Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühe Itaalia kodaniku petitsiooni nr 760/2007, mis käsitleb ILVA terasetehast ja Taranto dioksiinijuhtumit,

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 31. märtsi 2011. aasta otsust, milles kinnitati, et Itaalia ei täitnud saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivis ette nähtud kohustusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõiget 2 ja keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ,

–  võttes arvesse komisjonis petitsiooni esitajate ja komisjoni vastutava asepresidendi osavõtul toimunud arutelusid, millest viimane toimus 9. oktoobril 2012. aastal,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 202 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsiooni esitajad väljendasid jõuliselt oma muret äärmiselt suureks paisunud dioksiiniheite üle, mis pärineb ILVA terasetehasest Tarantos, et see on juba avaldanud ja avaldab ka praegu märkimisväärset pikaajalist kahjulikku mõju kohalike elanike tervisele, et terasetootmises või sellega seonduvatel töödel on töötanud 20 000 perekonna liikmeid ja et saastemäär on viinud haigestumuse ja krooniliste haiguste esinemise kohalike elanike seas vastuvõetamatu ja lubamatu tasemeni;

B.  arvestades, et Itaalia ametivõimud sulgesid hiljuti osa ILVA terasetehasest vältimaks edasist reostamist ning et ametivõimudel ja tehase omanikel lasub tungiv seaduslik kohustus tagada, et kahjulikku heidet järjepidevalt ja märkimisväärselt vähendataks;

C.  arvestades, et ILVA terasetehase ebakindel ja ohtlik olukord põhjustab ka tõsist keskkonnaolude halvenemist ja keskkonnakahju ning süvendab sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme Lõuna-Itaalias, ja arvestades, et tehase erastamine pole kaasa toonud keskkonnaohutuse paranemist terasetööstuses;

D.  arvestades, et oma umbes 360 000 töötajaga on terasetööstusel Euroopa Liidu majanduses väga suur kaal, ja arvestades, et parlamendil on kohustus ja vastutus selgelt näidata üles solidaarsust ILVA terasetehase töötajatele ja nende peredele, kes on sattunud sellisesse vastuvõetamatusse olukorda;

E.  arvestades, et ELi tööstuspoliitika seisukohast on strateegiliselt ülioluline ennetada terasetehaste edasist ümberkolimist ja tootmise Euroopa Liidust väljaviimist ning tagada tööjõu turvalisus, ja arvestades, et ELi keskkonnapoliitika seisukohast on samaväärselt tähtis tagada see, et saastaja maksab, et ökoloogilist tasakaalu parandatakse või vajaduse korral taastatakse, nagu seda nõuavad ELi toimimise lepingu artikli 191 lõige 2 ja keskkonnavastutuse direktiiv 2004/35/EÜ;

1.  palub komisjonil ja nõukogul välja töötada uus terasetööstust käsitlev poliitika, mis majanduskriisi olukorras hoogustaks majanduskasvu ja tööhõivet ning tagaks samas kõigi ELi kodanike ja elanike tervise ja turvalisuse;

2.  palub komisjonil ja nõukogul teha kõigi kaasatud osapooltega koostööd, et selles poliitikas ühendataks majanduslikud eesmärgid sotsiaalsete ja keskkondlike prioriteetidega, eesmärgiga üles ehitada tänapäevane, konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik Euroopa terasetööstus, mis on täielikult kooskõlas ELi keskkonnaõigusega;

3.  palub Itaalia ametivõimudel tagada, et reostatud terasetehase objektil toimuks viivitamatult keskkonna taastamine, ning kindlustada, et ennetava või taastava tegevuse kulud kaetakse põhimõttel, et saastaja maksab, nagu nõuab keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ artikkel 8;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.