Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 26 ja 114,

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta rohelist raamatut „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” (COM(2011)0941, edaspidi „roheline raamat”),

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

–  võttes arvesse komisjoni poolt rohelise raamatu teemal 11. jaanuarist 2012 kuni 11. aprillini 2012 korraldatud avalikku arutelu,

–  võttes arvesse komisjoni korraldatud kaardi-, mobiili- ja internetimakseid käsitlevat konverentsi 4. mail 2012,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009(1),

–  võttes arvesse Euroopa konkurentsivõrgustiku panganduse ja maksete alltöörühma poolt koostatud 2012. aasta märtsi teabedokumenti konkurentsi tagamise kohta maksete sektoris(2),

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2012. aasta aprilli soovitusi internetimaksete turvalisuse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 11. aprilli 2012. aasta vastust komisjoni avalikule konsulteerimisele rohelise raamatu „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamise kohta”(4) üle,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2012. aasta töödokumenti rohelise raamatu kohta (INT/634),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2002. aasta otsust EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/29.373 Visa International)(5),

–  võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2007. aasta otsust EÜ asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/34.579 – MasterCard, juhtum COMP/36.518 – EuroCommerce, juhtum COMP/38.580 – Commercial Cards)(6),

–  võttes arvesse Üldkohtu 24. mai 2012. aasta otsust kohtuasjas MasterCard jt v. komisjon(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0304/2012),

A.  arvestades, et Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turg on riikide kaupa killustatud ning vaid mõned suured tegijad suudavad saavutada kaupmeestepoolse aktsepteerimise ja tegutseda rahvusvaheliselt;

B.  arvestades, et kahe mitte-Euroopa kaardimakseteenuse osutajate valitsev seisund võib viia ülemääraste ja põhjendamatute tasudeni nii tarbijate kui ka kaupmeeste jaoks, mille puhul nende vastavad pangad (nn väljaandvad ja vastuvõtvad pangad) kasutavad ära kõnealust olukorda, nagu komisjon on rohelises raamatus märkinud;

C.  arvestades, et kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete väljaarendamine ja laialdasem kasutamine võib aidata kaasa ka Euroopa e-kaubanduse kasvule ja mitmekesistumisele;

D.  arvestades, et interneti- ja mobiilimaksete osakaal ning mitmekesisus on Euroopas ja maailmas pidevalt kasvanud;

E.  arvestades, et tehniliste edusammude tõttu võidakse kaardimaksesüsteemid järk-järgult asendada muude elektrooniliste ja mobiilsete maksevahenditega;

F.  arvestades, et rohelises raamatus ei käsitleta sularahamaksetega seotud kulutusi ja ühiskondlikku mõju võrreldes kaardi-, interneti- ja mobiilimaksetega, võimaldamata seega sularaha- või tšekimaksete majanduslike ja heaolukulutuste ning ühiskondliku mõju analüüsi;

G.  arvestades, et praegune kaardimaksete ärimudel võimaldab ülemääraseid mitmepoolsete vahendustasude tasemeid, mis näivad mõnikord ületavat süsteemi rahastamise tegelikku kulu ning kujutab endast konkurentsitõket maksete turul;

H.  arvestades, et piiriülene vastuvõtmine on praegu ainult piiratud arvule osalistele kättesaadav võimalus, ning arvestades, et see kord võib laiendada kaupmehe valikuvõimalusi ja suurendada seeläbi konkurentsi ning vähendada kulusid tarbijate jaoks;

I.  arvestades, et kaardimaksete eest võetavad lisatasud ei ole mõnes liikmesriigis lubatud, kuid on mõnes teises laialdaselt kasutusel, ja et ülemäärased lisatasud on tulnud tarbijatele kahjuks, sest makseteenuse osutajad ei paku sageli lisatasudega makseviisidele alternatiivseid makseviise;

J.  arvestades, et ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) maksekaartide raamistik nõuab, et tarbijad saaksid „kasutada üldotstarbelisi kaarte maksete tegemiseks ja sularaha väljavõtmiseks eurodes kogu SEPA piirkonnas sama lihtsalt ja mugavalt kui nad seda oma kodumaal teevad; ei tohiks olla vahet, kas tarbijad kasutavad oma maksekaarti (maksekaarte) kodumaal või kuskil mujal SEPA raames; enam ei peaks olema üldotstarbeliste kaartide süsteemi, mis on kavandatud kasutamiseks ühes riigis, ega kaartide süsteemi, mis on kujundatud eranditult piiriüleseks kasutamiseks SEPA raames”;

K.  arvestades, et edukalt SEPA-le üleminekult oodatakse, et see annab tõuke innovatiivsete üleeuroopaliste maksevahendite arendamiseks;

Erinevad makseviisid

1.  avaldab komisjonile kiitust rohelise raamatu koostamise eest ja leiab, et selles esitatud kaalutlused ja küsimused on väga asjakohased, ning nõustub täielikult esitatud eesmärkidega: saavutada suurem konkurents, suurem valik, suurem innovatsioon ja turvalisemad maksed ning suurem klientide usaldus;

2.  nõustub komisjoniga, et nelja osalejaga kaardimaksete süsteemide puhul tuleb eristada kolme erinevat toodete turgu: esiteks turg, kus konkureerivad erinevad kaardisüsteemid eesmärgiga saada finantseerimisasutusi oma väljaandvateks või vastuvõtvateks klientideks; teiseks esimene järgnev turg, millel väljaandvad pangad konkureerivad pangakaardi omanikest klientide pärast (nn väljaandmisturg); kolmandaks teine järgnev turg, millel vastuvõtvad pangad konkureerivad kaupmeestest klientide pärast (nn vastuvõtmisturg), ja leiab, et igal turul tuleks suurendada vaba konkurentsi;

3.  märgib, et tähtis on turupõhine eneseregulatsioon koostöös kõigi sidusrühmadega, kuid tunnistab, et eneseregulatsioon ei pruugi vastukäivate huvide tõttu saavutada soovitud tulemusi vastuvõetava ajavahemiku jooksul; ootab, et komisjon esitaks vajalikud seadusandlikud ettepanekud, et aidata tagada tõeline ühtne euromaksete piirkond kaardi-, interneti- ja mobiilimaksetele, ning märgib sellega seoses, et tähtis on eelseisev makseteenuste direktiivi läbivaatamine;

4.  toonitab, et vaja on selget ja laiahaardelist nägemust kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete SEPA jaoks ja anda välja vajalikud suunised ning ajakavad, et saavutada põhieesmärk, et piiriüleste ja riigisiseste maksete vahel ei oleks mingit erinevust;

5.  toonitab vajadust liikuda reaalajas kliiringu- ja arveldussüsteemi poole, mis tehniliselt on juba kättesaadav ja mida kasutatakse mõne makse jaoks, ja rõhutab, et reaalajas majanduse suunas liikumine peaks olema kogu SEPA oluline eesmärk ja et täiustatud reaalajas pankadevaheline süsteem peab olema kättesaadav kogu SEPA raames;

6.  on seetõttu arvamusel, et kõik riiklikud kaardi-, mobiili- ja internetimaksete süsteemid tuleks ühendada või muuta üleeuroopaliseks SEPA nõuetega kooskõlas olevaks süsteemiks, nii et kõikjal SEPAs aktsepteeritakse kõiki kaardi-, mobiili- ja internetimakseid, ja et komisjon peaks selle ülemineku jaoks välja pakkuma vajaliku perioodi;

7.  märgib, et kõik terminalid peaksid suutma aktsepteerida kõiki kaarte ja täitma koostalitlusvõimega seotud nõudeid ning seetõttu tuleb kõrvaldada mis tahes tehnilised tõkked, mis tulenevad terminalide funktsionaalsuse ja sertifitseerimisnõuete erinevustest, sest ühised standardid ja eeskirjad ning standarditud terminalitarkvara suurendaksid konkurentsi;

8.  on veendunud, et isereguleeriv lähenemisviis integreeritud Euroopa maksete turule ei ole piisav; palub komisjonil võtta seadusandlikke meetmeid, et tagada tarbijate jaoks maksete turvalisus, aus konkurents, finantsalane kaasamine, isikuandmete kaitsmine ja läbipaistvus;

9.  kutsub komisjoni üles reformima SEPA juhtimist tagamaks, et otsustamisprotsess on demokraatlik, läbipaistev ja teenib avalikke huve; see nõuab komisjoni ja EKP aktiivsemat ja juhtivat rolli SEPA juhtimises ning kõikide asjaomaste sidusrühmade tasakaalustatud esindatust kõikides SEPAga seotud otsuseid tegevates ja neid rakendavates organites, kindlustades lõpptarbijate piisava kaasatuse;

10.  väljendab muret põhjendamatult range interneti- ja mobiilimakseturgude reguleerimise pärast praeguses etapis, kuna need makseviisid on alles välja arenemas; leiab, et iga selle valdkonna regulatiivse algatuse korral on oht, et seda iseloomustab põhjendamatu rõhuasetus juba olemasolevatele maksevahenditele ja see võib seega heidutada innovatsiooni ja moonutada turgu, enne kui see on välja arenenud; palub komisjonil võtta võimalikus uues ettepanekus nende uute interneti- ja mobiilimakseviiside jaoks vastu sobiv lähenemisviis, tagades tarbijakaitse kõrge taseme, eriti haavatavate tarbijate jaoks;

11.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi elektronmaksete osatähtsus Euroopas ja kogu maailmas üha suureneb, seisavad täielikult ja tõhusalt integreeritud, konkurentsivõimelise, uuendusmeelse, turvalise, läbipaistva ja tarbijasõbraliku Euroopa ühtse digitaalse turu teel nende makseviisidega seoses tõsised takistused;

12.  juhib tähelepanu sellele, et praegusel kriisiajal on oluline rakendada algatusi, mis soodustavad majanduskasvu, töökohtade loomist ja tarbimise taastamist, ning kuna digitaalturg on suur võimalus nende eesmärkide täitmiseks, peab Euroopa Liit olema võimeline rajama täielikult toimiva digitaalse siseturu, samuti on oluline ühelt poolt kõrvaldada olemasolevad tõkked ja teisalt suurendada tarbijate usaldust; usub sellega seoses, et tõelise ühtse digitaalturu saavutamiseks on oluline neutraalse ja turvalise, vaba konkurentsi ja innovatsiooni võimaldava ühtse Euroopa kaardimaksete, interneti- ja mobiilimaksete turu olemasolu, mis aitaks ka oluliselt suurendada tarbijate usaldust;

13.  rõhutab, et läbipaistvate, turvaliste ja tõhusate maksesüsteemide väljaarendamine Euroopa digitaalturul on oluline, et tagada tõeline digitaalmajandus ja hõlbustada piiriülest e-kaubandust;

14.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühtse e-turu käivitamiseks on hädavajalik turvaline, usaldusväärne ja läbipaistev Euroopa elektronmaksete raamistik; rõhutab teavitamiskampaaniate tähtsust selleks, et tarbijad oleksid teadlikud turul pakutavatest võimalustest ning turvalistele elektronmaksetele ette nähtud tingimustest ja nõuetest, ning leiab, et niisuguseid kampaaniaid tuleks ELi tasandil korraldada ka selleks, et saada üle nende makseviisidega seotud sageli põhjendamatutest hirmudest; on seoses sellega veendunud, et tarbijasõbralikud kontaktpunktid suurendaksid kaugmaksete usaldusväärsust;

15.  rõhutab, et sellega seoses tuleb võtta meetmeid sageli esineva Euroopa tarbijate diskrimineerimise lõpetamiseks, kus nende maksed lükatakse internetis tehtavates piiriülestes tehingutes nende päritolukoha tõttu tagasi;

16.  väljendab kahetsust selle pärast, et praeguses olukorras on enamik maksukuludest läbipaistmatud, ja selle pärast, et need, kes ei kasuta kalleid makseviise, katavad ikka kõnealuseid kulusid; tuletab meelde, et igal makseviisil on oma kulud; palub seetõttu komisjonil kaaluda tulevikus ka sularahamaksete kulusid, eriomadusi ja sotsiaalset mõju kõigi turuosaliste ja tarbijate jaoks võrreldes teiste makseviisidega; tuletab meelde, et kõigil eurooplastel peaks olema juurdepääs põhilistele pangandusteenustele; rõhutab, et tuleb võtta meetmeid ühiste tehniliste standardite kehtestamise suunas, arvestades praegu Euroopas kehtivate standardite tähtsust, tõhusust ja piisavust;

Standardimine ja koostalitusvõime

17.  on veendunud, et avatud juurdepääsuga ühised tehnilised standardid mitte ainult ei tugevdaks Euroopa majanduse konkurentsivõimet ja siseturu toimimist, vaid ka edendaks koostalitlusvõimet ja tooks ühiste turvastandardite näol kaasa turvalisusega seotud eeliseid, millest oleks kasu nii tarbijatel kui ka kaupmeestel;

18.  märgib, et interneti- ja mobiilimaksete jaoks peaks enamik standardeid olema samad, mis praeguste SEPA maksete jaoks, kuid uusi standardeid on vaja turvalisuse ja tarbijate identifitseerimise jaoks ja selleks, et pakkuda pankadevahelist võrgus reaalajas ülekandmist, ning toonitab, et ei piisa ainult uute standardite väljatöötamisest, kooskõlastatud rakendamine on vähemalt sama tähtis;

19.  rõhutab, et standardimine ei tohiks luua tõkkeid konkurentsile ja innovatsioonile, vaid peaks aitama takistusi pigem vähendada, et tagada kõigi osapoolte jaoks ühtsed reeglid; soovitab seetõttu, et standardid peavad olema avatud, et võimaldada innovatsiooni ja konkurentsi turul, sest ühe või suletud standardi kohustamine piiraks turu arengut ja innovatsiooni, kehtestaks ebaproportsionaalse piirangu ja ei soodustaks konkurentsil põhinevaid ühtseid tingimusi; võtab siiski teatavaks komisjoni trustivastase uurimise interneti kaudu tehtavate maksete (e-maksed) standardimisprotsessi kohta, mida teostab Euroopa Maksenõukogu (EPC);

20.  märgib, et põhiliselt sisaldavad kõik maksetehingud sama liiki andmeid, ja rõhutab, et iga makse puhul peab toimuma ohutu andmeedastus, mis võimaldab maksete läbivat ja täielikku reaalajas töötlemist, ning näeb eeliseid, mis on sama sõnumivormingu kasutamisel kõigis süsteemides, ning tuletab meelde, et kõige ilmsem valik on see, mida kasutatakse krediidi- ja otsekorralduste jaoks, nagu on määratletud SEPA lõppkuupäeva määruses (st ISO XML 20022); soovitab kasutada sama sõnumivormingut kogu asjaomast teavet kandvate tehinguandmete edastamisel terminalist tarbijani;

21.  toonitab, et arvestades elektrooniliste ja mobiilimaksete turu kiiret kasvu, kuid selle praegust ebaküpset etappi, kätkeks nendes juhtivates valdkondades Euroopa digitaalse ühtse turu tõhustamiseks kohustuslike standardite kehtestamine negatiivse mõju riski innovatsiooni, konkurentsi ja turu kasvu jaoks;

22.  juhib tähelepanu sellele, et vastavalt komisjoni tagasisidele rohelist raamatut käsitleva avaliku konsulteerimise kohta kujutab väljatöötatud standardite rakendamine endast sageli olulist probleemi; kutsub komisjoni üles uurima jõustamismehhanismide, nt ülemineku lõppkuupäevade kehtestamise võimalikkust;

23.  märgib, et pangaautomaatidest sularaha väljavõtmise tasud väljaspool makseteenuse kasutajate oma panka ja kaardisüsteemi on mitmes liikmesriigis sageli ülemäärased ja need peaksid kogu SEPA piires olema kulupõhisemad;

24.  rõhutab, et standardimis- ja koostalitlusvõimega seotud nõuded peaksid olema suunatud Euroopa maksesüsteemide konkurentsivõime, läbipaistvuse, innovatsiooni, maksete turvalisuse ja tõhususe parandamisele, mis tooks kasu nii tarbijatele kui muudele sidusrühmadele; rõhutab, et standardimisnõuded ei tohiks tekitada takistusi ebavajalike erinevuste tõttu maailmaturul; usub samuti, et ühiseid standardeid tuleb peamiselt taotleda ülemaailmsel tasandil tihedas koostöös ELi peamiste majanduspartneritega;

25.  palub komisjonil hinnata maksekaartide turule uute tulijate sisenemise edendamise võimalust, näiteks ühise maksetaristu loomise abil kõigile tehingutele, olenemata kaardipakkujast;

26.  märgib, et maksetaristute eraldamine maksesüsteemidest võib suurendada konkurentsi, kuna väiksemaid turuosalisi ei jäetaks tehniliste piirangute tõttu välja; rõhutab, et makseteenuse osutajatel peaks olema vabadus valida turul mis tahes maksesüsteemides kättesaadavate väljaandmis- ja vastuvõtmisteenuste vahel ning et maksetaristud peaksid töötlema erapooletult erinevate paralleelsete maksesüsteemide tehinguid sarnaste vahendite jaoks;

27.  rõhutab, et kõikide selleks võetavate meetmete puhul tuleb alati jälgida, et järgitakse vaba ja õiglast konkurentsi ning turgudele sisenemise ja turulepääsu vabadust, ning et tuleb arvesse võtta tulevasi tehnoloogilisi uuendusi selles sektoris, et oleks võimalik kohaneda tulevaste muutustega, toetades ja võimaldades alati innovatsiooni ja konkurentsi;

Juhtimine

28.  palub komisjonil teha ettepaneku SEPA parema juhtimise kohta, mis hõlmaks korralduslikku ülesehitust, mis on seotud makseteenuste peamiste omaduste väljatöötamisega nende nõuete kehtestamisega, mida tuleb ka järgida, samal ajal kui tehniliste ja turvastandardite väljatöötamist organiseeritaks eraldi, et toetada seonduvate õigusaktide rakendamist; nõuab kõigi sidusrühmade tasakaalustatud esindatust tulevases maksesüsteemide ühiste tehniliste ja turvastandardite väljatöötamises; nõuab tungivalt, et komisjon vastaks parlamendi varasematele üleskutsetele reformida SEPA juhtimist põhjalikult, et võimaldada makseteenuste kasutajate paremat esindatust otsustamis- ja standardite kehtestamise protsessis; märgib, et sidusrühmade hulka võivad kuuluda, kuid mitte tingimata ainult Euroopa Maksenõukogu, tarbijaorganisatsioonid, kaupmeeste organisatsioonid ja suured jaeketid, Euroopa Pangandusjärelevalve, komisjon, eri valdkondade eksperdid, pankadevälised makseteenuse pakkujad ning mobiili-, interneti- ja kaardikaubandus ja mobiilsideoperaatorid; kutsub sidusrühmi üles korraldama oma tööd uue juhtimisstruktuuri alusel, kus SEPA nõukogul on roll; on seisukohal, et SEPA nõukogu peaksid toetama erinevad tehnilised komisjonid või töökonnad e-maksete, m-maksete, kaartide, sularaha ja muude standardimisküsimuste jaoks ning ajutised töörühmad; tuletab meelde, et komisjon võttis endale deklaratsioonis SEPA juhtimise kohta seoses määruse (EL) nr 260/2012 vastuvõtmisega kohustusega esitada ettepanek enne 2012. aasta lõppu; kutsub Euroopa standardiorganeid, nt Euroopa Standardikomitee (Comité Européen de Normalisation, CEN) või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituut (ETSI) üles võtma koostöös komisjoniga kaardimaksete standardimisel aktiivsema rolli;

29.  sellega seoses tunnistab, et ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on Euroopa ühtse makseteturu tugisammas ja peab olema selle arendamise ning uuenduslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks muutmise aluseks;

30.  on arvamusel, et Euroopas on elektrooniliste maksete valdkonnas eeskirjade jõustamine sageli keeruline, ebapiisav ja erinev ning et eeskirjade nõuetekohase ja ühtse jõustamise tagamiseks tuleks teha suuremaid jõupingutusi;

31.  kinnitab, et isereguleerivast lähenemisviisist ei piisa; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa Keskpank peaksid koostöös liikmesriikidega olema aktiivsemad ja asuma juhtrolli, ning et kõik asjaomased sidusrühmad, eeskätt tarbijate ühingud, tuleks nõuetekohaselt otsustamisprotsessi kaasata ning nendega konsulteerida;

32.  peab tõenäoliseks, et Euroopas suureneb järjest nende ettevõtete hulk, kelle tegevus on kaardimaksete aktsepteerimise suutlikkusest tegelikult sõltuv; on seisukohal, et avalikkuse huvides on määratleda objektiivsed eeskirjad, millega kirjeldatakse asjaolusid ja menetlusi, mille puhul kaardimakse süsteemid võivad vastuvõtmisest ühepoolselt keelduda.

33.  on seisukohal, et oluline on tugevdada SEPA juhtimist ja anda uuendatud SEPA nõukogule mõjukam roll ja et see uus juhtorgan peaks koosnema peamistest asjaomastest sidusrühmadest ja olema loodud nii, et see annab võimaluse demokraatlikuks kontrolliks komisjoni ja teiste Euroopa ametiasutuste kaudu; teeb ettepaneku, et uuendatud SEPA nõukogu peaks juhtima tööd, määrama kindlaks aja- ja töökava, tegema otsuseid prioriteetide ja peamiste probleemide kohta, vahendades lahkarvamusi sidusrühmade vahel; rõhutab, et demokraatlik kontroll tuleks tagada seeläbi, et komisjonil, Euroopa Keskpangal ja Euroopa Pangandusjärelevalvel on oluline roll;

34.  väljendab heameelt konsultatsiooni üle, mille komisjon on algatanud sidusrühmadega osana rohelisest raamatust SEPA juhtimise teemal määruse (EL) nr 260/2012 põhjenduse 5 alusel, ja ootab selleteemalist ettepanekut, mille komisjon kavatseb esitada käesoleva aasta lõpus; toonitab, et kõikide SEPA sidusrühmade vahetu prioriteet peab olema SEPA-le ülemineku ettevalmistamine määruses (EL) nr 260/2012 sätestatud tingimuste alusel, et tagada sujuv üleminek riiklikelt süsteemidelt üleeuroopalistele maksesüsteemidele;

Piiriülene vastuvõtmine

35.  juhib tähelepanu sellele, et on vaja täiendavat standardimist ja normide ühtlustamist, et ületada tehnilised tõkked ja riiklikud arveldus- ja kliiringunõuded, mis aitaks edendada piiriülest vastuvõtmist kui korda, mis suurendaks konkurentsi ja kaupmeeste valikuvõimalusi ning võiks tuua kaasa kulutõhusamad makseviisid tarbijate jaoks; on veendunud, et kaupmehi tuleb piiriülestest vastuvõtmisvõimalustest paremini teavitada;

36.  nõuab tungivalt, et otsitaks aktiivselt piiriülest vastuvõtmist veelgi hõlbustavaid lahendusi, pidades silmas selle eeliseid siseturu jaoks; väljendab muret olemasolevate riiklike, õiguslike ja tehniliste tõkete pärast, näiteks osad litsensimistingimused, mis tuleks kaotada, et välismaist SEPAga vastavuses olevat vastuvõtjat ei koheldaks kõnealuse riigi sisemaisest vastuvõtjast erinevalt;

37.  rõhutab, et olulisi erinevusi ei tohiks olla eri maksekontode alaste õigusaktide vahel ja et maksja peaks saama teha rahaülekandeid interneti või mobiiltelefoni abil igale maksesaajale, kelle konto on ükskõik millises SEPAga seotud finantseerimisasutuses;

38.  toonitab, et kõigil volitatud makseteenuse osutajatel peaks olema samasugune juurdepääsuõigus kliiringu- ja arveldussüsteemidele, kui neil kehtib asjakohane riskijuhtimiskord, nad täidavad minimaalseid tehnilisi nõudeid ja nad leitakse olevat piisavalt stabiilsed, nii et nad ei tekita mingit riski, st et peamiselt kohaldatakse nende suhtes samu asjaomaseid nõudeid nagu pankade suhtes;

Mitmepoolsed vahendustasud

39.  tuletab meelde, et Euroopa Kohtu 24. mai 2012. aasta otsuse kohaselt Mastercardi kohtuasjas võib mitmepoolset vahendustasu pidada konkurentsivastaseks, ja palub komisjonil teha ettepanek selle kohta, kuidas seda kohtuotsust tuleks võtta arvesse kaardi-, mobiili- või internetimaksete ärimudelite reguleerimisel;

40.  on seisukohal, et praegu võivad mitmepoolsete vahendustasude tulud olla võrreldes kuludega, mida need peaksid katma, liiga kõrged, juhib tähelepanu sellele, et võib olla vajalik tasakaalustada erinevaid maksetasusid, tagamaks, et ristsubsideerimise tavad ei soodustaks ebatõhusaid instrumentide valikuid, ja kutsub komisjoni üles tagama määrusega, et mitmepoolsed vahendustasud ei moonuta konkurentsi, luues tõkkeid uutele turule sisenejatele ja innovatsioonile; kutsub komisjoni üles viima 2012. aasta lõpuks läbi erinevate võimaluste mõjuhinnangu; rõhutab, et seoses mitmepoolsete vahendustasudega on vaja õiguslikku selgust ja õiguskindlust;

41.  märgib, et pärast üleminekuperioodi tuleks mis tahes liikmesriigist pärit isiku SEPA nõuetega vastavuses olevat maksekaarti aktsepteerida SEPA igas makseterminalis ja et makset tuleb ohutult suunata; märgib, et sellest nõudest võib järelduda, et mitmepoolseid vahendustasusid tuleb reguleerida, et need jääksid alla künnist, ja rõhutab, et see ei tohiks kaasa tuua mitmepoolsete vahendustasude suurenemist üheski liikmesriigis, vaid pigem vähenemist ja võib-olla mingil hilisemal etapil nullini jõudmist;

42.  on seisukohal, et piiriülest ja tsentraliseeritud vastuvõtmist tuleks tõhustada ja et iga tehniline või õiguslik tõke tuleks kõrvaldada, sest see aitaks vähendada mitmepoolsete vahendustasude ja kaupmehe makstavate tasude tasemeid;

43.  on seisukohal, et mitmepoolseid vahendustasusid tuleks Euroopa tasandil reguleerida eesmärgiga tagada uute turuosaliste lihtsam juurdepääs piiriülesele vastuvõtmisele, andes kaupmeestele reaalse valiku, milliste maksesüsteemidega nad liituda soovivad; juhib tähelepanu sellele, et kui kõnealune uus seadusandlik ettepanek sätestab tasud, tuleb tagada täielik läbipaistvus elementide puhul, mis moodustavad nende määrad; tuletab meelde, et määruse (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded, artiklis 5 juhitakse tähelepanu sellele, et mis tahes tehingupõhist mitmepoolset vahendustasu ei saa kohaldada pärast 1. veebruari 2017; nõuab, et sama lähenemisviisi rakendataks ka kaardimaksetele;

44.  on seisukohal, et kolme osalejaga või segasüsteemiga maksemudel võib tekitada konkurentsialaseid probleeme, mis sarnanevad nelja osalejaga süsteemide konkurentsialaste probleemidega; on veendunud, et kõiki kaardisüsteeme – nii nelja või kolme osalejaga kui ka segasüsteeme ning uusi turule sisenejaid – tuleks kohelda võrdselt, et tagada võrdsed tingimused ja edendada konkurentsi ja läbipaistvust nii tarbijate kui kaupmeeste jaoks;

Kaubamärgi ühiskasutus

45.  märgib, et kaubamärgi ühiskasutus, millega on vabatahtlikult ühinenud asjaomased maksesüsteemid, võib olla tarbijatele kasulik, kuna tooks kaasa vähem kaarte tarbijate rahakotis ja lihtsustaks riiklike sisemaiste süsteemide juurdepääsu laiemale SEPA turule, soodustades konkurentsi; juhib siiski tähelepanu sellele, et kaubamärgi ühiskasutust ei tohiks kasutada sisemaiste süsteemide eiramiseks kaubamärgi eelnevalt otsustatud kasutamise abil;

46.  juhib tähelepanu sellele, et kaarti omavatel tarbijatel peaks olema vabadus valida, millised kaubamärgi ühiskasutuse alternatiivid on nende konkreetsetel kaartidel aktiveeritud, ning rõhutab, et kaupmeestel peaks olema õigus valida, milliseid kaubamärgi ühiskasutuse alternatiive nad on nõus aktsepteerima, ja igas konkreetses makseolukorras peaks kaarti omavatel tarbijatel olema õigus valida oma eelistatav kaubamärgi ühiskasutuse alternatiiv nende alternatiivide vahel, mida kaupmees aktsepteerib; palub komisjonil esitada ettepanek lahenduste kohta, mis julgustavad rohkem kui ühe SEPA nõuetele vastava süsteemi kaubamärgi ühiskasutust; on veendunud, et põhjalikult tuleb kaaluda küsimusi, nagu tarbijate käitumist suunava tegevuse nõuetele vastavus, tehniline koostalitlusvõime ja vastutus turvalisuse eest;

47.  on seisukohal, et kaubamärgi ühiskasutust tuleks rakendada tarbijate asjakohase teavitamise teel, et tarbijad oleksid kaitstud ja neid ei ohustaks eksitamine; rõhutab, et kõigile osapooltele peab selge olema, kes vastutab kaardiomaniku ja kaupmehe andmete kaitsmise ja konfidentsiaalsuse ning kaubamärgi ühiskasutuses maksevahendi eest;

Lisamaksud

48.  on veendunud, et praegu üldiselt kohaldatavad lisatasud, allahindlused ja muu tarbijate käitumist suunav tegevus on sageli makseteenuste lõpptarbijate jaoks kahjulik; märgib, et lisatasude nõudmine ainult maksevaliku põhjal, mille tarbija teeb, võib olla meelevaldne ja seda võidakse kuritarvitada, et tuua lisatulu, selle asemel, et katta kulutusi; on seisukohal, et on oluline keelata ülemääraste lisatasude võimalused seoses üksiku tehingu kaubandusettevõtjate tasuga ja kontrollida allahindlusi ning sarnaseid tarbijate juhtimise tavasid ELi tasandil; rõhutab, et seetõttu peaksid kaupmehed aktsepteerima ühte sageli kasutatavat maksevahendit ilma lisatasuta (SEPA nõuetele vastav deebetkaart, e-makse) ja ükski lisatasu teistelt vahenditelt ei tohi ühelgi hetkel ületada nende vahendite otseseid kulutusi, võrreldes vahendiga, mida aktsepteeritakse lisatasuta;

49.  rõhutab, et vajalik on suurem läbipaistvus ning tarbijate parem teavitamine lisatasudest ja maksevahendi kasutamisega seotud täiendavatest kuludest, sest kauplejad lisavad tehingu maksumuse pakutavate kaupade ja teenuste hinnale üldjuhul nii, et tarbijad ei ole kogumaksumusest eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud ja maksavad seega oma ostude eest rohkem, milline olukord kahjustab tarbijate usaldust;

50.  märgib, et lisatasude nõudmine ainult maksevaliku põhjal, mille tarbija teeb, võib olla meelevaldne, seda võidakse kuritarvitada, et tuua lisatulu, selle asemel et katta kulutusi, ja üldiselt ei too kasu ühtse turu arengule, sest see pärsib konkurentsi ja suurendab turu killustatust ning segadust tarbija jaoks;

51.  võtab teadmiseks, et lisatasude piiramine maksevahendi otsese kuluga on üks võimalus, nagu on ka üleeuroopaline lisatasude keelustamine; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon viiks läbi mõjuhindamise, milles analüüsitakse ülemääraseid lisatasusid võrrelduna kaubandusettevõtjate tasuga ja üleeuroopalist lisatasude keelustamist seoses tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL artikliga 19;

Maksete turvalisus

52.  rõhutab, et elektronmaksete potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on tähtis tagada tarbijate usaldus, mis omakorda nõuab kõrget turvalisuse taset, et olla kaitstud pettuste eest ja kaitsta tarbijate tundlikke ja isikuandmeid;

53.  rõhutab, et tarbijate eraelu puutumatust tuleb kaitsta kooskõlas ELi ja liikmesriikide õigusaktidega ning et makseahela igal osapoolel peaks olema juurdepääs ainult temapoolse töötlemise jaoks asjakohastele andmetele ja ülejäänud andmed tuleb edastada krüpteeritult;

54.  on seisukohal, et interneti-, kaardi- ja mobiilimaksete minimaalsed turvalisusnõuded peaksid olema samad kõigis liikmesriikides ja olemas peaks olema ühine juhtorgan, mis kehtestab need nõuded; märgib, et standarditud turvalahendused lihtsustaksid tarbijateavet ja seega viisi, kuidas tarbijad kohanevad turvalisuse eesmärgil kehtestatud korraga, ja need vähendaksid ka kulusid makseteenuse osutajate seas; teeb seepärast ettepaneku, et kõikidelt makseteenuse osutajatelt tuleks nõuda ühiste minimaalsete turvalahenduste säilitamist, mida makseteenuse osutajad võivad loomulikult parandada, kuid need parandused ei tohiks saada konkurentsitõketeks;

55.  tuletab meelde, et lõplik vastutus erinevate makseviisidega seotud turvameetmete eest ei saa jääda tarbijatele, vaid et neid tuleks ettevaatusabinõudest teavitada, ning finantseerimisasutused peaksid vastutama pettuse kulude eest, välja arvatud juhul, kui seda põhjustab tarbija, kes „tegutses pettuse teel või ei täitnud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel üht või mitut makseteenuste direktiivi artiklist 56 tulenevat kohustust”; on seetõttu seisukohal, et tuleks soodustada avalikke teavituskampaaniaid, et suurendada üldsuse teadlikkust ja teadmisi eelkõige digitaalse turvalisusega seotud küsimustest; palub komisjonil kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu strateegiat ja vahendeid välja töötades võtta arvesse Euroopa andmekaitseinspektori standardeid ja soovitusi seoses läbipaistvuse, kontrollija/töötleja identifitseerimise, proportsionaalsuse ja andmesubjekti õigustega; peab tähtsaks, et kõigist maksepettustest SEPAs antakse aru tsentraliseeritud järelevalve-, statistika- ja hindamisasutusele, et reageerida kiirelt uutele turvalisusohtudele, ja et peamised arengud tuleks avalikustada; palub komisjonil laiendada põhimõtet „lõimitud andmekaitse” autentimismehhanismidest ja kaitsemeetmetest kaugemale, et tagada andmete minimeerimine, et rakendada eraelu kaitsvaid vaikesätteid, piirata juurdepääsu üksikisiku teabele selleni, mis on kindlalt vajalik, et teenust osutada, ja rakendada vahendeid, mis võimaldavad kasutajatel paremini kaitsta oma isikuandmeid;

56.  on seisukohal, et näost näkku kaardimaksete turvalisus on juba kõrgel tasemel ning et järkjärguline üleminek magnetkaartidelt kiipkaartidele, mis peaks toimuma kiiresti, parandab turvalisuse taset veelgi; väljendab muret muude makseviisidega seotud turvalisuse küsimuste pärast ja asjaolu pärast, et mõned praegused Euroopa EMV rakendamised ei pruugi olla täielikult järjepidevad, ja nõuab tungivalt, et seda soovimatut olukorda parandataks, ja tuletab meelde, et parendatud lahendusi on vaja ka võrgupõhiste kaardiga kaugmaksete jaoks; palub komisjonil koguda sõltumatuid andmeid internetimaksete pettuste kohta ja lisada oma seadusandlikku ettepanekusse asjakohased pettusevastased sätted;

57.  on veendunud, et pangakontol olemasolevaid vahendeid puudutavate andmete esitamine kolmandatele osapooltele kannab endas riske; märgib, et üks riskidest on see, et tarbija ei pruugi olla täielikult teadlik sellest, kellel on tema kontoteabele juurdepääs ning millises õigusraamistikus ja milline osapool tema poolt kasutatavate makseteenuste eest vastutab; rõhutab, et andmekaitset ei tohi ühelgi etapil ohtu seada;

58.  rõhutab, et regulatiivsete ja tehniliste arengutega saaks siiski neid turvariske alandada ning muuta pankadeväliste makseteenuste osutajate kaudu tehtavad maksed sama turvaliseks kui otse turvalistelt pangakontodelt tehtavad maksed, juhul kui turvalised süsteemid on praktikas kättesaadavad ning sellise juurdepääsu ning seda küsivate organisatsioonide legitiimsus on selgelt määratletud;

59.  ei toeta seetõttu kolmandate osapoolte juurdepääsu tarbija pangakonto teabele, välja arvatud juhul, kui süsteem on tõendatult turvaline ja seda on põhjalikult katsetatud; märgib, et kõigis eeskirjades tuleks kolmanda osapoole juurdepääsu piirata binaarse („jah–ei”) teabega vahendite olemasolu kohta ja et tuleks pöörata tähelepanu turvalisusele, andmekaitsele ja tarbija õigustele; on seisukohal, et eelkõige tuleks määratleda selgelt, millised osapooled võivad saada juurdepääsu millisele teabele võrdse kohtlemise põhimõtte alusel ning millistel tingimustel võib andmeid salvestada, ja et nende sätete puhul tuleb kohaldada lepingulist suhet asjaomaste üksuste vahel; rõhutab, et kolmanda osapoole juurdepääsu reguleeriva raamistiku loomisel tuleb selgesti eristada juurdepääsu teabele vahendite kättesaadavuse kohta asjaomase tehingu jaoks ja juurdepääsu tarbija konto teabele üldiselt; palub komisjonil tagada isikuandmete kaitse, tehes pärast Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteerimist ettepaneku koostada selged eeskirjad selle kohta, millist rolli ja millisel otstarbel mängib iga osaline andmete kogumises, ja esitada andmete kogumise, töötlemise ja säilitamise eest vastutavate osaliste selge määratlus; lisab, et kaardi kasutajatel peaks olema võimalus pääseda ligi ja parandada oma isikuandmeid ka keerulises piiriüleses olukorras; leiab, et andmekaitsenõudeid tuleks rakendada vastavalt põhimõtetele „lõimitud andmekaitse” ja „eraelu kaitsvad vaikesätted” ja et ettevõtted ja tarbijad ei peaks vastutama oma andmete kaitsmise eest;

60.  on veendunud, et tarbijate raha tagasisaamise õigusi tuleks kindlustada nii volitamata maksete kui ka kaupade kätte toimetamata või teenuste osutamata jätmise korral (või juhul, kui seda ei tehta lubatud moel), ning et tõhusad kollektiivse hüvitamise ja alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemid on tarbijate kaitseks asendamatud vahendid ka elektronmaksete valdkonnas;

61.  märgib, et kuna turvalisusohud suurenevad, on ka Euroopa Standardikomiteel ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudil ülesanne olla aktiivselt kaasatud turvastandardite väljatöötamisse;

62.  märgib, et maksesüsteemides, kus üks või mitu osalist on erinevates liikmesriikides, oodatakse, et komisjon esitaks selgitava ettepaneku, millist kohtulikku või kohtuvälist vaidluste lahendamise süsteemi tuleks mis tahes vaidluste puhul kasutada, ja et tarbijatel oleks lihtne juurdepääs alternatiivse vaidluste lahendamise organitele ja neid kasutada;

o
o   o

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 94, 30.3.2012, lk 22. (2) http://ec.europa.eu/competition/sectors/financial_services/information_paper_payments_en.pdf. (3) http://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/other/recommendationsforthesecurityofinternetpaymentsen.pdf. (4) http://www.edps.europa.eu/EDPSWEB/webdav/site/mySite/shared/Documents/Consultation/Comments/2012/12-04-11_Mobile_Payments_EN.pdf. (5) EÜT L 318, 22.11.2002, lk 17. (6) http://ec.europa.eu/competition/antitrust/cases/dec_docs/34579/34579_1889_2.pdf; kokkuvõte otsusest on avaldatud väljaandes ELT OJ C 264, 6.11.2009, lk 8. (7) Otsus kohtuasjas T-111/08: MasterCard jt vs. komisjon, EKLis veel avaldamata.