Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega rakendatakse ELi-Korea vabakaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel (KOM(2010)0049 – C7-0025/2010 – 2010/0032(COD))

P7_TA(2011)0061 A7-0210/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0049);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 294 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0025/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. detsembri 2010. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0210/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(1);

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. veebruaril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega rakendatakse Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Korea Vabariigi vabakaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 511/2011) lõplikule kujule.)

I LISA

Komisjoni avaldus

Komisjon tervitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu esimesel lugemisel saavutatud kokkulepet kaitseklausli määruse osas.

Nagu määruses ette nähtud, esitab komisjon kord aastas Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ELi-Korea vabakaubanduslepingu rakendamise kohta ning on valmis arutama Euroopa Parlamendi vastutava komisjoniga lepingu rakendamisest tulenevaid mis tahes küsimusi.

Seoses sellega soovib komisjon märkida järgmist:

a)  Komisjon jälgib tähelepanelikult, kuidas Korea täidab endale võetud kohustusi seadusandlikes küsimustes, sealhulgas eelkõige kohustusi, mis on seotud autotööstuse tehniliste eeskirjadega. See jälgimine hõlmab mittetariifsete tõkete kõiki tahke ning kõik tulemused dokumenteeritakse ja neist antakse aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

b)  Komisjon pöörab erilist tähelepanu ka vabakaubanduslepingu peatükis 13 (Kaubandus ja säästev areng) sätestatud töö- ja keskkonnaalaste kohustuste tulemuslikule täitmisele. Sellega seoses tugineb komisjon riigisisese nõuanderühma, kuhu kuuluvad ettevõtlusorganisatsioonide, ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad, nõuannetele. Vabakaubanduslepingu peatüki 13 rakendamine dokumenteeritakse ja sellest antakse aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Komisjon nõustub samuti, et oluline on pakkuda tõhusat kaitset äkilise impordikasvu korral tundlikes sektorites, sealhulgas väikeautode sektoris. Tundlike sektorite seire hõlmab autosid, tekstiilitooteid ja tarbeelektroonikat. Sellega seoses märgib komisjon, et väikeautode sektorit võib käsitleda kui kaitsemeetmetega seotud uurimise seisukohalt asjakohast turgu.

Komisjon märgib, et välistöötlemise tsoonide kindlaksmääramine Korea poolsaarel päritolureeglite protokolli artikli 12 sätete alusel nõuab pooltevahelist rahvusvahelist lepingut, millele Euroopa Parlament peab andma oma nõusoleku. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti täielikult kõigist aruteludest Korea poolsaare välistöötlemise tsoonide komisjonis.

Lõpetuseks märgib komisjon, et juhul kui ta otsustab erandlikel asjaoludel pikendada artikli 5 lõike 3 alusel uurimise kestvust, tagab ta, et selline pikendamine ei ületa artikli 7 alusel kehtestatud ajutiste meetmete kehtivustähtaega.

II LISA

Ühisavaldus

Komisjon ja Euroopa Parlament nõustuvad, et on oluline teha tihedat koostööd ELi-Korea vabakaubanduslepingu ja kaitseklausli määruse rakendamise järelevalvel. Seetõttu lepivad nad kokku järgmises:

–  Juhul kui Euroopa Parlament võtab vastu soovituse kaitsemeetmetega seotud uurimise algatamiseks, teeb komisjon põhjalikult kindlaks, kas on täidetud määruse tingimused ex officio algatamiseks. Kui komisjon leiab, et tingimused ei ole täidetud, esitab ta Euroopa Parlamendi vastutavale komisjonile raporti, mis sisaldab selgitusi kõigi tegurite kohta, mis on sellise uurimise algatamiseks asjakohased.

–  Euroopa Parlamendi vastutava komisjoni taotlusel esitab komisjon talle raporti konkreetsetes küsimustes, mis on seotud mittetariifsete meetmete või vabakaubanduslepingu peatüki 13 (Kaubandus ja säästev areng) rakendamise kohustustega Korea Vabariigi poolt.

(1) Käesolev seisukoht asendab 7. septembril 2010. aastal vastu võetud muudatused (Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0301).

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis Euroopa Liidu välistele projektidele antavatest laenudest ja tagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks (KOM(2010)0174 – C7-0110/2010 – 2010/0101(COD))

P7_TA(2011)0062 A7-0019/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0174);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikleid 209 ja 212, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0110/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni, arengukomisjoni, väliskomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A7-0019/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. veebruaril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2011/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis Euroopa Liidu välistele projektidele antavatest laenudest ja tagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks
[Muudatusettepanek 1, kui ei ole näidatud teisiti]

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 209 ja 212,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(1)

ning arvestades järgmist:

(1)  Lisaks oma põhiülesandele rahastada investeeringuid Euroopa Liidus on Euroopa Investeerimispank (EIP) 1963. aastast alates teinud finantstehinguid väljaspool Euroopa Liitu, et toetada liidu välispoliitikat. See võimaldab ELi eelarvelisi vahendeid, mis on kättesaadavad Euroopa Liidu välistele piirkondadele, täiendada abisaajate riikide kasuks EIP majandusliku tugevusega. Selliste finantstehingute tegemisega aitab EIP kaasa liidu üldistele juhtpõhimõtetele ning poliitilistele eesmärkidele, sealhulgas nii kolmandate riikide arengule kui ka liidu heaolule maailma muutunud majandustingimustes. Liidu välispoliitikat toetavad EIP tehingud tuleb ka edaspidi viia läbi usaldusväärsetele pangandustavadele vastavalt.

(2)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 209 koostoimes sama lepingu artikliga 208 sätestatakse, et EIP aitab oma põhikirjas esitatud tingimuste kohaselt kaasa liidu arengukoostöö poliitika teostamiseks vajalike meetmete rakendamisele.

(3)  Eesmärgiga toetada liidu välistegevust ja selleks, et võimaldada EIP-l oma krediidipositsiooni kahjustamata rahastada investeeringuid väljaspool liitu, on enamikule EIP tehingutest liidu välistes piirkondades antud komisjoni hallatav ELi eelarvetagatis.

(4)  Viimati kehtestati ELi tagatis ajavahemikuks 2007–2011 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta otsusega nr 633/2009/EÜ, millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks(2).

(5)  Nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 480/2009 välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta (kodifitseeritud versioon)(3) loodud välistegevuse tagatisfond („tagatisfond”) tagab Euroopa Liidu eelarve jaoks likviidsuspuhvri EIP finantstehingutest ja Euroopa Liidu muust välistegevusest tuleneda võiva kahjumi vastu.

(6)  Otsuse nr 633/2009/EÜ kohaselt on komisjon ja EIP teinud EIP välisfinantstehingute kohta vahekokkuvõtte, mis põhineb ekspertidest koosneva juhtkomitee kontrollitud sõltumatul välishindamisel, väliskonsultandi hinnangul ja EIP koostatud erihinnangutel. 12. veebruaril 2010 esitas korralduskomitee Euroopa Parlamendile, nõukogule ja EIP-le oma järeldusi ja soovitusi sisaldava aruande.

(7)  Korralduskomitee aruandes leiti, et ELi tagatis EIP-le on suure finantsilise ja poliitilise mõjuga tõhus ja jõuline poliitiline vahend ning et seda tuleks säilitada, katmaks poliitilisi riske ja riigiriski. Esitati teatavad otsuse 633/2009/EÜ muutmise ettepanekud, et tagada EIP välisfinantstehingute maksimaalne lisandväärtus ja tõhusus.

(8)  Uue mitmeaastase finantsraamistiku koostamisel tuleb ELi tagatisega summasid oluliselt suurendada, et vastavalt Lissaboni lepingule parandada ELi tegevuse tõhusust ja nähtavust väljaspool liidu piire. [Muudatusettepanek 2]

(9)  ELi tagatisega EIP finantseeringu saamiseks kõlblike või potentsiaalselt kõlblike riikide loetelu on esitatud käesoleva otsuse II lisas ja seda on otsuse nr 633/2009/EÜ I lisas esitatud loeteluga võrreldes laiendatud.

(10)  Summad, mida ELi tagatis katab igas piirkonnas, peaksid jätkuvalt kujutama endast ELi tagatisega EIP finantstehingute ülemmäärasid, mitte EIP jaoks kohustuslikke sihtsummasid.

(11)  EIP välislaenude andmise volituse laiendamine uutele riikidele, ilma et ELi tagatisega EIP finantstehingute ülemmäärasid läbi vaadataks, vähendab tegelikult EIP välislaenude andmise volituse raames igale riigile antavat laenusummat. EIP tegevuse nõrgenemise vältimiseks riikides, kuhu EIP sekkub, tuleks nimetatud piirmäärasid vastavalt kohandada.

(12)  Lisaks piirkondlikele ülemmääradele tuleks aktiveerida 2 miljardi euro suurune lisavolitus („kliimamuutuste volitus”) ning eraldada see rahastamispaketina, mille kaudu toetatakse EIP finantstehinguid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise valdkonnas kõigis volituse alla kuuluvates piirkondades. EIP võiks panustada oma eriteadmiste ja vahenditega tihedas koostöös komisjoniga, et aidata riigiasutustel ja erasektoril võidelda kliimamuutustega ning kasutada võimalikult hästi olemasolevat rahastamist. Kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise projektide puhul tuleks EIP vahendeid täiendada nii palju kui võimalik Euroopa Liidu eelarve raames kättesaadavate soodusvahenditega, ühendades kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamiseks ettenähtud toetused ja laenud Euroopa Liidu välisabiga tõhusalt ja järjekindlalt. Sellega seoses on asjakohane, et komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal esitatav aruanne sisaldaks üksikasjalikku ülevaadet nende projektide rahastamiseks kasutatud rahalistest vahenditest ja et selles määratletaks vabatahtliku volituse kohase EIP-poolse rahastamise summad ning vastavad toetuste summad.

(13)  Õigust saada EIP-lt ELi tagatisega vahendeid kliimamuutuse leevendamiseks võiks piirata riikide puhul, kes nõukogu arvates ei ole pühendunud asjakohaste kliimamuutustega seotud sihtmärkide täitmisele. Nõukogu võib kehtestada niisugused piirangud enne EIP poolt vastavatele riikidele vahendite eraldamist kliimamuutuste volituse alusel. Enne piirangute kehtestamise otsuse tegemist peaks nõukogu konsulteerima Euroopa välisteenistuse ja komisjoniga.

(14)  EIP peaks alates 2014. aastast valmis olema mikrokrediidi rahastamiseks, et parandada pankade rahastamise kättesaadavust kõige vaesematele riikidele eesmärgiga töötada välja rikkust loovaid mikroprojekte ja vähendada vaesust. [Muudatusettepanek 3]

(15)  Kokkuleppel komisjoniga peaks EIP-l olema luba reinvesteerida eelnevate riskikapitali tehingute ja erilaenude tagasimakseid partnerriikidega tehtavatesse samasugustesse uutesse tehingutesse vastavalt ettepanekule, mille komisjon tegi oma ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta(4).

(16)  Kliimamuutuste volituse kohaste vahendite jaotamine peaks olema paindlik, et eraldatud rahalisi vahendeid oleks võimalik kasutada võimalikult kiiresti ja tõhusalt kolmeaastase perioodi jooksul aastatel 2011–2013, püüdes tagada sel ajavahemikul piirkondades vahendite tasakaalustatud jaotuse, võttes aluseks üldvolituse kohased välisabi prioriteedid.

(17)  Hinnangus leiti, et kuigi hindamisperioodil (2000–2009) tehtud EIP tehingud olid üldiselt kooskõlas Euroopa Liidu välispoliitikaga, peaksid Euroopa Liidu poliitilised eesmärgid kajastuma EIP tegevuses üksikasjalikumalt ja struktureeritumalt.

(18)  Selleks et suurendada volituse kooskõlastatust ja keskenduda EIP välisfinantstehingutes rohkem Euroopa Liidu poliitika toetamisele ning suurendada võimaluse piires abisaajate kasu, tuleks käesoleva otsusega näha ette, et volituses sätestatakse EIP finantstehingute jaoks kõigis kõlblikes riikides horisontaalsed kõrgetasemelised eesmärgid, tuginedes EIP suhtelisele tugevusele valdkondades, kus ta on häid tulemusi saavutanud. Kõikides käesoleva otsusega hõlmatud piirkondades peaks EIP seega rahastama selliste valdkondade projekte nagu kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohandumine, sotsiaalne ja majanduslik infrastruktuur (eriti transport, energia, sh taastuvenergia, teadus- ja arendustegevus uute energiaallikate valdkonnas, energiajulgeolek, energiainfrastruktuur, keskkonnainfrastruktuur, sh vesi ja kanalisatsioon, ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ning kohaliku erasektori areng, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) toetamine. Meelde tuleks tuletada, et VKEde juurdepääsu parandamine rahastamisele võib olla väga olulise tähtsusega majandustegevuse ergutamisel ja tööpuuduse vastu võitlemisel. Osutatud valdkondades peaks EIP finantstehingute peamine eesmärk olema piirkondlik integratsioon partnerriikides, sealhulgas ühinemiseks valmistuvate riikide ja naaberriikide ning liidu majanduslik integratsioon. EIP võib toetada ELi kohalolekut partnerriikides selliste välismaiste otseinvesteeringutega, mis toetavad tehnoloogia edendamist ja teadmiste edasiandmist, kas ELi tagatisega investeeringutena eelnimetatud valdkondadesse või oma vastutusel.

(19)  Et EIP suudaks tõhusalt VKEsid aidata, peaks EIP tegema koostööd abikõlblike riikide kohalike finantsvahendusettevõtetega eesmärgiga tagada eelkõige see, et osa finantssoodustustest edastataks nende klientidele, kontrollida klientide projektide vastavust ELi arengueesmärkidele ja pakkuda turul saadaoleva rahastamisega võrreldes lisandväärtust. Finantsvahendajate tegevus VKEde toetamisel peaks olema täiesti läbipaistev ja sellest tuleks korrapäraselt EIP-le aru anda. ▌

(20)  Kuigi EIP tugevus seisneb endiselt selles, et ta on selgelt investeerimispank, peaks EIP käesoleva otsuse kohaselt kujundama oma välistegevuse mõju arengule tihedas koostöös komisjoniga ja Euroopa Parlamendi demokraatliku kontrolli all, järgides Euroopa arengukonsensuse ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud põhimõtteid, samuti 2005. aasta Pariisi deklaratsioonis ja 2008. aasta Accra tegevuskavas sätestatud abi tõhususe põhimõtteid. Selleks tuleks rakendada mitu konkreetset meedet, eelkõige tugevdada suutlikkust hinnata projektide keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja arengualaseid tahke, sealhulgas inimõiguste ja konfliktidega seotud riske, ning toetada avaliku sektori asutuste ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimist kohalikul tasandil. Projekti hoolikal analüüsimisel peaks EIP kohustama projekti läbiviijat korraldama kohalikke konsultatsioone ja tegema nende tulemused avalikkusele teatavaks. Lisaks sellele peaks EIP rohkem keskenduma sektoritele, kus tal on liidu raames tehtud finantstehingutest saadud usaldusväärsed ekspertteadmised ja mis toetavad asjaomase riigi arengut, näiteks muu hulgas VKEde ja mikroettevõtete juurdepääs finantsteenustele, keskkonnainfrastruktuur, sealhulgas vesi ja kanalisatsioon, säästev transport ja kliimamuutuste leevendamine ning eelkõige taastuvenergia. Rahastamine võiks hõlmata ka projekte, mis toetavad tervishoidu ja haridust, eelkõige infrastruktuuri valdkonnas, kui sel on selge lisandväärtus. Samuti peaks EIP üha enam tugevdama meetmeid, mis toetavad ▌ kliimamuutustega kohandumist, tehes vajaduse korral koostööd rahvusvaheliste finantsasutuste ja Euroopa kahepoolsete finantsasutustega. See eeldab juurdepääsu soodusvahenditele ja EIP välistegevusele pühendatud ja spetsialiseerunud inimressursside suurendamist mõistliku aja jooksul. Samuti peaks EIP tegevus täiendama Euroopa Liidu eesmärke ja prioriteete, mis on seotud institutsioonide väljaarendamise ja sektoripõhiste reformidega. EIP peaks määratlema projektide arengu- ja keskkonnaaspektide ja tulemustega seotud tulemuslikkuse näitajad.

(21)  Lissaboni lepingu jõustumisega loodi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja/komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ametikoht, et suurendada liidu välissuhete mõju ja kooskõlastatust. ▌

(22)  Viimastel aastatel on liidu välissuhete poliitikat ka laiendatud ja tugevdatud. See kehtib eelkõige ühinemiseelse strateegia, Euroopa naabruspoliitika, ELi Kesk-Aasia strateegia ning Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasiaga uuendatud partnerluste kohta ning liidu strateegiliste partnerluste kohta Venemaa, Hiina ja Indiaga. Peale selle on liidu arengupoliitikat nüüd laiendatud kõikidele arenguriikidele. Alates aastast 2007 on liidu välissuhteid toetatud ka uute rahastamisvahenditega, st ühinemiseelse rahastamisabi (IPA), Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI), arengukoostöö rahastamisvahendi (DCI), demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) ning stabiliseerimisvahendiga.

(23)  Seoses Euroopa välisteenistuse loomisega ja pärast käesoleva otsuse jõustumist peaksid komisjon ja EIP muutma vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb koostööd ja koordineerimist piirkondades, mida on mainitud nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsuses 2006/1016/EÜ, millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks(5), ning vastavalt vajadusele ja kokkuleppel kõrge esindajaga laiendama uut vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa välisteenistusele, eeskätt EIP ja komisjoni korrapärase ja süstemaatilise dialoogi osas, millesse peaks olema kaasatud ka Euroopa välisteenistus, ning muudes Euroopa välisteenistusse pädevuses olevate küsimuste osas.

(24)  EIP tegevus ühinemiseks valmistuvates riikides toimub ühinemis- ja Euroopa partnerluslepingutega kehtestatud raamistikus, milles on sätestatud prioriteedid iga riigi jaoks ja Kosovo jaoks(6), et teha edusamme liidule lähenemisel, ja milles on sätestatud ELi abi raamistik. Stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess on Euroopa Liidu poliitiline raamistik Lääne-Balkani jaoks. Selle aluseks on progressiivne partnerlus, kus liit pakub stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingute kaudu kaubanduskontsessioone, majandus- ja finantsabi ning lepingulisi suhteid. IPA kaudu osutatav ühinemiseelne finantsabi aitab kandidaatriikidel ja potentsiaalsetel kandidaatriikidel teha ettevalmistusi ELi liikmesriigiks olemisega kaasnevate kohustuste ja ülesannete täitmiseks. Kõnealune abi toetab reforme, sealhulgas ettevalmistuste tegemist liidu liikmesriigiks saamiseks. Selle raames keskendutakse institutsioonide väljaarendamisele, liidu õigustikuga kooskõlastamisele, Euroopa Liidu poliitika rakendamiseks ja vahendite kasutamiseks vajalike ettevalmistuste tegemisele ning majandusliku lähenemise saavutamiseks vajalike meetmete edendamisele.

(25)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 209 lõike 3 täitmisel peaks EIP püüdma kaudselt toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist 2015. aastaks kõikides piirkondades, kus ta tegutseb.

(26)  EIP tegevus naaberriikides peaks toimuma Euroopa naabruspoliitika raames, mille kohaselt püüab liit arendada naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, et luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel, näiteks demokraatial, õigusriigi põhimõtetel, heal valitsemistaval ja inimõiguste austamisel, ning mida iseloomustavad koostööl põhinevad tihedad rahumeelsed suhted. Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks rakendavad liit ja tema partnerid ühiselt kokkulepitud kahepoolseid tegevuskavu, milles on määratletud prioriteedid muu hulgas poliitilistes ja julgeolekuküsimustes, kaubandus- ja majandusasjades, keskkonna- ja sotsiaalprobleemide ning transpordi- ja energiavõrkude integratsiooni valdkonnas, nagu Nabucco gaasijuhtme projekt ning muud gaasijuhtmeprojektid, mis on liidule eriti tähtsad. Vahemere Liit, ELi strateegia Läänemere piirkonna kohta, idapartnerlus ja Musta mere sünergia on mitmepoolsed piirkondlikud algatused, mis täiendavad Euroopa naabruspoliitikat, mille eesmärk on suurendada koostööd Euroopa Liidu ja naabruses asuvate, sarnaste probleemidega ja/või samas geograafilises piirkonnas paiknevate riikide rühma vahel. Vahemere Liidu eesmärk on taaskäivitada Euroopa Liidu ja Vahemere maade integreerumisprotsess, toetades majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast ühist arengut mõlemal pool Vahemerd, ja see toetab suuremat sotsiaalmajanduslikku, üksmeelel põhinevat piirkondlikku integratsiooni, säästvat arengut ja teadmiste kogumist, rõhutades vajadust suurendada finantskoostööd, et toetada piirkondlikke ja riikidevahelisi projekte. Vahemere Liit toetab eelkõige merekiirteede ja kiirmaanteede rajamist, Vahemere saastest puhastamist, Vahemere päikeseenergia kava, Vahemere piirkonna ettevõtluse arendamise algatuse, kodanikukaitse algatuse elluviimist ning Euroopa – Vahemere piirkonna ülikooli loomist. ELi strateegia Läänemere piirkonna kohta toetab Läänemere piirkonnas jätkusuutlikku keskkonda ja optimaalset majanduslikku ning sotsiaalset arengut. Idapartnerluse eesmärk on luua vajalikud tingimused, et kiirendada poliitilist lähenemist ja edendada majanduslikku integratsiooni liidu ja idapoolsete partnerriikide vahel, mida ei ole võimalik saavutada enne, kui kõik idapartnerluse riigid järgivad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austavad inimõigusi. Venemaa Föderatsioonil ja liidul on ulatuslik strateegiline partnerlus, mis on Euroopa naabruspoliitikast erinev ning mida iseloomustavad ühisruumid ja tegevuskavad. Neid täiendab mitmepoolsel tasandil põhjamõõde, mis tagab liidu, Venemaa, Norra ja Islandi vahelise koostöö raamistiku.

(27)  EIP tegevus Ladina-Ameerikas peaks toimuma liidu, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide strateegilise partnerluse raames. Nagu rõhutati 2009. aasta septembris komisjoni teatises „Euroopa Liit ja Ladina-Ameerika: partnerid üleilmsel tasandil”,(7) on Euroopa Liidu prioriteedid Ladina-Ameerikaga toimuva koostöö valdkonnas piirkondliku integratsiooni edendamine ning vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamine, et toetada säästvat majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Neid poliitilisi eesmärke tuleks edendada, võttes arvesse Ladina-Ameerika riikide erinevat arengutaset. Kahepoolset dialoogi tuleks püüda arendada liidule ja Ladina-Ameerikale ühist huvi pakkuvates valdkondades, kaasa arvatud sellistes valdkondades nagu keskkond, kliimamuutused, suurõnnetuste ohu vähendamine ja energia, teadus, teadusuuringud, kõrgharidus, tehnoloogia ja innovatsioon.

(28)  EIP peaks tegutsema Aasias nii dünaamilistes tärkava majandusega riikides kui ka vähem jõukates riikides. Liit süvendab selles mitmekesises piirkonnas oma strateegilist partnerlust Hiina ja Indiaga ning peab läbirääkimisi uute partnerlus- ja vabakaubanduslepingute sõlmimiseks Kagu-Aasia riikidega. Samal ajal on arengukoostöö endiselt väga olulisel kohal liidu Aasia tegevuskavas. Aasia piirkonnale suunatud Euroopa Liidu arengustrateegia eesmärk on kaotada vaesus, toetades laiapõhjalist säästvat majanduskasvu, edendades piirkonnas kaubanduse ja integratsiooni jaoks soodsat keskkonda ning tingimusi, parandades valitsemist, suurendades poliitilist ja sotsiaalset stabiilsust ning toetades aastatuhande arengueesmärkide saavutamist 2015. aastaks. Töötatakse välja põhimõtted, et ühiselt tegeleda selliste üldiste probleemidega nagu kliimamuutused, säästev areng, turvalisus ja stabiilsus, valitsemine ja inimõigused ning loodus- ja muude õnnetuste ennetamine ja neile reageerimine.

(29)  Kesk-Aasiaga loodud uut partnerlust käsitlev ELi strateegia, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 2007. aasta juunis, on tugevdanud piirkondlikku ja kahepoolset dialoogi ning Euroopa Liidu koostööd Kesk-Aasia riikidega olulistes küsimustes, millega kõnealune piirkond kokku puutub, nt vaesuse vähendamine, säästev areng ja stabiilsus. Strateegia rakendamisel on tehtud olulisi edusamme sellistes poliitikavaldkondades nagu inimõigused, õigusriik, hea valitsemistava ja demokraatia, haridus, majandusareng, kaubandus ja investeeringud, energia ja transport ning keskkond.

(30)  EIP tegevus Lõuna-Aafrikas peaks toimuma Euroopa Liidu ja Lõuna-Aafrika vahelise riigistrateegia dokumendi raames. Strateegiadokumendis määratletud peamised valdkonnad on teenuste osutamiseks töökohtade loomine ja suutlikkuse suurendamine ning sotsiaalne ühtekuuluvus. EIP tegevus Lõuna-Aafrikas täiendas oluliselt komisjoni arengukoostöö programmi, nimelt seeläbi, et EIP keskendus erasektori toetamisele ning investeeringute tegemisele infrastruktuuri ja sotsiaalteenuste (elamumajandus, elektrienergia, joogivee puhastamise projektid ja omavalitsuste infrastruktuur) arendamiseks. Lõuna-Aafrika riigistrateegia dokumendi vahekokkuvõttes on soovitatud luua keskkonnasõbralikke töökohti, et tugevdada kliimameetmeid.

(31)  Selleks et suurendada ELi toetuse kooskõlastatust asjaomastes piirkondades, tuleks vajaduse korral leida võimalusi EIP rahastamistegevuse sidumiseks Euroopa Liidu eelarveliste vahenditega (näiteks tagatiste, riskikapitali, intressitoetuste ja investeeringute kaasrahastamise vormis) ning tehnilise abiga projektide ettevalmistamisel ja rakendamisel IPA, ENPI, stabiliseerimisvahendi, EIDHRi ning DCI kaudu. Alati kui EIP-poolsed rahastamisvahendid ja muud ELi eelarvevahendeid ühendatakse sel viisil, tuleb kõigis rahastamisotsustes kasutatavad ressursid selgelt määratleda. Komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal käesoleva otsuse kohaselt teostatud EIP finantstehingute kohta esitatav aruanne peaks sisaldama niisuguste eelarvevahendite ja finantsinstrumentide üksikasjalikku kirjeldust, mida on kasutatud koos EIP rahaliste vahenditega. Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames tuleks tugevdada sünergiat kõnealuste ELi rahastamisvahendite ja EIP välislaenude andmise volituse vahel.

(32)  Kõikidel tasanditel, alates strateegilisest kavandamisest kuni projekti väljatöötamiseni, tuleb tagada, et EIP välisfinantstehingud järgivad ja toetavad liidu välispoliitikat ning käesolevas otsuses sätestatud kõrgetasemelisi eesmärke. Selleks et suurendada liidu välistegevuse kooskõlastatust, tuleb veelgi edendada poliitika- ja strateegiaalast dialoogi komisjoni, EEASi ja EIP vahel. Samal eesmärgil tuleks suurendada EIP, komisjoni ja EEASi vahelist koostööd ning varajast vastastikust teabevahetust tegevustasandil. Kui see on asjakohane, peaksid väljaspool liitu asuvad EIP esindused asuma koostöö soodustamiseks ja tegevuskulude jagamiseks liidu delegatsioonidega samas kohas. Eriti oluline on, et EIP, komisjon ja EEAS vahetaksid vajaduse korral arvamusi programmdokumentide ettevalmistamise varases etapis, et suurendada sünergiat nende kolme ELi organi tegevuse vahel.

(33)  Praktilised meetmed üldvolituse eesmärkide ja nende elluviimise sidumiseks tuleks sätestada piirkondlikes tegevussuunistes▌. Üldiseks kohaldamiseks mõeldud ja käesolevat otsust täiendavate suuniste väljatöötamiseks tuleks komisjonile anda tihedas koostöös koos EIPga ja − asjakohastel puhkudel − Euroopa välisteenistusega volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 290. Eriti oluline on, et komisjon viiks ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Kõnealustes suunistes tuleks lähtuda liidu laiemast poliitilisest raamistikust iga piirkonna jaoks, nendes tuleks kajastada liidu riigistrateegiaid ja nende eesmärk peaks olema tagada, et EIP rahastamistegevus täiendab liidu vastavaid abipõhimõtteid, -kavu ja -vahendeid eri piirkondades. Suunised tuleks esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos aruandega, mille komisjoni esitab kord aastas EIP välislaenude andmise volituse kohta.

(34)  EIP peaks koostöös komisjoniga koostama mitmeaastase näidisprogrammi EIP finantstehingute sõlmimise mahtude kohta, et oleks tagatud vajalike tagatisfondi eraldiste kavandamine eelarvesse ja EIP prognoositava rahastamise ühilduvus käesolevas otsuses sätestatud ülemmääradega. Komisjon peaks kõnealust kava arvesse võtma eelarvepädevale institutsioonile esitatavas korrapärases eelarveprogrammis.

(35)  Komisjon peaks saadud positiivse kogemuse põhjal tegema hiljemalt 2012. aasta keskpaigaks ettepaneku luua „ELi koostöö- ja arenguplatvorm'▌, et optimeerida ja ratsionaliseerida toetuste ja laenude paremaks ühendamiseks ettenähtud mehhanismide toimimist Euroopa Liidust väljaspool asuvates piirkondades. Sellise ettepanek peaks põhinema mõjuhinnangul, milles on välja toodud platvormiga kaasnevad kulud ja sellest saadav kasu. Komisjon peaks seejuures konsulteerima EIP, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) ning Euroopa mitme- ja kahepoolsete finantsasutustega. Sel eesmärgil peaks komisjon moodustama töörühma, mis koosneb liikmesriikide esindajatest, Euroopa Parlamendi liikmetest ning EIP ja vajaduse korral muude ELi koostöö- ja arenguvaldkonnas tegutsevate institutsioonide esindajatest. Selline platvorm peaks komisjoni juhtimisel toetama sünergiat, projektikavasid käsitleva teabe vahetamist ja vastastikust usaldust, tuginedes eri institutsioonide suhtelistele eelistele ja austades samal ajal Euroopa Liidu institutsioonide rolli ning eelisõigusi ELi eelarve ja finantsasutuste laenude rakendamisel. Selline platvorm on eriti kasulik arengule suunatud projektide ja kliimamuutuse vastu võitlemise projektide rahastamisel.

(36)  EIPd tuleks innustada läbi viima tasuvusanalüüsi, et jaotada järk-järgult kogu välistegevus vastavalt geograafilisele asukohale, et välistegevust paremini kohandada iga piirkonna eripäraga ning edendada partnerriikide osalemist ja ühist vastutust vahendite praktilisel haldamisel ja asjaomaste projektide rahastamise jälgimisel. Ülalnimetatud analüüsi tulemustest sõltuvalt peaks EIP kaaluma selle protsessi alustamist, eraldades oma Vahemerega seotud tegevused, mis on seni olnud ühes rühmas Euroopa − Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastuga, ning looma Euroopa − Vahemere piirkonna kaasarendamise rahastamise institutsiooni, milles EIP jääks põhiosanikuks. Vahemere puhul võimaldaks see institutsionaalne muudatus EIP-l parandada oma tegevuse tõhusust Vahemere maades, suurendada oma nähtavust ja pakkuda rohkem rahalist abi liidu prioriteetsetele algatustele Vahemere piirkonnas. EIPd peaks samuti toetama programm Invest in Med, mis võimaldab luua partnerriikide ettevõtjate ja kodanikuühiskonna osalejate vahel tulemusliku võrgustiku.

(37)  EIPd tuleks ergutada suurendama oma tegevust ja mitmekesistama oma rahastamisvahendeid väljaspool liitu ELi tagatist kasutamata, et innustada tagatise andmist riikidele ja projektidele, millel on halb juurdepääs turule ja mille puhul garantii annab seega suuremat lisandväärtust. EIP peaks seepärast ning samuti liidu välispoliitika eesmärkide toetamiseks suurendama omal riisikol antavate laenude mahtu ja eelkõige ühinemiseks valmistuvates riikides ja naaberriikides ning investeerimisjärgu reitinguga riikides teistes piirkondades, kuid ka riikides, mille reiting on allapoole investeerimisjärku, kui EIP-l on asjakohane kolmanda isiku tagatis. EIP peaks komisjoni nõusolekul töötama välja põhimõtted, mille alusel otsustada, kas projekti tuleks rahastada ELi tagatisega volituse alusel või EIP omal riisikol. Sellistes põhimõtetes tuleks eriti arvesse võtta asjaomaste riikide ja projektide krediidivõimelisust. Välisvolituse pikendamise käigus 2013. aastale järgnevaks perioodiks tuleks nimetatud poliitika ja tagatisega finantseeringu saamiseks kõlblike riikide loetelu läbi vaadata, võttes arvesse mõju tagatisfondi rahastamisele.

(38)  Asjakohaste tagatiste olemasolu korral tuleks EIPd julgustada suurendama riigi tasandist allpool asuvatele avalik-õiguslike üksustele suunatud tegevust sihtriikides.

(39)  EIP peaks laiendama pakutavate uute ja innovaatiliste rahastamisvahendite valikut, sealhulgas keskendudes rohkem tagatisvahenditele. Lisaks sellele tuleks EIPd ergutada andma laene kohalikus vääringus ja emiteerima võlakirju kohalikel turgudel, tingimusel et partnerriigid rakendavad eelkõige finantssektoris EIP tegevuse toetamiseks vajalikke struktuurireforme ning teisi meetmeid.

(40)  Tagamaks, et EIP täidab volituse nõuded kõikides piirkondades ja allpiirkondades, tuleks tema välistegevuse jaoks mõistliku tähtaja jooksul eraldada piisavalt inim- ja finantsressursse. See tähendab eelkõige, et pangal on piisavalt kapitali, et toetada Euroopa Liidu arengukoostöö eesmärke, keskenduda rohkem oma tegevuse sotsiaalsete, keskkonna- ja arengualaste tahkude eelhindamisele ning kontrollida projekte rakendamisetapis tõhusalt. Säilitada tuleks võimalused tõhusust ja tulemuslikkust veelgi suurendada ning aktiivselt tuleks püüelda koostoime suunas.

(41)  Käesoleva otsuse reguleerimisalasse kuuluvate liidu väliste finantstehingute puhul peaks EIP püüdma veelgi tõhustada koordineerimist ja koostööd rahvusvaheliste finantsasutuste ja Euroopa kahepoolsete finantsasutustega, sealhulgas vajaduse korral sellistes valdkondades nagu sektoripõhiste tingimuste täitmine ja menetluse vastastikune usaldamine, kaasrahastamise kasutamise ja ülemaailmsetes algatustes (näiteks abi kooskõlastamist ja tõhusust edendavad algatused) osalemine. Niisugune koordineerimine ja koostöö peaks võimaldama vältida projektide kattumist ja soovimatut konkurentsi seoses ELi rahastatud projektidega. Need meetmed peavad olema vastastikused. Muude rahvusvaheliste finantsasutuste ja kahepoolsete finantsasutustega sõlmitud koostöölepingute alusel eraldatavate EIP vahendite puhul tuleb järgida käesolevas otsuses sätestatud põhimõtteid.

(42)  Eelkõige nendes väljaspool liitu asuvates riikides, kus mõlemad pangad on tegevad, peaks EIP oma koostööd teiste Euroopa finantsasutustega parandama. Komisjon, EIP ja EBRD sõlmisid kõigi nende väljaspool liitu asuvate riikide kohta, kus ollakse koos tegevad, kolmepoolse vastastikuse mõistmise memorandumi. Memorandum peaks ära hoidma EIP ja EBRD omavahelise konkurentsi ja memorandum peaks aitama neil tegutseda teineteist täiendavalt, kasutades parimal viisil ära oma suhtelisi eeliseid. Memorandumis tuleks samuti ette näha menetluste ühtlustamine mõistliku aja jooksul. Mõelda tuleks ka nende kahe peamiselt Euroopa kapitalil põhineva panga sidemete tihendamisele tulevikus, et optimeerida Euroopa Liidu välistegevuse rahastamisvahendeid.

(43)  EIP aruandlust ja teabeedastust komisjonile tuleks suurendada, et võimaldada komisjonil kaasata kord aastas Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavasse aruandesse käesoleva otsuse kohased EIP finantstehingud. Kõnealuses aruandes tuleks eelkõige hinnata EIP finantstehingute vastavust käesolevale otsusele, võttes arvesse tegevussuuniseid, ja sellesse tuleks lisada jaotised EIP lisandväärtuse kohta, nagu toetus ELi välispoliitikameetmetele ja volituste nõuete täitmisele, rahastatud tehingute kvaliteet ja finantssoodustuste ülekandmine klientidele, samuti jaotised koostöö kohta komisjoni, EBRD, rahvusvaheliste finantsasutuste ja kahepoolsete rahastajatega, sealhulgas kaasrahastamise kohta. Aruandes tuleks samuti hinnata seda, mil määral on EIP võtnud rahastatavate projektide valimise ja järelevalve juures arvesse majanduslikku, finantsilist, keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust. Aruandes peaks samuti olema eraldi jaotis, milles hinnatakse üksikasjalikult EIP meetmeid käesoleva volituse täitmiseks, nagu on sätestatud otsuses nr 633/2009/EÜ, pöörates erilist tähelepanu EIP tehingutele, milles kasutatakse offshore-finantskeskustes paiknevaid finantsvahendeid. Oma finantstehingute puhul peaks EIP tagama, et poliitika, mida ta kohaldab nõrgalt reguleeritud ja koostööst keelduvate jurisdiktsioonide suhtes, on adekvaatselt ellu viidud, et anda panus rahvusvahelisse maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastasesse võitlusesse. Aruanne peaks sisaldama projektide sotsiaalsete ja arenguga seotud aspektide hinnangut. Aruanne tuleks avalikkusele kättesaadavaks teha, et kodanikuühiskonnal ja abisaajariikidel oleks võimalik arvamust avaldada. Vajaduse korral tuleks aruandes osutada asjaolude olulisele muutumisele, mis õigustaks volituse edasist muutmist enne selle kehtivusaja lõppu. Aruanne peaks eelkõige sisaldama jaotust, mis hõlmab kõiki käesoleva otsuse raames eraldatavaid EIP finantsvahendeid ja kõiki ELi ja muude rahastajate eraldatavaid finantsvahendeid ja annab seega detailse ülevaate finantstehingutega seotud rahalistest kohustustest.

(44)  EIP peaks finantstehinguid jätkuvalt tegema EIP kehtestatud eeskirjade ja korra, sh asjakohaste kontrollimeetmete ja maksudest kõrvalehoidumise vältimiseks võetud meetmete kohaselt, kooskõlas kontrollikoja ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) asjaomaste eeskirjade ja menetlustega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

ELi tagatis

1.  Euroopa Liit annab Euroopa Investeerimispangale (EIP) väljaspool liitu tehtavate tehingute jaoks ELi eelarvetagatise (ELi tagatis). ELi tagatis antakse üldtagatisena EIP-l saada olevate laekumata maksete katmiseks seoses EIP investeerimisprojektide teostamiseks antud laenude ja laenutagatistega, mis on kõlblikud vastavalt lõikele 2. EIP rahastamistegevus vastab üldistele juhtpõhimõtetele ning toetab liidu välismeetmete eesmärkide ja poliitikate saavutamist.

2.  ELi tagatise saamiseks on kõlblikud käesoleva otsusega hõlmatud riikides teostatavatele investeerimisprojektidele ette nähtud EIP laenud ja laenutagatised, mis antakse EIP oma eeskirjade ja korra kohaselt, sealhulgas EIP avaldus sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta, ja liidu asjakohaste välispoliitika eesmärkide toetamiseks, kui EIP laen või laenutagatis on antud sõlmitud lepingu kohaselt, mis ei ole aegunud ja mida ei ole tühistatud („EIP finantstehingud”).

3.  ELi tagatis on piiratud 65 %ga EIP finantstehingutega antud krediidi ja tagatiste kogusummast, millest on maha arvatud tagasimakstud summad ja millele on lisatud kõik sellega seotud summad.

4.  ELi tagatis katab ajavahemikul 1. veebruarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 sõlmitud EIP finantstehinguid. EIP finantstehingud, mis on sõlmitud otsuse 2006/1016/EÜ, nõukogu 4. novembri 2008. aasta otsuse 2008/847/EÜ (milles sätestatakse, et Kesk-Aasia riigid vastavad otsusega 2006/1016/EÜ (millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks(8)) kehtestatud tingimustele) ja otsuse nr 633/2009/EÜ alusel, kuuluvad jätkuvalt käesoleva otsuse kohase ELi tagatise alla.

5.  Kui Euroopa Parlament ja nõukogu ei ole lõikes 4 osutatud ajavahemiku möödumisel võtnud komisjoni esitatud ettepaneku alusel vastavalt artiklile 19 vastu otsust, millega antakse EIP-le liidust väljaspool tehtavate finantstehingute jaoks uus ELi tagatis, pikendatakse kõnealust ajavahemikku automaatselt kuue kuu võrra.

Artikkel 2

Volituse ülemmäärad

1.  Ajavahemikul 2007–2013 on ELi tagatisega EIP finantstehingute maksimaalne ülemmäär, millest on maha arvatud tühistatud summad, 29 567 000 000 eurot, mis jagatakse kaheks osaks:

2.  Üldvolitus jagatakse siduvateks piirkondlikeks ülemmääradeks ja indikatiivseteks vaheülemmääradeks, nagu on sätestatud I lisas. Piirkondlike ülemmäärade piires tagab EIP astmeliselt riikidevahelise tasakaalustatud jaotuse üldvolitusega hõlmatud piirkondades.

3.  Üldvolituse alla kuuluvad EIP finantstehingud, millega taotletakse käesoleva otsuse artiklis 3 sätestatud eesmärke.

4.  Kliimamuutuste volituse alla kuuluvad EIP finantstehingud kõikides käesoleva otsusega hõlmatud riikides, kus sellised EIP finantstehingud toetavad liidu peamist poliitilist eesmärki, st võitlust kliimamuutuste vastu, toetades kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise valdkonna projekte, mis aitavad saavutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni üldeesmärki, eelkõige vältides või vähendades kasvuhoonegaaside heidet taastuvenergia, energiatõhususe ja säästva transpordi valdkondades või suurendades vastupidavust kahjulikule mõjule, mida kliimamuutused avaldavad ohualdistele riikidele, sektoritele ja kogukondadele. Kliimamuutuste volitust rakendatakse tihedas koostöös komisjoniga, sidudes EIP rahastamistegevuse nii palju kui võimalik Euroopa Liidu eelarveliste vahenditega. Abikõlblikkust EIP-lt kliimamuutuse leevendamiseks ELi tagatisega vahendite saamiseks võiks enne vahendite eraldamist piirata riikide puhul, kes nõukogu arvates ei ole pühendunud asjakohastele kliimamuutustega seotud sihtmärkidele. Enne sellise otsuse tegemist konsulteerib nõukogu Euroopa välisteenistuse ja komisjoniga. Lisavolitust ei loeta liidu või liikmesriikide panuseks kiiresse rahastamisse, mis lepiti kokku 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil.

5.  Nn puhta tehnoloogia määratlemise kriteeriumid peavad keskenduma energiatõhususe põhimõttele ja tehnoloogiatele heitmete vähendamiseks.

6.  Kliimamuutuste volituse puhul püüab EIP siiski tagada käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 4 osutatud tähtaja lõpuks finantstehingute tasakaalustatud jaotuse II lisaga hõlmatud piirkondades. Eelkõige tagab EIP, et II lisa punktis A osutatud piirkond ei saa üle 40 % käesolevale volitusele eraldatud summast, punktis B osutatud piirkonnad üle 50 %, punktis C osutatud piirkonnad üle 30 % ja punktis D osutatud piirkond üle 10 %. Üldiselt tuleb kliimamuutuste volitust kasutada selliste projektide rahastamiseks, mis on tihedalt seotud EIP põhipädevustega, annavad lisandväärtust ja avaldavad kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel võimalikult suurt mõju.

7.  Nii üldvolitust kui ka kliimamuutuste volitust tuleb hallata usaldusväärsete pangandustavade põhimõtete kohaselt.

Artikkel 3

Üldvolituse eesmärgid

1.  ELi tagatis antakse EIP finantstehingutele, mis toetavad mõnda järgmistest üldeesmärkidest:

EIP rahastamistegevuse peaeesmärk arengumaades on aidata kaudselt kaasa vaesuse vähendamisele kaasava majanduskasvu ja säästva majandusliku ja sotsiaalse arengu abil(9). [Muudatusettepanek 5]

2.  Kooskõlas ELi ja rahvusvaheliste kliimamuutusi puudutavate eesmärkidega peab EIP esitama koostöös komisjoniga 2012. aastaks strateegia selle kohta, kuidas suurendada järk-järgult ja pidevalt nende projektide osakaalu, mis edendavad CO2-heite vähendamist, ja kuidas järk-järgult lõpetada nende projektide toetamine, mis takistavad ELi kliimaalaste eesmärkide saavutamist.

3.  EIP finantstehingud toetavad üldisemalt liidu välistegevuse üldpõhimõtteid, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 21, st demokraatia ja õigusriigi ning inimõiguste ja põhivabaduste tugevdamine ja toetamine, ning aitavad rakendada rahvusvahelisi keskkonnalepinguid, millega liit on ühinenud. Arenguriikides tuleks tähelepanu pöörata eelkõige üleilmsete loodusvarade säästvale haldamisele, nende riikide sujuvale ja järkjärgulisele integreerumisele maailmamajandusse, võitlusele vaesuse vastu ja selliste eesmärkide järgmisele, mille liit on ÜRO ja muude pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide raames heaks kiitnud. EIP edendab finantsteenuste võrdset kättesaadavust, eeskätt ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, nagu vähemused, põllumajandusettevõtjad ja naised. Nende nõuete nõuetekohaseks täitmiseks tagavad EIP juhtorganid EIP vahendite, sh töötajate arvu suurendamise mõistliku tähtaja jooksul.

4.  Piirkondlik integratsioon partnerriikides, sealhulgas ühinemiseks valmistuvate riikide ja naaberriikide ning ELi majanduslik integratsioon, on EIP finantstehingute põhieesmärk lõikega 1 hõlmatud valdkondades.

5.  EIP suurendab järk-järgult tegevust sotsiaalsektorites, näiteks tervishoiu ja hariduse valdkondades.

Artikkel 4

Hõlmatud riigid

1.  ELi tagatisega EIP finantseeringu saamiseks kõlblike või potentsiaalselt kõlblike riikide loetelu on esitatud II lisas.

2.  II lisas loetletud ning tärniga (*) märgitud riikide puhul ning II lisas loetlemata riikide puhul teevad nende kõlblikkuse kohta ELi tagatisega EIP finantseeringu saamiseks otsuse Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele ja iga üksikjuhtumit eraldi kaaludes.

3.  ELi tagatis katab EIP finantstehinguid ainult nendes kõlblikes riikides, kes on sõlminud EIP-ga raamlepingu, milles on sätestatud selliste tehingute õiguslikud tingimused.

4.  Kui konkreetse riigi poliitiline või majandusolukord ja poliitika tekitab tõsist muret, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele otsustada, et ELi tagatisega EIP uued finantstehingud selles riigis peatatakse.

5.  ELi tagatis ei kata EIP finantstehinguid konkreetses riigis, kui leping selliste tehingute kohta oli sõlmitud pärast asjaomase riigi ühinemist Euroopa Liiduga.

Artikkel 5

EIP tehingute panus Euroopa Liidu poliitikasse

1.  Komisjon võtab artikli 6 kohaselt ja artiklites 7 ja 8 sätestatud tingimustel tihedas koostöös EIPga ja Euroopa Välisteenistusega (EEAS) delegeeritud õigusaktide abil vastu käesoleva otsuse kohast EIP finantseeringut käsitlevad piirkondlikud tegevussuunised. Nende suuniste koostamisel teevad komisjon ja EIP Euroopa Välisteenistusega koostööd tema pädevusse kuuluvates poliitilistes küsimustes. Tegevussuuniste eesmärk on tagada, et EIP rahastamistegevusega toetataks ELi poliitikat, ja nende aluseks on laiem ELi regionaalpoliitika raamistik, mille loovad komisjon ja Euroopa Välisteenistus. Ühtlasi tagatakse tegevussuunistega, et EIP rahastamistegevus täiendab Euroopa Liidu vastavaid abipõhimõtteid, -kavu ja -vahendeid eri piirkondades, võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone, nõukogu otsuseid ja järeldusi ning Euroopa arengukonsensust. EIP määratleb tegevussuunistes sätestatud raamistikus vastavad rahastamisstrateegiad ja tagab nende rakendamise.

2.  EIP finantstehingute kooskõla liidu välispoliitika eesmärkidega kontrollitakse artikli 13 kohaselt. Kontrollimise lihtsustamiseks töötab EIP välja tulemuslikkuse näitajad, mis puudutavad rahastatud projektide arengu-, keskkonna- ja inimõigustega seotud aspekte ning võtavad arvesse tõhusust käsitleva Pariisi deklaratsiooni asjakohaseid näitajaid.

3.  EIP finantstehingule ei anta ELi tagatist, kui komisjon jõuab EIP põhikirja artiklis 19 ette nähtud menetluse käigus selle finantstehingu suhtes eitavale seisukohale.

4.  Komisjon avaldab iga heakskiidetud projekti kohta põhjendatud arvamuse, milles selgitatakse, kuidas asjaomased projektid vastavad käesoleva otsuse erinevatele komponentidele ja eelkõige seda, kuidas need toetavad liidu välistegevuse eesmärke, jättes välja konfidentsiaalsed punktid.

Artikkel 6

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 4 nimetatud perioodiks õigus võtta vastu artiklis 5 osutatud delegeeritud õigusakte.

2.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teatab ta sellest samaaegselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3.  Delegeeritud aktide vastuvõtmise volitused antakse komisjonile artiklites 7 ja 8 sätestatud tingimustel.

Artikkel 7

Delegeerimise tagasivõtmine

1.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 5 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta.

2.  Institutsioon, kes on algatanud sisemenetluse, et otsustada, kas volituste delegeerimine tuleks tagasi võtta, püüab sellest teavitada teist institutsiooni ja komisjoni mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud volitused, mida ta soovib tagasi võtta, ja tagasivõtmise võimalikud põhjused.

3.  Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse selles otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või otsuses osutatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. Kõnealune otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 8

Delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväidete esitamine

1.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul alates õigusakti teatavakstegemisest.

Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

2.  Kui pärast lõikes 1 osutatud tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub õigusaktis sätestatud kuupäeval.

Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ja see võib jõustuda enne nimetatud tähtaja lõppu, kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada.

3.  Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul vastuväiteid, õigusakt ei jõustu. Delegeeritud õigusakti suhtes vastuväited esitanud institutsioon esitab ka nende põhjenduse.

Artikkel 9

EIP hinnang projektide arengualastele tahkudele

1.  EIP analüüsib hoolikalt ELi tagatisega projektide arengualaseid tahke ja kontrollib, kas kohalike elanikega on asjakohaselt konsulteeritud. EIP eeskirjad ja kord peavad sisaldama vajalikke sätteid projektide keskkonnaalase ja sotsiaalse mõju ning inimõigustega seotud tahkude hindamise kohta, tagamaks et käesoleva otsuse alusel toetatakse üksnes majanduslikult, finantsiliselt, keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikke projekte. Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavas iga-aastases aruandes annab komisjon ELi tagatisega kaetud projektide hoolika analüüsimise põhjal kokkuvõtliku hinnangu EIP tegevuse arengumõõtmele.

Vajaduse korral tuleb hinnata ka seda, kuidas EIP finantseeringu saajate suutlikkust saab projekti olelustsükli jooksul tehnilise abi kaudu suurendada.

2.  Lisaks arengualaste tahkude eelhindamisele nõuab EIP projekti läbiviijatelt, et nad selle rakendamise ja lõpuleviimise jooksul põhjalikult kontrolliksid muu hulgas projekti mõju arengule, keskkonnale ja inimõigustele. EIP hindab projekti läbiviijate esitatud teavet. Võimaluse korral hõlmab EIP kontroll ka finantsvahendajate tegevust VKEde toetamisel. Kontrolli tulemused avalikustatakse võimaluse korral.

3.  EIP esitab igal aastal komisjonile aruande, milles hinnatakse aasta jooksul rahastatud tegevuse prognoositavat mõju arengule. Aruanded tuginevad artikli 5 lõikes 2 osutatud EIP tulemuslikkuse näitajatele. Komisjon esitab EIP arenguaruanded Euroopa Parlamendile ja nõukogule artiklis 13 sätestatud aastaaruandluse raames ja teeb need avalikult kättesaadavaks, nii et asjast huvitatud sidusrühmad, sealhulgas kodanikuühiskond ja abisaajariigid saavad samuti nende kohta oma seisukohta avaldada. Euroopa Parlament arutab aastaaruandeid, võttes arvesse kõigi sidusrühmade seisukohti.

Artikkel 10

Koostöö komisjoni ja Euroopa välisteenistusega

1.  EIP rahastamistegevuse ja ELi eelarveliste vahendite koosmõju suurendamiseks parandatakse EIP välistegevuse kooskõla liidu välispoliitika eesmärkidega; eelkõige kehtestatakse selleks artiklis 5 osutatud tegevussuunised, peetakse korrapäraselt süstemaatilist dialoogi ja korraldatakse varajast teabevahetust järgmistes küsimustes:

2.  Koostöö toimub piirkonniti diferentseeritult, võttes arvesse EIP osa ja liidu poliitikat igas piirkonnas.

Artikkel 11

Koostöö teiste avaliku sektori finantsasutustega

1.  ▌EIP teeb üha enam finantstehinguid koostöös muude rahvusvaheliste finantsasutuste või Euroopa kahepoolsete finantsasutustega, et suurendada koostoimet, koostööd ja tõhusust ning tagada ettevaatlik ja mõistlik riskide jagamine ja ühtsed tingimused projektidele ja sektoritele, selleks et võimalikult vähendada topeltkulusid ja tarbetut dubleerimist. [Muudatusettepanek 4]

2.  Lõikes 1 osutatud koostööd hõlbustab kooskõlastatud tegevus komisjoni, EIP, EBRD ja peamiste eri piirkondades tegutsevate rahvusvaheliste finantsasutuste ning Euroopa kahepoolsete finantsasutuste vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumite või vajaduse korral liidu muude piirkondlike koostööraamistike alusel, võttes sealjuures arvesse Euroopa Välisteenistuse pädevust.

3.  Komisjon teeb saadud positiivse kogemuse põhjal 2012. aasta keskpaigaks ettepaneku luua ELi koostöö- ja arenguplatvorm, et optimeerida ja ratsionaliseerida toetuste ja laenude paremaks ühendamiseks ettenähtud mehhanismide toimimist väljaspool ELi asuvates piirkondades. Komisjon peab seejuures konsulteerima EIP, EBRD ning muude Euroopa mitme- ja kahepoolsete finantsasutustega. Sel eesmärgil loob komisjon töörühma, mis koosneb liikmesriikide esindajatest, Euroopa Parlamendi liikmetest, EIP ja vajaduse korral muude institutsioonide esindajatest.

Artikkel 12

ELi tagatise ulatus ja tingimused

1.  Riigiga sõlmitud või riigi tagatisega EIP finantstehingute ja EIP muude finantstehingute puhul, mis on sõlmitud piirkondlike või kohalike omavalitsustega või riigi omanduses ja/või kontrolli all olevate ettevõtjate või asutustega, kui nende EIP muude finantstehingute puhul on EIP teinud asjaomase riigi krediidiriski arvesse võttes vajaliku krediidiriski hindamise, katab ELi tagatis kõik EIP-l saada olevad laekumata maksed („täielik tagatis”).

2.  Lõike 1 kohaldamisel esindab Jordani Läänekallast ja Gaza sektorit Palestiina omavalitsus ning Kosovot(10) ÜRO missioon Kosovos või käesoleva otsuse artiklis 5 osutatud piirkondlikes tegevussuunistes määratud valitsus.

3.  Muude kui lõikes 1 nimetatud EIP finantstehingute puhul hõlmab ELi tagatis kõiki EIP-l saada olevaid laekumata makseid, kui mittelaekumise põhjustas üks järgmistest poliitilistest riskidest („poliitilise riski tagatis”):

4.  EIP töötab kokkuleppel komisjoniga välja selged ja läbipaistvad jaotuspõhimõtted, mille alusel teha otsus rahastamise vormi üle selliste tehingute puhul, mis on kõlblikud nii ELi tagatise jaoks kui ka rahastamiseks EIP omal riisikol.

5.  Kui ELi tagatist kasutatakse mingiks konkreetseks tehinguks, annab EIP liidule üle kogu laekumata maksetega seotud võla või selle osa, nii et EIP õigused võlgnike suhtes lähevad liidule üle koos kõigi võlaga liituvate tagatistega.

Artikkel 13

Iga-aastane aruandlus ja raamatupidamine

1.  Komisjon esitab käesoleva otsuse kohaselt teostatud EIP finantstehingute kohta kord aastas aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Aruandes antakse hinnang programmi, projekti, sektori, riigi ja piirkonna tasandil tehtud EIP finantstehingute kohta, samuti EIP finantstehingute kaudu liidu välispoliitika eesmärkide ja strateegiliste eesmärkide täitmiseks antud panuse kohta, pöörates erilist tähelepanu Euroopa 2020. aasta strateegiaga seonduvatele eesmärkidele. Aruandes esitatakse kokkuvõte käimasolevatest projektidest. Aruandes hinnatakse eelkõige EIP finantstehingute vastavust käesolevale otsusele, võttes arvesse artiklis 5 osutatud piirkondlikke tegevussuuniseid, ja sellesse lisatakse jaotised liidu poliitiliste eesmärkide saavutamisse antud lisandväärtuse kohta, prognoositud arengumõju hinnangu ning selle kohta, mil määral EIP on rahastatavate projektide kavades ja järelevalves arvestanud nende keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust, samuti jaotised koostöö kohta komisjoni, rahvusvaheliste finantsasutuste ja kahepoolsete asutustega, sealhulgas kaasrahastamise kohta. Aruanne sisaldab eelkõige kõigi nende liidu finantsvahendite üksikasjalikku kirjeldust, mida kasutatakse koos EIP ja muude rahastajate antavate vahenditega, andes seega detailse ülevaate käesoleva otsuse alusel tehtavate finantstehingutega seotud finantsriskist. Aruandes on samuti eraldi osa, milles hinnatakse üksikasjalikult otsuse nr 633/2009/EÜ artikli 1 lõike 2 täitmiseks EIP poolt võetud meetmeid. Lisaks esitab EIP ka edaspidi Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile kõik oma sõltumatud hindamisaruanded, milles hinnatakse EIP välislaenude andmise volituse kohase konkreetsete tegevuste praktilisi tulemusi.

2.  Lõike 1 kohaldamise eesmärgil esitab EIP komisjonile kord aastas aruande käesoleva otsuse kohaselt projekti, sektori, riigi ja piirkonna tasandil tehtud EIP finantstehingute ning Euroopa Liidu välispoliitika eesmärkide ja strateegiliste eesmärkide saavutamise kohta ning koostöö kohta komisjoni, rahvusvaheliste finantsasutuste ja kahepoolsete asutustega, samuti esitab ta aruande mõju kohta arengule, nagu on ette nähtud artiklis 9. Igast vastastikuse mõistmise memorandumist, mille EIP sõlmib muude rahvusvaheliste finantsasutuste või kahepoolsete asutustega ja mis on seotud käesoleva otsuse kohaste finantstehingute teostamisega, avalikustatakse, või kui avalikustamine ei ole võimalik, tuleks asjaomastest vastastikuse mõistmise memorandumitest Euroopa Parlamenti ja nõukogu teavitada lõikes 1 osutatud komisjoni iga-aastases aruandes.

3.  Komisjoni aruandekohustuse täitmiseks ja Euroopa Kontrollikoja taotluse täitmiseks esitab EIP komisjonile iga EIP finantstehingu kohta statistilised, finants- ja raamatupidamisandmed ja võimaliku täiendava teabe ning audiitori otsuse EIP finantstehingute jäägi kohta.

4.  Komisjoni raamatupidamise jaoks ja täieliku tagatisega kaetud riskidest teatamiseks esitab EIP komisjonile riskihinnangut ja reitingut käsitleva teabe muude laenusaajate või tagatise saanud võlgnike kui riikidega sõlmitud EIP finantstehingute kohta.

5.  EIP esitab lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud teabe omal kulul. EIP teeb selle teabe üldreeglina ka avalikult teatavaks, välja arvatud konfidentsiaalse teabe. Teave selle kohta, kas projekt on selle tagatisega kaetud, lisatakse projekti kokkuvõttesse, mis avaldatakse EIP veebisaidil pärast projekti heakskiitmist.

6.  EIP lisab oma aastaaruandesse Euroopa ombudsmaniga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi toimimise järelhinnangu.

Artikkel 14

Koostööst keelduvad jurisdiktsioonid

EIP on oma finantstehingutes sallimatu igasuguse ebaseaduslikul eesmärgil toimuva tegevuse, sealhulgas rahapesu, terrorismi rahastamise, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidmise suhtes. Eelkõige ei osale EIP abikõlblikes maades mingites sellistest välisriikidest jurisdiktsioonide kaudu tehtavates tehingutes, mis on OECD, rahapesuvastase töökonna ja teiste asjaomaste organisatsioonide poolt määratletud kui koostööst keelduvad jurisdiktsioonid.

Artikkel 15

Koostöö ja arengu rahastamise väljavaated

Komisjon moodustab koos EIPga töörühma, et arutada liidu-poolse koostöö ja arengu rahastamise väljavaateid, vaadata läbi senised tavad ja teha ettepanekuid arenguabi korraldamise ja kooskõlastamise muutmiseks ning abi tõhususe ja tulemuslikkuse tõstmiseks. Töörühma kuuluvad liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja teiste Euroopa finantsasutuste esindajad ning see konsulteerib vastavalt vajadusele kodanikuühiskonnaga, erasektori esindajatega ja seni arenguabi hästi kasutanud riikide ekspertidega. Töörühm esitab oma aruande koos soovitustega 31. detsembriks 2012.

Artikkel 16

Komisjoni tehtud maksete sissenõudmine

1.  Kui komisjon teeb makse ELi tagatise alusel, tegeleb EIP komisjoni nimel ja arvel makstud summade sissenõudmisega.

2.  Hiljemalt artiklis 17 osutatud lepingu sõlmimise kuupäeval sõlmivad EIP ja komisjon lepingu, milles sätestatakse maksete sissenõudmise üksikasjalikud tingimused ja kord.

3.  Täielikud üksikasjad kõigi artiklis 17 viidatud tagatislepingule vastavate maksete sissenõudmise juhtude kohta tehakse läbipaistvuse huvides avalikult kättesaadavaks komisjoni veebisaidil.

4.  Euroopa Kontrollikoda kontrollib ELi tagatislepingu alusel ELi üldeelarvesse tehtud makseid ja maksete sissenõudmisi.

Artikkel 17

Tagatisleping

EIP ja komisjon sõlmivad tagatislepingu, milles sätestatakse ELi tagatise andmise tingimused ja kord, ning teavitavad sellest Euroopa Parlamenti.

Artikkel 18

Kontrollikoja teostatav kontroll

EIP-le antavat ELi tagatist kontrollib kontrollikoda.

Artikkel 19

Läbivaatamine

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule vajaduse korral ettepaneku ELi tagatise kehtestamiseks järgmise finantsraamistiku (2014–2020) alusel.

Artikkel 20

Lõpparuanne

Komisjon esitab käesoleva otsuse kohaldamise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule lõpparuande 31. oktoobriks 2014.

Artikkel 21

Kehtetuks tunnistamine

Otsus nr 633/2009/EÜ tunnistatakse käesolevaga kehtetuks.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

ÜLDVOLITUSE PIIRKONDLIKUD ÜLEMMÄÄRAD

A.  Ühinemiseks valmistuvad riigid: 9 166 000 000 eurot;

B.  Naaber- ja partnerriigid: 13 664 000 000 eurot;

mis on jagatud järgmisteks indikatiivseteks vaheülemmääradeks:

i)  Vahemere piirkonna riigid: 9 700 000 000 eurot;

ii)  Ida-Euroopa, Taga-Kaukaasia ja Venemaa: 3 964 000 000 eurot;

C.  Aasia ja Ladina-Ameerika: 3 837 000 000 eurot;

mis on jagatud järgmisteks indikatiivseteks vaheülemmääradeks:

i)  Ladina-Ameerika: 2 800 000 000 eurot;

ii)  Aasia (sealhulgas Kesk-Aasia): 1 037 000 000 eurot;

D.  Lõuna-Aafrika Vabariik: 900 000 000 eurot.

EIP juhtorganid võivad otsustada jagada üldvolituse ülemmäära piires kuni 20 % piirkondlike ülemmäärade summast ümber piirkondade vahel.

II LISA

KÕLBLIKUD VÕI POTENTSIAALSELT KÕLBLIKUD PIIRKONNAD JA RIIGID

A.  Ühinemiseks valmistuvad riigid

1.  Kandidaatriigid

Horvaatia, Türgi, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Islandi Vabariik.

2.  Võimalikud kandidaatriigid

Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia, Kosovo ÜRO julgeolekukomitee resolutsiooni 1244 (1999) alusel ▌.

B.  Naaber- ja partnerriigid

1.  Vahemere piirkonna riigid

Alžeeria, Egiptus, Jordani Läänekallas ja Gaza sektor, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, Süüria, Tuneesia.

2.  Ida-Euroopa, Taga-Kaukaasia ja Venemaa

Ida-Euroopa: Moldova Vabariik, Ukraina, Valgevene (*)(11);

Taga-Kaukaasia: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia;

Venemaa.

C.  Aasia ja Ladina-Ameerika

1.  Ladina-Ameerika

Argentina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Colombia, Costa Rica, Kuuba (*), Ecuador, El Salvador, Guatemala, Honduras, Mehhiko, Nicaragua, Panama, Paraguay, Peruu, Uruguay, Venezuela.

2.  Aasia

Aasia (välja arvatud Kesk-Aasia): Afganistan (*), Bangladesh, Bhutan (*), Brunei, Kambodža, Hiina (sealhulgas Hongkongi ja Aomeni erihalduspiirkonnad), India, Indoneesia, Iraak, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Maldiivid, Mongoolia, Nepal, Pakistan, Filipiinid, Singapur, Sri Lanka, Taivan (*), Tai, Vietnam, Jeemen.

Kesk-Aasia: Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan.

D.  Lõuna-Aafrika: Lõuna-Aafrika Vabariik.

(1) Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta seisukoht. (2) ELT L 190, 22.7.2009, lk 1. (3) ELT L 145, 10.6.2009, lk 10. (4) KOM(2008)0308. (5) ELT L 414, 30.12.2006, lk 95. (6) ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999) alusel. (7) KOM(2009)0495. (8) ELT L 301, 12.11.2008, lk 13. (9) Nagu määratletud OECD arenguabi saajate loetelus (mis sisaldab vähim arenenud riike, madala sissetulekuga riike ja keskmise sissetulekuga riike). (10) ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999) alusel. (11) EIP tegevuse alustamine Valgevenes sõltub endiselt selle riigi demokraatlikest edusammudest kooskõlas nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldustega Valgevene kohta ning Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooniga kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukorra kohta Valgevenes (ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 37). Komisjon teatab EIP-le, kui nimetatud tingimused on täidetud, ning teavitab samal ajal Euroopa Parlamenti ja nõukogu.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise kohta (08505/2010 – C7-0320/2010 – 2010/0075(NLE))

P7_TA(2011)0063 A7-0034/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08505/2010);

–  võttes arvesse vabakaubanduslepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahel (08530/2010);

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2, artikli 167 lõikele 3, artiklile 207 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0320/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0034/2011),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Korea Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Egiptuses

P7_TA(2011)0064 RC-B7-0120/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Egiptuse kohta;

–  võttes arvesse Egiptuse poolt 1982. aastal ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta deklaratsiooni Egiptuse ja kogu piirkonna kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta järeldusi Egiptuse kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso ning ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni 11. veebruari 2011. aasta ühisavaldust hiljutiste sündmuste kohta Egiptuses;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 11. veebruari 2011. aasta avaldust president Hosni Mubaraki tagasiastumise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy 29. jaanuari 2011. aasta avaldust olukorra kohta Egiptuses;

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni 4. veebruari, 3. veebruari, 28. jaanuari ja 27. jaanuari 2011. aasta avaldusi Egiptuse kohta ning 6. detsembri 2010. aasta avaldust Egiptuse Rahvusassamblee valimiste kohta;

–  võttes arvesse Egiptuse relvajõudude ülemnõukogu viiendat avaldust (13. veebruar 2011);

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa naabruspoliitika rakendamine 2009. aastal: Egiptuse eduaruanne” (KOM(2010)0207– SEK(2010)0517);

–  võttes arvesse Egiptuse ja ELi poolt 2009. aasta aprillis vastu võetud ühisotsust töötada suhete edasiarendamise nimel, mille kohta tegi ettepaneku Egiptus 2008. aastal;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Egiptuse 2004. aasta assotsiatsioonilepingut ning 2007. aastal kokku lepitud tegevuskava;

–  võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika (ENP) arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta;

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aastal ning mida ajakohastati 2008. aastal;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et hiljutistel meeleavaldustel mitmetes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida araabia maades on nõutud poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning väljendatud selgelt rahva nõudmisi vabaduse, tõelise demokraatia ja inimeste paremate elutingimuste järele;

B.  arvestades, et Egiptuse president Hosni Mubarak astus 11. veebruaril 2011 tagasi; arvestades, et tema volitused on antud relvajõudude ülemnõukogule; arvestades, et relvajõudude ülemnõukogu on palunud valitsusel, mille president Mubarak hiljuti ametisse määras, jätkata tegevust kuni uue valitsuse moodustamiseni, on lubanud anda volitused üle valitud tsiviilvalitsusele ning langetanud tähtsaid otsuseid, mis kajastuvad 13. veebruari 2011. aasta viiendas avalduses;

C.  arvestades, et vastamaks rahva vabaduse, tõelise demokraatia ja sotsiaalse õigluse nõudmisele Egiptuses on vaja kohe tõsist ja avatud dialoogi kõigi demokraatiat austavate, õigusriigi põhimõtteid järgivate ning inimõigusi ja põhivabadusi austavate poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude osavõtul, ning selle dialoogi tulemuseks peaksid olema tõelised ja olulised reformid;

D.  arvestades, et politsei hakkas rahumeelseid meeleavaldusi Egiptuse režiimi vastu maha suruma pisargaasi, veekahurite, kummikuulide ja tõeliste kuulide abil ning meeleavaldajaid ründasid ka relvastatud isikud ja valitsust toetavad relvarühmitused, mis tõi kaasa sadade inimeste hukkumise; arvestades, et sadu inimesi, sealhulgas inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke ja juriste, on vahistatud ja peetakse kinni;

E.  arvestades, et Egiptuse valitsus on enneolematu meetmena sulgenud internetiühendused, et vaigistada meeleavaldajaid ja piirata inimeste sõnavabadust; arvestades, et sõjaväepolitsei sulges meedia- ja õiguskeskused, nagu Al Jazeera ja Hisham Mubaraki õiguskeskus;

F.  arvestades, et demokraatia, inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamise edendamine on ELi aluspõhimõte ja eesmärk, millele tuginetakse ühiselt ka Euroopa – Vahemere piirkonna arendamisel; arvestades, et Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluses keskenduti peamiselt majandusreformidele ega suudetud viia läbi vajalikke poliitilisi ja institutsioonilisi reforme; arvestades, et Vahemere Liit, mis oli ette nähtud ELi poliitika tõhustamiseks selles piirkonnas, osutus ebatõhusaks suureneva umbusalduse ärahoidmisel ning inimeste põhivajaduste rahuldamisel;

G.  arvestades, et viimastel aastatel on ELi ja tema liikmesriikide suhetes lõunanaabritega soov saavutada stabiilsust tihti varjutanud demokraatlikud väärtused, ühiskondliku õigluse ja inimõigused; arvestades, et assotsiatsioonilepingutes sisalduvaid inimõiguste klausleid tuleks süsteemselt toetada nende klauslite rakendamise mehhanismiga; võttes siinkohal arvesse naabruspoliitika käimasolevat ja vajalikku läbivaatamist;

H.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud Egiptuses alates 1981. aastast kehtiva erakorralise seisukorra lõpetamist ja demokraatia tugevdamist ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist selles riigis;

I.  arvestades, et Egiptus on ELi põhipartnereid Lähis-Idas; arvestades, et EL peaks andma panuse demokraatliku, jõuka ja stabiilse Egiptuse riigi tekkimisse, julgustades ja toetades selle riigi uuenemist;

J.  arvestades, et Egiptus mängib aktiivset ja üliolulist rolli Lähis-Ida rahuprotsessi toetamisel ja palestiinlastevahelises lepitusprotsessis; arvestades, et relvajõudude ülemnõukogu on kinnitanud, et Egiptus kavatseb täita kõiki rahvusvahelisi lepinguid ja pakte, milles ta osaleb,

1.  väljendab solidaarsust Egiptuse inimestega, tunnustab nende julgust ja pühendumust, eriti noorema põlvkonna puhul, ning toetab kindlalt nende õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi;

2.  mõistab teravalt hukka vägivalla ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise meeleavaldajate vastu ning peab kahetsusväärseks, et see tõi kaasa palju inimohvreid ja rohkesti vigastusi; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; nõuab sõltumatut juurdlust vahejuhtumite osas, mis põhjustasid surma, vigastusi ja vangistusi, ning nõuab süüdlaste vastutusele võtmist;

3.  nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik rahumeelsed meeleavaldajad, meelsusvangid, egiptlastest ja välismaalastest inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja advokaadid; nõuab sellega seoses tungivalt, et Egiptuse ametivõimud avalikustaksid viivitamata kinnipeetute asukoha ning tagaksid, et neid kaitstakse piinamise või muu väärkohtlemise kõigi vormide eest;

4.  on seisukohal, et president Hosni Mubarak on avanud uue etapi Egiptuse poliitilises üleminekus; nõuab, et viivitamata käivitataks tõeline ja avatud riiklik poliitiline dialoog, kus osaleksid kõik tähtsamad poliitilised jõud ja kodanikuühiskonna esindajad, et sillutada teed erakorralise seisukorra tühistamisele, põhiseaduse ja valimisseaduse läbivaatamisele, vabadele ja õiglastele valimistele, demokraatlikult valitud tsiviilvalitsuse ametisseastumisele ja tõelise demokraatia saavutamisele Egiptuses;

5.  palub Egiptuse relvajõududel tegutseda konstruktiivselt, et vältida edasist vägivalda ja hõlbustada poliitilist protsessi; võtab teadmiseks relvajõudude ülemnõukogu otsused peatada põhiseaduse kehtivus, saata laiali parlament, luua põhiseaduse artiklite muutmiseks komisjon (mis peab hõlmama sõltumatuid liikmeid), korraldada nende muudatuste üle otsustamiseks rahvahääletus ning korraldada parlamendi- ja presidendivalimised; nõuab taas poliitilist protsessi, kuhu peaksid olema kaasatud kõik poliitilised jõud ja kodanikuühiskonna esindajad, et saavutada riiklik konsensus;

6.  rõhutab, et tähtis on taastada Egiptuses viivitamata kõik sidevõrgud, sh internetiühendus, ning austada täielikult teabe-, sõna- ja ühinemisvabadust;

7.  väljendab jõulist toetust reformidele, mille eesmärk on saavutada Egiptuses demokraatia, õigusriigi põhimõtted ja sotsiaalne õiglus; kordab nõudmist lõpetada erakorraline seisukord; rõhutab veel kord, kui tähtis on Egiptuses hea valitsemistava, võitlus korruptsiooni vastu ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine, pöörates eritähelepanu südametunnistus-, usu-, mõtte- ja sõnavabadusele, ajakirjandusvabadusele, ühinemisvabadusele, naiste õigustele, sugudevahelisele võrdsusele, vähemuste kaitsele ning võitlusele diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse alusel;

8.  rõhutab, et Egiptuses on vaja märkimisväärselt kiirendada majandus- ja sotsiaalreforme, kuna vabadus, majanduse areng ja kõrgem elatustase on riigi poliitilise ja sotsiaalse stabiilsuse jaoks väga olulised;

9.  kutsub ELi ja liikmesriike aktiivselt toetama Egiptuse kiiret muutmist rahumeelseks, pluralistlikuks ja õiglaseks riigiks; toetab laiemas kontekstis Euroopa Ülemkogu seisukohta, et EL peaks täielikult toetama selle piirkonna üleminekuprotsessi, et kehtestada demokraatlik valitsemistava ja pluralism ning parandada võimalusi majandusliku jõukuse ja sotsiaalse kaasatuse ning piirkondliku stabiilsuse saavutamiseks;

10.  palub ELil, liikmesriikidel, erakondadel ja sihtasutustel aidata Egiptuse demokraatlikke poliitilisi jõude ja kodanikuühiskonna organisatsioone, et nad saaksid paremini organiseeruda täielikuks osalemiseks demokraatiale üleminekus; palub Egiptuse ametivõimudel tagada, et kopti kristlaste kogukonnad ei langeks praeguste sündmuste ohvriks ning et kõik usukogukonnad võivad kogu riigis rahus elada ja oma tõekspidamisi väljendada;

11.  palub kõrgel esindajal aidata kaasa Euroopa Parlamendi osalusega töörühma loomisele, et vastata demokraatliku üleminekuprotsessi toetamise vajadusele, mida on väljendanud demokraatlike muutuste nimel tegutsejad, eelkõige vabade ja demokraatlike valimiste ning institutsioonide, sh sõltumatu kohtusüsteemi ülesehitamise osas; palub kõrgel esindajal toetada demokraatlikke muutusi ka vaatlusmissiooni saatmisega tulevastele valimistele;

12.  toetab nõukogu rakendusotsust 2011/79/ÜVJP ning nõukogu 4. veebruari 2011. aasta(1) määrust (EL) nr 101/2011, millega külmutatakse varad, mis kuuluvad Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavatele ja nendega seotud isikutele või on nende kontrolli all, ning kutsub nõukogu üles vastu võtma samasuguseid meetmeid vastutavate isikute suhtes Egiptuses;

13.  rõhutab, et sündmused Egiptuses ja muudes piirkonna riikides toovad uuesti esile pakilise vajaduse töötada välja kaugeleulatuvamad ja tõhusamad poliitilised meetmed ja vahendid ning tugevdada nende riikide eelarveseisundit, et ergutada ja toetada ELi lõunanaabruses poliitilisi, majandus- ja sotsiaalreforme; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika käimasoleval strateegilisel läbivaatamisel tuleb arvesse võtta piirkonna praegust arengut ja pakkuda välja uued paremad viisid sealsete rahvaste vajaduste ja püüdluste täitmiseks; nõuab nende riikide suhtes teostatava ELi poliitika paremat koordineerimist;

14.  kordab nõudmist, et EL vaataks läbi oma demokraatia ja inimõiguste toetamise poliitika, et luua inimõiguste klausli rakendusmehhanism kõigis lepingutes kolmandate riikidega; nõuab, et naabruspoliitika läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, pluralismi ja ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid; juhib siinkohal tähelepanu sellele, et praegused tegevuskavad tuleb põhjalikult läbi vaadata ning lisada selged prioriteedid koos stiimulitega poliitiliste reformide läbiviimiseks; palub nõukogul määrata kindlaks poliitilised kriteeriumid, mida Euroopa naabruspoliitika riigid peavad täitma edasijõudnu staatuse saamiseks;

15.  peab väga tähtsaks seda rolli, mida ELi välistegevuse rahastamisvahendid, eriti Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR) ning stabiliseerimisvahend saavad selles osas piirkonnas täita, ning nõuab nende tugevdamist, et neid vahendeid saaks sellistes eriolukordades tulemuslikult ja järjekindlalt kasutada; palub kõrgel esindajal täielikult ära kasutada kõiki asjaomaseid ELi välistegevuse rahastamisvahendeid, sh EIDHRi; rõhutab, et tuleb tagada nende rahastamisvahendite demokraatlik kontroll Euroopa Parlamendi poolt; rõhutab ühtlasi, et tarvis on kohe tegelda toiduainete hinnatõusu küsimusega ning toiduga kindlustatuse ja maaelu arenuga üldiselt;

16.  kutsub Vahemere Liitu üles kiiresti arutama viimase aja sündmusi ja nendele reageerima, et esitada ettepanekud selle kohta, kuidas paremini edendada demokraatiat oma liikmesriikides ja kogu regioonis, ning võimalike reformide kohta, et oma rolli tugevdada ja tõhustada; kutsub üles Anna Lindhi Euroopa – Vahemere piirkonna fondi täitma olulist ja aktiivset rolli, et kaasata Euroopa – Vahemere piirkonna kodanikuühiskond kodanikuõiguste ja osaluse edendamisse;

17.  möönab Egiptuse üliolulist rolli araabia maades ja Lähis-Ida rahuprotsessis ning seda, kui tähtis on rahuleping Iisraeliga; palub Egiptusel ka edaspidi täita aktiivset ja konstruktiivset rolli jõupingutustes, mille eesmärk on Lähis-Idas püsiva rahu saavutamine, pöörates erilist tähelepanu Iisraeli ja Palestiina konfliktile, ning nõuab Egiptuse ja Iisraeli rahulepingu täitmist; väljendab heameelt relvajõudude ülemnõukogu avalduse üle, et Egiptus kavatseb täita kõiki rahvusvahelisi lepinguid ja pakte, milles ta osaleb;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Egiptuse ametivõimudele.

(1) ELT L 31, 5.2.2011, lk 40 ja 1.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamise kohta

P7_TA(2011)0065 RC-B7-0129/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 192;

–  võttes arvesse komisjonile esitatud suuliselt vastatavaid küsimusi ELi Doonau strateegia rakendamise kohta (O-00014/2011 - B7-0011/2011 ja O-00029/2011-B7-0013/2011);

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni ELi Doonau piirkonna strateegia kohta(1);

–  võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatist ELi Doonau piirkonna strateegia kohta (KOM(2010)0715) ja selle tegevuskava (SEK(2010)1489);

–  võttes arvesse ELi Läänemere piirkonna strateegiat (KOM(2009)0248);

–  võttes arvesse 18. ja 19. juunil 2009. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist, kus komisjonil paluti koostada 2010. aastaks ELi Doonau piirkonna strateegia;

–  võttes arvesse 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseisu kohta(2);

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni siseveetranspordi edendamise ja Euroopa integreeritud siseveetranspordi tegevusprogrammi NAIADESi kohta(3);

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2009. aasta oktoobri arvamust „ELi Doonau piirkonna strateegia”;

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Regioonide Komitee valge raamat mitmetasandilise valitsemise kohta” (Cdr 89/2009 (lõplik));

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust dokumendi „Makropiirkondlik koostöö – Läänemere strateegia laiendamine Euroopa teistele makropiirkondadele” (ECO/251) kohta;

–  võttes arvesse nõukogu töökava, mille on koostanud eesistujariigid Hispaania, Belgia ja Ungari;

–  võttes arvesse Espoo, Århusi ja Berni konventsioone keskkonnakaitse kohta;

–  võttes arvesse veepoliitika raamdirektiivi ja Helsingi konventsiooni;

–  võttes arvesse Belgradi konventsiooni, millega reguleeritakse laevaliiklust Doonaul;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Lissaboni lepingus tunnustatakse territoriaalset ühtekuuluvust Euroopa Liidu eesmärgina (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3);

B.  arvestades, et makropiirkondlike strateegiate sihiks on olemasolevaid vahendeid paremini ära kasutada, et lahendada territoriaalse arengu küsimusi ja otsustada, kuidas ühistele probleemidele ühiselt reageerida;

C.  arvestades, et regionaalpoliitika tõhususe suurendamiseks tuleb toetada ja edendada ühtse lähenemisviisi põhimõtet ning arendada makropiirkondadega seotud strateegiaid, mis on ELi tasandi strateegiad;

D.  arvestades, et Läänemere strateegias on juba välja pakutud mudel ELi poliitika koordineerimiseks ja rahaliste vahendite eraldamiseks geopoliitilistes territoriaalüksustes – makropiirkondades – mis on määratletud konkreetsete kriteeriumite alusel;

E.  arvestades, et Doonau piirkond, mis hõlmab 14 Euroopa riiki ja 115 miljonit elanikku nii ELis kui ka väljaspool ELi (Saksamaa, Austria, Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Sloveenia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Moldova ja Ukraina), on ala, kus on võimalik kujundada tõhustatud sünergiat ELi poliitikavaldkondade (ühtekuuluvus, transport, majandus, energia, keskkond, kultuur, haridus, põllumajandus, kalandus, laienemine ja naabrus) vahel;

F.  arvestades, et ELi Doonau piirkonna strateegia peaks seega ühendama ja kooskõlastama majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja kultuurilisi elemente;

G.  arvestades, et see strateegia peaks aitama oluliselt parandada mitmetasandilist haldust ning Doonau piirkonnas tegutsevate partnerite ja kodanikuühiskonna osalust ning soodustama piirkonna jõukuse suurenemist, kestlikku arengut, uute töökohtade loomist ja turvalisust;

H.  arvestades, et Doonau piirkond on oluline ajalooline ühendustee Euroopa lääne- ja idaosa vahel;

I.  arvestades, et pärast Euroopa Liidu järjestikuseid laienemisi on Doonau jõest saanud peaaegu ELi siseveetee ning Doonau piirkond võib anda märkimisväärse panuse laienemiste järel toimunud muutuste kajastamisse;

J.  arvestades, et Doonau ala kujutab endast tihedalt seotud, kuid ebaühtlaste majanduslike võimetega makropiirkonda;

K.  arvestades, et Doonau piirkonna majandusareng suurendab olulisel määral selle makropiirkonna majanduslikku jõukust ja soodustab tööhõivet;

L.  arvestades, et Doonau piirkonna käsitlemine ühtse makropiirkonnana aitaks ületada majandusnäitajate piirkondlikke erinevusi ja toetada ühtset arengut;

M.  arvestades, et Doonau delta ja Budapest, kaasa arvatud Doonau kaldad, kuuluvad alates 1991. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse ning Doonau piirkonnas on mitu erikaitseala ja Natura 2000 võrgustikku kuuluvat erikaitseala; arvestades, et Doonau ja selle delta ainulaadne ja õrn ökosüsteem on koduks haruldastele taimeliikidele, mida ohustab reostus,

1.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on vastu võtnud ELi Doonau piirkonna strateegia, ning toetab selle juurde kuuluvat tegevuskava, mis keskendub neljale eesmärgile (Doonau piirkonna ühendamine, keskkonnakaitse, jõukuse suurendamine ja piirkonna tugevdamine) ja vastab vajadusele edendada piirkonnas liikuvust, energiajulgeolekut, keskkonnakaitset, sotsiaalset ja majanduslikku arengut, kultuurivahetust, turvalisust ja kodanikukaitset;

2.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on seda strateegiat nõudnud juba 2008. aastast alates, kutsub nõukogu eesistujariiki Ungarit ja Euroopa Ülemkogu üles toetama ELi Doonau piirkonna strateegiat juunis toimuval Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning alustama võimalikult kiiresti strateegia rakendamist;

3.  avaldab eelkõige heameelt asjaolu üle, et strateegia töötati välja ulatusliku konsulteerimise teel sidusrühmadega, sealhulgas riigi-, piirkondlike ja kohalike asutustega, aga ka akadeemiliste ja ettevõtlusringkondade ning vabaühendustega, ning rõhutab, et see on tähtis tegur strateegia edu tagamisel; nõuab sellega seoses kodanikuühiskonna foorumi loomist Doonau piirkonnas, et tuua kokku avaliku ja erasektori osalejad ja võimaldada neil osaleda makropiirkondlike strateegiate väljatöötamises;

4.  usub, et strateegia territoriaalne mõõde aitab kujundada selgepiirilist arusaama territoriaalsest ühtekuuluvusest, mis Lissaboni lepingus asetatakse võrdväärsele kohale majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega, ning eelnevat arvestades soovitab komisjonil alustada aktiivset arutelu ELi makropiirkondade poliitika rolli ja mõju kohta pärast 2013. aastat;

5.  rõhutab, et ELi makropiirkondlike strateegiate suurim lisandväärtus seisneb mitmetasandilises koostöös, kooskõlastamises ja paremates strateegilistes investeeringutes olemasolevate vahendite abil, mitte aga täiendavas vahendite eraldamises; rõhutab eesistujariigi Rootsi järeldusi, et ei ole vaja mingeid uusi institutsioone, uusi õigusakte ega uut eelarvet;

6.  kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles kasutama struktuurifonde, mis on kavandatud ajavahemikuks 2007–2013, et toetada strateegia rakendamist võimalikult suures ulatuses, eelkõige aidata luua töövõimalusi ja soodustada majanduskasvu majanduskriisist enim mõjutatud aladel, ning soovitab samal ajal teha vajaduse korral muudatusi praeguse programmitöö perioodi rakenduskavades; rõhutab, et piirkondade iseloomulikke omadusi ära kasutades on võimalik struktuurifonde palju tõhusamat kasutada ja piirkondlikul tasandil lisandväärtust luua; rõhutab, et üheks makropiirkondlike projektide rahastamise allikaks võiksid olla ka kasutamata jäänud rahalised vahendid;

7.  on arvamusel, et Euroopa Liidu laienemine ja suured riikideülesed probleemid, nagu majanduskriis, keskkonnaohud, transpordi säästvuse saavutamine, energiasüsteemide ühildamine, loodusvarade kestlikkus ja veevarude keskkonnahoidlik kasutamine, näitavad, et riikide vastastikune sõltuvus suureneb, sektoriviisile mõtlemine enam ei sobi ja sellega seoses avab makropiirkondade moodustamine uusi, paremaid võimalusi mitmetasandiliseks koostööks, pakkudes integreeritud ja kooskõlastatud lähenemisviisi säästvale arengule laiemal regionaalsel tasandil ning kasutades tõhusamalt Doonau piirkonna tohutut arengupotentsiaali ning ennetades loodusõnnetusi;

8.  rõhutab seetõttu, et Doonau strateegiat tuleks vaadelda ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide, eeskätt territoriaalse koostöö (3. eesmärk) kontekstis, ja strateegia aluseks peaks olema terviklik, valdkondadeülene ja territoriaalne lähenemisviis, et poliitilisi meetmeid konkreetse territooriumi eri juhtimistasandite vahel paremini kooskõlastada, kusjuures peatähelepanu tuleks pöörata sisulistele küsimustele;

9.  rõhutab, et Doonau strateegia vastab ELi 2020. aasta eesmärkidele, mis tagab, et see on kooskõlas Euroopa arengusuundadega ning ELi kohustusega saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv;

10.  tõstab esile strateegia ühendavat iseloomu; on veendunud, et juhul kui Doonau strateegiale saab osaks liikmesriikide ja piirkondlike ning kohalike asutuste tugev poliitiline toetus, võib see pärast viimaseid, majandus- ja finantskriisist kantud aastaid aidata märkimisväärselt kaasa Euroopa varasema jagunemise ületamisele ning ELi soovitud integratsiooni saavutamisele ning Euroopa majanduse elavdamise strateegia üldisele edule ja tulemuslikkusele, andes uut hoogu jätkusuutlikule majanduskasvule kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, riikidevahelisel ja Euroopa tasandil mitte ainult Kesk- ja Kagu-Euroopa piires, vaid ka palju laiemas geograafilises kontekstis;

11.  võtab teadmiseks ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tugeva mõju kõigile piirkonna riikidele ja eriti Doonau-äärsetele riikidele; palub kõiki sidusrühmi, et nad ei vähendaks kriisi tõttu ELi Doonau piirkonna strateegia osas võetud kohustusi;

12.  rõhutab, et Doonau piirkond on Euroopa värav Lääne-Balkanile ja seetõttu ei ole Euroopa Doonau piirkonna strateegia tulemuseks mitte üksnes naabrisuhete paranemine Kesk-ja Kagu-Euroopas, vaid see tähendab ka olulist lisandväärtust ELi Ida-Euroopa poliitikas ja annab suurepärase võimaluse kogu ELi poliitilise ja majandusliku koostöö tugevdamiseks Balkani riikidega ning seega Euroopa integratsiooni laiendamiseks ja kindlustamiseks selles piirkonnas;

13.  rõhutab, et Doonau strateegia koos sellega kaasnevate piiriülese koostöö vormidega võib kergesti kujuneda oluliseks teguriks majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku arengu edendamisel, luues heaolu, parandades elukvaliteeti, toetades kohalikke ja piirkondlikke, sealhulgas arenguvajadustega seonduvaid püüdlusi, ning soodustades tugevate piiriüleste sidemete loomist ja kaasates väikesi projekte (inimeselt inimesele suunatud programmid) mitmesugustes valdkondades, nagu kultuur, haridus, tööhõive, keskkonnakaitse, tööstuse tarneahelad, omavalitsuste koostööprojektid ning riikidevahelised transpordi kaasajastamise algatused;

14.  usub, et ulatuslike strateegiate, näiteks makropiirkondlike strateegiate arendamine peaks suurendama kohaliku ja piirkondliku tasandi rolli ELi poliitika üldisel rakendamisel;

15.  rõhutab asjaolu, et uue makropiirkondliku koostöö raamistikuga tuleb tagada, et ääremaade loomulikud puudused muudetakse eelisteks ja võimalusteks ning nende piirkondade arengut stimuleeritakse;

16.  rõhutab vajadust kaasata Doonau piirkonna asjaomased piirkondlikud ja kohalikud sidusrühmad, nagu Doonau linnade ja piirkondade nõukogu, ning kodanikuühiskond kõigisse otsustamisetappidesse (ettevalmistused, rakendamine, järelevalve, hindamine), et leida ühistele probleemidele lahendusi, valida ja tõhusalt rakendada konkreetseid projekte ning saavutada hea haldusmehhanism; nõuab tungivalt, et valitsused toetaksid ja hõlbustaksid meetmeid, mis võimaldaksid vabaühenduste, ametiühingute ning kodanikuühiskonna ennetavat osalemist, võttes vajalikul määral arvesse ka naiste võrgustikke ja vähemusrühmi;

17.  soovitab selles kontekstis suurendada kohaliku kogukonna kaasatust, luues ulatuslikumad ja täpsemad suhtlus- ja konsultatsioonivahendid, sealhulgas kohalikus meedias (kohalikud tele- ja raadiojaamad ning trüki- ja võrguajalehed); soovitab luua ELi Doonau piirkonna strateegiale pühendatud eriotstarbelise veebiportaali, mis toimiks piirkonna kesk- ja kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ning muude osaliste käimasolevate ja tulevaste projektidega seotud kogemuste vahetamise foorumina;

18.  tuletab meelde Läänemere strateegia kogemusi, mis puudutab otsustamisprotsessi läbipaistvust, sealhulgas ELi toetuste eraldamisel;

19.  soovib suuremat poliitilist pühendumist, et suurendada kodanike ja sidusrühmade usaldust poliitiliste ja kohaliku tasandi asutuste vastu;

20.  märgib, et ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamise edu sõltub kohaliku omavalitsuse tasandi toimijate suutlikkusest, võimest ja valmisolekust tuua piirkondlikele tööturgudele projektialgatusi, millega ergutatakse kohalikku tööjõunõudlust, pannakse alus arukale ja keskkonnasõbralikule majanduskasvule ning parandatakse eri liikmesriikide piiriäärsete regioonide koostööd; juhib tähelepanu asjaolule, et Doonau piirkonna majandusarengu ja innovatsiooni valdkonnas valitsevad suured erinevused ning on vaja suurendada kõigi, sealhulgas kõrgelt arenenud alade potentsiaali, sest viimased suudavad kõige ebasoodsamate tingimustega alasid järele aidata; rõhutab vajadust edendada uusi arengu- ja innovatsioonipotentsiaaliga alasid ning kasutada Läänemere strateegia ja ELi Doonau piirkonna strateegia lisandväärtust;

21.  nõuab energiataristu ja energiatõhususe arendamist ning taastuvate energiaallikate paremat kasutamist, et luua terviklik ja hästitoimiv energiaturg;

22.  võtab teadmiseks keskmise ja pikema ajavahemiku prognoosid, mille kohaselt kliimamuutuse tagajärjed mõjutavad eriti Euroopa lõunapoolseid piirkondi, sealhulgas Euroopa kaguosas asuvaid ELi liikmesriike; on veendunud, et Doonau strateegial on siinjuures tähtis roll ja see tuleks koostada sihiga leevendada kliimamuutuse kahjulikku mõju Doonau piirkonnas, võttes arvesse jõgedevõrgustiku keerukat rolli ja iseloomu (veevarustus, ökoloogilised aspektid, transporditaristu, niisutus- ja põllumajandusmõõde, kaitsealused looma- ja taimeliigid jne);

23.  juhib tähelepanu sellele, et Kesk- ja Kagu-Euroopa on ökoloogilisest seisukohast üks Euroopa rikkamaid, kuid samas tundlikumaid piirkondi, mida iseloomustab väga keeruline ja väärtuslik ökosüsteem ning mis seetõttu nõuab kõrgetasemelist kaitset; tunneb heameelt, et Euroopa Doonau piirkonna strateegia eesmärgiks on luua elamiskõlblik, kestlik ja samas arenenud ning jõukas piirkond, ohjates keskkonnaohtusid, nagu üleujutused ja tööstusreostus, säilitades veevarude kvaliteedi ja kvantiteedi ning tagades nende säästva kasutamise ja säilitades bioloogilist mitmekesisust, maastikke ning õhu ja pinnase kvaliteeti; rõhutab, et Doonau vesikonna looduse kaitsmine on tähtis ning peaks soodustama piirkonna põllumajanduse ja maaelu vastutustundlikku arengut; nõuab Doonau jõe ökoloogilise seisundi parandamist ja meetmeid reostuse vähendamiseks ning nafta ja muude mürgiste ja ohtlike ainete edasise heite vältimiseks; rõhutab, et Doonau hea ökoloogiline seisund on kogu inimtegevuse eeltingimus jõepiirkonnas, ning soovitab eelkõige kaaluda keskkonnakaitse eesmärke;

24.  on veendunud, et Doonau piirkonna ainulaadse tundlikkusega sobivad kõige paremini vesikonna loodusliku tulvaveemahutavuse säilitamise ja korduvate üleujutuste ennetamise meetmed; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ELi raha kulutataks projektidele, mis on kooskõlas ELi keskkonnaõiguse rakendamisega;

25.  juhib tähelepanu Doonau piirkonna riikide vastastikusele sõltuvusele ja rõhutab, et tähtis on investeerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja nende uurimisosakondade arengusse ja edendada innovatsiooni, ettevõtlust ning teadmistemajanduse kasvu, et tagada säästev ja tõhus areng;

26.  rõhutab, et arukas majandusareng ja investeerimine on väga võimalusterohked majanduskasvu valdkonnad ning keskkonnasõbralik tehnoloogia ja ökoloogiline moderniseerimine, näiteks energiatõhususe suurendamine, taastuvate energiaallikate kasutamine ja parem prügimajandus, võivad toetada piirkonna kestlikku arengut ning vähendada majandustegevuse kahjulikku keskkonnamõju;

27.  tunnistab Doonau strateegia tähtsat osa keskkonnasõbraliku majanduse ja innovatsiooni ning laiemas mõttes teadus- ja uuendustöö edendamisel, mille sihiks on uue konkurentsivõimelise ja vähese CO2-heitega majanduse kujunemine ning keskkonnasõbralike hoiakute tugevdamine piiriülestes tööstuskoostöö projektides; nõuab tungivalt, et jõeäärsed riigid pööraksid esmatähelepanu ühiskasutatavate hüdroloogiliste ja veekvaliteedi testimisasutuste loomisele, millest sõltub paljude äriettevõtete edu;

28.  rõhutab, et oluline on arendada piirkonnas säästvat turismi, võttes arvesse peaaegu kogu Doonau ulatuses kulgeva jalgrattatee majanduspotentsiaali, kinnistada Doonau piirkond Euroopa turismisihtkohana ja töötada välja Euroopa Doonau piirkonna kaubamärk;

29.  toetab ettevõtluse arendamise võrgustike ja kaubanduse edendamise vabaühenduste loomist, mis võimaldavad kooskõlastada ja edendada tulevasi arenguvõimalusi ja ettevõtete – eelkõige VKEde – ning uurimisasutuste, ülikoolide ja riigiasutuste koostööd, et suurendada teadmistepõhiste piirkondlike innovatsiooniklastrite potentsiaali ja kasvatada piirkondlikku konkurentsivõimet;

30.  toonitab, et kõiki transpordiliike tuleks kaasajastada vastavalt ELi standarditele ning piirkonna transpordisüsteemi kavandamisel tuleks vajaduse korral eelistada keskkonnasõbralikke transpordiliike, nagu raudtee- või siseveetransport, võttes täielikult arvesse kõiki asjakohaseid ELi õigusakte;

31.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täiustama Doonau piirkonna taristuid ja parandama majandustulemusi ning viima õigeaegselt ja keskkonnahoidlikult lõpule Doonau piirkonna TEN-T projektide rakendamise; võttes arvesse TEN-T suuniste läbivaatamist, palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda Doonau piirkonna transpordisüsteemide arendamise vajadust;

32.  tõstab esile kolme olulist taristute arendamise tasandit, kus Doonau strateegia kooskõlastatud lähenemine võib sünergiat hõlbustada: (i) piki Doonaud kulgev eri transpordiliike ühendav koridor (TEN-T esmaprojekt 18); (ii) ühendused eri transpordiliike ühendava Doonau koridori ja naaberliikmesriikide vahel (Doonau piirkonnaga seotud TEN-T esmaprojektid); (iii) TEN-T, riiklike ja piirkondlike võrgustike piiriülesed kitsaskohad;

33.  rõhutab, et Doonau jõe kaitse rahvusvaheline komisjon, Doonau komisjon ja Sava vesikonna rahvusvaheline komisjon on koostanud ühisavalduse „Siseveeliikluse arendamine ja keskkonnakaitse Doonau vesikonnas”, milles esitatakse siseveeteede taristuprojekte puudutavad üldised nõuanded, mis on suunatud nii tehnilistele planeerijatele kui ka muudele huvitatud isikutele, kes soovivad osaleda siseveeteede planeerimisprotsessis, ning selles ühisavalduses nõutakse ühise planeerimisrühma moodustamist, mis hindaks vajadusi ja pakuks välja võimalikult palju meetmeid, millest oleks kasu nii veeliikluse kui keskkonnakaitse seisukohast; soovitab komisjonil ühisavalduses võetud kohustustest kinni pidada;

34.  on arvamusel, et transpordiliikide tõhusa koostoimimise ja innovatsiooni põhimõtete kohaselt kujutab täiustatud siseveesadamate ning logistika, siseveeliikluse ja raudteetranspordi kombineerimine endast märkimisväärset majandusarengu potentsiaali ka ELi Doonau piirkonna naaberriikide jaoks ning võib aidata transpordi kitsaskohti vähendada;

35.  juhib tähelepanu vajadusele ergutada seitsmenda teadus- ja tehnoloogiaarengu raamprogrammi raames puhaste ja tõhusate laevade väljatöötamist, keskendudes eriti teabe- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning aluste konstruktsioonile, ökoloogilisele tõhususele ja sisseseadele;

36.  rõhutab, et Maini-Doonau kanali kaudu ühendavad Reini ja Doonau jõgi 3500 km ulatuses otseselt ühtteist riiki Põhjamerest Musta mereni, ning toonitab vajadust laiendada ELi Doonau piirkonna strateegiat Musta mere piirkonna suunas; rõhutab, et Doonau piirkonna kestlik areng suurendab veelgi Musta mere piirkonna geostrateegilist tähtsust;

37.  soovitab edendada Doonau kultuurikeskkonda ning soodustada sealjuures kultuurilist dialoogi, toetada riikidevahelisel koostööl põhinevaid ülikoolide vahetusprogramme ja noorteprojekte, arendada säästvat turismi ning kaitsta ajaloo- ja arhitektuuripärandit;

38.  rõhutab, et kultuuridevahelise dialoogi ja Doonau piirkonna riikide üksteisemõistmise toetamiseks on väga vaja koostööd kultuuriprojektide vallas; tõstab sellega seoses esile noorte aktiivse kaasamise vajadust kultuuri- ja haridusasutuste vahendusel, et luua riikidevahelisi võrgustikke;

39.  soovitab eraldada rohkem vahendeid kaitsetus olukorras olevatele elanikkonnarühmadele, eelkõige romadele suunatud projektide ja projektivõrgustike jaoks;

40.  rõhutab, et Doonau piirkonna riigid peaksid tegema koostööd kõigi neile kättesaadavate ELi vahendite tõhusamaks kasutamiseks strateegia eesmärkide võimalikult ulatusliku täitmise nimel; rõhutab ka, et on vaja piisavalt paindlikkust, et Doonau strateegiaga seotud projekte oleks võimalik välja töötada olemasolevate rakenduskavade raames;

41.  ergutab tulevase struktuurifondide üldmääruse raames välja töötama territoriaalse koostöö sätetest lähtuvaid erisätteid, mis on selged ja milles võetakse arvesse halduskultuuri erinevusi ega tekitata abisaajatele uut halduskoormust, et tugevdada riikide ja piirkondade koostööd ning edasiste ühistegevuse strateegiate väljatöötamist, mis võivad suurendada piirkonna ligitõmbavust Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning võivad hiljem moodustada Euroopa piiriülese koostöö mudeli;

42.  juhib tähelepanu ettevalmistavale meetmele „ELi Doonau piirkonna juhtimismudeli loomine – parem ja tõhusam koordineerimine”, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selle eelarvet nõuetekohaselt kasutama, et rahastada Doonau piirkonna strateegia arendamiseks ja rakendamiseks vajaliku juhtimismudeli väljatöötamise meetmeid; rõhutab, et tähtis on anda vajalikku tehnilist abi ELi Doonau piirkonna strateegia meetmete ja projektide rakendamiseks; on seisukohal, et tehnilise abi kulusid tuleks strateegia finantsraamistiku kavandamisel paremini tunnustada ja arvesse võtta ning toetuseks määratud summa peaks olema partneritele kättesaadav, kui seda kasutatakse makropiirkondlikul tasandil kooskõlastatud eesmärkide ja meetmete heaks;

43.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon avalikustas 3. veebruaril 2011. aastal ELi Doonau piirkonna strateegia esmatähtsate valdkondade koordinaatorid; on seisukohal, et nüüdsest peaksid esmatähtsaid valdkondi juhtivad riigid ja piirkonnad strateegia rakendamiseks kokku leppima tööprogrammi, tegema kindlaks rahastamisallikad, tihendama riikide ja piirkondade koostööd konkreetses valdkonnas ja võtma kõige hädavajalikumad meetmed, et aidata Doonau piirkonnal oma majanduslikku potentsiaali täiel määral ära kasutada ning eelkõige selleks, et pidada kinni oma valdkonna suurprojektide rakendamistähtaegadest;

44.  arvestades vajadust koostada ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamise vahehinnang, palub Euroopa Komisjonil ette valmistada kindlad vahendid ja kriteeriumid projektide hindamiseks võrdlemist võimaldavate näitajate põhjal;

45.  kutsub komisjoni üles analüüsima esimesi tulemusi ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamisel, mis koos ELi Läänemere strateegiaga aitab kindlaks määrata võimalikke allikaid ja meetodeid makropiirkondlike strateegiate rahastamiseks olemasolevas raamistikus;

46.  palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti korrapäraselt ELi Doonau piirkonna strateegia ja ELi rahastatavate Doonau piirkonnaga seotud projektide rakendamise hetkeolukorrast ja ajakohastamisest ning parlamendiga sel teemal konsulteerida;

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning teistele asjaomastele institutsioonidele.

(1) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 14. (2) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 65. (3) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 443.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal

P7_TA(2011)0066 RC-B7-0101/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa ning ELi ja Venemaa suhete kohta, eelkõige 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni inimõiguste aktivistide mõrvade kohta Venemaal(1), 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise (31. mai – 1. juuni 2010) järelduste kohta(2) ning 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Põhja-Kaukaasias (Venemaa Föderatsioon) ja Oleg Orlovi kriminaalvastutusele võtmise kohta(3);

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelist kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut ning käimasolevaid läbirääkimisi uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse oma 2010. aasta detsembris vastu võetud aastaaruannet, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal, pöörates erilist tähelepanu Magnitski juhtumile;

–  võttes arvesse ELi ja Venemaa inimõigustealaseid konsultatsioone;

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooni ja ÜRO deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike asutuste õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi;

–  võttes arvesse 2010. aasta mais Doni-äärses Rostovis toimunud ELi ja Venemaa tippkohtumisel algatatud moderniseerimispartnerlust ning Venemaa liidrite lubadust võtta õigusriigi põhimõtted Venemaa moderniseerimise aluseks;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit peab endiselt väga tähtsaks ELi ja Venemaa suhete süvendamist ja arendamist kooskõlas moderniseerimispartnerluses kindlaks määratud põhimõtetega, mille aluseks on demokraatia põhimõtete, põhi- ja inimõiguste ning õigusriigi põhimõtete kindel järgimine;

B.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) liikmena ning ÜRO deklaratsioonidega ühinenud riigina on Venemaa kohustunud kaitsma ja edendama inimõigusi, põhivabadusi ja õigusriigi põhimõtteid;

C.  arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja kohtumenetlused on küsimuse alla seadnud Venemaa Föderatsiooni õigusasutuste sõltumatuse ja erapooletuse;

D.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus, kaasa arvatud EL, on kritiseerinud Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi suhtes langetatud teist süüdimõistvat otsust 30. detsembril 2010. aastal Jukose varasid käsitleval teisel kohtuprotsessil;

E.  arvestades, et Boriss Nemtsov ja veel umbes 70 isikut vahistati 31. detsembril 2010. aastal Moskvas pärast opositsiooni meeleavaldust;

F.  arvestades, et sõltumatud ajakirjanikud, kodanikuühiskonna aktivistid, advokaadid ja inimõiguste kaitsjad on sageli olnud hirmutamise ja vägivalla ohvrid; arvestades, et ekstremismivastased õigusaktid ja Föderaalset Julgeolekuteenistust (FSB) käsitleva seaduse uued sätted on ebaselged ning seetõttu kasutatakse neid tihti valitsusväliste organisatsioonide, usuvähemuste ja meediaorganisatsioonide tagakiusamiseks;

G.  arvestades, et Venemaa ametivõimud ei ole veel lahendanud ajakirjanike Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova ja Anastasia Baburova juhtumeid ning jurist Sergei Magnitski surma asjaolusid;

H.  arvestades, et Venemaa president Medvedev on mitmel puhul lubanud tugevdada õigusriigi põhimõtteid, kinnitades, et tema ülesanne on luua täiesti sõltumatud nüüdisaegsed kohtud, mis vastavad Venemaa majandusarengu tasemele,

1.  kinnitab oma veendumust, et Venemaa jääb Euroopa Liidu oluliseks partneriks, et arendada jätkusuutlikku koostööd, mis rajaneb demokraatial ja õigusriigi põhimõtetel;

2.  mõistab karmilt hukka Moskva Domodedovo lennuväljal aset leidnud terrorirünnaku ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja tunneb kaasa rünnakus vigastada saanutele; rõhutab, et Venemaa ametivõimud peavad sellele rünnakule reageerima seaduslikul ja tasakaalukal moel ning andma Venemaa kohtusüsteemile võimaluse teha oma tööd vabalt ja sõltumatult, et rünnaku eest vastutavad isikud vastutusele võtta ja süüdi mõista;

3.  peab murettekitavaks teateid poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsesside, ebaõiglaste menetluste ja suutmatuse kohta uurida raskeid kuritegusid, nagu tapmised, tagakiusamised ja muud vägivallaaktid; nõuab tungivalt, et Venemaa kohtu- ja õiguskaitseasutused täidaksid oma kohustusi tõhusalt, erapooletult ja sõltumatult, et tuua rikkumiste toimepanijad kohtu ette;

4.  väljendab tõsist muret Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi hiljutise teise kohtuprotsessi otsuse ning nende süüdimõistmise pärast; rõhutab, et selle ja varasemate kohtuprotsessidega seoses on tõstatanud tõsised justiitsküsimused, ning nõuab sõltumatut kohtulikku läbivaatamist seoses poolelioleva apellatsioonimenetlusega; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud teeksid kõik endast oleneva, et parandada kohtusüsteemi vastavalt president Medvedevi lubadustele tagada suurem õiglus ja läbipaistvus;

5.  nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsiooni ombudsman laseks läbi vaadata süüdistused ja käimasolevad menetlused Euroopa Parlamendi 2009. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna laureaadi Oleg Orlovi vastu; tuletab meelde, et Tšetšeenias tegutsenud Memoriali juhtiva liikme Natalja Estemirova mõrva asjus ei ole läbi viidud tulemuslikku uurimist;

6.  mõistab hukka iga teise kuu viimasel päeval seoses Venemaa konstitutsiooni artikliga 31 korraldatavate rahumeelsete kogunemiste laialiajamise ning opositsiooniliidrite korduvad vahistamised, antud juhul Boriss Nemtsovi vahistamise;

7.  innustab nõukogu eesistujat, komisjoni presidenti ja kõrget esindajat teraselt jälgima neid kohtuasju ja tõstatama neid küsimusi erinevates kogudes ja kohtumistel Venemaaga, eelkõige eeloleval ELi ja Venemaa tippkohtumisel;

8.  tuletab nõukogule ja kõrgele esindajale meelde tervet rida asjakohaseid meetmeid, mida nad saavad kasutada inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste ning õigusriigi põhimõtete eiramise korral;

9.  kutsub ELi ja Venemaad üles intensiivistama läbirääkimisi uue siduva ja tervikliku partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks ning kinnitab, et toetab kindlalt ulatuslikku lepingut, mis hõlmab demokraatia, õigusriigi ning inim- ja põhiõiguste küsimusi; rõhutab, et on oluline tagada kohtuorganite tõhus toimimine ja tugevdada korruptsioonivastast võitlust;

10.  peab murettekitavaks arvukaid teateid inimõiguste rikkumiste kohta Venemaal, sealhulgas rikutakse õigust rahumeelselt koguneda, ning rõhutab, et vaja on jätkata inimõigustealast dialoogi osana ELi ja Venemaa konsultatsioonidest inimõiguste küsimustes, pöörates erilist tähelepanu Venemaa ametivõimude meetmetele inimõiguste kaitsjate turvalisuse tagamiseks;

11.  rõhutab, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete täielik austamine parandaks Venemaa mainet ja usaldusväärsust maailmas, eelkõige Euroopa Liiduga suhetes, mis on olulised ja peaksid arenema strateegiliseks partnerluseks, võttes arvesse mõlema poole vastastikust sõltuvust ja mitmeid ühishuvisid, eelkõige mis puudutab poliitilist, julgeolekualast, majanduslikku ja energiaalast koostööd, kuid samuti demokraatlike põhimõtete ja menetluste, õigusriigi põhimõtete ning põhiliste inimõiguste järgimist;

12.  nõuab, et komisjon esitaks kiiresti parlamendile hinnangu selle kohta, kas Jukose ja selle juhtide vastu võetud kohtulikud meetmed on ühitatavad nõuetega, mis on Venemaale esitatud seoses tema sooviga saada WTO täisliikmeks;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et Venemaa on Euroopa Nõukogu liikmena võtnud kohustuse täielikult järgida Euroopa standardeid demokraatia, põhi- ja inimõiguste ning õigusriikluse valdkonnas; kutsub sellega seoses Venemaa ametivõime üles täitma kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ja rakendama meetmeid konkreetsetel juhtudel tehtud rikkumiste parandamiseks, sealhulgas tagama, et viiakse läbi tulemuslik uurimine ja rikkumiste toimepanijad võetakse vastutusele, ning võtma üldiseid meetmeid kohtuotsuste rakendamiseks, sh tegema poliitikas ja õigusnormides muudatusi, mis hoiaksid ära sarnaste rikkumiste kordumise edaspidi;

14.  kordab oma nõudmist, et inimõigustealaseid konsultatsioone tuleks tihendada ning muuta need tõhusamaks ja tulemustele suunatuks, kusjuures Brüsselis ja Moskvas toimuvatel kohtumistel peaksid osalema Venemaa justiits-, sise- ja välisministeerium ning Euroopa Parlament tuleks igal tasandil täielikult kaasata; tuletab kõrgele esindajale meelde Euroopa Parlamendi eelarvealast otsust luua kodanikuühiskonna foorum;

15.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles pakkuma Venemaale konkreetset abi ja oskusteavet, et tugevdada kohtu- ja õiguskaitseorganite sõltumatust ning suurendada kohtusüsteemi võimet vastu seista poliitilisele ja majanduslikule survele; rõhutab Euroopa Liidu valmidust aidata kaasa kohtusüsteemi toetusprogrammi loomisele ning õiguskaitseorganite töötajate, prokuröride ning kohtunike väljaõppele ja koolitusele;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

(1) ELT C 224 E, 17.9.2009, lk 27. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0234. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0390.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon Maailmapanga energiastrateegia kohta arengumaadele

P7_TA(2011)0067 B7-0128/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta(1);

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi kohta(2);

–  võttes arvesse kliima- ja energiapaketti, mille Euroopa Parlament võttis vastu 17. detsembril 2008. aastal;

–  võttes arvesse oma 1. aprilli 2004. aasta resolutsiooni Maailmapanga poolt tellitud mäetööstuse ülevaate kohta(3);

–  võttes arvesse Maailmapanga 2010. aasta ülemaailmset arenguaruannet arengu ja kliimamuutuste kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et juurdepääs tänapäevastele energiateenustele on vaesuse kaotamise ja majandusarengu eeltingimus, ja arvestades, et õigus energiale tähendab seda, et energiateenused on usaldusväärsed, taskukohased, seda eriti vaeste jaoks, ning ühtlaselt jaotunud, nii et linna- ja maapiirkondade vahel poleks erinevust;

B.  arvestades, et praegu ei saa elektrit kasutada umbes 1,5 miljardit inimest, kelle hulgas neli inimest viiest elab Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias, enamasti maapiirkondades, ja arvestades, et ligi 2,4 miljardit inimest kasutab endiselt tavapäraseid biomasskütuseid toidu valmistamiseks ja kütmiseks, mis põhjustab siseruumide saastuse tõttu tõsiseid tervisehäireid ning igal aastal 1,9 miljoni inimese surma, ning samuti põhjustab loodusvarade jätkusuutmatu kasutuse tõttu keskkonnakahju(4);

C.  arvestades, et tavapärased Maailmapanga rahastatavad maapiirkondade elektriga varustamise programmid on maapiirkondade vaesteni jõudmisel tervikuna läbi kukkunud, ning arvestades, et võrguväliste süsteemide säästvad tehnoloogiad võivad tänu oma detsentraliseeritud olemusele olla maapiirkondade elektriga varustamiseks eriti sobilikud;

D.  arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri väljaandes „World Energy Outlook 2008” esitatud viitestsenaariumis kasvab aastaks 2030 primaarenergianõudlus maailmas 45% ning OECD-väliste riikide nõudlus moodustab sellest suurenemisest kiire majandusarengu tõttu 87%; arvestades, et sama stsenaariumi kohaselt annab see kiire energianõudluse kasv OECD-välistes riikides eeldatavasti 97% CO2 lisaheitest;

E.  arvestades, et Maailmapank valmistab praegu ette uut energiastrateegiat, mis peaks eeldatavasti valmima 2011. aasta keskel, milles püütakse saavutada paljude sidusrühmade osalust ning mille olulisim osa on tõhusa, taskukohase ja puhta energiaga varustamise idee, et vähendada vaesust ja suurendada majanduskasvu;

F.  arvestades, et 2008. aastal kohustus Maailmapank tegema aastaks 2011 pooled energia valdkonna investeeringud vähese CO2-heitega energiasse(5);

G.  arvestades, et erasektori rahastamine rahvusvaheliste arengupankade poolt on alates 1990. aastast kümme korda suurenenud; arvestades, et see kasv on eriti suur olnud Rahvusvahelises Finantskorporatsioonis (IFC), Maailmapanga erasektori edendamise allasutuses, kelle laenude ja investeeringute kogumaht ajavahemikul 2003–2008 enam kui kahekordistus,

1.  tunneb heameelt energiastrateegia üle ning tuletab meelde, et selles tuleks konkreetselt käsitleda viise, kuidas energiateenustele juurdepääs võib aidata inimesi vaesusest välja ja ühtlasi hõlbustada üleminekut keskkonnasäästliku energia tootmisele; nõuab tungivalt, et Maailmapank tegutseks erasektori arendamisel viisil, mis tooks kasu vaestele ja aitaks ühtlasi võidelda kliimamuutusega; rõhutab, et energiavalikute põhjaliku kulutasuvuse analüüsis tuleb arvesse võtta keskkonna- ja sotsiaalseid tegureid nii riiklikul kui kohaliku omavalitsuse tasandil;

2.  märgib, et fossiilkütustega seotud laenude andmine moodustab Maailmapanga üldises energiaportfellis endiselt valdava osa, kuigi taastuvenergia ja energiatõhususe algatustega seotud laenude osakaal on viimasel ajal suurenenud; juhib tähelepanu asjaolule, et fossiilkütustega seotud investeeringuid tehakse ka finantsvahendajate kaudu, mis ei kajastu Maailmapanga energiasektori aastaandmetes; märgib ühtlasi murelikult, et Maailmapank teeb jätkuvalt märkimisväärseid investeeringuid söeküttel töötavatesse elektrijaamadesse, jättes arengumaad aastakümneteks kivisöeenergia lõksu;

3.  tunneb heameelt Maailmapanga strateegilise eesmärgi üle lõpetada järk-järgult fossiilkütuste projektide tarbeks laenuandmine aastaks 2015, mis on kooskõlas G-20 juhtide poolt Pittsburghis 2009. aasta septembris võetud kohustusega, mida korrati Torontos 2010. aasta juunis;

4.  julgustab Maailmapanka seadma väikesemahulise kohaliku tasandi juurdepääsu energiateenustele tähtsusjärjekorras ettepoole, eriti vähim arenenud Aafrika ja Aasia riikides;

5.  väljendab muret asjaolu pärast, et Maailmapank käsitleb suurtest hüdroelektrijaamadest ja biokütustest saadavat energiat puhta energiana; toob eriti esile ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hoiatuse, et biokütuse kasutamine seab ohtu toiduga varustamise;

6.  kutsub Maailmapanka üles juhtima uuenduslike normide ja standardite väljatöötamist ja rakendamist, et kaitsta kogukondade õigusi ning tagada nende juurdepääs energiateenustele ja kasusaamine energiasektori arengust seoses energiatõhususe ja taastuvate energiaallikatega;

7.  märgib murelikult, et järelevalve finantsvahendajate kaudu teostatava mitmepoolse rahastamise üle on enamjaolt puudulik; toonitab vajadust kindlaks määrata selged nõuded, millele mitmepoolset rahastamist teostavad finantsvahendajad peavad vastama; on seisukohal, et eespool nimetatud nõuded peavad hõlmama selged arengueesmärke (mitte lihtsalt finantstegevuse edukus) ning samuti rahvusvahelistes protokollides ja lepingutes sisalduvaid tugevaid sotsiaalseid ning keskkonnaalaseid tagatisi;

8.  toonitab, kui oluline on arvesse võtta kliimamuutusega seotud kulusid; nõuab olelusringi maksumusest lähtuva lähenemisviisi kasutamist arvestusprotsessis, et kättesaadavaid energiaalternatiive tõhusalt hinnata;

9.  rõhutab ühtlasi, et energialiikide varu on vaja mitmekesistada, võttes arvesse probleeme, mis tekivad, kui ollakse liiga suures sõltuvuses ühest energiaallikast, näiteks elektrienergia tootmiseks imporditavast fossiilkütusest või hüdroelektrist, mille puhul pikaajaline põud tähendab tühje veehoidlaid ja seega märkimisväärselt vähenenud tootmisvõimsust; nõuab tungivalt, et Maailmapank suurendaks investeeringuid taastuvenergiasse ja energiatõhususse, kuid hoiduks investeerimast suurtesse hüdroenergiaprojektidesse, mille negatiivset sotsiaalset ja keskkonnamõju, mille muu hulgas põhjustavad mahutitest eralduvate kasvuhoonegaaside heitkogused, tuleb enne rahastamist nõuetekohaselt hinnata; rõhutab, et väikesed hüdroelektrijaamad on säästvamad ja majanduslikult elujõulisemad kui suured;

10.  peab kahetsusväärseks, et Maailmapank edendab pigem suuremahulist ja ekspordile suunatud energiamudelit, selle asemel et toetada väikesemahulisi detsentraliseeritud energiaprojekte, mis on maapiirkondade elanikkonna põhivajaduste rahuldamiseks tihti palju sobivamad ja tõhusamad; nõuab tungivalt, et Maailmapank toetaks alternatiivseid väikesemahulisi detsentraliseeritud energiaprojekte, arvestades kohalike kogukondade vajadustega ja eri riikide majanduslike oludega, ning seaks konkreetsed eesmärgid ja annaks seiresuunised, et tagada vaeste kasusaamine energiaga seotud laenudest;

11.  on arvamusel, et parim viis võimalikke kompromisse lahendada on uurida tarnekindlust, tervise- ja keskkonnamõju ning majanduslikku mõju kohalikele kogukondadele ning vajaliku tehnoloogia väljatöötamist ja siiret riiklikul ning kohalikul tasandil, et tagada juurdepääs säästvatele tehnoloogiale ja taastuvatele energiaallikatele;

12.  rõhutab, et tuleb välja töötada aruandlus- ja avalikustamiseeskirjad, mis tagaksid võimalikult suure läbipaistvuse; nõuab, et enne rahastamise heakskiitmist määratleks Maailmapank selgelt arenguga seotud konkreetse kasu ja avalikustaks selle; väljendab muret seoses tõsiasjaga, et Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni (IFC) toimimisnormide raamistikus ei tunnustata ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis sätestatud vabatahtliku, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtet;

13.  julgustab Maailmapanka keskenduma strateegias säästva tehnoloogia projektide kaubanduslikuks ja konkurentsivõimeliseks muutmisele, kasutades selleks uuenduslikku rahastamist ja institutsioonilisi arenguprogramme, et edendada energiatõhususe ja taastuvenergia kombinatsiooni elujõulise ja atraktiivse võimalusena;

14.  juhib tähelepanu sellele, et vaestes riikides on keskkonnasäästliku tehnoloogia areng seotud tehnosiirdega, mis tähendab, et tuleb kindlaks teha peamised tõkked, mis takistavad kliimamuutusega võitlemiseks ette nähtud rohelise tehnoloogia levitamist arengumaades, ja kaaluda uusi paindlikke võimalusi intellektuaalomandi õiguste valdkonnas;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Maailmapangale, nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0174. (2) ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 35. (3) ELT C 103 E, 29.4.2004, lk 819. (4) UNDP & WHO (2008): The Energy Access Situation in Developing Countries, New York. (5) World Bank Group (2008): Strategic Framework on Development and Climate Change.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon Euroopa 2020. aasta strateegia kohta

P7_TA(2011)0068 RC-B7-0097/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid”;

–  võttes arvesse eesistujariigi järeldusi pärast Euroopa Ülemkogu 17.–18. juuni 2010. aasta kohtumist;

–  võttes arvesse 2000., 2001., 2005., 2006. ja 2007. aasta märtsis ning 2009. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumiste eesistujariigi järeldusi;

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise kohta(1);

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(2);

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks(3);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 3;

–  võttes arvesse nõukogu 7. juulil 2010. aastal vastuvõetud soovitusi liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta;

–   võttes arvesse nõukogu otsust liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama Euroopal kriisist toibuda ja väljuda sellest tugevamana tänu töökohtade loomisele ning arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule, mis põhineb ELi viiel peaeesmärgil: tööhõive edendamisel, tingimuste parandamisel innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse jaoks, kliimamuutuse ja energeetika alaste eesmärkide saavutamisel, haridustaseme parandamisel ning sotsiaalse kaasatuse edendamisel, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu,

Euroopa 2020. aasta strateegia juhtimist tuleks tugevdada

1.  rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia meetmetel on otsustav tähtsus kõikide Euroopa kodanike tulevikuväljavaadetele, võimaldades jätkusuutlike töökohtade loomist, pikaajalist majandusskasvu ja sotsiaalset arengut; kardab, et nõrga juhtimisstruktuuri tõttu ei suudeta Euroopa 2020. aasta strateegiaga täita selle raames antud lubadusi, ning nõuab väga tungivalt, et nõukogu tugevdaks seetõttu ühenduse meetodit; kordab, kui oluline on ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide integreerimine majanduse juhtimise raamistikku, ning nõuab, et Euroopa poolaasta moodustaks osa juhtimise alaste õigusaktide paketist, kaasates samas riikide parlamente ja sotsiaalpartnereid juba varases etapis, et edendada demokraatlikku kontrolli, omanditunnet ja legitiimsust; rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimine on väga oluline ja see ei ole vabatahtlik;

2.  on seisukohal, et iga-aastane majanduskasvu analüüs ja Euroopa poolaasta raamistik on olulised vahendid majanduspoliitika tõhustatud koordineerimiseks; rõhutab siiski, et need ei tohiks asendada või vähendada olemasolevate, aluslepingute poolt pakutavate vahendite tähtsust, eelkõige majanduspoliitika üldsuuniseid ja liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniseid, mille puhul Euroopa Parlament on tugevalt kaasatud või temaga konsulteeritakse; rõhutab vajadust kooskõla järele Euroopa Ülemkogu ja komisjoni poolt kokkulepitud Euroopa 2020. aasta strateegia viie peaeesmärgi saavutamisega, et tagada selle edukus;

ELi eelarve ja liikmesriikide eelarved peaksid kajastama paremini Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke

3.  rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegias tuleb kõrvaldada lõhe selle väljakuulutatud eesmärkide, olemasolevate ressursside ja kasutatava metoodika vahel; nõuab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid kajastuksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus; palub komisjonilt selgitust juhtalgatuste eelarve kohta, sest need esmatähtsad tegevuskavad hõlmavad kõiki ELi eelarvest rahastatavaid poliitikavaldkondi; nõuab väga tungivalt, et komisjon teeks ettepanekuid uute omavahendite kehtestamise kohta, et tagada liidule reaalsed ja autonoomsed rahalised vahendid;

4.  toonitab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eeldab reforme ning väga märkimisväärseid ja varajasi avaliku ja erasektori investeeringuid arvukatesse erinevatesse projektidesse; märgib, et need eeldavad nii olemasolevate kui ka uute innovatiivsete vahendite ja tulude kasutuselevõttu;

5.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid looksid usaldusväärse rahastamisraamistiku ning et Euroopa Ülemkogu käsitleks rahastamisvajadusi oma majanduse juhtimise läbivaatamise osana; on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia rahastamine nõuab niisuguste poliitilisi algatuste kooskõlastatud kogumit, kuhu oleks kaasatud Euroopa institutsioonid, näiteks Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank; toonitab lisaks, et erasektoripoolne rahastamine on tulevikus hädavajalik ja eeldab õiguslikku raamistikku, mille raames tegeletakse kaasnevate pikaajaliste riskidega;

6.   on veendunud, et õige poliitikaraamistiku ja piisavate eelarvevahendite olemasolu korral võivad põllumajandus ja metsandus etendada olulist osa Euroopa üldises strateegias, mille eesmärk on tagada majanduse taastumine, aidates samal ajal kaasa toiduga kindlustatusele ELis ja kogu maailmas, säilitades maapiirkondade maastikke, mis moodustavad 90% ELi territooriumist, kaitstes keskkonnahüvesid ning andes olulise panuse alternatiivsete energiaallikate otsimisse;

7.   on seisukohal, et tugev ja hästi rahastatud ühtekuuluvuspoliitika, mis hõlmab kõiki Euroopa piirkondi, peab olema Euroopa 2020. aasta strateegia läbiv lisaelement; leiab, et niisugune poliitika oma horisontaalse lähenemisviisiga on Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide eduka saavutamise ning sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eeltingimus;

Töökohtade loomisele suunatud ambitsioonikas ühtse turu akt ja väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”

8.  on seisukohal, et liikmesriike tuleks innustada seadma oma riiklikes reformikavades esmatähtsale kohale töötusega võitlemise ja pikaajalise tööturult tõrjutuse ennetamise; usub, et see tuleks ühendada meetmetega, mis on mõeldud uute ja paremate töökohtade loomiseks ning kvaliteetse ja kõrge tööhõive tagamiseks nii keskpikas kui ka pikas perspektiivis;

9.  rõhutab, kui ülimalt oluline on ühtse turu taaskäivitamise osas terviklik lähenemisviis, et tagada paremad majandustulemused ja tugevdatud sotsiaalne mõõde ning samas taastada usaldus, asetades kodanikud ühtse turu keskmesse; usub, et kõrgeima poliitilise tasandi antud ulatuslikel suunistel ja Euroopa Ülemkogu poolsel toetusel on ühtse turu taaskäivitamise edukuse seisukohast suur tähtsus;

10.  juhib tähelepanu sellele, et arukal reguleerimisel võib ettevõtete tegutsemise õigusraamistiku parandamisel olla oluline osa; usub, et sellega seotud ettepanekud aitavad luua tugeva ning majanduskasvu ja uuendustegevust tagava majanduskeskkonna, kuid märgib, et kõik õigusloomeprotsessi osapooled peavad tõhusamate ja vähem koormavate õigusaktide koostamise eest vastutuse võtma;

11.  avaldab pettumust selle üle, et kaks aastat pärast väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” vastuvõtmist on komisjon näidanud vähe konkreetseid meetmeid ja algatusi; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu edendaksid VKE-sõbralikumat keskkonda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kommertskasutusele eelnevate riigihangete läbipaistvust innovatiivsete ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate valdkonnas;

12.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle tõhustada koostööd Euroopa patendi loomise vallas ning nõuab selle kiiret vastuvõtmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt;

13.  rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus on peaeesmärk saavutamaks EL 2020 eesmärke; nõuab seepärast naiste täielikku osalemist tööjõuturul ja naiste täielikku kaasamist kutseõppesse; samuti nõuab tegevuskava kaotamaks senist palgavahet meeste ja naiste vahel;

Juhtalgatused
Üldised märkused

14.  rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia praegune sisu, nagu peamised eesmärgid, juhtalgatuste ettepanekud, kitsaskohad ja näitajad, on väga üldise iseloomuga; rõhutab, et seda juhtalgatuste kogumit on võimalik ellu viia vaid liikmesriikide poolt oma riiklikes reformikavades võetavate konkreetsete kohustuste ning konkreetsete ja järjepidevate õigusaktide ettepanekute abil;

Juhtalgatus „Innovatiivne liit”

15.  tunneb heameelt juhtalgatuse „Innovatiivne liit” üle kui liikumapaneva jõu üle Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel, mille raames tegeletakse peamiste ühiskonnaprobleemidega, nagu energia ja toiduga kindlustatus, kliimamuutus, tervishoid ja elanikkonna vananemine; tuletab meelde, et 3%-line eesmärk koosneb 2% ulatuses erasektori ja 1% ulatuses avaliku sektori osast; märgib, et teadustegevuse eraviisilise rahastamise osas on veel märgatavaid puudujääke, mida on võimalik ületada ainult äriühingute, sh VKEde regulatiivkeskkonna kohandamise teel; avaldab seetõttu heameelt komisjoni kavatsuse üle parandada ettevõtete uuendustegevuse raamtingimusi, eelkõige intellektuaalomandi õiguste valdkonnas;

16.  rõhutab, et ELi teadus- ja uuendustegevuse ning arengu rahastamist tuleb edendada, ergutada ja kindlustada, suurendades pärast 2013. aastat märgatavalt asjaomaseks tegevuseks ettenähtud kulusid; juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline VKEde juurdepääs raamprogrammile ja konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammile; nõuab finantsmääruse läbivaatamist, et hõlbustada VKEde taotluste esitamist; juhib tähelepanu puudulikule rahastamisele teadusuuringute, innovatsiooni ja kasutuselevõtu oluliste juba vastu võetud instrumentide osas, nt energiatehnoloogia strateegilise kava osas; toonitab teadusuuringute raamprogrammi tähtsat osa kliimamuutuse vastases võitluses; juhib tähelepanu struktuurifondide tähtsale panusele teadus-, arendus- ja uuendustegevuse ergutamisse riiklikul ja piirkondlikul tasandil; rõhutab koostoime loomise vajadust struktuurilise rahastamise ning raamprogrammi kaudu toimuva rahastamise vahel;

17.  usub, et Euroopa ettevõtetel ei ole mitte vaja toetusi, vaid rohkem vabadust ja paremat juurdepääsu riskikapitalile; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks selle vajaduse täitma, laiendades riskijagamisrahastu kaudu Euroopa Investeerimispanga pakutavate püsivate riskijagamistoodete valikut; on seisukohal, et innovatsiooni edendamisel ei ole ära kasutatud avalike hangete märkimisväärset potentsiaali;

Juhtalgatus „Noorte liikuvus”

18.  tunneb heameelt juhtalgatuse „Noorte liikuvus” üle; kordab oma veendumust, et juurdepääs asjakohasele haridusele ja selle kvaliteet on jätkusuutliku sotsiaalse turumajanduse alaline eeldus; rõhutab seetõttu, et kui liikmesriigid on seadnud ühise eesmärgi saavutada majanduslik areng ja haridusalased eesmärgid, on ülioluline tagada asjakohased investeeringud nende haridus- ja koolitussüsteemidesse, sealhulgas kutseharidusse ja -koolitusse; kahetseb siiski, et juhtalgatuses ei käsitleta keskseid küsimusi, näiteks ühiskonnas osalemist ja vaesust noorte seas; nõuab tugevamaid ettepanekuid kaasatuse kohta;

19.  palub, et komisjon jätkaks niisuguste olemasolevate liikuvus- ja noorsooprogrammide piisavat rahastamist nagu elukestva õppe programmid (Erasmus, Leonardo, Comenius, Grundtwig) ning aktiivsete noorte ja Marie Curie„ programm; on veendunud, et see oleks oluline panus võitlusesse noorte tööpuuduse vastu ja aitaks saavutada 75%-list tööhõivemäära;

20.  rõhutab, et ainult noorte liikuvuse algatusega ei ole võimalik lahendada murettekitavat noorte töötust kogu Euroopas; nõuab, et kõik liikmesriigid looksid oma riiklike reformikavade osana riikliku strateegia noorte töötusega tegelemiseks ning noorte juurdepääsu tagamiseks haridusele ja koolitusele; toonitab, et noortele suunatud poliitikat tuleb vaadelda haridus-, tööhõive- ja sotsiaalse kaasatuse poliitikaga seotult; toetab kindlalt ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus Euroopa noortegarantii kohta ning nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks selle võimalikult kiiresti vastu;

Juhtalgatus „Euroopa digitaalne tegevuskava”

21.  tunneb heameelt digitaalarengu tegevuskava käsitlevate ambitsioonikate ettepanekute üle, kuid nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks ühtse digitaalse turuga, nt e-kaubanduse, intellektuaalse omandi, interneti usaldatavuse ja turvalisuse, rändluse ja e-autentimisega seotud ettepanekute vastuvõtmist; kutsub kõiki osalisi üles esimest raadiospektri poliitikat ellu viima; toonitab vajadust arendada sisu ja teadmiste vaba ringlust ehk nn viiendat vabadust;

22.  rõhutab, et pluralistlik ja sõltumatu ajakirjandus on Euroopa demokraatia tugisammas; nõuab tungivalt, et komisjon kaitseks ajakirjanduse pluralismi; usub, et eraelu kaitse on põhiväärtus, ning nõuab andmekaitse direktiivi kohandamist vastavalt praegusele digitaalkeskkonnale, tagamaks et kõikidel kodanikel on kontroll oma isikuandmete üle;

Juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa”

23.  tunneb heameelt Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” üle ja nõuab komisjonilt tungivalt, et ta jätkaks tööd konkreetse poliitika väljatöötamiseks, mis tagaks ülemineku ressursitõhusale ja taastuvenergial põhinevale majandusele; palub komisjonil välja töötada konkreetsed võrdlusalused ning tagada kokkulepitud eesmärkide saavutamine ja see, et neid saaks Euroopa 2020. aasta strateegia poliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames jälgida; rõhutab, et tingimata tuleb ajakohastada ja uuendada Euroopa energiainfrastruktuuri, kujundada välja arukad võrgud ja rajada võrguühendusi, mis on vajalikud energia siseturu loomiseks, varustuskindluse suurendamiseks ning energia ja kliimaga seotud eesmärkide saavutamiseks ja autoriseerimismenetluste kiirendamiseks;

24.  tuletab meelde, et energiatõhusus on majanduslikult kõige tulusam viis vähendada heitkoguseid, parandada energiajulgeolekut ja konkurentsivõimet ning muuta tarbijate energiaarved väiksemaks ja luua töökohti; rõhutab, et liikmesriigid ei tee piisavaid jõupingutusi, et saavutada energiatõhususe 20% eesmärk; palub liikmesriikidel seetõttu tugevdada meetmeid ja täita kõnealune ülimalt oluline eesmärk, milleks nad kohustusid 2007. aastal; palub, et komisjon töötaks koos liikmesriikidega välja meetmed kõnealuse eesmärgi täitmise tagamiseks, nagu seda on nõudnud Euroopa Parlament oma resolutsioonis energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta (Bendtseni raport) ning resolutsioonis uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta (Kolarska Bobinska raport);

25.  kahetseb, et kõnealuses juhtalgatuse teatises ei omistata ressursitõhususele kui ELi poliitika üldisele prioriteedile piisavat tähtsust; nõuab kindlalt, et EL hakkaks liikuma ringlussevõtu majanduse suunas, tagaks vähemate jäätmete tootmise ja väärtustaks ressursside taaskasutust; rõhutab, et keskkonnasäästlikkus sõltub ressursside kasutamise vähendamisest; kutsub komisjoni üles looma näitajate kogumi, et neid oleks võimalik jälgida riiklikes reformikavades;

Juhtalgatus „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika”

26.  nõuab terviklikku, tasakaalustatud ja tulevikule suunatud lähenemist ELi tööstuspoliitikale, mille eesmärk on töötada välja tugev, konkurentsivõimeline, sidus, tõhus ja mitmekesine tööstusbaas ning mille raames kooskõlastatakse niisuguseid poliitikavaldkondi nagu innovatsioon, teadusuuringud, konkurents, ühtne turg, kaubandus ja keskkond; on seisukohal, et peamisteks eesmärkideks peaksid olema töökohtade loomise ja Euroopa ettevõtluse rahvusvahelise konkurentsivõime edendamine, arukas ümberkorraldamine ja dialoog töötajatega, jätkusuutlik majandus ning vaba valik tehnoloogiavõimaluste vahel ning teadlaste liikuvus; nõuab, et viivitamata kohaldataks aruka reguleerimise põhimõtteid sõltumatutes mõjuhinnangutes, hõlmates uute õigusaktide nn konkurentsivõime tagamise kontrolli, VKE-testi, et tagada sõbralikum reguleeriv keskkond väikeettevõtluse jaoks ja väiksem halduskoormus, jätkusuutlikkuse hindamist vastavalt ELi kliima, energia, ressursitõhususe ja ringlussevõtuga seotud eesmärkidele ning kehtivate õigusaktide nn sobivuse järelkontrolle;

27.  rõhutab, et ELi transpordi- ja energiapoliitikal, mis hõlmavad infrastruktuuri ja teenuseid, on otsustav tähtsus Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel; rõhutab, et transpordisektor tagab ELi turu kui kõrgelt kvalifitseeritud tootmisvaldkonna positsiooni säilimise, vähendades kõikide transpordiliikide CO2-heiteid, rakendades ühtset Euroopa raudteepiirkonda ning viies lõpule ühtse Euroopa taeva projekti; nõuab tõhusa Euroopa toormaterjalide strateegia koostamist, et parandada juurdepääsu ning energia ja ressursside kasutamise tõhusust ning kindlustada samal ajal kriitilise tähtsusega materjalid vabakaubanduslepingute ja strateegiliste partnerluste väljatöötamise kaudu; nõuab märkimisväärselt paremat juurdepääsu rahastamisele innovatsiooni ja infrastruktuuri valdkonnas, eelkõige arukate võrkude, keskkonnahoidliku tehnoloogia, e-tervise, üleeuroopaliste võrkude (TEN) ja projekti puhul, millel on tõendatud lisandväärtus ja mida ei saa turg rahastada; nõuab sellega seoses meetmete võtmist, et uurida projektivõlakirjade kasutuselevõtmisel avanevaid võimalusi;

Juhtalgatus „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”

28.  rõhutab asjaolu, et tugevad sotsiaalkaitsesüsteemid ennetavad pikaajalist tõrjutust; rõhutab, et investeeringud aktiivsesse tööturupoliitikasse ning kõigile oskuste omandamiseks pakutavatesse haridus- ja koolitusvõimalustesse on tööpuuduse vähendamiseks hädavajalikud; rõhutab VKEde ning ühtse turu taaskäivitamise tähtsust selles osas; toetab eelkõige Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku rakendamist ning kavandatud seadusandliku algatuse tegemist kutsekvalifikatsioonide muutmiseks, et tagada kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine;

29.  tunneb heameelt juhtalgatuse „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” üle; märgib, et teatavates riikides on turvalist paindlikkust edukalt rakendatud, kuid hoiatab, et turvalise paindlikkuse kontseptsioonide potentsiaal ei saa avaneda liikmesriikides, kus on vähe võimalusi sotsiaalkaitsesüsteemide tugevdamiseks eelarvepiirangute ja makromajandusliku ebastabiilsuse tõttu, ning on seisukohal, et tööturu killustatuse vähendamiseks tuleb pakkuda piisavat turvalisust töötajatele kõikide lepinguliikide puhul, eelkõige haavatavamatele rühmadele; tuletab komisjonile meelde, et ta ei eiraks vajadust tagada sotsiaalselt õiglane üleminek jätkusuutlikumale tööturule ning jätkusuutlike töökohtade tohutut potentsiaali; rõhutab, et mis tahes tööturureforme saab edukalt läbi viia üksnes suure sotsiaalse konsensuse alusel, sõlmides lepingud tööturu osapooltega;

Juhtalgatus „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm”

30.  tuletab meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia sisaldab eesmärki tuua vähemalt 20 miljonit vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses või nende ohus elavat inimest kõnealusest seisundist välja; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tagaksid põhiõiguste harta ja horisontaalse sotsiaalklausli (ELi toimimise lepingu artikkel 9) täieliku järgimise, tagamaks et kõik poliitikavaldkonnad annaksid oma positiivse, mitte negatiivse panuse vaesuse vähendamise eesmärki;

31.  kutsub liikmesriike üles võtma kohustuse võidelda asjakohaste meetmetega laste vaesuse vastu, et laste isiklik areng ei takerduks ja nad ei oleks tööle asudes ebasoodsas olukorras;

32.  tervitab ettepanekuid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi vastuvõtmiseks, kuid nõuab konkreetsemaid meetmeid sotsiaalse kaasatuse saavutamiseks, eeskätt tugevdades sotsiaalse avatud koordinatsiooni meetodit kui integreeritud strateegiat, kuhu oleks kaasatud riiklikud ja kohalikud sidusrühmad, sh need, kes kogevad vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; kordab uuesti oma nõudmist laiema tegevuskava järele, et edendada inimväärset tööd, tagada töötajate õigused kogu Euroopas ja parandada töötingimusi ning võidelda ebavõrdsuse, diskrimineerimise ning töötavate inimeste seas valitseva vaesusega;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0224. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0491.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste rakendamise kohta

P7_TA(2011)0069 B7-0127/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2010. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa(1);

–  võttes arvesse komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid” (KOM(2011)0011) ning sellele lisatud ühise tööhõivearuande eelnõu;

–  võttes arvesse komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (KOM(2011)0006);

–  võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 148;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et pärast iga-aastase majanduskasvu analüüsi vastuvõtmist esitas komisjon ettepaneku, et 2010. aastal vastu võetud tööhõivepoliitika suuniseid tuleks järgida ka 2011. aastal;

B.  arvestades, et praeguse majanduskriisi tõttu on jätkuvalt tõsiseid probleeme süveneva töötuse ja sotsiaalse tõrjutusega;

C.  arvestades, et majanduse elavdamine ja kasv, tööhõive, vaesuse tõkestamine ja sotsiaalne kaasatus on omavahel tihedalt seotud;

D.  arvestades, et Euroopa tööhõivestrateegia ja liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised kuuluvad peamiste vahendite hulka, et suunata ELi ja liikmesriikide tegevust Euroopa 2020. aasta eesmärkide ja sihtide saavutamise suunas;

E.  arvestades, et on hädavajalik teha suuremaid pingutusi kõigil tasanditel, kaasates sotsiaalpartnerid ja muud sidusrühmad, et tagada tööhõivesuuniste nõuetekohane rakendamine eesmärgiga suurendada tööturul osalemist, koolitada välja oskustööjõudu ning parandada haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti ja toimimist,

Juhtimise tugevdamine ja kõrgemate sihtide seadmine Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks

1.  on seisukohal, et pidades silmas komisjoni ettepanekut järgida 2010. aastal vastu võetud tööhõivepoliitika suuniseid ka 2011. aastal, siis on soovitused riiklike reformikavade kohta peamine makromajanduslik järelevalvet võimaldav ja suunav vahend; taunib asjaolu, et parlamenti ei kaasatud sellesse protsessi ning ei peetud arutelu selles küsimuses;

2.  on seisukohal, et ELi ja liikmesriikide peamisi väljakutseid seoses tööhõive ja töötusega tuleks asjakohaselt kajastada tulevases makromajanduse tasakaalutust käsitlevas protsessis, Euroopa tööhõivesuuniste poliitilises raamistikus;

3.  on seisukohal, et iga-aastane majanduskasvu analüüs ja Euroopa poolaasta raamistik on otsustava tähtsusega vahendid majanduspoliitika tõhustatud koordineerimiseks ning seega moodustavad olulise osa liidu tegevusest kriisile lahenduste leidmisel; märgib siiski, et neid vahendeid tuleb kasutada viisil, mis järgib demokraatlikke protsesse ja mis peaks toetama ning mitte asendama või vähemtähtsaks muutma olemasolevaid, aluslepingus sätestatud vahendeid, eelkõige majanduspoliitika üldsuuniseid ja liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniseid, mille puhul tuleb parlament tihedalt kaasata ja temaga konsulteerida; nõuab, et need vahendid lisataks Euroopa poolaasta raamistikku ning erilist tähelepanu pöörataks nende tähtsuse säilitamisele, et täita komisjoni ja nõukogu seatud eesmärk suurendada isevastutust ja demokraatlikku kontrolli;

4.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles liikmesriike poliitiliselt nõustades austama subsidiaarsuse ning sotsiaalse dialoogi põhimõtteid palkade ja pensionide valdkonnas, samuti austama kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikega 5 liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite pädevusi nendes valdkondades vastavalt siseriiklikele tavadele;

5.  nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu, nõukogu ja komisjon tagaksid, et Euroopa 2020. aasta strateegia ja Euroopa majanduse juhtimise tugevdatud süsteem oleksid tõhusad ja demokraatlikult õiguspärased; rõhutab, et seetõttu on hädavajalik parlamendi tõeline ja õigeaegne kaasamine kogu järelevalve- ja poliitika koordineerimise protsessi; taunib asjaolu, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud ajakavas ei viidata parlamendi rollile selles protsessis;

6.  kutsub liikmesriike üles osalema aktiivsemalt ning konsulteerima korrapäraselt riikide parlamentide, sotsiaalpartnerite, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning kodanikuühiskonnaga; on seisukohal, et tegeleda tuleks praeguse teabe puudumisega riiklike reformikavade konsulteerimismenetluste kohta;

7.  võtab teadmiseks esialgsed viited liikmesriikide tööhõivealastele eesmärkidele; väljendab tõsist muret vähese ambitsioonikuse pärast selles valdkonnas ning eelkõige asjaolu pärast, et parimal juhul jääks hinnanguline ühine tulemus rohkem kui 2% võrra alla ELi peaeesmärgile ja kohustusele saavutada 2020. aastaks 75% tööhõive määr;

8.  kutsub liikmesriike üles oma riiklikke tööhõivealaseid eesmärke ümber hindama, et oleks võimalik saavutada ELi peaeesmärk, ning tähtsustama neid võrdselt eelarve tasakaalustamise eesmärkidega;

9.  lisaks kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu ja seadma riiklikud eesmärgid seoses teatavate alarühmadega, nagu noored, naised, puudega inimesed ja eakad töötajad;

10.  palub eesmärgid seada nendel liikmesriikidel, kellel veel puuduvad riiklikud eesmärgid sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse tõkestamise valdkonnas, ning tegeleda töötavate vaeste üha süveneva probleemiga; lisaks palub liikmesriikidel eesmärkide seadmisel tagada, et täidetaks Euroopa Ülemkogul kokku lepitud ambitsioonikas eesmärk ning asjakohaselt võetaks arvesse eesmärkide koostoimet, eelkõige tööhõive, hariduse ja koolituse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse valdkonnas;

Tööhõivesuuniste rakendamise tagamine

11.  märgib, et kehvad majanduskasvu väljavaated piiravad töökohtade loomise ja tööhõivevõimalusi;

12.  kutsub Euroopa Ülemkogu üles mitte jätma tööhõiveküsimusi tahaplaanile, kui kaalutakse iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud komisjoni soovitust seada perioodiks 2011/2012 esmatähtsale kohale eelarve kindlakäeline tasakaalustamine;

13.  rõhutab, et liikmesriigid peavad viivitamata suurendama oma pingutusi, et täita eesmärgid kõigis esmatähtsates valdkondades, sealhulgas suurendada tööhõive taset ja vähendada töötust, kasutada ära vähese CO2-heitega uue majanduse potentsiaali luua töökohti, koolitada välja oskustööjõudu, edendada töökohtade kvaliteeti ja elukestvat õpet ning hõlbustada töö ja eraelu tasakaalustamist; on seisukohal, et need pingutused peaksid kajastuma lõplikes riiklikes reformikavades;

14.  rõhutab sellega seoses struktuurifondide ja iseäranis Euroopa Sotsiaalfondi olulisust, et vähendada kriisi mõju tööhõivele; on seisukohal, et kõnealustest fondidest eraldatavad vahendid peaksid olema suunatud nende rühmadele toetamisele, kellel on kõige suuremad raskused tööturule sisenemisel või töökoha säilitamisel;

15.  on ühtlasi seisukohal, et lisaks tõhusamate tööturumeetmete rakendamisele on Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks hädavajalik tööhõive- ja sotsiaalpoliitika ning muude poliitikavaldkondade, eelkõige makromajanduspoliitika, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika, samuti haridus- ja koolituspoliitika suurem koostoime;

Tõhusamad meetmed suurema hulga paremate töökohtade loomiseks

16.  kutsub liikmesriike üles seadma riiklikes reformikavades esmatähtsale kohale tööturul osalemise suurendamise, töötuse vähendamise ja tööturult pikaajalise kõrvalejäämise ennetamise;

17.  on seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata töökohtade kvaliteedile ja inimväärsele tööle ning pakkumisele suunatud majanduspoliitikale, et suurendada tööturul nõudlust;

18.  on sellega seoses seisukohal, et noorte (k.a kooli pooleli jätnute), naiste, eakate, ebasoodsas olukorras või puudega inimeste, rändajate ja etniliste vähemuste esindajate, sealhulgas romade potentsiaali on vaja paremini ära kasutada; kutsub liikmesriike üles oma tööturgu kohandama vastavalt kõnealuste rühmade vajadustele ja oskustele kogu nende elu jooksul;

19.  rõhutab, kui oluline on poliitika, mis hõlbustab noorte üleminekut koolist tööle; rõhutab, et kooli pooleli jätnuid ähvardab suur vaesusrisk; rõhutab, et kõigi paindlike ja ajutiste töövormidega, mida sellega seoses kasutatakse, peaksid kaasnema õigus koolitusele ja juurdepääs sotsiaalkindlustusele ning need peaksid aitama inimestel kindlamale tööle üle minna;

20.  kutsub liikmesriike üles jätkama poliitika väljatöötamist, et tuua tööturule rohkem naisi ja hoida neid seal, sealhulgas soodustama sel eesmärgil taskukohaste ja kvaliteetsete lapsehoiu- ja hooldusvõimaluste kättesaadavust ning paindlikku töökorraldust, mis vastaks pereliikmete hooldajate vajadustele;

21.  rõhutab, kui olulised on sihipärased tööturule kaasamise ja oskusi arendavad poliitikameetmed, et toetada väheste oskustega või kvalifikatsioonita isikuid, keda kriis on tabanud kõige rängemini ning kellel on suurim oht jääda pikaajaliselt töötuks;

22.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid omistaksid vajalikku tähtsust kvaliteetsele haridusele ja koolitusele, elukestvale õppele ning kvalifikatsioonide tunnustamisele;

23.  kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid investeeringuid, et hõlbustada tööalast ja geograafilist liikuvust, täiustada tööturu vajaduste analüüsimiseks vajalikke vahendeid ning reformida haridus- ja koolitussüsteeme, kuna see võib parandada oskuste vastavust vajadustele;

24.  rõhutab, kui oluline on tööhõivepoliitika, mis aitab kaasa töökohtade loomisele, näiteks VKEde ja füüsilisest isikust ettevõtjate toetamise ning ettevõtluse edendamise kaudu;

Otsustav tegutsemine vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks

25.  peab hädavajalikuks, et liikmesriigid võtaksid viivitamata meetmeid, et täita võetud kohustused seoses tööhõive taseme tõstmise, inimeste oskuste parandamise, töövõimaluste loomise, vaesuse vähendamise ja sotsiaalse kaasatuse edendamisega;

26.  rõhutab, et sotsiaalkaitsesüsteemidel on olnud oluline roll majanduse stabiliseerimisel ja kriisi sotsiaalse mõju leevendamisel; kutsub seetõttu liikmesriike üles eelkõige eelarve tasakaalustamise vajaduse korral tagama, et sotsiaalkaitsesüsteemid pakuksid endiselt piisavat tuge ning täidaksid oma osa oskuste ja tööalase konkurentsivõime kindlustamisel ja parandamisel, et säilitada ja täiustada inimkapitali ning kasutada majanduse elavdamist täielikult ära;

27.  rõhutab, et on hädavajalik tõhustada parimate tavade ja kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähendamise valdkonnas ning ühtlasi hõlbustaks see Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamist vaesuse vähendamisel;

o
o   o

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0309. (2) ELT L 308, 24.11.2010, lk 46.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (KOM(2011)0006 – C7-0033/2011 – 2011/0007(CNS))

P7_TA(2011)0070 A7-0040/2011

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0006);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0033/2011);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0040/2011),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  kordab oma kauaaegset üleskutset komisjonile ja nõukogule selle kohta, et kavakohaselt 2014. aastal toimuva liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste täieliku läbivaatamise ajal tuleb Euroopa Parlamendile anda talle vajaminev aeg, mis ei tohiks mingil juhul olla vähem kui viis kuud, et avaldada oma seisukohta koondsuuniste (majanduspoliitika üldsuunised ja tööhõivesuunised) teemal Euroopa poolaasta raamistikus ning täita ELi toimimise lepingu artikli 148 lõikes 2 määratletud nõuandvat rolli;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon toiduainete hinnatõusu kohta

P7_TA(2011)0071 RC-B7-0114/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 39;

–  võttes arvesse oma 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel(1);

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas(2);

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat(3);

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi põllumajanduse ja kliimamuutuse kohta(4);

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete hindade kohta Euroopas(5);

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades (KOM(2008)0450);

–  võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri 29. jaanuari 2011. aasta kaheksat soovitust G20-le;

–  võttes arvesse komisjoni 2. veebruari 2011. aasta teatist kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamise kohta (KOM(2011)0025);

–  võttes arvesse 2003. aastal allkirjastatud Maputo deklaratsiooni põllumajanduse ja toiduainetega kindlustatuse kohta, milles Aafrika valitsused kohustusid eraldama vähemalt 10% oma iga-aastasest riigieelarvest põllumajandusele;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et toiduainete hinnad saavutasid ajavahemikus 2010–2011 seitsmendat kuud järjest rekordtaseme ning jõudsid kõrgeimale tasemele alates 1990. aastast, kui Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) hakkas toiduainete hindu mõõtma; arvestades, et tooraine hinnatõusust on saanud maailmamajandust destabiliseeriv tegur ning see tõi kaasa meeleavaldusi ja rahutusi mitmel arengumaal ning viimati Alžeerias, Tuneesias ja Egiptuses;

B.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul jõudis alatoitunud inimeste arv maailmas 2010. aastal 925 miljonini ning et toiduainete jätkuva hinnatõusu ja ettearvamatute tarnekatkestuste tõttu võib see arv veelgi suureneda; arvestades, et kogu maailmas on 29 riigil elanikkonna toiduainetega varustamisega raskusi ja nad vajavad välist toiduabi;

C.  arvestades, et toiduainete ja tooraine hindade hiljutised kõikumised on tekitanud tõsiseid kahtlusi toiduainetega varustatuse toimimise suhtes Euroopas ja ülemaailmselt; arvestades, et toiduainete hindade tõus on enim mõjutanud kõige haavatavamaid riike ning nii arenenud kui ka arengumaade kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi; arvestades, et kõrged toiduainete hinnad toovad kaasa miljonite inimeste toiduga kindlustamatuse ja ohustavad pikaajalist ülemaailmset toiduga kindlustatust; arvestades, et toiduga kindlustatus tähendab FAO definitsiooni kohaselt muuhulgas tervislike toiduainete kättesaadavust kõigile;

D.  arvestades, et Euroopa Liidus esineb endiselt vaesust ja nälga; arvestades, et 79 miljonit ELi elanikku elab endiselt allpool vaesuspiiri (60% keskmisest sissetulekust riigis, kus selline isik elab); arvestades, et möödunud talvel sai 16 miljonit ELi kodanikku heategevusorganisatsioonide kaudu toiduabi; arvestades, et toiduga kindlustatus on Euroopa jaoks oluline probleem, mistõttu tuleb saavutada ELi tasandil ja väljaspool seda kooskõla mitme sektoripõhise poliitikavaldkonna vahel, nagu ühine põllumajanduspoliitika, energiapoliitika, teadustegevus, majanduslik areng ja kaubandus;

E.  arvestades, et ülemaailmne majanduslangus ning kütuste ja toiduainete hinnatõus on halvendanud toitumistingimusi paljudes arengumaades, eriti vähim arenenud riikides, mistõttu on osalt kaotsi läinud viimase kümnendi saavutused vaesuse piiramisel;

Toiduainete hinnatõusu põhjustavad tegurid

F.  arvestades, et toiduainete piisavat tootmist maailmas võivad regulaarselt kahjustada paljud tegurid, sealhulgas kliimamuutuse tõttu järjest sagedamini esinevad äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu üleujutused ja põud, loodusvarade piiratud kättesaadavus ning toiduainete vajaduse suurenemine kasvavast elanikkonnast tulenevalt, energiavarustuse kindluse ja toiduga kindlustatuse vaheline tihe seos koos ülemaailmsete toiduvarude väga madala tasemega; biokütuste tootmise kasv, teravilja suurenev kasutamine loomasöödana, kasvav toiduainetega spekuleerimine, kasvav sõltumine toiduainete impordist paljudes arengumaades konfliktide või toiduga kindlustamise poliitika läbikukkumise tõttu;

G.  arvestades, et kliimamuutuse mõju põllumajandusele, eelkõige saagikuse langus üha korduvate põudade ja veepuuduse või, vastupidi, üleujutuste ja maalihete tõttu, avaldab tõsist negatiivset mõju põllumajanduslikule tegevusele ELis ja arengumaades, kes mõlemad kaugeltki ei suuda end mitmete põllumajandustoormetega ise varustada;

H.  arvestades, et ülesande muudab raskeks nn vähemast rohkema tootmine, rõhuasetusega jätkusuutlikul tootmisel, kuna loodusvarasid kurnatakse; arvestades, et põllumajandusliku tootmise tugevdamine arengumaades aitab suurendada vastupanu- ja kohanemisvõimet toidukriiside puhul;

I.  arvestades, et hindade hiljutised kõikumised on tekitanud kahtlusi toiduainete tarneahela toimimise suhtes Euroopa ja maailma tasandil; arvestades, et komisjoni teatises „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”, KOM(2009)0591 mainitakse selliseid tõsiseid probleeme tarneahelas nagu ostja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, ebaausad tavad lepingute sõlmimises (sh hilinenud maksed), lepingu ühepoolne muutmine, ettemaksete tegemine läbirääkimistele pääsemiseks, turulepääsu piiramine ning puudulik teave hindade kujunemise ja kasumimarginaalide jaotumise kohta toiduainete tarneahelas, mis on tihedalt seotud suurenenud koondumisega sisendite ning hulgi- ja jaemüügi valdkonnas; arvestades, et toiduainete hindade ja nende kujunemise analüüsimisel on vaja arvesse võtta kogu tarneahelat; arvestades, et toiduainete sektor on killustunud ning tarneahel pikk ja väga keeruline, hõlmates arvukalt vahendajaid;

Hindade kõikumine, põllumajandustootjate sissetulek ja abi arengumaadele

J.  arvestades, et põhitarbeainete hindade kõikumine maailmaturul võib edaspidi muutuda tugevamaks ja regulaarsemaks; arvestades, et toiduainete kõrgemad hinnad ei tähenda põllumajandustootjatele automaatselt suuremat sissetulekut ning selle peamiseks põhjuseks on põllumajandusliku tootmise sisendkulude kiire kasv ning järjest suurem erinevus tootmiskulude ja tarbijahindade vahel; arvestades, et põllumajandustootjate tulude osakaal toiduainete tarneahelas on oluliselt langenud, samas kui töötlejate ja jaemüüjate kasum on pidevalt kasvanud; arvestades, et tarbijahinnad on tõusnud; ja arvestades, et vähemalt 30% kogu maailmas toodetud toidust läheb toiduainete tarneahela eri etappides raisku;

K.  arvestades, et põllumajanduse ja maaelu arengu edendamiseks arengumaadele antava abi osakaal on viimase kolmekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud; arvestades, et investeeringud arengumaade jätkusuutlikesse toiduainete tootmise süsteemidesse on vähenenud, sest põhirõhk on läinud üle ekspordisuunitlusega tootmisele, mis nõrgendab veelgi kohalikku suutlikkust toota ja tarnida piisavalt toiduaineid õiglaste hindadega; arvestades, et paljud arengumaad ei kasuta oma toiduainete tootmise potentsiaali ära; arvestades, et arengumaades takistab põllumajandustoodangu kasvu oluliselt asjaolu, et põllumajanduslikel väiketootjatel on sageli võimatu saada investeeringute tegemiseks mikrokrediiti, seda mõnikord põhjusel, et maa ei ole nende oma,

L.  arvestades, et rahvusvahelised ettevõtted on eelkõige arengumaades ostnud kokku suuri maa-alasid, sageli ilma maavaldajate nõusolekuta; arvestades, et sel viisil omandatud maad ei kasutata alati toidu tootmiseks, vaid seda võidakse kasutada eksporditavate kaupade, näiteks puidu tootmiseks; arvestades, et sellised arengusuunad seavad ohtu arengumaade toiduainete tootmise potentsiaali;

Vajadus parandada toiduga kindlustatust

1.  kinnitab, et toiduga kindlustatus maailmas on ELi ja arengumaade jaoks kõige kiireloomulisem küsimus, ning nõuab viivitamatuid ja jätkuvaid meetmeid, et tagada toiduga kindlustatus ELi kodanikele ja ülemaailmsel tasandil; rõhutab, et toit peaks olema tarbijatele kättesaadav taskukohase hinnaga, kuid samal ajal tuleks tagada õiglane elatustase põllumajandustootjatele;

2.  rõhutab, et õigus toidule on põhiline ja esmatähtis inimõigus ja seda on võimalik saavutada siis, kui kõigil inimestel on igal ajal füüsiline ja majanduslik juurdepääs piisavale, (tervise seisukohast) ohutule ja toitvale toidule, mis vastab nende toitumisvajadustele ja -eelistustele, et elada aktiivset elu ja olla hea tervise juures;

3.  rõhutab, et tugev ja jätkusuutlik põllumajandussektor ja jõudsalt arenev maamajandus kogu ELis, mille tagab ühine põllumajanduspoliitika, on üliolulised tegurid toiduga kindlustatuse probleemi lahendamiseks; rõhutab ühise põllumajanduspoliitika kui ELis toiduainete tootmise tagamise vahendi tähtsust;

4.  kinnitab, et ELil on kohustus tagada oma kodanikele toiduga kindlustatus ning et põllumajandustegevuse jätkamisel ELis on selles suhtes keskne roll; juhib tähelepanu asjaolule, et ELis suurenevate tootmiskulude ja hinnakõikumiste tõttu vähenenud sissetulekud mõjutavad negatiivselt põllumajandustootjate suutlikkust säilitada tootmist; juhib tähelepanu kuludele, mida Euroopa põllumajandustootjad peavad kandma, et vastata maailma kõrgeimatele toiduohutus-, keskkonna-, loomade heaolu ja tööstandarditele; rõhutab, et põllumajandustootjatele tuleb selliste lisakulude ning ühiskonnale kasu toovate teenuste eest hüvitist maksta;

Kliimamuutusega seotud probleemid

5.  on teadlik suurtest probleemidest, mida kliimamuutus toiduga kindlustatuse saavutamise ette seab, eelkõige seetõttu, et sagenevad ja muutuvad ulatuslikumaks sellised ilmastikunähtused nagu põud, üleujutused, tulekahjud ja tormid, mis vähendavad loodusvarade varusid ja põllumajandustoodangut; väljendab muret ilmastikutingimustest mõjutatud riikide ja piirkondade poolt võetud ühepoolsete meetmete ning kaudse mõju pärast, mida sellised meetmed maailmaturule avaldavad; kutsub komisjoni üles põhjalikumalt kontrollima kliimamuutustega seotud õigusloome rakendamist liikmesriikides; rõhutab pakilist vajadust kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmete järele, et suurendada keskkonna ja majanduse jätkusuutlikkust; nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et võetaks sobivaid ohuennetuse ja riskijuhtimise meetmeid eesmärgiga vähendada loodusõnnetuste negatiivset tagajärge põllumajandustoodangule;

6.  nõuab kliimamuutuse alast koordineeritud tegevust ja paremat koostööd ELi ja arengumaade vahel, eelkõige tehnosiirde ja suutlikkuse suurendamise valdkonnas; rõhutab, et kliimamuutuse teemat tuleb süvalaiendada kogu ELi asjaomases poliitikas, kaasa arvatud arengukoostöös ning et koolitus peaks keskenduma kliimamuutusega kohanemisele ja headele maaharimistavadele, sealhulgas pinnase ja vee majandamisele, et vältida põllumaade vähenemist mullaerosiooni või sooldumise tõttu;

Tõhusam arenguabi

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et põllumajandus on võtmetähtsusega sektor enamikel arengumaadel, mis sõltuvad suuresti esmatarbekaupadest, mis omakorda on väga tundlikud hinnakõikumiste suhtes;

8.  palub ELil toetada maaelu arengut, suurendades investeeringuid põllumajandustootmisse ja toiduga kindlustatusesse ning pöörates eelkõige tähelepanu kiireloomulistele näljaga seotud vajadustele, väikepõllumajandustootjatele ja sotsiaalkaitseprogrammidele; rõhutab, kui oluline on arendada põllumajandust arengumaades ja eraldada asjakohane osa ELi ülemeremaade arenguabist põllumajandussektorile; väljendab kahetsust, et põllumajandusele eraldatud arenguabi on alates 1980. aastatest oluliselt vähenenud, kuid tunneb heameelt, et on aru saadud vajadusest seda suundumust muuta;

9.  kutsub komisjoni üles seadma põllumajandus sihipärases, vastutustundlikus, tõhusas ja läbipaistvalt juhitud arenguabis prioriteetsele kohale, sealhulgas ka toetama põllumajandustootjate turulepääsu; nõuab põllumajandusele suunatud arenguabi märkimisväärset suurendamist ning investeerimist koolitusse, parematesse teabeleviteenustesse ja põllumajandusalastesse detsentraliseeritud teadusuuringutesse arengumaades, et põllumajandustootjad saaksid kasutada säästvaid võtteid, mis võimaldaksid toota tõhusamalt, kaitsta seejuures oma keskkonda ja tagada pikaajalise toiduga kindlustatuse ning millega kaasneks piisav avaliku sektori toetus näiteks laenude, mittetulundusliku mikrokrediidi ja viljaseemne kättesaadavuse näol;

10.  kutsub ELi ja arengumaid üles toetama maaomandit kui vahendit vaesuse vähendamiseks ja toiduga kindlustatuse tagamiseks, tugevdades omandiõigusi ning muutes mittetulundusliku mikrokrediidi saamise põllumajandustootjate, väikeettevõtjate ja kohalike kogukondade jaoks lihtsamaks; rõhutab väikepõllumajandustootjate suutlikkust suurendavate uute investeeringute, tõhusamate veevarustustehnoloogiate ning pinnase toitainete taastamise tähtsust;

11.  juhib tähelepanu sellele, et arengumaades tuleb jätkusuutlikkuse parandamiseks ja toiduga kindlustamatuse negatiivsete mõjude leevendamiseks kasutusele võtta paremad põllumajandustootmise meetodid, sh väikeste kuludega meetodid, tagada põllumajandusvaldkonnas teadustegevus ning suurendada tootlikkust;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaartoiduabi peaks vastama arengumaade vajadustele, probleemidele ja struktuursetele piirangutele; rõhutab seoses sellega, et toiduabi peaks arvesse võtma nende maade kohalikke tootmis-, levitamis-, transpordi- ja turundusvõimalusi ning aitama luua alust nende pikaajalise toiduga kindlustatuse tagamiseks;

Tootjate sissetulek ja juurdepääs sisenditele

13.  märgib, et hindade ülekandemehhanismi ning tootja- ja tarbijahindade erinevust mõjutavad kõige rohkem järgmised tegurid: suurem koondumine toiduainete tarneahelas, toodete töötlemise aste, teiste väliste teguritega seotud hinnatõusud ja põllumajandustoodetega spekuleerimine;

14.  märgib, et põllumajandussisendite hinnad tõusevad kiiremini kui põllumajandustoodete hinnad; väljendab muret, et see võib põhjustada põllumajandusliku tootmise vähenemist, mis üksnes suurendab toidukriisi ELis ja maailmas; rõhutab, et kontsentreerumisel sisendisektoris on laastav mõju põllumajanduse jätkusuutlikkusele, kuna selline turuvorm soodustab sõltuvust nendest vähestest suurettevõtetest, kes seemneid ja eriväetisi müüvad; palub komisjonil turgude suurenenud konsolideerumist arvesse võttes tagada sisendisektoris vaba turu toimimine, mis aitab tagada toiduga kindlustatust;

15.  väljendab muret, et põllumajandustootjate sissetulekud ELis on väikesed; kinnitab, et suurenevate tootmiskulude ja hinnakõikumiste tõttu vähenenud sissetulekud mõjutavad negatiivselt põllumajandustootjate suutlikkust säilitada tootmist ning selle tulemusel ei saa põllumajandustootjad suurenenud toiduainete hindadest kasu; on kindlal arvamusel, et toiduga kindlustatus on ohus, kui nende probleemidega piisavalt ei tegeleta;

Toiduained ja energiatootmine

16.  tuletab meelde, et energiavarustuse kindlus ja toiduga kindlustatus on omavahel väga tihedalt seotud; tunnistab, et energiakulu on üks peamine tegur põllumajanduse kui peamiselt naftast sõltuva valdkonna kasumlikkuse taseme määramisel; julgustab selliste meetmete võtmist, mis motiveeriksid põllumajandustootjaid olema energiatõhusamad ning välja töötama alternatiivseid energiavarustusallikaid; kutsub ELi ja riikide valitsusi üles algatama kampaaniaid ja viima läbi struktuurilisi muutusi toidu raiskamise vähendamiseks;

17.  on siiski seisukohal, et tugevam impulss arendada taastuvaid energiaallikaid ja täita 2020. aastaks seatud eesmärgid peab hõlmama mõju toiduainetetööstusele ja toiduga varustatusele; rõhutab sobiva tasakaalu leidmise olulisust toidu/kütuse probleemi lahendamisel;

Teadusuuringud

18.  rõhutab selliste avalikest vahenditest rahastatavate teadusuuringute olulisust, mis aitavad edendada toiduga kindlustatust; nõuab, et teadusuuringute valdkonnas ei tehtaks investeeringuid ainult uutesse tehnoloogiatesse, vaid ka terviklikesse ja jätkusuutlikesse põllumajandussüsteemidesse, mille eesmärk on pikaajaline toiduga kindlustatus; tõstab siinkohal esile teerajaja rolli, mis selles valdkonnas võiks näiteks olla ELi mahepõllumajanduslike uuringute tehnoloogiaplatvormil;

Põllumajandusliku tooraine turgude läbipaistvus ja spekuleerimisvastased meetmed

19.  peab tervitatavaks praegusi jõupingutusi suurendada teadlikkust toidu toorainete hindade kujunemisest rahvusvahelisel tasandil (eriti Prantsusmaa eesistujariigiks olemise aegset G20 algatust ning Berliini kolmandat põllumajandusministrite tippkohtumist); palub komisjonil püüda täpsemalt välja selgitada kõik tegurid, mis mõjutavad toidu toorainete hindade kõikumist lühikeses ja pikas perspektiivis, ning eriti välja tuua igat liiki spekuleerimise ja põllumajanduslike toorainete hindade kõikumise vastasmõju, samuti energiaturgude ja toiduainete hindade vastasmõju; on seisukohal, et toiduainete hindade kujunemise mehhanismide põhjalik analüüsimine aitab ELi poliitikakujundajatel paremini võtta teadlikke ja kohaldatud meetmeid toiduainete hindade kõikumise mõju leevendamiseks;

20.  võtab teadmiseks komisjoni teatise kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide kohta ning väljendab heameelt, et komisjon on sellele teemale tähelepanu pööranud; palub komisjonil sisse seada paremad teabevood, mille kaudu saaks õigeaegselt kvaliteetset teavet turul toimuvate arengute kohta, võttes arvesse häireid seoses varudega; rõhutab siiski, et ainult teabevoogude parandamisest ei piisa turgude volatiilsusele lahenduse leidmiseks; usub, et probleemi lahendamiseks võib olla vaja jõulisemat lähenemisviisi, eriti seoses läbipaistvuse suurendamisega kaubaturgudel; rõhutab põllumajandustootjate probleeme turgude ja hindade erakordselt suurte kõikumiste ajal; juhib tähelepanu raskustele, millega põllumajandustootjad silmitsi seisavad, püüdes erakordselt ebastabiilsel ajal ette planeerida; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks tõhusad ja jõulised meetmed, et tegeleda viivitamatult ebastabiilsusega põllumajandusturgudel; on arvamusel, et sellest saab määrav tegur Euroopa Liidus tootmise säilitamise tagamisel;

21.  rõhutab, et ilma piisavate sekkumisvarude või strateegiliste varudeta ei ole võimalik võtta tõhusaid meetmeid suurte hinnakõikumiste vastu; on seetõttu seisukohal, et tulevases ÜPP-s tuleb anda turule sekkumise vahenditele keskne rolli;

22.  nõuab, et andmed toiduainereservide ja -varude ning hinnakujunduse kohta rahvusvahelisel tasandil oleksid läbipaistvamad, kvaliteetsemad ja õigeaegsemad, nagu nõutakse ka komisjoni hiljutises teatises kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamise kohta; palub komisjonil võtta vajalikud meetmed, et võidelda tooraineturgudel esineva ülemäärase spekuleerimise vastu; rõhutab, et neid meetmeid tuleb käsitada osana jõupingutustest reguleerida finantsturge maailma ja ELi tasandil;

23.  kutsub G20 tungivalt üles koordineerima hindade ülemäärase kõikumise vastaste ennetusmehhanismide loomist ja püüdma välja töötada regulatsiooni, mille eesmärk on toidu- ja põllumajanduskriiside ohjamine; kutsub G20 üles tagama, et toidu ja põllumajandustoodetega seotud regulatsioon muudetakse ühtsemaks ja et küsimusse kaasatakse ka G20sse mittekuuluvad riigid; nõuab, et lahendused ülemääraste hinnakõikumiste takistamiseks kooskõlastataks rahvusvahelisel tasandil; nõuab, et põllumajandustoodete hindade kuritarvitamise ja hindadega manipuleerimise vastu võideldaks rahvusvahelisel tasandil, kuna niisugused teod kujutavad endast potentsiaalset ohtu ülemaailmsele toiduga kindlustatusele; mõistab hukka spekulantide kuritahtliku tegevuse toorainete, põllumajandustoorme ja energia maailmaturul, kuna see toob kaasa toiduhindade kõikumise suurenemise ja ülemaailmse toidukriisi süvenemise;

24.  kutsub komisjoni üles lisama ees ootavasse finantsinstrumentide turgusid ja turu kuritarvitamist käsitlevate direktiivide läbivaatamisse sobivad ettepanekud, mis aitaksid tegeleda toidu- ja põllumajandustoodete turu probleemidega;

25.  toetab sellega seoses finantsinstrumente reguleerivate kehtivate õigusaktide läbivaatamist, mis peaks muutma kauplemise läbipaistvamaks; tuletab meelde, et finantsinstrumendid peaksid teenima majandust ja aitama põllumajandustootmisel saada üle kriisidest ning ilmastikunähtuste negatiivsest mõjust, samas ei tohiks lubada spekuleerimisel ohustada muidu tõhusaid põllumajandusettevõtteid;

26.  rõhutab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele (EVJA) ülesandeks pandud kaubaturgude jälgimise rolli tähtsust; palub komisjonil mõelda võimalusele anda EVJA-le suuremad volitused turgudega manipuleerimise ja turgude kuritarvitamise ennetamiseks;

27.  toetab julgemaid Euroopa meetmeid hindadega manipuleerimise probleemi lahendamiseks, sealhulgas reguleerivatele ja järelevalveasutustele volituse andmist kuritahtliku spekuleerimise piiramiseks; on veendunud, et tooraine tuletisinstrumendid erinevad muudest finantstuletisinstrumentidest; kutsub komisjoni üles tagama, et toidutooraine tuletisinstrumentidega kauplemine oleks võimaluste piires vaid põllumajandusturgudega otseselt seotud investorite pärusmaa;

28.  on seisukohal, et ülemaailmne piirkondlik ja kohalik toiduvarude detsentraliseeritud süsteem (sh eriolukorra varud nälja vähendamiseks ja piirkondlikud varud toorainehindade reguleerimiseks ja näljahäda vähendamiseks järskude hinnatõusude korral) oleks kasulik, kuna see hõlbustaks maailmakaubandust äkiliste hinnatõusude ajal, tõrjuks tagasipöördumist protektsionismi juurde ning vähendaks survet maailma toiduainete turgudele; on seisukohal, et neid varusid tuleks hallata kõige asjakohasemal tasandil, sealhulgas kohalike, piirkondlike ja riiklike ametivõimude ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni egiidi all tegutseva koordineerimisorgani abil, kasutades täiel määral ära ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning ÜRO maailma toiduabi programmi seniseid kogemusi;

Kaubandus

29.  nõuab, et EL kui läbirääkimiste osapool tooks WTO läbirääkimistesse sisse ka kaubandusega mitteseotud küsimused, tagamaks Euroopa tarbijatele, et kolmandatest riikidest imporditud põllumajandustooted oleks keskkonnakaitse, loomade heaolu, toiduohutuse ja toiduainete kvaliteedi normidele vastavuse osas samaväärsed ELi põllumajandustootjate toodanguga; kinnitab, et toetab WTO tasandil tasakaaluka ja õigeaegse kokkuleppe saavutamist, sest sellel on ülemaailmse toiduga kindlustatuse seisukohalt ülitähtis roll; tuletab sellega seoses meelde, et põhjendamatud ühepoolsed kaubandustõkked soodustavad ülemaailmse toiduga kindlustatuse ebatõhusust; palub komisjonil tagada, et rahvusvaheliste ja kahepoolsete kaubanduslepingutega oleks tagatud see, et Euroopa põllumajandustootjate tulevik on jätkusuutlik ning et ohtu ei satuks ELi toiduainete tootmine, väikepõllumajandustootmine ning toiduainete kättesaadavus kogu maailmas;

30.  nõuab, et riikide valitsused järgiksid ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni soovitusi ega kehtestaks eksporti kitsendavaid meetmeid, kuna need suurendavad ebakindlust turgudel ja tekitaksid maailma turgudel häireid ning võivad seetõttu maailma tasandil esile kutsuda veel suurema hinnatõusu;

o
o   o

31.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0006. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0302. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0286. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0131. (5) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 180.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon piirikonfliktide kohta Tai ja Kambodža vahel

P7_TA(2011)0072 RC-B7-0132/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2005. aasta(1), 10. märtsi 2005. aasta(2), 19. jaanuari 2006. aasta(3), 15. märtsi 2007. aasta(4) ja 21. oktoobri 2010. aasta(5) resolutsioone Kambodža kohta, 20. mai 2010. aasta resolutsiooni Tai kohta(6) ning 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Kambodžas, Laoses ja Vietnamis(7);

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 15. juuni 1962. aasta otsust Preah Viheari templit käsitlevas kohtuasjas (Kambodža versus Tai);

–  võttes arvesse 1954. aasta Haagi konventsiooni kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral, millele on alla kirjutanud nii Tai kui ka Kambodža;

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretäri 5. veebruari 2011. aasta avaldust;

–  võttes arvesse ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 7. veebruari 2011. aasta avaldust;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 7. veebruari 2011. aasta avaldust;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et 2011. aasta veebruarist alates on Kambodža-Tai piiril, sealhulgas Preah Viheari templi läheduses toimunud kokkupõrked Tai ja Kambodža relvajõudude vahel;

B.  arvestades, et piirikonfliktid algasid pärast seda, kui Kambodža kohus määras kahele Tai kodanikule kuni kaheksa-aastase vanglakaristuse selle eest, et nad mõisteti pärast 2010. aasta detsembris vaidlusalusesse piirialasse sisenemist süüdi spionaažis ja ebaseaduslikus riiki sisenemises, ning arvestades, et see kohtuotsus langetati vahetult pärast edukalt lõppenud, 3.–4. veebruaril 2011. aastal toimunud Tai ja Kambodža vastastikuse koostöö ühiskomisjoni 7. kohtumist, kus mõlemad riigid nõustusid laiendama koostööd kõigis valdkondades ja korraldama peatselt maismaapiiri demarkeerimise ühiskomisjoni kohtumise Tais;

C.  arvestades, et Preah Viheari tempel on olnud kogu möödunud sajandi jooksul Tai ja Kambodža vaheliste korduvate piirivaidluste keskmes;

D.  arvestades, et Rahvusvaheline Kohus otsustas 1962. aasta 15. juunil, et Preah Viheari tempel asub Kambodža suveräänsete õiguste alla kuuluval territooriumil;

E.  arvestades, et Preah Viheari tempel, mis lisati 7. juulil 2008. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja, on väidetavalt saanud hiljutiste piirikonfliktide käigus tulistamise tõttu kahjustada;

F.  arvestades, et rahvusvahelisel üldsusel on erikohustus säilitada UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud monumente;

G.  arvestades, et teadaannete kohaselt on hukkunud või haavata saanud sõdureid ja tsiviilisikuid mõlemal poolel ning piirkonnast on tulnud evakueerida tuhandeid tsiviilelanikke;

H.  arvestades, et mitmete uudiste kohaselt võidi kasutada kassettlahingumoona, ning arvestades, et ei Tai ega Kambodža ei ole ratifitseerinud kassettlahingumoona konventsiooni;

I.  arvestades, et olukorra halvenemine Tai ja Kambodža vahelisel piiril ohustab piirkonna rahu ja stabiilsust;

J.  arvestades, et ASEANi praegune eesistuja Indoneesia on suurendanud diplomaatilisi jõupingutusi, et aidata saavutada mõlemaid pooli rahuldav ajutine lahendus ning käivitada kahepoolsed mehhanismid piiri demarkeerimise eesmärkide täitmiseks ja üldise rahu saavutamiseks piirkonnas; arvestades, et ASEANi eesistuja ergutab mõlemat riiki pidama läbirääkimisi olemasoleva Tai-Kambodža maismaapiiri demarkeerimise ühiskomisjoni raames;

K.  arvestades, et ASEANi hartas on ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanismi loomine, mis suurendab abistamisvõimalusi kahepoolsete vaidluste lahendamisel;

L.  arvestades, et UNESCO peadirektor Irina Bokova on teatanud kavatsusest saata missioon hindama Preah Viheari templi olukorda,

1.  mõistab hukka piirikonfliktid Kambodža Kuningriigi ja Tai Kuningriigi relvajõudude vahel ning nõuab tungivalt, et mõlemad pooled ilmutaksid äärmist vaoshoitust ja võtaksid vajalikke meetmeid pingete vähendamiseks, jätkaksid dialoogi, et lahendada erimeelsused rahumeelselt, ning nõustuksid vastu võtma ASEANi ja ÜRO abi;

2.  väljendab kahetsust inimohvrite pärast hiljutistes piirikonfliktides ja avaldab sügavat kaastunnet ohvrite perekondadele;

3.  nõuab tungivalt, et mõlema riigi valitsused tagaksid relvakonfliktide tõttu evakueeritud tsiviilelanikele igakülgse vajaliku abi;

4.  kutsub mõlemat riiki üles austama Rahvusvahelise Kohtu 1962. aasta otsust ja saavutama rahumeelse lahenduse vaidluses Preah Viheari templi lähedal asuva piiriala üle;

5.  kutsub mõlemat riiki üles tagama, et nende tegevus ei riku relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitset käsitleva Haagi konventsiooni artikli 4 lõiget 1, mis keelab nende endi või teise kõrge lepinguosalise poole territooriumil asuvate kultuuriväärtuste kasutamise eesmärkidel, mis võivad põhjustada nende väärtuste purunemist või kahjustumist relvakonflikti korral, ning kohustab hoiduma nende väärtuste vastu suunatud mis tahes vaenulikust aktist;

6.  kutsub Tai ja Kambodža ametivõime üles täitma ASEANi sõpruse- ja koostöölepingut ning eelkõige järgima selle aluseks olevaid põhimõtteid erimeelsuste või vaidluste rahumeelse lahendamise, ähvardamisest või jõukasutamisest loobumise ja tõhusa koostöö kohta kõrgete lepinguosaliste vahel;

7.  väljendab heameelt ASEANi eesistuja rollis oleva Indoneesia välisministri Marty Natalegawa jõupingutuste üle, et soodustada kahe riigi vahelist dialoogi ja saavutada vaidluse rahumeelne lahendamine;

8.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Tai ja Kambodža on nõustunud osalema Kagu-Aasia riikide erakorralisel kohtumisel piirikonflikti arutamiseks;

9.  tervitab UNESCO peadirektori otsust saata eriesindajad vahendusmissioonile Bangkokki ja Phnom Penhi; nõuab tungivalt, et vaidluse mõlemad pooled teeksid koostööd võimaliku UNESCO missiooniga Preah Viheari templi kahjustuste hindamiseks;

10.  kutsub mõlemaid riike üles saavutama lahendust, mis võimaldaks nende kummagi territooriumilt otsejuurdepääsu Preah Vihear templile, ning mitte takistama vastastikku mõlema riigi kodanike templisse või piirialale sisenemist;

11.  väljendab muret kassettlahingumoona väidetava kasutamise pärast ja kutsub mõlemaid riike üles hoiduma sellise lahingumoona kasutamisest, olenemata asjaoludest;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Kambodža Kuningriigi valitsusele, Tai Kuningriigi valitsusele, ÜRO peasekretärile, UNESCO peadirektorile ja ASEANi liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 247 E, 6.10.2005, lk 161. (2) ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 280. (3) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 334. (4) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 258. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0389. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0195. (7) ELT C 285 E, 22.11.2006, lk 129.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon Jeemeni kohta – alaealiste kurjategijate kohtulikule vastutusele võtmine, eriti seoses Muhammed Taher Thabet Samoumi juhtumiga

P7_TA(2011)0073 RC-B7-0135/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Jeemenis(1);

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Jeemen on ühinenud;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta(2);

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(3);

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse strateegiadokumenti Jeemeni kohta ajavahemikuks 2007–2013;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni 65/206, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 moratooriumi kohta surmanuhtluse kohaldamisel ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee 2007. aasta resolutsiooni 62/149 rakendamist;

–  võttes arvesse 2008. aasta Aleksandria deklaratsiooni, millega kutsutakse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA) riikide valitsusi kehtestama hukkamistele moratoorium esimese sammuna surmanuhtluse kaotamise suunas;

–  võttes arvesse surmanuhtluse küsimust käsitlevate ELi suuniste uuendatud ja kohandatud versiooni, mille nõukogu võttis vastu 16. juunil 2008. aastal;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et Jeemenis nagu ka teistes araabia riikides, eelkõige Tuneesias, on meeleavaldajad tulnud tänavale, nõudes rohkem demokraatiat ja riiklikke reforme; arvestades, et julgeolekujõud on rünnanud või vahistanud mitmeid meeleavaldajaid;

B.  arvestades, et Ibbi kriminaalkohus mõistis Muhammed Taher Thabet Samoumi surma 2001. aasta septembris pärast seda, kui ta oli süüdi tunnistatud mõrvas, mille ta olevat sooritanud 1999. aasta juunis, olles väidetavalt alla 18-aastane; arvestades, et hoolimata sünnitunnistuse puudumisest jättis apellatsioonikohus 2005. aasta mais surmanuhtluse jõusse, selle kinnitas 2010. aasta aprillis ülemkohus ning selle on ametlikult kinnitanud ka Jeemeni president; arvestades, et Muhammed Taher Thabet Samoumi hukkamine oli kavandatud 12. jaanuarile 2011, kuid Jeemeni peaprokurör lükkas täidesaatmise ajutiselt edasi;

C.  arvestades, et Fuad Ahmed Ali Abdulla mõisteti surma pärast süüditunnistamist mõrvas, mille ta väidetavalt sooritas ajal, mil ta olevat olnud veel alla 18-aastane, kuigi selle eelduse lükkas kohus tagasi; arvestades, et tema hukkamine, mis oli kavandatud 19. detsembriks 2010, peatati pärast rahvusvahelise üldsuse, eelkõige ELi, ning tema advokaadi sekkumist;

D.  arvestades, et surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule;

E.  arvestades, et Jeemen on nii ÜRO lapse õiguste konventsiooni kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisriik, mis mõlemad keelavad sõnaselgelt surmanuhtluse kohaldamise isikutele, kes on mõistetud süüdi kuritegudes, mille nad sooritasid alla 18-aastasena, ning arvestades, et surmanuhtluse määramine alaealistele on keelatud ka Jeemeni kriminaalseadustiku artikliga 31;

F.  arvestades, et 2010. aastal hukati Jeemenis kümneid inimesi; arvestades, et vastavalt inimõiguste organisatsioonide andmetele on Jeemenis oma surmanuhtluse täideviimist ootamas sadu vange;

G.  arvestades, et Jeemenil puuduvad piisavad vahendid süüaluste vanuse kindlaksmääramiseks sünnitunnistuse puudumisel, sh kohtuekspertiisi vahendid ja töötajad;

H.  arvestades, et demokraatia, inimõiguste ja kohtunike sõltumatusega seotud arengud Jeemenis tekitavad tõsist muret; arvestades, et on esinenud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate tagakiusamise juhtumeid; arvestades, et naiste olukord on eriti raske, mida iseloomustab üha halvenev juurdepääs haridusele ja võimalusele osaleda aktiivselt poliitikas;

I.  arvestades, et Euroopa Liit on kindlalt pühendunud surmanuhtluse ülemaailmsele kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte üldise aktsepteerimise poole;

J.  arvestades, et 2010. aastal on teadaolevalt vaid üks riik kohaldanud surmanuhtlust alaealise kurjategija suhtes, kui 2009. aastal oli selliseid riike kolm; arvestades, et Jeemen on saavutanud märkimisväärset edu surmanuhtluse keelustamisel alaealiste kurjategijate suhtes; arvestades, et see annab suurt lootust, et lapskurjategijate hukkamine muutub seaduslikul ja praktilisel tasandil peagi ebaseaduslikuks kogu maailmas,

1.  väljendab oma sügavat muret pikka aega püsinud poliitiliste ja sotsiaalmajanduslike probleemide pärast Jeemenis ning nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt märkimisväärseid jõupingutusi, et vältida praeguse kriisi teravnemist;

2.  väljendab oma solidaarsust meeleavaldajatega, kes nõuavad demokraatlikke reforme ja paremaid elutingimusi; tervitab sellega seoses president Saleh'i avaldust, mille kohaselt ta kavatseb 2013. aastal ameti maha panna, ning kutsub võime üles lõpetama vägivalla rahumeelsete protestijate vastu ning vabastama kõik meeleavaldajad, kes on avaldanud oma rahulolematust rahumeelselt;

3.  mõistab hukka kõik hukkamised sõltumata nende toimumise kohast ja rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab tõsta inimväärikust ja jätkuvalt edendada inimõigusi;

4.  kutsub Jeemeni presidenti ja Jeemeni ametivõime üles peatama Muhammed Taher Thabet Samoumi hukkamise ning kutsub Jeemeni ametivõime üles muutma ära Muhammed Taher Thabet Samoumile ja Fuad Ahmed Ali Abdullale määratud surmamõistvad otsused;

5.  kutsub Jeemeni valitsust üles peatama isikute hukkamine kuritegude eest, mis nad on sooritanud alla 18-aastasena, kuna selline karistus on vastuolus nii Jeemeni seadustega kui ka kohustustega, mis Jeemen on inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste lepingute raames võtnud;

6.  kutsub Jeemeni ametivõime üles pidama kinni Jeemeni kriminaalseadustiku artiklist 31, mis ei näe alla 18-aastaste isikute sooritatud kuritegude eest ette surmanuhtlust;

7.  nõuab tungivalt, et Jeemeni ametivõimud järgiksid alaealiste suhtes rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke tagatisi, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja ÜRO lapse õiguste konventsioon;

8.  kutsub Jeemeni ametivõime üles kehtestama üldise sündide registreerimise ning parandama menetlusi süüaluste vanuse kindlaksmääramiseks sünnitunnistuse puudumisel;

9.  rõhutab reformide vajadust Jeemenis, nagu seda nõuavad paljud tänavatele tulnud meeleavaldajad, selleks et parandada inimeste elutingimusi ja tagada vabad ja ausad valimised, austus inimõiguste, eeskätt ajakirjandusvabaduse vastu, õiglane kohtumenetlus ning meeste ja naiste võrdse kohtlemine;

10.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles, eriti pärast Euroopa välisteenistuse loomist kiiresti rakendama koordineeritud ja terviklikku ELi lähenemisviisi Jeemeni suhtes;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO liikmesriikide valitsustele ning Jeemeni Vabariigi valitsusele ja presidendile.

(1) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 14. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0351. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsioon David Kato tapmise kohta Ugandas

P7_TA(2011)0074 RC-B7-0133/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine;

–  võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis kirjutati alla Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping) ja vaadati läbi Ouagadougous 23. juunil 2010, ja selle sätteid inimõiguste kohta, eriti artiklit 8;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6, 7 ja 21, milles kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning nähakse ette vahendid, et võidelda diskrimineerimisega ja inimõiguste rikkumisega ELi tasandil;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 21, milles keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel;

–  võttes arvesse kõiki ELi meetmeid homofoobia ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone homofoobia, vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta;

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta(1) ja 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta(2);

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki avaldusi rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval 17. mail 2010;

–  võttes arvesse AKV riikide parlamentaarse ühisassamblee 28. septembri 2010. aasta deklaratsiooni usundite rahumeelse kooseksisteerimise kohta ja homoseksuaalsuse tähtsustamist AKV-ELi partnerluses;

–  võttes arvesse avaldust, mille AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee ELi-poolsed liikmed PPE, S&D, ALDE, Verts/ALE ja GUE/NGL fraktsioonidest esitasid 6. detsembril 2010 vastusena AKV riikide deklaratsioonile;

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 3. detsembri 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni ja noorte osaluse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et 26. jaanuaril 2011 tapeti Ugandas julmalt David Kato Kisule, kes oli inimõiguste kaitsja ja homode ja lesbide õiguste eest võitleva rühma „Uganda seksuaalvähemused” ning Uganda homo-, bi- ja transseksuaalide kogukonna juht;

B.  arvestades, et David Kato oli varem kaevanud kohtusse ja võitnud kohtuasja kohaliku kõmulehe Rolling Stone vastu, kes avaldas 9. oktoobril ja 15. novembril 2010 umbes saja homoseksuaalsuses kahtlustava isiku, kaasa arvatud David Kato nime, isikuandmed ja fotod, ning kutsus lugejaid üles neid isikuid ründama või üles pooma;

C.  arvestades, et 3. jaanuaril 2011 otsustas Uganda ülemkohus, et kõmuleht Rolling Stone rikkus kõigi kodanike põhiseaduses sätestatud põhiõigust väärikusele ja eraelu puutumatusele, põhjendades seda sellega, et Ugandas isegi praegu kehtivate homoseksuaalsuse vastaste õigusaktidega ei saa õigustada vägivallatsemist homoseksuaalide kallal ja nende tapmist; arvestades, et pärast võitu kohtus kaebas David Kato ähvarduste ja kiusamiste sagenemise üle;

D.  arvestades, et AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresident, Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni esimees, Euroopa Parlamendi president, ELi missioonijuhid Kampalas, Ameerika Ühendriikide riigisekretär ja president, ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja muud rahvusvahelise kogukonna juhid avaldasid David Katole kui inimõiguste kaitsjale austust ning kutsusid Uganda ametivõime üles kuriteo toimepanijat või toimepanijaid kohtu ette tooma;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ning USA ja ELi valitsuste esindajad on korduvalt väljendanud muret homo-, bi- ja transseksuaalide olukorra pärast Ugandas, nende pideva diskrimineerimise ja tagakiusamise pärast ning asjaolu pärast, et Uganda avaliku elu tegelased ja eraisikud ning organisatsioonid õhutavad viha homo-, bi- ja transseksuaalide vastu;

F.  arvestades, et rühm, millesse David Kato kuulus, väljendas avalikult vastuseisu homoseksuaalsuse eelnõule, mille parlamendiliige David Bahati esitas 25. septembril 2009 Uganda parlamendile ning mille kohaselt karistataks homoseksuaalse akti eest seitsmeaastase kuni eluaegse vangistuse või surmanuhtlusega; arvestades, et eelnõuga nähakse ette kuni kolmeaastane vangistus, kui lapse või patsiendi homoseksuaalsusest jäetakse teatamata; arvestades, et eelnõu on alles arutlusel;

G.  arvestades, et Uganda homo-, bi- ja transseksuaalid ja isikud, kelle fotod ja isikuandmed avaldati ajalehes Rolling Stone ja kelle andmed loeti seejärel ette raadios ja televisioonis, elavad nüüd tegeliku tagakiusamise ohus ja on enamikel juhtudel nüüd kodutud, töötud, sunnitud vältima avalikke kohti ning hoidma end avalikkuse eest varjul;

H.  arvestades, et Aafrikas on homoseksuaalsus seadusega lubatud ainult 13 riigis ning 38 riigis peetakse seda kriminaalkuriteoks; arvestades, et Mauritaanias, Somaalias, Sudaanis ja Põhja-Nigeerias karistatakse homoseksuaale surmanuhtlusega; arvestades, et poliitilised ja äärmuslike usuliikumiste juhid õhutavad teiste hulgas vägivalda homo-, bi- ja transseksuaalide vastu, samal ajal kui ametivõimud on seksuaalse sättumuse tõttu sooritatud kuritegude suhtes tolerantsed ja jätavad need karistamata, ning arvestades, et diskrimineerimine, omavoliline vahistamine ja väärkohtlemine seksuaalse sättumuse alusel suureneb pidevalt,

1.  mõistab tugevalt hukka Uganda inimõiguste kaitsja David Kato Kisule julma mõrva;

2.  kutsub Uganda ametivõime üles teostama tema mõrva põhjalikku ja erapooletut uurimist ja võtma kuriteo toimepanijad kohtulikule vastutusele, ning toimima samamoodi igasuguse homo-, bi- ja transseksuaalide ning muude vähemuste vastu suunatud tagakiusamise, diskrimineerimise ja vägivalla korral; kutsub Uganda ametivõime üles uurima avalikult David Kato tapmiseks üleskutse teinud isikuid, nende organisatsioone, rolli ja rahastamist;

3.  peab kahetsusväärseks, et Uganda ametivõimud ei reageeri homoseksuaalide diskrimineerimist toetavate seisukohtade peale ning juhib tähelepanu nende rahvusvahelisel õigusel ja Cotonou lepingul põhinevatele kohustustele, eriti kohustusele kaitsta kõiki inimesi sõltumata nende seksuaalsest sättumusest või soolisest identiteedist nende vastu suunatud ähvarduste või vägivalla eest;

4.  võttes arvesse 18. veebruaril 2011 toimuvaid üld- ja presidendivalimisi, kinnitab veel kord vajadust võtta sõna homoseksuaalsuse mahasurumise vastu ning võtta asjakohased meetmed, et lõpetada homofoobsed meediakampaaniad ja teabevahetus, mis õhutab vihkamist vähemuskogukonna vastu, või selliste, soolisest või seksuaalsest sättumusest tingitud tegude õigustamine;

5.  kutsub Uganda valitsust üles tagama homo-, bi- ja transseksuaalidele ning muudele vähemusrühmadele piisavat kaitset vägivalla eest ja võtma kohe meetmeid kõigi ohtude või vihkamist väljendavate avalduste korral, mis võivad põhjustada vägivalda, diskrimineerimist või vaenulikkust eespool nimetatud rühmade suhtes;

6.  mõistab sellega seoses taas hukka Bahati homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu ning kutsub Uganda parlamenti üles dekriminaliseerima homoseksuaalsust ja hoiduma igal juhul surmanuhtluse kasutamisest; ühineb ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 10. detsembri 2010. aasta üleskutsega dekriminaliseerida homoseksuaalsus kõikjal maailmas;

7.  mõistab hukka kõik katsed õhutada vihkamist ja õigustada vägivalda vähemuste vastu, sealhulgas soo või seksuaalse sättumuse tõttu; ühineb David Kato organisatsiooni (SMUG) ja muude organisatsioonide poolt ametivõimudele, poliitilistele ja usujuhtidele ning massiteabevahenditele esitatud üleskutsega lõpetada seksuaalvähemuste tagakiusamine ning homo-, bi- ja transseksuaalide suhtes vägivalda soodustava õhkkonna loomine;

8.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kaasaksid homo-, bi- ja transseksuaalide aktivistid oma inimõiguste kaitsjate toetusprogrammidesse; kutsub kõiki Uganda valitsusväliseid organisatsioone üles tegema koostööd Uganda inimõiguste koalitsiooniga, sealhulgas homo-, bi- ja transseksuaalide organisatsioonidega;

9.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et nende välispoliitika, kaasa arvatud kolmandate riikidega tehtav koostöö- ja arengupoliitika nii ametivõimude kui VVOde suhtes võtab nõuetekohaselt arvesse kõigi vähemuste, kaasa arvatud homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste olukorda, et tagada käegakatsutavate edusammude tegemine selles valdkonnas; kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles kasutama täiel määral homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendiga antud võimalusi suhetes Ugandaga, tagama homo-, bi- ja transseksuaalide aktivistidele täielikku kaitset ja toetama nende tegevust; kutsub komisjoni üles lisama need teemad homofoobia vastasesse tegevuskavasse, mille Euroopa Parlament palus komisjonil koostada(3);

10.  on väljendab suurt muret asjaolu pärast, et rahvusvahelised rahastajad, rahvusvahelised ja valitsusvälised organisatsioonid ning humanitaarabi organisatsioonid ja arstid peavad seaduseeelnõu vastuvõtmise korral vaatama üle või lõpetama oma tegevuse teatud valdkondades, ning märgib, et Saksamaa otsustas Malawile lubatud 33 miljoni USA dollarini ulatuvat finantsabi homoseksuaalsuse kuritegelikuks tunnistamise ja ajakirjandusvabaduse piiramise tõttu poole võrra vähendada, millele järgnes USA valitsuse otsus keelduda 350 miljoni USA dollarini ulatuva finantsabi andmisest Malawile niikaua, kui ei ole peetud täiendavaid läbirääkimisi isikuvabadusi piiravate õigusaktide üle;

11.  kinnitab oma pühendumust üldiste inimõiguste kaitsmisele ja kordab taas, et seksuaalne sättumus on küsimus, mis on seotud isiku õigusega eraelule ja see on tagatud inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt tuleks kaitsta võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist ning samas tagada sõnavabadus, ja tuletab Uganda ametivõimudele meelde nende kohustusi kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning Cotonou lepinguga, mis nõuavad kõigi inimõiguste järgmist;

12.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles kinnitama uuesti põhimõtet, et inimestele, keda ähvardab tagakiusamine, tuleks anda põgeniku staatus;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Uganda Vabariigi presidendile, Uganda parlamendi esimehele, Ida-Aafrika seadusandlikule kogule ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 25. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0495. (3) 19. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni P7_TA(2011)0019 lõige 7.