Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon lepituskomitees heaks kiidetud ühise teksti kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale (PE-CONS 00038/2013 – C7-0168/2013 – 2010/0390(COD))

P7_TA(2013)0320 A7-0244/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: kolmas lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse lepituskomitees heaks kiidetud ühist teksti ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu sellekohast avaldust (PE-CONS 00038/2013 – C7-0168/2013),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2010)0804) suhtes,

–  võttes arvesse oma teise lugemise seisukohta(2) nõukogu esimese lugemise seisukoha suhtes(3),

–  võttes arvesse komisjoni arvamust Euroopa Parlamendi poolt nõukogu esimese lugemise seisukoha suhtes esitatud muudatusettepanekute kohta (COM(2013)0067),

–  võttes arvesse nõukogu teise lugemise seisukohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 13,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 69,

–  võttes arvesse lepituskomitees osaleva Euroopa Parlamendi delegatsiooni raportit (A7-0244/2013),

1.  kiidab ühise teksti heaks;

2.  kinnitab käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldust;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu sellekohase avaldusega Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seadusandlik resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsioon, mis võeti vastu koos otsusega anda Gruusiale täiendavat makromajanduslikku finantsabi

Euroopa Parlament ja nõukogu:

–  nõustuvad, et otsust anda Gruusiale täiendavat makromajanduslikku finantsabi tuleks näha laiemas kontekstis, milleks on vajadus kujundada välja raamistik, mille abil tagada kolmandatele riikidele makromajandusliku finantsabi andmise otsuste usaldusväärsus ja tõhusus;

–  nõustuvad, et makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste otsuste vastuvõtmine peaks põhinema alltoodud põhjendustel ja põhimõtetel, mis on juhiseks liidu makromajandusliku finantsabi andmisel abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele, ilma et seejuures piirataks seadusandlikku algatusõigust ja neid põhjendusi ja põhimõtteid kajastava tulevase õigusakti võimalikku juriidilist vormi;

–  kohustuvad võtma neid põhjendusi ja põhimõtteid liidu makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste üksikotsuste puhul täielikult arvesse.

OSA A – PÕHJENDUSED

(1)  Euroopa Liit annab kolmandatele riikidele olulisel määral majanduslikku, finants- ja tehnilist abi. Liidu makromajanduslik finantsabi („makromajanduslik finantsabi”) on osutunud sellist abi saavate riikide ja territooriumide jaoks („abisaajad”) tõhusaks majandusliku stabiilsuse saavutamise ja struktuurireformide toetamise vahendiks. Kooskõlas oma üldise poliitikaga kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikide suhtes peaks Euroopa Liidul olema võimalik anda neile riikidele makromajanduslikku finantsabi, eesmärgiga luua ühine stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu piirkond.

(2)  Makromajandusliku finantsabi andmine peaks põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühekordsetel riigipõhistel otsustel. Käesolevate põhimõtete eesmärk on tõhustada ja parandada selliste otsuste tegemist ja rakendamist, tugevdada makromajandusliku finantsabi andmise poliitiliste eeltingimuste täitmist abisaajariikides ning suurendada kõnealuse abi läbipaistvust ja demokraatlikku järelevalvet.

(3)  Euroopa Parlament nõudis oma 3. juuni 2003. aasta resolutsioonis kolmandatele riikidele antava makromajandusliku finantsabi rakendamise kohta makromajandusliku finantsabi raammääruse kehtestamist, et kiirendada otsustamisprotsessi ja luua asjaomase rahastamisvahendi kasutamiseks ametlik ja läbipaistev kord.

(4)  Nõukogu kehtestas oma 8. oktoobri 2002. aasta järeldustes kriteeriumid (nn Genvali kriteeriumid), millest makromajandusliku finantsabi tehingute puhul juhinduda. Neid kriteeriume, muu hulgas asjakohase abi liigi (laen, toetus või nende kombinatsioon) määramise kriteeriume tuleks aga ajakohastada ja täpsustada.

(5)  Nende põhimõtete alusel peaks liidul olema võimalik anda kiiret makromajanduslikku finantsabi, eelkõige viivitamatut tegutsemist nõudvate asjaolude korral, ning suurendada makromajandusliku finantsabi kasutamisel kohaldatavate kriteeriumide selgust ja läbipaistvust.

(6)  Komisjon peaks tagama makromajandusliku finantsabi kooskõlastatuse välistegevuse eri valdkondade peamiste põhimõtete, eesmärkide ja meetmetega ning liidu muude asjaomaste poliitikavaldkondadega.

(7)  Makromajandusliku finantsabi andmisega tuleks toetada liidu välispoliitikat. Komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peaksid tegema makromajandusliku finantsabi andmise käigus tihedat koostööd, et kooskõlastada liidu välispoliitikat ja tagada selle järjepidevus.

(8)  Makromajandusliku finantsabiga peaks toetama abisaajate pühendumist liiduga ühistele väärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtte järgimisele, heale valitsemistavale, inimõiguste austamisele, säästvale arengule ja vaesuse vähendamisele, aga ka avatud, eeskirju järgiva ja õiglase kaubanduse põhimõtetele.

(9)  Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik järgib tõhusaid demokraatlikke mehhanisme, nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks nende eeltingimuste täitmist korrapäraselt jälgima.

(10)  Makromajandusliku finantsabi andmise riigipõhise otsuse konkreetne eesmärk peaks olema muu hulgas abisaajariigi rahanduse juhtimise tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine. Komisjon peaks nende eesmärkide saavutamist korrapäraselt jälgima.

(11)  Makromajandusliku finantsabi eesmärk peaks olema toetada jätkusuutliku välisrahastamise taastamist kolmandates riikides ja territooriumidel, kus on välisvaluuta lisavajadusest tingitult raskusi välisrahastusega. Makromajandusliku finantsabi raames ei tohiks anda korrapärast finantsabi ning selle esmane eesmärk ei tohiks olla abisaajate majandusliku või sotsiaalse arengu toetamine.

(12)  Makromajanduslik finantsabi peaks täiendama Rahvusvahelise Valuutafondi ja muude mitmepoolsete finantseerimisasutuste antavat abi ning koormus peaks liidu ja muude rahastajate vahel jagunema õiglaselt. Makromajandusliku finantsabiga tuleks tagada liidu osalemisest tingitud lisandväärtus.

(13)  Selleks et tagada makromajandusliku finantsabiga seotud liidu finantshuvide tõhus kaitse, peaksid abisaajad võtma asjakohased meetmed kõnealuse abiga seotud pettuste, korruptsiooni ja muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks, samuti tuleks ette näha tingimus, et abi kasutamist kontrollib komisjon ja auditeerib kontrollikoda.

(14)  Vastastikuse mõistmise memorandumite vastuvõtmise kord tuleks valida vastavalt määruses (EL) nr 182/2011 sätestatud kriteeriumidele. Sellega seoses tuleks üldjuhul kasutada nõuandemenetlust, kuid arvestades B-osas sätestatud lävendit ületavate tehingute võimalikku suurt mõju, on asjakohane kasutada nende puhul kontrollimenetlust.

OSA B – PÕHIMÕTTED

1.  Abi eesmärk

a)  Makromajanduslik finantsabi peaks olema erandlik rahastamisvahend, millega antakse abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele sidumata ja mittesihtotstarbelist maksebilansi toetust. Selle eesmärk peaks olema taastada nende abikõlblike riikide ja territooriumide jätkusuutlik välisrahastamine, kel on välisrahastusega raskusi. Sellega peaks kaasnema sellise poliitilise programmi rakendamine, mis hõlmaks programmitöö perioodil maksebilansi olukorra parandamiseks võetavaid tugevaid kohandamis- ja struktuurireformimeetmeid, ning asjaomaste lepingute ja programmide tugevam rakendamine liidus.

b)  Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema see, et komisjon teeb koos mitmepoolsete finantseerimisasutustega eelnevalt kindlaks, et riigil on pärast Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste mitmepoolsete institutsioonide poolset vahendite eraldamist endiselt suur ja püsiv vajadus välisrahastuse järele, kuigi asjaomane riik või territoorium on juba rakendanud jõulisi majanduse stabiliseerimis- ja reformikavasid.

c)  Makromajanduslik finantsabi peaks olema põhimõtteliselt lühiajaline ning selle andmine tuleks lõpetada kohe, kui olukord välisrahastuse osas on stabiliseerunud.

2.  Abikõlblikud riigid ja territooriumid

Makromajanduslikku finantsabi võivad saada järgmised abikõlblikud kolmandad riigid ja territooriumid:

–  kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid;

–  Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riigid ja territooriumid;

–  erandkorras ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel muud kolmandad riigid, kellest sõltub kogu piirkonna stabiilsuse tagamine, kes on liidu jaoks strateegiliselt olulised ning kes asuvad geograafiliselt liidu naabruses ja jagavad liidu poliitilisi ja majanduslikke seisukohti.

3.  Abi vorm

a)  Makromajanduslikku finantsabi tuleks üldjoontes anda laenuna. Erandkorras võib abi anda ka toetusena või toetuse ja laenu kombinatsioonina. Toetuse asjakohase osa kindlaksmääramisel peaks komisjon oma ettepanekut koostades arvestama võimaliku abisaaja majandusarengut, mille mõõtmisel lähtutakse sissetulekust elaniku kohta ning vaesuse määrast, samuti abisaaja tagasimaksevõimet, mille puhul lähtutakse võla jätkusuutlikkuse analüüsist. Samal ajal tuleks tagada, et koormus jaguneks liidu ja muude rahastajate vahel õiglaselt. Seetõttu peaks komisjon arvesse võtma ka seda, mil määral kohaldavad rahvusvahelised finantseerimisasutused ja muud rahastajad kõnealusele riigile soodustingimusi.

b)  Kui makromajanduslikku finantsabi antakse laenuna, tuleks komisjonile anda volitused laenata vajalikud rahalised vahendid liidu nimel kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt ning laenata need seejärel edasi abisaajale.

c)  Laenu võtmise ja andmise tehingud tuleks teostada eurodes, kasutades samu väärtuspäevi, ning need tehingud ei tohiks liidu jaoks kaasa tuua laenutähtaegade muutumist ega mis tahes valuuta- või intressiriski.

d)  Abisaaja peaks kandma kõik laenutehingutega seotud liidu kulud.

e)  Abisaaja taotluse korral ja juhul, kui asjaolud võimaldavad laenu intressimäära vähendamist, võib komisjon otsustada esialgse laenu täielikult või osaliselt refinantseerida või vastavad finantstingimused restruktureerida. Refinantseerimine ja restruktureerimine peaksid toimuma kooskõlas punkti 3 alapunktis d sätestatud tingimustega ega tohiks põhjustada laenu keskmise tagasimaksetähtaja pikenemist ega refinantseerimise või restruktureerimise kuupäevaks laekumata põhisumma suurenemist.

4.  Finantssätted

a)  Toetusena antava makromajandusliku finantsabi suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

b)  Laenu vormis antav makromajanduslik finantsabi tuleks eraldada vastavalt määrusele välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta. Eraldiste suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

c)  Eelarvepädevad institutsioonid peaksid kinnitama iga-aastased assigneeringud mitmeaastase finantsraamistiku piirides.

5.  Abi suurus

a)  Abi suuruse kindlaksmääramisel tuleks lähtuda abikõlbliku riigi või territooriumi välisrahastamise vajadusest ning arvesse tuleks võtta ka riigi või territooriumi suutlikkust finantseerida end omavahenditest, eelkõige tema käsutuses olevatest rahvusvahelistest reservidest. Need rahastamisvajadused peaks kindlaks määrama komisjon koostöös rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, võttes aluseks täielikud kvantitatiivsed hinnangud ja läbipaistvad tõendavad dokumendid. Eelkõige peaks komisjon lähtuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt asjakohase riigi või territooriumi kohta koostatud viimastest maksebilansi prognoosidest ning võtma arvesse mitmepoolsete rahastajate eeldatavat rahalist panust, aga ka abikõlblikus riigis või asjaomasel territooriumil juba kasutatavaid liidu muid välisrahastamisvahendeid.

b)  Komisjoni dokumendid peaksid sisaldama teavet ka välisvaluutareservide prognoositava suuruse kohta ilma makromajandusliku finantsabita – seda tuleks võrrelda piisavaks peetava tasemega ning mõõtmisel tuleks tugineda sellistele asjakohastele näitajatele nagu abisaajariigi reservide ja lühiajalise välisvõla suhe ning reservide ja impordi suhe.

c)  Makromajandusliku finantsabi suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta vajadust tagada koormuse õiglane jagunemine liidu ja muude rahastajate vahel, samuti tuleks arvestada liidu osalemisega saavutatavat lisandväärtust.

d)  Kui abisaaja rahastamisvajadus väheneb makromajandusliku finantsabi väljamaksete perioodil olulisel määral (võrreldes algsete prognoosidega), peaks komisjon vähendama antava abi summat või peatama või tühistama abi andmise, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

6.  Tingimused

a)  Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik või -territoorium järgib tulemuslikke demokraatlikke mehhanisme, sh parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks esitama selle tingimuse täitmise kohta üldsusele kättesaadava hinnangu(4) ning jälgima tingimuse täitmist kogu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul. Selle punkti kohaldamine peaks olema kooskõlas otsusega, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine.

b)  Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema ka mitte-ennetav krediidikokkulepe abikõlbliku riigi või territooriumi ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahel, kusjuures see peab vastama järgmistele tingimustele:

–  kokkuleppe eesmärk on leevendada lühiajalisi maksebilansi raskusi, mis on ühtlasi kooskõlas makromajandusliku finantsabi andmise eesmärgiga;

–  rakendatakse jõulisi kohandamismeetmeid, mis on kooskõlas punkti 1 alapunktis a määratletud makromajandusliku finantsabi eesmärkidega.

c)  Abi väljamaksed peaksid sõltuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt heaks kiidetud poliitilise programmi jätkuvast rahuldavast elluviimisest ning käesoleva punkti alapunktis a osutatud eeltingimuse täitmisest. Samuti peaks abisaaja rakendama teatava ajavahemiku jooksul mitmeid täpselt kindlaks määratud ning struktuurireformidele ja usaldusväärsele avaliku sektori finantsjuhtimisele keskenduvaid majanduspoliitilisi meetmeid, mis lepitakse kokku komisjoni ja abisaaja vahel ning sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis.

d)  Pidades silmas vajadust kaitsta liidu finantshuve ja parandada abisaajariikide või -territooriumide juhtimist, peaks vastastikuse mõistmise memorandum hõlmama meetmeid, mille eesmärk on riigi rahanduse juhtimissüsteemide tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine.

e)  Poliitikameetmete väljatöötamisel tuleks nõuetekohaselt arvestada ka turgude vastastikusel avamisel tehtavaid edusamme, eeskirjadel põhineva ja õiglase kaubanduse arengut ning liidu välispoliitika muid prioriteete.

f)  Poliitikameetmed peaksid olema kooskõlas liidu ja abisaaja vahel sõlmitud kehtivate partnerlus-, koostöö- või assotsieerimislepingutega ning makromajanduslike kohandamis- ja struktuurireformikavadega, mida abisaaja rakendab Rahvusvahelise Valuutafondi toel.

7.  Menetlus

a)  Makromajanduslikku finantsabi sooviv riik või territoorium esitab selleks komisjonile kirjaliku taotluse. Komisjon kontrollib, kas punktides 1, 2, 4 ja 6 esitatud tingimused on täidetud, ning võib seejärel teha ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus.

b)  Laenuandmise otsuses tuleks täpsustada makromajandusliku finantsabi suurus, laenu keskmine maksimaalne tagasimaksetähtaeg ja osamaksete maksimaalne arv. Kui otsus hõlmab toetust, tuleks täpsustada ka toetuse suurus ning maksimaalne osamaksete arv. Toetuse andmise otsusega peaks kaasnema ka toetuse (või osalise toetuse) andmise põhjendus. Nii laenu kui ka toetuse andmise korral tuleks kindlaks määrata makromajandusliku finantsabi andmise ajavahemik. Reeglina ei ületa see ajavahemik kolme aastat. Kui komisjon teeb ettepaneku võtta vastu uus makromajandusliku finantsabi andmise otsus, peaks ta esitama punkti 12 alapunktis c osutatud teabe.

c)  Makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmise järel peaks komisjon leppima abisaajaga vastastikuse mõistmise memorandumis kokku poliitikameetmetes, millele on osutatud punkti 6 alapunktides c, d, e ja f, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

d)  Pärast makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmist peaks komisjon leppima abisaajaga kokku abi üksikasjalikud finantstingimused. Need üksikasjalikud finantstingimused sätestatakse toetus- või laenulepingus.

e)  Komisjon peaks teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu konkreetsele riigile antava abiga, sh abi väljamaksetega, seotud arengutest ning esitama nendele institutsioonidele õigeaegselt asjakohased dokumendid.

8.  Rakendamine ja finantsjuhtimine

a)  Komisjon peaks rakendama makromajanduslikku finantsabi vastavalt liidu finantseeskirjadele.

b)  Makromajandusliku finantsabi rakendamisel tuleks kasutada otsest tsentraliseeritud haldamist.

c)  Eelarvelised kulukohustused tuleks võtta käesoleva punktiga kooskõlas tehtud komisjoni otsuste alusel. Kui makromajanduslikku finantsabi antakse mitme eelarveaasta jooksul, võib selle eelarvelised kulukohustused jagada iga-aastasteks osamakseteks.

9.  Abi väljamaksmine

a)  Makromajandusliku finantsabi väljamaksed tuleks teha abisaaja keskpangale.

b)  Makromajanduslik finantsabi tuleks välja maksta järjestikuste maksetena, mis sõltuvad punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimuse ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimuste täitmisest.

c)  Komisjon peaks korrapäraste ajavahemike järel kontrollima, et punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimused on jätkuvalt täidetud.

d)  Kui punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimust ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimusi ei täideta, peaks komisjon makromajandusliku finantsabi väljamaksed ajutiselt peatama või tühistama. Sellisel juhul peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule peatamise või tühistamise põhjendused.

10.  Toetusmeetmed

Liidu eelarvevahendeid võib kasutada makromajandusliku finantsabi rakendamiseks vajalike kulude katteks.

11.  Liidu finantshuvide kaitse

a)  Kõigis riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes peaksid sisalduma sätted, millega tagatakse, et abisaajad kontrollivad korrapäraselt liidu eelarvest eraldatud vahendite nõuetekohast kasutamist, võtavad asjakohaseid meetmeid rikkumiste ja pettuste ennetamiseks ning vajaduse korral ka õiguslikke meetmeid, et nõuda tagasi kõik riigipõhise otsuse alusel antud ebaseaduslikult omastatud rahalised vahendid.

b)  Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks ette näha liidu finantshuvide kaitse vastavalt liidu asjaomastele õigusaktidele, eelkõige seoses pettuste, korruptsioonijuhtude ja muude rikkumistega.

c)  Punkti 6 alapunktis c osutatud vastastikuse mõistmise memorandumiga tuleks komisjonile ja kontrollikojale anda selgesõnaliselt õigus teostada makromajandusliku finantsabi andmise perioodil ja selle järel auditeid, sealhulgas dokumentide auditeid ja kohapealseid auditeid (näiteks tegevuse hindamine). Memorandumis tuleks samuti anda komisjonile või tema esindajatele selgesõnalised volitused kohapealsete kontrollide ja uurimiste läbiviimiseks.

d)  Makromajandusliku finantsabi rakendamise ajal peaks komisjon viima läbi tegevuse hindamisi, et kontrollida abisaaja finantskorra, haldusmenetluste ning sise- ja väliskontrollimehhanismide usaldusväärsust, kui see on abi andmise seisukohast oluline.

e)  Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks sätestada, et liidul on õigus nõuda toetuse täielikku tagasimaksmist ja/või laenu ennetähtaegset tasumist, kui on kindlaks tehtud, et abisaaja on makromajandusliku finantsabi haldamise kontekstis olnud seotud mis tahes pettuse või korruptsioonijuhtumiga või mõne muu ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustab liidu finantshuve.

12.  Aastaaruanne

a)  Komisjon peaks kontrollima makromajandusliku finantsabi kasutamisel tehtavaid edusamme ning peaks esitama selle kohta iga aasta 30. juuniks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruande.

b)  Aastaaruandes tuleks hinnata abisaajate majanduslikku olukorda ja väljavaateid ning punkti 6 alapunktis c osutatud poliitikameetmete rakendamisel tehtud edusamme.

c)  Samuti tuleks aruandes esitada ajakohastatud teave laenuks ja toetusteks ette nähtud eelarvevahendite kohta, pidades silmas kavandatavaid tegevusi.

13.  Hindamine

a)  Komisjon peaks saatma Euroopa Parlamendile ja nõukogule järelhindamise aruanded, milles hinnatakse makromajandusliku finantsabi viimatiste tehingute tulemusi ja tulemuslikkust, samuti seda, mil määral on need aidanud kaasa abi eesmärkide saavutamisele.

b)  Komisjon peaks korrapäraselt ja vähemalt iga nelja aasta järel hindama makromajandusliku finantsabi andmist ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta üksikasjaliku ülevaate. Sellise hindamise eesmärk peaks olema kontrollida, kas makromajandusliku finantsabi eesmärgid on täidetud ning kas makromajandusliku finantsabi tingimused, sh punkti 7 alapunktis c kehtestatud normid, on jätkuvalt täidetud, samuti peaks sellise hindamise eesmärk olema võimaldada komisjonil teha soovitusi tulevaste tehingute täiustamiseks. Ühtlasi peaks komisjon hindama makromajandusliku finantsabi andmisel tehtavat koostööd Euroopa või mitmepoolsete finantseerimisasutustega.

(1) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 211. (2) Vastuvõetud tekstid, 11.12.2012, P7_TA(2012)0472. (3) ELT C 291 E, 10.5.2012, lk 1. (4) See hinnang põhineb aastaaruandel, milles käsitletakse inimõigusi ja demokraatiat kogu maailmas ning mille esitamise kohustus nähti ette ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus ja tegevuskavas (nõukogu 25. juuni 2012. aasta järeldused inimõiguste ja demokraatia kohta).

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2005/222/JSK (COM(2010)0517 – C7-0293/2010 – 2010/0273(COD))

P7_TA(2013)0321 A7-0224/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2010)0517),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0293/2010),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. mai 2011. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja 21. juuni 2013. aasta kirjas antud kohustust kiita parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A7-0224/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. juulil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2013/40/EL) lõplikule kujule).

(1) ELT C 218, 23.7.2011, lk 130.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ning ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ja nende mõju kohta ELi kodanike eraelu puutumatusele (2013/2682(RSP))

P7_TA(2013)0322 RC-B7-0336/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 16,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsiooni 108 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automaattöötlusel ning selle 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli,

–  võttes arvesse eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevaid ELi õigusakte, eriti direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta, direktiivi 2002/58/EÜ eraelu puutumatuse ja elektroonilise side kohta ning määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekuid võtta vastu ELi andmekaitsekorra reformi käsitlev määrus ja direktiiv,

–  võttes arvesse ELi ja USA vahelist vastastikuse õigusabi osutamise lepingut, mille alusel lubatakse andmeid vahetada kuritegude ennetamise ja uurimise eesmärgil, küberkuritegevuse konventsiooni (CETS nr 185), ELi ja USA vahelist kokkulepet programmi Safe Harbor kohta (2000/520/EÜ) ning Safe Harbori kava käimasolevat läbivaatamist,

–  võttes arvesse USA terrorismivastast seadust (Patriot Act) ja vastuluureseadust (Foreign Intelligence Surveillance Act – FISA), sealhulgas FISA 2008. aasta muutmisakti (FISAAA) jagu 702,

–  võttes arvesse ELi ja USA vahel politsei- ja õigusalase koostöö raames edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitse raamlepingu üle käimasolevaid läbirääkimisi,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone eraelu puutumatuse ja andmekaitse kohta, eelkõige 5. septembri 2001. aasta resolutsiooni era- ja äriside ülemaailmse pealtkuulamissüsteemi (pealtkuulamissüsteem Echelon) olemasolu kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy, Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulzi, komisjoni asepresidendi ning õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse voliniku Viviane Redingi ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ELi ja USA Atlandi-ülene partnerlus peab rajanema vastastikusel usaldusel ja austusel, usalduslikul ja vastastikusel koostööl, põhiõiguste austamisel ja õigusriigi põhimõttel;

B.  arvestades, et ELi liikmesriigid on kohustatud järgima põhiõigusi ning Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtusi;

C.  arvestades, et nende põhimõtete järgimine on seatud praegu kahtluse alla pärast rahvusvahelises ajakirjanduses 2013. aasta juunis avaldatud tõendusmaterjali selle kohta, et USA ametivõimudel on selliste programmide nagu PRISM kaudu USA internetiteenuste osutajate vahendusel laialdane juurdepääs ELi kodanike isikuandmetele ning nimetatud ametivõimud töötlevad neid andmeid laialdaselt;

D.  arvestades, et see kahtlus puudutab mitte ainult USA ametivõimude meetmeid, vaid ka neid, mida on võtnud mitmed ELi liikmesriigid, kes rahvusvahelise ajakirjanduse teatel tegid koostööd PRISMi ja teiste samalaadsete programmidega või said juurdepääsu loodud andmebaasidele;

E.  arvestades lisaks, et mitmel ELi liikmesriigil on olemas PRISMiga sarnased jälgimisprogrammid või nad kaaluvad selliste programmide loomist;

F.  arvestades, et eriti on tõstatunud küsimus, kas ELi õigusaktidega on kooskõlas Ühendkuningriigi luureasutuse Valitsusside Peakorter (Government Communications Headquarters – GCHQ) tegevus, kes programmi „Tempora” raames on otseselt jälginud merealuste kaablite kaudu toimuvat Atlandi-ülest elektronsidet; arvestades, et teadete kohaselt kasutavad ka teised liikmesriigid juurdepääsu riikidevahelisele elektronsidele ilma korralise volituseta, vaid erikohtute korralduse alusel, jagavad andmeid teiste riikidega (Rootsi) ja võivad oma jälgimisvõimet suurendada (Madalmaad, Saksamaa); arvestades, et mõnedes liikmesriikides on väljendatud muret seoses salateenistuste pealtkuulamisvolitustega (Poola);

G.  arvestades, et on märke sellest, et USA on tegelenud ka ELi institutsioonide ning ELi ja liikmesriikide saatkondade ja esinduste jälgimise ja nende järele nuhkimisega;

H.  arvestades, et volinik Reding on kirjutanud USA justiitsministrile Eric Holderile kirja, tuues välja Euroopas muret tekitavad asjad ning paludes täpsustusi ja selgitusi PRISMi ja teiste samalaadsete programmide kohta, mis hõlmavad andmete kogumist ja otsimist, samuti seaduste kohta, mille alusel selliseid programme saab lubada; arvestades, et USA ametivõimudelt ei ole veel täielikku vastust saadud, vaatamata aruteludele, mis toimusid ELi ja USA justiitsministrite kohtumisel 14. juunil 2013 Dublinis;

I.  arvestades, et programmi Safe Harbor alase kokkuleppe kohaselt on ELi liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil kohustus tagada isikuandmete turvalisus ja terviklus; arvestades, et programmiga PRISM seotud ettevõtted on rahvusvahelise ajakirjanduse teatel kõik programmi Safe Harbor alase kokkuleppe osalised; arvestades, et vastavalt nimetatud kokkuleppe artiklile 3 on komisjon kohustatud kokkuleppe tühistama või peatama, kui selle sätteid ei täideta;

J.  arvestades, et ELi ja USA vastastikuse õigusabi osutamise lepingus, mille on ratifitseerinud Euroopa Liit ja USA Kongress, määratakse kindlaks kord, kuidas koguda ja vahetada teavet ning taotleda ja anda abi ühes riigis asuva tõendusmaterjali kogumiseks, et aidata kaasa kriminaaluurimisele või -menetlusele teises riigis;

K.  arvestades, et oleks väga kahju, kui hiljuti esitatud väited mõjutaksid püüdlusi sõlmida Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus, millega näidatakse üles kindlat tahet veelgi tugevdada ELi ja USA partnerlust;

L.  arvestades, et volinik Malmström teatas 14. juunil 2013 Atlandi-ülese eksperdirühma loomisest;

M.  arvestades, et volinik Reding pöördus kirjalikult Ühendkuningriigi ametivõimude poole, väljendades muret seoses programmi „Tempora” kohta ajakirjanduses avaldatud teabega ning paludes selgitada programmi ulatust ja toimimist; arvestades, et Ühendkuningriigi ametivõimud on GCHQ jälgimistegevuse kaitseks välja astunud ning kinnitanud, et kõnealune asutus tegutseb rangete ja õiguspäraste suuniste alusel;

N.  arvestades, et ELi tasandil on käimas andmekaitse reform – direktiivi 95/46/EÜ läbivaatamine ja asendamine esildatud üldise andmekaitsemäärusega ja andmekaitsedirektiiviga üksikisikute kaitse kohta seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumise kohta;

1.  väljendab tõsist muret – kinnitades samal ajal oma jätkuvat toetust Atlandi-ülestele pingutustele võitluses terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu – PRISMi ning teiste samalaadsete programmide pärast, kuna – juhul kui praegu kättesaadav teave kinnitust leiab – võidakse nendega tõsiselt rikkuda ELi kodanike ja elanike põhiõigust eraelu puutumatusele ja andmete kaitsele, samuti õigust era- ja perekonnaelule, teabevahetuse konfidentsiaalsust, süütuse presumptsiooni, sõnavabadust, teabevabadust ja ettevõtlusvabadust;

2.  mõistab karmilt hukka spioneerimise ELi esindustes, millel – juhul kui praegu kättesaadav teave kinnitust leiab – võib olla mõju Atlandi-ülestele suhetele ja mis lisaks sellele kujutaks endast diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni tõsist rikkumist; nõuab, et USA ametivõimud küsimust viivitamatult selgitaks;

3.  palub USA ametivõimudel esitada ELile ilma põhjendamatu viivituseta täielik teave PRISMi ja teiste samalaadsete programmide kohta, mis hõlmavad andmete kogumist, eelkõige mis puudutab nende õiguslikku alust, vajalikkust, proportsionaalsust ja ELi kodanike põhiõiguste kaitseks rakendatud kaitsemeetmeid, nagu ulatuse ja kestuse piirangud, juurdepääsu tingimused ja sõltumatu kontroll, nagu on ette nähtud küberkuritegevuse konventsioonis ja nagu nõudis volinik Reding oma 10. juuni 2013. aasta kirjas USA justiitsministrile Eric Holderile; palub, et USA ametivõimud peataksid ja vaataksid läbi kõik seadused ja jälgimisprogrammid, millega rikutakse ELi kodanike põhiõigusi (õigust eraelu puutumatusele ja andmekaitsele), ELi ja tema liikmesriikide suveräänsust ja pädevust ning küberkuritegevuse konventsiooni sätteid;

4.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks üles kaaluma USAga nii poliitilisel kui ekspertide tasandil peetavates aruteludes ja läbirääkimistel kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas broneeringuinfot (Passenger Name Records – PNR) ja terroristide rahastamise jälgimisprogrammi (Terrorist Finance Tracking Programme – TFTP) käsitlevate lepingute võimalikku peatamist;

5.  nõuab, et Atlandi-ülesele eksperdirühmale, millest on teatanud volinik Malmström ja milles osaleb ka parlament, tagataks vajalikul tasemel julgeolekukontroll ja juurdepääs kõigile asjakohastele dokumentidele, et see saaks teha oma tööd nõuetekohaselt ja kehtestatud tähtaja piires; nõuab samuti, et parlament oleks eksperdirühmas piisaval määral esindatud;

6.  palub komisjonil ja USA ametivõimudel jätkata viivitamata läbirääkimisi politsei- ja õigusalase koostöö raames edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitse raamlepingu üle; palub komisjonil läbirääkimiste käigus tagada, et leping vastab vähemalt järgmistele kriteeriumidele:

7.  palub komisjonil tagada, et ELi andmekaitsestandardid ja läbirääkimised praeguse ELi andmekaitsepaketi üle ei satu USAga kavandatava Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse tagajärjel ohtu;

8.  palub komisjonil kokkulepe programmi Safe Harbor kohta hiljutiste paljastuste valguses täielikult läbi vaadata, lähtudes selle kokkuleppe artiklist 3;

9.  väljendab tõsist muret seoses ilmsiks tulnud asjaoluga, et väidetavalt on liikmesriigid kas USA Riikliku Julgeolekuagentuuri abil või ühepoolselt kasutanud jälgimisprogramme; kutsub kõiki liikmesriike üles kontrollima selliste programmide vastavust ELi esmastele ja teisestele õigusaktidele, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklile16 andmekaitse kohta, ning ELi põhiõigustealastele kohustustele, mis tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest;

10.  rõhutab, et eranditult kõik ELis teenuseid osutavad ettevõtted peavad järgima ELi õigusakte ja vastutavad nende rikkumise eest;

11.  rõhutab, et kolmandate riikide jurisdiktsiooni alla kuuluvad ettevõtted peaksid ELis asuvaid kasutajaid selgelt ja eristatavalt hoiatama võimaluse eest, et õiguskaitse- või luureasutused töötlevad salajaste korralduste või kohtumääruste põhjal isikuandmeid;

12.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon on andmekaitsemääruse lekkinud versioonist algse artikli 42 välja jätnud; palub komisjonil selgitada, miks otsustati seda teha; palub nõukogul järgida parlamendi käsitust ja artikkel taas lisada;

13.  rõhutab, et demokraatlikes ja õigusriigi põhimõtet järgivates avatud riikides on kodanikel õigus oma põhiõiguste tõsistest rikkumistest teada ja need hukka mõista, muu hulgas need rikkumised, millesse on kaasatud nende oma riigi valitsus; rõhutab, et vaja on kehtestada kord, mis võimaldaks rikkumisest teatajatel paljastada põhiõiguste tõsised rikkumised, ning et sellistele inimestele on vaja pakkuda vajalikku kaitset, muu hulgas rahvusvahelisel tasandil; väljendab oma jätkuvat toetust uurivale ajakirjandusele ja meediavabadusele;

14.  palub nõukogul kiiremas korras hoogustada tööd andmekaitsepaketi kallal tervikuna ja eelkõige esildatud andmekaitsedirektiivi kallal;

15.  rõhutab vajadust luua ELi tasandil samalaadne parlamendi ja õigusasutuste segakomitee luureteenistuste kontrollimiseks ja uurimiseks, nagu on olemas mõnedes liikmesriikides;

16.  teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks teostada kõnealuses küsimuses koostöös liikmesriikide parlamentide ning komisjoni loodava ELi ja USA ekspertide rühmaga põhjalik uurimine ning esitada aasta lõpuks aruanne, milles:

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Nõukogule, liikmesriikide parlamentidele, Ameerika Ühendriikide presidendile, Ameerika Ühendriikide Senatile ja Esindajatekojale ning Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekuministrile ja justiitsministrile.

(1) EÜT C 72 E, 21.3.2002, lk 221.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimiste praktiliste aspektide parema korralduse kohta (2013/2102(INI))

P7_TA(2013)0323 A7-0219/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 10 ja artikli 17 lõiget 7,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 22 lõiget 2,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artiklit 11, artikli 12 lõiget 2 ja artiklit 39,

–  võttes arvesse nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele lisatud akti, mis käsitleb otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist, mida on hiljem muudetud(1),

–  võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud 11. deklaratsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõigete 6 ja 7 kohta,

–  võttes arvesse direktiivi 93/109/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, ja seda muutvat direktiivi 2013/1/EL,

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta teatist „Ettevalmistused 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks: valimiste veelgi demokraatlikum ja tõhusam korraldus” (COM(2013)0126),

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta soovitust Euroopa Parlamendi valimiste demokraatlikuma ja tõhusama läbiviimise kohta, mis on adresseeritud liikmesriikidele ning Euroopa tasandi ja liikmesriikide erakondadele (C(2013)1303),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimiste kohta(2),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi koosseisu kohta 2014. aasta valimisi silmas pidades(3),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 41, 48 ja 105,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0219/2013),

A.  arvestades, et kokku on lepitud valimispäevade varasemaks toomine, nii et valimised toimuvad 22.–25. mail 2014, ning seetõttu toimub uue parlamendi avaistung 1. juulil 2014;

B.  arvestades, et kodanikud on liidu tasandil otseselt esindatud Euroopa Parlamendis;

C.  arvestades, et igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias;

D.  arvestades, et Euroopa tasandi erakonnad on Euroopa poliitikas osalejad; arvestades, et nad aitavad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele;

E.  arvestades, et 2014. aastal toimuvad Euroopa Parlamendi valimised on esimesed valimised pärast Lissaboni lepingu jõustumist, millega laiendati oluliselt Euroopa Parlamendi volitusi, sealhulgas tema rolli komisjoni presidendi valimistel, ning seega on otsustava tähtsusega võimalus suurendada valimiste läbipaistvust ja Euroopa mõõdet;

F.  arvestades, et suuremad Euroopa tasandi erakonnad on ilmutanud valmidust nimetada oma kandidaadid komisjoni presidendi kohale ning loodetavasti tõusevad need kandidaadid parlamendivalimiste kampaanias esile, tutvustades isiklikult oma poliitilist programmi kõikides ELi liikmesriikides;

G.  arvestades, et erakonna sisedemokraatia ning erakondade avatuse ja aususe kõrged standardid on oluline eeldus, et suurendada avalikkuse usaldust poliitilise süsteemi vastu;

H.  arvestades, et praeguse valitsemiskriisi lahendamiseks ELis on vaja integratsiooniprotsessi suuremat demokraatlikku legitiimsust;

I.  arvestades, et liidu kodanikel on õigus valida ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, isegi kui nad elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole;

J.  arvestades, et valimiskampaaniad keskenduvad endiselt eeskätt liikmesriikide probleemidele, jättes Euroopa tasandi küsimuste arutelu tagaplaanile, ning see avaldab negatiivset mõju Euroopa Parlamendi valimistel osalemisele;

K.  arvestades, et valimisaktiivsust on tõenäoliselt võimalik suurendada, kui korraldada elav poliitiline kampaania, kus erakonnad ja nende kandidaadid võistlevad häälte ja kohtade pärast erinevate programmide alusel, milles käsitletakse poliitika Euroopa mõõdet;

L.  arvestades, et mitu arvamusküsitlust näitab, et valdav enamik inimesi läheks valima, kui neil oleks rohkem teavet Euroopa Parlamendi, erakondade, nende programmide ja kandidaatide kohta; arvestades, et seepärast ergutatakse kõiki meediakanaleid valimistele võimalikult palju tähelepanu pöörama;

M.  arvestades, et Euroopa Komisjoni presidendi valib Euroopa Parlament Euroopa Ülemkogu ettepanekul, kusjuures Euroopa Ülemkogu peab arvesse võtma valimiste tulemusi ja konsulteerima parlamendi uue koosseisuga enne oma kandidaadi või kandidaatide nimetamist;

N.  arvestades, et enne Euroopa Komisjoni presidendi valimist toimuvate Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu vaheliste konsultatsioonide üksikasjalik kord määratakse Lissaboni lepingule lisatud 11. deklaratsiooni kohaselt kindlaks ühisel kokkuleppel;

1.  palub erakondadel tagada, et Euroopa Parlamendi valimistel osalevate kandidaatide nimed avaldatakse vähemalt kuus nädalat enne valimiste algust;

2.  loodab, et kandidaadid võtavad endale valituks osutumise korral kohustuse töötada Euroopa Parlamendi liikmena, välja arvatud juhul, kui nad nimetatakse ametikohale, mis ei ole kokkusobiv parlamendiliikme ametikohaga kooskõlas Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti (1976) artikliga 7;

3.  palub liikmesriikidel ja erakondadel nõuda naiste suuremat osakaalu kandidaatide nimekirjades ning soodustada võimalikult palju võrdset esindatust kindlustavate nimekirjade koostamist;

4.  nõuab, et liikmesriigid ja erakonnad kannaksid hoolt selle eest, et Euroopa tasandi erakondade nimed ja vajaduse korral logod oleksid hääletussedelil näha;

5.  palub Euroopa tasandi erakondadel nimetada oma kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi kohale piisavalt varakult enne valimisi, et kandidaadid saaksid korraldada mõjuka kogu ELi hõlmava kampaania, milles keskendutakse Euroopa küsimustele ja mis põhineb erakonna platvormil ja nende komisjoni presidendiks kandideerimise programmil;

6.  nõuab, et kõikide tasandite erakonnad kohaldaksid oma Euroopa Parlamendi valimiste kandidaatide ja Euroopa Komisjoni presidendi kandidaatide valimisel demokraatlikke ja läbipaistvaid menetlusi;

7.  kutsub liikmesriikide erakondi üles teavitama kodanikke enne valimiskampaaniat ja selle ajal nende seostest Euroopa tasandi poliitiliste erakondadega ning sellest, millist kandidaati ja tema programmi nad toetavad Euroopa Komisjoni presidendi kohale;

8.  ergutab liikmesriike lubama Euroopa tasandi erakondadel korraldada poliitilisi tele- ja raadiosaateid;

9.  ergutab Euroopa tasandi erakondi korraldama Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadiks nimetatute vahel hulgaliselt avalikke arutelusid;

10.  soovitab liikmesriikidel tagada kokkulepitud meetmete tõhus rakendamine, et abistada kodanikke, kes soovivad valida või kandideerida liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole;

11.  palub liikmesriikidel korraldada üldsusele suunatud kampaania valima tulemiseks, et peatada valimistel osalevate valijate arvu vähenemine;

12.  ergutab liikmesriikide erakondi lisama oma kandidaatide nimekirja ELi kodanikke, kes elavad teises liikmesriigis;

13.  nõuab, et vastavalt Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti artikli 10 lõikele 2 ei avaldataks üheski liikmesriigis ametlikke tulemusi enne, kui viimasena valinud liikmesriigis on valimised pühapäeval, 25. mail 2014. aastal lõppenud;

14.  soovitab, et enne Euroopa Komisjoni presidendi valimist toimuvate Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu vaheliste konsultatsioonide üksikasjalik kord määrataks kindlaks aegsasti enne valimisi;

15.  loodab, et selle protsessi käigus kaalutakse esimese kandidaadina seda komisjoni presidendi kandidaati, kelle esitas Euroopa tasandi erakond, kes võitis valimistel parlamendis kõige rohkem kohti, et tagada kandidaadi võime saada vajalik parlamendi absoluutse enamuse toetus;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa tasandi erakondadele.

(1) Nõukogu otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT L 278, 8.10.1976, lk 1), mida on muudetud nõukogu otsusega 93/81/Euratom, ESTÜ, EMÜ (EÜT L 33, 9.2.1993, lk 15) ja nõukogu otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT L 283, 21.10.2002, lk 1). (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0462. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0082.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon relvaekspordi ja nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamise kohta (2013/2657(RSP))

P7_TA(2013)0324 RC-B7-0260/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu tavarelvastuse ekspordi töörühmas (COARM) käimasolevat ühise seisukoha läbivaatamist, mis ühise seisukoha artikli 15 kohaselt on ette nähtud pärast kolme aasta möödumist selle vastuvõtmisest,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2002. aasta ühismeedet 2002/589/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu osalemist väike- ja kergrelvade destabiliseeriva hankimise ja leviku vastases võitluses ja millega tunnistatakse kehtetuks ühismeede 1999/34/ÜVJP(3), samuti väike- ja kergrelvade ning nende laskemoona ebaseadusliku hankimise ja salakaubaveo vastase võitluse ELi strateegiat, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 15.– 16. detsembril 2005. aastal(4),

–  võttes arvesse COARMi 13.(5) ja 14. aastaaruannet(6),

–  võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist relvakaubanduslepingut, millega kehtestatakse ülemaailmse tavarelvade kaubanduse ühised siduvad standardid,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni ÜRO relvakaubanduslepingu läbirääkimiste kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 42 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 346,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et relvaeksport võib mõjutada mitte ainult julgeolekut, vaid ka arengut, mistõttu on oluline tugevdada Euroopa Liidu ekspordikontrolli poliitikat sõjatehnoloogia ja -varustuse alal;

B.  arvestades, et ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP on õiguslikult siduv raamistik ning selles on kindlaks määratud kaheksa kriteeriumit, mille rikkumise korral keeldutakse ekspordilitsentsi andmisest (kriteeriumid 1–4) või keeldumist vähemalt kaalutakse (kriteeriumid 5–8);

C.  arvestades, et vastavalt ühise seisukoha artiklile 3 on kaheksa kriteeriumiga kindlaks määratud üksnes miinimumnõuded ning need ei piira liikmesriikidel kehtestamast rangemaid relvastuskontrollimeetmeid; arvestades, et otsused selle kohta, kas nende kriteeriumide alusel väljastada relvade ekspordilitsentsid või mitte, jäävad igal juhul iga üksiku liikmesriigi enda teha;

D.  arvestades, et ühise seisukoha artiklis 10 on selgelt sedastatud, et liikmesriigid võivad vajadusel arvesse võtta ka kavandatava ekspordi mõju nende majanduslikele, sotsiaalsetele, kaubanduslikele ja tööstuslikele huvidele, ning arvestades, et need tegurid ei tohi mõjutada kaheksa kriteeriumi kohaldamist;

E.  arvestades, et Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel on ELi liikmesriigid üheskoos maailma relvaeksportijate seas teisel kohal, jäädes ainult veidi maha Ameerika Ühendriikidest, ja arvestades, et aina rohkem relvi tarnitakse väljaspool ELi asuvatesse riikidesse;

F.  arvestades, et liikmesriikide relvaekspordi peamised sihtpiirkonnad väljaspool ELi on Lähis-Ida, Põhja-Ameerika ja Aasia; arvestades, et peamised vastuvõtvad riigid on Saudi Araabia, Ameerika Ühendriigid ja Araabia Ühendemiraadid;

G.  arvestades, et Euroopa tööstus püüab kompenseerida vähenevat Euroopa kaitsealast nõudlust, taotledes pääsu kolmandate riikide turgudele, ja arvestades, et seda toetavad paljud poliitikud ja erakonnad, et tugevdada Euroopa kaitsetööstust, tehnoloogilisi oskusteadmisi, tarnekindlust ja valmisolekut; arvestades, et kaitsetööstuses toimuval teadus- ja arendustegevusel on suur ülekanduv mõju mitmesugustele tsiviilotstarbelistele rakendustele;

H.  arvestades, et on tehtud märkimisväärseid edusamme, et saavutada liikmesriikide vaheline kokkulepe ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi rakendamise ja tõlgendamise suhtes, ning see on eelkõige toimunud tänu ühise seisukoha kasutusjuhendile, mille koostas COARM ja milles kirjeldatakse üksikasjaliselt parimaid tavasid nende kriteeriumide rakendamiseks;

1.  peab kiiduväärseks asjaolu, et Euroopa Liidul on ülemaailmselt ainulaadne õiguslikult siduv raamistik, mille abil parandada kontrolli relvaekspordi üle, sealhulgas ka kriisipiirkondadesse ja riikidesse, kus inimõiguste olukord on küsitav, ning tervitab sellega seoses Euroopa ja muude maailmajagude kolmandate riikide ühinemist relvaekspordi kontrollisüsteemiga ühise seisukoha alusel; võtab siiski teadmiseks, et kaheksa kriteeriumi kohaldamist ja tõlgendamist käsitatakse ELi liikmesriikides erineva rangusega; nõuab seepärast ühise seisukoha ning kõigi sellest lähtuvate kohustuste ühtsemat tõlgendamist ja rakendamist ning peab kahetsusväärseks, et ELil puudub siiani ühine poliitika relvaekspordi suhtes kolmandatesse riikidesse;

2.  rõhutab, et ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning ühine seisukoht ei tohiks erineda; leiab, et liikmesriikide ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ülesanne on tagada ühise seisukoha ja välispoliitika ühtsus;

3.  rõhutab liikmesriikide õigust tegutseda vastavalt oma siseriiklikule poliitikale, järgides samas täielikult rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelisi kokkuleppeid ning ühiselt kokkulepitud eeskirju ja kriteeriumeid, mida kontrollitakse riiklike normide kohaselt;

4.  on arvamusel, et Euroopa Parlament, riikide parlamendid või parlamentaarsed eriorganid peavad tagama ühise seisukoha kokkulepitud standardite kohaldamise ja jõustamise riikide ja ELi tasandil ning läbipaistva kontrollisüsteem kehtestamise koos aruandekohustusega;

5.  on arvamusel, et kasutusjuhendi sõnastus peaks olema täpsem ja vähem tõlgendamist võimaldav ning et seda tuleks vastavalt vajadusele ka edaspidi uuendada;

6.  nõuab, et ühises seisukohas loetletud kriteeriume veel paremini kohaldataks, enne kui hakatakse uusi kriteeriume esitama;

7.  tunnustab ELi liikmesriikide ühtset ja järjekindlat toetust rahvusvahelisele protsessile siduvate eeskirjade kehtestamiseks rahvusvahelisele relvakaubandusele; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid keskendaksid oma jõupingutused neile riikidele, kes jäävad väljapoole rahvusvahelisi lepinguid;

8.  märgib, et COARMi aastaaruanded on muutnud liikmesriikide relvaekspordi läbipaistvamaks; peab siiski kahetsusväärseks, et andmekogud on ebatäiuslikud ja ebaühtlased, sest andmete kogumise ja edastamise menetlused on liikmesriikides erinevad; tuletab liikmesriikidele meelde, et neil tuleb igal aastal esitada COARMile täielik teave oma relvatarnete kohta, nagu on kokku lepitud ja ühises seisukohas ette nähtud;

9.  kutsub üles analüüsima, kuidas ühist seisukohta riiklikes süsteemides rakendatakse; on arvamusel, et COARMi relvaekspordikontrolli analüüsimise suutlikkust tuleks tugevdada;

10.  on seisukohal, et ühist seisukohta tuleks täiendada korrapäraselt uuendatava ja avalikult juurdepääsetava nimekirjaga, mis annab teavet selle kohta, millisel määral eksport teatavatesse vastuvõtjariikidesse on või ei ole kooskõlas kaheksa kriteeriumiga;

11.  leiab, et tuleks luua täiustatud süsteem, mis võimaldab liikmesriikide korrapärast ja ajakohast teabevahetust relvatarnete kohta endistesse embargoriikidesse;

12.  nõuab, et Euroopa Parlamendis korraldataks iga-aastane arutelu ja koostataks iga-aastane raport ühise seisukoha rakendamise kohta, et tagada Euroopa tasandil asjakohane parlamentaarse järelevalve ja läbipaistvuse määr;

13.  väljendab heameelt selle üle, et ÜRO egiidi all sõlmiti õiguslikult siduv relvakaubandusleping tavarelvastuse rahvusvahelise kaubanduse ja tarnimise kohta, millega luuakse tõhus rahvusvaheline relvastuskontrollisüsteem, suurendatakse läbipaistvust ja vastutust ning kehtestatakse kõrged rahvusvahelised normid, mis muudab tavarelvade vastutustundetu ja ebaseadusliku kasutamise veelgi raskemaks; tunnustab ELi ja selle liikmesriikide ühtset ja järjekindlat toetust rahvusvahelisele protsessile siduvate eeskirjade kehtestamiseks rahvusvahelise relvakaubanduse valdkonnas;

14.  rõhutab relvakaubanduslepingu tõhusa ja usaldusväärse rakendamise tähtsust ning julgustab liikmesriike keskendama oma rahvusvahelised jõupingutused lepingu ülemaailmse allkirjastamise ja kiire jõustumise edendamisele;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99. (2) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1. (3) ELT L 191, 19.7.2002, lk 1. (4) Euroopa Liidu Nõukogu, dokument 05319/2006, 13.1.2006. (5) ELT C 382, 30.12.2011, lk 1. (6) ELT C 386, 14.12.2012, lk 1. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0251.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon läbirääkimiste alustamise kohta mitmepoolse teenustelepingu üle (2013/2583(RSP))

P7_TA(2013)0325 B7-0314/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma eelmist raportit teenuste kohta, eelkõige oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni teenuskaubanduse kohta(1),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Doha arengukava olukorra ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tuleviku kohta, eelkõige oma 16. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Doha arengukava väljavaadete kohta pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) seitsmendat ministrite konverentsi(2) ja oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni Doha arengukava üle peetavate läbirääkimiste seisu kohta(3),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kaubanduse ja investeeringute tõkete kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta ning põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse teenustekaubanduse üldlepingut (GATS), mis jõustus 1. jaanuaril 1995; võttes arvesse oma 12. märtsi 2003. aasta resolutsiooni teenustekaubanduse üldlepingu (GATS), sh kultuurilise mitmekesisuse kohta WTOs(5),

–  võttes arvesse mitmepoolse teenustelepingu üle peetavate läbirääkimiste juhise projekti, mille komisjon esitas 15. veebruaril 2013. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema”(6),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Ülemkogule „2012. aasta aruanne kaubandus- ja investeerimistõkete kohta”(7),

–  võttes arvesse WTO teenustekaubanduse nõukogu esimehe, suursaadik Fernando de Mateo poolt WTO kaubandusläbirääkimiste komiteele esitatud 21. aprilli 2011. aasta aruannet teenustekaubandust käsitlevate läbirääkimiste eriistungi kohta(8),

–  võttes arvesse nn teenuste tõeliste sõprade rühma („Really Good Friends of Services” (RGF)) 5. juuli 2012. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et teenused annavad peaaegu kolmveerandi ELi SKPst ja tööhõivest ning on ELi konkurentsivõime säilitamise ja suurendamise seisukohast väga suure tähtsusega;

B.  arvestades, et teenused moodustasid 2011. aastal 28% ELi ekspordist ja üle poole kolmandatesse riikidesse tehtud ELi välismaistest otseinvesteeringutest;

C.  arvestades, et ELil on maailma suurima teenuste eksportijana teenustekaubanduses oluline roll ning EL arvele langes 2011. aasta seisuga 25,65% teenuste koguekspordist maailmas;

D.  arvestades, et kõik riigid peaksid saama arendada, säilitada ja reguleerida üldist huvi pakkuvaid avalikke teenuseid;

E.  arvestades, et 129 WTO liiget on võtnud endale GATSi kohaselt kohustusi, kuid enamik neist riikidest ei ole võtnud kohustusi kõigis valdkondades;

F.  arvestades, et praegune majandus- ja finantsolukord on varasemast enam tõstnud esile avalike teenuste tähtsat rolli Euroopa Liidus; arvestades, et valdkondades, nagu tervishoid, lapsehoid, eakate hooldamine, abi puuetega isikutele ja sotsiaalelamumajandus, loovad sellised teenused olulise turvavõrgustiku kodanike jaoks ning aitavad edendada sotsiaalset ühtekuuluvust; arvestades, et hariduse, koolituse ja tööhõiveteenuste valdkonna avalikel teenustel on võtmetähtsusega roll majanduskasvu ja töökohtade loomisega seotud eesmärkide saavutamises;

G.  arvestades, et 2005. aastal Hongkongis peetud kuuenda WTO ministrite konverentsi toimumise ajal esitas üksnes 30 riiki uusi teenustealaseid ettepanekuid ning mitmepoolsed teenustealased läbirääkimised ei ole 2008. aasta juulist alates peaaegu üldse edenenud;

H.  arvestades, et 2008. ja 2009. aasta majanduskriisi järel võeti teenustekaubanduse piiramiseks uusi protektsionistlikke meetmeid;

I.  arvestades, et 2012. aastal peeti RGF-rühma liikmete vahel esialgseid kõnelusi teenustekaubanduse lepingu (TISA) vormi ja ülesehituse üle;

J.  arvestades, et ELiga läbirääkimisi pidavad 21 WTO liiget(9) on enamasti OECD riigid, kelle osakaal on 70% ülemaailmsest piiriülesest teenustekaubandusest (jättes välja ELi-sisese teenustekaubanduse) ning 58% ELi äriteenuste kaubandusest; arvestades, et nendel läbirääkimisel ei osale praeguse seisuga ükski BRICS-riik, ükski Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) liige ega ükski Aafrika, Kariibi mere või Vaikse ookeani piirkonna riik;

K.  arvestades, et komisjon esitas nõukogule läbirääkimiste juhise projekti 15. veebruaril 2013. aastal ja sai 18. märtsil 2013. aastal volitused osaleda TISA läbirääkimistel;

1.  on seisukohal, et WTO raames toimiv mitmepoolne kaubandussüsteem on kõige tõhusam raamistik avatud ja õiglase kaubanduse saavutamiseks ülemaailmsel tasandil; on siiski nõus, et 2011. aasta detsembris toimunud WTO kaheksandal ministrite konverentsil tõdetud ummikseisu tõttu oli vaja uusi kahe- ja mitmepoolseid algatusi, mis annaksid vajaduse korral hoogu Genfi kaubandusläbirääkimistele; rõhutab siiski, et kõik uued algatused peavad tuginema jätkuvalt WTO raamistikule;

2.  avaldab kahetsust asjaolu üle, et Doha vooru algusest alates on teenustekaubandusele pööratud vähe tähelepanu; rõhutab, et teenused on 21. sajandil majanduse ja kaubanduse nurgakivi, kuna ülemaailmsete väärtusahelate tekkimine põhineb teenuste osutamisel; rõhutab üldhuviteenuste tähtsust kodanike jaoks oluliste turvavõrgustike tagamisel ning sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel kohalikul, piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil;

3.  taunib asjaolu, et WTO liikmesriikide GATSi loendid on vananenud ega kajasta teenustekaubanduse piirangute tegelikku taset nendes riikides, eriti riikides, mis on läbi teinud ulatusliku autonoomse liberaliseerimise, ja asjaolu, et teenustekaubanduse liberaliseerimine ja teenustekaubandust puudutavate kohustuste täitmine on WTO liikmesriikides endiselt väga erinev ning ebamäärane;

4.  peab tervitatavaks TISA läbirääkimiste alustamist ning ELi osalemist nendel kõnelustel algusest peale, et edendada oma huve ja kaitsta oma seisukohti lepingu vormi ja ülesehituse küsimustes; on seisukohal, et ELi osalemine võib suurendada TISA ja mitmepoolse süsteemi vahelist sidusust ning aidata kaasa nõuetekohase parlamentaarse kontrolli tagamisele läbirääkimisprotsessi üle;

5.  kahetseb asjaolu, et nõukogu andis volitused parlamendi seisukohta arvesse võtmata;

6.  tuletab meelde, et komisjon on kohustatud teavitama parlamenti viivitamata ja täielikult kõikides läbirääkimiste etappides (enne ja pärast läbirääkimistevoore);

7.  palub komisjonil tagada, et TISA läbirääkimisi viiakse läbi kooskõlas WTO läbipaistvust käsitlevate eeskirjadega, ja et nendest teavitataks kõiki WTO liikmeid õigeaegselt ja täielikult;

8.  on seisukohal, et kriitilist massi, mis võimaldaks laiendada tulevasest TISAst tulenevaid eeliseid kõikidele WTO liikmetele, ei ole saavutatud ning sellest tulenevalt ei tuleks GATSi enamsoodustusrežiimi klauslit(10) TISA suhtes kohaldada;

9.  märgib samas murega, et läbirääkimistel osalejate hulgas ei ole tärganud turumajandusega riike (välja arvatud Türgi), eelkõige BRICS-riike, kus on kõige suurem kaubanduse ja teenustesse investeerimise kasv ning kus tõkked eriti välismaistele investeeringutele on kõige suuremad; kutsub seetõttu Hiinat ja teisi tärganud turumajandusega riike läbirääkimistest osa võtma;

10.  on seisukohal, et kui teistele riikidele, sealhulgas tärganud turumajandusega riikidele, jäetakse võimalus nendest läbirääkimistest osa võtta, ei peaks see vähendama kõnealuse lepingu ambitsioonikust, kuna nimetatud riike võib läbirääkimistel osalemisele veenda vaid suur liberaliseerimine ja põhimõtete lähendamine;

11.  soovitab selleks, et säilitada tulevase TISA mitmepoolseks muutmise võimalus, järgida selle koostamisel GATSi vormi ja ülesehitust, lisades lepingusse kohustuste positiivse loetelu mõiste ning võttes üle GATSi peamised määratlused ja põhimõtted ning eeskirjad võrdse kohtlemise, turulepääsu ja põhimõtete kohta;

12.  kutsub komisjoni tungivalt üles koostama algpakkumist, mis sarnaneks tema viimasele GATSi loendi pakkumisele, ning võtma turulepääsu kohustuste läbirääkimistel sihiks järgmised eesmärgid:

13.  märgib, et EL on mõne TISA läbirääkimistel osaleva partnerriigiga (sealhulgas Jaapaniga ja peagi Ameerika Ühendriikidega) juba sõlminud kahepoolsed kaubanduslepingud, mis sisaldavad jõulisi teenustealaseid peatükke, milles on paremini käsitletud riigipõhiseid kahepoolseid küsimusi, või peab läbirääkimisi selliste lepingute sõlmimiseks; on arvamusel, et turulepääsu küsimuses on ELi jaoks nendel läbirääkimistel kõige kaalukamad muud partnerriigid (nt Austraalia, Uus-Meremaa, Mehhiko, Taiwan ja Türgi);

14.  rõhutab, et paigalseisu ja võimendamise põhimõtete lisamine loendisse peaks võimaldama siduda lepinguosaliste kohustused praeguste tasemetega ning viia edaspidi turgude üha ulatuslikuma avamiseni;

15.  on seisukohal, et TISA peaks sisaldama rangemaid regulatiivseid põhimõtteid läbipaistvuse, konkurentsi, litsentsinõuete ja valdkonnapõhise reguleerimise kohta, sõltumata riikide õigusest võtta vastu nõuetekohaselt põhjendatud eeskirju avaliku poliitika eesmärkidel(11);

16.  on seisukohal, et ELil ja selle liikmesriikidel tuleb kindlasti säilitada oma kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika kaitsmise ja arendamise võimalus ning teha seda olemasolevate õigusaktide, standardite ja lepingute raames; avaldab seetõttu heameelt nõukogu otsuse üle jätta kultuuri- ja audiovisuaalteenused läbirääkimiste volitustest välja;

17.  rõhutab, et käesolevad läbirääkimised annavad võimaluse parandada eeskirju, mis käsitlevad teenustega seotud riigihankeid(12) ja toetusi(13), milles GATSi läbirääkimised takerdusid;

18.  on seisukohal, et TISA peaks sisaldama ühinemisklauslit, sätteid, milles määratakse kindlaks tingimused ja menetlused lepingu muutmiseks mitmepoolseks, et see laieneks kõikidele WTO liikmetele, ning eraldi vaidluste lahendamise mehhanismi, ilma et see piiraks võimalust kasutada üldist WTO vaidluste lahendamise mehhanismi;

19.  märgib, et komisjon esitas ettepaneku ELi läbirääkimisvolituste kohta ja nõukogu kiitis selle heaks ilma igasuguse mõjuhinnanguta; nõuab, et komisjon viiks ellu oma kavatsuse koostada jätkusuutlikkuse mõjuhinnang, kusjuures seda tuleb teha konsulteerides asjakohaste sidusrühmadega sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja muude valupunktidega seoses; nõuab, et komisjon avaldaks jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu tulemused, et võtta selle järeldusi arvesse läbirääkimistel;

20.  peab selliste läbirääkimiste lõpetamiseks seatud kahe aasta pikkust tähtaega väga pingeliseks; toonitab, et kvaliteet peab aja jooksul tähtsustuma ning nõuab, et läbirääkimised oleksid läbipaistvad ning pakuksid vajalikku ruumi ja aega üldsuse teavitamiseks ja parlamentaarseks aruteluks;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 67. (2) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 1. (3) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 84. (4) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 1. (5) ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 289. (6) COM(2010)0612. (7) COM(2012)0070. (8) TN/S/36. (9) Austraalia, Kanada, Tšiili, Hiina, Kolumbia, Costa Rica, Hongkong, Iisrael, Jaapan, Korea, Mehhiko, Uus-Meremaa, Norra, Pakistan, Panama, Paraguay, Peruu, Šveits, Taiwan, Türgi ja Ameerika Ühendriigid. (10) GATSi lepingu artikkel II. (11) GATSi lepingu artiklid XIV ja XIVa. (12) GATSi lepingu artikkel XIII. (13) GATSi lepingu artikkel XV.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon põllumajandustoodetele Norra kehtestatud tollimaksude suurenemise kohta (2013/2547(RSP))

P7_TA(2013)0326 B7-0327/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklit 19,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelist kirjavahetuse vormis lepingut, milles käsitletakse Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 19 alusel antud lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel (kahepoolne leping)(1),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (milles käsitletakse Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 19 alusel antud lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel) sõlmimise kohta(2),

–  võttes arvesse Norra kaubandus- ja tööstusministri poolt 9. märtsil 2011 siseturu ja teenuste volinikule koostatud kirja ühtse turu meetmepaketi kohta,

–  võttes arvesse EMP nõukogu 26. novembril 2012 toimunud 38. istungi järeldusi,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust põllumajandustoodetele Norra kehtestatud tollimaksude olulise suurenemise kohta (O-000048/2013 – B7-0210/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 19 on sätestatud, et „Lepinguosalised kohustuvad jätkama jõupingutusi, et põllumajandustoodetega kauplemist järkjärguliselt liberaliseerida”;

B.  arvestades, et Euroopa Majanduspiirkonna lepingu alusel on Norral siseturule pääsemiseks teistega võrdsed võimalused ning et lepinguosalised on seda pidanud vastastikku kasulikuks;

C.  arvestades, et üldiselt on ELi ja Norra vahelised majanduslikud ja poliitilised suhted suurepärased; arvestades, et partnerite vahel esile kerkivad lahkarvamused tuleks lahendada dialoogi vormis;

D.  arvestades, et alates 2012. aasta jaanuarist jõustunud kahepoolses lepingus on uuendatud põllumajandustoodetega, sh liha ja piimatoodetega, kauplemisel tehtavate kaubandussoodustuste suhtes kohaldatavat sooduskohtlemise, vastastikkuse ja vastastikuse kasulikkuse õigusraamistikku;

E.  arvestades, et EL ja Norra Kuningriik on selle lepinguga laiendanud vastastikust põllumajandustoodetega kauplemise liberaliseerimist, pakkudes tollimaksuvaba juurdepääsu, kehtestades tariifikvoote ja vähendades imporditollimakse paljude põllumajandustoodete puhul;

F.  arvestades, et alates 1. jaanuarist 2013 on Norra turul kehtestatud teatavate juustude, lamba- ja veiseliha Euroopa eksportijatele vastavalt 277%, 429% ja 344% suurune väärtuseline tollimaks; arvestades, et nimetatud meetmele eelnes uue, 72% suuruse imporditollimaksu kehtestamine hortensiate (Hydrangea) suhtes;

G.  arvestades, et nimetatud meetmed on küll Norra Maailma Kaubandusorganisatsiooni loendis lubatud, kuid lähevad vastuollu kahepoolse lepingu sätte ja mõttega, eelkõige selle punktiga 10, milles on sätestatud: „Lepinguosalised astuvad samme, millega tagatakse, et muud piiravad impordimeetmed ei ohusta nende teineteisele antavaid soodustusi”;

H.  arvestades, et majanduskasvu-, tööhõive- ja inflatsiooninäitajatest ei ole näha, et ülemaailmne majandus- või finantskriis avaldaks Norra majandusele mis tahes negatiivset mõju;

1.  mõistab hukka Norra valitsuse poolt hiljuti kehtestatud meetmed, kuna need on tema silmis protektsionistlikud ja kaubandust kahjustavad ning selgelt vastuolus kahepoolse lepingu sätte ja mõttega;

2.  toonitab, et Norra valitsus kavandas need meetmed ilma eelneva konsulteerimiseta ELi vastaspooltega, mis oleks olnud ELi ja Norra vahel olemasolevate kindlate kahepoolsete suhete raames asjakohane;

3.  peab nimetatud meetmete aluseks olevat majanduslikku loogikat küsitavaks, sest need meetmed võivad vähendada kauplemist, mis tekitaks kahju kõikidele osalistele ja eelkõige Norra tarbijatele ning pikas perspektiivis ka Norra põllumajandustootjatele; kutsub komisjoni üles hindama suurenenud tariifide võimalikku negatiivset mõju ELi eksportijatele ja põllumajandustootjatele;

4.  kutsub Norra valitsust ja parlamenti tungivalt üles need meetmed tühistama;

5.  kutsub Norra valitsust ja komisjoni üles võtma teadmiseks Islandi hiljutised julged sammud Islandi ja liidu vahelise põllumajandustoodetega kauplemise liberaliseerimiseks; kutsub Norra valitsust tungivalt üles seda eeskuju järgima;

6.  kutsub Norra valitsust üles nõustuma läbi vaatama Euroopa Majanduspiirkonna lepingu protokolli nr 3, mis käsitleb töödeldud põllumajandussaadustega kauplemist, et hinnata, kas eelnimetatud toodete suhtes kehtestatud tollimakse saab pidada õiglaseks ja põhjendatuks;

7.  kutsub komisjoni üles jätkama Norra ametiasutustega läbirääkimisi, et töötada põllumajandustoodete impordi ja ekspordi küsimuses välja vastastikku rahuldav lahendus;

8.  palub komisjonil täpsustada, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta juhul, kui Norra keeldub oma otsuse tühistamisest, pidades eelkõige silmas liidu põllumajandussektori töökohtade ja toodangu kaitsmist, kui selleks peaks vajadus tekkima;

9.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust kavandada puuduliku koostöö korral edasisi samme, mis viiksid meetmete tühistamiseni;

10.  tuletab meelde Norra selgesõnalisi kohustusi seoses siseturuga, eriti selliste hiljutiste algatuste taustal nagu esimene ja teine ühtse turu meetmepakett; juhib tähelepanu asjaolule, et Norra valitsus on ise tunnistanud, et tõhus ühtne turg paneb aluse edasisele majanduskasvule ja töökohtade loomisele, ning et praegust kriisi ei tohiks kasutada protektsionistlike ja kaubandust moonutavate meetmete ettekäändena;

11.  loodab, et Norra jääb ka edaspidi siseturu lahutamatuks osaks ega kasuta enam seda kahjustavaid ühepoolseid meetmeid;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Norra valitsusele ja parlamendile ning Euroopa Majanduspiirkonna asutustele.

(1) ELT L 327, 9.12.2011, lk 2. (2) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 168.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (2013/2655(RSP))

P7_TA(2013)0327 B7-0331/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 6,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 12, 14 ja 26, artikli 114 lõiget 3 ja artikli 169 lõiget 1,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 25. aprillil 2013. aastal vastu võetud raportit „Euroopa tarbijapoliitika uus tegevuskava” (A7‑0163/2013),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 23. aprilli 2013. aasta töödokumenti „E-kaubanduse tegevuskava aastateks 2012–2015. Olukord aastal 2013.” (SWD(2013)0153),

–  võttes arvesse 18. veebruaril 2013 avaldatud komisjoni siseturu tulemustabelit nr 26,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 7. detsembri 2012. aasta töödokumenti „Tarbijaturgude tulemustabel. Panna turg toimima tarbijate huvides. 8. väljaanne, 2. osa. November 2012” (SWD(2012)0432),

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta teatist infosisu kohta digitaalsel ühtsel turul (COM(2012)0789),

–  võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule võltsitud kaupade internetimüüki käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi toimimise kohta (COM(2013)0209),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioone ühtse turu kohta Euroopa kodanikele(2), ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana(3) ning juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul(4),

–  võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (COM(2010)0608),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt II” (COM(2012)0573),

–  võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks” (COM(2011)0206),

–  võttes arvesse komisjoni 4. juuni 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (COM(2012)0238),

–  võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012)0196),

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2012. aasta teatist „E-hangete strateegia” (COM(2012)0179),

–  võttes arvesse komisjoni 25. jaanuari 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

–  võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2012. aasta rohelist raamatut „ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg” (COM(2012)0698),

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(7),

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi kohta (COM(2011)0707) ja sellele lisatud dokumente (SEC(2011)1320 ja SEC(2011)1321),

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (COM(2012)0721),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 7. veebruari 2013. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus (COM(2013)0048),

–  võttes arvesse komisjoni ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. veebruari 2013. aasta ühisavaldust „Euroopa Liidu küberturvalisuse strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum” (JOIN(2013)0001),

–  võttes arvesse komisjoni 27. septembri 2012. aasta teatist „Pilvandmetöötluse võimaluste kasutamine Euroopas” (COM(2012)0529),

–  võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu (COM(2011)0665),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni reklaami mõju kohta tarbija käitumisele(9),

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/45/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, arvete esitamist käsitlevate eeskirjade osas(11),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu otsuseid Google’i kohtuasjades (23. märtsi 2010. aasta otsus ühendatud kohtuasjades C-236/08 kuni C-238/08) ja BergSpechte kohtuasjas (25. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-278/08), milles määratletakse mõiste „piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik internetikasutaja” tavalise internetikasutajana,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(12),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse 9. mai 2010. aasta Monti aruannet ühtse turu uue strateegia kohta,

–  võttes arvesse analüüsiaruannet suhtumise kohta piiriülestesse tehingutesse ja tarbijakaitsesse, mille komisjon avaldas 2010. aasta märtsis (Eurobaromeetri kiiruuring nr 282),

–  võttes arvesse uuringut ELi piiriüleses e-kaubanduses sooritatud testostude hindamise kohta („Mystery Shopping Evaluation of Cross-Border E-Commerce in the EU”), mille viis komisjoni tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi nimel läbi YouGovPsychonomics ning mis avaldati 20. oktoobril 2009,

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (COM(2009)0330),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (COM(2009)0336),

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kohta(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(14),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et digitaalse ühtse turu potentsiaali täielik vallandamine on ülitähtis selleks, et muuta EL konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks, mis tooks kasu nii tema kodanikele kui ka ettevõtetele; arvestades, et EL peab otsekohe tegutsema oma ülemaailmse konkurentsieelise säilitamiseks, eriti seoses selliste kiirelt kasvavate valdkondadega nagu internetiplatvorm ja tarkvararakendused;

B.  arvestades, et kiirete lairiba-internetivõrkude takistamatust kättesaadavusest sõltuv kõikjale leviv ühendus, kõigi kodanike üleüldine võrdne juurdepääs internetiteenustele ning traadita lairibateenuste jaoks vajaliku sagedusriba olemasolu on digitaalse ühtse turu arendamise olulised eeltingimused; arvestades, et uued tehnilised arengud, näiteks mobiilseadmed ja -rakendused ning uue põlvkonna mobiilside standardite vajavad kodanikele ja ettevõtjatele kasu toomiseks kiireid ja töökindlaid taristuvõrke;

C.  arvestades, et liidu majanduse konkurentsivõime seisukohalt muutuvad üha tähtsamaks nn suurte andmehulkade rakendused, mis ennustatult annavad 2016. aastal 16 miljardit eurot tulu ja loovad 4,4 miljonit täiendavat töökohta;

D.  arvestades, et pilvandmetöötlusel on suur majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline potentsiaal kulude kokkuhoiu, teabe ja infosisu jagamise, konkurentsivõime tõstmise, teabe kättesaadavuse, innovatsiooni ja töökohtade loomise seisukohalt: arvestades, et sellega seoses on eriti tähtis eri seadmete kaudu kättesaadavate ladusate e-valitsuse teenuste väljaarendamine;

E.  arvestades, et ELi majanduses toimuvad olulised struktuurimuutused, mis mõjutavad liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet ja tööturge; arvestades, et 2013. aasta majanduskasvu analüüsis nõutakse otsustavaid meetmeid töökohtade loomise kiirendamiseks; arvestades, et dünaamilistel ja kaasavatel tööturgudel on ELi majanduse taastumise ja konkurentsivõime seisukohalt keskne tähtsus;

F.  arvestades, et digitaalmajanduses muutuvad üha tähtsamaks sotsiaalmeedia, kasutajate loodud infosisu, nn miksimiskultuur ja koostöö kasutajatega; arvestades, et tarbijad on varasemast enam valmis maksma kvaliteetse professionaalse digitaalse infosisu eest, kui see on taskukohane ning eri tehniliste vahendite abil ja piiriüleselt kättesaadav;

G.  arvestades, et infosisu taskukohase hinnaga kättesaadavus turvaliste ja töökindlate maksevõimalust abil peaks suurendama tarbijate usaldust piiriüleste teenuste suhtes;

H.  arvestades, et 99% kõigist ELi ettevõtetest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd), kes annavad 85% ELi tööhõivest; arvestades, et VKEd on seetõttu ELi majanduse mootoriks ning neile langeb peamine vastutus jõukuse, tööhõive ja majanduskasvu loomise, samuti innovatsiooni ning uurimis- ja arendustegevuse eest;

I.  arvestades, et ELi kodanikel on tarbijatena täita tähtis roll strateegia „Euroopa 2020” aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärgi saavutamisel ning tarbija rolli tuleks seetõttu tunnustada ELi majanduspoliitika osana; arvestades, et tuleb leida sobiv tasakaal ELi ettevõtete konkurentsivõime tõstmise ja samaaegse tarbijate huvide kaitsmise vahel;

J.  arvestades, et digitaalse ühtse turu killustatus vähendab tarbijate valikuvõimalusi; arvestades, et tuleb suurendada tarbijate usaldust, nende turu-usku ja oma õiguste tundmist, pöörates seejuures erilist tähelepanu sotsiaalselt kaitsetutele tarbijatele; arvestades, et on väga oluline liidu tarbijaid paremini kaitsta nende tervist või turvalisust ohustada võivate toodete ja teenuste eest;

K.  arvestades, et komisjoni kogu ELi hõlmavast sõeluuringust digitaalset infosisu (nt mänge, videoid, allalaaditavat muusikat) müüvate veebisaitide kohta ilmnes, et üle 75% neist veebisaitidest ei täida tarbijakaitse eeskirju; arvestades, et direktiivis 2011/83/EL (tarbija õiguste direktiiv) kehtestatakse esmakordselt eraldi eeskirjad digitaalse infosisu jaoks; arvestades, et komisjoni tuleks õhutada kehtivate ELi tarbijakaitse õigusaktide läbivaatamisel või uute kohta ettepanekute tegemisel jätkuvalt neisse selliseid eeskirju lisama;

L.  arvestades, et 15 protsendil ELi tööealistest elanikest (umbes 80 miljonil inimesel) esineb funktsionaalseid piiranguid või puudeid; arvestades, et e-valitsuse teenuseid pakkuvate ja üldse avaliku sektori veebisaitide arv kasvab kiiresti; arvestades, et veebiühendusega seotud toodete ja teenuste turu käivet ELis hinnatakse 2 miljardile eurole; arvestades, et see turg on suures osas ikka veel killustunud ja vähearenenud, mis lisaks võimalikele tarbijatele on kahjulik ka majandusele tervikuna;

M.  arvestades, et tarbijad ei ole ühesugused inimesed – nad on vägagi erinevad digitaalse kirjaoskuse taseme, tarbijate õiguste tundmise, nõudlikkuse ja valmisoleku poolest nõuda kahjutasu; arvestades, et digitaalse lõhe ületamiseks tuleb silmas pidada ka kättesaadavust ja mittediskrimineerimist;

Digitaalse ühtse turu täispotentsiaali ärakasutamine

1.  rõhutab, et ühtse turu käivitamine teenuste direktiivi abil ja digitaalne ühtne turg võivad anda ELi majandusele täiendavalt 800 miljardit eurot(15) ehk ligi 4200 eurot ühe leibkonna kohta(16); kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pühenduma suurima poliitilise prioriteedina digitaalse ühtse turu väljakujundamisele ning esitama tervikliku lähenemise ja auahne strateegia, mis hõlmaks nii seadusandlikke kui ka poliitilisi algatusi, et võtta arvesse uusi ja tulevasi arenguid ning muuta digitaalne ühtne turg igapäevaseks reaalsuseks; rõhutab, et see eeldab poliitilist juhtimist, otsustavust, prioriteetide määratlemist ning avalikest vahenditest rahastamist nii ELi, riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil; rõhutab eriliselt, et vaja on tugevat juhtimist kõigi ELi institutsioonide poolt ning liikmesriikide selget poliitilist vastutust, kui tahetakse ühtset turgu käsitlevaid määrusi ja direktiive täielikult ja tulemuslikult rakendada ja jõustada;

2.  palub komisjonil kiires korras tegeleda praegu digitaalse ühtse turu ees seisvate tõketega, muu hulgas lihtsustada käibemaksu õiguslikku raamistikku, tagada turvaliste üleeuroopaliste e-maksete, e-arvete ja e-andmevahetusteenuste kättesaadavus ning vaadata läbi intellektuaalomandi õigused, et tugevdada kogu ELis legaalse digitaalse infosisu kättesaadavust; rõhutab, kui tähtis on kehtestada võrdsed eeskirjad nii füüsiliste kui ka digitaalsete kaupade ja teenuste vabale liikumisele;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama digitaalse ühtse turu juhtimist, tagama võrgu neutraalsuse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tõhusa ja aruka kasutamise, et vähendada kodanike ja ettevõtete halduskoormust; kutsub komisjoni tõhustama olemasolevaid juhtimisvahendeid ning pakkuma ühtset lähenemist nende kasutamise edendamisele – muu hulgas peetakse silmas siseturu infosüsteemi, võrgustikku Solvit, portaali Sinu Euroopa ning teenuste direktiivi põhjal loodud ühtseid kontaktpunkte;

4.  rõhutab Euroopa pilvandmetöötluse strateegia tähtsust, arvestades selle potentsiaali seoses ELi konkurentsivõime, majanduskasvu ning uute töökohtade loomisega; rõhutab, et tänu minimaalsetele sisenemiskuludele ja madalatele infrastruktuurinõuetele annab pilvandmetöötlus Euroopa IT-valdkonnale ja eriti VKEdele võimaluse tõusta liidriks sellistes valdkondades nagu allhanked, uued digitaalsed teenused ja andmekeskused;

5.  tunnistab, et Euroopa tulevikumajandus saab põhinema suurtel andmehulkadel ja teadmistel; on rahul kavandatud andmekaitsepaketiga, mis võimaldab suurendada usaldust ja läbipaistvust; rõhutab, et tuleb olla teadlik globaliseerumisest ja uute tehnoloogiate kasutamisest tulenevatest probleemidest ning rõhutab, kui tähtis on tagada, et muudetud Euroopa andmekaitse kord tugevdaks kodanike õigusi, kuna see teeks EList andmekaitse valdkonnas teenäitaja ja trendilooja, tugevdaks rahvusvahelist turgu ning looks kõigile ELis tegutsevatele ettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused;

6.  toonitab vajadust toetada uusi kõrgekvaliteedilisi e-valitsuse teenuseid ning selleks juurutada niisuguseid uuenduslikke tehnoloogilisi lahendusi nagu e-hanked, millega hõlbustataks teabe ja teenuste sujuvat edastamist; rõhutab, kui tähtis on komisjoni esitatud määruse eelnõu e-identimise ja e-usaldusteenuste kohta, arvestades selle panust digitaalse ühtse turu rajamisse tänu sobivate tingimuste loomisele piiriüleste põhieelduste vastastikuseks tunnustamiseks ja neile kõrge turvataseme tagamiseks, seda näiteks kogu liidu ulatuses toimivate e-identimise, digitaalsete dokumentide, digiallkirjade, e-andmevahetusteenuste ja koostalitlusvõimeliste e-valitsuse teenuste kaudu;

7.  on seisukohal, et avaliku sektori teabe korduskasutamise ja e-valitsuse edendamise osas on vaja rohkem pingutada;

8.  rõhutab innovatsiooni tugevdamise ja e-oskustesse investeerimise tähtsust; juhib tähelepanu VKEde väga olulisele panusele tööpuudusest ja eriti noorte tööpuudusest jagusaamisel; nõuab paremat juurdepääsu rahastamisele selliste rahastamisprogrammide kaudu nagu „Horisont 2020” ja COSME, ning uute investeerimisvahendite ja garantiide väljatöötamist; märgib, et EL peab eelkõige taastama oma ülemaailmse juhtpositsiooni mobiilsidetehnoloogia ja arukate seadmete valdkonnas;

9.  rõhutab vajadust ergutada ulatuslikke investeeringuid paiksetesse ja mobiilsidevõrkudesse, et viia EL maailma tehnoloogilise arengu esiritta, mis võimaldaks tema kodanikel ja ettevõtetel digitaalse revolutsiooni pakutud võimalusi täielikult ära kasutada;

10.  peab sügavalt kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid ei ole suutnud järgida 1. jaanuari 2013. aasta tähtaega 800 MHz sagedusribaga digitaalse dividendi spektri andmiseks mobiilsetele lairibateenustele, nagu on sedastatud raadiospektripoliitika programmis; rõhutab, et see viivitus on takistanud neljanda põlvkonna võrkude levitamist ELis; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada 800 MHz sagedusriba tegemine mobiilsete lairibateenuste jaoks kättesaadavaks, ja komisjoni kasutama kõiki oma volitusi, et tagada selle kiire rakendamine;

11.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada uus telekommunikatsiooni pakett, et lahendada telekommunikatsioonituru killustatuse probleem, sealhulgas meetmed rändlustasude kaotamiseks lähitulevikus; rõhutab vajadust võtta ennetav lähenemine rändlustasudele, et luua tõeline digitaalne ühtne turg, mis hõlmaks ka mobiilsidevahendeid;

Investeerimine inimkapitali – oskustöötajate nappuse probleemi lahendamine

12.  võtab murega teadmiseks, et tööhõivemäär ELis langeb; nõuab uuesti keskendumist töökohtade loomisele suure arengupotentsiaaliga valdkondades, näiteks keskkonnasäästlik majandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor; on veendunud, et digitaalse ühtse turu loomine aitab kaotada kõik tööhõive, sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vastase võitluse osas liikmesriikide ja piirkondade vahel valitsevad erinevused;

13.  rõhutab, et digitaalne ühtne turg peaks aitama inimestel jääda vananedes töökohal aktiivseks ja terveks, parandades samal ajal ka töö- ja eraelu tasakaalu; rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahenditega saab tagada ka jätkusuutlikud ja edukad tervishoiusüsteemid;

14.  tunnistab, et Euroopa tööturul toimuvad põhjalikud muutused ja et tuleviku töökohtade jaoks on vaja uusi kutseoskusi; kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke investeeringuid inimkapitali ja jätkusuutlike töökohtade loomisesse, muuhulgas selliste ELi fondide nagu Euroopa Sotsiaalfondi tulemusliku kasutamise kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähtsustama juhtalgatuse „Uute töökohtade jaoks uued oskused” raames digitaalset kirjaoskust ja e-oskusi;

15.  rõhutab vajadust parandada eriti laste ja alaealiste meedia- ja digitaalpädevuse alaseid oskusi, et saavutada tõeline digitaalne ühtne turg ja realiseerida selle dünaamilise sektori kasvupotentsiaali; võtab eelkõige teadmiseks, kui tähtis on katta oodatav puudujääk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia professionaalide pakkumises; tunneb heameelt digitaalsete töökohtade suure koalitsiooni üle ja rõhutab, kui tähtis on viia info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alane koolitus vastavusse äritegevuse nõuetega;

16.  rõhutab vajadust muuta Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURES) kasutamine veelgi aktiivsemaks; toetab EURESe kasutamist liikmesriikides nii töötajatele ja tööotsijatele teabe andmiseks nende vaba liikumise õiguse kohta kui ka tööhõivevahendina, mis keskendub töötajatele töökoha leidmisele ja nende tööandjate vajadustele, et aidata tulemuslikult kaasa majanduse taastumisele ja pikaajalisele majanduskasvule;

Usaldus, turvalisus ja tarbijate usaldus

17.  tunneb heameelt ELi internetiõiguste juhise vastuvõtmise üle; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõnealust juhist laialdaselt levitama, et saavutada soovitud mõju;

18.  rõhutab, et e-kaubanduse järjest kiirem areng on tarbijate seisukohast äärmiselt tähtis, sest see pakub suuremat tootevalikut eelkõige halvasti juurdepääsetavates, kõrvalistes piirkonnas elavatele või piiratud liikuvusega tarbijatele, kellel ei oleks muidu juurdepääsu laiale toodete ja teenuste valikule;

19.  rõhutab, kui tähtis on tagada tarbijatele täielik juurdepääs digitaalsele ühtsele turule, sõltumata nende elukohast või kodakondsusest; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et võidelda tarbijate ebavõrdse kohtlemisega ühtsel turul, mida põhjustavad kaugmüügiga tegelevate ettevõtete praegu kohaldatavad piiriülesed piirangud;

20.  rõhutab, et tarbijate usaldus on esmatähtis nii siseriikliku kui ka piiriülese e-kaubanduse jaoks; rõhutab vajadust tagada toodete kvaliteet, ohutus, jälgitavus ja ehtsus, vältida kuritegelikke või ebaõiglaseid tavasid ning järgida isikuandmete kaitse eeskirju;

21.  rõhutab digitaalse ühtse turu rolli turvalise ja hästitoimiva toodete ja teenuste ühtse turu loomisel; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on edendada üldise tooteohutuse ja turujärelevalve ettepanekute raames tulemuslikke ja kooskõlastatud riskijuhtimissüsteeme;

22.  rõhutab, kui tähtis on vaidluste veebipõhise lahendamise direktiivi sätete kiire rakendamine, et tarbijatel oleks lihtne juurdepääs tulemuslikule vaidluste veebipõhisele lahendamisele; kutsub komisjoni üles tagama vaidluste veebipõhise lahendamise platvormile piisavat rahastamist;

23.  rõhutab usaldusmärkide tähtsust digitaalse ühtse turu toimimise jaoks nii ettevõtete kui ka tarbijate seisukohalt; nõuab usaldusmärkide kõrgetel kvaliteedinõuetel põhineva Euroopa teenusestandardi vastuvõtmist, et aidata ELi turgu nende jaoks konsolideerida;

24.  kutsub komisjoni üles võtma vastu ELi suunised veebilehtede võrdlemise miinimumstandardite kohta, mille puhul võetakse aluseks läbipaistvuse, erapooletuse, kvaliteetse teabe, tulemusliku õiguskaitse, kõikehõlmavuse ja kasutajasõbralikkuse kesksed põhimõtted; teeb ettepaneku täiendada neid suuniseid üleeuroopalise akrediteerimissüsteemi ning tulemuslike järelevalve- ja jõustamismeetmetega;

25.  ootab, et komisjon hindaks reisipakettide direktiivi läbivaatamise raames igakülgselt e-kaubandus ja digitaalturgude mõju tarbijate käitumisele ELi turismitööstuses, ja et ta suurendaks jõupingutusi turistidele antava teabe kvaliteedi, sisu ja usaldusväärsuse suurendamiseks;

26.  rõhutab, et reisijatel peab olema võimalik eristada selgelt arvutipõhiste ettetellimissüsteemide raames selgelt eristada hindades sisalduvaid kohustuslikke tegevuskulusid ja omal soovil broneeritavaid lisakaupu, et muuta reisijate poolt internetis ostetavate piletite hinnad läbipaistvamaks;

27.  kutsub komisjoni üles hoolikalt jälgima ja kogu oma võimu kasutades tagama ebaausate kaubandustavade direktiivi põhisätete nõuetekohast rakendamist ja kohaldamist, niivõrd kui see puudutab ebaausate, sealhulgas veebipõhiste kaubandustavade vastu võitlemise muudetud eeskirju – pidades eriti silmas turgu valitseva seisundi võimalikku kasutamist sellistes valdkondades nagu käitumisharjumusi jälgiv reklaam, isikupõhine hinnapoliitika ja veebiotsinguteenused; tunneb heameelt komisjoni teatise „Ettevõtete kaitsmine eksitavate turundusvõtete vastu ja tõhusa jõustamise tagamine. Eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitleva direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamine” (COM(2012)0702) üle;

28.  nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks õhutranspordi lepingute ebaõiglaste tingimustega, tagaks veebilehtede põhjalikuma järelevalve ning teavitaks riiklikke täitevasutusi kehtivate eeskirjade eiramise juhtudest;

29.  kutsub komisjoni üles töötama välja standardsed elektroonilised reisijate kaebuste esitamise vormid kõikide transpordiliikide jaoks ning edendama suuniseid selliste kaebuste kiireks lahendamiseks lihtsustatud menetluste abiga;

30.  rõhutab vajadust teha tööd usaldusväärsete pilvteenuste nimel; nõuab selgete ja läbipaistvate näidislepingute vastuvõtmist, mis hõlmaksid selliseid teemasid nagu andmete säilitamine pärast lepingu lõppemist, andmete avaldamine ja terviklikkus, andmete asukoht ja ülekandmine, andmete omandiline kuuluvus ja otsene/kaudne vastutus;

31.  juhib tähelepanu pilvandmetöötluse kasutamisega seonduvatele arvukatele õiguslikele küsimustele ja väljakutsetele, näiteks raskused kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel, järgimis- ja vastutusküsimused, andmekaitsealased kaitsemeetmed (sealhulgas õigus eraelu puutumatusele), andmete ülekantavus ja autoriõiguste ja muude intellektuaalomandiõiguste jõustamine; peab väga tähtsaks, et pilvandmetöötluse tagajärjed oleksid selged ja etteennustavad kõikides asjakohastes õigusvaldkondades;

32.  rõhutab, kui tähtis on tarbijate õiguste jõustamine e-tehingute puhul; märgib, et ELi lauskontrollid, mida kooskõlastab komisjon ja mille viivad üheaegselt läbi asjaomased riiklikud asutused, on osutunud kasulikuks vahendiks, millega kontrollida ühise tegevuse kaudu liikmesriikides kehtiva ühtse turu alaste õigusaktide kohaldamist, ning ergutab komisjoni pakkuma ELi lauskontrollide ulatuslikumat kasutamist ja kaaluda sellise tegevuse kooskõlastamist muudes, väljapoole võrgukeskkonda jäävates valdkondades; kutsub komisjoni üles tugevdama tarbijakaitsealase koostöö võrgustikku;

33.  juhib tähelepanu sellele, et kättesaadavad, taskukohased ja kvaliteetsed tarneteenused on üks toodete internetis ostmise põhielementidest ning neid saab kõige paremini edendada vaba ja õiglase konkurentsi abil; võtab siiski teadmiseks, et paljud tarbijad avaldavad vastuseisu eelkõige piiriüleselt internetis ostlemisele, seda peamiselt lõpliku kohaletoimetamise, kulude või usaldusväärsusega seotud ebakindluse tõttu; tunneb seepärast heameelt komisjoni algatatud avaliku konsultatsiooni üle, mille eesmärk on tuvastada võimalikud puudused ja võtta asjakohased meetmed nendega tegelemiseks viisil, mis võimaldaks nii ettevõtetel kui ka tarbijatel digitaalsest ühtsest turust võimalikult suurt kasu saada;

34.  kutsub komisjoni üles esitama makseteenuste direktiivi läbivaadatud ettepanekut ja seadusandlikku ettepanekut mitmepoolsete vahendustasude kohta, et liikuda kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete osutamise standardimise ja ristkasutatavuse poole ELis ning lahendada läbipaistmatute ja liiga suurte ülekandekuludega seotud maksete probleem;

35.  rõhutab, et kõrgetasemeline võrgu- ja teabeturve on esmatähtis, et tagada ühtse turu toimimine ja tarbijate usaldus digitaalse ühtse turu vastu; võtab teadmiseks ohtude ja rünnakute tõrjumise alaste küberoskuste ja -suutlikkuse ebaühtlase arengutaseme ning ühtlustatud lähenemise puudumise küberjulgeolekule liidus; nõuab ühiseid jõupingutusi ja tihedamat koostööd, pidades silmas interneti globaalset olemust ning võrgu- ja teabesüsteemide suurt vastastikuse ühendatuse astet;

36.  rõhutab, et avaliku sektori asutuste veebilehtede kättesaadavus on digitaalarengu tegevuskava oluline osa, mis aitab kaasa nii mittediskrimineerimisele kui ka ärivõimaluste loomisele; kutsub komisjoni üles võtma ambitsioonikamat lähenemist sel teemal praegu peetavatel läbirääkimistel ja lõpuks esitama Euroopa ligipääsetavuse akti vormis silmapaistva seadusandliku algatuse, mis läheks avalikust sektorist kaugemale;

Soodsa ärikeskkonna loomine

37.  rõhutab, kui tähtis on luua soodus üldine digitaalne ärikeskkond; võtab teadmiseks vajaduse lihtsustada käibemaksu õigusraamistikku ja vältida topeltmaksustamist; kutsub liikmesriike üles rakendama kiiresti 2015. aastaks telekommunikatsiooni, teleringhäälingu ja e-teenuste väikeseid ühtseid kontaktpunkte; palub komisjonil laiendada ühtsete kontaktpunktide kohaldamisala võimalikult kiiresti ka muudele toodetele ja teenustele;

38.  kutsub komisjoni üles täpsustama teenustedirektiivi artikli 20 lõike 2 kohaldamist, milles käsitletakse ELi kodanike diskrimineerimist elukoha või kodakondsuse alusel, eriti selliseid äritavasid, mida käsitletaks direktiivi alusel põhjendamatu diskrimineerimisena; rõhutab vajadust tegeleda peamiste takistustega, sealhulgas jätkuva õigusliku killustatuse ja sellest tuleneva õigusliku ebakindlusega tarbija õiguste alaste õigusaktide kohaldamise suhtes, mis takistab ettevõtete laienemist digitaalsel ühtsel turul;

39.  peab kavandatud Euroopa ühist müügiõigust innovatiivseks algatuseks, mis on siseturul tarbijate ja ettevõtete jaoks võtmetähtsusega; on veendunud, et ühtne vabatahtlik kogu ELi hõlmavate eeskirjade kogum oleks kiiresti areneva internetisektori jaoks eriti kasulik; on seisukohal, et ettepanekul on ka huvipakkuv potentsiaal ka pilvandmetöötluse ja digitaalse infosisu puhul;

40.  kutsub komisjoni üles jätkama tööd lepinguõiguse raamistiku kohandamiseks uute väljakutsetega, mida pakub digitaalne ühtne turg; on seisukohal, et täiendav töö selliste kogu ELi hõlmavate standardsete lepingutingimuste kallal, mis oleksid ettevõtete ja tarbijate jaoks kasutusvalmis, on selles valdkonnas äärmiselt suure tähtsusega;

41.  kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt konkurentsi olukorda digitaalsel ühtsel turul ja reageerima koheselt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele; rõhutab eelkõige vajadust jälgida valikulise turustamise kokkulepete alaste suuniste nõuetekohast rakendamist ning tagada nende jätkuv eesmärgipärasus digitaalkeskkonnas;

42.  kutsub komisjoni üles edendama juurdepääsu riskikapitalile ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia klastritele, et liikuda edasi innovatiivsete kommertskasutusele eelnevate projektidega ja tekitada varajases etapis innovatsiooni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turgudel; rõhutab avaliku ja erasektori partnerluste ja tulevaste uute avalike hangete eeskirjade potentsiaali innovatsioonipartnerluste loomisel; ergutab veebipõhiste avalike hangete vahendite varajast vastuvõtmist, et saada nende abil kasu eelseisvast avalike hangete reformist;

43.  rõhutab võrgu neutraalsuse tähtsust ja ELi VKEde piiramatu pääsu tähtsust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turule; palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed olukorra parandamiseks; kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti seadusandlikku ettepanekut, et veelgi vähendada mobiilside rändlustasusid ELis;

Ligitõmbavad digitaalse infosisu alased õiguslikud ettepanekud

44.  ergutab komisjoni jätkama jõupingutusi intellektuaalomandi õiguse valdkonnas, et luua digitaalse ühtse turu jaoks ajakohane autoriõiguse raamistik; kutsub komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid, et ergutada kogu digitaalsel ühtsel turul käideldava seadusliku infosisu arendamist; rõhutab, et läbivaadatud intellektuaalomandiõiguste kord peaks põhinema innovatsiooni, uute teenustemudelite ning kasutajate loodud ja nende koostöös loodud infosisul, et edendada konkurentsivõimelise ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turu arendamist, tagades samal ajal õiguste valdajate kaitse ja neile korraliku hüvitise maksmise;

45.  märgib, et liit on juba teinud edusamme autoriõiguste territoriaalsuse mõju vähendamisel, seda eelkõige komisjoni ettepaneku kaudu võtta vastu direktiiv õiguste kollektiivne teostamise ja muusikateoste internetiõiguste multiterritoriaalse litsentsimise kohta, mida seadusandja praegu kaalub; on veendunud, et õiguste kollektiivse teostamise ühingud peavad olema läbipaistvamad, paremini juhitud ja suurema vastutusega; on seisukohal, et kavandatud direktiiviga ergutataks õiguste multiterritoriaalset litsentsimist ja soodustataks internetiõiguste litsentsimist;

46.  rõhutab, et hetkel Euroopa litsentside teemal peetavasse dialoogi ja intellektuaalomandiõiguste õigusraamistiku läbivaatamisse tuleks kaasata kõik asjaomased ühiskonnakihid; kutsub komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kodanikuühiskonna ja tarbijakaitseorganisatsioonide nõuetekohane esindatus; nõuab, et komisjon esitaks 2014. aastal ambitsioonika strateegilise vahendi, mis hõlmaks nii praktilisi turulahendusi kui ka poliitilisi ja vajaduse korral õiguslikke meetmeid; palub komisjonil teavitada parlamenti selle protsessi tulemustest;

47.  kutsub komisjoni üles esitama meetmeid audiovisuaalse infosisu, sealhulgas tellitava videoteenuse platvormide piiriülese ringluse ja ülekantavuse suurendamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama meetmeid ELi audiovisuaaltööstuse toetamiseks, et ületada selle sektori praegused raskused digitaalsel ühtsel turul; usub, et nende meetmetega tuleks suurendada tarbijate nõudlust mitterahvuslike Euroopa filmide järgi, lihtsustada piiriülest levitamist, sealhulgas toetada audiovisuaalteoste subtiitritega varustamist või dubleerimist, ning vähendada õiguste teostamisega seotud tehingukulusid;

48.  peab vajalikuks teha kultuuriline ja loominguline infosisu, eelkõige audiovisuaalteosed ja uued piiriülesed infosisuedastusplatvormid liidu piires eriti eakate ja puuetega isikute jaoks rohkem kättesaadavaks, et edendada osalust liidu ühiskondlikus ja kultuurielus;

49.  rõhutab, kui tähtsad on ELi ja muud teenused või platvormid liidu kultuuripärandi ja kultuurilise infosisu digiteerimise ja selle veebis kättesaadavuse jaoks;

50.  tervitab e-raamatute turu kasvu Euroopas ja on seisukohal, et see on nii tarbijatele kui ka ettevõtetele võrdselt kasutoov; rõhutab, et on tähtis tagada, et tarbijatel ei oleks mingeid takistusi, kui nad soovivad osta e-raamatuid üle territoriaalpiiride, -platvormide ja seadmete; rõhutab, et on tähtis tagada erinevate e-raamatute seadmete ja süsteemide ristkasutatavus;

51.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut ühtlustada sarnaste kaupade ja teenuste suhtes kohaldatavad käibemaksumäärad; kutsub üles defineerima õiguskindluse eesmärgil ELi tasandil dünaamiliselt „e-raamatute” mõistet, pidades silmas alates 2015. aastast kohaldatavat tarbija elukohariigi põhimõtet;

52.  palub, et komisjon esitaks ettepaneku käibemaksumäärade õiglaseks kohaldamiseks loomingulise, kultuurilise, teadusliku ja haridusliku infosisu suhtes, sõltumata kasutaja juurdepääsu vahendist; on seisukohal, et vähendatud käibemaksumäärasid, mida kohaldatakse füüsilisel kujul levitatava infosisu suhtes, tuleks samaväärselt kohaldada ka digitaalsel kujul levitatava infosisu suhtes, suurendades seeläbi digitaalsete platvormide ligitõmbavust ja stimuleerides uuenduslikke infosisuteenuseid ja uusi viise selle infosisu veebis kättesaadavaks tegemisele;

53.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle esitada konkreetne ettepanek, et täpsustada teavitamise ja meetmete võtmise korra toimimist, esitada selle täpne tõlgendus ja anda selle kohta suuniseid;

Teel arukate ja koolitalitlusvõimeliste liikuvusteenuste poole ELis

54.  nõuab ka ELi rahastatavate teadusuuringute käigus väljatöötatud selliste arukate liikuvussüsteemide täiendavat rakendamist nagu uus lennuliikluse juhtimissüsteem (SESAR), Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS) ja raudteevaldkonna teabesüsteemid, mereseiresüsteemid (SafeSeaNet), jõeteabeteenused (RIS), arukad transpordisüsteemid (ITS), koostalitlusvõimelised vastastikku ühendatud lahendused uue põlvkonna mitmeliigilise transpordikorralduse süsteemide jaoks;

55.  rõhutab, et üleeuroopalise transpordivõrgu raames tuleks ulatuslikumalt rakendada infotehnoloogiavahendeid, et lihtsustada haldusmenetlusi, tagada kaubavedude jälgimine ja jälitamine ning optimeerida sõiduplaane ja liiklusvoogusid;

Digitaalse ühtse turu rahvusvaheline mõõde

56.  on seisukohal, et intellektuaalomandiõiguste toetamiseks ja kaasajastamiseks on vaja ulatuslikumat ülemaailmset koostööd, mis on vajalik innovatsiooni, tööhõive ja avatud maailmakaubanduse tagamiseks;

57.  tunneb heameelt komisjoni hiljutiste algatuste üle, kuid rõhutab vajadust viia lõpule regulatiivne raamistik autoriõiguste jõustamiseks digitaalses keskkonnas, mida tuleb kohandada praeguste nõuetega, et meie kaubanduspartneritega saaks sõlmida kokkuleppeid ajakohaste Euroopa Liidu õigusaktide alusel;

58.  märgib, et e-kaubandus on arenenud väljaspool traditsioonilist standardset kaubandust reguleerivat raamistikku; toonitab rahvusvahelise koostöö tihendamise tähtsust WTOs ja Ülemaailmses Intellektuaalomandi Organisatsioonis (WIPO), et tagada ülemaailmse digitaalse turu areng ja seda kaitsta; nõuab praegu kehtiva infotehnoloogia lepingu (ITA) läbivaatamist ja ajakohastamist WTOs ning seda, et EL uuriks rahvusvahelise digitaalmajandust käsitleva lepingu (IDEA) võimalusi;

59.  leiab, et ELi ettevõtete digitaalsetele turgudele ja veebipõhistele tarbijatele juurdepääsu piiramine muu hulgas massilise riikliku tsensuuri kehtestamisega või Euroopa veebiteenuste pakkujate turulepääsu piiramisega kolmandates riikides kujutab endast kaubandustõket; kutsub komisjoni ja nõukogu üles lisama kõigisse tulevastesse kaubanduslepingutesse, eriti veebiteenuseid ja omavahel teavet jagavaid veebikogukondi puudutavate sätetega lepingutesse kaitsemehhanismi, mis tagaks, et kolmandad osalised ei nõuaks ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaettevõtetelt veebilehtedele juurdepääsu piiramist, kasutajate loodud veebisisu eemaldamist või isikliku teabe, nt isikliku IP-aadressi avaldamist viisidel, mis on vastuolus põhiõiguste ja -vabadustega; lisaks kutsub nõukogu ja komisjoni üles koostama strateegiat, mille abil vastata kolmandate riikide meetmetele, kes piiravad ELi äriühingute juurdepääsu ülemaailmsele digitaalsele turule;

o
o   o

60.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0468. (2) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 59. (3) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 70. (4) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 51. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0209. (6) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 25. (7) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64. (8) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9. (9) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 58. (10) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1. (11) ELT L 189, 22.7.2010, lk 1. (12) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (13) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 26. (14) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (15) Ühendkuningriigi ettevõtlusinnovatsiooni ja kutseoskuste amet. Majandusuuring nr 11. Ühtse turu rajamise lõpuleviimise majanduslik mõju Ühendkuningriigile ja ELile. Veebruar 2011. (16) Ühendkuningriigi ettevõtlusinnovatsiooni ja kutseoskuste amet. Majandusuuring nr 11. Ühtse turu rajamise lõpuleviimise majanduslik mõju Ühendkuningriigile ja ELile. Veebruar 2011. Lisaks Eurostati andmed: ELi SKP 2010. aastal ja ELi leibkondade arv.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele (2013/2044(INI))

P7_TA(2013)0328 A7-0221/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 3 lõiget 3, ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 151, 153 ja 168,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 21, 23, 24, 25, 34 ja 35,

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest) ja artiklit 16 (perekonna õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999(2),

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut määruse kohta, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006 (COM(2011)0607),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” (COM(2009)0567),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas” (COM(2010)0636),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse strateegilise rakenduskava eesmärkide täitmine” (COM(2012)0083),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet tööhõive ja sotsiaalarengu kohta Euroopas 2012. aastal,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis(3),

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(6),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta(7),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(9),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni liidus enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programmi kohta(10),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(11),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis(12),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(13),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(14),

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2013. aasta majanduskasvu analüüsis(15),

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta(16) ja 16. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(17),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2011. aasta aruandeid “Migrants in an irregular situation: access to healthcare in 10 European Union Member States”(18) („Ebaseaduslikud rändajad: juurdepääs tervishoiuteenustele Euroopa Liidu 10 liikmesriigis”) ja „Fundamental rights of migrants in an irregular situation in the European Union” („Ebaseaduslike rändajate põhiõigused Euroopa Liidus”),

–  võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee kolmandat, 2012. aastal märtsi aruannet „Majanduskriisi ja käimasoleva eelarve konsolideerimise sotsiaalne mõju”,

–  võttes arvesse organisatsiooni Doctors of the World aruannet „Tervishoiuteenuste kättesaadavus ebasoodsas olukorras olevatele elanikerühmadele Euroopa Liidus 2012. aastal”,

–  võttes arvesse Eurofoundi kolmandat Euroopa elukvaliteedi uuringut „Elukvaliteet Euroopas: kriisi mõju”(19),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet leibkondade võlanõustamisteenuste kohta Euroopa Liidus(20),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Romade elutingimused: nõuetele mittevastavad eluasemed ja puudulik tervishoid”(21),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Puuetega või terviseprobleemidega noorte aktiivne kaasamine”(22),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) aruannet „Tervisest lühidalt – Euroopa 2012”,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) väljaannet „Sotsiaalkaitse kõigile – ebavõrdsusega võitlemine tervishoiuteenuste kättesaadavusel ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele Euroopa ja Kesk-Aasia riikides”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0221/2013),

A.  arvestades, et kõik inimesed on sündinud vabana, sama inimväärikuse ja õigustega ning liikmesriikide kohustus on edendada neid õigusi ja tagada need oma põhiseaduse ja tervishoiusüsteemi kaudu; arvestades, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja tervisenäitajate osas esineb kõikjal ELis soolist ebavõrdsust;

B.  arvestades, et ELi põhiväärtusi peab austama ka kriisiolukorras ning juurdepääsu hooldus- ja tervishoiuteenustele ning sotsiaalabile tuleks käsitada kõikide ELi kodanike põhiõigusena; arvestades aga, et kokkuhoiupoliitika rakendamise tagajärjel on enamikus liikmesriikides tervishoiu-, hooldus- ja sotsiaalteenuseid kärbitud ning seeläbi on halvenenud teenuste üldine kättesaadavus ja kvaliteet;

C.  arvestades, et kõikjal ELis peavad tervishoiusüsteemid tulema toime märkimisväärsete probleemidega, sealhulgas püsiv euroala võlakriis, mis põhjustab survet riigi rahandusele, vananev elanikkond, tervishoiuteenuste muutuv olemus ja suuremad tervishoiukulud, mis kõik osutavad selgelt tungivale reformimisvajadusele;

D.  arvestades, et ELis on maailma kõige paremini arenenud sotsiaalkaitsesüsteem, mille puhul kodanikud maksavad kõrgeimaid makse sotsiaalteenuste kulude katmiseks; rõhutab, et poliitiline prioriteet peab olema Euroopa sotsiaalmudeli säilitamine ja edasiarendamine;

E.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon sedastab Tallinna hartas, et tervisel on majandusliku arengu ja heaolu seisukohast määrav tähtsus;

F.  arvestades, et mitmes liikmesriigis ebavõrdsus üha kasvab, kuna vaesed ja enim puudustkannatavad isikud muutuvad seal veelgi vaesemaks; arvestades, et 2011. aastal ohustas vaesus või tõrjutus 24,2% ELi elanikkonnast; arvestades, et peale selle on väikese sissetulekuga isikute seas halvenenud inimeste endi hinnang oma tervisliku seisundi kohta; seejuures on võrreldes 25% elanikkonnast, kellel on kõrgeim sissetulek, tervisealane lõhe aina suurem;

G.  arvestades, et pikaajalise töötuse määra tõusmisel jäävad paljud kodanikud kindlustuseta ning see piirab nende juurdepääsu tervishoiuteenustele;

H.  arvestades, et kõige ebasoodsamas olukorras olevaid elanikerühmasid on praegune kriis tabanud ebavõrdeliselt, sest sissetuleku kaotamise ja hooldusteenuste vähenemise tõttu kannatavad nad kahekordselt;

I.  arvestades, et nn kroonilisi vaeseid, kes on sageli pikaajalised töötud või väikesepalgalised töötajad, üksi elavad vallalised lastega inimesed, kes ei tööta või kes töötavad mõnetunnise koormusega, ning eakamaid inimesi Kesk- ja Ida-Euroopas arvatakse järjepidevalt kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikerühmade hulka;

J.  arvestades, et viimased uuringud kinnitavad, et tekkinud on uus rühm ebasoodsas olukorras olevaid inimesi, kes olid varem suhteliselt heal järjel, kuid kes nüüd isiklike võlgade tõttu puudust kannatavad; kõnealune rühm, kelle jaoks puudus on uus nähtus, ei pruugi suuta majanduslikult toime tulla ning võib oma võlgadega seotud arve- ja maksekohustused täitmata jätta või ei pruugi olla enam suuteline maksma vajalike hooldusteenuste eest ning kardab, et on sunnitud oma elukohast lahkuma;

K.  arvestades, kui tähtsad on riigi omandisse kuuluvad avalikud teenused, mida riik haldab teenuste kasutajate kaasamisel, elanike heaolu jaoks väga olulistes valdkondades, sealhulgas tervishoid, haridus, õigus, vee- ja elamumajandus, transport, lastehoiuteenus ja eakate hooldamine;

L.  arvestades, et tervishoiusüsteemide killustatus võib viia olukorrani, kus paljudele patsientidele ei osutata meditsiiniliselt vajalikke hooldusteenuseid ning osale pakutakse hooldusteenuseid, mis võivad olla ebavajalikud või isegi kahjulikud;

M.  arvestades, et kriis on suurendanud eeskätt noorte jaoks ohtu olla kaua aega tööturult tõrjutud, ning et tulevase tööturul osalemise ja töötasu seisukohalt on noored kriisi tagajärgede ees kõige kaitsetumad;

N.  arvestades, et aina enam inimesi ELis töötab pärast seadusjärgse pensioniea saabumist ning osaliselt tuleneb see rahalistest vajadustest, sest muud pensionijärgsed leibkonna sissetulekuallikad on sattunud surve alla;

O.  arvestades, et teenuste kasutamise kulu teenuste kasutajale on mõnes liikmesriigis suurenemas, mis tähendab, et paljud inimesed ei saa enam endale lubada piisaval tasemel teenuseid konkreetsete vajaduste rahuldamiseks, mille tagajärjeks on iseseisvuse kaotus, täiendav stress koduses või tööalases olukorras või võimalik kahjulik mõju nende tervisele, mis toob kaasa nende sotsiaalse tõrjutuse;

P.  arvestades, et tervishoiusüsteemid võivad (tahtmatult) luua takistusi tervishoiuteenuste kättesaadavusele või pakkuda teistsuguse kvaliteediga tervishoiuteenuseid inimestele, keda iseloomustab enam kui üks kaitsealune tunnus, näiteks sugu, vanus või kuuluvus vähemusrühma;

Q.  arvestades, et mõnda sotsiaalkindlustussüsteemi muudetakse, et kaotada teatavate elanikerühmade juurdepääs tervishoiuteenustele ja hüvitus teatava ravi ja ravimite eest, või seda vähendada(23), millega kaasnevad täiendavad ohud isiklikule ja rahvatervisele ning nende süsteemide pikaajalisele jätkusuutlikkusele;

R.  arvestades, et hinnangute kohaselt osutavad suuremat osa praegu ELis pakutavatest hooldusteenustest mitteametlikud tasustamata hooldajad; arvestades, et arvukate demograafiliste arengusuundumuste ja suureneva hoolduskoormuse tõttu on see suur ressurss ohus;

S.  arvestades, et õigus mitmesugustele kodustele, elukohajärgsetele ja muudele kogukonna tugiteenustele, kaasa arvatud elamise toetuseks vajalik kõrvalabi, on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklites 19 ja 26;

T.  arvestades, et põhjused, miks lapsed paigutatakse asendushooldussüsteemi, on keerulised ja mitmemõõtmelised, kuid sageli on need otseselt või kaudselt seotud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega;

U.  arvestades, et täpse ja kättesaadava teabe puudumine võib põhjustada olukorda, kus ebasoodsas olukorras olevad elanikerühmad ei pääse ligi vajalikele hooldusteenustele, millele neil on õigus;

V.  arvestades, et aruannetes juhitakse tähelepanu sellele, et mõnedel ELi kodanikel ja teistel vastava õigusliku nõudega isikutel on ikka veel probleeme seadusjärgsete hooldusteenuste kättesaadavuse õiguse kasutamisega piiriüleses olukorras;

W.  arvestades, et meditsiinilise demograafia probleemid (hooldusteenuste osutamise madal tase mõnedes geograafilistes piirkondades) paljudes liikmesriikides raskendavad ebasoodsas olukorras elanikerühmade juurdepääsu tervishoiule;

X.  arvestades, et järjest enam antakse teada kasvavast sotsiaalsest jagunemisest ja agressiivsusest tulenevatest verbaalsetest ja füüsilistest rünnakutest vähemuste ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste vastu; arvestades, et sellistest juhtudest tuleks anda aru üksikasjalikult;

Y.  arvestades, et mõne liikmesriigi poliitika halvenemise tõttu, mis puudutab puuetega, õpiraskustega või psühhiaatriliste haigustega isikuid, kaugenetakse kaasavast õigustepõhisest lähenemisviisist, mille eesmärk on täielik kaasamine kogukonda, naastes varasema, rohkem institutsioonilise ja eraldava lähenemisviisi juurde;

Z.  rõhutab tervishoiu- ja hooldussektori suurt tööhõivepotentsiaali kõikjal ELis;

AA.  arvestades, et paljud tervishoiu- ja hooldussektori töökohad on mõnes liikmesriigis ikka madalalt tasustatud ning sageli ei pakuta ametlikke lepinguid ega muid peamisi tööõigusi, samuti iseloomustab neid suure füüsilise ja emotsionaalse stressi ohu, läbipõlemisohu ja määratletud karjääri puudumise tõttu vähene ligitõmbavus; arvestades, et sektoris pakutakse vähest täiendõpet, peale selle on nimetatud valdkonna töötajad peamiselt eakad, naised ja võõrtöötajad; arvestades, et sageli pakuvad ELis hooldusteenuseid mitteametlikud tasustamata hooldajad, keda võib samuti käsitada ebasoodsas olukorras oleva rühmana aina suureneva surve tõttu pakkuda keerukamal ja tehnilisemal tasemel hooldust; arvestades, et mitmes liikmesriigis puuduvad kvaliteetsed hooldusteenused, mis sissetulekust sõltumata oleksid kõikidele kättesaadavad;

AB.  arvestades, et üleminek institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhistele hooldusvormidele nõuab suuremat eluasemega seotud tuge, et võimaldada ebasoodsas olukorras inimestel iseseisvalt elada;

AC.  arvestades, et iseseisvat elu alustavaid, hooldusasutustest lahkuvaid noori inimesi ohustab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus eriti;

AD.  arvestades, et järjest enam tuleb eakaid inimesi pidada kaitsetuks elanikerühmaks;

AE.  arvestades, et ELi vaesed kodanikud, kes on pärit teistest liikmesriikidest, ja kolmandate riikide kodanikud, kellel on mõne teise liikmesriigi sotsiaalkindlustus, võivad samuti kogeda suuri raskusi juurdepääsul tervishoiule;

AF.  arvestades, et kõikidel inimestel on õigus elustandardile, mis võimaldab neile ja nende perekondadele tervise ja heaolu;

AG.  arvestades, et tähtis on rõhutada kodanikuühiskonna ja selle organisatsioonide tähtsust, sest nad täidavad tõrjutud rühmadeni jõudmisel olulist rolli;

AH.  arvestades, et tervisekaitse mõjutab suuresti inimeste elukvaliteeti, eluiga ja inimväärikust;

AI.  arvestades, et Euroopas sünnib igal aastal ligikaudu 10% lastest enneaegselt (loote vanus alla 37 nädala), ning arvestades, et enneaegselt sündinud laste emadel puudub sageli juurdepääs vajalikul tasemel tervishoiuteenustele – asjaolu, mis annab veelgi rohkem tunda töö- ja eralelu tasakaalu puhul;

AJ.  arvestades, et vaesuse, ebapiisava hariduse ja nõrgema sotsiaalse lõimimise tagajärjeks on vilets tervislik seisund; arvestades, et ebasoodsas olukorras elanikerühmade jaoks on peamisteks takistusteks tervishoiule juurdepääsul puudulikud teadmised ja arusaamine tervishoiusüsteemist, haldusprobleemid, puudulikud teadmised haiguste ennetamisest ning teenustele füüsilise juurdepääsu puudumine;

1.  kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt teavet rakendatavate kokkuhoiumeetmete kohta ning kokkuhoiumeetmete sotsiaalse mõju hindamise läbiviimist ning lisama selliste meetmete keskpika ja pika perioodi sotsiaalsete ja majanduslike mõjudega toimetulemiseks riigipõhiseid soovitusi; palub komisjonil koostada ja esitada parlamendile korrapäraselt nimetatud hindamiste koondaruandeid; palub, et Euroopa poolaasta raames ei keskendutaks üksnes sotsiaalkindlustussüsteemide rahanduslikule jätkusuutlikkusele, vaid arvestataks ka võimalikku mõju nende kättesaadavusele ja kvaliteedile;

2.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama ja edendama investeeringuid sellistesse sotsiaalteenustesse nagu tervishoiu-, hooldusteenuste ja sotsiaalsektorid, mis on demograafilisi muutusi ja kriisi sotsiaalseid tagajärgi arvestades vajalikud ning millel on suur töökohtade loomise potentsiaal;

3.  on veendunud, et vajalikud reformid peaksid olema suunatud tervishoiu kvaliteedile ja tõhususele, parandama õigel ajal õiges vormis pakutava õige hoolduse kättesaadavust, hoidma inimesed terved ja tagama, et tavapäraseid välditavaid haiguste tüsistusi ennetatakse võimalikult suurel määral;

4.  tuletab meelde, et liikmesriigid leppisid kokku, et võetakse vastu lähenemisviis, mille käigus minnakse tõrjutuse ja halva tervisliku seisundiga tegelemiseks ettenähtud „ravivatest” meetmetest üle „ennetusmeetmetele”, näiteks strateegia elukvaliteedi parandamiseks ja krooniliste haiguste, nõrga tervise ja puudega seotud koorma vähendamiseks(24); rõhutab sellega seoses tegevusetuse pikaajalist kulukust;

5.  on arvamusel, et jätta ebasoodsas olukorras olevad isikud ilma juurdepääsust tervishoiu- ja hooldusteenustele on väär majandamine, kuna sellel võib olla pikaajaline negatiivne mõju nii tervishoiuteenuste kuludele kui ka üksikisiku ja rahvatervisele;

6.  on arvamusel, et paljusid hetkel rakendatud lühiajaliste kulude vähendamise meetmeid, nagu ettemaksete kehtestamine juurdepääsu eest tervishoiuteenustele, suuremad enda tasutavad kulud või ebasoodsas olukorras olevate rühmade ilmajätmine hooldusteenustest, ei ole täielikult hinnatud nende laiemate sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede või võimalike diskrimineerivate mõjude või pikaajalise mõju seisukohast, mis hõlmab ohtu rahvatervisele ja võimalikke tagajärgi eeldatavale elueale; rõhutab asjaolu, et sellistel meetmetel on ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele ebaproportsionaalne negatiivne mõju;

7.  peab kahetsusväärseks, et teatud terviseseisundite sotsiaalne häbimärgistamine takistab üksikisikuid vajalikku ravi otsimast, mille tõttu võivad näiteks ka nakkushaigused ravimata jääda, mis ohustab omakorda rahvatervist;

8.  peab kahetsusväärseks ebaproportsionaalset mõju, mida riikide immigratsiooniõiguse täitmisega seotud kinnipidamistavad ja teavitamiskohustused avaldavad dokumentideta rändajate võimalusele saada meditsiiniabi(25);

9.  tunnistab, et mitmed ebasoodsa olukorra vormid, hooldeasutuste kogemus, juurdepääsu puudumine kvaliteetsele kogukonnapõhisele hooldusele ja sellega kaasnev kodutus on omavahel tihedalt seotud; tuletab meelde, et tervishoiu- ja hooldusteenustel võib olla tähtis osa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse, sealhulgas äärmuslike vormide nagu kodutuse probleemi ennetamisel ja lahendamisel; rõhutab, et sellised elanikerühmad, keda iseloomustab mitu ebakindlat olukorda väljendavat tegurit, näiteks romad, ilma kehtiva elamisloata või kodutud inimesed, on veelgi suuremas ohus jääda kõrvale riskiennetuskampaaniatest, sõeluuringutest ja ravist;

10.  juhib tähelepanu pikaajalisele ebasoodsale mõjule, mis tuleneb ennetavate meditsiiniteenuste kriisiaegsetest kärbetest; on arvamusel, et kui ennetavaid meetmeid peab piirama, tuleb need tõsta vähemalt varasemale tasemele, et säiliks jätkusuutlikkus ja infrastruktuur; rõhutab, et majandus- ja rahanduskriis ning mõnedele liikmesriikidele pealesunnitud nn kokkuhoiumeetmed ei tohiks peatada investeerimist riiklikesse tervishoiuteenustesse, vaid vastupidi, arvestades viimaste tähtsust ja vajalikkust, tuleb nimetatud meetmed suunata pigem vastavate teenuste suuremale konsolideerimisele, et need vastaksid ühiskonna, eriti kõige ebakindlamas olukorras olevate elanikerühmade vajadustele;

11.  on arvamusel, et kokkuhoiumeetmed ei tohiks mingil juhul jätta kodanikke ilma juurdepääsust põhilistele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele, sotsiaalteenuste pakkumise uuendustest ja kvaliteedist ega muuta poliitika positiivset arengusuunda;

12.  palub liikmesriikidel edendada värbamist sotsiaalhooldussektoris ning püüda suurendada sektori ligitõmbavust elujõulise karjäärivõimalusena noorte jaoks;

13.  rõhutab, et kasvamas on nende ELi kodanike arv, kes elavad muus ELi riigis ning kellel näiteks töötuse või elamisloa kaotamise tõttu puudub tervisekindlustus; toonitab asjaolu, et muus ELi riigis tervisekindlustust omavatel ELi kodanikel on sageli raske hooldusteenustele juurde pääseda, sest nad peavad eelnevalt maksma;

14.  tunneb muret selle pärast, et puuetega inimesi kogu ELis mõjutavad ebaproportsionaalselt avaliku sektori kulutuste kärped, mille tagajärjel nad kaotavad ühiskonnas iseseisvat elu elada võimaldavad tugiteenused;

15.  on seisukohal, et see tõstab pikaajaliselt hoolekandeasutuses elavate inimeste arvu ja süvendab ELis elavate puuetega isikute sotsiaalset tõrjutust, mis on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010−2020 kohaselt ELi kohustuste otsene rikkumine;

16.  rõhutab, et puuetega inimestele osutatavaid hooldusteenuseid tuleks pakkuda kättesaadaval viisil nii infrastruktuuri kui ka teabevahetuse seisukohast, mis on eriti oluline vaimse alaarenguga inimeste (õpiraskused) puhul; toonitab, et hooldajatele ja üldarstidele tuleb pakkuda täiendõpet, et osutada hooldusteenuseid kättesaadaval viisil;

17.  on seisukohal, et noorte või teiste ebasoodsas olukorras olevate elanikerühmade mis tahes hooldus- ja tugiteenuste kärped kahjustavad kehtivat ELi aktiivse kaasamise poliitikat; rõhutab, et kõrge noorte töötuse määr lisab kõikidele sotsiaalteenustele survet ning siinkohal võiksid abiks olla sihipärased meetmed;

18.  täheldab, et kriisi tagajärjel suurenenud töötuse ja pikaajalise töötuse tõttu on paljud meie kaaskodanikud – pikaajalised töötud ja nende hoole all olevad ülalpeetavad – jäänud ilma juurdepääsust riiklikule tervishoiusüsteemile, sotsiaalkindlustusele ja tervishoiule; kutsub liikmesriike ja eriti neid liikmesriike, kus töötuse määr on kõrgem, üles tegelema tõhusalt ja viivitamatult selle suure probleemiga ning rakendama vajalikke meetmeid;

19.  tervitab komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”; tunnistab väikelastesse investeerimise tähtsust ja kulutõhusust seoses nende võimete täieliku väljaarendamisega; tunnistab, et investeerimine sotsiaalteenuste kvaliteeti on hädavajalik asjakohaste ja tõhusate lastekaitseteenuste väljatöötamiseks ja terviklike ennetusstrateegiate loomiseks; tuletab meelde, kui oluline on võtta omaks elukäigu perspektiiv ning edendada tervishoidu, ennetamist ja varast diagnoosi; rõhutab, et hiljutine leetrite pandeemia on näidanud, kui tähtis on rahvatervise jaoks laste tasuta vaktsineerimine;

20.  tunnistab hooldusega tegelevate lähikondlaste ja vabatahtlike (mitteametlik hooldamine) tohutut sotsiaalset ja majanduslikku panust, ja nende suurenevat vastutust, mis tuleneb teenuste osutamise vähenemisest või nendega seotud kulude suurenemisest; on arvamusel, et kokkuhoiumeetmed ei tohi põhjustada mitteametlike hooldajate veelgi suuremat ülekoormamist; rõhutab hooldustöötajate erialase pädevuse tunnustamise ja hea töökvaliteedi tagamise tähtsust; nõuab hooldavate lähikondlaste asjakohast abistamist ja toetamist hooldamise ja töötamise ühitamisel ning on arvamusel, et pensioniõiguste arvestamisel tuleb võtta arvesse hooldamisele kulunud aega; rõhutab, et enamikku hooldusteenuseid osutatakse ELis mitteametliku hooldamise teel, s.t seda teevad pereliikmed ja vabatahtlikud, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles tõhustama selle panuse tunnustamist ja hüvitamist;

21.  tunnistab, et aina rohkem naisi tegeleb tasustatud tööga (teenides siiski 18% vähem kui mehed) ning samal ajal on nad endiselt suhteliselt sageli hooldajad (78% kõigist hooldajatest on naised), mistõttu on raske saavutada rahuldavat tasakaalu töö ja eraelu vahel; arvab, et üldiselt on töö ja hoolduse ühitamisel olulised paindlikud töövõimalused; tunneb muret ebasoodsa mõju pärast, mida teenuste pakkumise vähenemine või nende kallinemine avaldab naiste tööhõivele, töö ja eraelu tasakaalule, soolisele võrdõiguslikkusele ja tervena vananemisele;

22.  tuletab meelde, et ELis on hooldusteenuste sektor määratletud kui valdkond, kus toimub võimalik tööhõive kasv ning Euroopa Parlament on teinud kindlaks vajaduse parema töötasu ja väljaõppe järele, et muuta see valdkond ligitõmbavaks karjäärivalikuks ja parandada teenuste kvaliteeti; juhib tähelepanu teravale tööjõupuudusele tervishoiu- ja hoolekandeteenuste valdkonnas ning kutsub liikmesriike üles edendama noorte seas hooldusvaldkonna väljaõpet ja samuti koolitusmeetmeid, mis aitavad hooldajatel ja hooldusteenuste pakkujatel paremini mõista hooldatavate vajadusi;

23.  rõhutab mobiilsete teenuste kasvavat tähtsust inimestele teenuste pakkumisel, nii linnas kui ka maapiirkondades;

24.  rõhutab, kui väärtusliku panuse annab eakate abi ja hooldust vajavate inimeste hoolduse puhul vabatahtlik teenistus, mis on vajaduse korral samuti abiks üksikute perekonnata inimeste puhul;

25.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ühiskonna vananemisest tulenevate probleemide lahendamiseks valiti välja täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus; see hõlmab eesmärki suurendada ELi kodanike tervena elatud eluaastate arvu 2020. aastaks kahe aasta võrra; samuti on eesmärgiks seatud, et Euroopa peaks järgnevate meetmete kaudu saama kolmekordset kasu:

26.  tunnistab kolmanda sektori ja vabatahtlike organisatsioonide tehtud tööd, kuid on seisukohal, et see ei tohiks asendada riigi vastutust kvaliteetse, tõhusa, usaldusväärse ja taskukohase hooldusteenuse pakkumise eest, mis on kõikidele kättesaadav avaliku sektori vahenditest rahastatava avaliku hüvena;

27.  juhib tähelepanu pikaajalise hoolduse Euroopa kvaliteediraamistikule, milles nähakse ette eakate, hooldust vajavate inimeste väärikuse ja heaolu põhimõtted ja suunised ning mis avaldati komisjoni WeDO projekti raames(26);

28.  kutsub liikmesriike üles tugevdama tervisealast haritust ja teavitama seejuures eelkõige ebasoodsas olukorras elanikerühmi, kellel on sageli keeruline vastavate teenuste juurde pääseda; samuti on oluline hooldusteenuse saajate ja hooldajate kaasamine neid puudutavatesse otsustusprotsessidesse;

Soovitused

29.  kutsub komisjoni üles koguma hooldusteenuste kättesaadavusega seotud võrreldavaid ja jooksvaid andmeid fundamentaalanalüüsi vormis;

30.  palub, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid ja tegeleksid koostöös kõigi asjaomaste sidusrühmadega riiklike reformikavade poliitikasuundadega, mis on vastuolus 2020. aasta vaesuse vähendamise eesmärgiga; kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kõige ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele, kaotama kättesaadavuse tõkked, täiustama ja tugevdama alustavaid ja ennetavaid meetmeid varakult, et pöörduda tagasi õigustepõhisele lähenemisviisile ja hoida ära tegevusetusest tulenevad pikaajalised kahjud ja kulud;

31.  kutsub komisjoni, sotsiaalpartnereid ja liikmesriike üles tegutsema, võttes aluseks aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012 SWOT-analüüsi järeldused;

32.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid koostööd, püüdes rakendada maksimaalset hulka programme tervishoiustandardite parandamiseks kõige ebasoodsamas olukorras elanikerühmade, eelkõige laste ja noorte seas, võttes arvesse liikuvust, kuivõrd seda käsitletakse ELis põhiõigusena;

33.  kutsub komisjoni üles uurima pingeid, mis võivad tekkida määruse (EÜ) nr 883/2004(27) kohase sotsiaalkindlustusõiguse ja direktiivi 2004/38/EÜ(28) toimimise vahel, et soovitada seejärel muudatusi, mis võivad olla vajalikud puuduste kõrvaldamiseks;

34.  nõuab tungivalt, et komisjon ja kõik liikmesriigid määraksid kindlaks prioriteedid, et vähendada vahetegemist meeste ja naiste vahel ning tagada naistele tõhus juurdepääs tervishoiuteenustele ja pereplaneerimisele, ning et pöörataks erilist tähelepanu muudele kaitsetutele ja ebasoodsamas olukorras elanikerühmadele, kes vajavad sotsiaalset tervisekaitset;

35.  kutsub komisjoni üles kaasama sotsiaalseid tagatisi (hooldusteenuste kaitse ja sotsiaalteenused ning sotsiaalkaitsesüsteemid) finantsabi saavate riikide lepingutesse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama uute tehnoloogiate, näiteks telemeditsiini kasutamist, et lihtsustada tervishoiu kättesaadavust;

36.  kutsub komisjoni üles edendama võrdset juurdepääsu väikelaste haridusele ja hooldusteenustele ning pakkuma nende teenuste jaoks piisavat rahalist toetust;

37.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid puuetega lastele kogukonnapõhiseid teenuseid;

38.  kutsub liikmesriike üles tuvastama ja kõrvaldama takistused ja tõkked, mis piiravad puuetega inimeste juurdepääsu ühistranspordile, teenustele ja teabele;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama prioriteete, et täita lüngad ja pakkuda ebasoodsas olukorras olevatele elanikerühmadele, sealhulgas vaestele naistele, rändajatele ja romadele sotsiaalses tervisekaitsesüsteemi vallas tõhusat juurdepääsu tervishoiuteenustele, tagades tervishoiuteenuste taskukohasuse, kättesaadavuse ja kvaliteedi ning tõhusa ja tulemusliku korralduse ja piisava rahastamise kõikides geograafilistes piirkondades;

40.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid tervise edendamise ja haiguste ennetamise poliitika, tagades tasuta, ühetaolise ja kvaliteetse arstiabi kõige ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele, pöörates erilist tähelepanu esmatasandi meditsiiniteenuste, ennetava meditsiini teenuste ning diagnostika, ravi ja rehabilitatsiooni kättesaadavuse tagamisele; nõuab, et eraldataks vajalikud vahendid naiste peamiste tervishoiuprobleemidega tegelemiseks ning tagataks seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu õigus, vägivalla ohvriks langenud naiste tervishoiuteenused ja laste tervishoiuteenused;

41.  kutsub liikmesriike üles koostöös komisjoniga uurima põhjalikumalt vaimse ja füüsilise tervise ning töötuse ja töökohtade ebakindluse vahelisi seoseid, mille tähtsuse on kriis teravalt esile toonud, ning tagama kahjulike tagajärgede ennetamiseks ja nendega toimetulekuks õige tegevuskava;

42.  soovitab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid ennetavaid ja esmatasandi meditsiiniteenuseid, keskendudes naiste tervise ja ravi kättesaadavuse parandamisele, eriti linnadest kaugel elavate naiste jaoks, samuti meetmetele, mis on seotud kõige ebasoodsamas olukorras elanikerühmadega (nagu lapsed ja noored, eakad, puudega isikud, töötud ja kodutud) ning millega tagatakse kõigile korrapärase arstliku kontrolli õigus;

43.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid käsitleksid emadust ja vastsündinute – eriti enneaegselt sündinute – eest hoolitsemist tervishoiu prioriteedina ning lisaksid selle Euroopa ja riiklikesse tervishoiustrateegiatesse;

44.  palub komisjonil ja liikmesriikidel korraldada vajalikud õppe- ja jätkukoolituskursused kõigile tervishoiutöötajatele, kes töötavad eostumiseelse, raseduse ja sünnituse aegse ning vastsündinute hoolduse üksustes, et vältida enneaegseid sünnitusi ning vähendada enneaegselt sündinute puhul krooniliste haiguste esinemist;

45.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid naistele asjakohase abi raseduse ja imetamise ajal ja pärast seda, pakkudes vajaduse korral tasuta hooldus- ja nõuandeteenuseid ning piisavat toitu, eriti hiljutise majanduskriisi tõttu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele naistele;

46.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja kohandatud struktuurid meditsiiniliste ja sotsiaalsete konsultatsioonide pakkumiseks, mis võimaldavad senisest rohkem arvestada kõige vaesemate inimeste elutingimustega;

47.  kutsub liikmesriike üles pakkuma kättesaadavat ja selget teavet rändajate õiguste kohta kõikides asjakohastes keeltes, sealhulgas roma keeles;

48.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid vihakuritegude vastu ja edendaksid diskrimineerimisvastast poliitikat, vajadusel tugevdades riiklikke diskrimineerimisvastaseid asutusi ja edendades koolitusi riigiasutustes;

49.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19 ja võtaksid vastu direktiivi, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest(29), ning kehtestada sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu ja hariduse valdkondades võrdse kohtlemise põhimõte ning üldsusele kaubanduslikult kättesaadavate toodete ja teenuste – sealhulgas eluasemete – kättesaadavus ja pakkumine;

50.  kutsub liikmesriike üles koostama mõjuhinnanguid, mille abil tagada, et võetud meetmed, mis võivad mõjutada kõige ebasoodsamas olukorras elanikerühmi, on kooskõlas ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhimõtetega ning järgivad direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(30);

51.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ennetaksid kodutuks jäämist, pakuksid kodututele vajalikke hooldusteenuseid ega kriminaliseeriks oma riigisisestes õigusaktides kodutust;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et kõigi selliste poliitikavaldkondade või rahastamisprogrammide eesmärk, mis on suunatud sotsiaalsete uuenduste ja/või hooldusega seotud teenuste toetamisele, oleks keskendumine niisugustele teenustele, mis rahuldavad kõige paremini sotsiaalseid vajadusi ja parandavad inimeste elukvaliteeti, ning et neid töötataks välja tihedas koostöös ebasoodsas olukorras olevate elanikerühmade kaitse- ja esindusorganisatsioonidega, kellega korraldataks ka konsultatsioone;

53.  juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi resolutsioonile sotsiaalettevõtluse algatuse kohta ja rõhutab sotsiaalmajanduse tähtsust, mis võib sotsiaalettevõtete kaudu tõhusalt tugevdada kiiresti kasvavat tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonda;

54.  nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu teeksid koos parlamendiga tööd, et kindlustada ebasoodsas olukorras olevatele elanikerühmadele suunatud programmide rahastamine; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kõik tema käsutuses olevad meetmed, et tagada Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks ja muude selliste vahendite, mis on ette nähtud nende inimeste vajaduste rahuldamiseks, kes on ebasoodsas olukorras või tõrjumise ohus, täielik kasutuselevõtmine ja maksimaalsed väljamaksed, ning toetada liikmesriikide pingutusi strateegia „Euroopa 2020” vaesuse kaotamise eesmärkide saavutamisel ning innovatsiooni ja kvaliteedi edendamiseks tervishoiu- ja hooldussektorites; toonitab, kui olulised on eelnevaga seoses niisugused rahastamisvahendid nagu ELi sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm ning Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fond;

55.  kutsub komisjoni üles töötama välja objektiivsed ja subjektiivsed näitajad, sealhulgas sotsiaalsed näitajad, et mõõta ja avaldada korrapäraselt heaolu materiaalseid ja mittemateriaalseid tegureid, täiendamaks Euroopa ja riikide SKP ja töötuse näitajaid ning seega mõõtmaks ühiskonna edenemist ja mitte üksnes majanduslikku arengut;

56.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sõnaselgelt tunnustama mitteametlike hooldajate hindamatut panust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid ja säilitaksid sihipäraseid toetusmeetmeid hooldajatele ja vabatahtlikule sektorile, et tagada isiklikumad, kvaliteetsemad ja kulutõhusamad meetmed, nt meetmed, mis võimaldavad ühitada töö- ja pereelu, hõlbustavad mitteametlike ja ametlike hooldusteenuse pakkujate paremat koostööd ja kooskõlastamist ning tagavad hooldajatele asjakohase sotsiaalkindlustuspoliitika ja koolituse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja sidusa raamistiku kõikide hoolduspuhkuse vormide jaoks; palub komisjonil teha ettepaneku hoolduspuhkuse direktiivi kohta kooskõlas aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega;

57.  kutsub liikmesriike üles pakkuma asjakohastes keeltes ja vormides täpset ja kergestimõistetavat teavet õiguse kohta hooldusteenustele ning tegema selle teabe laialdaselt kättesaadavaks;

58.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles töötama välja hooldusvaldkonna ametiprofiilide selged mõisted, mis võimaldavad õigusi ja kohustusi täpsemalt piiritleda;

59.  kutsub liikmesriike üles kaasama kõikvõimalikke sidusrühmi (kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil) ning sotsiaalpartnereid ennetuse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste alastesse algatustesse;

60.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid hooldus- ja tugiteenuste sektoris vajalikke koolitusprogramme ning pakuksid asjakohaseid õpinguid läbivatele inimestele stipendiume;

61.  nõuab tungivalt, et komisjon edendaks kampaaniat eesmärgiga värvata noori ja parandada hooldusteenuste sektori kui tööandja mainet;

62.  nõuab, et austataks hooldusteenuste sektoris töötavate isikute tööalaseid õigusi, sealhulgas õigust inimväärsele sissetulekule ja inimväärsetele tingimustele ning õigust liituda kollektiivläbirääkimiste õigusi omavate ametiühingutega ja neid ühinguid moodustada;

63.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametisasutustele toetust hooldusteenuste jätkusuutlike rahastamisskeemide loomisel ning tööjõu koolitus- ja ümberõppekavade väljatöötamisel Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil;

64.  nõuab tungivalt, et sotsiaalpartnerid arendaksid ametlikku sotsiaaldialoogi seoses hoolekandesektoriga;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) ELT L 210, 31.7.2006, lk 12. (3) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11. (4) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23. (5) ELT C 76 E, 25.3.2013, lk 16. (6) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57. (7) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 79. (8) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 29. (9) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 19. (10) ELT C 33E, 5.2.2013, lk 188. (11) ELT C199 E, 7.7.2012, lk 112. (12) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25. (13) ELT C51 E, 22.2.2013, lk 101. (14) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9. (15) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0053. (16) OJ C 259 E, 29.10.2009, p. 19. (17) OJ C 169 E, 15.6.2012, p. 139. (18) FRA: ‘Migrants in an irregular situation: access to healthcare in 10 European Union Member States’, October 2011 - http://fra.europa.eu/en/publication/2012/migrants-irregular-situation-access-healthcare-10-european-union-member-states (19) Eurofound (2012), kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring – Quality of life in Europe: Impacts of the crisis, Publications Office of the European Union, Luxembourg - http://www.eurofound.europa.eu/publications/htmlfiles/ef1264.htm (20) Eurofound (2012), Household debt advisory services in the European Union, Publications Office of the European Union, Luxembourg - http://www.eurofound.europa.eu/publications/htmlfiles/ef1189.htm (21) Eurofound (2012), Living conditions of the Roma: Substandard housing and health, Publications Office of the European Union, Luxembourg - http://www.eurofound.europa.eu/pubdocs/2012/02/en/1/EF1202EN.pdf (22) Eurofound (2012), Active inclusion of young people with disabilities or health problems, Publications Office of the European Union, Luxembourg -http://www.eurofound.europa.eu/areas/socialcohesion/illnessdisabilityyoung.htm (23) Vt näiteks 28. detsembril 2012. aastal jõustunud 20. aprilli 2012. aasta Hispaania kuningliku dekreedi nr 16/2012 artiklit 5. Kättesaadav aadressil: http://noticias.juridicas.com/base_datos/Admin/rdl16-2012.html#a5. (24) Nõukogu järeldused tervena ja väärika vananemise kohta, 2980. tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise-ja tarbijakaitse nõukogu kohtumine novembris 2009. (25) Põhiõiguste Ameti suunistes „Apprehension of migrants in an irregular situation – fundamental rights considerations” („Ebaseaduslike rändajate kinnipidamine – põhiõigustega seotud kaalutlused”) esitatakse liikmesriikidele peamised põhimõtted tabamis- ja teavitamistavade kohta, kui juhtum esineb meditsiiniasutustes ja nende lähedal: http://fra.europa.eu/sites/default/files/document-on-apprehensions_1.pdf (26) WeDo on projekt, mida toetas Euroopa Komisjon (2010–2012) ja juhtis 12 liikmesriigis asuvast 18 partnerorganisatsioonist koosnev juhtrühm. Kõigi partnerorganisatsioonide ühine huvi oli ja on eakate, hooldust vajavate inimeste elukvaliteedi parandamine. (27) ELT L 166 E, 30.4.2004, lk 1. (28) ELT L 158 E, 30.4.2004, lk 77. (29) COM(2008)0426. (30) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon nutitelevisiooni kohta (2012/2300(INI))

P7_TA(2013)0329 A7-0212/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11 ja artiklit 8,

–  võttes arvesse Amsterdami lepingule, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte, lisatud protokolli liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (Unesco) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv)(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv)(4), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv)(6), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv)(7), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(10), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ,

–  võttes arvesse komisjoni teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes(11),

–  võttes arvesse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust 98/560/EÜ Euroopa infoteenuste tööstusharu konkurentsivõime tõstmise kohta siseriiklike raamistike edendamise kaudu, mille eesmärk on saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse(12),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni asjade interneti kohta(13),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0212/2013),

A.  arvestades, et telerid töötati algselt välja lineaarsete ringhäälingusignaalide vastuvõtmiseks ja audiovisuaalne sisu pälvib ka digitaalses keskkonnas kasutajate seas teistest elektroonilise meedia teenustest märksa suuremat tähelepanu oma mõjuvuse tõttu, mistõttu püsib nende suur tähtsus üksikisikute ja üldsuse arvamuse kujundajana;

B.  arvestades, et audiovisuaalsed meediateenused on ühteaegu nii kultuuriteenused kui ka majanduslikud teenused, mis on identiteedi, väärtuste ja arvamuste kandjana ülimalt tähtsad ühiskonna ja demokraatia jaoks ning mida tuleb ka üha rohkem ühtlustuvas maailmas seetõttu eraldi reguleerida;

C.  arvestades, et meedia kauaoodatud tehniline ühtlustumine on eriti ringhäälingu ja interneti puhul tegelikkuseks saanud ning Euroopa meedia-, kultuuri- ja võrgupoliitikas tuleb õigusraamistik kohandada uute tingimustega ning tagada ühtsete nõuete kehtestamine ja jõustamine ka Euroopa Liidu ja kolmandate riikide uute turuosaliste suhtes;

D.  arvestades, et internet on 25 aastaga kiiresti arenenud ning tekkinud nutiseadmed muudavad inimeste harjumusi ja telerivaatamise viisi;

E.  arvestades, et ehkki internetiga ühendatud seadmeid kasutatakse üha rohkem, on traditsioonilised teenused siiski endiselt populaarsed;

F.  arvestades, et televisiooniteenused ja tellitavad audiovisuaalmeedia teenused ning paljud teised sideteenused on juba ühel ja samal ekraanil esitatavad, sujuvalt kombineeritavad ja üheaegselt kõrvuti tarbitavad;

G.  arvestades, et lineaarsete tele- ja meediateenuste suure ühiskondliku tähtsuse tõttu on meediale ka tulevikus vaja omaette õigusraamistikku, kuna vaid niimoodi saab asjakohaselt arvesse võtta nende teenuste tähtsust ning tagada arvamuste ja meedia paljususe liikmesriikides;

H.  arvestades, et nutitelevisiooni kasutuselevõtt muudab radikaalselt traditsioonilist väärtusahelat ning nõuab uue strateegia väljatöötamist;

I.  arvestades, et tehnoloogia arenedes suureneb vältimatult, kuid osaliselt vaid näiliselt kasutaja iseseisvus ning selle tõttu kasvab vajadus tagada ainuõiguste ja sisu terviklikkuse kaitse;

J.  arvestades, et suurenevad (interaktiivsete) võrguteenuste levitamisvõimalused, mis lähtuvad teleteenuste tegevusulatusest ning et üleüldine lairibaühendus on otsustava tähtsusega tegur, mis suurendab tarbijate huvi hübriidsete vastuvõtuseadmete vastu;

K.  arvestades, et seoses meedia üha suureneva ühtlustumisega käsitatakse nutitelevisiooni mõistet dünaamiliselt, tehnoloogiliselt neutraalselt ja laiatähenduslikult, nii et see hõlmab kõiki seadmeid, sealhulgas mobiilseadmeid, mis võimaldavad juurdepääsu televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste sisule, nn over-the-top-teenustele ning muudele rakendustele ühel ja samal seadmel või ekraanil, sidudes niiviisi ringhäälingu ja interneti valdkonna;

L.  arvestades, et ühtlustuvas meediamaailmas ei keskendu konkurents enam niivõrd ülekandevõimele, kuivõrd järjest rohkem kasutajate tähelepanu võitmisele, mistõttu teenuste arvu suurenedes muutub kasutajani jõudmine üha raskemaks ja seega määrab tõenäoliselt teenuste edu nende kättesaadavus, kiire leitavus, loetlemine ja soovitamine;

M.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) praegused sätted rajanevad tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttel ning need ei kajasta veel järjest suuremaid mõõtmeid võtvat tehnoloogilist konvergentsi ja eelkõige võib praegusel kujul kaotada tähtsuse diferentseeritud reguleerimine, mis eristab teleprogramme (kaasa arvatud veebiülekanded ja voogedastus) ja tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid, kuigi ühes ja samas seadmes on kättesaadavad erinevalt reguleeritud teabe- ja sideteenused – ka need, mis ei kuulu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi, vaid e-kaubanduse direktiivi kohaldamislasse või ei ole hõlmatud ühegi ELi õigusaktiga (teenused, mis pärinevad väljastpoolt Euroopat) –, mis võib viia ebavõrdsete konkurentsitingimuste ja vastuvõetamatute lahknevusteni tarbijate kaitsmisel ning tekitada ühtlasi meedialiigist sõltumatult uusi küsimusi seoses sisu kättesaadavuse, levitamismooduse ja leitavusega;

N.  arvestades, et sellised uued teenuseosutajad on selle valdkonna traditsiooniliste osalejatega otseses konkurentsis nii eksklusiivse sisu hankimisel, ka Euroopa turul, kui ka uute teenuste pakkumisel;

O.  arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi reguleerimiseesmärgid, eelkõige arvamuste ja meediakanalite paljususe kaitsmine ja edendamine, inimväärikuse ja alaealiste kaitse, meediateenuste osutajate motiveerimine, et nad tagaksid teenuste kättesaadavuse nägemis- ja kuulmispuudega inimestele, ausa konkurentsi tagamine ning reklaami kvaliteedi- ja sisupõhine reguleerimine säilitavad põhimõtteliselt oma ühiskondliku tähtsuse ja regulatiivse põhjendatuse, aga samal ajal hakkab kõnealuste kaitse-eeskirjade tõhusus ja rakendatavus end hübriidsete vastuvõtuseadmete võimaldatavate kasutusvõimaluste tõttu üha sagedamini ammendama;

P.  arvestades, et kvaliteetseid nutitelevisiooniteenuseid on võimalik osutada vaid siis, kui telekommunikatsioonivõrkude operaatorid pakuvad piisavalt kiireid ühendusi saateserverite ja teenuse tellijate vahel;

Q.  arvestades, et nutiseadmete rakendusvõimalused seavad kahtluse alla audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi põhimõtted, näiteks reklaami ja saate lahushoidmise nõude ning reklaamipauside paigutamise korra;

R.  arvestades, et ainuüksi suure arvu teenuste juhuslik olemasolu ei vii automaatselt nimetatud reguleerimiseesmärkide tagamiseni ning seetõttu on asjakohane hinnata, kas eesmärkide saavutamiseks on endiselt vaja konkreetset õigusraamistikku ja kas sellise raamistikuga oleks võimalik ennetada võimalikke soovimatuid suundumusi;

S.  arvestades, et kui nutitelevisiooni kasutamine järk-järgult laieneb, võib toimuda tavatelevisiooni ja interneti ühtesulandumine, nagu paar aastat tagasi põimusid mobiiltelefon ja internet;

T.  arvestades, et tuleks soodustada kõiki meetmeid, millega kohandada turgu loovuse ja innovatsiooni toetamisega Euroopas;

U.  arvestades, et televisiooni ja internetti ühendavate nutisüsteemide arendamine võimaldab kasutajatel vabalt valida telekanalite ja interneti vahel ning jälgida ka veebisaite, mis pakuvad audiovisuaalset sisu ebaseaduslikult;

V.  arvestades, et läbipaistvus ja konkurents ei kaitse piisavalt võrgu neutraalsust;

W.  arvestades, et algses piirideta televisiooni direktiivis sisalduv nn saatjariigi põhimõte (country-of-broadcast principle) on oluline tähis teabevabaduse ja ühtse teenuste turu arengus, kuna liikmesriigid kohustusid sellega järgima kvaliteedipõhiseid miinimumnõudeid ning rakendasid omalt poolt päritoluriigi põhimõtet saatjariigi põhimõttele tuginedes;

1.  kutsub komisjoni üles hindama, kui suures ulatuses on vaja muuta audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ja teisi praegu kehtivaid nõudeid, mis on sätestatud võrku ja meediat käsitlevates õigusaktides (nt telekommunikatsiooni reguleerivate õigusaktide pakett) platvormide leitavuse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu osas nii sisuteenuse pakkujatele ja arendajatele kui ka kasutajatele, laiendades platvormide mõistet ning kohandades kehtivad õigusnormid uutele oludele; arvestades, et seejuures tuleb tarbijatele tagada laienenud valik ja audiovisuaalmeedia teenuste kättesaadavus ning kindlustada sisuteenuse pakkujatele rohkem valikuvõimalusi, kuidas levitada sisu nii, et säiliks kontakt kasutajatega;

2.  on seisukohal, et platvormi operaatoritele suunatud reguleerivate meetmete puhul tuleb jälgida, et oleks tagatud mittediskrimineeriv juurdepääs platvormidele, et ringhäälinguorganisatsioonid ning muud, sageli väikesed teenuseosutajad saaksid turul osaleda võrdsel alusel;

3.  kutsub komisjoni üles audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklis 1 määratletud meediateenuse mõistet selliselt rakendama, et liikmesriikidepoolse reguleerimise vajadus oleks tugevamini seotud teenuste sotsiaalpoliitilise mõju eripära ja potentsiaaliga, eelkõige nende olulisusega arvamuste kujundamisel ja arvamuste paljususe aspektist ning lähtudes toimetusvastutusest;

4.  kutsub komisjoni üles kaaluma – pidades silmas toimetusvastutusega seotud meediateenuste ja muu sisu otstarbe erinevust –, kas televisiooniplatvormide rangem reguleerimine on veel asjakohane või vajalik või piisab üldisest diskrimineerimiskeelust;

5.  palub komisjonil seoses direktiivi 2010/13/EL võimaliku läbivaatamisega või muude tulevaste õigusaktide puhul jätkata jõupingutusi ajakirjandusvabaduse kaitsmiseks;

6.  palub komisjonil konsulteerimisprotsessi „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused” tulemuste põhjal välja selgitada, millised reguleerivad mehhanismid on konvergentsi arvestades veel vajalikud ja kasulikud ning mis tuleks võib-olla luua, et tagada kõikide sisu- ja teenuseosutajate võrdsed võimalused, võttes arvesse alljärgnevaid miinimumnõudeid ning säilitades olemasolevad üldised reguleerimiseesmärgid, et tagada sisuteenuse pakkujate õiglane konkurents ja kasutajate võimalikult suured eelised ning võrdsete võimalustega, täiesti läbipaistev ja diskrimineerimiseta valik mitmekesiste kvaliteetsete teenuste seast, kusjuures tuleb eriliselt jälgida, et alles jääksid tasuta levitatavad ja avalik-õiguslike teenuseosutajate pakutavad teenused;

7.  palub komisjonil audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi võimalikul läbivaatamisel tagada kõikidele sisuteenuse pakkujatele aus konkurents;

8.  rõhutab, et uute turuosaliste arengustrateegia tulemusena suureneb sisu valik, kuna seotakse pikka aega tegutsenud telekanalite ja internetis pakutav sisu;

9.  juhib sellega seoses tähelepanu ohule, et nende uute turuosaliste majanduslik jõud ja rahvusvahelise ulatusega tegevus võivad moonutada uut konkurentsikeskkonda Euroopa pikka aega tegutsenud osalejate kahjuks;

10.  rõhutab, et kaaluda tuleks meediateenuste diferentseeritud õigusraamistiku säilitamist, kuid see ei tohiks sõltuda vahetegemisest tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste ja televisiooniteenuste vahel, vaid eelkõige konkreetse meediateenuse võimalikust mõjust ja kõnealuse teenusega seotud toimetusvastutusest, samal ajal peaks liikmesriikidele jääma piisav otsustusõigus;

11.  on kahtleval seisukohal, kas järjest suureneva tehnoloogilise lähenemise kontekstis on veel asjakohased eeskirjad, mis on sätestatud komisjoni teatises riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes ning millega nähakse ette keerukad hindamis- ja kontrollimenetlused avalik-õiguslike teenuseosutajate audiovisuaalteenuste jaoks, mis väljuvad tavapärase ringhäälingutegevuse raamidest ja mida pakutakse uute edastusplatvormide kaudu, kuna kasutajatel on järjest raskem vahet teha, kas tegemist on tavapärase ringhäälinguteenuse, tellitava teenuse või muud liiki audiovisuaalteenusega;

12.  kutsub komisjoni üles sektori konkurentsivõimet silmas pidades arvestama nutitelevisiooni tulevaste väljakutsetega, võimaldama paindlikumaid kvantitatiivseid reklaaminõudeid ning välja tooma vastavad eelised ja puudused;

13.  rõhutab, et tarbijate, laste, alaealiste ja vähemuste üleeuroopaliselt ühtse kaitse huvides tuleks audiovisuaalmeedia teenuste kvalitatiivsed piirangud üle vaadata ja neid kõrgel tasandil kohandada kõigi levitamisvormidega;

14.  nõuab, et inimväärikuse riivamise keeldu, viha õhutamise keeldu, kaitset diskrimineerimise eest ja takistusteta juurdepääsu põhimõtet kohaldataks ühtemoodi igasuguse meediasisu suhtes;

15.  on kahtleval seisukohal, kas programmi sisu ja reklaami lahususe põhimõtet saab alati järgida kõigi meediavormide puhul või oleks kaitse-eesmärk paremini saavutatav, kui muuta reklaam ja programmi sisu selgelt äratuntavaks ja eristatavaks kõigi meediavormide puhul;

16.  on seisukohal, et takistada tuleks uusi reklaamikeelde või kehtivate keeldude laiendamist ja muid sekkumisi, mis mõjutavad reklaami kui rahastamisallikat, et digitelevisiooni sektoris oleks võimalik kasutada uusi ärimudeleid;

17.  rõhutab, kui oluline on, et avalik sektor ei sõltuks ainult reklaamist laekuvatest rahalistest vahenditest, ning kutsub liikmesriike üles toetama pingutusi selle sektori rahastamiseks;

18.  rõhutab, et uued reklaamistrateegiad, mis kasutavad uusi tehnoloogiaid oma tõhususe suurendamiseks (ekraanipildid, tarbijaprofiilid, multiekraani strateegiad), tõstatavad küsimuse, kuidas kaitsta tarbijaid, nende eraelu ja isikuandmeid; rõhutab seepärast, et tuleb välja töötada ühtsed eeskirjad nimetatud strateegiate elluviimiseks;

19.  ergutab Euroopa audiovisuaaltööstust jätkuvalt arendama sidusaid ja atraktiivseid teenuseid, eelkõige võrguteenuseid, et rikastada Euroopas pakutavat audiovisuaalset sisu;

20.  kutsub komisjoni üles kaaluma, kas ja kuidas anda põhiekraaniga seadmetel, nagu internetiühendusega telerid, leitavuse osas eelisseisund neile sisuteenuse pakkujatele, kellele liikmesriigid teevad ülesandeks avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise või kes aitavad edendada üldhuvi eesmärke, näiteks meedia pluralismi ja kultuurilise mitmekesisuse tagamine, või kes võtavad vabatahtlikult kohustuse säilitada teabeedastuse kvaliteet ja sõltumatus ning edendada arvamuste paljusust;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisaks sellistele leitavuse nõuetele kaaluma, mil määral on võimalik meediaeeskirjade stiimuli- ja sertifitseerimissüsteemide põhiseks muutmisega ning kaas- ja iseregulatsiooni tugevdamisega pikaajaliselt järgida audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis nimetatud reguleerimiseesmärke, eelkõige alaealiste ja inimväärikuse kaitse osas, säilitades samas vajaliku paindlikkuse meediateenuste pakkujate vahelise ausa konkurentsi tagamiseks; rõhutab, et kaas- ja iseregulatsiooni meetmetega saab õigusnorme täiendada ning nende meetmete järgimise järelevalve ja nende tõhususe hindamine tuleb teha ülesandeks sõltumatule organile;

22.  soovitab seetõttu konkurentsimoonutuste vältimiseks kohaldada samasuguste teenuste suhtes ühesuguseid eeskirju, olenemata edastamisviisist;

23.  peab samuti murettekitavaks suurenevat konkurentsi, mis tuleneb rahvusvahelistest osalejatest, kelle kohta ei kehti Euroopa eeskirjad ja kohustused;

24.  kutsub komisjoni üles tagama, et neid platvorme hallatakse avatud koostalitlusstandardi alusel ning arvestades ausa konkurentsi põhimõtet, turutingimusi, üldisi huve ja tarbijate nõudlust, ning vältima, et üks või mitu teenuseosutajat kuritarvitavad oma juhtivat positsiooni;

25.  rõhutab, et eelnevat silmas pidades tuleb järele mõelda, kuidas õigusraamistikku edasi arendada ja reguleerida nutitelevisiooni ning milline peaks olema sisu viitesüsteem;

26.  nõuab nutitelevisiooni platvormi reguleerimist, mis tagab ringhäälinguorganisatsioonide pakutava sisu kättesaadavuse ja terviklikkuse, läbipaistvuse tarbijate jaoks ja elementaarse eetikakoodeksi järgimise (alaealiste ja eraelu kaitse);

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama kõigi ELi kodanike meediaoskuse taset ning kasutama selleks eelkõige algatusi ja koordineerivaid meetmeid, mille eesmärk on tutvustada lähemalt televisiooniteenuseid ja tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et eelkõige seadmete tootjad ja teenuseosutajad võtaksid meetmeid, parandamaks televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste kättesaadavust eakate inimeste ja puuetega inimeste jaoks, nagu vaegkuuljad ja vaegnägijad;

29.  on seisukohal, et platvormi- ja portaaliteenused peaksid olema koostalitlusvõimelised, et diskrimineerimiseta võimaldada kolmandatel isikutel edastamisviisist sõltumata oma rakendusi toota ja hallata;

30.  kutsub komisjoni üles õiguslikult siduval moel tagama, et võrkudes ja platvormidel tehakse põhimõtteliselt kogu sisu ühesuguse kvaliteediga kättesaadavaks;

31.  kutsub komisjoni üles võtma õiguslikult siduvaid meetmeid tagamaks, et võrguoperaatorid käsitlevad põhimõtteliselt võrdselt kõiki andmepakette nende edastamisel saatjalt vastuvõtjale, mis tähendab, et võrguoperaatorid ei pea prioriteetseks teatavaid andmepakette näiteks nende päritolu, sisu, rakenduse või kasutajatasu alusel, sest see oleks vastuolus eesmärgiga tagada kõigile õiglane juurdepääs teenustele, andmekaitse eeskirjadega, andmete manipuleerimise keeluga, sisu terviklikkuse põhimõttega ja eesmärgiga kehtestada ausad konkurentsitingimused;

32.  juhib tähelepanu tagajärgedele, mis tulenevad ELi tasandil käibemaksusüsteemide erinevustest, mida veelgi süvendab nutitelevisiooni kasutuselevõtt;

33.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku võtta vastu liidu õigusakt, millega tagatakse võrgu neutraalsus;

34.  kutsub komisjoni üles seaduslikult tagama nutiplatvormidel pakutavate televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste terviklikkuse ja eelkõige keelama kõnealuste teenuste ülekatte või mastaapimise platvormi pakkujate või kolmandate isikute poolt sisuga või muude teenustega, kui kasutaja ei ole seda selge sõnaga algatanud ning kui sisu korral, mis ei kuulu isikliku teabevahetuse alla, ei ole sisuteenuse pakkuja selleks luba andnud; juhib tähelepanu sellele, et samuti tuleb välistada kolmandate isikute loata sekkumine teenusepakkuja sisusse või ringhäälingusignaali ning nende loata dekrüpteerimine, kasutamine või levitamine;

35.  kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, pidades silmas riski, et portaalides ja otsingumootorites viidatakse keelatud veebisaitidele;

36.  kutsub komisjoni üles tagama, et audiovisuaalmeedia teenuste puhul kohaldatavat kaitsetaset, mis on kehtestatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi nõuetega, ei rikutaks loata juurdepääsu võimaldamisega teistel platvormidel;

37.  kutsub komisjoni üles tagama, et rakendused ei käivituks portaalis automaatselt, vaid et kasutaja peab need alati ise käivitama, et naasmine eelmise teenuse juurde oleks alati lihtne ja võimalik vaid ühe nupuvajutusega (nt punase nupu funktsioon) kasutajale selgelt arusaadaval viisil ning et rakenduse sulgemisel ilmuks eelnevalt kasutatud teenus täielikus audiovisuaalses kvaliteedis;

38.  kutsub komisjoni üles tagama, et sisuteenuse pakkuja võib võtta õiguslikke meetmeid nutiplatvormide selliste rakenduste vastu, mis võimaldavad või soodustavad sisuteenuse pakkuja kättesaadavaks tehtud sisu loata levitamist;

39.  kutsub komisjoni üles töötama valdkondades, kus autoriõigus seda võimaldab, selle nimel, et luua lihtsad õiguste selgitamise süsteemid, mis võimaldavad meediateenuste osutajatel tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid edastada muutumatult ja täies mahus kolmandatel platvormidel;

40.  kutsub komisjoni üles tagama, et tele- ja võrguteenuste anonüümne kasutamine liidus müüdavate või liitu imporditavate nutiseadmete abil on põhimõtteliselt tagatud ja täielikult kooskõlas eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevate ELi eeskirjadega;

41.  kutsub komisjoni üles jätma audiovisuaalmeedia teenused välja liberaliseerimismeetmetest, kui toimuvad läbirääkimised rahvusvaheliste kaubanduslepingute üle, sest need teenused on kahesuguse olemusega ja ühiskondlikult olulised, ning samal tagama, et mõistet „audiovisuaalmeedia teenused” arendatakse edasi, pidades silmas suurenevat digiteerimist ja meedia konvergentsi;

42.  kutsub komisjoni üles tagama, et nutitelevisiooni tulevased teenused vastaksid ka kehtivatele õigusaktidele, mis käsitlevad lastekaitset, teatavat laadi reklaami keeldu tervislikel põhjustel, rassilise vihkamise õhutamise keeldu, uudiste ja reklaami lahus hoidmist, omandikuuluvuse läbipaistvust, eraelu kaitset jne, sest need eeskirjad on osa ühenduse õigustikust ja neist ei saa mööda hiilida tehnoloogilise arengu ettekäändel; nõuab, et teenuseosutajaid ning nutitelevisiooniteenuste ja -seadmete pakkujaid väljastpoolt ELi teavitataks sellest, et kohaldatavaks õiguseks on selle riigi õigus, kus teenust osutatakse, ja mitte selle riigi õigus, kus on teenuseosutaja registrijärgne asukoht;

43.  kutsub liikmesriike mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel üles ümber hindama sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraadile (DG CNECT) telekommunikatsiooni infrastruktuuri edasiarendamiseks ette nähtud vahendite kärpimise algselt kavandatud 9,2 miljardilt eurolt 1 miljardi euroni;

44.  kutsub komisjoni üles pöörama vajalikku tähelepanu vaatajaskonna kaitse olulistele küsimustele (nt alaealiste kaitse) ning on seisukohal, et elektroonilised programmijuhid võivad olla platvormiks, kus selliseid küsimusi käsitleda;

45.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopas on ikka veel ulatuslikke kehva internetitaristuga alasid, ning tuletab komisjonile meelde, et nutitelevisiooni potentsiaali ärakasutamiseks on ülioluline tarbijate juurdepääs kiirele internetile;

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (2) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33. (3) ELT L 337, 18.12.2009, lk 37. (4) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51. (5) ELT L 337, 18.12.2009, lk 11. (6) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 7. (7) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 21. (8) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37. (9) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1. (10) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37. (11) ELT C 257, 27.10.2009, lk 1. (12) EÜT L 270, 7.10.1998, lk 48. (13) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 24.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2013. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2013 kohta, III jagu – Komisjon (11607/2013 – C7-0199/2013 – 2013/2054(BUD))

P7_TA(2013)0330 A7-0246/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 12. detsembril 2012. aastal(2),

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „institutsioonidevaheline kokkulepe”), eelkõige selle punkti 29,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta seoses mitmeaastase finantsraamistikuga, et võtta arvesse Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemisest tingitud kulusid (COM(2013)0157),

–  võttes arvesse komisjoni 18. märtsil 2013. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2013. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2013 (COM(2013)0156),

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2013. aasta seisukohta paranduseelarve projekti nr 1/2013 kohta (11607/2013 – C7‑0199/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 75b ja 75e,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0246/2013),

A.  arvestades, et paranduseelarve projektiga nr 1/2013 soovitakse kaasata 2013. aasta eelarvesse kulukohustuste ja maksete assigneeringud nende kulude katmiseks, mis on seotud Horvaatia ühinemisega Euroopa Liiduga 1. juulil 2013;

B.  arvestades, et komisjon esitas kooskõlas 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 29 paralleelselt ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku kohandamiseks, et kõnealuseid muudatusi arvesse võtta;

C.  arvestades, et kulukohustuste assigneeringute kavandatav suurenemine summas 655,1 miljonit eurot ja maksete assigneeringute kavandatav suurenemine summas 374 miljonit eurot peegeldab 30. juuni 2011. aasta ühinemiskonverentsil kokku lepitud finantspaketti, kuid ilma rubriigita 5, sest Horvaatia ühinemisega seotud halduskulusid on 2013. aasta eelarves juba arvesse võetud;

1.  võtab teadmiseks komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 1/2013 ja nõukogu seisukoha selle kohta;

2.  rõhutab, et kõnealune paranduseelarve, mis on pelgalt Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingu (mille põhjal Horvaatiast saab liidu 28. liikmesriik) suhtes saavutatud ühehäälse kokkuleppe tagajärg, on üksnes tehnilise iseloomuga; rõhutab, et käimasolevast poliitilisest institutsioonidevahelisest arutelust selle üle, kuidas lahendada 2012. aasta täitmata maksekohustuste küsimus, ja paranduseelarve projekti nr 2/2013 läbirääkimistest on kõnealune paranduseelarve seetõttu eraldi hoitud;

3.  tuletab meelde, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 29 kohaselt kaetakse kõnealune paranduseelarve vahenditega, mis saadakse finantsraamistiku kohandamise teel, nimelt 2013. aasta kulukohustuste ja maksete ülemmäärade läbivaatamise teel;

4.  kordab oma seisukohta, et Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud kaheksanädalast tähtaega liikmesriikide parlamentide teavitamiseks uutest õigusaktide eelnõudest ei kohaldata eelarveküsimustele; peab kahetsusväärseks, et kuigi käesoleva paranduseelarve jõustamiseks on väga vähe aega, ei esitanud nõukogu oma seisukohta selle aja jooksul, mille tagajärjel on parlamendil aluslepingu kohaseks paranduseelarve vastuvõtmiseks vähem aega;

5.  peab kahetsusväärseks ka seda, et isegi pärast kaheksa nädala möödumist oli nõukogul paranduseelarve suhtes raske kokkulepet saavutada, mille tagajärjel tekkis viivitus Horvaatiale rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemisel 1. juulil 2013. aastal; hoiatab, et sellest ei tohi saada tulevaste laienemiste suhtes pretsedenti;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu suutis lõpuks kokku leppida, et maksete 2013. aasta ülemmäära suurendatakse ilma igasuguse tasaarvestuseta nõutud 374 miljoni euro võrra; on seisukohal, et kuna summa on piiratud ja 2013. aasta eelarves napib maksete assigneeringuid, siis on see õige viis täita kohustust, mille liikmesriigid võtsid ühinemislepingu allkirjastamisel, ja järgida 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 29 sätteid;

7.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kulukohustuste läbivaatamise osas otsustas nõukogu mitte arvestada, milline poliitiline tähtsus on komisjoni ettepaneku sellisel kujul vastuvõtmisel, ja otsustas hoopis nõutavad assigneeringud tasaarvestada; leiab, et see seisukoht on vastuolus ühinemislepingu allkirjastamisel tehtud ühehäälse otsuse ja 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe mõttega; rõhutab, et selline otsus on vale poliitiline märguanne mitte ainult Horvaatiale, vaid ka teistele kandidaatriikidele; rõhutab, et seda otsust aktsepteeritakse vaid seetõttu, et see puudutab praeguse mitmeaastase finantsraamistiku (2007-2013) viimast 6 kuud; märgib, et sellest ei tohiks saada pretsedent järgmistele laienemistele, mis võivad toimuda järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal (2014–2020);

8.  peab kahetsusväärseks, et rubriigi 5 kasutamist nähakse kulukohustuste tasaarvestuse peamise allikana, sest selle tagajärjel võib jääda puudu vahenditest, mida on vaja töötasude korrigeerimiseks, kui kohus peaks selles vaidlusi tekitanud küsimuses veel 2013. aastal otsuse tegema;

9.  võttes arvesse asjaolu, et Horvaatiale vajalike rahaliste vahendite eraldamine on poliitiliselt oluline ja juriidiliselt hädavajalik, otsustab siiski nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 1/2013 kohta muutmata kujul heaks kiita;

10.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 1/2013 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (2) ELT L 66, 8.3.2013. (3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta seoses mitmeaastase finantsraamistikuga, et võtta arvesse Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemisest tingitud kulusid (COM(2013)0157 – C7-0074/2013 – 2013/2055(ACI))

P7_TA(2013)0331 A7-0247/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0157),

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1), eriti selle punkti 29,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarvet, mis võeti vastu 12. detsembril 2012(2),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 18. märtsil 2013. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2013. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2013 (COM(2013)0156),

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2013. aasta seisukohta paranduseelarve projekti nr 1/2013 kohta (11607/2013 – C7-0199/2013),

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0247/2013),

A.  arvestades, et komisjon esitas eelarvepädevatele institutsioonidele koos paranduseelarvega nr 1/2013 vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 29 ka ettepaneku, mille eesmärk on kohandada mitmeaastast finantsraamistikku, et lisada 2013. aasta eelarvesse kulukohustuste ja maksete assigneeringud nende kulude katmiseks, mis on seotud sellega, et 1. juulil 2013. aastal ühineb liiduga Horvaatia;

B.  arvestades, et kulukohustuste assigneeringute kavandatav suurenemine summas 666 miljonit eurot ja maksete assigneeringute kavandatav suurenemine summas 374 miljonit eurot peegeldab 30. juuni 2011. aasta ühinemiskonverentsil kokku lepitud finantspaketti, kuid ilma rubriigita 5, sest Horvaatia ühinemisega seotud halduskulusid on 2013. aasta eelarves juba arvesse võetud;

1.  võtab ettepaneku, mille komisjon 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe muutmise otsuse kohta esitas, ja nõukogu seisukoha selle kohta teadmiseks;

2.  rõhutab, et kõnealune muutmine, mis on lihtsalt Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingu (ühinemisleping) − mille põhjal Horvaatiast saab liidu 28. liikmesriik − suhtes saavutatud ühehäälse kokkuleppe tagajärg, on üksnes tehnilist laadi; rõhutab, et käimasolevast poliitilisest institutsioonidevahelisest arutelust selle üle, kuidas lahendada 2012. aasta täitmata maksete küsimus, ja paranduseelarve nr 2/2013 läbirääkimistest on paranduseelarvega nr 1/2013 kaasnev 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe muutmine seetõttu eraldi hoitud;

3.  tuletab meelde, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 29 kohaselt kaetakse uue liikmesriigi liiduga ühinemise kulud finantsraamistiku kohandamise, st 2013. aasta kulukohustuste ja maksete ülemmäärade läbivaatamise teel;

4.  kordab oma seisukohta, et protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 sätestatud kaheksanädalast tähtaega riikide parlamentide teavitamiseks uutest õigusaktide eelnõudest ei kohaldata eelarveküsimustele; peab kahetsusväärseks, et kuigi käesoleva kohandamise ja paranduseelarve nr 1/2013 jõustamiseks on väga vähe aega, ei esitanud nõukogu oma seisukohta selle aja jooksul, mille tagajärjel on parlamendil aluslepingu kohaseks vastuvõtmiseks vähem aega;

5.  peab kahetsusväärseks ka seda, et isegi pärast kaheksa nädala möödumist oli nõukogul muutmise suhtes raske kokkulepet saavutada, mille tagajärjel tekkis viivitus Horvaatiale rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemisel 1. juulil 2013. aastal; hoiatab tulevaste laienemiste huvides, et sellest ei tohi saada pretsedent;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu suutis lõpuks kokku leppida, et maksete 2013. aasta ülemmäära suurendatakse ilma tasaarvestuseta nõutud 374 miljoni euro võrra; on seisukohal, et kuna summa on piiratud ja 2013. aasta eelarves napib maksete assigneeringuid, siis on see õige viis täita kohustust, mille liikmesriigid võtsid ühinemislepingu allkirjastamisel, ja järgida 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 29 sätteid;

7.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kulukohustuste läbivaatamise osas otsustas nõukogu mitte arvestada, milline poliitiline tähtsus on komisjoni ettepaneku kui sellise vastuvõtmisel, ja otsustas hoopis nõutavad assigneeringud tasaarvestada; leiab, et see seisukoht on vastuolus ühinemislepingu allkirjastamisel tehtud ühehäälse otsuse ja 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe mõttega; rõhutab, et selline otsus on vale poliitiline märguanne mitte ainult Horvaatiale, vaid ka teistele kandidaatriikidele; toonitab, et kõnealust otsust aktsepteeritakse ainult seepärast, et see puudutab praeguse mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) viimast poolaastat; juhib tähelepanu asjaolule, et see ei tohi luua pretsedenti tulevaste laienemiste puhul, mis võivad toimuda järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jooksul (2014–2020);

8.  peab kahetsusväärseks, et rubriigi 5 kasutamist nähakse kulukohustuste tasaarvestuse peamise allikana, sest selle tagajärjel võib jääda puudu vahenditest, mida on vaja töötasude korrigeerimiseks, kui Euroopa Kohus peaks selles vaidlusi tekitanud küsimuses veel 2013. aastal otsuse tegema;

9.  otsustab sellegipoolest, kuna Horvaatiale vajalike rahaliste vahendite eraldamine on poliitiliselt oluline ja juriidiliselt hädavajalik, käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse nõukogu poolt muudetud kujul heaks kiita;

10.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisadega nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

millega muudetakse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta seoses mitmeaastase finantsraamistikuga, et võtta arvesse Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemisest tingitud kulusid

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2013/419/EL).

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) ELT L 66, 8.3.2013.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2014. aasta tööprogrammiga (2013/2679(RSP))

P7_TA(2013)0332 RC-B7-0315/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist komisjoni 2013. aasta tööprogrammi kohta (COM(2012)0629),

–  võttes arvesse strateegiat „Euroopa 2020”,

–  võttes arvesse 27.-28. juunil 2013. aastal kogunenud Euroopa Ülemkogu järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete viimast raamkokkulepet(1), eriti selle IV lisa,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 35 lõiget 3,

A.  arvestades, et kriisist ei ole võimalik välja tulla ilma Euroopa integratsiooni märkimisväärselt süvendamata, ja et finants-, majandus- ja võlakriis on toonud esile vajaduse tugevama demokraatliku kontrolli ja vastutuse järele;

B.  arvestades, et komisjon peaks esitama meetmed Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudeli säilitamiseks ja tugevdamiseks parandamaks pikast majanduslangusest tingitud kahju ning taastamaks täieliku tööhõive ja jätkusuutliku kasvu;

C.   arvestades, et pangandussüsteemi haavatavus, jätkuvad eelarve puudujäägi ja võlaprobleemid liikmesriikides, Euroopa konkurentsivõime vähenemine maailmamajanduses, noorte tööpuuduse kõrge tase ning majanduslangusest tulenevad sotsiaalsed raskused esitavad praegu ELile enneolematuid väljakutseid;

D.  arvestades, et eelarvega seotud valikud liidu tasandil peavad vastama ELi poliitilistele prioriteetidele, mitte ainult summade suuruse, vaid ka paindlikkuse ja tasakaalu osas;

E.  arvestades, et komisjoni ülesanne on edendada ELi üldisi huve, teha sel eesmärgil asjakohaseid algatusi, tagada aluslepingute kohaldamine, teostada järelevalvet ELi õigusaktide rakendamise üle, täita koordineerivaid, täitev- ja juhtimisülesandeid ning esitada ettepanekuid uute õigusaktide koostamiseks;

F.  arvestades, et käesoleva ametiaja lõppedes kõik lõpetamata tööd aeguvad, juhul kui Euroopa Parlament, nõukogu või komisjon ei esita põhjendatud taotlust, et konkreetseid menetlusi, mis on edenenud märkimisväärselt seadusandliku tavamenetluse korras, jätkataks vastvalitud parlamendi poolt;

1. OSA

1.  nõuab demokraatlikumat majanduse juhtimise protsessi, millesse oleks aktiivsemalt kaasatud parlament, sest see aitaks tugevdada kodanike usaldust ELi kriisiohjamise vastu; on sellega seoses arvamusel, et komisjon peaks täitma oma aluslepingute kohast rolli, mis ei ole kooskõlas ELi majanduse juhtimise alaste otsuste tegemise delegeerimisega asutustele, kes ei pea andma aru; tunneb eelkõige muret komisjoni aruandekohustuse parandamise pärast juhtudel, mil ta toimib kolmiku liikmena;

2.  on arvamusel, et pärast aastateks 2014–2020 ettenähtud mitmeaastase finantsraamistiku üle peetud poliitiliste läbirääkimiste lõpuleviimist peaks komisjon esmajoones tagama uue finantsraamistiku tõrgeteta toimimise, sh läbirääkimiste raames kokkulepitud uued paindlikkuse eeskirjad; loodab, et uus komisjon võtab ametisse asudes endale ametliku kohustuse teostada mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine 2016. aasta lõpuks, mis võimaldab parlamendi uuel koosseisul hinnata ümber ELi prioriteete;

3.  tunneb eriti suurt muret maksete olukorra tõttu 2014. aastal ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks aasta jooksul paranduseelarveid kohe, kui selleks peaks vajadus tekkima;

4.  rõhutab, kui oluline on ELi omavahendite süsteemi reformimise küsimus; kutsub komisjoni üles tagama, et kutsutaks kokku kõrgetasemeline omavahendite töörühm, kes alustab tööd võimalikult kiiresti, et kindlustada esimeste järelduste kättesaadavus 2014. aasta lõpuks, nagu nähakse ette mitmeaastase finantsraamistiku alase kokkuleppe osana kokku lepitud omavahendite ühisavalduses;

5.  tuletab meelde, et ELi eelarves peavad kajastuma ELi poliitilised prioriteedid; rõhutab, et ELi eelarve on suure finantsvõimendusega investeerimiseelarve; nõuab tungivalt, et komisjon kaitseks ELi eelarvet, et hoogustada ELi lisandväärtust andvaid strateegilisi investeeringuid ning elavdada taas Euroopa majandust;

6.  on veendunud, et tööhõive on kõige olulisem prioriteet ning tuleb kasutada kõiki Euroopa tasandil eksisteerivaid võimalusi olemasolevate töökohtade säilitamiseks ja noortele uute töökohtade loomiseks eelkõige teenindus-, tööstus- ja digimajanduse sektoris; on seetõttu veendunud, et ELi konkurentsivõime tugevdamiseks mõeldud investeeringutel on järgmistel aastatel oluline roll;

7.  tunneb heameelt 27.–28. juunil 2013. aastal kogunenud Euroopa Ülemkogu pühendumise üle tõelise majandus- ja rahaliidu lõpuleviimisele, mis hõlmab kõiki pangandusliidu elemente, majanduspoliitika tõhusamat koordineerimist, finantssolidaarsuse mehhanismide arendamist ja sotsiaalse mõõtme tugevdamist, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et edusamme ei tehta kiiremini; palub komisjonil esitada teatis majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme kohta;

8.  nõuab, et kiiresti töötataks välja kõik õigusaktid, mis on vajalikud Euroopa Keskpangal põhineva ühtse järelevalvemehhanismi loomiseks;

9.  toetab majanduskasvu strateegiat „Euroopa 2020”, mille eesmärk on luua sobiv poliitikaraamistik ettevõtluse edendamiseks, töökohtade loomiseks, elatustaseme tõstmiseks ning jätkusuutliku majanduse arendamiseks;

10.  rõhutab vajadust parandada tööstuse makromajanduslikku keskkonda, parandades juurdepääsu kapitalile, luues parema infrastruktuuri ja kaitstes omandiõigust ning toetades eelkõige VKEsid, et parandada nende konkurentsivõimet ja nende juurdepääsu uutele turgudele;

11.  nõuab, et komisjon võtaks meetmeid oma praeguse tööprogrammi lõpuleviimiseks enne oma volituste lõppu, eelkõige seoses ühtse teenusteturu, digitaalarengu tegevuskava, energia siseturu ning põhjalike vaba ja õiglase kaubanduse lepingute pikendamisega;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks ja süvendaks oma jõupingutusi ELi finantshuvide kaitsmisel, esitaks õigusakti ettepaneku Euroopa prokuratuuri loomiseks ning viiks lõpule Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) venimajäänud reformi;

13.  teeb ettepaneku intensiivistada läbirääkimisi nõukogu ja komisjoniga enne oma ametiaja lõppu, et viia lõpule nii palju menetlusi kui võimalik, järgides täielikult Lissaboni lepingus sätestatud seadusandlikke menetlusi; kordab, et majandus- ja rahaliiduga seoses ei ole enam võimalik aktsepteerida ühtegi uut valitsustevahelist tegurit;

14.  kutsub komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse parlamendi valdkonnapõhiseid seisukohti, mis on esitatud käesoleva resolutsiooni 2. osas;

2. OSA

Rakendamine

15.  nõuab tungivalt, et komisjon parandaks oma õigusloomeprogrammi sidusust, tõstaks oma õigusloome kvaliteeti, tugevdaks õigusaktide eelnõude mõjuhindamist, teeks vajaduse korral ettepanekuid kasutada ELi õigusaktide paremaks ülevõtmiseks vastavustabeleid ning toetaks nõukoguga seadusandlikku protsessi sujuvat kulgemist ohustavate delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kasutamise üle peetavatel läbirääkimistel Euroopa Parlamenti;

16.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku kehtestada ühiselt hallatavate ELi rahaliste vahendite kohta asjakohasel poliitilisel tasandil allkirjastatavad nõuetekohased riiklikud haldusdeklaratsioonid; rõhutab vajadust teostada ranget ja usaldusväärset järelevalvet, kontrollides hoolikalt, millele rahalisi vahendeid eraldatakse, ning jälgida, et ELi rahastamine ja haldus oleksid kulutasuvad, tagades ELi tegevuses raha otstarbeka kasutamise ning kindlustades, et maksutulu kogutakse kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega;

17.  on veendunud, et tuleb parandada ja ajakohastada ELi institutsioonide koostööd, et see muutuks tõhusamaks ja võimaldaks ELi tasandil täidesaatva võimu üle põhjalikuma demokraatliku kontrolli teostamist; märgib, et 2010. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe tuleb läbi vaadata; nõuab vastavalt Lissaboni lepingule põhjalikumat kooskõlastamist nõukoguga; rõhutab, et ühendusemeetodit, mis võimaldab avalike arutelude pidamist parlamendi demokraatlikul osalusel, tuleb alati eelistada; on lisaks arvamusel, et keerukad õigusaktid, eriti finantsteenuste valdkonnas, õigustavad piisavalt ulatuslikku avalikku ja parlamentaarset arutelu;

18.  peab kahetsusväärseks, et hoolimata komisjoni korduvatest lubadustest, ei ole suudetud mitut lubatud eesmärki täita nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes; nõuab tungivalt, et komisjon alustaks koos kahe kaasseadusandjaga tihedat dialoogi väljakuulutatud õigusakti ettepanekute esitamise ja vastuvõtmise üle;

19.  nõuab komisjonilt Euroopa tasandi erakonna põhikirja puudutavate kolmepoolsete läbirääkimiste kiiret lõpuleviimist aegsasti enne Euroopa Parlamendi valimisi;

Ühtne turg

20.  tuletab meelde, et ühtsel turul on keskne roll ELi integratsiooni, majanduskasvu ja tööhõive edendamisel ning see toetab ELi reaalmajandust; palub seetõttu komisjonil keskenduda Euroopa poolaasta raames ühtse turu juhtimisele, et edendada seadusandlike ja poliitiliste prioriteetide vastuvõtmist ja jõustamist ning arendada ühtse turu integratsiooni regulaarset hindamist, mis põhineb iga-aastase majanduskasvu analüüsi juurde kuuluval ühtse turu integratsiooni aruandel ja riigipõhistel soovitustel;

21.  kutsub komisjoni üles keskenduma edaspidigi ühtse turu juhtimise parandamisele, tegema uusi jõupingutusi haldamise lihtsustamiseks, kaaluma põhjalikult kavandatavate meetmete proportsionaalsust ning jälgima edusamme, et rakendada – eelkõige teenustesektoris – täielikult ühtse turu õigustikku;

22.  väljendab heameelt komisjoni II ühtse turu aktiga seotud ettepanekute üle prioriteetsete meetmete kohta majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks ning ühtse turu usaldusväärsuse tugevdamiseks;

23.  nõuab tungivalt teenuste direktiivi täielikku kohaldamist; palub komisjonil aidata liikmesriikidel soodustada juurdepääsu teenuste ühtsele turule; palub komisjonil vaadata läbi kasutusel olevad piiravad tavad, näiteks nn majandusvajaduste test;

24.  palub komisjonil hoolikalt ja täpselt jälgida Euroopa tarbijakaitse tegevuskava rakendamist ja jõustamist, tarbijakaitset ja usaldust ühtse turu vastu; palub komisjonil koos liikmesriikidega aktiivselt tegutseda selle nimel, et kiiresti rakendada tarbijaõiguste direktiiv, vaidluste alternatiivse lahendamise direktiiv ja vaidluste veebipõhise lahendamise määrus ja vaadata läbi ebaausate kaubandustavade direktiivi toimimine, sest tarbijate usaldus ja kindlus on hästitoimiva ühtse turu aluspõhi;

25.  väljendab heameelt uue tarbijale mõeldud toodete ohutuse määruse üle, millega tagatakse tarbijate tervis ja ohutus ning hõlbustatakse samas ka kauplemist (eriti VKEde jaoks);

26.  nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks ajakohastatud tolliseadustikku ja arendaks täielikult välja ühtsed e-tolli tavad;

27.  kutsub komisjoni üles hindama järjekindlamalt oma ettepanekute mõju VKEdele, sest Euroopa sõltub VKEde loodavatest arvukatest töökohtadest; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon võtaks aktiivselt meetmeid ELi õiguse karmistava rakendamise pidurdamiseks riiklikul tasandil, kuna see moonutab ühtsel turul võrdseid tingimusi;

28.  toonitab, kui oluline on võtta meetmeid, et parandada VKEde ligipääsu rahastamisele; palub komisjonil tugevdada ja rakendada ettevõtluse tegevuskavas ettenähtud meetmeid ning kiirendada ettevõtluse algatuse vastuvõtmist; nõuab, et tulevaste ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) ja programmi Horisont 2020 raames loodaks kiiresti VKEde rahastamisvahend, mis hõlmaks Euroopa Investeerimisfondi ja Euroopa Investeerimispanka, et hõlbustada avaliku ja erasektori fondide investeeringuid innovaatilistesse ja kestlikesse uutesse ettevõtetesse, sh majanduskasvule orienteeritud VKEd;

29.  nõuab, et komisjon jõustaks kolme institutsiooni kokkulepet kohustuste täitmiseks parema õigusloome osas, mis hõlmaks ka liikmesriike, keda komisjon peaks julgustama viima läbi VKEde ning ühtse turu teste; sellega seoses märgib, et nõukogu peaks looma oma mõjuhindamise üksuse, et viia läbi oma muudatuste kohta mõjuhindamisi; rõhutab nõuetele vastavuse kontrollimise tähtsust parema õigusloome tegevuskavas;

30.  kutsub komisjoni üles edendama VKEde ja mikroettevõtete huve, tagades lihtsama juurdepääsu Euroopa ühtsele turule; kiidab heaks komisjoni poolt juba võetud meetmed VKEde ja mikroettevõtete regulatiivse koormuse vähendamiseks, mis tuleneb ELi õigusaktidest;

31.  kutsub komisjoni üles esitama vastavasisulise seadusandliku algatusraporti põhjal seadusandliku ettepaneku ühtse turu paremaks juhtimiseks, pidades silmas olulist panust, mille ühtne turg võib anda Euroopa Liidu majanduskasvu tagamisse;

32.  tunneb heameelt poliitilise kokkuleppe üle, mis saavutati avalike hangete ja kontsessioonide paketi suhtes; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid alustaksid selle uute sätete kiiret ja terviklikku rakendamist; nõuab eelkõige kommunikatsiooni- ja koolitusstrateegia väljatöötamist, et edendada uusi oskusi ja võimeid innovaatilise ja tulemuspõhise hanke valdkonnas;

33.  võtab teadmiseks nüüdseks kinnitatud kokkuleppe nõukoguga, mis käsitleb kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi reforme; nõuab uute sätete varajast rakendamist ja uute elukutsete soodustamist Euroopa kutsekvalifikatsioonide raamistike loomiseks;

34.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle mittefinantsteabe avalikustamise kohta ning kutsub komisjoni üles tegema Euroopa Parlamendi ja nõukoguga tihedat koostööd, et saavutada kokkulepe 2014. aasta alguses;

35.  kordab palvet esitada äriühingu asukoha piiriülest muutmist käsitleva neljateistkümnenda äriühinguõiguse direktiivi ettepanek;

36.  nõuab Euroopa tööstuse elavdamist, et luua töökohti, toetada jätkusuutlikku majanduskasvu ja tagada kõigile eurooplastele head töötingimused;

37.  nõuab, et komisjon toetaks täiendavat ühtse turu algatust, esitades ettepanekuid digitaalse ühtse turu arendamiseks, väljakujundamiseks ja rakendamiseks, näiteks uus strateegiline raamistik, mis hõlmab digitaalse sisu kättesaadavust ja ELi piiriülest ülekandmist ning eelkõige algatused, millega suurendada tarbijate usaldust, sh meetmed internetimaksete hõlbustamiseks ning digitaalse edastamise ja infrastruktuuri tõhustamiseks;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks autoriõiguste reformiga, et tagada selle sobivus internetikeskkonnaga; kinnitab, et majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks Euroopas on vaja lõpule viia intellektuaalomandi õiguste reform;

39.  peab ELi majanduse stabiilsuse ja jätkusuutliku majanduskasvu teele tagasipöördumise seisukohast oluliseks luua pangandusliit, kehtestades ühtse järelevalve- ja kriisilahendusmehhanismi pankadele ning ELi riiklike hoiuste tagamise skeemide raamistiku; kutsub komisjoni üles esitama viivitamata kõik vajalikud ettepanekud ning töötama välja kapitalinõuete direktiivi IV paketi nõuetekohaseks rakendamiseks vajalikud regulatiivsed tehnilised standardid;

40.  rõhutab, et liidu finantsturgude tõhususe ja vastupidavuse võimalikult kiireks parandamiseks tuleb komisjoni ettepanekud finantsteenuste kohta kohe vastu võtta, et vältida viivitusi asjaomaste õigusaktide jõustumisel;

41.  palub komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu ettepaneku määruse eelnõu kohta, millega luuakse ühtne kriisilahendusmehhanism, ja panga struktuurireformide kohta tehtud soovituste järelmeetmete kohta; rõhutab, et kaasseadusandjad peaksid neid ettepanekuid kiiresti käsitlema, et need saaksid peagi jõustuda;

42.  tuletab meelde, et teadusuuringud ja innovatsioon on ülimalt olulised ELi konkurentsivõime tagamiseks teadusuuringute ja innovatsiooniprogrammide loomise, menetluste lihtsustamise, rahastamise kõigil tasanditel (EL, liikmesriigi ja piirkonna tasand) koondamise ja kooskõlastamise ning Euroopa programmide vahel sünergia loomisega, ja kutsub komisjoni üles rakendama nimetatud põhimõtteid;

43.  võtab teadmiseks programmi Horisont 2020 käsitleva kokkuleppe, mis võimaldab sujuvat üleminekut seitsmendale raamprogrammile ja tagab sidususe ELi teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika põhiliste suundadega, mis on eelmistes programmides kannatanud nõukogu ja parlamendi vahel viimasel hetkel sõlmitud kokkulepete tõttu;

44.  kutsub komisjoni üles esitama asjakohase ettepaneku ELis maksuparadiiside ühtse määratluse kasutuselevõtmiseks ning koostama koostööd mittetegevate kolmandate riikide ja jurisdiktsioonide musta nimekirja; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teostaksid järelkontrolli kohustuse üle rakendada komisjoni soovitusi, mille kohaselt tuleb võtta meetmeid, et ergutada kolmandaid riike maksuküsimustes ja agressiivse maksuplaneerimise valdkonnas kohaldama hea maksuhaldustava miinimumstandardeid, ning võtta vajalikke meetmeid maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks;

Kliima, keskkond, energeetika ja transport

45.  rõhutab vajadust rakendada ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, et luua stiimuleid rohelise majanduse arendamiseks, bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks ning kliimamuutuste vastu võitlemiseks, sh ressursitõhususe meetmete integreerimiseks Euroopa poolaastasse vastavalt strateegias „Euroopa 2020” kavandatule;

46.  kutsub komisjoni üles esitama viivitamata ettepanekud kehtiva heitkogustega kauplemise süsteemi struktuuriliste nõrkustega tegelemiseks;

47.  loodab, et komisjon esitab ilma edasiste viivitusteta seadusandlikud ettepanekud õhu kvaliteeti käsitlevate õigusaktide läbivaatamiseks, et suurendada kaitset õhusaaste negatiivse mõju eest inimeste tervisele;

48.  toonitab, et on esmatähtis saavutada kooskõlas ELi 2°C eesmärgiga terviklik kliimamuutuse alane ÜRO kokkulepe 2015. aastaks, ja tunnistab, et 2014. aastal on vaja ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikku käsitlevaid otsuseid, kiirendamaks eesmärgipäraseid rahvusvahelisi läbirääkimisi;

49.  nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks nn hügieenipaketi läbivaatamist, arvestades hiljutisi eeskirjade eiramisi lihatoodete osas ELis;

50.  palub, et komisjon vaataks põhjalikult läbi ELi jäätmepoliitika ja sellealased õigusaktid, sealhulgas jäätmeõigustiku eesmärgid ja prügiladirektiivi eesmärgid prügilatesse ladestamise vältimise osas;

51.  kutsub komisjoni üles esitama üksikasjaliku meetmete tegevuskava täielikult integreeritud ja omavahel ühendatud ühtse energiaturu saavutamiseks; rõhutab vajadust tagada tarbijatele läbipaistvad ja võrreldavad energiahinnad;

52.  toonitab uuesti, et energiatõhusus ja -sääst on odavaim viis vähendada energiakulusid ja fossiilkütuste importi, ning seepärast peaksid need olema kõigi kavandatavate energiapoliitika alaste meetmete keskmes;

53.  rõhutab vajadust viia lõpule ühtse turu väljakujundamine kõikide transpordiliikide jaoks, mis hõlmab maanteevedude turu jätkuvat liberaliseerimist, et tagada kaupade ja teenuste vaba liikumine tagatakse selgete ja kergesti jõustatavate ausa ja vaba konkurentsi eeskirjadega ning VKEde halduskoormuse vähendamisega; kutsub komisjoni siiski üles koostama 2013. aasta lõpuks aruande ELi maanteetranspordituru olukorra kohta ja viima enne seadusandlike ettepanekute esitamist lõpule kõik vajalikud analüüsid;

54.  peab väga oluliseks vahendiks ühtse Euroopa taeva projekti, mis töötati välja juba rohkem kui kümme aastat tagasi; väljendab kartust, et kui Euroopa Liit ei võta lähematel aastatel meetmeid, on Euroopa keskse õhuruumi võimalused nii ammendunud, et kasv ei ole enam võimalik; nõuab seetõttu õhuruumi reformimist, mida on liikmesriikides juba hakatud ellu viima olemasolevate lennujuhtimissüsteemide reformimisega ja funktsionaalse õhuruumiosa kasutuselevõtuga; väljendab siiski heameelt selle üle, et ühisettevõte SESAR, mis on ühtse Euroopa taeva projekti tehnoloogiline komponent, areneb nõuetekohaselt; rõhutab, et uuest süsteemist saavad kasu kõik osalised, eelkõige Euroopa lennuettevõtjad; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kõikide funktsionaalsete õhuruumiosade käivitamise; nõuab piirkondlike lennujaamade suurema kasutamise julgustamist;

55.  kutsub komisjoni üles pidama kinni omale võetud kohustusest tagada Euroopa ühtse raudteepiirkonna väljakujundamine ja laiendada Euroopa Raudteeagentuuri pädevust raudteeveeremi ohutuse, sertifitseerimise ja ühtlustamise valdkonnas;

56.  kutsub üles esitama ettepanekuid ühtse Euroopa telekommunikatsioonituru saavutamiseks hiljemalt 2015. aastaks, mis hõlmaksid ka meetmed rändlustasude likvideerimiseks;

Sidus ja kaasav ühiskond – kodanike Euroopa

57.  rõhutab, et Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika tagab investeeringud jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise toetamiseks ning konkurentsivõime suurendamiseks Euroopas kooskõlas ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine investeerimisvahend, mille abil saavutada ELi 2020. aasta eesmärgid; palub sellega seoses komisjonil võtta kiiresti asjakohaseid meetmeid, et kindlustada õigeaegne alustamine ning seada selged tingimused 2014.–2020. aasta rakenduskavade täideviimiseks liikmesriikides; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks viivitamata Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomist käsitleva määruse (EÜ) nr 2012/2002 muudetud eelnõu;

58.  rõhutab, et ulatuslik õigusaktide pakett, mis sisaldab määrusi ühtekuuluvuspoliitika kohta järgmises 2014.–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus, on vajalik mitmeaastase eelarve nõuetekohaseks täitmiseks; märgib, et nimetatud määruseid tuleb täiendada rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisega;

59.  kutsub komisjoni üles edendama meetmeid, näiteks selliste tööturgude reformimine, kus noorte sisenemist takistavad struktuursed probleemid, ning toetama liikmesriike, kes rakendavad noortegarantiid eesmärgiga aidata noortel leida töökoht või õppimisvõimalus;

60.  arvestades, et infotehnoloogia ja süsteemiarenduse valdkonnas on suur puudus oskustöötajatest; märgib, et see valdkond võiks olla prioriteediks koolitus- ja arendustoetuse andmisel Euroopa noorte tööhõive algatuse raames;

61.  palub komisjonil esitada ettepaneku võtta vastu direktiiv tööst tingitud luu- ja lihaskonna haiguste kohta ja vaadata läbi direktiiv 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest;

62.  kutsub komisjoni üles tagama 2014. aastal tööhõivesuuniste läbivaatamisega, et tööhõive- ja sotsiaalpoliitika etendaks aktiivset osa kriisi vastu võitlemisel; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon aitaks liikmesriikidel välja töötada strateegiad, et arendada uusi oskusi ja aidata töötutel võimalikult kiiresti tööturule siseneda; rõhutab sellele vaatamata, et noorte tööhõive algatuse abil tuleks teha suuremaid pingutusi, et abistada liidu kõige keerulisema olukorraga piirkondades haavatavaid rühmi ning töötuid või mitteaktiivseid mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori, kiirendades Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavate meetmete rakendamist;

63.  palub komisjonil esitada iga-aastane aruanne koolitussüsteemide reformi kohta liikmesriikides ning pakkuda seega noorte tööalase konkurentsivõime tõstmiseks struktuurilist pikaajalist tuge;

64.  toetab ELi tasandil siseriiklike jõupingutuste täiendamiseks tehtavaid algatusi mikrokrediidi suurendamiseks ja sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks, mis pakuks teenuseid, mida avalik või erasektor piisaval määral ei paku;

65.  kordab oma nõudmist, et komisjon vaataks läbi direktiivi meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta; nõuab komisjonilt uusi jõupingutusi vanemapuhkuse direktiivi blokeeringu alt vabastamiseks ja järelmeetmete võtmiseks seoses vanemapuhkuse tasuvusuuringu ettevalmistustega;

66.  nõuab, et komisjon esitaks strateegia naiste vastu suunatud vägivalla kaotamise kohta, nagu parlament on mitmes oma resolutsioonis nõudnud, ja et EL ühineks Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooniga, mis annaks tugeva tõuke 26 liikmesriigile, kes ei ole seda veel allkirjastanud ega ratifitseerinud;

67.  tuletab meelde, et diskrimineerimisvastasel poliitikal on keskne roll sotsiaalse kaasatuse edendamisel ning palub komisjonil teha ettepanek ELi homofoobia ja diskrimineerimise vastase võitluse tegevuskava kohta; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et töötatakse välja ja rakendatakse tulemuslikult liikmesriikides romade integreerimist käsitlevad riiklikud strateegiad ning et diskrimineerimine mõistetakse hukka ja vastav küsimus tõstatatakse kolmandate riikidega peetavates dialoogides, ja et samuti lisatakse diskrimineerimise vastane võitlus koostööprogrammidesse;

68.  rõhutab, kui oluline on tähtsustada haridus-, kultuuri-, audiovisuaalteenuste, noorsoopoliitika, spordi- ja kodakondsuse valdkonda ning tagada nende piisav ja tõhus rahastamine;

69.  palub komisjonil uurida probleeme seoses sellega, et selliste üliõpilaste koduülikoolid, kes on läbinud õppeperioodi teises ülikoolis Erasmuse programmi raames, ei tunnista täielikult selle õppeperioodi jooksul läbitud kursusi ja kogutud Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkte;

70.  nõuab tungivalt tervikliku andmekaitse paketti käsitleva kokkuleppe sõlmimist, millega tagaks andmesubjektide ühetaolise ja kõrgetasemelise kaitse ja võrdsed tingimused ettevõtete jaoks;

71.  on arvamusel, et Euroopa kodanike julgeoleku tagamise huvides on pidev võitlus terrorismi vastu Euroopa Liidu esmatähtis eesmärk; nõuab tungivalt andmete säilitamist käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamist;

72.  palub komisjonil jätkata kiiremas korras tööd ELi ja USA vahelise andmekaitselepingu sõlmimiseks ja kinnitab veel kord selle lepingu sõlmimise kiireloomulisust;

73.  soovib, et teatavate perekonnaseisuaktide mõjujõu vastastikust tunnustamist käsitlevad ettepanekud ja tsiviilkohtumenetluste miinimumstandardid annaksid tunnistust olulisest sammust õigusel rajaneva ala suunas, millega kodanikele tagataks lihtsamad, selgemad ja hõlpsamini juurdepääsetavad menetlused ning tsiviilõiguse meetmete vastastikuse tunnustamise suurem usaldusväärsus;

74.  nõuab, et komisjon kasutaks inimkaubanduse probleemiga tegeledes maksimaalselt ära ELi inimkaubanduse likvideerimise strateegiat aastateks 2012–2016;

75.  palub komisjonil teha ettepanek kohtusüsteemi tulemustabeli laiendamiseks, lisades sinna ka õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja põhiõigused;

76.  rõhutab, kui oluline on võidelda organiseeritud kuritegevuse, rahapesu ning ELi finantshuve kahjustava pettuse ja korruptsiooni vastu piirülesel tasandil;

77.  palub komisjonil lõpule viia menetlusõiguste tegevuskava ja jälgida vastuvõetud direktiivide ülevõtmist, tagamaks, et kahtlusaluste ja süüdistatavate põhiõigused oleksid kriminaalmenetluses menetlusõiguste ühiste miinimumstandarditega piisavalt kaitstud ning et kindlustada vastastikuse tunnustamise põhimõtte järgimine;

78.  toetab komisjoni tööd kuriteoohvrite õiguste küsimuses ja palub komisjonil abistada liikmesriike, et kõikides liikmesriikides oleks tagatud kuriteoohvrite õigusi ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnorme käsitleva direktiivi täielik ja nõuetekohane rakendamine 16. novembriks 2015;

79.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle teadustöötajate, üliõpilaste, vahetusõpilaste, praktikantide ja vabatahtlike sisenemis- ja elamistingimuste kohta; kutsub üles tegema täiendavaid olulisi ettepanekuid rände valdkonnas;

80.  kutsub komisjoni üles andma välja suuniseid, et tagada Schengeni eeskirjade nõuetekohane rakendamine liikmesriikides, mis kindlustab isikute vaba liikumise täieliku austamise ning väldib sisepiiridel kontrolli taaskasutuselevõtu võimaluse väärkasutamist ja kuritarvitamist;

81.  kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa ühist varjupaigasüsteemi rakendatakse nõuetekohaselt kogu ELis, austades seejuures aluslepingus sätestatud kohustust;

82.  ootab, et komisjon esitab uued tsiviil- ja menetlusõigusega seotud ettepanekud või vaatab läbi nendes valdkondades kehtivad õigusaktid (eriti Rooma II ja Brüssel II määrus);

83.  palub komisjonil hinnata Euroopa kodanikualgatuse määruse kohaldamist ja seda vajaduse korral muuta;

Põllumajandus ja kalandus

84.  kutsub komisjoni üles tagama ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi kiire ja nõuetekohase rakendamise, mille tulemuseks on tugev, jätkusuutlik ja õiglane ÜPP, mis on kasulik Euroopa põllumajandustootjatele ja tarbijatele, toetab maaelu arengut ja kaitseb keskkonda;

85.  tunnistab, et enamik 2014. aasta meetmetest on suunatud ÜPP rakendamisele; kutsub komisjoni seetõttu üles tagama ÜPP reformi käsitlevate lõplike kokkulepete tulemusliku rakendamise, millega vähendatakse põllumajandustootjate ja liikmesriikide haldusasutuste koormust, ning tagama uute eeskirjade tulemusliku, range ja läbipaistva rakendamise;

86.  võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada seadusandlik ettepanek loomade kloonimise meetodite kasutamise kohta toiduainete tootmiseks; palub komisjonil ettepanekut koostades arvesse võtta hiljutisi probleeme seoses märgistusega ja ELi toiduahelat käsitlevate õigusaktide järjekindla rakendamisega ning teisalt järgida uusimaid teaduslikke ja tehnoloogilisi muudatusi selles valdkonnas;

87.  väljendab heameelt uut loomatervishoiustrateegiat käsitleva komisjoni ettepaneku üle ja komisjoni lubaduse üle tagada õigusaktide horisontaalsete põhimõtete sidusus loomatervishoiu, loomade heaolu ja toiduohutuse valdkonnas; nõuab loomatervishoiustrateegia põhjalikku ühtlustamist strateegiaga „Euroopa 2020”, et tagada siseturu sujuv toimimine loomadega ja loomsete saadustega kauplemisel, parandades samas Euroopa põllumajanduse jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet;

88.  palub komisjonil võtta vajalikke meetmeid selleks, et aidata liikmesriikidel rakendada hiljuti vastuvõetud ühist kalanduspoliitikat kooskõlas tulevase Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga; ootab, et komisjon tagab, et tema ettepanekute õiguslikuks aluseks on ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2, ning piirab artikli 43 lõike 3 kasutamist rangelt ettepanekutega, mis puudutavad kalapüügivõimaluste kehtestamist ja eraldamist; loodab sellega seoses, et komisjon aitab luua institutsioonidevahelise töörühma, kuhu kuuluvad kõige kolme institutsiooni esindajad, et leida kõige asjakohasemad edasise tegutsemise viisid;

89.  rõhutab, et uuel Euroopa Merendus- ja Kalandusfondil tuleb parandada laevastiku püügivõimsuse vähendamiseks võetavaid meetmeid; rõhutab, et uus ühine kalanduspoliitika peab tuginema tugevdatud kontrollimeetmetele;

90.  kutsub komisjoni üles ka edaspidi veelgi aktiivsemalt võitlema ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;

Välis- ja arengupoliitika

91.  ootab komisjonilt jätkuvat toetust ELi traditsioonilisele laienemispoliitikale; usub, et liit kaotaks poliitilise usaldusväärsuse kogu maailmas, kui ta sulgeks uksed oma naabritele;

92.  tuletab meelde, et ELi ida- ja lõunanaabrus on endiselt oluline prioriteet, ning rõhutab, et põhimõtet „rohkem rohkema eest” tuleb ikka veel täpsemalt määratleda ja rakendada;

93.  rõhutab, et on oluline korrata otsusekindlamalt Lääne-Balkani riikide laienemisperspektiivi, ning nõustub komisjoni soovitusega alustada ELiga ühinemise läbirääkimisi Serbia ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigiga; kutsub komisjoni üles jätkama Türgiga kui kandidaatriigiga koostööd ja tunneb eriti heameelt regionaalpoliitikat käsitleva 22. ühinemispeatüki avamise üle;

94.  palub komisjonil tõhustada tegevust idapartnerluse arendamiseks, eriti koostööd liikuvuse ja hariduse valdkonnas;

95.  nõuab, et komisjon annaks oma konstruktiivse panuse Euroopa välisteenistuse läbivaatamisse, eesmärgiga teha Euroopa Parlamendi ja nõukoguga koostööd koordineeritud algatuste toetamisel ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas; nõuab rohkem paindlikkust rahalise abi väljamaksmisel kriisiolukorras;

96.  tuletab komisjonile meelde vajadust paremini hinnata, kuidas humanitaarabi konsensust järgitakse, selle täiendavust liikmesriikide ja rahastajatega ning vajadust vaadata läbi nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/1996;

97.  kutsub Euroopa välisteenistust üles soodustama kaitsmise kohustuse (R2P) mõiste edendamist ja rakendamist kooskõlas parlamendi 18. aprilli 2013. aasta(2) soovitusega nõukogule ÜRO kaitsekohustuse põhimõtte kohta, et saavutada Euroopa kaitsekohustust käsitlev konsensus;

98.  palub komisjonil suurendada Süürias elavatele inimestele ja Süüria põgenikele naaberriikides, kes vajavad esmatarbekaupu ja teenuseid, ELi antava humanitaarabi kogust ja abiandmise tõhusust;

99.  palub komisjonil esitada ettepaneku luua mehhanism, mida rahastataks asjakohasest ELi välistegevuse rahastamisvahendist ja kuhu kuuluksid siseriiklikud ja rahvusvahelised uurijad, prokurörid, juristid ja muud eksperdid nii ELi liikmesriikidest kui ka muudest riikidest (Šveitsist, Kanadast ja USAst), et anda õigusalast ja tehnilist nõu ja abi araabia kevade riikide asutustele endiste diktaatorite, nende perekondade ja režiimi poolt seadusevastaselt omandatud vara tagasinõudmiseks;

100.  kutsub komisjoni üles viima oma rõhuasetuse sisendipõhiselt arengupoliitikalt tulemustele orienteeritud arengupoliitikale, mille juurde kuuluvad täpsed iga-aastased arenguabi saavutuste arvnäitajad, ning tagama, et ELi arenguabimeetmetel oleks kestev mõju vaesuse likvideerimisele;

101.  kutsub komisjoni üles pragmaatiliselt käsitlema omandiõiguste küsimust arengumaades ja kujundama koos teiste rahvusvaheliste arengukoostöö partneritega ühtse lähenemisviisi, et panna käima arengumaade kohalike kogukondade ja üksikisikute vastutuse suurendamise protsess; rõhutab, et see protsess on arengu üks alustugesid ja tegur, mis võib aidata riikidel ja rahvastel välja pääseda vaesusest ja hoogustada majandustegevust arenguriikides;

102.  rõhutab, et abi tulemuslikkuse suurendamiseks on oluline tagada ka poliitikavaldade parem sidusus, mille puhul peaksid kõik ELi poliitikavaldkonnad ja eriti need, millel on oluline mõju arenguriikidele, aitama arengumaades rikkust luua; juhib tähelepanu ka sellele, et liikmesriikide tegevus peab olema koordineeritum;

103.  juhib tähelepanu asjaolule, et tegelemine laste alatoitumuse ja toiduga kindlustatuse küsimusega, soopõhise lastetapuga ja püsiva mastaapselt toimuva meeste naistele eelistamisega ning tervisekindlustuse ja pensionisüsteemi kasutuselevõtmine edendamine arenguriikides on endiselt olulised prioriteedid;

104.  rõhutab, et ka katastroofiohu vähendamine on oluline parandamist vajav strateegia;

105.  nõuab arenguabi tõhusamaks muutmist, parandades kooskõlastamist ja täiendavust ning hinnates korrapäraselt sellise abi väljundeid, tulemusi ja mõju;

Kaubandus

106.  väljendab endiselt toetust mitmepoolsele lähenemisele rahvusvahelises kaubanduses ja kutsub komisjoni üles toetama WTO praeguseid algatusi; nõuab tungivalt Hiina ühinemise hõlbustamist riigihankelepinguga; tunnistab vajadust saavutada pidevat edu kahepoolsete vabakaubanduslepingute sõlmimisel oluliste partneritega, eriti USAga; palub komisjonil suunata inimressursid ja poliitilised jõupingutused kolmandate riikidega, eelkõige strateegiliste partneritega peetavatesse kaubandusläbirääkimistesse, et saavutada märkimisväärne edasiminek tasakaalustatud lõpliku lepingu sõlmimiseks; palub, et komisjon kaasaks sellesse protsessi täiel määral parlamendi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu asjakohaste sätetega;

107.  kutsub komisjoni üles algatama parlamendi osalusel süvitsi mineva mõttetegevuse tulevase rahvusvahelise kaubanduse strateegia, sealhulgas WTO toimimise võimaliku reformi üle; rõhutab, et see hinnang peab võtma täiel määral arvesse mõju, mida praegune rahvusvahelise kaubanduse strateegia on avaldanud ELi majandusele;

o
o   o

108.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0180.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon kriisi kohta Egiptuses (2013/2697(RSP))

P7_TA(2013)0333 RC-B7-0362/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Egiptuse relvajõudude ülemnõukogu esimehe kindral Abdul Fatah Khalil Al-Sisi 4. juuli 2013. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et oma 4. juuli 2013. aasta avalduses teatas relvajõudude ülemnõukogu põhiseaduse kehtivuse peatamisest, võimu üleminekust kõrgema konstitutsioonikohtu esimehele kuni presidendivalimiste ja seejärel parlamendivalimiste korraldamiseni ning rahvusliku koalitsioonivalitsuse ja põhiseaduse muutmisega tegeleva komitee moodustamiseni; arvestades, et ajutise presidendina nimetati ametisse Adly Mansour;

1.  väljendab sügavat muret Egiptuses sõjaväelise sekkumise järel kujunenud olukorra pärast; rõhutab, et võim tuleks demokraatlikult valitud tsiviilorganitele üle anda nii kiiresti kui võimalik; väljendab põhimõttekindlat solidaarsust kõikide egiptlastega, kes peavad kalliks oma riigi demokraatlikke püüdlusi, ning nõuab, et pöördutaks kiiresti tagasi demokraatia juurde, sealhulgas viidaks läbi vabad ja õiglased presidendi- ja parlamendivalimised, kaasates sellesse protsessi kõik demokraatlikud jõud;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Egiptuse parlamendile ja valitsusele.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon olukorra kohta Djiboutis (2013/2690(RSP))

P7_TA(2013)0334 RC-B7-0347/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Somaali poolsaarel(1) ja 18. detsembri 1997. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Djiboutis(2),

–  võttes arvesse Djibouti Vabariigis 22. veebruaril 2013. aastal toimunud parlamendivalimisi vaadelnud rahvusvaheliste valimisvaatlusmissioonide (Aafrika Liidust, Araabia Riikide Liigast, Islami Koostöö Organisatsioonist (OIC) ja Valitsustevahelisest Arenguametist (IGAD)) poolt 24. veebruaril 2013. aastal Djiboutis tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Djibouti on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 23. juunil 2000. aastal allkirjastatud ja 22. juunil 2010. aastal läbi vaadatud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 12. märtsil 2013. aastal tehtud avaldust parlamendivalimiste järgse olukorra kohta Djiboutis,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Aafrika Sarve ülaosas ja Punase mere suudmes paiknemise tõttu on Djibouti oma strateegilise taristuga (sadamad ja vabatsoonid) oluline kogu piirkonna jaoks;

B.  arvestades, et Djiboutil on olnud oluline roll piirkonnas piraatluse ja terrorismi vastu võitlemises;

C.  arvestades, et Djiboutis kehtis alates iseseisvuse saavutamisest 1977. aastal kuni 2003. aastani üheparteisüsteem;

D.  arvestades, et riigis valitseb 22. veebruari 2013. aasta parlamendivalimistest saadik tõsine poliitiline kriis;

E.  arvestades, et 1999. aastal võimule tulnud Ismail Omar Guelleh, kes valiti 2005. aastal 100% häältega tagasi, on teatanud, et ta ei kandideeri uuesti 2016. aasta valimistel; arvestades, et president Guelleh valiti 2011. aasta aprillis tagasi ligi 80% häältega valimistel, mida suur osa opositsiooni esindajatest boikoteeris, sest Djibouti parlament oli muutnud põhiseadust, et võimaldada president Guellehil uueks ametiajaks kandideerida;

F.  arvestades, et esimest korda president Guellehi võimuletulekust saadik otsustasid opositsiooniparteid, lootuses, et demokraatlik pluralism võidab, osaleda 22. veebruari 2013. aasta parlamendivalimistel, pärast seda, kui oli kehtestatud uus, osaliselt proportsionaalne hääletussüsteem, mis võimaldab vähemusparteidel parlamendis kohti saada;

G.  arvestades, et neid valimisi vaatlesid Aafrika Liidu, Araabia Riikide Liiga, Islami Koostöö Organisatsiooni ja Valitsustevahelise Arenguameti vaatlejad, kes jälgisid valimiste kulgu 154 valimisjaoskonnas ja 12 häältelugemiskeskuses ning teatasid, et valimised olid läbipaistvad ja et pettuse või valimiskasti ebaseadusliku hääletussedelitega täitmise juhtumeid ei tuvastatud;

H.  arvestades, et vastavalt põhiseadusnõukogu teatatud tulemustele sai presidendi partei Union pour la Majorité Présidentielle (UMP) 68% häältest;

I.  arvestades, et opositsioon, kes sai esimest korda pärast riigi iseseisvuse saavutamist kohad parlamendis, väidab, et valimistel esines ulatuslikult pettust ja et valimised võitis opositsioon; arvestades, et põhiseadusnõukogu lükkas tagasi opositsiooni esitatud kaebuse valimistulemuste vastu;

J.  arvestades, et opositsioon boikoteerib valimiste järel moodustatud parlamenti; arvestades, et ametivõimud on mõistnud hukka nn õiguspärase rahvusassamblee (ANL) moodustamise opositsiooni esindajate rühma poolt paralleelselt pärast vaidlusaluseid 2013. aasta veebruari valimisi moodustatud parlamendiga; arvestades, et ANLi president on opositsiooniparteide liidu Union pour le Salut National (USN) kandidaatide nimekirja esinumber Djibouti linna valimisringkonnas, Ismail Guedi Hared;

K.  arvestades, et 22. veebruaril 2013. aastal toimunud parlamendivalimiste tulemusi iga valimisjaoskonna kohta ei ole hoolimata ELi üleskutsetest senini avaldatud, mis tekitab pettusekahtlusi;

L.  arvestades, et Djibouti linna valimisringkonnas registreeritud valijate arv muutus iga kord, kui ametlikke tulemusi teatati;

M.  arvestades, et parlamendivalimiste seaduslikkust vaidlustavate opositsiooniparteide meeleavalduste mahasurumisel ülemäärase jõu kasutamise tõttu sai teadete kohaselt korrakaitsejõudude tulistamise tõttu surma vähemalt kümme inimest;

N.  arvestades, et opositsiooni meeleavaldajaid on massiliselt vahistatud; arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid on hoiatanud, et esineb kahtlasi surmajuhtumeid, piinamist ja kadumisi;

O.  arvestades, et 22. veebruari 2013. aasta valimistest saadik on pikemaks või lühemaks ajaks vangistatud väidetavalt üle tuhande opositsiooniliikme;

P.  arvestades, et praegu peetakse väidetavalt kinni ligi 60 poliitvangi; arvestades, et ametivõimud represseerivad pidevalt opositsiooni poliitilisi aktiviste;

Q.  arvestades, et enamiku opositsioonijuhtide ja paljude ajakirjanike vastu on esitatud süüdistused;

R.  arvestades, et ajakirjanik Mydaneh Abdallah Okiehi, kes on ühtlasi opositsiooniparteide liidu kõneisik, süüdistatakse politsei laimamises, kuna ta postitas sotsiaalvõrgustikku Facebook pildid represseerimise ohvriks langenud meeleavaldajatest; arvestades, et 26. juunil 2013. aastal suurendas apellatsioonikohus tema karistust 45 päevalt viiele kuule;

S.  arvestades, et 2013. aasta aprillis mõisteti kolmele opositsiooniparteide liidu USN juhile kaheaastane vanglakaristus koos kodaniku- ja tsiviilõigustest ilmajätmisega; arvestades, et nende edasikaebust käsitlev kohtuistung on edasi lükatud 25. novembrile 2013;

T.  arvestades, et 4. märtsil 2013. aastal vahistati opositsiooniparteide liidu USN kõneisik Daher Ahmed Farah; arvestades, et talle esitati süüdistus mässule õhutamises pärast 2013. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimisi; arvestades, et sama kohtuasja raames esitati süüdistus veel kahele isikule, kellest ühele määrati tingimisi vangistus ja teine mõisteti õigeks; arvestades, et 26. juunil 2013. aastal mõistis apellatsioonikohus Daher Ahmed Farahile kahekuulise reaalse vangistuse;

U.  arvestades, et Djibouti vanglates valitsevad äärmiselt murettekitavad kinnipidamistingimused;

V.  arvestades, et 1992. aasta põhiseaduses tunnustatakse põhivabadusi ja hea valitsemistava põhimõtteid;

W.  arvestades, et põhiseaduse artiklis 10 on sätestatud, et menetluse kõikides etappides on tagatud õigus kaitsele, sh õigus kasutada vabalt valitud advokaadi teenuseid;

X.  arvestades, et Djibouti on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisriik;

Y.  arvestades, et Djibouti naised kannatavad vägivalla mitmesuguste vormide all, sh vägistamine, naiste suguelundite moonutamine, perevägivald, seksuaalne ahistamine ja varajane abielu, millel on ulatuslik negatiivne mõju naiste füüsilisele ja psüühilisele heaolule;

Z.  arvestades, et Djibouti on Piirideta Ajakirjanike koostatavas järjestuses maailma riikide ajakirjandusvabaduse kohta 2013. aasta indeksi järgi 179 riigi seas 167. kohal; arvestades, et välisriikide ajakirjanikele kehtib Djiboutis sissesõidukeeld ning seetõttu on riigis toimuva kohta raske saada usaldusväärset teavet;

AA.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2012. aasta märtsi hinnangu kohaselt vajas Djiboutis toiduabi 180 000 inimest;

AB.  arvestades, et viimase 20 aasta jooksul on Euroopa Liit ja liikmesriigid olnud Djibouti peamised rahalised toetajad; arvestades, et USA, Jaapani ja Prantsusmaa makstav tasu sõjaväebaaside kasutamise eest on sissetulekuallikas, mis tagab Djibouti pideva arengu;

AC.  arvestades, et inimõiguste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete austamine on AKV–ELi partnerluse alus ja Cotonou lepingu oluline osa;

1.  väljendab sügavat muret Djiboutis pärast 22. veebruari 2013. aasta parlamendivalimisi valitseva olukorra ja pingelise poliitilise õhkkonna pärast; on eriti mures teadete pärast, mille kohaselt toimub opositsiooniliikmete massiline vahistamine, valimiste käigus toimunud eeskirjade eiramise vastu toimuvate meeleavalduste mahasurumine ja meediavabaduse piiramine;

2.  palub Djibouti ametivõimudel lõpetada poliitiliste vastaste represseerimine ja vabastada kõik poliitilistel põhjustel kinnipeetavad;

3.  palub Djibouti ametivõimudel tagada Djibouti poolt allkirjastatud riiklikes kokkulepetes ja rahvusvahelistes lepingutes tunnustatud inimõiguste austamine ning kindlustada kodaniku- ja poliitilised õigused ja vabadused, sh õigus rahumeelselt meelt avaldada ja ajakirjandusvabadus;

4.  mõistab teravalt hukka naiste vastu suunatud seksuaalse vägivalla ning juhib tähelepanu asjaolule, et Djibouti valitsus vastutab karistamatuse lõpetamise ja naiste vastu suunatud seksuaalse vägivalla toimepanijate vastutusele võtmise eest;

5.  nõuab, et austataks õigust kaitsele, eelkõige süüdistatud isikute õigust kasutada vabalt valitud advokaadi teenuseid kogu nende vastu algatatud kohtumenetluse vältel; palub ametivõimudel lubada kinnipeetud isikute perekonnaliikmetel tuua neile materiaalset abi, eriti ravimeid;

6.  kutsub Djibouti valitsust üles koos valimistulemused kinnitanud institutsioonide, eelkõige Aafrika Liidu abiga algatama opositsiooniga peetava poliitilise arutelu protsessi kooskõlas riigipea tehtud avaldusega 27. juunil 2013. aastal Djibouti iseseisvuse aastapäeva tähistamisel; palub Euroopa Liidul toetada piirkondlike organisatsioonide tööd ja aidata kaasa jõupingutustele, et leida valitsevale kriisile poliitiline lahendus;

7.  nõuab viivitamata kohtuliku uurimise algatamist, et saada selgust politsei ja sõjaväe tegutsemise kohta meeleavalduste ajal ning karistada inimõiguste rikkumiste toimepanijaid;

8.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 22. veebruari 2013. aasta valimised möödusid rahumeelselt, nagu märkisid mitmed rahvusvahelise üldsuse esindajad, sh liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning Djiboutisse saadetud nelja valmisvaatlusmissiooni juhid; tunneb heameelt Djibouti rahva ja kõikide parteide soovi üle panustada oma riigi tulevikku, mis väljendus valimistel osalemise kaudu;

9.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 22. veebruaril 2013. aastal toimunud valimistel said esimest korda pärast Djibouti iseseisvuse saavutamist 1977. aastal osaleda opositsioonijõud, st Union pour le Salut National (USN);

10.  kordab veel kord Euroopa Liidu nõudmist avalikustada 22. veebruari 2013. aasta valimiste tulemused kõikide valimisjaoskondade kaupa;

11.  kutsub kõiki Djibouti poliitilisi jõude üles austama õigusriigi põhimõtet, sh õigust rahumeelselt meelt avaldada, ning hoiduma vägivallast ja repressiivmeetmetest;

12.  kinnitab oma tahet jälgida tähelepanelikult olukorda Djiboutis ning võtta piiravaid meetmeid, juhul kui rikutakse Cotonou lepingut (2000) ja eriti selle artikleid 8 ja 9; palub ka komisjonil olukorda Djiboutis tähelepanelikult jälgida;

13.  ergutab Euroopa välisteenistust, komisjoni ja nende partnereid tegema Djiboutiga koostööd pikaajalise poliitilise reformi valdkonnas, mida peaks eriti hõlbustama juba olemasolevad tugevad sidemed, arvestades, et Djiboutil on olnud otsustavalt tähtis osa piirkonnas toimuvas terrorismivastases võitluses ning ta on sõjaväebaaside asukoht;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Djibouti valitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele, Valitsustevahelisele Arenguametile, Araabia Riikide Liigale, Islami Koostöö Organisatsioonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele.

(1) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 102. (2) EÜT C 14, 19.1.1998, lk 207.

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta resolutsioon olukorra kohta Nigeerias (2013/2691(RSP))

P7_TA(2013)0335 RC-B7-0344/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(1), 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(2), 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni lesbiliste naiste vastase vägivalla ning lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ja mõlemasooliste (LGBTI) inimeste õiguste kohta Aafrikas(3) ning 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni olukorra kohta Nigeerias(4),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 22. jaanuari 2012. aasta avaldust Kano pommirünnakute kohta, 11. märtsi 2013. aasta avaldust pantvangide tapmise kohta, 2. juuni 2013. aasta avaldust Nigeeria seaduse kohta, millega kuulutatakse kuriteoks samasooliste isikute vahelised suhted ja abielud ning 25. juuni 2013. aasta avaldust hukkamiste kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse 2013. aasta märtsis Abujas toimunud ELi ja Nigeeria inimõiguste alast dialoogi ning 16. mail 2013 Brüsselis toimunud Nigeeria ja ELi ministrite kohtumist, millel räägiti vajadusest arvestada, et terrorismivastaste abinõude käigus hukkuvad tsiviilisikud ja purustatakse avalikku infrastruktuuri,

–  võttes arvesse 2013. aasta mais Taanis Horsensis toimunud AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kohtumise resolutsiooni olukorra kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu suuniseid homo-, bi- ja transseksuaalsete inimeste kõigi inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks,

–  võttes arvesse 2000. aasta Cotonou lepingut ning selle 2005. ja 2010. aasta muudetud versioone (millest viimase ratifitseeris Nigeeria 27. septembril 2010), eriti selle artikleid 8 ja 9 poliitilise dialoogi ning inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 16. mai 2013. aasta avaldust jätkuva vägivalla ja halveneva julgeolekuolukorra kohta Nigeeria kirdeosas ning tema 22. aprilli 2013. aasta avaldust sõjaväe ja mässuliste rühmituse Boko Haram vaheliste kokkupõrgete ajal tapetud arvukate tsiviilisikute ja hävitatud kodude kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 3. mai 2013. aasta avaldust vastuseks 2013. aasta aprillis toimunud ägedatele kokkupõrgetele, milles tuletati Nigeeria julgeolekujõududele meelde vajadust austada inimõigusi ning mitte kasutada oma operatsioonidel liigset jõudu, ning tema 17. mai 2013. aasta avaldust, mille kohaselt Boko Harami liikmetele võidakse esitada süüdistused sõjakuritegudes,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 27. detsembri 2011. aasta avaldust terroristliku sekti Boko Haram rünnakute kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse 1981. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse G8 välisministrite 12. aprilli 2012. aasta avaldust jätkuva vägivalla kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu terrorismi ennetamise ja selle vastu võitlemise konventsiooni, mille Nigeeria ratifitseeris 16. mail 2003, ning konventsiooni lisaprotokolli, mille Nigeeria ratifitseeris 22. detsembril 2008,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekuvoliniku Lamamra Ramtane 14. juuli 2012. aasta avaldust, milles ta mõistis hukka Boko Harami teod ja inimõiguste rikkumised, tungivalt nõudis, et rahvusvaheline üldsus aitaks Nigeerial sellele terroristlikule sektile vastu seista ning rõhutas, millist ohtu see kujutab piirkonna ja rahvusvahelisele julgeolekule,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013 Kamerunis Yaoundés toimunud Guinea lahe piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide mereohutuse ja merejulgeoleku teemalist tippkohtumist,

–  võttes arvesse 29. mail 1999 vastu võetud Nigeeria Föderatiivse Vabariigi põhiseadust, eriti selle IV peatüki sätteid põhiõiguste kaitse kohta, mille hulka kuuluvad õigus elule, õigus õiglasele ärakuulamisele, õigus inimväärikusele ning sõna-, ajakirjandus-, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabaduse kaitse,

–  võttes arvesse Nigeeria poolt 20. juunil 1961 ratifitseeritud Genfi konventsiooni artiklit 3 ja selle konventsiooni protokolli nr 2, mille Nigeeria ratifitseeris 10. oktoobril 1988, milles mõlemas sätestatakse muude kui rahvusvaheliste relvakonfliktide korral kohaldatav rahvusvaheline õigus,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Nigeeria ratifitseeris 22. juunil 1983,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Nigeeria ratifitseeris 29. oktoobril 1993,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et 14. ja 15. mail 2013 kuulutas Nigeeria president Goodluck Jonathan vastuseks Boko Harami tegevusele Borno, Yobe ja Adamawa osariigis välja erakorralise olukorra ning mobiliseeris täiendavaid relvajõude;

B.  arvestades, et 2013. aasta aprillis purustati Nigeeria sõjaväe ja Boko Harami võitlejate vahelistes lahingutes Baga linn, mis kogukonna liidrite teatel tähendas tuhandete kodude hävitamist ja sadade tsiviilisikute surma; arvestades, et Nigeeria inimõiguste komisjoni sõltumatu uurimine Baga tapmiste kohta viiakse lõpule juuli lõpuks;

C.  arvestades, et föderaalvalitsus kohaldab Boko Harami suhtes 2011. aasta terrorismivastast seadust, mis võimaldab anda kohtu alla igaühe, kes seda rühmitust toetab või on sellega seotud;

D.  arvestades, et Boko Haram on 2009. aastast saadik olnud süüdi 4000 inimese surmas; arvestades, et sel aastal on enam kui 80 Boko Haramiga (keda Ühendriikide ühes hiljutises aruandes loetakse maailma teiseks kõige enam surma külvavaks terrorirühmituseks) seostatud rünnakus juba tapetud üle 700 nigeerlase; arvestades, et Boko Harami sidemed Al-Qaida Magribi haruga (AQIM – Al-Qaida in the Islamic Maghreb) ohustavad tõsiselt rahu ja julgeolekut Saheli piirkonnas ja kogu Lääne-Aafrikas; arvestades, et Boko Harami sihtmärgiks on jätkuvalt riigi- ja julgeolekutöötajad, nagu näiteks tema 7. mai 2013. aasta rünnakus Bama vanglale, mille käigus tapeti 55 inimest ja vabastati 105 kinnipeetavat;

E.  arvestades, et Human Rights Watch, Amnesty International, Freedom House ja teised inimõigusorganisatsioonid on dokumenteerinud Boko Harami seotuse rünnakutega politseijaoskondadele, sõjaväerajatistele, kirikutele, koolidele, pankadele ja põllumajanditele; arvestades, et Boko Haram on laiendanud tsiviilisikute ründamist, nii näiteks rünnati 16. ja 17. juunil 2013 Borno ja Yobe osariigis kaht keskkooli ning tapeti 16 õpilast ja kaks õpetajat; arvestades, et sellised rünnakud on sundinud tuhandeid koolilapsi ametlikust kooliharidusest loobuma; arvestades, et tsiviilisikute ähvardamine on sundinud 19 000 põllumeest oma majapidamistest põgenema ja põllud maha jätma, mille tagajärjel kahaneb põllumajanduse tootlikkus ja tekib toidupuudus;

F.  rõhutades oma kasvavat muret Boko Harami otsuse pärast röövida oma vägivaldse sissisõja käigus naisi ja lapsi; arvestades, et mässajad on Nigeerias rünnanud, röövinud ja tapnud ka võõrtöötajaid;

G.  arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvolinik on hoiatanud põgenikekriisi eest; arvestades, et viimaste nädalate jooksul on umbes 6000 nigeerlast saabunud Nigerisse ning 11.–13. juunil 2013 ületasid umbes 3000 nigeerlast Kameruni piiri; arvestades, et põgenikud ületavad ka Tšaadi piiri; arvestades, et selline ümberasumine koormab kohalikke nappe vee- ja toiduvarusid, eriti Nigeris, kus ollakse aastaid kestnud põua tõttu niigi hädas toidupuudusega; arvestades, et ükski Nigeeria naaberriik ei ole võimeline võtma vastu neid inimmasse, kes võivad minna liikvele massilisest vägivallast tingitud täiemahulise humanitaarkatastroofi korral;

H.  arvestades, et Boko Haram ründab jätkuvalt kristlasi, mõõdukaid moslemeid ja teisi usurühmitusi ning ajab neid riigi peamiselt moslemi elanikkonnaga põhjaosast välja;

I.  arvestades, et vastuseks Boko Harami vägivallale on Nigeeria politsei ja sõjavägi kinni võtnud ja kohtuta hukanud arvukalt selle rühmituse liikmeks peetavaid isikuid, peamiselt noori mehi põhjapoolsetest küladest; arvestades, et paljusid vahistatuid on kinni peetud täielikus eraldatuses, ilma süüdistust esitamata või kohtu alla andmata, mõnel puhul ebainimlikes tingimustes, mõningaid neist on füüsiliselt väärkoheldud ning teised on vangistuses surnud või kaduma jäänud; arvestades, et Nigeeria valitsus ja sõjaväejuhid on esitanud ebausutavaid hinnanguid hukkunud tsiviilisikute ja purustatud kodude kohta; arvestades, et Human Rights Watchi, Freedom House’i ja teiste inimõigusorganisatsioonide teatel on Nigeeria jõudude tegevus viimastel kuudel muutunud järjest julmemaks ja valimatumaks, mis on pannud eelkõige tsiviilisikud ebaproportsionaalsel määral kannatama vaenupoolte vahelise vägivalla all;

J.  arvestades, et isikuid, kes teatavad toimuvast Nigeeria võimude suhtes kriitilisel toonil, ähvardatakse vahistamisega, neid hirmutatakse, rünnatakse ja koguni tapetakse, ning sellised teod seavad ohtu sõna- ja ajakirjandusvabaduse; arvestades, et Boko Haram on korduvalt ähvardanud rünnata nende tegevust negatiivselt kajastavaid meediaväljaandeid;

K.  arvestades, et pärast eriolukorra väljakuulutamist on kirdeosariikide suured piirkonnad olnud abiorganisatsioonidele, ajakirjanikele ja reporteritele suletud; arvestades, et valitsus on mitmes piirkonnas blokeerinud mobiilsideteenused, et takistada mässuliste omavahelist suhtlemist;

L.  arvestades, et hiljaaegu katkestas Nigeeria valitsus väljakuulutatud seitsmeaastase moratooriumi surmanuhtlustele sellega, et hukkas Edo osariigis neli vangi, kes olid Nigeeriat valitsenud sõjaväelise diktatuuri ajal surma mõistetud; arvestades, et 26. juunil 2013 kutsus Christof Heyns, ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal, Nigeeria ametivõime üles viienda vangi lähiajaks kavandatud hukkamist edasi lükkama; arvestades, et inimõigusorganisatsioonide teatel mõisteti 2012. aastal Nigeerias 56 inimest surma ja teadete kohaselt ootab umbes tuhat isikut surmaotsuse täideviimist;

M.  arvestades, Nigeeria esindajatekoda võttis 30. mail 2013 vastu samasooliste abielu keelava seaduse, millega nähakse ette 14-aastane vanglakaristus igaühele, kes abiellub või on abielus samast soost isikuga, ja seda ei kohaldata ainult nigeerlaste vaid ka turistide, võõrtöötajate ja diplomaatide suhtes, ning nähakse ette 10-aastane karistus homo-, bi-, trans- ja interseksuaale toetavate sotsiaalsete kontaktpunktide ja vabaühenduste registreerimise või tegevuses hoidmise eest;

N.  arvestades, et Nigeeria probleemid tulenevad majandusliku arengu puudumisest ning pingete aluseks on aastakümneid kestnud vaen kohalike elanikerühmade vahel, kellest enamik on kristlased ja animistid, kes võistlevad riigi hausakeelsest islamistlikust põhjaosast pärit migrantide ja asunikega viljakate põllumaade pärast; arvestades, et konfliktide teravnemisele aitavad kaasa kliimamuutus ja kõrbealade laienemine; arvestades, et ägenevad relvakokkupõrked ning püsivad sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid soodustavad tõenäoliselt äärmusluse tõusu, sealhulgas Boko Harami taoliste fundamentalistlike islamirühmituste manipuleerimist ja värbamistegevust;

O.  arvestades, et EL on Nigeeria suurim rahaline toetaja; arvestades, et Euroopa Komisjon ja Nigeeria föderaalvalitsus kirjutasid 12. novembril 2009. aastal alla Euroopa Ühenduse ja Nigeeria vahelisele riigistrateegia dokumendile ja aastaid 2008–2013 hõlmavale riigi suundprogrammile, mille alusel EL rahastab muu hulgas rahu, julgeoleku ja inimõiguste tagamisele suunatud projekte; arvestades, et ELi Nigeeriale osutatava abi kogumaht on sel perioodil 700 miljonit eurot ja osa sellest on ära kasutatud Nigeeria põhjaosa üha probleemsemaks muutuva julgeolekuolukorra reguleerimiseks;

P.  arvestades, et muudetud Cotonou lepingu artiklite 8 ja 9 kohaselt peab EL Nigeeriaga regulaarset poliitilist dialoogi inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete teemal, mis hõlmab ka rahvusliku, usulise ja rassilise diskrimineerimise küsimusi;

Q.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay on hoiatanud, et Boko Harami rünnakud võivad olla inimsusevastased kuriteod; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokurör Fatou Bensouda külastas 2012. aasta juulis Nigeeria pealinna Abujat, ning arvestades, et peaprokuröri büroo avaldas 2012. aasta novembris aruande, milles sedastatakse, et on alust kindlalt arvata, et Boko Haram on toime pannud tegusid, mis on käsitatavad inimsusevastaste kuritegudena;

R.  arvestades, et kuigi Nigeeria kuulub maailma suurimate naftatootjate hulka, peab ligi 60% selle riigi elanikest ära elama vähem kui ühe dollariga päevas; arvestades, et konfliktide rahumeelse lahendamise eeldusena tuleb Nigeerias tagada ka õiglane juurdepääs ressurssidele ja tulude õiglane ümberjaotamine riigieelarve kaudu;

1.  mõistab karmilt hukka vägivalla eskaleerimise Boko Harami poolt ja süütute inimeste traagilise hukkumise selle rühmituse rünnakute sihtmärgiks olnud Nigeeria piirkondades ning avaldab kaastunnet hukkunute omastele ja kannatanutele; väljendab muret kestvate pingete pärast, milles eri kogukonnad on olnud nii tegude toimepanijad kui ka ohvrid;

2.  nõuab, et Nigeeria valitsus tagaks oma riigi elanikkonnale turvalisuse ja kaitse Boko Harami vägivalla eest ning hoiduks rünnakutest või kättemaksumõrvadest, täidaks oma kohustusi vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste normidele ja tegutseks kooskõlas õigusriigi põhimõtetega;

3.  mõistab hukka Nigeeria sõjaväe ülemäärase jõukasutuse kokkupõrgetes Boko Haramiga, eriti 16. ja 17. aprillil 2013 toimunud operatsioonidel Baga linnas;

4.  nõuab, et valitsus ja keskvõimu tasandist allpool olevad toimijad tegutseksid vaoshoitult ja otsiksid rahumeelseid võimalusi Nigeeria usuliste ja etniliste rühmade erimeelsuste lahendamiseks; rõhutab sellega seoses toimiva, sõltumatu, erapooletu ja kättesaadava kohtusüsteemi tähtsust, eriti relvakonfliktide ajal, kuna see aitab teha lõpu karistamatusele, edendada õigusriigi põhimõtete järgimist ning kaitsta elanikkonna põhiõigusi;

5.  kutsub Nigeeria valitsust üles takistama konflikti edasist ägenemist ja panema erilist rõhku tsiviilelanike turvalisusele ja elujärjele ning tuletab meelde, et purustused ja kahjustused, mida konflikti käigus tekitatakse eluasemetele, avalikule infrastruktuurile ja põllumajandusmaale, mõjuvad elanikkonnale negatiivselt;

6.  kutsub Nigeeria valitsust ja Boko Harami üles tunnistama ja austama ajakirjandus- ja meediavabadust ning võimaldama ajakirjanikele ja reporteritele juurdepääsu võitlustandritele, kuna ajakirjandus ja meedia võivad etendada olulist osa vastutuse suurendamisel ja inimõiguste rikkumiste dokumenteerimisel;

7.  mõistab hukka Daniel Nsofori hukkamise Nigeeria ametivõimude korraldusel karistuseks kuritegude eest, mille ta oli toime pannud alla 18 aasta vanuse noorukina; soovitab ametivõimudel astuda vajalikke samme ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja 2010. aastal Nigeeria kohta avaldatud kokkuvõtvate märkuste järgimiseks ning eelkõige tagada, et lapse määratlus riigi õigusaktides ja riigi tasandil oleks täielikus vastavuses lapse õiguste konventsioonis antud määratlusega, vaadata läbi kõigi nende vangide toimikud, kes on surma mõistetud alla 18 aasta vanusena toimepandud kuritegude eest ja kuulutama riigi õigusaktides surmanuhtluse kõikide alla 18 aasta vanuste isikute puhul ebaseaduslikuks;

8.  mõistab karmilt hukka nelja vangi hukkamise Nigeerias 2013. aasta juunis; kutsub Nigeeria ametivõime üles järgima hiljuti endale võetud kohustusi, mida nad väljendasid ELi ja Nigeeria inimõiguste-teemalise dialoogi raamistikus, nimelt pidama kinni de facto moratooriumist surmanuhtluste täideviimise suhtes, ning nõuab, et Nigeeria kaotaks surmanuhtluse, muutes vastavalt oma õigusakte;

9.  kutsub Nigeeria ametivõime üles Euroopa Komisjoni ja Unicefi abiga kiirendama oma reformimeetmeid kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, eriti seoses õigusemõistmisega laste suhtes ja sündide registreerimise süsteemiga; soovitab Nigeerial jätkata ja tugevdada jõupingutusi, et tagada tasuta ja kohustuslik sünni registreerimine kõikide laste puhul ning tõsta üldsuse teadlikkust sündide registreerimise tähtsusest ja kehtivatest õigusaktidest;

10.  möönab, et mobiiltelefon on militantlike rühmituste liikmete jaoks tähtis sidepidamise vahend, nõuab aga, et Nigeeria valitsus ei püüaks blokeerida kogu võrku, kuna sellega võetakse ka kodanikelt sidepidamise võimalus;

11.  rõhutab piirkondliku koostöö olulisust Boko Harami ja Islamistliku Maghrebi al-Qaeda (AQIM) vahelistest sidemetest tuleneva ohu tõrjumisel; kutsub selle piirkonna riike üles tihendama koostööd, sealhulgas koostööd Saheli riikidega, et takistada uute koostoimete teket Boko Harami, AQIMi ning Lääne-Aafrika jumaliku terviklikkuse ja džihaadi liikumise (MOJWA) vahel; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike ning ÜROd, Aafrika Liitu ja Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendust (Ecowas) üles toetama sellekohaseid piirkondlikke jõupingutusi ning tõrjuma terrorismist, kergerelvade levikust ja piiriülesest kuritegevusest tulenevaid ohtusid;

12.  täheldab murega, et Guinea lahe piirkonnas kasvab piraatluse oht ja seal on vaja koordineeritumalt tegutseda; tunnustab sellega seoses piirkondlikke jõupingutusi piraatluse probleemidega tegelemiseks, milles lepiti kokku Guinea lahe piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide 24. juunil 2013 Kameruni pealinnas Yaoundés toimunud mereohutuse ja merejulgeoleku teemalisel tippkohtumisel;

13.  nõuab, et uuritaks põhjalikumalt konflikti sügavamaid põhjusi, sh sotsiaalseid, majanduslikke ja etnilisi pingeid, ning välditaks pelgalt religioonist lähtuvaid üldsõnalisi ja lihtsustatud seletusi, mida ei saa võtta aluseks selle piirkonna probleemidele pikaajalise ja püsiva lahenduse leidmisel; nõuab, et Nigeeria valitsus otsiks rahumeelset lahendust, tegeledes konflikti sügavamate põhjustega, ning tagaks õiglase juurdepääsu ressurssidele, jätkusuutliku arengu piirkondlikul tasandil ja tulude ümberjagamise riigieelarve kaudu;

14.  nõuab inimõiguste rikkumise juhtumite sõltumatut uurimist ja süüdlaste kohtu alla andmist kooskõlas õiglase kohtuliku arutamise rahvusvaheliste normidega;

15.  on mures, et konflikti ägenemine Nigeerias võib veelgi raskendada põgenikekriisi naaberriikides Nigeris ja Kamerunis; soovitab Nigeeria valitsusametnikel pidada ühendust naaberriikide juhtidega, et kooskõlastada reageerimist põgenikevoolule;

16.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal Catherine Ashtonil nõuda Nigeeria valitsuselt terrorismivastastes operatsioonides inimõiguste austamist; kinnitab, et on valmis tähelepanelikult jälgima Nigeerias toimuvat, ning soovitab Cotonou lepingu mittetäitmise korral rakendada piiravaid meetmeid vastavalt selle lepingu artiklitele 8 ja 9; palub ka komisjonil olukorda jälgida;

17.  peab ülimalt kahetsusväärseks samasooliste abielu keelava seaduse vastuvõtmist, kuna samast soost inimeste suhe, homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide õigusi toetav tegevus, geisõbraliku suhtluskoha pidamine või kahe samast soost inimese vahel kiindumuse näitamine on selle seaduse järgi kuriteod; palub Nigeeria presidendil see esindajatekojas vastu võetud seadus allkirjastamata jätta, kuna seadusega tekib tõsine oht, et homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide – nii Nigeeria kodanike kui ka välismaalaste vastu võidakse kasutada vägivalda ja neid võidakse vangistada;

18.  julgustab Nigeeria ametivõime lõpetama homoseksuaalsuse käsitamise kuriteona ning kaitsma homo-, bi-, trans- ja interseksuaale ning neid, kes kaitsevad homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide inimõigusi;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Nigeeria föderaalvalitsusele, Aafrika Liidu ja Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0299. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0090.