Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2125(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0025/2018

Esitatud tekstid :

A8-0025/2018

Arutelud :

PV 28/02/2018 - 22
CRE 28/02/2018 - 22

Hääletused :

PV 01/03/2018 - 8.14

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0056

Vastuvõetud tekstid
PDF 214kWORD 65k
Neljapäev, 1. märts 2018 - Brüssel Lõplik väljaanne
Põhiõiguste olukord ELis 2016. aastal
P8_TA(2018)0056A8-0025/2018

Euroopa Parlamendi 1. märtsi 2018. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta ELis 2016. aastal (2017/2125(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse varasemates raportites sisalduvaid viiteid põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ning teiste Euroopa ja rahvusvaheliste institutsioonide ja ametite varasemaid resolutsioone,

–  võttes arvesse riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide aruandeid;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoni tööd,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning petitsioonikomisjoni tööd,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded,

–  võttes arvesse Aafrika ja Euroopa juhtide 1. detsembri 2017. aasta ühisavaldust rändajate olukorra kohta Liibüas, mis võeti vastu pärast Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu tippkohtumist Abidjanis,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0025/2018),

A.  arvestades, et Euroopa integratsioon põhineb inimõiguste, põhivabaduste, demokraatia, õigusriigi ning liidu aluslepingutes, põhiõiguste hartas ja inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud väärtuste ja põhimõtete austamisel ja edendamisel;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate inimeste õiguste austamine, mis on kõikide liikmesriikide ühised väärtused ning mida peavad järgima ja aktiivselt edendama nii liit kui ka iga liikmesriik kõigis oma sise- ja välispoliitika valdkondades järjepideval moel; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute rakendamise tagama komisjon;

C.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus, ning arvestades, et liikmesriikidel lasub lõplik kohustus kaitsta kõigi inimeste inimõigusi, jõustades ja rakendades rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid lepinguid ja konventsioone; arvestades, et õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi tuleks pidevalt tugevdada; arvestades, et mis tahes katsed neid põhimõtteid õõnestada on kahjulikud mitte ainult asjaomasele liikmesriigile, vaid kogu liidule;

D.  arvestades, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on Euroopa Liidu lepingu kui aluslepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatud kohustus;

E.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige vähemkaitstud rühmade inimõiguste kaitsele;

F.  arvestades, et teatavates liikmesriikides täheldatud kõrvalekalduvatest valitsemistavadest nähtub valikuline lähenemisviis ELi liikmesuse hüvedele ja kohustustele, ning arvestades, nende liikmesriikide otsus keelduda järgimast täiel määral ELi õiguse, võimude lahususe, kohtusüsteemi sõltumatuse ja riigi tegevuse prognoositavuse põhimõtteid seab kahtluse alla ELi usaldusväärsuse õigusruumina;

G.  arvestades, et rändajate ja varjupaigataotlejate saabumine Euroopasse jätkus ka 2016. aastal(1) ; arvestades, et paljud rändajad valivad äärmiselt ohtliku marsruudi ning jätavad end inimkaubitsejate ja kurjategijate meelevalda ning nad on kaitsetud vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise eest; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on 27 % Euroopasse Vahemere kaudu saabuvatest rändajatest alaealised; arvestades, et UNICEFi ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni aruannete kohaselt ei ole ligikaudu veerand Vahemere keskosa marsruudil küsitletud noorukitest kunagi koolis käinud;

H.  arvestades, et 2016. aastal oli rassistlik ja ksenofoobne reaktsioon põgenike, varjupaigataotlejate ja rändajate vastu laialt levinud, ning arvestades, et eelkõige vähemkaitstud rühmad kogevad varjupaigaprotsessis jätkuvalt kõrgemat diskrimineerimise, vägivalla ja uuesti traumeerimise taset;

I.  arvestades, et teatavatele liikmesriikidele juba aastaid avaldunud tugeva rändesurve tõttu on vaja saavutada ELis tõeline solidaarsus, et luua sobivad vastuvõtustruktuurid kõige suuremat puudust kannatavate ja vähemkaitstud isikute jaoks; arvestades, et paljud rändajad jätavad end inimkaubitsejate ja kurjategijate meelevalda ning nad on kaitsetud oma õiguste rikkumise, sealhulgas vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise eest;

J.  arvestades, et naiste ja laste puhul on suurem oht, et inimkaubitsejad nendega kaubitsevad, neid ära kasutavad ja seksuaalselt väärkohtlevad, ning seetõttu on vaja luua lastekaitsesüsteemid ja neid tugevdada, et ennetada lastevastast vägivalda, laste väärkohtlemist, ärakasutamist ja hooletusse jätmist ning sellele reageerida kooskõlas Valletta tegevuskava raames võetud kohustustega;

K.  arvestades, et kõikjal ELis jätkuv terrorirünnakute laine on tekitanud üldist usaldamatust nii rändajatest kui ka ELi kodanikest moslemite vastu ning et teatavad erakonnad kasutavad seda usaldamatust ära ning tarvitavad kultuurilist isoleerumist ja võõraviha propageerivat retoorikat;

L.  arvestades, et eriolukorra ning erakorraliste justiits- ja haldusmeetmete ning piirikontrolli süsteemsest kasutamisest on vähe kasu terroristide vastu, kes on sageli olnud ELi liikmesriikide pikaajalised elanikud ja lausa kodanikud;

M.  arvestades, et mitmed liikmesriigid on varjupaigataotlejate ja rändajate saabumisele reageerinud selliste poliitiliste meetmetega nagu piirikontrolli taaskehtestamine Schengeni ala sisepiiridel ning need on praegu kujunemas üha enam pikaajalisteks meetmeteks;

N.  arvestades, et vihakõne hõlmab nii veebis kui ka mujal kõiki väljendusvorme, mis propageerivad, julgustavad, edendavad või õigustavad rassilist vihkamist, ksenofoobiat või eelarvamusi kellegi soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, omandi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalne sättumuse põhjal ja muid sallimatusest lähtuvaid vihkamisvorme ning see hõlmab ka erakondi ja poliitilisi juhte, kes propageerivad rassistlikke ja ksenofoobseid ideid, poliitikat, kõnet ja tavasid ning levitavad võltsuudiseid; arvestades, et uute meediavormide areng hõlbustab vihakõne levikut internetis; arvestades, et Euroopa Nõukogu arvates vajab internetis leviv vihakõne täiendavat analüüsi ja meetmeid sellise retoorika reguleerimiseks ja uusi viise selle vastu võitlemiseks;

O.  arvestades ohtu, et rassi- või soopõhise vaenu ning vägivalla ja ksenofoobia levikut – kas vihakuritegude, võltsuudiste, sotsiaalvõrgustikes ja muudel veebiplatvormidel levitatavate anonüümsete sõnumite, meeleavalduste või poliitilise propaganda kujul – hakatakse liikmesriikides normaalseks pidama;

P.  arvestades, et tänapäevased ühiskonnad ei saa toimida ega areneda ilma vaba, sõltumatu, professionaalse ja vastutustundliku meediasüsteemita, mis tugineb sellistele põhimõtetele nagu faktide kontrollimine, põhjendatud arvamuste paljususe arvessevõtmine, meedia teabeallikate konfidentsiaalsuse kaitse ja ajakirjanike turvalisus, samuti sõnavabaduse kaitse ja võltsuudiste piiramine; arvestades, et avalik-õiguslikul meedial on väga suur roll meedia sõltumatuse tagamises;

Q.  arvestades, et rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste ja organisatsioonide ning kodanikuühiskonna, sh vabaühenduste hiljutised aruanded näitavad, et mitmes valdkonnas on tehtud edusamme; arvestades siiski, et mõnes liikmesriigis esineb jätkuvalt põhiõiguste rikkumist nii vähemuste diskrimineerimise, korruptsiooni, vihakõne sallimise, kinnipidamistingimuste kui ka rändajate inimväärsete elutingimuste valdkonnas;

R.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsis avaldatud aruandest „Violence against women: an EU-wide survey“ (Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring) nähtub, et kolmandik Euroopa naistest on täiskasvanuna vähemalt korra langenud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks ning 20 % naistest on kogenud ahistamist internetis; arvestades, et nii kehaline kui ka vaimne naistevastane ja sooline vägivald on ELis laialt levinud ja seda käsitletakse diskrimineerimise äärmusliku vormina, mis mõjutab kõikide ühiskonnakihtide naisi; arvestades, et vaja on täiendavaid meetmeid, et julgustada vägivalla ohvriks langenud naisi oma kogemustest teada andma ja abi otsima;

S.  arvestades, et vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine ja õigus võrdsele kohtlemisele on üks ELi aluspõhimõtteid; arvestades, et ligikaudu 8 % ELi kodanikest kuulub rahvusvähemusse ja ligikaudu 10 % räägib piirkondlikku või vähemuskeelt; arvestades, et praegu on ELi käsutuses vähemuste vastu suunatud süsteemsetele ja institutsioonilistele diskrimineerimis-, rassismi- ja ksenofoobiailmingutele vastamiseks vaid piiratud tõhususega vahendid, kui jätta välja rikkumismenetlused; arvestades, et vähemuste tunnustamine ja nende õiguste austamine on liikmesriigiti erinev; arvestades, et vaatamata komisjonile tehtud mitmele üleskutsele on vähemuste tõhusaks kaitseks astutud vaid piiratud samme;

T.  arvestades, et digitaalmeedia on andnud lastele tohutud võimalused; arvestades, et samal ajal seisavad lapsed silmitsi uute ohtudega; arvestades, et lapsi tuleks teavitada nende põhiõigustest digitaalmaailmas, et muuta see maailm neile turvalisemaks; arvestades, et laste abitelefonid on tähtis vahend lapse õiguste rikkumisega seotud juhtumite puhul; arvestades, et digitaalset kirjaoskust, sealhulgas meedia ja teabe kasutamise oskust, tuleks edendada põhihariduse õppekava osana ja alates esimestest kooliaastatest; arvestades, et põhiõigusi tuleks edendada ja kaitsta veebis samal viisil ja samas ulatuses kui mujal;

U.  arvestades, et e-valitsuse teenused muutusid 2016. aastal kõikjal ELis üha enam juurdepääsetavaks; arvestades, et Euroopa e-õiguskeskkonna portaal võimaldab kodanikel ja õigusala töötajatel saada teavet Euroopa ja riiklike õigusmenetluste ja õigusemõistmise toimimise kohta;

Õigusriik

1.  märgib, et ei riiklik suveräänsus ega ka subsidiaarsuse põhimõte saa õigustada ega seaduspärastada seda, et liikmesriik keeldub süsteemselt järgimast Euroopa Liidu alusväärtusi, mis on olnud inspiratsiooniks ELi aluslepingute sissejuhatavate artiklite koostamisel, mille kõik liikmesriigid on vabatahtlikult heaks kiitnud ja mille austamise kohustuse nad on võtnud;

2.  märgib, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmist, mida kontrollitakse riikide ühinemisel Euroopa Liiduga, tuleb pidevalt jälgida ning selle üle tuleb pidada pidevat dialoogi parlamendis, komisjonis ja nõukogus ning nende vahel;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil aluslepingute täitmise järelevalvajana õigus ja volitus kontrollida õigusriigi põhimõtte ja muude Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimist liikmesriikide poolt; leiab seetõttu, et komisjoni võetud meetmed selle ülesande täitmiseks ja selle kontrollimiseks, et liikmesriikide ühinemisel valitsenud tingimusi täidetakse endiselt, ei kujuta endast liikmesriikide suveräänsuse rikkumist; tuletab meelde nõukogu kohustust tegeleda ka ise õigusriigi ja valitsemise küsimustega; tervitab ideed korraldada üldasjade nõukogus korrapäraseid kõnelusi õigusriigi põhimõtte üle ning kutsub nõukogu üles seda teed jätkama, et iga liikmesriiki korrapäraselt hinnata;

4.  võtab teadmiseks jõupingutused, mida komisjon on teinud selleks, et kõik liikmesriigid austaksid täielikult õigusriigi põhimõtet, kuid märgib ka seni kasutatud meetmete ebapiisavust; on seisukohal, et tuleb kasutada kõiki dialoogivõimalusi, ent konkreetsete tulemuste puudumisel ei tuleks dialoogi lõputult pikendada; nõuab, et ELi lepingu artiklit 7 ei peetaks enam pelgalt hüpoteetiliseks vahendiks, vaid et seda rakendataks juhul, kui muud vahendid ei anna tulemusi; tuletab sellega seoses meelde, et artikli 7 rakendamisega ei kaasne automaatselt asjaomase liikmesriigi karistamist;

5.  rõhutab, et EL vajab demokraatliku riigi juhtimisele ja põhiväärtuste kohaldamisele ühtset lähenemisviisi, mis seni puudub, ning et selle üle tuleb demokraatlikult otsustada ja seda arendada, ühendades Euroopa valitsemiskogemused; leiab, et see ühtne lähenemisviis valitsemisele peab hõlmama ühist nägemust enamuse rollist demokraatias, et vältida kuritarvitamist, mis võib viia enamuse türanniani;

6.  tuletab meelde olemuslikku seost õigusriigi ja põhiõiguste vahel; võtab teadmiseks ELi kodanike jõulise mobiliseerumise, millega nad näitavad poolehoidu põhiõigustele ja Euroopa väärtustele; tuletab siinkohal meelde vajadust suurendada kõigi eurooplaste teadlikkust ELi ühistest väärtustest ja põhiõiguste hartast;

7.  leiab, et ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste erinev tõlgendamine ja nende eiramine vähendavad Euroopa projekti sidusust ning nõrgestavad kõikide eurooplaste õigusi ja vajalikku vastastikust usaldust liikmesriikide vahel;

8.  tuletab meelde, Euroopa Parlament tegi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis(2) ettepaneku luua Euroopa mehhanism demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kaitseks; märgib, et selline mehhanism aitaks kujundada praegu puuduvat koordineeritud Euroopa lähenemisviisi valitsemisele; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku sellise mehhanismi loomiseks kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

9.  rõhutab, et laiem õigusriigi põhimõtte järgimise järelevalveraamistik aitaks parandada olemasolevate vahendite sidusust ja tõhusust ning vähendada igal aastal kulusid; rõhutab, kui oluline on kasutada kogu järelevalveprotsessis erinevaid ja sõltumatuid allikaid; rõhutab veel kord, kui oluline on põhiõiguste rikkumist pigem ennetada kui reageerida rikkumiste kordumisele;

10.  mõistab teravalt hukka üha suuremad kogunemisvabaduse piirangud ning asjaolu, et mõnel juhul on ametiasutused meeleavaldajate suhtes kasutanud vägivalda; kinnitab veel kord nende põhivabaduste olulist rolli demokraatliku ühiskonna toimimises ning palub komisjonil edendada neid õigusi aktiivselt kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusnormidega;

11.  tuletab meelde, et õiguskaitse kättesaadavus on kõikide põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte kaitsmiseks hädavajalik;

12.  juhib tähelepanu oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonile, milles parlament palub komisjonil partnerluses kodanikuühiskonnaga töötada välja ja viia läbi teadlikkuse tõstmise kampaania, et võimaldada liidu kodanikel ja elanikel täiel määral omaks võtta lepingutest ja hartast tulenevad õigused (nt sõnavabadus, kogunemisvabadus ja hääleõigus), teavitades eelkõige kodanike õigustest seoses õiguskaitsevahendite ja õiguslike meetmetega juhtudel, mis on seotud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rikkumisega riikide valitsuste või liidu institutsioonide poolt;

13.  kutsub komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat üles koostama koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga ajakohastatud andmebaasid põhiõiguste olukorra kohta konkreetsetes liikmesriikides;

14.  tuletab meelde, et korruptsioon seab ohtu õigusriigi, demokraatia, inimõigused ja kõikide elanike võrdse kohtlemise; kinnitab veel kord, et korruptsioon ohustab head valitsemistava ning õiglast ja sotsiaalselt tasakaalus kohtusüsteemi ning pidurdab majandusarengut; nõuab, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid tõhustaksid korruptsioonivastast võitlust, jälgides korrapäraselt ELi ja riiklike vahendite kasutamist;

15.  rõhutab pealtnägijate ja informaatorite olulist rolli selle tagamises, et kuritegelike organisatsioonide tegevuse või õigusriigi põhimõtte raskete rikkumiste eest esitatakse süüdistus ja määratakse karistus;

16.  kutsub liikmesriike üles hõlbustama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist;

Ränne ja integratsioon

17.  märgib, et kolmandates riikides põhjustavad rännet peamiselt vägivaldsed konfliktid, tagakiusamine, ebavõrdsus, terrorism, repressiivsed režiimid, loodusõnnetused, inimtegevusest tingitud kriisid ja krooniline vaesus;

18.  tuletab meelde, et paljud varjupaigataotlejad ja rändajad kaotavad jätkuvalt elu ja seisavad silmitsi mitmete ohtudega, üritades ebaseaduslikult ELi välispiiri ületada;

19.  väljendab muret asjaolu pärast, et mitmed liikmesriigid on karmistanud oma poliitikat varjupaiga- ja rändeküsimustes ning mõned liikmesriigid ei täida nendes valdkondades täielikult oma kohustusi;

20.  nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid solidaarsuse ning rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõiguste austamise ELi rändepoliitika keskmesse;

21.  kutsub liikmesriike üles austama ja täielikult rakendama vastuvõetud ühist Euroopa varjupaigapaketti ja rännet käsitlevaid ühiseid õigusakte, eelkõige selleks, et kaitsta varjupaigataotlejaid varjupaigamenetluse ajal vägivalla, diskrimineerimise ja uuesti traumeerimise eest ning pöörates erilist tähelepanu vähemkaitstud rühmadele; tuletab meelde, et alaealised moodustavad peaaegu kolmandiku varjupaigataotlejatest ning on eriti kaitsetud; kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama oma jõupingutusi, et takistada saatjata alaealiste kadumist;

22.  väljendab heameelt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Frontexi vahelise koostöö üle käsiraamatu loomisel alaealiste kohtlemise kohta maismaapiiridel;

23.  tunneb muret suurte erinevuste pärast liikmesriikide vastuvõtutingimustes, kuna mõned liikmesriigid ei taga rahvusvahelise kaitse taotlejate sobivat ja väärikat kohtlemist;

24.  mõistab teravalt hukka inimkaubanduse kasvu, milles osalejad – sealhulgas ametnikud ja valitsuste esindajad – tuleks vastutusele võtta ja kohtu alla anda, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid koostööd ja tõhustaksid võitlust organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas salakaubaveo ja inimkaubanduse, aga ka ekspluateerimise, sunniviisilise töö, seksuaalse väärkohtlemise ja piinamise vastu, kaitstes samal ajal ohvreid;

25.  tuletab meelde, et naiste ja laste puhul on suurem oht, et inimkaubitsejad nendega kaubitsevad, neid ära kasutavad ja seksuaalselt väärkohtlevad;

26.  on seisukohal, et vaja on ohutuid ja seaduslikke rändeteid ning et parim viis kaitsta nende isikute õigusi, kes ei saa seaduslikult Euroopasse siseneda, on tegeleda rändevoogude algpõhjustega, leida konfliktidele jätkusuutlikke lahendusi ning arendada koostööd ja partnerlussuhteid; on veendunud, et nendega tuleks aidata kaasa päritolu- ja transiitriikide kiirele ja jõulisele ja arendamisele, edendada kohalikku majandust ja pakkuda kohapeal uusi võimalusi, samuti investeerida nende transiitriikide varjupaigasüsteemidesse, mis järgivad täiel määral selle valdkonna rahvusvahelist õigust ja põhiõigusi;

27.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tugevdaksid pagulaste jaoks ohutuid ja seaduslikke rändeteid ning eeskätt suurendaksid kõige vähemkaitsud pagulastele pakutavate ümberasustamiskohtade arvu;

28.  tuletab meelde, et tagasisaatmispoliitika peab olema täielikult kooskõlas rändajate põhiõigustega, sealhulgas tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega; on seisukohal, et tagasisaadetavate isikute väärikuse kaitsmisele tuleb pöörata vajalikku tähelepanu, ning nõuab seetõttu, et edendataks vabatahtlikku tagasipöördumist ja päritoluühiskonda taasintegreerimise toetamist;

29.  rõhutab, et EL peab edendama vastuvõtu- ja integratsioonipoliitikat kõigis liikmesriikides ning on vastuvõetamatu, et teatavad liikmesriigid väidavad, et rändeküsimus neid ei puuduta; rõhutab asjaolu, et kogu rände- ja integratsioonipoliitika raames tuleb alati järgida võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid; tunneb heameelt Euroopa integratsioonivõrgustiku käivitamise üle ja soovitab suurendada integratsioonivaldkonna parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

30.  tuletab meelde, et on oluline pakkuda nii lastest kui ka täiskasvanutest rändajatele haridust, kuna see on vajalik nende integreerimiseks vastuvõtvasse ühiskonda; juhib tähelepanu nende erivajadustele, eeskätt keeleõppe valdkonnas; toonitab vajadust võtta igas liikmesriigis meetmeid, et anda neile juurdepääs tervishoiule, head elamistingimused ja võimalus perekonnaga taasühineda;

31.  rõhutab, et üldsusele tuleb tagada kultuuridevahelist dialoogi käsitlevad õppevahendid;

32.  toonitab, et igas liikmesriigis tuleb esmajärjekorras võtta meetmeid, et pakkuda kõigile alaealistele rändajatele nõuetekohaseid ja inimväärseid vastuvõtutingimusi, keelekursusi, põhiteadmisi kultuuridevahelisest dialoogist, haridust ja kutsekoolitust;

33.  kutsub liikmesriike üles täiustama oma lastekaitseteenuseid, sealhulgas lastest varjupaigataotlejate, pagulaste ja rändajate jaoks ettenähtud teenuseid; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks eestkostesüsteemide sidusa kontseptsiooni, et kaitsta saatjata alaealiste parimaid huvisid; nõuab erimenetluste väljatöötamist ja kehtestamist, et tagada kõikide laste kaitse kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga;

34.  rõhutab, et erineva usulise taustaga inimesed, sealhulgas need, kes on Euroopa Liidus juba kaua elanud, tuleb tingimata võimalikult tulemuslikult Euroopa ühiskonda integreerida;

35.  rõhutab, et sotsiaalse kaasatuse ja haridusstrateegiate ning diskrimineerimise ja tõrjutuse vastu võitlemise poliitika väljatöötamine võib ära hoida vähemkaitstud isikute liitumise vägivaldsete äärmusorganisatsioonidega;

36.  soovitab täiendada pikaajalise poliitikaga eelkõige õigusvaldkonnas julgeolekualaseid lähenemisviise, mille eesmärk on võidelda Euroopas radikaliseerumise ja terrorismi kõikide vormide vastu, et hoida ära ELi kodanike radikaliseerumist ja nende värbamist vägivaldsetesse äärmusorganisatsioonidesse;

37.  väljendab muret asjaolu pärast, et märkimisväärselt on sagenenud viha väljendamine, vihakõne ja võltsuudised; mõistab hukka vihakuriteod ja vihakõne, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes ning mida esineb ELis iga päev; rõhutab, et vihakõne ja võltsuudiste levitamise lubamine soodustab populismi ja äärmuslust; on veendunud, et seda kahjulikku arengusuunda saab takistada süstemaatiliste tsiviil- või kriminaalõiguslike meetmetega;

38.  rõhutab, et väärteabe tahtlik levitamine ELis elavate mis tahes isikute kategooria, õigusriigi või põhiõiguste kohta kujutab endast tohutut ohtu ELi demokraatlikele väärtustele ja ühtsusele;

39.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalvõrgustikud ja paljude eri meediaplatvormide puhul tagatud anonüümsus soodustavad viha väljendamise mitmesuguseid vorme, sealhulgas paremäärmuslust ja džihadistlikku äärmuslust, ning tuletab meelde, et internet ei saa olla väljaspool seadust;

40.  tuletab meelde, et sõna-, teabe- ja meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi tagamisel keskse tähtsusega; mõistab kindlalt hukka vägivalla, surve avaldamise ja ähvardused ajakirjanike ja meedia suunal, kaasa arvatud seoses põhiõiguste rikkumist käsitleva teabe avaldamisega;

41.  mõistab hukka sellise vihakõne trivialiseerimise, mida sponsoreerivad või toetavad ametiasutused, erakonnad või poliitilised liidrid ning mida kajastatakse sotsiaalmeedias;

42.  tuletab meelde, et nende nähtuste vastu tuleb võidelda hariduse ja üldsuse teadlikkuse suurendamise abil; kutsub liikmesriike üles korraldama koolides teadlikkuse suurendamise programme ja nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriikide selle valdkonna jõupingutusi, eeskätt vastavate suuniste koostamise kaudu;

43.  on veendunud, et liikmesriikide politseitöötajate ja õigusasutuste puhul tuleks teadlikkust vihakuritegudest süstemaatiliselt suurendada ning et selliste kuritegude ohvreid tuleks nõustada ja julgustada, et nad kuritegudest teada annaksid; nõuab, et tulemuslikuks võitlemiseks vihakuritegude ja vihakõne vastu korraldataks ELi politsei täitevametnikele kogu ELi hõlmav koolitus; rõhutab, et koolitust peaks pakkuma Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL) ning see peaks tuginema parimatele tavadele liikmesriikide tasandil ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tööle;

44.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon moodustas rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide vastase võitlusega tegeleva kõrgetasemelise töörühma;

45.  kutsub komisjoni moodustatud kõrgetasemelist töörühma üles tegelema eeskätt sellega, et ühtlustada kogu Euroopas vihakuriteo ja vihakõne mõistete määratlus; on seisukohal, et see töörühm peaks samuti käsitlema vihakõne ja vägivalla õhutamist poliitikute poolt;

46.  nõuab, et selle nähtuse vastu võideldaks Euroopa õigusaktidega kokkusobimatute väidete või sõnavõttude autorite parema jälgimise, uurimise ja vastutusele võtmise abil asjaomaste õigusasutuste poolt koostöös kodanikuühiskonna ja IT‑ettevõtjatega, kaitstes samas sõnavabadust ja õigust eraelu puutumatusele;

47.  kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama ettepanekut nõukogu raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) uuestisõnastamise kohta, et hõlmata ka muid eelarvamuskuritegude vorme;

Diskrimineerimine

48.  mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas diskrimineerimise soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu, nagu on sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 21, ja kõik muud sallimatuse või ksenofoobia vormid, ning tuletab meelde ELi lepingu artiklit 2;

49.  tunnistab, et sekularism, st kiriku ja riigi range eraldamine, ja riigi erapooletus on hädavajalikud, et kaitsta usu- ja veendumusvabadust, tagada kõigi usutunnituste ja veendumuste võrdne kohtlemine ning võidelda diskrimineerimise vastu usutunnistuse või veendumuste alusel;

50.  märgib, et 2008. aastal esitatud võrdse kohtlemise direktiivi ettepanek ootab endiselt nõukogu heakskiitu; kordab oma üleskutset nõukogule võtta oma seisukoht selle ettepaneku kohta vastu võimalikult kiiresti;

51.  tuletab meelde liikmesriikide kohustust täielikult rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

52.  tuletab meelde, et inimõigused on universaalsed ja et ühtegi vähemust ei tohiks diskrimineerida; rõhutab, et vähemuste õigused moodustavad õigusriigi põhimõtte lahutamatu osa; märgib, et kui õigusriigi põhimõtet ei järgita, on vähemuste õiguste rikkumise oht suurem;

53.  mõistab hukka romade kogetava diskrimineerimise, segregatsiooni, vihakõne, vihakuriteod ja sotsiaalse tõrjutuse; mõistab hukka romade pideva diskrimineerimise seoses juurdepääsuga eluasemele, tervishoiule, haridusele ja tööturule; tuletab meelde, et kõik ELi kodanikud peaksid saama võrdselt abi ja kaitset, sõltumata oma etnilisest päritolust;

54.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma vähemuste esindajatega konsulteerides usaldusväärseid ja võrreldavaid võrdõiguslikkuse alaseid andmeid, et mõõta ebavõrdsust ja diskrimineerimist;

55.  palub liikmesriikidel vahetada häid tavasid ja kasutada läbiproovitud lahendusi vähemuste probleemidega tegelemisel kogu Euroopa Liidus;

56.  rõhutab, et on oluline viia ellu võrdõiguslikkuse poliitikat, mis võimaldab kõikidel etnilistel, kultuurilistel ja usuvähemustel kasutada takistamatult oma põhiõigusi;

57.  ergutab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat, seda tegema; tuletab lisaks meelde vajadust rakendada Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) raamistikus välja töötatud põhimõtteid;

58.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid arvestaksid nõuetekohaselt vähemuste õigusi, et tagada õigus kasutada liidus vähemuskeeli ja kaitsta keelelist mitmekesisust; kutsub komisjoni üles täiendama oma kava edendada piirkondlike keelte õpetamist ja kasutamist, mis võib olla viis keelelise diskrimineerimisega võitlemiseks ELis;

59.  soovitab lisada koolide õppekavadesse sallivust käsitleva õppe, et tagada lastele vahendid diskrimineerimise kõikide vormide tuvastamiseks, olenemata sellest, kas see on moslemite, juutide, aafriklaste, romade, LGBTI‑inimeste või muu vähemuse vastu suunatud;

60.  palub komisjonil jagada liikmesriikide parimaid tavasid sooliste stereotüüpide käsitlemiseks koolis;

61.  peab kahetsusväärseks, et LGBTI‑inimesed kannatavad kiusamise ja ahistamise all ning neid diskrimineeritakse eri eluvaldkondades;

62.  mõistab hukka LGBTI‑inimeste igasuguse diskrimineerimise; ergutab liikmesriike võtma vastu homofoobia- ja transfoobiavastaseid õigusakte ja poliitikameetmeid;

63.  ergutab komisjoni esitama tegevuskava, mis tagab kõigile kodanikele võrdsed õigused ja võimalused, austades samas liikmesriikide pädevusi, ning jälgima LGBTI‑inimeste õiguste seisukohalt asjakohaste ELi õigusaktide nõuetekohast ülevõtmist ja rakendamist; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes töötavad LGBTI‑inimeste õiguste nimel;

64.  palub liikmesriikidel, kes on vastu võtnud õigusaktid samasooliste isikute kooselu ja/või abielu kohta, tunnustada teistes liikmesriikides vastu võetud sarnase mõjuga õigusnorme; tuletab meelde liikmesriikide kohustust täielikult rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, sealhulgas samasooliste paaride ja nende laste suhtes; väljendab rahulolu asjaoluga, et üha enam liikmesriike on vastu võtnud ja/või kohandanud oma vabaabielu, tsiviilpartnerlust ja abielu käsitlevaid õigusakte, et teha lõpp samasooliste paaride ja nende laste diskrimineerimisele seksuaalse sättumuse alusel, ning kutsub ülejäänud liikmesriike üles võtma vastu samasuguseid seadusi; palub komisjonil esitada ettepanek kõigi perekonnaseisuaktide, sealhulgas soo- ja abielutunnistuste ning registreeritud partnerlust käsitlevate dokumentide kehtivuse täieliku vastastikuse tunnustamise kohta kogu ELis, et vähendada õiguslikke ja haldustõkkeid, mis diskrimineerivad oma vaba liikumise õigust kasutavaid kodanikke;

65.  väljendab heameelt algatuste üle keelustada LGBTI sättumuse muutmise teraapiad ja keelata transidentiteetide patologiseerimine ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid vastu sarnased meetmed, millega austatakse ja kaitstakse õigust sooidentiteedile ja sooväljendusele;

66.  taunib asjaolu, et transsoolisi inimesi peetakse enamikus liikmesriikides endiselt vaimselt haigeteks, ning palub asjaomastel riikidel vaadata läbi riiklikud vaimse tervise kataloogid ja töötada välja alternatiivsed stigmadeta juurdepääsumudelid, tagades, et meditsiiniliselt vajalik ravi jääks kõigile transsoolistele inimestele kättesaadavaks; mõistab hukka asjaolu, et mitmes liikmesriigis kehtib praegugi transsoolistele inimestele muutunud soo tunnustamiseks (ka passis ja isikut tõendavates ametlikes dokumentides) meditsiinilise sekkumise nõue ja soo korrigeerimise puhul sundsteriliseerimise nõue; märgib, et sellised nõuded kujutavad endast selgelt inimõiguste rikkumist; palub komisjonil esitada liikmesriikidele suunised Euroopa parimate näidete kohta õigusliku sootunnustamise valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tunnustama soovahetust ja tagama juurdepääsu kiiretele, kättesaadavatele ja läbipaistvatele õiguslikele sootunnustamismenetlustele ilma meditsiiniliste nõueteta, nagu operatsioon, steriliseerimine või psühhiaatri nõusolek;

67.  kiidab heaks komisjoni algatuse nõuda Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) läbivaatamisel transsoolise identiteedi depatologiseerimist; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et hoida ära lapsena esineva soolise variatiivsuse muutumine uueks RHK kohaseks diagnoosiks;

68.  palub komisjonil koguda andmeid inimõiguste rikkumiste kohta, millega intersoolised inimesed seisavad silmitsi kõigis eluvaldkondades, ning esitada liikmesriikidele suunised intersooliste inimeste põhiõiguste kaitsmise parimate tavade kohta; peab kahetsusväärseks, et ELi liikmesriikides tehakse endiselt intersooliste laste suguelundite n‑ö normaalseks muutmise operatsioone, kuigi see ei ole meditsiiniliselt vajalik ja meditsiinilised protseduurid põhjustavad lastele pikaajalise psühholoogilise trauma;

69.  kutsub liikmesriike üles rakendama täies ulatuses ohvrite õiguste direktiivi(3) ning selgitama välja ja kõrvaldama puudusi oma ohvrite õiguste kaitsmise süsteemis, pöörates erilist tähelepanu vähemkaitstud rühmadele, nagu laste, vähemusrühmade või vihakuritegude ohvrite õigused;

70.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võitleksid naistevastase vägivalla ja diskrimineerimise kõikide vormide vastu ning võtaksid süüdlased vastutusele; palub liikmesriikidel eeskätt tegeleda tulemuslikult igasuguse koduvägivalla ja seksuaalse ärakasutamise tagajärgedega, muu hulgas pagulaste ja lapsrändajate puhul, ning varajase ja sundabielu küsimustega;

71.  palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid ning pakkuda politsei- ja kohtuametnikele regulaarseid koolitusi naistevastase vägivalla uute vormide kohta;

72.  tunneb heameelt, et kõik liikmesriigid on allkirjastanud Istanbuli konventsiooni ja et Euroopa Liit on selle allkirjastanud; palub nendel liikmesriikidel, kes veel ei ole konventsiooni ratifitseerinud, seda teha;

73.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi võitluses seksuaalse ahistamise ja seksuaalvägivalla vastu;

74.  tuletab meelde, et eakate vaesus on eriti murettekitav naiste puhul, sest püsiv sooline palgalõhe toob kaasa soolise pensionilõhe;

75.  kutsub liikmesriike üles looma asjakohase poliitika eakate naiste toetamiseks ja hüvitiste valdkonnas sooliste erinevuste struktuursete põhjuste kaotamiseks;

76.  rõhutab vajadust lõpetada puuetega inimeste diskrimineerimine, tagades neile võrdsed sotsiaalsed ja poliitilised õigused, sealhulgas õiguse hääletada, nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis;

77.  tõdeb, et naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis on seotud mitmete inimõigustega, sealhulgas õigusega elule, õigusega mitte langeda piinamise ohvriks, õigusega tervisele, õigusega eraelu puutumatusele, õigusega haridusele ja diskrimineerimiskeeluga; rõhutab sellega seoses, et puuetega inimestel on õigus teistega võrdsetel alustel kasutada kõiki oma põhiõigusi;

78.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid ennetavatele tervishoiuteenustele juurdepääsu põhiõigust; rõhutab, et liidul peab olema oma roll selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja sellealaste parimate tavade edendamisel, sealhulgas seoses ELi tervisestrateegiaga ja austades samas liikmesriikide pädevusi, kuivõrd tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks; tuletab sellega seoses meelde, et sidusus ja järjepidevus ELi inimõigustealaste sise- ja välispoliitikameetmete vahel on ülisuure tähtsusega;

79.  rõhutab, et igasugune valimatu massilise jälgimise süsteem rikub tõsiselt kodanike põhiõigusi; rõhutab, et liikmesriikide luureorganite jälgimisalase võimekusega seotud seadusandlikud ettepanekud peavad alati olema kooskõlas hartaga ning vajalikkuse, proportsionaalsuse ja seaduslikkuse põhimõttega;

80.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles propageerima kadunud laste otsimise abitelefoni (116 000) ja laste abitelefonide (116 ja 111) numbreid üldsuse ja liikmesriikide lastekaitsesüsteemide asjaomaste sidusrühmade seas; kutsub liikmesriike üles tagama, et kodanikel on juurdepääs nõuetekohastele ja lastesõbralikele teenustele, mis on kogu ELis iga päev ööpäevaringselt kättesaadavad; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles eraldama vajaduse korral piisavalt rahalisi vahendeid;

81.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid ühendaksid jõupingutused, et võidelda laste õiguste rikkumise vastu veebis; kordab oma nõudmist, et liikmesriigid, kes ei ole üle võtnud direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust(4) , võtaksid direktiivi üle ning rakendaksid seda tulemuslikult; palub liikmesriikidel suurendada õiguskaitseasutuste juriidilisi õigusi, tehnilist võimekust ja rahalisi vahendeid, et tihendada koostööd (sh Europoliga), mille eesmärk on selle probleemiga tegeleda; rõhutab lastega töötavate spetsialistide rolli laste vastu toime pandud füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas küberkiusamise märkide tuvastamisel; kutsub liikmesriike üles suurendama nende spetsialistide teadlikkust ja neid vastavalt koolitama;

82.  võtab teadmiseks teatavate liikmesriikide positiivsed arengusuundumused ohvrite õiguste valdkonnas; märgib siiski, et endiselt esineb ilmseid puudujääke kuriteoohvreid toetavates üldteenustes;

83.  väljendab heameelt ELi e‑valitsuse tegevuskava (2016–2020) ja Euroopa e‑õiguskeskkonna tegevuskava (2014–2018) üle;

84.  ergutab komisjoni nimetama ametisse afrofoobia ja romavastasuse vastu võitlemise ELi koordinaatorid, kes vastutaksid koordineerimise ja sidususe parandamise eest ELi institutsioonide ja asutuste, liikmesriikide ja rahvusvaheliste osalejate vahel ning afrofoobia ja romavastasuse vastu võitlemise olemasoleva ja uue ELi poliitika arendamise eest; rõhutab eelkõige, et romavastasuse vastu võitlemise ELi koordinaatori roll peaks olema tõhustada ja täiendada komisjoni diskrimineerimiskeeldu ja romasid käsitleva koordineerimisüksuse tööd, tugevdades selle meeskonda, eraldades piisavalt vahendeid ja võttes tööle rohkem inimesi, et oleks piisavalt võimekust võidelda romavastasusega, suurendada teadlikkust romade holokaustist ja edendada holokausti mälestamist; soovitab võtta vastu Euroopa raamistikud afrofoobia, antisemitismi ja islamofoobia vastu võitlemise riiklike strateegiate kohta;

85.  mõistab hukka sammud, mida liikmesriikide valitsused on astunud kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide õõnestamiseks ja halvustamiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid kodanikuühiskonna organisatsioonidele tuge, kuna nad teevad sageli olulist tööd, mis täiendab riigi sotsiaalteenuseid, või isegi täidavad riigi poolt täitmata lünki;

86.  kutsub üles nimetama ametisse ELi kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja demokraatia koordinaatori, kelle ülesanne oleks koordineerida ELi ja liikmesriikide selle valdkonna tööd, teostada järelevalvet ja olla valitsusväliste organisatsioonide kontaktpunkt selliste ahistamisjuhtumite puhul, mis piiravad nende tööd;

87.  kutsub komisjoni üles kehtestama kodanikuühiskonna kaasamise suuniseid ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi näitajaid;

o
o   o

88.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) http://migration.iom.int/docs/2016_Flows_to_Europe_Overview.pdf
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).

Viimane päevakajastamine: 6. november 2018Õigusalane teave