Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Vastuvõetud tekstid
PDF 94kWORD 55k
Teisipäev, 13. jaanuar 2009 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Ühine kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele
P6_TA(2009)0009A6-0485/2008

Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi kohta kalavarude majandamisel (2008/2178(INI))

Euroopa Parlament ,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni;

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1) ;

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Ühise kalanduspoliitika roll ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises" (KOM(2008)0187);

–   võttes arvesse 29. ja 30. septembri 2008. aasta põllumajanduse ja kalanduse nõukogu järeldusi eespool mainitud komisjoni teatise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A6-0485/2008),

A.   arvestades, et igas geograafilises piirkonnas on kõik elusorganismid (inimesed, taimed, loomad ja mikroorganismid), nende elukeskkond (nagu pinnas, vesi, õhk) ja neid toetav looduslik ringlus omavahel seotud;

B.   arvestades, et ökosüsteemisisestel arengutel, vastastoimetel ja muutustel on otsene ja sageli soovimatu või ettenägematu mõju teistele elementidele nii süsteemi sees kui ka väljaspool seda, ning arvestades, et samamoodi võivad süsteemist väljaspool aset leidvad sündmused süsteemi vahetult mõjutada;

C.   arvestades, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalandusele annab praegu parima aluse ülemaailmseks juhtimise ja otsuste tegemise süsteemiks, mis võtab arvesse kõiki asjassepuutuvaid elemente ja sidusrühmi, nende nõudmisi ja vajadusi, samuti tulevast mõju süsteemile ja selle vastastoimeid;

D.   arvestades, et kalastamine iga liikmesriigi majandusvööndi vetes on oluline selle riigi suveräänsuse ja sõltumatuse jaoks, seda eriti toidu mõttes;

E.   arvestades, et meie teadmised ookeanidest ja neid mõjutavatest teguritest on ikka veel napid, kuid siiski piisavad teadmaks, et paljud kalavarud – nii kaubanduslikud kui ka mittekaubanduslikud – on Euroopa Liidus ja ka mujal ammendunud, ning ehkki selle põhjuseks on paljud tegurid, on peamine põhjus ülepüük;

F.   arvestades, et kalavarude jätkusuutlikkuse teaduslikud uuringud eeldavad igasuguste eelarvamustel põhinevate oletuste kõrvaleheitmist ja seega on ettepanek kalavarude hindamiseks ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi alusel ainult siis tõesti ökosüsteemi keskne, kui selle aluseks on kontrollitud teaduslikud andmed;

G.   arvestades, et selline ökosüsteemil põhinev lähenemisviis peab olema teavitamisel ning otsuste langetamisel dünaamiline ja paindlik, kuna uued teaduslikult põhjendatud teadmised ja uued vastastikused seosed toovad kaasa vajaduse seda lähenemisviisi pidevalt kohandada;

H.   arvestades, et nagu märgitakse komisjoni hiljutises teatises "Liikmesriikide aruanded ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiste rikkumiste kohta 2006. aastal" (KOM(2008)0670), esineb ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiseid ja muret tekitavaid rikkumisi endiselt palju, hoolimata püüetest vähendada ühenduse laevastiku võimsust;

I.   arvestades, et kalavarude hindamine on seotud varude jätkusuutlikkusega ja arvestades, et see on kalapüügi alustala ning selle jätkusuutlikkuse kaitsmine on liikmesriikide ülesanne;

J.   arvestades, et kalanduspoliitika peamine ülesanne, mida aktsepteerisid kõik 2002. aastal Johannesburgis toimunud maailma säästva arengu tippkohtumisel osalenud riigid, on saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus;

K.   arvestades, et sissetulekute järsu vähenemise kalatööstuses on põhjustanud paljude kaubanduslikult väärtuslike kalavarude ammendumine (mistõttu on tulnud kalapüüki piirata) ja esimese müügi hindade seisak või langemine, millele lisandus tootmiskulude (diisel ja bensiin) astmeline kasv; olukord on veelgi halvem nendes riikides, kus kõnealused kulud on suuremad, seda eriti kalatööstuse toetusmeetmete puudumise või ebapiisavuse tõttu võrreldes teiste riikide meetmetega;

L.   arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku algatada arutelu ühise kalanduspoliitika võimaliku reformi teemal,

1.   tervitab komisjoni eespool mainitud teatist ja rõhutab, et komisjoni algatus aitab kaasa kalavarude kasutamise tagamisele viisil, mis loob sotsiaalses, keskkonnaalases ja majanduslikus mõttes jätkusuutlikud tingimused;

2.   rõhutab, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisel peab viima dünaamilise ja paindliku juhtimise, vastastikuse õppimise ja teadusuuringute süsteemini, et kaasata teisigi muutujaid, mille tingivad ettenägematud tegurid või muud teadusvaldkonnad;

3.   kutsub komisjoni siinkohal üles kaasama oma ettepanekusse meetodeid ja vahendeid, mis võimaldaksid vastastikuse teabe- ja andmevahetuse ning pideva õppimisprotsessi kõigi sidusrühmade vahel, et neil oleks võimalik ökosüsteemipõhist lähenemisviisi edasi arendada nii, et sellest oleks kõigile kasu;

4.   juhib tähelepanu, et kalapüük on üks põhitegevusi tagamaks inimestele toit ja hoolitsemaks nende ellujäämise eest ja peab seda igasuguse kalanduspoliitika esmaseks eesmärgiks;

5.   juhib tähelepanu, et mõnedes ELi rannikuäärsetes kogukondades on kalandussektor majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest seisukohast keskse tähtsusega;

6.   kordab, et ühine kalanduspoliitika peab edendama kalatööstuse moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut, kaitstes tööstusharu sotsiaalmajanduslikku elujõulisust ning kalavarude jätkusuutlikkust ja tagades elanikkonna varustamise kalaga, sõltumatuse toiduainetega varustamisel ja toiduainetega kindlustatuse, töökohtade säilimise ning kalurite paremad elutingimused;

7.   usub, et igasugune kalanduspoliitika peab arvestama mitme mõõtmega (sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik mõõde), mis nõuavad terviklikku ja tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei sobi nägemusega, mis paneb need dimensioonid vastavalt prioriteetide definitsioonile a priori olulisuse järjekorda;

8.   rõhutab, et ühist kalanduspoliitikat ei tohi selle eesmärke silmas pidades allutada ühenduse teistele kavandatud poliitikatele; on vastupidi seisukohal, et need hilisemad poliitikad peavad kaitsma ja täiendama kalanduspoliitika eesmärke;

9.   juhib tähelepanu, et ühe kindla rannikuala jätkusuutlik areng teeb vajalikuks suurendada rannikuala keskkonna, looduse ja inimeste kui selle osade üheskoos toimimist ning parandada kalanduses hõivatud elanikkonna elukvaliteeti; kinnitab veel kord, et kalanduspoliitika peab lähtuma kalanduses hõivatud elanikkonna ja ökosüsteemi (mille lahutamatu osa on elanikkond) jätkusuutlikkuse vastastikuse sõltuvuse põhimõttest;

10.   rõhutab siinkohal, et on vajalik tunnistada väikesemahulise rannalähedase püügi ja traditsioonilise püügi eripära ja olulisust;

11.   rõhutab seega, et püüd rahuldada iga liikmesriigi toiduvajadus, tagada strateegilise kalatööstuse ja kalanduses hõivatud elanikkonna elujõulisus ning säilitada mere ökosüsteemide jätkusuutlikkus on omavahel ühitatavad eesmärgid;

12.   on seisukohal, et ülemaailmsete kalavarude säilitamiseks vastuvõetaval määral tuleb samuti kehtestada ülempiir päevade arvule, mil kalurid võivad merel olla;

13.   juhib tähelepanu, et ökosüsteemipõhise lähenemisviisi rakendamine merenduse juhtimises nõuab multidistsiplinaarset ja sektoriülest tegevust, mis hõlmab kalandusega kaudselt seotud ja seda ennetavaid mere ökosüsteeme mõjutavaid eri meetmeid ja poliitikavaldkondi, ilma milleta ei ole võimalik käesoleva lähenemisviisi eesmärke saavutada;

14.   kinnitab vajadust uurida ja võtta vastu meetmeid seoses terve rea teguritega, mis mõjutavad oluliselt mere ökosüsteemide jätkusuutlikkust ja kalavarude seisundit ning seega püügitegevust, nagu ranniku ja avamere reostus, tööstuse ja põllumajanduse heitveed, jõgede voolusuuna muutmine, avamere süvendamine, sadamategevus, meretransport ja -turism;

15.   rõhutab, et eksisteerivad suured erinevused eri merealade ja nende kalavarude ning samuti mitmesuguste kasutatavate kalalaevade ja püügivahendite ning nende mõju vahel ökosüsteemile, mis nõuavad mitmekesiseid, spetsiifilisi ja olukorraga kohandatud meetmeid, nagu võrkude tehniline kohandamine, teatavate kalastuspiirkondade sulgemine ja püügikoormuse vähendamine;

16.   rõhutab vajadust rakendada mehhanisme, et toetada või maksta kompensatsiooni kaluritele, keda mõjutavad mitmeaastaste taastamis- või majandamiskavade majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning ökosüsteemide kaitsemeetmed;

17.   juhib tähelepanu, et ülemaailmse interdistsiplinaarse ja sektoriülese lähenemisviisi paratamatult järkjärguline rakendamine merenduse juhtimises nõuab teaduslikult põhjendatud teadmiste pidevat täiustamist ja süvendamist, et tagada kontrollitud teaduslikel andmetel põhinevate meetmete vastuvõtmine;

18.   juhib tähelepanu vajadusele, et komisjon kaasaks kalandussektori tõelisesse sektoritevahelisse merekeskkonna kaitsmise plaani, vastavalt merestrateegia raamdirektiivile(2) , mis on Euroopa uue merenduspoliitika keskkonna-alane sammas;

19.   rõhutab, et kalanduse teaduslikud uuringud on kalanduse juhtimises väga oluline ja hädavajalik vahend nende tegurite tuvastamisel, mis mõjutavad kalavarude kujunemist ning mille abil korraldatakse kvantitatiivset hindamist ning töötatakse välja mudeleid, mis teeb võimalikuks kalavarude kujunemise prognoosimise, kuid aitab paremaks muuta ka püügivahendeid, laevu ning kalurite töö- ja ohutustingimusi koos kalurite teadmiste ja kogemustega;

20.   teeb ettepaneku viia läbi teadusuuuringuid, et määrata kindlaks kalurite püütavate mereloomade ümberjaotumine, mille põhjuseks on vete füüsikaliste ja keemiliste parameetrite muutumine kliimamuutuste tõttu; on seisukohal, et nende teadusuuringute alusel tuleks läbi vaadata mitmed olemasolevad kalavarude taastamise plaanid, näiteks uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude taastamise plaanid Pürenee poolsaare ligidal;

21.   juhib tähelepanu vajadusele arendada vesiviljeluse uurimisprojekte, et täiendada kõige enam ohustatud liikide varusid;

22.   on siinkohal arvamusel, et on vaja investeerida inimeste koolitusse, anda piisavalt rahalisi vahendeid ja edendada koostööd eri riigiasutuste vahel liikmesriikides;

23.   rõhutab, et teaduslikes uuringutes tuleks arvestada püügitegevuse sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tahkudega; peab oluliseks hinnata eri kalandusjuhtimissüsteemide/vahendite mõju tööhõivele ja kalanduses hõivatud elanikkonna sissetulekutele;

24.   juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kalapüük on tegevus, mis ammutab isetaastuvaid ressursse, on kalanduse juhtimise esimene ja kõige olulisem ülesanne kontrollida otseselt või kaudselt kogu püügikoormust sellisel viisil, mille abil saavutada eesmärk, mis seati eespool mainitud 2002. aasta Johannesburgi tippkohtumisel;

25.   soovitab tungivalt komisjonil vaadata uuesti läbi kehtiv lubatud kogupüügi ja kvootide süsteem kui mereressursside juhtimise peamine vahend, ja hinnata selle kasulikkust, arvestades kehtivaid kalapüügi piiranguid;

26.   nõuab tungivalt, et komisjon uuriks ja kavandaks avatumaid kontrolli- ja järelevalvesüsteeme kalastussaaduste lossimise, keelatud püügi ning kaaspüügi merre tagasi laskmise tarvis;

27.   on seisukohal, et eelnimetatud meetmed on kalavarude seisundi täpseks hindamiseks pädevate teadusasutuste poolt põhilise tähtsusega;

28.   tunnistab, et lubatud kogupüügil põhinevad kalanduse juhtimist käsitlevad kehtivad õigusaktid mõjutavad otseselt püüki ja kaudselt püügikoormust; rõhutab siiski, et selle meetodi tulemuslikumaks toimimiseks tuleb püügikoormust ohjata; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks kalavarude ohjamise eri vahendeid, tagades samal ajal, et praeguseid vahendeid ei muudetaks enne, kui on olemas alternatiivne võimalus, mis kindlustab kalavarude asjakohasema kasutuse;

29.   rõhutab, et lubatud kogupüügi jaotamine kalalaevade ja püügivahendite vahel vastavalt relatiivse stabiilsuse põhimõttele jääb iga liikmesriigi ainupädevusse; on arvamusel, et kvootide jagamisel igas liikmesriigis tuleks võtta arvesse vahendite tüüpe (traalid ja muu) ning nendega püütava kala koguseid;

30.   väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et ühises kalanduspoliitikas on tehtud tõenäoliselt muudatusi, mis soodustavad püügitegevuse kontsentreerumist, eriti seoses õigusega pääseda ligi kalavarudele;

31.   juhib tähelepanu asjaolule, et kvootide vähendamine ja kontsentreerumine piiratud arvu ettevõtjate kätte ei pruugi tähendada püügikoormuse vähendamist, vaid ainult kalavarude kasutamise kontsentreerumist;

32.   tervitab positiivset diskrimineerimist, mis puudutab abi laevastike renoveerimiseks mõnedes ELi äärepoolseimates piirkondades ning peab väga oluliseks, et seda abi jätkataks ka pärast praeguse perioodi 2007–2013 finantsraamistiku lõppemist, nii et ka edaspidi oleks võimalik tagada kalapüük jätkusuutlikul ja keskkonnasõbralikul kujul;

33.   on arvamusel, et on väga oluline säilitada juurdepääsu erand piirkonnas, mis jääb vähemalt 12 miili ulatuses territoriaalvetesse, sest selle abil edendatakse mere rannikualade ökosüsteemide jätkusuutlikkust, traditsioonilist püügitegevust ning kalanduses hõivatud elanikkonna püsimajäämist; nõuab, et nimetatud erand põlistataks;

34.   nõuab, et äärepoolseimate piirkondade majandusvööndi vetesse jäävat ala peetakse alati eraldi ligipääsualaks, et tagada mere ökosüsteemide, püügitegevuse ja kalanduses hõivatud kohalike kogukondade jätkusuutlikkus;

35.   on arvamusel, et püügikoormust ei saa mõõta ainult ühtemoodi, ilma et võetaks arvesse laevade ja püügivahendite erinevusi; on arvamusel, et püügikoormuse kontrollimise puhul tuleks võtta arvesse erinevaid liike, püügivahendeid ja püügi hinnatud mõju iga liigi varule;

36.   on seisukohal, et rõhu asetamine püügikoormusele väljendatuna kW/päevas on mõttekas vaid traalipüügi puhul, kuid ei ole asjakohane muude püügiliikide puhul;

37.   on arvamusel, et alapiirangud (suletud või kaitsealused alad, nagu merekaitsealad) peavad põhinema multidistsiplinaarsel teaduslikul põhjendusel, eriti seoses erinevate tegevuste ja teguritega, mis avaldavad tõelist mõju ökosüsteemidele ning seoses tõelise kasuga, mis tuleneb alade määramisest, mis peaks hõlmama üksikasjalikke uurimusi nende keskkonna- ja sotsiaalmajandusalase mõju kohta kalanduses hõivatud elanikkonnale;

38.   märgib, et püügimahu piirangud on saavutatud peamiselt laevade lammutamise soodustamisega, kuid neid ei ole eri liikmesriikides ühtemoodi kohaldatud; rõhutab seega, et eri liikmesriikide kalalaevade kohandamisel kalavarudega tuleb võtta arvesse juba kehtestatud püügikoormuse vähendamist;

39.   on arvamusel, et selline poliitika, millega innustatakse valimatut laevade lammutamist, ilma et võetakse arvesse iga liikmesriigi kalalaevastike, kalavarude ja tarbimisega seotud vajaduste eripära ning sotsiaalmajanduslikku mõju, ei ole asjakohane ega õigustatud;

40.   on seetõttu arvamusel, et esimesi ülesandeid, mida tuleb kalanduse juhtimise valdkonnas lahendada, on hinnata teaduslikult, kas on olemas liiga suuri kalalaevastikke ja liiga palju ekspluateeritud kalavarusid ning selle tuvastamisel saab võtta sobilikke erimeetmeid;

41.   märgib, et nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 on ettevaatusprintsiip kalavarude majandamisel sõnastatud järgmiselt: "piisava teadusinfo puudumist ei tohi kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata abinõud sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks";

42.   kinnitab uuesti kalandusjuhtimise kontrollimise tähtsust, mis jääb liikmesriikide pädevusse;

43.   nõuab, et toetatakse liikmesriikide endi majandusvööndi seire, järelevalve ja kontrollivahendite paigaldamist ja uuendamist, võttes arvesse võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, meresõiduohutuse suurendamist ja mere ökosüsteemide kaitsmist;

44.   on seisukohal, et väga oluline on kohaldada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu juba võetud meetmeid ning kutsub liikmesriike üles tugevdama oma kontrollimehhanisme;

45.   innustab komisjoni esitama ettepanekuid meetmete kohta, mille kohaselt hakkaksid siseturul müüdavatele imporditud kalastussaadustele kehtima samad nõuded nagu liikmesriikidest pärit kalastussaadustele;

46.   rõhutab vajadust parandada pidevalt kalapüügivahendeid, et täiustada nende selektiivsust, mis on oluline tegur kaaspüügi vähendamiseks, samuti nende keskkonnaalase mõju seisukohast; kutsub komisjoni üles töötama välja eriomased poliitilised instrumendid, et õhutada kalureid kasutama kõiki võimalikke meetmeid kaaspüügi vähendamiseks niivõrd kui võimalik;

47.   on seisukohal, et traali kasutuselevõtt tõi kaasa kalade suremuse kasvu, mis tegi vajalikuks nimetatud püügivahendi eraldi kontrollimise, näiteks püügipiirkondades kehtestatud piirangute säilitamise (lähedus või kaugus rannikust) teel;

48.   nõuab tungivalt, et komisjon edendaks rohkem keskkonnaohutuid kalastamistavasid ja selektiivsemate püügitehnikate kasutamist, mis aitaks vähendada kaaspüüki ja kütusetarbimist püügiperioodidel;

49.   kutsub komisjoni üles võimalikult kiirendama kalade ökomärgistamise protsessi, et edendada puhtamat ja keskkonnasõbralikumat kalandust;

50.   rõhutab, et kalatööstuse kaasamine ühise kalanduspoliitika raames kehtestatud eri meetmete koostamisse, kohaldamisse ja hindamisse on väga oluline, et võtta vastu asjakohasemaid ja tõhusamaid poliitikaid;

51.   juhib tähelepanu, et piirkondlikel nõuandekomisjonidel on oluline osa ühise kalanduspoliitika otsuste tegemise protsessis, kuna nendesse kuuluvad kalavarude hindamise eest vastutavad kalurid ja teadlased; on arvamusel, et nende tegevust tuleks korralikult toetada;

52.   rõhutab, et regionaalpoliitika ja hea naabruspoliitika raames tuleks laiendada koostööd ühenduseväliste kalalaevastikega, kellega kalavarusid jagatakse, et tagada nende varude elujõulisus;

53.   rõhutab vajadust toetada kalurite rühmi ja professionaalseid organisatsioone, kes on valmis jagama vastutust ühise kalanduspoliitika kohaldamise eest (kaasjuhtimine);

54.   toetab ühise kalanduspoliitika suuremat detsentraliseerimist, et võimaldada kalurite, neid esindavate organisatsioonide ja kalanduses hõivatud elanikkonna kaasamist ühisesse kalanduspoliitikasse ja kalandusjuhtimisse, tagades samas kogu ühenduses järjepidevate ja ühtsete miinimumnõuete kehtimise;

55.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk. 59.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, 17. juuni 2008 , millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

Viimane päevakajastamine: 27. aprill 2010Õigusalane teave