Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul (KOM(2007)0709 – C6-0418/2007 – 2007/0243(COD))

P6_TA(2008)0402 A6-0248/2008

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2007)0709);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artiklit 71 ja artikli 80 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0418/2007);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A6-0248/2008),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. septembril 2008. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2008 toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 2299/89

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht õigusakti (määrus (EÜ) nr 80/2009) lõplikule kujule.)

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles sätestatakse, et Kesk-Aasia riigid vastavad nõukogu otsusega 2006/1016/EÜ (millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks) kehtestatud tingimustele (KOM(2008)0172 – C6-0182/2008 – 2008/0067(CNS))

P6_TA(2008)0403 A6-0317/2008

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2008)0172);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 181a, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0182/2008);

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasia strateegia kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21.–22. juuni 2007. aasta istungil vastu võetud ELi strateegiat Kesk-Aasiaga loodava uue partnerluse kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtus menetletavat kohtuasja C-155/07 Euroopa Parlament vs Euroopa Liidu Nõukogu;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0317/2008),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   palub komisjonil oma ettepanek tagasi võtta, juhul kui Euroopa Ühenduste Kohtus hetkel menetluses olev otsus 2006/1016/EÜ tühistatakse;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 3 a (uus) (3a)  On ilmne, et EIP laenutegevus Kesk-Aasias peaks keskenduma energiavarustuse ja transpordiprojektidele, mis vastab ka ELi energiaalastele huvidele. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 3 b (uus) (3b)  Energiavarustuse ja transpordiprojektide osas peaksid kõik EIP finantstehingud Kesk-Aasias olema kooskõlas ELi poliitiliste eesmärkidega – mitmekesistada energiaallikaid ja järgida Kyoto protokolli nõudeid – ning toetama nende eesmärkide saavutamist; need tehingud peaksid edendama keskkonnakaitset. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 3 c (uus) (3c)  Kõik EIP finantstehingud Kesk-Aasias peaksid olema kooskõlas ELi välispoliitikaga, ka konkreetsete piirkondlike eesmärkide osas, ja seda toetama ning peaksid teenima demokraatia ja õigusriigi arendamise ning tugevdamise üldist eesmärki, nendes tehingutes tuleks austada inimõigusi ja põhivabadusi ning järgida rahvusvahelisi keskkonnaalaseid lepinguid, milles Euroopa Ühendus või selle liikmesriigid osalevad. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 3 d (uus) (3d)  EIP peaks tagama, et konkreetsete projektide kohta koostatakse projekti rahastajatest ja EIPst sõltumatu jätkusuutlikkuse mõjuhinnang. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 4 (4)  Kesk-Aasia riikide makromajanduslikud tingimused, eelkõige välisrahastamise olukord ja võla tasumise võime, on tänu kiirele majanduskasvule ja ettevaatlikule makromajanduspoliitikale viimastel aastatel paranenud ning seepärast tuleks kõnealustele riikidele võimaldada juurdepääs EIP-poolsele rahastamisele; (4)  Kesk-Aasia riikide makromajanduslikud tingimused, eelkõige välisrahastamise olukord ja võla tasumise võime, on tänu kiirele majanduskasvule ja ettevaatlikule makromajanduspoliitikale viimastel aastatel paranenud ning seepärast tuleks kõnealustele riikidele võimaldada juurdepääs EIP-poolsele rahastamisele. Siiski peaksid need riigid EIP laenude saamiseks täitma abikõlblikkuse eeltingimused: nad peavad näitama selgeid edusamme õigusriigi põhimõtete, sõna- ja ajakirjandusvabaduse ja valitsusväliste organisatsioonide vabaduse juurutamise ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamise osas vastavalt ELi partnerlus- ja koostöölepingutele. EL ei tohiks olla nende suhtes rakendanud sanktsioone inimõiguste rikkumise eest ja nad peaksid olema saavutanud sisulist edu inimõiguste olukorra parandamisel, nagu seda nõutakse Euroopa Parlamendi 20. veebruari 2008. aasta resolutsioonis ELi Kesk-Aasia strateegia kohta1. ___________________ 1 Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0059. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu otsus Põhjendus 5 a (uus) (5a)  Laenutegevus peaks toetama ELi poliitika eesmärki edendada stabiilsust piirkonnas. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu otsus Artikkel 1 Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan vastavad Euroopa Investeerimispanga poolse rahastamise suhtes kohaldatava ühenduse tagatise andmise tingimustele vastavalt nõukogu otsusele 2006/1016/EÜ. Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Türkmenistan vastavad Euroopa Investeerimispanga poolse rahastamise suhtes kohaldatava ühenduse tagatise andmise tingimustele vastavalt nõukogu otsusele 2006/1016/EÜ. Usbekistan vastab kõnealustele tingimustele niipea, kui ELi sanktsioonid selle riigi vastu on tühistatud. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu otsus Artikkel 1 a (uus) Artikkel 1a Komisjoni ja EIP vahel sõlmitavas tagatislepingus sätestatakse vastavalt nõukogu otsuse 2006/1016/EÜ artiklile 8 ühenduse tagatise andmise üksikasjalikud tingimused ja kord ning see sisaldab selgete kriteeriumidega tingimusi inimõiguste austamise osas. Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu otsus Artikkel 1 b (uus) Artikkel 1b EIP-lt saadud teabe alusel peaks komisjon igal aastal esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule hinnangu ja aruande EIP finantstehingute kohta, mis on sooritatud vastavalt käesolevale otsusele. Aruandes peaks sisalduma hinnang selle kohta, kuidas EIP finantstehingud on aidanud saavutada ELi välispoliitika eesmärke ning eelkõige demokraatia ja õigusriigi arendamise ja tugevdamise üldist eesmärki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise eesmärki ning aidanud järgida neid rahvusvahelisi keskkonnaalaseid lepinguid, milles Euroopa Ühendus või selle liikmesriigid osalevad. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu otsus Artikkel 1 c (uus) Artikkel 1c EIP tagab, et panga ja kõnealuste liikmesriikide vahelised raamlepingud avaldatakse ja avalikkusele antakse piisavalt ning õigeaegselt objektiivset teavet, et avalikkusel oleks võimalik otsustusprotsessis täielikult osaleda.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0059.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon Palestiina vangide olukorra kohta Iisraeli vanglates

P6_TA(2008)0404 RC-B6-0343/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida kohta;

–   võttes arvesse volinik Ferrero Waldneri 9. juulil 2008. aastal tehtud avaldust Euroopa Parlamendile Palestiina vangide olukorra kohta Iisraeli vanglates;

–   võttes arvesse ELi ja Iisraeli assotsiatsioonilepingut ning 16. juunil 2008. aastal toimunud ELi ja Iisraeli assotsiatsiooninõukogu kaheksanda kohtumise tulemusi;

–   võttes arvesse 30. maist 2. juunini 2008 Iisraeli ja Palestiina alasid külastanud Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni koostatud raportit ning selle järeldusi;

–   võttes arvesse Genfi konventsioone, eelkõige 12. augusti 1949. aasta IV konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta ning eriti selle artikleid 1–12, 27, 29–34, 47, 49, 51, 52, 53, 59, 61–77 ja 143;

–   võttes arvesse 1966. aasta ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;

–   võttes arvesse Punase Risti Rahvusvahelise Komitee 2007. aasta aruannet, ning eriti Palestiina okupeeritud alasid käsitlevat osa;

–   võttes arvesse aruandeid, mille avalik piinamisvastane komitee Israelis avaldas aastatel 2006, 2007 ja 2008 Euroopa Komisjoni ja mitmete liikmesriikide rahalisel toetusel;

–   võttes arvesse ÜRO asjakohaseid resolutsioone Lähis-Ida konflikti kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et Iisraeli tsiviilelanikkonna vastu on viimastel aastatel toime pandud mitmeid surmaga lõppenud terrorirünnakuid, ja arvestades, et Israeli ametivõimud on võtnud mitmeid meetmeid kõnealuste terrorirünnakute vältimiseks, sealhulgas kahtlustatavate Palestiina võitlejate vahistamine, kuid arvestades, et terrorismivastane võitlus ei ole õigustus humanitaarõiguse rikkumiseks;

B.   arvestades, et praegu hoitakse Iisraeli vanglates ja kinnipidamiskeskustes kinni enam kui 11 000 palestiinlast, sealhulgas sadu naisi ja lapsi, ning arvestades, et enamik kinnipeetutest vahistati Palestiina okupeeritud aladel;

C.   arvestades, et vastavalt lapse õiguste konventsioonile, millele on alla kirjutanud ka Iisrael, mõistetakse lapse all kuni 18 aastast inimest; arvestades, et Palestiina okupeeritud aladel kehtivate Iisraeli sõjaseaduste kohaselt peetakse Palestiina lapsi täiskasvanuks siiski alates 16. eluaastast ning neid hoitakse sageli sobimatutes tingimustes;

D.   arvestades, et 25. augustil 2008. aastal vabastas Iisraeli valitsus 198 palestiinlast hea tahte ja vastastikuse usalduse loomise avaldusena, ning arvestades, et osapoolte vahel peetakse edasisi läbirääkimisi ulatuslikuma kokkuleppe saavutamiseks teiste vangide vabastamise osas;

E.   arvestades, et Iisraeli ja Liibanoni valitsused võtsid hiljuti positiivseid meetmeid vangide vahetamiseks Iisraeli sõdurite surnukehade vastu;

F.   arvestades, et haldusaresti vahistamiskäsu alusel peetakse Iisraelis kinni ligikaudu tuhandet vangi, kellel on kaebuse esitamise õigus, kuid kellele ei esitata süüdistust, kelle üle ei mõisteta kohut ning kellel puudub õigus kaitsele; arvestades, et selliseid haldusaresti vahistamiskäske võidakse korduvalt pikendada ja mõnel juhul pikendatakse aastateks;

G.   arvestades, et inimõiguste alaste aruannete väitel rakendatakse Palestiina vangide suhtes väärkohtlemist ja piinamist;

H.   arvestades, et valdaval enamikul Iisraeli territooriumil asuvates vanglates kinni peetavatest Palestiina vangidest on sageli võimatu või väga raske kasutada kokkusaamise õigust oma perekondadega, ja seda vaatamata Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt Iisraelile esitatud nõudmistele,

I.   arvestades, et vangide küsimusel on poliitilises, sotsiaalses ja humanitaarses mõttes oluline tähendus ning et 48 Palestiina seadusandliku nõukogu valitud liikme ja muude kohalike volikogude liikmete vahistamisel on tõsised tagajärjed poliitilistele arengutele Palestiina okupeeritud alal; arvestades, et erinevaid rühmitusi esindavate vangistatud Palestiina poliitiliste juhtide poolt 2006. aasta mais vastu võetud nn. vangide dokument oli aluseks rahvuslikule leppimisele ja sillutas teed rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele;

J.   arvestades, et ELi-Iisraeli assotsiatsioonilepingu artikli 2 kohaselt põhinevad Euroopa ühenduste ja Iisraeli suhted inimõiguste ja demokraatia põhimõtete austamisel, mis on kõnealuse lepingu oluline osa; arvestades, et ELi ja Iisraeli vahelises tegevuskavas rõhutatakse osapoolte ühiste väärtuste hulgas inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist,

1.   tervitab Iisraeli valitsuse hiljutist otsust vabastada teatud arv Palestiina vange, mis on positiivne samm Palestiina omavalitsuse autoriteedi tugevdamiseks ja vastastikuse usalduse rajamiseks;

2.   nõuab Hamasilt ja Iisraelilt sammude astumist, et viivitamatult vabastada Iisraeli kapral Gilad Shalit;

3.   rõhutab, et küsimusel Palestiina poliitvangidest on nii Palestiina ühiskonnale kui ka Iisraeli ja Palestiina konfliktile väga suur mõju, ning on sellega seoses seisukohal, et olulise hulga Palestiina poliitvangide vabastamine, nagu ka Palestiina seadusandliku nõukogu vangistatud liikmete, sealhulgas Marwan Barghouti viivitamatu vabastamine võiks olla positiivseks sammuks vastastikuse usalduse õhkkonna rajamisel, mida on vaja saavutamaks olulist edasiminekut rahuläbirääkimistel;

4.   toetab Iisraeli õiguspäraseid julgeolekuhuvisid; on veendunud, et kõikide vangide kohtlemisel tuleb järgida õigusriigi põhimõtteid, sest see on olulise tähtsusega samm demokraatliku riigi jaoks;

5.   kutsub Iisraeli üles tagama, et järgitaks kinnipidamise miinimumstandardeid, tooma kõik kinnipeetavad kohtu ette, lõpetama haldusaresti kasutamise ning rakendama asjakohaseid meetmeid vangistatud alaealiste ja vangidega külastusõiguse osas, järgides täielikult rahvusvahelisi standardeid, sh lapse õiguste konventsiooni ning ÜRO piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastast konventsiooni;

6.   väljendab sügavat muret Palestiina nais- ja kaitsetute vangide olukorra pärast, keda teadaolevalt koheldakse halvasti ja kellel puudub ligipääs tervishoiule;

7.   kutsub Palestiina omavalitsust üles tegema kõik, et vältida vägivaldseid või terroriakte, eelkõige endiste vangide, ja eriti laste poolt;

8.   avaldab oma veendumust, et ELi ja Iisraeli vaheliste suhete süvendamine peaks olema kooskõlas ja seotud Iisraeli kõigi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste järgimisega;

9.   tunneb heameelt ELi ja Iisraeli assotsiatsiooninõukogu kaheksandal kohtumisel tehtud otsuse üle luua praeguse inimõiguste töörühma asemele täieõiguslik inimõiguste allkomisjon; kutsub üles konsulteerima ulatuslikult inimõigus- ja valitsusväliste organisatsioonidega Iisraelis ja Palestiina okupeeritud aladel ning kaasama need täiel määral järelevalve teostamisse Iisraeli edusammude üle tema rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Iisraeli valitsusele, Knessetile, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina seadusandlikule nõukogule, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale Lähis-Idas, Euroopa–Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas 2008/2031(INI))

P6_TA(2008)0405 A6-0309/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse kõiki Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste konventsioone ja nende vabatahtlikke lisaprotokolle;

–   võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle kahte vabatahtlikku lisaprotokolli;

–   võttes arvesse ÜRO põhikirja ja eriti selle artikleid 1 ja 25 ja VII peatüki artikleid 39 ja 41;

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Euroopa inimõiguste konventsioon) ja selle protokolle;

–   võttes arvesse Pariisi uue Euroopa hartat (Pariisi harta);

–   võttes arvesse 1975. aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti (Helsingi lõppakti);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13, 19, 21, 29 ja 39 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 60, 133, 296, 297, 301 ja 308;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–   võttes arvesse oma eelmiseid resolutsioone inimõiguste olukorrast maailmas;

–   võttes arvesse oma eelmiseid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi rikkumise juhtude kohta;

–   võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepingutes sisalduvaid kohustusi;

–   võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping)(2), eriti selle artikleid 8, 9, 33, 96 ja 98, ja selle lepingu läbivaatamist(3);

–   võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2004. aasta dokumenti pealkirjaga "Välissuhete volinike töörühma "sanktsioonide" üksuse loomine (RELEX/Sanktsioonid)" (5603/2004);

–   võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2004. aasta dokumenti pealkirjaga "Piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid" (10198/1/2004);

–   võttes arvesse nõukogu dokumenti pealkirjaga "Suuniseid piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise kohta EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames", viimati läbi vaadatud 2. detsembril 2005 (15114/05);

–   võttes arvesse nõukogu 9. juuli 2007. aasta dokumenti pealkirjaga "Piiravate meetmete rakendamise parimad tavad ELis" (11679/07);

–   võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 1996. aasta ühist seisukohta 96/697/ÜVJP Kuuba kohta(4);

–   võttes arvesse nõukogu ühiseid seisukohti 2001/930/ÜVJP terrorismivastase võitluse kohta(5) ja 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta(6), mõlemad 27. detsembrist 2001, ja nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks(7);

–   võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta 2002/402/ÜVJP, mis käsitleb Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida, Talibani ja teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu suunatud piiranguid(8), ja nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud(9), mõlemad 27. maist 2002;

–   võttes arvesse sõjaliste kaupade ühist Euroopa Liidu nimekirja(10);

–   võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokraatia edendamisel kolmandates riikides(11);

–   võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(12);

–   võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid ja inimõiguste klausleid nendes kokkulepetes;

–   võttes arvesse oma 11. oktoobri 1982. aasta resolutsiooni majandussanktsioonide, eelkõige kaubandusembargo ja boikoti tähenduse ja mõjude kohta Euroopa Majandusühenduse välissuhetele(13);

–   võttes arvesse resolutsiooni sanktsioonide ja eelkõige embargode mõjude kohta nende riikide elanikkonnale, kelle suhtes neid meetmeid võetakse(14), mille AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu 1. novembril 2001 Brüsselis (Belgia);

–   võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta(15);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolt 23. jaanuaril 2008 vastu võetud resolutsiooni 1597 (2008) ja soovitust 1824 (2008) ÜRO Julgeolekunõukogu ja Euroopa Liidu mustade nimekirjade kohta;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, alla kirjutatud Lissabonis 13. detsembril 2007, mis peaks eeldatavasti jõustuma 1. jaanuaril 2009;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A6-0309/2008),

A.   arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 1 tunnustatakse inimõiguste austamist ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ühe eesmärgina, ja arvestades, et ELi lepingu uues artiklis 21, mis lisati Lissaboni lepingu artikli 1 punktiga 24, tunnistatakse, et "[l]iidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine";

B.   arvestades, et sanktsioone kohaldatakse, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatud ÜVJP erieesmärke, mis hõlmavad muu hulgas inimõiguste ja põhivabaduste, demokraatia, õigusriigi ja heade valitsemistavade edendamist;

C.   arvestades, et eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtted on esimene pragmaatiline dokument, milles määratakse kindlaks ELi sanktsioonide kehtestamise raamistik; arvestades samas, et EL on neid tegelikult kehtestanud 1980ndate algusest ja eelkõige pärast ELi lepingu jõustumist 1993. aastal; arvestades, et selle dokumendiga kehtestatakse vormiliselt sanktsioonid ÜVJP vahendina ning see on järelikult ELi sanktsioonipoliitika lähtepunkt;

D.   arvestades, et kõnealune sanktsioonipoliitika põhineb ÜVJP raames peamiselt järgmisel viiel eesmärgil: kaitsta liidu ühiseid väärtusi, põhihuve, sõltumatust ning terviklikkust kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega; tugevdada liidu julgeolekut igal viisil; kaitsta rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtete ja Helsingi lõppaktiga ning Pariisi harta eesmärkidega, sealhulgas välispiiridel; edendada rahvusvahelist koostööd; arendada ja kindlustada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

E.   arvestades, et rahvusvaheline üksmeel kasvab selles osas, et tõsine ja tahtlik keskkonna kahjustamine ohustab rahu ja rahvusvahelist julgeolekut ja kujutab endast inimõiguste rikkumist;

F.   arvestades, et EL on kohustunud süstemaatiliselt rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel otsustatud sanktsioone ja samal ajal kehtestab ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi puudumisel autonoomseid sanktsioone juhtudel, kus ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole volitatud meetmeid võtma või teda takistab selleks kokkuleppe puudumine tema liikmete hulgas; rõhutades seoses sellega ÜRO ja ELi mõlema kohustust kehtestada sanktsioone kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

G.   arvestades, et ELi sanktsioonipoliitika hõlmab seega ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioone, aga selle kohaldamisala ja eesmärgid on laiemad kui ÜRO Julgeolekunõukogu poliitikal (rahvusvaheline rahu ja julgeolek);

H.   arvestades, et sanktsioonid on üks vahend, mida EL võib kasutada oma inimõiguspoliitika rakendamiseks; tuletades meelde, et sanktsioonide kasutamine peab olema kooskõlas liidu üldise strateegiaga asjaomases valdkonnas ning peab prioriteetide nimistus olema viimane meede ÜVJP konkreetsete eesmärkide saavutamisel; arvestades, et sanktsioonide mõjusus sõltub nende samaaegsest kohaldamisest kõigi liikmesriikide poolt;

I.   arvestades, et nii rahvusvahelises õiguses kui ka EL/EÜ õiguses puudub usaldusväärne sanktsiooni definitsioon; arvestades siiski, et ÜVJP raames vaadeldakse sanktsioone või piiravaid meetmeid meetmetena, mis püüavad diplomaatilisi või majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga täielikult või osaliselt katkestades või piirates muuta teatavat tegevusjoont või poliitikat, nagu rahvusvahelise õiguse või inimõiguste rikkumine või poliitika, mille puhul kolmandate riikide valitsused, valitsusvälised rühmitused või füüsilised ja juriidilised isikud ei austa õigusriiki või demokraatlikke põhimõtteid;

J.   arvestades, et piiravaid meetmeid on mitut eri liiki, nagu relvaembargod, kaubandussanktsioonid, finants-/ majandussanktsioonid, varade külmutamine, lennukeeld, sissesõidupiirangud, diplomaatilised sanktsioonid, spordi- ja kultuuriürituste boikott ja kolmanda riigiga koostöö katkestamine;

K.   arvestades, et käesolevas resolutsioonis ei tehta ELi üldisest tavast lähtuvalt vahet terminitel "sanktsioonid" ja "piiravad meetmed"; arvestades, et käesolevasse resolutsiooni on üle võetud Cotonou lepingu artiklis 96 esitatud asjakohaste meetmete mõiste(16);

L.   arvestades, et ELi sanktsioonid ise põhinevad mitmel õiguslikul alusel, sõltuvalt piiravate meetmete täpsest laadist ja suhete õiguslikust laadist asjaomase kolmanda riigiga, samuti kõnealustest sektoritest ja eesmärkidest; arvestades, et need tegurid määravad nii sanktsioonide vastuvõtmise korra – mis sageli, aga mitte alati nõuab ÜVJP ühist seisukohta ja seega ühehäälsust nõukogus – kui ka sanktsioonide õiguslikult siduvaks ja jõustatavaks muutmiseks järgitava seadusandliku menetluse, kuna ühine on EÜ asutamislepingu artiklis 301 sätestatud menetlus;

M.   arvestades, et viisakeeldudest ja relvaembargodest on saanud kõige sagedamini kehtestatud ÜVJP sanktsioonid ja on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas; arvestades, et need kahte liiki meetmed on ainsad, mida rakendavad liikmesriigid otseselt, kuivõrd need ei nõua EÜ asutamislepingu alusel spetsiaalseid sanktsioonide alaseid õigusakte; arvestades, et teiselt poolt nõuavad finantssanktsioonid (varade külmutamine) ja kaubandussanktsioonid spetsiaalsete sanktsioonide alaste õigusaktide vastu võtmist;

N.   arvestades, et eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtete ning asjaomaste suuniste kohaselt võivad sihipärased sanktsioonid olla üldistest sanktsioonidest tõhusamad ja seega eelistatavad, esiteks sellepärast, et need väldivad võimalikke kahjulikke mõjusid laiemale inimrühmale ja teiseks sellepärast, et need puudutavad otseselt vastutavaid või juhtivaid isikuid ja on seega poliitikas muutuse saavutamiseks tõenäoliselt tõhusamad;

O.   tunnistades, et on olemas meetmed, mis on küll vastu võetud ülemkogu eesistujariigi järeldustes, kuid mida ei käsitata sanktsioonidena ja mis samas erinevad teistest ÜVJP vahenditena loetletud piiravatest meetmetest;

P.   arvestades, et ELi majandussuhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli valdkondlikud kahe- või mitmepoolsed lepingud, mida EL peab sanktsioone kohaldades austama; arvestades, et EL peaks seetõttu enne majandussanktsioonide kohaldamist vajadusel peatama või tühistama asjaomase lepingu, mis ei ole kooskõlas kõnealusele kolmandale riigile olemasoleva lepinguga antud õigustega;

Q.   arvestades, et ELi suhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis võimaldavad ühel poolel võtta asjakohaseid meetmeid juhtudel, kui teine pool rikub lepingu põhielemente, nimelt inimõiguste, rahvusvahelise õiguse, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi (inimõiguste klausel) austamise nõuet, väljapaistev näide selle kohta on Cotonou leping;

R.   arvestades, et piiravate meetmete kasutusele võtmine ja rakendamine peab olema kooskõlas inimõigustega ja rahvusvahelise humanitaarõigusega, sealhulgas nõuetekohase õigusemõistmise ja õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, samuti proportsionaalsusega, ning peab ette nägema asjakohased erandid, et võtta arvesse sihtisikute põhivajadusi, näiteks põhihariduse, joogivee ja esmase arstiabi, sealhulgas peamiste ravimite kättesaadavus; arvestades, et sanktsioonipoliitika peab täies ulatuses arvesse võtma Genfi konventsiooniga kehtestatud nõudeid, lapse õiguste konventsiooni ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, samuti ÜRO resolutsioone tsiviilisikute ja laste kaitsmise kohta relvastatud konfliktides;

S.   arvestades, et ELi ja üksikute liikmesriikide usaldusväärsus kannatab, kui ELi sanktsioone näiliselt rikutakse, ja arvestades, et Robert Mugabe kutsuti osalema ELi ja Aafrika tippkohtumisel Lissabonis 8.–9. detsembril 2007. aastal sellest hoolimata, et ametlikult oli tal keelatud siseneda ELi liikmesriikide territooriumile, lähtudes 19. veebruari 2004. aasta ühisest seisukohast 2004/161/ÜVJP(17), mis käsitleb Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete pikendamist ning mida hiljuti pikendati nõukogu 18. veebruari 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/135/ÜVJP(18);

Üldised kaalutlused ELi sanktsioonipoliitika tõhustamiseks

1.   avaldab kahetsust asjaolu üle, et tänaseni ei ole korraldatud ELi sanktsioonipoliitika hindamist ega mõju uurimist ja seetõttu on äärmiselt raske mõõta selle mõjusid ja tõhusust praktikas ja seega teha sellest vajalikke järeldusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles sellist hindamist ette võtma; on samas arvamusel, et Lõuna-Aafrika vastu kasutatud sanktsioonipoliitika osutus apartheidi lõpetamisele kaasa aitamisel tõhusaks;

2.   on seisukohal, et ELi sanktsioonipoliitika rakendamise õiguslike aluste erinevused, mis eeldavad eri tasanditel otsustamist, rakendamist ja kontrollimist, takistavad ELi sanktsioonipoliitika läbipaistvust ja sidusust ja järelikult selle usaldusväärsust;

3.   on seisukohal, et sanktsioonide tõhusus eeldab, et nende määramist tajutakse õiguspärasena nii Euroopa kui ka rahvusvahelise, aga ka selle riigi avalikus arvamuses, kus muutusi oodatakse; rõhutab, et otsustusprotsessis Euroopa Parlamendiga konsulteerimine tugevdab seda õiguspärasust;

4.   märgib samuti, et sanktsioonidel võib olla sümboolne funktsioon, mis väljendab ELi moraalset hukkamõistu ja aitab sel viisil kaasa ELi välispoliitika nähtavuse ja usaldusväärsuse tugevdamisele; hoiatab samas liialt rõhutamast sanktsioone kui sümboolset vahendit, kuna see võib viia nende täieliku devalveerumiseni;

5.   on seisukohal, et sanktsioonide kasutamine tuleks ette näha ametiasutuste või valitsusväliste rühmituste või füüsiliste või juriidiliste isikute sellise käitumise korral, mis ohustab tõsiselt inimeste julgeolekut ja õigusi, või kui kõik lepingulised ja/või diplomaatilised võimalused on ammendatud või kui on ilmselgelt jõutud patiseisu kolmanda osapoole süül;

6.   on arvamusel, et igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine on oht julgeolekule ning jäme inimõiguste rikkumine; sellega seoses palub nõukogul ja komisjonil lugeda igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine põhjuste hulka, mille korral võib sanktsioone kohaldada;

7.   tunnistab, et üldkokkuvõttes kasutatakse kõiki ELi sanktsioonivahendeid üldiselt paindlikult vastavalt iga konkreetse juhtumi vajadustele; avaldab siiski kahetsust, et EL on sageli kohaldanud oma sanktsioonipoliitikat järjekindlusetult, koheldes kolmandaid riike erinevalt, isegi kui nende käitumine inimõiguste ja demokraatia küsimustes on sarnane, pälvides seega kriitikat "topeltstandardite" kohaldamise eest;

8.   on sellega seoses seisukohal, et sanktsioonide kohaldamine ja hindamine Euroopa Liidu poolt inimõiguste rikkumiste eest peaks põhimõtteliselt domineerima mis tahes kahju üle, mis tuleneb nende kohaldamisest Euroopa Liidu ja selle kodanike kaubandushuvidele;

9.   avaldab kahetsust, et ELi-sisesed erimeelsused konkreetse riigi, nagu Kuuba, suhtes järgitava poliitika osas või liikmesriikide otsustamatus seista kindlalt vastu suurematele partneritele, nagu Venemaa, on viinud ELi vastu võtma ainult "mitteametlikke sanktsioone" eesistujariigi järeldustes, mis väljendab ELi sanktsioonide tasakaalustamata või järjekindlusetut kohaldamist; tunnistab siiski, et ülemkogu järeldustesse võetud meetmed, nagu lepingute sõlmimise edasilükkamine selliste riikidega nagu Serbia, võivad olla kasulikud kolmandatele riikidele surve avaldamiseks, et panna neid tegema täielikku koostööd rahvusvaheliste mehhanismidega;

10.   tuletab meelde, et Kuuba puhul on 1996. aastal vastu võetud eespool nimetatud ja korrapäraselt uuendatud ühise seisukoha näol tegemist kavaga rahulikuks demokraatiale üleminekuks, see on endiselt jõus täies ulatuses ja selle osas ei esine Euroopa institutsioonide vahel erimeelsusi; avaldab kahetsust, et kuni praeguseni ei ole tehtud mingeid märkimisväärseid edusamme inimõiguste valdkonnas; märgib nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsust kaotada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba suhtes, nõudes samas kõikide poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, märgib otsust kergendada juurdepääsu vanglatele ning ratifitseerida ja rakendada rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt; märgib, et nõukogu otsustab poliitilise dialoogi jätkamise Kuubaga ühe aasta pärast vastavalt sellele, kas inimõiguste valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme; tuletab meelde, et nõukogu seisukoht on samuti siduv Euroopa Liidu institutsioonidele nii Kuuba võimude kui ka kodanikuühiskonna esindajatega toimuva dialoogi osas; kordab oma seisukohta seoses Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja ühendusega "Damas de Blanco" ("Daamid Valges");

11.   on seisukohal, et sanktsioonide "ebatõhususe" argumenti ei saa kasutada sanktsioonide kaotamiseks, ja et seda peaks kasutama hoopis sanktsiooni enda sihtotstarbe muutmiseks ja ümberhindamiseks; asub lisaks seisukohale, et sanktsioonide jätkamine või lõpetamine peaks sõltuma üksnes sellest, kas nende eesmärgid on täidetud, kusjuures sanktsioone võib karmistada või muuta vastavalt neile antud hinnangule; leiab, et selleks peaks sanktsioonidega alati kaasas käima selged võrdluskriteeriumid;

12.   on seisukohal, et sanktsioonide tõhusust tuleb analüüsida mitmel tasandil: nii meetmete loomuomase tõhususe tasandil, mis tähendab nende võimet avaldada mõju karistatava režiimi liikmeteks olevate isikute isiklikule või kutsetegevusele, või režiimi enda toimimisele, kui ka sanktsioonide poliitilise tõhususe tasandil, mis tähendab nende võimet sundida lõpetama või muutma tegevust või poliitikat, mille pärast sanktsioonid määrati;

13.   usub, et sanktsiooni tõhusus sõltub Euroopa Liidu võimest säilitada see kogu ajavahemiku vältel ja seoses sellega mõistab hukka aegumisklauslite laadsete sätete kasutamise, millega kaasneb sanktsioonide automaatne tühistamine;

14.   on vastu üldiste valimatute sanktsioonide kohaldamisele mis tahes tingimustel ükskõik millise riigi vastu, kuna niisugune lähenemisviis toob de facto kaasa elanikkonna täieliku isoleerimise; on seisukohal, et kui majandussanktsioone ei kooskõlastata teiste poliitiliste vahenditega, suudetakse ainult suurte raskustega aidata nende abil kaasa karistatava režiimi reformimisele; rõhutab seega, et riigiasutuste vastu sanktsioonide määramisega peab alati kaasnema süsteemne toetus asjaomase riigi kodanikuühiskonnale;

Sanktsioonid inimõiguste üldstrateegia osana

15.   juhib tähelepanu sellele, et enamik ELi sanktsioone kehtestatakse julgeolekukaalutlustel; rõhutab siiski, et inimõiguste rikkumist tuleb pidada sanktsioonide kohaldamiseks piisavaks aluseks, sest see kujutab endast ühtemoodi ohtu julgeolekule ja stabiilsusele;

16.   juhib tähelepanu sellele, et sanktsiooni põhieesmärk on tuua kaasa poliitika või tegevuse muutmine vastavalt ÜVJP eesmärkidele, nõukogu ühisele seisukohale või järeldustele või rahvusvahelisele otsusele, millel sanktsioonid põhinevad;

17.   rõhutab kindlalt asjaolu, et nõukogu kohustus eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid vastu võttes kasutama sanktsioone igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi osana; rõhutab sellega seoses, et see lähenemisviis sisaldab paralleelselt poliitilist dialoogi ja stiimuleid ning seab tingimusi, ning võib viimase võimalusena isegi hõlmata sunnimeetmete kasutamist, nagu on sätestatud aluspõhimõtetes; on seisukohal, et sellise igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi vahenditena tuleks kasutada inimõiguste ja demokraatia klausleid, üldist soodustuste süsteemi ja arenguabi;

18.   rõhutab, et inimõiguste klausli rakendamist ei või vaadelda täiesti autonoomse või ühepoolse ELi sanktsioonina, sest see tuleneb vahetult kahe- või mitmepoolsest lepingust, millega kehtestatakse inimõiguste austamise vastastikune kohustus; on seisukohal, et kooskõlas selle klausliga võetud asjakohased meetmed puudutavad eranditult asjaomase lepingu rakendamist, andes kummalegi poolele õigusliku aluse lepingu peatamiseks või tühistamiseks; on seetõttu seisukohal, et inimõiguste klausli ja autonoomsete või ühepoolsete sanktsioonide rakendamine täiendavad paratamatult teineteist;

19.   tervitab seetõttu inimõiguste klauslite süstemaatilist hõlmamist kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse uutesse kahepoolsetesse lepingutesse, sealhulgas kindlaid valdkondi puudutavatesse lepingutesse, ja nõuab spetsiaalse rakendusmehhanismi lisamist; tuletab sellega seoses meelde klausli tõhusamaks ja järjekindlamaks rakendamiseks tehtud soovituste tähtsust, nimelt eesmärkide ja võrdluskriteeriumide välja töötamine, korraline hindamine; kordab oma nõudmist, et inimõiguste klausleid rakendataks osapoolte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna vahelise läbipaistvama konsultatsioonimenetluse kaudu, täpsustades kasutatava poliitilise ja õigusliku mehhanismi juhuks, kui kahepoolse koostöö taotlus on korduva ja/või süstemaatilise rahvusvahelisest õigusest kõrvale kalduva inimõiguste rikkumise tõttu peatatud; toetab Cotonou lepinguga loodud menetluslikku mudelit inimõiguste ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtete tõsistele rikkumistele reageerimiseks; usub, et intensiivse poliitilise dialoogi süsteem (Cotonou lepingu artikkel 8) ning konsultatsioonid (Cotonou lepingu artikkel 96) enne ja pärast asjakohaste meetmete võtmist on mitmel juhul osutunud edukateks olukorra parandamise vahenditeks;

20.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ei pakuks vabakaubanduslepinguid ja/või assotsiatsioonilepinguid – isegi mitte inimõiguste klauslitega – nende riikide valitsustele, kus pannakse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel toime massilisi inimõiguste rikkumisi;

21.   on seisukohal, et olukorras, kus pidevalt rikutakse inimõigusi, kahjustab asjakohaste või piiravate meetmete võtmata jätmine tõsiselt liidu inimõiguste strateegiat, sanktsioonipoliitikat ja usaldusväärsust;

22.   on seisukohal, et sanktsioonipoliitika on palju tõhusam, kui see on osa sidusast inimõiguste strateegiast; kordab oma palvet nõukogule ja komisjonile töötada igas riikide strateegiadokumendis ja teistes samalaadsetes dokumentides välja spetsiaalne inimõiguste- ja demokraatiastrateegia;

23.   on seisukohal, et sanktsioonide kehtestamise korral peetavad inimõigustealased dialoogid ja nõupidamised peavad tingimata ja süstemaatiliselt hõlmama arutelusid piiravate meetmete vastuvõtmise ajal seatud eesmärkide täitmise ja kriteeriumide saavutamisel tehtud edusammude kohta; on samas seisukohal, et inimõigustealaste dialoogides ja nõupidamistes saavutatud eesmärgid ei asenda mingil juhul sanktsioonide eesmärkide saavutamist;

Rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud tegevus

24.   asub seisukohale, et rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud tegevus avaldab tugevamat mõju kui riikide ja piirkondlike üksuste ühitamata ja ebaühtlane tegevus; tervitab seetõttu asjaolu, et ELi sanktsioonipoliitika peaks jätkuvalt lähtuma ÜRO kehtestatud korra eelistamise põhimõttest;

25.   palub nõukogul teha ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide puudumisel koostööd ELi mittekuuluvate sanktsioone kehtestavate riikidega, jagada infot, ja kooskõlastada tegevust rahvusvahelisel tasandil sanktsioonidest kõrvalehiilimise ära hoidmiseks ja ELi ning muude sanktsioonide tõhususe ja rakendamise maksimeerimiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

26.   on seisukohal, et EL peaks inimõiguste edendamiseks ja sanktsioonidealase tegevuse koordineerimise tagamiseks püüdma teha koostööd muude piirkondlike organisatsioonidega, näiteks Aafrika Liidu ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN);

27.   palub ELil süstemaatiliselt arendada dialoogi sanktsioonidest hoiduvate riikidega, eesmärgiga jõuda piiravate meetmete osas ühisele seisukohale, eriti piirkondlikul tasandil; juhib tähelepanu sellele, et – nagu näitas Birma/Myanmari juhtum – sanktsioonid ei anna tihti tulemuseks nõutavat muutust poliitikas või tegevuses, kui rahvusvaheline üldsus on eri meelt ja olulised osapooled ei ole sanktsioonide rakendamisse kaasatud;

28.   palub nõukogul ja komisjonil võtta riikidega, kes sanktsioone ei rakenda, peetava poliitilise dialoogi raames süstemaatiliselt päevakorda küsimuse nende rollist ja mõjust asjaomasele režiimile või asjaomastele valitsusvälistele osalejatele, olgu selleks üksikisikud, organisatsioonid või ettevõtted;

29.   on seisukohal, et sanktsiooniga karistatava riigi piirkonnaga vabakaubanduslepingu sõlmimise väljavaadet tuleb kasutada "präänikuna" ja survevahendina, ning et igal juhul ei või sellise lepingu jaoks kõne alla tulla riik, mille suhtes kehtivad sanktsioonid;

Selge otsustusprotsessi paikapanemine ja selgete eesmärkide, võrdlusetalonide ja järelevalvekorra kehtestamine

30.   rõhutab enne sanktsioonide vastuvõtmist iga konkreetse olukorra põhjalikuma analüüsimise vajadust, et hinnata eri sanktsioonide potentsiaalset mõju ja kindlaks määrata, millised neist on kõikide teiste asjaomaste tegurite ja võrreldavate kogemuste valguses kõige tõhusamad; on seisukohal, et selline eelnev analüüs on seda enam õigustatud, et algatatud sanktsiooniprotsessist on raske leida tagasiteed, kahjustamata ELi usaldusväärsust ning võetud kohustust avaldada vaadeldava kolmanda riigi elanikkonnale toetust, võttes arvesse selle riigi ametiasutuste võimalust ELi otsusega manipuleerida; võtab seoses sellega teadmiseks praeguse tava, mille kohaselt väljapakutud sanktsioonide sobivust, laadi ja tõhusust arutatakse nõukogus asjaomases riigis asuvate ELi esinduste juhtide hinnangutele tuginedes, ning nõuab sõltumatu eksperdi raporti lisamist niisugusele hindamisele;

31.   rõhutab samas, et niisugust analüüsi ei tohiks kasutada sanktsioonide võtmise edasi lükkamiseks; rõhutab seoses sellega, et ÜVJP kohane kaheastmeline sanktsioonide kehtestamise menetlus võimaldab kiirelt poliitiliselt tegutseda, võttes esmalt vastu ühise seisukoha, mis koostatakse pärast põhjalikumat määruse analüüsimist, täpsustades sanktsioonide konkreetse laadi ja ulatuse;

32.   nõuab, et sanktsioonide lõpetamise tingimusena loetletaks õigusaktides süstemaatiliselt selged ja konkreetsed võrdlusalused; nõuab eelkõige tungivalt, et võrdluskriteeriumid kehtestataks sõltumatu ekspertiisi põhjal ja et neid kriteeriumeid ei muudetaks hiljem vastavalt poliitilistele muutustele nõukogus;

33.   palub nõukogul ja komisjonil sisse seada sanktsioonide läbivaatamise protsessi näidismudel, mis tähendab eelkõige süstemaatilist läbivaatamisklausli lisamist, millega kaasneb sanktsioonikorra läbivaatamine kehtestatud võrdlusaluste põhjal ja hinnangu andmine sellele, kas eesmärgid on saavutatud; nõuab kindlalt, et kavatsuse avaldamine või tahe sellise korra kehtestamiseks, mis annaks positiivseid tulemusi, on igati teretulnud, aga rõhutab, et need ei või sanktsioonide hindamisel mingil juhul asendada käegakatsutavaid ja tegelikke edusamme võrdluskriteeriumide täitmise suunas;

34.   leiab, et Hiinale kehtestatud relvaembargo näitab ELi järjekindlust ja ühtsust, arvestades, et see embargo kehtestati algselt 1989. aasta veresauna tõttu Tiananmeni väljakul ning EL ei ole praeguseni saanud ühtegi selgitust selle massimõrva kohta, mistõttu puudub põhjus kõnealuse embargo lõpetamiseks;

35.   palub välissuhete volinike töörühma sanktsioonide allüksusel (RELEX/ Sanktsioonid) oma mandaat täielikult täita; rõhutab kindlalt eelkõige vajadust viia enne sanktsioonide vastuvõtmist läbi uurimine ja pärast nende vastuvõtmist anda regulaarselt uuendatud teavet arengutest ning arendada välja piiravate meetmete rakendamise ja kohaldamise parimad tavad;

36.   tunnistab, et riigid, samuti rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid peaksid vastutama rahvusvaheliste süüliste tegude eest sanktsioonide kehtestamisel ja rõhutab seoses sellega kohtuliku mehhanismi vajadust, et tagada kooskõla rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõigusega;

37.   nõuab, et Euroopa Parlament oleks kaasatud kõikidesse sanktsiooniprotsessi etappidesse: otsustusprotsess sanktsioonide määramiseks, olukorras kõige sobivama sanktsiooni valimine, samuti võrdlusaluste kindlaksmääramine ja nende rakendamise hindamine läbivaatamise korras ning sanktsiooni tühistamine;

Sihipärased sanktsioonid kui tõhusam vahend?

38.   avaldab kahetsust, et hindamiskorra puudumise tõttu ei ole võimalik otsustada sihipäraste meetmete tõhususe üle; tunnistab siiski ELi rõhutatult humanitaarseid kaalutlusi, mistõttu on loobutud üldise majandusliku ulatusega sanktsioonidest, nagu varem tehti Iraagi puhul, ning kehtestatakse sihipärasemaid "arukaid" sanktsioone, mis juhinduvad maksimaalsest toimest konkreetselt nendele, kelle käitumist tahetakse mõjutada, samas minimeerides kahjulikke humanitaarseid mõjusid või tagajärgi inimestele või naaberriikidele, kelle vastu sanktsioonid ei ole suunatud;

39.   on seisukohal, et teistest poliitikavahenditest eraldi kasutatud majandussanktsioonidega on äärmiselt ebatõenäoline sundida karistatavat režiimi tegema oma poliitikas suuremaid muutusi; rõhutab lisaks, et kaugeleulatuvad majanduslikud piirangud võivad tuua kaasa ülearu kõrge majandusliku ja humanitaarse kahju ning kordab seetõttu oma nõuet, et kasutada tuleb hoolikamalt läbimõeldud ja sihipärasemaid majandussanktsioone, mis on mõeldud esmajoones karistatavate režiimide põhiliidrite ja inimõiguste rikkumiste toimepanijate mõjutamiseks;

40.   rõhutab, et igasugused majandussanktsioonid tuleks esmalt ja peamiselt suunata nendesse valdkondadesse, mis ei ole tööjõumahukad ning on piiratud tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, mis on olulised nii majandusarengu kui tulude ümberjaotamise seisukohalt;

41.   toetab karistatavate režiimide põhiliidrite ning nende lähimate pereliikmete vastu sihipäraste finantssanktsioonide kasutamist, mis mõjutavad otseselt sanktsiooniga karistatavate isikute sissetulekut; rõhutab vajadust, et nende sanktsioonidega kaasneksid piisavad meetmed ELi ettevõtjate vastu, kes teevad kõnealuste isikutega koostööd; rõhutab, et teatavaid kaupu käsitlevate sihipäraste sanktsioonidega, mis haavab karistatava režiimi konkreetset või olulist sissetulekuallikat, kaasneb oht, et sellel on laiaulatuslikum, valimatu mõju elanikkonnale, ja see võib soosida ebaseadusliku majanduse arengut;

42.   on seisukohal, et majandus- ja finantssanktsioone peavad kohaldama kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes ELis ettevõtlusega tegelevad, isegi sel juhul, kui need on sihipärased sanktsioonid, sealhulgas kolmandate riikide kodanikud ja ELi kodanikud ning juriidilised isikud, kes on registreeritud või asutatud ELi liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja kes tegelevad ettevõtlusega väljaspool ELi;

43.   nõuab vara külmutamisel "erakorraliste erandite" piiratud kohaldamist; nõuab, et nähtaks ette erimenetlus vastuväidete arutamiseks juhtudel, kus liikmesriik soovib teha erandit varade külmutamise osas, sest sellise menetluse puudumine nõrgendab piirava meetme tõhusust, arvestades, et liikmesriikidelt nõutakse ainult komisjonile sellisest erandist ette teatamist;

44.   nõuab tegutsemist ELi sihipäraste finantssanktsioonide kohaldamise parandamiseks, tagamaks, et meetmed igakülgselt tegelikkuses blokeeriksid määratud isikute ja üksuste juurdepääsu kõikidele ELi jurisdiktsioonis osutatavatele finantsteenustele, sealhulgas nendele, mis käivad läbi ELi arvelduskoja pankade või kasutavad muul viisil ELi jurisdiktsioonis osutatavaid finantsteenuseid; rõhutab suurema paindlikkuse vajadust sanktsioonide nimekirjade levitamisel ELis ja liikmesriikides kõigile isikutele, kelle suhtes kehtivad kolmanda rahapesu tõkestamise direktiiviga(19) sätestatud kohustused; teeb ettepaneku, et iga liikmesriik määrab ühe ametiasutuse, mis vastutab niisuguse teabe levitamise eest;

45.   nõuab nõukogu ja komisjoni suuremat koostööd SWIFTi juhtkonna ja aktsionäridega Euroopas, et saavutada paremad tulemused musta nimekirja kantud kontode külmutamisel ja sellistelt kontodelt / sellistele kontodele rahaülekannete takistamisel;

46.   palub nõukogul ja komisjonil uurida võimalusi ja meetodeid kasutada sanktsioonidega karistatavate ametiasutuste külmutatud sissetulekuid konstruktiivselt, näiteks eraldades need inimõiguste rikkumise ohvritele või arengueesmärkidele ÜRO põhikirja VII peatüki raames;

47.   märgib, et relvaembargod on sanktsioonivorm, mis on mõeldud relva- ja sõjatehnikavoogude peatamiseks konfliktipiirkondadesse või režiimidele, kes võivad neid tõenäoliselt kasutada siserepressioonideks või välisriigi ründamiseks, nagu on märgitud relvaekspordi toimimisjuhendis;

48.   nõuab liikmesriikide ja komisjoni kooskõlastatud koostööd ELi relvaembargode, mida kohaldab iga liikmesriik, rakendamisel;

49.   palub liikmesriikidel relvaekspordi osas vastu võtta ühine seisukoht, mis muudab praeguse relvaekspordi toimimisjuhendi õiguslikult siduvaks;

50.   nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid jätkaksid tööd ÜRO järelevalve ja jõustamisvolituste parandamiseks, ja toetab seisukohta, et tuleks asutada alaline ÜRO töörühm "konfliktikaupade" kaubanduse ja nendega seotud sanktsioonide kehtestamise väärtuse hindamiseks;

51.   tuletab meelde, et sissesõidupiirangud (reisikeelud, viisakeelud) on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas, millega kaasneb musta nimekirja kantud inimestele või valitsusvälistele üksustele keeld osaleda ELi ametlikel kohtumistel ja ka isiklikel põhjustel ELi reisimise keeld;

52.   märgib murega, et liikmesriikide ühinemine ELi viisakeeldudega ei ole olnud optimaalne; palub liikmesriikidel reisipiirangute ja asjaomaste erandite kohaldamiseks vastu võtta kooskõlastatud lähenemisviis;

Inimõiguste järgimine terrorismivastases võitluses sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel

53.   võtab arvesse tõsiasja, et ELi autonoomsed terrorismivastased sanktsioonid ja ÜRO Julgeolekunõukogu terrorismivastaste sanktsioonide rakendamine ELi poolt on mõlemad mitmel korral kaevatud Euroopa Kohtusse ja Esimese Astme Kohtusse;

54.   tuletab meelde ELi liikmesriikide kohustust töötada sanktsioonid välja kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 2, milles nõutakse, et liit austab põhiõigusi, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga ja nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest põhiseaduslikest tavadest; rõhutab, et praegune musta nimekirja kandmise kord on nii ELi kui ka ÜRO tasandil õiguskindluse ja õiguskaitsevahendite poolest puudulik; nõuab tungivalt, et nõukogu teeks kõik järeldused ja kohaldaks täielikult Esimese Astme Kohtu otsuseid ELi autonoomsete sanktsioonide kohta;

55.   palub nõukogul ja komisjonil vaadata läbi kehtiv musta nimekirja kandmise ja nimekirjast kustutamise kord, et austada musta nimekirja kantud isikute ja üksuste menetlus- ja materiaalõiguslikke inimõigusi ja eelkõige rahvusvahelisi standardeid tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamiseks sõltumatus ja erapooletus organis ja nõuetekohases õigusemõistmises, sealhulgas õigust teavitamisele ja piisavale teabele isiku või üksuse vastu esitatud süüdistustest ja tehtud otsusest, ning õigust hüvitamisele inimõiguste rikkumise eest; palub samuti ELi liikmesriikidel edendada sellist kontrolli ÜRO mehhanismide raames, et tagada põhiõiguste austamine terrorismivastases võitluses sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel;

56.   on seisukohal, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 75 on võimalus, mida Euroopa Parlament peab kasutama praeguses musta nimekirja kandmise praktikas puuduste kõrvaldamiseks ja toetab kõiki käimasolevaid parlamendi töid, mis kavatsetakse võtta 2009. aasta õigusloomeprogrammi päevakorda;

57.   kahetseb, et ükski kohtuorgan ei ole volitatud hindama musta nimekirja kandmise korra õigsust, arvestades et musta nimekirja kandmise aluseks olevad tõendid põhinevad peamiselt salateenistuste käsutuses oleval teabel, mis ipso facto tegutsevad salaja; on samas seisukohal, et niisugune põhimõtteline konfidentsiaalsus ei peaks muutuma karistamatuseks rahvusvahelise õiguse rikkumise korral; palub sellega seoses liikmesriikidel tagada tõhus parlamentaarne kontroll salateenistuste töö üle; peab seoses sellega vajalikuks kaasata Euroopa Parlament juba toimivasse liikmesriikide luureorganite järelevalvekomiteede konverentsi töösse;

58.   kinnitab samas, et terrorismivastaste nimekirjade süsteem on eeldusel, et see järgib kõige hiljutisemaid Euroopa Kohtu otsuseid, Euroopa Liidu terrorismivastase poliitika tõhus vahend;

59.   rõhutab, et terrorism ohustab turvalisust ja vabadust ning nõuab seetõttu, et nõukogu vaataks läbi ja täiendaks terroriorganisatsioonide nimekirja, võttes arvesse nende tegevust kõigil kontinentidel;

Sidusa sanktsioonipoliitika kohaldamine

60.   märgib, et EL on alati propageerinud positiivset lähenemisviisi sanktsioonide kasutamisele, eesmärgiga stimuleerida muutust; rõhutab, et on oluline eelistada üldist integreeritud tegutsemist samal ajal survet ja stiimuleid ühendavas strateegias;

61.   on seisukohal, et avatuse strateegia ja sanktsioonipoliitika ei välista teineteist; on seetõttu arvamusel, et ELi sanktsioonipoliitika võib aidata parandada inimõiguste tunnustamist karistatavas riigis, kui see vaadatakse läbi selge eesmärgiga kehtestada positiivsete meetmete poliitika; märgib siinkohal ära 2007. aasta novembrist 2008. aasta aprillini Usbekistani suhtes kehtestatud sanktsioonide tsükli: jätkates aasta vältel Andijani tapatalgutes juurdluse läbiviimise ja inimõiguste austamise algkriteeriumide täitmata jätmise eest kehtestatud sanktsioone, otsustas nõukogu viisakeelu peatada, andes Usbekistani valitsusele kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks, vastasel korral oleks viisakeeld automaatselt taastatud; märgib, et lubaduste ja sanktsioonide kooslus andis mõningaid positiivseid tulemusi tänu võimalikule sanktsioonide automaatsele taastamisele ja täpsete tingimuste kindlaks määramisele; rõhutab, et neid tingimusi peab olema võimalik täita piiratud aja jooksul ja need peavad olema üldise sanktsioonirežiimi seisukohast asjakohased; kahetseb samas, et seni ei ole ilmnenud märkimisväärseid positiivseid arenguid ja et jätkuvalt ei toimu Usbekistani valitsusega koostööd;

62.   nõuab tungivalt, et sanktsioonidega kaasneksid laiaulatusliku strateegia raames süstemaatiliselt tugevdatud positiivsed meetmed kodanikuühiskonna, inimõiguste kaitsjate ja igat liiki inimõigusi ja demokraatiat edendavate projektide toetamiseks; nõuab, et teemaprogrammid ja -vahendid (Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus (EIDHR)(20), valitsusvälised osalejad, inimestesse investeerimine), aitaksid selle eesmärgi saavutamisele täiel määral kaasa;

63.   palub nõukogul ja komisjonil kasutada Lissaboni lepingu ratifitseerimisega ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomisega antud võimalust, et tagada Euroopa välisteenistuse eri vahendite sidususe optimeerimine ELi veelgi tõhusama sanktsioonipoliitika põhitegurina;

Soovitused seoses EL institutsioonide ja liikmesriikidega

64.   palub nõukogul ja komisjonil viia läbi ELi sanktsioonipoliitika igakülgne ja põhjalik hindamine, et määrata kindlaks, millist mõju see avaldab ning milliseid meetmeid tuleks selle tugevdamiseks võtta; nõuab, et nõukogu ja komisjon esitaksid nimetatud meetmete programmi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles hindama sanktsioonide mõju kõnealuste riikide arengupoliitikale ja ELi kaubanduspoliitikale;

65.   kutsub komisjoni üles tagama, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi arenguabi strateegiad oleksid kooskõlas kehtivate sanktsioonide ning inimõiguste dialoogidega; kutsub komisjoni üles tagama, et üldise eelarvetoetuse tingimused, kaasa arvatud nn aastatuhande arengueesmärkide lepingud oleksid selgelt seotud inimõiguste ja demokraatia kriteeriumidega;

66.   palub nõukogul ja komisjonil ära kasutada võimalus, mille annab Lissaboni lepingu ratifitseerimine, ametisse määratud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – kes on samal ajal komisjoni asepresident ja välisasjade nõukogu eesistuja – ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomine selleks, et teha ELi välismeetmed sidusamaks ja järjekindlamaks, parandada sanktsioonidega tegelevate asjaomaste ELi teenistuste ekspertteadmisi ja tugevdada eri teenistuste koostööd;

67.   nõuab samal ajal piiravate meetmete sidusama ja tõhusama rakendamise tagamiseks liikmesriikide pädevate asutuste ja komisjoni tihedamat koostööd;

68.   palub ühtlasi liikmesriikidel, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, püüda süstemaatiliselt saavutada Euroopa Liidu poolt vastu võetud sanktsioonide rahvusvaheline ulatus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 19;

69.   kutsub liikmesriike üles ÜRO Julgeolekunõukogus töötades mitte rikkuma kohustusi, mis nad on muu hulgas võtnud inimõiguste austamise osas, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni raames;

70.   kohustab parlamendi organeid, eelkõige alalisi ja ajutisi delegatsioone, kasutama oma kontakte sanktsioone mittekohaldatavate riikide parlamentidega, et suurendada arusaamist asjaomase piirkonna suhtes kehtivatest ELi sanktsioonirežiimidest ja uurida kooskõlastatud tegevuse võimalusi inimõiguste edendamiseks;

71.   kutsub komisjoni üles asutama sõltumatute ekspertide võrgustikku, kelle ülesandeks on teha olukorrast olenevalt nõukogule ettepanekuid kõige asjakohasemate piiravate meetmete kohta ja koostada regulaarselt olukorra arengu kohta raporteid seatud kriteeriumide ja eesmärkide seisukohast, ning vajadusel soovitada parandusi sanktsioonide rakendamises; on seisukohal, et sellise võrgustiku asutamine parandaks sanktsioonide läbipaistvust ja selleteemalisi arutelusid üldiselt ning tugevdaks ühtlasi sanktsioonide rakendamist ja pidevat järelevalvet konkreetsetel juhtudel; on ühtlasi seisukohal, et komisjon peaks võtma suurema initsiatiivi selge ELi sanktsioonipoliitika määratlemisel;

72.   on seisukohal, et ELi sanktsioonipoliitika õiguspärasust, mis on ÜVJP põhiline ja tundlik osa, tuleb kindlustada parlamendi kaasamisega kõikidesse menetlusetappidesse, ja seda kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21, eriti sanktsioonide kavandamisel ja rakendamisel nõukogu ja komisjoniga süstemaatilise konsulteerimise vormis ja nende aruannete abil; on samuti seisukohal, et Euroopa Parlament peaks osalema kontrollis, et need, kelle suhtes sanktsioone rakendatakse, saaksid teavet kriteeriumide täitmise kohta; teeb oma inimõiguste allkomisjonile ülesandeks süstematiseerida ja kontrollida tööd selles valdkonnas kõikide sanktsioonide osas, mille eesmärgid ja võrdluskriteeriumid puudutavad inimõigusi;

o
o   o

73.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Parlamentidele, samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu peasekretäridele.

(1) EÜT C 320, 28.10.1996, lk 261. (2) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (3) ELT L 209, 11.8.2005, lk 27. (4) EÜT L 322, 12.12.1996, lk 1. (5) EÜT L 344, 28.12.2001, lk 90. (6) EÜT L 344, 28.12.2001, lk 93. (7) EÜT L 344, 28.12.2001, lk 70. (8) EÜT L 139, 29.5.2002, lk 4. (9) EÜT L 139, 29.5.2002, lk 9. (10) ELT C 98, 18.4.2008, lk 1. (11) ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147. (12) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (13) EÜT C 292, 8.11.1982, lk 13. (14) EÜT C 78, 2.4.2002, lk 32. (15) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 214. (16) 23. juuni 2000. aasta Cotonou lepingu arikkel 96 sätestab:"Olulised osad: nõustamismenetlus ja sobivad meetmed seoses inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigiga1. Käesolevas artiklis tähendab mõiste "lepinguosalised" ühelt poolt ühendust ja Euroopa Liidu liikmesriike ning teiselt poolt iga üksikut AKV riiki.2.(a) Kui lepinguosaliste vahel toimuvast korrapärasest poliitilisest dialoogist hoolimata üks lepinguosaline leiab, et teine ei ole täitnud kohustust, mis tuleneb artikli 9 lõikes 2 osutatud inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi austamisest, esitab ta (välja arvatud eriti pakilised juhud) teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule asjakohase teabe, mida on vaja olukorra põhjalikuks uurimiseks, et leida lepinguosalistele vastuvõetav lahendus. Selleks kutsub ta teist lepinguosalist nõu pidama meetmete üle, mida asjaomane lepinguosaline on võtnud või kavatseb võtta olukorra parandamiseks.Nõu peetakse sellisel tasandil ja sellises vormis, mida peetakse lahenduse leidmiseks kõige sobivamaks. Nõupidamine algab hiljemalt 15 päeva pärast kutset ja kestab vastastikku kokkulepitud aja, sõltuvalt kohustuse rikkumise laadist ja raskusest. Igal juhul ei peeta nõu kauem kui 60 päeva.Kui nõupidamisel ei jõuta mõlemale lepinguosalisele vastuvõetava lahenduseni või nõupidamisest keeldutakse või kui juhtum on eriti pakiline, võib võtta sobivaid meetmeid. Need meetmed tühistatakse niipea, kui nende võtmise põhjused on kõrvaldatud.(b) Mõiste "eriti pakilised juhud" tähendab erandjuhtumeid, mil mõnda artikli 9 lõikes 2 osutatud olulist osa on tõsiselt ja jämedalt rikutud ja kui juhtumid nõuavad viivitamatut tegutsemist.Eriti pakiliste juhtude menetlust rakendav lepinguosaline teatab sellest eraldi teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule, välja arvatud juhul, kui tal ei jää selleks aega.(c) Käesolevas artiklis osutatud "sobivad meetmed" on meetmed, mida võetakse rahvusvahelise õiguse kohaselt ja mis on võrdelised rikkumisega. Kõnealuste meetmete väljavalimisel tuleb esmatähtsaks pidada neid, mis segavad käesoleva lepingu toimimist kõige vähem. Lepingu peatamine on äärmuslik abinõu.Meetmetest, mida võetakse eriti pakilistel juhtudel, teatatakse viivitamata teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule. Asjaomase lepinguosalise taotlusel võib seejärel hakata nõu pidama, et olukorda põhjalikult uurida ja võimaluse korral leida lahendus. Nõu peetakse punkti a teises ja kolmandas lõigus ettenähtud korras." (17) ELT L 50, 20.2.2004, lk 66. (18) ELT L 43, 19.2.2008, lk 39. (19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005 direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (ELT L 386, 29.12.2006, lk 1).

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon emade suremuse teema kohta 25. septembril 2008 toimuva aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO kõrgetasemelist kohtumise eel

P6_TA(2008)0406 RC-B6-0377/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO aastatuhande tippkohtumisel 2000. aasta septembris vastu võetud aastatuhande arengueesmärke;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juuni kohtumisel vastuvõetud ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide kohta ja selle 2010. aasta teetähiseid;

–   võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke käsitlevat kõrgetasemelist kohtumist, mis toimub 25. septembril 2008. aastal ÜRO peakorteris New Yorgis;

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti "ELi aruanne aastatuhande arengueesmärkide kohta 2000–2004" (SEK(2005)456);

–   võttes arvesse Brüsselis 16. ja 17. detsembril 2004. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, milles kinnitati Euroopa Liidu täielikku pühendumist aastatuhande arengueesmärkidele ja poliitika sidususele;

–   võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1959. aasta lapse õiguste deklaratsiooni, mille kohaselt vajab nii laps kui ka tema ema erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav hool nii enne kui ka pärast sündi, ning ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, mille kohaselt kindlustavad osalisriigid emadele vajaliku sünnituseelse ja -järgse arstliku hoolduse;

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule "Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine arengukoostöös" (KOM(2007)0100);

–   võttes arvesse ELi–Aafrika ühisstrateegiat, mis võeti vastu ELi-Aafrika Lissaboni tippkohtumisel 2007. aastal;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel(2) ja 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kohta – vahekokkuvõte(3);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Aafrika arengustrateegia kohta(4) ja 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta(5);

–   võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastuvõetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning järgnenud lõppdokumente, mis võeti vastu Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamist käsitlevate edasiste meetmete ja algatuste teemal ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5 ja Peking +10, vastavalt 10. juunil 2000 ja 11. märtsil 2005;

–   võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldusi "Euroopa Liidu arengupoliitika: Euroopa konsensus" (Euroopa arengukonsensus)(6) ning "Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas"(7);

–   võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) aruandeid maailma rahvastiku olukorra kohta pealkirjaga "Võrdõiguslikkuse lubadus – sugude võrdõiguslikkus, reproduktiivtervis ja aastatuhande arengueesmärgid" (2005. aastast) ja "Lootuse täitumise suunas – naised ja rahvusvaheline ränne" (2006. aastast);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(8);

–   võttes arvesse Aafrika inim- ja rahva õiguste harta juurde lisatud Aafrika naiste õiguste protokolli, mida tuntakse ka Maputo protokollina, mis jõustus 25. novembril 2005, ning Aafrika Liidu tervishoiuministrite konverentsi eriistungil 2006. aasta septembris vastu võetud Maputo tegevuskava kontinentaalse poliitilise raamistiku käivitamiseks seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õiguste kohta aastateks 2007–2010;

–   võttes arvesse 1994. aasta septembris Kairos toimunud ÜRO rahvusvahelist rahvastiku ja arengu konverentsi (ICPD), Kairos vastu võetud lõplikku tegevuskava ja järgnenud lõppdokumente, mis võeti vastu 1999. aastal ÜRO Peaassamblee erakorralisel istungjärgul ICPD tegevuskava (ICDP +5) edasise rakendamise kohta;

–   võttes arvesse Brüsseli tegevusraamistikku ja soovitusi jätkusuutliku tervishoiu kohta, mis võeti vastu Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) tervishoiuministrite esimesel kohtumisel Brüsselis 2007. aasta oktoobris;

–   võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICESCR), mis jõustus 3. jaanuaril 1976, ja eriti selle artiklit 12;

–   võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldist märkust nr 14 ICESCR-i artikli 12 kohta ("Õigus parimale võimalikule tervislikule seisundile");

–   võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), mis jõustus 3. septembril 1981;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et emade tervis (viies aastatuhande arengueesmärk) on aastatuhande arengueesmärkide seas valdkond, milles on tehtud kõige vähem edusamme, ning seetõttu on see üks nendest eesmärkidest, mille saavutamise tõenäosus 2015. aastaks on kõige väiksem, eriti Sahara-taguse Aafrika ja Lõuna-Aasia riikides;

B.   arvestades, et igal aastal sureb raseduse või sünnituse ajal üle poole miljoni naise ning 99 % neist sureb arenguriikides; arvestades, et 20 aasta jooksul on emade suremus Sahara-taguses Aafrikas vähenenud vaid 0,1 % aastas ning ühel kuueteistkümnest naisest selles piirkonnas on eluaegne risk surra raseduse või sünnituse ajal; arvestades, et emade suremus on kõige dramaatilisem tervishoiualase ebavõrdsuse näitaja maailmas;

C.   arvestades, et lisaks geograafilisele ebavõrdsusele nähtub emade suremuse alastest kogemustest ja uurimustest, et emade suremuse määr erineb oluliselt sõltuvalt jõukusest, rassist ja etnilisest kuuluvusest, elukohast linnas või maal, kirjaoskuse tasemest ning isegi keelelisest ja usulisest jaotumusest riigisiseselt, sealhulgas tööstusriikides, ning seega on tegemist suurima erinevusega kogu rahvatervise statistikas;

D.   arvestades, et G8 riigid leppisid kokku tervishoiumeetmetes, mille kohaselt aidatakse Aafrikas koolitada ja värvata 1,5 miljonit tervishoiutöötajat ning tagada, et 80 % emasid abistaks sünnituse ajal väljaõppinud tervishoiutöötaja; arvestades, et meetmed hõlmavad ka kohustust suurendada 36 Aafrika riigis, kus tervishoiutöötajate nappus on kõige teravam, nende arvu 2,3ni tuhande inimese kohta; arvestades, et sellegipoolest ei mainita 10 miljardi USA dollari kättesaadavaks tegemist, mille abil oleks kodanikuühiskonna aktivistide väitel võimalik päästa igal aastal kuue miljoni ema ja lapse elu;

E.   arvestades, et emade suremus ja haigestumus kujutab endast üleilmset tervishoiukriisi ning et igal aastal sureb sünnitusel hinnanguliselt 536 000 naist, kusjuures ühel kahekümnest naisest on tõsised tüsistused alates kroonilistest põletikest kuni invaliidsust põhjustavate vigastusteni, näiteks sünnitusjärgne fistul, või eluaegse invaliidsuseni;

F.   arvestades, et ei ole mingi saladus, miks naised raseduse ja sünnituse ajal surevad – emade suremuse põhjused on selged ja teada, nagu on ka selle ärahoidmise vahendid;

G.   arvestades, et emade suremuse põhjusi oleks võimalik vältida turvalise emade tervishoiu ning juurdepääsu abil tõhusatele rasestumisvastastele vahenditele ning seaduslikele ja turvalistele abortidele;

H.   arvestades, et emade suremust võiks vältida pereplaneerimise meetodite parema kättesaadavuse ja kasutuselevõtuga, ohutu ja kvaliteetse arstliku hoolduse kättesaadavuse ja pakkumisega emadele eeskätt raseduse ajal, sünnitusel, sh erakorraline sünnitusabi, ja pärast sünnitust ning naiste tervise ja toitumise ning seisundi parandamisega ühiskonnas;

I.   arvestades, et kuna selline ennetav lähenemisviis hõlmab naiste ja tervishoiutöötajate koolitamist, et nad oleksid võimelised ära tundma rasedus- ja sünnitusaegseid tüsistusi ja otsima vastavat abi, on vaja sobivat tervishoiuasutuste võrgustikku, milleni võiks olemasolevat infrastruktuuri ja transporti arvestades jõuda mõistliku aja jooksul, ning piisavate tervishoiuteenuste pakkumist koolitatud personali poolt lähedalasuvates tervishoiuasutustes, mille korraldus on tõhus ja mis on varustatud elektri, vee ja meditsiiniseadmetega, kaasa arvatud maapiirkondades;

J.   arvestades, et ennetatav emade suremus rikub naiste ja teismeliste tüdrukute õigust elule, nagu see on sätestatud paljudes rahvusvahelistes inimõigustega seotud kohustustes, näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, ning et emade suremuse ja haigestumuse põhjused võivad endast kujutada ka muude inimõiguste rikkumist, kaasa arvatud naiste ja tüdrukute õigus olla kõrgeimale standardile vastava füüsilise ja vaimse tervise juures ning õigus omada juurdepääsu põhilistele tervishoiuteenustele, ilma et neid diskrimineeritaks;

K.   arvestades, et õigus seksuaalsele ja reproduktiivsele enesemääramisele hõlmab õigust abielluda, omada perekonda ja astuda vabatahtlikult seksuaalsuhetesse, aga ka õigust olla kaitstud seksuaalse vägivalla ja sunni eest;

L.   arvestades, et riikidel on kohustus osutada tervishoiuteenuseid kui õigust kas ise või teiste kaudu, ning arvestades, et isegi piiratud vahenditega riikidel on võimalik võtta koheseid meetmeid, millel oleks mõju emade tervisele;

M.   arvestades, et emade suremuse ja sünnitusega seotud vigastuste põhjused ei ole niivõrd praktilist või struktuurset laadi, kuivõrd nad seonduvad pigem ühiskonnas üldiselt ebasoodsamas olukorras olevatele naistele omistatud madalama väärtuse ja staatusega, ning arvestades, et sarnase majandusarengu tasemega riikides on naiste kõrgemal staatusel ja emade väiksemal suremusel otsene seos;

N.   arvestades, et naised on mitmete diskrimineerimise vormide tõttu, kaasa arvatud meeste ja naiste ebavõrdsus majapidamises, naistele kahjulikud traditsioonid, naistevastane vägivald, mõjuvõimu puudumine oma reproduktiivtervise ja sellega seotud õiguste üle, tüdrukutest imikute hülgamine ja naise stereotüüp, mis näeb naist peamiselt ema ja hoolitsejana, eriti ohustatud just raseduse ja sünnituse ajal; arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on CEDAW-i ratifitseerinud;

O.   arvestades, et ÜRO peaassamblee on lisanud üldise juurdepääsu reproduktiivtervishoiule 2015. aastaks ühe rahvusvahelise üldsuse aastatuhande arengueesmärgina viienda aastatuhande arengueesmärgi alla, et vähendada emade suremust;

P.   arvestades, et ICPD-l lubas rahvusvaheline üldsus anda uusi vahendeid, nimetades reproduktiivtervishoidu (kaasa arvatud pereplaneerimine ja emadusega seotud tervishoiuteenused) rahvusvaheliste arengupüüete keskseks eesmärgiks;

Q.   arvestades, et pereplaneerimise toetamine ei ole suurenenud, vaid vähenenud, ja rahastamise kogumaht on nüüd palju väiksem kui 1994. aastal, olles langenud absoluutarvestuses 723 miljonilt USA dollarilt 1995. aastal 442 miljoni USA dollarini 2004. aastal;

R.   arvestades, et EL on võtnud viienda aastatuhande arengueesmärgi täitmiseks regulaarseid ja järjepidevaid kohustusi – hiliseim neist oli eespool nimetatud ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide kohta;

S.   arvestades, et vaatamata kõnealuse probleemi tõsidusele ja inimõiguste rikkumisele on emadele mõeldud tervishoiuteenused jäänud rahvusvaheliste foorumite päevakorras vähetähtsale kohale ja konkreetsetele haigustele osutatud tähelepanu varju, mistõttu emade suremus on muutunud vähetähtsaks küsimuseks, ning kõrge HIV nakatumismäär on soodustanud emade suremuse ja haigestumise vähendamisel tehtavate edusammude peatumist või aeglustumist,

1.   tunneb sügavat muret asjaolu pärast, et emade suremus (viienda aastatuhande arengueesmärgi raames) on ainus aastatuhande arengueesmärk, mille osas alates 2000. aastast mitte ainult puudub edasiminek, eriti Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias, vaid mille näitajad olid 20 aastat tagasi samad mis praegu;

2.   märgib, et lisaks haridusele aitab naistele suuremate õiguste andmine oluliselt kaasa emade tervishoiu parandamise (viies aastatuhande arengueesmärk) saavutamisele;

3.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tähtsustama aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO kõrgetasemelise kohtumise eel esmajärjekorras viienda aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks võetavaid meetmeid;

4.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles vähendama erinevusi tööstusriikide ja arenguriikide emade suremuse määra vahel, suurendades investeeringuid ja meetmeid tervishoiu valdkonna inimressursi parandamiseks ning pakkudes rohkem ressursse ja võttes kohustusi tervishoiusüsteemide ja esmatasandi tervishoiu infrastruktuuri tugevdamiseks, eraldades muu hulgas vahendeid seireks, järelevalveks, peamiseks rahvatervisega seotud tegevuseks, tegevuseks kohalikul tasandil ja muudeks vajalikeks tugifunktsioonideks;

5.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama pingutusi, et kaotada ennetatav emade suremus ja haigestumus, arendades, rakendades ja korrapäraselt hinnates emade suremuse ja haigestumusega üleilmseks vähendamiseks koostatud tegevuskavasid, milles kasutatakse õigluspärast, süsteemset ja jätkusuutlikku inimõigustel põhinevat lähenemist, mida toetavad ja lihtsustavad tugevad institutsioonilised mehhanismid ja rahalised vahendid;

6.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles laiendama emadele mõeldud tervishoiuteenuste osutamist esmatasandi arstiabi raames, tuginedes teadliku valiku mõistele, turvalise emaduse alasele koolitusele, sihipärasele ja tõhusale sünnituseelsele hooldusele, emade toitumisprogrammidele, asjakohasele sünnitusabile, mis aitab vältida keisrilõigete ülemäärast kasutamist ja näeb ette erakorralise sünnitusabi, suunamisteenustele raseduse, sünnituse ja abordiga seotud tüsistuste korral, sünnitusjärgsele hoolekandele ning pereplaneerimisele;

7.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama kõikide naiste juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevale igakülgsele teabele ja teenustele;

8.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu ja arendama emade suremuse vähendamiseks juba hästi sissetöötatud näitajaid ja võrdlusaluseid (sealhulgas ametliku arenguabi eraldamine) ning looma järelevalve- ja aruandlusmehhanisme, mis viiksid kehtiva poliitika ja programmide pideva parandamiseni;

9.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama reproduktiivterviseteenuste taskukohasust, kättesaadavust, juurdepääsetavust ja head kvaliteeti ning suunama maksimaalsed olemasolevad vahendid emade suremuse vähendamise poliitikasse ja programmidesse;

10.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama usaldusväärsete ja ajakohaste andmete kogumine, et aidata rakendada emade suremuse ja haigestumise vähendamisega seotud tegevusi;

11.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles võimaldama piisava hulga oskuslike sünnitusabiliste tagamiseks koolitust, suutlikkuse suurendamist ja infrastruktuuri, et tagada kõigile rasedatele naistele ja tüdrukutele juurdepääs sellistele abilistele ning et programmid ja riiklikud tegevuskavad kajastaksid seda eesmärki;

12.   nõuab, et riiklike terviseprogrammide raames suurendataks HIV testimist raseduse eel ja selle vältel, retroviiruse vastast ravi HIVi nakatunud rasedate naiste puhul ning HIV ennetusabinõusid, nagu teavituskampaaniad ja koolitus;

13.   nõuab tungivalt, et EL oleks ka edaspidi seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õiguste toetamise püüdlustes esirinnas, säilitades ICPD tegevuskava rakendamiseks vajaliku rahastamise taseme, ning väljendab kahetsust, et Sahara-taguses Aafrikas, kus on suurim emade suremuse määr, on ka maailma madalaim rasestumisvastaste vahendite kasutamise määr (19 %) ning 30 % emade suremusest selles piirkonnas on tingitud ebaturvalistest abortidest;

14.   usub, et reproduktiivtervishoiule üldise juurdepääsu tagamise aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks aastaks 2015 tuleb suurendada ELi poolset rahastamist, sest vastasel juhul jätkub naiste elude kaotus raseduse ja sellega seonduvate põhjuste tõttu;

15.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja programme ja poliitikat, mis on suunatud emade suremuse ennetamise jaoks olulistele terviseteguritele, nagu osalemine tervist puudutavate otsuste tegemise protsessis, teave seksuaal- ja reproduktiivtervise kohta, kirjaoskus, toitumine, mitte-diskrimineerimine ja soolise võrdõiguslikkusega seotud sotsiaalsed normid;

16.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles jätkama emade suremuse vähendamisel tehtud edusamme, osalema aktiivselt üleilmsetes foorumites, näiteks "Countdown to 2015", jagama asjakohaste programmide ja poliitika kohta parimaid tavasid ning soodustama olukorra paranemise jätkumist;

17.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei taganeks aastatuhande arengueesmärkide (sh viies aastatuhande arengueesmärk) saavutamiseks võetud rahastamiskohustustest, ning kutsub nõukogu eesistujariiki üles võtma juhtrolli ja näitama eeskuju, tagades piisava ja prognoositava rahastamise ning pingutuste suurendamise, et päästa elusid;

18.   tuletab meelde liikmesriikide kohustust saavutada 2015. aastaks eesmärk, mille kohaselt ametlik arenguabi moodustab 0,7 % rahvamajanduse kogutoodangust, ning kutsub praegu eesmärgi täitmisest kaugel olevaid liikmesriike üles pingutusi suurendama;

19.   kutsub üles riike, kes ei ole veel keelustanud tervist ohustavaid tavasid ja traditsioone, näiteks naiste suguelundite moonutamine, võtma sellekohaseid meetmeid ja toetama sellekohaseid teavituskampaaniaid;

20.   palub komisjonil tagada, et aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingutes keskendutaks peamiselt tervishoiu- ja haridusvaldkonnale;

21.   mõistab hukka kirikute pooldatava rasestumisvastaste vahendite kasutamise keelu, kuna kondoomi kasutamisel on otsustav tähtsus haiguste ja soovimatute raseduste vältimisel;

22.   mõistab hukka Ameerika Ühendriikide nn üldise vaikimisseaduse, mis takistab USAIDilt (United States Agency for International Development) pereplaneerimisega seotud abi andmiseks rahalist toetust saavatel välismaistel valitsusvälistel organisatsioonidel kasutamast oma rahalisi vahendeid, mis ei pärine Ameerika Ühendriikidest, seaduslike aborditeenuste pakkumiseks, meditsiinialaseks nõustamiseks või abordile suunamisteks;

23.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Parlamentidevahelisele Liidule ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arenguabikomiteele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0103. (2) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 311. (3) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 232. (4) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 475. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0483. (6) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (7) ELT C 25, 30.1.2008, lk 1. (8) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon teenuskaubanduse kohta (2008/2004(INI))

P6_TA(2008)0407 A6-0283/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse teenuskaubanduse üldlepingut (GATS), mis jõustus jaanuaris 1995;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse" (KOM(2006)0567);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga "Globaalne Euroopa: tugevam partnerlus Euroopa eksportijate turulepääsu nimel" (KOM(2007)0183);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt CARIFORUM'i riikide vahelise majanduspartnerluslepingu allakirjutamise ja esialgse kohaldamise kohta (KOM(2008)0155);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega sõlmitakse majanduspartnerlusleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt CARIFORUM'i riikide vahel (KOM(2008)0156);

–   võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid(1);

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta turulepääsu tagamiseks Euroopa äriühingutele(2);

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2007. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Koreaga(3);

–   võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN)(4);

–   võttes arvesse oma 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi(5);

–   võttes arvesse oma 12. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Mercosuri vaheliste majandus- ja kaubandussuhete kohta piirkondadevahelise assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks(6);

–   võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni ELi ja USA Atlandi-üleste majandussuhete kohta(7);

–   võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta(8);

–   võttes arvesse oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu majandus- ja kaubandussuhete kohta Indiaga(9);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A6-0283/2008),

A.   arvestades, et EL on kõige konkurentsivõimelisem osaleja teenuskaubanduses; arvestades, et rohkem kui 28 protsendiga maailma koguekspordist on EL maailma suurim eksportija ja suurim teenuste osutaja ning on seetõttu väga huvitatud, et kaupadele, teenustele ja investeeringutele avaneksid uued turud;

B.   arvestades, et 2007. aastal hõlmas teenusesektor üle 75% EL25 SKTst; arvestades, et 2007. aastal oli teenuste osakaal SKTst Põhja-Ameerikas umbes 78%, Aafrikas 52% ja Aasias 60%;

C.   arvestades, et teenuskaubandus hõlmab senini 25% maailmakaubandusest; arvestades, et nimetatud sektoril on tohutu potentsiaal ja selles sektoris luuakse rohkem töökohti kui üheski teises majandussektoris;

D.   arvestades, et kvaliteetsete töökohtade loomisega on kaasnenud töökohtade arvu suurenemine; võtab teadmiseks, et just teenuste sektoris luuakse kõige rohkem osalise tööajaga töökohti ning et selle majandussektori arengus tuleb võtta arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitusi;

E.   arvestades, et mitmepoolne kaubandussüsteem, mida kehastab Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), on jätkuvalt kõige tõhusam raamistik ausa ja õiglase kauba- ja teenustevahetuse saavutamiseks ülemaailmsel tasemel, sest selle raames töötatakse välja asjakohased eeskirjad ja tagatakse nende järgimine; arvestades, et WTO peab oma rollis GATSi suhtes arvesse võtma teenustesektori eri olemust, kuivõrd sektori liberaliseeritus või püsivad kaubandustõkked ei ole koguseliselt mõõdetavad;

F.   arvestades, et GATS on ja peab olema mitmepoolne raamistik teenuskaubanduse reguleerimiseks; arvestades, et see ei takista riike ja eriti ELi pidamast läbirääkimisi kahepoolsete kokkulepete üle, mis sisaldavad kaugemaleulatuvaid erikohustuste loendeid, võttes siiski arvesse, et kahepoolsed kokkulepped võivad mitmepoolse raamistiku edenemist või tähtsust kahjulikult mõjutada;

G.   arvestades, et tõhus teenuste infrastruktuur on majandusedu eeltingimus; arvestades, et maailmatasemel teenuste kättesaadavus aitab kaupade ja teenuste eksportijatel ja tootjatel arengumaades lõigata kasu oma konkurentsivõimest; arvestades, et rida arengumaid on välisinvesteeringutele ja -teadmistele tuginedes samuti suutnud saavutada edu rahvusvahelistel teenuseturgudel; arvestades, et teenuste liberaliseerimine on seega muutunud paljude arengustrateegiate oluliseks tahuks;

H.   arvestades, et kaubandustakistused ja piiritagused tõkked ei piira mitte ainult kaubavahetust, vaid mõjutavad tõsiselt ka teenuskaubandust ja riigihankeid;

I.   arvestades, et teenusteturu avamisel tuleb erineva arengutaseme arvessevõtmiseks selget vahet teha tööstusriikide ja arengumaade vahel ning konkreetsete arengumaade vahel;

J.   arvestades, et mõned arengumaad ja eriti vähim arenenud maad peaksid parandama oma valitsemistava ning looma tõhusad struktuurid ja infrastruktuuri kaubanduse suurendamiseks ja teenusteturgude laiendamiseks;

K.   arvestades, et on oluline, et Euroopa Parlamendil oleks õigeaegne juurdepääs komisjoni erinevate läbirääkimisvolituste tekstidele,

Üldised märkused

1.   märgib, et arengu edendamisele ja vaesuse vähendamisele suunatud rahvusvaheline kaubandus peab kaasa aitama ka sotsiaalsele arengule ja väärikale tööle; märgib, et kaubanduseeskirjades tuleb järgida ILO kehtestatud sotsiaalseid standardeid; rõhutab, et võitlus igasuguse ärakasutamise vastu töökohal (eelkõige sunnitöö ja laste töö keeld) ning ametiühinguvabaduse austamine on kõikide huvides tasakaalustatud kaubanduse jaoks olulised; kinnitab vajadust uurida kaubanduse ja sotsiaalküsimuste vastastikust toimet;

2.   juhib tähelepanu ELi teenusepakkujate välise konkurentsivõime kõrgele tasemele; kutsub komisjoni üles taotlema kaubandusläbirääkimistel järkjärgulist ja vastastikust teenuseturule juurdepääsu avamist, reeglite ja eeskirjade suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse poliitikat ning karme reegleid ja sanktsioone, võitlemaks korruptsiooni ja monopolide vastu, et mõlema lepingupoole kodanikel ja ettevõtjatel oleks juurdepääs suuremale hulgale teenustele;

3.   tunnistab täielikult, et praegu tehakse vahet eri laadi teenuste vahel, eelkõige on vaja vahet teha kaubanduslike ja mittekaubanduslike teenuste vahel; rõhutab vajadust diferentseeritud lähenemisviisi järele üldhuviteenuste turgude avamisel;

4.   tuletab meelde, et komisjon peab kohustuste loendite üle läbirääkimisi pidades arvestama erinevaid liikmesriikide ja arengumaade huvisid, samuti üksikisikute kategooriate majanduslikku ebavõrdsust;

5.   on seisukohal, et tõhusalt toimiv teenuste siseturg on tähtis ELi ettevõtjate ülemaailmse konkurentsivõime huvides; rõhutab, et sellega seoses on oluline ühenduse õigusaktide, sealhulgas direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(10), õigeaegne ja korrektne rakendamine ning ülevõtmine;

6.   rõhutab, et teenustesektori kaudu võidakse leida lahendusi paljudele keskkonnaprobleemidele ning on veendunud, et teenused kuuluvad ELi oskusteabe ekspordi peamiste lisandväärtusega elementide hulka; toonitab, et teenustesektori tähtsust tuleb võtta arvesse säästva arengu poliitika kujundamisel;

7.   tervitab komisjoni rõhutatud seisukohta, et tuleb tagada üleilmastumise positiivse mõju jõudmine tarbijateni; rõhutab, et aus konkurents teenuste alal koos kõrgetasemelise tarbijakaitsega on otsustavalt tähtis, kui tahetakse tagada, et tarbijatele oleks kasu Euroopa liberaalsest turust;

8.   on veendunud, et teenused etendavad igas majanduses olulist rolli, ning on seisukohal, et teenuseturule juurdepääsu ulatuslikum avamine, milles võetakse arvesse tegelike majandusolude erinevust, ei ole seetõttu oluline mitte ainult arenenud riikidele, vaid ka arengumaadele;

9.   rõhutab vajadust, et EL võtaks teenuste dereguleerimise ja liberaliseerimise nõudmisel arvesse erinevaid arengutasemeid, ning toonitab seetõttu, et EL ei saa ega tohiks kehtestada teiste maade suhtes mudelit "kõigile ühe mõõdupuuga";

10.   usub, et heade tulemuste saavutamiseks peab iga uue teenindussektori liberaliseerimine, eriti arengumaades, tingimata: kaasa tooma uued õigusnormid ning järelevalve- ja rakendusmehhanismid, mis võimaldavad piirata negatiivset mõju elanikkonnale ja keskkonnale ning turgu valitseva positsiooni ja koondumise kuritarvitamist; olema loogilises järjestuses ja varustatud vajalike kaasmeetmetega;

11.   on teadlik, et uus kavandatud siseriikliku reguleerimise kord lisatakse GATSile lisana, mis nõuab lepingu muutmist; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti kõikidest GATSi siseriikliku reguleerimise töörühma toimingutest ja esitada kõik otsused GATSi lepingu muutmise kohta parlamendile kaasotsustamismenetluse korras;

12.   tunnustab riikide suveräänsust ja seega nende õigust reguleerida kõiki teenuste valdkondi, eriti avalike teenuste valdkonda, sõltumata sellest, kas GATSi raames on võetud kohustusi – eeldusel, et sellised eeskirjad on kehtestatud kooskõlas GATSi artikliga VI siseriikliku reguleerimise kohta; usub, et teenuseturud vajavad tõhusaks toimimiseks selgeid ja õiguslikult üheselt mõistetavaid eeskirju;

13.   on seisukohal, et tõhususe kasv, mis tuleneks turgude avamisest teenuste konkurentsile, kui sellega kaasnevad siseriiklikud reguleerivad meetmed, lubaks vähemarenenud riikidel pakkuda oma kodanikele suuremat hulka teenuseid; rõhutab vajadust tagada taskukohaste hindadega ja kõrgete kvaliteedistandarditega universaalsed, kõigile kättesaadavad ja jätkusuutlikud teenused;

14.   rõhutab vajadust liberaliseerimist reguleerivate eeskirjade ja standardite järele; toetab keskkonna- ja kvaliteedistandardite mõistlikku ja objektiivset järgimist, ilma et tekitataks ebavajalikke kaubandustõkkeid;

15.   tunneb heameelt selle üle, et komisjon avaldas ühenduse pakkumispaketi praeguste GATSi läbirääkimiste käigus, on siiski seisukohal, et komisjon peaks põhjalikumalt arutama päevakohaseid arenguid Euroopa Parlamendi ja selle vastutavate komisjonidega;

16.   juhib tähelepanu, et teenuskaubandus on suures osas ekspertteadmiste ülekandmine riikide vahel ja et vaba teenuskaubandus on seega iga arengustrateegia oluline osa, sest see võimaldab ulatuslike oskusteadmiste edasikandmist kiiresti ja tõhusalt;

17.   tunnistab, et sageli tekivad mõnedes arengumaades teenuste osutamisel probleemid õigluse ja läbipaistvusega arenenud majandussüsteemidest pärit ettevõtete kaasosaluse tõttu;

18.   nõuab komisjonilt üksikasjalikku ülevaadet konkreetsetest teenindussektoritest, näiteks tarkvara-, filmi-, logistika- ja finantsteenuste sektor, mis on teatavates arengumaades otsustava tähtsusega ning mida osutatakse ja turustatakse kogu maailmas; nõuab ühtlasi komisjonilt üksikasjalikke analüüse nende teenuste mõju kohta Euroopa teenuseturule;

19.   nõuab komisjonilt üksikasjalikku ülevaadet olulistest andmetest kaevandusteenuste kohta, mida osutatakse ülemaailmselt; nõuab ühtlasi komisjonilt üksikasjalikku teavet selle valdkonna teenuste osutamise asukoha, ettevõtjate, teenuste ulatuse ja kvaliteedi kohta;

Doha arenguvoor ja GATS

20.   tuletab meelde GATSi artiklit XIX, mille kohaselt tuleb liikmetel asuda pidama järjestikuseid läbirääkimisvoore, alustades mitte hiljem kui viis aastat pärast WTO lepingu jõustumise kuupäeva ja seejärel perioodiliselt, et saavutada järkjärguline suurem teenuskaubanduse liberaliseerimine; tuletab meelde, et sellised läbirääkimised toimuvad üksikettevõtja põhimõttel ja need tuleb seega tasakaalustada teistes läbirääkimisvaldkondades esitatud huvidega;

21.   tuletab meelde, et GATSi põhimõtted ei keela erastamist ega deregulatsiooni; rõhutab seetõttu, et iga riik on vaba liberaliseerima mistahes teenusesektorit; rõhutab, et GATSi loendid tegelevad iga WTO liikme seotud kohustustega teenuskaubanduse seisukohast ja et iga liige on vaba avama oma turgu väljaspool GATSi kohustusi eeldusel, et järgitakse GATSi artiklis II sätestatud enamsoodustusrežiimi põhimõtet või artiklit V majandusintegratsiooni kohta;

22.   tuletab meelde, et Doha arenguvoor peab keskenduma arengule ja et vastavalt sellele peavad läbirääkimised teenuskaubanduse üle teenima nii ELi huve kui ka vaeseimate riikide majanduskasvu huve;

23.   rõhutab vajadust jätta arengumaadele kaubanduse avamisel vastastikkuse määra osas poliitilist vabadust, võimaldades neil ise otsustada, millises ulatuses ja kiirusega liberaliseerimise poole püüelda;

24.   märgib ära arengumaade taotluse ELile ja USA-le eelkõige parandada pakkumisi 4. režiimi osas; peab vajalikuks leida õige tasakaal, mis rahuldaks mõlemaid pooli; nõuab, et komisjon teavitaks teda kõikidest muudatustest esialgsetesse taotlustesse;

Kahepoolsed ja piirkondlikud kokkulepped

25.   toetab selget ja ambitsioonikat kohustuste taset praegu läbiräägitavates ning tulevastes kahepoolsetes ja piirkondlikes kaubanduslepingutes; rõhutab nendesse kaubanduslepingutesse inimõigusklauslite ja sotsiaalsete standardite lisamise tähtsust;

26.   võtab teadmiseks AKV-riikide Kariibi mere piirkonna foorumiga (CARIFORUM) sõlmitud majanduspartnerluslepingus saavutatud tulemusi; usub, et teenuskaubandus on arengumootor, tingimusel et nende teenuste reguleerimiseks on olemas kindlad ja läbipaistvad siseriiklikud eeskirjad; nõuab, et kõigile tagatakse kõrgete kvaliteedistandarditega universaalsed, kõigile kättesaadavad, jätkusuutlikud ja taskukohaste hindadega avalikud teenused;

27.   märgib, et CARIFORUMi majanduspartnerluslepingute investeerimispeatükis tagatakse välisinvestoritele nende eeldatav kasum lepingu alusel võetud kohustuste tulemusel;

28.   toetab eriti ELi-CARIFORUMi lepingu kokkulepet 4. režiimi osas; on seisukohal, et see on vahend vältimaks ajude väljavoolu;

29.   usub seoses läbirääkimistega ELi-ASEANi vabakaubanduslepingu üle, et nendes lepingu aspektides, mis avaldavad mõju riigihangetele, investeeringutele ja teenustele, tuleks arvesse võtta ASEANi liikmete erinevat arengutaset ja austada kõigi osaliste õigust reguleerida avalikke teenuseid, eriti neid, mis on seotud põhivajadustega – mis ei tohiks siiski takistada eraettevõtjaid täitmast lünki seal, kus riik ei suuda kodanikele vajalikke teenuseid osutada;

30.   on seoses ELi-Korea vabakaubanduslepingu läbirääkimistega teadlik raskustest, mida kogevad välisfirmad, taotledes juurdepääsu Korea teenuseturule, sh pangandusele, kindlustusele, telekommunikatsioonile, uudisteagentuuridele ja juriidilisele nõustamisele; samuti nõuab tungivalt, et komisjon võtaks selle küsimuse käsitlemisel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel arvesse ELis üha kasvavat muret panganduse ja kindlustuse kriisiohtlikest mõjudest, sest nende sektorite liberaliseerimisega ei käinud kaasas kindlad ja läbipaistvad siseriiklikud eeskirjad;

31.   rõhutab seoses läbirääkimistega ELi-India vabakaubanduslepingu üle meie partnerluse tähtsust Indiaga ja vajadust saavutada ambitsioonikas kokkulepe oluliste ja ulatuslike kohustustega, võimalikult väheste piirangutega India turule pääsu osas, mis oleks võimalik kõikide tarneviiside puhul; juhib tähelepanu asjaolule, et teenuskaubanduse liberaliseerimine peab hõlmama vähemalt 90% sektorist ja kaubandusmahust vastavalt GATSi artiklis V sätestatud olulise mahu nõudele; rõhutab, et piirangud on eriti tuntavad sellistes valdkondades nagu finantsteenused, väärtpaberid, raamatupidamine, telekommunikatsioon, turustamine, posti- ja kulleriteenused ning õigusteenused;

32.   on seoses ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu vabakaubanduslepingu läbirääkimistega mures läbipaistvuse ja aruandekohustuste taseme pärast finantsteenuste valdkonnas ning eelkõige riiklike investeerimisfondide investeeringute valdkonnas;

Valdkonnapõhised küsimused

33.   märgib, et ükski WTO liige ei ole veel võtnud kohustusi veevarustuse sektoris; rõhutab, et kui selline kohustus võetakse, ei takista see riiki kehtestamast selliseid kvaliteedi-, ohutuse- või hinnatasemeid või muid poliitilisi eesmärke nagu ta vajalikuks peab, ning et samad eeskirjad kehtivad nii välismaiste kui ka kohalike tarnijate kohta;

34.   rõhutab selliste kultuuriteenuste nagu audiovisuaal-, muusika- ja kirjastussektori tähtsust nii ELi tööstuste kui ka kaubanduspartnerite jaoks; palub komisjonil tagada, et kultuuriteenuste kaubandust tasakaalustatakse nõuetekohaselt, austades seejuures intellektuaalomandi õiguste kaitset;

35.   rõhutab, et paljudes arengumaades on eriti turismisektori panus majandusse väga suur; peab seetõttu oluliseks ELi abi arengukoostöö ja tehnilise abi kaudu;

36.   usub, et eelnevalt kehtestatud kindlate ja läbipaistvate siseriiklike eeskirjade alusel võib ettevaatlik ja etapiviisiline finantsteenuste turu avamine arengumaades pakkuda kodanikele ja ettevõtjatele juurdepääsu rahalistele vahenditele kohalike töökohtade loomiseks ja vaesuse vähendamiseks, sest nad ei ole enam sunnitud sõltuma riiklikest monopolidest või asutustest;

37.   on seisukohal et oma välise konkurentsivõime tugevdamiseks peab EL võtma oma kaubanduspoliitikas meetmeid, et suurendada e-kaubanduse ja elektrooniliste tehingute turvalisust ning parandada andmekaitset;

38.   märgib, et teenused, eriti finantsteenused, puudutavad paljusid pädevusvaldkondi, ja rõhutab, et käesoleva resolutsiooni keskmes on teenuskaubandus, st turulepääsu saavutamine turgude vabatahtliku avamise kaudu nõudmise ja pakkumise meetodil toimuvate läbirääkimiste tulemusena; teeb ettepaneku, et selliseid valdkondi nagu finantsjärelevalve, reguleerimine ja muud finantsteenuste eri aspektidega seonduvad küsimused, tuleks käsitleda asjakohases raamistikus;

39.   toetab igati komisjoni arvamust, et turulepääs ja vabakaubandus teenuste valdkonnas on Lissaboni majanduskasvu ja tööhõivestrateegia oluline osa; rõhutab, et kõik osalevad riigid ja piirkonnad saavad kasu avatud turgudest koos tasakaalustatud ja reguleeritud vabakaubandusega teenuste valdkonnas;

40.   märgib, et ELi äriühingud on rahvusvahelisel tasandil üha aktiivsemad, et ülemaailmset majanduskasvu edendavad suures osas kolmandad riigid ning et parem turulepääs aitaks seega kaasa ELi konkurentsivõime suurendamisele;

41.   on arvamusel, et teenuskaubandus on vajalik täiendus kaubavahetusele, kuid neid peaks käsitama eraldiseisvatena;

42.   on seisukohal, et teenustel põhinev majandus on muutunud OECD riikide majanduses kvantitatiivselt kõige olulisemaks majandussektoriks ja et kasvanud kaubandus ja teenuste kättesaadavus suurendavad majanduskasvu ning hõlbustavad ettevõtete kasvu ja arengut, parandades seeläbi muude tööstussektorite tulemuslikkust, sest teenused on üha rohkem omavahel seotud üleilmastunud maailmas olulised vahetooted;

43.   tunnistab, et turulepääsu saavutamine teenuste valdkonnas on WTO Doha arengukava läbirääkimistel keeruline protsess; kutsub komisjoni üles töötama välja tasakaalustatud paketti koos ambitsioonika pakkumisega teenuste, eriti finantsteenuste valdkonnas, milles ELi ettevõtetel on konkurentsivõimelised ekspertteadmised ja suur kasvupotentsiaal; märgib, et eeskirjade ja standardite täitmine on vajalik selleks, et hoida ära mittetariifseid tõkkeid, mis võivad olla probleemiks teenuste valdkonnas;

44.   kutsub komisjoni üles võtma kaubandusläbirääkimistel täielikult arvesse üldhuviteenuste olemasolu ja turgude avamise potentsiaalset mõju üldhuviteenuste korraldusele;

45.   märgib, et finantsteenuste seisukohast on ELil üks maailma kõige avatumaid turge, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab pidama aktiivsemaid ja tasakaalustatumaid läbirääkimisi teenuskaubanduse üle ning toetama avatuse, arengu ja vastastikkuse põhimõtet;

46.   rõhutab, kui oluline on, et finantsteenuste eest vastutavad asutused peaksid sammu kõikide arengutega Euroopa ja ülemaailmsel finantsteenuste turul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama Euroopa reguleerivaid raamistikke ning tõhustama reguleerimisalast dialoogi ELi ja tema kaubanduspartnerite vahel eesmärgiga vähendada kaubandustõkkeid;

47.   kutsub komisjoni üles uurima kolmandate riikide offshore tavasid, mis ohustavad vastastikku kasulikku turgude avamist;

48.   kutsub liikmesriike üles töötama komisjoniga integreerituma ja ühtsema kaubanduspoliitika nimel, eriti investeeringute valdkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid ei tohiks välisinvesteeringute riske üle hinnata, vaid peaksid püüdlema majanduse tõhusa avatuse ja riigi omanduses olevate fondide osas ühise lähenemise poole; nendib vajadust hinnata küsimusi nagu varustuskindlus, eelkõige mis puudutab riigiettevõtete välisinvesteeringuid energiasektorisse, tuletab meelde, et sellist hindamist ei tohi kasutada kaitsemeetmena;

49.   juhib komisjoni tähelepanu ELis konkurentsieeskirjadest kinnipidamisega seonduvatele võimalikele riskidele, sest WTO riigihangete lepingus puudub vastastikkuse põhimõte;

50.   nõuab, et komisjon võtaks rangemaid meetmeid eelkõige Interneti teel leviva võltsimise vastu, soodustades muu hulgas paremat koostööd riikide haldusasutuste vahel ja tugevdades meetmeid võltsimise seirel ja analüüsimisel; palub komisjonil täiendavalt esitada parlamendile ja nõukogule ettepanek eesmärgiga pakkuda ühendusele ja selle liikmesriikidele Euroopa tasandil kvalitatiivseid ja statistilisi andmeid võltsimise kohta, eelkõige Interneti kaudu;

51.   jagab komisjoni tugevat poolehoidu mitmepoolsetele kaubandusläbirääkimistele, aga märgib, et teenuskaubanduse valdkonnas, eriti finantsteenuste osas võivad vabakaubanduslepingud turulepääsu saavutamiseks paremini sobida; on arvamusel, et kui sõlmitakse täielikud majanduspartnerluslepingud AKV riikidega, võiksid need hõlmata mitte ainult kaupasid, vaid ka teenuseid ja investeeringuid, kuid ainult juhul, kui nimetatud riigid seda soovivad;

52.   rõhutab, et tõhus turulepääs finantsteenuste valdkonnas loob paremad konkurentsivõimalused, läbipaistvuse ja mitmekesisuse; märgib, et eelkõige kasvava majandusega riikides võib tõhus turulepääs kaasa tuua tugevama kohaliku finantsturu arengu, mis tuleb kasuks asutatavatele ettevõtetele ning annab tarbijatele suurema valiku ja paremad tooted;

53.   võttes arvesse AKV riikide nõrka finants-, haldus- ja institutsioonilist suutlikkust, kutsub komisjoni üles maksuparadiisina tuntud riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel järgima rahvusvaheliselt kokkulepitud reguleerimis- ja järelevalvenorme finantsteenuste sektoris;

54.   on arvamusel, et juurdepääs finantsteenustele (mikrokrediit, juurdepääs pangaarvetele ja põhilistele pangateenustele, hüpoteegid, liising ja faktooring, kindlustus, pensionid ja kohalikud ning rahvusvahelised ülekanded) on eriti vajalik arengumaades elavatele inimestele, et hakata tegelema lihtsa majandustegevusega, ning palub seetõttu komisjonil edendada finantsteenuste paremat turulepääsu arengumaades ja soodustada usaldusväärset reguleerimist, konkurentsivõimeliste turgude arengut ja finantsteenustealast haridust.

o
o   o

55.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile ja selle liikmesriikidele.

(1) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 128. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0053. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0629. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0195. (5) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 155. (6) ELT C 308 E, 16.12.2006, lk 182. (7) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 235. (8) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 103. (9) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 400. (10) ELT L 376, 29.12.2006, lk 36.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon Euroopa sadamapoliitika kohta (2008/2007(INI))

P6_TA(2008)0408 A6-0308/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa sadamapoliitika kohta (KOM(2007)0616);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses" (KOM(2006)0275);

–   võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika kohta: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses(1);

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 2008. aasta resolutsiooni Euroopa energia- ja keskkonnapoliitikat arvestava jätkusuutliku Euroopa transpordipoliitika kohta(2);

–   võttes arvesse nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta(3);

–   võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta(4);

–   võttes arvesse nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta(5);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik(6);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 299 lõiget 2;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A6-0308/2008),

A.   arvestades, et sadamateenuste turulepääsu küsimuse üle on Euroopa Parlamendis toimunud arutelud, mille tulemusel komisjon viis sidusrühmadega läbi laiaulatusliku konsulteerimise;

B.   arvestades, et komisjoni eelmainitud teatises Euroopa sadamapoliitika kohta ei nähta ette uusi meetmeid sadamateenuste turulepääsu küsimuses;

C.   arvestades, et ühenduse tasandil teostatav Euroopa sadamapoliitika, mis kasutab ära Euroopa sadamate geopoliitilisi eeliseid, on kõnealuse sektori jaoks sobiv selle rahvusvahelise mõõtme tõttu;

D.   arvestades, et sadamad on tähtsad mitte ainult mere-, jõe- ning teiste seotud transpordiliikide seisukohast Euroopas, vaid nad on ka tähtsad majanduslikud sõlmpunktid, töökohtade loojad ja rahvastiku integreerimise tegurid;

E.   arvestades, et Euroopa sadamapoliitika eesmärkide seisukohast, milleks on suurendada meretranspordi konkurentsivõimet ja pakkuda kvaliteetseid kaasaegseid teenuseid, tuleks kõnealuses valdkonnas edendada nelja järgmist põhimõtet: ohutus, kiire teenindus, madalad kulud ning keskkonnasäästlikkus;

F.   arvestades, et tulevikus seisavad Euroopa sadamad silmitsi mitmete väljakutsetega, eelkõige keskkonna, globaliseerumise, säästva arengu, tööhõive ja sotsiaalsete tingimuste, eriti ohutuse ja elukestva õppe, rahastamise, turulepääsu ja haldamise valdkonnas, samuti seoses konkurentsivastaste ja diskrimineerivate meetmetega, mida ELi mittekuuluvad riigid on oma geograafilistel turgudel võtnud;

G.   arvestades, et sadamate arendamiseks võimalike territooriumide puudus Euroopas ning looduslike elupaikade haruldus ja haavatavus rõhutavad vajadust, et seadusandja saavutaks tasakaalu ja õigusliku selguse seoses keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete kohustustega;

H.   arvestades, et Euroopa sadamasektoris valitseb märkimisväärne mitmekesisus ning järgmistel aastatel on oodata tugevat kasvu;

I.   arvestades, et Panama kanali laiendamisega kaasneb mõju, mis ilmselt tugevdab praegust laevade suuruse kasvamise tendentsi;

J.   arvestades, et sadamate jaoks on tähtsad kaasaegne infrastruktuur ning ühendused sisemaa ja saartega,

1.   tervitab komisjoni eelmainitud teatist Euroopa sadamapoliitika kohta;

2.   kiidab heaks lähenemisviisi, mida komisjon kasutas teatise väljatöötamisel, eelkõige laiaulatusliku konsultatsiooniprotsessi;

3.   tervitab, et komisjon keskendub õiguslikult mittesiduvatele meetmetele nagu suuniste avaldamine ja halduslike takistuste kõrvaldamine;

4.   rõhutab sadamasektori olulist tähtsust ELis nii majanduslikust, kaubanduslikust, sotsiaalsest, keskkonnaalasest kui ka strateegilisest vaatepunktist;

5.   usub, et komisjonil on oluline roll selle tagamisel, et kõik Euroopa sadamad saaksid oma potentsiaali täielikult ära kasutada;

6.   kiidab heaks komisjoni kavatsuse avaldada suunised ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamise kohta sadamate arendustegevuse ja infrastruktuuride suhtes, mille peamine eesmärk oleks merekeskkonna ja sadamaid ümbritsevate alade kaitse; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks nimetatud suunised enne 2008. aasta lõppu;

7.   on seisukohal, et sadamad ja loodus võivad eksisteerida koos jätkusuutlikult, kuna looduse hävitamine põhjustab tihti majanduslikku kahju ka teistes sektorites, näiteks turism, põllumajandus ja kalandus, ning kutsub seetõttu transpordivolinikku üles tegema sadamaid ja keskkonda käsitlevate ELi õigusaktide ja suuniste koostamise ja jõustamise alal tihedat koostööd keskkonnavolinikuga;

8.   on seisukohal, et suuniste eesmärk peab olema õigusliku ebaselguse käsitlemine, mis tuleneb teatavatest keskkonnaalastest direktiividest, ning keskkonnapoliitika tõeline analüüs, võttes arvesse sadamate eripärasid liidus;

9.   rõhutab vajadust kaasata sadamate valdajad ja kohalikud omavalitsused vesikondade ja meresadamate veekvaliteedi majandamiskavade koostamisse kooskõlas direktiiviga 2000/60/EÜ;

10.   pöörab tähelepanu piirkondlike ametiasutuste vajadusele toetada jõupingutusi laevade, maismaa- ja õhutranspordi süsinikdioksiidi heitmete õhkupaiskamise vähendamiseks õhukvaliteedi majandamiskavade kehtestamise kaudu ning kooskõlas Marpoli konventsiooni ja nõukogu 27. septembri 1996. aasta direktiiviga 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta(7);

11.   rõhutab vajadust töötada välja Euroopa integreeritud poliitika, mis tugevdaks piirkondlikku konkurentsivõimet ja territoriaalset ühtekuuluvust, võttes arvesse sotsiaalseid, keskkonna-, majanduslikke ja julgeolekualaseid aspekte kõikidel territoriaalsetel tasanditel institutsioonidevaheliste, valdkondadevaheliste ja mitmeid territooriume hõlmavate partnerluste loomise kaudu;

12.   märgib, et komisjon tunneb muret transpordivoogude jaotumise pärast Euroopas ja märgib sadamasektori mitmekesisust ning väikeste ja keskmise suurusega sadamate kasvu Euroopas; on samuti seisukohal, et komisjon peaks võtma arvesse olulisi muutusi rahvusvahelises mereliikluses, mida võib oodata tehnoloogilise ja majandusliku arengu tõttu sadamasektoris ning Panama kanali laiendamise ja laevade suuruse ja võimsuse kasvu tõttu, mis avaldavad sektorile kahtlemata tugevat mõju;

13.   juhib tähelepanu Euroopa sadamate arengu territoriaalsele mõõtmele, eriti vajadusele edendada piiriäärsete sadamapiirkondade vahelist piiriülest koostööd ja koordineerimist; rõhutab Euroopa naabruspoliitika ning Vahemere, Läänemere ja Musta mere piirkondlike strateegiate tähtsust; tervitab komisjoni ettepanekut koostada ülevaade ELi sadamate ning ELi naaberriikide sadamate kitsaskohtadest;

14.   kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt jälgima sadamates ja laevateenustes, prahtimises ning reisijateveo ja maanteetranspordi terminalides rahvusvaheliselt kasutatavate uute tehnoloogiate ja juhtimismeetodite arenguid, et edendada poliitikat ja algatusi ühenduse sadamate arendamiseks ning nende tõhusamaks ja kasumlikumaks muutmiseks, millest võidaksid nii sadamad kui ka kasutajad;

15.   on arvamusel, et tehnoloogilised muudatused, mida on vaja vahesadamate ees seisvate, üha suurenevast liiklusest tulenevate väljakutsetega tegelemiseks, toovad kaasa märkimisväärsed finantstagajärjed asjassepuutuvatele piirkondadele; on seisukohal, et nimetatud piirkondadel peaks olema võimalik kasutada struktuurifondide vahendeid, et rahastada eelkõige arenenud tehnoloogiliste vahendite ostmist, luua töökohti uuenduslikes valdkondades ja rehabiliteerida linnapiirkondi, mis on vabanenud sadamate tegevuse linnadest välja viimisel;

16.   on seisukohal, et rahvusvahelisel õiguslikul raamistikul põhineva ühenduse merenduse valdkonna õigusliku raamistiku õiguskindlus sõltub merenduspaketi Erika III kiirest heakskiitmisest;

17.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama Euroopa sadamate vahelist koostööd; rõhutab kõnealuses kontekstis sadamate rolli seoses sisemaiste piirkondade majandusega; rõhutab seoses sellega, et sadamate ühtlustatud areng on liidu integreeritud merenduspoliitika võtmeelement;

18.   rõhutab sadamate sotsiaalset ja kultuurilist rolli sisemaa elanike jaoks ning peab oluliseks tõsta üldist teadlikkust sadamate kui arengumootorite tähtsuse kohta;

19.   on seisukohal, et mere- ja jõetransporti ei saa vaadelda lahus maismaa- ja õhutranspordist ning ühendus sisemaaga on väga oluline sadama kaubandusedu seisukohast, ning et seepärast on vaja luua ühendusi sadamate, sisemaiste logistika platvormide ja "kuivsadamate" vahel; on sellega seoses samuti arvamusel, et nii üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) kui ka ühenduse tulevaste roheliste koridoridega seoses oleks vaja sadamates kasutada eri transpordiliike, mis tagaks transpordivõimsuste parema ärakasutamise kabotaaži ja jõetranspordi vaatepunktist, ning nende ühendamist maismaa- ja õhutranspordiga, et tagada ühtne ja tõeline transpordipoliitika;

20.   toetab seetõttu komisjoni kavatsust hinnata seda, millised on sadamate ühendused sisemaaga ja millised on nende vajadused, samuti seda, milline on nende mõju transpordivoogude tasakaalustatud võrgustikule seoses TEN-T vahekokkuvõttega 2010. aastal(8).

21.   on seisukohal, et TEN-T 2010. aasta vahekokkuvõtte üks eesmärke peab olema mere- ja jõetranspordi integreerimine maismaatranspordiga Euroopa sadamate kaudu;

22.   kutsub asjaomaseid piirkondlikke ametiasutusi üles rakendama mitmeliigilisema transpordi poliitikat, mis võimaldab kiirteede kõrval arendada raudtee- ja veetransporti, sadamaalade tõhusat ühendamist TEN-Tdega ning sadamate tõhusamat ühendamist sisemaaga raudtee ja sisemaa veeteede kasutamise abil;

23.   täheldab, et ELi sadamad konkureerivad kolmandate riikide sadamatega, mille suhtes ei kehti sageli samad reeglid kui liidu sadamate suhtes, ning on silmitsi ka ELi naaberriikide diskrimineeriva majanduspoliitikaga, näiteks diskrimineeriva tariifipoliitika näol;

24.   kutsub komisjoni üles veel kord uurima sadamaohutuse küsimusi ja nende osa suurenenud kuludes, pidades silmas Euroopa sadamate konkurentsivõimet;

25.   tervitab komisjoni kavatsust anda ülevaade probleemidest, mida Euroopa sadamad selles valdkonnas on kohanud, ning kutsub komisjoni üles kaaluma loetelu koostamist nimetatud kitsaskohtade kohta, et käsitleda konkreetselt neid probleeme, mis tulenevad konkurentsist kolmandate riikide sadamatega ja ELi naaberriikide võetud konkurentsivastastest ja diskrimineerivatest meetmetest;

26.   rõhutab vajadust teha koostööd kolmandate riikidega, et koostada ja esitada programme naabersadamate vaheliseks oskusteabe arendamiseks, koordineerimiseks ja edastamiseks;

27.   on seisukohal, et komisjon peaks uurima võimalust luua ühenduse programm kaubalaevade, eelkõige kabotaažiks ja jõetranspordiks mõeldud laevade uuendamise kohta;

28.   on seisukohal, et uued tehnoloogiad, eelkõige infotehnoloogia, on olulise tähtsusega vahendid, mis võimaldavad Euroopa sadamatel tõsta tõhusust ja kasumlikkust olukorras, kus osa neist on juba kolmandate riikide sadamate konkurentsi ning mõned ka arenduseks puuduva ruumi tõttu surve all;

29.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kiirendaksid asjaomaste asutuste kaudu kauglootsimissüsteemide kasutuselevõtmist, et suurendada liikluskorralduse tõhusust ja ohutust sadamates ning reidil;

30.   kutsub komisjoni üles jätkama teadusuuringuid ja uuendustegevust kõnealuses sektoris liidu raamprogrammide kaudu ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama teadusuuringuid ohutuse valdkonnas, et vähendada õnnetuste arvu nii palju kui võimalik, ning logistika valdkonnas, et parandada ruumi- ja keskkonnakasutust sadamates, et vähendada muu hulgas CO2 heidet ja jäätmetest tingitud saaste määra;

31.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis ettepanekuid asendada 2020. aastaks praegune kütus diislikütusega ja võimalust kaasata merendussektor saastekvootidega kauplemise süsteemi;

32.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama aktiivselt otsingu- ja päästelaevastiku ning teiste sadamas asuvate otsingu- ja päästefunktsioonide pidevat täiustamist SOLAS konventsiooni (inimelude ohutusest merel) ning mereotsingute ja -pääste alaste rahvusvaheliste konventsioonide alusel ning parandama veelgi merepääste koordineerimiskeskuste vahelist koostööd;

33.   on seisukohal, et "puhta laeva" ja "puhta sadama" programme tuleb edasi arendada;

34.   kutsub komisjoni ja sektorit üles innustama laevandusettevõtjaid vähendama transporditavate tühjade konteinerite arvu ja kasutama seda võimsust täielikult ära ning toetama vastavaid algatusi (nt uurimisprogrammide kaudu), võttes arvesse klientide tegelikke ja konkreetseid vajadusi ning vähendades keskkonnamõju;

35.   tervitab komisjoni kavatsust esitada õigusloomega seotud ettepanek piirideta Euroopa meretranspordiruumi loomise kohta ning on arvamusel, et ettepaneku eesmärk peab olema õiglase konkurentsi tagamine mere- ja maismaatranspordi vahel liidus;

36.   soovitab seetõttu kaotada ühenduses deklareeritavate kaupade suhtes tollikontroll lähimerevedude puhul ühenduses; soovitab samuti võimaluse korral luua eraldi sadamaalad ühendusesisese ja rahvusvahelise liikluse jaoks ning lihtsustada sisetransporti ning erikonteinerite standardiseerimist ja identifitseerimist;

37.   kutsub komisjoni üles vaatama läbi ja parandama lähimerevedude arendamise ja toetamise poliitika;

38.   kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust koostada ühenduses konteinerite kohta ühtne transpordidokument, et lihtsustada haldusmenetlusi;

39.   kutsub komisjoni üles viima läbi uuringut ametiasutustelt Euroopa kaubasadamatele antavate rahaliste vahendite kohta, et teha kindlaks võimalikud konkurentsimoonutused ning selgitama riigiabi suunistes, millist sadama valdajatele antavat abi tuleks käsitleda riigiabina; on seisukohal, et ametiasutuste poolt sadamate arendamiseks tehtavaid võimalikke investeeringuid ei tuleks käsitleda riigiabina, kui nende otsene eesmärk on keskkonnanäitajate parandamine või ülekoormatuse ja kaupade maanteetranspordi vähendamine, eriti kui seda peetakse oluliseks majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks (nt seoses saartega), välja arvatud juhul, kui sellest saab kasu üks konkreetne kasutaja või sadama valdaja;

40.   nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks sadamatele antavat riigiabi käsitlevad suunised 2008. aastal ning usub, et need suunised peaksid hõlmama sadamaala kui sellist ja tegema vahet juurdepääsu- ja kaitseinfrastruktuuri, projektidega seotud infrastruktuuri ja tekiehitiste vahel ning mitte tegema vahet erinevate sadamakategooriate vahel;

41.   kiidab heaks komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivis 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta(9) sätestatud läbipaistvusnõuete laiendamise, ent kutsub komisjoni üles kaaluma minimaalse aastakäibe madalama piirmäära kehtestamist tingimusteta kohustuse kehtestamise asemel;

42.   märgib eelkõige komisjoni hinnangut sadamatele antavate kontsessioonide kohta ning kutsub komisjoni üles võtma arvesse asjaolu, et sadama valdajatele on oluline teatav paindlikkus selles valdkonnas, eelkõige seoses suuremahuliste investeeringute kontsessioonide uuendamisega, kuid on arvamusel, et paindlikkust ei tohi kasutada konkurentsi takistamiseks sadamasektoris;

43.   on seisukohal, et on äärmiselt oluline säilitada tasakaal teenuste osutamise vabaduse ja sadamate konkreetsete nõudmiste vahel, rõhutades samas avaliku ja erasektori koostöö vajalikkust sadamate kaasaegsemaks muutmisel;

44.   innustab kasutama ühtekuuluvuspoliitika raames Euroopa territoriaalse koostöö programmide ning ELi naabrus- ja laienemispoliitika raames koostööprogrammide võimalusi; julgustab samuti komisjoni, liikmesriike ja asjaomaseid piirkondlikke ametiasutusi rakendama olemasoleva võimsuse kasutamisel nii palju kui võimalik piiriülest strateegiat, kui nad kaasrahastavad sadamate infrastruktuuri;

45.   toetab tugevalt kohalikus omanduses olevate mittetulunduslike väikesadamate rolli ja nõuab tungivalt, et kohalikud, piirkondlikud, riigi- ja Euroopa tasandi ametiasutused võtaksid samme nende lagunemise ärahoidmiseks, sest nendest tulenev sotsiaalne, meelelahutuslik ja turismist saadav kasu ümbritsevate kogukondade jaoks on kaugelt suurem nende algsest majanduslikust funktsioonist;

46.   soovib tungivalt rõhutada, et igas Euroopa ja tema merenduspoliitika üle peetavas arutelus tuleks käsitleda Euroopa lõbusõidulaevanduse olulist rolli kohaliku majanduse arengus, kuna turismisadamad pole mitte ainult vaateaknaks sisemaale ning oluline vahend sadama ja selle ümbruse kasutamise edendamiseks, vaid need tagavad ka kohalikele ettevõtetele olulised teenuste osutamise võimalused;

47.   tervitab asjaolu, et sadamasektoris pannakse rõhku dialoogile; kutsub üles looma Euroopa sotsiaaldialoogi komiteed ning on seisukohal, et komitee peaks käsitlema sadamatega seotud küsimusi, kaasa arvatud töötajate õigusi, kontsessioone ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1979. aasta konventsiooni nr 152 sadamate tööohutuse ja -tervishoiu kohta;

48.   rõhutab sadamatöötajate kaitse ja kõrgeima tasemega koolituse tagamise tähtsust; toetab komisjoni tahet anda sadamatöötajatele vastastikku tunnustatav põhikvalifikatsioon, et suurendada paindlikkust selles valdkonnas; leiab, et sellega seoses peaks kõigepealt võrdlema erinevaid olemasolevaid sadamatöötajate kutseoskuste süsteeme; on siiski seisukohal, et kõnealune põhikvalifikatsioon ei tohi langetada liikmesriigi sadamatöötajate kvalifikatsiooni keskmist taset;

49.   teeb ettepaneku, et kusekvalifikatsiooni ja elukestva õppe küsimust käsitletaks koos sotsiaalpartneritega tulevases Euroopa sotsiaaldialoogi komitees;

50.   innustab komisjoni edendama heade tavade vahetamist sadamasektoris üldiselt ning eelkõige innovatsiooni ja töötajate koolituse vallas, et tõsta teenuste kvaliteeti, konkurentsivõimet ja investeerimise ligitõmbavust;

51.   tervitab 20. mai nimetamist Euroopa merenduspäevaks ja toetab eriti Euroopa sadamate avatud uste päeva kasutusele võtmist, mis võimaldaks üldsusel paremini mõista tööd sadamasektoris ja kõnealuse sektori tähtsust;

52.   nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks kooskõlas Euroopa Parlamendi 8. mai 2008. aasta resolutsiooniga Atlandi-ülese majandusnõukogu kohta(10) jõupingutusi, muutmaks USA õigusakti, millega nõutakse kõigi USAsse sisenevate kaupade skaneerimist, et tagada "volitatud ettevõtjate" ja Maailma Tolliorganisatsiooni raames kokku lepitud turvastandardite (C-TPAT, SAFE) vastastikusel tunnustamisel põhinev koostöö; kutsub komisjoni üles hindama, kui suur oleks kõigi meritsi USAsse suunduvate kaubakonteinerite 100%-lise skaneerimise meetme potentsiaalne maksumus ettevõtlusele ja ELi majandusele ning selle võimalikku mõju tollitoimingutele;

53.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 531. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0087. (3) EÜT L 103, 25.4.1979, lk 1. (4) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7. (5) EÜT L 182, 16.7.1999, lk 1. (6) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (7) EÜT L 296, 21.11.1996, lk 55. (8) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 680/2007, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste transpordi- ja energiavõrkude valdkonnas, artiklit 19 (ELT L 162, 22.6.2007, lk 1). (9) ELT L 318, 17.11.2006, lk 17. (10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0192.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon kaubaveo kohta Euroopas (2008/2008(INI))

P6_TA(2008)0409 A6-0326/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatisi pealkirjaga "ELi kaubaveokava: kaubaveo tõhusamaks, integreeritumaks ja jätkusuutlikumaks muutmine Euroopas" (KOM(2007)0606), "Kaubaveologistika tegevuskava" (KOM(2007)0607), "Põhiliselt kaubaveoks kasutatava raudteevõrgustiku suunas" (KOM(2007)0608) ja teatist raudteeinfrastruktuuri kvaliteeti käsitlevate mitmeaastaste lepingute kohta (KOM(2008)0054);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Kaubaveologistika Euroopas – jätkusuutliku liikuvuse võti" (KOM(2006)0336);

–   võttes arvesse komisjoni teatist süsteemi ERTMS/ETCS kasutamise edendamise kohta (KOM(2005)0298);

–   võttes arvesse nõukogu 29.–30. novembri ja 3. detsembri 2007. aasta järeldusi komisjoni teatise "Kaubaveologistika tegevuskava" kohta ning 7. aprilli 2008. aasta järeldusi komisjoni teatise "Põhiliselt kaubaveoks kasutatava raudteevõrgustiku suunas" kohta;

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut "Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel" (KOM(2007)0551);

–   võttes arvesse oma 5. septembri 2007. aasta resolutsiooni kaubaveologistika kohta Euroopas – jätkusuutliku liikuvuse võti(1);

–   võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni uute suundade kohta linnalise liikumiskeskkonna arendamisel(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0326/2008),

A.   arvestades, et ELis langeb peaaegu 30% CO2 heitkogustest – linnades koguni 40% – transpordisektorile ja et tehnilise täiustamise ja innovatsiooni osas tehtud mõningatest jõupingutustest hoolimata on heitkogused ajavahemikul 1990–2005 kasvanud 26%, samas kui teistes sektorites on CO2 heitkoguseid vähendatud 10% võrra märkimisväärsete (miljarditesse eurodesse ulatuvate) investeeringute tõttu;

B.   arvestades, et jätkusuutlikul ja tõhusal kaubaveol Euroopas on eduka ja konkurentsivõimelise majanduse, tarbijate vajaduste rahuldamise ning Euroopa kodanikele märkimisväärse arvu töökohtade ja jõukuse loomise seisukohalt ülioluline osa;

C.   arvestades, et kaubaveole ennustatakse ajavahemikul 2000–2020 umbes 50%-st kasvu (tonnkilomeetrites), nagu on prognoositud komisjoni valges raamatus "Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada" (KOM(2001)0370), ning arvestades, et kaubavedu kasvas ajavahemikul 1995–2005 umbes 30% kiiremini kui sisemajanduse kogutoodang; arvestades lisaks, et kasv kogu kaubaveos tuleneb peamiselt maantee- ja lennuliikluse suurest kasvust muude transpordiliikidega võrreldes;

D.   arvestades, et jätkusuutlikumaid ja tõhusamaid logistika- ja kaubaveosüsteeme ning kõikide transpordiliikide intermodaalset integreerimist soosivad lahendused ei too kaasa üksnes majanduse ja ohutuse paranemist, vaid et need aitavad ka saavutada ELi kuni aastani 2020 püstitatud eesmärke kliimamuutuse ja energiasäästu valdkonnas;

E.   arvestades, et neile väljakutsetele vastamiseks peaksid EL ja liikmesriigid praeguste ebapiisavate eelarvevahendite taustal seadma omale teatavad kooskõlastatud prioriteedid, keskendama oma ressursid piiratud arvule kaubaveo jätkusuutlikkusele ja eri transpordiliikide ühitamisele suunatud meetmetele ning võtma arvesse tundlikke piirkondi;

F.   arvestades, et Euroopa transpordikoridoride võrk tuleks paremini välja arendada, kusjuures lähtuda tuleks olemasolevast võrgust, struktuuridest ja tehnoloogiatest ning ka "rohelised koridorid" kõigi kaubaveoliikide jaoks tuleks integreerida ambitsioonikate jätkusuutlike keskkonnaalaste kriteeriumidega;

G.   arvestades, et eespool nimetatud kaubaveologistika tegevuskava peab hõlbustama kaubaveo toiminguid Euroopas ning väljaspool kõikide Euroopa ettevõtete ja Euroopa konkurentsivõime huvides tervikuna,

1.   rõhutab, et Euroopa kaubaveosüsteemid peavad tulema toime pakiliste väljakutsetega, et suurendada kaubaveo tõhusat integreerimist ja jätkusuutlikkust Euroopas, aidates rohkem kaasa liikuvuse ja energiatõhususe parandamisele ning naftatarbimise, saasteainete heitkoguste ja väliskulude vähendamisele, ning tervitab seetõttu komisjoni eespool nimetatud teatisi ja nõukogu järeldusi; julgustab komisjoni, liikmesriike ja tööstust toetama tulevikus liikuvuse, keskkonna, kliima, majanduse, ohutuse ja töötajate huvide osas jätkusuutlikumat kaubaveopoliitikat, edendades prioriteetsete piiriüleste raudtee-kaubakoridoride, sõlmpunktide ja tavavõrkude järkjärgulisel integreerimisel laienenud Euroopa Liidus tõhusamate logistikasüsteemide kasutamist, ning edendades kõikide transpordiliikide osas põhimõtteid "kasutaja maksab" ja "saastaja maksab";

2.   toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt koosmodaalsus ja intermodaalsus on esmatähtsad tegurid jätkusuutliku ja tõhusa kaubaveo loomiseks Euroopas;

3.   märgib siiski, et ELi pädevused ja vahendid kaubaveoturgude parandamiseks on piiratud; märgib, et võrgu peamisi osi kasutatakse juba täisvõimsusel; nõuab seetõttu tungivalt, et Euroopa peamiste transpordikoridoride eest vastutavad transpordiministrid käsitleksid infrastruktuuri investeeringute küsimust ning jõuaksid vähemalt kokkuleppele oma vastavaid koridore käsitlevate riiklike investeerimiskavade kooskõlastamise osas;

4.   on veendunud, et kaubaveologistika linnapiirkonnas vajab eraldi lähenemisviisi; loodab, et arutelu eespool nimetatud linnalist liikumiskeskkonda käsitleva rohelise raamatu üle ja kaubaveologistika tegevuskava toovad kaasa parimate tavade vahetamise linnade vahel, mis võimaldab leida säästlikud viisid kaupade transportimiseks linnadesse;

5.   nõuab seetõttu, et hiljemalt 2008. aasta lõpuks pakuks komisjon välja programmi selle valdkonna projektide eest vastutavate liikmesriikide vahelise koostöö tugevdamiseks ning hõlbustaks ja hindaks võimalusi olemasolevate takistuste kõrvaldamiseks, pöörates erilist tähelepanu kaubaveole ning võttes nõuetekohaselt arvesse logistilise teguri lisandväärtust;

6.   toetab ideed, et kaubaveoks ettenähtud võrgud peaksid ära kasutama olemasolevaid tavapäraseid liiklusvõrke, mis vabanevad kiirrongide osas tehtavate edusammude tõttu;

7.   rõhutab, et raudtee-kaubaveovõrgud peaksid põhinema turu seisukohalt kõige olulisematel kaubakoridoridel, võttes arvesse olevasolevaid ERTMSi (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem) koridore ja TEN-T võrku (üleeuroopaline transpordivõrk) (st et neid tuleb vajadusel laiendada, et hõlmata konkreetsed alad, mis tekitavad suurt liiklustihedust, näiteks sadamad); on seisukohal, et tuleks määrata transpordikoridoride kõrgetasemelised koordinaatorid, juhul kui seda veel tehtud ei ole; kutsub Euroopa Raudteeagentuuri kui ERTMSi eest vastutavat asutust üles tagama, et kõnealused teed oleksid koostalitlusvõimelised;

8.   loodab, et vastavalt ELi õigusaktidele, oma eesmärkidele ja intelligentsetele transpordisüsteemidele määratleb komisjon "rohelised koridorid" liikuvuse ja intermodaalsuse näidisprojektidena, liigub keskkonnasõbralikele transpordiliikidele ülemineku suunas, et vähendada õnnetusi üldiselt, ülekoormatust, müra, kohalikku toksilist ja mittetoksilist reostust, CO2 heitkoguseid, maastiku- ja energiatarbimist, ning suurendab taastuvate energiaallikate (eelkõige tuule- ja päikeseenergia) kasutamist;

9.   nõuab selles kontekstis, et komisjon ja liikmesriigid pakuksid tugevamaid stiimuleid kõigi transpordiliikide keskkonnasäästlikkuse edendamiseks ja nende tõhusaimate kombinatsioonide toetamiseks, mis peab tooma kaasa keskkonna vähima mõjutamise, eelkõige "rohelistes koridorides";

10.   teeb ettepaneku toetada regionaalplaneerimise, tootmisprotsesside ja turustruktuuride integreerimist kuni tarbetu liikluse vältimiseni välja ning aidata kaasa vahemaade lühendamisele või kaubaveo kiiruste kohandamisele; on arvamusel, et aeganõudvaid ja energiakulukaid sagedasi seisakuid kaubaveol tuleb vältida kiiruse arvutipõhise kohandamise abil;

11.   peab prioriteediks parandada ohtlike ja saastavate kaupade vedu käsitlevate kehtivate õigusaktide nõuetekohast rakendamist ja tugevdamist;

12.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kiirendaksid parimate tavade vahetamist piiriülestes tundlikes piirkondades (mägipiirkonnad ja linnastud) ning linnades ja võtaksid arvesse oma eespool nimetatud resolutsioonis linnalise liikumiskeskkonna kohta esitatud soovitusi ning programmist CIVITAS saadud kogemusi puhtama ja parema transpordi saavutamiseks linnades, edendades logistilist aspekti;

13.   kutsub komisjoni üles keskendama ELi kaasrahastamist raudteeinfrastruktuuri, intermodaalsete liiklussõlmede ning muude kaubaveoliikide tõhususele, koostalitlusvõimele ja uuendamisele;

14.   kutsub ka komisjoni ja liikmesriike üles seoses 2009. aastaks kavandatud Euroopa Liidu eelarve läbivaatamisega kaaluma juba praegu, milline on transpordi koht kõnealuses eelarves, et vältida minevikus tehtud vigade kordamist ning tagada tulevikus strateegilistesse infrastruktuuridesse tehtavad piisavad investeeringud, saavutamaks eesmärgid, mis liit on endale säästva arengu ja heitkoguste vähendamisega seoses seadnud;

15.   rõhutab koostalitlusvõimelise teede maksustamise erilist tähtsust tõhusa kaubaveo jaoks Euroopas;

16.   peab mere- ja siseveesadamate paremat ühendamist rannikust eemal asetseva sisemaa raudtee- ja teedevõrgustikuga oluliseks osaks transpordiinfrastruktuuris; rõhutab sisemaiste logistiliste platvormide ja kuivdokkide olulist rolli;

17.   on veendunud siseveetranspordi potentsiaalis seoses kaubaveoga ning nõuab tungivalt, et komisjon tagaks siseveetranspordi edendamist Euroopas käsitleva NAIADES tegevusprogrammi nõuetekohase rakendamise;

18.   rõhutab, et investeeringuid sisemaaterminalidesse saab paindlikult ja kiiresti realiseerida, kõrvaldades nii kitsaskohti kogu intermodaalses ahelas;

19.   nõuab, et stabiilsetest intermodaalsetest standarditest kinnipidamist ja/või nende sisseviimist sõidukite, konteinerite ja laadimisseadmete mõõtmete ja masside osas peetaks strateegiliselt tähtsaks eesmärgiga viia kaubaveologistika üle raudteele ja jätkusuutlikele veeteedele, et vähendada nii infrastruktuuri kulusid;

20.   märgib, et erinevad horisontaalsed tehnikad, mis aitaksid lihtsustada laadimisvõimalusi mitte ainult veoautodelt raudteele, vaid ka teisaldamist erinevate rööpmelaiuste korral, on tihti ebapiisavalt standardiseeritud; nõuab seetõttu tungivalt, et rahvusvahelised ja Euroopa asutused standardiseeriksid eelkõige nimetatud tehnikad eesmärgiga suurendada tõhusust ja vähendada kulusid; rõhutab sellega seoses ühendvedude veoühikute ülemaailmse standardi kiire kasutuselevõtmise tähtsust;

21.   palub komisjonil koostada keskkonna- ja raudteetoetuste suunised nii, et hõlbustada jätkusuutlikku raudteekaubavedu soosivaid investeeringuid; rõhutab selles kontekstis müra vähendamise kaasrahastamise strateegilist tähtsust ka selle allika puhul (kaubavagunite moderniseerimine), nagu see juba toimub veeremipargi ERTMSiga varustamise puhul;

22.   on veendunud, et infrastruktuuri haldamine ja teenuste osutamine peab toimuma piiriüleselt, mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt, et saavutada tõhus, koostalitlusvõimeline ja sujuv kaubaveologistika; rõhutab sellega seoses transpordi siseturu edasise väljakujundamise tähtsust kõigi transpordiliikide jaoks; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle luua "Euroopa ühine piirideta meretranspordiruum" ja toetab ideed ühtse veodokumendi ning ühiste liideste kohta kõigi transpordiliikide jaoks;

23.   rõhutab, et tõhusalt toimiv maanteeveo siseturg võib aidata transporti tõhusamaks muuta ja vähendada tühisõitude arvu; palub komisjonil rangelt kohaldada rahvusvahelist maanteevedu ja kabotaaži käsitlevaid ELi õigusakte; tunnistab, et liikmesriikidel on lubatud teatavatel tingimustel kabotaaži piirata, kuid palub komisjonil asutamislepingute täitmise järelevalvajana kohaldada rangeid meetmeid ebaproportsionaalsete piirangute ja karistuste vastu, mida mitmed liikmesriigid välisriikide veoettevõtjate suhtes sellega seoses rakendavad;

24.   julgustab komisjoni kehtestama raudteeinfrastruktuuri kvaliteeti käsitlevate mitmeaastaste lepingute puhul raamtingimusi üleeuroopaliste kvaliteedialaste miinimumstandardite kohta; teeb liikmesriikidele ettepaneku siduda vahendite kättesaadavus raudteeinfrastruktuuri ehitamiseks, laiendamiseks ja hooldamiseks nimetatud kvaliteedistandarditega ja käsitleda neid lahutamatute pakettidena, et anda sellega panus tõhususe suurendamisse ja kulude vähendamisse;

25.   kutsub komisjoni üles jälgima ja edendama infrastruktuuri kvaliteedi tagamiseks mitmeaastaste lepingute puhul tõhusat ja sobilikku parimate tavade rakendamist; kutsub komisjoni üles eespool nimetatud teatise (KOM(2008)0054) alusel töötama tihedas koostöös infrastruktuuri haldajatega välja infrastruktuuri teenuste võrdlusuuringu formaati, sealhulgas avaldama peamised tulemuslikkuse näitajad;

26.   kutsub komisjoni üles esitama tugevamaid soovitusi mitmeaastaste lepingute kohta infrastruktuuri kvaliteedi ja võimsuse osas (mis põhineb direktiivi 2001/14/EÜ(3) artikli 6 praeguse rakendamise läbipaistval järelevalvel); sellega seoses kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt, et need rakendaksid neid mitmeaastaseid rahastamisraamistikke, et tagada raudtee infrastruktuuri haldajatele finantsstabiilsus hoolduse ja uuendamise vajaduste rahuldamisel (mis tagaks piisavad avaliku sektori vahendid);

27.   palub komisjonil toetada kiirliinide diferentseeritud kasutusega seotud projekte, näiteks kergete kaupade veoks;

28.   nõuab tungivalt, et komisjon koostaks ülevaate satelliitnavigatsiooniga varustatud kaubavagunite kohta ELis, et kontrollida selle alusel piiriülest koostalitlusvõimet või nende süsteemide ühilduvust juba olemasolevate süsteemidega, tagaks uute vagunite varustamise koostalitlusvõimelise satelliitnavigatsioonisüsteemiga ning edendaks olemasolevate kaubavagunite moderniseerimist; toetab selliste laadimistehnikate parimate tavade kasutuselevõtmist, mis muudavad intermodaalse ahela algusest kuni ümber- või mahalaadimise lõpuni selliseks, et see toob kaasa kogu tööstusharu suurema tõhususe;

29.   rõhutab vajadust ühtlustada ja lihtsustada kaubaveoturul osalevate ametiasutuste haldusmenetlust ning vajadust lihtsustatud tollieeskirjade ja -protseduuride järele piiridel; tervitab eriti otsust luua Euroopa piirideta meretranspordiruum, nõuab tungivalt, et komisjon paluks pädevatel rahvusvahelistel assotsiatsioonidel ja organisatsioonidel töötada välja ühtse intermodaalse dokumendi;

30.   rõhutab, et ülikoolides puudub hea logistikaalane haridus ning kutsub seetõttu liikmesriike üles pidama esmatähtsaks kõrgharidust ja täiendkoolitust logistika ja kaubaveo valdkonnas;

31.   nõuab tungivalt, et komisjon toetaks projekte ja uuringuid ning töötaks teabevoogude standardiseerimise suunas, et tagada transpordiliikide integratsioon ja koostalitlusvõime andmete tasandil;

32.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 154. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0356. (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv nr 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta (EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29).

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon vahekokkuvõtte kohta Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010 (2007/2252(INI))

P6_TA(2008)0410 A6-0260/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele vahekokkuvõtte kohta Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010 (KOM(2007)0314);

–   võttes arvesse oma 23. veebruari 2005. aasta resolutsiooni Euroopa keskkonna- ja tervisealase tegevuskava 2004–2010 kohta(1);

–   võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni 27. juuli 2007. aasta aruannet "Principles for evaluating health risks in children associated with exposure to chemicals" (Kemikaalidega kokkupuutest lapsi ohustavate terviseriskide hindamispõhimõtted);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 152 ja 174, mille eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsust nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008–2013)(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6-0260/2008),

A.   arvestades huviga, et 2003. aastast alates on Euroopa Liidu tervisekaitsepoliitika põhinenud tervishoiu-, keskkonna- ja teadusuuringute sektorite vahelisel tihedamal koostööl, mis annab lootust, et aja jooksul luuakse sidus ja integreeritud Euroopa strateegia keskkonnatervise alal;

B.   arvestades, et liidu poolt praegu esimese keskkonna ja tervise tegevuskava (2004–2010) (KOM(2004)0416) raames elluviidavad tegevussuunad – näitajate väljaarendamine, integreeritud seire väljatöötamine, asjakohaste andmete kogumine ja hindamine ning samuti teadusuuringute mitmekordistamine – aitavad paremini mõista seoseid saasteallikate ja nende mõju vahel tervisele, kuid ei ole ilmselgelt piisavad keskkonnateguritest tingitud haiguste järjest suurema hulga kahandamiseks;

C.   arvestades, et eespool nimetatud tegevuskavast vahekokkuvõtte tegemine on peaaegu võimatu nii kaua, kui puuduvad selged ja arvulised eesmärgid ning kuni tegevuskavale eraldatud üldeelarvet on endiselt raske kindlaks määrata ja kuni see on tegevuskava edukaks edendamiseks ilmselgelt ebapiisav;

D.   arvestades, et kui terviseprogrammi (2008–2013) eesmärgiks on seatud tegelemine eelkõige selliste traditsiooniliste tervist mõjutavate teguritega nagu toitumine, suitsetamine, alkoholi ja narkootiliste ainete tarbimine, siis käesolevas tegevuskavas (2004–2010) tuleks keskenduda teatavatele uutele tervisealastele väljakutsetele ja tegeleda ka inimeste tervist mõjutavate otsustavate keskkonnateguritega, nagu välis- ja siseõhu kvaliteet, elektromagnetlained, nanoosakesed ja ohtlikud keemilised ained (ained, mis on liigitatud kantserogeenide, mutageenide või reproduktiivtoksiliste ainete kategooriasse, sisesekretsioonisüsteemi häireid põhjustavad ained) ning kliimamuutusest tulenevate terviseriskidega;

E.   arvestades, et hingamisteede haigused on liidus surma põhjustamise, esinemissageduse, levimuse ja kulude poolest teisel kohal, et hingamisteede haigused on peamiseks surma põhjustajaks alla viie aasta vanuste laste seas ning et need haigused arenevad edasi eelkõige välis- ja siseõhu saastatuse tõttu;

F.   arvestades, et eelkõige peenosakeste ja troposfääriosooni põhjustatud õhusaaste ohustab oluliselt inimeste tervist, mõjutab laste tavapärast arengut ja vähendab keskmist eluiga liidus(3);

G.   arvestades, et kuna keskmine ELi kodanik veedab 90 % oma ajast siseruumides, peab ühendus linnakeskkonna tervise, eriti siseõhu kvaliteedi parandamiseks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid järgides nägema saastatuse vähendamiseks eluruumides veelgi rohkem vaeva;

H.   arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni 2004. ja 2007. aasta keskkonna- ja tervisealastel ministrite konverentsidel rõhutati seoseid keemiliste saasteainete kompleksse koosmõju ning teatava arvu krooniliste häirete ja haiguste vahel, eriti laste seas; arvestades, et kõnealuseid mureküsimusi käsitletakse ka ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja valitsustevahelise keemiaohutuse foorumi ametlikes dokumentides;

I.   arvestades, et teaduslikud tõendid kinnitavad järjest rohkem, et teatud vähkkasvajaid, näiteks sapipõie vähki, luuvähki, kopsuvähki, nahavähki, rinnavähki jne põhjustavad mitte ainult keemilised ained, kiirgus ja lenduvad osakesed, vaid ka muud keskkonnategurid;

J.   arvestades, et lisaks kõnealustele probleemsetele arengutele keskkonnatervise valdkonnas on viimastel aastatel esile kerkinud uued haigused või haigussündroomid, nagu keemiline multipleksne ülitundlikkus, hambaamalgaami sündroom, elektromagnetiline ülitundlikkus, ebatervislike hoonete sündroom või tähelepanupuudulikkus koos hüperaktiivsusega (attention deficit and hyperactivity syndrome) laste seas;

K.   arvestades, et ettevaatuspõhimõte sisaldub aluslepingus selgesõnaliselt alates 1992. aastast ning et Euroopa Kohus on mitmel korral kirjeldanud kõnealuse põhimõtte sisu ja reguleerimisala ühenduse õiguses kui komisjoni keskkonna- ja tervisekaitsepoliitika aluseid(4);

L.   arvestades, et komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatises ettevaatuspõhimõtte kasutamise kohta (KOM(2000)0001) sätestatud kriteeriumid on äärmiselt keerulised, isegi teostamatud;

M.   arvestades inimeste bioseire tähtsust vahendina, mille abil hinnata Euroopa kodanike kokkupuute taset keskkonna saastatuse mõjuga, ja arvestades Euroopa Parlamendi korduvalt (näiteks eespool mainitud 23. veebruari 2005. aasta resolutsiooni lõikes 3 ning 20. detsembri 2007. aasta keskkonnaküsimustele pühendatud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldustes) väljendatud soovi kiirendada liidu tasandi bioseiresüsteemi loomist;

N.   arvestades, et on üldiselt tunnustatud, et kliimamuutus võib etendada teatavate haiguste tõsiduse ja esinemissageduse suurendamisel olulist rolli ning eriti, et kuumalainete, üleujutuste ja metsatulekahjude kui liidu kõige sagedasemate looduskatastroofide esinemissagedus võib põhjustada täiendavalt haigusi, viletsaid sanitaartingimusi ja surma, ning tunnustades samal ajal kliimamuutuse leevendamise meetmete kasulikku mõju tervisele;

O.   arvestades, et kliimamuutus mõjutab tugevalt inimeste tervist, sest see soodustab muu hulgas teatavate nakkus- ja parasiithaiguste arenemist, peamiselt muutuste tõttu temperatuuris ja niiskuses ning nende mõju tõttu ökosüsteemidele, loomadele, taimedele, putukatele, parasiitidele, algloomadele, mikroobidele ja viirustele;

P.   arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik)(5) ja selle tütardirektiivides kehtestatakse selged sätted rikkumata veevarude säilitamiseks ja taastamiseks;

Q.   arvestades, et keskkonnameditsiin on uus meditsiiniharu, mille õpetamine ülikoolides on liikmesriigiti veel liialt juhuslik ja ebavõrdse tasemega ning mis väärib seetõttu liidus toetamist ja edendamist;

R.   arvestades, et keskkonnategurite tõttu kannatavate inimeste arv suureneb ja tuleb teostada epidemioloogilisi uuringuid, et saada täielik ülevaade haigustest, mille põhjused peituvad täielikult või osaliselt keskkonnategurites,

1.   tunnustab komisjoni poolt alates tegevuskava käivitamisest 2004. aastal tehtud jõupingutusi, eriti keskkonna- ja tervisealase teabe liikumise parandamisel, Euroopa keskkonna- ja terviseuuringute juurutamisel ja tugevdamisel ning koostöö edendamisel asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Maailma Terviseorganisatsioon;

2.   on siiski arvamusel, et kuni kõnealuse tegevuskava eesmärk on üksnes olemasolevaid ühenduse poliitikaid täiendada ning kuni see ei tugine ennetuspoliitikale eesmärgiga vähendada keskkonnateguritega seotud haigusi ega järgi ühtegi selget ja arvulist eesmärki, on tegevuskava juba ette osaliselt läbikukkumisele määratud;

3.   juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Maailma Terviseorganisatsiooni egiidi all on juba viidud ellu programm, mille raames Maailma Terviseorganisatsiooni liikmesriigid koostasid oma riiklikud ja kohalikud keskkonnatervise tegevuskavad, mis sisaldavad konkreetseid eesmärke ja rakenduskavasid; soovitab komisjonil seetõttu uurida Maailma Terviseorganisatsiooni kõnealust programmi kui võimalikku mudelit, mis võiks tulevikus olla kasulik eeskuju ka liidule;

4.   peab väga kahetsusväärseks seda, et komisjon, täpsemalt teadusuuringute peadirektoraat ei ole taganud 2008. aastaks inimeste bioseire valdkonna piisavat rahastamist, et luua ühtne lähenemine inimeste bioseirele ELis, milleks komisjon oli liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi ees kohustunud;

5.   samuti kutsub komisjoni üles täitma aastaks 2010 kaks põhieesmärki, mille komisjon endale ise 2004. aastal püstitas, ning koostama ja viima ellu kommunikatsioonistrateegia nende eesmärkide täitmiseks, nimelt ühelt poolt tõsta kodanike teadlikkust keskkonnasaastest ja selle mõjust nende tervisele ning teiselt poolt vaadata läbi Euroopa riskivähendamispoliitikat ja kohandada seda;

6.   soovitab tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel täita oma kohustusi ühenduse õigusaktide rakendamise valdkonnas;

7.   rõhutab, et keskkonnategurite mõju hindamisel tervisele tuleb pöörata tähelepanu eelkõige ohustatud rühmadele, näiteks rasedad naised, vastsündinud, lapsed ja eakad;

8.   nõuab erilise tähelepanu pööramist ohustatud rühmadele, kes on saasteainete suhtes kõige tundlikuma, kehtestades meetmed, et kindla siseõhu kvaliteedi juhtimise korra vastuvõtmise teel vähendada sisekeskkonna saasteainetega kokkupuutumist tervishoiuasutustes ja koolides;

9.   nõuab tungivalt, et komisjon kehtivate õigusaktide läbivaatamise ettepanekute koostamisel neid õigusakte lobitöö või piirkondlike või rahvusvaheliste organisatsioonide survel ei nõrgendaks;

10.   tuletab meelde, et liit peab vastu võtma järjekindla, dünaamilise ja paindliku lähenemisviisi tegevuskavale; on seetõttu seisukohal, et on väga tähtis hankida keskkonnatervise valdkonnas ekspertteavet, mis oleks läbipaistev, valdkondadevaheline ja vastandatav ning mis võimaldaks seeläbi vastata üldsuse seas valitsevale umbusule ametlike eksperdikomiteede ja ametite suhtes; juhib tähelepanu sellele, et oluline on parandada tervishoiutöötajate koolitamist eelkõige heade tavade vahetamise teel ühenduse tasandil;

11.   rõhutab, et viimased aastad tähistavad tõelisi edusamme keskkonnapoliitika valdkonnas, näiteks õhusaaste vähendamise, veekvaliteedi parandamise, jäätmete kogumise ja ringlussevõtu poliitika, keemiatoodete kontrollimise ja pliisisaldusega kütuse keelustamise tasandil, kuid märgib samas, et Euroopa tasandi poliitikat iseloomustab endiselt üldise ja ennetava strateegia puudumine ning ettevaatuspõhimõtte mittekasutamine;

12.   nõuab seepärast, et komisjon vaataks lähtuvalt Euroopa Kohtu kohtupraktikast läbi eespool mainitud teatises sätestatud kriteeriumid ettevaatuspõhimõtte kasutamise kohta, tagamaks et ajutiste ja proportsionaalsete meetmete võtmisel põhinev kõnealune tegutsemis- ja ohutuspõhimõte oleks ühenduse tervise- ja keskkonnaalase poliitika keskmes;

13.   on arvamusel, et toote ohutuse tõendamiskohustuse suunamine tootjale või importijale võimaldaks edendada ennetamisel põhinevat poliitikat, nagu see on ette nähtud muu hulgas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet)(6) ja julgustab seoses sellega komisjoni laiendama kõnealust kohustust kõiki tooteid käsitlevatele ühenduse õigusaktidele; on seisukohal, et tegevuskavas ette nähtud loomkatsete arvu suurenemist tuleb vältida ja täit tähelepanu tuleb pöörata alternatiivsete meetodite väljatöötamisele ja kasutamisele;

14.   kordab oma palvet komisjonile esitada võimalikult kiiresti konkreetsed meetmed siseõhu kvaliteedi kohta, mis tagaksid siseruumide ohutuse ja tervishoiu kaitse kõrge taseme kehtestamise, eriti nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ (ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta)(7) läbivaatamisel, ning esitada meetmed hoonete energiatõhususe ning seadmete ja mööbli keemiliste koostisainete turvalisuse ja ohutuse tõstmiseks;

15.   soovitab, et tervisele avalduva kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks peaks komisjon maksusoodustuste ja/või muude majanduslike stiimulite abil kutsuma liikmesriike üles panema turul tegutsevad ettevõtjad huvituma siseõhu kvaliteedi parandamisest ja elektromagnetkiirgusega kokkupuute vähendamisest oma hoonetes, filiaalides ja kontorites;

16.   soovitab komisjonil koostada asjakohased miinimumnõuded siseõhu kvaliteedi tagamiseks uutes hoonetes;

17.   soovitab, et Euroopa Liidu individuaalse toetuse andmisel peaks komisjon pöörama tähelepanu siseõhu kvaliteedile, kokkupuutele elektromagnetkiirgusega ja asjaomastes projektides eriti ohustatud elanikkonnarühmade tervisele avalduvale mõjule, nii nagu pööratakse tähelepanu keskkonnakaitse kriteeriumidele;

18.   nõuab vees sisalduvate prioriteetsete ainete keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamist vastavalt viimastele teaduslikele teadmistele ja korrapärast kooskõlla viimist kaasaja teadusliku mõtlemisega;

19.   rõhutab, et mõned liikmesriigid on võtnud edukalt kasutusele liikuvad laborid ehk n-ö "rohelised kiirabid" et anda kiire ja usaldusväärne hinnang nii avaliku kui ka eraõigusliku elukeskkonna reostuse tasemele; on arvamusel, et komisjon võiks kõnealust tava edendada nendes liikmesriikides, kes ei ole veel sellist otse reostatud kohta kohalesõidu mudelit kasutusele võtnud;

20.   on mures selle pärast, et puuduvad konkreetsed õigusnormid nanoosakesi sisaldavate tarbekaupade ohutuse tagamiseks, ning komisjoni muretu suhtumise pärast vajadusse vaadata läbi õiguslik raamistik nanoosakeste kasutamise kohta tarbekaupades, arvestades et järjest rohkem tuuakse turule nanoosakesi sisaldavaid tarbekaupu;

21.   on väga mures seoses rahvusvahelise keskkonnarühmituse aruandega "Bio-Initiative Report"(8) elektromagnetiliste väljade kohta, milles võetakse kokku rohkem kui 1500 kõnealusele valdkonnale pühendatud uuringut ja mille järeldustes juhitakse tähelepanu mobiiltelefonidest, traadita andmesidevahenditest UMTS, Wifi, Wimax, Bluetooth ning DECT-telefonidest eralduvatele tervist ohustavatele heidetele;

22.   märgib, et üldsuse kokkupuute suhtes elektromagnetväljadega kehtestatud piirnormid on vananenud, kuna neid ei ole kohandatud alates nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitusest 1999/519/EÜ (üldsuse elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) kokkupuute piiramise kohta)(9), piirangutes ei ole seega arvesse võetud info- ja sidetehnoloogia arengut ega ka Euroopa Keskkonnaagentuuri soovitusi või heitkoguste suhtes nt Belgias, Itaalias või Austrias kehtestatud rangemaid norme ning need ei käsitle ohustatud rühmi, näiteks rasedaid naisi, vastsündinuid ja lapsi;

23.   nõuab seetõttu, et nõukogu muudaks oma soovitust 1999/519/EÜ, et võtta arvesse parimaid riiklikke tavasid ja kehtestada seeläbi rangemad kokkupuute piirmäärad elektromagnetlainete edastajatele sagedustel 0,1 MHz ja 300 GHz

24.   suhtub väga tõsiselt mitmesugustesse terviseriskidesse, mida põhjustab kliima soojenemine liidu territooriumil, ning kutsub Maailma Terviseorganisatsiooni, liikmesriikide kontrolliasutusi, komisjoni ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskust tegema tõhustatud koostööd eesmärgiga tugevdada varajase hoiatamise süsteemi, et seeläbi piirata kliimamuutuse negatiivseid tagajärgi tervisele;

25.   rõhutab, et kõnealune tegevuskava muutuks tugevamaks, kui see hõlmaks kliimamuutuse poolt inimeste tervisele avalduva negatiivse mõjuga seotud tegevusi ja ühenduse tasandil töötataks välja vajalikud tõhusad kohandamismeetmed, näiteks:

26.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles reageerima asjakohaselt uutele kliimamuutusest tulenevatele ohtudele, nagu näiteks viiruste ja tuvastamata nakkusetekitajate leviku suurenemine, ning rakendama seetõttu uut kehtivat nakkusetekitajate vähendamise tehnoloogiat, mis vähendab tuvastatud ja tuvastamata viirusi ning muid vere kaudu edasi kanduvaid nakkusetekitajaid;

27.   peab kahetsusväärseks, et praeguses kulude-tulude mõju hindamises teatises "Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus" (KOM(2008)0030) võetakse arvesse üksnes aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heite 20 % võrra vähendamisest saadava väiksema õhusaaste kasu tervisele; kutsub komisjoni üles tagama, et vastavalt rahvusvahelise kliimamuutuse töörühma soovitustele vähendada 2020. aastaks riigisisest kasvuhoonegaaside heidet 25–40 % või isegi 50 % ja enama võrra uuritaks viivitamata erinevate sihttasemete mõju tervisele ja vormistataks see mõju hindamisena;

28.   kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu vaimuhaiguse tõsisele probleemile, võttes arvesse enesetappude arvu liidus, ning eraldama rohkem vahendeid piisavate ennetusstrateegiate ja teraapiate väljatöötamiseks;

29.   kordab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid toetama Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa laste keskkonna ja tervise tegevuskava, julgustama seda nii liidu kui ka kahepoolse arengupoliitika kaudu ja ergutama sarnaseid protsesse väljaspool Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkonda;

30.   palub komisjonil uuesti lisada oma teise tegevuskavasse algatus SCALE (Science, Children, Awareness, Legal instrument, Evaluation), mis on seotud keskkonna saastatusega kokkupuute mõju vähendamisega, nagu on sätestatud Euroopa keskkonna- ja tervishoiustrateegias (KOM(2003)0338);

31.   nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ja esitaks vahendeid uuenduslike lahenduste edendamiseks ning arendamiseks, nagu on rõhutatud Lissaboni tegevuskava raamistikus, et minimeerida keskkonnateguritest tingitud suuremaid terviseriske;

32.   nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks viivitamata vastu otsuse liidu solidaarsusfondi loomise määruse ettepaneku kohta, arvestades et Euroopa Parlament võttis oma seisukoha vastu juba 18. mail 2006. aastal(10); on seisukohal, et uus määrus, mis koos teiste meetmetega alandab liidu solidaarsusfondi kasutamise künniseid, muudab loodusõnnetuste või inimese põhjustatud õnnetuste kahjude leevendamise tõhusamaks, paindlikumaks ja kiiremaks; rõhutab sellise finantsvahendi olulisust, eriti seetõttu, et osaliselt kliimamuutuse tõttu prognoositakse loodusõnnetuste sagenemist tulevikus;

33.   soovitab, et kuna väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKE) on otsustav majanduslik jõud Euroopas, peaks komisjon andma VKEdele tehnilist abi, et aidata neil täita siduvaid keskkonnaalaseid tervisenorme ja julgustada neid tegema muid keskkonnatervise mõistes olulisi muudatusi, mis mõjutavad ettevõtete toimimist;

34.   soovitab komisjonil näha 2010. aastaks ette keskkonna ja tervise tegevuskava teine etapp, pühendada oma algatused ohustatud elanikkonnale ning töötada välja uued riskihindamismeetodid, võttes arvesse laste, rasedate naiste ja eakate inimeste erilise kaitsetuse aluspõhimõtet;

35.   nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teadvustaksid ennetamise ja ettevaatuspõhimõtte eeliseid ning töötaksid välja ja rakendaksid vahendeid, mis võimaldavad võimalikke keskkonna- ja terviseohte ette näha ning tõrjuda; soovitab komisjonil arvutada välja kõnealuse tegevuskava teise etapi maksumus ja sätestada asjakohane rahastamine, mis hõlmaks paljusid praktilisi meetmeid tervisele avalduva keskkonnamõju vähendamiseks ning ennetus- ja ettevaatusabinõude rakendamiseks;

36.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Terviseorganisatsioonile.

(1) ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 264. (2) ELT L 301, 20.11.2007, lk 3. (3) Aruanne pealkirjaga "Euroopa keskkond– neljas hindamine. Kokkuvõte", Euroopa Keskkonnaagentuur (10.10.2007). (4) 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-192/01, komisjon vs. Taani, EKL 2003, lk I- 9693; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels, EKL 2004, lk I-7405. (5) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (6) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1; parandatud versioon ELT L 136, 29.5.2007, lk 3. (7) EÜT L 40, 11.2.1989, lk 12. (8) 31. augustil 2007. aastal sõltumatute teadlaste rühmituse avaldatud aruanne. Täpsema teabe saamiseks vt: www.bioinitiative.org. (9) EÜT L 199, 30.7.1999, lk 59. (10) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 331.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon Mauritaania riigipöörde kohta

P6_TA(2008)0411 RC-B6-0386/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi, Euroopa Liidu nimel nõukogu eesistuja, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjoni, ÜRO Julgeolekunõukogu, Aafrika Liidu, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ja Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni deklaratsiooni Mauritaania riigipöörde järel;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri Lääne-Aafrika eriesindaja Saïd Djinniti teist viisiti Mauritaaniasse pärast riigipööret;

–   võttes arvesse Aafrika Liidu asutamisakti, milles mõistetakse hukka igasugune jõuga võimuhaaramine;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 6. augustil 2008. aastal leidis Mauritaanias aset riigipööre, mille käigus rühm kõrgeid sõjaväelasi, kelle Mauritaania president Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi oli samal päeval ametist vabastanud, kukutas presidendi.

B.   arvestades, et välisvaatlejad, sealhulgas Euroopa Liidu vaatlejad ja eelkõige Euroopa Parlamendi valimiste vaatlusmissiooni liikmed, tänu kellele on Euroopa Parlament kõnesolevate valimiste seaduslikkuse tagajaks, on pidanud 2006. aasta novembris ja detsembris toimunud parlamendivalimisi, 2007. aasta jaanuaris toimunud senativalimisi ja 2007. aasta märtsis toimunud presidendivalimisi, mille võitis Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi, õiglasteks ja läbipaistvateks;

C.   arvestades, et rohkem kui kaks kolmandikku Mauritaania parlamendi liikmetest allkirjastas deklaratsiooni, milles toetati riigipöörde eestvedajat Mohamed Ould Abdel Azizit ja teisi kindraleid; arvestades, et 2008. aasta juunis võttis parlament vastu umbusaldusavalduse, milles kutsus president Abdallahit tungivalt üles valitsuse koosseisu muutma, ning et 49 parlamendiliiget astus tagasi, kui president Abdallahi oli nimetanud 12 ministrit eelmise, äärmiselt ebapopulaarse režiimi juhtide hulgast;

D.   arvestades, et Mauritaania poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset tulevikku käsitlevad otsused tuleb teha eranditult rahva valitud esindajatel ning demokraatlik kord nõuab tasakaalu täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel, kes mõlemad peavad olema seaduslikult valitud;

E.   arvestades, et riigipööre leidis aset majanduslikult ja sotsiaalselt halvenenud olukorras ning demokraatia edukuse parimaks tagajaks on areng;

F.   tunnustades põgenike tagasipöördumise võimaldamiseks astutud samme ning riigis orjapidamise kriminaalkuriteoks muutva seaduse vastuvõtmist;

G.   arvestades ELi toetust demokraatiale üleminekule ning kümnenda Euroopa Arengufondi raames perioodiks 2008–2013 eraldatud 156 000 000 EURi suurust toetusprogrammi, mis lisandub juba käimasolevale toetustegevusele ja alates 1985. aastast eraldatud 335 miljonile eurole;

H.   arvestades, et Maailmapank peatas 175 000 000 USD suuruse toetuse Mauritaaniale ning selle raha kadumine mõjutab ligikaudu 17 riiklikku projekti Mauritaanias ning riigi osalemist Maailmapanga regionaalsetes projektides, eelkõige maaeluarengu, tervishoiu, hariduse, infrastruktuuri ja teedeehituse vallas;

I.   arvestades, et demokraatlik Mauritaania kujutaks endast stabiilsuskeset selles äärmiselt hapra julgeolekutasakaaluga piirkonnas, mida ohustab ühelt poolt Salafistliku Ettekuulutuse ja Võitluse Rühm, millest islamistlikus Magribis on kujunenud Al-Qaida ja kes tegutseb Saharas, kust jookseb riigi kirdepiir Alžeeria ja Maliga, ja teiselt poolt tuareegi mässulised;

J.   arvestades, et konstitutsioonilisel käskkirjal, millega hunta kehtestas oma volitused ja mis võimaldab tal dekreetide kaudu riiki juhtida, ei ole mingit õiguslikku alust,

1.   mõistab hukka Mauritaania kindralite poolt toime pandud sõjalise riigipöörde, mis on selles riigis viimase kolme aasta jooksul juba teine ning kujutab endast konstitutsioonilise korra rikkumist ja rahvusvahelisel tasandil heaks kiidetud valimiste demokraatlike tulemuste eiramist; avaldab kahetsust tagasimineku üle, mis leidis aset pärast viimastel aastatel Mauritaanias toimunud demokraatia märkimisväärset arengut ja õigusriigi põhimõtte kinnistumist; nõuab, et Mauritaania praegustele poliitilistele pingetele tehtaks lõpp demokraatiale ülemineku protsessi tulemusel loodud institutsionaalses raamistikus ning kiiremas korras taastataks konstitutsiooniline ja tsiviilkord;

2.   nõuab, et viivitusteta vabastataks president Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi ning peaminister Yahya Ould Ahmed el-Waghef ja teised valitsuse liikmed, kes viibivad ikka veel järelevalve all maa eri paigus;

3.   nõuab Mauritaania presidendi ja parlamendi volituste konstitutsioonilise legitiimsuse austamist, mis tähendab, et probleemid seoses presidendi ja parlamendi vaheliste suhete ja täidesaatva võimu ja seadusandliku võimu vahelise tasakaalumehhanismidega lahendataks kooskõlas põhiseadusega, mida tohib suurema stabiilsuse saavutamiseks muuta vaid selle enda sätete kohaselt pärast laiaulatuslikku arutelu, milles osalevad kõik poliitilised jõud;

4.   on seisukohal, et peamiste poliitiliste jõudude vahel peab toimuma siiras ja otsekohene arutelu, mille käigus määratakse kindlaks kriisi lõpetamiseks vajalikud konstitutsioonilised meetodid ja vahendid;

5.   tervitab rahuloluga põgenike tagasipöördumist, orjapidamise kriminaalkuriteoks muutva seaduse vastuvõtmist ja meedia liberaliseerimise seaduseelnõu; avaldab kahetsust demokraatliku lahenduse puudumise üle nn humanitaardefitsiidi ja 1990ndatel aastatel Mauritaania mustanahalise kogukonna vastu toime pandud kuritarvituste suhtes, samas kui riigi president oli andud lubaduse luua asjakohane uurimiskomisjon;

6.   nõuab, et Mauritaaniasse tagasi pöördunud põgenike õigused taastataks ja neile tagastataks neilt röövitud vara;

7.   märgib, et Mauritaania elanikud, keda on valusalt puudutanud majandus- ja toidukriis, ei tohi muutuda praeguse kriisi pantvangideks, ning palub komisjonil rakendada Euroopa demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendi raames projekte kodanikuühiskonna toetamiseks;

8.   võtab teadmiseks sõjaväelise hunta teate uute presidendivalimiste korraldamise kohta, kuid avaldab kahetsust, et erinevalt perioodil 2005–2007 võimul olnud huntast ei ole võetud mingisugust neutraalsuskohustust; palub võimul olevatel sõjaväelastel määrata viivitamata kindlaks demokraatlike institutsioonide taastamise ajakava, nähes kooskõlas kõigi poliitiliste jõududega ette üleminekuvalitsuse moodustamise;

9.   toetab Aafrika Liidu jõupingutusi leida kriisile mõistlik lahendus;

10.   palub komisjonil algatada poliitilise dialoogi kooskõlas 23. juunil 2000 allkirjastatud partnerluslepingu ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel(1), mida on muudetud Luxembourgis 24. juunil 2005 (Cotonou leping) artikliga 8, et taastada konstitutsiooniline kord, ja teavitada Euroopa Parlamenti dialoogi tulemustest; nõuab juhul, kui poliitiline dialoog ei anna tulemust, et kohaldataks Cotonou lepingu artiklit 96, mis võib tuua kaasa abi külmutamise, välja arvatud toidu- ja humanitaarabi puhul

11.   kutsub nõukogu eesistujat üles jätkama koostöös Aafrika Liiduga riigi poliitilise olukorra tähelepanelikku jälgimist ja tagama liidu kodanike julgeolekut;

12.   palub kiiremas korras saata riiki Euroopa Parlamendi delegatsiooni, kes kohtuks kohalike parlamendiliikmetega ja pakuks lahendusi kriisi lõpetamiseks;

13.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Aafrika Liidu institutsioonidele, Lääne-Aafrika riikide majandusühendusele, Rahvusvahelisele Frankofoonia Organisatsioonile ja ÜRO Julgeolekunõukogule.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon hukkamiste kohta Iraanis

P6_TA(2008)0412 RC-B6-0389/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis puudutavad inimõigusi ning eriti oma 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni alaealiste õigusrikkujate hukkamise kohta Iraanis(1);

–   võttes arvesse13. juunil 2008. aastal eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Mohammad Hassanzadehi hukkamise kohta;

–   võttes arvesse 18. juulil 2008. aastal eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust surmanuhtluse rakendamise kohta Iraanis;

–   võttes arvesse 29. juulil 2008. aastal eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust 29 inimese hukkamise kohta Evini vanglas Iraanis;

–   võttes arvesse 25. augustil 2008. aastal eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Reza Hejazi hukkamise kohta poomise läbi;

–   võttes arvesse 19. ja 28. augustil 2008. aastal eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust vastavalt Behnood Shojaee ja Bahman Soleimaniani eelseisva hukkamise kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eriti 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni A/RES/62/168 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni A/RES/62/149 surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamise kohta;

–   võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja lapse õiguste konventsiooni, millega Iraani Islamivabariik on ühinenud;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5;

A.   arvestades, et Amnesty International sõnul on Iraanis sel aastal seni täide viidud kokku juba vähemalt 191 hukkamist, ning 2007. aastal viidi Iraanis hukkamisi täide rohkem kui üheski teises riigis peale Hiina (317), kuigi Iraani elanikkond on 18 korda väiksem kui Hiina oma;

B.   arvestades, et Evini vanglas Teheranis viidi 27. juulil 2008 korraga täide 29 hukkamist;

C.   arvestades, et 10. juunil 2008 hukati 16-aastane Iraani kurd Mohammad Hassanzadeh kuriteo eest, mille ta pani toime 14-aastaselt; arvestades, et 22. juulil 2008 hukati alaealised õigusrikkujad Hassan Mozafari ja Rahman Shahidi ning 19. augustil 2008 poodi 19-aastane Reza Hejazi tapmise eest, mille ta pani väidetavalt toime 15-aastasena; arvestades, et 26. augustil 2008 hukati 19-aastane Behnam Zare õigusrikkumise eest, mille ta pani toime 15-aastasena, nii et temast sai kuues alaealine õigusrikkuja, kes hukati Iraanis ainuüksi 2008. aastal;

D.   arvestades, et Zare ja Hejazi perekonnale ning advokaadile ei teatatud Iraani õigust rikkudes kavandatud hukkamiste aega ega kohta;

E.   arvestades, et alaealiste õigusrikkujate Amir Marollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei ja Bahman Soleimaniani kohal lasub kohese hukkamise oht;

F.   arvestades, et alaealiste õigusrikkujate hukkamine on vastavalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõikele 5 ja lapse õiguste konventsioonile rahvusvahelise õigusega keelatud; arvestades, et hoolimata Iraani õiguslikest kohustustest on Iraanis surmamõistetute hulgas praegu vähemalt 130 last ja lapsest õigusrikkujat;

G.   arvestades, et vähemuste õiguste eest võitlevaid aktiviste ähvardab järjest enam surmamõistmise oht, nagu juhtus noorteühingu "Voith of Justice " juhi, etnilise belutši Yaghoub Mehrnehadiga, kes hukati 4. augustil 2008 pärast seda, kui ta oli kohalikele ametnikele avalikult vastu seisnud, nõudes neilt vastutuse võtmist halva töö eest;

H.   arvestades, et üks teine vähemuste õiguste eest võitleja, kurdi õpetaja Farzad Kamangar on mõistetud ilma asitõenditeta surma riigi vastu relvade kasutamise süüdistusega;

I.   arvestades, et ülestunnistused saadakse sageli piinamise tagajärjel, ilma et süüdistatavad saaksid kaasata advokaadi, ning kohtuotsused ei vasta õiglase kohtumõistmise miinimumnormidele;

J.   arvestades, et 5. augustil 2008 teatas Iraani kohtunikkond, et kividega surnuksviskamine on hukkamisviisina peatatud, mille tulemusena ei visata kividega surnuks 10 nimetut naist, kellele vastav surmanuhtlus oli määratud;

K.   arvestades, et on põhjust tunda muret, et Iraani opositsiooni liikmeid ja toetajaid, kes on neljanda Genfi konventsiooni artikli 27 alusel Põhja-Iraagis Ashrafi laagris USA juhtimise all olevate rahvusvaheliste jõudude poolt ümber rühmitatud ja nende kaitse all, võib ohustada väljasaatmine või sunniviisiline tagasisaatmine Iraani, kus neile võidakse esitada tõsine süüdistus ning isegi määrata surmanuhtlus,

1.   avaldab sügavat kurbust mitme alaealise õigusrikkuja hiljutise hukkamise üle Iraanis, mille tõttu Iraan on ainus riik maailmas, kus seda ränka ja ebahumaanset karistust 2008. aastal ikka veel rakendatakse;

2.   juhib erilist tähelepanu Soghra Najafpouri saatusele, kes on veetnud peaaegu kõik oma 19 eluaastat surmamõistetute hulgas tapmise eest, mis leidis aset, kui ta oli 13-aastane;

3.   kutsub peakohtunikku Ayatollah Mahmoud Hashemi Sharoudit üles tühistama kõik alaealiste õigusrikkujate surmaotsused ning palub Iraani võimudel eelkõige peatada Amir Marollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei ja Bahman Soleimaniani surmanuhtluse täideviimine;

4.   mõistab teravalt hukka hukkamiste kasvava arvu ning nõuab tungivalt, et Iraani võimud kuulutaksid surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi, et surmanuhtlus vastavalt ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal vastuvõetud resolutsioonile kaotada;

5.   kordab oma üleskutset Majlise liikmetele kiiresti muuta õigusakte, tagamaks, et mitte kedagi ei hukata kuriteo eest, mis pandi toime enne tema 18 aasta vanuseks saamist, ning et kohtulikule vastutusele võtmise vanust tuleb tõsta, nii et see vastaks rahvusvahelistele normidele;

6.   toetab Iraani õigusloomealaseid püüdlusi juurutada eraldi õigusloome- ja kohtusüsteemid alaealiste õigusrikkujate jaoks ning kutsub Majlise liikmeid üles sätestama meetmeid, mille eesmärk on lastest õigusrikkujate hariduslik ja sotsiaalne taasintegreerimine; kutsub komisjoni üles toetama Iraani võime kõikides rahvusvahelise koostöö taotlustes selles valdkonnas;

7.   mõistab teravalt hukka inimõiguste eest võitlevate ja surmanuhtluse vastu kampaaniaid korraldavate Iraani kodanike jälitamise ja vangistamise ning nende sagedase süüdistamise riikliku julgeoleku vastases tegevuses; nõuab eriti Emadeddin Baghi ja Mohammad Sadegh Kabovandi tingimusteta vabastamist ning Farzad Kamangari surmaotsuse tühistamist ja tema kohtuasja uuesti läbivaatamist;

8.   tervitab hiljutist avaldust, millega peatati kividega surnuksviskamine hukkamisviisina; väljendab siiski muret, et karistusseadustiku reformi kavand, mis on Majlis'is (parlamendis) praegu arutlusel, näeb jätkuvalt ette kividega surnuksviskamise abielurikkumise teatavate liikide puhul, ning kutsub Majlis'e liikmeid üles kividega surnuksviskamist täielikult kaotama;

9.   kutsub Iraagi ja USA võime üles mitte saatma Iraani sunniviisiliselt tagasi Iraani opositsiooni liikmeid, pagulasi ja varjupaigataotlejaid, kes satuksid tõsisesse jälitamisohtu, ning eriti tegema koostööd ÜRO Pagulaste Ülemkomissari ja teistega, et leida rahuldav pikaajaline lahendus praegu Ashrafi laagris viibivate isikute olukorrale;

10.   kutsub järgmisel ÜRO Peaassambleel esitama resolutsiooni, paludes kõigil riikidel, kus surmanuhtlus on säilinud, avaldada ÜRO peasekretärile ja avalikkusele kogu teabe surmanuhtluse ja hukkamiste kohta, selleks et väljuda surmanuhtlusi käsitleva riigisaladuse piirest, mis on omakorda hukkamiste kasvanud arvu vahetuks põhjuseks;

11.   kutsub uue resolutsiooniga looma peasekretäri erisaadiku ametikoha, kelle ülesanne on olukorda jälgida, et tagada surmanuhtluse rakendamise korra maksimaalne läbipaistvus ja soodustada riigisisest protsessi, et rakendada ÜRO resolutsiooni surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamise kohta;

12.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile, nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, ÜRO Pagulaste Ülemkomissarile ning Ameerika Ühendriikide ja Iraagi valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0314.

Euroopa Parlamendi 4. septembri 2008. aasta resolutsioon albiinode tapmise kohta Tansaanias

P6_TA(2008)0413 RC-B6-0387/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste tõsiste rikkumiste kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse 27. juunil 1981. aastal vastu võetud ja 21. oktoobril 1986. aastal jõustunud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat;

–   võttes arvesse 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ja 2. septembril 1990. aastal jõustunud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis on siduv ja mida kohaldatakse eranditeta;

–   võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1992. aasta deklaratsiooni rahvus- või etniliste, usuliste või keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et valitsusväliste organisatsioonide ja meediaraportite alusel, mida on kinnitanud Tansaania valitsus, on Viktoria järve piirkonnas, eelkõige Mwanzas, Shinyangas ja Maras, kus on albiinode kõrge kontsentratsioon, alates 2008. aasta märtsist tapetud ja sandistatud vähemalt 25 albiinot, nende hulgas ka lapsi;

B.   arvestades, et kolm eespool nimetatud piirkonda on kurikuulsad mitte ainult albiinode tapmise, vaid ka nende inimeste tapmiste pärast, keda peetakse nõidadeks või võluriteks; arvestades, et tihti piisab üksnes kuulujutust, et vihane rahvajõuk nõiduses kahtlustatava tapaks;

C.   arvestades, et Tansaania ametivõimude andmetel on albiinode tapjateks organiseeritud jõugud, kelle on palganud hõimuravitsejad;

D.   arvestades, et Dar es Salaami meedia on teatanud 173 inimese arreteerimisest seoses albiinode tapmisega Tansaanias, kelle seas on märkimisväärne arv hõimuravitsejaid ja nende kliente;

E.   arvestades, et riigi politsei andmetel müüvad hõimuravitsejad albiinode maharaiutud kehaosasid ja verd kaevuritele ja kaluritele, kes usuvad, et need kehaosad toovad neile õnne, tervist ja rikkust;

F.   arvestades, et nimetatud tapmised on albiinode kogukonnas kutsunud esile tõsise hirmu, nad tunnevad end praegusel hetkel äärmiselt ebakindlalt ega julge võimalike ohtude tõttu isegi kuskil üksi olla, kõndida või reisida;

G.   arvestades, et 36% Tansaania elanikkonnast elab allpool riiklikku vaesuspiiri; arvestades, et juurdepääs tervishoiusüsteemile on äärmiselt piiratud, mistõttu on tavapärane, et abi saamiseks pöördutakse hõimuravitsejate või posijate poole;

H.   arvestades, et albiinod moodustavad vähemuse ja albiinode vastu suunatud diskrimineerimine on tõsine probleem kogu Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas; arvestades, et maailmas on üks albiino iga 20 000 inimese kohta;

I.   arvestades, et lähtudes ÜRO arenguprogrammi (UNDP) uuringust, tundsid peaaegu pooled albiinolaste vanematest end sünnituse ajal alaväärsena; arvestades, et ülejäänud naised diskrimineerivad albiinonaisi ning arvestades, et neid naisi, kes sünnitavad albiinolapsi, tihtipeale pilgatakse või tõrjutakse ning nad kannatavad tööalase diskrimineerimise tõttu; arvestades, et umbes kaks kolmandikku vanematest olevat öelnud, et albiinolastele mõeldud spetsiaalne tervisekaitse on kallis ning pooled teatasid, et nende lastel on tõsiseid probleemi nägemisega; arvestades siiski, et 83% ütles, et nende lapsed said koolis sama hästi hakkama kui teised lapsed;

1.   mõistab sügavalt hukka albiinode tapmise Tansaanias ja nende kehaosadega hangeldamise;

2.   tervitab seda, et Tansaania president Jakaya Mrisho Kikwete mõistis albiinode tapmised hukka ja et ta lubas nimetatud kuritegude lõpetamiseks jõupingutusi suurendada; rõhutab, et nendele sõnadele peavad järgnema teod;

3.   õnnitleb president Jakaya Mrisho Kikwetet otsuse üle nimetada esimese albiinona parlamendi liikmeks pr Al-Shymaa Kway-Geer, kes on sihikindlalt võidelnud enda ja teiste albiinode vastu suunatud diskrimineerimise vastu;

4.   toetab ja tervitab Tansaania valitsuse seniajani võetud meetmeid, milleks on albiinode loenduse algatamine ning politseieskordi teenuse loomine albiinolastele; kiidab heaks Tansaania parlamendi liikmete nõude, et valitsus võtaks täiendavaid meetmeid, et tungida probleemi juurteni ning lõpetada igasugune albiinode diskrimineerimine;

5.   kutsub Tansaania ametiasutusi, kohalike omavalitsuste asutusi ja kodanikuühiskonda laiemalt koostööd tegema, et kaitsta kõiki albiinosid; kutsub Tansaania valitsust astuma viivitamatult samme, toetama sotsiaalset teadlikkust ja pakkuma albinismiga seotud teavet; on seisukohal, et nimetatud meetmeid tuleks eelkõige rakendada maapiirkondades, kus rahvas on sageli madalama haridusega ja ebausklikum;

6.   väljendab heameelt selle üle, et eelmisel kuul vahistati seoses Tansaanias toimunud albiinode tapmisega 173 kahtlusalust; nõuab tungivalt, et ametiasutused tegutseksid kiirelt ja annaksid vastutajad kohtu alla;

7.   märgib kahetsusega, et uuriv ajakirjanik Vicky Ntetema on sunnitud ennast pärast tapmisähvarduste saamist varjama, olles paljastanud hõimuravitsejate ja politsei osaluse nendes tapmistes; nõuab tungivalt, et Tansaania ametiasutused algataksid Vicky Ntetema esitatud süüdistuse osas põhjaliku ja sõltumatu juurdluse;

8.   avaldab tunnustust ja toetust Tansaania albiinode ühenduse tööle, mis pakub oma abi albiinode kogukonnale; kutsub komisjoni üles aktiivselt toetama nimetatud ühendust ja nende üleskutset haritlastele, usujuhtidele ja inimõiguste eest võitlejatele, et teadvustada avalikkust sellest, et albiinode tapmine on sotsiaalset ja moraalselt lubamatu;

9.   kutsub komisjoni üles toetama UNDP pingutusi Aafrika albiinode abistamisel ja kaitsmisel;

10.   on seisukohal, et parim viis Tansaania albiinode õiguste kaitsmiseks on tagada neile sotsiaalse kaasatuse poliitika raames võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja tervishoiule ning pakkuda neile piisaval määral sotsiaalset ja õiguslikku kaitset;

11.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Tansaania valitsuse, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna pingutusi selliste poliitikate sõnastamisel, mis keskenduksid albiinode vajadustele ja õigustele ning mis põhineksid mittediskrimineerimisel ja sotsiaalsel kaasatusel ning võrdsel juurdepääsul tööturule;

12.   nõuab tervishoiutöötajate väljaõppe parandamist ja seminaride korraldamist õpetajatele ja vanematele, et suunata neid albiinolaste kaitsmisel päikese eest, sest paljud albiinod surevad nahavähi tõttu enne 30. eluaastani jõudmist;

13.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid annaksid oma parima tagamaks, et tervishoiuvahendid jõuaksid Tansaania vaeseimate elanikeni; rõhutab maa- ja kaugeimate piirkondade tungivat juurdepääsuvajadust tervishoiule;

14.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles jälgima tähelepanelikult albiinode inimõiguste olukorda Tansaanias;

15.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Aafrika Liidule, Tansaania valitsusele ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele ja AKV riikide nõukogule.