Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse neljandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (KOM(2007)0273) ("neljas ühtekuuluvusaruanne");

−   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele "Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid" (KOM(2007)0507);

−   võttes arvesse Euroopa Ühenduste asutamislepingu artikleid 158 ja 159 ning artikli 299 lõiget 2;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava ja Euroopa linnade säästvat arengut käsitlevat Leipzigi hartat ning esimest tegevusprogrammi Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava rakendamiseks;

–   võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) uuringut "Ruumilise arengu tulevikukontseptsioon – Euroopa territoriaalse arengu mudelid" ning Euroopa Parlamendi uuringut "Piirkondlik ebavõrdsus ja ühtekuuluvus – millised on tulevikustrateegiad?";

–   võttes arvesse Regioonide Komitee 28. novembri 2007. aasta arvamust (COTER-IV-011) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. detsembri 2007. aasta arvamust (CESE/1712/2007) neljanda ühtekuuluvusaruande kohta;

–   võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni struktuuripoliitika mõju ja tagajärgede kohta Euroopa Liidu ühtekuuluvusele(1);

–   võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli ja tõhususe kohta erinevuste vähendamisel vaeseimates ELi piirkondades(2);

–   võttes arvesse parlamendi kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi(A6-0023/2008),

A.   arvestades, et paljudes Euroopa piirkondades endiselt püsiva suure ebavõrdsuse ja eriomaste struktuuriprobleemide tõttu, mis on liidu hiljutise laienemise tagajärjel veelgi süvenenud, püsib vajadus üldise Euroopa ühtekuuluvuspoliitika järele;

B.   arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on jätkuvalt Euroopa integratsiooni üks alussammas ja sellel on tähtis roll ebavõrdsuse ning arenguprobleemide vähendamisel;

C.   arvestades selget seost euroskeptilisuse ja regioonides territoriaalse ebavõrdsuse suurenemise vahel, mis tõestab vajadust majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse järele, et tugevdada Euroopa Liidu õiguspärasust, mis toetub kohapealsele nähtavale regionaalpoliitikale; arvestades, et ELi tegevuse kodanikele lähemale toomisel ja regionaalpoliitika rakendamisel etendavad keskset rolli piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning kohalikud osalised, kelle saavutusi tuleks tõhusamalt avalikustada;

D.   arvestades, et võttes arvesse tema lisaväärtust, annab ühtekuuluvuspoliitika igale piirkonnale võimaluse saada konkreetseid hüvesid kohalikule elanikkonnale pikaajalise tööhõive ja kõrgema elatustaseme kindlustamise kaudu, eriti piirkondades, mis on jäänud maha konkurentsivõime tugevdamise ja haldussuutlikkuse suurendamise ning detsentraliseeritud haldamise tagamise valdkonnas; arvestades, et seetõttu tuleb lükata tagasi kõik katsed paigutada kõnealune poliitikavaldkond uuesti riikide pädevusse;

E.   arvestades, et Lissaboni leping, mille kiitsid 18. oktoobril 2007. aastal heaks ja allkirjastasid 13. detsembril 2007. aastal liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid, asetab territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi koos majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega liidu peamiste eesmärkide hulka;

F.   arvestades, et tulevikus tuleb ühtekuuluvuspoliitika jaoks tagada rohkem rahalisi vahendeid, et tulla toime uute ette aimatavate väljakutsetega, millel on oluline territoriaalne mõju, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, segregatsioon, rändevood (mis on eriti suur probleem maapiirkondades ja äärealadel), globaliseerumisega kohanemine, kliimamuutus, energiavarustus ning maapiirkondade aeglane järelejõudmisprotsess; arvestades, et nendele väljakutsetele on võimalik leida vastus vaid juhul, kui tulevikus tunnistatakse ühtekuuluvuspoliitika olulist tähtsust kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

Euroopa Liidu 27 liikmesriigi ühtekuuluvuspoliitika olukorra hindamise vastandlikud tulemused

1.   toetab kõnealust aruannet, mis on eelmistest üksikasjalikum, põhineb erinevatel näitajatel ja milles leidub kasulikke andmeid võrdluseks muude riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Hiina või India, kajastades rahvusvahelist konteksti, milles ELi majandused toimivad;

2.   avaldab siiski kahetsust, et majanduskasvu ja lähenemise jätkusuutlikkuse paremaks hindamiseks ei ole esitatud küllaldaselt võrreldavat teavet ja võrreldavaid andmeid erinevate NUTSi tasandite kohta; nõuab seetõttu paremate statistiliste vahendite rakendamist, nagu näiteks neljanda ühtekuuluvusaruande koostamisel edukalt kasutatud uued näitajad (lisaks SKT-le inimese kohta), mis võimaldaksid mõõta täpsemalt majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohapealset taset, samuti kohalike meetmete konkreetset panust ühtekuuluvuspoliitikasse; on arvamusel, et selle saavutamiseks peab ESPONi suutlikkust suurendama;

3.   viitab probleemidele liikmesriikidele eraldatud struktuuriliste vahendite ärakasutamisel ja nõuab olukorra parandmiseks meetmete võtmist; märgib, et on veel liiga vara hinnata uute liikmesriikide ühtekuuluvuspoliitika tulemusi; toetab kõiki pingutusi ühtekuuluvupoliitika tõhususe suurendamiseks ja liigse bürokraatia vähendamiseks ning nõuab kõnealuse poliitikavaldkonna tulemuste süstemaatilist hindamist; kinnitab oma tugevat toetust komisjoni algatatud Euroopa läbipaistvuse algatusele, milles nimetatakse struktuuriliste vahendite saajad alates 2008. aastast;

4.   väljendab heameelt selle üle, et endised ühtekuuluvuspoliitika sihtriigid Kreeka, Hispaania, Portugal ja Iirimaa on jõudnud muudele riikidele märkimisväärselt järele ning nende majanduskasv on olnud ajavahemikus 2000–2006 silmapaistev, kuid tuletab meelde, et majanduskasvule vaatamata esineb nendes riikides endiselt olulisi piirkondadevahelisi erinevusi ja sügavaid struktuurilisi probleeme;

5.   väljendab heameelt uute liikmesriikide kõrge majanduskasvu üle, kuid märgib, et nende majanduslik lähenemine on võimalik vaid keskmises või pikas perspektiivis ning et see on pikk protsess, kuna SKT inimese kohta oli mõnes kõnealustest riikidest esialgu väga madal;

6.   väljendab heameelt selle üle, et komisjon kinnitas veel kord ühtekuuluvuspoliitika tähtsat rolli kõikide liikmesriikide suutlikkuse tugevdamisel arendada harmooniliselt tööhõivet ning luua uusi ja toimivaid töökohti, nagu sellest annavad tunnistust ühtekuuluvuspoliitika suurepärased tulemused paljudes eesmärgi 2 piirkondades;

7.   tunneb muret selle pärast, et riikidevaheline lähenemine väga tihti varjab piirkondadevaheliste ja piirkonnasiseste erinevuste süvenemist; märgib, et piirkondades ja kohalikes kogukondades täheldatakse paljudes valdkondades ebavõrdsuse teravnemist, nagu näiteks tööhõive, tootlikkus, sissetulek, haridustase ja uuendustegevuse suutlikkus; rõhutab ka territoriaalse koostöö tähtsust nende probleemide lahendamisele kaasa aitamisel;

8.   juhib tähelepanu näiteks sellele, et piirkondade konkurentsivõime sõltub paljuski tootlikkusest, turgudele juurdepääsust ja tööjõu kvalifikatsiooni tasemest, mis erineb märgatavalt rohkem piirkonniti kui liikmesriigiti; lisaks märgib, et institutsioonilistes tegurites nähakse järjest enam konkurentsivõime võtmeelemente, mis sisaldavad sotsiaalkapitali toetamist ettevõtluskultuuri ja jagatud käitumisnormide kujul, mis soodustavad koostööd ja ettevõtlust ning avaliku halduse tõhusust;

9.   märgib sellega seoses, et teatavates arenenud piirkondades ja isegi mõnes vähemarenenud piirkonnas on tuntavad mitmed probleemid, millel on arengupotentsiaali seisukohalt tugev territoriaalne mõju: madal majanduskasv, tootlikkuse ja tööhõive langus ning elanikkonna vananemine;

10.   märgib, et kuigi kõrge majanduskasv on võimaldanud teatud liikmesriikidel saavutada täieliku tööhõive ja suurendada enda SKT taset inimese kohta, on teistes liikmesriikides erinevused eri sotsiaalsete rühmade vahel suurenenud, mis tähendab, et endiselt on vajalik elanikkonna kõige haavatavamate rühmade sotsiaalne integratsioon;

11.   rõhutab haridustasemete ebapiisavat lähendamist ning Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelist tõelist lõhet hariduse valdkonnas, viimase kodanikest 29 % vanuses 25–64 on ülikoolidiplom võrreldes Euroopa Liidu vaevalt 16 %; märgib siiski, et kõrgharidusega naiste hulk suureneb kiiremini kui kõrgharidusega meeste hulk;

12.   rõhutab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, võrdsete võimaluste ning puuetega inimeste ja eakate kodanike erivajaduste integreerimise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika raames teostatavate projektide läbiviimise igas etapis;

13.   rõhutab majandustegevuse olulist koondumist pealinnapiirkondadesse – nähtus avaldub kõige suuremal määral uutes liikmesriikides – kus toodeti keskmiselt 32 % vastava riigi SKTst, samas kui seal elab vaid 22 % riigi elanikkonnast; märgib, et selline koondumine võib tuua kesklinna piirkonnas kaasa väga erinevad tööpuuduse määrad;

14.   märgib, et kontrollimatu linnastumine võib luua demograafilise, majandusliku, sotsiaalse, transpordi- ja keskkonnaalase tasakaalustamatuse kitsal alal ning tuua kaasa valglinnastumise ja linnadest kaugemal asuvate maapiirkondade elanikkonna vähenemise; palub seepärast komisjonil kõnealusele probleemile erilist tähelepanu pöörata ja esitada nende probleemide lahendamiseks konkreetseid ettepanekuid;

15.   rõhutab piirkondlikku ebavõrdsust seoses juurdepääsetavuse ning keskuste ja äärealade vahelise liiklusühendusega, mis tuleneb ebasoodsatest geograafilistest ja strukuurilistest oludest ning ebapiisavast investeerimisest transpordi infrastruktuuri ja potentsiaalsete ühendusvõimaluste puuduvast mitmekesistamisest; rõhutab eriti asjaolu, et juurdepääsetavus mägi- ja saarepiirkondadele, samuti äärealadele ja Euroopa mandriosast väga kaugel asuvatele äärepoolseimatele piirkondadele on oluliselt takistatud; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, et edendada piirkondlikku potentsiaali, ligitõmbavust ja kõnealuste piirkondade säästvat arengut ergutavate meetmete kasutuselevõttu;

16.   väljendab suurt imestust komisjoni neljandas ühtekuuluvusaruandes esitatud väite üle, et eraldatus ei näi kujutavat endast suurt takistust arengule, ning märgib saarepiirkondade elanike suurt pettumust selle avalduse pärast, sest nad puutuvad iga päev kokku eraldatuse negatiivsete mõjude ja raskustega;

Regionaalpoliitika ja Lissaboni strateegia

17.   rõhutab riikidevahelisi suuri erinevusi teadus- ja arendustegevusse investeeritud summades ning täheldab tugevaid piirkondlikke erinevusi uuendustegevuse valdkonnas, mida on neljandas ühtekuuluvusaruandes mõõdetud uuendustegevuse valdkonna piirkondliku tulemusnäitaja alusel;

18.   jagab komisjoni arvamust ühtekuuluvuspoliitika võimendava mõju kohta Lissaboni strateegiale, suunates avaliku sektori investeeringud projektidesse, mis toetavad dünaamilise, majanduskasvu ja uuendustegevust soodustava majandusstruktuuri loomist, põhinedes poliitikate ja programmide tõhusama ühtlustamise tulemusel tekkinud sünergial;

19.   avaldab kahetsust, et ühtekuuluvuspoliitika eluviimisel ei ole vaatamata vahendite eraldamisele võetud piisavalt arvesse väike- ja mikroettevõtete ning käsitöönduse uuendustegevuse potentsiaali; nõuab seepärast aktiivse poliitika teostamist, et toetada kõnealustes ettevõtetes uuendustegevuse kõiki vorme, ning palub komisjonil luua võimalused vastastikuseks koostööks ettevõtete, avaliku sektori, koolide ja ülikoolide vahel, et rajada kooskõlas Lissaboni strateegiaga piirkondlikud uuendustegevuse klastrid;

20.   juhib tähelepanu sellele, et struktuuriabi võimendavat mõju saab erasektori kaasfinantseerimise abil suurendada; nõuab avaliku ja erasektori vahelise partnerluse jaoks läbipaistvate eeskirjade ja standardlahenduste kohest kasutuselevõttu, mis annaks piirkondadele võimaluse võtta riiklike eesmärkide saavutamisel appi erakapital;

21.   toob välja, et automaatne kohustustest vabastamise põhimõttest kinnipidamine on eriliselt oluline, et julgustada korraldusasutusi projekte rahastama ja kiiresti teostama; nõuab n + 2 reegli (uutes liikmesriikides finantsraamistiku 2007–2013 kolmel esimesel aastal n + 3) põhimõtte järgimist;

22.   toob välja, et viivitused struktuuripoliitika elluviimisel on osaliselt tingitud liiga rangest korrast, mistõttu tuleks kaaluda nende menetluste lihtsustamist ning kohustuste ja pädevuse selget jaotamist ELi ja liikmesriikide vahel;

23.   märgib, et programmitöö perioodil 2007–2013 suunatakse vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi kaudu 64 % eesmärgi 1 (lähenemine) vahenditest ja 80 % eesmärgi 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) vahenditest uuendustegevuse kuludesse, mis on 55 000 miljonit eurot rohkem kui eelmisel ajavahemikul; märgib, et nende vahendite kasutamise tase on seotud vähem arenenud piirkondade suutlikkusega uurimis- ja arendustegevuse ning uuendustegevusega seotud projekte kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt hallata, et rahalisi vahendeid täielikult ära kasutada ning mitte suunata väikese mahulistesse investeeringutesse;

24.   palub komisjonil hinnata vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi ja selle mõju piirkondlikule ebavõrdsusele ning teha kindlaks, kas prioriteetide määratlemisel ei soodusta kõnealune süsteem liiga tsentraliseeritud või "ülalt alla" lähenemisviisi ("top down approach"); loodab, et see hindamine algab 2008. aastal ilmuva komisjoni viienda aruandega ühtekuuluvuse kohta, milles eeldatavasti keskendutakse ühtekuuluvuspoliitika ning Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide vahelistele suhetele kõikides piirkondades;

25.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika raames ei saa eelistada juba dünaamilisi piirkondi, mis kaasneks vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi range järgimisega; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisel on ühtekuuluvuspoliitikal kolm Lissaboni strateegia raamistikust kaugemale ulatuvat eesmärki: majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

26.   nõuab Lissaboni strateegia laiendamist, et lisada sellesse territoriaalne mõõde, mis võimaldab võtta arvesse piirkondadele iseloomulikke omadusi, julgustades samal ajal üleeuroopalist sünergiat ja koostööd, mille raames toetatakse eriti laiapõhjalise uuendustegevuse väljatöötamist ja elluviimist;

27.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ulatust ei saa kahandada Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele; on arvamusel, et territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamine lähenemise eesmärgi meetmete abil on piirkondade pikaajalise konkurentsivõime eeltingimus; on seepärast seisukohal, et eesmärki 1 (lähenemine) ja eesmärki 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) tuleks tulevikus käsitleda nii teineteist kui ka eesmärki 3 (Euroopa territoriaalne koostöö) täiendavatena;

Territoriaalne ühtekuuluvus – integreeritud lähenemisviisi suunas

28.   palub komisjonil lisada "territoriaalse ühtekuuluvuse" mõiste peagi ilmuvasse territoriaalset ühtekuuluvuse teemat käsitlevasse rohelisse raamatusse (mis kavatsetakse avaldada 2008. aasta septembris), et saavutada kõnealuses ühenduse poliitikavaldkonnas edasist edu;

29.   rõhutab seoses sellega tõelise partnerluse ja asjakohase mitmetasandilise valitsemissüsteemi loomise olulisust erinevatel tasanditel, mille raames on regionaalarengu eesmärkide määratlemisse ja elluviimisse kaasatud arutelude kaudu majanduspartnerite ja tööturu osapooltega nii ühenduse, riigi, piirkondlik kui ka kohalik tasand, mis tagab, et Euroopa tasandil määratletud tegevusprioriteetide ulatust ei piirata nende rakendamisel kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil (altpoolt tulev algatus) ja et hoida ära mis tahes oht kohalikku arengusse ja ühtekuuluvust edendavasse tegevusse kaasatud tegutsejad välja jätta, nagu juhtub sageli linnapoliitika valdkonnaga;

30.   teeb ettepaneku käsitleda esmatähtsatena poliitikavaldkondi, mis toetavad territooriumide tõeliselt detsentraliseeritud arengut, leevendades pealinnadele avaldatavat survet ja soodustades hajutatud sõlmede esilekerkimist; on arvamusel, et sellega seoses ei tohiks kahe silma vahele jätta maapiirkondade toetamist ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tähtsat rolli maapiirkondades;

31.   nõuab samuti praktiliste sammude astumist, et vähendada erinevusi juurdepääsetava territooriumiga piirkondade ja struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade, täpsemalt mägi- ja saarepiirkondade, hõredalt asustatud alade, äärealade ning piirialade vahel, tunnistades samal ajal viimaste ebasoodsat olukorda ning võttes nende toetamiseks nii erimeetmeid kui ka alalisi meetmeid; kinnitab oma põhimõtet võtta arvesse äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulikke ebavõrdseid tingimusi;

32.   soovitab käsitleda sidusamalt linna- ja maapiirkondade problemaatikat; rõhutab, et maapiirkondade arengut tuleks koordineerida regionaalpoliitika raamistikus rakendatavate meetemete kaudu; tunneb sellega seoses muret ühtekuuluvuse ja maaelu arengu eraldiseisva lähenemisviisi sobivuse kohta (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu); nõuab kohustusliku ümbersuunamise teel maaelu arengu rahastamise suurendamise mõjude uurimuse läbiviimist;

33.   hoiatab poliitikavaldkondade sektoriteks jaotamise ohu eest ja pooldab integreeritud lähenemisviisi arendamist, mis aitab määratleda, milline sünergia on võimalik ühtekuuluvuspoliitika ja teiste olulisemate valdkondade vahel, nagu transport, põllumajandus, kalandus, maaelu areng, keskkond ja energiavaldkond, teadusuuringud ja tehnoloogia;

34.   kutsub komisjoni üles analüüsima järgmistes aruannetes, millises ulatuses on erinevad vahendid ja poliitikavaldkonnad, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, aidanud kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas saavutatud edusammudele; on arvamusel, et kõikide oluliste valdkondade edusamme ja probleeme on vaja analüüsida, eriti mis puudutab Lissaboni strateegiat;

35.   eeldab, et arutelude tulemusel ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat pööratakse erilist tähelepanu ühenduse välispiiril asuvatele piirkondadele, et tagada piirialade stabiilsus ja heaolu ning selle lõpptulemuseks ei oleks mitte üksnes ELi piirialade areng, vaid ka suurem ühtekuuluvus ja konkurentsivõime ühenduse jaoks tervikuna;

36.   juhib tähelepanu sellele, et ruumilise eraldatuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus eesmärgiga saavutada säästev ja tasakaalustatud areng vajab hoolika elamumajanduspoliitika tuge, mis kuulub laiema kohaliku arengu, linnaplaneerimise ja kohalike avalike teenuste haldamise strateegia valdkonda;

37.   väljendab seoses sellega heameelt territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta rakendamise tegevuskava vastuvõtmise üle, mille eesmärk on tagada, et territoriaalset mõõdet võetakse paremini arvesse kogu avaliku sektori poliitikas nii ühenduse, riigi kui ka kohalikul tasandil, ning ootab selle avaldumist tegelikkuses; pidades silmas Lissaboni lepingu alusel kavandatud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse laiendamist territoriaalse mõõtme võrra, on vaja välja töötada sobivad näitajad, et määratleda territoriaalse ühtekuuluvuse sisu;

38.   väljendab heameelt komisjoni teate üle avaldada roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, mis on kavas võtta vastu 2008. aasta septembris, ning nõuab, et see sisaldaks konkreetseid suundi integreeritud lähenemisviisi rakendamiseks;

39.   on teadlik Euroopa Parlamendi, keda esindab regionaalarengukomisjon, ja Regioonide Komitee koostöö jätkumise tähtsusest seoses regionaalpoliitika tulevikuga;

Uued väljakutsed ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ja Euroopa Liidu üldeelarve

40.   on arvamusel, et tulevikus on liit üha sagedamini vastamisi uute tugeva territoriaalse mõjuga väljakutsetega, mis suurendavad regionaalarengu valdkonna praeguseid takistusi, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, rändevood (mis kujutavad endast eriti suurt probleemi äärepoolsemate piirkondade ja maapiirkondade jaoks), energiavarustus- ja kliimaküsimused, kohanemine globaliseerumisega seotud muutustega ning samuti laienemine ja naabruspoliitikad; rõhutab katseprojektide tähtsust, mis on seotud piirkondade kohandamisega nendele uutele väljakutsetele;

41.   nõuab enne uute ühinemisläbirääkimiste alustamist eelseisva võimaliku laienemise kulude ja struktuuripoliitika regulaarset analüüsimist ning loodab, et Euroopa Parlamendi roll ühinemisläbirääkimiste ja naabruspoliitika raames võiks olla suurem ning tema osalemine ühinemiseelsete vahendite kavandamisel oleks siduv;

42.   rõhutab rahvaarvu vähenemise probleemi tõsidust mitmetes ELi piikondades, mis hõlmab elanikkonna vananemist, inimkapitali kaotust, kapitali väljavoolu, teenuste kallinemist jne;

43.   on arvamusel, et demograafilisel arengul võib olla suur territoriaalne mõju, näiteks teatavate piirkondade rahvaarvu vähenemine, mis puudutab eelkõige vähem arenenud maapiirkondi ning millega kaasneb linnastumine ja ühiskonna vananemine, või elamumajanduse areng muudes piirkondades, mis sunnib nende probleemide lahendamiseks töötama välja konkreetseid uuenduslikke strateegiaid, mis omakorda nõuab jõupingutust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste säilitamiseks ja kõrgetasemeliste universaalteenuste tagamiseks;

44.   märgib, et kliimamuutusel on erinevad tagajärjed, eriti mis puudutab üha sagedamini esinevaid ja tõsisemaid loodusõnnestusi, nagu näiteks metsatulekahjud, põuad ja üleujutused, millega toimetulekuks tuleb ELi erinevates piirkondades leida erinevaid võimalusi ja mille lahendamiseks peavad piirkonnad vaatama läbi ja kohandama oma ELi süsinikdioksiidi heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks koostatud säästva arengu strateegiaid; on veendunud, et ELi ühtekuluuvuspoliitika peaks olema kliimasõbralik, kuid tuletab ühtlasi meelde, et kõnealuses valdkonnas on ühtekuuluvuspoliitika jaoks avatud võimalused piiratud; on arvamusel, et kliimamuutuse vastu võitlemisega tuleks tegeleda ka muudes ühenduse poliitikavaldkondades;

45.   tuletab samuti meelde, et on oluline võtta tõhusate üldpõhimõtete sõnastamise raames vastu ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse Euroopa solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108), mis tagab õigeaegsema ja piisava abi piirkondlike loodusõnnetuste korral, mis on teatavates piirkondades nende geograafilise asukoha tõttu sageli laastavad;

46.   on arvamusel, et energiavarustuse ja energiahindade tõusu probleemidel võivad olla territooriumidele olulised ruumilised mõjud enamiku ELi liikmesriikide tugeva energiaalase sõltuvuse tõttu, eriti maa-, mägi- ja saarepiirkondades, väga kõrvalistes piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades nende sõltuvuse tõttu transpordist, mis on energiahinna suhtes tundlik; juhib siiski tähelepanu sellele, et taastuvate energiaallikate arendamine ning energiatõhususse ja detsentraliseeritud energiavarustusse investeerimine võivad tulevikus pakkuda suuri piirkondlikke ja kohalikke arenguvõimalusi;

47.   rõhutab taas, et kasutamata jäänud assigneeringud tuleks uuesti kasutusele võtta, rakendades n+2 või n+3 reeglit ühtekuuluvuspoliitika raames, et neid nappe vahendeid paremini ära kasutada;

48.   leiab, et ühtekuuluvuspoliitika püsima jäämine ka pärast 2013. aastat on sobiv vastus uutele väljakutsetele ning et seda tuleb kohaldada eri viisidel kogu liidu territooriumi suhtes; on arvamusel, et vastavalt asutamislepingule ja solidaaruse põhimõttele peaks ühtekuuluvuspoliitika jääma ühenduse poliitikavaldkonnaks ning lükkab seega tagasi kõik katsed paigutada ühtekuuluvuspoliitika uuesti liikmesriikide pädevusse;

49.   on arvamusel, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb tulevikus ka edaspidi tugevdada ning selle lisandväärtust tuleks rohkem esile tõsta; nõuab seetõttu piisavate rahaliste vahendite eraldamist ühtekuuluvuspoliitika valdkonna jaoks ühenduse tasandil; nõuab, et finantsperspektiivi läbivaatamine annaks võimaluse määratleda vajalikud eelarvevahendid liidu ühtekuuluvuspoliitika kõigi väljakutsetega toime tulemiseks;

o
o   o

50.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0202. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0356.