Vastuvõetud tekstid - Teisipäev, 17. juuni 2008 - Arengupoliitika sidusus ja ELi poolt teatavate bioloogiliste loodusvarade kasutamise mõju Lääne-Aafrika arengule

Märksõnaregister

Eelnev

Järgnev

Terviktekst

Menetlus : 2007/2183(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik : A6-0137/2008
Esitatud tekstid : A6-0137/2008		Arutelud : OJ 16/06/2008 - 9 PV 16/06/2008 - 27 CRE 16/06/2008 - 27		Hääletused : PV 17/06/2008 - 7.27 CRE 17/06/2008 - 7.27 Selgitused hääletuse kohta Selgitused hääletuse kohta		Vastuvõetud tekstid : P6_TA(2008)0289

Vastuvõetud tekstid

89k

Teisipäev, 17. juuni 2008 - Strasbourg

Lõplik väljaanne

Arengupoliitika sidusus ja ELi poolt teatavate bioloogiliste loodusvarade kasutamise mõju Lääne-Aafrika arengule

P6_TA(2008)0289

A6-0137/2008

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2008. aasta resolutsioon arengupoliitika sidususe ja ELi poolt teatavate bioloogiliste loodusvarade kasutamise mõju kohta Lääne-Aafrika arengule (2007/2183(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 178;

– võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 2005. aasta ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: "Euroopa konsensus"(1) ;

– võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000. aastal,(2) ja mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005. aastal allkirjastatud lepinguga(3) ;

– võttes arvesse ELi-Aafrika ühisstrateegiat;

– võttes arvesse esimest komisjoni töödokumenti "Euroopa Liidu aruanne arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kohta" (KOM(2007)0545), mida hakatakse avaldama iga kahe aasta järel, ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2007)1202;

– võttes arvesse nõukogu 21.–22. detsembri 2004. aasta, 24. mai 2005. aasta, 10. märtsi 2006. aasta, 11. aprilli 2006. aasta, 17. oktoobri 2006. aasta, 5. detsembri 2006. aasta, 15. detsembri 2006. aasta ja 19.–20. novembri 2007. aasta järeldusi;

– võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kohta kui töökava aastateks 2006-2007 (SEK(2006)0335);

– võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni;

– võttes arvesse 22. märtsi 2002. aasta Monterrey konsensust arengu rahastamise kohta;

– võttes arvesse 2007. aasta mais avaldatud Euroopa Arengupoliitika Juhtimise Keskuse, PARTICIP GmbH ja Rahvusvaheliste Uuringute Complutense Instituudi hindamisuuringut "ELi institutsioonide ja liikmesriikide mehhanismid arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe edendamiseks";

– võttes arvesse Evert Vermeer Foundationi ja Euroopa arengu- ja humanitaarabi heaks töötavate mittetulundusühingute konföderatsiooni (CONCORD) ELi ühtekuuluvusprogrammi;

– võttes arvesse komisjoni teatist "Ülemaailmse kliimamuutuste liidu loomine Euroopa Liidu ja kliimamuutustest enim mõjutatud vaeste arengumaade vahel" (KOM(2007)0540);

– võttes arvesse ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni (UNFCCC) osaliste 13. konverentsi (COP13) tulemusi ja 3.–14. detsembril 2007. aastal Indoneesias Balil toimunud Kyoto protokolli osaliste kohtumise tulemusi;

– võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise kohta 2010. aastaks(4) ;

– võttes arvesse komisjoni 21. mai 2003. aasta ettepanekut metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitleva ELi tegevuskava kohta (KOM(2003)0251), mis kinnitati põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta järeldustega, ning nõukogu 20. detsembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 2173/2005 FLEGT-litsentsimissüsteemi kehtestamise kohta puidu impordi suhtes Euroopa Ühendusse(5) ;

– võttes arvesse oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitleva ELi tegevuskava rakendamise kiirendamise kohta(6) ;

– võttes arvesse keskkonnaministrite nõukogu 20. veebruari 2007. aasta järeldusi, mis käsitlevad ELi eesmärke rahvusvahelise kliimarežiimi edasiseks arenguks 2012. aasta järgsel perioodil, milles "rõhutatakse vajadust konkreetsete poliitikate ja meetmete järele, et peatada ja vähendada metsade hävitamisest arengumaades tulenevaid süsinikdioksiidi heitkoguseid järgneva kahe või kolme aastakümne jooksul";

– võttes arvesse komisjoni 23. detsembri 2002. aasta teatist kolmandate riikidega sõlmitavate kalandusalaste partnerluslepingute ühtse raamistiku kohta (KOM(2002)0637);

– võttes arvesse Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 1995. aastal vastu võetud vastutustundliku kalapüügi juhendit ja FAO 1999. aastal vastu võetud rahvusvahelist tegevuskava püügimahu juhtimiseks;

– võttes arvesse FAO 2005. aasta uurimust "Vastutustundlik kalapüük ja toiduainetega kindlustatus", mille viis läbi John Kurien;

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellimusel läbi viidud uuringut'Arenguga seotud poliitikavaldkondade sidusus ja ELi kalanduspoliitika mõju Lääne-Aafrika arengule", mis avaldati 16. juulil 2007. aastal;

– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni kalanduse ja vaesuse vähendamise kohta(7) ;

– võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni avaldatud 2007. aasta septembri uurimust "Euroopa Liidu suunaline ebaseaduslik ränne Senegali rannikult", mille viis läbi Juliette Hallaire;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja kalanduskomisjoni arvamust (A6-0137/2008),

A. arvestades, et ÜRO aastatuhande deklaratsioonis kutsutakse kõiki riike üles tagama arengupoliitika sidusust;

B. arvestades, et EL on võtnud kindla kohustuse tagada arenguga seotud poliitikavaldkondade sidusus vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 178, milles on sätestatud, et ühendus võtab arvesse ühenduse arengukoostöö alase poliitika eesmärke poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

C. arvestades, et ülalnimetatud Euroopa konsensuse arengu küsimuses lõikes 35 sätestatakse, et "EL on täielikult pühendunud meetmete võtmisele, mis edendavad arengupoliitika sidusust mitmes valdkonnas", ning et "on oluline, et arenguga mitteseotud poliitikad aitavad kaasa arengumaade poolt aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tehtavatele jõupingutustele";

D. arvestades, et ülalnimetatud kahe aasta tagant avaldatavas aruandes arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kohta järeldatakse muu hulgas, et:

	–	arenguga seotud poliitikavaldkondade sidusus kui kontseptsioon ei ole veel piisavalt otsustamisprotsessidesse juurdunud;
	–	püüdlustele vaatamata on EL alles arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kontseptsiooni tulemusliku väljatöötamise algstaadiumis;
	–	poliitikavaldkondade suuremat sidusust takistavad peamiselt liikmesriikide vahelised ja arengumaade vahelised poliitiliste prioriteetide ja huvide konfliktid;
	–	endiselt napib teadlikkust ja teadmisi arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kohta, samuti on vaja tagada pidev kaasamine kõrgel poliitilisel tasandil;
	–	arvestades, et kalandus on rannikuäärsetes riikides oluline majandussektor, võib see etendada tähtsat rolli toiduainetega kindlustatuse tagamisel,

E. arvestades, et nõukogu 24. mai 2005. aasta järeldustes on võetud eesmärgiks tõhustada ELi arengupoliitika sidusust, eelkõige 12 prioriteetses poliitikavaldkonnas, kaasa arvatud kaubandus, kalandus, keskkond, kliimamuutused, ränne ja tööhõive;

F. arvestades, et kaks kõige olulisemat ELi poolt kasutatud bioloogilist loodusvara Lääne-Aafrikas on kala ja puit, ja et komisjoni kaubanduse peadirektoraadi andmeil läheb üle 80% Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) eksporditavast kalasaagist ja puidust ELi;

G. arvestades, et ÜRO määratluse järgi on Lääne-Aafrika Aafrika kõige läänepoolsem piirkond, mis koosneb järgmisest 16 riigist: Benin, Burkina Faso, Cabo Verde, Côte d'Ivoire, Gambia, Ghana, Guinea, Guinea-Bissau, Libeeria, Mali, Mauritaania, Niger, Nigeeria, Senegal, Sierra Leone, Togo (st ECOWAS ning Mauritaania)(8) , ning arvestades, et lisaks sellele peetakse Kameruni sageli Lääne-Aafrika osaks,

Arenguga seotud poliitikavaldkondade sidusus

1. väljendab heameelt komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide üha suurema tähelepanu ja pühendumise üle arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususega seoses, mida näitavad 12 arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe alast kohustust, iga kahe aasta tagant esitatavad aruanded ja mitmed muud uued mehhanismid;

2. rõhutab, kui oluline on poliitikavaldkondade sidusus ELi ühe panusena aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse;

3. rõhutab asjaolu, et poliitiline tahe ja pühendumus võtta arengumaade huve arvesse kõikides neid mõjutavates poliitikavaldkondades on äärmiselt oluline, saavutamaks paremat poliitikavaldkondade sidusust;

4. juhib tähelepanu ELi kalanduspoliitika ja puidukaubanduspoliitika tugevatele seostele arengupoliitikaga ning rõhutab, et ELi kalanduspoliitika ja puidupoliitika valdkonnas võetavad meetmed avaldavad tugevat mõju kohalikule säästvale arengule;

5. tuletab meelde, et ülalnimetatud ÜRO kliimamuutuste konverentsil tunnistati, et metsade hävitamine suurendab olulisel määral kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja aitab seega kaasa kliimamuutusele, ning rõhutati vajadust toetada arengumaid nende püüdlustes hoida oma metsi ja neid säästvalt majandada; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid rahaliselt olulisel määral rahvusvahelisi algatusi, et säilitada arengumaade metsi ja neid säästvalt kasutada ning majandada ja eelkõige toetada Aafrika riike;

Puit

6. on mures, et troopiliste metsade hävitamine on üks kliimamuutuse põhjustest, millest tuleneb umbes 20% inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkogustest aastas ning mis hävitab miljonite kohalike ja põliskogukondade elatusvahendeid;

7. on mures, et ebaseadusliku puidu ja metsamajandussaaduste odav import ning sotsiaalsete ja keskkonnaalaste põhinõuete eiramine mõne selles majandusharus osaleja poolt viib rahvusvahelised turud tasakaalust välja ja vähendab tootjariikide maksutulusid;

8. on mures, et FAO andmetel on ökomärgistusega vähem kui 7% ülemaailmsetest metsaaladest ning vähem kui 5% troopilistest metsadest majandatakse säästval viisil;

9. tervitab asjaolu, et komisjon peab Lääne-Aafrikas ametlikke läbirääkimisi Ghana ja Kameruniga ning esialgseid arutelusid Libeeriaga, et kirjutada alla vabatahtlikele partnerluslepingutele, kontrollimaks otse Euroopa Liitu eksporditavate puidutoodete seaduslikkust;

10. rõhutab, et kõik metsade säilitamise kavad, sealhulgas metsade ja süsiniku alane partnerlusfond (FCPF) ning FLEGT-tegevuskava, peavad tagama vastavalt ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile põlis- ja kohaliku kogukonna traditsioonilised ja tavapärased õigused oma metsade kasutamisele;

11. kutsub komisjoni üles rahuldama taotlusi rahastada abiprogrammide ja riikide strateegiadokumentide raames metsade säästva majandamise algatusi;

12. kutsub komisjoni üles esitama teatist, milles määratletakse ELi lähenemisviis, kaasatus ja toetus praegustele ja tulevastele rahastamismehhanismidele metsade kaitse edendamiseks ja metsade hävitamisest tulenevate heitkoguste vähendamiseks, sealhulgas ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni / Kyoto protokolli ning metsade ja süsiniku alase partnerlusfondi (FCPF) raames; on seisukohal, et selles teatises peaks olema välja toodud ELi lubadus eraldada rahalisi vahendeid, et aidata arengumaadel kaitsta oma metsi, rahastada metsakaitsealasid ja edendada majanduslikke alternatiive metsade hävitamisele;

13. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama ülalnimetatud FLEGT-tegevuskava ja määruse rakendamist, mille eesmärk on võidelda ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud puidukaubanduse vastu ning edendada jätkusuutlikult toodetud puidutoodete tarbimist ja suurendada märkimisväärselt partnerriikide arvu;

14. kutsub komisjoni üles eelkõige esitama käesoleva ametiaja jooksul üldist õigusloomega seotud ettepanekut, et takistada ebaseaduslikest ja hävitavatest allikatest pärineva puidu ja puidutoodete turuleviimist;

15. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kiirendaksid nii ELi, riikide kui ka kohalikul tasandil keskkonnasõbraliku avaliku hanke poliitika vastuvõtmist ja rakendamist, mis soodustaks ökomärgistusega puidutoodete ostmist, eriti nende, mis on sertifitseeritud vastavalt metsahoolde nõukogu (Forest Stewardship Council) standardile;

Kalandus

16. rõhutab Lääne-Aafrika riikide suurt sõltuvust kalandusest kui tööhõive, toiduainetega kindlustatuse, valkude, riigitulude ja välisvaluuta allikast, millest annab tunnistust ka Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni äsja avaldatud juhtumiuuring, milles väidetakse, et üks olulisimaid väljarände põhjusi Senegalis on kohaliku kalatööstuse halvenev olukord;

17. tunneb heameelt selles valdkonnas tehtud edusammude üle ning ergutab neid, kuid tunneb jätkuvalt muret aeglase tempo ja kõhkluste üle, mida näitavad üles mõned Lääne-Aafrika riigid oma kalavarude kaitsmisel; avaldab kahetsust, et vaatamata jõupingutustele, mida EL on partnerluslepingute raames teinud, ei ole bioloogiliste loodusvarade (sealhulgas kalavarude) jätkusuutlik kasutamine ja selle eelised ikka veel nimetatud riikidele esmatähtsad, vaid allutatakse tihti muudele poliitilistele ja majanduslikele huvidele;

18. nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon uuriks seda küsimust ja selget seost Lääne-Aafrika riikidest pärit sisserändajate ELi toimuva rände taseme ja Lääne-Aafrika ranniku kalavarude märkimisväärse kahanemise vahel;

19. kutsub komisjoni ja Lääne-Aafrika riikide valitsusi üles piirama ebaseaduslikku kalapüüki ning teostama järelevalvet ja kontrolli kalavarude üle, et peatada kalavarude järsk kahanemine Lääne-Aafrika vetes;

20. on seisukohal, et Lääne-Aafrika kalavarud kujutavad endast olulist potentsiaali kohaliku arengu edendamiseks ning toiduainetega kindlustatuse tagamiseks; märgib murelikult, et Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) viimaste 2006. aasta teaduslike hinnangute kohaselt kannatavad paljud Lääne-Aafrika kalavarud ülepüügi all ning vähemalt üks liik on väljasuremisohus;

21. on seisukohal, et ühenduse arengupoliitika ja kalanduspoliitika vahelise sidususe määra hindamine hõlmab paljusid aspekte lisaks mitmete Lääne-Aafrika kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetele kalandusalastele partnerluslepingutele; võrdselt tähtis on ühenduse poliitika järgmistes valdkondades:

	–	Lääne-Aafrika vete seire, kontroll ja järelevalve ning ELi panus võitlusse ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi vastu;
	–	kalavarude ning ökosüsteemi struktuuri alaste teadusuuringute toetamine;
	–	ELi laevade eksport Lääne-Aafrikasse ja nende ümberregistreerimine;
	–	fütosanitaarnormid kalade impordiks ja muud mittetariifsed kaubandustõkked;
	–	ELi turupoliitika ning Lääne-Aafrikast imporditava kala tüüp ja kogus;

22. palub komisjonil, pidades silmas majanduspartnerluse lepingut (EPA) Lääne-Aafrika riikidega, mille suhtes ei ole veel täies ulatuses kokkulepet saavutatud ning mis on alla kirjutamata, majanduspartnerluse lepingu protsessi raames puitu ja kalavarusid käsitlevate lepingute üle läbi rääkides järgida arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe tegevuskava;

23. keelitab veel kord komisjoni juhinduma majanduspartnerluse lepingute ülimast eesmärgist, milleks on piirkondliku integratsiooni edendamine ja AKV riikide majandusliku olukorra tugevdamine, ning rõhutab sellega seoses eelkõige Lääne-Aafrika riikide olukorda;

24. on seisukohal, et EL peab oma kalanduspoliitikas, sealhulgas suhetes Lääne-Aafrikaga, järgima FAO ülalnimetatud 1995. aasta vastutustundliku kalapüügi juhendit;

25. avaldab rahulolu tõsiasja üle, et seitse Lääne-Aafrika riiki on sõlminud ELiga kalanduskokkulepped vastavalt uuele partnerluslepingute korrale, millesse on lisaks algsele ELi laevastiku huvide kaitsmise eesmärgile lisatud sätted, mille alusel kolmas riik peab kehtestama kavad, mis tagavad kalavarude jätkusuutliku kasutamise;

26. on arvamusel, et püügivõimsuste varasem juurdevool piirkonda, kus kalanduse haldussüsteemid on võrdlemisi nõrgad ning vahendid järelevalveks ja kontrolliks kalalaevade tegevuse üle ebapiisavad, on aidanud kaasa probleemse olukorra tekkimisele selle piirkonna kalavarude osas; tervitab seega püügivõimsuste EList Lääne-Aafrikasse üleviimise toetuste lõpetamist 2005. aastal;

27. märgib, et kui EL vähendab oma tegevust Lääne-Aafrika vetes, võivad asemele tulla teiste riikide laevastikud, mis ei pruugi samasid jätkusuutlikkuse põhimõtteid järgida;

28. on seisukohal, et eriti kalavarude osas tuleks esmajärjekorras tähelepanu pöörata järgmistele aspektidele:

	–	kalavarude regulaarne hindamine uurimisreiside abil, mis teostatakse mereuurimislaevu kasutades nii ELi kui asjakohaste kolmandate riikide teadlaste osalemisel, mis hõlmab olemasolevaid kalavarusid kõigi riikide majandusvööndites, kellega on sõlmitud kalandusalased partnerluslepingud;
	–	maismaal asuva infrastruktuuri, nii sadamate kui varustamise ja transpordi infrastruktuuri parandamine, et hõlbustada ELi ja muude riikide laevade sisenemist remondiks, maale toimetamiseks, ümberlaadimiseks jne, mis toob kolmandatele riikidele täiendavat tulu;
	–	hügieeni- ja sanitaareeskirjade kohandamine, sest enamikus nimetatud riikides on puudused selles osas tõsised, mis mõnel juhul takistavad sooduspääsu ELi turule, mis nende ekspordile muidu võimaldataks;
	–	kontrolli- ja järelevalveteenused, sest neil riikidel puuduvad vajalikud tehnilised ja inimressursid nende ülesannete teostamiseks, luues järelevalvekeskused, koolitades inspektoreid või soetades patrullaluseid ja õhutranspordivahendeid;
	–	õigusliku raamistiku loomine, mis tagab kaitse ELi praegustele ja võimalikele investeeringutele, mis on seotud peamiselt ühisettevõtete loomisega, mis puutuvad praegu kokku liiga paljude takistustega kolmandatesse riikidesse investeerimisel peamiselt kontrolli kaotamise tõttu ettevõtte üle ja õigusliku kindlusetuse tõttu peaaegu kõigis piirkonna riikides;
	–	kalanduse säästva juhtimise kavade kehtestamine, millega reguleeritaks kohalike majandusharude tegevust ning piirataks laialt levinud ja bioloogiliselt mittejätkusuutlikku vaba ligipääsu varudele;

29. kutsub ELi üles mitte siduma lepingutes ette nähtud maksete mahtu vastutasuks antavate kalapüügivõimaluste tasemega, mis võib ajendada kolmandaid riike mitte piirama juurdepääsu juhul, kui kalavarud on kahanenud, või kaasa tuua kolmanda riigi tulude järsu ja märkimisväärse kahanemise;

30. kutsub ELi üles võtma järgmisi meetmeid, et muuta kalapüük Lääne-Aafrikas – kas partnerluslepingu või eraõigusliku lepingu raames – jätkusuutlikuks ning ühenduse arengupoliitikaga sidusaks:

	–	viia enne kalapüügi alustamist läbi vastavate kalavarude suuruse usaldusväärne hindamine ning korrata seda regulaarsete ajavahemike järel;
	–	kui Aafrika kalavarud on liigselt kahanenud, peavad ELi ja muud välismaised laevad astuma esimesi samme püügikoguste vähendamiseks;
	–	töötada välja pikaajalised programmid, et teaduslikult hinnata kalavarude suuruse hetkeseisu ja suundumusi ning nende ökoloogilisi suhteid, samuti kalapüügi mõju neile ja toetada ka teadussuutlikkust Lääne-Aafrikas;
	–	esitada täpseid, usaldusväärseid ja õigeaegseid avalikke aruandeid kolmandate riikide vetes tegutsevate ELi laevade püügikoguste ja tegevuse kohta;
	–	anda abi tugilaborite arendamiseks, et aidata neil kergemini täita fütosanitaarnõudeid ekspordiks ELi;
	–	luua koos ELi Lääne-Aafrika partneritega programm võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, sealhulgas piirkondliku järelevalve kava vastavalt India ookeani komisjoniga sõlmitud kokkuleppele; toetada Lääne-Aafrika suutlikkust teostada nii kodumaiste kui välislaevade kalapüügi üle tõhusat kontrolli ja järelevalvet;
	–	arutada lepingute tingimusi kohalike kogukondadega;
	–	võtta meetmeid kohalike kalurite ja laevastike eelisjuurdepääsu tagamiseks kalavarudele;
	–	luua pikaajalised programmid, mis suurendavad lisaväärtust kohalikele töötlevatele tööstustele, võimaldades kohapeal püütud kala ka kohapeal töödelda ja seejärel ELi eksportida;
	–	reformida ja kohandada praegust päritolureeglite süsteemi, et kajastada kohalikke tingimusi ja tegelikku olukorda;

31. tunnistab, et vaatamata tõsiasjale, et kalanduskokkulepetega antavad rahalised toetused moodustavad praegu märkimisväärse osa mõne kolmanda riigi kogueelarvest, millele lisanduvad laevaomanike investeeringud ja liikmesriikide kahepoolsetel alustel tehtav koostöö (sealhulgas finantskoostöö), ei tohiks koostöö jätkusuutliku arengu nimel toetuda üksnes ühisele kalanduspoliitikale, vaid tuleb kaasata teised ühenduse poliitikavaldkonnad, eelkõige arengukoostööpoliitika, et luua poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud tingimused, mis võimaldaksid neil riikidel halduse ja rahastamise valdkonnas tehtavad jõupingutused ümber suunata, nii et nad suudaksid kasutada täielikult ja jätkusuutlikult bioloogiliste loodusvarade potentsiaali;

32. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kooskõlastaksid oma arengukoostööprojekte paremini, sealhulgas prioriteete ja eesmärke seades;

33. peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2007. aasta mais komisjoni tellimusel valminud ELi–AKV majanduspartnerluse lepingute jätkusuutlikkuse mõju hindamises ei uuritud metsandussektorit ning kalandusküsimusi käsitleti vaid põgusalt;

34. nõuab, et komisjon:

	–	teostaks üldiselt üha üksikasjalikumaid jätkusuutlikkuse mõju hindamisi;
	–	kaasaks jätkusuutlikkuse mõju hindamisse senisest põhjalikumalt arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe küsimused;
	–	telliks kaks jätkusuutlikkuse mõju hindamist majanduspartnerluse lepingu kohta Lääne-Aafrikaga, keskendudes arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususele eelkõige kalandus- ja puidusektoris, mis sisaldaks ka hinnangut kohalikule ja põliskogukonnale avaldatava mõju kohta;

35. jõuab järeldusele, et FLEGT-protsess ja uuendatud kalandusalaste partnerluslepingute uus faas alates 2003. aastast on arengut soodustavale poliitikale heaks lähtepunktiks; rõhutab siiski, et ELi kalandus- ja puidupoliitikat Lääne-Aafrika suhtes tuleb laiendada ja edendada, et saavutada arenguga seotud poliitikavaldkondade tõeline sidusus;

o
o o

36. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma sekretariaadile, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) sekretariaadile, Aafrika Liidu sekretariaadile, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) sekretariaadile, allpiirkondliku kalanduskomisjoni sekretariaadile ning Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee sekretariaadile, kõigi Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse liikmesriikide valitsustele, samuti Mauritaania ja Kameruni valitsustele.

(1)	ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.
(2)	EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. Lepingut on viimati muudetud AKV-EÜ ministrite nõukogu otsusega nr 1/2006 (ELT L 247, 9.9.2006, lk 22).
(3)	ELT L 209, 11.8.2005, lk 27.
(4)	ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 117.
(5)	ELT L 347, 30.12.2005, lk 1.
(6)	ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 482.
(7)	EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 353.
(8)	ÜRO piirkond hõlmab ka Saint Helena saart, mis on Briti ülemereterritoorium Lõuna-Atlandi ookeanis, mida käesolevas resolutsioonis ei käsitleta.

Viimane päevakajastamine: 9. detsember 2008

Õigusalane teave