Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ja selle artiklit 14;

–   võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni pagulasseisundi kohta, ja selle artikli 33 lõiget 1, mis nõuab iga üksikjuhtumi uurimist ja keelab pagulaste väljasaatmise või tagasisaatmise;

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni, eriti selle protokolli nr 4 artiklit 4, mille kohaselt on "keelatud välismaalaste sunniviisiline kollektiivne väljasaatmine";

–   võttes arvesse 27. ja 28. novembri 1995. aasta Euroopa-Vahemere piirkonna konverentsil vastuvõetud Barcelona deklaratsiooni ja töökava, mis püüavad edendada põhiõiguste kaitset Vahemere piirkonnas;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(1) ja selle artiklit 18 varjupaigaõiguse kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 6 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 63;

–   võttes arvesse kirjalikke küsimusi E-2616/04 ja E-0545/05

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5;

A.   arvestades, et Lampedusa on Sitsiilia väinas asuv väike saar, mille pindala on 20 km2 ja kus elab 5500 elanikku, mistõttu selle võime võtta vastu ja majutada sisserändajaid ja varjupaigataotlejaid, kes regulaarselt suurte hulkadena ja sageli meeleheitlikus olukorras saare rannikule jõuavad, on mõistetavalt piiratud;

B.   tundes muret sisserändajate massilise Lampedusa saarelt Liibüasse väljasaatmise pärast, mille Itaalia ametivõimud viisid läbi ajavahemikus oktoober 2004 – märts 2005;

C.   arvestades, et ÜRO Põgenike Ülemkomissar (UNHCR) andis teada 180 isiku väljasaatmisest 17. märtsil 2005 ja avaldas arvamust, et "pole kaugeltki tagatud, et Itaalia on võtnud tarvitusele vajalikud abinõud heausksete põgenike Liibüasse (mida ei saa pidada turvaliseks varjupaigamaaks) väljasaatmise vältimiseks"; arvestades, et UNHCR "tunneb sügavat kahetsust läbipaistvuse puudumise pärast nii Itaalia kui ka Liibüa ametivõimude tegevuses";

D.   tundes muret Itaalia ametivõimude keeldumise pärast võimaldada 15. märtsil 2005 UNHCRile juurdepääsu Lampedusa vastuvõtukeskusele, samas kui UNHCRi sõnul võimaldasid Itaalia ametivõimud sellele juurdepääsu Liibüa ametnikele;

E.   tundes suurt muret sadade Liibüasse tagasisaadetud varjupaigataotlejate saatuse pärast, kuivõrd nimetatud riik ei ole allkirjastanud Genfi konventsiooni pagulasseisundi kohta, seal ei ole toimivat varjupaigasüsteemi, seal pole tagatud pagulaste õigused ning on levinud pagulaste omavoliline vahistamine, kinnipidamine ja väljasaatmine; arvestades, et väljasaadetud on enamasti käeraudades ega tea väljasaatmise sihtkohta;

F.   tundes muret Liibüa põgenikelaagrites kinnipeetud inimeste kahetsusväärse kohtlemise ja elutingimuste ning välismaalaste hiljutise massilise Liibüast väljasaatmise pärast nende päritolumaale, kuivõrd väljasaatmised toimusid tingimustes, mis ei taganud väljasaadetute väärikust ega ellujäämist; tundes ühtlasi muret 106 surmajuhtumi pärast, mis Liibüa allikate teatel väljasaatmise tagajärjel aset leidsid;

G.   võttes arvesse Itaalia ja Liibüa vahel sõlmitud kahepoolset lepingut, millega usaldati Liibüa ametivõimudele kohustus kontrollida ümberasujate voogusid ning mis kohustab neid tagasi võtma Itaaliast tagasisaadetud isikuid, kuid mille sisu on senini saladuseks jäänud;

H.   avaldades muret selle üle, et Itaalial puuduvad varjupaigaõigust käsitlevad õigusaktid;

I.   võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. aprilli 2005. aastal Itaaliale esitatud taotlust saada hagi nr 11593/05 alusel, milles esitas rühm väljasaadetud ümberasujaid, teavet olukorra kohta Lampedusal;

1.   palub Itaalia ametivõimudel ja liikmesriikidel hoiduda varjupaigataotlejate ja "ebaseaduslike ümberasujate" kollektiivsest väljasaatmisest Liibüasse või teistesse riikidesse ning tagada varjupaigataotluste ükshaaval läbivaatamine ja mittetagasisaatmise põhimõttest kinnipidamine;

2.   leiab, et ümberasujate kollektiivsed väljasaatmised Liibüasse Itaalia võimude poolt, kaasaarvatud 17. märtsi 2005. aasta väljasaatmine, kujutab endast mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumist ja et Itaalia ametivõimud pole suutnud täita oma rahvusvahelisi kohustusi, jättes tagamata selle, et väljasaadetute elu ei satu nende päritolumaal ohtu;

3.   kutsub Itaalia ametivõime üles tagama UNHCRile vaba juurdepääsu Lampedusa vastuvõtukeskusele ja seal kinnipeetavatele isikutele, kes võivad vajada rahvusvahelist abi;

4.   palub komisjonil, aluslepingute valvuril, jälgida vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 6 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 63 varjupaigaõigusest kinnipidamist Euroopa Liidus, peatada kollektiivsed väljasaatmised ning nõuda Itaalialt ja teistelt liikmesriikidelt, et nad täidaksid liidu õigusest tulenevaid kohustusi;

5.   meenutab vajadust ühenduse sisserände- ja varjupaigapoliitika järele, mis põhineks seaduslike sisserändekanalite loomisel ning ühiste normide määratlemisel sisserändajate ja varjupaigapalujate kaitseks üle terve Euroopa Liidu, nagu kehtestas 1999. aasta Tampere Euroopa Ülemkogu ja on väljendatud Haagi programmis;

6.   avaldab veelkord suurt kõhklust seoses varjupaigamenetlust käsitleva nõukogu direktiivi ettepaneku (KOM(2002)0326) puhul rakendatud väikseima ühisnimetaja põhimõttega ning kutsub liikmesriike üles tagama pagulasseisundi taotlemise tingimusi käsitleva direktiivi (2004/83/EÜ)(2) kiiret ülevõtmist;

7.   palub komisjonil alustada selles küsimuses läbipaistvat dialoogi ning teha avalikuks novembris/detsembris 2004 ebaseadusliku sisserändega seoses Liibüasse lähetatud tehnilise missiooni tulemused;

8.   palub Liibüal lubada rahvusvaheliste vaatlejate juurdepääsu, lõpetada ümberasujate omavoliline vahistamine, ratifitseerida Genfi konventsioon pagulasseisundi kohta ja tunnustada UNHCRi mandaati; palub samuti kõigi Liibüa sõlmitud tagasivõtmise lepingute avalikustamist;

9.   palub saata Lampedusa vastuvõtukeskusesse ja Liibüasse pädevate komisjonide liikmetest koosneva delegatsiooni, et hinnata probleemide ulatust ja veenduda Itaalia ja Liibüa ametivõimude tegevuse õiguspärasuses;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Liibüa valitsusele ning UNHCRile.

(1) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (2) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.