Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 7. oktoober 2010 - Brüssel
Määruse (EÜ) nr 883/2004 ja määruse (EÜ) nr 987/2009 kohaldamisala laiendamine kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted veel ei hõlma üksnes nende kodakondsuse tõttu ***II
 Kontrollikoja liikme ametisse nimetamine (Lazaros Stavrou Lazarou, Küpros)
 Kontrollikoja liikme ametisse nimetamine (Gijs M. de Vries, Madalmaad)
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Hispaania / Galicia Textiles
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Taani / Danfoss Group
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Taani / Linak A/S
 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine: Euroopa Politseikolledž
 Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa ***I
 Inimõiguste ja õigusemõistmise puudulik kaitse Kongo Demokraatlikus Vabariigis
 Ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev
 ELi tegevus naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas
 Bioloogilise mitmekesisuse konverents – Nagoya 2010
 Basel II ja kapitalinõuete direktiivi (CRD 4) läbivaatamine
 Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemid ja ülemaailmne tervishoid
 ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika pärast 2013. aastat
 Euroopa Sotsiaalfondi tulevik

Määruse (EÜ) nr 883/2004 ja määruse (EÜ) nr 987/2009 kohaldamisala laiendamine kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted veel ei hõlma üksnes nende kodakondsuse tõttu ***II
PDF 191kWORD 32k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega laiendatakse määrust (EÜ) nr 883/2004 ja määrust (EÜ) nr 987/2009 kolmandate riikide kodanikele, keda nimetatud määrused veel ei hõlma üksnes nende kodakondsuse tõttu (11160/4/2010 – C7-0208/2010 – 2007/0152(COD))
P7_TA(2010)0342A7-0261/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11160/4/2010 – C7-0208/2010);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2007)0439);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 63 lõiget 4 ja artiklit 67, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0289/2007);

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta seisukohta(1);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7 ning artikli 79 lõike 2 punkti b;

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu jõustumise mõju kohta käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele (KOM(2009)0665) – koondteatis(2);

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. jaanuari 2008. aasta arvamust(3);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 72;

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0261/2010),

1.  kiidab nõukogu seisukoha heaks;

2.  märgib, et õigusakt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga õigusaktile alla vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist õigusaktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning riikide parlamentidele.

(1) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 259.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0126.
(3) ELT C 151, 17.6.2008, lk 50.


Kontrollikoja liikme ametisse nimetamine (Lazaros Stavrou Lazarou, Küpros)
PDF 180kWORD 34k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks (C7-0188/2010 – 2010/0818(NLE))
P7_TA(2010)0343A7-0254/2010

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0188/2010);

–  võttes arvesse, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 27. septembri 2010. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0254/2010),

A.  arvestades, et Lazaros Stavrou Lazarou vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 sätestatud tingimustele,

1.  toetab ettepanekut nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Kontrollikoja liikme ametisse nimetamine (Gijs M. de Vries, Madalmaad)
PDF 179kWORD 29k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta otsus nimetada Gijs M. de Vries kontrollikoja liikmeks (C7-0191/2010 – 2010/0819(NLE))
P7_TA(2010)0344A7-0255/2010

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0191/2010);

–  võttes arvesse, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 27. septembri 2010. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108;

–  võttes arvese eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0255/2010),

A.  arvestades, et Gijs M. de Vries vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 sätestatud tingimustele,

1.  toetab ettepanekut nimetada Gijs M. de Vries kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Hispaania / Galicia Textiles
PDF 211kWORD 42k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/003 ES/Galicia Textiles, Hispaania) (KOM(2010)0437 – C7-0205/2010 – 2010/2136(BUD))
P7_TA(2010)0345A7-0259/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0437 – C7-0205/2010);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1), eriti selle punkti 28;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(2);

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0259/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid täiendava abi andmiseks töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, ning selleks, et aidata neid uuesti tööturuga siduda;

B.  arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.  arvestades, et koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.  arvestades, et Hispaania taotles abi seoses 703 inimese koondamisega NACE Revision 2 osa 14 (rõivatootmine) alla kuuluvas 82 ettevõttes, mis tegutsevad NUTS II piirkonnas Hispaanias Galicias;

E.  arvestades, et taotlus vastab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi käsitlevas määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.  palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks;

2.  tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada sujuv ja kiire menetluskord Globaliseerumisega Kohenemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks, et anda individuaalset ühekordset ja ajaliselt piiratud toetust eesmärgiga aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond võib aidata koondatud töötajaid uuesti tööturule naasta;

3.  rõhutab, et vastavalt fondi käsitleva määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetab koondatud töötajate tööturule naasmist; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada siseriiklikust õigusest või kollektiivlepingutest tulenevaid äriühingute vastutusalas olevaid meetmeid ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.  võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab üksikasju selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab oma nõudmist esitada nende andmete võrdlev analüüs ka fondi aastaaruannetes;

5.  tervitab asjaolu, et seoses Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmisega on komisjon kavandanud maksete assigneeringute alternatiivse allika Euroopa Sotsiaalfondi kasutamata vahendite asemel, seda pärast Euroopa Parlamendi sagedasi meeldetuletusi, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond loodi eraldi instrumendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning seetõttu tuleb ümberpaigutamiseks asjakohased eelarveread kindlaks määrata;

6.  märgib, et selleks, et sellisel juhul Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendeid kasutusele võtta, tuleb maksete assigneeringud paigutada ümber eelarverealt, mis on nähtud ette VKEde toetamiseks ja uuendustegevuseks; väljendab kahetsust, et komisjoni tegevuses esineb tõsiseid puudujääke konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmide rakendamisel, eelkõige majanduskriisi ajal, mis peaks märkimisväärselt suurendama vajadust sellise abi järele;

7.  tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi toimimist ja lisandväärtust tuleks hinnata 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel loodud programmide ja muude eri vahendite üldise hindamise raames mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahekokkuvõtte tegemise käigus;

8.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku uue kuju üle, sest selle seletuskirjas antakse selge ja üksikasjalik teave taotluse kohta, analüüsitakse abikõlblikkuse kriteeriumeid ning selgitatakse taotluse heakskiitmise põhjuseid; see vastab Euroopa Parlamendi nõudmistele;

9.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

10.  teeb presidendile ülesandeks koos nõukogu eesistujaga otsusele alla kirjutada ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/003 ES/Galicia Textiles, Hispaania)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17.mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(3) eriti selle punkti 28;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta,(4) eriti selle artikli 12 lõiget 3;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)  Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (edaspidi „fond”) on asutatud selleks, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes on koondatud seoses globaliseerumisest tingitud oluliste struktuurimuutustega maailmakaubanduses, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda.

(2)  Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel.

(3)  17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 500 miljonit eurot aastas.

(4)  Hispaania esitas 5. veebruaril 2010 taotluse, et saada fondist rahalist toetust. Taotlus esitati seoses koondamistega NACE Revision 2 osa 14 (rõivatootmine) alla kuuluvas 82 ettevõttes, mis tegutsevad Hispaania NUTS II piirkonnas (Galicia (ES11)). Hispaania esitas täiendavaid andmeid taotluse kohta viimati 11. mail 2010. Taotlus vastab rahalise toetuse kindlaksmääramise nõuetele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1927/2006 artiklis 10. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku võtta kasutusele 1 844 700 euro suurune summa.

(5)  Hispaania rahalise taotluse rahuldamiseks tuleks võtta kasutusele fondi vahendid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarvest võetakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi raames kasutusele 1 844 700 eurot kulukohustuste ja maksete assigneeringutena.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.
(3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(4) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Taani / Danfoss Group
PDF 209kWORD 43k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2009/015 DK/Danfoss Group, Taani) (KOM(2010)0416 – C7-0200/2010 – 2010/2134(BUD))
P7_TA(2010)0346A7-0258/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0416 – C7-0200/2010);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(1) eriti selle punkti 28;

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(2);

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0258/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid täiendava abi andmiseks töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, ning selleks, et aidata neil uuesti tööturule integreeruda;

B.  arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.  arvestades, et koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu rahaline abi peaks olema dünaamiline ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.  arvestades, et Taani on taotlenud abi seoses 1443 inimese koondamisega NACE Revision 2 osade 27 ja 28 alla kuuluvas Taani kontserni Danfoss Group kolmes ettevõttes, mis tegutsevad NUTS II piirkonnas Lõuna-Taanis;

E.  arvestades, et taotlus vastab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi käsitlevas määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.  palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks;

2.  tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada sujuv ja kiire menetluskord Globaliseerumisega Kohenemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks, et anda individuaalset ühekordset ja ajaliselt piiratud toetust eesmärgiga aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab seda, milline võib olla Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi roll koondatud töötajate uuesti tööturule integreerimisel;

3.  rõhutab, et vastavalt fondi käsitleva määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tööturule naasmist; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada siseriiklikust õigusest või kollektiivlepingutest tulenevaid äriühingute vastutusalas olevaid meetmeid ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.  võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab üksikasju selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab oma nõudmist esitada nende andmete võrdlev analüüs ka fondi aastaaruannetes;

5.  tervitab asjaolu, et seoses Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmisega on komisjon kavandanud maksete assigneeringute alternatiivse allika Euroopa Sotsiaalfondi kasutamata vahendite asemel, seda pärast Euroopa Parlamendi sagedasi meeldetuletusi, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond loodi eraldi instrumendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning seetõttu tuleb ümberpaigutamiseks asjakohased eelarveread kindlaks määrata;

6.  märgib, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmiseks selle juhtumi puhul paigutatakse maksete assigneeringud ümber VKEde ja innovatsiooni toetamiseks ette nähtud eelarverealt; avaldab kahetsust komisjoni äärmiselt puuduliku tegevuse pärast konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmide rakendamisel, eelkõige majanduskriisi ajal, mis peaks märkimisväärselt suurendama vajadust sellise abi järele;

7.  tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi toimimist ja lisandväärtust tuleks hinnata 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel loodud programmide ja muude eri vahendite üldise hindamise raames mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahekokkuvõtte tegemise käigus;

8.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku uue kuju üle, sest selle seletuskirjas antakse selge ja üksikasjalik teave taotluse kohta, analüüsitakse abikõlblikkuse kriteeriumeid ning selgitatakse taotluse heakskiitmise põhjuseid; see vastab Euroopa Parlamendi nõudmistele;

9.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

10.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2009/015 DK/Danfoss Group, Taani)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17.mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 28,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta,(4) eriti selle artikli 12 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)  Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (edaspidi „fond”) on asutatud selleks, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes on koondatud seoses globaliseerumisest tingitud oluliste struktuurimuutustega maailmakaubanduses, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda.

(2)  Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel.

(3)  17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 500 miljonit eurot aastas.

(4)  Taani on esitanud taotluse fondi kasutuselevõtmiseks seoses kontserni Danfoss Group ettevõtetes toimunud koondamistega. Taotlus vastab rahalise toetuse määramise nõuetele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1927/2006 artiklis 10. Seepärast teeb komisjon ettepaneku võtta kasutusele 8 893 336 euro suurune summa.

(5)  Seepärast tuleks võtta kasutusele fondi vahendid, et rahastada Taani taotluses nimetatud meetmeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarvest võetakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi raames kasutusele 8 893 336 eurot kulukohustuste ja maksete assigneeringutena.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.
(3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(4) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Taani / Linak A/S
PDF 209kWORD 42k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2009/031 DK/Linak, Taani) (KOM(2010)0417 – C7-0199/2010 – 2010/2133(BUD))
P7_TA(2010)0347A7-0257/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0417 – C7-0199/2010);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(1) eriti selle punkti 28;

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(2);

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0257/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid täiendava abi andmiseks töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, ning selleks, et aidata neil uuesti tööturule integreeruda;

B.  arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.  arvestades, et koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu rahaline abi peaks olema dünaamiline ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.  arvestades, et Taani on taotlenud abi seoses 198 inimese koondamisega elektroonika- ja mehaanikasektori ettevõttes Linak, mis tegutseb Lõuna-Taanis, NUTS II piirkonnas;

E.  arvestades, et taotlus vastab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi käsitlevas määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.  palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks;

2.  tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada sujuv ja kiire menetluskord Globaliseerumisega Kohenemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks, et anda individuaalset ühekordset ja ajaliselt piiratud toetust eesmärgiga aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab seda, milline võib olla Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi roll koondatud töötajate uuesti tööturule integreerimisel;

3.  rõhutab, et vastavalt fondi käsitleva määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tööturule naasmist; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada siseriiklikust õigusest või kollektiivlepingutest tulenevaid äriühingute vastutusalas olevaid meetmeid ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.  võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab üksikasju selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab oma nõudmist esitada nende andmete võrdlev analüüs ka fondi aastaaruannetes;

5.  tervitab asjaolu, et seoses Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmisega on komisjon kavandanud maksete assigneeringute alternatiivse allika Euroopa Sotsiaalfondi kasutamata vahendite asemel, seda pärast Euroopa Parlamendi sagedasi meeldetuletusi, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond loodi eraldi instrumendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning seetõttu tuleb ümberpaigutamiseks asjakohased eelarveread kindlaks määrata;

6.  märgib, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmiseks selle juhtumi puhul paigutatakse maksete assigneeringud ümber VKEde ja innovatsiooni toetamiseks ette nähtud eelarverealt; avaldab kahetsust komisjoni äärmiselt puuduliku tegevuse pärast konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmide rakendamisel, eelkõige majanduskriisi ajal, mis peaks märkimisväärselt suurendama vajadust sellise abi järele;

7.  tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi toimimist ja lisandväärtust tuleks hinnata 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel loodud programmide ja muude eri vahendite üldise hindamise raames mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahekokkuvõtte tegemise käigus;

8.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku uue kuju üle, sest selle seletuskirjas antakse selge ja üksikasjalik teave taotluse kohta, analüüsitakse abikõlblikkuse kriteeriumeid ning selgitatakse taotluse heakskiitmise põhjuseid; see vastab Euroopa Parlamendi nõudmistele;

9.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

10.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2009/031 DK/Linak, Taani)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17.mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 28,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta,(4) eriti selle artikli 12 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)  Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (edaspidi „fond”) on asutatud selleks, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes on koondatud seoses globaliseerumisest tingitud oluliste struktuurimuutustega maailmakaubanduses, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda.

(2)  Fondi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel.

(3)  17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 500 miljonit eurot aastas.

(4)  Taani on esitanud taotluse fondi kasutuselevõtmiseks seoses ettevõttes Linak A/S toimunud koondamistega. Taotlus vastab rahalise toetuse kindlaksmääramise nõuetele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1927/2006 artiklis 10. Seepärast teeb komisjon ettepaneku võtta kasutusele 1 213 508 euro suurune summa.

(5)  Seepärast tuleks võtta kasutusele fondi vahendid, et rahastada Taani taotluses nimetatud meetmeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarvest võetakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) raames kasutusele 1 213 508 eurot kulukohustuste ja maksete assigneeringutena.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.
(3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(4) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine: Euroopa Politseikolledž
PDF 305kWORD 73k
Otsus
Resolutsioon
1.Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta otsus Euroopa Politseikolledži 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (C7-0198/2009 – 2009/2127(DEC))
P7_TA(2010)0348A7-0253/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Politseikolledži 2008. aasta lõplikku raamatupidamise aastaaruannet;

–  võttes arvesse kontrollikoja aruannet Euroopa Politseikolledži 2008. aasta raamatupidamise aastaaruande kohta koos kolledži vastustega(1);

–  võttes arvesse nõukogu 16. veebruari 2010. aasta soovitust (5827/2010 – C7-0061/2010);

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta otsust(2), millega lükatakse edasi 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine, samuti Euroopa Politseikolledži direktori vastuseid;

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 276 ja ELi toimimise lepingu artiklit 319;

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust,(3) eriti selle artiklit 185;

–  võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta otsust 2005/681/JSK, millega luuakse Euroopa politseikolledž (CEPOL)(4), eriti selle artiklit 16;

–  võttes arvesse komisjoni 19. novembri 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2343/2002 raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklis 185,(5) eriti selle artiklit 94;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 77 ja VI lisa;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni teist raportit (A7-0253/2010),

1.  ei anna heakskiitu Euroopa Politseikolledži direktori tegevusele kolledži 2008. aasta eelarve täitmisel(6);

2.  esitab oma tähelepanekud alltoodud resolutsioonis;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja resolutsioon, mis on selle lahutamatu osa, Euroopa Politseikolledži direktorile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale ning korraldada nende avaldamine Euroopa Liidu Teatajas (L-seerias).

2.Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Politseikolledži 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitleva otsuse lahutamatu osa (C7-0198/2009 – 2009/2127(DEC))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Politseikolledži 2008. aasta lõplikku raamatupidamise aastaaruannet;

–  võttes arvesse kontrollikoja aruannet Euroopa Politseikolledži 2008. aasta raamatupidamise aastaaruande kohta koos kolledži vastustega(7);

–  võttes arvesse nõukogu 16. veebruari 2010. aasta soovitust (5827/2010 – C7-0061/2010);

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta otsust(8), millega lükatakse edasi 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine, samuti Euroopa Politseikolledži direktori vastuseid;

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 276 ja ELi toimimise lepingu artiklit 319;

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust,(9) eriti selle artiklit 185;

–  võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta otsust 2005/681/JSK, millega luuakse Euroopa politseikolledž (CEPOL)(10), eriti selle artiklit 16;

–  võttes arvesse komisjoni 19. novembri 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2343/2002 raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklis 185,(11) eriti selle artiklit 94;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 77 ja VI lisa;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni teist raportit (A7-0253/2010),

A.  arvestades, et kolledž asutati 2001. aastal ja muudeti 1. jaanuarist 2006 ühenduse asutuseks finantsmääruse artikli 185 tähenduses, mistõttu selle suhtes kohaldatakse ametite raamfinantsmäärust;

B.  arvestades, et kontrollikoda tegi kolledži 2006. aasta raamatupidamise aastaaruannet käsitlevas aruandes märkustega järeldusotsuse raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta põhjendusel, et hankemenetlused ei vastanud finantsmääruse sätetele;

C.  arvestades, et kontrollikoda tegi kolledži 2007. aasta raamatupidamise aastaaruannet käsitlevas aruandes märkustega järeldusotsuse raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta;

D.  arvestades, et kontrollikoda rõhutas kolledži 2008. aasta raamatupidamise aastaaruannet käsitlevas aruandes teatud asjaolu, ilma et oleks teinud märkustega järeldusotsust raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse kohta, kuid tegi märkustega järeldusotsuse raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta;

E.  arvestades, et parlament otsustas oma eelnimetatud 5. mai 2010. aasta otsuses 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise edasi lükata,

Üldkaalutused
Kolledži suurte puuduste korduv täheldamine

1.  peab vastuvõetamatuks, et alates sellest, kui Euroopa Politseikolledž 2006. aastal asutuseks muudeti, on kolledžil olnud raskusi reguleerivalt ametilt eeldatava hea juhtimistava standardite järgimisega; rõhutab, et alates 2006. aastast on auditites korduvalt esile toodud probleeme seoses ELi finantsmääruse ja personalieeskirjade ning raamatupidamisarvestuse süsteemi järgimisega kolledžis, samuti vajakajäämisi eelarve haldamise, inimressursside, hankemenetluste ja koolituste korraldamisega seotud kulusid reguleerivate eeskirjade järgimisel; on teadlik, et kolledži edusammudega peaks olema lõpuni jõutud alles 2014. aastal, mil kolledži mitmeaastane töökava (mille haldusnõukogu kinnitas 2010. aasta mais) peaks olema täielikult rakendatud; ei ole seega nõus aktsepteerima, et kolledžil on vaja vähemalt üheksa aastat (2006–2014), et saavutada reguleerivalt ametilt eeldatava hea juhtimistava vastuvõetav tase;

Kolledži juhtimine aastatel 2006–2009

2.  peab vastuvõetamatuks kolledži endise direktori (vastutab parlamendi ees 2008. aasta eelarve täitmise eest) vastutustunde ja asjatundlikkuse puudumist; rõhutab järgmisi tähelepanekuid, mille eesistujariik Tšehhi esitas 18. mail 2009:

   kolledži halb juhtimine: seoses siseauditi talituse tähelepanekutega pakkus komisjon kolledžile abi, kuid direktor ei pöördunud ei õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi ega eelarve peadirektoraadi poole;
   teabevahetus sekretariaadis: teabevahetuse ja usalduse puudumine direktori ja töötajate vahel viis pikkade vaidlusteni;
   läbipaistvuse puudumine: probleemide kindlakstegemise ning juhatuselt või komisjonilt nõu küsimise asemel ei jaganud direktor teavet, mis alles hiljem juhuslikult ilmsiks tuli;
   direktori vastutus kolledži juhatuse ees: direktor ei järginud juhatuse otsuseid;

3.  tunneb kahetsust, et kolledži haldusnõukogu ei reageerinud vajalikul moel endise direktori juhtimisvigadele, sest ei tahtnud kolledži mainet kahjustada;

4.  peab vastuvõetamatuks, et haldusnõukogu jättis distsiplinaarkaristuse määramata peamiselt seetõttu, et endine direktor oleks võinud kasutada õiguskaitsemeetmeid;

5.  rõhutab seetõttu kolledži haldusnõukogu vastutust ja soovitab haldusnõukogus muudatusi teha, et selline olukord edaspidi ei korduks; palub kaaluda komisjoni olukorra muutmist ning anda talle kolledži ja teiste liidu ametite haldusnõukogudes eelarvehaldust, finantsjuhtimist ja halduskorraldust puudutavate otsuste tegemisel õigus hääletada ja moodustada blokeeriv vähemus;

Struktuurilised puudused

6.  kahtleb kolledži suutlikkuses struktuurilisi probleeme täielikult kõrvaldada samuti seoses järgmisega:

   kolledži väiksus, mistõttu on kaheldav, kas asutus suudab tõhusalt toime tulla ELi finantsmääruse ja personalieeskirjade keerukusega;
   kolledži sekretariaadi asukoht Bramshillis, umbes 70 kilomeetri kaugusel Londonist, mis ei ole soodne muuhulgas inimeste töölevõtmise seisukohast ja ühistranspordi puudumise tõttu;
   kolledži juhtimiskulud, mis ei ole just tühised, arvestades, et kolledži juhatuses on 27 liiget, samas kui töötajaid on vaid 24 (2008. aasta alguse seisuga);

7.  teeb seetõttu ettepaneku uurida võimalust liita kolledž Europoliga, mis oleks konkreetne lahendus kolledži struktuurilistele ja korduvatele probleemidele; teeb ühtlasi ettepaneku, et kontrollikoda vaataks reguleerivad asutused põhjalikult läbi, et uurida muu hulgas tegevus-, juhtimis- ja talitluskulude osa ning hinnata, kuidas lahendada struktuuri- ja muid probleeme, et täiendada komisjoni hinnangut reguleerivatele asutustele;

Kontrollikoja seisukoht

8.  võtab teadmiseks, et kontrollikoda ei ole valmis kiiresti esitama kirja vormis arvamust, milles hinnatakse kolledži tegevuskava koostamist, vastavalt taotlusele, mille parlament esitas oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni(12) (mis moodustab lahutamatu osa parlamendi 5. mai 2010. aasta otsusest 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta) lõikes 23; võtab siiski nõuetekohaselt arvesse kontrollikoja avaldust, mille kohaselt ta on kolledžis täheldatud probleemidest oma 2006.–2008. aasta eriaruannetes juba põhjalikult aru andnud;

Kolledži tegevuskava aastateks 2010–2014

9.  märgib, et kolledži uus direktor esitas tegevuskava õigeaegselt vastavalt parlamendi eespool nimetatud 5. mai 2010 aasta resolutsiooni lõikes 22 esitatud nõudmisele; peab siiski kahetsusväärseks, et konkreetseid meetmeid, mida kolledž kavatseb võtta, ei ole täpselt kirjeldatud; peab samuti kahetsusväärseks, et suurem osa kolledži esitatud näitajatest on ebamäärased ega aita alati selgelt eesmärkide rakendamist hinnata;

10.  märgib, et vastuseks parlamendi nõudmisele tegevuskava vastuvõtmise kohta on kolledži direktor ja juhatus realistlikult hinnanud, et parlamendi eespool nimetatud 5. mai 2010. aasta resolutsiooni lisas toodud eesmärkide saavutamiseks kulub neli aastat (2010–2014); ei ole seetõttu nõus aktsepteerima, et kolledžil on vaja neli aastat rohkem, et saavutada reguleerivalt ametilt eeldatava hea juhtimistava vastuvõetav tase;

11.  nõuab, et kolledži direktor teavitaks eelarve täitmisele heakskiitu andvat asutust tegevuskava rakendamise käigust iga kuue kuu järel;

Erimärkused
Rahastamiskorra heakskiitmine ja uus raamatupidamisarvestuse süsteem (raamfinantsmääruse artikkel 43)

12.  väljendab muret 2008. aastal esinenud raskuste pärast vana raamatupidamisarvestuse süsteemi üleviimisel ABAC-süsteemi ning nõuetekohase raamatupidamisarvestuse süsteemi hilise kasutuselevõtu pärast, mistõttu endiselt ei olnud kindel, kas raamatupidamisandmed, mis puudutavad eelmisest aastast ülekantud summasid, sihtotstarbeliste tulude kasutamist ning seost mõningate 2007. aasta bilansi arvandmetega, on kvaliteetsed; tunneb tõsist muret asjaolu pärast, et meetmete võtmine kolledžis lükkub edasi 2011. aastasse, kuna ametist lahkusid kaks finantsmenetluse jaoks olulist isikut: peaarvepidaja ning rahandus- ja eelarveametnik;

13.  rõhutab, et kulukohustuste valimi auditeerimine kontrollikoja poolt (vt kontrollikoja iga-aastast eriaruannet Euroopa Politseikolledži kohta, punkt 15) näitas, et kolmel juhul puudus auditijälg, mille abil rahakasutamist kontrollida, mistõttu ei olnud võimalik tuvastada kulukohustuste lõppsaldot seisuga 31. detsember 2008;

14.  rõhutab, et juba oma 2006. aasta eriaruandes märkis kontrollikoda, et kolledž ei olnud võtnud kasutusele vajalikke süsteeme ja menetlusi, mis oleksid võimaldanud kontrollikojal koostada ametitele kohaldatava raamfinantsmääruse nõuetega kooskõlas oleva finantsaruande;

Eelarve kavandamine ja järelevalve

15.  väljendab muret kolledžis esinevate puuduste pärast eelarve kavandamisel ja selle täitmise järelevalves; märgib eelkõige, et 2008. aastal tuli üle kanda 31% kolledži kogueelarvest; peab kolledži kavandatavaid meetmeid selles osas ebapiisavaks ja ebamääraseks;

16.  märgib, et juba 2007. aasta eelarves tühistati rohkem kui 20% (0,5 miljonit eurot) kolledži eelmisest eelarveaastast üle kantud assigneeringutest;

Kolledži tegevuse finantsjuhtimine

17.  väljendab muret kolledži tegevuse finantsjuhtimise pärast; märgib eelkõige, et 2008. aasta kohta täheldas kontrollikoda, et kolledžil puudus:

   juriidiline kohustus kolmel juhul, kokku 39 500 euro väärtuses;
   juriidilisele kohustusele eelnev eelarveline kulukohustus üheksal juhul, kokku 244 200 euro väärtuses;
  

ning peab meetmeid, mida kolledž on selle kohta kavandanud, puudulikuks ja ebamääraseks;

Hangete kontrollikeskkond

18.  väljendab muret asjaolu pärast, et riigihangete eeskirjade osas on kolledž korduvalt rikkunud finantsmäärust; märgib eelkõige eeskirjade eiramist ühe hankemenetluse puhul, millega seotud tarnelepingu väärtus moodustas 2008. aasta tegevuskuludest umbes 2%;

19.  rõhutab, et juba oma 2006. ja 2007. aasta eriaruannetes kritiseeris kontrollikoda kolledžit dokumentatsiooni puudumise pärast konkreetsete artiklite soetusvajaduse või konkreetse tarnija valimise põhjendamiseks;

Kulude kontrollikeskkond

20.  rõhutab asjaolu, et 2008. aastal avastas kontrollikoda suure hulga juhtumeid, kus ei järgitud koolituste ja seminaride korraldamisega seotud kulusid reguleerivaid haldus- ja finantseeskirju, kuigi nimetatud kulud moodustavad suure osa (64%) kolledži tegevuskuludest; märgib, et eeskirjade eiramine seisnes peamiselt järgmises: kulutõendite puudumine, koolitustel osalemise tõendite ja majutuskulude hüvitamiseks vajalike originaalarvete ja dokumentide puudumine, ekspertide reisikulude kohta käiva teabe puudumine; kutsub kolledžit võtma vastu meetmed, et tagada piisav eel- ja järelkontrolli suutlikkus;

21.  väljendab muret asjaolu pärast, et juba oma 2006. ja 2007. aasta eriaruannetes täheldas kontrollikoda usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte eiramist eelarveassigneeringute kasutamisel (kolledži finantsmääruse artikkel 25);

Assigneeringute kasutamine erakulude katmiseks

22.  kahetseb, et veel ei ole alustatud Euroopa Politseikolledži väljakuulutatud välisauditeerimist assigneeringute kasutamise kohta erakulude katmiseks; tunneb muret sellise viivituse pärast, mis kindlasti ei hõlbusta organisatsioonivälise ettevõtte tööd;

23.  märgib, et pärast 25. jaanuari 2010. aasta kuulamist antud vastuses teatas kolledži direktor eelarvekontrollikomisjoni liikmetele, et vahendid olid tagasi nõutud; märgib siiski, et 2007. aastal transpordile ja taksoteenustele kulutatud 2320,77 Inglise naela ei näi veel olevat tagasi nõutud;

24.  märgib samuti, et endiselt ei ole selge, kui suured olid töötajate kulutused mobiiltelefonide ja autode kasutamisele;

25.  rõhutab, et juba oma 2007. aasta eriaruandes tõi kontrollikoda esile, et audiitorid ei saanud läbi vaadata kõiki 2007. aasta jooksul tehtud makseid, kuna ei olnud võimalik kindlaks määrata eeskirjadevastaselt eraotstarbeks kulutatud summat ega kõiki erakulusid;

Personalijuhtimine: ajutiste töötajate määramine tundlikele ametikohtadele

26.  väljendab muret asjaolu pärast, et seni on finantsvaldkonna ametikohtadele määratud ajutisi töötajaid; märgib, et alles 2009. aastal kuulutas kolledž välja konkursi sisekontrollistandardite koordinaatori töölevõtmiseks ja kavandas seejärel töövestlused nimetatud ametikoha kandidaatidega 2010. aasta algusesse; peab murettekitavaks ka seda, et kaks finantsmenetluse jaoks olulist isikut (peaarvepidaja ning rahandus- ja eelarveametnik) lahkusid hiljuti ametist;

o
o   o

27.  viitab seoses eelarve täitmisele heakskiidu andmise otsusele lisatud muude horisontaalsete tähelepanekutega oma 5. mai 2010. aasta resolutsioonile(13) ametite tulemuste, finantsjuhtimise ja kontrolli kohta.

(1) ELT C 304, 15.12.2009, lk 124.
(2) ELT L 252, 25.9.2010, lk 232.
(3) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(4) ELT L 256, 1.10.2005, lk 63.
(5) EÜT L 357, 31.12.2002, lk 72.
(6) Otsus Euroopa Politseikolledži 2008. aasta raamatupidamiskontode sulgemise kohta võetakse vastu järgmisel osaistungjärgul vastavalt parlamendi kodukorra VI lisa artikli 5 lõike 2 punktile b.
(7) ELT C 304, 15.12.2009, lk 124.
(8) ELT L 252, 25.9.2010, lk 232.
(9) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(10) ELT L 256, 1.10.2005, lk 63.
(11) EÜT L 357, 31.12.2002, lk 72.
(12) ELT L 252, 25.9.2010, lk 233.
(13) ELT L 252, 25.9.2010, lk 241.


Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa ***I
PDF 186kWORD 34k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (KOM(2010)0256 – C7-0134/2010 – 2010/0137(COD))
P7_TA(2010)0349A7-0256/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0256);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõike 2 punkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0134/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0256/2010),

1.  võtab vastu oma allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning riikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. oktoobril 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2010, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud

P7_TC1-COD(2010)0137


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1091/2010) lõplikule kujule.)


Inimõiguste ja õigusemõistmise puudulik kaitse Kongo Demokraatlikus Vabariigis
PDF 131kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon Kongo Demokraatliku Vabariigi suutmatuse kohta kaitsta inimõigusi ja õigust
P7_TA(2010)0350RC-B7-0524/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone Kongo DV kohta, eelkõige 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta(1) ning 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse relvarühmituste seksuaalset vägivallatsemist ja jätkuvat inimõiguste rikkumist Kongo Demokraatlikus Vabariigis(2); võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ELi välissuhetes ning rahu tagamisel ja riigi ülesehitamisel(3);

–  võttes arvesse 24. septembril 2010. aastal avaldatud aruannet „Rapport préliminaire de la mission d'enquête du Bureau Conjoint des Nations Unies aux Droits de l'Homme sur les viols massifs et autres violations des droits de l'homme commis par une coalition de groupes armés sur l'axe Kibua-Mpofi, en territoire de Walikale, province du Nord-Kivu, du 30 juillet au 2 août 2010” (esialgne aruanne massiliste vägistamiste kohta Kongo DVs);

–  võttes arvesse 2000. aasta juunis allkirjastatud Cotonou partnerluslepingut;

–  võttes arvesse nõukogu 27. oktoobri 2009. aasta järeldusi Ida-Aafrika järvede piirkonna kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 10. oktoobri 2008. aasta avaldust olukorra kohta Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas;

–  võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta ühismeedet 2009/769/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu ühismeedet 2007/405/ÜVJP julgeolekusektori reformi alase Euroopa Liidu politseimissiooni ja selle õigusalase kontaktüksuse kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (EUPOL RD Congo);

–  võttes arvesse julgeolekusektori reformi missiooni EUSEC RD Congo, mis loodi 2005. aasta juunis (nõukogu 2. mai 2005. aasta ühismeede 2005/355/ÜVJP Kongo Demokraatliku Vabariigi (KDV) julgeolekusektori reformi alase Euroopa Liidu nõustamis- ja abimissiooni kohta);

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1856 (2008) MONUCi volituste kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1925 (2010), millega määratakse kindlaks ÜRO Kongo DV missiooni (MONUSCO) mandaat;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalvägivalla kohta relvastatud konfliktis, milles rõhutatakse kõikide riikide vastutust selle eest, et lõpetataks karistamatus ja võetaks vastutusele inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalse ja muu vägivalla toimepanijad;

–  võttes arvesse Kongo DV parlamendi poolt 2006. aastal vastu võetud seadust seksuaalse vägivalla kohta, mille eesmärk oli kiirendada vägistamisjuhtumite eest kohtulikule vastutusele võtmist ja määrata rangemaid karistusi;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu arengukoostööga seotud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava, mis peaks tagama soolise võrdõiguslikkuse küsimuse süstemaatilise integreerimise ELi partnerriikidega tehtava koostöö kõigil tasanditel;

–  võttes arvesse relvakonfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamist 2010. aasta märtsis;

–  võttes arvesse liidu kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja ELi arenguvoliniku Andris Piebalgsi 27. augusti 2010. aasta ühisavaldust vägivalla taaspuhkemise kohta Kongo DV Põhja-Kivu piirkonnas;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. augusti 2010. aasta aruannet hiljuti Kongo DV idaosas relvarühmituste poolt toime pandud tsiviilisikute massilise vägistamise kohta;

–  võttes arvesse ELi kui kriisiohjaja rolli ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 täitmisel ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames, mille täitmisel lülitati maailma tulipunktidesse saadetud iga kriisiohjamismissiooni koosseisu sooküsimuste valdkonna erinõustajad;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et rahuvalveoperatsioonide eest vastutav ÜRO peasekretäri asetäitja Atul Khare on teatanud ÜRO Julgeolekunõukogule, et 30. juulist 2010 kuni 4. augustini 2010 langes Kongo idaosa kaevanduspiirkonnas massilise grupiviisilise vägistamise ohvriks üle 500 inimese, sealhulgas noored tütarlapsed, kuni 75 aasta vanused naised ja mõlemast soost väikelapsed, ning et nendes rünnetes süüdistatakse mässulisi ja muid võitlejaid;

B.  arvestades, et seksuaalne vägivald toimus Luvungi linnast ainult mõne miili kaugusel asuva ÜRO rahuvalvajate laagri läheduses; arvestades, et ÜRO töötajad said sellest, et mässulised olid hõivanud Kongo idaosas asuva Luvungi linna ja ümberkaudsed külad, tõenäoliselt teada 30. juulil 2010 alanud rünnetele järgnenud päeval, ning et ÜRO peakorteris New Yorgis kuuldi vägistamistest alles kaks nädalat hiljem;

C.  arvestades, et ÜRO põhikirja VII peatüki kohaselt on ÜRO missioon Kongo DVs (MONUSCO) volitatud kasutama kõiki vajalikke vahendeid, et täita oma kaitsemandaati, sealhulgas kaitsta tulemuslikult tsiviilisikuid, humanitaarabitöötajaid ja inimõiguslasi, keda ohustab otsene füüsiline vägivald ükskõik milliste Kongo või välisriikide relvarühmituste poolt, ning toetada valitsuse pingutusi võitluses karistamatusega ja tagada tsiviilisikute kaitse rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumise, sealhulgas igasuguse seksuaalse ja soolise vägivalla eest;

D.  arvestades, et hoolimata MONUSCO kohalolekust on kokkupõrked Kongo sõjaväe, mai-mai võitlejate, Rwanda Vabastamise Demokraatlike Jõudude (FDLR), Kongo Rahvarinde Õigluse Nimel (FPJC) ja Issanda Vastupanuarmee (LRA) vahel nõudnud alates 1998. aastast 6 miljonit inimelu ning põhjustavad ikka veel iga kuu otseselt või kaudselt tuhandete inimeste surma, tohutuid kannatusi, vaesust ja riigisisest inimeste ümberasustamist, samal ajal kui pagulaslaagrite olukord kogu aeg halveneb;

E.  arvestades, et Kongo armee sõdureid on süüdistatud sadade tsiviilisikute surmas ja vägistamises; arvestades, et nii LRA mässulised väed kui ka FDLRi võitlejad ja Kongo sõjavägi ise jätkavad Kongo DV idaosas vägistamist, tsiviilisikute ja lapssõdurite sunniviisilist värbamist ning inimõiguste tõsist rikkumist;

F.  arvestades, et sõjarelvana kasutatav vägistamine on Kongo idaosas muutunud šokeerivalt igapäevaseks nähtuseks ning et ÜRO andmetel teatati seal mullu vähemalt 8300 vägistamisest, kuid paljud juhud jäävad teatamata; arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmetel teatasid 2010. aasta esimeses kvartalis enda vägistamisest vähemalt 1244 naist, mis annab keskmiselt 14 vägistamisjuhtu päevas; arvestades, et seksuaalvägivalda ja soolist vägivalda tuleb alati pidada sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks;

G.  arvestades, et süstemaatilist vägistamist kasutavad mitmed relvastatud liikumised ja ka Kongo DV regulaarväed sõjalis-taktikalise hirmutusvahendina ning sõjaliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks; arvestades, et kogukondade hirmutamiseks vägistatakse naisi nimme perekonnaliikmete ja kõigi külaelanike silme all; arvestades, et tihti võtavad need vägivallateod naistelt nende koha ühiskonnas, muudavad võimatuks oma laste eest hoolitsemise ja tihti koguni ohustavad HIV-viirusega nakatumise tõttu nende elu;

H.  arvestades, et tsiviil- ja sõjaväeprokuröride suutmatus korraldada inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute suhtes sõltumatut uurimist on viinud selleni, et grupiviisiline vägistamine ja seksuaalsed ründed on kongolaste elus nii igapäevased, et see on tekitanud teatud „leppimise” inimõiguste rikkumistega piirkonnas;

I.  arvestades, et Kongo sõjaväel ei ole endiselt oma ülesannete täitmiseks Kongo DV idaprovintsides piisavaid inim-, tehnilisi ja rahalisi ressursse, millele lisandub distsipliini ja asjakohase väljaõppe puudumine oma väeosades, ning et selline olukord ohustab jätkuvalt Kongo sõjaväe rolli elanikkonna kaitsmisel ja rahu taastamisel;

J.  arvestades, et mitmed VVOd on täheldanud möödunud aasta jooksul inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, opositsioonijuhtide, ohvrite ja tunnistajate rõhumise suurenemist Kongo DVs, sh tapmisi, ebaseaduslikke vahistamisi, kohtulikku jälitamist, telefoniähvardusi ja korduvaid väljakutseid luureteenistuse kontoritesse;

K.  arvestades, et sõjakurjategija Bosco Ntagandat ei ole ikka veel vahistatud, vastupidi, ta määrati Kongo DV idaosas toimuvate Kongo ja Rwanda vägede ühisoperatsioonide üheks juhiks; arvestades, et Kongo endise juhi Jean-Pierre Bemba Gombo üle on käimas kohtuprotsess Rahvusvahelises Kriminaalkohtus,

L.  arvestades, et Kongo DVs toimuv ebaseaduslik maavaradega kauplemine võimaldab paljudel osalistel osta jätkuvalt mässuliste rühmituste kontrolli all olevatelt aladelt pärit mineraaltooret ja sel viisil rahastada neid rühmitusi, ning arvestades, et see on konflikti õhutav ja süvendav tegur;

M.  arvestades, et Ameerika Ühendriikides hiljuti vastu võetud nn konfliktimineraalide seadus on katse takistada Ameerika tarbijaid ostmast mobiiltelefone, arvuteid jm kõrgtehnoloogiat, mille valmistanud Ameerika Ühendriikide äriühingud kasutavad mässuliste kontrolli all olevatest kaevandustest ostetud mineraaltooret; arvestades, et seadusega nõutakse ühtlasi Ameerika Ühendriikide ettevõtjatelt (sealhulgas margitooteid valmistavatelt tarbeelektroonika tootjatelt, mineraaltoorme töötlejatelt ja juveliiridelt) igal aastal aruannet väärtpaberi- ja börsikomisjonile selle kohta, kas nende tooted sisaldavad otse Kongo Demokraatlikust Vabariigist imporditud või tema üheksa naaberriigi kaudu salakaubana sisse toodud kulda, tantaali, kolumbiit-tantaliiti või kassiteriiti (tinamaak),

1.  mõistab teravalt hukka vähemalt 500 naise ja lapse massilise vägistamise ja muud inimõiguste rikkumised, mille 30. juulist 2010 kuni 4. augustini 2010 panid Põhja-Kivu provintsis toime Rwanda Vabastamise Demokraatlikud Jõud (FDLR), üks hutu mässuliste rühmitus ja mai-mai võitlejad, samuti juhtumid Põhja- ja Lõuna-Kivu muudes piirkondades;

2.  kutsub kõiki osalisi üles tugevdama võitlust karistamatuse ilmingutega ja vägivalla ning inimõiguste rikkumise viivitamatut lõpetamist Kongo DVs, eriti Põhja-Kivus; rõhutab vajadust teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada Kongo ja välismaiste relvarühmituste tegevus Kongo DV idaosas;

3.  kutsub ÜROd ja Kongo DV valitsust üles korraldama nende sündmuste sõltumatu ja põhjalik uurimine, et inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise eest vastutavad isikud võetakse vastutusele ja antakse kohtu alla vastavalt Kongo ja rahvusvahelisele õigusele;

4.  väljendab sügavat muret, et MONUSCO-l ei olnud võimalik kasutada oma mandaati ja tegevuseeskirju, et pakkuda kaitset relvastatud rühmituste poolt rahuvalvejõudude baasi läheduses toime pandud massilise vägistamise ja muude inimõiguste rikkumiste eest; tunnistab siiski, et tema kohalolek on endiselt vajalik, ning nõuab, et tehtaks kõik, et kõnealune missioon saaks täiel määral täita oma ülesannet kaitsta ohtu sattunud inimesi;

5.  palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta kiires korras kõik võimalikud meetmed, et tegelikult ära hoida edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu ning anda ohvritele arsti-, õigus-, sotsiaal-, humanitaar- ja muud abi; nõuab MONUSCO uue tegevusjuhendi tulemuslikku rakendamist ja järelmeetmete rühma loomist inimõiguste jälgimise eesmärgil;

6.  rõhutab, et relvastatud konfliktile tuleb leida kiiresti poliitiline lahendus; kutsub Kongo DV valitsust üles muutma tihedas koostöös rahvusvahelise kogukonna ja Aafrika Liiduga Ida-Kongo inimeste elu turvaliseks ja stabiilseks ning nõuab, et kõik Kongo DV relvastatud rühmitused lõpetaksid rünnakud, austaksid inimõigusi ning alustaksid viivitamatult taas rahuprotsessi dialoogi;

7.  nõuab naiste kohest suuremat osalemist kõikides algatustes, mille eesmärk on leida lahendus konfliktile Kongo DVs, sealhulgas vahendajate ja läbirääkijatena ning konfliktilahendusmeetmete rakendamisel;

8.  rõhutab, et kohtusüsteemi taastamine ja reformimine (mis hõlmaks ennetamise ja kaitse mõõdet ning võitlust karistamatuse vastu seksuaalvägivalla eest) ning kannatanute abistamine ja taasintegreerimine peaksid rahastatavates abiprogrammides olema kesksel kohal; nõuab sellega seoses, et Kongo DV idaosas aset leidnud massilise vägistamise juhtumid antaks lahendada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

9.  rõhutab, et Kongo DV humanitaarvaldkonna keskne prioriteet on tõelise sõjaväe loomine riigis; kordab, et ümberkorralduste tegemiseks ja distsipliini parandamiseks Kongo sõjaväes on vaja anda väljaõpet ja maksta korralikku palka;

10.  nõuab, et Kongo DV parlament moodustaks esimese sammuna enne inimõiguste rikkumiste ohvrite ja tunnistajate, inimõiguste aktivistide, humanitaarabitöötajate ning ajakirjanike kaitset käsitleva seaduse vastuvõtmist riikliku inimõiguste komisjoni, mida näeb ette põhiseadus;

11.  nõuab Ida-Aafrika järvede piirkonna riikidelt jätkuvat ühist innukat pühendumist rahu ja stabiilsuse edendamisele piirkonnas olemasolevate piirkondlike mehhanismide kaudu, suuremaid pingutusi piirkonna majanduse arendamiseks ning erilise tähelepanu pööramist lepitamisele, inimeste julgeolekule, kohtunike vastutuse suurendamisele, pagulaste ja riigisiseselt ümber asustatud isikute tagasipöördumisele ja integreerimisele;

12.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel toetada missioonide EUSEC RD ja EUPOL RD tegevust; nõuab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise täielikku rakendamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonide raames; nõuab sellega seoses tsiviil- ja sõjaliste missioonide puhul tugevat sooküsimuste perspektiivi operatsioonide tulemuslikkuse tõstmiseks, kuna ELi tegutsemine relvakonfliktidest mõjutatud naiste peamise kaitsja ja konfliktide ennetajana võib anda olulist lisandväärtust;

13.  mõistab hukka sagenevad vägivallateod abimissioonide töötajate vastu ning tunnustab humanitaarabiorganisatsioonide ülirasket kohapealset tööd väga ebaturvalistes oludes;

14.  peab kiiduväärseks Ameerika Ühendriikide uue nn konfliktimineraalide seaduse vastuvõtmist ja palub komisjonil ning nõukogul kaaluda sellesisulist seadusandlikku algatust; nõuab Kongo DV valitsuselt mäetööstuse läbipaistvust käsitleva algatuse (EITI) täiemahulist rakendamist ja järgimist, et suurendada mäetööstuse valdkonna läbipaistvust ja head valitsemistava; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama võitlust korruptsiooni vastu Kongo DVs, kuna korruptsioon nõrgestab veelgi inimõigusi ja aitab kaasa nende rikkumisele;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, Lõuna-Aafrika Arenguühendusele, Ida-Aafrika järvede piirkonna, sealhulgas Kongo DV ja Rwanda valitsustele, ÜRO peasekretärile, ÜRO eriesindajale relvakonfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimustes, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaatorile, ÜRO Julgeolekunõukogule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 83.
(2) Vastu võetud tekstid, P7_TA(2009)0118.
(3) Vastu võetud tekstid, P6_TA(2009)0372.


Ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev
PDF 137kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta
P7_TA(2010)0351RC-B7-0541/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 28. aprilli 1983. aasta protokolli nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta;

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti 15. detsembri 1989. aasta teist fakultatiivprotokolli, mille eesmärgiks on surmanuhtluse kaotamine;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eriti 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta(1);

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni Hiina kohta: vähemuste õigused ja surmanuhtluse rakendamine(2), 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta Nigeerias(3), 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Liibüas(4), 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni Põhja-Korea kohta(5), 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Iraani kohta(6), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Iraani kohta(7) ning 8. septembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraanis – eelkõige Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami juhtumite kohta(8);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni nr 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni nr 63/168, millega kutsutakse üles rakendama ÜRO Peaassamblee 2007. aasta resolutsiooni nr 62/149;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 11. augusti 2010. aasta aruannet surmanuhtluse kohaldamisele kehtestatud moratooriumite kohta (A/65/280);

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 16. juuli 2010. aasta aruannet inimõiguste nõukogu 15. istungile (A/HRC/15/19);

–  võttes arvesse 16. juuni 2010. aasta täiskogul toimunud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi inimõiguste alase poliitika teemalist sõnavõttu, milles ta tuletas meelde, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on ELi prioriteet ja tema isiklik prioriteet;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 19. oktoobri 2009. aasta avaldust, milles ta kutsub tungivalt üles surmanuhtlust kaotama;

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruarini 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas;

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 2008. aasta resolutsiooni, OSCE parlamentaarse assamblee 2009. aasta resolutsiooni surmanuhtluse moratooriumi kohta ning teisi piirkondlikke algatusi, nt üleameerikalise inimõiguste komisjoni algatusi;

–  võttes arvesse surmanuhtluse küsimust käsitlevate ELi suuniste uuendatud ja kohandatud versiooni, mille nõukogu võttis vastu 16. juunil 2008. aastal;

–  võttes arvesse ülemaailmset surmanuhtluse vastast päeva ja iga aasta 10. oktoobril tähistatava surmanuhtluse vastase Euroopa päeva kehtestamist;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit on kindlalt pühendunud surmanuhtluse ülemaailmsele kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte üldise aktsepteerimise poole;

B.  arvestades, et EL on surmanuhtluse vastases võitluses maailmas juhtival positsioonil ning tema tegevus selles vallas on inimõiguste alases välispoliitikas esmatähtsal kohal; arvestades, et EL on ka peamine rahaline toetaja kogu maailma kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes teevad jõupingutusi surmanuhtluse kaotamiseks;

C.  arvestades, et surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule, ning arvestades, et surmamõistva otsusega kaasnevad kinnipidamistingimused kujutavad endast piinamisakti, mis on inimõigusi austavatele riikidele vastuvõetamatu;

D.  arvestades, et paljud uuringud on tõestanud, et surmanuhtlusel ei ole mingit seost vägivaldsete kuritegude arvuga;

E.  arvestades, et tõendid näitavad, et surmanuhtlus puudutab eelkõige ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi;

F.  arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsiooni 6. ja 13. protokolli sätted keelavad Euroopa Nõukogu liikmesriikidel surmanuhtlust kohaldada;

G.  arvestades, et EL püüab saavutada kolmandate riikide poolt surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamist ja edaspidi surmanuhtluse kaotamist ning asjaomaste rahvusvaheliste ÜRO ja muude õigusaktide, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli (mille eesmärgiks on surmanuhtluse kaotamine) ratifitseerimist;

H.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine on üks prioriteetseid teemasid abi andmisel Euroopa demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendist, millest on alates 1994. aastast rahastatud üle 30 projekti kõikjal maailmas kogusummas üle 15 miljoni euro;

I.  arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist peab Euroopa Parlament andma oma nõusoleku kaubanduslepingute ja üldisemalt rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele kolmandate riikidega;

J.  arvestades, et Rahvusvahelisele Kriminaalkohtu statuut ning Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu, Rwanda asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtu, Sierra Leone erikohtu, Dili (Ida-Timor) raskete kuritegude erikohtu ja Kambodža kohtu erakorralise kolleegiumi statuudid välistavad surmanuhtluse sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest, mis on kõige raskemad rahvusvahelisele üldsusele murettekitavad kuriteod, millele laieneb nende jurisdiktsioon;

K.  arvestades, et ÜRO Peaassamblee võttis 2007. ja 2008. aastal vastu ajaloolised resolutsioonid 62/149 ja 63/168, milles nõutakse ülemaailmset hukkamiste moratooriumi ja surmanuhtluse kaotamist, ning rõhutab sellega seoses asjaolu, et seda resolutsiooni toetavate riikide arv on suurenenud ning et seetõttu võeti resolutsioon 63/168 vastu ülekaaluka häälteenamusega – 106 poolt- ja 46 vastuhäält ning 34 erapooletut;

L.  arvestades, et neljas surmanuhtluse vastane maailmakongress, mis toimus Genfis 2010. aasta veebruaris, tegi pöördumise surmanuhtluse de facto kaotanud riikide poole, et nad kaotaksid surmanuhtluse ka seadusega ja lisaksid surmanuhtluse üldise kaotamise küsimuse oma rahvusvahelistesse suhetesse, ning et rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid toetaksid surmanuhtluse üldist kaotamist hukkamiste moratooriumi nõudvate resolutsioonide vastuvõtmisega;

M.  arvestades, et maailmas on surmanuhtluse seadusega või praktikas kaotanud 154 riiki, kellest 96 riiki on selle kaotanud kõigi kuritegude puhul, 8 riiki on surmanuhtluse säilitanud erakorraliste kuritegude puhuks, nagu sõjakuriteod, 6 riiki on kehtestanud hukkamiste moratooriumi ja 44 riiki on praktikas surmanuhtluse kaotanud (s.o riigid, mis ei ole hukkamisi täide viinud vähemalt 10 aasta jooksul, või riigid, mis on ennast sidunud kohustusega surmanuhtlust mitte kohaldada);

N.  arvestades, et rohkem kui 100 surmanuhtluse säilitanud riiki ei vii surmanuhtlust täide noorte õigusrikkujate puhul; rõhutades siiski, et väike arv riike jätkab lapsõigusrikkujate hukkamist, rikkudes sellega jämedalt rahvusvahelist õigust, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõiget 5; rõhutades eriti, et Iraanis on kinnipeetud alaealiste arv kõige suurem;

O.  arvestades, et kinnitatud andmetel on praegu maailma eri paigus surmamõistetute kambris või ootab surmanuhtluse täideviimist mitukümmend Euroopa kodanikku, ning rõhutades sellega seoses hädavajadust kindlustada ja tugevdada Euroopa reaktsiooni Euroopa kodanike võimalikule hukkamisele;

P.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni riigiduuma esimees Boris Grõzlov ütles 23. märtsil 2010 Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee seirekomitee liikmetega Moskvas peetud kohtumisel, et Venemaa ei ole ratifitseerinud Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta riigis valitseva terrorismiohu tõttu;

Q.  tundes heameelt asjaolu üle, et Kõrgõzstani parlament ratifitseeris 11. veebruaril 2010. aastal kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli surmanuhtluse kaotamise kohta ning et Kõrgõzstani vahevalitsus avalikustas 21. mail 2010 põhiseaduse lõpliku eelnõu, milles muu hulgas keelatakse surmanuhtlus ja mis nüüdseks on vastu võetud;

R.  arvestades, et maailmas on surmanuhtluse säilitanud 43 riiki ning kõige rohkem hukkamisi viiakse täide Hiinas, Iraanis ja Iraagis; arvestades, et ainuüksi Hiinas viidi täide 5000 hukkamist ehk 88% kogu maailma hukkamistest; Iraanis hukati vähemalt 402 inimest, Iraagis vähemalt 77 ja Saudi Araabias vähemalt 69;

S.  arvestades, et Iraan kohaldab surmanuhtlust ikka veel kividega surnuks viskamise teel, mis on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolliga;

T.  arvestades, et Põhja-Korea ametivõimud korraldavad järjepidevalt riiklikke tapmisi ning kohtusüsteem allub riigile ja surmanuhtlust kohaldatakse paljude riigivastaste kuritegude puhul, surmanuhtluse kohaldusala laiendatakse karistusseadustikuga pidevalt ning kodanikke, sh lapsi sunnitakse osalema avalikel hukkamistel;

U.  arvestades, et Jaapani vange ning nende sugulasi ja advokaate hoitakse saatusliku päeva suhtes teadmatuses;

V.  arvestades, et Iraagi presidendinõukogu kinnitas hiljaaegu surmanuhtluse vähemalt 900 vangile, kelle seas on ka naisi ja lapsi;

W.  rõhutab, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kes ikka veel viib surmanuhtlusi reaalselt täide; juhib tähelepanu sellele, et nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kui ka Euroopa Liit on korduvalt esitanud Valgevenele tungiva nõudmise surmanuhtlus kaotada; arvestades, et kuna andmed surmanuhtluse kohta on Valgevenes salastatud, tekitab kohtupidamise erapooletus tõsist muret, ning et kriminaalmenetluse seadustiku alusel viiakse surmanuhtlus täide mahalaskmise teel kinniste uste taga ning kinnipidamiskoha administratsioon teavitab hukkamisest kohtunikku, kes omakorda teavitab sugulasi; arvestades, et hukatud isiku surnukeha ei anta sugulastele matmiseks välja ning matmispaika ei avaldata;

X.  arvestades, et Ameerika Ühendriikide 50 osariigist on surmanuhtlus seaduslik 35 osariigis, kuigi 4 nendest ei ole hukkamisi alates 1976. aastast täide viinud; arvestades, et 2007. aasta septembrist kuni 2008. aasta maini kehtinud de facto moratooriumi lõppemise järel suurenes 2009. aastal hukkamiste arv 52ni, vaatamata sellele et Ameerika Ühendriikides määratud surmanuhtluste arv vähenes seitsmendat aastat järjest, kahanedes 106ni;

Y.  olles rahul asjaoluga, et mõned osariigid, sealhulgas Montana, New Mexico, New Jersey, New York, Põhja-Carolina ja Kentucky on astunud samme surmanuhtluse piiramiseks selliste meetmetega nagu hukkamiste moratoorium või kaotamine, ning mõistes samas hukka Teresa Lewise hukkamise Virginia osariigis ja Holly Woodi hukkamise Alabama osariigis hoolimata tõenditest, et mõlemad olid vaimselt alaarenenud isikud, ning juhtides tähelepanu hukkamist ootavale Mumia Abu-Jamalile Pennsylvania ning Troy Davisele Georgia osariigis,

1.  kinnitab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab suurendada inimväärikust ja edendada inimõigusi;

2.  mõistab hukka kõik hukkamised sõltumata nende toimumise kohast; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid jõulisemalt ÜRO resolutsiooni, mis käsitleb ülemaailmset hukkamiste moratooriumi, et kaotada surmanuhtlus täielikult kõigis riikides, kus seda ikka veel kohaldatakse; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma meetmeid surmanuhtluse jätkuvaks piiramiseks ja nõuab, et hukkamistel järgitaks rahvusvahelisi miinimumnõudeid; on sügavalt mures, et surmanuhtlust kohaldatakse ka alaealiste ja vaimu- või intellektipuudega isikute suhtes, ning nõuab, et surmanuhtluse kohaldamine selliste isikute suhtes viivitamatult ja jäädavalt lõpetataks;

3.  nõuab tungivalt, et ELi kasutaks töös surmanuhtluse kaotamise nimel kõiki olemasolevaid diplomaatilisi vahendeid ja toetaks koostööd;

4.  kutsub surmanuhtlust rakendavaid riike üles kehtestama hukkamistele viivitamatult moratooriumi; innustab selliseid riike nagu Hiina, Egiptus, Iraan, Malaisia, Sudaan, Tai ja Vietnam avaldama ametlikku statistikat surmanuhtluse kasutamise kohta nendes riikides; nõuab ühtlasi tungivalt, et Põhja-Korea lõpetaks viivitamatult ja jäädavalt avalikud hukkamised;

5.  kutsub Jaapanit üles oma surmanuhtluse süsteemile valgust heitma;

6.  palub riikidel, kes ei ole surmanuhtlust veel kaotanud, pidada kinni tagatistest, mis kaitsevad surmanuhtluse täideviimist ootavate inimeste õigusi vastavalt ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu tagatistes sätestatule; kutsub nõukogu ja komisjoni üles julgustama riike, kes ei ole veel allkirjastanud ja ratifitseerinud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, seda tegema, ning julgustama liikmesriike, kes ei ole allkirjastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse kohta, seda tegema;

7.  kutsub OSCE liikmesriike, eelkõige USAd ja Valgevenet üles kehtestama hukkamistele viivitamatult moratooriumi;

8.  kutsub Kasahstani ja Lätit muutma oma õigusaktide sätteid, mis ikka veel võimaldavad teatavate kuritegude eest karistada erandkorras surmanuhtlusega;

9.  soovitab tungivalt ELi liikmesriikidel ja ÜRO Peaassamblee 2007. ja 2008. aasta resolutsioonide kaastoetajatel esitada ÜRO Peaassamblee 65. istungjärgul tugevdatud regioonidevahelise koalitsiooni raames kolmas surmanuhtluse teemalise resolutsiooni, milles tuleks käsitleda eelkõige järgmisi küsimusi:

   riigisaladuse kaotamine surmanuhtluse osas;
   ametikoht eriesindajale, kes mitte ainult ei kontrolliks olukorda ega avaldaks survet surmanuhtluse süsteemi läbipaistvuse suurendamiseks, vaid kes jätkuvalt veenaks surmanuhtlust säilitanud riike võtma omaks surmanuhtluste moratooriumit käsitlevat ÜRO seisukohta surmanuhtluse kaotamiseks;
   kõige raskemate kuritegude künnis surmanuhtluse õiguspäraseks kohaldamiseks;

10.  kutsub OSCE liikmesriike üles julgustama demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood ja OSCE missioone korraldama koostöös Euroopa Nõukoguga eelkõige massiteabevahenditele, täitevasutuste ametnikele, poliitikakujundajatele ja üldsusele suunatud surmanuhtlusevastaseid teavituskampaaniaid;

11.  kutsub surmanuhtlust kohaldavaid OSCE liikmesriike üles vastavalt OSCE seatud kohustustele käsitlema surmanuhtlust puudutavat teavet läbipaistvalt ning avaldama surma mõistetud või hukatud isikute isikuandmed ja surmanuhtluse kohaldamise statistika;

12.  nõuab nõukogult ja komisjonilt eelkõige Euroopa välisteenistuse loomist arvestades tervikliku ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluspoliitika suuniseid seoses kümnete kindlaks tehtud Euroopa kodanikega, kes ootavad kolmandates riikides surmanuhtluse täideviimist – suunised peaksid sisaldama tugevdatud mehhanisme identifitseerimissüsteemi, õigusabi andmise, ELi õigusliku sekkumise ja diplomaatiliste esinduste jaoks;

13.  toetab lisaks selliste surmanuhtluse kaotamise nimel töötavate valitsusväliste organisatsioonide tegevust nagu Hands Off Cain (Käed Eemale Kainist), Amnesty International, Penal Reform International, World Coalition Against the Death Penalty (Ülemaailmne Koalitsioon Surmanuhtluse Vastu) ja International Helsinki Federation for Human Rights (Inimõiguste Rahvusvaheline Helsingi Föderatsioon), Sant'Egidio ja Reprieve; pooldab ja toetab inimõigusi käsitleval, ELi ja valitsusväliste organisatsioonide 12. foorumil antud soovitusi ELi vahendite kohta surmanuhtlusevastases võitluses;

14.  võtab enda peale surmanuhtluse küsimuse järelevalve, konkreetsete juhtude tõstatamise asjaomaste riiklike ametivõimude ees ning surmanuhtlust kohaldavates riikides võimalike algatuste ja ühekordsete missioonide küsimuse kaalumise, et nõuda valitsustelt hukkamiste moratooriumi kehtestamist, eesmärgiga surmanuhtlus edaspidi täielikult kaotada;

15.  nõuab, et nõukogu ja komisjon lepingute sõlmimisel ikka veel surmanuhtlust kohaldavate riikidega või riikidega, kes ei ole surmanuhtluse kaotamiseks moratooriumile alla kirjutanud, tungivalt soovitaksid neil seda teha;

16.  nõuab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresident ja liikmesriigid kõneleksid jätkuvalt ühel häälel ning peaksid silmas, et käesoleva resolutsiooni poliitiline põhisisu peab olema ülemaailmse moratooriumi kehtestamine, mis oleks oluline samm surmanuhtluse kaotamise suunas;

17.  kustub eelkõige liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti üles näitama, et surmanuhtluse kaotamine on talle poliitiliselt esmatähtis, ning võtma surmanuhtluse küsimuse poliitilises suhtluses surmanuhtlust kohaldavate riikidega pidevalt teemaks ja korrapäraselt sekkuma isiklikult nende isikute nimel, keda ähvardab peatne hukkamine;

18.  tuletab meelde, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb ELi inimõiguste poliitika üheks põhieesmärgiks; on seisukohal, et see eesmärk saavutatakse üksnes riikidevahelise tiheda koostöö, hariduse, teadlikkuse suurendamise, tõhususe ja tulemuslikkuse kaudu;

19.  toetab seetõttu piirkondlikku koostööd; juhib tähelepanu sellele, et näiteks Mongoolia kehtestas 2010. aasta jaanuaris hukkamiste moratooriumi, mille tulemusel on mitmed surmanuhtlust kohaldavad riigid hakanud kahtlema, kas selline karistusviis on põhiseadusega kooskõlas;

20.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles selgitama, kuidas on võimalik ELi inimõiguste poliitika praeguse läbivaatamise käigus parandada surmanuhtluse küsimust käsitlevate ELi suuniste rakendamist ja tõhusust, eelkõige seoses suuniste kavandatud läbivaatamisega 2011. aastal;

21.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama ülemaailmset ja Euroopa surmanuhtluse vastast päeva selleks, et muude küsimuste hulgas juhtida tähelepanu Sakineh Mohamadi Ashtiani, Zahara Bahrami, Mumia Abu-Jamali, Troy Davise, Oleg Griškovstovi, Andrei Burdõko, Ebrahim Hamidi, Suliamon Olyfemi ja Siti Zainab Binti Duhri Rupa juhtumile;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0105.
(3) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 71.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0246.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0290.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0060.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0016.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0310.


ELi tegevus naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas
PDF 122kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ELi tegevuse kohta naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas
P7_TA(2010)0352B7-0540/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 11 ja 191;

–  võttes arvesse ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni;

–  võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiviga 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv)(1)) rajatud Natura 2000 võrgustikku ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(2), kui peamisi vahendeid Euroopa merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (veepoliitika raamdirektiiv)(3)) ja merestrateegia raamdirektiivis sätestatud eesmärke ja nõudeid, et saavutada Euroopa ranniku- ja merevee soodne ja hea keskkonnaseisund;

–  võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava(4);

–  võttes arvesse naftaplatvormi Deepwater Horizon leket Mehhiko lahes;

–  võttes arvesse ELi vetes tegutsevaid naftaplatvorme;

–  võttes arvesse 7. septembril 2010. aastal nõukogule ja komisjonile esitatud küsimust puurimisplatvormi Deepwater Horizon juures toimunud naftalekke mõju kohta ELile: Euroopas nafta ammutamise ja nafta leiukohtade uurimisega seotud meetmed (O-0122/2010 – B7-0470/2010, O-0123/2010 – B7-0551/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et seoses naftaplatvormi Deepwater Horizon lekkega Mehhiko lahes on hädavajalik, et EL ja liikmesriigid uuriksid kiiresti kõiki Euroopa Liidus toimuva naftatootmise ja naftamaardlate uurimisega seotud küsimusi ning võtaksid seejärel vajalikke meetmeid, et vältida vastava keskkonnakatastroofi toimumist ELi vetes;

B.  arvestades, et ettevaatusabinõude, keskkonnakaitse ning Euroopas toimuva naftapuurimise ohutuse ja turvalisuse kõrgeim tase on ülimad põhimõtted, millele peavad tuginema kõik ELi meetmed selles valdkonnas;

C.  arvestades, et põhiosa naftapuurimisest ja maardlate uurimisest toimub Põhjameres;

D.  arvestades, et ELi veed piirnevad ka riikidega, mis ei kuulu Euroopa Liitu ning millele ei kehti ELi õigusest tulenevad nõuded järgida vastutust ja kahju heastamist käsitlevaid asjakohaseid sätteid;

E.  arvestades, et tehakse pingutusi naftapuurimise ja maardlate uurimise laiendamiseks sügavamatele ja kaugematele merealadele, millega kaasnevad suuremad riskid seoses juhtimise ja järelevalvega,

1.  väljendab solidaarsust Deepwater Horizoni lekke ohvritega ning nõuab, et EL reageeriks sellele katastroofile tehnilise toe ja nõustamise pakkumisega;

2.  tunnistab, et nafta ja maagaasi tootmine Euroopa avamerel võib jätkuvalt oluliselt kaasa aidata ELi energiavarustuse kindlusele, ning märgib Euroopa tööstuse häid ohutusalaseid tulemusi;

3.  tunnistab vajadust võtta kiiresti vastu Euroopa ühtne piiriülene süsteem naftalekete vältimiseks ja nendele reageerimiseks;

4.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks aasta lõpus aruande, milles hinnatakse Mehhiko lahe keskkonnareostuse taset ja bioloogilist seisundit;

5.  palub komisjonil hoolikalt tutvuda USA ametivõimude uurimistulemustega, mis käsitlevad Mehhiko lahe katastroofini viinud looduslikke, tehnoloogilisi ja inimtegureid, ning teha vajalikud järeldused selliste sündmuste ärahoidmiseks ELi mere- ja rannikuvetes asuvatel naftaplatvormidel;

6.  kutsub komisjoni üles töötama välja naftaplatvorme käsitleva õnnetuste vältimise range poliitika ELi tasandil ja laiendama Seveso II direktiivi(5) reguleerimisala naftaplatvormidele;

7.  kutsub komisjoni üles koostama eelkõige ülevaate ELi kiirreageerimissuutlikkusest avamererajatistega seotud õnnetuste korral ning töötama koostöös liikmesriikidega välja vastava Euroopa tegevuskava; märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata Arktika piirkonnale selle tundlikkuse ja olulise rolli tõttu kliimamuutuste leevendamisel; lisaks märgib, et arvesse tuleb võtta Vahemere, Läänemere ja Põhjamere piirkondi;

8.  tunneb rahulolu komisjoni otsuse üle viia läbi ELi vetes toimuva naftapuurimise nn pingetest; kutsub üles selgitama selle abil välja kõik ELi tasandi reguleeriva raamistiku lüngad ja puudused ning edastama analüüsi tulemused võimalikult kiiresti parlamendile;

9.  kutsub komisjoni üles eelkõige läbi vaatama kehtivaid õigusakte, mille alusel avamere-naftatootmise litsentside valdajad võivad rajatisi rentida kolmandatele isikutele, et avamere-naftaplatvormidel toimuvate õnnetuste ja katastroofide järgsetes tsiviilvaidlustes saaks kergemini tuvastada vastutust inimeludele ja keskkonnale põhjustatud kahju eest;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks pärast reguleeriva raamistiku läbivaatamist parlamendile võimalikult varakult kõik õigusakti ettepanekud, mida ta peab vajalikuks ELis naftatootmise, naftamaardlate uurimise ja muude merepõhja kasutusviiside suhtes kohaldatavas reguleerimiskorras (nt keskkonnavastutuse direktiiv(6), Seveso II direktiiv ja muud ELi õigusaktid) leitud puuduste kõrvaldamiseks;

11.  on seisukohal, et kehtivates keskkonnavastutust reguleerivates õigusaktides on selles suhtes mitmeid olulisi lünki ning palub seetõttu komisjonil kaaluda praeguste ELi õigusaktide (sealhulgas keskkonnavastutuse direktiivi ja Seveso II direktiivi ning Erika-paketi ja meresõiduohutuse kolmanda paketi meetmete) sisu läbivaatamist ja reguleerimisala laiendamist ja/või uute õigusaktide vastuvõtmist, et võtta arvesse avameretootmisega seotud riske ning muuta rangemaks vastutust käsitlevad eeskirjad naftaga seotud õnnetuste korral;

12.  märgib, et puudub hüvitusfond naftakatastroofide puhuks ning kutsub komisjoni üles lisama keskkonnavastuse direktiivi kohustuslikku finantstagatist käsitlevad sätted;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon alandaks keskkonnavastutuse direktiivis sätestatud kahjuläve ning lisaks direktiivi reguleerimisalasse merele põhjustatud kahju;

14.  kutsub komisjoni üles keskkonnamõju hindamise direktiivi(7) praeguse läbivaatamise käigus tagama, et igasuguse merepõhjas teostatava tegevuse kohta viidaks läbi kohustuslik hindamine, kindlustataks keskkonnamõju hindamise kvaliteet ning üliohtlikke tegevusi, nagu merepõhja puurimine, ei lubataks läbi viia, kui keskkonnamõju hindamise kohaselt ei ole võimalik riske nõuetekohaselt leevendada;

15.  arvab lisaks, et õigusakti ettepanekus tuleb tagada põhjalik õiguslik raamistik, millega:

   välditakse võimalikult suurel määral kahju, mida potentsiaalselt ohtlik merepõhjas toimuv tegevus võib põhjustada mere- ja rannikukeskkonnale;
   tagatakse, et saastaja vastutab täielikult sellise tegevusega tekitatud igasuguse kahju, sealhulgas maismaa- ja merekeskkonnale ning ülemaailmsele kliimale tekitatud kahju eest;
   tagatakse Euroopa mere- ja rannikukeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitse;
   tagatakse, et enne igasuguse majandustegevuse kavandamist viivad sõltumatud eksperdid läbi keskkonnamõju hindamise;

16.  kutsub komisjoni üles töötama välja õigusakte, et tagada ELi ja kolmandate riikide poolt naftaplatvormidel ja nafta puurimisel kogu ELis, alates Atlandi piirkonnast kuni Musta mereni, ühtlaselt kõrgete ohutusstandardite kohaldamine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostööle Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO), et muuta rangemaks rahvusvahelised ohutus- ja kontrollistandardid ja -eeskirjad;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks tõhusa järelevalvesüsteemi loomist kontrollijate kontrollimiseks, ning nõuab, et aegsasti tõhustataks kontrollimeetodeid ja ELi kohustuslikke ohutuse miinimumnõudeid;

18.  kutsub komisjoni üles tagama, et keskkonnamõju hindamise, keskkonnamõju strateegilise hindamise(8) ja elupaikade direktiivi kõiki sätteid, mis käsitlevad naftaplatvormide keskkonnamõju hindamist, kohaldataks ühtselt kõikides liikmesriikides;

19.  on seisukohal, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) volitusi tuleks laiendada, et need hõlmaksid laevade kõrval ka avamererajatisi; nõuab, et iga sellise uue ülesande andmine peab kajastuma EMSA eelarves ja töötajate arvus;

20.  kutsub komisjoni üles avaldama koostöös liikmesriikide asutuste ja sõltumatute ekspertidega koostatud aastaaruande, milles hinnatakse ELi meredel ja rannikuvetes tegutsevate rajatiste ja avamere-puurplatvormide tehnilist ohutust ja turvalisust;

21.  peab väga tähtsaks, et komisjon uuriks kõiki ELis toimuva avamere uurimisega seotud rahalisi ja vastutuse küsimusi, et vajaduse korral võtta kasutusele kogu ELi hõlmav kohustuslik kindlustus või muud asjakohased vahendid, näiteks luua üleeuroopaline erifond, mille vahendid koosneksid avamererajatiste käitajate kohustuslikest sissemaksetest; on arvamusel, et iga sellise vahendi puhul tuleb täiel määral arvesse võtta kõnealuste ettevõtjate vastutust, samuti tagada, et ettevõtjatel oleks olemas piisav kindlustus või muud finantstagatised, mis tagaksid tekitatud keskkonnakahjude heastamise ja taastamistööd, ning juhul, kui ettevõtjate finantstagatistest ei piisa, näha taastamistöödeks ja hüvitusteks ette lisatagatised, näiteks fondide näol;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks eelkõige kogu ELi hõlmavate kohustuslike kindlustussüsteemide küsimust, et maksta lekke korral kahju kannatanud ettevõtjatele hüvitusi;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks olemasoleva naftapuurimise infrastruktuuri kasutuselt kõrvaldamist, võttes nõuetekohaselt arvesse selles valdkonnas kehtivaid rahvusvahelisi ja siseriiklikke eeskirju, ning selgitaks – vajaduse korral õigusaktide kaudu – ettevõtjate kohustust tagada avamereinfrastruktuuri ohutu lahti monteerimine ning nende vastutust kasutuselt kõrvaldamisest tingitud keskkonnakahju korral ja igasuguse keskkonnakahju korral, mida avamererajatised või puurplatvormid põhjustavad pärast kasutuselt kõrvaldamist;

24.  kutsub komisjoni üles kehtestama range ja kohustusliku raamistiku, mille põhjal ettevõtted peavad avalikustama oma sotsiaalse, juhtimis- ja keskkonnategevuse, ning kaaluma selliste meetmete võtmist, millega tõhustada institutsiooniliste investorite koostööd ettevõtetega halbade keskkonnatavadega kaasnevate investeerimisriskide valdkonnas;

25.  võtab teadmiseks Ühendkuningriigi tervise- ja ohutusameti aruande, mis käsitleb töötingimusi Põhjamerel ja mille kohaselt kahekordistus eelmisel aastal surmavate ja raskete vigastuste määr; kutsub komisjoni üles uurima neid väiteid ja võtma meetmeid, et tagada avamere-naftaplatvormide töötajate tervisekaitse ja ohutuse kõrge tase;

26.  kutsub komisjoni üles aktiivselt tagama, et kolmandate riikide tegevus ja naftatootmisprojektid vastaksid võimalikult suurel määral rangetele keskkonnastandarditele, ning nägema ette konkreetsed mehhanismid ELiga piirnevate kolmandate riikide avamere-naftatööstuse tekitatud kahjude hüvitamiseks;

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.
(2) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.
(3) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.
(4) SEK(2006)0607 ja (2006)0621.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2003. aasta direktiiv 2003/105/EÜ, millega muudetakse direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta (ELT L 345, 31.12.2003, lk 97).
(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 56).
(7) Direktiiv 85/337/EMÜ muudetud kujul.
(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30).


Bioloogilise mitmekesisuse konverents – Nagoya 2010
PDF 304kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ELi strateegiliste eesmärkide kohta 18.–29. oktoobril 2010. aastal Nagoyas (Jaapanis) toimuva bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungil
P7_TA(2010)0353B7-0536/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 18.–29. oktoobril 2010. aastal Nagoyas (Jaapanis) toimuva ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungit;

–  võttes arvesse komisjonile ja nõukogule esitatud küsimust ELi strateegiliste eesmärkide kohta 18.–29. oktoobril 2010. aastal Nagoyas (Jaapanis) toimuva bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungil (O-0111/2010 – B7-0467/2010, O-0112/2010 – B7-0468/2010);

–  võttes arvesse Göteborgi 2001. aasta tippkohtumist, kus lepiti ELi säästva arengu strateegia osana kokku peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine 2010. aastaks;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. märtsi 2010. aasta järeldusi, eelkõige lõiget 14;

–  võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendamise läbivaatamise ajutise avatud töörühma aruannet kolmanda, 24.–28. mail 2010 toimunud koosoleku töö kohta ning 2010. aasta järgse strateegilise kava projekti;

–  võttes arvesse juurdepääsu ja tulu jagamise ajutise avatud töörühma 22.–28. märtsil 2010 toimunud üheksanda koosoleku aruannet ning juurdepääsu ja kasu jagamise protokolli projekti (Cali ja Montreali lisa);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on kõige ulatuslikum üleilmne kokkulepe bioloogilise mitmekesisuse kaitse kohta; arvestades, et selle on allkirjastanud 193 osalist, k.a 27 ELi liikmesriiki ja Euroopa Liit;

B.  arvestades, et ÜRO bioloogilise mitmekesisuse aasta peaks andma poliitilise tõuke selleks, et jõulisemalt ellu viia bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kõiki kolme eesmärki – bioloogilise mitmekesisuse kaitset, bioloogilise mitmekesisuse säästvat kasutamist ning geneetiliste ressursside kasutamisest tuleneva kasu ausat ja õiglast jagamist;

C.  arvestades, et Maailmapanga hinnangul sõltub metsadest täielikult 60 miljonit põlisrahva esindajat; arvestades, et metsade hävitamine on peamine takistus aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, kuna see põhjustab metsade ökosüsteemi teenuste (nagu sademed, pinnaerosiooni ärahoidmine, vee puhastamine) kadumist;

D.  arvestades, et nn sinist süsinikku käsitlevas aruandes (mille FAO, UNEP ja IUCN avaldasid 2009. aasta oktoobris) on esile toodud, et rannikualade seisukorra halvenemine (ülepüügi, mangroovide hävitamise ja eutrofeerumise tõttu) ja merekeskkonna hävimine kujutavad endast suurt ohtu ookeanide võimele absorbeerida süsinikdioksiidi ja on seega kliimapoliitika tõsine mureallikas;

E.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tööprogrammide rakendamise olulised puudujäägid tuleb kõrvaldada,

F.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse on aastatuhande arengueesmärkide saavutamises keskse tähtsusega ja et 2010. aastaks püstitatud bioloogilise mitmekesisuse alane sihtmärk lisati 2006. aastal uue sihtmärgina seitsmendale aastatuhande arengueesmärgile („keskkonna säästmise tagamine”);

G.  arvestades, et ÜRO peaassamblee kuulutas 2010. aasta rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse aastaks; arvestades, et 2010. aasta rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse päeva teema on „Bioloogilise mitmekesisuse roll arengus ja vaesuse leevendamises”;

H.  arvestades, et 70% maailma vaestest elab maapiirkondades, kusjuures nende ellujäämine ja heaolu on otseses sõltuvuses bioloogilisest mitmekesisusest, ning et ökosüsteemi teenuste tarbimisel, nt õhu ja vee kvaliteedi säilitamisel ning jäätmete lagundamisel, sõltuvad ka linnades elavad vaesed bioloogilisest mitmekesisusest;

Tungiv vajadus tegude järele

1.  on äärmiselt mures selle pärast, et ei ole täidetud 2010. aastaks võetud bioloogilise mitmekesisuse alast eesmärki märkimisväärselt pidurdada bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kiirust ega ELi eesmärki peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

2.  on sügavalt mures selle pärast, et rahvusvahelisel poliitilisel areenil ei tunta tungivat vajadust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks;

3.  on mures geneetiliste ressursside ebaseadusliku kasutamise pideva suurenemise pärast ning üleilmsel tasandil laialdaselt levinud biopiraatluse pärast;

4.  rõhutab, et piisavate ressursside ja poliitilise tahte olemasolu korral on võimalik leida vahendid bioloogilise mitmekesisuse vähenemise laiaulatuslikumaks pidurdamiseks; on veendunud, et kliimakaitse, aastatuhande arengueesmärkide saavutamise ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamise käigus saab luua palju võimalusi sünergia tekkeks;

5.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungil juhtiva rolli, tegemaks kõigile osalistele selgeks, et käes on tungiv vajadus tegude järele; nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriigid avalikustaksid oma seisukohad võimalikult varakult enne konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungit;

6.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegutseksid selle juhtiva rolli täitmiseks üksmeelselt ning võtaksid oma sisesed otsused kiiremini ja tõhusamalt vastu, nii et nad suudaksid kiiresti kokku leppida ELi seisukohtades konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungiks ning leida rohkem ressursse ja aega diplomaatiliseks suhtluseks kolmandate riikidega;

7.  peab vastuoluliseks ja kahetsusväärseks asjaolu, et vastuvõtjariik Jaapan on takistanud olulisi edusamme selliste ohustatud mereliikide nagu hariliku tuuni ja vaalade kaitses teiste foorumite, näiteks CITESi ja Rahvusvahelise Vaalapüügikomisjoni (IWC) raames;

Majandus

8.  rõhutab, et pooleliolevate uuringute, nt ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikke aspekte käsitleva uuringu (TEEB-uuringu) kohaselt võrdub bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest tulenev heaolu vähenemine praegu ligikaudu 50 miljardi euroga aastas (veidi alla 1% SKPst) ning kasvab 2050. aastaks 14 triljoni euroni ehk 7%ni prognoositavast aastasest SKPst; toonitab, et vastavalt TEEB-uuringule on bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse tehtavatelt investeeringutelt saadav tulu kuni 100 korda suurem kui kulu;

9.  on seisukohal, et konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungil vastu võetavad otsused peavad eelkõige olema kooskõlas TEEB-uuringu tulemustega ja lähtuma selle soovitustest, s.t bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega seotud kulud ja bioloogilise mitmekesisusest tulenev väärtus peavad olema kajastatud rahvamajanduse arvepidamises; rõhutab, et vastasel korral ei ole võimalik seirata rahanduslikke ja majanduslikke tagajärgi, mille praegune bioloogilise mitmekesisuse kriis majanduses kaasa toob; rõhutab, et turupõhiste vahendite, nt elupaigapankade ja ökosüsteemi teenuste eest maksmise uurimisele ja heakskiitmisele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, aitamaks tagada bioloogilise mitmekesisuse jaoks piisavate rahaliste vahendite olemasolu;

10.  rõhutab, et oluline on töötada välja ja viimistleda meetodeid ökoteenuste rahalise väärtuse täpseks hindamiseks ning seega bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega seotud kulude kindlakstegemiseks; on arvamusel, et see annaks väärtuslikke andmeid poliitikakujundajate teavitamiseks, teadlikkust tõstvate kampaaniate väljatöötamiseks ning laiemale avalikule arutelule kaasa aitamiseks;

11.  rõhutab, et bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid toodavad ühist kasu ning neid tuleb käsitleda ühiste hüvedena; märgib siiski murelikult, et kohalikud kogukonnad saavad sageli vähe tasu või jäävad täiesti ilma tasuta teenuste eest, mida nad aitavad välja töötada, kuigi just nemad kannatavad kõige rohkem bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kadumise tõttu; nõuab seega, et otsustajad Nagoyas määraks kindlaks meetmed, et tegeleda loodusest saadava kasu ebavõrdse jagunemisega ning töötada välja võimalused finants- ja tehnilise abi andmiseks nendele kogukodadele ja üksikisikutele, kes tegelevad loodusvarade kindlakäelise haldamisega;

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni strateegiline kava
Üldeesmärgid 2020. aastaks ja 2050. aasta tulevikunägemus

12.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid 2020. aastaks püstitatud julgeid bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni üldeesmärke – peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning õiglaselt jagada bioloogilisest mitmekesisusest ja ökosüsteemi teenustest tulenevat väärtust ja kasu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid endale kohustuse viia ellu 2050. aasta tulevikunägemus, millega tagatakse ökosüsteemide kaitse, väärtustamine ja taastamine;

Strateegilised eesmärgid ja 2020. aasta peaeesmärgid

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama mõõdetavaid, julgeid, realistlikke ja tähtajalisi alaeesmärke, eelkõige tagama 2020. aastaks, et:

   kõik inimesed teavad, miks bioloogiline mitmekesisus on väärtuslik ja mida nad saavad teha selle kaitseks;
   rahvamajanduse arvepidamises ning vaesuse vähendamise ja arengupoliitikas ja -strateegiates arvestatakse bioloogilisest mitmekesisusest tuleneva väärtuse ning selle kaitse ja säästva kasutamisega seotud võimalustega;
   bioloogilist mitmekesisust kahjustavate toetuste maksmine on lõpetatud;
   osalised on koostanud tõhusama ressursikasutuse, jäätmetekke vähendamise ja ökoloogiliste piirangutega arvestava ressursikasutuse jätkamise kavad, mida viiakse ellu;
   metsade hävitamise netotulemus võrdub nulliga, looduslike elupaikade kadumine ja nende seisundi halvendamine on peatatud ning arengumaid toetatakse nende metsade säästval majandamisel;
   ülepüügist tulenev surve mereökosüsteemidele on peatatud ja kahjulike tagajärgedega kalastusviiside kasutamine on lõpetatud;
   invasiivsete võõrliikide sissetoomine ja -seadmine on peatatud;
   vähemalt 20% maa-, magevee- ja merepiirkondadest on kaitse all;
   bioloogilise mitmekesisuse ning maismaa-, magevee- ja rannikulähedaste ökosüsteemide panust kasvuhoonegaaside sidumisse ja säilitamisse on tõhustatud;
   tuntud ohustatud liikide väljasuremine on ära hoitud;
   15% halvenenud seisukorras ökosüsteemidest on taastatud;
   geneetiliste ressursside kasutamisest tulenevat kasu jagatakse ning juurdepääsu ja kasu jagamise sihtasutus toimib;
   osalemist võimaldav kavandamine, teadmushaldus ja suutlikkuse tõstmine on rakendatud ning paigas on süsteemid, mis kaitsevad traditsioonilisi teadmisi, põlisrahvaste tavasid ja bioloogilise mitmekesisuse tavapärast säästvat kasutust;
   konventsiooni rakendamise suutlikkust (inimressurssi ja rahastamist) on suurendatud;
   kultuurtaimede ja koduloomade ning nende metsikute sugulaste bioloogilise mitmekesisuse vähenemine põllumajanduslikes ökosüsteemides on peatatud,

Näitajad

14.  rõhutab täpsete, teaduslikel andmetel põhinevate näitajate vastuvõtmise olulisust, et oleks võimalik mõõta strateegiliste sihtide ja eesmärkide saavutamiseks tehtavaid edusamme;

15.  väljendab rahulolu ELis rakendatavate vahenditega, nagu bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemi (BISE) portaal ja Euroopa Keskkonnaagentuuri loodud võrdlustase, mis käsitleb bioloogilist mitmekesisust; on seisukohal, et need on võrreldavad vahendid, mis võivad suurendada rahvusvaheliste kokkulepete tulemuslikkust ja konventsiooni raames toimuvat tegevust;

Juurdepääs geneetilistele ressurssidele ja kasu jagamine

16.  märgib, et kui konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungil ei viida geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamisega seonduvat rahvusvahelist korda käsitlevaid läbirääkimisi eduka lõpuni, mille tulemuseks on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni protokoll, mis sisaldaks õiguslikult siduvaid ja mittesiduvaid sätteid, ei saavutata võib-olla ka laiemat kokkulepet konventsiooni 2010. aasta järgse strateegilise kava osas;

17.  kinnitab uuesti põhimõtet, et eluvormid ja eluprotsessid ei tohi sõltuda patentidest; toonitab seepärast vajadust säilitada kooskõlas rahvusvahelise uute taimesortide kaitse konventsiooniga nn aretajate erand;

18.  rõhutab, et protokoll peab tagama läbipaistvuse, õiguskindluse ja prognoositavuse geneetilistele ressurssidele juurdepääsul ning geneetiliste ressursside, nende derivaatide ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste kasutamisest tuleneva kasu ausa ja õiglase jagamise;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama seda, et protokolli lisataks põlise või kohaliku kogukonna vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõte seoses juurdepääsuga geneetiliste ressurssidega seotud traditsioonilistele teadmistele;

20.  tunnistab, et geneetiliste ressurssidega seotud traditsioonilised teadmised on olulised nii bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutamise kui ka geneetiliste ressursside kasutamisest tuleneva kasu ausa ja õiglase jagamise puhul ning seetõttu tuleb neid protokollis asjakohaselt käsitleda, kooskõlas põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooniga;

21.  kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles võtma vastu Cali teksti projekti, mis käsitleb avalikult kättesaadavatest traditsioonilistest teadmistest tuleneva kasu jagamist, geneetiliste ressursside derivaatide kasutamisest tuleneva kasu jagamist, geneetiliste ressursside kasutamise järelevalvet, jälgimist ja aruandlust ning sätteid, mis puudutavad geneetiliste ressursside kasutajate ja pakkujate vahel kokku lepitud tingimusi;

22.  tunnistab riikide vastastikust sõltuvust toiduks ja põllumajanduses kasutatavate geneetiliste ressursside osas, nende olulisust toiduga kindlustatusele kogu maailmas ning sellest tulenevalt ka vajadust arvestada nendega läbirääkimistel, mis käsitlevad geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamisega seonduvat rahvusvahelist korda;

23.  tunnistab seisukohtade erinevusi seoses tulevase geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamise protokolli tagasiulatuva kohaldamisega ning nõuab tungivalt, et osapooled leiaksid praktilised ja õiglased lahendused legitiimsete murede lahendamiseks;

Temaatiline tööprogramm – merede ja rannikualade bioloogiline mitmekesisus

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevalt rõhutama jätkuvate edusammude tegemise olulisust riikliku jurisdiktsiooni alla või sellest välja jäävates merepiirkondades ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste alade ja liikide kindlakstegemisel ja kaitsel;

Temaatiline tööprogramm – kaitsealad

25.  tunnistab, et kaitsealade tööprogrammi rakendamisel on tehtud märkimisväärseid edusamme; rõhutab siiski, et programmi täielikuks rakendamiseks tuleb veel palju ära teha;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et kaitsealadele kohase toe ja juhtimise tugevdamine ning võtmetähtsusega otsuste langetajate veenmine kaitsealade kasulikkuses oleksid konventsiooniosaliste 10. istungil esmatähtsad teemad, ning taotleksid vajaduse korral lisavahendeid;

27.  toonitab, et inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduva põhimõtte tõttu peaksid komisjon, ÜRO ning riigid, kes on seotud loodusparkide ja kaitsealade loovutust käsitlevate õiguslike protokollidega, lisama õigusnormi, mis tagaks põlisrahvaste maa omandiõiguste juriidilise ja õigusliku kaitse, nende sotsiaaltegevuse ja nende maa tavapärase kasutuse säilimise ning tunnistaks ametlikult nende õigusi käibivates haldusmudelites;

28.  toonitab, et kaitsealasid käsitlevates deklaratsioonides ja looduskaitse strateegiates tuleb luua protokoll, mis hõlmab integraalsete troopiliste süsteemide (sh vesi) määratlust;

Bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutus

29.  rõhutab vajadust kaasata bioloogilise mitmekesisuse kaitseabinõud kliimamuutuste poliitikasse ning saada võimalikult palju ühist kasu nendes kahes valdkonnas; toonitab veelgi, et rahaline toetus bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele avaldab praktikas positiivset mõju kliimamuutusega kohanemisele ja selle leevendamisele, eelkõige seepärast, et enamikus ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames esitatud riiklikes leevenduskavades ja eriti arenguriikide kavades rõhutatakse ökosüsteemide vastupidavust; nõuab seepärast lisapingutuste tegemist bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste poliitika vahelise sünergia ja seoste tugevdamiseks ning seda eelkõige ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni vahel; sellega seoses nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sekretariaadile antaks volitus aidata kaasa ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames toimuvale tööle;

30.  kinnitab bioloogilise mitmekesisuse ja vastupidavate ökosüsteemide otsustavat tähtsust kliimamuutuse leevendamisel ja sellega kohanemisel, arvestades asjaolu, et maismaa ja mere ökosüsteemid neelavad praegu ligi poole inimtekkelistest süsinikdioksiidi heidetest;

31.  toonitab vajadust kaitsta ökosüsteemide vastupidavust meetmete abil, mille eesmärk on hoida ära geneetiliselt muundatud organismide ulatuslik heide keskkonda, võttes täielikult arvesse Cartagena bioohutuse protokolli sätteid;

Bioloogilise mitmekesisuse lõimimine arengupoliitikasse

32.  tunneb heameelt bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste valitsustevahelise teaduspoliitika platvormi (IPBES) asutamise üle, mis peaks järgima valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) poolt kindlaks määratud mudelit;

33.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsele ja vaesuse vähendamisele suunatud programmid peavad käsitlema vaeste jaoks esmatähtsaid küsimusi ning suuremal määral keskenduma kohalikule keskkonnajuhtimisele, bioloogilise mitmekesisusega seotud ressurssidele juurdepääsu tagamisele, maareformile ja tavakohase valdusõiguse tunnustamisele;

34.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles andma uut hoogu ülemaailmse kliimamuutuste liidu ja selle abisüsteemi tegevusele, et suurendada arengumaade suutlikkust ja teadmisi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise oodatava mõju kohta, ning seda tõhusalt lõimima arengukavade ja eelarvetega; kutsub ELi üles oma arengukoostööstrateegias täiel määral kasutama aastatuhande ökosüsteemi hinnangut;

35.  tuletab meelde, et 80% maailma rahvastikust sõltub traditsioonilisest taimepõhisest meditsiinist ning et bioloogiline mitmekesisus võib paljudes arengumaades aidata vähendada riiklikke ravikulutusi, sest loob aluse traditsiooniliste ravimite ja paljude sünteetiliste ravimite valmistamiseks; nõuab seepärast tungivalt, et konventsiooniosaliste 10. konverentsil võetaks meetmed biopiraatlusega võitlemiseks; rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse on otseselt seotud kuuenda aastatuhande arengueesmärgi saavutamisega;

36.  nõuab, et komisjoni piirkondlikes ja riiklikes strateegiadokumentides nähtaks ette konkreetsed meetmed, mille eesmärk on ametlikult tunnustada maapiirkondade elanike ja põliste rahvaste õigusi loodusvarasid majandada ja neist kasu saada;

37.  on veendunud, et toetuste (s.o põllumajanduses, kalanduses, energeetikas) reformimine ELis on poliitikavaldkondade arengusidususe jaoks keskse tähtsusega, hoidmaks ära bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kahjustamist; tuletab ühtlasi meelde, et kahjulike toetuste maksmise võimaliku lõpetamisega arengumaades (eriti kütuse-, toidu- ja veesektoris) peab kaasnema hüvitamismehhanismide loomine vaeste jaoks, kellele kohene toetuste maksmise lõpetamine võib mõjuda negatiivselt;

38.  toetab riiklike bioloogilist mitmekesisust käsitlevate strateegiate ja tegevuskavade kasutamist, et lõimida bioloogilise mitmekesisuse panust arengu ja vaesuse leevendamisega;

39.  rõhutab bioloogilise mitmekesisuse tähtsust selliste haiguste nagu malaaria levimise piiramisele, kuna on tõestatud, et malaariat esineb vähem nendes piirkondades, kus on veel metsi ning kus elab suurem hulk linnuliike;

40.  rõhutab, et mahepõllumajandus aitab säästa pinnast, vett ja bioloogilist mitmekesisust ning pakub samas tervislikuks toitumiseks vajalikku mitmekesisust; nõuab seega tungivalt, et suurendataks investeeringuid säästvasse põllumajandusse, et parandada toiduga kindlustatust ja vähendada vaesust;

Biokütused

41.  rõhutab vajadust võtta konventsiooniosaliste 10. istungil vastu soovitus biokütuste kohta; tuletab meelde, et on äärmiselt oluline hinnata biokütuste otsest ja kaudset mõju bioloogilisele mitmekesisusele; rõhutab veel, et biokütuste jaoks tuleb kehtestada sertifitseerimine ja jätkusuutlikkuse kriteeriumid;

Sissetungivad võõrliigid

42.  kiireloomuliste meetmete puhul juhib tähelepanu asjaolule, et esmatähtsaks tuleb pidada meetmeid sissetungivate võõrliikide vastu, mis juba põhjustavad ökosüsteemide tõsist tasakaalustamatust ja väga negatiivseid tagajärgi bioloogilise mitmekesisuse kui terviku jaoks;

Rahastamine

43.  rõhutab vajadust järsult suurendada bioloogilise mitmekesisuse rahastamist kogu maailmas, eriti olemasolevate rahastamisallikate abil, kuid ka uute ja innovaatiliste allikate, k.a uute ja innovaatiliste turupõhiste vahendite abil;

44.  seepärast kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema avalikult teatavaks nende rahalised kohustused bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide rakendamiseks aegsasti enne konventsiooniosaliste konverentsi 10. istungit;

45.  on veendunud, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni bioloogilise mitmekesisuse alase eesmärgi saavutamiseks ei piisa ainult riiklikest kulutustest, ning rõhutab, et ka ettevõtted peaksid oma tegevuses arvestama bioloogilise mitmekesisusega;

46.  arvestades TEEB-uuringu leide, nõuab, et konventsiooniosaliste 10. istungit kasutataks võimalusena teavitada erasektorit bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eest peetava võitlusega ühinemisel tekkivatest majanduslikest hüvedest;

47.  toonitab siiski, et ettevõtluse otsus peaks sisaldama mitte üksnes vabatahtlikke, vaid ka siduvaid kohustusi, eelkõige teabe andmise ja sellele juurdepääsu osas ning põlisrahvaste ja kohalike kogukondade arvestamiseks pideva dialoogi loomisel;

48.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid arendaksid innovaatilisi süsteeme ökosüsteemi teenuste eest maksmiseks, kaasates selleks erasektori rahalisi vahendeid, ja rakendaksid neid süsteeme, tagades samal ajal asjaomaste ökosüsteemide kõrge kaitsetaseme;

49.  toonitab siiski, et selliste süsteemide puhul tuleks arvestada hiljutise finantskriisi õppetunde, nagu ka süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise süsteemi puudujääke; toonitab lisaks, et nende piirangutega arvestamist tuleks selgesõnaliselt mainida rahandusliku innovatsiooni eritöörühma volitustes;

50.  on seisukohal, et kliimamuutustega seotud rahastamisvahendeid, nt raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine arengumaades (REDD+), kiire rahastamine, puhta arengu mehhanism (CDM) ja ühisrakendus (JI), tuleks reformida nii, et neisse oleksid kaasatud bioloogilise mitmekesisuse ning inimõiguste ja põlisrahvaste õiguste kaitseabinõud ja et nad looksid võimaluse korral ühist kasu bioloogilise mitmekesisusega seoses;

51.  toonitab lisaks, et reformid peavad hõlmama uut ÜRO määratlust bioomipõhiste metsade kohta, mis kajastab bioloogilise mitmekesisuse ja erinevate bioomide süsinikuväärtuse ulatuslikke erinevusi, tehes samas selget vahet loodusliku metsa ning monokultuurist või võõrliikidest koosneva metsa vahel; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid sel eesmärgil tööd teaduse ja tehnika küsimustes nõustava organi (SBSTA) raames;

52.  rõhutab vajadust välja töötada lahendused selle kohta, kuidas lisada turul kaubeldavate toodete lõpphinnale välised kulud, nt bioloogilisele mitmekesisusele põhjustatud kahju või bioloogilise mitmekesisuse toetamisest tulenevad kulud;

Kolme Rio konventsiooni vaheline sünergia

53.  on seisukohal, et kolme Rio konventsiooni – bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja kõrbestumisega võitlemise ÜRO konventsiooni – koostoimet tuleks suurendada;

54.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama ideed, et 2012. aastal toimuva Rio+20 tippkohtumise raames korraldataks kolme Rio konventsiooni alane kõrgetasemeline kohtumine;

Bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste valitsustevaheline teaduspoliitika platvorm (IPBES) ning teadmiste vahetamine

55.  tunneb heameelt 2010. aasta juunis Pusanis valitsuste saavutatud kokkuleppe üle luua bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste valitsustevaheline teaduspoliitika platvorm (IBPES); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et IPBES tõepoolest loodaks 2011. aastal nii kiiresti kui võimalik; on seisukohal, et kuna IPBESi roll sõltub ELi ja rahvusvaheliste teadusuuringute kvaliteedist, on äärmiselt oluline, et EL ja liikmesriigid tagaksid bioloogilise mitmekesisuse alaste teadusuuringute piisava rahastamise;

56.  nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse, selle väärtuse ja toimimisega seotud teadmisi ja tehnoloogiat parandataks ja vahetataks suuremal määral;

Kooskõlastatud lähenemine

57.  nõuab kindlalt, et kauplemise objektiks olevate toodete säästlikkus oleks rahvusvahelistes kaubanduslepingutes määrava tähtsusega; rõhutab sellega seoses vajadust käsitleda tulevastes WTO lepingutes kaubandusväliseid teemasid, muu hulgas tootmisviise ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset;

58.  julgustab komisjoni ja liikmesriike lõimima keskkonnaküsimusi oma suhetesse kolmandate riikidega ning jätkama „rohelist” diplomaatiat;

59.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 2010. aasta ajakohastatud peaeesmärk, mis võetakse vastu Nagoyas toimuval konventsiooniosaliste 10. istungil, oleks kui ajakohastatud eesmärk samuti lisatud aastatuhande 7. arengueesmärki ning leiaks toetust, sest see on oluline nende elutähtsate eesmärkide saavutamiseks 2015. aastaks seatud tähtajal; toonitab, kui oluline on, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid kõikide aastatuhande arengueesmärkide vahelist koostoimet ja vastastikust sõltuvust ning suhtuksid neisse kui ühtsesse paketti;

o
o   o

60.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste valitsustele ja parlamentidele ning bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sekretariaadile.


Basel II ja kapitalinõuete direktiivi (CRD 4) läbivaatamine
PDF 151kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon Basel II ja kapitalinõuete direktiivi (CRD 4) läbivaatamise kohta (2010/2074(INI))
P7_TA(2010)0354A7-0251/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kapitalinõuete direktiive(1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/111/EÜ, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2007/64/EÜ seoses keskasutustega seotud pankade, teatavate omavahendite kirjete, suure riskikontsentratsiooni, järelevalvesüsteemide ja kriisijuhtimisega(2);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega (KOM(2009)0362);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 26. aprilli 2010. aasta töödokumenti kapitalinõuete direktiivi võimalike tulevaste muudatuste kohta;

–  võttes arvesse Basel II kokkulepet(3);

–  võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee konsultatsioonidokumente pangandussektori paindlikkuse tugevdamise kohta(4) ning likviidsusriski mõõtmise, nõuete ja järelevalve rahvusvahelist raamistikku(5);

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu dokumente;

–  võttes arvesse G20 Washingtoni, Londoni ja Pittsburgi tippkohtumistel koostatud kommünikeesid;

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni börsiväliste tuletisinstrumentide kohta(6);

–  võttes arvesse kõrgemate üldiste miinimumkapitali nõuete teatavakstegemist keskpankade presidentide ja järelevalveasutuste juhtide rühma poolt 12. septembril 2010;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Kohtule ja Euroopa Keskpangale ELi raamistiku kohta piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris (KOM(2009)0561) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2009)1407);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Euroopa Keskpangale pangakriiside lahendamise fondide kohta (KOM(2010)0254);

–  võttes arvesse komisjoni 3. novembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1126/2008, millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1606/2002(7);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0251/2010),

A.  arvestades, et tugevad, stabiilsed ja tõhusad finantsturud ja -asutused on väga olulised selleks, et täita ELi eri ettevõtjate finantseerimisvajadusi, ning selleks, et toetada majanduskasvu ja tööhõivet, innovatsiooni ja Euroopa majanduse konkurentsivõimet; arvestades, et rahastamine on eriti oluline majandustegevuse elavdamise seisukohalt; arvestades, et finantssektori õigusreformi eesmärgid peaksid olema finantsstabiilsus ja jätkusuutlik kasv;

B.  arvestades, et vastu tuleks võtta muudetud, rangemad kapitalinõuded, arvestades nõuetekohaselt majandustsüklit ja jätkuvat majandustegevuse elavdamist;

C.  arvestades, et Baseli komitee ei võimalda võtta arvesse kõiki sidusrühmi ega vastastikkuse põhimõtet;

D.  arvestades, et finantsstabiilsuse kui väga olulise tähtsusega avaliku hüve säilitamiseks tuleb jälgida ja reguleerida kõiki finantsturge, turuosalisi ja vahendeid ning süsteemselt olulisi finantsinfrastruktuure, nagu makse-, kliiring- ja arveldussüsteemid, -mehhanismid ning -platvormid, ning seonduvate hooldusteenuste osutamist; arvestades, et kriis on toonud esile asjaolu, et maksevõime osas on pankade kapital olnud selgelt ebapiisav;

E.  arvestades, et usaldatavusnõudeid tuleb tugevdada ning nõuetekohaselt jõustada ja kõrvaldada kriisi tulemusel ilmnenud puudused kapitali kvaliteedi ja suuruse, likviidsete vahendite haldamise, sisemudelite nõrkuse ning Basel II ja kapitalinõuete direktiivi protsüklilise olemusega seoses;

F.  arvestades, et on vaja laiendada järelevalveasutustele kättesaadavate kriisihaldamise minimaalse sekkumise vahendite kogumit;

G.  arvestades, et tuleb üritada saavutada selge vahetegemine või piir jae- ja investeerimispanganduse vahel, tagamaks selle, et kindlustatud hoiuseid ei kasutataks tagatisena kauplemistegevuses;

H.  arvestades, et uute nõuete juures tuleks arvestada panga suurust ja riskiprofiili ning ärimudelit;

I.  arvestades, et nõuetekohaselt tuleb arvesse võtta läbivaadatud Basel II kokkuleppe raamistiku ja muude seadusandlike algatuste asjakohaste elementide kumulatiivset mõju reaalmajandusele ja majanduskasvule;

J.  arvestades, et enneolematud turu- ja regulatiivtõrked sundisid G20 Londonis, Pittsburghis ja Torontos toimunud tippkohtumistel otsustama parandada kapitali kvaliteeti, tugevdada riskide katmist, leevendada protsüklilisust, luua tulevikku arvestavad provisjonid laenukahjumite katteks, vähendada liigset finantsvõimendust ja kehtestada finantsvõimenduse suhtarv, mis võiks toimida riskipõhise raamistiku Basel II lisameetmena üleminekul 1. samba kohasele menetlusele, samuti tugevdada likviidsusnõudeid;

K.  arvestades, et Euroopa kohaldab krediidinõuete direktiivi kõigile eri ärimudelite alusel töötavatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele; arvestades, et muud riigid piirduvad Basel II eeskirjade kohaldamisel teatud arvu konkreetse ärimudeliga pankadega; arvestades, et sellised kohaldamismäära erinevused tekitavad muret seoses ühilduvuse, võrdsete võimaluste ja võimaliku regulatiivse arbitraažiga;

L.  arvestades Euroopa oluliste eripäradega, näiteks asjaoluga, et Euroopa ettevõtlussektorit rahastatakse ülekaalukalt pangalaenudest; arvestades, et läbivaadatud Baseli eeskirjades tuleb piisavalt arvestada selliste eripäradega; arvestades, et oleks soovitav, kui pankade laenutegevus oleks rohkem suunatud spetsialiseeritud valdkondadele, nagu VKEdele laenamine, kusjuures suuremaid äriühinguid julgustatakse emiteerima võlakirju otse investoritele;

M.  arvestades, et kõigile sobiv lähenemisviis, mis ei arvesta pankade konkreetseid riskiprofiile ega Euroopa pangandussektori mitmekesisust, kahjustab Euroopa pangandust ja võib seeläbi ohustada majanduskasvu ja majanduse elavdamist;

N.  arvestades, et ELis on praegu käimas ulatuslik finantseeskirjade reform, peavad reformid olema järjekindlad ning rakendamise ajakavas tuleks arvestada meetmete kumulatiivse mõjuga reaalmajandusele ning meetmed ei tohi takistada majanduse elavdamist;

O.  arvestades, et liikumine kvaliteetsete ühtsete ülemaailmsete raamatupidamisstandardite suunas on väga oluline, et säilitada võrdsed võimalused ning tagada andmete võrreldavus ülemaailmsel tasandil; arvestades, et selliseid standardeid tuleb asjakohaselt täiendada, et võtta arvesse kriisist saadud õppetunde;

P.  arvestades, et kõik asjaomased asutused peavad rangelt järgima sisu vormile eelistamise põhimõtet, et vältida sobimatuid tulemusi;

Q.  arvestades, et nii raamatupidamiseesmärkidel kui ka regulatiivsetel ja maksueesmärkidel toimuva aruandluse rahvusvaheline lähendamine on oluline selle tagamiseks, et järelevalveasutustele ja investoritele pakutakse ühesugust läbipaistvat ja selget teavet, ning arvestades, et topeltaruandlus tuleks viia miinimumini; arvestades, et see ei välista usaldatavusfiltreid, tingimusel, et need esitatakse kõikidel kontodel;

R.  arvestades, et pangad peaksid rohkem keskenduma põhitegevusele ja teenindama reaalmajandust; arvestades, et Baseli komitee ja komisjon peaksid seda julgustama;

S.  arvestades, et Basel II kokkuleppe läbivaatamisel tehtavad uuendused peavad toimuma käsikäes panganduse järelevalve struktuurse reformiga, mida Euroopa Parlament pooldab, ja lõpptulemusena viima 2. samba tüüpi meetmete koostamise ja järjepideva rakendamiseni;

Üldised küsimused

1.  tunneb heameelt selle üle, et G20 on lubanud finantskriisile reageerimiseks tõsta kapitali kvaliteeti ja mahtu, kehtestada likviidsuse juhtimise nõuded, tegelda protsüklilisuse probleemiga ning täiendada üldiseid usaldatavusnõudeid;

2.  tervitab Baseli komitee ja komisjoni tehtud jõupingutusi; rõhutab siiski, et uusi kapitalinõuete eeskirju tuleks kavandada ja rakendada ettevaatlikult ning nende mõju tuleks analüüsida ka laiemas uuendatud õigusraamistikus;

3.  tunneb muret struktuurse puudujäägi ja tasakaalu puudumise pärast praeguses ettepanekus, samuti ohu pärast majanduse elavdamisele ja majanduskasvule; on seisukohal, et praegust majanduse olukorda arvesse võttes on vajalik teostada järelevalvet selle üle, et pangad ei paneks eelseisva ettepaneku kulusid finantsteenuste lõppkasutajate kanda;

4.  rõhutab vajadust tugevdada seost järelevalve teostamise protsessi (2. sammas) ja avalikustamise (3. sammas) vahel, tehes stressitestide ja lisakapitalinõuete täitmise tulemused üldsusele kättesaadavaks;

5.  tuletab meelde Euroopa pangandussektori olulisi eripärasid, näiteks erinevates õiguslikes vormides toimivate ärimudelite mitmekesisust ja asjaolu, et ettevõtlussektorit rahastatakse valdavalt pangalaenudest, ja nõuab seepärast uute kavandatavate eeskirjadega kaasnevate mikro- ja makromajanduslike tagajärgede põhjalikku uurimist;

6.  nõuab tungivalt, et Baseli komitee ja komisjon võtaksid neid eripärasid ja pangandussektorit mõjutavaid eri tüüpi riske nõuetekohaselt arvesse; rõhutab vajadust eristada läbivaadatud Basel II eeskirjades selgelt investeerimispankade ja traditsiooniliste jaepankade teenuseid, samuti tehingutega seotud teenused;

7.  palub komisjonil olla ennetavam Basel II eeskirjade muutmise protsessis, et aktiivselt edendada ja kaitsta Euroopa huve ning kooskõlastada liikmesriikide lähenemisviise selleks, et saavutada parim tulemus Euroopa majanduse jaoks, ning esitada Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruanded käimasolevate läbirääkimiste seisu kohta ja kaasata ta aktiivselt läbirääkimiste käiku;

8.  tunnistab rahvusvahelise koostöö ja kooskõlastamise tähtsust eesmärgiga saavutada rahvusvaheliselt võrdsed tingimused ja hoiduda regulatiivsest arbitraažist; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et kõnealune eesmärk ei tohiks olla Euroopa majanduse ega pangandussektori seadmine ebasoodsasse konkurentsiolukorda, ning usub, et pangandussektori mitmekesisust tuleks hoida;

9.  rõhutab, et Euroopa majanduse elavdamine eeldab dünaamilisi finantsturgusid, mis suudavad rahastada investeeringuid ja innovatsiooni; hoiatab eeskirjade ja nõuete eest, mis põhjustaksid uue krediidikriisi, destabiliseeriksid majandusarengut ja Euroopa tööturgusid;

10.  rõhutab, et kõigi Baseli protsessi ning G20 protsessiga seotud osaliste täielik pühendumine selgele ja sidusale rakendamise ajakavale on eduka reformi eeldus, mis tagab võrdsed võimalused rahvusvahelisel tasandil ja aitab hoiduda regulatiivsest arbitraažist; nõuab, et komisjon ja Baseli komitee tagaksid kokkulepitud standardite ühtlustatud rakendamise;

11.  tuletab meelde, et Basel II kokkulepe (koos selle eelseisva läbivaatamisega) on kavandatud selliselt, et sellest saaks ülemaailmne standard; on seetõttu väga mures, et kriisile reageerimiseks vastu võetud eri siseriiklikes õigusaktides kehtestatud piirangud (eelkõige Ameerika Ühendriikide Wall Streeti reform ja tarbijakaitseseadus, mis piiravad välisreitingute tunnustamist) viivad tõsise killustatuseni selle ülemaailmse standardi kohaldamisel; nõuab seetõttu, et Baseli komitee ja komisjon hindaksid põhjalikult selliste õigusaktide mõju Basel II rakendamisele ja Basel II läbivaatamise läbirääkimistele ning teeksid sellest järeldused, nõuab komisjonilt parlamendile tulemuste kohta aruande esitamist;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks välisreitingute rolli likviidsuspuhvri seisukohalt ja kindlustaks, et ükski alternatiivne kriteerium, mille kasutuselevõttu võidakse kaaluda, ei piiraks puhvrikõlbulike varade hulka; nõuab samuti, et mis tahes alternatiivseid kriteeriume, mille osas võidakse kokku leppida, tuleks pigem kasutada välisreitingute asemel, mitte neile lisaks, et tagada rahvusvahelisel tasandil kõigile võrdsed tingimused;

13.  nõuab komisjonilt Atlandi-ülese finantsreguleerimist käsitleva dialoogi tugevdamist Ameerika Ühendriikidega;

14.  rõhutab, et rakendamise ajakava peab kajastama läbivaadatud standardite üldist mõju sektorile, selle suutlikkusele laenata reaalmajandusele ja majanduse elavdamisele Euroopas; võtab Baseli pangajärelevalve komitee poolt teatavaks tehtud ajakava läbivaatamise teadmiseks, et paremini tagada sujuv üleminek uutele standarditele;

15.  tuletab meelde, et läbirääkimistesse tuleb kaasata Euroopa Parlament kui demokraatlikult valitud Euroopa organ, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja Baseli komitee võtaksid vajalikke meetmeid Euroopa Parlamendi alaliseks kaasamiseks;

16.  tuletab meelde oma muret eelduste piiramise pärast seoses pankade tehtud korrelatsioonidega, millele tugineb regulatiivse kapitali arvutamise metoodika; rõhutab sellega seoses nõuetekohase järelevalvetegevuse ja pankades toimuva sisemise hindamise järelevalve tähtsust sisereitingul põhinevat meetodit kasutades; märgib, et tuleb hoolitseda selle eest, et ei loodaks vastuolulisi stiimuleid;

17.  palub komisjonil jätkata pangandussektori üle toimuva ELi järelevalve edasist integreerimist, luues uue Euroopa finantsjärelevalve süsteemi ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

18.  nõuab komisjonilt enne läbivaadatud Basel II eeskirjade rakendamist nõuetekohast hindamist reaalmajandusele avalduva tõenäolise mõju kohta, keskendudes eelkõige VKEde rahastamisele ja pangandussektori vastupidavusele stressiolukordades;

19.   peab vajalikuks laiendada järelevalveasutuste käsutuses olevat kriisiohjamismeetmete miinimumkogumit lisaks direktiivi 2006/48/EÜ artiklis 136 nimetatule, et järelevalveasutustel oleksid vähemalt järgmised volitused: nõuda kapitali, likviidsuse, tegevusvaldkondade ja sisemiste protsesside kohandamist; soovitada või kehtestada muudatusi juhtimises; piirata panganduslitsentside tingimusi; kehtestada nn elutestamendid; nõuda täielikku või osalist müüki; luua nn sillapank või eraldada üksteisest toimiv pank / rämpspank; nõuda võla konverteerimist aktsiateks sobiva allahindlusega; määrata kasumi ja dividendide kinnipidamise nõuded ja piiranguid, et konsolideerida kapitalinõudeid ja tagada see, et osanikud maksavad enne maksumaksjaid; varasid ja kohustusi restruktureerida ja teistele asutustele üle kanda, et tagada süsteemselt oluliste operatsioonide jätkumine; kehtestada kriteeriumid langenud väärtusega varade hindamiseks; võtta ajutiselt riigi kontrolli alla; likvideerida raskustes olevad pangad;

20.  palub komisjonil luua pangandussektorile stiimulid riski ja kasumi juhtimiseks pikaajalist tulemust silmas pidades ning julgustada pankasid tundma aktiivset ja jätkuvat huvi oma bilansis olevate laenude vastu, sõltumata liigselt väärtpaberistamisest või bilansivälistest struktuuridest ja konsolideerima täielikult bilansivälised kirjed, nagu sihtotstarbelised rahastamisvahendid;

21.  märgib, et pikaajalised investeeringud, nagu energia jaotamise infrastruktuur, tuginevad väärtpaberistamisele;

22.  teeb ettepaneku liita Baseli komitee, Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) ühte üldisse struktuuri, mis võib olla näiteks Rahvusvaheline Valuutafond, et panna paika finantssektori nõuetekohane korraldus ja tagada kõigi sidusrühmade osalemine eeskirjade koostamises ning piisav suutlikkus nende rakendamise kontrollimiseks;

23.  on seisukohal, et nn ebaõnnestumiseks liiga suurte finantsasutuste küsimusega tuleb tegelda ja seetõttu peaksid kapitalinõuded ja antitsüklilised puhvrid olema proportsioonis finantsasutuse suuruse, riskitaseme ja ärimudeliga;

Kapitali kvaliteet

24.  toetab algatust, mille eesmärk on tõsta vastusena kriisile kapitali kvaliteeti, ja võtab teadmiseks Baseli pangajärelevalve komitee 12. septembri 2010. aasta otsuse suurendada miinimumkapitali nõudeid, võtta kasutusele kapitali säilitamise puhver ja suurendada oluliselt ühisaktsiate osakaalu; tuletab meelde, et see probleem on tihedalt seotud raamatupidamiseeskirjadega, seega tuleb kohaldada ühtset lähenemist, pidades silmas ka ülemaailmset lähenemist;

25.  võtab teadmiseks Baseli komitee 2010. aasta juuli (kuu lõpus) otsuse lubada vähemusosaluse, edasilükkunud tulumaksu varade ja muudesse finantsasutustesse tehtud investeeringute kaalutlevat tunnistamist; on seisukohal, et edasised korrektsioonid võiksid olla asjakohased;

26.  rõhutab, et võrdsete võimaluste tagamiseks ja selleks, et mitte seada muude äriühingute kui aktsiaseltside (eriti ühistute, vastastikuste ühingute ja hoiupankade) teatavaid ärimudeleid ebasoodsasse olukorda, tuleb kapital määratleda valitud õiguslikust vormist sõltumatult tasakaalustatult kapitaliinstrumentide kvaliteedi (st püsivus, kahjumi absorbeerimine, maksete paindlikkus) alusel;

27.  nõuab tungivalt, et Baseli komitee ja komisjon võtaksid kõlblike kapitaliinstrumentide määratlemisel nõuetekohaselt arvesse muude äriühingute kui aktsiaseltside (st ühistute, vastastikuste ühingute ja hoiupankade, mis moodustavad suure osa Euroopa pangandussektorist) vajadusi ja iseärasusi;

28.  nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi esimese taseme põhikapitali kavandatud sobivuskriteeriumid ja piiraks kataloogimist nendele nõuetele, mis on vajalikud kapitali kvaliteedi tagamiseks (nt püsivus, kahjumi absorbeerimine, maksepaindlikkus);

29.  nõuab tungivalt, et Baseli komitee ja komisjon tagaksid, et konsolideeritud kapitali arvutamisel võetakse tasakaalustatult ja usaldusväärselt arvesse nii riski kui ka kapitali ning et eriti vähemusosanike kapital, mis on otseselt makstud sama pangakontserni krediidiasutustele, peaks olema asjakohaselt tunnustatud (nt vähemusosalus) ja et piirkondlike ühistute ja hoiupankade osalust nende keskasutustes ei kahjustata (nt ei arvata maha omavahenditest);

30.  rõhutab tingimusliku kapitali tähtsat rolli kriisi ajal; kutsub komisjoni ja Baseli komiteed tunnistama paindliku tingimusliku kapitali rolli kriisiolukordades ja teostama järelevalvet konverteeritavate vahendite aktsepteerimise üle turul;

31.  palub komisjonil võtta nõuetekohaselt arvesse olemasolevaid erinevusi maksuarvestuse ja raamatupidamisbilansi vahel, et vältida võimalikku ebasoodsat konkurentsiolukorda;

32.  palub Baseli komiteel ja komisjonil selgitada vastastikuste finantsosaluse lepingute käsitlemist;

33.  palub komisjonil kaaluda realiseerimata kasumi ja kahjumi tasakaalustatud käsitlemist, et piirata kõikuvust ja protsüklilisust;

34.  kutsub komisjoni üles korraldama põhjalikku uuringut kriisieelsete ja -järgsete kapitaliinstrumentide kohta, et hinnata konkreetsete kapitaliinstrumentide tähtsust ja nende asjakohasust kriisiolukorras;

Likviidsusnõuded

35.  peab kvaliteetsete likviidsusnõuete väljatöötamist kriisiohje põhielemendiks; on seisukohal, et likviidsusnõuded peaksid olema piisavalt erinevad, et võtta arvesse panga ärimudeli iseärasusi ja riskiprofiili; on seisukohal, et tunnistada tuleks asjaolu, et konkreetse varaga seotud risk ja mehhanismid, mida sellega tegelemiseks kasutatakse, võivad aja jooksul muutuda;

36.  märgib, et laenuperioodi muutmine avab tagajärjena pangad pikaajalisele/lühiajalisele likviidsusriskile;

37.  on seisukohal, et selleks, et mitte seada ebasoodsasse olukorda finantskonglomeraatidena tunnustatud panku, millel on osalus kindlustusseltsides, peab pankade ja kindlustusseltside vaheline omavahendite topeltarvestamine toimuma finantskonglomeraatide direktiivi kohase praegu kehtiva korra alusel;

38.  nõuab tungivalt, et Baseli komitee ja komisjon vaataksid läbi likviidsus- ja rahastamismäärade täpse mõõtmise;

39.  on seisukohal, et likviidsusmääras tuleks rohkem arvestada riskiga, et kõlblikud varad koonduvad mingisse likviidsuspuhvrisse, julgustada tuleks mitmekesistamist ja takistada keskendumist ühele konkreetsele varaklassile, sealhulgas valitsuse võlakirjadele; on seisukohal, et likviidsuspuhvrid peaksid koosnema võimalikult ulatuslikult varadest, mis püsivad pingelistel perioodidel väga likviidsena, ja et nõuetekohase kavandamise korral parandab see määr organisatsioonide vastupanuvõimet likviidsusriskile;

40.  palub komisjonil tagada see, et tulevases ettepanekus kapitalinõuete neljanda direktiivi läbivaatamise kohta hõlmatakse bilansivälised kohustused likviidsusnõuetega;

41.  nõuab mis tahes struktuursete likviidsusnõuete (nt kogu stabiilne rahastamismäär) kehtestamisel Euroopale omaste stabiilsete rahastamisallikate (nt võlaväärtpaberid) nõuetekohast tunnustamist; on seisukohal, et vastuvõtvate liikmesriikide asutustel peaks olema igal juhul juurdepääs teabele filiaali likviidsusolukorra kohta;

42.  palub komisjonil määratleda kvaliteetsete likviidsete varade kriteeriumid, võttes arvesse Euroopa Keskpanga rahapoliitika toimingute nõuetele vastavate kõlblike varade (repo-vahendite) praegust määratlust;

43.  nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks kõiki euroala riiklikke võlaväärtpabereid kvaliteetse likviidse varana, sõltumata konkreetsetest reitingutest, vähendades nii reitinguagentuuride tegevuse ebaproportsionaalset mõju;

44.  juhib siiski tähelepanu tõenäosusele, et kvaliteetsed likviidsed varad muutuvad väga pingelistel aegadel mittelikviidseks, ja kutsub seetõttu krediidiasutusi üles teostama stressiteste, mis hõlmavad enamat kui likviidsusmäära ja kogu stabiilset rahastamismäära;

45.  kutsub komisjoni ja Baseli pangajärelevalve komiteed üles võtma seoses likviidsusnõuetega nõuetekohaselt arvesse pangagrupis või -võrgus olevaid juriidilisi isikuid; nõuab, et selliste gruppide ja võrkude siseseid tehinguid ja kohustusi käsitletaks riskitundlikult ja vajaduse korral kolmandate poolte vahelistest tehingutest ja kohustustest erinevalt;

Antitsüklilised meetmed

46.  avaldab heameelt jõupingutuste üle, et piirata ülemäärast laenukasvu ja laenumullide tekkimise ohtu;

47.  tunneb siiski muret, et praegu kavandatav fikseeritud, pankadele omane kapitali säilitamise puhver võib olla protsükliline; on seisukohal, et nii kapitali säilitamise puhvrid kui antistüklilised puhvrid peaksid olema suutelised kahjusid katma pingelise perioodi jooksul; on seisukohal, et puhvrite tulemuslikkuse seisukohalt tuleks need kavandada ja välja arendada paralleelselt;

48.  tunneb heameelt katse üle määratleda ühtlustatud makromajanduslike muutujate kogum tõhusate antitsükliliste puhvrite loomiseks;

49.  tunnistab tulevikku suunatud provisjonide moodustamise (eeldatava kahjumi lähenemisviis) eeliseid kui võimalikku lisameedet, mille abil vähendada protsüklilisust ja julgustada eeldatava krediidikahjumi tunnustamist seoses majandustsükliga;

50.  leiab, et tulevasel Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusel peaks olema juhtiv roll kapitalinõuete ja antitsükliliste kapitalipuhvrite nõuetega seotud meetmete koostamisel ja rakendamisel ELi tasandil;

51.  nõuab nii raamatupidamiseesmärkidel kui ka regulatiivsetel eesmärkidel toimuva aruandluse rahvusvahelist lähendamist, eriti seoses eeldatava kahjumi lähenemisviisiga avaldatud kasumi puhul, et võtta arvesse kriisist saadud õppetunde ja tagada see, et samasuguseid selgeid ja läbipaistvaid eeskirju kasutatakse teabe edastamisel järelevalveasutustele ja investoritele; kutsub ettevaatusele seoses vajadusega vähendada topeltaruandlust; arvab, et sellised püüdlused peaksid põhinema uuendustel, nagu regulatiivsed leheküljed või usaldatavusfiltrid raamatupidamises, ja et neid tuleks edasi uurida;

52.  juhib tähelepanu, et antitsükliline reguleerimine eeldab ühtlustatud kriteeriume, et tagada finantsturgude ja turukeskkonna põhjalik ja tähelepanelik järelevalve järelevalveasutuste poolt, sealhulgas kogu teabe vahetamine, regulatiivmeetmete sünkroniseerimine ning riskikontsentratsiooni ja riski järelevalve reaalajas, sealhulgas kõikidele finantsturu tehingutele kehtestatava kontrolljälgede nõude kaudu;

Finantsvõimenduse suhtarv

53.  märgib, et finantssüsteemi keerulisust arvestades on finantsvõimenduse suhtarv kasulik, lihtne ja raskesti manipuleeritav vahend ülemäärase finantsvõimenduse ja liigse riskivõtmise vastu; hoiatab, et selleks, et ühtne standardne finantsvõimenduse suhtarv oleks tulemuslik, tuleb see arvutada selliselt, et arvesse võetakse krediidiasutuste ärimudelite ning riskiprofiilide erinevusi;

54.  on seisukohal, et selleks, et selline suhtarv oleks tulemuslik, peab see hõlmama kõiki bilansiväliseid kirjeid ja tuletisinstrumente, olema selgelt määratletud, lihtne ning rahvusvahelisel tasandil võrreldav ja selles tuleks võtta arvesse regulatiivset tasaarveldust ning rahvusvahelisel tasandil olemasolevaid eri raamatupidamisstandardeid;

55.  tunneb siiski muret, et esialgses finantsvõimenduse suhtarvus üksi ei võeta riski piisaval määral arvesse ning sellega karistatakse asutusi, mis pakuvad traditsioonilisi väikese riskiga pangateenuseid (nt jaepangandus, äriühingute ja kinnisvarasektori rahastamine ja pangandustehingud), või majandusi, kus ettevõtlussektorit rahastatakse valdavalt pangalaenudest; rõhutab seetõttu, et on oluline, et järelevalveasutused teostaksid järelevalvet finantsvõimenduse muutuste ja üldise taseme üle, sest märkimisväärsed muutused võivad viidata täiendavale riskile; on ühtlasi mures, et esialgne (eristamata) finantsvõimenduse suhtarv üksi võib luua negatiivsed stiimulid kanda finantsvarad üle riskantsematesse varadesse;

56.  palub Baseli komiteel ja komisjonil hinnata nõuetekohaselt esimesele ja teisele tasemele kohaldatavaid võimalikke finantsvõimenduse suhtarve, võttes nõuetekohaselt arvesse ELi pangandussektori eripärasid;

57.  palub Baseli komiteel ja komisjonil uurida ka võimalust piirangute kehtestamiseks ärivaldkondadele, riskiga kaalutud varadele ja portfellidele; usub, et sellega seoses tuleks arvesse võtta varade mõõtmist kas neto- või brutosummadena;

58.  palub Baseli komiteel ja komisjonil täiendavalt uurida proportsionaalsust esialgse finantsvõimenduse suhtarvu raames, kasutades regulatiivse sekkumise jaoks piirmäära käivitamist;

59.  võtab teadmiseks Baseli komitee otsuse lisada 2. sambasse järelevalveperiood 1. sambasse üleminekuks; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks CRD 4 õigusloome ettepanekusse läbivaatamisklausli;

60.  märgib, et finantsvõimenduse suhtarv on vajalik vahend pankade kogu riskipositsiooni mõõtmiseks, kuid nõuab tungivalt, et komisjon kujundaks reguleerimisvahendid, mille eesmärk on tõhusalt piirata ülemäärast finantsvõimendust (eelkõige liigset sõltuvust lühiajalisest ja hulgirahastamisest);

61.  palub veel kaaluda finantsvõimenduse suhtarvu alternatiivseid vorme 2. sambas; juhib tähelepanu, et finantsvõimenduse suhtarvul võiks olla näiteks paindlik piirmäär ning et järelevalveasutustel oleks õigus selle piirangu rikkumise korral tegutseda;

62.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks selle, et finantsvõimenduse suhtarvuga ei kaasneks finantskriisi käigus välja tulnud asjakohatu väärtpaberistamine või asendamine ja väiksemad laenumahud, eelkõige laenude andmise puhul reaalmajandusele (sest need on tõenäoliselt viisid, kuidas pangad vähendavad finantsvõimenduse suhtarvu);

Vastaspoole krediidirisk

63.  nõuab rangemaid nõudeid stressitestimise, järeltestimise ja korrelatsiooniriski käsitlemise osas ning pangalaene saavate äriühingute ja projektide põhjustatud pikaajaliste sotsiaalsete ja keskkonnariskide hindamise osas;

64.  nõuab tungivalt, et Baseli komitee ja komisjon uuriksid alternatiive, et paremini käsitleda krediidi väärtuse korrigeerimise riski, mida põhjustab pankade vastaspoolte krediidikvaliteedi halvenemine;

65.  arvab, et krediidiriski vahetustehinguid ei tohiks kasutada kapitalinõuetest mööda hiilimiseks;

66.  nõuab, et vastaspoole krediidiriski käsitletakse riskiga proportsionaalselt ning et kapitalinõuded oleksid mittekeskselt arveldatavate tehingute puhul kõrgemad kui keskse vastaspoole kaudu toimuvate tehingute puhul, eeldusel, et kesksed vastaspooled vastavad Euroopa õigusaktides kindlaks määratavatele suurtele nõudmistele, võttes samas arvesse rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud nõudeid ja arvestades nõuetekohaselt võimalikke kulusid ettevõtlussektorile, mis tulenevad äritegevuse riskide maandamisest tuletisinstrumentidega; nõuab rangeimate standardite soodustamist kahepoolse arvelduse korral;

67.  rõhutab asjaolu, et kriis on näidanud, et finantsasutused on omavahel rohkem seotud kui finantsasutused ja äriühingud, ning on seisukohal, et vastaspoole krediidiriski kapitalinõuded peaksid olema rangemad finantsasutuste riskidele teiste finantsasutuste suhtes ning samuti kajastama selle riski dünaamilist olemust aja jooksul; rõhutab, et omavahelise seose hoolikas jälgimine on vajalik, et tuvastada tehingute kontsentratsioon oluliste osalejate vahel ning võtta sellele järgnevaid regulatiivmeetmeid seoses vastaspoole krediidiriskiga;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.

(1) Direktiiv 2006/48/EÜ (ELT L 177, 30.6.2006, lk 1) ja direktiiv 2006/49/EÜ (ELT L 177, 30.6.2006, lk 201).
(2) ELT L 302, 17.11.2009, lk 97.
(3) Basel II: International Convergence of Capital Measurement and Capital Standards: A Revised Framework – terviklik versioon, juuni 2006, http://www.bis.org/publ/bcbs128.htm.
(4) Baseli komitee 17. detsembri 2009. aasta konsultatsioonipaketi ettepanekud pangandussektori paindlikkuse tugevdamise kohta, http://www.bis.org/press/p091217.htm.
(5) Baseli komitee 16. detsembri 2009. aasta konsultatsioonipaketi ettepanekud likviidsusriski mõõtmise, nõuete ja järelevalve rahvusvahelise raamistiku kohta, http://www.biz.org/publ/bcbs165.htm.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0206.
(7) ELT L 320, 29.11.2008, lk 1.


Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemid ja ülemaailmne tervishoid
PDF 229kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemide ja ülemaailmse tervishoiu kohta (2010/2070(INI))
P7_TA(2010)0355A7-0245/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 25, milles tunnustatakse tervist põhiõigusena;

–  võttes arvesse iga inimese õigust parimale saavutatavale füüsilisele ja vaimsele tervisele;

–  võttes arvesse 1987. aasta Bamako algatust ja selle eesmärki muuta 2000. aastaks tervishoiuteenused kõigile kättesaadavaks;

–  võttes arvesse 1978. aasta Almatõ deklaratsiooni, milles määratletakse esmatasandi tervishoiuteenuste mõiste;

–  võttes arvesse 1986. aasta Ottawa hartat tervise edendamise kohta;

–  võttes arvesse rahvusvahelise lastekaitsefondi ettepanekut, mille Maailma Terviseorganisatsioon võttis vastu 1987. aastal ja mille eesmärk oli taaskäivitada esmatasandi tervishoiuteenuseid käsitlev poliitika ja võidelda laste suremuse vastu;

–  võttes arvesse 1998. aasta Abidjani platvormi „Aafrika vastastikuse tervisekindlustuse toetamise strateegiad”;

–  võttes arvesse 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande arengueesmärke, mis käsitlevad eelkõige inimarengut (tervishoid ja haridus), vett, energiat, maapiirkondade arengut, põllumajandust, toiduainetega kindlustatust, eelkõige eesmärke 1, 4, 5, 6 ja 8;

–  võttes arvesse 23. juuni 2000. aasta Cotonou lepinguid, mis vaadati uuesti läbi 25. juunil 2005;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu prioriteete, mis määrati kindlaks 2005. aasta detsembri dokumendis „Euroopa konsensus arengupoliitikas”;

–  võttes arvesse 2008. aasta Ouagadougou rahvusvahelist konverentsi esmatasandi tervishoiuteenuste ja Aafrika tervishoiusüsteemide kohta ning kohalviibinud riigijuhtide võetud kohustust suurendada tervishoiule eraldatavate vahendite määra vähemalt 15%-ni riigi eelarvest;

–  võttes arvesse Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu (UEMOA) deklaratsioone ühtse tervisekindlustuse kasutuselevõtu kohta rahva heaoluks ja 26. juuni 2009. aasta määrust (nr 7/2009), mis reguleerib sotsiaalkindlustussüsteemi Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidus;

–  võttes arvesse 10. Euroopa Arengufondi ajavahemikuks 2008–2013 ja nõukogu 2005. aasta detsembri otsust;

–  võttes arvesse 2007. aasta märtsi Pariisi deklaratsiooni, mis esitati pärast konverentsi „Consortium” (G8, ILO, WHO, Maailmapank, IMF, OECD) ja mis käsitles ravikindlustuskaitset;

–  võttes arvesse ELi-Aafrika infrastruktuuri sihtfondi prioriteete, mis määrati kindlaks 2007. aasta aprillis, ja eriti neid, mis käsitlevad Aafrika infrastruktuurivõrgustike arendamist;

–  võttes arvesse Londonis 5. septembril 2007 käivitatud ülemaailmset rahvusvahelise tervishoiualase partnerluse algatust, mille eesmärk on välisabi parem koordineerimine nii kahe- kui ka mitmepoolselt;

–  võttes arvesse G8 tippkohtumist 2007. aasta juunis ja tervisesektorit toetava algatuse „Providing for health” käivitamist selleks, et arendada jätkusuutlikke, õiglaseid, vaeseid toetavaid ja kõigile kättesaadavaid tervishoiu rahastamise süsteeme;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu uut arengukoostöö rahastamisvahendit (DCI);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kontrollikoja eriaruannet (10/2008) EÜ arenguabi kohta tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides;

–  võttes arvesse Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu ühist tervishoiustrateegiat, mis määrati kindlaks 2007. aasta detsembris Lissabonis;

–  võttes arvesse nõukogu eesistuja ja komisjoni mitteametlikku ühisdokumenti, mis võeti vastu arenguministrite mitteametlikul kohtumisel 2008. aasta septembris Bordeaux's ja milles käsitletakse ravikindlustuskaitset ja tervishoiu rahastamist arenguriikides;

–  võttes arvesse 2008. aasta Alžiiri deklaratsiooni teadustegevuse kohta tervishoiu valdkonnas;

–  võttes arvesse 2008. aasta Ethekwini deklaratsiooni hügieeni ja kanalisatsiooniteenuste kohta;

–  võttes arvesse 2008. aasta augusti Libreville'i deklaratsiooni tervishoiu ja keskkonna kohta Aafrikas;

–  võttes arvesse 2008. aasta Bali deklaratsiooni jäätmekäitluse tähtsuse kohta inimeste tervisele;

–  võttes arvesse järeldusi, mis tehti 2008. aasta oktoobris Oslos toimunud konverentsil, mis käsitles juhtpõhimõtteid kui vahendeid, mis võimaldavad tagada sisepagulaste õiguste austamise, st konfliktide, tagakiusamiste, loodusõnnetuste või arengukavade rakendamise tagajärjel vastu oma tahtmist kas riigisiseselt ümberasustatud või riigi piiri ületanud isikute õiguste austamise;

–  võttes arvesse EuropAIDi seatud eesmärke aastateks 2009–2013;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti Komitee korraldatud tavaõiguse uuringut, mille kohaselt on tervis rahvusvahelise humanitaarõiguse tavaõiguse põhimõte, mida tuleb järgida;

–  võttes arvesse rahvusvahelise vastastikuste kindlustusseltside liidu deklaratsiooni (juuni 2009), mis käsitleb vastastikuste kindlustusseltside kohta üldistes tervisekaitsesüsteemides;

–  võttes arvesse rahvusvahelise tööhõiveameti programmide STEP I ja II (sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise strateegiad ja tehnikad) raames tehtud tööd, mille eesmärk on võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu, vähendada vaesust ja edendada inimväärset tööd sotsiaalkaitse laiendamise uuenduslike strateegiate abil;

–  võttes arvesse 2009. aasta septembri Yaoundé deklaratsiooni, mille kiitsid heaks kohtumisel osalenud Aafrika vastastikuse tervisekindlustuse arengu eest vastutavad ametnikud; deklaratsioonis räägitakse vastastikusest tervisekindlustusest kui asjakohasest vahendist, mille abil tagada väikese ja keskmise sissetulekuga riikides ravikindlustuskaitse kõigile;

–  võttes arvesse, et 2009. aasta aprillis võttis ÜRO organite sekretariaadijuhatajate nõukogu vastu sotsiaalkaitse ühise aluse rahvusvahelise algatuse, mis põhineb ühtsetel ja liigendatud esmastel sotsiaaltoetustel ning põhilistel sotsiaalteenustel, mille hulka kuuluvad ka tervishoiuteenused ja millele peaks kõigil kodanikel olema juurdepääs;

–  võttes arvesse AKV–ELi Parlamentaarse Ühisassamblee 3. detsembri 2009. aasta tööd, eelkõige resolutsiooni põllumajanduse probleemide ja kliimamuutuste kohta, mis mõjutavad rahva tervist ainult negatiivselt, ja algatust kliima mõju kohta Aafrika arengule;

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist (KOM(2010)0128), mille eesmärk on edendada Euroopa Liidu rolli ülemaailmses tervishoius;

–  võttes arvesse 10. mail 2010 toimunud välisasjade nõukogu 3011. kohtumise järeldusi ELi rolli kohta ülemaailmses tervishoius;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7–0245/2010),

A.  arvestades, et vertikaalsete tervishoiufondide abil on suudetud vähendada suremust sellistesse rasketesse haigustesse nagu tuberkuloos, malaaria jne ning et jõupingutusi selles suunas tuleb jätkata;

B.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas EL, peab toetama riike sellise riikliku tervishoiupoliitika rakendamisel, mille tähelepanu keskmes on kõigile kättesaadavad ja riiklikult rahastatavad tervishoiuteenused;

C.  arvestades, et esmatasandi tervishoiusüsteemid peavad tegelema kõigi haigustega, seega on nii horisontaalne kui ka vertikaalne lähenemine vajalikud ja need täiendavad teineteist;

D.  arvestades, et hästi struktureeritud horisontaalne lähenemine võimaldab luua kindlustussüsteemid (vastastikune tervisekindlustus, tervise mikrokindlustus jne), mille korral kindlustatud kaasatakse tervishoidu;

E.  arvestades, et tervis ei ole kaup ei Aafrikas ega ka mujal ja tuleb otsida tervisekindlustuse osas mittetulunduslikke lähenemisi, mis põhinevad sellistel väärtustel nagu solidaarsus ja demokraatia;

F.  arvestades, et 1990. aastatel käivitati Aafrikas mitu algatust eesmärgiga luua ravikindlustussüsteemid ja nendega seotud sotsiaalset dünaamikat tuleb toetada;

G.  arvestades, et inglise- ja prantsuskeelsetes ja eri Aafrika keeli kõnelevates riikides kasutatav terminoloogia varieerub ega vasta alati samale mõistele ning mõnedes neist riikidest räägitakse „vastastikusest tervisekindlustusest” (mutuelle de santé, mutual health organisations), teistes „kogukonnapõhisest tervisekindlustusest” (community based health insurance, assurance maladie à base communautaire) või ka „tervise mikrokindlustusest” ning nendega tähistatakse laia solidaarsusmeetmete spektrit, mis põhinevad riskide jagamisel, et katta tervishoiuteenuste kulud osaliselt või täielikult;

H.  arvestades, et sõna „vastastikune” asetab rõhu sotsiaalsele liikumisele ning rühma liikmete ühisele tegevusele ja sõna „kindlustus” põhineb 1) eelneval sissemaksete tegemisel, st maksmisel enne riskide realiseerumist, 2) riskide jagamisel ja 3) tagatise mõistel ning et vastastikust kindlustusseltsi võib määratleda Abidjani platvormi (1998) kohaselt kui sõltumatut mittetulundusühingut, mis põhineb solidaarsusel ja demokraatlikul osalusel ja mille eesmärk on peamiselt oma liikmete sissemaksete toel parandada nende ja nende perede juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, tegeledes samas ennetamise ja vastastikuse abiga;

I.  arvestades, et sotsiaalsete ja humanitaartingimuste tõttu, milles teatud rahvad elavad, ei saa kodanikud alati aru ennetava tegevuse mõttest ja järelikult ka sellest, et on kasulik teha sissemakseid kindlustamaks end haiguse vastu, mida võib ka mitte ette tulla, seda enam, et igat liiki valitsusvälised organisatsioonid võivad samas osutada tasuta tervishoiuteenuseid ja jagada arstimeid;

J.  arvestades, et Aafrika Sahara-taguse diasporaa teadlikkust tõsteti vastastikuse tervisekindluse kasulikkuse ja olulisuse suhtes eri vastuvõtvates riikides, kus need on hästi välja arendatud, ja et diasporaa säilitab tihti kontakti eelkõige oma päritoluriigiga;

K.  arvestades, et Aafrikas on võimatu luua kõigile sobivat tervishoiusüsteemi, mis toimib Euroopas, kus on erinevused ühelt poolt üldiste sotsiaalkindlustussüsteemide vahel ja teiselt poolt kohustuslike sotsiaalkindlustussüsteemide vahel,

1.  tuletab meelde, et tervishoid kajastab riigi sotsiaalmajanduslikku arengutaset, demokraatiat ja head valitsemistava;

2.  tuletab meelde, kui olulised on Sahara-taguste riikide majandusele välised tegurid, nagu rahvusvahelise turu reeglid, koostööpoliitika, finantskriis, kliimamuutus, suurte ravimitootjate poliitika ja suurte rahvusvaheliste finantsasutuste poliitika;

3.  rõhutab, et need välised tegurid võivad vähendada oluliselt nende riikide tegutsemisvabadust, kes püüavad hoolikalt tagada hea valitsemistava järgimist ja aidata oluliselt kaasa rahva tervise parandamisele;

4.  tuletab meelde, et üldine õigus tervisele on transversaalne õigus, mis puudutab ka muid õiguse valdkondi, nagu tervise ja sotsiaalõigust, töö- ja tsiviilõigust;

5.  tuletab rahvusvahelisele üldsusele meelde aastatuhande arengueesmärkidega seotud kohustusi ja Euroopa Liidule kohustust parandada Sahara-taguse Aafrika tervishoiuteenustele antavat abi;

6.  tuletab meelde naiste õigust otsustada vabalt ise oma reproduktiivtervise küsimuste üle, mis puudutavad kas soojätkamist, rasestumisvastaseid vahendeid, aborti või sugulisel teel levivaid haigusi; mõistab hukka naiste suguelundite moonutamise ja naiste vastu suunatud enneolematu vägivalla ning asjaolu, et vägistamist kasutatakse endiselt sõjarelvana; kutsub seetõttu üles kaitsma naiste õigust omada juurdepääsu tervishoiule selles valdkonnas, mis tuleks tagada horisontaalset lähenemisviisi järgides, ja pooldab diagonaalset lähenemisviisi, et seda tervishoiuvaldkonda eelisjärjekorras toetada;

7.  tuletab meelde, et igal lapsel on õigus juurdepääsule vaktsineerimis- ja immuniseerimisprogrammidele; tuletab meelde ka seda, et 8,8 miljonit alla viieaastast last (kellest pool elab Sahara-taguses Aafrikas) sureb igal aastal jätkuvalt haigustesse, mida on võimalik ennetada ja ravida;

8.  tuletab meelde, et kopsupõletik ja kõhulahtisus on Sahara-taguses Aafrikas imikute surma peamised põhjused;

9.  väljendab muret seoses asjaoluga, et ELi fondidest abi saavad eraorganisatsioonid, kes osutavad tervishoiuteenuseid Aafrika riikides, võivad piirata usuvoolude mõjul teatavaid raviviise või ennetustegevust reproduktiivtervise valdkonnas;

10.  rõhutab, et Euroopa Liidu rahastatavad eraorganisatsioonid peavad reproduktiivtervise valdkonnas teenuseid osutades austama põhiõigusi, inimväärikust ja isikuvabadust;

11.  mõistab hukka selliste sektantlike organisatsioonide levimise, kes kasutavad ära kõige nõrgemate rahvaste kergeusklikkust, et levitada pseudoravi, ilma et kohalikud ametivõimud sellele reageeriks;

12.  väljendab muret tervishoiu ja meditsiini kiiresti äriks muutmise pärast riikides, kus on poliitilisi raskusi ja puudujääke heas valitsemistavas;

13.  toetab konfliktipiirkondades tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide sageli imetlusväärset tööd, aga tuletab meelde, et nende antav hädaabi ei tohi muutuda alaliseks ega asendada jätkusuutlikku tervishoiu- ja kindlustussüsteemi;

14.  rõhutab valitsusväliste osalejate, sealhulgas usuorganisatsioonide ja nende mittetulunduslike erahaiglate tähtsat osa elanike tervise parandamisel ja tervisehariduse edendamisel;

15.  palub komisjonil toetada riiklike tervishoiusüsteemide tugevdamist, eelkõige kasutades lähenemisviisi, millega seatakse esiplaanile üldsuse huvid ja tunnustatakse põhimõtet, et tõhususe ja õigluse tagamise seisukohast on tervishoius oluline avaliku ja erasektori, sealhulgas mittetulundussektori koostöö, kui tahetakse saavutada kindlaid ja kestvaid tulemusi;

16.  märgib, et suur osa Sahara-taguse Aafrika rahvastest, eelkõige maapiirkondades, ei suuda kanda tervishoiuteenuste ja (isegi geneeriliste) ravimite kulusid;

17.  tunneb tõsist muret Aafrika turul liikuvate vananenud, võlts- ja valeravimite ning riigivõimude ja rahvusvahelise üldsuse vähese reageerimise pärast;

18.  tunneb muret hea koolitusega meditsiinitöötajate äärmise nappuse ja asjaolu pärast, et suur osa arste lahkub kodumaalt; soovitab pakkuda neile võimalust saada mitmekordne viisa, et nad saaksid jätkata oma haridusteed Euroopas, kuid jääksid Aafrikasse;

19.  avaldab kahetsust, et kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid – arste, õdesid ja farmatseute – napib paljudes Aafrika riikides ning et Euroopa riigid on neist paljud enda juurde tööle võtnud ja jätnud sellega Aafrika riigid ilma hinnalisest arenguressursist;

20.  rõhutab, et arenguriikides suureneb haigestumine sellisesse väga tõsisesse haigusesse nagu laste vähkkasvaja, ja palub komisjonil toetada teabekampaaniaid, mille eesmärk on soodustada varajast diagnoosimist ja tõhusat ravi;

21.  väljendab heameelt asjaolu üle, et hoolimata raskustest sotsiaal-, majandus- ja poliitikavaldkonnas, püüavad paljud Sahara-taguse Aafrika riigid luua poliitikat, mis võiks parandada või võimaldada rahva juurdepääsu kasvõi elementaarsetele tervishoiuteenustele; palub Euroopa Komisjonil hinnata põhjalikult tervise edendamisel saavutatud tulemusi (naiste ja imikute suremuse vähenemine), kasutades selleks riikide üldeelarvest toetamise mehhanismi; palub lisaks arvesse võtta ka teisi rahastamismehhanisme;

22.  tuletab meelde, et tervise- ja hügieenikasvatus on tervishoiupoliitika tähtis osa;

23.  usub, et on vaja, et riigid looksid funktsionaalsed, sotsiaalses mõttes tõhusad ja taskukohased tervishoiuteenused, võttes sealjuures arvesse tervishoiuteenuste nõudluse küsimust ja vastastikuse tervisekindlustuse rolli tervishoiusüsteemis; on arvamusel, et see samm eeldab perekonnaseisuregistri loomist;

24.  rõhutab kohalike asutuste olulist osa ennetustegevuse parandamisel ja tervishoiuteenustele juurdepääsu hõlbustamisel;

25.  väljendab heameelt asjaolu üle, et vertikaalsed fondid on osutunud annetajatele atraktiivseteks ning selliste raskete haiguste nagu AIDSi, tuberkuloosi, malaaria, lastehalvatuse ja muude haiguste tõrjumisel on edu saavutatud; rõhutab sellega seoses, et vertikaalne lähenemine ei tohi mingil juhul asendada horisontaalset ja jätkusuutlikku lähenemist esmatasandi tervishoiuteenuste valdkonnas;

26.  tuletab meelde, et horisontaalne lähenemine on esmatasandi tervishoiusüsteemis, milles osalevad ka riiklikud ametiasutused ja ka arvukad muud osalejaid, ainus, mille abil on võimalik pikas perspektiivis parandada rahva elutingimusi ja tervist;

27.  rõhutab, et on ebatõenäoline, et need riigid suudaksid lähiajal rahastada ainult oma maksutuludest riiklikke tervishoiusüsteeme, ja tuleb leida segarahastamise võimalus; tuletab ühtlasi meelde, et kaasrahastamine soodustab partnerriikide osalust projektides;

28.  väljendab heameelt, et teatavad vertikaalsed fondid on rakendanud diagonaalset lähenemist ja on otsustanud anda ühe osa oma vahenditest nende riikide tervishoiusüsteemide tugevdamiseks, kus esineb eespool nimetatud haigusi; peab siiski vajalikuks edendada tervishoiualast koostööd, mis seisneb mestimises ja eelkõige telemeditsiini kaudu toimuvates pidevates kogemuste ja teadmiste vahetustes nii planeedi põhja- kui ka lõunaosa haiglate ning avaliku ja erasektori tervishoiutöötajate vahel, seades esikohale kohalike tervishoiutöötajate koolitamise;

29.  on seisukohal, et nii kohalike, siseriiklike kui ka rahvusvaheliste peamiste osalejate vahel tuleb sõlmida strateegilisi liite ja on hädavajalik pidada institutsioonilist dialoogi valitsuse, tervishoiuteenuste osutajate ja vastastikuste kindlusseltside esindajate vahel, et määrata kindlaks tervishoiupoliitika ja juhtida selle rakendamist;

30.  on ühel seisukohal WHOga, et tervishoiuteenuste laiendamisega peab kaasnema sotsiaalkindlustus, mis põhineb rohkem ettemaksul ja jagamisel kui teenusekasutajate poolsel otse maksmisel, ning et reformid, mille eesmärk on täieliku kindlustuskatte tagamine, on vajalikud võrdsuse suurendamiseks tervishoiu valdkonnas;

31.  on seisukohal, et tervisekindlustussüsteem võib aidata kaasa tervishoiusüsteemi rahastamise parandamisele ning tuleb teha kõik, et luua tõhusad struktuurid kohapeal;

32.  märgib, et on olemas kaks peamist süsteemi, mille kaudu saab vajaduse korral anda tasuta arstiabi, nimelt üldised sotsiaalkindlustussüsteemid, mida rahastatakse maksudest, ja kohustusliku sotsiaalkindlustuse süsteemid;

33.  on arvamusel, et tervisekindlustussüsteem peab rajanema solidaarsuspõhimõttel ning selle juures tuleb võtta arvesse kohalikku kultuurilist, sotsiaalset ja poliitilist tausta, mistõttu ei tohi lihtsalt võtta üle mõne teise riigi mudelit ega jääda ka muutmata kujul vana koloniaalaja süsteemi juurde;

34.  on seisukohal, et tervisekindlustussüsteem peab tegema abi kättesaadavaks kõigile, olema mittetulunduslik ja järgima osaluspõhimõtet;

35.  on arvamusel, et tervisekindlustussüsteem võib aidata kaasa asjaomase riigi tervishoiupoliitika suunamisele ja mõjutamisele süsteemis osalejates huvides;

36.  on seisukohal, et vastastikuste tervisekindluse abil on võimalik kõige paremini muuta ühiskonna suundumust solidaarsusel põhinevate väärtuste poole ning teha arstiabi kättesaadavaks kõigile;

37.  usub, et vastastikune tervisekindlustus täidab olulist osa sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisel, aitab kaasa kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse parandamisele ja kodanike tegelikule osalemisele tervishoiupoliitika suunamises ja elluviimises, mis kõik täiendab sotsiaalkaitse ametlikku süsteemi;

38.  on veendunud, et vastastikune tervisekindlustus on suutnud kohandada end ka nende mitteametlikku majandust esindavate sotsiaalmajanduslike kihtide vajadustega, kes muidu jäävad välja riiklikust ja kommertskindlustussüsteemist, ning seega on vastastikune tervisekindlustus asjakohane vahend üldise kindlustatuse saavutamiseks madala ja keskmise sissetulekuga riikides;

39.  kinnitab, et vastastikuse tervisekindlustuse peamine eesmärk ei ole asendada riiki, kuid see on alternatiivne võimalus selleks, et kõrvaldada arstiabi kättesaadavust takistavad asjaolud ja tagada kvaliteetse arstiabi parem kättesaadavus kõigile kodanikele sissetulekust sõltumata ning sundida omakorda riiki sellesse valdkonda investeerima;

40.  ergutab nende teatavate riikide püüdeid, kes kohalikku olukorda ja vajadusi tundes toetavad valdkondlikku tüüpi (põllumajandustootjad, kohvikasvatajad, naiste rühmad, sama kvartali elanikud), etnilisi ja kogukondlikke algatusi või ka traditsioonilist laadi algatusi, nagu tontiinid;

41.  märgib, et eri riigid, nagu Burundi, Burkina Faso, Roheneemesaared, Senegal, Benin, Rwanda, Tansaania, Ghana, Nigeeria, Guinea ja Kamerun on võtnud kasutusele väga erinevad süsteemid, kuid need on tulemuslikud;

42.  rõhutab, et solidaarsusel põhinevaid süsteeme tuleb kohandada Aafrika kultuuriga, kus perekonna mõiste on laiem, mis tõstatab vastastikustes süsteemides kindlustatavate isikute arvu suurendamise küsimuse, sest lääneriikides ei loetaks neid kindlustatuteks;

43.  rõhutab vahendaja rolli, mida Sahara-taguse Aafrika diasporaa võib täita, et tõsta oma kaasmaalaste huvi vastastikuste tervisekindlustusseltside ja nende loomise vastu oma riigis;

44.  rõhutab, et kindlustussüsteemid ja horisontaalsed tervishoiusüsteemid tuleb omavahel siduda, sest inimesed ei pea vajalikuks osamakseid tasuda, kui arstiabi ja ravimite kättesaadavus ei ole tagatud;

45.  on veendunud, et kindlustuspõhine lähenemisviis nõuab asjakohaste programmide ja ulatusliku selgitustöö läbiviimist elanikkonna hulgas;

46.  palub komisjonil jätkata oma programmides tähelepanu pööramist konkreetsetele kavadele, mis on keskendunud tervishoiu sotsiaalmajanduslikele teguritele, nagu joogivesi, teede infrastruktuur, toiduainetega kindlustatus, rahuldavad elu- ja töötingimused, keskkonnakaitse ja võitlus kliimamuutusega;

47.  kutsub liikmesriike ja Euroopa laboreid pidama vastavalt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingule läbirääkimisi „partnerliku lähenemise” üle, mis järgib arenenud turgude patendikaitset ning hõlmab vabatahtlikke litsentsilepinguid, toetust tervishoiuprogrammidele, tehnosiiret ja kohaliku tootmisvõimsuse suurendamist, et võimaldada arstimite hinna langust (astmelised hinnad või diferentseeritud hinnad) väikese sissetulekuga riikides;

48.  palub ELil jätta majanduspartnerluslepingutesse lisamata intellektuaalomandit käsitlevad sätted, mis on lisatakistus põhiravimite kättesaadavusele; tuletab sellega seoses meelde, et vastavalt TRIPS-lepingut ja rahvatervist käsitlevale Doha 2001. aasta deklaratsioonile kohustus EL pidama rahva tervist oma kaubanduslike huvide suhtes ülimuslikuks, ja kutsub ELi kasutama majanduspartnerluslepingute raamistikku, et aidata AKV riikidel rakendada Doha deklaratsioonis ette nähtud paindlikkust;

49.  palub komisjonil määrata eri riikidele kindlaks läbipaistvad tervishoiu rahastamise kriteeriumid, nagu haiguse ravi ja töövõimetusega seotud kulud, imikute ja emade suremus, elanikkonna suurus, riigi sissetulekute tase jne;

50.  palub komisjonil toetada horisontaalset tervishoiusüsteemi ning võtta tervishoiupoliitika põhimõtete väljatöötamisel arvesse, et vastastikusel tervisekindlustusel on koos muude võimalustega tervisekaitsesüsteemis oma osa ravikindlustatuse parandamisel;

51.  palub komisjonil tagada teatud rühmade (nagu rändkarjakasvatajad, kellel on raske tervishoiule ligi pääseda) juurdepääs tervishoiusüsteemidele;

52.  palub komisjonil võtta kindel seisukoht 2010. aasta oktoobris New Yorgis toimuval Ülemaailmse AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria Vastu Võitlemise Fondi koosolekul ning siduda end konkreetsete projektidega aastatel 2011–2013;

53.  palub komisjonil lisada vertikaalsetele fondidele antavale abile soovitused, et toetada nn diagonaalseid jõupingutusi põhiliste tervishoiuteenuste toetamiseks asjaomastes riikides; palub ühtlasi komisjonil anda vertikaalsetele tervishoiufondidele soovitusi, et nad töötaksid partnerriikidele välja keskmise tähtajaga toetamise lõpetamise strateegiad vastavalt sellele, kuidas on saavutatud määratud eesmärgid;

54.  palub komisjonil tagada välipoliitika suurem ühtsus, koostada teatis sotsiaalkaitse kohta arengukoostöö valdkonnas, nagu on soovitatud nõukogu järeldustes tööhõive edendamise kohta ELi arengukoostöö raames (21. juuni 2007); teatisele peab olema lisatud konkreetne tegevuskava, millele kehtestatakse ajaline piirang ja eraldatakse asjakohased vahendid;

55.  palub komisjonil toetada Euroopa Liidu partnerriikides tervisekaartide kasutuselevõttu ja korraldada koos asjaomaste riikidega – vajadusel piirkondlikul tasandil –, et selle valdkonna vajaduste katmiseks oleks piisavalt vahendeid;

56.  palub komisjonil suunata tervishoiualase humanitaarabi raames võetavaid meetmeid horisontaalse tervishoiusüsteemi tugevdamiseks, arvestades hädaabi, taastamise ja arengutegevuse ühendamise (LRRD) lähenemisviisi;

57.  palub Euroopa Liidul väärtustada vastastikuse tervisekindlustuse potentsiaali tervishoiukorralduses ning toetada arvukate vastastikuste kindlustusseltside tegevust, mille eesmärk on edendada arstiabi kättesaadavust;

58.  palub ELi liikmesriikidel anda vastavalt oma erinevatele teadmiste valdkondadele arenguriikide valitsustele rohkem tehnilist ja rahalist abi, et rakendada ja laiendada sotsiaalkaitsesüsteeme;

59.  nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja rahvusvahelised finantsasutused, nagu Euroopa Investeerimispank, toetaksid vastastikuste sotsiaalkindlustussüsteemide arengut ja nende rahastamist, näiteks laenutagatiste, raviasutustesse investeerimise (kaas)rahastamise ja tervishoiutöötajate palkade täieliku või osalise rahastamise abil;

60.  kutsub ELi kindlustusseltse, panku ja vastastikuseid kindlustusseltse andma arenguriikide uutele kindlustussüsteemidele edasi oma rohkem kui kahe sajandi pikkuse kindlustustegevuse jooksul omandatud suuri teadmisi ja praktilisi oskusi; palub komisjonil neid algatusi aktiivselt toetada ja neile kaasa aidata;

61.  kutsub Euroopa Liitu aktiivselt toetama põhiliste tervishoiu infrastruktuuride – haiglate, dispanserite ja apteekide – arendamist, kvalifitseeritud meditsiinitöötajate koolitamist ja juurdepääsu ravimitele;

62.  palub komisjonil tagada, et ELi reproduktiivtervishoiu poliitikat propageeritaks igati kõikides ELi fondidest abi saavates ühendustes;

63.  palub nõukogul avaldada liikmesriikidele survet, et nad täidaksid koostöö toetamiseks võetud finantskohustusi; väljendab eriti kahetsust asjaolu pärast, et teatavad liikmesriigid ei eralda 0,56% oma SKPst rahvusvaheliseks koostööks;

64.  kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni suunama vähemalt 20% kõigist arengule tehtavatest kulutustest esmatasandi tervishoidu ja haridusse, suurendama panust Ülemaailmsesse AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria Vastu Võitlemise Fondi, suurendama teiste tervishoiusüsteemide tugevdamise programmide rahastamist ja seadma prioriteediks emade tervise ning võitluse vastsündinute suremuse vastu;

65.  palub komisjonil järgida Euroopa Kontrollikoja tehtud märkusi ja soovitusi (dokument 10/2008) tervishoiuteenustele antava arenguabi kohta Sahara-taguses Aafrikas ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks võetud kohustusi, mis peavad olema tingimata täidetud 2015. aastaks;

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika pärast 2013. aastat
PDF 114kWORD 38k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat
P7_TA(2010)0356B7-0539/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. märtsi 2010. aasta kohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi (EUCO 13/10) ja eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist;

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni 13. juuli 2010. aasta koosolekul heaks kiidetud seisukohavõttu;

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamist käsitleva komisjoni 2010. aasta strateegilise aruande kohta, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3023. istungil 14. juunil 2010. aastal Luxembourgis;

–  võttes arvesse 14. juulil 2010. aastal komisjonile esitatud küsimust ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (O-0110/2010 – B7-0466/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika, mille eesmärk on vähendada Euroopa piirkondade arengutaseme erinevusi ja kasutada kasvupotentsiaali majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks, on osutunud Euroopa integratsiooniprotsessi seisukohalt väga oluliseks, et see Euroopa lisandväärtust andev poliitika hõlbustab moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut ning annab tunnistust Euroopa solidaarsusest, ning et vastavalt aluslepingute vaimule nõuavad need tunnusjooned kogu ELi katvat regionaalpoliitikat, mida rakendatakse kogu liidu territooriumil ja mis hõlmab kõiki Euroopa piirkondi;

2.  märgib, et praegu Euroopa Liidu ees seisvad lühi- ja pikaajalised väljakutsed(1) eeldavad sellise kohandatud Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist, mis suudaks luua soodsa keskkonna stabiilseks ja jätkusuutlikuks majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks Euroopas; rõhutab asjaolu, et nimetatud strateegia edukuse vältimatu eeldus on ühtekuuluvuspoliitika rakendamine, kuigi ühtekuuluvuspoliitika jääb siiski alati iseseisvaks poliitikaks, mille abil on võimalik tekitada kõigi Euroopa poliitikavaldkondade vaheline tugev sünergia;

3.  lükkab tagasi kõik katsed seda poliitikat renatsionaliseerida; on lisaks seisukohal, et kuna praegune finantsraamistik mõjutab oluliselt regionaalarengut, tuleb ELi eelarve kavandataval läbivaatamisel ja järgmises finantsraamistikus regionaalmõõdet täies ulatuses arvesse võtta, ning et tugev ja korralikult rahastatud ELi regionaalpoliitika on vältimatu eeldus sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingu sätete kohaselt eeldab territoriaalne ühtekuuluvus piirkondliku arengu küsimuste sihipärast käsitlemist, et tagada polütsentriline areng, luues sünergiat ja vältides regionaalpoliitika vahendite valdkondlikku hajutamist, mistõttu on vajalik ka piisav paindlikkus piirkondlike iseärasuste arvestamiseks ja nõrgemate piirkondade toetamiseks nende jõupingutustes sotsiaal-majanduslike raskuste ületamisel; on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade, piirialade, geograafiliste eritingimustega piirkondade jm spetsiifiliste arenguprobleemidega piirkondade jaoks peavad ka edaspidi kehtima soodsamad erisätted;

5.  rõhutab vajadust kasutada varasemaid kogemusi, näiteid parimatest tavadest ja varasematest edukatest ühenduse algatustest, et keskenduda rohkem ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtmele; rõhutab lisaks asjaolu, et linnadel on piirkondlikus majandusarengus dünaamiline osa, sest nad elavdavad ümbritsevate maapiirkondade majandust, ja on seetõttu seisukohal, et järgmisel programmiperioodil tuleks eraldada rahalisi vahendeid investeeringuteks nii linnu kui ka linnalähedasi piirkondi hõlmavatesse projektidesse ning et nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleks kaaluda asjakohase vahendi rakendamist;

6.  rõhutab asjaolu, et mitmetasandiline juhtimine on üks ühtekuuluvuspoliitika peamisi põhimõtteid ning see on hädavajalik otsustusprotsessi, strateegilise planeerimise ja eesmärkide täitmise kvaliteedi tagamiseks; on seetõttu seisukohal, et edaspidi peaks integreeritud lähenemisviis olema poliitika rakendamisel kohustuslik; on lisaks seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõte – oma Euroopa Liidu toimimise lepingus määratletud tugevdatud ja laiendatud kujul –, nagu ka täpsemini määratletud partnerluspõhimõte ja läbipaistvus on kõikide ELi poliitikavaldkondade nõuetekohase rakendamise põhikomponendid, mistõttu tuleks neid rõhutada;

7.  on seisukohal, et praegused eesmärgid tuleks oma põhikujul säilitada ja selget Euroopa lisandväärtust andvat piirkondlikku koostööd tuleks tõhustada, samas kui muid meetmeid, sh sihtotstarbelisi eraldisi ja häid tavasid tuleks hinnata ning üldised probleemid ja nende lahendused kindlaks määrata; on seisukohal, et nimetatud meetmete hulka võiksid kuuluda ühiste eesmärkide seadmine ja jagatud vahendite ratsionaalne kasutamine, ning et vahendid tuleks kulutada põhiprioriteetidele, mis annavad Euroopa lisandväärtust;

8.  nõuab, et 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika struktuur võimaldaks kasutada lihtsat, õiglast ja läbipaistvat üleminekurežiimi, mis võtaks arvesse varasemaid kogemusi ja viimaseid suundumusi asjaomaste piirkondade sotsiaalses ja majanduslikus olukorras ning võimaldaks neil jätkata oma liikumist majanduskasvu ja arengu suunas;

9.  on seisukohal, et peamiseks kriteeriumiks regionaalpoliitilise abi kõlblikkuse hindamisel peab jääma SKP, kuid sellele võib lisada teisi mõõdetavaid näitajaid, kui on tõestatud nende olulisus, jättes riiklikele ametivõimudele võimaluse kasutada otsustusprotsessi asjakohasel tasandil muid näitajaid, mis võtavad arvesse piirkondade ja linnade eripärasusi;

10.  rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks jääma ühtekuuluvuspoliitika vahendeid käsitlevaid üldsätteid sisaldava määruse raamistikku, kuid vajab eraldi eeskirja;

11.  nõuab, et maaelu arengut tuleb ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames kooskõlastada ühtekuuluvuse arendamise eesmärkidega ning seda tuleb korraldada piirkondlikul tasandil, et tagada selle kohandamine vastavalt vajadustele;

12.  ootab ühtekuuluvuspoliitikalt ja selle rakendamise süsteemilt rohkem tulemustele suunatust ning orienteeritust suuremale tõhususele ja tulemuslikkusele, et saavutada optimaalne tasakaal tegevuse kvaliteedi ja finantskontrolli vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et see eeldab hindamis- ja järelevalvesüsteemide olulist parandamist, suuremat haldussuutlikkust ja tõhusamat veamäära taseme vähendamist ning kogu ELi ulatuses võrreldavate objektiivsete ja mõõdetavate näitajate kindlaksmääramist;

13.  jagab seisukohta, et poliitika rakendamise lihtsustamist tuleb jätkata ning sellega peab kaasnema ka riiklike ja piirkondlike menetluste lihtsustamine; rõhutab sellega seoses vajadust saavutada menetluste lihtsuse ja tõhususe ning hea finantsjuhtimise vahel õige tasakaal, et ühtekuuluvuspoliitika muutuks seeläbi kasutajasõbralikuks ja paremini nähtavaks poliitikaks;

14.  julgustab finantskorraldusvahendite, käibefondide ja üldiste toetuste kasutamist ning nõuab lihtsustatud juurdepääsu riskikapitalile ja väikerahastamisele; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid paremini ära kasutama olemasolevaid tehnilise abi ressursse, et suurendada kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning teiste sidusrühmade, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja VKEde suutlikkust;

15.  on seisukohal, et regionaalarengupoliitika on liidu majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku arengu keskmes ja väärib seetõttu poliitilise platvormina ametlikku struktuuri ministrite tasandil ning et samuti tuleks tõhustada Euroopa Komisjoni juhtivat ja poliitikat kujundavat rolli;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vt komisjoni talituste töödokument „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs”, november 2008.


Euroopa Sotsiaalfondi tulevik
PDF 111kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioon Euroopa Sotsiaalfondi tuleviku kohta
P7_TA(2010)0357B7-0535/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. ja 26. märtsi 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi (EUCO 13/10) ja eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist;

–  võttes arvesse OECD 2010. aasta aruannet hariduse rolli kohta praeguses kriisiolukorras;

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamist käsitleva komisjoni 2010. aasta strateegilise aruande kohta, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3023. istungil 14. juunil 2010 Luxembourgis;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 punkti e;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 156;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 162;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

1.  märgib Euroopa Sotsiaalfondi esmatähtsat rolli tööhõive ja töövõimaluste parandamisel, töötajate oskuste kohandamise edendamisel tööturu vajadustega, töötajate integreerimisel tööturule ning sotsiaalse kaasatuse suurendamisel;

2.  juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud neljale tööhõivesuunisele ning tervitab asjaolu, et nende eesmärkide hulka kuuluvad tööhõive edendamine ja vaesusega võitlemine seoses (taas)integreerimisega tööturule väljaõppe kaudu;

3.  rõhutab asjaolu, et sisuline edu Euroopa 2020. aasta sihtide ja eesmärkide saavutamisel, eelkõige tööhõive ja sotsiaalküsimuste vallas, on strateegia usutavuse seisukohalt olulise tähtsusega;

4.  on arvamusel, et Euroopa 2020. aasta strateegia sihtide ja eesmärkide saavutamine on seda vahendit kasutades võimalik, pidades silmas VKEde toetamist ning haridussüsteemide ja kutsehariduse ja täiendkoolituse kohandamist nende vajadustele;

5.  on arvamusel, et tugevam rõhuasetus korralikult toimivatele tööturgudele ning sotsiaalsetele tingimustele on olulise tähtsusega, et kiirendada majandusarengut ja tootlikkuse suurendamist ning parandada Euroopa tööhõivenäitajaid;

6.  on samuti veendunud, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb suuremat tähelepanu pöörata haridussüsteemide ning kutsehariduse ja täiendkoolituse ajakohastamisele, inimväärsele tööle, sh võitlusele ebakindla ja mitteametliku tööga, soolisele võrdõiguslikkusele, tingimuste loomisele töö- ja pereelu ühitamiseks ning selle tagamisele, et tööturule pääseksid tagasi inimesed, kes on sealt praegu kõrvale jäetud;

7.  on seisukohal, et tuleb tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi kui peamist mootorit Euroopa 2020. aasta strateegia saavutamisel; peab oluliseks, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid oskuste, tööhõive, väljaõppe ja ümberõppega seotud tegevustesse investeerimiseks, et luua rohkem ja paremaid töökohti;

8.  on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfondi tõhusus sõltub selle võimest kohanduda erinevate kohalikest ja piirkondlikest eripäradest tulenevate probleemidega; toetab seetõttu fondi eesmärkide määratlemisel altpoolt tulevaid algatusi;

9.  on seisukohal, et jätkusuutlik majanduskasv ja uute töökohtade loomise poliitika on Euroopa sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse saavutamise eeltingimused;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi ka piirkondlik ühtekuuluvus on oluline, on palju suurem vajadus jätkata jõupingutusi sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks vastavalt aluslepingutes sätestatule, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9;

11.  rõhutab asjaolu, et ELi regionaal- ja sotsiaalpoliitika on omavahel seotud ja et mõlemad on Euroopa 2020. aasta strateegia edukuse seisukohalt olulise tähtsusega, ning kutsub komisjoni üles esitama selge raamistiku kõigi Euroopa poliitikate ja struktuurifondide vahelise tugeva sünergia tekitamiseks;

12.  rõhutab, et on tarvis tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja piirkondlikku ühtekuuluvust, parandades selleks tööalast konkurentsivõimet ja töövõimalusi, soodustades tööhõive kõrget taset ning tagades rohkem ja paremaid töökohti;

13.  rõhutab seetõttu, et on oluline teha kõik võimalik selleks, et tagada ELi poliitikavaldkondade ja vahendite kooskõlastatud ja vastastikku täiendav koostoime, aidata Euroopa kodanikel leida kvaliteetseid töökohti, liikuda edasi karjääriredelil, pääseda välja vaesusest tööellu kaasamisega väljaõppe abil, vältida sotsiaalse tõrjutuse kõiki vorme ning saada tulevikus osa edaspidisest üldisest majanduskasvust;

14.  tunnistab, et struktuurifondid on suures osas jätkuvalt peamine rahastamisvahend sotsiaalsete eesmärkide täitmisel, ja palub komisjonil edendada sünergiat teiste programmidega ning toetada sidusust kõikide mitmeaastaste raamprogrammide raames, nagu Daphne, Progress, rahvatervise programm ja programm „Kodanike Euroopa”;

15.  kutsub komisjoni üles tugevdama struktuurifondide potentsiaali eriti kontrollimise lihtsustamise ning menetluste ja järelmeetmete paindlikkuse ja parandamise abil, rõhutades sotsiaalse integratsiooni mõõdet, et aidata liikmesriikidel optimeerida sotsiaal- ja tööhõivepoliitika väljundeid ning luua jätkusuutlikku majanduskasvu; rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond tuleb rahaliste vahendite eraldamise osas teha läbipaistvamaks, et Euroopa Liidu tööhõive edendamise meetmed muutuksid tõeliselt nähtavaks;

16.  rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi tähtsust peamise vahendina tööpuudusega võitlemisel ning töötajate hariduse ja elukestva kutseõppe parandamisel – eriti praeguse tööhõivekriisi tingimustes –, samuti võitluses vaesuse ja tõrjutusega;

17.  on arvamusel, et Euroopa Sotsiaalfondi rolli töötajate konkurentsi- ja kohanemisvõime parandamisel tuleb tugevdada; kutsub komisjoni üles kaaluma kõiki võimalikke poliitilisi vahendeid Euroopa Sotsiaalfondi panuse suurendamiseks struktuurifondide tulevases ülesehituses, et Euroopa Liidu sotsiaalmudelit paremaks muuta; on arvamusel, et Euroopa Sotsiaalfondi tegevuse jätkamisel fonde reguleerivate üldsätete alusel, kuigi enda eeskirjadega, on märgatavad eelised;

18.  on seisukohal, et isikute vaba liikumise tulemusel siseturu piires on teatavates ELi osades, eriti suuremates linnades, ilmnemas uued probleemid seoses erakorralise sotsiaalkaitse pakkumisega nendele inimestele, kes ei ole suutelised ennast ise ülal pidama, ning see seab (heategevuslikud) era- ja riikliku sektori teenistused, mis pakuvad hädaabi näiteks kodututele või marginaliseeritud ühiskonnarühmadele, lisasurve alla;

19.  rõhutab, et partnerluse põhimõte toetab läbipaistvuse ja lihtsustamise suurendamist ning oma rolli nõuetekohaseks täitmiseks peavad partneritel olema seega piisavad tegutsemisvolitused; rõhutab vajadust tugevdada veelgi partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, pakkudes partnerite suutlikkuse suurendamiseks ja koolitamiseks Euroopa Sotsiaalfondi toetust;

20.  on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfondil on võtmeroll majanduskasvu sotsiaalse mõõtme ning inimeste aktiivse osalemise toetamisel ühiskonnas ja tööturul, edendades ühiskondliku ja põlvkondadevahelise solidaarsuse ning kaasavama ühiskonna tähtsa tegurina võrdseid võimalusi kõikidele, et vähendada vaesust;

21.  on seisukohal, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta 2010 tulemused võiksid aidata komisjonil suunata Euroopa Sotsiaalfondi toetusi efektiivsemalt võitlusse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ELis, toetades paremat haridust tulevaste töökohtade jaoks;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika