Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 (COM(2011)0244),

–  võttes arvesse visiooni 2050. aastaks ja 2020. aasta üldeesmärki, mille ELi riigi- ja valitsusjuhid 2010. aasta märtsis vastu võtsid,

–  võttes arvesse 21. juuni ja 19. detsembri 2011. aasta keskkonnanõukogu järeldusi „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” kohta,

–  võttes eelkõige arvesse ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsi (COP 10) tulemust, eelkõige strateegilist kava aastateks 2011–2020 ja Aichi eesmärke, geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ning nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist käsitlevat Nagoya protokolli ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks vajalike vahendite leidmise strateegiat,

–  võttes arvesse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) ning rändega liikide konventsiooni (CMS),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine” (COM(2010)0672) ning komisjoni ettepanekuid ühise põllumajanduspoliitika reformiks pärast 2013. aastat,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500) koos seda täiendavate dokumentidega,

–  võttes arvesse strateegilist finantsraamistikku 2014–2020,

–  võttes arvesse „Elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatust käsitlevat ühendaruannet vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17” (COM(2009)0358),

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ette nähtud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat(2) ning oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel(3),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Natura 2000 rahastamine. Natura 2000 võrgustikku investeerimine: kasu loodusele ja inimestele” (SEC(2011)1573),

–  võttes arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevat uuringut (TEEB)(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengu komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi (A7-0101/2012),

A.  arvestades, et ELil ei õnnestunud täita 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärki;

B.  arvestades, et ÜRO on kuulutanud aastad 2010–2020 bioloogilise mitmekesisuse aastakümneks,

C.  arvestades, et bioloogiline mitmekesisus on inimelu olemasoluks ja ühiskondade heaoluks oluline nii otseselt kui ka kaudselt sellega seotud ökosüsteemi teenuste kaudu – näiteks üksnes Euroopa Liidu Natura 2000 kaitsealade võrgustikust saadav kasu ulatub hinnanguliselt 200–300 miljardi euroni ning külastajate poolt kõnealustel aladel ja nende lähedal tehtavatest kulutustest otseselt rahastatavate täistööajale taandatud töökohtade arv moodustab ligikaudu 4,5–8 miljonit;

D.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine vähendab meie SKPd praegu 3 % aastas;

E.  arvestades, et loodusdirektiivi lisades loetletud elupaigatüüpidest ligikaudu 65% ja liikidest 52% on ebasoodsa kaitsestaatusega;

F.  arvestades, et 88% kalavarude puhul toimub püük, mis ületab nende maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset;

G.  arvestades, et ELi piiresse on juba tunginud enam kui 11 000 võõrliiki, millest vähemalt 15% on invasiivsed ja kahjustavad bioloogilist mitmekesisust;

H.  arvestades, et põllumajandustootjatel on ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisel täita oluline osa; arvestades, et 1992. aastal anti algne tõuge bioloogilise mitmekesisuse kaitse kaasamisele ühisesse põllumajanduspoliitikasse, ning arvestades, et seejärel võeti 2003. aasta reformiga tarvitusele meetmed, nagu nõuetele vastavus, otsetoetused (lahtisidumine) ja maaelu areng, mis avaldavad bioloogilisele mitmekesisusele soodsat mõju;

I.  arvestades, et ökosüsteemi teenuste tasustamine (PES) on paljutõotav ja uuenduslik rahaline vahend bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks;

J.  arvestades, et kliimamuutus ohustab elupaiku ja liike; arvestades, et looduskaitse ja bioloogiline mitmekesisus on kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks ülimalt olulised;

Üldised tähelepanekud

1.  taunib asjaolu, et ELil ei õnnestunud täita 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärki;

2.  tervitab ja toetab ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastaks 2020, sealhulgas selle eesmärke ja meetmeid; on siiski arvamusel, et mõningaid meetmeid tuleks tugevdada ja selgemalt määratleda, ning et strateegia tulemuslikumaks rakendamiseks tuleks rakendada konkreetsemaid meetmeid;

3.  rõhutab tungivat vajadust tegutseda ja vajadust seada bioloogiline mitmekesisus olulisemaks poliitiliseks prioriteediks, et täita ELi 2020. aasta üldeesmärk bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas ja ülemaailmsed kohustused seoses bioloogilise mitmekesisusega; rõhutab, et piisavate rahaliste ressursside ja poliitilise tahte olemasolul on olemas vahendid, millega bioloogilise mitmekesisuse vähenemine peatada; rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on ühine ülesanne, mis tuleb lahendada väga paljude huvitatud poolte pühendumuse ja osalemisega;

4.  kiidab heaks komisjoni teatise bioloogilise mitmekesisuse 2020. aasta strateegia kohta ja märgib, et kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, invasiivsete võõrliikide levimine ning loodusvarade ülekasutamine on rahvusvahelised ja piirkondadeülesed probleemid, mis mõjutavad iga ELi kodanikku, olenemata sellest, kas ta elab linna- või maapiirkonnas, ning et kõnealuse mõju leevendamiseks on vaja kohe sekkuda kõigil haldustasanditel – nii kohalikul, piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil;

5.  kutsub seetõttu liikmesriike üles integreerima strateegia oma kavadesse, programmidesse ja/või riiklikesse strateegiatesse;

6.  on seisukohal, et kehtivas ELi õiguses sisalduvaid bioloogilise mitmekesisuse kaitsemeetmeid ei tohi nõrgendada;

7.  rõhutab, et uus strateegia ei tohi taas ebaõnnestuda; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama iga kahe aasta järel parlamendile eduaruanded, milles nõukogu ja komisjon annavad olukorrast ülevaate;

8.  rõhutab, et ELi kohustuse täitmise tõeliseks proovikiviks ja selle probleemi tõeliseks lahenduseks bioloogilise mitmekesisuse eesmärgi saavutamisel ei ole mitte kõnealune uus strateegia, vaid pigem ÜPP ja ühise kalanduspoliitika eelseisvad reformid ning mitmeaastane finantsraamistik; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ebapiisav ühendamine ELi teiste poliitikavaldkondadega põhjustas esimese strateegia ebaõnnestumise;

9.  on seisukohal, et 2010. aastaks seatud eesmärgi täitmisel esinevad raskused nõuavad seni rakendatud meetodite põhjalikku läbivaatamist; rõhutab, et vaja on läbi viia strateegilised uuringud kõigi nende tegurite osas, millel võib olla mõju kaitsealadele, ning et need uuringud tuleks integreerida linnaplaneerimisse ja nendega peaks kaasnema õppe- ja teabekampaaniad kohalike loodusvarade ja nende säilitamise tähtsuse teemal;

10.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kadumine ei puuduta üksnes liike ja elupaiku, vaid ka geneetilist mitmekesisust; kutsub komisjoni üles välja töötama geneetilise mitmekesisuse kaitsestrateegia;

11.  märgib, et meie looduspärand on peamine ökoloogiline vara ja inimeste heaolu alus; on seisukohal, et kõik liikmesriigid peaksid tegema koostööd ja kooskõlastama oma jõupingutused, et tagada loodusvarade tulemuslikum kasutamine ning vältida bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste summaarset vähenemist nii maa- kui ka linnastunud piirkondades;

Eesmärgid – bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamine ELi kõikidesse poliitikavaldkondadesse

12.  peab väga tähtsaks, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine saaks kõigi ELi poliitikavaldkondade – sh põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, regionaalarengu ja ühtekuuluvuse, energeetika, tööstuse, transpordi ja turismi, arengukoostöö, teadusuuringute ja innovatsiooni – arendamise, rakendamise ja rahastamise osaks, et muuta ELi valdkondlik ja eelarvepoliitika sidusamaks ning tagada endale võetud bioloogilise mitmekesisuse kaitse alaste siduvate kohustuste täitmine;

13.  toonitab, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia tuleks igakülgselt integreerida kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise strateegiatega;

14.  tuletab meelde, et ettevaatusprintsiip on õiguslik alus, mida tuleb kohaldada kõigile bioloogilist mitmekesisust käsitlevatele õigusaktidele ja otsustele;

15.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kaitse, väärtustamine ja taastamine on oluline, et täita ressursitõhusa Euroopa edenemiskava eesmärke, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma erimeetmete osana ajakava esitamist Euroopa ökosüsteemi teenuste kaardistamiseks ja hindamiseks, mis võimaldab võtta sihipäraseid ja tõhusaid meetmeid bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi teenuste kahjustumise peatamiseks;

16.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine avaldab ühiskonnale laastavat majanduslikku mõju, millega seni ei ole majandus- jt poliitikas piisavalt arvestatud; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid määraksid kindlaks ökosüsteemi teenuste väärtuse, selleks et kaasata need väärtused kui säästvama poliitika alused ka raamatupidamissüsteemidesse; on seisukohal, et ükski majandusmudel, mis ei pööra tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele, ei ole elujõuline; rõhutab ka, et ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse taastamise meetmetel on märkimisväärne potentsiaal luua uusi oskusi, töökohti ja ärivõimalusi;

17.  rõhutab, et vaja on läbi viia põhjalik hindamine eri majandusharude negatiivsetest mõjudest bioloogilise mitmekesisusele;

18.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse strateegia on osa ressursitõhusa Euroopa juhtalgatusest, ning tuletab meelde, et regionaalpoliitika mängib olulist rolli jätkusuutliku majanduskasvu tagamisel meetmete kaudu, mida regionaalpoliitika toetab kliima-, energia- ja keskkonnaprobleemide lahendamisel;

19.  toonitab, et märkimisväärne osa levivatest nakkushaigustest on zoonootilised (eluslooduse, koduloomade ja inimeste vahel ülekanduvad), ja tunnistab, et elusloodusega kauplemine ning maakasutuse ja maakorralduse muutused võivad põhjustada uusi või muutunud kokkupuutepunkte inimeste, koduloomade ja eluslooduse vahel, mis võib soodustada haiguste levikut ja bioloogilise mitmekesisuse kadumist; rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse strateegiate integreerimine loomade tervise, loomade heaolu ja kaubanduspoliitika valdkondadega on ülimalt tähtis;

20.  on siiski seisukohal, et puudulike andmete korral võib osutuda vajalikuks viia läbi põhjalikud keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse mõju hindamised;

Looduse kaitsmine ja taastamine

21.  rõhutab, et on vaja peatada kõigi ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liikide ja elupaikade seisundi halvenemine ning parandada seda ELi tasandil oluliselt ja mõõdetavalt; rõhutab, et see peaks toimuma elupaigadirektiivi artiklis 1 määratletud kaitsetaseme vähemalt ühe näitaja parandamise vormis, ilma et see kahjustaks teisi näitajaid;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohustuma võtma vastu integreeritud strateegiad, et määrata kindlaks iga geograafilise piirkonna loodusväärtused ja kultuuripärandi tunnusjooned ning nende säilitamiseks vajalikud tingimused;

23.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide tulemuslikkuse tagamiseks tuleb neid rakendada konkreetsete meetmetega; avaldab kahetsust, et vaatamata meetmetele, mis on võetud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu võitlemiseks, on ELi õigusaktidega kaitstud elupaikadest ja liikidest heas seisundis üksnes 17% ning peamistest ökosüsteemidest vaid 11%; kutsub komisjoni üles viivitamata analüüsima, miks senised jõupingutused ei ole veel vilja kandnud, ning kaaluma, kas on olemas muid, potentsiaalselt tulemuslikumaid vahendeid;

24.  rõhutab, et selgete 2050. aasta eesmärgi saavutamise viiside kehtestamiseks peab 2020. aastaks vähemalt 40% kõikidest elupaikadest ja liikidest olema soodsa kaitsestaatusega; tuletab meelde, et 2050. aastaks peab 100% (või peaaegu 100%) elupaikadest ja liikidest olema soodsa kaitsestaatusega;

25.  väljendab muret selliste põhiliste elupaikade nagu märgalade järjest halveneva seisundi pärast, millele tuleks pöörata tähelepanu esmajärjekorras ja võtta kiireloomulisi meetmeid, mis vastaksid tegelikult nendele aladele ELi poolt antud erilisele kaitsestaatusele;

26.  tunnistab, et infrastruktuuri rajamine, linnastumine, industrialiseerimine ning maastiku üldised füüsilised muutmised on ökosüsteemide ja elupaikade killustumise ühed kõige olulisemad tegurid; palub, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigi ametiasutused võtaksid planeerimiseeskirjades ja rakendusmeetmetes oma pädevuse raames nii väikesemahuliste kui laiaulatuslike planeerimis- ja arendusprojektide puhul arvesse neid ökosüsteemidele ja elupaikadele võimalikku ohtu kujutavaid tegureid; tunnistab kohalikul ja piirkondlikul tasandil valitsevat survet ja vajadust tagada tugev majanduslik areng ning soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel pöörata tähelepanu tasakaalule arengu ning bioloogilise mitmekesisuse ja looduslike elupaikade kaitsmise vajaduse vahel; toetab piirkondliku ja kohaliku arengupoliitika täiendavaid reforme ja poliitika kasutamist eesmärgiga kaitsta bioloogilist mitmekesisust ning peatada elupaikade jätkuv hävimine eelkõige majandus- ja finantskriisi ajal;

27.  toetab keskkonnamõju hindamiste, säästva arengu mõjuhinnangute, keskkonnamõju strateegiliste hindamiste ja teiste vahendite tõhusamat kasutamist eesmärgiga võtta arvesse bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja kliimamuutuse mõju piirkondliku ja kohaliku tasandi otsuste langetamisel; rõhutab, et projektidest, mis edendavad kliimamuutuse leevendamist ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kaitsmist, saavad kasu kõik piirkonnad, kaasa arvatud vähem arenenud piirkonnad;

28.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid esitaksid kooskõlas Aichi 11. eesmärgiga lõplikult ettepanekud Natura 2000 alade kohta 2012. aastaks; peab väga kahetsusväärseks merealade kohta käivate ettepanekutega viivitamist; väljendab muret Doonau deltaalal jahipidamise taasalustamise ja selle võimaliku negatiivse mõju pärast bioloogilisele mitmekesisusele; kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigid rakendavad linnukaitse direktiivi (2009/147/EÜ(5)) artiklit 7 eelkõige seoses jahipidamisega;

29.  rõhutab, et kiiresti on vaja hoogustada ookeanide ja merekeskkonna kaitseks tehtavaid jõupingutusi nii ELi meetmete kui ka väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvate ookeanide ja piirkondade rahvusvahelise juhtimise parandamise teel;

30.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid kõigi Natura 2000 alade majandamiskavade või samaväärsete vahendite väljatöötamise õiguslikku tähtaega, mis on sätestatud elupaikade direktiivi (92/43/EMÜ(6)) artiklites 4 ja 6;

31.  usub, et parem piiriülene koostöö võib kaasa tuua Natura 2000 eesmärkide saavutamisel märkimisväärset kasu; rõhutab bioloogilise mitmekesisuse ja loodusvarade kaitse alase tihedama koostöö vajadust Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste vahel; rõhutab sellega seoses võimalusi, mida piiriülene, piirkondadevaheline ja rahvusvaheline koostöö pakub bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks, ning on veendunud, et selle potentsiaali ärakasutamine, mida annab laialdasem territoriaalne koostöö ning teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamine, aitaks olulisel määral kaasa eelnimetatud eesmärgi saavutamisele; juhib tähelepanu sellele, et bioloogilise mitmekesisusega seotud prioriteetide kaasamine piirkondlikesse makrostrateegiatesse on tähtis samm bioloogilise mitmekesisuse taastamise ja säilitamise suunas;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Natura 2000 võrgustiku asjakohane säilitamine nende alade piisava rahastamise kaudu; kutsub liikmesriike eelkõige üles töötama koostöös erinevate sidusrühmade ja eelkõige põllumajandustootjatega välja siduvaid siseriiklikke õigusakte, millega määratletakse esmatähtsad kaitsemeetmed ja nendega seonduvad kavandatud rahastamisallikad (kas ELi fondidest või liikmesriikide oma eelarvetest);

33.  on seisukohal, et tuleb parandada Euroopa Liidu õigusaktide jõustamist, eelkõige keskkonnakaitse valdkonnas;

34.  kutsub komisjoni üles esitama vajaduse korral lisaselgitusi või juhendeid, mis põhinevad parimatel tavadel, arvestades liikmesriikidevahelisi väga suuri erinevusi Natura 2000 käsitlevate õigusaktide rakendamisel; palub komisjonil ühtlasi anda juhendeid või jagada parimaid tavasid Natura 2000 aladega külgnevate alade haldamiseks;

35.  kutsub komisjoni üles suurendama oma suutlikkust linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi nõuetekohase rakendamisega seotud kaebuste ja rikkumiste menetlemiseks ja tõhusaks uurimiseks ning töötama liikmesriikide jaoks välja piisavad juhendid nende direktiivide kohapealse rakendamise kontrolli kohta; kutsub komisjoni ühtlasi üles lisama oma keskkonnaalaste õigusaktide paremaks rakendamiseks ja kontrollimiseks praegu tehtavasse töösse meetmeid linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi rakendamise ja ühise jõustamise parandamiseks; peab seoses oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooniga soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta(7) oluliseks keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustiku (IMPEL) tugevdamist ning nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks selle teostamise võimalikest viisidest, sh ühenduse keskkonnajärelevalvejõu loomine, ja esitaks ettepaneku võtta vastu keskkonnajärelevalve direktiiv;

36.  toetab komisjoni algatust seoses kohtunike ja prokuröride koolitusprogrammidega; rõhutab siiski, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama selliste koolitusprogrammide kättesaadavuse ka Natura 2000 aladega tegelevatele spetsialistidele, nt piirkondlikele ja kohalikele õiguskaitseasutustele ning teistele linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi rakendamise eest vastutavatele haldusasutustele;

37.  on seisukohal, et vaja on digitaalseid ja kättesaadavaid kaarte täpse infoga peamiste loodusvarade, kaitsealade, pinnasekasutuse, veemasside ja riskitsoonide kohta, et hõlbustada piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel täita keskkonnaalaseid, eriti bioloogilist mitmekesisust käsitlevaid õigusakte;

38.  märgib, et ELi üldsuse teadlikkus bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähtsusest ja selle kadumisega seotud tõsistest keskkonnaalastest ja sotsiaalmajanduslikest kaotustest on piiratud; rõhutab, et kooskõlas Aichi 1. eesmärgiga on vaja ulatuslikumat teabestrateegiat;

39.  kiidab heaks komisjoni ja liikmesriikide kavatsuse käivitada 2013. aastaks ulatuslik teavituskampaania Natura 2000 võrgustiku kohta, et parandada ELi looduskaitsealaste õigusaktide kohaldamist ning soodustada looduskaitse, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalse arengu kui võrdväärsete ja mittevastandlike põhimõtete kooseksisteerimist; nõuab sel eesmärgil edukate projektide edendamist ja avalikkusele teabe jagamist keskkonnasõbraliku majandusarengu teostatavuse kohta olulistel loodus- ja kultuuripärandiga aladel, mis kuuluvad Natura 2000 võrgustikku;

40.  rõhutab vajadust korraldada bioloogilise mitmekesisuse alaseid teadlikkuse tõstmise ja teavituskampaaniaid kõigi vanuserühmade ja ühiskonnaklasside jaoks arvestusega, et teadlikkuse tõstmise kampaaniaid lastele ja noorukitele, kes tunnevad selle teema pärast sügavat muret, tuleb ikka ja ennekõike korraldada koolides; on seisukohal, et haridus- ja kutsealase koolituse programmid, eelkõige põllumajanduses, metsanduses ja nendega seotud valdkondades, peaksid keskenduma rohkem bioloogilise mitmekesisuse olulisele;

41.  tunnistab, et valitsusvälistel organisatsioonidel on oluline roll bioloogilise mitmekesisuse kaitsmises, aidates langetada otsuseid kohapeal olles ning tõstes üldsuse teadlikkust;

42.  soovitab valitsemist laiendada kodanike mobiliseerimisele, aga ka mittetulundusühingutele ja ettevõtjatele, asetades ettevõtjate puhul rõhu bioloogilise mitmekesisuse integreerimisele ettevõtlusstrateegiatesse; tunnistab vabatahtliku ja ühiskondliku sektori väärtust ning teadmisi ja nende tehtud tööd bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel ning palub piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kaasata need rühmad projektide planeerimisse, samuti palub rühmadega projektide osas konsulteerida, luues partnerlussuhted avaliku ning erasektori asutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel;

43.  tunnistab, et on väga oluline hoida tihedamat sidet kohaliku tasandi osalejate ja otseste territooriumi haldajatega, ning innustab seetõttu komisjoni tegema selleks suuremaid pingutusi, võttes arvesse nende osalejate kogemust ja eriteadmisi, mida nad võivad anda õigusaktide väljatöötamisse, selleks et tagada nende elupaikade hea seisund, mis on asupaigaks bioloogilisele mitmekesisusele, mida me soovime ELis kaitsta;

44.  on arvamusel, et üks põhjustest, miks meil ei ole õnnestunud jätkuvat bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi seisundi halvenemise tendentsi ülemaailmselt ümber pöörata, on see, et me ei saa täielikult aru, kui keeruline on bioloogiline mitmekesisus ning milline on bioloogilise mitmekesisuse eri osade vastastikune mõju omavahel ja suhtes elukeskkonnaga, sealhulgas ei mõista me täielikult bioloogilise mitmekesisuse väärtust praegustele ja tulevastele inimpõlvedele; kordab, et bioloogilise mitmekesisusega tegelev teadus on vajalik aluspõhi mis tahes poliitika rakendamiseks;

45.  rõhutab seetõttu vajadust investeerida rohkem bioloogilise mitmekesisuse alastesse teadusuuringutesse, sh ühe või enama asjaomase nö ühiskondliku probleemi lahendamisse „Horisont 2020” raamistikus, et vältida teadusuuringute poliitika killustatust; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse alaste teadusuuringute rahastamisvahendeid oleks võimalik suurendada olemasolevate üldiste vahendite arvelt, arvestades nende vähest kasutatavust; usub, et ühest küljest võimaldaksid teadusuuringud meil bioloogilisest mitmekesisusest ja selle tähtsusest kõikide inimtegevuse aspektide jaoks paremini aru saada ning teisest küljest aitavad need uuenduslike kontseptsioonide kaudu kaasa uutele ja parematele poliitikameetmetele ning juhtimis- ja arengustrateegiatele;

46.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse alased teadusuuringud peavad olema multidistsiplinaarsed ja rahvusvahelised, sest bioloogiline mitmekesisus on oma olemuselt seotud selliste teadusvaldkondadega nagu ökoloogia, geneetika, epidemioloogia, kliimateadus, majandus, sotsiaalantropoloogia ja teoreetiline modelleerimine; rõhutab, et ökosüsteemide ja loodusvarade jätkusuutlikus haldamises rakendataval poliitikal peaks olema teaduslik alus eelkõige sellistes majanduslikult ja sotsiaalselt tähtsates sektorites nagu põllumajandus, kalandus ja metsandus;

47.  peab oluliseks, et olemasolevaid teaduslikke andmeid bioloogilise mitmekesisuse kohta, parimate tavade näiteid, kuidas bioloogilise mitmekesisuse vähenemist peatada ja bioloogilist mitmekesisust taastada, ning teavet looduspõhise innovatsiooni ja arengu potentsiaali kohta tuntaks ja levitataks laialdasemalt poliitikakujundajate ja peamiste sidusrühmade hulgas ning et asjaomasel info- ja kommunikatsioonitehnoloogial oleks otsustav roll uute võimaluste ja vahendite pakkumisel; tunneb seetõttu heameelt asjaolu üle, et komisjon on loonud ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse ELi platvormi, ning julgustab komisjoni seda platvormi edasi arendama ja edendama tihedamat koostööd ELi haldusasutuste ja ettevõtjate, sealhulgas VKEde vahel;

48.  nõuab, et Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemi (BISE) veebiportaal tehtaks kättesaadavaks kõigis ELi ametlikes keeltes, et aidata kaasa andmete ja teabe jagamisele;

Säilitada ja parandada ökosüsteeme ja nende teenuseid

49.  märgib bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni nõuet taastada 2020. aastaks 15% kahjustatud ökosüsteemidest; peab seda aga miinimumnõudeks ning soovib, et EL seaks tunduvalt kõrgema taastamiseesmärgi, mis peegeldaks liidu enda ambitsioonikamat üldeesmärki ja 2050. aasta visiooni, võttes arvesse riikide looduslikku eripära; nõuab tungivalt, et komisjon määratleks selgelt mõiste „kahjustatud ökosüsteemid” ja määraks aluse, mille põhjal edu mõõta;

50.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks hiljemalt 2012. aastaks vastu keskkonnasõbraliku infrastruktuuri eristrateegia, mille peamine eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse kaitse; toonitab, et kõnealuses strateegias tuleks käsitleda nii linna- kui ka maapiirkondadega seonduvaid eesmärke, et muu hulgas paremini täita elupaikade direktiiv artikli 10 nõudeid;

51.  taunib asjaolu, et komisjoni rohelise infrastruktuuri strateegia väljatöötamine on kavandatud alles 2012. aastaks, samas kui energia- ja transpordikoridorid määrati kindlaks juba Euroopa infrastruktuuri paketi ettepanekus; kutsub seetõttu komisjoni üles kiirendama tööd rohelise infrastruktuuri strateegia vallas ja tagama kavandatud eesmärgi nr 2 saavutamise; nõustub sellega, et energia-, transpordi- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia projektide koostoimet tuleks suurendada, et piirata bioloogilisele mitmekesisusele avalduvat kahjulikku mõju, ning sellega, et ELi vahenditest tuleks rahastada ainult selliseid meetmeid, mis on vastavuses ELi õigusega ja kooskõlas liidu asjaomase poliitikaga;

52.  rõhutab, et looduskeskkonna loomine ei tohiks piirduda üksnes kavandatud piirkondadega, vaid seda peaks soodustama mitmesugustes kohtades, näiteks linnades, maanteede ja raudteede ääres ning tööstuspiirkondades, et luua tõeliselt roheline infrastruktuur;

53.  nõuab, et komisjon töötaks välja summaarse vähenemise vastasel algatusel põhineva tõhusa reguleeriva raamistiku, võttes arvesse liikmesriikide varasemaid kogemusi ning kasutades samal ajal ka ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse tasakaalustamise programmis rakendatavaid standardeid; märgib sellega seoses, et oluline on kohaldada sellist lähenemisviisi kõikidele ELi elupaikadele ja liikidele, mida ELi õigusaktid ei hõlma;

54.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nendele liikidele ja elupaikadele, mis on hindamatu majandusliku väärtusega, kuna tulevikus on bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks tehtavad jõupingutused suunatud aladele, mis toovad lühikese aja jooksul majanduslikku kasu või millelt seda oodatakse;

55.  tunnistab, et bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused toovad tööstusettevõtjatele ja muudele majandustegevuses osalejatele olulist mitterahalist kasu; kutsub erasektorit esindavaid organisatsioone üles esitama ettepanekuid selle kohta, kuidas bioloogilist mitmekesisust otstarbekal viisil kõige paremini säilitada ning taastada;

56.  tunnistab vajadust toetada rohelist taristut, ökoinnovatsiooni ja uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõttu, et luua keskkonnasäästlikum majandus, ning palub komisjonil koostada selle valdkonna häid tavasid käsitlevad suunised; ergutab komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke asutusi võtma arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu (TEEBi uuring) soovitusi, kuna see uuring on mõeldud kasuliku nõuandva vahendina kohalikele ja piirkondlikele poliitikutele, haldusjuhtidele ja juhtidele; rõhutab vajadust avardada ja tõhustada struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist abisaajate ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riigi ametiasutuste koolitust, kes tegelevad keeruliste ELi ja riiklike õigusaktidega, millega püütakse kaitsta loodust ja suurendada teadlikkust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise olulise mõju kohta; palub komisjonil luua tehnilise abi mehhanismid, et parandada piirkondlikul ja kohalikul tasandil teadmisi seoses rakenduslike probleemidega;

Põllumajandus

57.  tuletab meelde, et enam kui poolt ELi territooriumist haldavad põllumajandustootjad, et põllumajandusmaa annab tähtsaid ökosüsteemi teenuseid ja sellel maal on märkimisväärne sotsiaalmajanduslik väärtus, ning et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamine moodustab olulise osa ELi eelarvest; rõhutab, et ühine põllumajanduspoliitika ei piirdu toidu tootmise ja maaelu arendamisega, vaid on ka oluline vahend seoses bioloogilise mitmekesisuse, looduskaitse, kliimamuutuste leevendamise ja ökosüsteemi teenuste säilitamisega; märgib, et ühine põllumajanduspoliitika sisaldab juba keskkonnakaitsele suunatud meetmeid, näiteks tootmisest lahutamise (decoupling), nõuetele vastavuse ja põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmeid; peab aga kahetsusväärseks, et nende meetmetega ei ole seni suudetud peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ELis ning et põllumajandusmaa bioloogiline mitmekesisus väheneb pidevalt; nõuab seetõttu ühise põllumajanduspoliitika ümberorienteerimist, et pakkuda põllumajandustootjatele hüvitist avalike hüvede osutamise eest, kuna turg ei võta praegu arvesse põllumajanduse poolt pakutavate tähtsate avalike hüvede majanduslikku väärtust;

58.  juhib tähelepanu, et veemajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse vaheline seos on elu säilitamise a jätkusuutliku arengu väga oluline element;

59.  rõhutab vajadust lähtuda kohaldatud meetmete tõhususe hindamisel vahendite asemel tulemustest;

60.  kutsub üles muutma ühise põllumajanduspoliitika esimest sammmast keskkonnasõbralikumaks, et tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse laiemal põllumajandusmaastikul, parandada seotust ning kohaneda kliimamuutuste mõjudega; tervitab komisjoni ettepanekut ÜPP reformiks, millega võimaldatakse ÜPP keskkonnasõbralikumaks muutmine, eraldades esimese samba makseid paketile, mis koosneb peamistest põllumajandusettevõtte tasandil kasutatavatest headest tavadest ning mis peaks hõlmama külvikordi ja mitmekesistamist, püsikarjamaid ja minimaalset ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala; rõhutab, et need keskkonnasõbralikud meetmed peavad olema praktiliselt rakendatavad ega tohi tekitada tarbetut bürokraatiat; kordab oma nõuet toetada Natura 2000 võrgustikke pindalapõhiste otsemaksete süsteemiga; on seisukohal, et ressursitõhusad, keskkonna- ja kliimasäästlikud põllumajandustavad aitavad tagada nii ettevõtete jätkusuutlikkuse kui ka pikaajalise toiduga kindlustatuse, ning leiab, et ÜPPl peab selle eesmärgi saavutamisel olema tähtis osa;

61.  nõuab keskkonnasõbralike tavade sidumist eri liikmesriikide põllumajandusliku mitmekesisusega, võttes arvesse näiteks Vahemeremaade erilist olukorda, mida kavandatud piirmäärad põllukultuuride ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala mitmekesistamise osas ei puuduta; märgib, et püsikultuuride (oliivipuud, viinapuud, õunapuuaiad) viljelemine või riisikasvatus on mõned näited tavadest, mis peavad olema keskkonnasõbraliku põllumajandusega ühildatavad, arvestades suurt ökoloogilist ja looduskaitselist väärtust, mis võib olla mõnel nendest põllundussüsteemidest;

62.  väidab, et uues ÜPPs tuleb anda rohkem abi metsa liikide, elupaikade ja ökosüsteemi teenuste bioloogilist mitmekesisust kaitsvatele avaliku ja erasektori toimijatele ning toetuskõlblikkust tuleb laiendada Natura 2000 alasid ühendavatele piirkondadele;

63.  kutsub üles toetama kõiki ÜPP makseid, sealhulgas alates 2014. aastast tehtavaid makseid, tugevate nõuetele vastavuse reeglitega, mis aitaks säilitada bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid, hõlmates linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi (ilma et sellega nõrgendataks praegusi, aastatel 2007–2013 kohaldatavaid standardeid)pestitsiidide- ja biotsiididealaseid õigusakte ning veepoliitika raamdirektiivi(8); nõuab asjassepuutuvate jaoks lihtsaid ja läbipaistvaid reegleid;

64.  kutsub üles tugevdama kõikides ELi liikmesriikides teist sammast ning suunama seda märgatavalt enam keskkonnale ja suurendama selle põllumajanduslike keskkonnameetmete tõhusust, sealhulgas keskkonnameetmete – näiteks põllumajanduslike keskkonnameetmete, Natura 2000 ja metsakeskkonna meetmete minimaalsete kohustuslike kulude kaudu, ning kutsub üles toetama kõrget loodusväärtust ja mahepõllumajandust; rõhutab, et kahe samba keskkonnameetmed peaksid üksteist vastastikku võimendama;

65.  tunnustab Euroopa Kontrollikoja kriitilist aruannet põllumajanduse keskkonnakavade kohta; rõhutab, et 22,2 miljardi euroga, mis on kasutada aastatel 2007–2013, on saavutatud väga piiratud keskkonnaalaseid tulemusi; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks tulevikus põllumajanduse keskkonnatoetuste heakskiitmise üksnes rangete keskkonnakriteeriumide alusel;

66.  juhib tähelepanu asjaolule, et kasvav nõudlus agrokütuste järele ja sellest tulenev surve tootmisele ähvardab bioloogilist mitmekesisust, eriti arenguriikides levilate ja ökosüsteemide, sealhulgas märgalade ja metsade seisundi halvenemise ja ümberkujundamise tõttu;

67.  on seisukohal, et tuleb tugevdada põllumajandustavade kontrollimist, et vältida bioloogilise mitmekesisuse kadumist; eelkõige usub, et kontrolli alla tuleb võtta ja isegi keelata läga keskkonda laskmine ökosüsteemide kaitse seisukohast kõige tundlikumatel aladel;

68.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidele uurida maa kasutamatajätmist Euroopa mõnedes piirkondades, toetades bioloogilise mitmekesisuse sihipärast säilitamist ja hoides ära kõrbestumise ning pakkudes uusi sotsiaalmajanduslikke võimalusi maaelu arenguks; rõhutab siiski olemasoleva maaomandi austamise vajadust; rõhutab lisaks, et Euroopa põllumajandustootjatel on tähtis osa maastiku „valvuritena”;

69.  hoiatab, et paljud looduskaitse seisukohast ülimalt väärtuslikud ja ühtlasi ELi õigusaktide alusel kaitstud liigid ja elupaigad sõltuvad põllumajanduslikest keskkonnasüsteemidest, milles inimese tegutsemine on otsustava tähtsusega tegur; rõhutab sellega seoses, kui oluline tõkestada maalt lahkumist ja pöörata see maale naasmise protsessiks; soovitab suurendada abi väike- ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele, perekonnaettevõtetele ja terviklikule põllumajandusele, mis edendavad loodusvarade hoidmise häid tavasid;

70.  kutsub komisjoni seoses uue ÜPP reformiga tegema veelgi suuremaid jõupingutusi, et toetada põllumajandussektoreid, millel on tõestatud mõju bioloogilise mitmekesisuse kaitsele, ja eelkõige mesindussektorit; juhib tähelepanu asjaolule, et metsikud ja kodustatud putukad, nagu mesilased, aitavad 80% ulatuses kaasa õistaimede tolmlemisele, ning et neid putukaid ohustav populatsiooni vähenemine on tohutu probleem meie ühiskonnale, mille põllumajandustoodang ja seega toitumine sõltub suures osas õistaimede tolmlemisest; rõhutab seega, et mesindus väärib bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise eesmärgil võetavates meetmetes erilist tähelepanu;

71.  rõhutab, kui tähtis on peatada ja ümber pöörata kultuurtaimeliikide ja -sortide mitmekesisuse vähenemise tendents, mille tagajärjel erodeerub geneetiline baas, millest sõltub inimeste ja loomade toitumine; on seisukohal, et vaja on edendada piirkondade oma traditsiooniliste põllumajandussortide kasutamist; nõuab põllumajandusettevõtete geneetiliste ressursside mitmekesisuse, nt kohapeal aretatud tõugude ja sortide säilitamiseks ja edasiarendamiseks asjakohaseid õigusakte ja stiimuleid;

72.  rõhutab vajadust tulemuslikuma teadus- ja rakendusuuringute alase koostöö järele, pidades silmas loomade ja taimede geneetiliste ressursside mitmekesisust, et tagada nende ressursside säilitamine, parandada nende võimet kliimamuutusega kohaneda ja soodustada nende asjakohast kasutamist tootmise eesmärgil geneetiliste omaduste parandamise programmides;

Mets

73.  nõuab konkreetseid meetmeid Aichi 5. eesmärgi saavutamiseks, nii et 2020. aastaks vähendataks looduslike elupaikade, sh metsade hävimise määra vähemalt pooles ulatuses ja võimaluse korral viidaks see nulli lähedale ning vähendataks märkimisväärselt hävimist ja killustumist;

74.  kutsub komisjoni üles päras uuringu lõpetamist, milles käsitletakse Euroopa tarbimise mõju raadamisele, esitama uusi poliitikaalgatusi tuvastatud mõjudega tegelemiseks;

75.  kutsub liikmesriike üles üldsusega konsulteerimise tulemusi arvesse võttes vastu võtma ja rakendama metsamajandamiskavu, sealhulgas tõhusaid meetmeid kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitseks ja taastamiseks ning seonduvaid ökosüsteemi teenuseid;

76.  nõuab, et liikmesriigid ja komisjon innustaksid vastu võtma metsamajandamiskavasid, muu hulgas maaelu arengu meetmete ja LIFE+ programmi kaudu; rõhutab, et metsamajandamiskavadesse tuleb lisada konkreetsed bioloogilise mitmekesisuse meetmed, eelkõige konkreetsed meetmed kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade kaitseks, et parandada nende staatust Natura 2000 aladel ja mujal;

77.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kavandaksid oma metsanduspoliitika viisil, mis võtab igakülgselt arvesse metsade tähtsust bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel, mulla erosiooni ennetamisel, süsiniku sidumisel ja õhu puhastamisel ning veeringluse säilitamisel;

78.  nõuab, et liikmesriigid tagaksid oma metsamajandamiskavades metsapõlengute ennetuskavade osana ökosüsteemipõhiste meetmete kasutamise, et suurendada metsade vastupidavust põlengutele;

Kalandus

79.  tervitab komisjoni ettepanekuid viia läbi ühise kalanduspoliitika reform, mis peaks tagama ökosüsteemi arvestava lähenemisviisi rakendamise ja uuendatud teadusinfo kohaldamise, mis on kõigi kaubanduslikul eesmärgil püütavate kalaliikide pikaajaliste majandamiskavade aluseks; rõhutab, et ainult kalavarude pikaajalise jätkusuutlikkust kindlustades on meil võimalik tagada Euroopa kalandussektori majanduslik ja sotsiaalne elujõulisus;

80.  rõhutab, et üksi riik ei tule üksinda toime bioloogilise mitmekesisuse, eelkõige mereökosüsteemide hävimise probleemiga, ning liikmesriikide valitsused peavad tegema koostööd ja koordineerima oma jõupingutusi efektiivsemalt, et seda üleilmset probleemi lahendada; rõhutab, et sihikindlalt elluviidav bioloogilise mitmekesisuse poliitika toob kasu nii ühiskonnale kui ka majandusele;

81.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama kaitstud merealad, kus majandustegevuse, sh kalanduse suhtes kohaldatakse tõhustatud ökosüsteemipõhist juhtimist, mis võimaldab ühendada keskkonna säilitamise ja säästva kalanduse;

82.  rõhutab, et mereökosüsteemide ja kalavarude tundmises on veel suuri puudujääke, ning nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi mereuuringute alal;

83.  palub, et komisjon ja liikmesriigid ühendaksid oma jõupingutused teadusandmete kogumiseks kalavarude kohta seal, kus need puuduvad, seades eesmärgiks ulatuslikuma teaduslike nõuannete pakkumise;

84.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd eesmärgiga rajada Euroopa rannavalve, et tugevdada ühist järelevalve- ja kontrollisuutlikkust ning tagada selle täitmine;

85.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi tagamaks, et püük jääb 2015. aastaks allapoole maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemeid, ja võtma maksimaalse jätkusuutliku saagikuse määramisel arvesse ökoloogilisi kaalutlusi; rõhutab, et piisavate teadusandmete puudumist ei tohiks kasutada tegevusetuse vabandamiseks ning et sellises olukorras tuleks kalastussuremust vähendada ettevaatuspõhimõttel; tuletab meelde merestrateegia raamdirektiivis(9) kehtestatud juriidilist kohustust tagada, et 2020. aastaks oleksid kõik kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kalade populatsioonid ohututes bioloogilistes piirides;

86.  juhib tähelepanu sellele, et 2002. aasta Johannesburgi ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel toetasid riigipead ja valitsusjuhid kohustust kalavarusid säilitada või taastada nii, et oleks võimalik saavutada enam kui maksimaalne jätkusuutlik saagikus 2015. aastaks, nagu sätestatakse komisjoni esitatud ühise kalanduspoliitika reformi paketis;

87.  rõhutab, et kalavarude majandamine peaks aitama saavutada soodsat kaitsestaatust vastavalt linnukaitse direktiivile ja elupaikade direktiivile ning merestrateegia raamdirektiivil põhinevat hea keskkonnaseisundi eesmärki; rõhutab, et pikaajalised majandamiskavad peaksid põhinema ühe liigi asemel mitmel liigil, võttes arvesse kalapopulatsioonide kõiki aspekte, eelkõige suurust, vanust ja paljunemisvõimet, et paremini kajastada ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, ja rõhutab, et nende väljatöötamiseks tuleks kehtestada ranged tähtajad;

88.  rõhutab, et uus ühine kalanduspoliitika ning kõik liikmesriikide võetavad järgnevad meetmed peavad olema täielikult kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ, direktiiviga 2009/147/EÜ ja direktiiviga 2008/56/EÜ;

89.  rõhutab, et eesmärk kaotada väheväärtuslike sihtliikide ja kaitse all olevate mittesihtliikide, eelkõige vaalaliste, merikilpkonnade ja merelindude vette tagasi laskmine ja kaaspüük tuleb lisada ühisesse kalanduspoliitikasse ja kiiresti ellu viia; rõhutab lisaks, et uus ühine kalanduspoliitika peaks sisaldama selget kohustust suure ellujäämisvõimalusega mittesihtliikide vabastamiseks;

90.  juhib tähelepanu sellele, et meetmed noorkalade ja alamõõduliste kalade vette tagasi laskmise või kvoote ületava püügi lõpetamiseks tuleks kavandada nii, et mitte tekitada äraspidiseid stiimuleid lossimiseks ja vette tagasi lastavate koguste kaubanduslikul eesmärgil kasutamiseks;

91.  toonitab vajadust kehtestada liigse püügivõimsuse vähendamiseks eesmärgid ja tähtajad, et oleks võimalik saavutada laevastiku püügivõimsuse netovähenemine;

92.  märgib, et merekeskkonna bioloogilist mitmekesisust ohustab tõsiselt ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük, ning rõhutab, et ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide koostööd ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamiseks tuleks tugevdada;

93.  märgib, et kalanduse reservaatide, s.t selliste alade loomine, kus kalandustegevust on võimalik keelata või piirata, on eriti tõhus ja kulutasuv meede kalavarude pikaajalise säilimise saavutamiseks; kutsub liikmesriike ja nõukogu sellega seoses üles kindlaks määrama kalanduse reservaadid ja nende suhtes kehtestatavad majandamiseeskirjad, keskendudes eelkõige noorkalade kasvamisaladele või kudemisaladele;

94.  kutsub komisjoni üles välja töötama usaldusväärseid näitajaid keskkonnasäästlikkuse, kaasa arvatud merekeskkonna ja rannikualade jätkusuutlikkuse kajastamiseks, et hinnata edusamme, mida tehakse bioloogilise mitmekesisuse kaitse üldise eesmärgi suunas;

Invasiivsed võõrliigid

95.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et võetaks meetmeid, mis takistaksid nii uute võõrliikide sissetungi ELi kui ka olemasolevate sissetunginud võõrliikide levikut uutesse piirkondadesse; nõuab ÜPP maaelu arengu määruse raames eelkõige selgeid suuniseid, tagamaks, et metsastamine ei kahjustaks bioloogilist mitmekesisust ning et invasiivsete võõrliikide paigaldamiseks ei antaks rahalist toetust; rõhutab, et nii ELi tasandil kui ka ELi liikmesriikides on vajalikud ambitsioonikad strateegiad ja ajakohastatud registrid; on seisukohal, et nendes strateegiates ei tuleks keskenduda mitte ainult prioriteetseks peetavatele liikidele, nagu on soovitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegia 5. eesmärgis; soovitab komisjonil toetada ettevõtmisi, mis on lähedased invasiivsete võõrliikide Euroopa nimistu koostamise projekti DASIE (Delivering Alien Invasive Species Inventories for Europe) raames toetatavatele meetmetele;

96.  nõuab, et komisjon koostaks 2012. aastal õigusakti ettepaneku, milles võetakse invasiivsete võõraste taime- ja loomaliikide probleemi suhtes terviklik lähenemisviis eesmärgiga kehtestada ELi ühine poliitika nende liikide ennetamise, jälgimise, kõrvaldamise ja majandamise kohta ning kiirhoiatussüsteemide kohta selles valdkonnas;

97.  leiab, et ennetamine on kulutasuvam ja keskkonnakaitse seisukohalt soovitavam võrreldes meetmetega, mida rakendatakse siis, kui invasiivsed võõrliigid on juba sisse toodud ja hakkavad kodunema; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles võtma prioriteediks invasiivsete võõrliikide sissetoomise tõkestamise, mida toetab bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis selliste liikide suhtes heaks kiidetud hierarhiline lähenemisviis;

98.  rõhutab, et vaja on tagada, et Maailma Looduskaitse Liidu punasesse raamatuse kantud ohustatud liikidega kauplemise suhtes kohaldataks ulatuslikumaid piiranguid ja eelkõige ranget korda; kutsub komisjoni ja liikmesriike veel üles korrapäraselt jälgima eksootiliste ja võõrliikide importi ning selle kohta aru andma ja tagama loomaaedade direktiivi(10) täieliku rakendamise; kutsub komisjoni üles hindama ja esitama ettepanekuid loodusest püütud loomade lemmikloomadena ostmise ja müümise keelamiseks;

99.  kutsub komisjoni üles võtma teadmiseks praegused riiklikud strateegiad ja tegevuskavad ning tagama, et tulevases võõrliikide määruses pöörataks proportsionaalset tähelepanu saartele kui elupaikadele;

Kliimamuutused

100.  tuletab meelde bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste vastastikuseid seoseid; on teadlik kliimamuutuste märkimisväärsest negatiivsest mõjust bioloogilisele mitmekesisusele ning rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kadumine avaldab kliimamuutustele paratamatult halvendavat mõju looduskeskkonnas toimuva süsiniku sidumise vähenemise tõttu; rõhutab kiiret bioloogilise mitmekesisuse kaitse vajadust, kuna see on ka kliimamuutuste leevendamise ja looduslike süsiniku sidujate säilitamise vahend;

Rahvusvaheline mõõde

101.  nõuab, et komisjoni esitaks õigusakti ettepanekud Nagoya protokolli rakendamiseks, nii et liit saaks selle protokolli võimalikult ruttu ratifitseerida;

102.  rõhutab, et võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste globaalset olemust ja nende väga olulist osa säästva arengu globaalsete eesmärkide saavutamisel, peab ELi strateegia hoogustama ELi rahvusvahelisi jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse kadumise peatamiseks ja aitama seega tõhusamalt kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse 2015. aastaks;

103.  on seisukohal, et merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitset tuleb käsitleda kõige kõrgemal tasemel 2012. aasta juunis Rio de Janeiros toimuval Rio+20 tippkohtumisel;

104.  tunnustab ÜRO Peaassamblee 6. detsembri 2011. aasta resolutsiooni maailma kalavarude jätkusuutlikkuse tagamise kohta(11), milles rõhutatakse, et on vaja viivitamata tegutseda maailma ookeanide ja merede säästva kasutamise nimel;

105.  kiidab heaks 2011. aasta novembris esitletud ja ÜRO nelja agentuuri (UNESCO, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), ÜRO arenguprogramm (UNDP) ja IMO) väljatöötatud kava, millega kutsutakse liikmesriike üles uuendama oma kohustusi piirata ookeanide olukorra halvenemist ja võidelda selliste ohtudega nagu kalavarude üleekspluateerimine, saastatus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

106.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ühise lähenemisviisi edendamist, mis puudutab looduskaitset kogu ELi territooriumil, hindab positiivselt komisjoni valmidust teha koostööd liikmesriikidega, et tagada bioloogilise mitmekesisuse tõhus kaitse ELi äärepoolseimates piirkondades, ülemeremaadel ja -territooriumidel, kus leidub endeemilisi liike arvukamalt kui kogu Euroopa mandril; soovib, et tugevdataks nende territooriumide bioloogilise mitmekesisuse hoidmise ja kaitsmise konkreetseid vahendeid, eelkõige BESTi (vabatahtlik süsteem bioloogiline mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste tagamiseks ELi äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaadel ja -territooriumidel) ettevalmistavat tegevust, mida Euroopa Parlament toetab alates 2011. aastast ning mis võimaldab asjakohaselt rahastada bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kaitset Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaadel ja -territooriumidel;

107.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rangelt rakendama ja jõustama mitmepoolseid keskkonnakokkuleppeid, sealhulgas (kuid mitte ainult) ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) ja rändega liikide konventsiooni (CMS);

108.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhusalt süvalaiendama keskkonnaalast jätkusuutlikkust oma suhetes kolmandate riikidega ning osana globaalsetest protsessidest, näiteks aastatuhande arengueesmärkidest;

109.  nõuab, et komisjon tõhustaks ELi kaubanduspoliitika panust bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisse, ning toetab seetõttu komisjoni ettepanekut lisada kõikidesse uutesse kaubanduslepingutesse säästva arengu peatükk, millega nähakse ette kaubanduse kontekstis olulised keskkonnaalased sätted, sealhulgas bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärke käsitlevad sätted;

110.  tunnistab, et suurenemas on ebaseaduslik rahvusvaheline kauplemine liikidega, mida käsitleb looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (CITES); kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles tegema jõupingutusi Interpoli suutlikkuse suurendamiseks selles valdkonnas ja seadma kahepoolsetel kõnelustel kolmandate riikidega prioriteediks ebaseadusliku elusloodusega kauplemise probleemi;

111.  tunnistab, et EL on juhtiv eluslooduse importija ning mõjutab oma poliitika ja kaubandustegevusega bioloogilise mitmekesisuse kaitset maailma teistes paikades; kutsub ELi üles võtma meetmeid ELi tarbimisharjumuste negatiivse mõju vähendamiseks bioloogilisele mitmekesisusele, lisades kõikidesse kaubanduslepingutesse algatused, mis on seotud säästva põllumajanduse ja elusloodusega kauplemisega;

112.  kutsub Rio +20 tippkohtumist üles kindlalt nõudma edusamme seoses uuenduslike ja sõltumatute bioloogilise mitmekesisuse kaitse rahastamise allikatega arenguriikides ja nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid aktiivset eeltööd tulemuste saavutamiseks selles vallas;

113.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kontrollima ELi arengukoostöö mõju bioloogilisele mitmekesisusele, et hoida ära bioloogilise mitmekesisuse kadumine, võttes arvesse asjaolu, et väikseima sissetulekuga inimesed sõltuvad ökosüsteemi teenustest kõige enam;

114.  tõdeb, et on vajalik saavutada säästvatel energiaallikatel põhinev majandus kulutasuval viisil, ilma et seataks ohtu bioloogilise mitmekesisuse eesmärke, ning leiab, et niisugune majandus võib aidata kaasa kõnealuste eesmärkide saavutamisele; peab sellega seoses vajalikuks kehtestada täiendavad kaitsemeetmed seoses energia tootmiseks kasutatava biomassi allikate, tõhususe ja kogusega; kutsub sellega seoses ühtlasi komisjoni üles selgitama võimalikult kiiresti, millist mõju avaldavad biokütused bioloogilisele mitmekesisusele, arvestades ka kaudse maakasutuse mõju, ning nõuab tulemuslike jätkusuutlikkuse kriteeriumide kehtestamist kõikide biokütuste, sh tahke biomassi tootmise ja kasutamise kohta;

Rahastamine

115.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha objektiivsete kriteeriumide alusel kindlaks kõik olemasolevad keskkonnakahjulikud toetused ja palub komisjonil avaldada 2012. aasta lõpuks tegevuskava (koos ajakavaga) selliste toetuste järkjärguliseks lõpetamiseks 2020. aastaks Nagoya kohustuste kohaselt;

116.  rõhutab, kui tähtis on anda nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil rahalist toetust kõigist võimalikest allikatest, sealhulgas luua spetsiaalne rahastu bioloogilise mitmekesisuse rahastamiseks, ja töötada välja uuenduslikud rahastamismehhanismid – eelkõige nn elupaigapangad koos tasaarveldusega –, et saavutada bioloogilise mitmekesisuse alal seatud eesmärgid;

117.  rõhutab, et järgmises teadusuuringute raamprogrammis on vaja proportsionaalselt bioloogilise mitmekesisuse kadumise ja kliimamuutustega seotud suurte vajaduste ja probleemidega suurendada keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust käsitlevate teadusuuringute eelarvet, et aidata kaasa kindlakstehtud teadmislünkade täitmisele ja toetada poliitikat;

118.  palub komisjonil kontrollida, kas praegune reguleerimissüsteem annab piisavaid stiimuleid bioloogilise mitmekesisuse suurendamise strateegiate rakendamiseks, ning teha ettepanekud kulutõhusate lahenduste kohta, mis aitaksid bioloogilise mitmekesisuse rahastamisel bürokraatialt üle minna kaitsele ja edendamisele;

119.  nõustub, et hästi läbi mõeldud turupõhised vahendid, mis on suunatud keskkonnale mõju avaldavate tootmise ja tarbimise väliskulude arvessevõtmisele, võivad aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamise eesmärgile, kui neid kombineeritakse asjaomastes sektorites keskkonnahoidlike investeeringute tegemise stiimulitega;

120.  kiidab heaks komisjoni loodud ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse platvormi erasektori kaasamiseks bioloogilise mitmekesisusega seotud küsimuste lahendamisse;

121.  nõuab, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti ja nõukogu ökosüsteemi teenuste eest tehtavate maksete kasutuselevõtu võimalustest, võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse kaitse osatähtsust;

122.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult ellu viima ja rahastama bioloogilise mitmekesisuse uut, 2020. aastani ulatavat strateegiat, tagades, et ELi iga rahastamismeede oleks kooskõlas bioloogilist mitmekesisust ja veekaitset käsitlevate õigusaktidega;

123.  rõhutab vajadust tagada, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) toetataks bioloogilise mitmekesisuse strateegias sätestatud kuue eesmärgi täitmist ning suurendataks programmi LIFE rahastamist; rõhutab vajadust keskenduda sellistele ettevõtja sotsiaalse vastutuse projektidele, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust;

124.  märgib lisaks, et bioloogilise mitmekesisuse suur majanduslik väärtus pakub väärilist tasu bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks tehtavatele investeeringutele; nõuab seetõttu looduskaitsealaste meetmete rahastamise suurendamist;

125.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Natura 2000 võrgustiku piisava rahastamise kindlustamiseks aastas vähemalt 5,8 miljardi euro eraldamise ELi ja liikmesriikide rahalistest vahenditest; lisaks sellele palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et kättesaadavad oleksid piisavad rahalised vahendid mitmesugustest ELi fondidest (nt ÜPP vahendid, Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, tõukefondid ja LIFE+ fond) ning sealjuures oleks tagatud nende fondide parem koordineeritus ja sidusus, muu hulgas integreeritud projektide põhimõtet rakendades, millega ELi rahaliste vahendite saamine muudetakse eri piirkondadele läbipaistvamaks; nõuab Euroopa Investeerimispanga kaasamist uuenduslike finantsinstrumentide ning tehniliste ja nõustamisteenuste väljatöötamisse bioloogilise mitmekesisusega seotud projektide kaasrahastamiseks;

126.  väljendab pettumust seoses uuele programmile LIFE kavandatud eelarveeraldisega, milleks on vaatamata selle programmi märkimisväärsele edule enam kui kahe kümnendi jooksul endiselt ette nähtud vaid tähtsusetu osa ELi eelarvest; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse ja looduskaitse vallas liidu ees seisvad probleemid nõuavad programmile LIFE määratud vahendite olulist suurendamist;

127.  märgib murega, et igal aastal LIFE+ programmist rahastatavate projektide arv jääb eri liikmesriikides allapoole soovituslikku jaotust; kutsub komisjoni hindama kõnealuse alarakendamise põhjuseid ja esitama vajaduse korral programmieeskirjade muudatusettepanekud, eelkõige seoses kaasrahastamise tasemetega;

128.  tunnistab keskkonnahoidlike riigihangete tähtsust ja usub, et nende läbiviimisele tuleks pöörata suuremat tähelepanu, iseäranis ELi rahastamisvahendeid saavate avaliku sektori asutuste poolt; soovitab, et liikmesriikides struktuuri- ja ühtekuuluvusvahendite haldamiseks loodud juhtimis- ja kontrollisüsteemide eest vastutavad avaliku sektori asutused toetaksid selliseid projekte, mille puhul oleks tagatud asjakohane menetlus;

129.  hindab positiivselt komisjoni ettepanekut teha Ühtekuuluvusfondi kaudu investeeringuid bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse ja taastamisse eelarveperioodil 2014–2020; soovitab samuti võtta arvesse Natura 2000 potentsiaali kohaliku majanduse ja tööjõuturu seisukohalt;

130.  tunnistab, et keskkonnasäästlik majandus aitab luua oskusi ja töökohti, ning nõuab, et seda toetataks rahaliste vahenditega, mis aitab suurendada suutlikkust kohalikul tasandil ning kohalikele ja traditsioonilistele teadmistele tuginedes võidelda bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise eest; rõhutab asjaolu, et ligikaudu 30 % kõikidest ühtekuuluvuspoliitika eraldistest aastateks 2007–2013 on kättesaadavad meetmete tarbeks, mis avaldavad mõju eelkõige jätkusuutlikule majanduskasvule; innustab liikmesriike ning eelkõige kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi olema seoses bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamisega aktiivsemad ja tegema rohkem investeeringuid looduskapitali ning kasutama regionaalpoliitika rahastamist loodusriskide ennetamise vahendina, mis aitab säilitada loodusvarasid ja kohaneda kliimamuutusega, pidades eriti silmas 2014–2020 programmitöö perioodi;

131.  soovitab liikmesriikidel kasutada täiel määral võimalust viia praegused rakenduskavad kooskõlla strateegia „Euroopa 2020” jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkidega, mõeldes läbi prioriteedid projektidesse investeerimisel, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid tõhusamalt olemasolevaid ressursse;

o
o   o

132.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 19. (2) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 103. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0297. (4) http://www.teebweb.org (5) ELT L 20, 26.1.2010, lk 7. (6) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7. (7) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 67. (8) Direktiiv 2000/60/EÜ (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1). (9) Direktiiv 2008/56/EÜ (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19). (10) Direktiiv 1999/22/EÜ (EÜT L 94, 9.4.1999, lk 24). (11) A/RES/66/68.