Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, millega nähakse ette aastatuhande arengueesmärgid kui kriteeriumid, mille rahvusvaheline üldsus on ühiselt kehtestanud vaesuse kaotamiseks;

–   võttes arvesse sellele järgnevaid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Arenguprogrammi raames koostatud inimarengu aruandeid;

–   võttes arvesse oma 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel;(1)

–   võttes arvesse 25. veebruaril 2003 pärast ühtlustamist käsitlenud kõrgetasemelist foorumit vastu võetud Rooma deklaratsiooni ühtlustamise kohta ja 2. märtsil 2005 pärast rakendamist, vastavusse viimist ja tulemusi käsitlenud kõrgetasemelist foorumit vastu võetud Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta (edaspidi "Pariisi deklaratsioon");

–   võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika kohta ehk Euroopa konsensust (edaspidi "Arengut käsitlev Euroopa konsensus"), mis allkirjastati 20. detsembril 2005(2);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Euroopa Liidu Aafrika strateegia: Euro-Aafrika pakt Aafrika arengu kiirendamiseks" (KOM(2005)0489);

–   võttes arvesse oma 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Aafrika arengustrateegia kohta(3);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(4) (edaspidi "arengukoostöö rahastamisvahend");

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri aastaaruandeid (viimane pärineb 2006. aasta juulist) ÜRO aastatuhande deklaratsiooni täideviimise kohta;

–   võttes arvesse professor Jeffrey Sachsi juhitava ÜRO aastatuhande projekti rakkerühma aruannet "Investeerimine arengusse: aastatuhande arengueesmärkide saavutamise praktiline kava";

–   võttes arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi aruannet "Vähim arenenud riigid 2002. aasta aruanne - põgenemine vaesuse lõksust";

–   võttes arvesse UNICEFi iga-aastaseid aruandeid maailma laste olukorra kohta ja 1989. aasta ÜRO lapseõiguste konventsiooni;

–   võttes arvesse komisjoni personali töödokumenti "EÜ aruanne aastatuhande arengueesmärkide 2000-2004 kohta" (SEK(2004)1379);

–   võttes arvesse Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi iga-aastaseid ülemaailmse seire aruandeid, millest viimane avaldati 2007. aasta aprillis;

–   võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2006. aasta arengukoostöö aruannet, millest viimane avaldati 2007. aasta märtsis;

–   võttes arvesse rahvusvaheliste konverentside lõppdeklaratsioone ja järeldusi, eelkõige arengu rahastamise rahvusvahelise konverentsi (Monterrey, 2002), 2005. aasta ülemaailmse tippkohtumise (New York, 2005), ülemaailmse säästva arengu tippkohtumise (Johannesburg, 2002), ÜRO kolmanda vähim arenenud riikide konverentsi (Brüssel, 2001), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) neljanda ministrite konverentsi (Doha, 2001), rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) (Kairo, 1994), ÜRO Peaassamblee 1999. aasta eriistungi, kus vaadati läbi ICPD eesmärkide täitmine, ("Kairo + 5") ning maailma haridusfoorumi (Dakar, 2000) omi;

–   võttes arvesse ülalmainitud konverentside lõppdeklaratsioonides ja järeldustes ELi liikmesriikide poolt väljaöeldud reservatsioone;

–   võttes arvesse 2002. aasta märtsis Barcelona tippkohtumisel Euroopa Ülemkogu poolt Monterrey konverentsi eel võetud kohustusi;

–   võttes arvesse 2005. aastal Gleneagle'i G8 tippkohtumisel võetud kohustusi, mis puudutavad abi suurust, Saharast lõunas asuvatele Aafrika riikidele antavat abi ja abi kvaliteeti;

–   võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma II töögrupi neljandat hindamisaruannet "Kliimamuutused 2007: mõjud, kohandumine, haavatavus" (edaspidi neljas hindamisaruanne kliimamuutuste kohta);

–   võttes arvesse Sterni lõpparuannet kliimamuutuste majandusliku mõju kohta;

–   võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi, ÜRO aastatuhande projekti ja Maailmapanga järeldusi, mis sisalduvad nende 2006. aasta aruandes energia ja aastatuhande arengueesmärkide kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177-181;

–   võttes arvesse komisjoni teatist "ELi abi: rohkem, paremini ja kiiremini" (KOM(2006)0087);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Euroopa mõju tugevdamine: riiklike strateegiadokumentide ja ühiste mitmeaastaste programmide koostamise ühine raamistik" (KOM(2006)0088);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Milleniumi arengueesmärkide saavutamise kiirendamine – arengu rahastamine ja abi tulemuslikkus" (KOM(2005)0133);

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) 10. ja 11. aprilli 2006. aasta istungi järeldusi arenguabi rahastamise ja Euroopa Liidu abi tõhususe kohta;

–   võttes arvesse komisjoni teatist "ELi tegevusjuhend tööjaotuse kohta arengupoliitikas" (KOM(2007)0072);

–   võttes arvesse oma 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni abi tõhususe ja korruptsiooni kohta arengumaades(5);

–   võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni eelarveabi kohta arengumaades;(6)

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A6-0220/2007),

A.   arvestades, et 2007. aasta tähistab keskpunkti aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel 2015. aastaks ja annab seetõttu ainulaadse võimaluse vaadata üle, mida veel teha tuleb;

B.   arvestades, et paljud Saharast lõunas asuvad Aafrika riigid ei ole siiani teinud edusamme ühegi aastatuhande arengueesmärgi saavutamisel ja ka paljudes keskmise sissetulekuga riikides on piirkondi ja miljoneid inimesi hõlmavaid etnilisi rühmi, kelle senised saavutused on ebarahuldavad;

C.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu määras kindlaks 2005. aasta juulis Gleneagle'is toimunud G8 tippkohtumise päevakorra, nõustudes 2005. aasta mais, et 2015. aastaks antakse 0,7 % rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks ja et nimetatud abi suurendamine on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise oluline eeldus;

D.   arvestades, et OECD arenguabikomitee võimaldab  lugeda võlakergenduse doonorriikide ametliku arenguabi hulka, kuigi see ei tähenda uute vahendite suunamist doonorriikidest vastuvõtjariikidesse;

E.   arvestades, et võlakergendus on üks aastatuhande 8. arengueesmärgi suundadest, mille eesmärk on eelkõige tegeleda kõikehõlmavalt arengumaade võlaprobleemidega, võttes riiklikke ja rahvusvahelisi meetmeid, et tagada võla tagasimaksmine pikemas perspektiivis;

F.   arvestades, et 24 riiki, kaasa arvatud 18 riiki Aafrikas, on praegu võla kustutamisest kasu saanud, kuid siiski on vajalik palju enamate võlgade tühistamine;

G.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks põhihariduse valdkonnas läheb aastas vaja 6,9 miljardit eurot ametlikku arenguabi ning arvestades, et praegune ülemaailmne ametlik arenguabi põhiharidusele on ligikaudu 1,6 miljardit eurot, millest 0,8 miljardit annab Euroopa Liit;

H.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tervishoiu vallas on eeldatavalt vaja 21 miljardit eurot aastas ja praegune rahastamine katab vaid 36 % sellest vajadusest, ning arvestades, et isegi kui eeldada, et Euroopa Liidu ametlik arenguabi kasvab 2010. aastaks, katavad olemasolevad vahendid vaid 41 % vajatavast 21 miljardist eurost, mis omakorda tähendab 11,9 miljardi euro suurust rahastamispuudujääki aastas;

I.   arvestades, et kuigi viimastel aastatel on saavutatud märkimisväärset edu üldise alghariduse saavutamisel, ei käi praegu siiski umbes 77 miljonit algkooliealist last koolis ning saavutamata jäi soolise tasakaalustamatuse korrigeerimise eesmärk algkoolides aastaks 2005;

J.   arvestades, et laste tööjõu kasutamine jätab lapsed ilma õigusest haridusele, mis on tulvastele põlvkondadele väga oluline vahend vaesusest pääsemiseks;

K.   arvestades, et kolm tervishoiualast aastatuhande arengueesmärki – need, mis käsitlevad väikelaste suremust, emade suremust ning HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastast võitlust – kuuluvad nende hulka, mis kõige vähem tõenäoliselt saavutatakse aastaks 2015;

L.   arvestades, et vastavalt aastatuhande eesmärke käsitleva ÜRO 2006. aasta aruandele suureneb mõnes riigis tehtud edusammudele vaatamata jätkuvalt HIV/AIDSi nakatumise määr, kusjuures nakatunud inimeste arv (kellest pooled on naised) on suurenenud 36,2 miljonilt 2003. aastal 38,6 miljonini 2005. aastal, ja arvestades, et ka AIDSiga seotud surmade arv suurenes 2005. aastal, hoolimata retroviirusevastasele ravi paremale kättesaadavusele;

M.   arvestades, et praegu kulutatakse rohkem kui 90% tervishoiualasele uurimistööle ette nähtud rahalistest vahenditest haigustele, mis puudutavad vaid 10% maailma elanikkonnast, ja kuigi patendisüsteemid on võib-olla soodustanud uurimis- ja arendustegevust arenenud riikides, ei saa sama öelda tähelepanuta jäetud haiguste uurimise kohta, mis mõjutavad vaeseid;

N.   arvestades, et mõne hinnangu kohaselt on arengumaades puudu ligikaudu kaks miljonit õpetajat ja rohkem kui neli miljonit tervishoiutöötajat ning et enamikel juhtudel ei ole koolitamiseks ja värbamiseks koostatud ühtegi strateegiat;

O.   arvestades, et õigus toidule on olulise tähtsusega selleks, et teha võimalikuks kõigi muude inimõiguste kasutamine, ja selle õiguse teostamine on terve rea aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimus; aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO 2006. aasta aruande kohaselt on edusammud nälga kannatavate inimeste arvu vähendamisel olnud liiga aeglased ja see näitaja on viimasel paaril aastal koguni suurenenud ning seetõttu tunneb iga päev nälga 854 miljonit inimest (17% maailma elanikkonnast) ja iga päev sureb peaaegu 16 000 last näljaga seotud põhjustel;

P.   arvestades, et alatoitumusega võitlemise suunas tehtavad edusammud on murettekitavalt aeglased ning 27% lastest on alatoidetud ja 53% alla 5aastaste laste seas esinevatest surmajuhtumitest on seotud alatoitumusega;

Q.   arvestades, et ÜRO arenguprogrammi andmetel on vähemalt 19 riiki lõpetanud aastatuhande arengueesmärkidega seonduvate vajaduste hindamise ning veel 55 riiki teeb seda praegu, kuid tänase seisuga ei rakenda ükski väikese sissetulekuga Aafrika riik neid strateegiaid;

R.   arvestades, et 2006. aastal läbi viidud Pariisi deklaratsiooni järelevalve alane baasuuring andis pettumust valmistanud tulemused seoses ühtlustamise, kooskõlastamise ja isevastutuse alaste lubaduste täitmisega;

S.   arvestades, et EL, Ühendkuningriik, Madalmaad, Rootsi, Iirimaa, Taani ja Saksamaa suurendavad üldise eelarvetoetuse kaudu suunatava abi osakaalu;

T.   arvestades, et arenguabi kvaliteet on sama tähtis kui kvantiteet, võttes arvesse asjaomaste riikide suutlikkust abi vastu võtta;

U.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas tehtavad edusammud nõuavad radikaalseid meetmeid vaesuse struktuuriliste põhjustega tegelemiseks, kaasa arvatud vajadust õiglaste ja erapooletute, eeskirjadega reguleeritud rahvusvaheliste kaubandussüsteemide järele, mis on kavandatud kaubanduse edendamiseks ja tasakaalu saavutamiseks ülemaailmses kaubanduses, eriti seoses Aafrikaga;

V.   arvestades, et Euroopa Parlament tunnistas oma 6. juuli 2006. aasta resolutsioonis õiglase kaubanduse ja arengu kohta(7) õiglase kaubanduse rolli väiketalunike ja väiketootjate elatusvahendite parandamisel arengumaades, kuna see annab jätkusuutliku tootmismudeli koos tootja jaoks tagatud tuluga;

W.   arvestades, et suurenenud toetus erasektorile, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, on uute turgude arengu ja loomise, samuti töökohtade loomise liikumapanev jõud;

X.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamine on üks ELi prioriteet, ja arvestades, et kohalike asutuste olulise tähtsusega rolli kõnealuste eesmärkide elluviimisel on tunnistanud ÜRO;

Y.   arvestades, et hinnanguliselt kahel miljardil inimesel maailmas puudub juurdepääs kaasaegsetele energiakandjatele, ja arvestades, et ükski riik ei ole suutnud vähendada oluliselt vaesust energiatarbimist märkimisväärselt suurendamata;

Z.   arvestades, et eelnimetatud Sterni lõpparuanne kliimamuutuste majandusliku mõju kohta ja neljas hindamisaruanne näitasid sõnaselgelt, et kliimamuutustel on kõige suurem mõju arengumaadele ja et paljude maailma kõige haavatavamate kogukondade jaoks on kliimamuutused juba reaalsus;

AA.   arvestades, et Maailmapanga esialgsed hinnangud näitavad, et igal aastal on vaja 10–40 miljardit USA dollarit, et teha vaeseimates riikides areng "ilmastikukindlaks"; ja arvestades, et kohandamisfondidesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames tehtavad sissemaksed ei ületa 150–300 miljonit USA dollarit aastas;

AB.   arvestades, et konfliktidest mõjutatud nõrkades riikides elab 9% arengumaade elanikkonnast, kuid et 27% äärmiselt vaestest, peaaegu kolmandik kõikidest laste surmajuhtumitest ja 29% 12aastastest, kes 2005. aastal algkooli ei lõpetanud, langeb nõrkade riikide arvele;

AC.   arvestades, et hea valitsemistava ja paranenud institutsiooniline suutlikkus on väga olulised, et tagada kodanikele põhiliste sotsiaalteenuste osutamine ning infrastruktuur ja julgeolek;

AD.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamine ei tähendaks mitte ainult tohutut sammu ülemaailmse vaesuse ja kannatuste vähendamisel, vaid näitaks ka rahvusvahelise üldsuse võimet püstitada ja järgida praktilisi ülemaailmse partnerluse eesmärke,

ABI SUURENDAMINE

1.   rõhutab, et arengukoostöö üldeesmärk on ja peab olema vaesuse vastu võitlemine; rõhutab siiski, et kõnealune võitlus ei piirdu materiaalse heaolu kasvuga ja et demokraatia ülesehitamine ja põhiliste inimõiguste, õigusriigi ja õigluse põhimõtete, võrdsuse, läbipaistvuse ja aruandekohustuse edendamine peavad olema alati iga sellise koostöö kesksed teemad;

2.   tuletab meelde G8 riikide poolt 2005. aastal Gleneagle's võetud kohustust kahekordistada 2010. aastaks toetus Saharast lõunas asuvatele Aafrika riikidele ja väljendab pettumust, et ametlik arenguabi Saharast lõunas asuvatele riikidele, kui võlakergendus välja arvata, püsis OECD andmeil "2006. aastal muutumatuna";

3.   rõhutab, et Aafrika ees võetud rahaliste kohustuste täitmiseks tuleb igal G8 doonorriigil suurendada 2010. aastaks toetust Aafrika riikidele 15 miljardi euro võrra 2004. tasemega võrreldes, millest nad on veel kaugel;

4.   väljendab kahetsust, et hiljutisel G8 riikide tippkohtumisel Heiligendammis ei suutnud riikide juhid teha enamat Aafrikale antud lubaduste tagamiseks, ning on mures, et kuigi G8 riigid kordasid 2005. aastal antud lubadust suurendada 2010. aastaks ametlikku arenguabi Aafrikale 18,6 miljardi euro võrra aastas, ei võtnud nad endale kohustust kindla ajakava suhtes nende abi andmise lubaduste täitmiseks;

5.   rõhutab, et G8 teadaanne 44,7 miljardi euro eraldamise kohta tervishoiule ja HIV, tuberkuloosi ning malaaria vastu võitlemiseks sisaldab märkimisväärses ulatuses praeguse rahastamise taseme summasid ega ole piisav selleks, et G8 riigid saaksid täita kõiki ametliku arenguabi osas võetud kohustusi; kutsub seetõttu G8 riike üles tagama nüüd nende kohustuste täiendamine muude kohustustega mujal tervishoiu valdkonnas, hariduse, kaubanduse, valitsemistava ja rahu ning julgeoleku osas, et tegelikult tagada G8 riikide poolt Aafrikale antud lubaduste täitmine;

6.   tervitab mitme Euroopa Liidu liikmesriigi algatust arengumaade võlgade kustutamisel; väljendab samas muret selle üle, et võlgade kustutamine suurendas 2006. aastal kunstlikult Euroopa Liidu poolt antava abi näitajaid ligi 30%, st liikmesriigid kulutasid 0,31 % rahvamajanduse kogutoodangust tegelikele toetustele, mis on väiksem kui ühiseks vahe-eesmärgiks võetud 0,33 %;

7.   kutsub ELi ja G8 üles eraldama võlgade kustutamine ja vähendamine arenguabi näitajatest kooskõlas 2002. aasta Monterrey konsensuse ja GAERCi eelnimetatud 2006. aasta aprilli järeldustega;

8.   avaldab kahetsust, et ajal, mil aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks valitud perioodist on pool möödunud, kahaneb EL-15 antava ametliku arenguabi osatähtsus protsendina rahvamajanduse kogutoodangust 2005. aasta 0,44 protsendilt 0,43 protsendini 2006. aastal;

9.   tervitab asjaolu, et komisjoni antud abi suurenes 5,7% võrra 7,5 miljardi euroni 2006. aastal, kajastades paranenud väljamaksevõimet viimastel aastatel võetud kõrgemalt kohustuste tasandilt;

10.   kiidab neid liikmesriike, kelle poolt ametlikuks arenguabiks eraldatud summad ulatuvad eesmärgiks võetud 0,7 %ni rahvamajanduse kogutoodangust või ületavad antud taset, ning liikmesriike, kelle tegelik toetus kasvab, avaldades samas kahetsust, et mõned EL-15 riigid ei ole 2006. aastaks kaugeltki saavutanud vahe-eesmärgiks seatud 0,33 % rahvamajanduse kogutoodangu eraldamist arenguabiks;

11.   märgib, et Portugal, kelle eesistumisajal leiab tema territooriumil aset ELi Aafrika tippkohtumine, eraldas 2006. aastal rahvamajanduse kogutoodangust ametlike arengueesmärkide täitmiseks vaid 0,21 %;

12.   märgib, et toetussummasid kunstlikult suuremana näidanud riikide edetabelit juhivad Austria (57 %), Prantsusmaa (52 %), Itaalia (44 %), Saksamaa (53 %) ja Ühendkuningriik (28 %) ning märgib ühtlasi, et Saksamaa – käesolevalt nii ELi kui G8 eesistujariik – ei oleks eesmärgiks seatud 0,33 % nimetatud võteteta saavutanud;

13.   kutsub kõiki liikmesriike, kes ei ole suutnud täita Barcelonas, Gleneaglesis ja Monterreys antud lubadusi, pühenduma kiiresti tegeliku abi suurendamisele 2007. aastal, ja kutsub komisjoni üles toetama kõnealuseid liikmesriike, kavandades hoolikalt eelseisva abi suurendamisega seotud finants- ja organisatsioonilisi aspekte, et tagada ELi vahe-eesmärgi täitmine –0,56% rahvamajanduse kogutulu arenguabiks eraldamine;

14.   osutab, et 2008. aastal algaval eelarve läbivaatamisel tuleks arvesse võtta Euroopa Liidu kasvavat tähtsust maailmas ja võimaldada suurema arengueelarve kavandamist ning vastavalt sellele võiks EL võtta vastu otsuse rakendada uusi aastatuhande arengueesmärkide rahastamise vorme, nagu rahastamine Euroopa Investeerimispanga (EIP) kaudu, ja kutsub EIP-d üles tagama poliitilise vastutuse laiendamine Euroopa Parlamendile selliste projektide rahastamise osas, nagu see toimub muu EIP tegevuse osas;

15.   kutsub komisjoni kavandamisel võtma arvesse suurt tõenäosust, et 10. Euroopa Arengufondi (EAFi) ei ratifitseeri kõik 27 liikmesriiki enne 2010. aastat, ja et seetõttu oleks hädavajalik tagada, et rahalised vahendid on üleminekuperioodi ajal (2008–2010) kättesaadavad;

16.   nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks uuenduslike allikate uurimist, mis annaksid alternatiivseid võimalusi arenguprogrammide rahastamise tagamiseks;

17.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid hindaksid regulaarselt ametliku arenguabi eesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme, ja tervitab komisjoni ettepanekut, et liikmesriigid kehtestaksid riigisisesed ajakavad, et tagada liikumine kokkulepitud riikliku ametliku arenguabi eesmärkide saavutamise suunas ajavahemikuks 2010–2015, ning et nad parandaksid oma abivoogude pikaajalist ennustatavust;

18.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja G8 tunnistaksid uute doonorriikide – eriti Hiina – tähtsuse kasvu ja kaasaksid nimetatud uued doonorriigid dialoogi välisabi meetodite ja standardite üle, kaasa arvatud rahvusvaheliselt kokku lepitud normide ja standardite kohaldamise tähtsus abi rakendamisel;

19.   kutsub G8 riike üles siduma abi oma riiklikest majandushuvidest lahti, märkides, et G8 rühma poolt arengumaadele antavast abist on praegu seotud 29%, kusjuures kogu antava abi puhul on see näitaja 24%;

VÕLAKOORMUSE VÄHENDAMINE

20.   rõhutab, et umbes 60 riiki vajab kõigi oma laenude tühistamist, et neil oleks mingigi võimalus saavutada aastatuhande arengueesmärke, ja et on veel rohkem riike, kes vajavad täiendavat võlgade vähendamist, sealhulgas mitmed riigid, kellel on n-ö talumatud võlad, nt need, mille osas on lepingud sõlminud Lõuna-Aafrika endine apartheidirežiim;

21.   tervitab Maailmapanga uuringutulemust, et riigid, kelle võlgu on vähendatud suure laenukoormusega vaeste riikide (HIPC) algatuse raames, on ajavahemikus 1999–2005 rohkem kui kahekordistanud kulutusi vaesuse vähendamise kavadele;

22.   kutsub riike üles täitma kohustust kasutada võlgade vähendamise ja kustutamisega vabanenud rahalisi vahendeid läbipaistvalt ja aruandekohustuse nõuet järgides ning väidab ühtlasi, et võlakoormuse vähendamisest tuleks loobuda vaid siis, kui nende parlamentides ja kodanikuühiskonna organisatsioonides valitseb laialdane üksmeel, et läbipaistvuse ja aruandekohustuse standardeid ei järgita;

23.   rõhutab, et laenukohustuste pikaajalise täitmise võime sõltub vastutustundlikust laenupoliitikast, asjakohases rahastamisest, usaldusväärse majanduspoliitika jätkamisest, tugevdatud võlahaldusest ning avaliku sektori ja parlamendi mõistlikust aruandekohustuslikkusest laenude sõlmimisel, samuti ekspordijõudlusest ja eelkõige ekspordi mitmekesistamisest;

24.   kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik võlakoormuse vähendamisega seotud majanduse ümberkorraldamise tingimused piirduksid võlakohustuste täitmise võime taastamise saavutamisega ning et sellised tingimused ei osutuks kahjulikuks piiranguks vaesusega võitlemise meetmete riiklikul rahastamisel;

25.   kutsub kõiki doonorriike ja võlausaldajaid üles tegema kogu laenudega ning võlgade kustutamisega seotud teave partnerriikides kergesti kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks ning nõuab kindlalt sama läbipaistvust kommertsvõlausaldajate osas;

26.   kutsub liikmesriike üles rakendama meetmeid korruptsiooni "pakkumise poole pealt", võttes uurimise alla altkäemaksu andjaid, esitades neile süüdistused ja koostades neist mustad nimekirjad, ning kaitsma vaeseid riike "kiskjafondide" eest;

27.   kutsub Maailmapanka üles võimaldama soodsamat rahastamist riikidele, kes püüdlevad aastatuhande arengueesmärkide saavutamise poole;

INIM- JA SOTSIAALARENGU RAHASTAMINE

28.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit suurendaks ametliku arenguabi raames võetud kohustusi hariduse valdkonnas, et täita 5,3 miljardi euro suurune rahastamise puudujääk, ning arvestades, et kiiralgatuse "Haridus kõigile" suurim probleem on välisrahastamise puudumine, tuleb komisjoni tunnustada algatuse eest püüda suurendada doonorite lubadusi, kuid avaldab kahetsust selle üle, et kuigi 2. mail 2007. aastal Brüsselis peetud rahastajate konverentsil võetud kohustused peaksid võimaldama täiendavalt 1 miljonil lapsel kooli minna, jätab see endiselt hariduseta 76 miljonit last;

29.   palub Euroopa Liidul suurendada oma osakaalu ülemaailmses ametlikus arenguabis tervishoiu valdkonnas seniselt 6,6%lt, et aidata vähendada 11,9 miljardi euro suurust rahastamise puudujääki ülemaailmsete tervishoiuvajaduste katteks hinnanguliselt vaja minevast 21 miljardist eurost aastas, ning palub jätkuvat, kasvavat ning prognoositavat toetust ülemaailmsele AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fondile;

30.   kutsub Aafrika Liitu üles toetama jätkuvalt 2001. aasta Abuja deklaratsiooni, milles kinnitatakse, et riigid peaksid eraldama vähemalt 15 % riigieelarvest tervishoiule, avaldades ühtlasi kahetsust, et ainult kaks Aafrika riiki on selle lubaduse täitnud;

31.   rõhutab, et arenguriikide valitsused on teinud viimase kümnendi jooksul tõelisi edusamme tervishoidu ja haridusse tehtavate investeeringute suurendamisel, kuid mõnel juhul ei ole lubadusi täidetud, ja kutsub kõnealuseid valitsusi üles kehtestama ajakava, et saavutada eesmärk investeerida vähemalt 20% valitsuse eelarvest haridusse ja eesmärk investeerida 15% valitsuse eelarvest tervishoidu;

32.   kutsub kontrollikoda üles auditeerima 2008. aasta jooksul arengukoostöö vahendiga võetud kohustust, et 2009. aastaks eraldatakse 20% kogu ELi ametlikust arenguabist esmasele tervishoiule ning põhi- ja keskharidusele;

INIM- JA SOTSIAALARENGU PRIORITEEDID

33.   rõhutab et on esmatähtis tagada, et "raskesti ligipääsetavad" lapsed – need, kes elavad konfliktidest mõjutatud nõrkades riikides, puuetega lapsed, kaugetes piirkondades elevad lapsed, krooniliselt vaeste perekondade lapsed või need, kes on tõrjutud etnilistel põhjustel – saaksid kasutada oma õigust põhiharidusele;

34.   kutsub ELi üles pöörama kiiresti tähelepanu haridusele konfliktidest mõjutatud nõrkades riikides, mis praegu saavad ülemaailmselt haridusse suunatavast abist vähem kui viiendiku, vaatamata sellele, et nad on koduks rohkem kui pooltele maailma lastest, kes jäävad haridusest ilma, ja kutsub eelkõige komisjoni humanitaarabiametit üles järgima humanitaarabiameti selgeid juhiseid hariduse toetamiseks hädaolukorras;

35.   kutsub ELi üles – tagamaks, et hariduse parema kättesaadavusega kaasneks ka hariduse parem kvaliteet – aitama riike suutlikkuse ülesehitamisel, et nad suudaksid õpitulemusi jälgida;

36.   avaldab nördimust selle üle, et peaaegu kõik Aafrika riigid on emade ja laste tervise osas aastatuhande arengueesmärkide saavutamise ajakavast maha jäänud;

37.   märgib, et laste suremuse vähendamisel ollakse muude aastatuhande arengueesmärkide saavutamise ajakavast maha jäänud, vaatamata sellele, et on olemas lihtsad ja odavad vahendid, millega saaks igal aastal ära hoida miljonite laste surma, ja rõhutab, et suu kaudu antav vedelikuvaegust kompenseeriv ravi, putukatõrjevahenditega töödeldud voodivõrgud, rinnaga toitmine ja tavalised hingamisteede haiguste vastased antibiootikumid võiksid igal aastal ära hoida hinnanguliselt 63% laste surmajuhtumitest;

38.   usub, et tervishoiu infrastruktuuri tuleb riikide eelarvetest ja rahvusvahelisest abist pikaajaliselt ja stabiilselt rahastada, selleks et saavutada tervishoiuga seonduvaid aastatuhande arengueesmärgid, nagu väikelaste suremuse vähendamine läbi ulatuslikuma immuniseerimise, emade suremuse vähendamine parema juurdepääsu tagamisega kvalifitseeritud tervishoiutöötajatele, uurimis- ja arendustegevuse toetamine ning uute diagnoosimisviiside ja ravimeetodite kättesaadavus ning ohutu joogivee ja hügieeni tagamine, jõupingutuste märkimisväärne suurendamine üldise juurdepääsu tagamiseks HIV/AIDSi, malaaria, tuberkuloosi ja muude haiguste ennetamisele, ravile, hooldusele ja toele 2010. aastaks, hõlmates ka tõrjutud elanikkonnarühmad ja need, kes on kõige suuremas nakkushaigustesse haigestumise ohus;

39.   kutsub doonorriike üles aitama arengumaid kõikehõlmavate tervishoiu tegevusprogrammide väljatöötamisel ja rakendamisel, samuti selliste küsimustega tegelemisel nagu tervishoiu infrastruktuuri ja palkade jätkusuutliku rahastamise tagamine, koolitusinvesteeringute suurendamine ja kõrgelt kvalifitseeritud tervishoiutöötajate rände kaudu toimuva liigse ajude äravoolu vältimine;

40.   tervitab 9.–13. aprillil 2007. aastal toimunud Aafrika Liidu tervishoiuministrite konverentsi kolmanda korralise istungjärgu Johannesburgi deklaratsiooni tervishoiusüsteemide tugevdamise kohta võrdsuse ja arengu nimel, mis on tähtis algatus tervishoiualaste aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas; kutsub ELi üles toetama Aafrika Liidu liikmesriike sellel deklaratsioonil põhinevate programmide rakendamisel;

41.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit oleks jätkuvalt teejuhiks seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuga seonduvate õiguste valdkonnas, säilitades rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi rakendamise rahastamise taseme, ja avaldab kahetsust selle üle, et ehkki Saharast lõunas asuvates Aafrika riikides on kõige suurem emade suremus, on seal ühtlasi ka maailma kõige väiksem rasestumisvastaste vahendite kasutamise osakaal (19%) ning 30% kõigist Aafrika emade surmadest on põhjustatud ebaturvalistest abortidest;

42.   juhib tähelepanu sellele, et ÜRO-l on kavas vastu võtta uus siht seoses aastatuhande viienda arengueesmärgiga (seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu üldine kättesaadavus), ja seetõttu võtab teadmiseks 18.–22. septembrini 2006. aasta toimunud Aafrika Liidu tervishoiuministrite konverentsi eriistungjärgul vastu võetud Maputo tegevuskava seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuga seonduvate õiguste Aafrika poliitikaraamistiku meetmete väljatöötamiseks ajavahemikuks 2007–2010;

43.   rõhutab tungivat vajadust tegelda soopõhise vägivallaga kõigis selle vormides, kuna vägivald mõjutab tüdrukute juurdepääsu haridusele ja tervishoiule ning on üks peamisi HIV pandeemia soodustajaid ja seeläbi üks olulisemaid takistusi suurema soolise võrdsuse saavutamisel arengumaades;

44.   kutsub komisjoni üles kiirendama kohustuse võtmist võidelda HIV/AIDSi vastu arengumaades ja tagada, et kõige enam mõjutatud riikidel oleks varasemast parem juurdepääs taskukohaste hindadega ennetusvahenditele ja -poliitikale, retroviiruse vastastele ravile ja tervishoiuteenustele (infrastruktuur, töötajad ja ravimid), mis on suutelised rahuldama kasvavat vajadust;

45.   märgib, et kõigi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks on AIDSi epideemia peatamine elulise tähtsusega, ja palub komisjoni anda selle ülemaailmse pandeemiaga võitlemisele ülim prioriteet, toetades jõulisemat ja kõikehõlmavat reageerimist; osutab, et nimetatud meetmed peaksid tagama üldise juurdepääsu olemasolevatele ennetus- ja ravivõimalustele, samuti piisavad investeeringud väga erinevate ennetusviiside, sh mikrobiotsiidide ja vaktsiinide arendamisse ja üldisesse kättesaadavusse; kutsub ELi üles edendama tööstuse suuremat osalemist, kooskõlastatumaid teaduslikke jõupingutusi ning poliitikat ja programme, mis kiirendaksid uute vaktsiinide ja mikrobiotsiidide katsetamist;

46.   kutsub ELi üles suurendama rahastamist selleks, et baasteaduse ja biomeditsiini areng viiks tähelepanuta jäetud haiguste uute ja odavate ravimite, vaktsiinide ja diagnoosimismeetodite loomisele, samuti toetama uurimis- ja arendustegevuse arendusetappe ning tagama, et tähelepanuta jäetud elanikkonna rühmad uusi tooteid kasutaksid, austades samas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPSi lepingu) sätteid;

47.   kutsub ELi üles toetama 9.–14. novembri 2001. aasta WTO ministrite konverentsil vastuvõetud TRIPSi lepingut ja tervisekaitset käsitleva Doha deklaratsiooni täielikku rakendamist ning tagama, et ravimite hind oleks taskukohane neile arengumaadele, kes võtavad meetmeid kooskõlas Doha deklaratsiooniga, ühtlasi kutsub ELi üles osutama arengumaadele tehnilist abi rahvatervise meetmete rakendamisel patendiõiguses;

48.   rõhutab vajadust nende olemasolevate süsteemide igakülgse läbivaatamise järele, mis ei suuda lahendada ravimite kättesaadavuse probleemi, läbivaatamine hõlmaks ka soovituste esitamist WTOle 30. augusti otsuse nime all tuntud kohustuslike litsentside alusel ravimite eksportimist reguleerivate eeskirjade muutmiseks;

49.   juhib tähelepanu sellele, et mõne hinnangu kohaselt tuleks tervishoiu ja hariduse kõigile kättesaadavaks muutmiseks tööle võtta kaks miljonit õpetajat ja rohkem kui 4 miljonit tervishoiutöötajat ning igal aastal investeerida heade õpetajate ja tervishoiutöötajate koolitusse ja palkadesse 10 miljardit eurot;

50.   kutsub vaeste riikide valitsusi üles tõstma koostöös ametiühingutega praeguste tervishoiutöötajate ja õpetajate palkasid väärikale tasemele;

51.   kutsub vaeste riikide valitsusi üles tagama parlamendiliikmete ja kodanike esindatust ning kontrolli avalike teenuste järelevalves ning soodustama kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste osalemist kohalikul ning riigi tasandil toimuva planeerimise ja eelarve protsessis, mis hõlmab ka rahastajatega sõlmitavad kokkulepped ja lepingud;

52.   rõhutab, et mõnes riigis suureneb alatoitluse osakaal ja et kogu Aafrikas on 2015. aastaks alatoidetud laste arv võrreldes praegusega kasvanud hinnanguliselt 3,7 miljoni võrra, ning kutsub ELi üles läbi vaatama ja hindama, kas liidu kaudsed investeeringud on alatoitluse probleemi käsitlemisel tõhusad;

53.   kutsub rahvusvahelisi abiandjaid üles kahekordistama jõupingutusi ja kooskõlastama konkreetset poliitikat kroonilise näljaprobleemiga tegelemiseks ning toiduainetega kindlustatuse tagamiseks, rakendades üldist lähenemist, mille raames tegeldakse selle probleemi arvukate algpõhjustega; kutsub valitsusi üles täitma võetud kohustust austada, kaitsta ja võimaldada kasutada õigust toidule, eelkõige soodustades toidu kõigile kättesaadavaks tegemist;

54.   kutsub ELi doonorriike üles alustama koheselt aruandlusega rahvusvaheliselt kokkulepitud toitlustusnäitajaid kasutades, et kajastada edasiminekut toiduga varustamise kindluse, turvavõrgustike ja sotsiaalse kaitse, haldusviisi, veemajanduse, hügieeni ja tervishoiu osas;

ABI KVALITEEDILE JA VAESUSELE KESKENDUV ARENGUKOOSTÖÖ

55.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid eelnimetatud ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta arengupoliitikas tegevusjuhendit, et tagada kulutuste ja tervishoiu- ja haridusprogrammide parem koordineerimine ning ühtlasi tagada enama tähelepanu pööramine abita jäänud riikidele, sealhulgas kriisis olevatele ja nõrkadele riikidele;

56.   nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid järgiksid täielikult eelnimetatud Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta ja rõhutab, et EL peab rohkem pingutama vastastikuse aruandekohustuse, partnerriikide isevastutuse ja tehnilise abi reformimise valdkonnas, sest värskes OECD uuringus Pariisi deklaratsiooni rakendamise kohta olid arenguabikomitee liikmesriikide tulemused nimetatud kolmes valdkonnas halvad;

57.   kutsub ELi üles toetama partnerriike suutlikkuse ülesehitamisel, mis võimaldaks ühtset arengu juhtimist, kuna see on riikide õiguspärase isevastutuse ja arenguprotsessi juhtimise tagamisel keskne küsimus;

58.   usub, et mikrorahastamine on üks kõige olulisemaid vaesusega võitlemise vahendeid, kuna see võimaldab vaestel endil aktiivselt selles võitluses osaleda;

59.   rõhutab, et üks peamiseid teid vaesusest pääsemiseks ning naiste ja meeste võimaluste parandamiseks on tagada neile tootlik, kvaliteetne ja korralikku sissetulekut võimaldav töö;

60.   on veendunud, et ELi arengupoliitikas tuleb uuesti keskenduda soospetsiifilistele prioriteetidele ja laste õigustele kui põhiõigustele, mis moodustavad ühe osas vastavalt Cotonou lepingule(8) ja mujal kohaldatavast haldustavast;

61.   tervitab EÜ/ÜRO soolise võrdõiguslikkuse partnerlust arengu ja rahu nimel, mis käivitati hiljuti eesmärgiga vältida Pariisi deklaratsiooni rakendamisel ja läbivaatamisel sooküsimuste kõrvalejätmist;

62.   on veendunud, et vaesuse vähendamise strateegia dokumendid ja riiklikud strateegiadokumendid võivad olla olulised vahendid aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, kuid neid tuleks koostada ja rakendada ning nende täitmist jälgida ja hinnata, pidades nõu AKV riikide ja liikmesriikide parlamentide, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna ja kohalike asutustega, ning nendes tuleks keskenduda aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

63.   väljendab muret paindlikkuse puudumise üle EÜ programmide kavandamisel, kus planeerimistsükli alguses määratletakse piiratud prioriteedid ja seejärel pole võimalik uusi teemasid toetada isegi siis, kui partnerriikide valitsused seda otseselt paluvad;

64.   rõhutab, et arengukoostöö pikaajaline eesmärk peab olema jätkusuutliku majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna arengu tingimuste loomine; sellega seoses rõhutab vajadust edendada avaliku ja erasektori partnerlust majanduskasvu toetavate algatuste raames, sh toetusmeetmed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tootlikkuse ja tööhõive tõstmiseks;

65.   rõhutab välismaiste otseinvesteeringute suurt potentsiaali arengu, jätkusuutliku majanduskasvu, oskusteabe siirde, ettevõtluse, tehnoloogia ja töökohtade loomise seisukohalt; rõhutab sellega seoses läbipaistva, prognoositava ja soodsa investeerimiskliima, ettevõtete väheste halduspiirangute, omandiõiguste austamise, konkurentsi edendamise ja tugeva makromajandusliku poliitika taotluse tähtsust;

66.   palub doonorriike ja vastuvõtjariike toetada aastatuhande arengueesmärkide täideviimiseks ja kontrollimiseks vajalike täielikumate andmete kogumist;

67.   kutsub komisjoni üles tagama, et infrastruktuuriprojektide rahastamisel oleks kõigis projektides rõhuasetus endiselt vaesuse vähendamisel;

68.   tunnistab, et olemasolevate ELi rahastamisvahendite ja fondide, näiteks infrastruktuuri rahastamisvahendi, veerahastu ja energiafondi kaudu tegeldakse tähtsate küsimustega;

69.   palub Euroopa Liitu tugevdada partnersuhteid arengumaadega viisil, mis soodustab vastastikust vastutust ja kohustusi, kehtestades prognoositavad võrdlusalused ja tähtajad ametliku arenguabi suurendamiseks, mis omakorda võimaldab vastuvõtjariikidel riiklike investeeringute kasvu paremini plaanida;

70.   rõhutab, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tuleb kaasata kõik vahendid ja seetõttu on vajalik sidusrühmade võimalikult lai partnerlus, eriti arengumaade parlamentide, kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste ning erasektori partneritega;

71.   on veendunud, et Aafrika-ELi ühisstrateegia kavandamise käigus jõutakse kokkuleppele aastatuhande arengueesmärkide 2015. aastaks saavutamise fundamentaalse tähtsuse suhtes;

ÜLDEELARVE TOETUS

72.   nõuab, et Euroopa Liit ja partnervalitsused tagaksid, et eelarvetoetust antakse alati sektoripõhise eelarveabina, mille puhul raha eraldatakse konkreetsele sektorile, kuhu abisummad tuleb kulutada, et nad kasutaksid vaesusega seotud näitajaid, millega saab otseselt mõõta poliitika tulemuslikkust ja mitte eelarve sisendeid ning väljundeid, et nad rakendaksid vahendeid ja järelevalvemeetmeid, tagamaks, et üldeelarve toetusest läheks piisav osa põhivajaduste katmiseks, eelkõige tervishoiule ja haridusele, ning rõhutab, et see peab käima käsikäes suutlikkuse arendamise toetamisega, ja rõhutab, et 0,5% eraldatavast eelarvetoetusest tuleks reserveerida kodanikuühiskonna järelvalveasutustele;

73.   kutsub ELi üles toetama seoses üldeelarve toetusega ühtset aastatuhande arengueesmärkide haldust erinevates täidesaatva ja seadusandliku võimu organites ning toetama parlamentaarset, kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste järelevalvet eelarvetoetuse üle, et tagada selge seos eelarvetoetuse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise vahel;

74.   nõuab riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna kaasamist tõhusasse eelarve järelevalvesse riiklike kulutuste jälgimise uuringute vormis, milles võrreldakse OECD arenguabikomitee kriteeriumide alusel üksikasjalikult "sisendeid" ja "väljundeid";

75.   kutsub ELi üles suurendama otsese eelarvetoetusena antava abi osakaalu nende riikide puhul, kes on tõestanud oma head valitsemistava ning inimõiguste ja demokraatia põhimõtete austamist;

76.   rõhutab, et eelarvetoetus oma tavalises vormis kujutab endast põhimõtteliselt rahastajate ja valitsuste vahelisi lühiajalisi kokkuleppeid, millest vähesed kestavad kauem kui kolm aastat, ja kutsub rahastajaid üles pikendama oma kohustuste tähtaega, võimalik, et sarnaselt sellele, mida komisjon on välja pakkunud aastatuhande arengueesmärkide lepingutena, mis sisaldavad kuueaastaseid kohustusi ja selgeid kokkuleppeid ning selgust selle kohta, millal ja kuidas selline toetus peatatakse;

77.   kutsub riike üles keskenduma sellele, kuidas üldeelarve toetus mõjutab naiste võrdõiguslikkust ja sugudevahelisi suhteid, sest rahastamise üldine suurendamine ei aita tingimata ületada ebavõrdset juurdepääsu ega parandada tõrjutud rühmade, sh naiste ja puudega inimeste olukorda;

VALITSEMISTAVA

78.   tuletab meelde, et Cotonou leping sisaldab raamistikku valitsemistava puudutavaid küsimusi hõlmavaks dialoogiks ELi ja AKV riikide vahel, ja kutsub ELi üles uute algatuste, strateegiate ja poliitikasuundade lisamise asemel seda raamistikku tugevdama;

79.   avaldab kahetsust selle üle, et komisjoni teatis Euroopa arengukonsensuse juhtimise kohta (KOM(2006)0421), mis pakub eelarvetoetuse motiveerivat osa, taandab aastatuhande arengueesmärgid ainult üheks näitajaks kahekümne kolme hulgas, mis sisaldab muid aastatuhande arengueesmärkide rakendamise seisukohalt mitteasjaomaseid näitajaid, näiteks kaubanduse liberaliseerimine, terrorismivastane võitlus ja ränne, ning usub, et valitsemistava instrument peaks keskenduma partnerriigi kohustusele rakendada aastatuhande arengueesmärke;

80.   nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks võimalust, mille valitsemistava puudutava lähenemise läbivaatamine 2008. aastal annab, ja kuulaks ära Euroopa ning Aafrika riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, samuti liikmesriikide ja Aafrika riikide valitsuste seisukohad ning kohandaks oma valitsemistava puudutavat lähenemist sellele vastavalt;

81.   tuletab arengumaade valitsustele meelde, et edasiminekut aastatuhande arengueesmärkide täitmisel pärsib sageli püsiv korruptsioon, halvad valitsemistavad ja kaheldavad tervishoiustrateegiad, ning rõhutab, et vaesust ei kaotata kunagi, kui seda põhjustavaid süsteemseid läbikukkumisi samuti ei tunnistata, nendega ei tegelda ning neid ei kõrvaldata;

82.   kutsub arengumaid üles parandama oma jõukuse potentsiaali, kutsudes ellu majanduse liberaliseerimise programmid, eelkõige omandiõiguste valdkonnas, mis vabastaksid otsekohe olulisel määral kapitali kohesteks investeeringuteks – mis iseenesest aitaks kaasa aastatuhande arengueesmärkide varasemale saavutamisele;

83.   kutsub kõiki kahepoolse ja mitmepoolse abi andjaid ning ekspordikrediidiasutusi üles töötama välja terviklikke tingimusi, mis põhinevad valitsuste kohustusel oma kodanike ees ja partnerluse süsteemil, kus mittehumanitaarabi on sõltuvuses rea konkreetsete tingimuste täitmisest ja eelkõige avaliku sektori läbipaistvusest tuluvoogude osas;

RAHU JA JULGEOLEK

84.   tuletab meelde, et rahu ja julgeolek on aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalikud, ja nõuab seetõttu tungivalt, et EL tagaks, et tema arengupoliitikal oleks rahu tagamisele positiivne mõju;

85.   tuletab meelde lubadust tuua konfliktidele reageerimine kogu ELi poliitika ja kõigi poliitikavahendite keskmesse, nii nagu soovitatakse 2001. aasta Göteborgi kohtumisel vastuvõetud vägivaldsete konfliktide ennetamise programmis, ja kutsub ELi üles rakendama uusimaid vastuvõetud konfliktiennetuse poliitikavahendeid, näiteks ELi väike- ja kergrelvade strateegiat, ELi julgeolekusektori reformi poliitilist raamistikku ning ELi desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegreerimise ühiskontseptsiooni;

86.   tervitab asjaolu, et relvakaubandusleping on nüüdseks saanud 80% maailma riikide valitsuste toetuse, ja nõuab tungivalt, et EL annaks oma panuse rahvusvahelise, õiguslikult siduva lepingu tagamiseks;

KAUBANDUS

87.   palub ELi võtta vastu sidus kaubandus-, kalandus-, arengukoostöö ja ühine põllumajanduspoliitika, et vältida otsest ja kaudset negatiivset mõju arengumaade majandusele;

88.   rõhutab, et kaubanduse avamine võib olla üks kõige tõhusamaid majanduskasvu käivitajaid, kuid vaesuse vähendamiseks peab sellega kaasnema siseriiklik ümberjaotamis- ja sotsiaalpoliitika;

89.   rõhutab Doha arenguvoorus antud lubadust ja vajadust õiglaste ja erapooletute, eeskirjadega reguleeritud rahvusvaheliste kaubandussüsteemide järele, mis on kavandatud tasakaalu saavutamiseks ülemaailmses kaubanduses, eriti seoses Aafrikaga, kutsub ELi üles andma endast maksimumi WTO läbirääkimiste ummikseisu lõpetamiseks;

90.   märgib, et ummikseisus oleva Doha vooru eesistuja hinnangul peab EL arengut toetava lepingu sõlmimise kergendamiseks nägema ette kaubavahetust moonutavate põllumajandustoodete eksporditoetuste kärpimise hinnanguliselt 70% võrra ja läbirääkimiste lõpetamiseks 2007. aasta lõpuks tuleb saavutada kokkulepe toetuste ja tollide vähendamise kohta;

91.   usub, et õiglane kaubandus on tähtis vahend jätkusuutliku kaubanduse ülesehitamisel, mis tagaks arengumaade tootjatele õiglase tulu; kutsub komisjoni üles reageerima Euroopa Parlamendi eelnimetatud resolutsioonile õiglase kaubanduse ja arengu kohta soovitusega õiglase kaubanduse toetuseks, nagu on näidatud resolutsiooni lõigetes 1 ja 2;

92.   palub komisjoni tagada, et tema sõlmitud majanduslepingud, aitaksid takistamise asemel kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele; komisjon peaks eelkõige tagama, et majanduspartnerluse lepingud oleksid AKV riikide arengu ja vaesuse kaotamise vahendiks;

93.   usub, et rahvatervist ja ravimite kättesaadavust mõjutavad ravimisektoriga seotud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIP) reguleerimisalast välja jäävad TRIP sätted tuleks jätta välja majanduspartnerluse lepingutest ja muudest tulevastest kahepoolsetest või piirkondlikest kokkulepetest madala sissetulekutasemega riikidega;

94.   usub, et kõigil AKV riikidel peab olema õigus valida, kas laiendada läbirääkimisi muudele valdkondadele kui kaupadega kauplemine, kutsub komisjoni üles tagama, et intellektuaalomandi õigused ja Singapuri küsimused (konkurentsipoliitika, avalikud hanked ja investeeringud) võetakse läbirääkimiste päevakorrast maha, kui AKV riigid nende üle läbi rääkida ei soovi;

95.   kutsub komisjoni üles vältima moonutusi kaubanduses Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühmaga, nõuab seetõttu tungivalt, et juhul kui läbirääkimisi majanduspartnerluse lepingute üle ei suudeta lõpetada enne 2007. aasta lõppu, tagaks komisjon meetmete võtmise meie AKV partnerite kindlustunde tagamiseks; rõhutab, et see nõuab tagatisi selle kohta, et sõltumata majanduspartnerluse lepingute läbirääkimiste seisust, jäävad AKVriikide ELi turule pääsemise tingimused samaväärseks praegustega, nagu on kokku lepitud Cotonou lepingus; kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas selliseid eksportijate ja importijate ebakindlust vältivaid meetmeid saaks võtta;

96.   võtab teadmiseks ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi ning muud hiljutised uuringud, mis näitavad, et kaubanduse ulatuslik liberaliseerimine vähimarenenud riikides on vaesuse pikaajalisele ja olulisele vähendamisele vähe kaasa aidanud ning on aidanud halvendada arengumaade, eriti Aafrika riikide kaubandust, ning kutsub ELi üles alustama pikaajalist, tõelist kampaaniat nende vähimarenenud riikide ekspordivõime tegelikuks tõstmiseks, soodustades tehnilist abi hügieeni- ja tervishoiustandardite, asjaõiguse, ärioskuste ja lisaväärtust andvate programmide edendamiseks;

97.   kutsub komisjoni üles kohandama oma koostöö- ja kaubanduspoliitikat nii palju kui võimalik, et aidata arengumaade valitsusi avalike teenuste osutamisel ja arendamisel, eriti mis puudutab joogivee, tervishoiuteenuste, hariduse ja transpordi kättesaadavust kogu elanikkonnale;

98.   nõuab tungivalt, et täielikult arvestataks asjaolu, et AKV riigid sõltuvad sageli tugevalt esmasest toorainest, mille puhul on tavaline hindade ja tollide suur kõikumine, ja rõhutab mitmekesistamise, töötleva tööstuse ja VKEde arendamise tähtsust nendes riikides;

99.   rõhutab kaubandusalase suutlikkuse kasvatamise tähtsust ja vajadust täiendavate ELi vahendite järele, et edendada AKV riikide võimet selgitada välja vajadused ja strateegiad, pidada läbirääkimisi ja toetada piirkondlikku integratsiooni tootmise mitmekesistamiseks ning liberaliseerimise ettevalmistamiseks, edendades tootmist, tarnimis- ja kauplemisvõimet ja tasakaalustades ümberkorralduste kulusid, samuti suurendades investeeringute kaasamise võimet;

100.   kutsub komisjoni üles suurendama kaubandusega seonduvat abi suutlikkuse kasvatamiseks, mis on kõige vaesematele riikidele turgude liberaliseerimise tõttu tihenenud konkurentsis toimetulemiseks eluliselt tähtis;

KLIIMAMUUTUS

101.   nõuab tungivalt, et EL mängiks jätkuvalt juhtivat rolli puhtamate ja tõhusamate lähenemisviiside edendamisel säästva ning madala süsinikutarbega arengu osas;

102.   juhib tähelepanu sellele, et arengumaade vaesed ühiskonnad on kliimamuutusele kõige vähem kaasa aidanud, kuid tõenäoliselt kannatavad kõige rängemini selle tagajärgede all; palub Euroopa Liitu eraldada märkimisväärselt rahalisi vahendeid selleks, et arengumaad saaksid kohaneda merepinna tõusuga ja äärmuslike ilmastikunähtuste, nagu põuad, rängad tormid, üleujutused jne suurenenud sageduse ja tugevusega, samuti sellest tulenevate pingetega tervishoiu, toiduainete tootmise ja vee kättesaadavuse osas, mis võiksid ohustada arengut ja tuua kaasa ulatusliku rände ja julgeolekuohud;

103.   kutsub ELi üles eraldama märkimisväärselt rahalisi vahendeid vaestele riikidele kliimamuutusega kohanemiseks ja rõhutab, et seda raha ei tohi lihtsalt eraldada olemasolevatest toetuseelarvetest ning usub ühtlasi, et oluline osa Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi alusel toimuvast saastekvootide enampakkumisest ja süsinikdioksiidi maksustamisest saadud tulust tuleks kasutada arengumaade puhta arengu rahastamiseks;

104.   rõhutab, et kohanemist ei tohi käsitleda ainult humanitaarküsimusena või ainult kliimakonventsiooni prioriteedina; rõhutab, et ohtude vähendamise ja "kliimakindluse" meetmed tuleb integreerida kõikehõlmavasse arengustrateegiasse, mis hõlmaks ka vaesuse vähendamise strateegia dokumendid ja riiklikud strateegiadokumendid;

105.   tunnistab, et intellektuaalomandi õiguste litsentsitasud puhta tehnoloogia valdkonnas võivad olla takistuseks sellise tehnoloogia siirdele arengumaadesse; rõhutab, et energiapuudusega võitlemiseks ja jätkusuutliku arengu tagamiseks tuleb arendada intellektuaalomandi partnerlusi tööstus- ja arenguriikide vahel, et tagada omandiõiguste austamine ning samas hõlbustades tehnoloogia üleandmist;

106.   rõhutab, et ehkki aastatuhande deklaratsioon energeetikat konkreetselt ei käsitle, on vaestele kaasaegsete energiateenuste osutamine aastatuhande arengueesmärkide saavutamise kriitilise tähtsusega eeltingimus; juhib tähelepanu, et paljudel arengumaadel on suurepärased eeldused taastuvenergia tehnoloogiate kasutamiseks, mis on tõhus vahend kiiresti kallineva naftaga seonduvate kulude katmiseks ning energiavajaduste rahuldamiseks, vältides samas täiendavat kahjulikku mõju kliimale; avaldab kahetsust selle üle, et EL on eraldanud energiapuuduse probleemiga tegelemiseks liiga vähe rahalisi vahendeid; rõhutab sellega seoses vajadust suurendada abi, samuti vajadust taastuvenergia tehnoloogiatesse tehtavate erainvesteeringute suurema toetamise järele;

TEGUTSEMISKAVA PÄRAST AASTATUHANDE ARENGUEESMÄRKIDE SAAVUTAMIST

107.   rõhutab, et kui aastatuhande arengueesmärgid saavutatakse, siis väheneb vaesuses elavate inimeste arv kümne aastaga poole võrra – see oleks suur saavutus, mis samas tähendab, et sajad miljonid vaeseimad ja ohustatuimad inimesed elavad endiselt kroonilises vaesuses;

108.   kutsub ELi üles määrama kuupäeva vaesuse likvideerimise strateegia kokkuleppe saavutamiseks pärast 2015. aastat;

o
o   o

109.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ning parlamentidele, Parlamentidevahelisele Liidule, ÜRO-le ja OECD arenguabikomiteele.

(1) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 311. (2) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (3) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 475. (4) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41. (5) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 316. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0043. (7) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0320. (8) Koostööleping ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV) rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3). Lepingut on viimati muudetud AKV-EÜ ministrite nõukogu otsusega nr 1/2006 (ELT L 247, 9.9.2006, lk 22).