavahendeid ja kasutada järgnevatel aastatel kulukohustustega sidumata vahendeid, on väga tähtis; rõhutab, et ressursid peavad olema kättesaadavad, et olla valmis kiiresti reageerima sellistele kiiresti arenevatele uutele ohtudele nagu hübriidsõda ja küberrünnakud; rõhutab aga, et paindlikkust ei tohiks suurendada pikaajaliste poliitikaeesmärkide ega selliste olemasolevate programmide arvel, millega saavutatakse soovitud eesmärke; nõuab, et mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud paindlikkusmehhanisme (erivahendeid) märkimisväärselt tugevdataks, tugevdades samal ajal ka strateegilisi poliitikasuuniseid; kinnitab veel kord oma toetust komisjoni ettepanekule luua ELi alaline kriisireserv, et vältida ajutisi lahendusi, nagu usaldusfondide loomine;

5.  nõuab välisrahastamisvahendite lihtsustamist ja ühtlustamist, näiteks koondades kõik olemasolevad temaatilised välisrahastamisvahendid (stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (IcSP), partnerluse rahastamisvahend (PI) ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)) väliskomisjoni vastutusvaldkonda kuuluvaks ühtseks vahendiks; märgib, et selline koondumine võiks hõlmata ka arengukoostöö rahastamisvahendit (DCI) ja eelarvesse kantud Euroopa Arengufondi (EAF) ilma Aafrika rahutagamisrahastuta (APF), mis eeldab arengukomisjoni kui vastutava komisjoni nõusolekut; nõuab siiski, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (ENI) jätkaksid ka edaspidi eraldi vahenditena, tulenevalt nende spetsiifilisest poliitilisest ja rahalisest iseloomust; rõhutab, et võimaliku koondumise eeltingimuseks on uue temaatilise vahendi poliitikapõhisus ja kõikide programmide pikaajalise rahastamise prognoositavuse tagamine võimalikult suures ulatuses, kasutades samal ajal suurel määral paindlikkust; on lisaks arvamusel, et lihtsustatud struktuuri puhul on vaja nõuetekohast kontrolli ja tasakaalu ning piisavat läbipaistvust, sealhulgas parlamendipoolset tõhustatud poliitilist panust strateegia osas ja rakendamise järelevalvet;

6.  rõhutab, et usaldusfondid loodi seetõttu, et ELi eelarves napib vahendeid ja paindlikkust, mida on vaja kiireks ja ulatuslikuks tegutsemiseks suurte kriiside korral; on seisukohal, et olemasolevatel ELi usaldusfondidel võib olla lisaväärtus rahastamise koondamise kaudu eriolukordade tarbeks; märgib, et see, kui olemasolevad ELi rahalised vahendid nimetatakse poliitilisel põhjusel lihtsalt ümber või restruktureeritakse, ei tähenda iseenesest veel nende suurendamist, pealegi muudetakse sellega demokraatlik järelevalve ja eelarvekontroll veel keerulisemaks; kordab, et usaldusfondi rubriigi alla paigutamisel ei tohi ELi rahastamisvahendite algseid eesmärke muuta; rõhutab, et meetmeid, mida võetakse ELi usaldusfondide, ELi Türgi pagulasrahastu, Afganistani ja ELi vahelise kokkuleppe „Ühised edasised sammud seoses migratsiooniküsimustega“ ning sarnaste tulevikualgatuste raames, peab Euroopa Parlament rohkem kontrollima; tuletab meelde, et need ELi eelarve välised ajutised vahendid tuleks kasutusele võtta ainult juhul, kui komisjon suudab esitada selged tõendid, et ELi lisaväärtuse ja täiendavuse nõuded on täidetud; kordab ELi eelarve ühtsuse kui aluspõhimõtte olulisust; toetab innovaatiliste finantskoostöö vormide, nt toetuste ja rahvusvaheliste ja liidu finantseerimisasutuste, sh Euroopa Investeerimispanga antud laenude ühendamise kasutamist;

7.  kinnitab, et ELi välisrahastamisvahendeid on vaja selleks, et ELi välistegevus oleks tõhus, eelkõige Euroopa Liidu naaberriikides (praegune Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja ühinemiseelsetes riikides (praegune ühinemiseelse abi rahastamisvahend); nõuab suuremat sidusust ja paremat koordineerimist välisrahastamisvahendite vahel; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi järeltulija puhul tuleks pöörata rohkem tähelepanu demokratiseerimisele, stabiliseerimisele, rahuprotsessile, kriisijärgsele ülesehitustööle ja vastupanuvõimele nii idas kui ka lõunas ning toetuse suurendamisele majanduskasvule ja tööhõivele, eelkõige noorte kõrgkooli lõpetanute jaoks; kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa järgmise naabruspoliitika rahastamisvahendi raames selliste projektide rahastamist, millega edendatakse noorte tööhõivet kohalikul tasandil;

8.  rõhutab, et IPA II tulemustele suunatud lähenemisviisi kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele tuleks 2020. aasta järgse ühinemiseelse abi raamistikus tugevdada, et aidata tõhusalt kaasa nende riikide demokratiseerimisele ja majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, eriti arvestades praegusi poliitilisi arenguid Lääne-Balkani riikides; rõhutab, et rahastamisvahendite abil tuleb poliitilistele arengutele kiiresti reageerida ning kui demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ei järgita, peab keskenduma kodanikuühiskonna toetamisele; tuletab meelde põhimõtte „rohkema eest rohkem“ väärtuslikkust ning kutsub komisjoni sellega seoses üles aktiivselt kasutama asjaomaste määrustega ettenähtud võimalusi; kutsub komisjoni üles töötama välja õiguslikud meetmed, et tõsise ja pideva poliitilise tagasimineku korral panna valitsusasutustele eraldatud rahaliste vahendite väljamaksmine ootele; kutsub komisjoni üles panema järgmises mitmeaastases finantsraamistikus Türgile eraldatud rahalised vahendid ootele seniks, kuni on täidetud konkreetsed kriteeriumid, ning suunama rahalised vahendid ümber Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonidele;

9.  nõuab tõhustatud sidusust ja tasakaalustatuma poliitilise dialoogi edendamist partnerriikidega; kordab vajadust tõhustada järelevalve- ja hindamissüsteeme, et hinnata ELi rahastamise tulemuslikkust ja parandada selle mõjusust; rõhutab, et EL peaks kõigi vahendite raames püüdlema ELi projektide ja algatuste nähtavamaks muutmise poole nii kolmandates riikides kui ka kodus;

10.  rõhutab, et eriti arvestades Lääne-Balkani riikides, Euroopa Liidu naabruses ja kaugemalgi toimuvat, peaks õigusriigi, demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse toetamine olema ka edaspidi ELi välispoliitika nurgakivi, ning on seisukohal, et nimetatud teemad peaksid jääma valdkondadevahelisteks küsimusteks kõigi ELi vahendite ja välispoliitika eesmärkide puhul; rõhutab ühtlasi, et kõnealuse toetusega peavad kaasnema kaasavat majanduskasvu edendavad meetmed, millest oleks kasu kõigile, eelkõige noortele ja naistele; nõuab suuremat tähelepanu sõnavabaduse toetamise edendamisele rahastamisvahendite abil, et suurendada vastupanuvõimet desinformatsioonile; juhib tähelepanu eelkõige EIDHRi ja selle 2020. aasta järgse järeltulija rollile, sh valimiste vaatlemise toetamisel;

11.  juhib tähelepanu stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendis peituvale potentsiaalile edendada ELi julgeolekut ja piiride puutumatust ning aidata kaasa rahu ja stabiilsuse saavutamisele kogu maailmas, eelkõige piirkondades, mis on kannatanud inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi pärast.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	39 9 8
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Francisco Assis, Petras Auštrevičius, Amjad Bashir, Bas Belder, Goffredo Maria Bettini, Victor Boştinaru, Elmar Brok, Klaus Buchner, James Carver, Lorenzo Cesa, Javier Couso Permuy, Arnaud Danjean, Georgios Epitideios, Eugen Freund, Michael Gahler, Iveta Grigule-Pēterse, Sandra Kalniete, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Ryszard Antoni Legutko, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, Alex Mayer, David McAllister, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Clare Moody, Javier Nart, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Tonino Picula, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Alyn Smith, Jaromír Štětina, Dubravka Šuica, László Tőkés, Miguel Urbán Crespo, Ivo Vajgl
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Brando Benifei, Rebecca Harms, Marek Jurek, Jo Leinen, Miroslav Poche, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Barbara Kudrycka, Tiemo Wölken

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

39	+
ALDE	Petras Auštrevičius, Iveta Grigule-Pēterse, Ilhan Kyuchyuk, Javier Nart, Jozo Radoš, Ivo Vajgl
PPE	Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Elmar Brok, Lorenzo Cesa, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Sandra Kalniete, Andrey Kovatchev, Barbara Kudrycka, Eduard Kukan, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jaromír Štětina, Dubravka Šuica, László Tőkés, Traian Ungureanu
S&D	Francisco Assis, Brando Benifei, Goffredo Maria Bettini, Victor Boştinaru, Eugen Freund, Jo Leinen, Andrejs Mamikins, Alex Mayer, Clare Moody, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Tonino Picula, Miroslav Poche, Tiemo Wölken

9	–
ECR	Marek Jurek
EFDD	James Carver
GUE/NGL	Javier Couso Permuy, Sabine Lösing, Sofia Sakorafa, Miguel Urbán Crespo, Marie-Christine Vergiat
NI	Georgios Epitideios, Janusz Korwin-Mikke

8	0
ECR	Amjad Bashir, Bas Belder, Ryszard Antoni Legutko
VERTS/ALE	Klaus Buchner, Rebecca Harms, Tamás Meszerics, Alyn Smith, Bodil Valero

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (31.1.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Paul Rübig

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud ELi arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine;

1.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisel tuleb juhinduda ELi võetud kohustusest rakendada kestliku arengu eesmärke, Addis Abeba arengu rahastamist käsitlevat tegevuskava ja Pariisi kliimakokkulepet; on lisaks seisukohal, et ELi toetust nende eesmärkide elluviimiseks arenguriikides tuleb suurendada ning seejuures tuleb täielikult rakendada poliitikavaldkondade arengusidusust ning kasutada ELi arenguabi, mille puhul järgitakse täielikult abi tõhususe põhimõtteid ja keskendutakse pikaajalistele eesmärkidele, nagu vaesuse kaotamine, ebavõrdsuse ja tõrjutuse kõrvaldamine, demokraatliku valitsemistava ja inimõiguste edendamine ning säästva ja kaasava arengu soodustamine, eelkõige vähim arenenud riikides, kus esinevad kõige suuremad finantsprobleemid;

2.  märgib, et 2017. aastal nõudsid loodusõnnetused – eelkõige metsatulekahjud — Euroopas üle 200 inimelu ja nende tulemusel põles maha üle miljoni hektari metsa, mida on Euroopa viimase viie aasta keskmisest üle kolme korra rohkem; juhib tähelepanu asjaolule, et sellised tulekahjud kujutavad endast nii inim-, majandus- kui ka keskkonnakatastroofi ning neile tuleb reageerida Euroopa ja Euroopa – Vahemere piirkonna tasandil; on seisukohal, et EL peaks tulekahjude ennetamisele ja nende kustutamisele ning eelkõige metsatulekahjudega seotud katastroofide järgsele taastustööle kaasa aitama; on arvamusel, et tulekahjude vastu võitlemiseks olemasolevad vahendid on riigi tasandil piiratud; märgib sellega seoses, et tuletõrjelennukid – eelkõige Canadair lennukid –saabuvad mõnda riiklikusse lennuparki kasuliku tööea lõpus ning neid tuleb seetõttu võimalikult kiiresti uuendada; kutsub liikmesriike ja ELi muutma järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel aruteludel ühise suutlikkuse suurendamise prioriteetseks küsimuseks;

3.  on seisukohal, et kvaliteetset arengupoliitikat saab arenguriikide, eelkõige vähim arenenud riikide huvides kõige paremini rakendada sihtotstarbelise arengu rahastamisvahendi kaudu, mille esmane eesmärk on kaotada vaesus, järgides seejuures rahvusvaheliselt kokkulepitud arengu ja abi tõhususe põhimõtteid;

4.  nõuab Euroopa–Aafrika Erasmuse loomist ja Euroopa ülikoolide harude asutamist Aafrikas, et tagada tihe partnerlus, suurendada noorte tööellu lõimumise suutlikkust ja võidelda ajude äravoolu vastu;

5.  on seisukohal, et arengukoostööd tuleb rakendada nii, et seejuures järgitakse igati rahvusvaheliselt kokkulepitud abi tõhususe põhimõtteid ning toetatakse seega partnerriikide kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks koostatud riiklike kavu ja strateegiaid;

6.  rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab säilitama Euroopa abi praeguse kvaliteedi ja mõju ning andma vajalikud tagatised projektide rakendamiseks ja järelevalveks;

7.  märgib ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning Euroopa uue arengukonsensuse raames võetud kohustusi;

8.  toonitab vajadust täita Euroopa arengukonsensuses kinnitatud kohustust eraldada 20 % ELi ametlikust arenguabist sotsiaalsele kaasatusele ja inimarengule; rõhutab vajadust keskenduda kestliku arengu eesmärkidele, mis on seotud tervishoiuga, eelkõige AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastase võitlusega, ning julgeoleku, toidu, hariduse, tööhõive, vee ja kanalisatsiooni, energia, tööstuse, innovatsiooni, taristu, hea valitsemistava, demokraatia, õigusriigi, soolise võrdõiguslikkuse, keskkonna- ja kliimameetmetega;

9.  tuletab meelde, et EL on kohustunud arvestama järgmises mitmeaastases finantsraamistikus soolist aspekti ning lubanud, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik võimaldab jätkusuutlikult tagada poliitikavaldkondade arengusidususe kõigi ELi poliitikavaldkondade ulatuses, tuletab lisaks meelde vajadust investeerida kestlikule inimarengule võimsalt kaasa aitavatesse teguritesse, nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused;

10.  tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi kokkuleppe raames võetud – eelkõige rahalisi – kohustusi ning Euroopa uue arengukonsensuse raames võetud kohustusi; rõhutab eelkõige vajadust suurendada jõupingutusi ja rahastamist, et aidata kohaneda kliimamuutustega ja piirata globaalset soojenemist, samuti vajadust lõpetada toetused fossiilkütustele, mis kahjustavad keskkonda;

11.  julgustab sellega seoses kõiki järgmise mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide alla kuuluvaid programme näiteks uurimisprogrammide abil paremini kasutama, et täiendada ELi arengukoostöö eesmärke ja toetada üleilmsete probleemide lahendamiseks tehtavaid jõupingutusi ning tagada lisaks, et tänu tõelisele poliitikavaldkondade arengusidususele ei lähe ükski ELi poliitikasuund ega programm vastuollu vaesuse kaotamise, partnerriikides ebavõrdsuse vähendamise ning inimõiguste ja ühiskonna, majandusliku ja keskkonnaalase kestliku arengu edendamise eesmärkidega;

12.  toonitab Euroopa arengukonsensuse rolli sellise ühise lähenemisviisi raamistikuna, mida järgitakse ELi institutsioonide ja liikmesriikide kohaldatava arengupoliitika puhul ning kestliku arengu eesmärkide rakendamisel; märgib, et mitmeaastane finantsraamistik peaks kajastama arengukulutustes peamisi prioriteete kooskõlas nimetatud konsensusega, süvalaiendades abi tõhusust ja poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtteid;

13.  kordab vajadust luua noortele tingimused, mille puhul nende tulevik oleks pikaajaliselt kindlustatud, nii et neist saaksid oma riigis aktiivsed kodanikud, ning nõuab vajalike meetmete võtmist, et tagada naiste mõjuvõimu suurendamine majanduslikus, poliitilises ja sotsiaalses kontekstis;

14.  peab vajalikuks suurendada seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele juurdepääsu edendamiseks tehtavaid investeeringuid, et aidata toime tulla nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise negatiivse mõjuga;

15.  nõuab, et nii meeste kui naiste juurdepääsul otsustusstruktuuridele ning majanduslikele, sotsiaalsetele, poliitilistele, tehnoloogilistele ja kultuurilistele vahenditele ja teenustele oleks tagatud võrdsed võimalused; nõuab kõikide selliste meetmete arvesse võtmist, mille eesmärk on võidelda naistevastase vägivallaga;

16.  nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik oleks läbinisti jätkusuutlik ja pakuks ELi rahastamisotsuste puhul praktilist lahendust poliitikavaldkondade arengusidususe tagamiseks; on seisukohal, et selline lähenemisviis peaks tagama, et ELi sise- ja välisrahastamine on kooskõlas arengukoostöö eesmärkidega, ning et kogu ELi eelarve tõhusus on võimalikult suur, kuna välditakse ebajärjekindlat ja raiskavat kulutamist;

17.  rõhutab, et ELi tasandi arengukoostöö poliitika lisaväärtust on selgelt tõendatud; osutab ametliku arenguabi esmatähtsale rollile vähim arenenud riikides ja ebakindlates riikides ning rõhutab, et EL peab täitma oma kohustust saavutada vähim arenenud riikidele antava ametliku arenguabi 0,20 % osakaalu kogurahvatulust; märgib, et ametliku arenguabi kaudu on võimalik hõlbustada vahendite kaasamist arengu rahastamiseks muudest allikatest, nii era- kui ka avalikust sektorist ning riigisiseselt ja rahvusvaheliselt; toetab uusi pingutusi, mida EL teeb erainvesteeringute soodustamiseks, ühendades toetused ja laenud ning andes tagatisi, kaasa arvatud riikides, kus on suured vajadused, aga ka suured riskid; märgib, et selle tulemusel tekib olulisi rahastamisvajadusi; rõhutab, et arenguabi programmide kavandamine peaks olema mitmeaastane ja tagama prognoositavuse, jättes samal ajal ruumi paindlikkusele, ning et selle puhul tuleks kasutada erinevaid ja täiendavaid abi andmise viise, mis põhinevad riikide suutlikkusel, vajadustel ja tulemuslikkusel; on seisukohal, et segarahastamine peaks täiendama, kuid mitte asendama traditsioonilist arengu rahastamist; rõhutab sellega seoses, et erasektori kaasamisel tuleb järgida rangeid läbipaistvus- ja vastutusstandardeid;

18.  nõuab rahvusvahelise koostöö edendamist kooskõlas tunnustatud rahvusvaheliste standarditega, et võidelda ebaseaduslike rahavoogude ja maksudest kõrvalehoidumisega;

19.  kordab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on haavatavate ja ühiskonnas enim puudust kannatavate isikuteni jõudmisel oluline roll; märgib, et kui kodanikuühiskonna organisatsioonidel tuleb ELi ja liikmesriikide poliitika rakendamist toetada, jälgida ja selle kohta aru anda ning rahastamismehhanismide parandamisele kaasa aidata, vajavad nad selleks piisavat suutlikkust ja tuge; on seisukohal, et ELi rahalised vahendid on kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks väga olulised ning et rohujuuretasandi organisatsioonidel peab olema kõnealustele vahenditele juurdepääs;

20.  tuletab meelde, et suure hulga keskmiste tuludega riikide puhul püsib suur ebavõrdsus, ja kutsub seetõttu komisjoni üles säilitama nende riikide jaoks sihtotstarbelisi rahalisi eraldisi; on seisukohal, et riikide eristamine rahaeraldiste ja koostöökorra osas peaks põhinema mitmesugustel kriteeriumidel, mille puhul võetakse arvesse kaasavat inimarengut, inimõigusi ja ebavõrdsuse taset ning iga riigi kestliku arengu prioriteete;

21.  usub, et abi kasutamise hõlbustamine on põhjendatud, ning rõhutab, et arenguabi puhul on tähtis isevastutuse põhimõte, mis nõuab partnerriikide pühendumist, kuna nemad kannavad arengustrateegiate väljatöötamise eest peamist vastutust; soovitab seetõttu kaaluda ELi rahastatud koolituse pakkumist, et parandada juurdepääsu olemasolevatele ELi rahastamisvahenditele;

22.  soovitab enne investeeringuteks mõeldud tagatiste ja sarnaste abiandmisviiside jaoks täiendavate ametliku arenguabi vahendite eraldamist põhjalikult hinnata Euroopa Kestliku Arengu Fondi rahalist ja arengualast täiendavust ning selle inimõigustega seotud, sotsiaalset ja keskkonnaalast mõju;

23.  tuletab meelde, et kuna arengufondist toetust saavaid usaldusfonde, mis on osutunud vajalikuks vahendite ja paindlikkuse puudumise tõttu, nagu näiteks ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks, on väga palju, õõnestab see eelarve ühtsust ning võib ohustada demokraatliku isevastutuse põhimõtet, läbipaistvust, aruandekohustust ja abi tõhusust; on seisukohal, et nende vahendite kasutamine peaks olema selgelt põhjendatud, täiendav, piiratud kestusega ja suunatud konkreetsete eesmärkide saavutamisele, mitte pikaajaliste arengueesmärkide täitmisele;

24.  palub komisjonil oma kahe- ja mitmepoolsete arengukoostöö programmide ühtlustamist ja sidusust veelgi parandada, eriti kui tegemist on sama riigiga, et suurendada ELi abi tõhusust;

25.  nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kajastuksid arenguriikide enneolematult suured vajadused humanitaarabi järele ning katastroofiohu vähendamise, katastroofideks ja epideemiateks valmisoleku ja vastupanuvõime suurendamise järele ning et sellest annaksid tunnistust praegusel kujul säilitatud humanitaarabi rahastamisvahendile juba algusest peale suurema eraldise ettenägemine ja kaalukas hädaabireserv; märgib, et nendele vajadustele avalduv suurenev surve on tingitud konfliktide, sõdade ja sundrände mõjust, inimõiguste rikkumisest, halvast valitsemistavast ja korruptsioonist, põhiliste sotsiaalteenuste puudulikust või olematust pakkumisest, suurenevast ebavõrdsusest, kliimamuutustest ja konkurentsist nappide ressursside pärast; palub, et komisjon koostaks ettepaneku, mille kohaselt peaksid humanitaarabimeetmetega seotud maksed olema alati sama suured kui kulukohustused, et tagada maksete tegemiseks piisavate vahendite olemasolu; nõuab, et kaalutaks täiendavate vahendite eraldamist ja suurema paindlikkuse pakkumist kodanikukaitse rahastamisvahendile, et EL saaks kohapeal anda abi neile, kes seda vajavad;

26.  peab liidu kodanikukaitse mehhanismi küll tulemuslikuks vahendiks metsatulekahjude vastu võitlemisel, kuid on seisukohal, et see on siiski mittetäielik ja seda tuleb veelgi parandada; tunneb seetõttu heameelt komisjoni 23. novembri 2017. aasta teatise üles, milles ta tegi ettepaneku luua autonoomne suutlikkuse reserv, mida tuntakse nimetuse „rescEU“ all, ning selle üle, et liidu kodanikukaitse mehhanismile eraldatakse veel 280 miljonit eurot tõelise ELi suutlikkuse reservi loomise rahastamiseks, et see hõlmaks eelkõige ka ELi enda tuletõrjelennukeid; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tunnistama, et olemasoleval riiklikul taristul on Euroopa mõõde, ning sellega seoses avaldama toetust kodanikukaitse ja riskijuhtimise keskuste Euroopa võrgustiku loomisele; palub liikmesriikidel lisada komisjoni ettepanek uude mitmeaastasesse finantsraamistikku, et võimaldada ELi tuletõrjelennukite rahastamist ja nende arendamise võimalikult kiiret alustamist;

27.  tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle tugevdada ELi tasandil katastroofidele reageerimist ning teha seda eelkõige autonoomse suutlikkuse reservi rescEU eelseisva rakendamisega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama, et olemasoleval riiklikul taristul on Euroopa mõõde, ning sellega seoses avaldama toetust ettevalmistavale meetmele, mis käsitleb kodanikukaitse ja riskijuhtimise keskuste Euroopa võrgustiku loomist;

28.  nõuab rände ohjamise eesmärgil väga suurte investeeringute tegemist, et aidata kaasa industrialiseerimisele, elektrifitseerimisele ja taristu arendamisele, mis võivad luua kaasavat majanduskasvu ja inimväärseid töökohti; nõuab niisuguste meetmete võtmist, mille eesmärk on teha lõpp inimkaubandusele ja orjapidamisele ning kõigile inimõiguste rikkumistele, eelkõige Liibüas;

29.  peab vajalikuks parandada arengu- ja humanitaarabi ressursside läbipaistvust, nendega seotud vastutust ja aruandlust ning suurendada kõnealuse abi rahalisi vahendeid ning parandada nende kiiret heakskiitmist eelarvepädevate institutsioonide poolt, kui see on vajalik, pidades eelkõige silmas hiljuti kehtestatud kestliku arengu tegevuskava 2030 ning poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtete järgimist;

30.  juhib tähelepanu vajadusele suurendada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi olulist rolli Euroopa väärtuste ülemaailmsel edendamisel ning inimõiguste ja demokraatia tugevdamisel ELi välistegevuses;

31.  nõuab päritolu- ja transiidiriikide ametasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamist asjakohastes valdkondades, et hallata vabatahtlikke tagasipöördumisi võimalikult tulemuslikult ja toetada kõikide kodumaale tagasipöördujate taasintegreerimist;

32.  rõhutab, et välisrahastamisvahendid peaksid uues mitmeaastases finantsraamistikus olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja uue Euroopa arengukonsensusega, milles tunnustatakse inimväärset tööd kaasava ja kestliku arengu saavutamise peamise tõukejõuna;

33.  on seisukohal, et ELi välisrahastamisvahendid peaksid soodustama inimväärsete töövõimaluste loomist, samuti vajalike eeltingimuste ja niisuguse keskkonna loomist, mis võimaldab töötajatel ja ametiühingutel esindada oma huvisid ja vabalt tegutseda; on eeltoodut arvesse võttes seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks sisaldama konkreetset rahastamisvahendit, mis on ette nähtud arenguriikides sotsiaaldialoogi ja sotsiaalpartnerite toetamiseks;

34.  nõuab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga nähtaks Euroopa välisteenistusele ja ELi delegatsioonidele ette piisavad vahendid, et võimaldada neil täita oma arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonna alased eesmärgid ja kohustused;

35.  nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik oleks kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega; rõhutab vajadust suurendada arenguriikides kliimameetmete rahastamist, et toetada kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist ning bioloogilise mitmekesisuse kaitset; nõuab kliimamuutuste ja keskkonnaprobleemide tulemuslikku integreerimist ELi välisrahastamisvahenditesse;

36.  märgib, et 12 % liidu arengueelarvest on saadud Ühendkuningriigilt; rõhutab, et ELi arengukoostööks mõeldud rahaliste vahendite vähenemine Brexiti tõttu tuleb hüvitada; kordab oma pikaajalist seisukohta, et Euroopa Arengufond (EAF) tuleks koos teiste väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku loodud rahastamisvahenditega integreerida ELi eelarvesse; rõhutab, et niisugune integreerimine peaks hõlmama kehtivale mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärale lisaks täiendava rahastamispaketi lisamist, et mitte seada ohtu muude ELi poliitikameetmete ja programmide rahastamist;

37.  nõuab kindlalt, et ELi arengupoliitika rahastamise kogutase tuleks säilitada kindla eraldatusega ja et leitaks alaline lahendus nii arengukoostööga seotud kui ka sellega kooskõlas olevate julgeolekukulude ELi-poolsele rahastamisele;

38.  peab julgustavaks eelarvesse kandmise võimalikke eeliseid, näiteks EAFi suurem demokraatlik legitiimsus ning ELi arenguabi suurem tõhusus ja tulemuslikkus;

39.  nõuab kindlalt, et EAFi integreerimisega ELi eelarvesse ei tohiks kaasneda ELi arenguabi kogukulude vähenemine;

40.  rõhutab, et komisjoni rolli ELi vahendite üle tehtavas järelevalves tuleb suurendada ja see tuleb järelevalvekomiteedes formaliseerida ning eeltingimuste üle tuleks järelevalvet teha nii planeerimise kui ka reguleerimise tasandil; on veendunud, et projektide väljatöötamisse, rakendamisse ja järelevalvesse tuleks täielikult kaasata ka kodanikuühiskond ja teenuse kasutajad;

41.  kordab oma seisukohta, et EAF tuleks integreerida ELi eelarvesse; rõhutab siiski, et niisuguse integreerimise tingimuseks peaks olema riikide vajadustest lähtuv vahendite geograafiline eraldamine ja ülemmäärade oluline suurendamine, et vältida praeguse EAFi vahendite vähendamist;

42.  nõuab ettevaatlikkust abi struktuuri mis tahes muutmise suhtes, et mitte õõnestada geograafilisi prioriteete, abi prognoositavust ja piirkonnapõhise välistegevuse poliitilist selgust;

43.  rõhutab, et diasporaal on arengus keskne roll, mis väljendub rahasaadetistes, oskuste edasiandmistes ja mitterahalistes väärtustes ning mis aitab edendada rahu, demokraatiat, head valitsemistava ja sotsiaalset stabiilsust;

44.  tuletab meelde, et erivahenditel, eelkõige hädaabireservil on kehtivas mitmeaastases finantsraamistikus keskne roll ettenägematutele sündmustele, sealhulgas kõige sügavamatele ELi-välistele humanitaarkriisidele reageerimisel;

45.  rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks samuti võimaldama ELil eri poliitikavaldkondades rakendada 2016. aastal ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel võetud kohustusi, et leevendada humanitaarabi vajadusi ja parandada selle andmist;

46.  rõhutab, et kohustust anda 2015. aastal ametlikuks arenguabiks 0,7 % kogurahvatulust, ei suudetud täita, ning juhib tähelepanu ELi ja tema liikmesriikide võetud praegusele kohustusele saavutada see tase 2030. aastaks; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus võetaks seda arvesse ning tagataks ELi ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste täitmine; palub liikmesriikidel, kes ei ole veel saavutanud selles kohustuses ette nähtud taset, koostada tegevuskava, milles esitatakse üksikasjalikult, kuidas nad kavatsevad selle õigeaegselt saavutada; tuletab meelde, et ELi hallatav ametlik arenguabi aitab liikmeriikidel kohustusi täita ning võib oluliselt suurendada ametliku arenguabi kulutuste arengualast tulemuslikkust, sh vähesema killustatuse ja partnerriikidega võetava stiimulipõhise lähenemisviisi hõlbustamise kaudu; tuletab meelde, et arengut ei ole võimalik saavutada julgeolekuta; rõhutab, et arengu tulemuslikkuse põhimõtteid ja poliitikavaldkondade arengusidusust tuleb kohaldada kõikide rahastamisvahendite ja rahastamisviiside suhtes;

47.  nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus loodaks ülemeremaade ja -territooriumide (ÜMT) eristruktuur, et neil oleks võimalik saada finantsabi, mis on kohandatud ÜMT-ELi partnerluse eesmärkidele ja mille aluseks on Euroopa Liiduga ühised huvid ja probleemid, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu neljandas osas, kuna tegemist on ELi pereliikmetega ja niisuguste piirkondade liikmetega, millel on ELi jaoks strateegiline tähtsus, ning et samal ajal edendataks nende piirkondlikku integratsiooni;

48.  on veendunud, et ELi välisrahastamisvahendite tõeline lihtsustamine suurendaks sidusust ning hõlbustaks demokraatlikku kontrolli ja järelevalvet; rõhutab siiski, et niisuguse lihtsustamise puhul tuleks austada Euroopa Parlamendi kontrolliõigust ja arengu tulemuslikkuse põhimõtteid ning et säilitada tuleks ELi arengurahastamise põhieesmärk, milleks on vaesuse kaotamine, ning et seejuurest tuleks eelkõige keskenduda vähim arenenud riikidele ja ebakindlatele olukordadele;

49.  toonitab, et rubriigi 4 vahendid on praeguse mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse ajal olnud suure pinge all ning arenguvahendeid on üha rohkem kasutatud muude poliitikavaldkondade esilekerkivate prioriteetide reservina; toonitab paindlikkuse vajalikkust, et võimaldada rahaliste vahendite kiiremat kasutuselevõttu ettenägematutele sündmustele ja kriisidele reageerimisel; rõhutab siiski, et suuremat paindlikkust ei tohiks pakkuda abi tõhususe põhimõtete ja abi prognoositavuse arvelt, sest see oleks kahjulik pikaajaliste arengueesmärkide toetamiseks ette nähtud rahastamisvahenditele, ning sellega ei tohiks kaasneda parlamentaarse kontrolli ning partnerriikide ja kodanikuühiskonnaga peetavate konsultatsioonide piiramine; nõuab mitmeaastase finantsraamistiku arenguprogrammide vahehindamist;

50.  kordab, kui tähtis on edendada tihedamat koostööd niisuguste probleemide lahendamisel, mis on seotud uimastikaubanduse, uimastite tootmise ja ebaseadusliku tarbimise, lapssõdurite, loodusvarade ebaseadusliku kasutamise ja jätkusuutmatu majandamise, merel toimuva kuritegevuse ja terrorismiga;

51.  rõhutab, et arenguriigid on kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamad ja kliimamuutused mõjutavad just neid kõige rohkem; kutsub sellega seoses komisjoni üles integreerima kliimamuutusi käsitlevad kaalutlused kõikidesse rahastamisvahenditesse ja suurendama kehtivat eesmärki, mille kohaselt tuleks 20 % ELi kõikidest rahalistest vahenditest kulutada kliimamuutustega seotud meetmetele;

52.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid lõpetaksid abisumma näitamise tegelikust suuremana ning jätaksid ametliku arenguabi aruannetest välja seda põhjustavad abikirjed (nt pagulastega seotud kulud, üliõpilastega seotud imputeeritud kulud, seotud abi, laenuintressid ja võlakergendus);

53.  on veendunud, et arenguriikides rahu, julgeoleku ja õigluse edendamine on ülimalt tähtis, ning tunnistab, et kestliku arengu eesmärgi nr 16 saavutamiseks tuleb teha julgeolekuga seotud kulutusi; kordab, et niisuguse konkreetse ja eraldiseisva rahastamisvahendi loomisel, mille eesmärk on toetada suutlikkuse suurendamist julgeoleku- ja arenguvaldkonnas, tuleks vältida arengu rahastamisvahendite ja rahastamise väärtpaberistamist;

54.  nõuab, et EL suurendaks säästva põllumajanduse valdkonnas antavat abi, et tulla toime kliimamuutustega, ning toetaks sihipäraselt väikepõllumajandustootjaid, põllumajanduskultuuride mitmekesistamist, agrometsandust ja agroökoloogilisi tavasid;

55.  märgib, et arenguabi võib rände valdkonnas aidata oluliselt tegeleda elanikkonna sundümberasustamise põhjustega ning suurendada rände ja liikuvuse kasulikkust arengu jaoks; on siiski seisukohal, et ametlikku arenguabi ei tohiks kasutada doonorriigis pagulastele tehtavate kulutuste, rändepoliitika Euroopa Liidust väljapoole suunamise või päritoluriikidesse tagasipöördumise ja tagasivõtmise kulude katmiseks; on vastu kolmandate riikidega sõlmitavate partnerluste ja tehtava koostöö rajamisele ideele, mille kohaselt seatakse abi saamise tingimuseks piirikontroll, rändevoogude haldamine ja tagasivõtulepingud;

56.  kordab oma selget nõudmist, et EL pakuks jätkuvalt ja suuremas ulatuses toetust ja rahastamist kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes on arenguvaldkonnas täieõiguslikud kaasarääkijad, ning et kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasataks täielikult ja takistamatult poliitilisse dialoogi ning ELi koostöö rahastamisvahendite programmitöösse ja rakendamisse;

57.  on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks uurima võimalusi luua struktuur niisuguse tervikliku ja horisontaalse mehhanismi jaoks, mille eesmärk on võtta üldise kestliku arengu tegevuskava 2030 ja selle 17 kestliku arengu eesmärgi suhtes järelmeetmeid viisil, millega austatakse selle integreeritud ja jagamatut olemust.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	24.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	17 2 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Ignazio Corrao, Mireille D’Ornano, Doru-Claudian Frunzulică, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, György Hölvényi, Arne Lietz, Linda McAvan, Norbert Neuser, Vincent Peillon, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Eleftherios Synadinos, Bogdan Brunon Wenta, Joachim Zeller
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Ádám Kósa, Paul Rübig, Judith Sargentini, Adam Szejnfeld
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Jean Lambert, Miroslav Mikolášik

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

17	+
ALDE	Charles Goerens
EFDD	Ignazio Corrao
PPE	György Hölvényi, Ádám Kósa, Miroslav Mikolášik, Paul Rübig, Adam Szejnfeld, Bogdan Brunon Wenta
S&D	Doru-Claudian Frunzulică, Enrique Guerrero Salom, Arne Lietz, Linda McAvan, Norbert Neuser, Vincent Peillon, Elly Schlein
Verts/ALE	Jean Lambert, Judith Sargentini

2	–
NI	Eleftherios Synadinos
PPE	Joachim Zeller

2	0
EFDD	Mireille D'Ornano
GUE/NGL	Lola Sánchez Caldentey

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS (23.11.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Petri Sarvamaa

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid

1.  juhib tähelepanu sellele, et mitmeaastane finantsraamistik tuleks kavandada summade alusel, millega on võimalik tagada strateegiline kasv, suurendada ELi lisaväärtust, tugevdada ELi majandust ja suurendada ühiskonnas Euroopa-meelsust; rõhutab, et ELi eelarve peab olema arusaadav ja läbipaistev;

Eelarve- ja strateegiliste tsüklite vastavusse viimine

2.  märgib, et mitmeaastase finantsraamistiku seitsmeaastane kestus ei ole sünkroonis Euroopa Parlamendi ja komisjoni viieaastase ametiajaga ega ka kooskõlas liidu 10aastase strateegilise planeerimise tsükli ja strateegiaga „Euroopa 2020“; on seisukohal, et selline kooskõla puudumine võib kahjustada liidu demokraatlikku legitiimsust ja poliitilise juhtimise tõhusust, arvestades tekkida võivaid olukordi, kus Euroopa Parlament ja komisjon on oma tegevuses seotud eelmise raamistiku ajal sõlmitud poliitikaeesmärke ja rahalisi vahendeid käsitlevate kokkulepetega; rõhutab, et nii võib tekkida mulje, et Euroopa Parlamendi valimised on pikaajalise eelarve- ja strateegilise planeerimise seisukohast teataval määral ebaolulised;

3.  kordab oma seisukohta, et mitmeaastase finantsraamistiku kestust tuleks vähendada seitsmelt aastalt viiele, nii et see oleks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja komisjoni poliitilise mandaadi kestusega[1], ohustamata käimasolevate programmide rakendamist või haldamist, ning samal ajal tuleb ette näha pikaajaline kavandamisstrateegia, mis kestab viis + viis aastat ja tuleb selle keskel kohustuslikus korras läbi vaadata; juhib tähelepanu asjaolule, et 2020. aastal avaneb võimalus viia pikaajaline strateegiatsükkel vastavusse eelarvetsükliga, ning soovitab tungivalt see võimalus ära kasutada; on seisukohal, et komisjon peaks uurima võimalust võtta kasutusele nn jooksev programm, mille puhul iga mitmeaastane finantsraamistik (mille pikkus jääks samaks kui praegu) kattuks osaliselt eelmise raamistikuga, eeldusel et selline kattuvus võiks aidata leevendada loomulikult tekkivaid kuhjumisi ja madalseise;

ELi kulutuste põhjalik läbivaatamine

4.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Kontrollikoda on oma aasta- ja eriaruannetes[2] juhtinud tähelepanu paljudele juhtumitele, kus ELi kulutusi oleks olnud võimalik kavandada strateegilisemalt ja saavutada paremaid tulemusi; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et suurtele rahastamisprogrammidele ja -kavadele eraldatud vahendid ei olnud sageli vastavuses 10aastase strateegilise planeerimise tsüklis sätestatud poliitiliste eesmärkidega, mistõttu võisid tulemused olla vastuolulised;

5.  palub komisjoni 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku esitamisel lisada sellele nende strateegiliste prioriteetide üksikasjaliku kirjelduse, millel mitmeaastase finantsraamistiku ettepanek põhineb; rõhutab, et neid prioriteete tuleks arvesse võtta, kui töötatakse välja Euroopa 2030. aasta strateegiat, mida Euroopa Parlament peab enne seda, kui nõukogu 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku paketi lõplikult heaks kiidab, põhjalikult analüüsima;

6.  palub komisjonil enne uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku koostamist viia läbi täielik ja põhjalik kulude läbivaatamine, et hinnata, mil määral:

–  kajastab ELi eelarvevahendite jaotus ELi strateegilisi prioriteete ja võimalusi luua lisaväärtust, eelkõige poliitikavaldkondades, mis neelavad palju ressursse, täites samal ajal vaid ümberjaotavat funktsiooni, nagu ühtekuuluvuspoliitika ja ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP), ja viimase aja prioriteetsetes poliitikavaldkondades, kus seoses olukorra muutumisega ei ole piisavalt eelarvelisi vahendeid, nagu sisserändepoliitika ja välistegevus;

–  aitavad ELi programmid ja kavad kaasa strateegiliste prioriteetide saavutamisele, annavad kuludele vastavat tulu ning aitavad ära hoida õigusnormide rikkumisi, nagu on soovitatud Euroopa Kontrollikoja 3. novembri 2016. aasta infodokumendis mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahekokkuvõtte kohta[3];

–  toimivad ELi eri programmid ja süsteemid sidusalt koos, eelkõige valdkondades, milles ebamäärased eesmärgid või rakendamine võivad anda vastuolulisi tulemusi või tekitada kulutusi, mis ei ole tõhusad;

–  on teatavad programmid osutunud täiesti ebatõhusaks või on selgunud, et neil puudub lisaväärtus, et nendest programmidest loobuda ja toetada nende asemel programme, millel on tõendatult reaalne lisaväärtus;

7.  palub, et nii, nagu Euroopa Kontrollikoda oma eriaruandes 19/20161[4] soovitas, teeks komisjon enne uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku koostamist 2014.–2020. aasta kohta tagastamatute toetuste ja peamiselt rahastamisvahendite kaudu antava tagastatava rahalise toetuse rakendamiskulude võrdleva analüüsi, et määrata kindlaks nende tegelik maht;

8.  kutsub komisjoni üles võtma mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku koostamisel ja Euroopa 2030. aasta ammendava strateegia väljatöötamisel hoolikalt arvesse nimetatud kulutuste läbivaatamise tulemusi; nõuab seoses sellega, et komisjon tagaks, et haldus- ja kontrollimehhanismid oleksid usaldusväärsed kõigil tasanditel ja kõigis ELi eelarveraamistiku etappides ning et oleks võimalik tõhusalt avastada ja vältida pettusi ning eeskirjade eiramisi; kutsub komisjoni üles liikuma riskipõhisele hindamisele, mille puhul oleks võimalik järelevalveressursse koondada rohkem neile piirkondadele ja poliitikavaldkondadele, kus rikkumiste oht on olnud suurem;

Paindlikkus vastavalt eesmärkidele ja esilekerkivatele prioriteetidele

9.  märgib, et liidu poliitikavaldkondadel võivad olla erinevad lühikese, keskpika ja pika perspektiivi eesmärgid, mille elluviimist ei ole tingimata võimalik kindlaks määrata ühe mitmeaastase finantsraamistikuga; on veendunud, et tähelepanu tuleb pöörata uue tasakaalu saavutamisele poliitilise tegevuskava kehtestamise, poliitika elluviimise ja finantsraamistiku vajaduste vahel;

10.  palub komisjonil uurida, kas oleks võimalik luua tõeline eelarvepaindlikkus poliitiliste eesmärkide kaupa, võttes eelkõige kasutusele viieaastase kavandamisperspektiiviga jooksva eelarvestamiskava, läbivaatamisklausli(d) eesmärkide ja poliitikameetmete kaupa ning jooksva hindamisprogrammi; kutsub üles suurendama sisemist paindlikkust rubriikide ja aastate lõikes, mis võimaldaks mitmeaastase finantsraamistiku uute ülemmäärade maksimaalset kasutamist;

11.  juhib tähelepanu sellele, et mitmeaastase finantsraamistiku ajal võib ELil tekkida palju uusi lahendamist vajavaid küsimusi; kutsub komisjoni üles võimaldama eelarve planeerimisel paindlikkust, et ta suudaks ootamatult muutuvatele asjaoludele tõhusamalt reageerida; on sellega seoses seisukohal, et Euroopat tabanud kriiside leevendamiseks on vaja koos muude meetmetega võtta veel asjakohaseid erakorralisi meetmeid, eelkõige sellistes valdkondades nagu põllumajandus ja ränne, samuti meetmeid tagamaks, et täiel määral austataks Euroopa Parlamendi rolli mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmisel ja rakendamisel ning et nõukogu ei tegutseks ilma parlamendi nõusolekuta;

12.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi väljendatud muret, et rahanduslik keerukus, mis tuleneb rohkem kui tuhande finantskorraldusvahendi, usaldusfondide ning liidu bilansis mittekajastatud liidu poliitikavaldkondi toetavate arvukate finantsmehhanismide vahelisest vastastikusest mõjust, kujutab peamist põhjust, miks nn eelarvete galaktika demokraatlik vastutus võib võimatuks osutuda; nõuab peale eelarvesüsteemi lihtsustamise, et eri rahastamisvahendeid peab saama sektorite vahel paindlikumalt kasutada, et kaotada piiravatest õigusaktidest tingitud takistused, mis ei võimalda toetusesaajatel kasutada ühesuguste eesmärkidega projektide jaoks korraga mitut programmi;

13.  kordab oma üleskutset lisada Euroopa Arengufond ELi eelarvesse, et omada paremat kontrolli ülemäärase rände algpõhjuste üle ja nendega võidelda viisil, mis oleks kooskõlas liidu poliitikameetmete ja strateegiatega, kasutades vahendeid ja meetodeid, mis tulenevad liidu eelarvepädevusest; on seisukohal, et Euroopa Liidu ühiseid probleeme arengupoliitikas saaks lahendada paremini, hallates neid ühiselt ELi eelarve kaudu;

Õigustatud vajadused ja Euroopa lisaväärtus

14.  kiidab heaks Euroopa Kontrollikoja infodokumendis mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahekokkuvõtte kohta esitatud ettepaneku, mille kohaselt on kasulikum määrata programmide ja kavade kestus poliitikavajaduste ja kodanike vajaduste alusel, mitte finantsplaneerimise perioodi pikkuse põhjal[5];

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid ja komisjon peaksid enne kulutuste kinnitamist põhjendama, miks liidu raha on vaja eraldada, ja kindlaks määrama soovitud eesmärgid ja tulemused, ning rõhutab, kui oluline on kodanike tegelike vajaduste austamine ühtset ja territoriaalset käsitlust kasutades; palub komisjonil ELi lisaväärtuse kriteeriumid selgelt kindlaks määrata, et vältida ELi kulude üle otsustamisel ebamäärasust; juhib lisaks tähelepanu sellele, et enne mis tahes eelarvealase otsuse tegemist tuleks kinni pidada tulemuslikkuse, tõhususe ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetest;

16.  on seisukohal, et piirkondades, kus aruanded on koostatud kooskõlas Euroopa avaliku sektori raamatupidamisstandarditega, on ELi läbipaistvusnõudeid täidetud eeskujulikult; märgib peale selle, et kõige parem oleks aruandluskohustusi, mis piirkondadele ja tugiasutustele on komisjoni vastu seatud, lihtsustada kahekordse kirjendamise abil; nõuab, et lisastiimulina peaks EL avaliku sektori raamatupidamisstandardite rakendamist ja pidevat kohandamist kaasrahastama;

17.  innustab komisjoni ELi ühtekuuluvusvaldkonna kulude struktuuri ja elemente veelgi tugevdama ja ühtlustama, et tulemuslikult võidelda linna- ja maapiirkondade ning eri liikmesriikide vaheliste erinevuste ja lõhede vastu, teha lõpp süvenevale erinevuste suurenemisele, kaotada leviv killustatus ja tagada, et EL areneb stabiilselt demokraatliku, tugeva ja ühtehoidva riikide ühendusena; rõhutab oma seisukohta, et uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks tuleb ette näha ka uued rahalised vahendid, mitte rahastada neid olemasolevate ELi poliitikameetmete arvelt; on arvamusel, et liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikaga saab ikka veel toetada vähem arenenud piirkondi ja paremat piiriülest koostööd, kuid innustab komisjoni pakkuma mitte ainult ümberjaotavat rahalist toetust, vaid keskenduma kodanike tegelikke vajadusi silmas pidades veelgi enam majanduskasvu edendamisele ja ajakohastamisele, innovatsioonile, liikuvusele, kliimamuutuste meetmetele, maa ohutuks muutmisele, et kaitsta seda inimtegevusest tingitud ja loodusõnnetuste eest, energia- ja keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku meetmetele ning ELi poliitikameetmete territoriaalsele mõjule, kohaldades ühesuguseid kriteeriume kogu ELis; juhib tähelepanu ka sellele, et asukohapõhine käsitlus tekitab Euroopa lisaväärtust ja on kasulik ka ELi kodanikele, samuti on see vajalik, et muuta Euroopa arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks, sest tänu sellele on võimalik paindlikult tegutseda, kui eri territoriaalsete vajaduste täitmiseks töötatakse välja integreeritud lahendusi, ilma et kaoks ELi meetmete temaatiline raskuskese;

18.  kordab oma nõudmist, et ühtekuuluvuspoliitika kõikide tasandite juhtimise süsteem ja kontrollimise süsteem muudetaks lihtsamaks ning kontrollisüsteemis peaksid auditeerimisasutused toetuma rohkem üksteise aruannetele ja tegema rohkem koostööd, sest nii on võimalik halduskoormust vähendada; on seisukohal, et liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikas tuleks pöörata suuremat tähelepanu vastavate piirkondade spetsiifilistele vajadustele, et vähendada nende tegelikke puudusi ja edendada tugevaid külgi;

19.  juhib tähelepanu sellele, et ELi raha jagamisel tuleks ühtekuuluvusvahendite saajate arengut rohkem arvesse võtta; palub komisjonil esitada ühtekuuluvusprojektide kaasrahastamise määrade läbivaadatud süsteemi, milles on võetud arvesse varem toimunut ja vähendatud ELi toetuse osa valdkondadele, kus edusamme on juba näha;

20.  juhib tähelepanu sellele, et on vaja uut tasakaalu ühelt poolt ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika ning teiselt poolt muude ELi sisepoliitikavaldkondade ja liidu tugevdatud välistegevuse suutlikkuse vahel, sealhulgas julgeoleku ja kaitse valdkonnas; kutsub komisjoni üles rõhutama julgeoleku- ja kaitsealast koostööd, kui ta töötab välja ettepanekut 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta ning kui reformitakse ja rakendatakse ELi rahastamisvahendeid, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI); toetab ideed Euroopa edasisest integratsioonist ja konkreetseid algatusi julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

21.  tuletab meelde oma märkusi[6] ÜPP kulutuste jätkusuutmatu struktuuri kohta: märgib murega, et kõikidest liidu põllumajandusettevõtetest oli 44,7 % sissetulek vähem kui 4000 eurot aastas; märgib veelgi suurema murega, et keskmiselt 80 % ÜPP otsetoetuse saajatest saavad umbes 20 % maksetest, ja soovitab komisjonil kehtestada ÜPP maksete ülemmäära, et see anomaalia likvideerida; juhib tähelepanu asjaolule, et suuremad põllumajandusettevõtted ei vaja ebastabiilsuse või kriiside ajal tingimata samal tasemel toetust põllumajandusettevõtete sissetulekute stabiliseerimiseks nagu väiksemad põllumajandusettevõtted, kuna nad võidavad sageli võimalikust mastaabisäästust, mis teeb nad tõenäoliselt vastupidavamaks; on seisukohal, et ÜPP rahastamiskavad peaksid rohkem keskenduma teatavate piirangutega põllumajandustootjatele: väikesed põllumajandusettevõtted, klimaatiliselt ja geograafiliselt keerulised piirkonnad ning hõredalt asustatud piirkonnad;

22.  palub komisjonil lihtsustatud ja kaasajastatud ÜPPd käsitleva arutelu käigus näha ette teistsugune poliitikakujundus või otsetoetuste jagamise mudel, et saavutada avaliku sektori rahaliste vahendite parem kohandamine põllumajanduskeskkonna ja kliimameetmetega seotud eesmärkidele; rõhutab siiski vajadust pakkuda tasakaalustavat rahalist hüvitist, et katta kõrgete tervishoiu- ja keskkonnastandardite säilitamise kulud toiduainete tootmisel ja kõrged tootmiskulud, mis on seotud keerukate kliimatingimustega teatavates piirkondades, kuna Euroopa põllumajandustootjatel on ülemaailmses konkurentsis sageli raskusi;

Kuidas saada lahti täitmata kulukohustustest: tõelise hindamise ja tõhusa eelarvesuutlikkuse puudumise tagajärjed

23.  peab äärmiselt kahetsusväärseks täitmata kulukohustuste jätkuvalt kõrget määra, mille põhjuseks on ühelt poolt viivitused liikmesriikide maksenõuete esitamisel ja teiselt poolt see, et komisjon on teinud programmide ettepanekud üsna hilja; juhib tähelepanu asjaolule, et selline olukord muudab eelarve täitmise tulemusliku hindamise ja läbivaatamise võimatuks nii vahehindamise käigus kui ka programmitöö perioodi lõpus; peab kahetsusväärseks, et see kahjustab eelarvepädeva institutsiooni prognoosimisvõimet; peab kahetsusväärseks eelkõige seda, et täitmata kulukohustused suurenesid 2016. aasta lõpuks oluliselt, jõudes 238 miljardi euroni, ning et 21 miljardi euro suurune kasv (võrreldes 2015. aasta tasemega) oli kaks korda suurem kui algselt eeldati;

24.  rõhutab, et olukord on suuresti tingitud sellest, et liikmesriigid on aastate 2014–2020 eest esitanud väga vähe maksenõudeid, ja rõhutab, et see võib kahjustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkust; palub komisjonil analüüsida liikmesriikide maksenõuete esitamisega seotud viivituste algpõhjuseid ja eelkõige läbi vaadata struktuurifondide üldine struktuur, et oleks võimalik kiirendada protsessi, mis hõlmab ELi programmitööd, komisjoni järelevalvet ja rakendamist liikmesriikide ametiasutuste poolt;

25.  kutsub komisjoni üles seadma kahtluse alla n + 2 ja n + 3 reeglite lisaväärtust struktuurifondide maksete puhul ning esitama ettepanekut, mille kohaselt programmitöö perioodi lõpuks on liikmesriigid kohustatud seisvad struktuurilised vahendid ELi eelarvesse tagasi maksma;

Tulemuspõhine eelarve: kärbete kindlaksmääramise raamistik

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ELi eelarvet vastavalt tulemuspõhise eelarvestamise põhimõtetele märkimisväärselt ajakohastama ja ümber kujundama – nii et hinnatakse ja võetakse alati arvesse ka sellise eelarvestamise sotsiaalset mõju –, et oleks võimalik järgida uusi prioriteete, milles lepiti kokku EL-27 tasandil, ning toetada euroala eelarve stabiliseerimise funktsiooni, kasutades selleks omavahendeid;

27.  on seisukohal, et kui mis tahes uus eelarvealane suutlikkus on kavandatud spetsiaalselt euroala liikmesriikide jaoks, tuleks see välja töötada liidu raamistikus ja kohaldada selle suhtes nõuetekohast demokraatlikku kontrolli ja aruandekohustust olemasolevate institutsioonide raames, ning et sellest suutlikkusest saadud rahaline abi peaks sõltuma kokkulepitud struktuurireformide rakendamisest;

28.  rõhutab, et ELi eelarve eesmärk peaks olema saavutada poliitilisi eesmärke, mis on määratletud ELi poliitilises strateegias ja kajastuvad mitmeaastase finantsraamistiku rubriikides, ning et eelarveridasid tuleks esitada selles raamistikus ning rühmitada vastavalt neid eesmärke taotlevate programmidokumentide, mitte loetletud tegevuste kaupa; julgustab komisjoni töötama eri eelarveridade ja rahaliste vahendite kasutamiseks välja paremini integreeritud käsitust, et suuta reageerida tegeliku elu probleemidele piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil; rõhutab samuti, et tõhustatud koostöö kulud peaksid olema kaasatud ELi eelarvesse;

29.  tuletab meelde, et oma 2015. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise otsusele lisatud resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles tegema ettepanekut Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ülesehituse ja rakendamismehhanismi vajaliku ajakohastamise kohta ning võtma arvesse ka lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma soovitusi, et suurendada ühtekuuluvuspoliitika panust liidu piirkondade ja liikmesriikide vahelise ebavõrdsuse vähendamisse, ning nägema järgmiseks programmitöö perioodiks ette paremini hallatavamad ja mõõdetavamad tulemusnäitajad, sh selliste programmide sotsiaalne mõju; nõuab, et kõik tulevased kulutused tuleks teha programmidesse ja vahenditesse, millel on tõendatud ELi lisaväärtus, ja et kõigi järgmise põlvkonna programmide ja kavade puhul peaksid kesksel kohal olema tulemused koos parema geograafilise tasakaaluga, mis peaks tagama rahastamise õiglase jaotuse üle Euroopa;

30.  rõhutab, et ELi rahaliste vahenditega peaks olema võimalik katta uute prioriteetide rahastamisvajadused, nt terrorismivastane võitlus, rände haldamine selle algpõhjustega tõhusamalt tegeledes, integratsiooni parandamine, muu hulgas piirikontrolli abil, ja Brexitist põhjustatud võimaliku rahalise puudujäägi mõjude vähendamine;

31.  kutsub komisjoni üles parandama oma strateegiat, et teavitada kodanikke ELi rahaliste vahendite lisaväärtusest;

Kuidas täita Brexitist põhjustatud puudujääki: eelarve ühtlustamine ja uute vahendite kasutuselevõtmine

32.  on seisukohal, et kuigi Ühendkuningriigi otsus Euroopa Liidust lahkuda on ebameeldiv sündmus, mis avaldab negatiivset mõju nii Ühendkuningriigi kui ka ülejäänud liikmesriikide kodanike edaspidisele elule, annab see ka võimaluse reformida ja üle vaadata ELi 27 liikmesriigi poliitilised ambitsioonid ning selleks vajalikud eelarvevahendid ja meetodid; on seisukohal, et 27-liikmeline EL peaks eelarve reformimisel olema ambitsioonikas ning püüdma säilitada ELi iga-aastase eelarve sama suurena, kui oli 28-liikmelise ELi eelarve;

33.  on veendunud, et neid poliitikavaldkondi, mis Brexiti põhjustatud eelarvelünga tõttu tõenäoliselt kõige enam kannatavad, tuleks kaitsta oluliste tagasilöökide eest, et hoida ära praeguste majanduslike, sotsiaalsete või haldusraamistike destabiliseerimine; juhib eelkõige tähelepanu sellele, et liidu vahendid tuleb tagada majanduskasvu, töökohtade, sotsiaalse ühtekuuluvuse, teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas, et suurendada liidu ülemaailmset juhtrolli; kutsub sellega seoses komisjoni üles mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku ja selle mõjuhinnangu koostamisel hoolikalt uurima Brexiti eri stsenaariumide võimalikke tagajärgi;

34.  juhib siiski tähelepanu sellele, et eelarvelünga täitmisel ei peaks peamine eesmärk olema suurendada riikliku rahastamise osakaalu, vaid luua jätkusuutlikum finantsbaas kõigis poliitikavaldkondades ning kaasata maksimaalselt erasektori vahendeid; nõuab sellega seoses paradigma muutust ELi rahastamispõhimõtetes – toetuspõhiselt subsideerimiselt rohkem rahastamisvahendipõhise süsteemi suunas, milles on siiski hoolikalt arvestatud eri toetusesaajate võimekust ja rahavajadust; rõhutab siiski, et selline muutus peaks toimuma nii, et see ei kahjusta eelarve läbipaistvat haldamist ja eelarvekontrollimeetmeid;

35.  tuletab meelde, et sellistes poliitikavaldkondades nagu ühtekuuluvuspoliitika ei sobi rahastamisvahendid igasuguseks sekkumiseks; rõhutab, et laenud, omakapital või tagatised võivad omada täiendavat rolli, kuid neid tuleb kasutada ettevaatusega, võttes aluseks asjakohase eelhindamise, ning toetusi tuleks täiendada ainult siis, kui sellised rahastamisvahendid annavad tõendatult lisaväärtust ja neil võib olla võimendav mõju täiendava rahalise toetuse ligimeelitamisel;

36.  rõhutab eelkõige vajadust loobuda praeguse mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) jaoks kasutusele võetud tarbetust piirmäärast (1 % ELi kogurahvatulust), kuna kulutused on selle piirmäära tõttu sageli piiratud ning eelarvet on muutuvates tingimustes tunduvalt raskem tasakaalustada; julgustab liikmesriike oma eelarvearuteludes kaaluma paindlikkuse kasutuselevõtmist;

37.  kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid uute vahendite ettepanekuid, et vähendada üksnes kogurahvatulul põhinevate riiklike sissemaksete osakaalu ELi eelarves; märgib, et uus süsteem võiks teha lõpu Euroopa-vastasele raamatupidamislikule nägemusele nn õiglase tulu kohta, millega asetatakse ebaloomulikult suur rõhk liikmesriikide vahelisele netobilansile ning mis on paraku aastaid nõukogu eelarvearuteludel kesksel kohal olnud;

38.  on seisukohal, et komisjon peaks 27-liikmelise ELi eelarve tugevdamise ühe võimalusena võimalikult ruttu uurima võimalust koguda CO₂-lõivu süsinikdioksiidi hinnasüsteemi abil (kasutades kas maksustamist või turupõhiseid vahendeid), mida tutvustas kõrgetasemeline omavahendite töörühm oma aruandes Euroopa Liidu rahastamise tuleviku kohta[7]; on veendunud, et selline vahend võiks samuti anda täiendavat Euroopa lisaväärtust, kuna see lõiv võiks toimida stiimulina, et muuta tarbijate ja tootjate käitumist vähem CO₂-heidet tekitava tuleviku kasuks; on siiski seisukohal, et mis tahes maksupõhine ELi tasandi lahendus peaks olema konkreetse liikmesriigi maksukoormuse suhtes võimalikult neutraalne ning hoopis tuginema riskiosalejate suuremale panusele; märgib, et sellises CO₂-lõivus tuleks võtta arvesse praeguseid heitkogustega kauplemise süsteeme, et vältida kattuvaid ja vastuolulisi vahendeid ja eesmärke;

39.  julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka muid 27-liikmelise ELi maksupõhiseid vahendeid, mis võiksid anda rohkem Euroopa lisaväärtust teatavates riskidega seotud poliitikavaldkondades, tugevdades samal ajal ELi eelarvet;

40.  kutsub komisjoni üles kasutama ära võimalust reformida ELi eelarvet ja loobuda kõigist tagasimakse mehhanismidest, sest selle tulemuseks oleks erapooletum, õiglasem ja julgustavam struktuur kõigi liikmesriikide jaoks.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	20.11.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	10 8 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Nedzhmi Ali, Inés Ayala Sender, Martina Dlabajová, Luke Ming Flanagan, Ingeborg Gräßle, Arndt Kohn, Monica Macovei, Petri Sarvamaa, Bart Staes, Hannu Takkula, Tomáš Zdechovský, Joachim Zeller
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Brian Hayes, Karin Kadenbach, Younous Omarjee, Julia Pitera
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Tiziana Beghin, Tiemo Wölken

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

10	+
ALDE ECR PPE	Nedzhmi Ali, Martina Dlabajová, Hannu Takkula Monica Macovei Ingeborg Gräßle, Brian Hayes, Julia Pitera, Petri Sarvamaa, Tomáš Zdechovský, Joachim Zeller

8	–
EFDD GUE/NGL S&D Verts/ALE	Tiziana Beghin Luke Ming Flanagan, Younous Omarjee Inés Ayala Sender, Karin Kadenbach, Arndt Kohn, Tiemo Wölken Bart Staes

0	0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

• [1]    Vt Euroopa Parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsioon mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist, punkt 73 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309), ning Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevate otsuste lahutamatu osa, III jagu – Komisjon ja rakendusametid, punkt 5 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0143).
• [2]    Vt näiteks Euroopa Kontrollikoja eriaruanded nr 4, 8, 19 ja 23/2016.
• [3]   Vt punkt 55.
• [4]    Euroopa Kontrollikoja eriaruanne 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“.
• [5]    Vt punktid 39 ja 40.
• [6]    Vt Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevate otsuste lahutamatu osa, III jagu – Komisjon ja rakendusametid, punkt 207 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0143).
• [7]    Euroopa Komisjoni kõrgetasemelise omavahendite töörühma lõpparuanne ja soovitused teemal „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“, 4. jaanuar 2017, lk 41-43.

TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI MUUDATUSETTEPANEKUTENA ESITATUD SEISUKOHT (28.2.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta

(2017/2052(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Marita Ulvskog (esimees)

MUUDATUSETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon esitab vastutavale eelarvekomisjonile järgmised muudatusettepanekud:

Muudatusettepanek    1 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Volitus 1
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,	—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 174, 175, 311, 312 ja 323,
Muudatusettepanek    2 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Volitus 7
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
—  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0000/2018),	—  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi ja muudatusettepanekuid (A8-0000/2018),
Muudatusettepanek    3 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Põhjendus B
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
B.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 puhul sai kiiresti selgeks selle ebapiisavus tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks, kuna neid vahendeid tuli algusest peale kasutada selleks, et lahendada mitmeid investeeringute, rände ja pagulaste, noorte tööhõive, julgeoleku, põllumajanduse ja keskkonna valdkonnas tekkinud kriise ja uusi probleeme, mida finantsraamistiku vastuvõtmise ajal ei osatud ette näha; arvestades, et selle tulemusena oli praegune mitmeaastane finantsraamistik juba kaks aastat pärast selle rakendamise algust jõudnud viimase piirini, kuna kättesaadavad varud olid ammendatud, paindlikkussätted ja erivahendid olid suures ulatuses kasutusele võetud, olemasolevate poliitikameetmete ja programmide vahendid olid sattunud surve alla või neid oli isegi vähendatud ning ELi eelarve ebapiisava taseme kompenseerimiseks olid loodud mõningad eelarvevälised mehhanismid;	B.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 puhul sai kiiresti selgeks selle ebapiisavus tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks, kuna neid vahendeid tuli algusest peale kasutada selleks, et lahendada mitmeid investeeringute, sotsiaalse tõrjutuse, rände ja pagulaste, noorte tööhõive, julgeoleku, põllumajanduse ja keskkonna valdkonnas tekkinud kriise ja uusi probleeme, mida finantsraamistiku vastuvõtmise ajal ei osatud ette näha; arvestades, et selle tulemusena oli praegune mitmeaastane finantsraamistik juba kaks aastat pärast selle rakendamise algust jõudnud viimase piirini, kuna kättesaadavad varud olid ammendatud, paindlikkussätted ja erivahendid olid suures ulatuses kasutusele võetud, olemasolevate poliitikameetmete ja programmide vahendid olid sattunud surve alla või neid oli isegi vähendatud, ohustades strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide, näiteks vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamist, ning ELi eelarve ebapiisava taseme kompenseerimiseks olid loodud mõningad eelarvevälised mehhanismid;
Muudatusettepanek    4 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 3 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	3 a.  märgib, et praegustele eelarvepiirangutele tuleb saada Euroopa kodanike täielik toetus, et kinnitada ja täita kohustused, mille oleme majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks võtnud; nõuab seetõttu olemasolevate vahendite paremat kasutamist ning rõhutab, et Euroopa Liidu eesmärk ei ole kulutada rohkem, vaid tõhusamini;
Muudatusettepanek    5 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 3 b (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	3 b.  rõhutab, et kaitsetute rühmade vaesuse vähendamise ja nende sotsiaalse kaasamise poliitika ei ole andnud oodatud tulemusi, ning tuletab komisjonile meelde, et ta peab esitama konkreetsed ettepanekud, millega luua avaliku sektori jaoks tulemuspõhise eelarvestamise mudel, kus iga eelarverea kohta on sõnastatud eesmärgid ja tulemused, mille saavutamist tuleb tulemusnäitajatega mõõta;
Muudatusettepanek    6 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 4
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
4.  on veendunud, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks tuginema liidu väljakujunenud poliitikale ja prioriteetidele, mille eesmärk on kaitsta rahu, demokraatiat ja inimõigusi, edendada heaolu, pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduskasvu, kvaliteetseid töökohti, säästvat arengut ja innovatsiooni ning edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide ja kodanike vahelist solidaarsust; on seisukohal, et need sambad loovad eeldused ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu nõuetekohaseks toimimiseks ning Euroopa positsiooni tugevdamiseks maailmas; on kindel, et need on Euroopa tulevaste püüdluste jaoks olulisemad kui kunagi varem;	4.  on veendunud, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks tuginema liidu väljakujunenud poliitikale ja prioriteetidele, mille eesmärk on kaitsta rahu, demokraatiat ja inimõigusi, edendada heaolu, pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduslikku arengut ja majanduskasvu, kvaliteetseid töökohti, kus on tagatud töötajate täielikud õigused, mis aitavad kaasa inimväärsete töökohtade loomisele, toetada innovatsiooni ning edendada kõikide kodanike jaoks võrdseid võimalusi ning eriti soolist võrdõiguslikkust, majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide ja kodanike vahelist solidaarsust; on seisukohal, et need sambad loovad eeldused ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu nõuetekohaseks toimimiseks ning Euroopa positsiooni tugevdamiseks maailmas; on kindel, et need on Euroopa tulevaste püüdluste jaoks olulisemad kui kunagi varem;
Muudatusettepanek    7 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 4 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	4 a.  rõhutab, et EL peab täitma aluslepingute kohaseid kohustusi, näiteks suurendama inimeste heaolu, soodustama täielikku tööhõivet, sotsiaalset progressi, sotsiaalset ühtekuuluvust, sotsiaalset õigust ja sotsiaalkaitset, ausat konkurentsi, naiste ja meeste võrdsust, põlvkondadevahelist solidaarsust, lapse õiguste kaitset, kvaliteetse hariduse arendamist ning Euroopa kultuuripärandi tundmist ja selle levitamist; nõuab, et liit täidaks neid eesmärke sobivate vahenditega, mis tagavad inimeste elu- ja töötingimuste pideva paranemise, aitavad säilitada ja edasi arendada hartas sisalduvaid põhiõigusi ning tugevdada selle kaitset;
Muudatusettepanek    8 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 4 b (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	4 b.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liit peab täitma oma kohustuse olla esimene, kes täidab ÜRO kestliku arengu eesmärgid;
Muudatusettepanek    9 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 5
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
5.  on arvamusel, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks võimaldama liidul viimase aastakümne kriisidele lahendusi pakkuda ja neist tugevamana välja tulla, pidades sel puhul silmas majandus- ja finantslangust, rände ja pagulastega seotud nähtust, kliimamuutuseid ja loodusõnnetusi, terrorismi ja ebastabiilsust, mis on vaid mõned näited; rõhutab, et need ülemaailmsed, piiriülesed probleemid, millel on ka riigisisene mõju, toovad esile meie majanduste ja ühiskondade vastastikuse sõltuvuse ning osutavad vajadusele ühismeetmete järele;	5.  on arvamusel, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks võimaldama liidul viimase aastakümne kriisidele lahendusi pakkuda ja neist tugevamana välja tulla, pidades sel puhul silmas majandus-, sotsiaalset ja finantslangust, üha suurenevat ebavõrdsust, vaesust, eriti laste vaesust, ja sotsiaalset tõrjutust, rände ja pagulastega seotud nähtust, kliimamuutuseid ja loodusõnnetusi, terrorismi ja ebastabiilsust, mis on vaid mõned näited; rõhutab, et need ülemaailmsed, piiriülesed probleemid, millel on ka riigisisene mõju, toovad esile meie majanduste ja ühiskondade vastastikuse sõltuvuse ning osutavad vajadusele ühismeetmete järele;
Muudatusettepanek    10 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 7
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
7.  nõuab seetõttu olemasolevate poliitikameetmete, eelkõige aluslepingutes sätestatud ELi pikaajalise poliitika, nagu ühise põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika jätkuvat toetamist; lükkab tagasi kõik püüdlused nimetatud poliitikasuunad taasriigistada, kuna see ei vähendaks maksumaksjate ja tarbijate finantskoormust ega annaks paremaid tulemusi, vaid takistaks hoopis majanduskasvu ja ühtse turu toimimist, suurendades samal ajal erinevusi territooriumide ja majandussektorite vahel; kavatseb järgmise programmitöö perioodi jooksul tagada ELi 27 liikmesriigile nimetatud poliitikasuundade puhul sama rahastamise taseme ning parandada seejuures nende lisaväärtust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi;	7.  nõuab seetõttu olemasolevate poliitikameetmete, eelkõige aluslepingutes sätestatud ELi pikaajalise poliitika, nagu ühise põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika jätkuvat toetamist; lükkab tagasi kõik püüdlused nimetatud poliitikavaldkondi taasriigistada, sest see ei vähendaks maksumaksjate ja tarbijate finantskoormust ega annaks paremaid tulemusi, vaid takistaks hoopis majanduskasvu, solidaarsust ja ühtse turu toimimist ning muudaks piirkondade ja majandussektorite vahelise ebavõrdsuse ja erinevused veel suuremaks; kavatseb järgmise programmitöö perioodi jooksul tagada ELi 27 liikmesriigile nimetatud poliitikasuundade puhul vähemalt sama rahastamise taseme ning parandada seejuures nende lisaväärtust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi;
Muudatusettepanek    11 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 17
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
17.  on arvamusel, et kuna mitmeaastase finantsraamistiku kaudu muudetakse ELi poliitilised prioriteedid konkreetseteks investeeringuteks, on see suurepärane vahend Euroopa projekti pikaajaliseks planeerimiseks ja liikmesriikide avaliku sektori investeeringute teatava stabiilse taseme tagamiseks; tuletab lisaks meelde, et ELi eelarve on peamiselt investeerimiseelarve, mis on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavatele meetmetele lisanduv täiendav rahastamisallikas;	17.  on arvamusel, et kuna mitmeaastase finantsraamistiku kaudu muudetakse ELi poliitilised prioriteedid konkreetseteks investeeringuteks, sealhulgas sotsiaalseteks investeeringuteks, on see suurepärane vahend Euroopa projekti pikaajaliseks planeerimiseks ja liikmesriikide avaliku sektori investeeringute teatava stabiilse taseme tagamiseks; tuletab lisaks meelde, et ELi eelarve on peamiselt investeerimiseelarve, mis on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavatele meetmetele lisanduv täiendav rahastamisallikas;
Muudatusettepanek    12 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 17 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	17 a.  nõuab suuremaid investeeringuid kvaliteetsete töökohtade loomisse tulevikusuunitlusega sektorites, sotsiaalmajanduses ning sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hoolduse sektoris;
Muudatusettepanek    13 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 37
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
37.  on seisukohal, et EGFi kasutamine, millega näidatakse ELi solidaarsust ja toetatakse töötajaid, kes on kaotanud töö maailmakaubanduse suurte struktuurimuutuste tagajärjel globaliseerumise või üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu, ei ole ootusi täitnud ning seda on vaja parandada; juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et fondist toetuse andmise kord on liiga aeganõudev ja koormav; on seisukohal, et läbivaadatud EGFile tuleks uue mitmeaastase finantsraamistiku raames tagada vähemalt samaväärne iga-aastane eraldis;	37.  on seisukohal, et EGFi puhul, millega näidatakse ELi solidaarsust ja toetatakse töötajaid, kes on kaotanud töö maailmakaubanduse suurte struktuurimuutuste tagajärjel globaliseerumise või üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu, ei ole täit potentsiaali ära kasutatud ja seda saaks veelgi parandada, et jõuda tulemuslikult koondatud töötajateni (ka VKEdes) ja nad taas tööturule viia, ning jõuda enamate liikmesriikideni;
Muudatusettepanek    14 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 47
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
47.  nõuab, et ELi eelarvesüsteemi otsustataks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tõeliselt lihtsustada; rõhutab eelkõige vajadust vähendada kattuvust sama laadi meetmeid toetavate vahendite vahel, näiteks sellistes valdkondades nagu innovatsioon, VKEd ning transport, ning vajadust kaotada rahastamise eri vormide ja allikate vaheline konkurents, et tagada maksimaalne täiendavus ja näha ette sidus finantsraamistik;	47.  nõuab, et ELi eelarvesüsteemi otsustataks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tõeliselt lihtsustada; rõhutab eelkõige vajadust vähendada kattuvust sama laadi meetmeid toetavate vahendite vahel, riskimata erinevate programmide oluliste elementide kaotamisega, näiteks sellistes valdkondades nagu innovatsioon, VKEd ning transport, ning vajadust kaotada rahastamise eri vormide ja allikate vaheline konkurents, luues rahastamisvahendite suuremat koostoimet, et tagada maksimaalne täiendavus ja lahendada paremini struktuurseid probleeme, nagu töötus ja demograafilised probleemid, liikudes seega sidusama finantsraamistiku suunas;
Muudatusettepanek    15 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 62
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
62.  kutsub komisjoni üles lihtsustama ja ühtlustama eeskirju, millega reguleeritakse rahastamisvahendite kasutamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal, et maksimeerida nende tõhusat kohaldamist; kaalub ühe fondi võimalust, mis integreeriks ELi tasandil rahalised vahendid, mida hallatakse tsentraalselt ühelt poolt selliste programmide raames nagu Euroopa ühendamise rahastu, programm „Horisont 2020“, COSME, „Loov Euroopa“ ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm ning teiselt poolt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kaudu, ning arvab, et seda ettepanekut tuleb täiendavalt arutada; on arvamusel, et selline koondlahendus peaks nägema ette selge ülesehituse eri liiki rahastamisvahendite valimiseks eri poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks; rõhutab siiski, et selline fond ei saaks kunagi integreerida rahastamisvahendeid, mida liikmesriigid haldavad ühtekuuluvuspoliitika raames;	62.  kutsub komisjoni üles lihtsustama ja ühtlustama eeskirju, millega reguleeritakse rahastamisvahendite kasutamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal, et maksimeerida nende tõhusat kohaldamist; kaalub ühe fondi võimalust, mis integreeriks ELi tasandil rahalised vahendid, mida hallatakse tsentraalselt ühelt poolt selliste programmide raames nagu Euroopa ühendamise rahastu, programm „Horisont 2020“, COSME, „Loov Euroopa“ ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm ning teiselt poolt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kaudu, ning arvab, et seda ettepanekut tuleb täiendavalt arutada; on arvamusel, et selline koondlahendus võiks näha ette selge ülesehituse eri liiki rahastamisvahendite valimiseks eri poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks; rõhutab siiski, et selline fond ei saaks kunagi integreerida rahastamisvahendeid, mida liikmesriigid haldavad ühtekuuluvuspoliitika raames;
Muudatusettepanek    16 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 65 – rubriik 2 – taane 1 – alapunkt 1
Arvamuse projekt	Muudatusettepanek
–  investeeringud innovatsiooni, digiteerimine, taasindustrialiseerimine, VKEd, transport, kohanemine kliimamuutustega	–  investeeringud innovatsiooni, digiteerimine, taasindustrialiseerimine, VKEd, transport, kohanemine kliimamuutustega ja demograafilised probleemid
Muudatusettepanek    17 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 65 – rubriik 2 – taane 1 – alapunkt 2
Arvamuse projekt	Muudatusettepanek
–  tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasatus	–  tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasatus, ebavõrdsuse vähendamine ja vaesusega võitlemine
	–  oskuste ja kvalifikatsioonide viimine tööturu vajadustega kooskõlla
	–  liikmesriikide ja kandidaatriikide vahel tööhõiveolukorra erinevuste vähendamine
Muudatusettepanek    18 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 65 – rubriik 2 – taane 2
Arvamuse projekt	Muudatusettepanek
–  haridus ja elukestev õpe	–  haridus, eriti digi- ja ettevõtlusoskuste omandamine, ja elukestev õpe
Muudatusettepanek    19 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 68
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
68.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal tuleks keskendada rohkem eelarveressursse valdkondadesse, mis näitavad selget Euroopa lisaväärtust ning ergutavad majanduskasvu, konkurentsivõimet ja tööhõivet; rõhutab sellega seoses, kui olulised on teadusuuringud ja innovatsioon jätkusuutliku, maailmas juhtpositsiooni omava ja teadmistepõhise majanduse loomisel, ning peab kahetsusväärseks, et piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu eraldati kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames ELi rahalisi vahendeid vaid väikesele osale selle valdkonna kõrgetasemelistest projektidest;	68.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal tuleks keskendada rohkem eelarveressursse valdkondadesse, mis näitavad selget Euroopa lisaväärtust ning ergutavad majandusarengut ja sotsiaalset kaasatust, konkurentsivõimet ja tööhõivet;
Muudatusettepanek    20 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 74
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
74.  rõhutab, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, kasutades selleks täielikult ära spektrit, 5G kasutuselevõttu ja gigabitiühenduvust ning tehes täiendavaid edusamme ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua sobiv reguleeriv raamistik internetiühenduse parandamiseks kogu liidus; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu telekommunikatsioonisektor peaks jätkama digitaalteenuste taristute ja lairibavõrkude toetamist, võimaldades nende juurdepääsetavuse, sealhulgas äärepoolseimates ja maapiirkondades, ning parandades digitaalset kirjaoskust, omavahelist ühendatust ja koostalitlusvõimet;	74.  rõhutab, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, kasutades selleks täielikult ära spektrit, 5G kasutuselevõttu ja gigabitiühenduvust ning tehes täiendavaid edusamme ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua sobiv reguleeriv raamistik internetiühenduse parandamiseks kogu liidus; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu telekommunikatsioonisektor peaks jätkama digitaalteenuste taristute ja lairibavõrkude toetamist, võimaldades nende juurdepääsetavuse, sealhulgas äärepoolseimates ja maapiirkondades, ning parandades digitaalset kirjaoskust, omavahelist ühendatust ja koostalitlusvõimet; rõhutab, kui oluline on Euroopa kodanike ja töötajate digitaalsete oskuste parandamine;
Muudatusettepanek    21 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 81
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
81.  rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kõiki ELi piirkondi hõlmavaks Euroopa Liidu peamiseks investeerimispoliitikaks, suunates seejuures suurema osa ressursse kõige kaitsetumatele piirkondadele; usub, et lisaks eesmärgile vähendada erinevusi arengutasemete vahel ja edendada lähenemist, nagu on sätestatud aluslepingus, peaks EL pöörama põhitähelepanu oma üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamisele, ning teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames tuleks ühtekuuluvuspoliitika kolme fondi (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond) puhul peamiselt keskenduda innovatsiooni, digiülemineku, taasindustrialiseerimise, VKEde, transpordi, kliimamuutustega kohanemise, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse toetamisele; nõuab selles poliitikas ka tugevdatud territoriaalse koostöö komponenti ja linnamõõdet;	81.  rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kõiki ELi piirkondi hõlmavaks Euroopa Liidu peamiseks investeerimispoliitikaks, suunates seejuures suurema osa ressursse kõige kaitsetumatele piirkondadele; usub, et lisaks eesmärgile vähendada erinevusi arengutasemete vahel ja lähendada liikmesriikide solidaarsuse mõttes, nagu on sätestatud aluslepingus, peaks EL pöörama põhitähelepanu oma üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamisele, ning teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames tuleks ühtekuuluvuspoliitika kolme fondi (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond) puhul peamiselt keskenduda ELi kodanike elu- ja töötingimuste parandamisele mahajäänud piirkondades, keskendudes innovatsiooni, digiülemineku, taasindustrialiseerimise, VKEde, transpordi, kliimamuutustega kohanemise, tööhõive, sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vähendamise toetamisele ning demograafilistele probleemidele (sh rahvastikukadu ja hajaasustus); nõuab selles poliitikas ka tugevdatud territoriaalse koostöö komponenti ja linnamõõdet;
Muudatusettepanek    22 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 82
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
82.  on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika rahastamise säilitamine ELi 27 liikmesriigile vähemalt 2014.–2020. aasta eelarve tasemel on äärmiselt oluline; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamise üheks parameetriks peaks jääma SKP, kuid on arvamusel, et seda tuleks täiendada sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste lisanäitajatega, et võtta paremini arvesse uut liiki ebavõrdsust ELi piirkondade vahel; toetab uuel programmitöö perioodil ka selliste elementide säilitamist, mis on muutnud ühtekuuluvuspoliitika praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames tänapäevasemaks ja rohkem tulemustele orienteerituks;	82.  on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika rahastamise säilitamine ELi 27 liikmesriigile vähemalt 2014.–2020. aasta eelarve tasemel pole erinevuste vähendamiseks piisav, seda eelkõige kümmekond aastat kestnud majanduskriisi tõttu tekkinud sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks; nõuab seetõttu, et nimetatud poliitika fonde, eriti Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), suurendataks olulisel määral; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamise üheks parameetriks peaks jääma SKP, kuid on arvamusel, et seda tuleks täiendada sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste lisanäitajatega, et võtta paremini arvesse uut liiki ebavõrdsust ELi piirkondade vahel; toetab uuel programmitöö perioodil ka selliste elementide säilitamist, mis on muutnud ühtekuuluvuspoliitika praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames tänapäevasemaks ja rohkem tulemustele ja sotsiaalsele kaasatusele orienteerituks;
Muudatusettepanek    23 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 83
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
83.  on kindlalt pühendunud sotsiaalse Euroopa saavutamisele ja Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele ning osutab olemasolevatele vahenditele, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad, eelkõige Euroopa Sotsiaalfond, noorte tööhõive algatus, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm; on seisukohal, et need tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada;	83.  on kindlalt pühendunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 9 tulenevale kohustusele saavutada sotsiaalne Euroopa ja rakendada Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mis põhineb suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse jätkusuutlikul kasvul, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja laste õiguste kaitset, mis on sätestatud aluslepingus; toonitab, et selliseks rakendamiseks tuleb sotsiaalpoliitikat piisavalt rahastada, pidades silmas, et praegu ei kulutata sotsiaalvaldkonnale piisavalt, ja rõhutab, et sellest tulenevalt tuleb suuremal määral rahastada olemasolevaid vahendeid, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad, eelkõige Euroopa Sotsiaalfond, noorte tööhõive algatus, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm; nõuab, et need tuleb järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada ja neid tuleb ka edaspidi rakendada peamiselt toetuste kaudu;
Muudatusettepanek    24 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 83 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	83 a.  leiab, et Euroopa Sotsiaalfondile tuleks eraldada piisav osa ühtekuuluvuspoliitika jaoks ette nähtud rahalistest vahenditest, et see suudaks tulemuslikult täita nii uusi ülesandeid, näiteks Euroopa sotsiaalõiguste samba õigeaegne rakendamine ja sotsiaaldialoogi arendamine, kui ka jätkata inimväärsete töökohtade loomise soodustamist, pikaajalise töötusega võitlemist ja eakate töötajate tööturule lõimimist, oskuste arendamist ja elukestvat õpet, sotsiaalsete investeeringute julgustamist kvaliteetsetesse sotsiaalteenustesse ja sotsiaalmajandusse ning vaesuse, ebavõrdsuste ja demograafiliste muutuste vastu võitlemist; nõuab ESFi autonoomia säilitamist, et see saaks ka edaspidi aidata kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele;
Muudatusettepanek    25 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 83 b (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	83 b.  rõhutab eeskätt, et Euroopa Sotsiaalfond peaks laiendama oma toetust sotsiaaldialoogi arendamisele, parandades eelkõige sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist, sh Euroopa valdkondlikel ja valdkonnaülestel tasanditel, ning et see tegevus peaks olema kohustuslik kõigi ELi piirkondade liikmesriikidele ja et Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest tuleks eraldada asjakohane summa sotsiaalpartnerite poolt sotsiaaldialoogi tugevdamiseks võetavatele kahe- ja/või ühepoolsetele suutlikkuse suurendamise meetmetele; rõhutab, et alati tuleks arvesse võtta nende toetusesaajate vajadusi, kelle haldussuutlikkus on väike;
Muudatusettepanek    26 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 83 c (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	83 c.  juhib tähelepanu asjaolule, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste koguarv on endiselt väga suur – 2016. aastal oli see 118 miljonit (23,5 %) inimest kogu ELi rahvastikust, mis on strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eesmärgist väga kaugel; nõuab seetõttu, et suurendataks sotsiaalpoliitiliste meetmete jaoks eraldatud rahasummasid; palub komisjonil kaaluda miinimumeesmärgi kehtestamist, mille kohaselt tuleb Euroopa Sotsiaalfondi rahast kasutada vähemalt 30 % vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, ning palub hoolikalt jälgida, et eraldist ka tegelikult selle eesmärgi täitmiseks kasutatakse; rõhutab lisaks enim puudust kannatavate isikute Euroopa abifondi (FEAD) erilist rolli, mis aitab organisatsioonidel toetada kõige enam abivajavaid inimesi ning tegeleb struktuurse toidupuuduse probleemidega ja kasvava energiaostuvõimetuse probleemiga;
Muudatusettepanek    27 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 83 d (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	83 d.  juhib tähelepanu Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi olulisele rollile sobivate innovaatiliste poliitiliste lahenduste väljatöötamisel, et tegeleda paljude järjest keerulisemate tööhõive ja sotsiaalprobleemidega, samuti vajaliku toe andmisel institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks ja erinevate sotsiaalpoliitiliste meetmete rakendamisega seotud organisatsioonide tegevuse toetamisel, pöörates erilist tähelepanu tõhusamale sotsiaaldialoogile ja kollektiivläbirääkimistele, samuti oli programmil oluline roll, et edendada tulemuslikult töötajate õiglast ja vabatahtlikku piiriülest liikuvust ja lihtsustada veelgi kaitsetute rühmade, mikroettevõtete ja sotsiaalsete ettevõtete võimalusi kasutada mikrorahastust; palub seega, et Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi tegevussuunale „Progress“ eraldataks ka edaspidi 55% vahenditest;
Muudatusettepanek    28 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 84
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
84.  rõhutab eelkõige jätkuvat vajadust võidelda töötuse vastu, eriti noorte hulgas, ja nõuab seetõttu noorte tööhõive algatuse vahendite kahekordistamist järgmisel programmitöö perioodil; on seisukohal, et hariduse ja koolituse edendamisse tehtavad investeeringud, eelkõige digitaalsete oskuste arendamiseks, on endiselt üks ELi peamisi prioriteete;	84.  rõhutab, et noorte töötuse vastu võitlemine, eriti mittetöötavate ja mitteõppivate noorte hulgas, peaks jääma põhiprioriteediks, ja nõuab seetõttu noorte tööhõive algatuse vahendite kahekordistamist, et tagada vahendite kiire ja lihtsustatud kasutamine ja et muuta see 2020. järgsel perioodil stabiilseks ELi rahastamisvahendiks; on seisukohal, et piisavad investeeringud on hariduse ja koolituse edendamiseks väga olulised, seda eriti duaalse hariduse ja oskuste arendamise toetamiseks, eelkõige digitaalsete oskuste arendamiseks, ettevõtluse edendamiseks ja kvaliteetseks õpipoisiõppeks noorte hulgas, et innustada töökohtade loomist ja otsest juurdepääsu tööhõivele, tagades samas eelkõige inimväärsed töötingimused ja sotsiaalse kaitse;
Muudatusettepanek    29 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 84 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	84 a.  on kindlal arvamusel, et ELi rahalisi vahendeid, eelkõige rubriikide 1a ja 1b vahendeid, ei peaks kasutama riiklike meetmete toetamiseks, vaid neid tuleks kasutada sotsiaalselt tõrjutud ja töötututele inimestele lisatoetuse andmiseks riiklikke programme täiendaval ja tõhustaval viisil vastavalt liikmesriikide otsusele;
Muudatusettepanek    30 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 85
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
85.  avaldab toetust kultuuri-, haridus-, meedia-, noorsoo-, spordi- ja kodakondsusprogrammidele, mis on selgelt tõestanud oma Euroopa lisaväärtust ja on rahaliste vahendite saajate hulgas jätkuvalt populaarsed; soovitab seetõttu jätkata investeerimist hariduse ja koolituse valdkonna 2020. aasta raamistikku selliste programmide nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ kaudu, et jõuda noorteni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi; nõuab eelkõige programmi „Erasmus+“ eelarve kolmekordistamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et jõuda palju suurema arvu noorte inimeste ja õppuriteni kogu Euroopas ja kasutada programmi potentsiaal maksimaalselt ära; soovitab ka jätkata Euroopa solidaarsuskorpusega ning kordab oma toetust programmide „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“ välismõõtme tugevdamisele;	85.  avaldab toetust kultuuri-, haridus-, meedia-, noorsoo-, spordi- ja kodakondsusprogrammidele, mis on selgelt tõestanud oma Euroopa lisaväärtust ja on rahaliste vahendite saajate hulgas jätkuvalt populaarsed; soovitab seetõttu jätkata investeerimist hariduse ja koolituse valdkonna 2020. aasta raamistikku selliste programmide nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ kaudu, et jõuda noorteni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi; nõuab eelkõige programmi „Erasmus+“ eelarve kolmekordistamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et jõuda palju suurema arvu noorte inimeste ja õppuriteni kogu Euroopas ja kasutada programmi potentsiaal maksimaalselt ära; soovitab programmi „Erasmus+“ tugeva ja sõltumatu ELi kaubamärgina säilitada ja lubada selle asjatundjatel iseseisvalt tegutseda; kordab samuti oma toetust programmide „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“ välismõõtme tugevdamisele;
Muudatusettepanek    31 tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Resolutsiooni ettepanek Punkt 85 a (uus)
Resolutsiooni ettepanek	Muudatusettepanek
	85 a.  märgib, et komisjon lõi Euroopa solidaarsuskorpuse algatuse enne, kui oli seda nõukogu ja Euroopa Parlamendiga – kes teevad praegu tööd komisjoni ettepaneku parandamise nimel – arutanud ja neilt heakskiidu saanud; soovitab selle jätkamist ja nõuab, et eraldataks vajalikud vahendid ja et need ei tuleks olemasolevate programmide ega fondide arvelt; rõhutab sellega seoses eelkõige, et rahastamisvajaduse tõttu ei tohi nõrgestada programmi „Erasmus+“;

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2018

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (26.01.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Anneli Jäätteenmäki

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  kutsub komisjoni üles struktureerima järgmise mitmeaastase finantsraamistiku viisil, mis peegeldab selgelt ELi tulevaste aastate prioriteete ning aitab otseselt ja läbipaistvalt kaasa investeeringutele projektidesse, millel on selge Euroopa lisaväärtus, eelkõige seoses vahenditega, mida on vaja selleks, et minna üle vähese CO₂-heitega ringmajandusele, säilitada ja tugevdada ELi juhtrolli kliimamuutuste vastu võitlemisel ning tagada, et ta suudaks täita oma rahvusvahelised kohustused vastavalt Pariisi kokkuleppele ja ÜRO kestliku arengu eesmärkidele, samuti oma sisemised ja välised bioloogilise mitmekesisusega seotud kohustused ja eesmärgid;

2.  juhib tähelepanu jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma esimestele soovitustele[1], sealhulgas mitmeaastase finantsraamistikuga seotud soovitustele, ning rõhutab, et jätkusuutlikkuse eesmärke peab toetama finantssüsteem, mis suudab edendada pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduskasvu; palub komisjonil samuti uurida ja käsitleda neid soovitusi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta, sealhulgas vajadust töötada kõikide ELi tulevaste finantseeskirjade ja poliitikameetmete jaoks välja „jätkusuutlikkuse test“ ning asjaolu, et rahastamisvahendid peaksid saavutama suurema poliitilise mõju;

3.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi maaelu arengu fondi raames võetavate ühise põllumajanduspoliitika keskkonnasäästlikumaks muutmise ja keskkonnameetmete tegelikku mõju keskkonnaseisundile ning rahastama neid vastavalt nende tegelikele tulemustele; rõhutab looduse ja bioloogilise mitmekesisuse eraldiseisvat rahastamist ning vajadust säästvale põllumajandusele ülemineku eraldi rahastamise järele;

4.  palub komisjonil võtta teadmiseks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi vahekokkuvõtte tulemused ja eelkõige asjaolu, et selle eesmärkide saavutamine 2020. aastaks on ebatõenäoline; palub komisjonil eraldada vahendid, et saavutada need ja täiendavad eesmärgid, pidades silmas 2050. aastat ja pöörates erilist tähelepanu keskkonnasurvele;

5.  märgib, et Pariisi kokkuleppe artiklis 2 rõhutatakse vajadust viia rahastamisvood vastavusse vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise arengu suunas liikumisega, ning et 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku asjakohased reformid on hädavajalikud, et viia 2050. aastaks netoheide nullini;

6.  kutsub komisjoni üles tagama, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik oleks kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, et suurendada ELi kulutuste sidusust ning parandada majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõõtme tasakaalu;

7.  rõhutab, et liidu eelarve väheneb Brexiti tõttu; kutsub komisjoni seetõttu üles määratlema selged ja ranged prioriteedid, sest kasutada on vähem raha;

8.  rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab olema kooskõlas liidu võetud väliste kohustustega, nagu ÜRO kestliku arengu eesmärgid, ning tema enda pikaajaliste eesmärkidega kliimaga seotud kulutuste valdkonnas ning andma panuse ELi eelarve reformi, et saavutada täiendavatel omavahenditel põhinev tõhusam eelarve; on veendunud, et selleks on vaja põhjalikku kliimaküsimustega arvestamist ELi tulevastes kulutustes (sealhulgas kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine) ning kulutuste tegemise iga-aastast järelevalvet; kutsub komisjoni seetõttu üles arendama välja läbipaistvat ja usaldusväärset arvutusmeetodit, millega on võimalik esitada tõendeid eeldatavate mõjude kohta kliimameetmete alastele kulutustele, ning nende kaalud järelhindamise jaoks aruandluskohustuse raames;

9.  märgib, et keskpika perioodi edukas lähenemisviis keskkonnapoliitikas nõuab finantsstabiilsust; on sellega seoses seisukohal, et seitsmeaastane kestus oleks sobiv ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jaoks, tagades piisava paindlikkuse ja vahehindamise võimaluse;

10.  juhib tähelepanu sellele, et kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks ja keskkonnaseisundi parandamiseks tuleb eri poliitikavaldkondade vahel teha koostööd; nõuab, et selles kontekstis arvestataks ühtekuuluvuspoliitika võimaliku rahastamisega;

11.  rõhutab, et üleminek säästvale, vähese CO₂-heitega ringmajandusele on ainus viis tervisliku elukeskkonna ning liidu kodanike ja Euroopa majanduse pikaajalise heaolu tagamiseks; on seisukohal, et EL peaks säästvale, vähese CO₂-heitega majandusele ülemineku ning säästva tootmise ja tarbimise süsteemi valdkonnas olema maailmas juhtpositsioonil; tuletab sellega seoses meelde, kui tähtis on vajaliku teadus- ja arendustegevuse rahastamine;

12.  tuletab meelde, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks aitama liidul täita mitte ainult 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku eesmärgid, vaid ka kestliku arengu ja keskkonnaga seotud mitmepoolsed kohustused, nagu kestliku arengu eesmärgid ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, eriti selle Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärk; rõhutab, et EL ei tohiks rahastada projekte ega investeeringuid, mis takistavad nende eesmärkide saavutamist, raskendavad nendeni jõudmist või on nende saavutamisega vastuolus;

13.  rõhutab, et EL peaks toetama kõrge õhusaaste tasemega piirkondi, et oluliselt parandada õhu kvaliteeti, kuna probleemid on paljudel juhtudel seotud nende piirkondade kütteostuvõimetusega;

14.  rõhutab, kui oluline on bioloogilist mitmekesisust ja keskkonda kaitsvate piisavalt rahastatud programmide (nt programm LIFE) jätkamine ja tugevdamine eraldiseisva ja suurema rahastamise abil järgmises mitmeaastases finantsraamistikus; rõhutab, et programm LIFE on ELi eelarve raames ainus rahastamisvahend, mis on täielikult pühendatud keskkonnale, looduskaitsele ja kliimamuutustele; nõuab, et komisjon tagaks, et tulevased põllumajanduse, maaelu arengu ja regionaalarengu rahastamisvahendid hõlmaksid sihtotstarbelisi bioloogilise mitmekesisuse ja Natura 2000 võrgustiku majandamise vahendeid, mida haldavad ühiselt riiklikud ja piirkondlikud keskkonnaasutused;

15.  rõhutab rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste potentsiaali pakkuda ühiskonnale kulutõhusal viisil teenuseid; rõhutab, et maapiirkondade ja piirkondliku rahastamise kohta otsuste tegemisel tuleb arvestada nende keskkonnahoidlike alternatiividega teenuste pakkumisel, ning nõuab spetsiaalse vahendi loomist rohelise taristu üleeuroopalise võrgu (TEN-G) rajamiseks, et saada kasu bioloogilisest mitmekesisusest;

16.  rõhutab, et eri fondid peaksid olema sidusamad ja tegema tõhusamalt koostööd, et reageerida riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele probleemidele, näiteks söest sõltuvate piirkondade õiglase ülemineku võimaldamine, võitlus kütteostuvõimetuse vastu või bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu;

17.  tunnistab rahvatervist ähvardavate ühiste ohtudega võitlemisel tehtava koostöö Euroopa lisaväärtust; on seisukohal, et käimasoleva terviseprogrammi esimestest positiivsetest tulemustest lähtudes peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik sisaldama jõulist terviseprogrammi, mille raames tegeletakse terviseküsimustega piiriüleselt ning mis toetab liikmesriike ekspertiisi ning andmete, tõendite ja heade tavade vahetamise abil; nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peegeldaks – muu hulgas terviseprogrammi rahastamise märkimisväärse suurendamise abil – ELi kohustust rakendada 3. kestliku arengu eesmärki, mis käsitleb rahvatervist, tervishoiusüsteeme ja keskkonnaga seotud terviseprobleeme, ning toetaks liikmesriike tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel, mis õõnestab sotsiaalset ühtekuuluvust ja takistab Euroopa integratsiooni;

18.  tunnistab säästva põllumajanduse ja metsanduse tähtsat rolli ELi töös kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu võitlemisel ning keskkonnaalase jätkusuutlikkuse edendamisel; peab vajalikuks tagada, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) oleks kooskõlas ELi keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimaga seotud eesmärkide ja poliitikameetmetega; tuletab meelde, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks suunama 2020. aasta järgse ÜPP õiglase, tõhusa ja tulemusliku põllumajanduspoliitika suunas, mille põhieesmärk on hõlbustada Euroopas üleminekut säästvale toidu- ja põllumajandussüsteemile, ning rõhutab, et eesmärkide saavutamiseks peab olema tagatud piisav rahastamine; tervitab komisjoni 29. novembri 2011. aasta teatises „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ (COM(2017)0713) esitatud komisjoni strateegilist lähenemisviisi anda liikmesriikidele rohkem paindlikkust sobivate vahendite leidmisel oma põllumajandussektorite juhtimiseks ühiste keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks kõige tõhusamal viisil;

19.  kutsub komisjoni üles rohkem toetama loomkatsete alternatiivide teadusuuringuid ja innovatsiooni ning eraldama rohkem rahalisi vahendeid ELis teostatavatele teadus- ja arendusprojektidele; palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata alternatiivide väljatöötamise rahastamist ning töötada rahvusvaheliste struktuuride raames, et kiirendada alternatiivsete meetodite valideerimist ja aktsepteerimist ning toetada kolmandaid riike teadmussiirdega, juhul kui teadlased ei ole teadlikud alternatiivsetest meetoditest, ja rahaliselt, juhul kui katserajatistes puudub vajalik taristu;

20.  rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb arvestada sotsiaalsete probleemidega kohalikes ja piirkondlikes kogukondades, kus suur osa töötajaid töötab süsinikdioksiidile toetuvates sektorites, nende muutmisel vähese CO₂-heitega ühiskonnaks; nõuab, et ELi rahalisi vahendeid ja programme eraldataks sidusal viisil, et hõlbustada õiglast üleminekut kõnealustes kogukondades, toetades töötajate rakendamist, ümberõpet ja oskuste täiendamist, haridust, tööotsingualgatusi ja idufirmasid tihedas dialoogis sotsiaalpartneritega;

21.  rõhutab, kui oluline on tugevdada ja ühtlustada kliima- ja energiapoliitikat, eelkõige kõiki energialiidu eesmärke, mida peaksid toetama olemasolevad vahendid ühtekuuluvuspoliitika raames ja ka uued vahendid;

22.  nõuab, et ELi ametite rahastamine vastaks neile antud ülesannetele;

23.  märgib, et seoses Pariisi kokkuleppe kohustustega on vaja söest sõltuvate piirkondade ja riikide jaoks välja töötada terviklik vahend õiglase energiaülemineku toetamiseks, eelkõige seoses taastuvate energiaallikate arendamise ja kasutuselevõtuga, elektritootmise ja võrkude ajakohastamisega, varajase kohanemisega tulevaste keskkonnastandarditega, süsinikdioksiidist sõltuvate sektorite ümberkorraldamisega, kaugkütte ajakohastamisega (sealhulgas suure tõhususega koostootmine), energia salvestamisega, elektromobiilsuse lahenduste ja taristuga ning energiatõhususe lahendustega;

24.  tuletab meelde, kui oluline on ennetada ja uurida rahaliste vahendite väärkasutamist, ning rõhutab pettusevastase poliitika tähtsust; rõhutab ka, kui tähtis on koostöö kolmandate riikidega eesmärgiga luua varajase jälgimise süsteem kõige ohtlikumate toodete jaoks, mis võivad kahjustada inimeste tervist ja ohutust ning keskkonda;

25.  tuletab meelde, et hea tervis on muude ELi seatud eesmärkide saavutamise eeltingimus ning et tervist mõjutavad ka selliste valdkondade meetmed nagu põllumajandus, keskkond, sotsiaalpoliitika, kaasamine ja tööhõive; nõuab seetõttu järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tervisemõju hindamise tugevdamist ja valdkondadevahelist koostööd;

26.  rõhutab ELi detsentraliseeritud asutuste (ECDC, ECHA, EEA, EFSA, EMA) tähtsust inimeste tervise ja keskkonnaga seotud ELi eesmärkide saavutamisel; palub komisjonil tagada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames nende jaoks jätkusuutlikud ja kindlad rahastamisstruktuurid;

27.  nõuab, et pärast 2020. aastat suureneks ühtekuuluvuspoliitika meetmete osa ELi eelarves, tunnistades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide olulist panust keskkonna- ja tervishoiutaristu parandamisse ja piirkondade vaheliste sotsiaalmajanduslike erinevuste vähendamisse; rõhutab, et rahastamisvahendite tõhusus ei asenda toetuste absoluutset vajadust, eriti uuenduslike ja riskantsete projektide puhul;

28.  rõhutab, et ELi väliskulutused peaksid säilitama kliima- ja keskkonnaalaste kulutuste osas suured ambitsioonid;

29.  nõuab, et õigusloomeprotsess järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks viidaks lõpule enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, et jääks piisavalt aega valdkondlike ELi õigusaktide üle läbirääkimiste pidamiseks ja et vältida viivitusi uute programmide rakendamises;

30.  rõhutab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis on vaja anda ELi rahalist abi tuumarajatiste dekomisjoneerimiseks pärast 2020. aastat, et tagada keskkonna ja rahvatervise tõhus kaitse kiirgusest tulenevate ohtude eest; rõhutab pikaajalise ja keeruka dekomisjoneerimise ja jäätmete kõrvaldamise protsessi ainulaadset olemust – see eeldab spetsiaalsete tehniliste seadmete, kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ja piisavate rahaliste vahendite olemasolu.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	24.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	43 3 8
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Marco Affronte, Pilar Ayuso, Ivo Belet, Simona Bonafè, Biljana Borzan, Paul Brannen, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Birgit Collin-Langen, Seb Dance, Mark Demesmaeker, Stefan Eck, José Inácio Faria, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Arne Gericke, Julie Girling, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Jytte Guteland, Anneli Jäätteenmäki, Karin Kadenbach, Urszula Krupa, Giovanni La Via, Jo Leinen, Peter Liese, Joëlle Mélin, Susanne Melior, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Bolesław G. Piecha, John Procter, Julia Reid, Frédérique Ries, Daciana Octavia Sârbu, Annie Schreijer-Pierik, Renate Sommer, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean, Jadwiga Wiśniewska, Damiano Zoffoli
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Elena Gentile, Martin Häusling, Norbert Lins, Nuno Melo, Ulrike Müller, Christel Schaldemose, Bart Staes, Keith Taylor, Carlos Zorrinho
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	France Jamet, Jiří Maštálka

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

43	+
ALDE	Gerben-Jan Gerbrandy, Anneli Jäätteenmäki, Ulrike Müller, Frédérique Ries
EFDD	Piernicola Pedicini
GUE/NGL	Stefan Eck, Jiří Maštálka
PPE	Pilar Ayuso, Ivo Belet, Birgit Collin-Langen, José Inácio Faria, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Nuno Melo, Annie Schreijer-Pierik, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean
S&D	Simona Bonafè, Biljana Borzan, Paul Brannen, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Seb Dance, Elena Gentile, Jytte Guteland, Karin Kadenbach, Jo Leinen, Susanne Melior, Gilles Pargneaux, Christel Schaldemose, Daciana Octavia Sârbu, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Damiano Zoffoli, Carlos Zorrinho
Verts/ALE	Marco Affronte, Martin Häusling, Bart Staes, Keith Taylor

3	–
EFDD	Julia Reid
ENF	France Jamet, Joëlle Mélin

8	0
ECR	Mark Demesmaeker, Arne Gericke, Julie Girling, Urszula Krupa, Bolesław G. Piecha, John Procter, Jadwiga Wiśniewska
EPP	Renate Sommer

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

• [1]  https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/170713-sustainable-finance-report_en.pdf

TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (15.1.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Marian-Jean Marinescu

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, kui tähtis on välja arendada tulevikku vaatava kliimamuutuste poliitikaga energialiit, digitaalne ühtne turg, kapitaliturgude liit ja Euroopa teadusruum, mis kõik on ühtse turu põhielemendid; rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika on energeetika-, tööstus- ja digitaalvaldkonna poliitika võtmetähtsusega strateegiline komponent, ning toonitab vajadust eraldada sellele vajalikud eelarvevahendid;

2.  tuletab meelde, et kehtiva, 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt oli makseteks ette nähtud liikmesriikide kogurahvatulust vähem kui 1 %, mis oli võrreldes eelneva mitmeaastase finantsraamistikuga palju vähem ning kahjustas ELi majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsuspõhimõtet; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriike tabanud majandus- ja sotsiaalkriis ei ole veel kaugeltki möödas, samas kui juba on vaja tegeleda uute prioriteetide, probleemide ja ettenägematute kriisidega; on seetõttu seisukohal, et 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku eelarvet tuleks praeguse perioodiga võrreldes suurendada; palub komisjonil järgmine mitmeaastane finantsraamistik kujundada viisil, mis selgesti kajastab praegusi ja uusi prioriteete ning võimaldab reageerida ennenägematutele kriisidele; rõhutab sellega seoses, et uusi prioriteete tuleks rahastada uutest vahenditest, seadmata ohtu pikaajalisi poliitilisi eesmärke ja programme;

3.  peab esmatähtsaks sulgeda koos 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku määrusega kõik 2020. aasta järgse Euroopa poliitika toimikud enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi; palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanekud, mis käsitlevad kõiki Euroopa poliitikavaldkondi ja põhinevad praegu kehtivatel, pärast praeguses mitmeaastases finantsraamistikus kohaldamist ajakohastatud määrustel, et vältida uuel perioodil viivitusi programmide koostamisel ja rakendamisel;

4.  on seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks peamiselt keskenduma valdkondadele ja projektidele, millel on selge Euroopa lisaväärtus, valdkondadele, mis soodustavad taasindustrialiseerimist, majanduskasvu, konkurentsivõimet ja reaalset innovatsiooni ning edendavad töökohtade loomist, näiteks teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm, et kiirendada üleminekut säästvale, maailmas juhtpositsiooni omavale ja teadmistepõhisele majandusele;

5.  rõhutab, et uue kestliku tööstuspoliitika strateegia toetamiseks tuleks tagada piisav rahastamine, et EL saaks arvesse võtta aina kasvavat konkurentsi ning digiüleminekust tingitud innovatsiooni rohkust ja mujal maailmas toimuvat rohestamist ning jõuda kestlikkuse, innovatsiooni, digiülemineku ja süsinikuvaese majanduse valdkonnas maailmas esikohale; nõuab vajalike rahastamiskavade tagamist ja laiendamist sihtotstarbelise ja optimeeritud investeerimis- ja rahastamiskava kaudu, mis hõlbustab sellise laiahaardelise tööstusstrateegia väljatöötamist, mis on suunatud põhilistele ELi tööstussektoritele ja kooskõlastatud ELi keskkonnapoliitikaga;

6.  kutsub komisjoni üles tagama rahastamist innovatsioonile, mille eesmärk on arendada välja vesinik- ja elektrisõidukite taristu ning pistik- ja salvestuslahendused ning jätkuvalt toetada ja arendada edasi selliseid algatusi nagu üleeuroopaline elektromobiilsuse algatus ning kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõte;

7.  tuletab meelde Euroopa Kontrollikoja hinnangut ELi veel täitmata kohustuse kohta kulutada 20 % oma eelarvest kliimameetmetele: kordab oma seisukohta, et tulevikku vaatav kliimamuutuste poliitika, energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine, heidete vähendamine, süsinikuvaene majandus, taastuvad energiaallikad ning arukas ja tänapäevane taristu peaksid olema energialiidu alustalaks ning seega tuleks need seada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus prioriteediks;

8.  on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks ELi poolset rahastamist suurendada, sh struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu, et süvendada ELi energiaturu integratsiooni ja aidata ELil täita oma Pariisi kokkuleppe kohased kliimaalased eesmärgid, eelkõige peamiste energiataristuprojektide (nagu ühishuviprojektid) vallas;

9.  rõhutab, kui oluline on igakülgselt toetada üleminekuetapis olevate söetööstuse- ja CO₂-mahukaid piirkondi, et toetada energiasüsteemi ümberkujundamist, üleminekut vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele ning elektritootmise, elektrivõrkude, süsinikdioksiidi kogumise, säilitamise ja kasutamise tehnoloogia moderniseerimist, eelkõige tööstussektoris, samuti kaugkütte ajakohastamist; leiab, et kliimaeesmärke arvestades peaks energiasektori ümberkujundamine tuginema olemasolevate vahendite kasutuselevõtmisele või energiasüsteemi ümberkujundamise fondi loomisele järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et hõlbustada struktuurilisi muutusi energiamahukates tööstusharudes ja süsihappegaasi tekitavates elektrijaamades ning stimuleerida investeeringuid vähese CO₂-heitega tehnoloogiatesse ja innovaatilistesse lahendustesse;

10.  leiab, et energialiidu heaks toimimiseks tuleb eraldada piisavalt vahendeid ning ELi energiaühendus tuleb muuta elujõuliseks, uuendada ja laiendada transpordi- ja jaotusvõrke ning hallata energianõudlust, -varustust ja salvestamist ELis; rõhutab, kui oluline on ühendada Euroopa Kaspia mere piirkonna, Lähis-Ida ja Kesk-Aasiaga ning investeerida Vahemere idapiirkonna maagaasi koridori, et vähendada sõltuvust Venemaa maagaasist; kordab vajadust tugevdada mitmepoolset energiakoostööd Musta mere piirkonnas;

11.  rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastut tuleb ajakohastada ning see tuleb muuta mõjusamaks ja keskkonda säästvamaks, et kõrvaldada Euroopa energia- ja digitaristu puudused, toetades selleks võimsate ja säästvate üleeuroopaliste võrkude arendamist; nõuab, et prioriteetseks peetaks Euroopa võrkude horisontaalseid projekte, mis ühendavad taristu-, digitaalvaldkonna, energia- ja transpordiprojekte;

12.  juhib tähelepanu hiljutisele suundumusele suurendada rahastamisvahendite kasutamist; kordab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ei tohi toetuste asemel kasutada teadusuuringute ja innovatsiooni, energiatõhususe, energiaostuvõimetuse vastase võitluse, taastuvenergia ja tavapärase energiatootmise tehnoloogiate rahastamiseks rahastamisvahendeid, sest toetused tagavad stabiilse rahastamise, suurendavad kohapealseid tulemusi ja tagavad suurema kaasatuse selliste sidusrühmade puhul nagu akadeemilised ringkonnad, teaduskeskused, kohalikud avaliku sektori asutused, VKEd, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kodanikud; rõhutab ka, kui olulised on investeeringud vähem väljaarendatud tehnoloogiatesse, eelkõige seoses taastuvate energiaallikatega;

13.  tuletab meelde, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, kasutades selleks täielikult ära spektrit, 5G ja internetiühendust ning tehes täiendavaid edusamme ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua sobiv reguleeriv raamistik internetiühenduse parandamiseks kogu liidus, sealhulgas äärepoolseimates maapiirkondades; kutsub komisjoni üles pakkuma vajalikku tuge, et kõrvaldada keelebarjäär ja stimuleerida investeeringuid, mis aitavad luua 2025. aastaks Euroopa gigabitiühiskonna; rõhutab, et selline rahastamine peaks olema suunatud nn digitaalsele selgroole, mis toob kiudoptilise ja tagasiühenduse äärepoolsematesse piirkondadesse, tagades seeläbi kvaliteetseima gigabitiühenduse haridus- ja avalikele teenustele ning mobiilsetele tugijaamadele, et toetada 5G-d kohalikult;

14.  rõhutab ka vajadust paremini kooskõlastada ELi investeeringutega seotud vahendeid, sealhulgas neid, mis puudutavad innovatsiooni, teadmisi ja oskusi ning VKEde ja idufirmade juurdepääsu turgudele; rõhutab, kui oluline on jätkata selliste VKEdega seotud programmide nagu VKEde vahend ja COSME rahastamist ilma muudele programmidele takistuste tekitamiseta, et suurendada veelgi Euroopa Liidu VKEde konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust;

15.  rõhutab, kui oluline teha pingutusi selleks, et komisjoni uute programmide mõjust rohkem teada anda;

16.  tuletab meelde, et liikmesriigid on kehtestanud eesmärgi jõuda teadus- ja arendustegevuse valdkonnas 3 %ni SKPst, millest kaks kolmandikku peaks tulema erasektorist; palub liikmesriikidel selle eesmärgi täitmiseks täita oma riiklikke teadus- ja arendustegevusse investeerimise kohustust; kutsub liikmesriike üles suurendama oma teadus- ja arendustegevusse tehtavaid investeeringuid; rõhutab, et riiklike teadussüsteemide tõhususe suurendamiseks tuleks edasi kasutada selliseid vahendeid nagu poliitika toetusvahend; nõuab eeskirju, mis hõlbustaksid komisjoni koordineerimisel koostoimet tulevase 9. raamprogrammi ja liikmesriikide eelarvete vahel;

17.  tuletab meelde parlamendi nõudmist suurendada 9. raamprogrammi eelarvet vähemalt 120 miljardi euroni, et suuta reageerida ühiskondlikele probleemidele, tagada Euroopa ülemaailmne konkurentsivõime ning teaduslik ja tööstuslik juhtroll teadus- ja uuendustegevuses ning aidata saavutada ELi kliimaeesmärke; nõuab lisaks suurema tähelepanu pööramist teadusuuringute ja innovatsiooni elluviimisele ühisettevõtete kaudu ning põhitehnoloogiatesse investeerimise toetamist, et vähendada innovatsiooni investeerimispuudujääki; nõuab eelkõige jõupingutusi, mis ergutaksid murranguliste, turgu loovate innovaatiliste algatuste loomist, eelkõige VKEde jaoks;

18.  väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle lihtsustada teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi; nõuab, et neid jõupingutusi jätkataks 9. raamprogrammi puhul, et tagada kõigi liikmesriikide taotlejatele parem juurdepääs ja võrdsed võimalused uue süsteemi abil, mis põhineb taotluste hindamisel nende poolt antava lisaväärtuse ja võimalike tulemuste seisukohast; kutsub komisjoni üles hindama, kas ühekordsete maksete suurem kasutamine on toetusesaajate ja audiitorite jaoks parim valik; rõhutab, et ühtse auditi põhimõtte kehtestamine ja toetusesaajate raamatupidamistavade suurem aktsepteerimine tähendaks raamprogrammi toetusesaajate jaoks olulist lihtsustamist; usub, et järgmises raamprogrammis tuleks tugevdada alt-üles käsitust, kuna see aitaks edendada innovatsiooni; rõhutab, et investeerimine teadus- ja tehnoloogiataristusse on tipptasemel teadusuuringute ja innovatsiooni arendamiseks hädavajalik; rõhutab kvaliteedimärgise edu;

19.  rõhutab, kui olulised on Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT) ja selle teadmis- ja innovaatikakogukonnad, mis vajavad piisavaid vahendeid, et arendada edasi oma haridusalast tegevust, edendada idufirmasid ja toetada innovatsiooni, mis aitab muu hulgas kaasa inimeste tervise parandamisele, energiaalasele üleminekule, digiüleminekule ja kliimameetmetele ning vastab peamistele väljakutsetele ja toob kasu kogu ühiskonnale;

20.  on sügavalt veendunud, et eelarveeraldised tervisele – mis on peamine inimeste elukvaliteeti ja heaolu määrav tegur – peavad olema 9. raamprogrammis suuremad kui programmi „Horisont 2020“ raames ning vajalikud summad tuleks eraldada mehhanismidele, millega tagatakse avalike teadusuuringute vajaduste prioriteediks seadmine ja avalikkuse õiglane investeeringutest kasusaamine; juhib tähelepanu sellele, et tervist määravaid tegureid on palju ja need hõlmavad muu hulgas toitu, keskkonda ja elustiili; nõuab seetõttu nn ühtset tervisekäsitust, sealhulgas teadus- ja arendustegevuse poliitikas;

21.  on seisukohal, et innovatsiooni, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja energiataristuga, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI) seotud toetuste ja innovaatiliste rahastamisvahendite kombineerimine võiks lihtsustada projektide rakendamist ning ergutada ja kindlustada erarahastamist;

22.  nõuab, et muudetud EFSI täidaks oma rolli majandusliku täiendavuse mõttes, edendades projekte, millel on positiivne välismõju, kuid suurem risk, kui erasektor on valmis endale üksi võtma, ning võimaldaks kaotada lõhe teadusuuringute ja turu vahel ning keskenduda turu-uuenduste edendamisele; nõuab Euroopa investeerimisnõustamise keskuse rolli ja suutlikkuse märkimisväärset tugevdamist, eelkõige proaktiivse rolli kaudu projektide ettevalmistamises; tuletab meelde, et EFSI rahastamine järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ei tohiks kaasa tuua negatiivset rahalist mõju muudele programmidele;

23.  palub komisjonil töötada mitmeaastase finantsraamistiku abil välja laiahaardeline, sidus ja pikaajaline tööstuspoliitika raamistik kultuuri- ja loomemajanduse rahastamise edendamiseks, et suurendada selle valdkonna konkurentsivõimet ja võimaldada sel täita oma potentsiaali kvaliteetsete töökohtade ja majanduskasvu loomisel, nii et sellest saaks kasu kogu liit; nõuab teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi ning programmi „Loov Euroopa“ vahelisi täiendavaid seoseid; palub komisjonil järgida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 lõiget 4 ning muuta kultuuri- ja loomemajandus kultuuri- ja loomesektori ELi rahastamiskavades ja -programmides, eelkõige teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis, Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmis ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides horisontaalseks prioriteediks;

24.  palub komisjonil teha järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ettepanekuid regulatiivmenetluste kohta, mis hõlbustaksid, ergutaksid ja kooskõlastaksid ELi ametite toel koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa ühendamise rahastu, programmi „Loov Euroopa“, programmi „Horisont 2020“ ning teadus- ja arendustegevusega seotud projektide vahel, mis aitaksid luua mahajäänud piirkondades innovatsioonisuutlikkust; palub komisjonil osaleda aktiivsemalt teadus- ja arendustegevusega seotud projektide koordineerimises eri rubriikide alla kuuluvate Euroopa eri fondide vahel, sealhulgas seoses aruka spetsialiseerumise strateegiate ning riigiabi eeskirjade läbivaatamisega;

25.  rõhutab, et järgmises ELi eelarves tuleks kosmoseprojektidele eraldada piisavalt palju raha, et kosmoseprogramme Galileo, Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS) ja Copernicus saaks jätkata ja edasi arendada, võttes arvesse esilekerkivaid kasutajavajadusi ja ELi poliitilisi prioriteete, eelkõige küberjulgeoleku suurendamist ning kanderaketiprogrammide, uute tehnoloogiate ning kosmose jälgimise ja seire tagamist;

26.  on kindlalt veendunud, et 9. raamprogrammis tuleks kosmoseprojektidele eraldada rohkem raha kui programmiga „Horisont 2020“, ja tulevasele ühisele tehnoloogiaalgatusele, mida hakatakse rakendama uuenduslike materjalide kasutamiseks kosmoseseadmetes ja orbiidilt lahkumiseks, tuleks eraldada tarvilikud summad, et tugevdada ELi kosmoseinnovatsiooni konkurentsivõimet; nõuab, et loodaks integreeritud riikliku satelliitside programm, mis tagaks Euroopa avaliku sektori asutuste jaoks kulutasuvad ja turvalised satelliitsideteenused; tuletab meelde, et on juba pikka aega olnud seisukohal, et kosmose jälgimise ja seire toetusraamistik tuleks muuta liidu programmiks ja selle ulatust tuleks laiendada, ning arvab, et sellele eraldatud eelarvet tuleks vastavalt suurendada;

27.  juhib tähelepanu Euroopa Kaitsefondile ja ettepanekule, mille komisjon esitas hiljuti Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kohta, mis peaks hõlmama 2019. ja 2020. aastat; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada põhjalikum kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm ja kaitseuuringute toetamise programm, millest oleks kasu kõigil liikmesriikidel ja mis tagaksid tehnoloogilise arengu, mis jõuaks seejärel muude ühiskonna osadeni; on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks kõnealuseid kaitseprogramme rahastada lisavahenditest ja seega ei tohiks need mõjutada olemasolevate programmide eelarve-eesmärke;

28.  kordab Euroopa Parlamendi seisukohta, et mis tahes uusi poliitilisi kohustusi tuleks rahastada uute assigneeringutega, mitte paindlikkusvahendite ega olemasolevate programmide assigneeringute ümberpaigutamise kaudu; nõuab, et Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni vastutusalasse kuuluvate olemasolevate programmide jaoks oleksid tagatud piisavad vahendid;

29.  tuletab meelde, et suurem paindlikkus, mis võimaldab võtta ettenägematutele olukordadele reageerimiseks kasutusele lisavahendeid, on väga tähtis; rõhutab siiski, et mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkusvahendite intensiivne kasutamine ei ole parim viis, kuidas astuda vastu keerulistele kriisidele, mis tõenäoliselt jätkuvad; on veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku toomiseks tasemele, mis vastab liidu tegelikele vajadustele ja poliitilistele ambitsioonidele tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoniga seotud valdkondades, on ilmtingimata vaja ELi eelarvesse lisada uued ELi omavahendid ja tulud; nõuab omavahendite kõrgetasemelise töörühma aruandes esitatud võimaluste põhjalikku kaalumist; nõuab, et omavahel seotaks ELi eelarve rahastamine ja poliitikavaldkonnad, kus EL on käivitanud hindade vähendamise (nt energiapoliitika, telekommunikatsioonipoliitika), sest see on kõige tõhusam ja turu suhtes kõige neutraalsem;

30.  märgib, et järgmises raamprogrammis tuleb arvesse võtta Ühendkuningriigi EList väljaastumist ja selle mõju ELi eelarvele; soovib, et ELi programmid, mis kuuluvad tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni pädevusse, võiksid jääda muutumatuks, ning et selle eesmärgi täitmiseks võetaks sobivaid meetmeid;

31.  palub komisjonil hinnata kõiki eri poliitikavaldkondadele ja rahastamisvahenditele, sealhulgas liidu energiaga seotud rahastamisvahenditele ja fondidele antud hinnanguid, eelkõige mis puudutab tulemusi, ning kasutama neid hinnanguid uue mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisel;

32.  tuletab meelde, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametile (ACER) ning Euroopa Võrgu- ja Infoturbeametile (ENISA) on antud rohkem ülesandeid ning seega on neil vaja piisavalt vahendeid kõikide, nii uute kui ka vanade ülesannete täitmiseks; rõhutab, et ka Euroopa GNSSi Agentuuri (GSA) ja elektroonilise side Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti (BEREC) ülesannete nõuetekohaseks ja tõhusaks täitmiseks on vaja piisavalt vahendeid; nõuab, et kõikide tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni pädevusse kuuluvate ametite jaoks oleks piisavalt rahalisi vahendeid ja töötajaid, et neil oleks võimalik oma ülesandeid nõuetekohaselt täita;

33.  on seisukohal, et tulevane mitmeaastane finantsraamistik peaks tagama maksimaalse prognoositavuse ja paindlikkuse, et seda oleks võimalik täiel määral kasutada; on ka seisukohal, et tulevase finantsraamistikuga tuleks tagada, et mis tahes ELi eelarve alatäitmisest tulenev ülejääk ja mittetäitmisest tulenevad vabastatud assigneeringud tuleks teha ELi eelarves uuesti kättesaadavaks;

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	11.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	45 9 7
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Bendt Bendtsen, Xabier Benito Ziluaga, José Blanco López, David Borrelli, Jonathan Bullock, Reinhard Bütikofer, Jerzy Buzek, Edward Czesak, Fredrick Federley, Ashley Fox, Theresa Griffin, Hans-Olaf Henkel, Eva Kaili, Kaja Kallas, Barbara Kappel, Krišjānis Kariņš, Seán Kelly, Jeppe Kofod, Peter Kouroumbashev, Zdzisław Krasnodębski, Miapetra Kumpula-Natri, Christelle Lechevalier, Janusz Lewandowski, Edouard Martin, Angelika Mlinar, Csaba Molnár, Nadine Morano, Aldo Patriciello, Miroslav Poche, Paul Rübig, Massimiliano Salini, Algirdas Saudargas, Sven Schulze, Patrizia Toia, Claude Turmes, Vladimir Urutchev, Kathleen Van Brempt, Henna Virkkunen, Martina Werner, Lieve Wierinck, Hermann Winkler, Anna Záborská, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Michał Boni, Mario Borghezio, Jens Geier, Gerben-Jan Gerbrandy, Werner Langen, Morten Løkkegaard, Florent Marcellesi, Marian-Jean Marinescu, Rupert Matthews, Clare Moody, Răzvan Popa, Dennis Radtke, Michèle Rivasi, Sofia Sakorafa, Anneleen Van Bossuyt
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Max Andersson, Ingeborg Gräßle

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

45	+
ALDE	Fredrick Federley, Gerben-Jan Gerbrandy, Kaja Kallas, Morten Løkkegaard, Angelika Mlinar, Lieve Wierinck
ECR	Edward Czesak, Zdzisław Krasnodębski
PPE	Bendt Bendtsen, Michał Boni, Jerzy Buzek, Ingeborg Gräßle, Krišjānis Kariņš, Seán Kelly, Werner Langen, Janusz Lewandowski, Marian-Jean Marinescu, Nadine Morano, Aldo Patriciello, Dennis Radtke, Paul Rübig, Massimiliano Salini, Algirdas Saudargas, Sven Schulze, Vladimir Urutchev, Henna Virkkunen, Hermann Winkler, Anna Záborská
S&D	José Blanco López, Jens Geier, Theresa Griffin, Eva Kaili, Jeppe Kofod, Peter Kouroumbashev, Miapetra Kumpula-Natri, Edouard Martin, Csaba Molnár, Clare Moody, Miroslav Poche, Răzvan Popa, Patrizia Toia, Kathleen Van Brempt, Martina Werner, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho

9	–
EFDD	David Borrelli, Jonathan Bullock
ENF	Mario Borghezio, Christelle Lechevalier
Verts/ALE	Max Andersson, Reinhard Bütikofer, Florent Marcellesi, Michèle Rivasi, Claude Turmes

7	0
ECR	Ashley Fox, Hans-Olaf Henkel, Rupert Matthews, Anneleen Van Bossuyt
ENF	Barbara Kappel
GUE/NGL	Xabier Benito Ziluaga, Sofia Sakorafa

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS (1.12.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Marian-Jean Marinescu

ETTEPANEKUD

Transpordi- ja turismikomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et pikaajalistest investeeringutest sõltuvate sektorite jaoks, näiteks transpordisektor, on mitmeaastane finantsraamistik strateegilise tähtsusega; palub seetõttu komisjonil esitada ettepanek ja võtta kiiresti ühendust nõukogu ja Euroopa Parlamendiga, et määrata 2020. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik kindlaks enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi;

2.  rõhutab, et transporditaristu on ühtse turu alustala, majanduskasvu ja töökohtade loomise alus ning ülioluline isikute, kapitali, kaupade ja teenuste liikumisega seotud nelja põhivabaduse tagamisel; märgib, et naaberriikidega ühendatud Euroopa ühtse transpordipiirkonna saavutamiseks on vaja, et suuri transporditaristuid käsitletaks lisaks nende piisavale rahastamisele ELi konkurentsivõime ning territoriaalse, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohast peamise prioriteedina;

3.  rõhutab COP 21 (Pariisi kokkulepe) seatud transpordivaldkonna eesmärkide tähtsust kliimamuutuste vastu võitlemisel; rõhutab, et ülemineku tagamiseks maanteetranspordilt raudtee- ning vee- ja siseveetranspordile tuleks eraldada rahalisi vahendeid ning liikmesriike tuleks julgustada investeerima arukasse, säästvasse ja integreeritud avalikku transporti; soovitab pöörata tähelepanu ka müra ja vibratsiooni vähendamisele, et tagada kodanikele kvaliteetne elukeskkond;

4.  rõhutab vajadust toetada ohutusele, turvalisusele, rahvatervisele ja keskkonnakaitsele ning Euroopa ülemaailmse transpordialase konkurentsivõime suurendamisele suunatud tugeva tööstuspoliitika määratlemist ja rakendamist, et parandada liikmesriikide vahelisi ühendusi ja lihtsustada reisimist; peab suurandmeid strateegiliseks teguriks, mis aitab saavutada ELi transpordipoliitika eesmärke, ning rõhutab vajadust kaitsta kriitilise tähtsusega transporditaristut küberohtude eest;

5.  rõhutab, et kriitilise tähtsusega taristut tuleks pidada Euroopa Liidu strateegiliseks huviks;

6.  rõhutab, et transpordi taristuprojektides on Euroopa lisaväärtust võimalik saavutada vaid siis, kui EL suudab lisada oma järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikusse regulatiivse raamistiku ja rahastamise, mis on vastavuses tema eesmärkidega;

7.  on seisukohal, et seda osa ELi kogueelarvest, mis on eraldatud ühtekuuluvuspoliitika taristuprojektidele, tuleks pärast 2020. aastat suurendada, kuna Ühtekuuluvusfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond annavad olulise panuse piirkondade vahelisse taristusse ja sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse kaotamisse ning taristu keskmise kvaliteedi parandamisse, vähendades rohkem arenenud ja mahajäänud piirkondade vahelist erinevust ühendatuses;

8.  on seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks ette nägema ELi poolse rahastamise suurendamise (sh struktuuri- ja investeerimisfondid) neile projektidele, mis aitavad kaasa üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) põhivõrgu ja selle transpordikoridoride lõpuleviimisele, aga ka elektrisõidukite taristu ja muude alternatiivsete elektritranspordilahenduste kasutuselevõtule; tuletab meelde, et rahastamisvahendid ei saa asendada TEN-T projektide toetusi, mis peavad jääma Euroopa ühendamise rahastu peamiseks vahendiks, kuna teatavad transpordiliigid, nagu raudtee või veeteed, ei ole erainvestoritele atraktiivsed;

9.  on seisukohal, et toetusi ei tohiks kasutada kahjude hüvitamiseks projektide puhul, mis on majanduslikult jätkusuutmatud;

10.  kutsub komisjoni tegema järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ettepanekut sidusate ja läbipaistvate meetmete kohta, millega lihtsustada, ergutada ja kooskõlastada ELi ametite toel koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa ühendamise rahastu ja programmi „Horisont 2020“ vahel transpordiga seotud projektide puhul, eelkõige et toetada neid projekte piirialadel ja TEN-T alal; nõuab koordineerimissüsteemi, mis võimaldaks optimeerida toetuste ja rahastamisvahendite koostoimet; nõuab liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi aktiivsemat osalust transporditaristu koordineerimisel eri Euroopa fondide kaudu;

11.  on seisukohal, et seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks ette näha võimalus olemasolevaid TEN-T põhivõrgu- ja üldvõrgukoridore edasi arendada ja laiendada, sealhulgas asjakohastesse kolmandatesse riikidesse, et toetada transpordivaldkonna ühishuviprojekte;

12.  rõhutab, et Brexit ei mõjuta mitte ainult eelarvet üldiselt, vaid tal on ka märkimisväärselt suur otsene ja kaudne mõju Euroopa transpordipoliitikale, eelkõige õhu- ja meretranspordile;

13.  kutsub Euroopa koordinaatoreid viima praeguse programmitöö perioodi jooksul läbi põhjalikku hinnangut TEN-T koridore käsitlevate lõpetatud projektide ja tehtud edusammude kohta ning esitama seda komisjonile ja Euroopa Parlamendile; kutsub komisjoni üles seda hinnangut järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisel arvesse võtma;

14.  rõhutab asjaolu, et ELi kaasrahastamine peaks Euroopa territoriaalse koostöö (Interreg) peamise prioriteedina hõlmama väikesemahulisi piiriüleseid taristuprojekte, et taastada piirkondlikud piiriülesed ühendused;

15.  rõhutab tungivat vajadust piisava rahastamise järele tulevases 9. raamprogrammis, sealhulgas teadusuuringutele ja innovatsioonile just sellistes valdkondades nagu elektri- ja vesinikkütusega sõidukid, juhita sõidukid ja internetiühendusega autod;

16.  on seisukohal, et ELi makromajanduslike strateegiate juhtimise tugevdamine aitab ELi lisaväärtusega projektide väljatöötamisele kaasa;

17.  rõhutab, kui oluline on Doonau piirkonna strateegia raames kaasata kõik Doonau piirkonna riigid, et vältida navigatsioonis kitsaskohti; nõuab ülalt-alla lähenemisviisi kehtestamist, et tagada Doonau strateegia tõhus rakendamine, eriti mis puudutab siseveeteede laevatamistingimusi;

18.  on seisukohal, et vaja on ajakohastud ja tulemuslikumat Euroopa ühendamise rahastut, mis hõlmab kõiki transpordiliike, sealhulgas maanteetaristut ja siseveeteid, keskendub ühendustele ja võrgu väljakujundamisele äärealadel, kasutades samal ajal ühiseid standardeid; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu rahastamist tuleb suurendada, et katta kõik transpordivajadused, sealhulgas digilahendused, ühelt transpordiliigilt teisele üleminek ja keskkonnahoidlik transport; on veendunud, et Euroopa ühendamise rahastu peaks edendama kõigi transpordivahendite katseprogramme, et suurendada ohutust, turvalisust, keskkonnakaitset ja ELi konkurentsivõimet; rõhutab, et transporditaristusse investeerimine on investeering pikaajalisse majanduskasvu ja tööhõivesse; palub seetõttu komisjonil esitada ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastut käsitlev ettepanek võimalikult kiiresti, et Euroopa Parlament saaks selle heaks kiita enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi;

19.  tuletab meelde, et Euroopa ühendamise rahastu määruse lisas on kindlaks määratud üheksa põhivõrgukoridori ning lisas on ka loetelu projektidest, mis on ELi võimaliku rahastamise jaoks ajavahemikul 2014–2020 eelnevalt kindlaks määratud, võttes aluseks nende lisaväärtuse TEN-T arendamise seisukohalt ja lõpptähtaja; on veendunud, et täiustatud ja tulemuslikumas Euroopa ühendamise rahastus tuleks seada esikohale põhi- ja üldvõrkude vaheliste otseste seoste suurem arv ning asetada rõhk tihedamate seoste edendamisele üldvõrkude vahel, kaasa arvatud näiteks sellised horisontaalsed prioriteedid nagu meremagistraalid; on veendunud, et see peaks kajastuma mis tahes eelnevalt kindlaks määratud projektide loetelus, mis lisatakse Euroopa ühendamise rahastu järgmisesse määrusesse;

20.  rõhutab, et tagada tuleks Euroopa ühtse raudteepiirkonna lõpuleviimise rahastamine, ning leiab, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata ohutuse parandamisele, liikmesriikidevaheliste raudteeühenduste lõpuleviimisele ja olemasoleva raudteetaristu hooldamise tagamisele; on seisukohal, et rahastamist tuleks kasutada ka müra vähendamiseks ja teiseste raudteeühenduste renoveerimiseks; rõhutab lisaks, et Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) komisjoni koordineerimistöö eesmärk peaks olema investorite osaluse stimuleerimine ning et ERTMS tuleks kasutusele võtta varem, et rakendada tõhusamalt ühiseid tehnilisi standardeid ja suurendada koostalitlusvõimest saadavat kasu; rõhutab, et ühisettevõtte Shift2Rail kaasrahastamist tuleks kiirendada;

21.  kordab, kui oluline on võimaldada täiel määral kasutada ühtset Euroopa taevast, mis on oluline samm Euroopa õhuruumi suunas; rõhutab, et ühtse Euroopa taeva lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) komponentide kasutuselevõtmiseks ja rakendamiseks on vaja piisavaid rahalisi vahendeid ja läbipaistvaid kulutusi, sealhulgas õhuruumi kasutajate jaoks; nõuab, et programmi SESAR raames rahastataks mehitamata õhusõidukite lennuliikluse korraldamise ja Euroopa digitaalse lennuliikluse korraldamise lõpuleviimisega seotud teadusuuringuid; kordab, et ühtse Euroopa taeva raames võib lennuliikluse korraldamise tulemuslik juhtimine vähendada kütusetarbimist ja heidet 10 %; nõuab, et ühisettevõttele Clean Sky eraldataks asjakohaseid rahalisi vahendeid;

22.  rõhutab asjaolu, et määruse (EÜ) nr 216/2008 läbivaatamine näeb ette Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) pädevuse laiendamise; rõhutab, kui oluline on eraldada EASA-le piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada nimetatud uute kohustuste edukas täitmine;

23.  palub komisjonil tagada ELi kosmose valdkonna juhtprogrammide Galileo, Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS) ja Copernicus jätkuv rahastamine; nõuab, et ühisettevõttele Clean Sky ja tulevasele Euroopa kosmosetehnoloogiale (Space technologies for Europe – STEPP) tagataks vajalike summade eraldamine; palub komisjonil kiiresti koostada ettepanek tulevase riikliku satelliitside kohta koos asjakohase rahastamisega; kordab, kui oluline on saavutada, et EGNOS kataks kogu Euroopat, ja tagada, et seda laiendataks naabruspoliitikaga hõlmatud riikidele; on seisukohal, et Euroopa sõltumatuse tagamiseks kosmosesse juurdepääsul vajavad nimetatud sektorid piisavat teadusuuringute eelarvet;

24.  kordab, kui oluline on tagada ühisettevõtete, sh SESARi, Shift2Raili ja Clean Sky asjakohane rahastamine; on seisukohal, et Shift2Rail peaks seadma prioriteediks koostalitlusvõime projektid ja suurendama Euroopa ühtse raudteepiirkonna koostalitlusvõimest saadavat kasu; peab vajalikuks eraldada rahalisi vahendeid, mis võimaldavad taristut hooldada ja kvaliteedikriteeriumidest kinni pidada, et tagada parem tarbijakaitse ja ohutus;

25.  kordab, kui oluline on tagada vajalik rahastamine uuendusliku ja tulemusliku ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) rakenduste ning kasutajate vajadustel põhinevate ja lisaväärtusega teenuste arendamiseks;

26.  palub komisjonil tulevases mitmeaastases finantsraamistikus toetada Euroopa kanderakettide jaoks satelliitide orbiidile saatmist käsitlevate institutsiooniliste korralduste programmi ja kosmosejäätmete jälgimise programmi;

27.  rõhutab, kui oluline on kindlustada rahalised vahendid integreeritud merenduspoliitika kui valdkonnaülese ja riikidevahelise juhtalgatuse saavutamiseks, mitmeliigiliste ühenduste optimeerimiseks ning üleminekuks keskkonnahoidlikele ja digitaalsetele transporditeenustele ja säästvatele transpordiliikidele, sh avalikule transporditeenusele ja siseveetranspordile; rõhutab, et piiriüleste operatsioonide toetamiseks tuleks jõeteabeteenused varem kasutusele võtta;

28.  palub komisjonil anda ELi rollile Vahemere piirkonnas uut hoogu strateegia kaudu, millega ajakohastatakse ja moderniseeritakse Vahemere piirkonna meresadamaid kui Euroopa olulisi kaubanduse sõlmpunkte;

29.  tuletab meelde, et sadamad toimivad kaubandusväravate, energiasõlmpunktide ja tööstusklastritena; rõhutab sadamate rolli Euroopa transpordivõrgus; rõhutab, et tagada tuleks mitmeliigilisse võrku integreeritud siseveeteede põhivõrgu rahastamine selle väljakujundamiseks ja parandamiseks; rõhutab, et sadamad ja siseveeteed vajavad piisavalt rahalisi vahendeid, et tulla toime praeguste ja tulevaste väljakutsetega arukate, tõhusate ja jätkusuutlike transpordisüsteemide tagamisel; tunnistab, et sadamad ja siseveeteed võivad mängida olulist rolli majanduse CO₂-heite vähendamisel, pakkudes alternatiivseid energialahendusi;

30.  rõhutab, et järgmisel perioodil tuleks rahastamine tagada ka arukatele transpordisüsteemidele ja arukaid transpordisüsteeme käsitlevatele koostööprojektidele;

31.  palub komisjonil lisada rändekriisi majandusliku ja sotsiaalse koormuse all kannatavate sadamate eelarvesse konkreetne eelarvepunkt;

32.  rõhutab Euroopa transpordiasutuste rolli Euroopa Majanduspiirkonnas eri transpordiliikide ühtlustamisel ja integreerimisel; nõuab, pidades silmas nende asutuste järjest suurenevat rolli ja õigusaktidega pandud töökoormust, et nende tegevuseks vajalike vahendite eraldamist arutataks tulevases eelarveraamistikus;

33.  rõhutab, et oluline on üle minna säästvale, innovaatilisele ja digitaalsele turismile, mis eeldab turismi- ja taristuprojektide paremat kooskõlastamist; on seisukohal, et turismi jaoks tuleks luua eraldi eelarverida, et liikuda tõelise Euroopa turismipoliitika suunas; on veendunud, et teretulnud peaksid olema algatused, millega edendatakse noorte säästvaid ja uuenduslikke reisikogemusi; on siiski seisukohal, et need ei tohiks asendada muid kultuurialgatusi, ja soovitab ka edaspidi soodustada nõuetekohaseid piisava rahastamise saamise viise;

34.  rõhutab, et tagada tuleks Euroopa turismi pikaajaline konkurentsivõime ja kestlikkus, kasutades selleks muu hulgas täiel määral ära innovatsiooni selles valdkonnas ja IKT-lahendusi; on seisukohal, et broneeringuprotsess tuleks läbi vaadata ning välja tuleks arendada tsentraliseeritud, klientidele suunatud digitaalse broneerimise raamistik;

35.  innustab komisjoni kaasrahastama EuroVelo võrgustiku ja ELi raudteevõrgu ühendust ning soodustama seeläbi säästvat turismi erinevate piirkondade kaudu;

36.  kordab, kui oluline on naabruspoliitika raames kindlustada rahalised vahendid taristu jaoks, et tagada TEN-T kasutuselevõtt ja piiriülene taristu koordineerimine;

37.  rõhutab, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja eri peadirektoraadid peaksid oma arutlustes arvesse võtma eri transpordisektoreid, eelkõige tööstuskomponenti, et arendada välja majandusdiplomaatia strateegia, mis edendaks Euroopa selle sektori osalejaid rahvusvahelisel tasandil;

38.  on seisukohal, et tulevase mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks ette näha maksimaalne prognoositavus ja paindlikkus, et võimaldada eraldatud vahendite täielikku ärakasutamist, mis tagaks õiglase jaotuse kõigi liidu piirkondade vahel, millega kindlustataks, et ELi eelarve alatäitmisest tulenev võimalik ülejääk, eelkõige avaliku poliitika valdkonnas, ja kulukohustuste mittetäitmisest tulenevad vabastatud assigneeringud tehakse ELi eelarves asjaomasele sektorile uuesti kättesaadavaks; kutsub Euroopa Liitu selles kontekstis üles säilitama mitmeaastase finantsraamistiku projektide valimisel suurt kaasrahastamise osakaalu; rõhutab, kui oluline on liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi aktiivne osalus transporditaristu koordineerimisel eri Euroopa fondide kaudu;

39.  rõhutab, et ELi investeeringud uutesse säästva transpordi tehnoloogiatesse, eelkõige jõuallika meetoditesse (nt elekter, vesinik, biokütused jne), peavad põhinema tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttel, jättes turule ja kodanikele vabaduse valida eri transpordilahenduste vahel.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	23.11.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	38 3 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Daniela Aiuto, Lucy Anderson, Marie-Christine Arnautu, Georges Bach, Deirdre Clune, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Andor Deli, Isabella De Monte, Ismail Ertug, Jacqueline Foster, Dieter-Lebrecht Koch, Merja Kyllönen, Miltiadis Kyrkos, Bogusław Liberadzki, Peter Lundgren, Marian-Jean Marinescu, Gesine Meissner, Cláudia Monteiro de Aguiar, Renaud Muselier, Markus Pieper, Salvatore Domenico Pogliese, Gabriele Preuß, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy, Dominique Riquet, Massimiliano Salini, Jill Seymour, Pavel Telička, Wim van de Camp, Janusz Zemke, Roberts Zīle, Kosma Złotowski, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Jakop Dalunde, Mark Demesmaeker, Jill Evans, Maria Grapini, Peter Kouroumbashev, Jozo Radoš, Olga Sehnalová
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Juan Fernando López Aguilar

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

38	+
ALDE	Gesine Meissner, Jozo Radoš, Dominique Riquet, Pavel Telička
ECR	Mark Demesmaeker, Jacqueline Foster, Roberts Zīle, Kosma Złotowski
EFDD	Daniela Aiuto
GUE/NGL	Merja Kyllönen
PPE	Georges Bach, Deirdre Clune, Andor Deli, Dieter-Lebrecht Koch, Marian-Jean Marinescu, Cláudia Monteiro de Aguiar, Renaud Muselier, Markus Pieper, Salvatore Domenico Pogliese, Massimiliano Salini, Luis de Grandes Pascual, Wim van de Camp, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska
S&D	Lucy Anderson, Isabella De Monte, Ismail Ertug, Maria Grapini, Peter Kouroumbashev, Miltiadis Kyrkos, Bogusław Liberadzki, Juan Fernando López Aguilar, Gabriele Preuß, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy, Olga Sehnalová, Janusz Zemke
VERTS/ALE	Michael Cramer, Jakop Dalunde, Jill Evans

3	–
EFDD	Peter Lundgren, Jill Seymour
ENF	Marie-Christine Arnautu

0	0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

REGIONAALARENGUKOMISJONI ARVAMUS (11.10.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Derek Vaughan

ETTEPANEKUD

Regionaalarengukomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et nõukogu määruses nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, on sätestatud, et komisjon peaks esitama oma ettepaneku 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta enne 1. jaanuari 2018; arvestades, et seadusandlikud ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta tuleb esitada võimalikult kiiresti, et oleks võimalik võtta vastu otsused ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta, jõuda kokkuleppele uues rahastamises võimalikult kiiresti enne praeguse programmitöö perioodi lõppu ning vältida viivitusi uue perioodi programmitöös;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 on sätestatud, et liit peaks edendama majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust liikmesriikides ja piirkondades ning nende vahel; arvestades, et piirkondlik ühtekuuluvuspoliitika on üks keskseid ELi poliitikasuundi, millel on suur lisandväärtus, mis edendab solidaarsust ja vähendab arengutaseme erinevusi ning mis toob Euroopa integratsioonist saadava kasu otse ELi kodanikele kõigis piirkondades; arvestades lisaks, et piirkondlik ühtekuuluvuspoliitika ühendab Euroopat ja solidaarsuse põhimõtet rakendades tugevdab selle majandust, kindlustab sotsiaalset sidusust Euroopas ning aitab konkreetsete kohapealsete tulemuste abil muuta ELi selle kodanikele käegakatsutavaks ja nähtavaks; arvestades, et seepärast on väga oluline näha mitmeaastases finantsraamistikus ette ühtekuuluvuspoliitika piisav, vähemalt praeguse perioodi rahastamisega võrdne rahastamine, et vastata väljakutsetele, mille asjakohast lahendamist sellelt poliitikalt oodatakse;

C.  arvestades, et tuleks võtta sobivaid meetmeid, mis tagaksid, et Ühendkuningriigi lahkumisega EList kaasnevad eelarvelised raskused ei avaldaks kahjulikku mõju regionaalpoliitika eelarvele, sealhulgas võtta rahastamiseks kasutusele uusi omavahendeid; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika pakub piiriüleseid ja muid territoriaalse koostöö vahendeid selleks, et tagada jätkuv koostöö Ühendkuningriigi piirkondadega pärast seda, kui Ühendkuningriik on EList lahkunud, säilitades kontaktid ja tehes koostööd selle kodanikega ühiste eesmärkide saavutamise nimel;

D.  arvestades, et kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuandes ja soovitustes esitatud mõned uute omavahendite ettepanekud, nagu finantstehingute maks, süsinikdioksiidimaks kõigi kasvuhoonegaaside heitkoguste allikate pealt ja Euroopa äriühingu tulumaks, väärivad analüüsimist laiemas plaanis ja oleksid ka kooskõlas nii kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 eesmärkide kui ka majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega;

E.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on aidanud märkimisväärselt kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele ning strateegia „Euroopa 2020“ rakendamisele ja selles seatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkide saavutamisele; arvestades, et pole kadunud oht, et neid eesmärke ei suudeta ELis 2020. aastaks täita, eriti vaesuse vähendamise, taastuvenergia edendamise ja tööpuuduse vastase võitluse osas; arvestades, et strateegia tuleks 2020. aasta järgse perioodi osas läbi vaadata ning aidata kaasa säästva arengu eesmärkide 2030. aasta tegevuskava täitmisele; arvestades, et selle rahastamine tuleks tagada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal, andes olulise rolli ühtekuuluvuspoliitikale; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikaga on saavutatud olulisi tulemusi ja see on võimaldanud vähendada majanduslikku ja sotsiaalset vahet Euroopa piirkondade vahel; arvestades samas, et kaheksa liikmesriigi 47 piirkonda on arengus endiselt teistest maas;

1.  kinnitab ühtekuuluvuspoliitika suurt ELi lisaväärtust, sest sellega täidetakse aluslepingute eesmärke majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalset ühtekuuluvuse osas ning vähendatakse erinevusi eri piirkondade arengutasemete vahel järgmisega:–

  majanduskasvu ja töökohtade loomine piirkondlikul ja kohalikul tasandil, eelkõige mahajäänud piirkondades, mis aitab kaasa sidususele, ülekanduvale mõjule, tõhusamale majanduskoostööle, üldisele makromajanduslikule stabiilsusele ja liidu kui terviku konkurentsivõimele;–

  Euroopa mõõtmega avalike hüvede loomine, toetades riikidevahelist infrastruktuuri;–

  piiriülese koostöö edendamine ja aidates luua stabiilse aluse püsivale rahule ja demokraatiale Euroopas;–

  liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise ja subsidiaarsuse kasutamine selleks, et tuua kokku eri sidusrühmad juhtimise eri tasanditel ja tõhusalt käsitleda sotsiaal-majanduslikke riske ja võimalusi;

2.  palub komisjonil esitada viivitamata ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika paketi kohta ning nõuab kohest läbirääkimiste alustamist, et tagada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigeaegne rakendamine 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peaks jätkuvalt tooma kasu kodanikele kõigis piirkondades, koondades seejuures ressursid kõige haavatavamatele piirkondadele; on seisukohal, et välja tuleks töötada ja kehtestada SKPd täiendavad uued sotsiaalsed ja keskkonnaalased näitajad, et eraldada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest vahendeid õiglasemalt ja võtta paremini arvesse eri liiki ebavõrdsust;

3.  kinnitab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma ELi peamiseks avaliku sektori investeerimis- ja arengupoliitika valdkonnaks, kuid et veelgi enam tuleb teha selleks, et rõhutada ühtekuuluvuspoliitika olulist ja asendamatut rolli ELi poliitiliste eesmärkide saavutamisel; on seetõttu seisukohal, et suurt tähelepanu on vaja pöörata tööhõivele, oskustele, innovatsioonile, demograafiale, VKEdele, sotsiaalsele kaasamisele ja konkreetsetele ELi eesmärkidele, nagu digiteerimine ja taasindustrialiseerimine, samuti tugevdatud sotsiaalsele mõõtmele, territoriaalsele koostööle ja linnamõõtmele; rõhutab sellega seoses, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole mõeldud iga ettenägematu sündmuse lahenduseks ja rahastamisvahendiks ja sellega ei peaks edendama uute programmide loomist; juhib tähelepanu, et uued väljakutsed ei tohiks kahjustada traditsioonilisi ja pikaajalisi ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, mis on sätestatud aluslepingutes;

4.  nõuab seetõttu, et mitmeaastases finantsraamistikus nähtaks 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks jätkuvalt ette vähemalt senises osakaalus rahalised vahendid, millega tasakaalustatakse investeeringud kodanikesse ja kodanike jaoks ning ühtekuuluvuspoliitika kolme mõõtme (majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne) vahel, ning tagatakse, et ELi poliitilisi eesmärke on võimalik saavutada; on seisukohal, et ühtekuuluvuse osakaalu mitmeaastases finantsraamistikus tuleks suurendada ning praegusi kulukohustusi ei tohiks vähendada; tuletab meelde, et pidades silmas perioodi hilist algust ning oodatavat maksetaotluste mahtu aasta lõpu poole, on väga oluline suurendada alamrubriigi 1b maksete ülemmäära, et tagada likviidsus ja investeeringute vool ning vältida poliitiliste riskide võimalikku mõju; märgib, et tulevaste ELi programmide ja vahendite loomine ja praeguste toetamine ei tohiks toimuda olemasolevate investeeringute arvelt; tunnistab ühtekuuluvuspoliitika tähtsat panust struktuurireformide hõlbustamisel selliste stiimulite abil nagu eeltingimused, mitte karistused, ning kutsub komisjoni üles uurima muid positiivseid vahendeid riiklike ja piirkondlike pingutuste toetamiseks; rõhutab, et vähem arenenud piirkondadele tuleb jätkuvalt pöörata erilist tähelepanu; toonitab, et mitmeaastases finantsraamistikus tuleks toetada Euroopa poolaasta raames esile tõstetud prioriteete, võttes eelkõige arvesse riigipõhiseid soovitusi, pidades samal ajal silmas aluslepingutes sätestatud ühtekuuluvuspoliitika eesmärke; tuletab meelde, et ELi uusi prioriteete ja algatusi tuleks rahastada uute vahenditega ning ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks ohtu seda sellega, et selleks praegu ette nähtud vahendeid kasutatakse uute prioriteetide ja algatuste rahastamisallikana;

5.  on seisukohal, et piirkondlik rahastamine peaks olema kaitstud ja olema ka edaspidi suunatud kõigile ELi piirkondadele eelkõige toetuste vormis, mida täiendatakse rahastamisvahenditega, millel on samuti oluline roll teatavate juhtumite puhul, pärast asjakohast eelhindamist ning omades selget strateegiat ja kriteeriumeid selle üle otsustamiseks, millist liiki rahastamine on soovitud eesmärkide saavutamiseks asjakohasem, ning mis peaksid vajaduse korral olema nõuetekohaselt integreeritud toetustega; rõhutab, et ELi eelarve vähendamise korral tuleb suuremat tähelepanu pöörata ELi kesksetele eesmärkidele ja ELi lisaväärtusele, pöörates erilist tähelepanu majanduskasvu ja töökohtade loomise ergutamisele ning ebavõrdsuse ja piirkondlike erinevuste vähendamisele; rõhutab komisjoni avaldust, et rahastamisvahendid on asjakohased ainult tulutoovate projektide puhul; on seisukohal, et toetused ja subsiidiumid on seetõttu jätkuvalt vajalikud; toonitab selliste finantstoodetega nagu aktsiad, usaldusfondid ja muud liiki võlakirjad seotud riske; märgib, et rahastamisvahendite osakaalu suurendamine ei tohiks mõjutada tagastamatuid rahalisi toetusi, sest see seaks ohtu nõutava tasakaalu; märgib, et siduvaid eesmärke rahastamisvahendite kasutamiseks 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus ei saa pidada arvestatavaks võimaluseks; on seisukohal, et liikmesriikide rolli tuleks rõhutada asjakohaste kaasrahastamise määrade kaudu, millega tagatakse liikmesriikide pühendumus; märgib, et makromajandusliku tingimuslikkuse osas esineb erinevaid seisukohti ning rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta majanduse juhtimise protsesside vaheline suhe peab olema tasakaalustatud, vastastikune ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetuse saajate suhtes piiratud mõjuga; on seisukohal, et on hädavajalik, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid oleksid keskendatud valdkondadele, kus ühine tegutsemine on kõige vajalikum, nt majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine, kliimamuutustega kohanemine ja ressursitõhusus; rõhutab, et ELi rahastamine peaks täiendama riigieelarveid, pakkudes tegelikku täiendavust ning tagades meetmete võtmise valdkondades, mida riigieelarved ei hõlma;

6.  on seisukohal, et mis tahes lahendus, mille tulemuseks on lühiajaline mitmeaastane finantsraamistik, on vastuvõetamatu, sest see takistaks poliitikavaldkondade, sh ühtekuuluvuspoliitika pikaajalist planeerimist ja kahjustaks nende prognoositavust; on veendunud, et ainus alternatiiv praegusele kestusele on 5 + 5 aasta pikkune mitmeaastase finantsraamistiku periood koos kohustusliku vahehindamisega, eeldusel et komisjon tagab sujuva ülemineku ühest programmitöö perioodist teise, mis nõuaks rangemaid kohustustest vabastamise eeskirju, lühemaid programmide lõpetamise menetlusi ning kiiremaid programmide loomise ja käivitamise protsesse; nõuab, et tulevane mitmeaastane finantsraamistik võimaldaks suuremat kodanike kontrolli, muu hulgas tugevdades ühtekuuluvuspoliitikas partnerluspõhimõtet ja joondades seda teiste poliitikavaldkondadega; kordab oma nõudmist kohaldada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ELi eelarve kõikides osades;

7.  nõuab piirkondlike arenguprogrammide prioriteetide ajakohastamist, et võtta arvesse muutuvaid tingimusi ning kasutada ära uue tehnoloogia eeliseid; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peaks eelkõige püüdma edendada teadmistepõhist majandust ja soodustama innovatsiooni; on samuti arvamusel, et vaja on suuremat paindlikkust selleks, et mitmeaastane finantsraamistik võiks tulla toime ettenägematute probleemidega; rõhutab, et komisjoni seisukoht on leida õige tasakaal rahastamise stabiilsuse ja paindlikkuse vahel; on seisukohal, et piirkondlikud töötuse määrad ja piirkondliku sotsiaalse progressi indeks on asjakohased kriteeriumid; rõhutab, et märkimisväärset majanduskasvu, mida on vaja töökohtade loomiseks ja arenguks, ei ole võimalik saavutada ilma ühiste jõupingutusteta hea majanduspoliitika rakendamiseks, mis peaks koosnema investeeringutest, struktuurireformidest ja eelarve konsolideerimisest; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika rolli Pariisi kliimakokkuleppest (COP21) tulenevate eesmärkide saavutamisel ning vähese süsinikuheitega ringmajandusele üleminekul; juhib tähelepanu sellele, et oma eelarve parema täitmise tagamiseks tulevikus on vaja ühtekuuluvuspoliitikat põhjalikult lihtsustada, lähtudes kõrgetasemelise töörühma soovitustest, ning lisaks piirkondade eristamisele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide rakendamisel tuleb kaaluda proportsionaalsuse laialdasemat kohaldamist; rõhutab, kui oluline on regionaalpoliitika, et kaitsta kõige haavatavamaid piirkondi, nagu vähim arenenud ja äärepoolseimad piirkonnad;

8.  rõhutab, kui olulised on piirkondlikud piiriülesed algatused Euroopa integratsiooni ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisel; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu ja Ühtekuuluvusfond peaksid jääma taristuinvesteeringute oluliseks allikaks ning assigneeringud peaksid vastama valitsevale suurele nõudlusele ja ületaotlemisele; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa territoriaalne koostöö (Interreg) on üks peamisi ELi lisaväärtuse valdkondi, mis aitab tagada ühiste piiriüleste ja kogu ELi hõlmavate projektide jätkuvuse ja nendevahelised ühendused; on seisukohal, et just sellised piiriülesed algatused kujutavad Euroopa Liidu lisaväärtust;

9.  tuletab meelde, et alamrubriigi 1a investeeringutel on olnud poliitikale tugev positiivne mõju; on seisukohal, et sellised programmid nagu programmi „Horisont 2020“ jätkuprogramm peaksid saama kaks korda rohkem vahendeid kui praeguse raamprogrammi alusel; märgib, et prognoosid, nõudlus ja edukuse määrad näitavad, et selline suurendamine leevendaks teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise puudujääki;

10.  nõuab, et komisjon rakendaks ja hõlbustaks veelgi ELi eri fondide, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahelist suuremat koostoimet ja täiendavust, et vältida olukorda, kus sarnaste projektide suhtes kohaldatakse erinevaid eeskirju üksnes seetõttu, et neid rakendatakse erinevate vahendite kaudu, ning tegutseks eesmärgi nimel kehtestada sarnastele projektidele ühesugused eeskirjad, sealhulgas juhul, kui neid rahastatakse erinevatest ELi poliitikavaldkondadest ja vahenditest, kuna see vähendaks bürokraatiat ja teeks ELi vahendite kasutamise toetusesaajate jaoks lihtsamaks, piiramata samas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide assigneeringute terviklikkust; märgib, et finantsinstrumentide kasutuselevõttu ja koostoimet toetustega on võimalik suurendada; rõhutab sellega seoses, et erilist tähelepanu tuleks pöörata riigiabi eeskirjadele, et luua võrdsed tingimused toetuste ja rahastamisvahendite puhul; peab vajalikuks jätkata ka pärast 2020. aastat kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, sh Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondiga;

11.  on seisukohal, et uue mitmeaastase finantsraamistiku raames on äärmiselt oluline tagada, et eelarve-eeskirju ja ühtekuuluvuspoliitika kulutusi käsitlevaid eeskirju lõpuks lihtsustataks tasakaalukalt, ühtekuuluvuspoliitika läbivaid põhimõtteid kahjustamata, et positiivselt mõjutada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jätkusuutlikkust ning vähendada toetusesaajate koormust; nõuab, et komisjon uuriks lähemalt nn ühtsete eeskirjade lähenemisviisi, et ergutada rohkem toetusesaajaid taotlema ELi rahastamist, sest see annaks tõuke märkimisväärselt selgemate ja lihtsamate rakendamiseeskirjade kehtestamiseks ning ELi toetuse integreeritud strateegilise planeerimise tagamiseks; nõuab, et liikmesriikide jaoks kehtestataks lihtsustamisboonus tõhusate meetmete eest, millega vähendatakse bürokraatiat ja parandatakse ELi vahendite haldamist; rõhutab, et seoses mitmeaastase finantsraamistiku tulemuslikkuse suurendamisega tingimuslikkuse osas on oluline leida õige tasakaal, et mitte seada ohtu investeeringuid; rõhutab, et nn koondõigusaktide pakett pakub suuremat potentsiaali seoses kavandatud lihtsustamise ja paindlikkusega; on seetõttu seisukohal, et seda tuleks rakendada ja edasi arendada pärast 2020. aastat; kutsub komisjoni üles laiendama suutlikkuse suurendamise toetuse pakkumist kohalikele, piirkondlikele ja riiklikele ametiasutustele ja toetusesaajatele ning suurendama selle tõhusust; palub komisjonil edasi arendada eeltingimuste süsteemi positiivseid elemente ja vähendada samal ajal vastavat halduskoormust seoses hindamise ja menetlusega; kutsub komisjoni üles tugevdama haldussuutlikkust suurendavaid meetmeid, et vahendeid tõhusamalt kasutada; julgustab laialdasemalt kasutusele võtma meetmeid, mis on inspireeritud komisjoni hiljutisest aruandest „Competitiveness in low-income and low-growth regions: The lagging regions report“ (Väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime – mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne).

12.  nõuab Euroopa Solidaarsusfondi eelarve suurendamist ja täiendavat muutmist, eelkõige seoses ettemaksete maksimummääraga (praegu 30 miljonit eurot), mis on sätestatud läbivaadatud ELi Solidaarsusfondi määruse artiklis 4a, et oleks võimalik tõhusalt ja viivitamata reageerida suuremale osale loodusõnnetuste tekitatud kahjust.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	9.10.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	27 4 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Franc Bogovič, Steeve Briois, Andrea Cozzolino, Rosa D’Amato, John Flack, Iratxe García Pérez, Krzysztof Hetman, Marc Joulaud, Louis-Joseph Manscour, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Jens Nilsson, Andrey Novakov, Paul Nuttall, Konstantinos Papadakis, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Maria Spyraki, Ruža Tomašić, Ángela Vallina, Monika Vana, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Derek Vaughan, Joachim Zeller
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Daniel Buda, Andor Deli, Raffaele Fitto, John Howarth, Ivana Maletić, Tonino Picula
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	James Carver, Esther Herranz García, Susanne Melior

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

27	+
ALDE	Iskra Mihaylova, Matthijs van Miltenburg
ECR	Raffaele Fitto, John Flack, Mirosław Piotrowski, Ruža Tomašić
PPE	Franc Bogovič, Daniel Buda, Andor Deli, Esther Herranz García, Krzysztof Hetman, Marc Joulaud, Ivana Maletić, Andrey Novakov, Stanislav Polčák, Maria Spyraki, Joachim Zeller, Lambert van Nistelrooij
S&D	Andrea Cozzolino, Iratxe García Pérez, John Howarth, Louis-Joseph Manscour, Susanne Melior, Jens Nilsson, Tonino Picula, Liliana Rodrigues, Derek Vaughan

4	–
EFDD	James Carver, Paul Nuttall
ENF	Steeve Briois
NI	Konstantinos Papadakis

4	0
EFDD	Rosa D’Amato
GUE/NGL	Martina Michels, Ángela Vallina
Verts/ALE	Monika Vana

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS (26.1.2018)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Sofia Ribeiro

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) kui liidu vanim ühine poliitika on ülimalt oluline avalike eesmärkide täitmiseks ja järjestikuste reformidega muutuvatele probleemidele reageerimiseks, mis on tähtis näiteks kvaliteetse toidu tootmise, aga ka toiduks mittekasutatavate kaupade ja teenustega varustamise, toiduga kindlustatuse ning maarahvastiku stabiliseerimise ja säilitamise seisukohast, et tagada ligi 500 miljonile Euroopa tarbijale vastuvõetava hinnaga toit ja territoriaalne ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning kindlustada pikas perspektiivis maapiirkondade jätkusuutlikkus; märgib lisaks, et selle maksumus iga ELi kodaniku jaoks on üksnes 0,32 eurot päevas; tuletab meelde, et põllumajandus ja toidutööstus annavad 16 % Euroopa majanduse kogukäibest, ja nendes valdkondades on kogu toidutarneahelas 44 miljonit töökohta, sellest 10 miljonit töökohta vahetult põllumajanduses, tegutseb 11 miljonit põllumajandusettevõtet ning eksporditulu on 130 miljardit eurot aastas; rõhutab, et oma kahe sambaga aitab ÜPP stabiliseerida põllumajandustootjate sissetulekut ning samal ajal edendada maapiirkondades keskkonnaprogramme ja majandustegevust;

2.  juhib tähelepanu sellele, et praeguses mitmeaastases finantsraamistikus (aastateks 2014–2020) ei ole ÜPP esimest korda enam ELi suurima eelarvega poliitikavaldkond (viimase kolmekümne aastaga on selle osakaal mitmeaastases finantsraamistikus kahetsusväärselt langenud – 75 %-lt kõigest 38 %-le); märgib selgesõnaliselt, et mitmete poliitiliste reformidega on ÜPP kulutusi vähendatud ja neid on muudetud sihipärasemaks ning tugevamini turule ja ELi põllumajanduse konkurentsivõime suurendamisele orienteerituks;

3.  märgib lisaks, et ÜPPsse on integreeritud uusi ülesandeid ja eesmärke, mis ei ole tingimata turu kaudu hüvitamist leidnud, ning seda on tehtud ÜPP eelarvet suurendamata ja ajal, kui ELi liikmesriikide arv suurenes; rõhutab, et probleemid ja nõudmised on kasvanud, sealhulgas näiteks vajadus tagada toiduainetega varustamise turvalisus ja keskkonnaressursside kaitse, säästva põllumajandustootmise tavade arendamine, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamine, investeeringud uude põllumajandustehnoloogiasse ning kliimamuutuste mõju ja tagajärgede leevendamine;

4.  kutsub komisjoni üles ÜPP eelarvet 2020. aasta järgsel perioodil suurendama või vähemalt praegusel tasemel säilitama, nii et ÜPP kahesambalist struktuuri saaks hoida selleks, et aidata põllumajandustootjaid igas sektoris ning et saavutada peamised eesmärgid: suurendada põllumajandustootjate sissetulekut, kaitsta ja luua töökohti, edendada innovatsiooni ja täita kestliku arengu eesmärke ja Pariisi kliimamuutuste kokkuleppega seotud kohustusi; rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika eelarve edasistel kärbetel on negatiivne mõju ELi põllumajandussektori konkurentsivõimele ning Euroopa põllumajanduskogukondade ja maapiirkondade piirkondlikule arengule, sellisele võimalusele on aga Euroopa Parlament kindlalt vastu;

5.  leiab, et ühise põllumajanduspoliitika eelarve peaks kajastama selle poliitika suurt Euroopa lisaväärtust, mis hõlmab nii põllumajanduslike toidutoodete ühtset turgu kui ka sotsiaalseid ning keskkonna ja ühtekuuluvusega seotud eeliseid ELi tasandil, ning rõhutab, et ÜPP ei ole enam puhtalt valdkondlik poliitika; leiab, et ÜPP eelarve vähendamine ELi 27 liikmesriigi SKP vastava osakaalu vähendamise kaudu vähendaks ÜPP tõhusust liidu eesmärkide saavutamisel; leiab, et selle poliitika eelarve tase peaks rahaliselt tagama selle täieliku liidulise staatuse;

6.  rõhutab, et ÜPP on laiaulatuslik ja täielik ELi poliitika, mis on üks Euroopa integratsiooni nurgakividest; märgib, et selle poliitikavaldkonna abil saavutatakse üha enam avalikke eesmärke ja reageeritakse reformide kaudu paindlikult ELi ja selle ühiskonna uutele probleemidele ja muutuvatele vajadustele; märgib, et selle poliitika ülesanne on tagada konkurentsitingimused ühtsel turul, millega ühtlasi määratakse põllumajandustegevuse tingimuste prognoositavus ja stabiilsus;

7.  märgib murelikult, et ebakindlus ÜPP tuleviku suhtes mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis mõjutab juba negatiivselt maapiirkondi, avaldades heidutavat mõju põllumajanduses töötavatele inimestele ning tekitades olukorra, mis võib viia ELis kriisideni põllumajandussektoris ja toiduga varustamisel;

8.  rõhutab, et ÜPP ja selle eelarve moodustavad Euroopa Liidu põllumajandussektorile ühise tegutsemisraamistiku ning nende Euroopa projekti elementide puudumine takistaks ELi põllumajanduslike toiduainete tõhusa ühtse turu toimimist, kuna liikmesriigid konkureeriksid üksteisega põllumajanduse toetamise määra pärast ning see moonutaks konkurentsi;

9.  juhib tähelepanu komisjoni kõrgetele ambitsioonidele kaubandusläbirääkimistel maailma mitme kõige konkurentsivõimelisema põllumajandustootja jaoks Euroopa põllumajandusturule juurdepääsu liberaliseerimisel; rõhutab teiselt poolt, et Euroopa ühiskonnas eeldatakse, et ELi põllumajandustootmine toimub kooskõlas kõige kõrgemate normide ja standarditega kvaliteedi, toiduohutuse, loomade heaolu, keskkonna- ja kliimakaitse valdkonnas; rõhutab sellega seoses ÜPP suurt kompenseerivat rolli ja sellega seotud rahalist toetust Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime säilitamiseks;

10.  kutsub komisjoni üles võtma lisameetmeid ÜPP rahastamissüsteemi lihtsustamiseks, et vähendada põllumajandustootjate rahalist ja halduskoormust ning tagada nõuetekohane avalik teave ÜPP ja selle eelarve otstarbe kohta, kuna abisumma avaldamine võib olla eksitav, arvestades asjaolu, et avalikkusele ei ole teada, et alates ühise põllumajanduspoliitika loomisest 1962. aastal on liikmesriigid ühendanud oma vahendid, et luua ühine poliitika ja ühtne turg põllumajandustoodangu jaoks seetõttu ei ole sellel enam liikmesriikides riigi tasandi vastet; rõhutab, et vaja on tõsta teadlikkust ELi olulisest rollist Euroopa toidutootmise toetamises, ja juhib tähelepanu asjaolule, et ÜPP ei võimalda eurooplastele mitte ainult kvaliteetseid tooteid väga taskukohaste hindadega, vaid toob ka varjatud kasu, tagades, et tarbijatel oleks lisaks kasutatavat tulu, mis aitab edendada teisi majandussektoreid; rõhutab, et see on võimalik ainult juhul, kui ÜPP eelarvet suurendatakse või vähemalt säilitatakse endisel tasemel; juhib tähelepanu sellele, et kui iga poliitikasuunda rahastataks täiel määral ELi eelarvest, moodustaks ÜPP üksnes 1 % sellest eelarvest, mis on põhjendatud, kuna selle abil varustatakse toiduga rohkem kui 500 miljonit eurooplast; toonitab, et ÜPP moodustab alla 0,4 % ELi ja selle liikmesriikide avaliku sektori kogukulutustest, mis on väike summa, kui võrrelda, et keskmiselt läheb avaliku sektori kulutusteks 49 % ELi SKPst; rõhutab, et ELi põllumajandustootjad järgivad kõrgeid loomade heaolu, keskkonna- ja toiduohutuse norme ning seetõttu tuleks neid toetada, et sellised olulised tavad jätkuksid;

11.  toonitab, et põllumajandusturgude praegune ebastabiilsus ja suur hinnavolatiilsus näitavad, et põllumajandustoetused tuleb säilitada, kuna need võimaldavad turutõrkeid paremini ohjata ja kontrollida; tunnistab sellega seoses, et toiduainete hindade tõus ja müügi suurenemine viimastel aastatel ei ole mõjutanud põllumajandustootjate tulusid; toonitab, et on vaja konkreetset toetust, et lahendada põllumajandustootjatele kättesaadava krediidi puudumise ja põllumajandusest saadava tulu vähenemise probleem; tuletab ühtlasi meelde, et Euroopa tarbijad ei ole valmis maksma toidu eest hinda, mis oleks kaheldamatult kõrgem, kui põllumajandussektorilt avaliku sektori toetus ära võtta;

12.  rõhutab, et põllumajandustoetused moodustavad küll väheldase osa liikmesriikide SKPst, on aga väga olulised selleks, et tagada põllumajandustootmise järjepidevus ja põllumajandustootjatele kindel sissetulek; kordab, et ÜPP on väga oluline selleks, et vähendada põllumajandustootjate sissetulekute volatiilsust ning aidata noortel põllumajandustootjatel põllumajandussektorisse siseneda ja oma põllumajandusettevõtted kasumlikuks muuta ning seega luua sektoris otsest ja kaudset tööhõivet;

13.  märgib, et tegeleda tuleb põllumajandussektori halvenevate tingimuste tõttu tekkivast hinnavolatiilsusest põhjustatud sissetulekute volatiilsusega, eriti kuna tootmiskulud kasvavad; rõhutab, et ÜPP ei arvesta piisavalt põllumajanduse sissetulekute ja põllumajandusturgude ebastabiilsusega ning et ÜPP eelarve vähendamine ilmselt raskendab seda probleemi, mõjutades valdkonna kõige haavatavamaid sektoreid;

14.  kutsub komisjoni üles analüüsima, kui palju raha tuleks Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi, kui kogu ELis kehtestataks otsetoetustele 150 000, 100 000 ja 50 000 euro suurused piirmäärad;

15.  tuletab meelde, et Brexiti mõju ÜPP-le on prognooside kohaselt 3,8–4,1 miljardit eurot aastas, ning palub seetõttu komisjonil kompenseerida see kahju ja leida alternatiivseid rahastamise viise, näiteks suurendada liikmesriikide osamakseid, mida arvestatakse protsendina kogurahvatulust, töötada välja uusi omavahendite vorme, võtta kasutusele mõningaid kõrgetasemelise omavahendite rühma kavandatud reforme ja täiustada ÜPP toimimist, eesmärgiga säilitada pärast Ühendkuningriigi EList lahkumist ÜPP eelarve terviklikkus, et selle abil saaks täielikult lahendada praeguseid ja tulevasi probleeme, millega Euroopa põllumajandustootmine kokku puutub;

16.  palub komisjonil lihtsustada põllumajandussektori juurdepääsu muudele finantsinstrumentidele, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile; on arvamusel, et kui ÜPP maksetele kehtestatakse uued tingimused, peaks komisjon sellele vastuseks suurendama vastavalt eelarvet; rõhutab vajadust suurendada rahastamist vastavalt sellele, kuidas reageeritakse erinevatele tsüklilistele kriisidele tundlikes sektorites, nagu piima-, sealiha-, puuvilja- ja juurviljasektor ning rõhutab, et tuleb võidelda hinnavolatiilsuse vastu ja pakkuda välja uusi vahendeid, võttes arvesse vabakaubanduslepingute võimalikku mõju kõnealustele sektoritele ja pidades silmas üha suuremat vajadust parandada Euroopa põllumajandussektori konkurentsivõimet kogu maailmas; juhib lisaks tähelepanu välistingimuste suurenevale mõjule Euroopa põllumajandusele ja ÜPP-le ning sellest tulenevale vajadusele täiendavate vahendite järele, mille abil astuda vastu tulevastele võimalikele kriisidele ELi piiridest väljapoole jäävatel põllumajandusturgudel;

17.  rõhutab parema eelarvekontrolli tähtsust ja kutsub komisjoni üles arendama poliitikat, mis annab paremini aru ELi maksumaksja raha sihtotstarbest ja tulemustest;

18.  rõhutab, et komisjon jätaks muutmata otsetoetused, kuna need aitavad vältida konkurentsimoonutusi liikmesriikide vahel, ning säilitaks ELi põllumajandustoodete konkurentsivõimet välisturul; mõistab tungivalt hukka igasuguse liikmesriikidepoolse kaasrahastamise kehtestamise, mis tähendaks ÜPP osalist taasriigistamist, mis võib tuua kaasa erinevate ÜPP-de tekke erinevates liikmesriikides, mille tulemuseks oleks tugev kallutatus ELi eelarve netorahastajate poole ning mis häiriks ühtse turu toimimist; rõhutab, et ÜPP kui ainus täielikult integreeritud ELi tasandi poliitika annab kõige suuremat Euroopa lisaväärtust ja et riigi rahastatud põllumajanduspoliitika oleks märkimisväärselt kulukam; lükkab tagasi kõik katsed sundida liikmesriike ÜPPd kaasrahastama; tunnistab, et on oluline jätkata maaelu arengu programmide rahastamist, võttes arvesse nende panust Euroopa territoriaalsesse ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, kuna maapiirkonnad esindavad ligilähedaselt 90 % EList; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames toimuva otsetoetuste jätkuva ühtlustamise käigus liidus ning samuti sisemise ühtlustamise käigus liikmesriikides ja piirkondades nõuetekohaselt arvesse erinevaid tootmis- ja tööjõukulusid koos põllumajanduse panusega üksikute liikmesriikide tööhõive suurendamisse; rõhutab, kui tähtis on jätta liikmesriikidele kättesaadavaks erinevad meetmed, sealhulgas vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus, et säilitada tootmine tundlike piirkondade jaoks äärmiselt olulistes sektorites, moonutamata samas konkurentsi siseturul; rõhutab, et otsetoetused on põllumajandustootjate jaoks oluline turvavõrk ja sissetulekutugi;

19.  rõhutab, et põllumajandus, eelkõige esmatootmine, on eriti tundlik kliimast tulenevate loodusnähtuste (põuad, üleujutused, tormid, sademed jne) põhjustatud kahju vastu, ning seetõttu kutsub komisjoni üles looma mehhanismi, mille abil toetada sellise kahju vähendamise ja ennetamise meetmeid, mis võivad hõlmata ka kliimamuutustest tulenevate katastroofide põhjustatud kahju hüvitamist põllumajanduslikele esmatootjatele;

20.  palub, et komisjon kaaluks järgmise ÜPP eelarve raames sektori noorendamist ja muudaks lihtsamaks noortele ja uutele põllumajandustootjatele tegevuse alustamise ning eakatele selle lõpetamise; kutsub komisjoni üles jätkama põlvkonnavahetuse soodustamise meetmete väljatöötamist, toetades seeläbi põllumajandussektori ajakohastamist ja noorendamist, võttes alati eesmärgiks teadmiste kasutamise ja ülekandmise;

21.  tuletab meelde, et enamik maapiirkondi on ELi kõige ebasoodsamad piirkonnad, mille SKP elaniku kohta on märkimisväärselt madalam kui Euroopa keskmine; leiab seetõttu, et maaelu areng on endiselt oluline küsimus tasakaalustatud piirkondliku arengu jaoks ning et neid piirkondi on vaja toetada tööhõive- ja elatustaseme parandamise ning põllumajandusega mitteseotud rollide arendamise seisukohast; rõhutab, et majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine ELis on ELi eelarve jaoks endiselt pooleliolev ülesanne; leiab seetõttu, et tuleks suurendada maaelu arengu rahastamist ELi eelarvest ÜPP raames, samal ajal kui selle toetuse liikmesriikidele eraldamise kriteeriumides tuleks jätkuvalt arvesse võtta erinevusi maapiirkondade elanikkonna jõukuses, suuruses ja põllumajanduseks kasutatava maa pindalas;

22.  nõuab sihtotstarbelist uuendatud toetust enim puudust kannatavatele põllumajandustootjatele, sealhulgas põllumajanduslikele pereettevõtetele ning väikese ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele, võttes praktilisi meetmeid looduslike piirangutega piirkondades, samuti kõige ebasoodsamas olukorras olevates, mägi- ja äärepoolseimates piirkondades, tugevdades seega kõigis ELi piirkondades toidu tootmist ja toiduga kindlustatust ning vältides maapiirkondades rahvastikukadu; nõuab toetuse täpset suunamist neile, kes töötavad otseselt maal, jätmata kõrvale osalise tööajaga põllumajandustootjaid, kes on paljudel juhtudel oma tegevust mitmekesistanud ja keda ei tuleks selliste jõupingutuste eest karistada; märgib, et põllumajandussektori jaoks on oluline asjakohase tulevase ÜPP eelarve ja haavatavate piirkondade positiivse eristamise abil ergutada tulevikus põllumajandusega tegelemist; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust suurendada kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmide (POSEI) rahastamispaketti, nagu seda nõudis Euroopa Parlament, et kaitsta äärepoolseimate piirkondade jaoks väga olulist kava; tuletab meelde, et nende programmide jaoks on toetuskõlblikud kolm liikmesriiki, mis moodustavad vähem kui 1 % ÜPP eelarvest; märgib eriti, et kogukonna juhitud kohalik areng, nagu programm LEADER, on näide ÜPP vahendite tõhusa kasutamise kohta; kutsub üles eraldama tulevases mitmeaastases finantsraamistikus rohkem rahastust tootjaorganisatsioonide loomisele ja arendamisele;

23.  kutsub komisjoni üles järgmises mitmeaastases finantsraamistikus toetama põllumajandustootjate juurdepääsu uuendustele, näiteks nüüdisaegsele aretustehnikale ja täppispõllumajandusele, suurendades eri liiki rahastusprogrammide koostoimet ja parandades põllumajanduse rolli ELi teadusprogrammides; toob esile uue põllumajandustehnoloogia kasvavat rolli ja potentsiaali, ent juhib tähelepanu sellele, et suur osa põllumajandustootjaid ei saa seda endale lubada;

24.  kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku toiduainete tarneahela õigusraamistiku loomiseks ELis ja tagama selle asjakohase rahastamise, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu ühisel turul ja tagada põllumajandustootjatele teatud läbipaistvuse ja kindluse tase, mis aitaks neil teha teadlikke otsuseid, millest oleks kasu nii põllumajandustootjatele endile, kui ka tarbijatele ning vältida selliseid tavasid nagu omahinnast odavamalt müümine, mille tulemusel vähenevad põllumajanduse sissetulekud; nõuab, et rahastataks meetmeid, millega parandatakse põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni; tuletab meelde Euroopa Parlamendi ülekaalukat toetust ELi õigusraamistiku kehtestamisele ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks;

25.  märgib tootjate huvi ELi toodete edendamise programmide vastu ning palub, et komisjon jätkaks praegust suundumust selliste programmide jaoks mõeldud vahendite suurendamise poole, hinnates samal ajal seotud haldusnõudeid ja -tingimusi, mis põhjustavad sageli raskusi, eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja uute tootjate ning neid esindavate ühenduste jaoks;

26.  leiab, et komisjoni 2017. aasta märtsi valges raamatus sätestatud esimesed neli stsenaariumi ei ole piisavalt ambitsioonikad; rõhutab, et iga 2020. aasta järgset eelarvet käsitlev arutelu peab lähtuma viiendast stsenaariumist; on veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestus peaks olema võimalikult pikk (vähemalt seitse aastat), koos pikaajalise prognoosiga ELi põllumajandussektori kohta kuni 2050. aastani, et tagada tulevikus ÜPP rahastamise prognoositavus ja stabiilsus, eriti võttes arvesse toiduga kindlustatuse olulisust ja üha suuremat ebakindlust sektoris, ning samuti selleks, et suurendada katseprogrammide õnnestumise võimalust.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	32 3 5
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	John Stuart Agnew, Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Richard Ashworth, José Bové, Daniel Buda, Nicola Caputo, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Albert Deß, Jørn Dohrmann, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Luke Ming Flanagan, Martin Häusling, Esther Herranz García, Peter Jahr, Ivan Jakovčić, Jarosław Kalinowski, Zbigniew Kuźmiuk, Philippe Loiseau, Mairead McGuinness, Ulrike Müller, James Nicholson, Maria Noichl, Marijana Petir, Laurenţiu Rebega, Bronis Ropė, Ricardo Serrão Santos, Czesław Adam Siekierski, Tibor Szanyi, Marc Tarabella, Marco Zullo
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Franc Bogovič, Stefan Eck, Jens Gieseke, Maria Heubuch, Karin Kadenbach, Momchil Nekov, Sofia Ribeiro, Annie Schreijer-Pierik, Hannu Takkula, Tom Vandenkendelaere, Thomas Waitz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Stanisław Ożóg

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

32	+
PPE	Franc Bogovič, Daniel Buda, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Jens Gieseke, Esther Herranz García, Mairead McGuinness, Marijana Petir, Sofia Ribeiro, Annie Schreijer-Pierik, Czesław Adam Siekierski, Tom Vandenkendelaere
S&D	Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Nicola Caputo, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Karin Kadenbach, Maria Noichl, Ricardo Serrão Santos, Tibor Szanyi, Marc Tarabella
ECR	Jørn Dohrmann, Zbigniew Kuźmiuk, James Nicholson, Stanisław Ożóg
ALDE	Ivan Jakovčić, Ulrike Müller, Hannu Takkula
ENF	Philippe Loiseau, Laurenţiu Rebega

3	–
GUE/NGL	Stefan Eck, Luke Ming Flanagan
EFDD	John Stuart Agnew

5	0
ECR	Richard Ashworth
Verts/ALE	José Bové, Martin Häusling, Bronis Ropė
EFDD	Marco Zullo

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

KALANDUSKOMISJONI ARVAMUS (23.11.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Clara Eugenia Aguilera García

ETTEPANEKUD

Kalanduskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toonitab tõsiasja, et pidades silmas kalandustegevuse sotsiaal-majanduslikku tähtsust ELi rannikualadel, on ühise kalanduspoliitika (ÜKP) elluviimiseks, Euroopa vesiviljeluse ja kalanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks, tagasiheidet vältida aitava selektiivsuskava kehtestamiseks, lossimiskohustusest tuleneva finantskoormuse vähendamiseks ja lossimiskohustuse täitmise hõlbustamiseks ning maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamiseks vaja säilitada eraldiseisev, mahukas, sõltumatu ja kasutatav kalandusfond; rõhutab lisaks, et selline fond peab ka aitama teha kalandussektoris mitmesugustel põhjustel vajalikuks muutunud ümberkorraldusi ning et see protsess võib hõlmata selliseid meetmeid nagu lossimiskohustuse täitmine ja vanade mootorite asendamine mittesaastavate mootoritega;

2.  rõhutab, et ÜKP kuulub ELi ainupädevusse ja seetõttu peaksid rahalised vahendid, mis ELile selle poliitika jaoks eraldatakse, olema alusmääruses sätestatud nõudlike eesmärkide saavutamiseks piisavalt suured; tuletab aga meelde, et praegune Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) moodustab aastaid 2014–2020 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku kogusummast ainult 0,6 %; rõhutab, et pidades silmas kalanduse sotsiaal-majanduslikku tähtsust Euroopa Liidu rannikualadel, tuleks EMKFi rahalised vahendid hoida vähemalt samal tasemel;

3.  nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku suurendada järgmise EMKFi programmitöö perioodi rahalisi vahendeid, tõsta rahastamisprotsente ning kehtestada erinevad kaasrahastamist ja kaluritele keeluaja perioodiks ette nähtud hüvitisi käsitlevad reeglid, et oleks võimalik vastata väikesemahulise mittetööndusliku kalapüügi vajadustele, mille täitmist takistavad sageli liikmesriikide põhjustatud halduslikud viivitused;

4.  juhib tähelepanu sellele, et toetusmeetmed kalandustegevuse ajutiseks peatamiseks peaksid mõningatel juhtudel säilima; märgib lisaks, et sellised meetmed peaksid olema suunatud laevastikele, mis on sunnitud oma tegevuse lõpetama teatavatel välistel põhjustel, näiteks püügipiirkonna sulgemise tõttu; nõuab samuti toetusmeetmete säilitamist kalandustegevuse lõplikuks peatamiseks samadel tingimustel nagu praegu ning vajaduse korral majandusauditi lisamist laevade lammutamise mõju kohta laevastiku tasakaalule ning tegelikule püügivõimsusele;

5.  märgib, et tulevasi rahaeraldisi ei tohi Brexiti ettekäändel vähendada; on seisukohal, et EL peaks leidma võimaluse tagada, et 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku summa võimalik vähendamine ei tähendaks automaatselt EMKFi eraldiste vähendamist, nii nagu neid on vähendatud 2018. aasta eelarves; rõhutab asjaolu, et toetuse andmisel tuleb eelistada väikesemahulist rannapüüki; hoiatab lisaks, et kuna ELi kalandussektorile ette nähtud eelarvet on juba vähendatud, tuleb Brexiti võimaliku mõju tõttu kalandusele ette näha tugev eelarverubriik;

6.  teeb ettepaneku suurendada rahastamist muude, tagastamatule abile lisanduvate rahastamisvahendite kaudu; teeb lisaks ettepaneku tagada juurdepääs laenukavale, mis võimaldab sektoril laiendada rahastamisvõimalusi, eesmärgiga toetada ettevõtete majandusarengut ning jätkata tööd püügitegevuse keskkonnamõju vähendamiseks;

7.  rõhutab vajadust anda EMKFile piisavad rahalised vahendid, et võimaldada investeerimist kalalaevastiku jätkusuutlikkusse, selektiivsusesse, konkurentsivõimesse;

8.  rõhutab, et kolm aastat pärast seda, kui EMKF 15. mail 2014 vastu võeti, on selle 2014.–2020. aasta assigneeringute kasutamine endiselt mitterahuldav, sest 2017. aasta septembriks oli 6,4 miljardist eurost ära kasutatud ainult 1,4 %; loodab, et EMKFi ning teiste ELi struktuuri- ja investeerimisprogrammide rakendamise tase lõpuks paraneb; toonitab, et madal rakendamistase tuleneb suuresti selle Euroopa fondi määruse hilisest heakskiitmisest pärast ÜKP reformi ning paljudel juhtudel fondi abimeetmetega seotud haldusmenetluste selguse puudumisest; soovitab sellega seoses suuremat konkreetsust ja lihtsustamist; nõuab assigneeringute eraldamisel suuremat paindlikkust ja eelkõige seda, et andmetega seotud vahendeid, mida liikmesriigid ei ole kasutanud, oleks võimalik üle kanda teadusasutustele ja kontrolli eesmärgil Euroopa Kalanduskontrolli Ametile (EFCA);

9.  rõhutab lisaks, et EMKF peaks hüvitama lossimiskohustusega seotud kulud ning selle eelduseks on fondi lihtsustamine ja sellele piisavate vahendite tagamine;

10.  on seisukohal, et tuleb võtta meetmeid, tagamaks, et 2020. aasta järgset ELi kalandusfondi rakendatakse kiiremini, paindlikumalt ja vähema bürokraatiaga ning ilma viivitusteta, mis ikka veel takistavad 2014.–2020. aasta EMKFi rakendamist, et püüda vältida praeguse olukorra kordumist;

11.  palub komisjonil muuta investeeringute klauslit, et võimaldada EMKFi kaudu kaasrahastatud piirkondlikke ja riiklikke investeeringuid Euroopa poolaasta raames toimuval riikide eelarvepuudujäägi arvutamisel mitte arvestada;

12.  toetab ettevõtjate ja liikmesriikide valitsusasutuste hulgas levinud seisukohta, et kehtivad rahastamiseeskirjad on liiga keerulised ja need võiksid olla nii üldiselt kui ka eelkõige väikeseid abisummasid hõlmavatele projektidele vähem koormavad; juhib tähelepanu sellele, et kuna finantsmääruse lihtsustamiseks koostatud koondmäärust käsitlev aruanne ei hõlmanud EMKFi, tuleb EMKFi määrust lihtsustada;

13.  rõhutab kalanduskontrolli ja teadusandmete kogumise kontrolli olulisust, kuna need on ÜKP alustalad; leiab, et neid valdkondi tuleb jätkuvalt rahastada ELi vahenditest ning et liikmesriigid peavad tõhustama oma jõupingutusi nende vahendite kasutamiseks;

14.  on arvamusel, et uue ELi kalandusfondi puhul tuleb kehtestada proportsionaalsuse eeskirjad, mille tulemusel oleks väikestel projektidel väiksem bürokraatiakoormus kui suurtel projektidel; soovitab sellega seoses kehtestada uue ELi kalandusfondi raames antava väikese rahalise toetuse puhul nn vähese tähtsusega abi eeskirja;

15.  rõhutab, et isegi kui EL jääb ka edaspidi suurimaks mereandide netoimportijaks, on Euroopa kalandus Euroopa turu jaoks endiselt väga tähtis tervisliku toidu allikas ja ka toiduga isevarustatuse tagaja; rõhutab, et EL peaks edaspidigi takistama selliste kolmandatest riikidest pärit toodete turule sisenemist, mis ei vasta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 188 toidu-, keskkonna- ja sotsiaalsetele standarditele või on vastuolus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastast võitlust käsitlevate sätetega, ning et need nõuded tuleb lisada vabakaubanduslepingutesse; rõhutab, et üldiselt tuleks õiguslikke nõudeid rikkuvate mittestandardsete kalandustoodete importi piirata ja luua kalandustoodetele võrdsed tingimused; rõhutab, et kolmandatest riikidest imporditavate toodete kontrolle ja inspekteerimisi tuleb tõhustada ja ühtlustada, et hoida ära õiguslikele nõuetele mittevastavate toodete jõudmist ELi turule;

16.  rõhutab, et kalavarude majandamisel on Euroopa lisaväärtust seni suuresti seostatud kalalaevastike püügivõimsuse vähendamise, vahendite nõuetekohase haldamise, toodete kvaliteedi ja nende töötlemisega; on seisukohal, et 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus tuleb arvesse võtta olemasolevate kalavarude ja püügivõimsuse tasakaalu; rõhutab, et arvestada tuleb ka muude teguritega, mille lisaväärtust ei ole võimalik arvudes mõõta, näiteks sellega, kui tähtis on kalandussektor selliste kogukondade jaoks, kelle otsene ja kaudne tööhõive ning kohalik majanduskasv on kalandusest äärmiselt sõltuvad; rõhutab seetõttu, et selliste kogukondade toetamiseks ja suurema territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks on tähtis säilitada sõltumatu kalandusfond;

17.  rõhutab, et väikesemahulisest kalapüügist sõltuvad rannikukogukonnad peavad olema tulevases EMKFis seatud esikohale, arvestades, kui oluline on väikesemahuline kalapüük nende ringkondade keskkonna ja tööhõive seisukohast, ning pidades silmas, et see sektor moodustab 80 % ELi laevastikust ja 40 % kogu primaarsektori tööhõivest ning sellele lisanduvad kohaliku turustamise, võrkude valmistamise või laevade parandamise valdkonnas kaudselt loodud töökohad; rõhutab lisaks, et väikesemahulisest kalapüügist sõltuvad rannikukogukonnad peavad olema tulevases EMKFis seatud esikohale, et tagada majanduskasv ning luua sissetulekuid ja töökohti; märgib, et see oli ÜKP reformimise sõnum ning et seda järgiti ka uue poliitika väljatöötamisel;

18.  rõhutab kalapüügi sotsiaalse ja majandusliku mõõtme olulisust kohalike kogukondade ning mõningate mereäärsete piirkondade ja rannikualade jaoks; tunnistab vajadust säilitada piisavaid rahalisi vahendeid, et võimaldada väikesemahulise rannapüügiga tegeleva laevastiku sektorites rahastuse saamist;

19.  rõhutab asjaolu, et traditsiooniline rannapüük on suur turismiatraktsioon ning seega on sellel kaudselt ka märkimisväärne mõju muudele majandussektoritele;

20.  rõhutab, et Euroopa ranniku- ja saarekogukonnad on nii meresaaduste töötlemise, turismi ja toitlustuse valdkonnas kui ka varajasemates etappides, laevatehaste, hooldus- ja parandustööde, ohutuse ja uute tehnoloogiate puhul kalandussektorist väga sõltuvad ning see jääb nii ka edaspidi; rõhutab seetõttu, et kõige rohkem tähelepanu tuleb endiselt pöörata kogukonna juhitud kohalikule arengule ja kalandussektori kohalikele tegevusrühmadele ning nendele eraldatavaid rahasummasid tuleb suurendada, sest tänu nendele saavad kohalikud kalanduskogukonnad otsida probleemidele lahendusi kohalikul tasandil, kasutades kohalike küsimuste lahendamiseks kohalike sidusrühmade teadmisi; rõhutab sellega seoses, et peab tähtsaks kalurite tootjaorganisatsioonide rahastamisstruktuuri muutmata kujul säilitamist ja kutseorganisatsioonide töösse panustamist;

21.  on veendunud, et võrdsete tingimuste tagamisel moodustavad ÜKP lahutamatu ja olulise osa kontrollimeetmed ning et nii komisjon ja kui ka liikmesriigid peavad eraldama kontrollitegevuseks piisavad majanduslikud ja muud vahendid; on seetõttu seisukohal, et tulevane fond peab sellega seoses tagama piisava toe;

22.  rõhutab vajadust säilitada kalandussektorile mõeldud kahe ühistoetuse vahendi, kohalike tegevusrühmade ning kalatoodete tootjaorganisatsioonide rahastamisstruktuur selle praegusel kujul, arvestades, et tegemist on sellest tegevusest sõltuvate piirkondade kalanduse arendamise põhielementidega;

23.  on seisukohal, et EMKF peaks ka edaspidi andma rahalist toetust esmajärjekorras rannakalandusele ja väikesemahulisele kalapüügile, pidades silmas nende sotsiaalmajanduslikku rolli kalapüügist oluliselt sõltuvates piirkondades, vähendamata samas rahalist toetust teistele laevastikele, mis on vajalikud selleks, et varustada ELi turge tervisliku toiduga;

24.  peab vajalikuks algatada mitmeaastase finantsraamistiku tulevast reformi silmas pidades arutelu selliste meetmete võimaliku rahastamise üle, millega ajakohastataks teatavaid laevastikke, mis on vananenud ja kujutavad endast merel ohutusriske, nagu näiteks mõned äärepoolseimate piirkondade laevastikud, tingimusel et see ei suurenda nende püügivõimsust;

25.  rõhutab, et nn sinine majandus muutub järjest tähtsamaks; on seisukohal, et meremajanduse kasvu strateegia prioriteedid peaksid olema kooskõlas EMKFi omadega ning selleks tuleks ette näha vastavad rubriigid, nt keskkonnasäästlikkus, ressursitõhusus, konkurentsivõime, kvaliteetsete töökohtade loomine, akadeemiline ja kutseõpe ning territoriaalne ühtekuuluvus; palub komisjonil mitmeaastases finantsraamistikus meremajanduse kasvule ette nähtud rahaeraldised ümber hinnata ning rõhutab, et kalandusfondil peaks selles olema tähtis osa;

26.  väljendab heameelt toetuse üle, mida soovitakse Euroopa sinise majanduse strateegia raames anda vesiviljelussektorile, millele eraldatakse 20 % EMKFist, kuid peab kahetsusväärseks vesiviljeluse arengut takistavaid haldustõkkeid; nõuab seetõttu liikmesriikides esineva bürokraatia vähendamise võimaluste uurimist;

27.  rõhutab, et vaja on toetusmeetmeid, millega soodustada sotsiaalset dialoogi ning kasutada EMKFi selleks, et aidata merendus- ja kalandussektoris koolitada kvalifitseeritud spetsialiste; rõhutab, kui oluline on merendus- ja kalandussektori nüüdisajastamine, ning märgib seejuures innovatsiooni tähtsust; nõuab seetõttu, et tehnoloogilisse arengusse ja innovatsiooni tehtaks suuremaid investeeringuid, pidades eelkõige silmas vajadust parandada kalapüügivahendite selektiivsust lossimiskohustuse ning maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kriteeriumide täitmise raames ning vajadust tagada laevade tõhusus ning meeskondade mugavus ja turvalisus; nõuab lisaks, et sellised teiste sektorite ettevõtted, kes arendavad välja pakkumisi kalandussektori jaoks, peavad saama vahenditele juurdepääsu ning et rahastamisvõimalusi suurendataks, et soodustada sektori majanduslikku ja keskkonnaalast tulemuslikkust;

28.  rõhutab, kui tähtis on edendada kalanduse mitmekesistamist ja sellesse investeerida, arendades lisategevusi;

29.  tuletab meelde, et teaduslike andmete kogumist tuleb parandada ning need andmed tuleb teha kättesaadavamaks ning tuleb soodustada koostööd ja teadusandmete vahetamist ühelt poolt merendus- ja kalandussektori vahel ning teiselt poolt teadlaste, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste üksuste vahel ning innustada uusi teadustegevusi ja luua kalandussektoris uusi harusid, näiteks akvapoonika;

30.  kordab, kui oluline on kalavarude seisundi hindamisel tugineda rangetele ja sõltumatutele teaduslikele seisukohtadele, et oleks võimalik teha juhtimisotsuseid, mis võimaldaksid saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse; on seisukohal, et 2020. aasta järgses EMKFis tuleks teaduslike andmete kogumiseks näha ette piisav rahastus;

31.  rõhutab, et EFCAle ette nähtud assigneeringud peavad tingimata jääma vähemalt samale tasemele, mis on ette nähtud kalandussektoris kontrolli, ülevaatuse ja järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks; kutsub üles EFCA rolli tulevikus suurendama, mis võimaldaks täita ÜKP eesmärke ja tõhustada EFCA tegevust kalalaevastike haldamisel ja järelevalvemenetluste jälgimisel; kutsub komisjoni üles EFCA rahastamist suurendama.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	21.11.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	21 2 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Marco Affronte, Clara Eugenia Aguilera García, Renata Briano, Alain Cadec, David Coburn, Richard Corbett, Diane Dodds, Linnéa Engström, Mike Hookem, Ian Hudghton, Carlos Iturgaiz, Werner Kuhn, António Marinho e Pinto, Gabriel Mato, Norica Nicolai, Liadh Ní Riada, Ulrike Rodust, Remo Sernagiotto, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas, Ruža Tomašić, Jarosław Wałęsa
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	France Jamet, Verónica Lope Fontagné, Francisco José Millán Mon, Maria Lidia Senra Rodríguez

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSNÕUANDVAS KOMISJONIS

21	+
ALDE	António Marinho e Pinto, Norica Nicolai
ECR	Ruža Tomašić, Remo Sernagiotto
ENF	France Jamet
PPE	Alain Cadec, Carlos Iturgaiz, Francisco José Millán Mon, Gabriel Mato, Jarosław Wałęsa, Verónica Lope Fontagné, Werner Kuhn
S&D	Clara Eugenia Aguilera García, Isabelle Thomas, Renata Briano, Ricardo Serrão Santos, Richard Corbett, Ulrike Rodust
VERTS/ALE	Ian Hudghton, Linnéa Engström, Marco Affronte

2	–
EFDD	David Coburn, Mike Hookem

2	0
GUE/NGL	Liadh Ní Riada, Maria Lidia Senra Rodríguez

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (6.12.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Helga Trüpel

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on veendunud, et kuna programmitöö periood 2014–2020 hakkab lõppema ning Euroopa ja rahvusvaheline poliitiline keskkond on muutunud, tuleb mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri muuta, et seda liidu vajadustega kohandada; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid hoolikalt, millised tagajärjed ja milline mõju võib olla Brexitil, alustaksid mitmeaastase finantsraamistiku põhjalikku reformi ja eraldaksid raha, mida on vaja, et Brexit ei avaldaks summadele, mida eraldatakse kogu ELi hõlmavatele kultuuri-, haridus-, meedia-, noorte-, spordi- ja teadusvaldkonna koostööprogrammidele, ega vastavates sektorites töötavatele inimestele kahjulikku mõju;

2.   toetab kultuuri-, haridus-, meedia-, noorte-, spordi-, teadus- ja kodakondsuse valdkonnas programme, mille Euroopa lisaväärtus on kindlalt tõendatud ja mis on toetusesaajate hulgas endiselt hinnatud, ning nõuab, et kulukohustuste ja maksete assigneeringuid suurendataks palju ning tehtaks pikaajalisi ja koordineeritud investeeringuid, mille abil tagada, et nende programmide eesmärgid suudetakse 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus tulemuslikult täita;

3.  on seisukohal, et tulevase mitmeaastase finantsraamistiku struktuur peaks vastama vähemalt järgmistele kriteeriumidele:

i.  lihtsus, mis tähendab, et rubriike tuleb muuta, et kodanikud saaksid finantsraamistiku eesmärkidest aru; on veendunud, et haridus- ja koolitus-,

noorte-, kultuuri- ja spordiprogrammid tuleks koondada ühe rubriigi alla, mis kajastab nende programmide eri eesmärke;

ii.  prognoositavus, mis tähendab, et mitmeaastase finantsraamistiku ja sellega seotud programmide struktuur peab olema selline, et toetusesaajatel oleks võimalik piisavalt pikalt planeerida; kutsub komisjoni üles säilitama nende programmide struktuuri, mille potentsiaal ei ole veel täielikult ära kasutatud, sh programmi „Loov Euroopa“ sektoriülene tegevussuund, ja eelkõige kultuuri- ja loomesektori tagatisrahastu ning selle meetmed, mida võetakse koos Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI) ja mis on kultuuri- ja loomemajanduse toetamiseks üliolulised;

iii.  läbipaistvus ja demokraatlik vastutus, mis tähendab, et mitmeaastase finantsraamistiku kestus tuleks viia kooskõlla Euroopa valimiste tsükliga; märgib, et kui mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt kavandatakse tegevusi seitsmeks aastaks, aga ELi poliitilised ja strateegilised prioriteedid seatakse kümneks aastaks, võib ajalise lahknevuse tõttu olla liidu programmidega saavutatud tulemusi raske järjepidevalt hinnata; teeb seetõttu ettepaneku, et 2020. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik peaks kestma kümme aastat ning et esimese viie aasta järel tuleks see põhjalikult läbi vaadata;

iv.  kohandatavus – 2014.–2020. aasta finantsraamistiku puhul on selgunud, et sellega ei suudeta lahendada ootamatult tekkivaid probleeme ilma olemasolevaid programme mõjutamata; on veendunud, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab olema paindlikum ja sisaldama suuremaid varusid ning järgida tuleks põhimõtet, et uutele projektidele tuleb leida ka uued rahastamisallikad, mitte rahastada uusi projekte ELi eelarvest olemasolevate ELi programmide ja meetmete arvelt; rõhutab seoses sellega, et kultuuri- ja haridusprogrammide jaoks on väga oluline pikaajaline stabiilsus; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles kaaluma, kas tulevastes mitmeaastastes finantsraamistikes peaks kulukohustuste ja maksete assigneeringute ülemmäärasid tõstma; on seisukohal, et paindlikkus peaks tähendama seda, et mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste ja maksete ülemmäärad saab täielikult ära kasutada;

v.  vastutus – esmajärjekorras tuleb püüda vältida, et kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ajal tekiks uus maksekriis; on veendunud, et tuleb teha kõik jõupingutused, et vältida maksmata arvete sellist kuhjumist, mis tekkis eelmise mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) lõpus ja praeguse (2014–2020) alguses; loodab, et kui suurendatakse kulukohustuste assigneeringuid, suurendatakse õigeaegsete maksete nimel vastavalt ka maksete assigneeringuid; peab kahetsusväärseks, et maksevõlgnevusel on rängad tagajärjed, mis on eriti halvad väikeste haridus-, kultuuri- ja loomesektori organisatsioonide jaoks, ning avaldavad otsest mõju ELi eelarvest toetuse saajatele, nt üliõpilastele, ülikoolidele, VKEdele ja teadlastele;

4.  on veendunud, et haridusse ja kultuuri tuleb teha piisavaid ja pikaajalisi investeeringuid, et ELi kodanikel oleks võimalik ELi poliitilises ja demokraatlikus elus tõhusalt ja aktiivselt osaleda;

5.  on kindlalt seisukohal, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 sõnastuse ja mõtte järgmiseks tuleb omavahendite põhjaliku reformi käigus vähendada ELi eelarve omavahendites kogurahvatulupõhiste osamaksude osa;

6.  märgib murelikult, et Euroopas on üha rohkem sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, ksenofoobiat, rassismi, marurahvuslust, vägivaldset äärmuslust ja terrorismi; nõuab seetõttu, et kooskõlas 17. märtsi 2015. aasta Pariisi deklaratsiooniga võetaks tõhusaid ennetusmeetmeid ning nende toetuseks eraldataks rohkem raha teemakohastele ELi programmidele, sh nendele, millega toetatakse muude algatuste hulgas haridusstrateegiaid, mis edendavad Euroopa kodakondsust, sotsiaalset ühtekuuluvust, sallivust ja inimõigusi ning soodustavad avatud ja kaasavat Euroopa ühiskonda, millel meie demokraatlik süsteem põhineb;

7.  tunnistab, et eri kultuurist pärit pagulaste ja rändajate integreerimine Euroopa ühiskonda on tekitanud nii saabujatele kui ka vastuvõtvatele riikidele lühi- ja pikaajalisi probleeme; rõhutab, et seetõttu on kultuuri-, haridus- ja spordiprogrammid väga tähtsad, ning nõuab, et liikmesriikide püüdeid saavutada sisuline integratsioon tuleb toetada pikaajaliste ja koordineeritud investeeringutega ning praeguste ja järgmiste põlvkondade programmide „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ kaudu tuleb rahasummasid piisavalt palju suurendada; kultuuri- ja haridusprogrammidele mõeldud toetust tuleb eraldada ka muudest vahenditest, millest ELis integratsiooni rahastatakse, nagu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond (AMIF);

8.  tunnistab probleeme, mis liidul tuleb haridus-, kultuuri-, noorte- ja kodakondsusvaldkonnas lahendada, nt et eelkõige puudega inimesed peavad saama ELi programmides osaleda ja programmide kohaldamisala tuleb laiendada nii, et need puudutaks kõiki noori eurooplasi, sh keskkooliõpilasi ja praktikante, mitte ainult üliõpilasi, kes praegu moodustavad toetusesaajatest valdava osa; rõhutab, et seetõttu on kultuuri-, haridus- ja spordiprogrammid väga tähtsad, ning nõuab, et liikmesriikide püüdlusi toetataks pikaajaliste ja kooskõlastatud investeeringutega, mida tehakse praeguste ja tulevaste programmide „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ kaudu;

9.  tuletab meelde, et noortegarantii ja noorte tööhõive algatus on peamised vahendid, millega lahendada noorte suure töötuse püsivat probleemi, ning nõuab, et neid pidevalt täiustataks ja Euroopa Sotsiaalfondist eraldataks neile palju rohkem raha; juhib tähelepanu sellele, et toetamaks noorte nõuetekohast ja püsivat siirdumist tööturule, tuleb võtta nõudlust ja investeeringuid toetavaid meetmeid, teha majanduskasvu soodustavaid struktuurireforme ja kooskõlastada sotsiaalpoliitikat;

10.  rõhutab, et praegusi haridus- ja kultuuriprogramme tuleb tugevdada, et töötajate tööalast konkurentsivõimet veel rohkem suurendada, eriti suure tööpuudusega liikmesriikides, ning ELi kultuurisektori konkurentsivõimet tuleb parandada;

11.  on veendunud, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks ette näha eraldi rahasummad mitteformaalse hariduse ja vabatahtliku tegevuse jaoks, mis kuuluvad Euroopa kodanikuhariduse alla, mida antakse noortele alg- ja keskkoolis ning kutsekoolides ja muudes õppekeskustes, sest need tegevused aitavad väga palju kaasa sellele, et ELi väärtusi õpetatakse paljudes koolides üle Euroopa, Euroopa kodanikuhariduse kvaliteet paraneb üldiselt ning noorte kodanike Euroopa identiteet ja kodanikuaktiivsus kaudselt suurenevad;

12.  kordab, et pooldab ühtlasi programmide „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“ kultuuriprogrammide välismõõtme tugevdamist, sest see on rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegias inimestevahelise suhtlusega seotud aspekti tähtis osa, ning toetab eritähelepanu pööramist väikese ja keskmise sissetulekuga riikidele ning liikuvusprogrammidele, mis on mõeldud kultuuri- ja loomesektoris tegutsevatele noortele loovisikutele ja kultuuritöötajatele; on seisukohal, et tuleks tugevdada uue programmi „Euroopa solidaarsuskorpus“ välismõõdet;

13.  nõuab, et jätkataks investeerimist praegusesse ja tulevasse HK 2020 raamistikku ning praegustesse ja tulevastesse programmidesse „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“, et noorteorganisatsioonidel oleks ka edaspidi võimalik jõuda noorteni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste, eelkõige vabatahtliku töö ja noorsootöö kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi;

14.  rõhutab, et tänu programmi „Erasmus+“ tehtavate investeeringute suurendamisele peab olema võimalik programmi ulatust suurendada, et anda rohkem liikumisvõimalusi kutsehariduses ja -õppes õppijatele, kaitsetutele noortele ja sellistele noortele, keda diskrimineeritakse mitmel eri viisil ja kel on füüsilisi takistusi, sh puudega inimesed, end LGBTI-inimestena määratlevad ja marginaliseeritud kogukondadest pärit inimesed, samuti kooli vahetavatele õpilastele;

15.  nõuab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse ajal investeeritaks programmi „Erasmus+“ jätkuprogrammi kümme korda rohkem, et programmis saaks osaleda palju rohkem noori ja õppureid kogu Euroopast ning kogu programmi potentsiaal ära kasutada, ning toetab üleskutset, mille on teinud president Juncker (liidu olukorda käsitlevas kõnes), mitmed Euroopa riigijuhid ja kodanikuühiskonna organisatsioonide koalitsioon kampaanias „Erasmusx10“; juhib tähelepanu sellele, et praegune programm „Erasmus+“ moodustab ELi 2014.–2020. aasta üldeelarvest ainult 1,36 % ja ajaks, mil programmi rakendamine 2020. aastal lõppeb, on sellest kasu saanud vaid 4 miljonit eurooplast;

16.  rõhutab, 2020. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik ja sellega seotud programme käsitlevad määrused tuleb vastu võtta õigel ajal, et vältida programmide elluviimisel probleeme ning hoida praeguse perioodi ja tulevaste perioodide vahele jääv üleminekuperiood võimalikult lühikesena;

17.  on seisukohal, et kuna Euroopas on endiselt palju kodanikke, kelle kirjaoskus, sh funktsionaalne ja meediakirjaoskus, on kehv, ning ligikaudu 40 %-l ELi töötajatest puuduvad piisavad digitaaloskused ning ja 44 %-l elanikkonnast on peamised digitaaloskused väikesed või puuduvad need üldse, siis tuleb järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga eraldada peale olemasolevates haridusprogrammides ette nähtud raha suures summas lisaraha, et digitaaloskusi saaks suurendada parema hariduse, kutsehariduse ja suuremate pidevõppevõimaluste abil ning et saaks toetada haridus- ja kultuurivaldkonna vahendite digiteerimist, et nende kvaliteet ja kättesaadavus paraneks; rõhutab, et digitaaloskusi käsitlevad algatused peavad hõlmama nii põhilisi eluks vajalikke oskusi, nagu meedia- ja digitaalne kirjaoskus, kui ka tööalaseid erioskusi, nagu kodeerimine; nõuab, et uue mitmeaastase finantsraamistikuga peaks olema võimalik kujundada välja digitaaloskuste terviklik ELi poliitika;

18.  rõhutab, et tuleb võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu ja kaasata ebasoodsas olukorras olevad inimesed, et nad saaksid nii kultuuri- kui ka haridusvaldkonnas pakutavast täielikult ja teistega võrdselt osa võtta;

19.  peab kiiduväärseks komisjoni ideed luua Euroopa solidaarsuskorpus, mis on programm, millega suurendatakse noorte eurooplaste solidaarsust, ja soovitab seda järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätkata ning eraldada selleks rohkem raha ja lisada see ELi noorsoopoliitika raamistikku;

20.  märgib, et kultuuri- ja loomesektor on ELi ja selle liikmesriikide sotsiaalse ja majandusliku arengu jaoks väga vajalik, ning soovitab välja töötada koordineeritud poliitikaraamistiku, milles käsitletakse vajadusi, mis on seotud sektori edasise arengu ja edendamisega;

21.  rõhutab, et tuleb võtta vajalikke meetmeid, et parandada programmides osalemise võimalusi ja rakendamist, vähendades bürokraatiat, võimaluse korral programmide lihtsustamise, paindlikkuse ja koostoime ning hilinenud maksete või tasumata arvete kuhjumise vältimise kaudu;

22.  märgib, et nii loodus- kui ka kultuuripärandit tuleb kaitsta ja kasutada ära potentsiaal, mis neil on majandusarengu soodustamiseks;

23.  nõuab suurema tähelepanu pööramist sellele, et õppepraktika ja õpipoisiõpe oleksid kvaliteetsed ning et poliitikakujundamisel osaleks rohkem Euroopa noori.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	4.12.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	14 1 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Andrea Bocskor, Silvia Costa, María Teresa Giménez Barbat, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Stefano Maullu, Luigi Morgano, Sabine Verheyen, Julie Ward, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Norbert Erdős, Hermann Winkler
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Sylvie Goddyn

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

14	+
ALDE	María Teresa Giménez Barbat
PPE	Andrea Bocskor, Norbert Erdős, Stefano Maullu, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Hermann Winkler, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver
S&D	Silvia Costa, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Luigi Morgano, Julie Ward

1	–
ENF	Sylvie Goddyn

0	0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (30.11.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Monica Macovei

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  juhib tähelepanu, et uue mitmeaastase finantsraamistiku ülesehitus peaks paremini vastama ELi viiele peamisele poliitilisele prioriteedile; nõuab suuremat sidusust ELi eelarve rahastamise ja selle eesmärkide vahel, ületades vajaduse korral liikmesriikide osamaksule seatud nn klaaslae – 1 % liikmesriigi SKPst – ning/või kohandades ja vähendades ELi eesmärke;

2.  nõuab rahaliste vahendite suurendamist, et võidelda radikaliseerumise vastu, mis viib ELis vägivaldse äärmusluseni; on seisukohal, et see on saavutatav integratsiooni edendamise ning diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise teel;

3.  rõhutab ELi eri rahastamisvahendite tähtsust ja toonitab, et julgeoleku ja rände valdkonna meetmed ei peaks olema kaetud ainult sihtotstarbeliste vahenditega, nagu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond või Sisejulgeolekufond, mis pakuvad piisaval tasemel rahastust nende valdkondade ulatuslike probleemidega tegelemiseks ning millel on algusest peale piisavalt vahendeid kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodi jaoks, vaid need meetmed peaksid kavandatult kuuluma üldisematesse tulevastesse rahastamisvahenditesse nagu Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond või Julgeolekuliidu fond (vastavalt Euroopa julgeoleku tegevuskavale) ja välistegevuse rahastamisvahendid; märgib, et ei tohiks välistada muude üldisemat laadi rahastamisvahendite, nagu Euroopa Sotsiaalfond, kasutamine selliste meetmete rahastamiseks, mis on samuti tähtsad rändajate ja pagulaste integreerimiseks vastuvõtvas ühiskonnas; peab vajalikuks kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jätkamist 2020. aasta järgsel perioodil ning rõhutab, et teatavad fondid, nt Euroopa Sotsiaalfond, peaksid eeskätt käsitlema radikaliseerumise, tõrjumise, vihakuritegude ja ksenofoobia vastu võitlemise programmide küsimust;

4.  nõuab suuremat rahalist toetust kodanikuühiskonna tegevuste tugevdamiseks;

5.  rõhutab, et julgeoleku ja rände valdkonna rahastamise tase ning mehhanismid peaksid olema piisavad ja tagama vajaliku paindlikkuse selleks, et hoida ära iga-aastane süstemaatiline ELi eelarve paindlikkusmehhanismi kasutamine, nagu on toimunud praegu kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku puhul alates 2015. aastast, ning tagada, et rakendusviisid vastavad tulemuslikult kohapeal tekkivatele vajadustele; on seisukohal, et vahendid peaksid ühtlasi hõlmama konkreetset vahehindamist, mille alusel saaks kohandada rahastuse eraldamist kohapealsetele vajadustele, tuginedes ajakohastatud statistilistele andmetele, ja tunnustada ELi prioriteetide tulemuslikku elluviimist;

6.  kordab oma muret väljaspool liidu eelarvet selliste ajutiste vahendite loomise pärast nagu usaldusfondid, mis ei aita säilitada ELi eelarve ainulaadsust ja universaalsust ega paranda ka selle läbipaistvust ja arusaadavust; tuletab meelde, et ELi usaldusfondidest tuleks toetada üksnes väljaspool liitu toimuvat tegevust; tuletab meelde, et parlament peaks saama kasutada oma kontrolliõigust mitte ainult selliste ELi usaldusfondide loomise, vaid ka kõigi nende tehtavate väljamaksete üle;

7.  peab kahetsusväärseks, et ELi rahalist toetust kolmandatele riikidele, nagu Liibüa ja Türgi, suurendatakse rände takistamise eesmärgil, vaatamata neis riikides valitsevale murettekitavale inimõiguste olukorrale;

8.  tuletab meelde, et julgeolekuliidu nõuetekohaseks toimimiseks peaksid rahastamisvahendid keskenduma praeguse poliitika ja olemasolevate süsteemide parandamisele;

9.  rõhutab olulist rolli, mis on kõikidel justiits- ja siseküsimuste asutustel ning äsja loodud liidu asutustel julgeolekuliidu tegevuskavas, ja nende tähtsat osa võitluses piiriülese kuritegevuse, pettuse, rahapesu ja terrorismiga, milles nad pakuvad tuge varjupaigaküsimuste, õiguskoostöö, politseikoostöö, piirihalduse, andmekaitse, suuremahuliste IT-projektide või põhiõiguste valdkonnas; kutsub üles eraldama piisavaid vahendeid nende tegevuseks ja meetmeteks; peab kahetsusväärseks, et paljudele kõnealustele asutustele eraldatud vahendite hulk ei ole suutnud sammu pidada kõrgendatud ootustega nende ülesannete täitmise suhtes;

a)  peab kahetsusväärseks, et kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga on eraldatud ebapiisavad vahendid sellistele õiguskaitseasutustele nagu Europol, Eurojust ja CEPOL, ning nõuab vahendite kavandamist kooskõlas poliitiliste ootuste ja ametite tegevusvajadustega, sh vajadusega tehnoloogilise ja tehnilise abi ning koolituse järele;

b)  nõuab, et eraldataks rohkem vahendeid täiendavate ühiste uurimisrühmade loomiseks, et parandada piiriülestes uurimistes koostööd ja teabevahetust;

c)  rõhutab, et Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Amet (eu-LISA) teeb olulist tööd mitme olemasoleva ja uue süsteemiga vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal; nõuab piisavate rahaliste ja inimressursside eraldamist, et tagada selle töö jätkumine ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, ELi reisiinfo ja -lubade süsteemi (ETIAS), Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS-TCN-süsteemi) ja uute algatuste sujuv rakendamine ja haldamine, et tagada ELi julgeoleku, piiri- ja rände halduse infosüsteemide koostalitlusvõime;

d)  tuletab meelde majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ raames võetud liidu kohustust võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning vajadust mõista paremini selliseid nähtusi nagu radikaliseerumine, mõne rühma suurenev tõrjutus, vihakõne ja vihakuriteod ning neile paremini reageerida; rõhutab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) rolli nende küsimuste vallas; nõuab ametile lisatöötajate eraldamist; peab kahetsusväärseks, et ameti volituses piiratakse siiani selle rolli põhiõiguste toetamises; rõhutab, et amet peaks tohtima avaldada omaalgatuslikult arvamust seadusandlike ettepanekute kohta ning et selle vastutusalasse peaksid kuuluma ka kõik Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga kaitstavad õigused, sealhulgas näiteks politsei- ja õiguskoostöö küsimused;

e)  nõuab piisavaid vahendeid Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuuri (Frontex) uute volituste tugevdamiseks ning rõhutab, et agentuuri uued ülesanded, pädevused ja tegevus eeldavad jätkuvat rahastamist 2020. aasta järgse finantsraamistiku raames;

f)  nõuab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) täiendava personali eraldamist, et toetada laiendatud volitust muuta EASO täieõiguslikuks ametiks, mis on suuteline osutama liikmesriikidele vajalikku operatiiv- ja tehnilist abi;

g)  rõhutab Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse rolli ebaseaduslike uimastite tarvitamise ulatuslikul hindamisel, keskuse tähtsust nii ennetustöös kui ka õiguskaitse järelmeetmete elluviimises ning sellest tulenevat vajadust tagada, et keskusele eraldataks piisavad ressursid;

h)  nõuab nõuetekohaste ressursside eraldamist, et tagada Euroopa Prokuratuuri tõrgeteta toimimine;

10.  kutsub komisjoni üles rakendama Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 selliste liikmesriikide suhtes, kelle puhul esineb selge oht, et nad võivad tõsiselt rikkuda õigusriigi põhimõtteid, ning nõuab, et nõukogu täidaks oma sellega seotud kohustusi.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	28.11.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	40 7 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Asim Ademov, Gerard Batten, Heinz K. Becker, Monika Beňová, Malin Björk, Caterina Chinnici, Rachida Dati, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Filiz Hyusmenova, Sophia in ‘t Veld, Dietmar Köster, Barbara Kudrycka, Monica Macovei, Roberta Metsola, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Ivari Padar, Soraya Post, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Sergei Stanishev, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Udo Voigt, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Gérard Deprez, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Nuno Melo, Morten Helveg Petersen, Salvatore Domenico Pogliese, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Axel Voss
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	André Elissen, Karoline Graswander-Hainz, Georg Mayer, Julia Pitera

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

40	+
ALDE	Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Filiz Hyusmenova, Morten Helveg Petersen, Sophia in ‘t Veld
ECR	Jussi Halla-aho, Monica Macovei, Branislav Škripek, Helga Stevens
PPE	Asim Ademov, Heinz K. Becker, Rachida Dati, Monika Hohlmeier, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Barbara Kudrycka, Jeroen Lenaers, Nuno Melo, Roberta Metsola, Julia Pitera, Salvatore Domenico Pogliese, Csaba Sógor, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Traian Ungureanu, Axel Voss, Tomáš Zdechovský
S&D	Monika Beňová, Caterina Chinnici, Ana Gomes, Karoline Graswander-Hainz, Sylvie Guillaume, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Dietmar Köster, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Ivari Padar, Soraya Post, Birgit Sippel, Sergei Stanishev
VERTS/ALE	Jean Lambert, Bodil Valero

7	–
EFDD	Gerard Batten, Kristina Winberg
ENF	André Elissen, Georg Mayer
GUE/NGL	Malin Björk, Marie-Christine Vergiat
NI	Udo Voigt

0	0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (11.10.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Gerolf Annemans

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et ELi kulutuste puhul tuleks tagada asjakohane paindlikkus ning nende suhtes tuleks kohaldada nõuetekohast demokraatlikku kontrolli ja aruandekohustust, mis eeldab Euroopa Parlamendi täielikku kaasamist otsuste tegemisse mitmeaastase finantsraamistiku määruse üle; nõuab seetõttu tihedamat dialoogi nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel ning hoiatab Euroopa Ülemkogu tavapärase ülevalt allapoole lähenemisviisi eest, millega määratakse kindlaks üldised ülemmäärad rubriikide kaupa selle asemel, et kõigepealt hinnata programmide tegelikke vajadusi;

2.  märgib, et kehtiv mitmeaastane finantsraamistik piirab tugevalt liidu finantsautonoomiat, kuna enamik tulust tuleb liikmesriikide riiklikest osamaksudest ja suur osa kulutustest on juba tagasikannete vormis ette nähtud samadele liikmesriikidele;

3.  rõhutab, et ELi eelarve on vahend, mis aitab kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu ühiste eesmärkide saavutamisele, ning on veendunud, et see on seni oma otstarvet hästi täitnud;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2020. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik peab võimaldama liidul reageerida nii praegustele kui ka tekkivatele probleemidele, mis nõuavad üleeuroopalist lähenemisviisi;

5.  juhib tähelepanu võimalusele minna uue mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmisel ühehäälsuselt üle kvalifitseeritud häälteenamusele, kasutades selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 sätteid, millega viiakse mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavad läbirääkimised paremini kooskõlla liidu aastaeelarve vastuvõtmise menetlusega;

6.  nõuab järgmiste mitmeaastaste finantsraamistike vastavusse viimist Euroopa Parlamendi koosseisu ametiaja ja komisjoni mandaadi kestusega, lühendades seeläbi teatavate programmide puhul mitmeaastase finantsraamistiku pikkust seitsmelt viiele aastale, samas kui teatavate muude programmide puhul, eelkõige nende puhul, mis on seotud programmidega, mis nõuavad pikemaajalist programmitööd, ja/või poliitikameetmetega, millega nähakse ette keerulised rakendussüsteemide loomise menetlused, näiteks ühtekuuluvuspoliitika või maaelu areng, tuleks kokku leppida periood, milleks on 5 + 5 aastat koos kohustusliku muutmisega;

7.  tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu tava püüda laiendada oma rolli seadusandlikule protsessile, võttes mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel vastu otsuseid seadusandlike sätete kohta, ei ole kooskõlas aluslepingutega, milles välistatakse sõnaselgelt Euroopa Ülemkogu mis tahes selline roll;

8.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on mitmeaastane finantsraamistik mitmeaastase eelarvena, milles keskendutakse peamiselt investeeringutele;

9.  rõhutab, et Brexit mõjutab tõsiselt järgmist mitmeaastast finantsraamistikku, eelkõige selle tulude poolt; nõuab seetõttu kindlalt, et nõuetekohaselt tuleb kaaluda tõeliste omavahendite kasutuselevõttu; toetab kõrgetasemelise omavahendite töörühma soovitusi seoses ELi eelarve tulude mitmekesistamisega, sealhulgas uute omavahenditega, et vähendada kogurahvatulul põhinevate osamaksude osakaalu ELi eelarves, et teha lõpp liikmesriikide järgitavale õiglase vastutasu (juste retour) lähenemisviisile;

10.  on seisukohal, et Euroopa Liit ei saa jääda ootama Brexiti tulemusi, et alustada 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste ettevalmistamist, ning et komisjon peaks seda teemat käsitleva ettepaneku esitama võimalikult kiiresti, ideaalsel juhul 2018. aasta esimeseks kvartaliks;

11.  tuletab meelde, et ELi uusi prioriteete ja algatusi tuleks rahastada uutest rahalistest vahenditest seadmata ohtu olemasolevaid programme ja poliitikameetmeid; nõuab sellega seoses, et liidu rahastamissüsteemi põhjaliku reformiga (tõeline omavahendite süsteem) muudetaks ELi eelarve stabiilsemaks, jätkusuutlikumaks ja prognoositavamaks, suurendades samal ajal kodanike jaoks läbipaistvust; on seisukohal, et tähelepanu tuleb pöörata eelarve ühtsusele ja suuremale eelarve paindlikkusele;

12.  on arvamusel, et Euroopa kodanikud nõuavad üha rohkem, et liit reageeriks märkimisväärsetele piiriülestele probleemidele, mida liikmesriigid tulemuslikult lahendada ei suuda; hoiatab liikmesriike selle eest, et liit ei saa niisuguste probleemidega nõuetekohaselt tegeleda, kui tema eelarvevahendeid vastavalt ei suurendata;

13.  nõuab suuremat vastastikust täiendavust riikide eelarvete ja ELi eelarve vahel;

14.  on arvamusel, et uue rubriigi lisamine Euroopa kaitseliidu elluviimiseks, mida rahastatakse eelistatult uutest omavahenditest, oleks kooskõlas ELi aluslepingutega;

15.  rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks täielikult arvesse võtta kohustusi, mille EL on võtnud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu raames.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	11.10.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	13 5 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gerolf Annemans, Mercedes Bresso, Richard Corbett, Pascal Durand, Danuta Maria Hübner, Diane James, Alain Lamassoure, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Markus Pieper, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Claudia Țapardel, Kazimierz Michał Ujazdowski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Ashley Fox, Enrique Guerrero Salom, Jérôme Lavrilleux, Jasenko Selimovic
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Tadeusz Zwiefka

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

13	+
ALDE	Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jasenko Selimovic
PPE	Danuta Maria Hübner, Alain Lamassoure, , Paulo Rangel, György Schöpflin, Tadeusz Zwiefka
S&D	Mercedes Bresso, Richard Corbett, Enrique Guerrero Salom, Pedro Silva Pereira, Claudia Țapardel
VERTS/ALE	Pascal Durand

5	–
ECR	Ashley Fox, Kazimierz Michał Ujazdowski
ENF	Gerolf Annemans
NI	Diane James
PPE	Jérôme Lavrilleux

1	0
PPE	Markus Pieper

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (6.12.2017)

eelarvekomisjonile

järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta
(2017/2052(INI))

Arvamuse koostaja: Iratxe García Pérez

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 8 kohaselt on meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamine Euroopa Liidu aluspõhimõte, ning arvestades, et seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine otse aluslepingutest tulenev juriidiline kohustus; arvestades ühtlasi mitmeaastasele finantsraamistikule lisatud institutsioonidevahelist ühisavaldust soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta;

B.  arvestades, et mitmeaastasele finantsraamistikule (2014–2020) lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2013. aasta novembri ühisavaldus sisaldas kokkulepet, et mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kohaldatavatesse iga-aastastesse eelarvemenetlustesse integreeritakse vajaduse korral soolist võrdõiguslikkust arvestavad elemendid, võttes arvesse seda, kuidas liidu üldine finantsraamistik aitab kaasa soolise võrdõiguslikkuse paranemisele ning tagab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise;

C.  arvestades, et komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatises mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise kohta ei osutata soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamisele;

D.  arvestades, et pärast Daphne programmi lisamist õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi oleks tulnud tagada asjakohase ja õiglase rahalise toetuse eraldamine ning võtta seejuures arvesse juba varasemate 2007.–2013. aasta programmide raames eraldatud rahaliste vahendite taset;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi Daphne erieesmärgi piisavat rahastamist ja selle jätkuvalt võimalikult suurt tähtsustamist; arvestades, et Daphne programmi raames kasutada olevate rahaliste vahendite tase aastatel 2014–2020 on aga aastatega 2007–2013 võrreldes alanenud;

F.  arvestades, et avalikele teenustele juurdepääs on oluline tingimus, millega tagatakse naiste majanduslik sõltumatus ja mõjuvõimu suurendamine; arvestades, et avalik teenused on naiste jaoks jätkuvalt oluline tööhõivesektor;

1.  tuletab meelde, et sooline võrdõiguslikkus on sätestatud ELi lepingus; toonitab, et soolist võrdõiguslikkust tuleb süvalaiendada kõikidesse ELi poliitikameetmetesse, programmidesse ja algatustesse, et saavutada tegelik võrdõiguslikkus; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkusega arvestav eelarvestamine peab muutuma eelarvemenetluse lahutamatuks osaks kõigis selle etappides ja kõigil eelarveridadel ja mitte ainult programmides, kus sooline mõju on kõige ilmsem, et eelarvekuludest saaks mõjus vahend meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamiseks;

2.  toonitab soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise vahendite tugevama ja tõhusama integreerimise vajalikkust järgmisel programmitöö perioodil;

3.  märgib, et soolise võrdõiguslikkusega arvestav eelarvestamine on osa üldisest soolise võrdõiguslikkuse strateegiast; rõhutab seetõttu, et on põhjapaneva tähtsusega, et ELi institutsioonid võtaksid selles valdkonnas kohustusi; kahetseb sellega seoses, et aastateks 2016–2020 ei võetud vastu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat, ning kutsub soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi korrates komisjoni üles tõstma aastatel 2016–2019 soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegilise kohustuse staatust, võttes selle vastu teatise kujul;

4.  väljendab kahetsust, et vaatamata mitmeaastasele finantsraamistikule lisatud ühisavaldusele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ei ole selles valdkonnas märkimisväärset edasiminekut toimunud ning aastaid 2014–2020 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku ajal ei ole kujunenud välja selget konkreetsete eesmärkide, sihtide ja eraldistega soolise võrdõiguslikkuse strateegiat; nõuab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtaksid mitmeaastases finantsraamistikus uuesti soolise võrdõiguslikkuse osas kohustused, tehes seda mitmeaastasele finantsraamistikule lisatava ühisavaldusega, kohustudes seejuures viima ellu sooteadlikku eelarvestamist; nõuab selle avalduse täitmise mõjusat seiret iga-aastastes eelarvemenetlustes, lisades sellel eesmärgil järgmisele mitmeaastasele finantsraamistikule läbivaatamisklausli;

5.  nõuab soolise võrdõiguslikkuse sõnaselgelt nimetamist rubriigis 3 „Julgeolek ja kodakondsus“;

6.  juhib tähelepanu, et üks ELi üldeelarve peamisi eesmärke on strateegilised investeeringud ja jätkusuutlik majanduskasv, et ergutada majanduslikku ühtekuuluvust ja luua töökohti, eriti naiste tööturul osalemise suurendamiseks, ning seetõttu on väga tähtis keskenduda naiste potentsiaali kasvatamisele kõigis majandussektorites, nt digitaalmajanduses, info- ja kommunikatsioonitehnoloogias (IKT) ning teaduses, tehnoloogias, inseneerias ja matemaatikas (STEM); toonitab, et ainult erilise tähelepanu pööramisega soolisele aspektile nendes valdkondades on võimalik tegeleda märkimisväärse soolise lõhega ja kogu liitu hõlmava oskuste puudujäägiga IKT- ja STEM-valdkonnas;

7.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames tuleb piisavalt rahastada meetmeid, millega edendatakse ja toetatakse kvaliteetset haridust, tööalast konkurentsivõimet, ettevõtlust ja töökohtade loomist naistele ja tütarlastele, eriti neile, kes kuuluvad kõige ebasoodsamas olukorras olevatesse rühmadesse nii linna- kui ka maapiirkondades, sealhulgas, kuid mitte ainult võimalusi STEM-valdkonnas, nii et eelarvekulusid kasutatakse tulemuslikult poliitikaeesmärkide saavutamiseks;

8.  kordab oma nõudmist, et Daphne programmile nähtaks ette eraldi eelarverida, et suurendada läbipaistvust seoses asjakohaste rahaliste vahendite kasutamisega ja tagada asjakohasel tasemel rahaliste vahendite eraldamine naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks; rõhutab sellega seoses vajadust suurendada Daphne erieesmärgi jaoks vahendite eraldamist aastatel 2014–2020 kooskõlas eelmise programmitöö perioodi eraldistega;

9.  taunib asjaolu, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondil (EFSI) puudub sooline perspektiiv; toonitab, et EFSI-le tuleks lisada sooline perspektiiv, kuna EL ei toibu hiljutistest majanduskriisidest kunagi täielikult ja rahuldavalt, kui jäetakse käsitlemata kriiside mõju naistele, keda need enamikul juhtudel kõige rohkem on mõjutanud;

10.  tuletab meelde, et väga märkimisväärne arv ELi sisenevaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid on naised ja lapsed; toonitab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on ka üks Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) asutamispõhimõtteid; kordab oma üleskutset, et soolist mõõdet võetaks arvesse ka rände- ja varjupaigapoliitikas; nõuab AMIFi rahaliste vahendite tõhusat kasutamist pagulaste, nende perekondade ja varjupaigataotlejate lõimimiseks;

11.  mõistab teravalt hukka nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise ja kohaldamisala laiendamise ning selle mõju üldtervishoiule ning naiste ja tütarlaste õigustele kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid USA põhjustatud rahastamise puudujäägi seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas ja kasutataks selleks nii riiklikke kui ka ELi arenguabiks ette nähtud rahalisi vahendeid;

12.  toonitab, kui tähtis on investeerida kvaliteetsetesse avalikesse teenustesse ja eraldada järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga kindlaksmääratud summad investeeringuteks eesmärgiga tagada kvaliteetsete avalike teenuste osutamine ning taskukohane sotsiaaltaristu, nt päevakeskused laste, eakate ja muude ülalpeetavate eest hoolitsemiseks;

13.  toonitab, et selleks et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) saaks oma eesmärke nõuetekohaselt täita, tuleb selle eelarvet ja töötajate arvu suurendada, et suurendada instituudi suutlikkust anda komisjonile piisavat abi, andes talle asjakohast teavet ning tehnilist abi sellistes prioriteetsetes valdkondades nagu naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning võitlus soolise vägivalla vastu; juhib tähelepanu, et EIGE peaks jääma liidu institutsioonilises raamistikus konkreetseks eraldiseisvaks institutsiooniks.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	4.12.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	16 1 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Daniela Aiuto, Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Hedh, Mary Honeyball, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Ángela Vallina, Anna Záborská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Stefan Eck, Sirpa Pietikäinen, Evelyn Regner, Marc Tarabella, Mylène Troszczynski, Julie Ward
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Max Andersson, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Lambert van Nistelrooij

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

16	+
ALDE	Angelika Mlinar
EFDD	Daniela Aiuto
GUE/NGL	Stefan Eck, Ángela Vallina
PPE	Sirpa Pietikäinen
S&D	Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Hedh, Mary Honeyball, Maria Noichl, Evelyn Regner, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Marc Tarabella, Julie Ward
VERTS/ALE	Max Andersson, Florent Marcellesi

1	–
ENF	Mylène Troszczynski

4	0
PPE	Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Marijana Petir, Lambert van Nistelrooij, Anna Záborská

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	22.2.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	29 4 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Nedzhmi Ali, Lefteris Christoforou, Gérard Deprez, Manuel dos Santos, André Elissen, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Jens Geier, Esteban González Pons, John Howarth, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Siegfried Mureşan, Jan Olbrycht, Urmas Paet, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Jordi Solé, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Indrek Tarand, Isabelle Thomas, Inese Vaidere, Daniele Viotti, Tiemo Wölken, Marco Zanni
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Xabier Benito Ziluaga, Jean-Paul Denanot, Janusz Lewandowski, Ivana Maletić, Stanisław Ożóg, Pavel Poc, Nils Torvalds, Helga Trüpel, Tomáš Zdechovský
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Anders Primdahl Vistisen

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

29	+
ALDE	Nedzhmi Ali, Gérard Deprez, Urmas Paet, Nils Torvalds
PPE	Lefteris Christoforou, José Manuel Fernandes, Esteban González Pons, Janusz Lewandowski, Ivana Maletić, Siegfried Mureşan, Jan Olbrycht, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Patricija Šulin, Inese Vaidere, Tomáš Zdechovský
S&D	Jean-Paul Denanot, Eider Gardiazabal Rubial, Jens Geier, John Howarth, Vladimír Maňka, Pavel Poc, Manuel dos Santos, Isabelle Thomas, Daniele Viotti, Tiemo Wölken
VERTS/ALE	Jordi Solé, Indrek Tarand, Helga Trüpel

4	–
ECR	Anders Primdahl Vistisen
ENF	André Elissen, Marco Zanni
NI	Eleftherios Synadinos

3	0
ECR	Zbigniew Kuźmiuk, Stanisław Ożóg
GUE/NGL	Xabier Benito Ziluaga

	Hääletuse parandused
+
–
0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu