Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni(2), ÜRO 2015. aasta järgset arenguprogrammi ja ÜRO Peaassamblee resolutsioone,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava(3), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal, mille nõukogu võttis vastu 23. juunil 2014. aastal,

–  võttes arvesse ÜVJP peamiste aspektide ja põhivalikute 2013. aasta aruannet, mille nõukogu kinnitas 22. juulil 2014. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta aruannet Euroopa Liidu arengu- ja välisabipoliitika ning selle rakendamise kohta 2013. aastal (COM(2014)0501), mis võeti vastu 13. augustil 2014. aastal, ja sellele lisatud dokumente,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(4),

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuni 2014. aasta järeldusi seoses inimõiguste kaitsjaid käsitlevate Euroopa Liidu suuniste 10. aastapäevaga,

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(5),

–  võttes arvesse oma kiireloomulisi resolutsioone, mis on vastu võetud seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumisega,

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks(6),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu kohta(7),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(8),

–  võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni agressioonikuritegude kohta(9),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(10),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(11),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (COM(2011)0200),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas(13),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks) rakendamise kohta(14),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 1888, 1889 ja 1960 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse nõukogus 13. mail 2011. aastal vastu võetud aruannet, mis käsitleb ELi näitajaid, mille alusel töötada välja terviklik lähenemisviis naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks,

–  võttes arvesse dokumenti „Äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimine”, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kinnitas oma 16. juuni 2011. aasta resolutsioonis 17/4,

–  võttes arvesse IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) sektori suuniseid ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta, mille komisjon avaldas 17. juunil 2013,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, milles nõutakse valitsustevahelise avatud töörühma moodustamist, et „töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas”,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(15),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(16),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(17),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(18),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(19),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(20),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 5. märtsi 2014. aasta ühisteatist „Konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlik hankimine. ELi ühtse lähenemisviisi suunas” (JOIN(2014)0008),

–  võttes arvesse ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni (UNCAC),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(21),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi ELi tervikliku lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2013. aasta soovitust nõukogule ÜRO kaitsekohustuse põhimõtte kohta(22),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0023/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 rõhutatakse veelgi ELi kohustust töötada välja ühine välis- ja julgeolekupoliitika, juhindudes demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusest ja jagamatusest, inimväärikuse austamisest, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning rahvusvahelise õiguse ja õigluse edendamise põhimõttest, austades ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid; arvestades, et ELi lepingu artikli 6 kohaselt „ühineb liit Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga”;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

C.  arvestades, et inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse austamine ja kaitsmine on ELi välis- ja julgeolekupoliitika alustoed; arvestades, et mitmed autoritaarsed režiimid on eelkõige rahvusvahelistes foorumites inimõiguste universaalsuse tõsiselt kahtluse alla seadnud;

D.  arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust elab ikka veel mittedemokraatlike režiimide valitsemise all ning et viimastel aastatel on vabadus kõikjal maailmas pidevalt vähenenud;

E.  arvestades, et demokraatlikku korda ei määratle ainult valimiste korraldamine, vaid ka õigusriigi põhimõtete austamine, sõnavabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteem ja erapooletud haldusasutused;

F.  arvestades, et ELi usaldusväärsust välissuhetes ja rahvusvahelisel tasandil toetab suurenev järjepidevus tema demokraatia- ning inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel;

G.  arvestades, et uus komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on sedastanud, et üheks ta läbivaks prioriteediks on inimõigused ja et ta kavatseb kasutada neid kompassina kõikides suhetes kolmandate riikidega; arvestades, et ta on samuti korranud ELi kohustust edendada inimõigusi kõikides välissuhete valdkondades ilma eranditeta; arvestades, et uue ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vastuvõtmine ning ELi inimõiguste eriesindaja mandaadi uuendamine on ELi päevakorras 2015. aasta alguseks;

H.  arvestades, et nõukogu võttis 23. juunil 2014 vastu ELi aastaaruande inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal, mis hõlmab ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava terve esimese aasta rakendamist; arvestades, et 2013. aasta oli samuti esimene täielik aasta, mil kehtis ELi inimõiguste eriesindaja uus mandaat; arvestades, et ELi inimõiguste eriesindaja peaks aitama liidul tema tegevust koordineerida, et muuta selgemaks ja suurendada selle töö nähtavust, mida teeb liit inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste edendamiseks kogu maailmas;

I.  arvestades, et ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja aruandeperioodile järgnenud sündmused on hoiatuseks, et inimõiguste eiramine põhjustab inimestele ränki tagajärgi; arvestades, et inimõiguste eiramisel kolmandates riikides on ka ELi jaoks kahjulikud tagajärjed, kui inimõiguste mitteaustamine ja vähene legitiimne demokraatlik osalemine põhjustab ebastabiilsust, läbikukkunud riike, humanitaarkriise ja relvastatud konflikte, mille puhul EL on kohustatud reageerima;

J.  arvestades, et ELi kohustus juhinduda tõhusast mitmepoolsusest, kus ÜRO-l on keskne roll, on liidu välispoliitika lahutamatu osa ja selle aluseks on veendumus, et üleilmsetele kriisidele, probleemidele ja ohtudele lahenduse leidmiseks on sobivaim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

K.  arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu truud liitlased alates selle loomisest, andes sellele rahalist, poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge ning edendades Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklust eesmärgiga suurendada kohtu sõltumatust;

L.  arvestades, et oma 17. juuli 2014. aasta resolutsioonis kordas parlament, et toetab kindlalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Kampala muudatuste vastuvõtmist, kaasa arvatud agressioonikuritegusid käsitlev muudatus, ja kutsus kõiki ELi liikmesriike üles neid ratifitseerima ja lisama need oma siseriiklikesse õigusaktidesse; arvestades, et agressioonikuritegude muudatus aitab tagada rahvusvahelisel tasandil õigusriiklust, rahu ja julgeolekut, kuna hoiab ära ebaseadusliku jõu kasutamise ning aitab seega tõhusalt selliseid kuritegusid ennetada ja kindlustada kestvat rahu;

M.  arvestades, et ÜRO naiste olukorra komisjoni 9.–20. märtsil 2015 New Yorgis toimuva 59. istungjärgu keskmes on Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi järelmeetmed, kaasa arvatud praegused probleemid, mis takistavad selle rakendamist ning seega soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise saavutamist, samuti soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise saavutamise võimalused aastatuhande arengueesmärkide tegevuskavas pärast 2015. aastat;

N.  arvestades, et tasuta alghariduse kättesaadavus kõigile lastele on 1989. aasta ÜRO lapse õiguste rahvusvahelises konventsioonis sätestatud põhiõigus; arvestades, et laste ja täiskasvanute haridus aitab kaasa vaesuse ja laste suremuse vähendamisele ning edendab keskkonnasäästlikku käitumist; arvestades, et kõigi inimeste juurdepääs haridusele ja eelkõige algkooli lõpetamine on tihedalt seotud soolise võrdõiguslikkuse aastatuhande arengueesmärgiga; arvestades, et nimetatud eesmärk ei ole veel kaugeltki saavutatud;

O.  arvestades, et relvastatud konflikti käigus kuuluvad naised ja lapsed, sealhulgas naistest ja lastest põgenikud, varjupaigataotlejad ja kodakondsuseta isikud kõige kaitsetumate ühiskonnarühmade hulka, ning et humanitaarkriiside ajal on põgenikest teismelised tütarlapsed oluliselt suuremas ohus;

P.  arvestades, et naiste mis tahes diskrimineerimist ega naistevastast vägivalda, sealhulgas seksuaalset kuritarvitamist, naiste suguelundite moonutamist, sundabielusid, nn aumõrvu, naiste ärilist seksuaalset ekspluateerimist ega koduvägivalda ei tohiks kunagi õigustada ühegi poliitilise, sotsiaalse, usulise või kultuuriliste põhjusega ega mis tahes rahva- või hõimutraditsiooniga;

Q.  arvestades, et korruptsiooni ja inimõiguste rikkumise vahel on selge seos; arvestades, et korruptsioon avalikus ja erasektoris põhjustab ebavõrdsust ja diskrimineerimist ning süvendab seda, ja takistab seega kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste võrdset kasutamist; arvestades, et tõendatult on korruptsioon sageli seotud inimõiguste rikkumise, võimu kuritarvitamise ja vastutuse puudumisega;

R.  arvestades, et tööõigusi ja ametiühinguõigusi rünnatakse tõsiselt kogu maailmas, samas avaldavad äriühingute tegutsemise viisid sügavat mõju töötajate, kogukondade ja tarbijate õigustele Euroopas ja mujal; arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega kaasneb riikidele kohustus inimõigusi kaitsta ning tagada, et nende jurisdiktsiooni kuuluvate äriühingute tegevus ei riku inimõigusi, samuti tagada ohvritele tulemuslike õiguskaitsevahendite kättesaadavus;

S.  arvestades, et äriringkondadel on tähtis osa inimõiguste edendamisel ning et sellised jõupingutused on väga soovitatavad ja kogu maailma avaliku sektori institutsioonid peaksid neid toetama; arvestades, et inimõiguste edendamist tuleks pidada valitsuste ja erasektori koostöö platvormiks;

T.  arvestades, et kolmandatele riikidele võimaldatud tõhustatud üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) eeldab rahvusvaheliste inim- ja tööõigusi käsitlevate konventsioonide järgimist;

U.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 16 sätestatakse, et täisealiseks saanud meestel ja naistel on õigus ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal abielluda ja perekonda asutada, ja et neil on võrdsed õigused abiellu astumise suhtes, abielus olemise ja abielu lahutamise ajal ning et abielu sõlmitakse ainult abiellujate vabatahtlikul ja täielikul nõusolekul;

V.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 14 tunnustatakse iga inimese õigust tagakiusu eest varjupaika otsida teistes maades; arvestades, et ÜRO pagulasseisundi konventsioonis sedastatakse selgelt, et kõikidel pagulastel on õigus erilisele kaitsele ja et ükski riik ei või pagulast välja ega tagasi saata alale, kus teda ootab ees tagakiusamine või kus tema elu või vabadus on ohus;

W.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 tunnustatakse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust; arvestades, et usu- või veendumusvabadusega seotud juhtumite arv on järsult suurenenud, muu hulgas religioosse mõõtmega konfliktide suureneva arvu tagajärjel;

X.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 tunnistatakse, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, kusjuures emadus ja väikelapseiga annavad õiguse erilisele hooldusele ja abile, mis hõlmab ka arstiabi; arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioon, millel täitub 25. aastapäev, on kõige laialdasemalt ratifitseeritud inimõiguste leping; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 26/28 nõutakse, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sotsiaalfoorumi järgmisel istungil keskendutakse arstiabi kättesaadavusele seoses iga inimese õigusega võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas sätestatakse, et inimese üks põhiõigustest on omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest;

Y.  arvestades, et kliimamuutuse tagajärjed, näiteks kasvav temperatuur, tõusev merevee tase ja ekstreemsemad ilmastikutingimused süvendavad ülemaailmse ebastabiilsuse probleemi ning seetõttu ka tõsiste inimõiguste rikkumise ohtu;

Z.  arvestades, et õigus puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile on inimõigus, mis tuleneb õigusest piisavale elatustasemele ning on lahutamatult seotud õigusega võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele tervisele ning õigusega elule ja inimväärikusele; arvestades, et umbes 2,6 miljardil inimesel – pooltel arenguriikidel – ei ole isegi lihtsat „mugavustega” välikäimlat ja et 1,1 miljardil inimesel puudub täielikult juurdepääs joogiveele;

AA.  arvestades, et käesolev raport, mis on koostatud vastusena nõukogu poolt vastu võetud ELi aastaaruandele inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal, on kõnealuses poliitikavaldkonnas toimuva ELi tegevuse tulevikku suunatud analüüs; arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma resolutsioonides eelmiste aastaaruannete ja ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta vajadust reformida oma tavasid, et võtta inimõigusi parlamendi tegevuses igakülgselt arvesse, võtta järelmeetmeid seoses kiireloomuliste resolutsioonidega demokraatia põhimõtete, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rikkumise kohta, ning teostada järelevalvet demokraatia ja inimõiguste klauslite järgimise üle kõigis kolmandate riikidega sõlmitavates ELi lepingutes;

Inimõiguste keskne koht ELi välispoliitikas

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambulis kinnitatakse, et liit seab üksikisiku ja inimväärikuse oma tegevuse keskmesse;

2.  kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles seadma inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõigi kolmandate riikidega, sealhulgas ELi strateegiliste partneritega, samuti kõikides kõrgetasemelistes avaldustes ja kõikidel kõrgetasemelistel kohtumistel; toonitab, kui oluline on ELi inimõigustealase poliitika tõhus, järjepidev ja sidus rakendamine kooskõlas ELi lepingu artiklis 21 sätestatud selgete kohustustega ning inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi strateegilise raamistikuga; avaldab uuele komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale tunnustust selle eest, et ta on avalikult kinnitanud oma pühendumist nimetatud põhimõtete elluviimisele;

3.  rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid toetaksid üksmeelselt inimõiguste jagamatust, puutumatust ja universaalsust ning eelkõige ratifitseeriksid kõik ÜRO koostatud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid; nõuab, et EL kaitseks inimõiguste jagamatust ja puutumatust, kaasa arvatud nende inimõiguste puhul, mis on sätestatud kooskõlas ELi lepingu artikliga 21 majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis; nõuab, et EL edendaks veelgi universaalseid inimõigustealaseid norme kolmandate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega suhtlemise alusena nii poliitiliste kui ka inimõigustealaste dialoogide ja kaubandusläbirääkimiste puhul;

4.  peab tervitatavaks komisjoni otsust seada õigusriiklus laienemisprotsessi keskmesse; nõuab tungivalt, et EL jälgiks kogu laienemisprotsessi vältel tähelepanelikult vähemuste hulka kuuluvate isikute inimõigusi ja õigusi kaitsvate sätete rakendamist;

5.  hoiatab siiski inimõiguste loendi pideva laiendamise ja sellesse ideoloogiliselt või poliitiliselt vastuoluliste küsimuste lisamise soovimatute tagajärgede eest, sest see võib lõpuks vähendada üldist toetust inimõiguste universaalsuse ning jagamatuse ideele kui sellisele;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et lisaks inimeste kannatustele peaks EL samuti võtma arvesse kõiki inimõiguste eiramisega kaasnevaid tagajärgi, kui inimõiguste mitteaustamine ja vähene legitiimne demokraatlik osalemine põhjustab ebastabiilsust, korruptsiooni, läbikukkunud riike, humanitaarkriise või relvastatud konflikte, mis tulevad kahjuks ELi arengupoliitika alastele jõupingutustele ja mille puhul EL või selle liikmesriigid on kohustatud reageerima välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas; peab sellega seoses tervitatavaks ELi hiljutisi jõupingutusi inimõiguste rikkumiste lisamiseks kriisi ärahoidmisega seotud varajase hoiatamise süsteemi; nõuab siiski jõulisemaid ennetavaid meetmeid ning nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja töötaks välja inimõigustel põhineva kriisiennetuse aspekti, mis tuleks lisada väliskonflikte ja -kriise käsitlevale ELi terviklikule lähenemisviisile ning tulevasse läbivaadatud Euroopa julgeolekustrateegiasse;

7.  on seisukohal, et EL, sealhulgas selle delegatsioonid, peaksid välja selgitama potentsiaalsetele konfliktidele ja humanitaarkatastroofidele viitavad varajased hoiatavad signaalid, näiteks vähemuste represseerimine ja inimõiguste rikkumised; nõuab, et EL kujundaks välja parimad tavad, et katastroofi- ja konfliktijärgsetes olukordades edendada ja kaitsta inimõigusi, pöörates erilist tähelepanu puudega inimestele ja muudele haavatavatele rühmadele, esitades andmeid ja võttes asjakohaseid meetmeid, mis hõlmavad konkreetseid viiteid puudega inimestele, puudega inimesi hõlmavate katastroofiohu vähendamise kavade olemasolu, kõikide asjaomaste teenindavate töötajate koolitust ning kättesaadavate ajutiste ulualuste ja katastroofiabi kohtade määra, pannes erilist rõhku inimõiguste järgimisele pääste-, taastamis- ja ülesehitusmeetmete puhul, austades selliseid humanitaarpõhimõtteid nagu humaansus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus, samuti vajadustepõhist lähenemisviisi humanitaarabile;

8.  julgustab ELi tagama koostoime stabiliseerimisvahendi, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning Euroopa demokraatia rahastu pakutavate toetusvõimaluste vahel;

9.  väljendab sügavat muret seepärast, et kõikjal maailmas sagenevad terrorismiga seotud tõsised inimõiguste rikkumised; viitab 2014. aasta aruandele, milles osutatakse terrorismiaktide 62 % sagenemisele aastatel 2012–2013 ja nende riikide arvu suurenemisele 15-lt 24-le, kus leidis aset enam kui 50 surmajuhtumiga lõppenud terrorismiakti; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus teeksid terroristliku tegevuse sagenemist silmas pidades terrorismi kõigi vormide vastu võitlemiseks valitsustega paremat ja tõhusamat koostööd;

10.  kinnitab, et genotsiidi ja teiste inimsusevastaste kuritegude eitamine, samuti rassismiaktid, ksenofoobia või usuviha on inimõiguste ja põhivabaduste selge rikkumine ning tuleks seetõttu hukka mõista;

11.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat Federica Mogherinit ning ELi välisministreid üles lisama regulaarselt välisasjade nõukogu päevakorda arutelu ELi jõupingutuste üle inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, poliitiliste aktivistide ja teiste oma õigusi rahumeelselt kasutavate isikute vabastamiseks;

ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal kui ELi inimõiguste ja demokraatia alase poliitika aruandlusvahend

12.  väljendab heameelt selle üle, et nõukogu on vastu võtnud ELi aastaaruande inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal; palub uuel komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal võtta endale tulevikus kohustus osaleda kahel parlamendi iga-aastasel täiskogu istungil, millel arutatakse spetsiaalselt ELi inimõiguste ja demokraatia alase poliitika küsimusi, tutvustada ELi aruannet ning vastata parlamendi raportile;

13.  väljendab kahetsust, et komisjon ei vastanud kirjalikult parlamendi resolutsioonile aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal, ning leiab, et sellised kirjalikud vastused on institutsioonidevaheliseks koostööks selles küsimuses väga olulised ja neid ei saa asendada täiskogu istungitel peetavate aruteludega, mis jätavad järelemõtlemiseks ja kõigile parlamendi tõstatatud küsimustele süstemaatiliseks vastamiseks vähem aega;

14.  avaldab Euroopa välisteenistusele ja komisjonile tunnustust nende tervikliku ja selge aruandluse eest aruandlusperioodil võetud ELi meetmete kohta; kordab siiski oma seisukohta, et eelkõige peaksid aruanded riikide kohta võimaldama saada ülevaadet peamistest positiivsetest ja negatiivsetest suundumustest ning hinnata ELi meetmete tõhusust; märgib, et põhjalikum avalik aruandlus, mis põhineb eeskätt seni konfidentsiaalsetes ELi inimõiguste riigistrateegiates määratletud prioriteetidel ja näitajatel, edendaks suuremat sidusust inimõiguste tingimuslikkuse rakendamisel ja inimõiguste mõju hindamisel ELi poliitikale;

15.  on endiselt arvamusel, et ELi institutsioonid peaksid ühiselt püüdma parandada inimõiguste ja demokraatia olukorda maailmas käsitleva aastaaruande vormi, et võimaldada kättesaadavust laiemale üldsusele, säilitades samal ajal selle ülevaatlikkuse ELi strateegilise raamistiku ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava rakendamise aruandena; kordab, et on valmis osalema ELi institutsioonide aktiivses ja konstruktiivses koostöös edaspidiste aruannete ettevalmistamisel; tuletab meelde oma palvet lisada aastaaruandesse jagu tegevuskava rakendamise kohta liikmesriikide poolt;

ELi strateegilise raamistiku ja tegevuskava rakendamine

16.  kordab, et hindab inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille nõukogu võttis vastu 2012. aastal, kui olulist verstaposti poliitika arengu uuendamises ja korduvat kinnitust ELi pühendumise kohta aluslepingust tulenevale kohustusele võtta inimõigusi ELi välispoliitika kõikides valdkondades igakülgselt arvesse ilma eranditeta;

17.  tuletab meelde, et inimõigused on muutunud liidu välistegevuse ülitähtsaks osaks ja liidu identiteedi põhiosaks tema kahe- ja mitmepoolsetes ning institutsioonidevahelistes suhetes;

18.  hindab Euroopa välisteenistuse ja komisjoni tehtud jõupingutusi, et anda parlamendile aru esimese ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava rakendamise kohta; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust üles kaasama liikmesriigid, komisjon, Euroopa Parlament, kodanikuühiskond ning piirkondlikud ja rahvusvahelised organisatsioonid uue, 2015. aasta alguses jõustuva tegevuskava vastuvõtmisele eelnevasse läbivaatamisse ja konsultatsioonidesse; tunneb heameelt arutelude üle, mille eesmärk on saavutada uue tegevuskava eesmärkide suurem tähtsustamine ja ELi sellise välispoliitilise töövahendi suurem selgus, tõhusus ja sidusus, kuid hoiatab tegevuskava ulatuse piiramise, samuti tagasihoidlikumate eesmärkide seadmise eest seoses inimõiguste igakülgse arvessevõtmisega ELi kõikides poliitikavaldkondades;

19.  julgustab kõiki ELi välistegevuses osalejaid võtma vastutuse inimõigustealase ELi välispoliitika ja sellega seotud mitmesuguste vahendite eest ning tagama inimõiguste igakülgse arvessevõtmise, korraldades muu hulgas asjaomastele ametnikele korrapäraselt inimõiguste teemalisi koolitusi;

20.  väljendab erilist muret strateegilises raamistikus võetud kohustuse elluviimise pärast, milleks on seada inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõigi kolmandate riikidega, kaasa arvatud ELi strateegiliste partneritega; nõuab seepärast tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus pööraksid suuremat tähelepanu selle kohustuse täitmisele ning tagaksid, et inimõigusi ja demokraatiat võetakse ELi suhetes strateegiliste partneritega igakülgselt arvesse sellistel olulistel puhkudel, nagu tippkohtumistel ja nõukogu järeldustes; soovitab peale selle võtta ELil juhtudel, kui partnerriik, kellega on sõlmitud leping, on rikkunud jämedalt inimõigusi, mõjusamaid meetmeid asjakohaste sanktsioonide rakendamiseks, mis on ette nähtud lepingu inimõigustealastes sätetes, sealhulgas lepingu võimalik (ajutine) peatamine;

21.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles töötama koostöös kõigi volinikega välja programmi, millega võetakse inimõigusi igakülgselt arvesse mitmetes ELi tegevusvaldkondades, eelkõige arengu, rände, keskkonna, tööhõive, internetiandmete kaitse, kaubanduse, investeeringute, tehnoloogia ja ettevõtluse valdkonnas;

22.  väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja avaliku seisukoha üle, et ELi strateegia on vaja läbi vaadata kõigi tema partnerite, sealhulgas Hiina ja Venemaa suhtes, ning kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles seadma oma ametiaja jooksul esikohale inimõigused sellistes riikides, selgitades, et inimõiguste tõsised rikkumised ohustavad ELi ja selle strateegiliste partnerite kahepoolseid suhteid;

ELi inimõiguste eriesindaja mandaat

23.  tunnistab, kui tähtis on ELi esimesele inimõiguste eriesindajale antud mandaat ja õnnitleb praegust eriesindajat siiani tehtud töö eest; ergutab ELi inimõiguste eriesindajat suurendama jätkuvalt ELi nähtavust ja osalust asjaomastes mitmepoolsetes organisatsioonides ja piirkondlikes inimõiguste mehhanismides (ÜRO, Euroopa Nõukogu, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon, Aafrika Liit ja Islami Koostöö Organisatsioon), edendama ELi inimõiguste suunistes sätestatud peamisi ELi temaatilisi prioriteete, tegema tööd kodanikuühiskonna osatähtsuse suurendamiseks kogu maailmas ning aitama kaasa ELi inimõiguste poliitika igakülgsele arvessevõtmisele, sidususele, järjepidevusele ja tõhususele ning tasakaalu leidmisele vaikse ja avaliku diplomaatia vahel; tunnistab vajadust suurendada inimõiguste eriesindaja ametikoha nähtavust selliselt, et eriesindajal oleks algatamisõigus ja õigus võtta avalikult sõna, kusjuures teda peaksid tõhusa kooskõlastatuse tagamiseks abistama ELi institutsioonide eri talitused ja teenistused;

24.  kutsub nõukogu üles võtma üldise põhimõttena kasutusele tava, mille kohaselt lisatakse koostöö ELi inimõiguste eriesindajaga süstemaatiliselt tulevaste geograafiliste ELi eriesindajate mandaati;

25.  palub, et ELi inimõiguste eriesindaja ametikoht säilitataks ja see muudetaks alaliseks ametikohaks ning eriesindajale eraldataks piisavad vahendid, et ta saaks oma ülesandeid täita täies mahus, sealhulgas rakendada avalikku diplomaatiat;

ELi inimõiguste ja demokraatia alase poliitika sisene ja väline sidusus

26.  rõhutab, et ELi inimõiguste poliitika peab olema aluslepingus sätestatud kohustuste osas järjepidev, tagama sise- ja välispoliitika sidususe ja vältima topeltstandardeid; nõuab seepärast, et välisasjade nõukogu võtaks vastu järeldused inimõiguste kohta seoses strateegiliste partneritega; nõuab sellega seoses, et liikmesriikidele ja ELi ametnikele kehtestataks ühised miinimumnõuded inimõigusalaste küsimuste osas, mida nad peavad oma strateegiliste partnerite puhul tõstatama, võttes samal ajal arvesse iga riigi olukorda;

27.  rõhutab, et ELi tegevuse järjepidevus kolmandate riikide suhtes on liidu usutavuse ja seega ka tõhususe tingimus ning et kõrvalekalded ja vastuolud kahjustavad liidu tegevuse tõhusust ja on põhjus, miks mõnikord ei võeta kuulda liidu seisukohti inimõiguste kohta; tuletab meelde, et vaatamata paljudele ettetulnud raskustele on järjepidevus endiselt üks välispoliitika peamisi eesmärke ja see peab olema kõigi välispoliitika osaliste volituste keskmes;

28.  peab lisaks tähtsaks, et ELi poolt kolmandate riikidega suhtlemisel kehtestatud nõuded inimõiguste osas kehtiksid täpselt samamoodi ka liikmesriikidele; tuletab sellega seoses meelde palvet, et parlament võtaks vastu kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni koostatud raporti, mis käsitleb aastaaruannet põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus;

29.  kutsub Euroopa välisteenistust üles parandama inimõiguste kaitseks ette nähtud ELi vahendite juhtimist, kontrolli ja nendega seotud vastutust;

30.  juhib tähelepanu olulistele probleemidele, mille on kaasa toonud Krimmi annekteerimine Venemaa poolt ja tema jätkuv sõjaline sekkumine Ida-Ukrainas; rõhutab, et selline agressioonipoliitika on jätkuks Venemaa nihkumisele autoritaarse riigikorra suunas, millega kaasneb inimõiguste halvenev olukord riigis; rõhutab, et Venemaa on nüüd ELile n-ö strateegiline probleem ega täida enam strateegilise partnerluse kriteeriume;

31.  kutsub ELi üles tegelema tõhusalt inimõigustega seotud siseprobleemidega, nagu romade olukord, pagulaste ja rändajate kohtlemine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimine, kinnipidamistingimused või meediavabadus liikmesriikides, et säilitada oma inimõigustealases välispoliitikas usaldusväärsus ja järjepidevus; peab kahetsusväärseks, et roma vähemus on jätkuvalt diskrimineerimise, rassismi ja sotsiaalse tõrjumise objekt nii ELis kui ka kandidaatriikides Lääne-Balkani piirkonnas ja Türgis; märgib sellega seoses, et vähemuste õiguste austamine on üks põhiprobleem, mis on esile toodud komisjoni laienemisstrateegias ajavahemikuks 2014–2015;

ELi inimõiguste poliitika vahendid

Inimõigustealased riigistrateegiad ja ELi delegatsioonide roll

32.  tunnustab Euroopa välisteenistust inimõigustealaste riigistrateegiate esimese vooru eduka läbiviimise eest, kusjuures riigistrateegiate puhul pandi suurt rõhku isevastutusele ELi delegatsiooni tasandil; peab siiski kahetsusväärseks, et riigistrateegiate sisu ei ole jätkuvalt läbipaistev ning parlamenti ei teavitata nõuetekohaselt, ja nõuab taas kord vähemalt iga riigi strateegia peamiste prioriteetide avalikustamist ning seda, et parlamendil oleks strateegiatele asjakohane juurdepääs eesmärgiga võimaldada nõuetekohast kontrolli; ergutab Euroopa välisteenistust võtma vastu näitajad nende tõhususe hindamiseks ning käsitlema inimõigusi ja demokraatiat puudutavas aastaaruandes riikide jagusid üksikasjalikumalt, riigistrateegiate rakendusaruannetena; tuletab ELile meelde kohustust tagada, et inimõigustealaseid riigistrateegiaid, sealhulgas inimõigusi ja poliitilisi dialooge võetakse arvesse kolmandate riikide suhtes kujundatava poliitika kõigil tasanditel;

33.  rõhutab vajadust, et ELi delegatsioonid koostaksid oma inimõigustealase tegevuse kohta aastaaruande;

34.  tunneb heameelt inimõiguste kontaktpunktide ja inimõiguste kaitsjate kontaktametnike võrgustiku peaaegu lõpule viidud loomise üle ELi delegatsioonides; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust üles töötama välja selged suunised nende rolli kohta delegatsioonides, et võimaldada neil oma potentsiaali täielikult ellu viia, luua usaldusväärseid standardeid ja vältida ebakõlasid ELi delegatsioonide vahel;

35.  julgustab tugevdama koostööd liikmesriikide diplomaatiliste võrgustike ja ELi delegatsioonide vahel kogu maailmas, et aidata kaasa aruteludele kolmandate riikide inimõiguste töörühmades;

36.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et vangistatud inimõiguste kaitsjate juhtumid võetakse arutusele kõikidel ELi ja kolmandate riikide kõrgetasemelistel kohtumistel, sealhulgas koostöönõukogu/assotsiatsiooninõukogu kohtumistel; rõhutab, et kõik kolmandaid riike käsitlevad ELi inimõigustealased riigistrateegiad peaksid sisaldama jagu vangistatud inimõiguste kaitsjate kohta;

37.  tuletab meelde kohustust integreerida inimõigused kõigisse ELi mõjuhinnangutesse; rõhutab, kui oluline on see kohustus tagamaks, et EL austab, kaitseb ja järgib inimõigusi, ning et liidu välispoliitika ja tegevus töötatakse välja ja rakendatakse viisil, millega tugevdatakse inimõigusi välismaal; nõuab, et EL parandaks kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonidega parema konsulteerimise ja koordineerimise abil inimõigustealaste mõjuhinnangute kvaliteeti ja süstemaatilisust;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid

38.  kordab, et toetab inimõigustealaseid dialooge kui ELi inimõiguste poliitika vahendit, tingimusel et need ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend vastaspoole võetud konkreetsete kohustuste ja saavutuste tagamiseks; tunnistab inimõigustele pühendatud dialoogi pidamise olulisust eelkõige nende riikidega, kus inimõigustega on tõsised probleemid; toonitab siiski, et EL peab tegema selged poliitilised järeldused juhtudel, kui inimõigustealane dialoog ei anna positiivseid tulemusi, sest vastaspoolel puudub valmisolek hea tahtega osalemiseks või tõeline soov reforme läbi viia, ning panema suuremat rõhku avalikule diplomaatiale, et tagada ELi inimõiguste poliitika avaliku usaldusväärsuse ohustamatus; hoiatab lisaks inimõiguste arutelude lahutamise eest kõrgetasemelistest poliitilistest dialoogidest; nõuab, et EL võtaks tulemuslikult ning vastutustundlikult ja läbipaistvalt teemaks ohus olevate või vangistatud inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide üksikjuhtumid; nõuab inimõiguste jämeda rikkumise korral, et juhtumit arutataks kõigi tasandite poliitilise dialoogi keskse küsimusena;

39.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus töötaks välja põhjaliku läbivaatamismehhanismi, et aidata hinnata dialooge, võttes arvesse asjaolu, et nende abil ei ole saavutatud olulisi ja käegakatsutavaid tulemusi; nõuab lisaks tungivalt, et EL muudaks oma võrdlusalused rangemaks, et aidata mõõta edusamme ja muuta dialoogid tulemuslikumaks, mis aitaks tuua riigid, kus on tõsiseid inimõigustealaseid probleeme, rahvusvahelistele inimõiguste standarditele lähemale; arvestades, et ELi ja Hiina vahelise inimõigustealase dialoogi abil ei õnnestunud saavutada olulisi ja käegakatsutavaid tulemusi ning pidades silmas hiljutisi sündmusi Hongkongis, nõuab tungivalt, et EL mõtleks läbi oma inimõigustealase strateegia ning võtaks inimõiguste osas vastu ühtsema, ühendatud ja strateegilise lähenemisviisi;

40.  peab kahetsusväärseks, et struktuuri, vormi, perioodilisuse ja meetodite paljuse ning teabevahetuse konfidentsiaalsuse tõttu puuduvad nimetatud dialoogide hindamiseks järelevalve- ja hindamisvahendid ning arengunäitajad; soovitab selgitada iga dialoogi eesmärke ja hinnata tulemusi, konsulteerides parlamendiga;

41.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus süvendaks suhteid kõigi nende riikidega, kellega ta peab praegu inimõigustealaseid dialooge, nõudes asjaomastelt asutustelt konkreetsete kohustuste võtmist ja konsultatsioonide käigus esitatud nõudmiste korrapärast kontrolli;

ELi inimõiguste suunised

42.  peab tervitatavaks, et nõukogu võttis 2013. aruandeaastal vastu ELi inimõiguste suunised lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste jaoks ning ELi suunised usu- ja veendumusvabaduse kohta, ja 2014. aastal suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal;

43.  tuletab meelde, et suuniste vastuvõtmine ei tohi kaasa tuua valikulisust inimõiguste süsteemis, kuna universaalsuse ja jagamatuse põhimõtted peavad jääma peamisteks; kutsub komisjoni üles määratlema koostöös parlamendi ja kodanikuühiskonna esindajatega nimetatud suunistega hõlmatud teemade valikukriteeriumid ja selgitama valikuprotsessi;

44.  kutsub komisjoni üles täiendama suuniseid, milles tuleks kehtestada eesmärgid, kriteeriumid, vahendid, ajakavad ja näitajad ning mis peaksid hõlmama regulaarset hindamist, ühtlustades parema mõistetavuse tagamiseks nende sisu ja vormi; tuletab sellega seoses meelde, et parlament on hiljuti soovitanud piinamise küsimustes suuniste „tõhusat ja tulemustele suunatud” rakendamist;

45.  soovitab kodanikuühiskonna liikmete suuremat osalust suuniste väljatöötamises, hindamises ja läbivaatamises;

46.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja nõukogu võtaksid asjakohaseid meetmeid, et rakendada ja hinnata ELi suuniseid riigi tasandil; ergutab Euroopa välisteenistust ja liikmesriike samuti osalema Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsiooni töötajate ning liikmesriikide diplomaatide jätkuvas koolituses ja teadlikkuse suurendamises, tagamaks, et ELi inimõiguste suunised avaldavad soovitud mõju aktuaalse poliitika kujundamisele kohapeal;

ELi poliitika demokratiseerimise ja valimiste toetuseks

47.  rõhutab, et demokraatlikku korda ei määratle ainult valimiste korraldamine, vaid ka õigusriigi põhimõtete austamine, sõnavabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteem ja erapooletud haldusasutused; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles edendama käimasolevaid demokraatlikke protsesse kolmandates riikides; rõhutab sellega seoses, kui oluline on võtta järelmeetmeid seoses valimisvaatlusmissioonide aruannete ja soovitustega, kasutades nimetatud dokumente selleks, et EL annaks panuse demokraatia toetamiseks asjaomases riigis ja peavaatlejale erirolli soovituste rakendamise järelevalves, seejuures tuleb seda käsitada sidusa aspektina parlamendi terviklikus demokraatia toetamise lähenemisviisis, mis põhineb parlamendi alaliste organite toetusel; täheldab, et ELi valimisvaatlusmissioonidel võib olla positiivne roll ELi kui partneri usutavuse tagamise seisukohalt;

48.  nõuab, et EL jätkaks tööd selle valdkonna parimate tavade kindlakstegemiseks, et toetada ja konsolideerida demokratiseerumisprotsesse; ergutab selliste poliitikameetmete ja operatiivvahendite väljatöötamist, mida kohaldatakse prioriteetsetes riikides, et integreerida inimõiguste ja demokraatia toetusmeetmed – k.a konfliktide ennetamise meetmed ja vahendamine – sidusalt, paindlikult ja usaldusväärselt ELi lähenemisviisi;

49.  rõhutab, et poliitiline üleminek ja demokratiseerimine on vaja ühendada inimõiguste austamise, õiguse edendamise, läbipaistvuse, vastutuse, leppimise, õigusriigi ja demokraatlike institutsioonide rajamisega; nõuab, et EL toetaks süstemaatiliselt uusi vabade ja õiglaste valimiste teel valitud parlamente; rõhutab vajadust investeerida poliitilistesse dialoogidesse valitsevate ja opositsioonierakondade vahel;

50.  tuletab meelde, et araabia kevade järgselt on Euroopa Liit kujundanud ümber naabruspoliitika määratluse Vahemere lõunapiirkonnas ning rõhutanud kodanikuühiskonna ja põhimõtte „rohkema eest rohkem” tähtsust, et arendada tugevamaid partnerlussuhteid oma naabritega ning toetada neid reformides ja demokraatiale üleminekul;

51.  on seisukohal, et tulemuslikkusel põhinev käsitlusviis „rohkema eest rohkem” peaks olema ELi suhete aluseks kõigi kolmandate riikidega ning et EL peaks andma partnerriikidele soodsama staatuse vaid juhul, kui selged inimõigusi ja demokraatiat käsitlevad nõuded on täidetud, ja et EL ei tohiks kõhelda kõnealuse staatuse külmutamisel, kui neid nõudeid enam ei täideta;

52.  nõuab uute tehnoloogialahenduste ja veebi tulemuslikku kasutamist, et muuta teave inimõiguste ja demokraatia, samuti ELi programmide kohta üle maailma inimestele võimalikult kättesaadavaks;

53.  tunneb heameelt katseriikide töö üle, mida üheksa ELi delegatsiooni on siiani läbi viinud, et saavutada suurem sidusus ELi välissuhete puhul demokraatia toetamise valdkonnas, ja mis algatati nõukogu 2009. ja 2010. aasta järeldustega ning lisati ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilisse raamistikku ning tegevuskavasse 2012. aastal;

54.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tõhustaksid oma koostööd parlamendiga seoses teise põlvkonna katseriikidega, et tagada kõikide ELi institutsioonide osalus ning ühendada nende asjatundlikkust demokraatia toetamise tulemuslikes püüdlustes kolmandates riikides;

55.  õnnitleb Euroopa demokraatia rahastut tõhusa töö eest demokraatia edendamisel ELi naabruskonnas ja toetab rahastu mandaadi ettevaatlikku laiendamist teistele demokratiseerimise eest võitlevatele ühiskondadele; kutsub liikmesriike üles tagama solidaarsuse ja pühendumuse vaimus rahastu eelarvele piisavad rahalised vahendid, et kindlustada demokraatliku muutuse kohalikele läbiviijatele kõige paindlikum ja tulemuslikum toetus;

56.  rõhutab, kui oluline on tugevdada naiste rolli inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel, konfliktide vältimise toetamisel ning poliitilise osaluse ja esindatuse suurendamisel; märgib sellega seoses, et ELi valimisvaatlusmissioonide aruannetes esitatud soovitusi naiste täieliku ja võrdse osalemise kohta valimisprotsessis tuleks arvesse võtta ja täita;

57.  tuletab meelde, et laienemine on olnud ELi kõige edukam samm demokratiseerimisel, ja rõhutab, et läbirääkimised Lääne-Balkani riikidega on endiselt peamine vahend, millega aidata nendel riikidel luua täielikult väljakujundatud demokraatlik ühiskond;

ELi toetus inimõiguste kaitsjatele

58.  tunneb heameelt nõukogu järelduste üle, mis tehti seoses inimõiguste kaitsjaid käsitlevate Euroopa Liidu suuniste 10. aastapäevaga; tunnustab lisaks komisjoni demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi laialdasema kasutamise eest vahetus ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele hädaabi andmiseks ning ergutab komisjoni otsima uusi viise inimõiguste kaitsjate toetamiseks; tuletab sellega seoses meelde Euroopa demokraatia rahastu tähtsust kõikjal maailmas tegutsevate demokraatiameelsete aktivistide, ajaveebi pidajate ja ajakirjanike toetamise ja kaitsmise vahendina;

59.  taunib asjaolu, et inimõiguste kaitsjate tagakiusamine ja tõrjumine on jätkuvalt kogu maailmas laialt levinud nähtus, eriti riikides, kus ei tunnustata inimõiguste universaalsust;

60.  nõuab, et EL pööraks erilist tähelepanu vangistatud inimõiguste kaitsjate küsimusele kogu maailmas ja vajadusele, et EL tõhustaks ühiselt meetmeid, et tagada nende isikute vabastamine, moodustades muude strateegiate hulgas Euroopa Parlamendi sisese töörühma, kes hoiaks ennast kodanikuühiskonnaga tehtava tiheda koostöö kaudu kursis üle maailma vangistatud aktivistide juhtumitega;

61.  kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele, et nad jätkaksid VVOde, inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja juristide kaitsmist, suurendades ELi inimõigustealaste dialoogide tulemuslikkust ning edendades ELi temaatilisi prioriteete ja inimõiguste suuniseid; ergutab sellega seoses inimõiguste kaitsjatele suunatud kampaaniate korraldamist ka kolmandate riikide kaugemates piirkondades, et aidata ellu viia ELi poliitika eesmärke;

62.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama, et ELi toetused ja muud programmid on kättesaadavad mitte ainult suurtele valitsusvälistele organisatsioonidele, vaid ka kohaliku suutlikkuse suurendamiseks; nõuab seetõttu tungivalt bürokraatliku koormuse vähendamist, säilitades samas taotlus- ja aruandlusmenetlustes aruandluskohustuse, ning innustab võtma arvesse suurenevat survet, mida repressiivsed režiimid avaldavad kodanikuühiskonnale; nõuab pragmaatilisemat vaatenurka demokraatiale üle minevatele ühiskondadele, et tagada asjaomaste organisatsioonide ja üksikisikute toetamine;

63.  taotleb, et Euroopa välisteenistus ja ELi delegatsioonid kaasaksid inimõiguste kaitsjad ja valitsusvälised organisatsioonid tõelisse ja pragmaatilisse poliitilisse dialoogi, mille eesmärk on leida parimaid viise nende tööd soodustava keskkonna toetamiseks; taotleb, et EL tõhustaks oma aktiivset diplomaatiat kolmandates riikides ning tugevdaks inimõiguste kontaktpunktide positsiooni, et inimõigusi võetaks igakülgselt arvesse ELi asjaomase delegatsiooni igapäevases poliitilises töös, võttes süstemaatiliselt päevakorda poliitvangide nimed, osaledes kohtumenetluste jälgimises ja vanglate külastamises ning võttes järelmeetmeid kõnealuste juhtumite suhtes; toonitab, et EL peab kasutama avalikku diplomaatiat inimõiguste kaitsjate toetamiseks ning nõudma vangistatud inimõiguslaste vabastamist; nõuab, et ELi kõrged esindajad, sealhulgas komisjoni asepresident ja kõrge esindaja, nõukogu eesistuja, volinikud, ELi eriesindajad ja liikmesriikide valitsusametnikud kohtuksid süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, eelkõige siis, kui reisitakse riikidesse, kus kodanikuühiskond on surve all;

64.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning ELi välisministreid üles korraldama kord aastas välisasjade nõukogu istungi, mis oleks pühendatud nende jõupingutuste arutamisele, mida EL teeb inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, poliitiliste aktivistide ja teiste oma õigusi rahumeelselt kasutavate isikute vabastamiseks, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi rikkumise juhtumeid käsitlevaid arutelusid puudutavates parlamendi resolutsioonides tõstatatud juhtumitele;

ELi toetus universaalsetele inimõigustele ja mitmepoolsetele inimõiguste organisatsioonidele

65.  tuletab meelde parlamendi ja inimõiguste allkomisjoni kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO egiidi all, sealhulgas Peaassamblee kolmas komitee, Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, ja seonduvate ÜRO vastavateemaliste ametite, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), samuti ÜRO erimenetluste tööd;

66.  tuletab meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste ja nende rakendamise tähtsust asjaomastes riikides seoses inimõiguste kui põhiväärtuste ja põhimõtete austamise ja tugevdamisega;

67.  tuletab meelde oma ühemõttelist seisukohta seoses asjaoluga, et tuleb ametlikustada parlamendi osalus ÜRO Peaassamblee istungitel, mis on väljendatud 7. veebruari 2013. aasta resolutsioonis ELi prioriteetide kohta Inimõiguste Nõukogus, ja on arvamusel, et vältimatult tuleb jätkata tava saata Euroopa Parlamendi delegatsioon asjakohastele ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja Peaassamblee istungitele, ning peab kahetsusväärseks, et 2014. aastal see tava katkes;

68.  kordab, kui oluline on ELi aktiivne osalemine kõikides ÜRO inimõiguste mehhanismides, eelkõige ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees ja Inimõiguste Nõukogus; ergutab ELi liikmesriike osalema ning tegema kaastööd resolutsioonide koostamisel ja algatamisel, võtma aktiivselt osa aruteludest ja interaktiivsetest dialoogidest ning tegema avaldusi; toetab veendunult ELis järjest sagedamini tehtavaid piirkondadevahelisi algatusi;

69.  toonitab jälle Euroopa välisteenistuse, komisjoni, parlamendi ja liikmesriikide tegevuse tõhusa koordineerimise ja koostöö tähtsust inimõiguste küsimuses; ergutab Euroopa välisteenistust suurendama eelkõige ELi delegatsioonide kaudu New Yorgis ja Genfis ELi tegevuse sidusust, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele, et edastada üksmeelne sõnum;

70.  tuletab meelde Euroopa Liidu tegevuse tähtsust Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE) ajal, mil OSCE valmistub tegema kokkuvõtet oma 40aastasest tegutsemisajast; ergutab tugevdama ELi sidemeid OSCE ja Euroopa Nõukoguga;

71.  tuletab samuti meelde Euroopa Nõukogu tegevuse tähtsust selles vallas ja ELi vajadust ühineda viivitamata Euroopa inimõiguste konventsiooniga, nagu on ette nähtud aluslepingutes;

72.  kinnitab taas, kui oluline on integreerida ÜRO Peaassamblee, selle kolmanda komitee ja Inimõiguste Nõukogu raames New Yorgis ja Genfis tehtav töö ELi asjakohasesse sise- ja välistegevusse, et tagada sidusus;

ELi poliitika rahvusvahelise kriminaalõiguse valdkonnas ning Rahvusvaheline Kriminaalkohus

73.  toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamises ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamises; jääb valvsaks mis tahes katsete suhtes kahjustada selle legitiimsust või sõltumatust; tuletab meelde selle tähtsust õigluse ja lepituse saavutamise protsessis; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise ja poliitilise toe kahepoolsetes suhetes ja kõikides foorumites, sealhulgas ÜROs; väljendab muret, et mitmeid vahistamismäärusi ei ole veel täide viidud; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja ELi eriesindajad toetaksid aktiivselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust, selle otsuste jõustamist ja võitlust Rooma statuudi kohaste kuritegude toimepanijate karistamatuse vastu; leiab, et osalisriikide arvu suurenemine on oluline edasiminek kohtu universaalsuse suurendamisel; tunneb heameelt selle üle, et Elevandiluurannik ratifitseeris Rooma statuudi 2013. aasta veebruaris, kuid peab kahetsusväärseks, et 2014. aastal ei ole statuuti ratifitseerinud mitte ükski riik; ergutab ELi ja selle liikmesriike suurendama jõupingutusi Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendamise edendamisel, et parandada raskete kuritegude ohvritele õiguskaitse kättesaadavust rahvusvahelise õiguse alusel; kutsub ELi liikmesriike kui Rahvusvaheline Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriike üles eraldama kohtule vajalikke vahendeid, et see saaks täita oma volitusi õiglaselt ja tõhusalt; ergutab ELi andma jätkuvalt abi rahvusvahelistele kriminaalõigusasutustele ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, sealhulgas toetades kodanikuühiskonna osalejaid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist;

74.  kordab oma üleskutset luua rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ELi eriesindaja ametikoht, et anda nimetatud valdkondadele tähtsus ja nähtavus, mida nad väärivad, ning edendada tõhusalt ELi tegevuskava ja võtta igakülgselt arvesse ELi kohustust võidelda karistamatuse vastu kogu ELi välispoliitilises tegevuses;

75.  peab kahetsusväärseks, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ei ole veel lisatud üldiste tariifsete soodustuste kava määruse GSP+ staatuse saamiseks nõutavate konventsioonide loendisse; märgib, et suur hulk GSP+ kandidaatriike (nt Armeenia ja Pakistan) ei ole statuudi osalisriigid või ei ole seda ratifitseerinud; kordab oma soovitust, et Rooma statuut tuleb lisada konventsioonide tulevasse loendisse;

76.  kordab oma üleskutset ELile võtta vastu ühine seisukoht agressioonikuritegude ja Kampala muudatuste kohta ning kutsub liikmesriike üles viima riiklikud õigusaktid kiiresti kooskõlla Kampala muudatuste määratlustega, samuti muude Rooma statuudist tulenevate kohustustega, et võimaldada riiklikke uurimisi ja süüdistamise esitamist liikmesriikides ning tõhustada koostööd kohtuga;

77.  kutsub Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva eel kõiki liikmesriike üles seda tunnistama ning julgustab liikmesriike ja ELi institutsioone aitama veelgi kaasa Armeenia genotsiidi toimumise tunnistamisele;

78.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus levitaks kolmandates riikides häid tavasid seoses kuriteo- ja vägivallaohvrite õiguste, kaitse ja toetamisega ning vahetaks kolmandate riikidega teavet korruptsioonivastaste poliitikameetmete kohta, sest korruptsioon on sageli põhjus, miks kuriteod jäävad karistamata ja ohvreid koheldakse ebaõiglaselt;

ELi võitlus surmanuhtluse vastu

79.  kordab oma ühemõttelist vastuseisu surmanuhtlusele ning ergutab ELi ja selle liikmesriike säilitama suure nähtavusega poliitikat, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine terves maailmas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus jääks valvsaks kõigis riikides toimuvate muutuste suhtes ning kasutaks kõiki tema kasutuses olevaid mõjuvahendeid;

80.  toetab täielikult ÜRO Peaassamblee 2014. aasta detsembri resolutsiooni surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamise kohta(23);

81.  nõuab, et ELi jätkaks koostöö ja diplomaatia kasutamist surmanuhtluse kaotamiseks kõikvõimalikes foorumites üle kogu maailma, lähtuvalt ELi suunistest surmanuhtluse kohta, ning kindlustama, et õigust õiglasele kohtumenetlusele järgitakse täiel määral kõigi isikute puhul, kellele määratakse surmanuhtlus, ning et tunnistuste saamiseks ei kasutata piinamist või muud väärkohtlemist;

82.  väljendab muret asjaolu pärast, et teadete kohaselt on hukkamiste arv maailmas aastatel 2012–2013 kasvanud, vaatamata sellele, et hukkamisi viiakse läbi üha vähemates riikides; nõuab, et EL võtaks nõuetekohaseid meetmeid jätkuvalt kõrge hukkamiste määra suhtes Hiinas ja Iraanis, 2013. aastal hukkamiste uuesti kasutuselevõtu suhtes Indoneesias, Kuveidis, Nigeerias ja Vietnamis, 2013. aastal alaealiste hukkamise suhtes Iraanis, Saudi Araabias ja Jeemenis ning teatatud hukkamiste märkimisväärse kasvu suhtes Iraagis ja Saudi Araabias;

83.  peab tervitatavaks USAs taaselustunud arutelu surmanuhtluse meelevaldsuse ja suure veamäära üle, kampaaniat hukkamistel kasutatavate ainete Euroopast USAsse viimise peatamiseks ning surmanuhtluse kaotamist 2013. aastal Marylandi osariigis; ergutab komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat, ELi eriesindajat ning Euroopa välisteenistust tegema koostööd USA föderaalvalitsuse ja osariikide valitsustega, et kiirendada surmanuhtluse kadumist USAs, et tugevdada rahvusvaheliselt Atlandi-ülest koostööd inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja demokraatia usaldusväärse edendamise valdkonnas;

84.  ergutab komisjoni kasutama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi pakutavat uut paindlikkust, et uurida uusi võimalusi surmanuhtluse kaotamise eest seismiseks ning toetada meetmeid, mille eesmärk on vältida surmanuhtlust või hukkamisi;

85.  rõhutab, et ELi jaoks on oluline jälgida ka edaspidi tingimusi, milles toimuvad hukkamised riikides, kus endiselt kehtib surmanuhtlus, ning toetada õiguslikke ja põhiseadusreforme surmanuhtluse täieliku ja üleüldise keelustamise huvides;

86.  tuletab meelde oma kindlat veendumust, et surmanuhtlus kui isikupuutumatuse õiguse ja inimväärikuse rikkumine on rahvusvahelise õiguse kohaselt vastuolus julma, ebainimliku ja alandava karistamise keeluga, ning palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel seda vastuolu ametlikult tunnistada ning kohandada vastavalt ELi surmanuhtluse poliitikat; rõhutab vajadust tõlgendada ELi suuniseid surmanuhtluse ja piinamise kohta valdkondadeülesena;

ELi võitlus piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu

87.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus suurendaksid ELi jõupingutusi võitluses piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu, arvestades jätkuvaid teateid maailmas leviva piinamise ja väärkohtlemise tava kohta; kordab oma muret, et ELi tegevus selles valdkonnas on endiselt suures osas ebapiisav ega vasta piinamist käsitlevates ELi suunistes võetud kohustustele; nõuab eeskätt ELi suuremat toetust piinamise riiklike ja piirkondlike ennetusmehhanismide loomisele ja tugevdamisele; võtab teadmiseks komisjoni 14. jaanuari 2014. aasta määruse ettepaneku üle muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (COM(2014)0001), ja millega vastatakse seega parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioonile;

88.  tuletab meelde, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklite 7 ja 8 kohaselt on süstemaatiliselt või suures ulatuses toime pandud piinamine sõjakuritegu või inimsusevastane kuritegu; toonitab, et kaitsmise kohustuse põhimõte paneb rahvusvahelisele üldsusele erilise vastutuse, mida üldsus kohustub täitma;

89.  ergutab Euroopa välisteenistust pöörama teravdatud tähelepanu ÜRO piinamisvastase komitee ja piinamisvastase konventsiooni vabatahtliku protokolli alusel asutatud allkomitee ning Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komitee riikide järeldustele ning tõstatama neid mureküsimusi järjepidevalt poliitilistes dialoogides, mida peetakse asjaomaste riikidega, ja avalikes avaldustes; kutsub Euroopa välisteenistust, eeskätt ELi delegatsioone, ja liikmesriike, eriti nende kohapealseid saatkondi, samuti üles kiirendama piinamist ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid kontrolli selliste kaupadega kauplemise üle, mida on võimalik kasutada piinamiseks või ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks, ning kahesuguse kasutusega tehnoloogia ja kaupadega kauplemise üle;

90.  rõhutab, et selliste haavatavate rühmade liikmete suhtes, nagu etnilised, keelelised ja usulised vähemused, kasutatakse kinnipidamisasutustes sagedamini piinamist või väärkohtlemist, mistõttu tuleb neile erilist tähelepanu pöörata;

91.  taunib asjaolu, et Euroopa ettevõtted ekspordivad kaupu ja relvi, mida on võimalik kasutada piinamiseks või ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks, sealhulgas meeleavalduste mahasurumiseks; toetab sellega seoses määruse (EÜ) nr 1236/2005 läbivaatamise protsessi;

92.  kordab, kui tähtsad on tõhusad ekspordi kontrolli mehhanismid teatavate ravimite puhul, mida võidakse kasutada hukkamistel, ja seadmete puhul, mida võidakse kasutada piinamiseks; kutsub komisjoni üles likvideerima määruse ülejäänud kitsaskohad, kehtestades lõppkasutamist käsitleva kõikehõlmava klausli, mis keelaks mis tahes ravimite ekspordi, mida võidakse kasutada piinamiseks või hukkamiseks;

93.  nõuab tungivalt, et liit ja selle liikmesriigid tegutseksid selle nimel, et kõik kolmandad riigid ratifitseeriksid 20. detsembri 2006. aasta rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

Inimõigused ELi kaubanduskokkulepetes ja muudes rahvusvahelistes lepingutes

94.  nõuab, et Euroopa Liit tagaks, et kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingud soodustavad nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut ja kindlustavad loodusvarade, kaasa arvatud maa ja vee hea majandamise; kordab oma nõudmist lisada siduvad, täidetavad ja võõrandamatud inimõiguste klauslid süstemaatiliselt kõigisse ELi rahvusvahelistesse lepingutesse, sealhulgas kaubanduslepingutesse, mis on sõlmitud ja mis sõlmitakse kolmandate riikidega, samuti nõuab paremat konsulteerimist Euroopa Parlamendiga kaubandus- ja investeerimislepingute läbirääkimisprotsessi varases etapis, inimõiguste klauslite kohaldamise tõhusamat järelevalvet ning parlamendile aruandmist lepingute inimõigustealaste aspektide kohta;

95.  tuletab meelde, et kaubanduspoliitika aitab kaasa Euroopa Liidu üldiste eesmärkide täitmisele ja et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse liidu kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega”; märgib lisaks, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 3 peab liit toetama „rahu, turvalisust, maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

96.  kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma oma tulevase kaubandusstrateegia koostamisel arvesse kaubanduse ja rahvusvaheliste lepingute tähtsat rolli inimõiguste rahvusvahelisel edendamisel;

97.  rõhutab vajadust jätkata inimõigustealast mitmepoolset koostööd ja dialoogi Euroopa Liidu, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja ÜRO vahel, et tagada inimõiguste austamist soodustav mitmepoolne kaubandusraamistik;

98.  tuletab meelde, et üldine soodustuste süsteem loodi tagamaks, et soodustatud riigid järgiksid rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides sätestatud põhimõtteid ja põhilisi töönorme ning et see süsteem sisaldab täiendavate tariifsete soodustuste erisüsteemi, et edendada inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhiliste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist; tuletab meelde, et nende tingimuste mittejärgimine võib kaasa tuua kaubandusrežiimi peatamise; tuletab meelde, et on tähtis regulaarselt jälgida ja hinnata rahvusvaheliste konventsioonide rakendamist riikides, kes saavad soodustusi säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) alusel;

99.  väljendab heameelt seoses läbivaadatud üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) jõustumisega 1. jaanuaril 2014; tuletab meelde, et üldiste tariifsete soodustuste kavas säilitati GSP+, ja see kohustab GSP+ soodustust taotlevaid riike tegema rahvusvaheliste organisatsioonidega inim- ja tööõigustealaste rahvusvaheliste konventsioonide järgimise vallas täiel määral koostööd;

Äritegevus ja inimõigused

100.  peab kahetsusväärseks, et ikka veel puudub terviklik arusaam sellest, kuidas äriühingud peaksid ülemaailmselt järgima inimõigusnorme, ning seetõttu on teatavatel riikidel ja äriühingutel võimalik selliste reeglite täitmisest mööda hiilida; rõhutab sellega seoses vajadust kehtestada eeskirjad ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta; toetab kindlalt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamist; eelkõige palub komisjonil ette näha tulemuslikud meetmed, millega rakendada ÜRO peasekretäri äritegevuse ja inimõiguste eriesindaja John Ruggie esildatud ÜRO raamistikku „Kaitsta, austada ja heastada”; tuletab meelde, kui tähtis on edendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid, kaasa arvatud väljaspool ELi toimuvas äritegevuses, ning tagada kogu tarneahela ulatuses nendest põhimõtetest kinnipidamine, eriti seoses ebaseadusliku puidukaubanduse, eluslooduse ja konfliktsetest piirkondadest pärit maavaradega kauplemisega; on veendunud, et ELi äriühingutel, nende tütarettevõtjatel ja alltöövõtjatel peaks olema oluline osa äritegevuse ja inimõiguste rahvusvaheliste normide edendamisel ja levitamisel kogu maailmas;

101.  taotleb, et komisjon ja Euroopa välisteenistus soovitaksid ELi delegatsioonidel terves maailmas kaasata ELi äriühinguid, et edendada inimõiguste austamist ja tagada, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kohalike projektikonkursside kesksete teemade seas oleks ka äritegevuse ja inimõiguste teema; palub liikmesriikidel jälgida, et riikliku õiguse alusel tegutsevad äriühingud ei eiraks inimõiguste austamise ja sotsiaalsete, tervishoiu- või keskkonnanormide järgimise nõudeid, mida äriühingud peavad täitma, kui nad asuvad kolmandasse riiki või tegutsevad kolmandas riigis;

102.  juhib tähelepanu ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevale ELi strateegiale aastateks 2011–2014, milles liikmesriike kutsuti üles koostama riiklikke tegevuskavasid ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamiseks; kordab oma üleskutset komisjonile anda regulaarselt aru ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta ELi liikmesriikides, kaasa arvatud nende riiklike tegevuskavade kohta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole võtnud järelmeetmeid seoses Euroopa Parlamendi palvega teha ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks, milles nõutakse, et ELi äriühingud tagaksid, et nende tehingud ei toeta konfliktide õhutajaid ega inimõiguste ränki rikkumisi;

103.  kinnitab taas, et Euroopa äriühingud peaksid rakendama piisavaid hoolsusmeetmeid tagamaks, et nende tegevuses peetakse igal pool kinni inimõigustest; rõhutab, kui tähtis on sisukas aruandlus ELi finantsasutustest toetust saavate projektide inimõigustealase, sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta; rõhutab vajadust, et need asutused tagaksid oma tegevuse vastavuse Euroopa Liidu lepingu artiklile 21, mis muu hulgas sisaldab kohustust austada inimõigusi;

104.  märgib, et äriühingud ei tohiks selles näha probleemi, vaid võimalust luua uut äripotentsiaali piirkondades, kus jätkusuutlikku ja vastutustundlikku investeerimist on kõige rohkem vaja, samuti annaks see võimaluse aidata kaasa inimõiguste järgimisele arenguriikides;

105.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et kolmandate riikide kodanike või kolmandate riikide omanduses olevad äriühingud ei toetaks konfliktide õhutajaid ega neid, kes panevad toime inimõiguste raskeid rikkumisi, kaasa arvatud orjuse nüüdisaegsed vormid, nagu inimkaubandus ja töötamine ebainimlikes tingimustes;

106.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema jõulisi algatusi, et parandada õiguskaitse kättesaadavust inimõiguste rikkumiste ohvrite jaoks, kelle puhul rikkumine on seotud EList väljaspool toimuva äritegevusega; rõhutab ka vajadust võtta tarvitusele tõhusad õiguskaitsevahendid nende äriühingute vastu, kes on süüdi inimõiguste rikkumistes, ning võimaldada hüvitust selliste rikkumiste tõttu kannatanutele;

107.  nõuab, et ELi võtaks osa arutelust, mis on käivitunud seoses äriühinguid ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise õigusaktiga ÜRO süsteemi raames;

108.  tuletab meelde nelja peamist ja universaalset töönormi, nagu need on kinnitatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni dokumentides, nimelt: ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus, ning sunniviisilise töö, ärakasutamise ja orjuse kõikide vormide kaotamine, lapstööjõu keelustamine, ning tööalase diskrimineerimise kaotamine;

109.  tuletab eelkõige meelde tungivat vajadust austada ühinemisvabadust ja vabadust võidelda mis tahes repressioonide, sealhulgas ametiühinguliikmete mõrvamise vastu;

110.  märgib murelikult, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel on maailmas umbes 21 miljonit meest, naist ja last ühel või teisel moel orjastatud; rõhutab vajadust tegeleda inimõiguste küsimustega terviklikult ja jagamatult, panna rõhku kodanikuõigustele ja poliitilistele õigustele ning majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnaõigustele, ning võtta kindel ja siduv kohustus neid õigusi järgida, sest ilma nendeta ei ole areng võimalik; rõhutab vajadust võidelda vaesuse algpõhjustega; rõhutab kohustust järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni inimväärse töö tegevuskava kohaseid rahvusvahelisi tööalaseid standardeid; on seisukohal, et ELi välissuhetes peaksid sotsiaalsed küsimused olema kesksemal kohal; sellega seoses peab kahetsusväärseks, et ELil ei ole standardset sotsiaalklauslit, mida lisada kõikidesse väliskaubanduslepingutesse; kutsub sellest tulenevalt ELi tungivalt üles lisama oma kõikidesse väliskaubanduslepingutesse arengut käsitleva peatüki ja sotsiaalklausli, mis tugineksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peamistele tööalastele normidele;

111.  märgib, et 2008. aasta krahhist alates on kogu maailmas halvenev julgeolekuolukord ja süvenev finantskriis suurendanud laste tööjõu kasutamist maailma kõige vaesemates riikides, ning sellel võib olla õiguslik ja mainet kahjustav mõju äriühingutele, kes hangivad arenguriikidest kaupa; kutsub lisaks komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust tungivalt üles edendama rahvusvahelist laste töö likvideerimise programmi eelkõige arenguriikides, kus kahetsusväärselt suur hulk lapsi on sunnitud perekonna sissetuleku täiendamiseks tööl käima;

ELi meetmed sõnavabaduse õiguste tagamiseks internetis ja mujal ning jälgimistehnoloogia mõju vähendamiseks inimõigustele

112.  tunnistab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnaõiguse väljendamise keskkonda ja juurdepääsu teabele kogu maailmas ning tekitanud sellega nii suuri eeliseid kui ka tõsiseid probleeme; tunneb sellega seoses heameelt, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal;

113.  kordab, et sõnavabadus ning meediavabadus, sõltumatus ja pluralism on jätkusuutliku demokraatia möödapääsmatult vajalikud osad, mis suurendavad kodanikuühiskonna osalust ja kodanike mõjuvõimu ning on seega vältimatud avaliku elu läbipaistvuse ja aruandekohustuse tagamiseks;

114.  nõuab suuremat toetust meediavabaduse edendamisele, sõltumatute ajakirjanike ja blogijate kaitsmisele, digitaalse lõhe vähendamisele ning teabe ja sidevahendite piiranguteta kättesaadavuse ja internetile tsenseerimata juurdepääsu (digitaalse vabaduse) soodustamisele;

115.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõhustaksid järelevalvet kõigi sõnavabaduse piirangute, sealhulgas kuritegelikku laimu käsitlevate seaduste ja teiste piiravate seaduste, piiravate kriteeriumide, või ajakirjanikuna või mis tahes meediaga seotud elukutse esindajana juurdepääsu registreerimise, samuti raadio- ja telejaama loomise koormava korra agressiivse kasutamise üle ning mõistaksid need selgelt ja kiiresti hukka ning teeksid jõulisi algatusi, et toetada paremat juurdepääsu avalikkusele huvi pakkuvale teabele;

116.  mõistab hukka kõik digitaalse kommunikatsiooni piirangud, mida rakendatakse kodanikuühiskonna, kodanikuvabaduste aktivistide ja vaba meedia vastu tegutsemise käigus, sealhulgas veebilehtede sulgemise ja isiklike kontode blokeerimise;

117.  väljendab muret seire-, järelevalve, tsenseerimis- ja filtreerimistehnoloogia kasvu ja leviku pärast, mis kujutab endast kasvavat ohtu inimõiguslastele ja demokraatia eest seisjatele autokraatlikes riikides ning tekitab muret seoses õigusega eraelule demokraatlikes riikides, isegi kui seda kasutatakse niisuguste seaduspärastel eesmärkidel nagu terrorismivastane võitlus, riigi julgeolek või õiguskaitse;

118.  möönab, et inimõiguste rikkumiseks ja Euroopa digitaalse taristu ründamiseks kasutada võidava häkkimis- ja jälgimistehnika olulised tootjad asuvad Euroopas; kutsub komisjoni üles vaatama läbi Euroopa ekspordikontrolli süsteemi, et ennetada ohtliku tehnika sattumist valedesse kätesse;

119.  avaldab komisjonile tunnustust 2013. aasta juunis avaldatud IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) sektori suuniste eest ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta, on siiski endiselt mures sellise toodete ja teenustega kauplemise pärast, mille eesmärk on takistada juurdepääsu internetile või võimaldada internetiliikluse ja mobiilside massilist jälgimist ja järelevalvet, otsingutulemuste filtreerimist või sekkumist eravestlustesse; tuletab meelde komisjoni 24. aprilli 2014. aasta teatist „Ekspordikontrolli poliitika läbivaatamine: julgeoleku ja konkurentsivõime tagamine muutuvas maailmas” (COM(2014)0244), kus muu hulgas tunnistatakse teatava info- ja kommunikatsioonitehnoloogia eksportimisel täheldatud inimõigustega seotud probleeme; kutsub seepärast komisjoni üles arutama, kuidas seda olukorda parandada, et kaaluda ajakohastatud ekspordikontrolli suuniste võimalikku vastuvõtmist;

120.  kutsub komisjoni üles jätkama digitaalse turvalisuse tehnoloogia arendamise ja levitamisega seotud algatuste toetamist, et suurendada inimõiguste kaitsjate mõjuvõimu, pakkudes andmete turvalise kogumise, krüpteerimise ja säilitamise mehhanisme, vältimaks repressiivse valitsusega riikide seiret;

ELi toetus kodanikuühiskonnale ning kogunemis- ja ühinemisvabadusele

121.  väljendab tõsist muret selle pärast, et paljudes maailma riikides väheneb kodanikuühiskonna seaduspärase tegevuse ruum; on arvamusel, et vaba kodanikuühiskond on inimõiguste ja demokraatlike väärtuste kaitse ja toetuse üks alustugesid kõikides ühiskondades; peab sellega seoses kiiduväärseks kõiki ELi programme, mille eesmärk on koolitada kolmandatest riikidest pärit noori spetsialiste ja lihtsustada kolmandate riikide kodanike jaoks õpilasvahetuse programme, sest need edendavad noorte aktiivset osalust demokraatia tugevdamisel ja aitavad tõhusalt kaasa kodanikuühiskonna arengule;

122.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõhustaksid järelevalvet kogunemis- ja ühinemisvabaduse kõigi piirangute üle, kaasa arvatud kodanikuühiskonna organisatsioonide keelamine, laimu eest kriminaalkorras karistamine ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded, liialt piiravad eeskirjad välisrahastamisele, ja valitsusväliste organisatsioonide poliitilise tegevuse või välismaalastega suhtluse keelamine, ning mõistaksid need selgelt ja kiiresti hukka;

123.  nõuab, et juhul, kui dialoogi teiste vormidega, näiteks inimõigustealase dialoogiga, ei ole kohapeal konkreetset paranemist saavutatud, tõstataksid EL ja selle liikmesriigid kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumiste küsimusi poliitilise dialoogi igal tasandil, muu hulgas selle kõrgeimal tasandil; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid neid dialooge murettekitavate üksikjuhtumite arutamiseks, eeskätt kõigi juhtumite puhul, mis on seotud isikutega, kes on vangistatud ainult selle eest, et nad kasutasid oma rahumeelse kogunemise ja ühinemise õigust;

124.  ergutab ELi delegatsioonide esindajaid ja liikmesriikide saatkondi jälgima inimõiguste kaitsjate ja nende isikute kohtuprotsesse, kes on kinni peetud ainult selle pärast, et nad kasutasid oma rahumeelse kogunemise ja ühinemise õigust, ning vajadusel mõistma avalikult hukka õiglase kohtupidamise õiguste eiramise;

125.  nõuab, et EL austaks ja edendaks tulevases ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas peamiste prioriteetidena kogunemis- ja ühinemisvabadust ning kavandaks selles valdkonnas konkreetseid meetmeid, kuna kogunemis- ja ühinemisvabadus on demokraatia ja avatud ühiskonna oluline osa;

126.  väljendab veel kord toetust sellele, et suurem osa demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi rahastusest suunatakse inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna tegevuse toetamiseks kogu maailmas ning toetab õigusabirahastute loomist, et aidata tagakiusatud ajakirjanikel ja aktivistidel saada juurdepääsu õigusabile ja õiglasele kohtulikule arutamisele;

127.  rõhutab inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike asutuste tähtsust riigi tasandil inimõiguste järelevalves, teadlikkuse suurendamises ja rikkumiste ohvrite õiguskaitse tagamises; nõuab, et EL töötaks kooskõlas Pariisi põhimõtetega välja poliitika inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike asutuste toetuseks ja muudaks selle välisabi prioriteediks, eeskätt Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames;

Mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus

128.  mõistab hukka igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise ideoloogia, usutunnistuse või veendumuste tõttu, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 10; väljendab tõsist muret jätkuvate teadete pärast usuvähemuste vastase vägivalla ja diskrimineerimise kohta kogu maailmas, kaasa arvatud Lähis-Idas; toonitab, et õigus mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusele on põhiline inimõigus, mis on seotud muude inimõiguste ja põhivabadustega ning see hõlmab õigust uskuda või mitte uskuda, õigust väljendada või mitte väljendada mis tahes usutunnistust või veendumust, õigust valitud veendumust omandada, muuta ja sellest loobuda või selle juurde naasta, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18;

129.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et usuvähemusi austataks kogu maailmas, eeskätt Lähis-Idas, kus ISIS ja teised terrorirühmitused kiusavad taga kristlasi, kaasa arvatud katoliiklasi, Armeenia apostliku kiriku liikmeid, kopte ja jeziite, ning samuti moslemivähemusi;

130.  mõistab karmilt hukka paljudes maailma riikides toimuvad rünnakud kristlaste vastu ja väljendab solidaarsust ohvrite perekondadega; on sügavalt mures kristlaste kogukondade vastaste repressioonide, diskrimineerimise, sallimatuse ja vägivaldsete rünnakute suureneva arvu pärast eeskätt Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas; kutsub lisaks valitsusi üles tooma kõik nende tegude eest vastutajad kohtu ette; on sügavalt mures kristlaste praeguse olukorra pärast Põhja-Koreas, Somaalias, Süürias, Iraagis, Afganistanis, Saudi Araabias, Pakistanis, Usbekistanis, Jeemenis, Nigeerias ja paljudes teistes riikides, kus kristlased elavad tapmise hirmus, kus esineb nende piinamist, vägistamist ja röövimist ning kus nende kirikuid kahjustatakse või hävitatakse;

131.  väljendab sügavat muret rohingja islamivähemusse kuuluvate inimeste olukorra pärast Myanmaris/Birmas, kellele keeldutakse andmast Birma kodakondsust ja kes seisavad silmitsi inimõiguste süstemaatilise rikkumise ja tagakiusamisega; tuletab meelde oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni rohingja islamiusuliste olukorra kohta(24);

132.  tunneb heameelt selle üle, et 2013. aastal võeti vastu ELi suunised usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu nende suuniste rakendamisele nii rahvusvahelistes ja piirkondlikel foorumitel kui ka kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega, pöörates erilist tähelepanu usust lahtiütlejate kaitsetule olukorrale; avaldab tunnustust ELi uuele komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale avalduse eest, et usu- ja veendumusvabadus on üks inimõiguste prioriteetidest; ergutab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust pidama alalist dialoogi valitsusväliste organisatsioonide, usurühmade ja usujuhtidega;

133.  pooldab ELi kohustust edendada usu- ja veendumusvabaduse õigust rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel, kaasa arvatud ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu ja muud piirkondlikud mehhanismid; soovitab ELil ka edaspidi esitada ÜRO Peaassambleel oma iga-aastase usu- ja veendumusvabaduse teemalise resolutsiooni ning toetada ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaati;

Naiste ja tütarlaste õigused

134.  tunneb heameelt ELi toetuse üle ÜRO soolise võrdõiguslikkuse küsimusi käsitlevatele resolutsioonidele, eelkõige naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kaotamise kohta, naiste diskrimineerimise kohta, sõna- ja arvamusvabaduse osa kohta naiste mõjuvõimu suurendamisel, ning ÜRO avaldustele varajaste ja sundabielude ning naiste suguelundite moonutamise kohta;

135.  nõuab, et EL osaleks aktiivselt naiste olukorra komisjoni 59. istungjärgus ning jätkaks võitlust kõigi katsete vastu kahjustada ÜRO Pekingi tegevusprogrammi, mis puudutab muu hulgas juurdepääsu haridusele ja tervishoiule kui põhilist inimõigust ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi;

136.  avaldab kahetsust selle üle, et jätkub ideoloogiline võitlus naiste ja tütarlaste keha üle, eelkõige seoses nende seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnistaksid naiste ja tütarlaste võõrandamatut õigust kehalisele puutumatusele ja iseseisvale otsuste tegemisele, muu hulgas seoses õigusega vabatahtlikule pereplaneerimisele ning turvalisele ja seaduslikule abordile, ning õigusega olla vaba vägivallast, sealhulgas naiste suguelundite moonutamisest ning laste ja varajastest abieludest, sundabieludest ning abielusisesest vägistamisest;

137.  kinnitab veel kord, et mõistab hukka igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, eriti seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana, ja perevägivalla; kutsub seepärast kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta; nõuab, et EL tervikuna võtaks meetmeid konventsiooniga ühinemiseks, et tagada sidusus ELi sise- ja välistegevuse vahel naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga võitlemisel;

138.  väljendab sügavat muret, et ajal, mil üks kolmest naisest maailmas kogeb oma elus vägivalda, eiravad valitsused naiste seksuaalse kuritarvitamise ebainimlikke juhtumeid; kutsub Euroopa välisteenistust tungivalt üles jätkama heade tavade loomist, et võidelda naiste vägistamise ja seksuaalvägivallaga kolmandates riikides, eesmärgiga tegeleda selle probleemi algpõhjustega;

139.  rõhutab selle tähtsust, et ametiasutused kohustuksid välja töötama meestele, ning eriti noorematele põlvkondadele suunatud harivaid kampaaniaid, mille eesmärk on ennetada mis tahes soolist vägivalda ja see järk-järgult kaotada; rõhutab, et on vaja tagada, et tervishoiutöötajad, politseinikud, prokurörid ja kohtunikud nii ELis kui ka kolmandates riikides oleksid piisavalt koolitatud, et abistada ja toetada vägivalla ohvreid;

140.  rõhutab asjaolu, et sooline vägivald, sealhulgas kahjulikud tavad ja traditsioonid, rikuvad põhiõigusi, eelkõige inimväärikust, õigust elule ja õigust isikupuutumatusele;

141.  juhib tähelepanu asjaolule, et Istanbuli konventsioon naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta on oluline ja siduv rahvusvaheline õigusakt, ning seetõttu aitab üha rohkemate riikide sellega ühinemine oluliselt kaasa integreeritud poliitika väljatöötamisele ohvrite kaitseks ja nende mõjuvõimu suurendamiseks ning rahvusvahelise koostöö edendamiseks selles valdkonnas;

142.  kutsub nõukogu üles lisama soolisel valikul põhinevate abortide probleemi naiste- ja tütarlaste vastast vägivalda käsitlevatesse ELi suunistesse; soovitab komisjonil ja nõukogul töötada selle nähtuse kohta välja andmekogumise meetodid ja näitajad, ning palub Euroopa välisteenistusel arvestada kõnealust probleemi inimõigustealaste riiklike strateegiate väljatöötamises ja rakendamises;

143.  rõhutab teavitamise ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamise tähtsust kogukondades, kus on levinud naiste suguelundite moonutamine, noorte tütarlaste seksuaalne kuritarvitamine, varajased ja sundabielud, naisetapud ja muud soolised inimõiguste rikkumised ning toonitab, kui oluline on kaasata selliste kampaaniate ettevalmistamisse ja läbiviimisse inimõiguste kaitsjad, kes juba võitlevad nende tavade vastu; kordab, et laste abielud, varajased ja sundabielud ja abiellumisvanuse seadusliku alampiiri kehtestamata jätmine ei ole mitte ainult laste õiguste rikkumine, vaid see takistab ka naiste mõjuvõimu suurendamist;

144.  mõistab karmilt hukka naistevastase seksuaalvägivalla kui sõjataktika vahendi, sealhulgas sellised kuriteod nagu massilise vägistamise, seksuaalse orjastamise, sundprostitutsiooni, soolise tagakiusamise, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise, inimkaubanduse, seksiturismi, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja kõik muud samaväärse raskusastmega seksuaalvägivalla vormid; on sellega seoses eriti mures olukorra pärast näiteks Ida-Aafrika järvede piirkonnas ja Süürias; väljendab toetust tööle, mida teevad ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur, ÜRO eriraportöör, kelle valdkonnaks on naiste vastu suunatud vägivald, selle põhjused ja tagajärjed, ning ÜRO eriesindaja konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustes; avaldab heameelt, et Sahharovi auhind anti 2014. aastal dr Denis Mukwegele tema silmapaistva võitluse eest relvastatud konfliktides seksuaalvägivalla ohvriks langenud tütarlaste ja naiste kaitsmiseks;

145.  juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalse vägivallaga seotud kuriteod liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusevastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; kiidab sellega seoses heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud resolutsiooni 2106 seksuaalvägivalla ennetamise kohta konfliktides, milles kinnitatakse veel kord, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on seksuaalkuritegude ja sool põhinevate kuritegude toimepanijate karistamatuse vastu võitlemises keskne roll; nõuab, et EL nende põhimõtete rakendamist täiel määral toetaks;

146.  tuletab meelde ELi võetud kohustust peavoolustada inimõigused ja soolised aspektid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu suundanäitavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta; kordab sellega seoses oma nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid jätkusuutliku lepitusprotsessi loomise käigus naiste süstemaatilist osalemist kui rahuprotsessi olulist koostisosa ning tunnistaksid, et soolised aspektid on vaja peavoolustada konfliktide ennetamisse, rahuvalveoperatsioonidesse, humanitaarabisse ja konfliktijärgsesse ülesehitusse ning demokraatiale ülemineku protsessi;

147.  on seisukohal, et naiste alaesindatus poliitikakujundamises on seotud põhiõiguste ja demokraatiaga, ehk väärtustega, mis peaksid rõhutama valitsuste suutlikkust osutada täit tähelepanu demokraatia ülesehitamise ja säilitamise protsessidele; pooldab seadustatud võrdsussüsteeme ja sookvoote ning nõuab asjakohase seadusandliku menetluse võimalikult kiiret väljatöötamist;

148.  palub ELil ja selle liikmesriikidel toetada naiste täieulatuslikku osalemist poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemises, eelkõige rahutagamise, demokraatiale ülemineku ja konfliktide lahendamise protsessides; julgustab liikmesriike, komisjoni ja Euroopa välisteenistust keskenduma naiste majanduslikule ja poliitilisele emantsipatsioonile arengumaades, edendades nende osalemist ettevõtetes ning piirkondlike ja kohaliku arengu projektide rakendamises;

149.  rõhutab vajadust tagada, et naistel Euroopas ja mujal maailmas oleks õigus vabalt teha isiklikke valikuid võrdsetel alustel meestega, ilma mis tahes ideoloogilise, poliitilise või religioosse sunnita;

Inimõigused ja korruptsioon

150.  tuletab meelde, et korruptsioon kujutab endast inimõiguste rikkumist ning EL on nõudnud endale pädevust kirjutada alla ÜRO korruptsioonivastasele konventsioonile;

151.  peab kahetsusväärseks, et seni ei ole võetud järelmeetmeid seoses parlamendi palvega komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitada ELi korruptsioonivastase võitluse tegevuskava, et tulemuslikult jälgida ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni soovitusi, sealhulgas osalisriikide kohustust avaldada ja levitada teavet korruptsiooni kohta, luua kanaleid rikkumistest teatamiseks ning kehtestada nõuetekohane õigusraamistik tunnistajate kaitseks ja kodanikuühiskonna tegevuseks kõnealuses valdkonnas;

152.  nõuab tungivalt, et Europol arendaks edasi strateegilisi ja operatiivseid partnerlusi kolmandate riikidega, et võidelda tõhusamalt korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

153.  kutsub komisjoni üles looma uuenduslikke rahastamismehhanisme, et viia ellu eelarvereforme ning tugevdada võitlust korruptsiooni, ebaseaduslike finantsvoogude ja maksude maksmisest kõrvalehoidumise vastu; ergutab sellega seoses kaaluma avaliku ja erasektori partnerlusi, toetuste ja laenude ühendamist ning abi arenguriikidele, et nad suudaksid paremini kasutusele võtta kohalikke ressursse; võtab teadmiseks vajaduse kehtestada finantstehingutele rahvusvaheline maks, mis võiks olla täiendav arengu rahastamisallikas, ning tuletab ELi liikmesriikidele meelde, et nad on juba nõustunud kehtestama riigisiseselt finantstehingutele maksu ja võtnud endale kohustuse suunata osa sel teel saadud vahendeid ülemaailmse tähtsusega avalike hüvede, sealhulgas arengu rahastamiseks;

154.  märgib, et nõrga valitsusega ja suurt abi saavates kolmandates riikides on ka korruptsioon suurem, mis omakorda viib arenguabi selle kavandatud eesmärgist kõrvale ning nõrgestab inimõiguste arengut; kutsub Euroopa välisteenistust üles toetama kolmandates riikides inimõiguste edendamiseks selliseid arenguprogramme, kus humanitaarabi on lahutamatult seotud läbipaistvusega;

155.  kordab nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid ÜRO eriraportööri ametikoha loomist finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustes;

Inimkaubandus

156.  mõistab hukka inimkaubanduse ebaseadusliku äri, inimkaubanduse elundite eemaldamiseks ja kogu muu ekspluateeriva äri, millega rikutakse õigust kehalisele puutumatusele ja põhjustatakse vägivalda; rõhutab vajadust võidelda inimkaubanduse vastu, mille ohvrid on enamasti naised, keda seksuaalsetel eesmärkidel ära kasutatakse;

157.  nõuab, et EL seaks nii oma sise- kui ka välispoliitikas esikohale võitluse inimkaubandusega, keskendudes eelkõige ohvrite kaitsele; nõuab, et ELi jõupingutused oleksid intensiivsemad ja neid vaadataks regulaarselt läbi; rõhutab vajadust tõhustada koostööd kolmandate riikidega, et vahetada häid tavasid ja lõhkuda rahvusvahelisi inimkaubanduse võrgustikke, mis kasutavad uute ohvrite leidmiseks muu hulgas internetti; kordab vajadust, et kõik ELi liikmesriigid rakendaksid ELi direktiivi 2011/36/EL ja inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016;

Kastisüsteemil põhinev diskrimineerimine

158.  mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised, mis pannakse toime kastihierarhia ja kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise all kannatavate inimeste vastu, sh võrdsuse välistamise, juurdepääsu tõkestamise kohtusüsteemile ja tööhõivele, jätkuva segregatsiooni ja kastikuuluvusest tingitud piirangud seoses peamiste inimõiguste ja inimarenguga; nõuab, et EL kehtestaks poliitika, mille eesmärk on suunata meetmeid, et teha lõpp kastisüsteemil põhinevale diskrimineerimisele, ning samuti lisada kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise vastu võitlemise poliitilised eesmärgid inimõigusi ja demokraatiat käsitlevasse ELi uude tegevuskavasse;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) õigused

159.  peab kahetsusväärseks, et 78 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav ning nendest seitsmes riigis (Saudi-Araabia, Nigeeria, Mauritaania, Sudaan, Sierra Leone, Jeemen, Afganistan, Iraan, Maldiivid ja Brunei) on selle eest ette nähtud surmanuhtlus ning 20 riigis on transseksuaalne identiteet endiselt kriminaalkorras karistatav; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et hiljuti on sagenenud diskrimineerivad seadused, ning on veendunud, et tavad ja vägivallaaktid üksikisikute vastu nende seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi tõttu ei tohiks jääda karistamata; ergutab jälgima tähelepanelikult olukorda Nigeerias, Ugandas, Malawis, Indias ja Venemaal, kus hiljuti vastu võetud uued seadused või muutused õigusvaldkonnas ohustavad tõsiselt seksuaalvähemuste vabadust; kinnitab uuesti, et toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu võitlemisel ning ÜRO üldisemat tööd selles valdkonnas;

160.  toetab mõtet, et Euroopa välisteenistus peaks seadma oma tegevuse selles valdkonnas esikohale ja panema erilist rõhku olukordadele, kus surmanuhtlus on jõus ja/või toimub LGBTI-inimeste piinamine või väärkohtlemine, mõistes need tavad hukka kooskõlas surmanuhtlust käsitlevate ELi suunistega ning piinamist ja muud julma, ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suunistega;

161.  peab tervitatavaks, et 2013. aastal võeti vastu ELi suunised lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tõstatama LGBTI-õiguste küsimuse poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides kolmandate riikidega ja mitmepoolsetel foorumitel; toonitab, kui oluline on, et komisjon ja Euroopa välisteenistus jätkaksid LGBTI-õiguste küsimuse tõstatamist poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides ning kasutaksid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit, et toetada LGBTI-õigusi kaitsvaid organisatsioone, suurendades nende suutlikkust seista vastu homofoobsetele ja transfoobsetele seadustele ja LGBTI-inimeste diskrimineerimisele, suurendades üldsuse teadlikkust teistsuguse seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga inimeste diskrimineerimisest ja nende kogetud vägivallast, ja tagades hädaabi (kaasa arvatud psühhosotsiaalne ja meditsiiniline abi, vahendamise ja taasintegreerimise alase abi) andmise niisugust toetust vajavatele inimestele;

162.  võtab teadmiseks samasooliste abielude või samasooliste tsiviilpartnerluste legaliseerimise üha rohkemates riikides, mida hetkel on maailmas kokku 17; ergutab ELi institutsioone ja liikmesriike aitama rohkem kaasa samasooliste abielu või samasooliste tsiviilpartnerluse tunnustamise üle arutlemisele poliitilise, sotsiaalse ning inim- ja kodanikuõiguste küsimusena;

163.  kutsub komisjoni ja Maailma Terviseorganisatsiooni üles eemaldama soolise identiteedi häired vaimsete ja käitumishäirete nimekirjast; kutsub komisjoni üles tõhustama tööd transseksuaalse identiteedi häireks pidamise lõpetamiseks; julgustab riike tagama kiired, juurdepääsetavad ja läbipaistvad sootunnustamise menetlused, milles austatakse enesemääramisõigust;

164.  peab kiiduväärseks kasvavat poliitilist toetust steriliseerimise kui sootunnustamise õigusliku menetlusega kaasneva nõude vastuvõetamatuks tunnistamisele, nagu on seda väljendanud ÜRO piinamisküsimusi käsitlev eriraportöör, ning toetab seisukohta, et selliseid nõudeid tuleks käsitleda ja kohelda kui kehalise puutumatuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õiguste rikkumist;

165.  tunneb heameelt selle üle, et 2013. aasta oktoobris tühistati Moldovas seadus, milles keelati muude kui abielu või perekonnaga seotud suhete propageerimine, ning kutsub piirkonna teisi riike üles järgima Moldova eeskuju;

Rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute õigused

166.  rõhutab, et rahvusvähemuste kogukondadel on erivajadused, mistõttu tuleks kõigis majandus-, sotsiaalse, poliitilise ja kultuurielu valdkondades edendada rahvusvähemuse hulka kuuluvate inimeste ja rahvusenamuse täielikku ja tegelikku võrdsust;

Puudega inimeste õigused

167.  väljendab heameelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise üle; kordab, kui oluline on selle tõhus rakendamine nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide poolt ja toonitab eelkõige vajadust kõikidesse ELi asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, kaasa arvatud arengukoostöösse usaldusväärselt peavoolustada üldise juurdepääsu põhimõte ja puudega inimeste kõik õigused, ning rõhutab antud teema ettekirjutavat ja horisontaalset iseloomu; rõhutab, kui tähtis on, et EL teeks koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga, eelkõige puudega inimesi esindavate organisatsioonidega tagamaks, et rahvusvahelistes arendusprogrammides võetakse arvesse puudega inimeste juurdepääsu vajadusi;

168.  julgustab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat toetama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimis- ja rakendusprotsessi nendes riikides, kus seda ei ole veel ratifitseeritud või rakendatud;

169.  ergutab Euroopa välisteenistust pöörama teravdatud tähelepanu puudega inimeste õiguste komitee avaldatud riigipõhistele tähelepanekutele ja soovitustele, samuti riikide aruannetele, ning tõstatama neid mureküsimusi järjepidevalt asjaomaste riikidega peetavates poliitilistes dialoogides ja avalikes avaldustes; kutsub komisjoni üles ette valmistama ja koostama ELi juhtpõhimõtted puudega inimeste kõigi inimõiguste kasutamise edendamiseks ja kaitseks, et tagada sellega seoses süstemaatiline ja ühtne poliitika ka kolmandate riikidega peetavates dialoogides ja läbirääkimistes;

170.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel soovitada ELi delegatsioonidel kogu maailmas suhelda kodanikuühiskonnaga, et aidata kaasa sellele, et puudega inimesed saaksid inimõigusi tegelikult teostada;

Laste õigused

171.  kordab oma üleskutset komisjonile teha ettepanek ambitsioonika ja ulatusliku lapse õiguste strateegia ja tegevuskava kohta järgmiseks viieks aastaks, nagu on palutud parlamendi ülalnimetatud 27. novembri 2014. aasta resolutsioonis lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta;

172.  tunneb heameelt ELi koostöö üle UNICEFi ja laste õigustega tegelevate muude valitsusväliste organisatsioonidega, mille tulemusel loodi töövahend laste õiguste peavoolustamiseks arengukoostöös ning peamiste aastatuhande arengueesmärkide ja lastekaitse programmide toetamiseks laste õiguste elluviimiseks eelkõige ebastabiilsetes tingimuses; tunneb eelkõige heameelt lapse õiguste manifesti üle ning innustab rohkemaid Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide liikmeid seda manifesti propageerima ja hakkama lapse õiguste eest võitlejaks; tunneb heameelt ELile antud Nobeli rahupreemia summa kasutamise üle konfliktipiirkonnas asuvate laste abistamiseks; tuletab meelde, kui oluline on pakkuda psühholoogilist tuge lastele, kes on kokku puutunud vägivaldsete sündmustega või kannatanud sõjas; rõhutab, kui tähtis on tagada hariduse kättesaadavus konfliktides kannatanud lastele; tunneb heameelt selle üle, et EL võttis osa 2013. aasta oktoobris Brasiilias toimunud laste tööd käsitlevast kolmandast ülemaailmsest konverentsist ning osales laste tööd käsitleva kolmepoolse deklaratsiooni üle peetavatel läbirääkimistel;

173.  rõhutab vajadust võidelda laste igasuguse sunniviisilise töö ja ärakasutamise vastu; nõuab selliste kehtivate riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide paremat rakendamist, mille abil suurendatakse teadlikkust laste väärkohtlemise kohta tööturul;

174.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust jätkama meetmete võtmist lapse õiguste osas, keskendudes eelkõige lastevastasele vägivallale, sealhulgas piinamisele, kuna hiljuti on antud teada laste piinamise ja kinnipidamise juhtudest; nõuab, et eriti keskendutaks laste sunnitööle, laste vaesusele ja laste alatoitumisele ning sellega seoses üleüldise alghariduse eesmärgile ning laste suremuse, laste abielude ja kahjulike tavade vähendamisele, relvastatud rühmitustesse värvatud laste relvitustamisele, rehabiliteerimisele ja taasintegreerimisele ning samuti sellele, et laste nõidumises süüdistamise probleem võetaks asjaomaste riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide päevakorda; rõhutab, kui oluline on ELi välispoliitikas, arengukoostöös ja humanitaarabis tähtsustada laste õigusi, et tagada piisav rahastamine ning suurendada hädaolukordades laste kaitsmise taset; palub, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja annaks parlamendile igal aastal aru ELi lapsekeskse välistegevuse tulemuste kohta; rõhutab, et lapsed ja noorukid peaksid osalema ainult sellises töös, mis ei kahjusta nende tervist või isiklikku arengut ega sega hariduse omandamist; rõhutab, kui oluline on ELi välispoliitikas laste õigusi tähtsustada;

175.  märgib, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis nõutakse seadusandlikke, haldus-, sotsiaalseid ja haridusmeetmeid laste töö kohta ning tunnistatakse vajadust mitmemõõtmelise lähenemisviisi järele; rõhutab, et tõhusaks kohaldamiseks on vaja, et seadustega kaasneksid poliitilised sekkumismeetmed, mis pakuksid alternatiive hariduse ja kutseõppe vormis, ning samuti sotsiaalkaitse meetmed, mis tooksid kasu lastele ja peredele;

176.  nõuab, et EL edendaks jätkuvalt soodsat keskkonda, et laste tööd ennetada ja see kõrvaldada, ning ergutaks sotsiaalset dialoogi ning avaliku ja erasektori kooskõlastatud tegevust laste töö kaotamiseks; rõhutab vajadust toetada ja arendada suutlikkust konfliktis olevates ja konfliktijärgsetes riikides, et võidelda laste töö vastu;

177.  rõhutab vajadust suurendada jõupingutusi, et rakendada lapsi ja relvakonflikte käsitlevate ELi suuniste läbivaadatud rakendusstrateegia; nõuab sellega seoses stabiilsusvahendi ning demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendi fondide tulemuslikumat kasutamist lapssõdurite nähtusega tegelemiseks; soovitab ELil veelgi süvendada koostööd relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindajaga, toetades seonduvaid tegevuskavu ning järelevalve- ja aruandlusmehhanisme; nõuab ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja eelkõige selle kolmanda fakultatiivprotokolli üleüldist ratifitseerimist, mis võimaldab ka lastel esitada kaebusi ÜRO lapse õiguste komiteele; kutsub komisjoni ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles uurima võimalusi ELi ühepoolseks ühinemiseks ÜRO lapse õiguste konventsiooniga;

178.  juhib tähelepanu sellele, et laste alatoitlus ja alatoitumine arenguriikides tekitab tõsist muret; tunneb sellega seoses heameelt teisel rahvusvahelisel toitumiskonverentsil hiljuti vastu võetud tegevusraamistiku üle, milles sätestatakse ülemaailmne eesmärk vähendada kogu maailmas kängumise all kannatavate alla viieaastaste laste arvu 40%;

179.  kinnitab veel kord, et vastavalt ÜRO lapse õiguste rahvusvahelise konventsiooni artiklile 28 on juurdepääs haridusele lapse põhiõigus; rõhutab, et kõigis liidu ja liikmesriikide meetmetes on vaja parandada laste juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele;

180.  taunib asjaolu, et kogu maailmas on veel riike, kes ei soovi alla kirjutada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile ja ÜRO lapse õiguste konventsioonile, milles antakse üksikasjalikud juhised kaasava ühiskonna väljaarendamiseks puudega laste kaitseks;

181.  nõuab, et liit ja selle liikmesriigid jätkaksid kooskõlastatud humanitaar- ja arenguabi poliitikat laste alatoitumise vastu võitlemiseks;

Põlisrahvaste õigused

182.  märgib murega, et diskrimineerimine ohustab eelkõige põlisrahvaid, kes on eriti kaitsetud ka poliitiliste, majanduslike, keskkonna ja tööga seotud muutuste ja häirete ees; märgib, et enamik neist elab allpool vaesuspiiri, neil puudub esindatus või on see vähene, lisaks puudub neil juurdepääs nii poliitilistele otsustamis- kui ka õigussüsteemidele; on eriti mures väidetavate laiaulatusliku maahõivamise, sunniviisilise ümberasustamise ning relvakonfliktist põhjustatud inimõiguste rikkumise pärast;

ELi tegevus rände ja pagulaste valdkonnas

183.  väljendab sügavat muret Vahemerel aset leidvate surmajuhtumite suure arvu pärast, mis Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni aruande „Fatal Journeys” kohaselt ulatus 2013. aastal kolme tuhandeni, mis teeb Vahemerest ebaseadusliku rände seisukohast suurima hukkunute arvuga piirkonna maailmas; on väga mures teadete pärast ELi suunas teel olnud rändajate ja varjupaigataotlejate inimõiguste rikkumise kohta; nõuab, et liit ja selle liikmesriigid teeksid nende küsimuste lahendamiseks koostööd ÜRO, piirkondlike mehhanismide, valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonidega; toonitab, et on hädavajalik töötada liidu tasandil välja tugevam ja integreeritum poliitika, mis põhineks rohkem liidu tasandi solidaarsuse põhimõttel, et tegeleda rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejatega seotud kiireloomuliste probleemidega viisil, mis on kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusalaste õigusaktidega ja põhilise inimväärikusega, ning nõuab, et EL tagaks kogu liidus ühised ja tõhusad vastuvõtumenetluse standardid, et kaitsta saatjata alaealisi ja kõige kaitsetumaid isikuid; palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, rände ja siseküsimuste volinikul ning Euroopa välisteenistusel tugevdada tõelist koostöövaimu ja võrdset koormuse jagamist liikmesriikide vahel, sealhulgas pagulaste vastuvõtmises ja ümberasustamises ning otsingu- ja päästeteenistuste toetamises, et aidata rändajaid, kes on teel ELi ranniku poole sattunud merehätta; tuletab sellega seoses meelde vajadust järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet Euroopa ja rahvusvahelistes vetes, nagu kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus; tuletab meelde komisjoni kohustust töötada välja nõuetekohased legaalse rände kanalid; kutsub seetõttu liikmesriike üles täies mahus rakendama hiljuti vastu võetud ELi ühist varjupaigapaketti ja rännet käsitlevaid ühiseid õigusakte ning nõuab sel eesmärgil, et rakendataks Dublini määruse artiklis 33 sätestatud kriisimehhanismi, mis näeks ette selgelt määratletud miinimumkontingendi liikmesriigi kohta, eesmärgiga võtta kiiremas korras kasutusele toimiv ümberjaotamise kriisimehhanism, et pakkuda leevendust kõige suurema koormusega liikmesriikidele, kus miinimumkvoot on selgelt ületatud; kutsub liikmesriike üles osalema ümberasustamisprogrammides ja tõhustama piirkondlike kaitseprogrammide väljatöötamist kõige rohkem mõjutatud piirkondades; rõhutab vajadust võidelda ebaseadusliku rände algpõhjustega; ergutab Euroopa välisteenistust ja liikmesriike pöörama teravdatud tähelepanu riikidele, kust inimkaubandus ja inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine alguse saab, ning samuti läbisõiduriikidele ja sihtriikidele; kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles veelgi tugevdama liidu välismõõdet, tehes koostööd päritolu- ja transiidiriikidega, kaasa arvatud ELi partnerriikidega eelkõige Vahemere piirkonnas, tõstatades süstemaatiliselt neid küsimusi asjaomaste riikidega peetavas poliitilises dialoogis ja avalikes avaldustes, ning viies koostöö nende riikidega kõrgeimale tasemele, et teha lõpp ebaseadusliku rände võrgustikele ning võidelda inimkaubandusest ja inimeste ebaseaduslikust üle piiri toimetamisest tulu saavate ebaseaduslike maffiaorganisatsioonide vastu;

184.  leiab, et rändajate lapsed on eriti kaitsetud, eeskätt siis, kui nad on saatjata; tuletab meelde, et saatjata lapsed on ennekõike lapsed ja nendega tegeledes peaks juhtpõhimõtteks olema mitte niivõrd sisserändepoliitika, vaid lastekaitse, millega järgitaks lapse parimate huvide keskset põhimõtet;

185.  ergutab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust jätkuvalt toetama rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni, seda täiendava naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli, maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli ning tulirelvade, nende osade, komponentide ja laskemoona ebaseaduslikku tootmist ja kaubandust tõkestava protokolli ratifitseerimisprotsessi;

186.  nõuab, et EL tagaks, et läbirääkimised, mida peetakse ELi-väliste riikidega kõikide rände küsimustes tehtavate koostöö- ja tagasivõtulepingute üle, ning nende lepingute rakendamine toimuks vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele, pagulaste õigusele ja rahvusvahelisele mereõigusele ning palub, et enne nende lepingute vastuvõtmist konsulteeritakse parlamendiga; nõuab, et selliste lepingute üle läbirääkimisel tagataks suurem läbipaistvus ja integreeritaks seiremehhanisme, et hinnata ELi-väliste riikidega rände küsimuses tehtava koostöö ning piirikontrolli meetmete, sealhulgas Frontexi ja Eurosuri, mõju inimõigustele; rõhutab, et inimõigused peavad olema rände- ja varjupaigaküsimustes kesksel kohal; nõuab seetõttu, et Frontexi põhiõiguste ametnikke ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti koolituseksperte rahastataks piisavalt, et nad saaksid viia läbi hindamisi ja teostada järelevalvet ning tutvustada parimaid tavasid;

187.  kutsub komisjoni üles korraldama ELis ja ELi-välistes riikides oma rände ja piirikontrolli programmide pideva hindamise, et pakkuda välja täiustatud meetmeid inimõiguste rikkumiste ärahoidmiseks ja vahetada parimaid tavasid;

188.  kutsub Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit tungivalt üles arendama partnerlussuhteid kolmandate riikidega, et tugevdada varjupaigataotlejate rahvusvahelist kaitset;

189.  toetab inimõiguste ja põhivabaduste austamise kriteeriumi lisamist peamiste kriteeriumide nimekirja, mida võetakse arvesse viisanõudest loobumise lepingute läbirääkimiste alustamisel kolmandate riikidega(25); kutsub komisjoni üles kasutama seda uut kriteeriumit, et strateegiliselt ja majanduslikult oluliste viisaläbirääkimiste käigus süvendada kolmandate riikidega peetavat inimõigustealast dialoogi;

190.  mõistab hukka ebaseadusliku rände sageneva kriminaalkorras karistamise ELis asjaomaste isikute inimõiguste arvel; nõuab tungivalt, et viivitamata kehtestataks vajalikud inimõiguste tagatis-, vastutus- ja jõustamismehhanismid;

191.  taotleb, et komisjon ja Euroopa välisteenistus osaleksid aktiivselt arutelus, mis puudutab kliimapõgeniku mõistet, sealhulgas selle võimalikku õiguslikku määratlust rahvusvahelises õiguses või mis tahes õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus;

192.  möönab, et kodakondsusetus on oluline inimõiguste alane probleem; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel võidelda ELi kogu välistegevuse kaudu kodakondsusetuse probleemiga, ning eelkõige reageerida kodakondsusseadustes esinevale diskrimineerimisele soo, usutunnistuse või rahvusvähemusse kuuluvuse põhjal, edendada laste õigust kodakondsusele ja toetada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaaniat, mille eesmärk on teha 2024. aastaks lõpp kodakondsusetusele;

Inimõigused ja areng

193.  rõhutab, et inimõiguste, sealhulgas varaliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja keskkonnaõiguste järgimine, toidu kättesaadavus, hea valitsemistava, demokraatlike väärtuste, rahu, ja julgeoleku austamine ning õiglase ja tõhusa kohtusüsteemi kättesaadavus on vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamise ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimuseks; on seisukohal, et inimõigused peavad olema 2015. aasta järgse tegevuskava kõiki eesmärke, sihte ja näitajaid siduvaks märksõnaks; rõhutab lisaks, et selle tegevuskava täitmine peab põhinema tugevatel läbipaistvus- ja vastutusmehhanismidel; märgib, et valitsemise ja inimõiguste valdkonnas võetud kohustused peavad olema mõõdetavad ja kontrollitavad;

194.  tuletab meelde, et ÜRO on nentinud, et ilma inimõigustel põhineva lähenemisviisita arengule ei ole võimalik arengueesmärke täielikult saavutada; nõuab, et EL peab jääma valvsaks selle tagamisel, et inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna olemasolu küsimus integreeritakse selgelt aastatuhande arengueesmärkide järelaruteludesse;

195.  toonitab äärmise vaesuse ja inimõiguste puudumise omavahelist seotust ning rõhutab vajadust töötada välja põhimõtted inimõiguste normide ja kriteeriumide rakendamise kohta äärmise vaesuse vastu võitlemisel;

196.  rõhutab, kui oluline on poliitikavaldkondade arengusidusus selleks, et saavutada inimõiguste järgimine; rõhutab sellega seoses veel kord, et poliitikavaldkondade arengusidususe realiseerimiseks liidu ja selle liikmesriikide poliitikavaldkondades, eelkõige kaubanduse ja põllumajanduse alal, on vaja tulemuslikult rakendada suuniseid, mõjuhindamisi ning järelevalve- ja aruandlusmehhanisme; on seisukohal, et EL peaks selles küsimuses jääma poliitiliselt juhtivaks jõuks; nõuab seetõttu, et EL teeks rahvusvaheliste algatuste käivitamiseks (ÜRO ja G20 raames jm) koostööd kindlate ja aktiivsete partnerriikidega, eesmärgiga muuta poliitikavaldkondade arengusidusus üleüldiseks tegevuskavaks;

197.  nõuab, et EL ja liikmesriigid koordineeriksid kooskõlas Lissaboni lepinguga paremini oma arengukavu, seades arengupoliitika liidu välissuhetes esikohale, nii et riiklikud prioriteedid ja Euroopa inimõiguste edendamise tegevuskavad oleksid arengu kaudu paremini koordineeritud, võttes arvesse ELi arengupoliitika keerukust;

198.  kutsub Euroopa välisteenistust üles komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koordineerimisel ühendama välis- ja julgeolekupoliitikat paremini arengupoliitikaga, et tekitada koosmõju ja tagada sidus lähenemisviis, mille eesmärk on inimõiguste universaalne kohaldamine ELi arengupoliitika kaudu; nõuab lisaks, et EL tõhustaks mitmepoolsetel foorumitel oma välistegevuse koordineerimist tärkava turumajandusega riikidega (näiteks BRIC-riikidega), et nende erinevate arengukavade koordineerimise kaudu lahendada ülemaailmse juhtimise küsimusi ja edendada inimõigusi;

199.  nõuab tungivalt, et EL peavoolustaks inimõigused ja demokraatia tõhusamalt arengukoostöösse ning tagaks, et ELi arenguprogrammid aitaksid kaasa partnerriikide rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustuste täitmisele;

200.  rõhutab, kui oluline on ühendada arenguabi usaldusväärse demokratiseerimistööga;

201.  kutsub mõju hindamise komiteed üles komisjoni presidendi järelevalve all tagama, et kui kõne all on ELi arengukoostöö projektid, võetaks arvesse mõju inimõiguste olukorrale, ja vastupidi;

202.  peab oluliseks valitsusväliste organisatsioonide aktiivset kaasamist inimõigustega seotud normide kavandamisse, rakendamisse ja hindamisse, et kindlustada kodanikuühiskonna võimalikult laialdane osalemine poliitika kujundamises ja inimõigusnormide toimivuse tagamisel;

203.  tunneb heameelt uue Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse algatuse üle, mis 2014.– 2020. aastal võimaldab 18 000-l EList ja kolmandatest riikidest pärit inimesel osaleda üle kogu maailma humanitaarabioperatsioonides seal, kus abi on kõige rohkem vaja, ning näidata üles solidaarsust, aidates looduskatastroofides või inimtegevusest põhjustatud õnnetustes kannatada saanud kogukondi;

204.  nõuab ELilt kooskõlastatud jõupingutusi maa hõivamise takistamiseks asjakohaste kaitsemeetmete edendamise abil, et takistada maa hõivamist riikides, kus seda esineb, ja nende ELi ja teiste Euroopa riikide ettevõtjate poolt, kes nendes riikides tegutsevad; märgib, et maale ja loodusvaradele juurdepääsu keelamine maa ja linna vaestele on üks nälja ja vaesuse peamisi põhjuseid maailmas, mis mõjutab kohalike kogukondade võimalust kasutada inimõigusi ja eelkõige õigust piisavale toidule; nõuab, et hinnataks ELi kaubanduspoliitika mõju maa hõivamisele; pooldab ELi osalemist vabatahtlike suuniste väljatöötamises maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis, mis võeti vastu ÜRO egiidi all, ning nõuab nende suuniste rakendamist ja siduvate suuniste kehtestamist maa hõivamise ärahoidmiseks; toonitab siiski, et inimõigused ja vaesuse vähendamise kaalutlused tuleb kiiresti peavoolustada otsustusprotsessi, mis on seotud suurte maa-alade omandamise või pikaajalise rendiga investorite poolt; on arvamusel, et ELi reageerimine kõnealusele küsimusele testib oluliselt liidu pühendumist õigustepõhisele lähenemisviisile suundumisel arengukoostöö poliitika valdkonnas, nagu on ette nähtud Lissaboni lepingus, mille kaudu ELi arengupoliitika aitaks veelgi kaasa arenguriikide jätkusuutlikule majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele arengule, peaeesmärgiga kaotada maailmas vaesus; nõuab, et ELi läheks kooskõlas õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitustele täielikult üle agroökoloogiale, mis oleks üks viis, kuidas tagada õigus toidule;

205.  märgib sügava murega, et loodusvarade kaevandamisega seotud inimõiguste rikkumised puudutavad eelkõige põlisrahvaste kogukondi; kutsub Euroopa välisteenistust üles toetama rangeid õigusraamistikke ja algatusi, mille eesmärk on saavutada kaevandussektoris ja teistes loodusvaradega seotud valdkondades läbipaistvus ja hea valitsemistava, millega järgitaks kohalike inimeste vabatahtlikku, eelnevat ja teadlikku nõusolekut ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni sätteid;

206.  märgib sügava murega, et keskkonnaseisundi halvenemisega kaasnevad inimõiguste rikkumised puudutavad eelkõige kõige kaitsetumaid inimrühmi, kuna monokultuursete istanduste, raiete, gaasi- ja naftatootmise infrastruktuuri ja tugimeetmete, biokütuste, kaevandamise ja suures mahus hüdroenergia tootmise üha ulatuslikum levik põhjustavad raadamist ja halvendavad metsade seisundit; kutsub komisjoni üles täitma seitsmendat keskkonnaalast tegevusprogrammi ning rakendama terviklikku kava, et takistada raadamist ja metsade seisundi halvenemist ning selle tagajärgi keskkonnale, sotsiaalsfäärile ja inimõigustele;

207.  tuletab meelde, et hariduse, arengu- ja terviseprogrammide rakendamine võimaldab võidelda vaesuse vastu ja aidata ka muul viisil kaasa rahvusvahelisele terrorismivastasele võitlusele; nõuab, et EL arendaks kõikjal maailmas edasi strateegiaid Euroopa välisteenistuse Saheli julgeoleku ja arengu strateegia eeskujul;

208.  rõhutab, et vaatamata juba tehtud edusammudele seoses juurdepääsuga joogiveele ja kanalisatsioonile on siiski veel umbes 2,6 miljardit inimest, kellel puudub välikäimla, ja 1,1 miljardit inimest, kellel puudub igasugune juurdepääs joogiveele; väidab, et selle põhjuseks ei ole mitte ainult vahendite, vaid ka poliitilise tahte puudumine; kutsub seetõttu valitsusi üles tagama juurdepääsu puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile, pöörates erilist tähelepanu naistele ja lastele;

209.  nõuab ambitsioonikat pikaajalist strateegiat ja tegevuskava rahvatervise, innovatsiooni ja ravimite kättesaadavuse kohta, milles muu hulgas vaadeldaks uute teadus- ja arendustegevuse stimuleerimiskavade võimalusi, nagu seda on kirjeldatud Maailma Terviseorganisatsiooni teadus- ja arendustegevuse rahastamise ja koordineerimisega tegeleva nõustavate ekspertide töörühma 2012. aasta aruandes, et kaitsta igaühe õigust piisavale elatustasemele, mis tagab tervise ja heaolu, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest; rõhutab, et naised ja tütarlapsed on jätkuvalt HIV pandeemia ees kõige kaitsetumad ja nad osalevad oma kogukonnas ka kõige rohkem haigete eest hoolitsemises;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused

210.  mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samas veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd riiklike spordialaliitudega, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise viisiga sellistel üritustel, sealhulgas seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja FIFA World Cupiga Venemaal 2018. aastal; nõuab, et töötataks välja ELi spordi- ja inimõigustealane poliitiline raamistik ning lisataks asjaomased kohustused tulevasse inimõiguste tegevuskavva;

211.  kordab, et inimõiguste üleilmses raamistikus ja UNESCO konventsioonide kohaselt kuuluvad kultuuriline mitmekesisus ja kultuuripärand maailma kultuuripärandi hulka ning rahvusvahelisel üldsusel on kohustus teha koostööd nende kaitsel ja väärtustamisel; leiab, et kultuuri- ja kunstipärandi hävitamise tahtlikud vormid, nagu need, mis leiavad hetkel aset Iraagis ja Süürias, tuleb sõja- ja inimsusevastaste kuritegudena kohtusse anda;

Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse tugevdamine

212.  väljendab veel kord kindlat tahet jätkuvalt parandada parlamendi oma menetlusi, protsesse ja struktuuri tagamaks, et parlamendi tegevuse ja poliitika keskmes oleks inimõigused ja demokraatia; tuletab meelde parlamendi pikaajalist pühendumist inimõigustele, mida väljendab Sahharovi mõttevabaduse auhinna asutamine; on samuti arvamusel, et tulemuslik parlamendisisene koostöö ja inimõiguste peavoolustamine on vajalik selleks, et inimõiguste allkomisjon saaks täita oma kodukorras sätestatud missiooni, mille kohaselt ta peaks „tagama kõigi liidu välispoliitika valdkondade ja inimõiguste poliitika sidususe”;

213.  nõuab Euroopa Parlamendi parlamentidevaheliste delegatsioonide inimõiguste ja demokraatia edendamist käsitlevate suuniste paremat rakendamist ning soovitab, et delegatsioonide juhid koostöös inimõiguste allkomisjoniga vaataksid need suunised läbi; soovitab sellega seoses, et delegatsioonide visiitide ajal kolmandatesse riikidesse tõstatataks inimõiguste küsimusi süstemaatilisemal ja läbipaistvamal viisil, eriti seoses parlamendi resolutsioonides osutatud üksikjuhtudega ning ohusolevate Sahharovi auhinna laureaatide ja nominentidega, ning antaks inimõiguste allkomisjonile võetud meetmete kohta aru kirjalikult või, kui see peaks osutuma poliitiliselt vajalikuks, siis konkreetsel ülevaatekoosolekul;

214.  toonitab, et tuleb jätkata arutelu kõige sobivama mooduse kohta maksimeerida inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi põhimõtete rikkumist käsitlevate parlamendi resolutsioonide usaldusväärsust, nähtavust ja tõhusust, ning rõhutab vajadust kõigi Euroopa institutsioonide asjakohase sünkroonsuse ja nendepoolse ning samuti Euroopa demokraatia rahastu poolse järelkontrolli järele; rõhutab eelkõige vajadust institutsioonilise järelkontrolli järele seoses parlamendi kiireloomulistes resolutsioonides tõstatatud küsimustega;

215.  ergutab arutelu parlamendi käsutuses olevate inimõiguste toetuseks ja edendamiseks ette nähtud eri vahendite hõlmamise üle ühtse strateegiadokumendiga, mille parlament võtaks vastu täiskogu istungil; nõuab regulaarselt ajakohastatava veebinimekirja koostamist parlamendi kiireloomulistes resolutsioonides käsitletud inimõiguste kaitsjate kohta ja parlamendisisese töörühma moodustamist, kes jälgiks nimekirjas olevate inimõiguste kaitsjate juhtumeid kogu maailmas, soovitades kolmandatesse riikidesse reisivatel delegatsioonidel nendega kohtuda;

o
o   o

216.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070. (2) A/RES/55/2. (3) Nõukogu dokument 11855/2012. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575. (5) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 69. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0252. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0259. (8) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115. (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0013. (10) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 165. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274. (12) A/RES/67/176. (13) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0206. (14) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 107. (15) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101. (16) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (17) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31. (18) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94. (19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059. (20) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0420. (21) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394. (22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0180. (23) A/RES/69/186. (24) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0286. (25) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 509/2014, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (ELT L 149, 20.5.2014, lk 67).