Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2017. aasta suuniseid meditsiiniliselt oluliste antimikroobikumide kasutamise kohta toiduloomade puhul,

–  võttes arvesse Euroopa Veterinaaride Föderatsiooni 29. veebruari 2016. aasta aruannet, milles vastatakse Euroopa Ravimiameti (EMA) ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) küsimustele antimikroobikumide kasutamise kohta toiduloomade puhul(1),

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad „Ühe tervise“ põhimõttele rajaneva lähenemisviisi kohaseid järgmisi samme antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad tasakaalu tugevdamist ELi ja selle liikmesriikide farmaatsiasüsteemides,

–  võttes arvesse nõukogu 6. juuni 2011. aasta järeldusi laste vaktsineerimise kohta: laste vaktsineerimise edusammud ja väljakutsed Euroopas ning edasine tegevus, mille võtsid vastu ELi liikmesriikide tervishoiuministrid,

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2014. aasta järeldusi vaktsineerimise kui tõhusa rahvatervisealase vahendi kohta,

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni ohutumate tervishoiuteenuste kohta Euroopas: patsiendi ohutuse suurendamine ja võitlus antimikroobse resistentsuse vastu(2),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni mikroobide probleemi ja suureneva antimikroobse resistentsuse riski kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsust nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ(4),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2017. aasta teatist „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“ (COM(2017)0339),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni uue loomade heaolu strateegia kohta aastateks 2016–2020(5),

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni ülemaailmset vaktsineerimisalast tegevuskava, mille 194 liikmesriiki 2012. aasta mais maailma terviseassambleel heaks kiitsid,

–  võttes arvesse WHO Euroopa vaktsineerimise tegevuskava aastateks 2015–2020,

–  võttes arvesse 2018. aastal ajakirjas Food Protection Trends avaldatud üldist huvi pakkuvat artiklit „The Role of the European Food Safety Authority (EFSA) in the Fight against Antimicrobial Resistance (AMR)“ (Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) tähtsus antimikroobikumiresistentsuse vastases võitluses),

–  võttes arvesse komisjoni tegevuskava ravimite keskkonda sattumist käsitleva strateegilise lähenemisviisi vastuvõtmiseks ja strateegilise tegevuskava praegust kavandit(6),

–  võttes arvesse 21. septembril 2016. aastal ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelisel kohtumisel vastu võetud poliitilist deklaratsiooni antimikroobikumiresistentsuse kohta,

–  võttes arvesse Maailmapanga 2017. aasta märtsi aruannet „Drug-Resistant Infections: A Threat to Our Economic Future“ (Ravimiresistentsed infektsioonid, mis ohustavad meie majanduslikku tulevikku),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus veterinaarravimite kohta (COM(2014)0558),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2015. aasta septembri aruannet „Antimicrobial Resistance in G7 Countries and Beyond: Economic Issues, Policies and Options for Action“ (Antimikroobikumiresistentsus G7 riikides ja mujal. Majanduslikud aspektid, poliitika ja tegevusvõimalused),

–  võttes arvesse Euroopa Ravimiameti (EMA) ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ühist teaduslikku arvamust, milles käsitletakse meetmeid Euroopa Liidu loomakasvatuses antimikroobsete ainete kasutamise vajaduse vähendamiseks ning nende meetmete mõju toiduohutusele (RONAFA arvamus),

–  võttes arvesse 29. mail 2017. aastal toimunud seitsmekümnendal maailma terviseassamblee kohtumisel vastu võetud resolutsiooni sepsise parema ennetamise, diagnoosimise ja kliinilise haldamise kohta,

–  võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC), EFSA ja EMA 2015. aastal avaldatud esimest ühisaruannet (JIACRA I) ja 2017. aastal avaldatud teist ühisaruannet (JIACRA II) antimikroobsete ainete tarbimise ning inimestel ja toiduloomadel esinevate bakterite antimikroobse resistentsuse tervikanalüüsi kohta,

–  võttes arvesse oma 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust(7),

–  võttes arvesse ECDC 2016. aasta aruannet antimikroobikumiresistentsuse seire kohta Euroopas,

–  võttes arvesse ECDC ja EFSA koostatud Euroopa Liidu kokkuvõtvat aruannet inimestel, loomadel ja toidus esinevate zoonoosi põhjustavate ja indikaatorbakterite antimikroobikumiresistentsuse kohta 2016. aastal(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8‑0257/2018),

A.  arvestades, et antibiootikumide liigne kasutamine ja väärkasutamine, eelkõige loomakasvatuses (antibiootikumide kasutamine profülaktikaks ja kasvu kiirendamiseks), samuti puudulikud nakkustõrje tavad nii inimeste ravis kui ka veterinaarmeditsiinis on vähehaaval muutnud antimikroobikumiresistentsuse tõsiseks inimeste ja loomade tervist ähvardavaks ohuks;

B.  arvestades, et hinnanguliselt vähemalt 20 % tervishoiuteenustega seotud nakkustest on ennetatavad püsivate ja mitmetahuliste nakkuste ennetamise ja tõrje kavade abil(9);

C.  arvestades, et mõistlik antibiootikumide kasutamine ning nakkuste ennetamine ja tõrje kõikides tervishoiusektorites, muu hulgas loomatervise valdkonnas, on antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite väljaarenemise ja edasikandumise tõhusa ennetamise alus;

D.  arvestades, et 50 % puhul inimestele välja kirjutatavatest antibiootikumiretseptidest ei ole antibiootikumid mõjusad ja inimeste tarbitavatest antibiootikumidest 25 % ei manustata õigesti; arvestades, et 30 % haiglaravil viibivatest patsientidest manustavad antibiootikume, ning arvestades, et multiresistentsed bakterid kujutavad endast suurt ohtu haiglates, õenduskodudes ja patsientide puhul, kelle ravis tuleb kasutada selliseid seadmeid nagu ventilaatorid ja veenikateetrid;

E.  arvestades, et antibiootikume kasutatakse loomakasvatuses jätkuvalt haiguste ennetamiseks ja halva hügieeniga tekitatud kahju korvamiseks, selle asemel et antibiootikume vaid vajaduse korral välja kirjutada, ning see aitab kaasa antimikroobse resistentsuse tekkimisele loomadel, mis võib seejärel üle kanduda inimestele;

F.  arvestades, et ka ELi ametid on kinnitanud seost toiduloomade (nt broilerite) antibiootikumiresistentsuse ja tõsiasja vahel, et suur osa inimestel esinevatest bakteriaalsetest infektsioonidest on tingitud niisuguste loomade liha käitlemisest, valmistamisest ja tarbimisest(10);

G.  arvestades, et antibiootikumide väärkasutamine vähendab nende tõhusust ja põhjustab üliresistentsete mikroobide levikut, mis on viimase valiku antibiootikumide suhtes eriti resistentsed; arvestades, et OECD andmetel võib antimikroobikumiresistentsus maailmas igal aastal põhjustada umbes 700 000 surmajuhtumit; arvestades, et 25 000 nendest surmajuhtumitest leiavad aset ELis ning ülejäänud väljaspool ELi, mis tähendab, et arengupoliitika- ja koordineerimisalane koostöö ning antimikroobikumiresistentsuse rahvusvahelisel tasandil jälgimine on otsustava tähtsusega;

H.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsus võib 2050. aastal põhjustada kuni kümme miljonit surmajuhtu aastas, kui sellega seoses meetmeid ei võeta; arvestades, et üheksa miljonit nendest hinnangulistest surmajuhtudest võivad esineda EList väljaspool arenguriikides, eelkõige Aasias ja Aafrikas; arvestades, et nakkused ja resistentsed bakterid levivad kergesti ja see tingib tungiva vajaduse üleilmsete meetmete järele;

I.  arvestades, et vaktsiinide ja kiirdiagnostikavahenditega on võimalik antibiootikumide kuritarvitamist piirata; arvestades, et kiirdiagnostikavahendite abil on tervishoiutöötajatel võimalik bakteriaalseid ja viirusinfektsioone kiiresti diagnoosida ja vähendada seeläbi antibiootikumide väärkasutamist ja resistentsuse väljaarenemise ohtu(11);

J.  arvestades, et üliresistentsete bakterite jätkuv levik võib invasiivsete operatsioonide või üldlevinud ravimeetoditega seotud tervishoiuteenuste hea pakkumise osadele kiiritusravi, kemoteraapiat ja elundisiirdamist vajavatele patsiendirühmadele tulevikus võimatuks muuta;

K.  arvestades, et bakterid muutuvad pidevalt, teadus- ja arendustegevuse keskkond ja regulatiivne keskkond on keerukad, teatavad konkreetsed nakkused on haruldased ja oodatav kasu uutest antimikroobikumidest on endiselt piiratud;

L.  arvestades, et tervishoiuteenustega seotud nakkused on tingitud puudulikest ennetusmeetmetest, mille tagajärjeks on antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid ja halvad hügieenitavad, eelkõige haiglates; arvestades, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse hinnangul saab ELis igal aastal ligikaudu neli miljonit patsienti tervishoiuteenustega seotud nakkuse ning need nakkused põhjustavad otseselt ligikaudu 37 000 surmajuhtumit aastas; arvestades, et surmajuhtumite arv võib olla koguni sellest suurem; arvestades, et eelnevalt esitatud andmed, mille kohaselt on liidus aastas 25 000 surmajuhtumit, osutusid tõsiselt alahinnatuks;

M.  arvestades, et tõhusate antibiootikumide vähene kättesaadavus arenguriikides põhjustab endiselt rohkem surmajuhtumeid kui antimikroobikumiresistentsus; arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse vastased meetmed, milles pannakse liiga suurt rõhku antibiootikumide kättesaadavuse piiramisele, võivad veelgi teravdada juba tõsist ravimite vähese kättesaadavuse kriisi, mis põhjustab praegu enam kui miljoni alla viie aasta vanuse lapse surma aastas; arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse vastaste meetmete eesmärk peaks olema tagada kõikide jaoks kestlik ravimite kättesaadavus, mis tähendab seda, et antibiootikumid on kättesaadavad nende jaoks, kes neid vajavad, kuid mitte liigsel määral;

N.  arvestades, et paljudes liikmesriikides kasvab kiiresti multiresistentsete seente esinemise tase, mis viib statsionaarse ravi järsu pikenemise ja suurema suremuseni nakatunud patsientide hulgas; arvestades, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Ameerika Keskus on suurendanud teadlikkust sellest probleemist; arvestades, et Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks torkab silma selle probleemi käsitluse puudumine tegevuskavast;

O.  arvestades, et aktiivse seire programmid, milles kasutatakse kiirdiagnostikavahendeid, aitavad tõestatult märkimisväärselt kaasa tervishoiuteenustega seotud nakkuste haldamisele ja nende leviku piiramisele haiglates ja patsientide vahel(12);

P.  arvestades, et on tõestatud, et antibiootiliste ühendite kasutamine mittekliinilistes tarbekaupades suurendab ravimiresistentsete bakteritüvede tekkimist(13);

Q.  arvestades, et hea kätehügieen tõhusa kätepesu ja -kuivatamise näol võib aidata kaasa antimikroobikumiresistentsuse ja nakkushaiguste leviku ennetamisele;

R.  arvestades, et meditsiiniseadmete kasutamine võib aidata ennetada kirurgilise paikme nakkusi ning vältida seeläbi antimikroobikumiresistentsuse väljakujunemist ja seda kontrolli all hoida(14);

S.  arvestades, et on olemas näited edukatest programmidest, mis on parandanud HIVi, tuberkuloosi ja malaaria ravimite ülemaailmset kättesaadavust;

T.  arvestades, et haiglanakkused kujutavad endast suurt ohtu põhiliste tervishoiuteenuste säilitamisele ja tagamisele kogu maailmas;

U.  arvestades, et praeguse suundumuse jätkudes võib antimikroobikumiresistentsus 2050. aastaks põhjustada rohkem surmajuhtumeid kui vähk(15);

V.  arvestades, et ECDC ja EFSA on korranud, et antimikroobikumiresistentsus on üks suuremaid rahvatervist ähvardavaid ohte(16);

W.  arvestades, et ravimiresistentne tuberkuloos on peamine antimikroobikumiresistentsusest tingitud surma põhjustaja;

X.  arvestades, et Maailmapanga 2017. aasta märtsi aruandes hoiatatakse, et ravimiresistentsed nakkused võivad 2050. aastaks põhjustada 2008. aasta majanduskriisiga võrreldavat ülemaailmset majanduskahju;

Y.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsust tuleb näha ja käsitleda kui ohtu inimeste, loomade ja planeedi tervisele ning otsese ohuna, mis võib takistada mitme kestliku arengu tegevuskavas 2030 määratletud kestliku arengu eesmärgi saavutamist, sealhulgas, kuid mitte ainult, esimene, teine, kolmas ja kuues kestliku arengu eesmärk;

Z.  arvestades, et terviseühtsuse põhimõtte eesmärk on tagada nii inimeste kui ka loomade nakkuste ravi tulemuslikkuse säilimine, takistada antimikroobikumiresistentsuse tekkimist ja levikut ning edendada uute tõhusate antimikroobikumide väljatöötamist ja kättesaadavust ELis ja mujal maailmas;

AA.  arvestades, et nõukogu järeldustes, mis käsitlevad „Ühe tervise“ põhimõttele rajaneva lähenemisviisi kohaseid järgmisi samme antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks(17), kutsutakse komisjoni ja liikmesriike üles ühtlustama ELi teadus- ja arendustegevuse uute antibiootikumide, alternatiivide ja diagnostika valdkonna olemasolevate algatuste strateegilised teadusuuringute kavad antimikroobikumiresistentsuse küsimusega tegeleva terviseühtsuse võrgustikus;

AB.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatakse kodanike põhiõigust tervishoiule ja ravile; arvestades, et õigus tervisele on majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline õigus üldisele tervishoiu miinimumtasemele, millele on õigus kõigil füüsilistel isikutel;

AC.  arvestades, et kogu ELi hõlmava antimikroobikumiresistentsust käsitleva strateegia põhialuseks peab olema tervishoiutöötajate pideva koolitamise tagamine uusimate teadustulemuste ja parimate tavade kohta seoses antimikroobikumiresistentsuse ennetamise ja levikuga;

AD.  arvestades, et maailma terviseassamblee hinnangul põhjustab sepsis igal aastal (sündroomne reaktsioon nakkushaigustele) maailmas ligikaudu kuus miljonit surmajuhtu, millest enamik on ennetatavad;

AE.  arvestades, et vastavalt oma ühistele volitustele teevad ECDC, EFSA ja EMA praegu tööd selle nimel, et töötada välja antimikroobikumiresistentsuse ning toiduloomade ja inimeste antimikroobikumide tarbimise tulemusnäitajad;

AF.  arvestades, et looduses esineb hulgaliselt tugevaid antibiootikume, mida oleks võimalik praegusest tunduvalt ulatuslikumalt ära kasutada;

AG.  arvestades, et EMA uusimate andmete kohaselt on veterinaarvaldkonnas antimikroobikumide kasutamise vähendamiseks võetud meetmed ELi lõikes erinevad(18); arvestades, et mõnes liikmesriigis on lühikese aja jooksul ambitsioonika riikliku poliitika abil saavutatud veterinaarantimikroobikumide kasutamise märkimisväärne vähenemine, nagu näitab hulk komisjoni tervise ja toidu valdkonna auditite ja analüüsi direktoraadi korraldatud teabekogumismissioone(19);

AH.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsus kujutab endast piiriülest terviseohtu, kuid selle olukord on liikmesriikides väga erinev; arvestades, et komisjon peab seepärast tegema kindlaks suure Euroopa lisaväärtusega valdkonnad ja võtma nendes valdkondades meetmeid, austades seejuures liikmesriikide pädevusi, kes vastutavad oma tervishoiupoliitika kindlaksmääramise eest ise;

AI.  arvestades, et tõhus antimikroobikumiresistentsuse vastane võitlus peab kuuluma ulatuslikumasse rahvusvahelisse algatusse, millesse kaasatakse võimalikult palju rahvusvahelisi institutsioone, asutusi ja eksperte ning samuti erasektorit;

AJ.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse peamised põhjused on muu hulgas antimikroobikumide sobimatu kasutamine ja kuritarvitamine, nõrgad ravimite kvaliteedi tagamise süsteemid, antimikroobikumide kasutamine loomakasvatuses kasvu kiirendamiseks või haiguste ennetamiseks, puudused nakkuste ennetuses ja tõrjes ning nõrkused järelevalvesüsteemides;

AK.  arvestades, et tervishoiuteenused ja ravivõimalused, sealhulgas täiendavad ja alternatiivsed ravimeetodid ja ravimid, peaksid olema patsientidele kättesaadavad vastavalt nende valikutele ja eelistustele;

AL.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse vastased üleilmsed meetmed maksavad kümneaastase perioodi jooksul hinnanguliselt kuni 40 miljardit USA dollarit;

AM.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsusest tingitud probleemid suurenevad lähiaastatel, ning arvestades, et tõhusad meetmed sõltuvad järjepidevatest, valdkonnaülestest investeeringutest avaliku ja erasektori teadusuuringutesse ja innovatsiooni, et oleks võimalik töötada välja paremad vahendid, tooted ja seadmed, uued raviviisid ja alternatiivsed käsitlused, lähtudes terviseühtsuse põhimõttest;

AN.  arvestades, et viienda kuni seitsmenda raamprogrammi (FP5–FP7) raames on antimikroobikumiresistentsust käsitlevatesse teadusuuringutesse investeeritud üle miljardi euro ning programmi „Horisont 2020“ raames on seni kasutusele võetud rohkem kui 650 miljonit eurot koondeelarvevahendeid; arvestades, et komisjon on võtnud kohustuse investeerida programmi „Horisont 2020“ viimasel kolmel aastal antimikroobikumiresistentsuse valdkonda üle 200 miljoni euro;

AO.  arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse kohta annavad uurimistulemusi programmi „Horisont 2020“ eri rahastamisvahendid, eelkõige:

AP.  arvestades, et 1960. aastateks oli töötatud välja rohkem kui 20 uut antibiootikumide klassi, kuid sellest ajast saadik on välja töötatud ainult üks uus antibiootikumide klass, vaatamata uute resistentsete bakterite levikule ja arengule; arvestades, et lisaks on olemas selged tõendid selle kohta, et olemasolevates antibiootikumiklassides on välja kujunenud resistentsus uute toimeainete suhtes;

AQ.  arvestades, et on olemas positiivne ülekanduv mõju, mida uued antimikroobikumid avaldavad rahvatervisele ja teadusele;

AR.  arvestades, et antibiootikumide zootehnilistel eesmärkidel, näiteks kasvukiirendajatena, kasutamine kujutab endast nende tervishoiutoodete väärkasutamist, mida taunivad kõik rahvusvahelised tervishoiuorganisatsioonid, kes ühtlasi soovitavad antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse raames selle keelustamist; arvestades, et antibiootikumide kasutamine toiduloomade kasvu kiirendajatena on ELis alates 2006. aastast keelatud;

AS.  arvestades, et paljude mikroobide põhjustatud haiguste vastu on võimalik tõhusalt võidelda mitte antibiootikumide kasutamisega (mis põhjustab ravimiresistentsust), vaid varase diagnoosi ning uute ja olemasolevate ravimite ning muude ELis lubatud ravimeetodite ja -tavadega, misläbi päästetakse miljonite inimeste ja loomade elud kogu ELis;

AT.  arvestades, et lõhe suureneva antimikroobikumiresistentsuse ning uute antimikroobsete ainete väljatöötamise vahel suureneb; arvestades, et ravimiresistentsed haigused võivad 2050. aastaks põhjustada maailmas kümme miljonit surmajuhtumit aastas; arvestades, et hinnanguliselt sureb ELis igal aastal resistentsetest bakteritest põhjustatud nakkuste tõttu vähemalt 25 000 inimest ning see läheb aastas maksma 1,5 miljardit eurot, samas kui viimase 40 aasta jooksul on välja töötatud ainult üks uus antibiootikumide klass;

AU.  arvestades, et selleks, et üksnes inimeste raviks kasutatavad antibiootikumid oleksid jätkuvalt tõhusad ja antimikroobikumiresistentsus kujutaks endast nendele olulistele antibiootikumidele võimalikult väikest ohtu, tuleb keelata teatavate antibiootikumirühmade kasutamine veterinaarmeditsiinis; arvestades, et komisjon peaks kindlaks määrama, milliseid antibiootikume või antibiootikumide rühmasid võib kasutada üksnes inimestel teatavate nakkuste raviks;

AV.  arvestades, et 2016. aasta septembris New Yorgis toimunud ÜRO Peaassambleel riigipeade toetuse pälvinud poliitilises deklaratsioonis ja 2015. aasta mais vastu võetud ülemaailmses tegevuskavas viidatakse maailma kohustusele tegeleda mitmekülgselt ja koordineeritult antimikroobikumiresistentsuse algpõhjustega paljudes eri valdkondades;

AW.  arvestades, et sageli esitatud statistika, mille kohaselt põhjustab antimikroobikumiresistentsus ELis 25 000 surmajuhtumit aastas ning tekitab enam kui 1,5 miljardi euro ulatuses kulusid, on pärit 2007. aastast, ning arvestades, et vaja on pidevalt ajakohastatavat teavet tegeliku koormuse kohta, mida antimikroobikumiresistentsus tekitab; rõhutab, et probleemi ulatus näitab selgelt vajadust antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks ette nähtud Euroopa terviseühtsuse tegevuskava järele;

EL kui parimate tavade näidispiirkond

1.  on veendunud, et selleks, et antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks piisavalt meetmeid võtta, peab kesksel kohal olema terviseühtsuse põhimõte, mis kajastab asjaolu, et inimeste ja loomade tervis ning keskkond on omavahel seotud ning haigused kanduvad inimeselt loomale ja vastupidi; rõhutab seetõttu, et haigustega tuleb tegeleda nii inimeste kui ka loomade puhul, võttes samal ajal eriti arvesse toiduahelat ja keskkonda, mis võib samuti olla resistentsete mikroorganismide allikas; rõhutab komisjoni olulisust liikmesriikide rakendatavate riiklike tegevuskavade koordineerimisel ja jälgimisel ning ametiasutustevahelise koostöö tähtsust;

2.  rõhutab vajadust Euroopa terviseühtsuse tegevuskava käsitleva ajakava järele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nägema nii Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas kui ka riiklikes tegevuskavades ette mõõdetavad ja siduvad antimikroobikumiresistentsusega seotud eesmärgid ning ambitsioonikad sihid, et saavutusi oleks võimalik võrrelda;

3.  rõhutab, et antimikroobikumide nõuetekohane ja mõistlik kasutamine on väga oluline, et piirata antimikroobikumiresistentsuse tekkimist inimtervishoius, loomakasvatuses ja vesiviljeluses; rõhutab, et antimikroobikumiresistentsuse käsitlemises esineb liikmesriikides märkimisväärseid erinevusi, mis muudab riiklike kavade koordineerimise konkreetsete kindlaksmääratud eesmärkide abil väga oluliseks; juhib tähelepanu sellele, et komisjonil on riiklike strateegiate koordineerimises ja jälgimises keskne roll; rõhutab vajadust terviseühtsuse põhimõtte rakendamise järele kõikides valdkondades (eelkõige ELi järgmises teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis (FP9)) ja kõikide vahendite puhul – olukord, mida komisjon ei ole oma tegevuskavas veel piisaval määral saavutanud; nõuab kindlalt, et antibiootikumide ennetav kasutamine veterinaarmeditsiinis peaks olema rangelt reguleeritud ning kooskõlas tulevase veterinaarravimeid käsitleva määruse sätetega;

4.  teeb ettepaneku, et hiljuti loodud terviseühtsuse võrgustik ning antimikroobikumiresistentsust ja tervishoiuteenustega seotud nakkusi käsitlev Euroopa ühismeede (EU‑JAMRAI) peaksid lisaks liikmesriikidele hõlmama ka teisi keskse tähtsusega sidusrühmi;

5.  kutsub komisjoni üles teostama ja avaldama terviseühtsuse tegevuskava vahehindamise ja järelhindamise ning kaasama hindamisprotsessi kõik asjakohased sidusrühmad;

6.  rõhutab, et ELi ühismeetmed, mille eesmärk on võidelda kasvava antibiootikumide suhtes resistentsetest bakteritest tingitud ohu vastu inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale, võivad olla edukad vaid siis, kui need põhinevad standarditud andmetel; kutsub seepärast komisjoni üles töötama välja asjakohase korra ja näitajad antimikroobikumiresistentsuse vastases võitluses tehtud edusammude mõõtmiseks ja võrdlemiseks, esitama sellekohase ettepaneku ning tagama standarditud andmete esitamise ja hindamise;

7.  märgib, et hiljuti vastu võetud ELi näitajates, mis aitavad liikmesriikidel jälgida oma edusamme antimikroobikumiresistentsuse vastases võitluses, keskendutakse vaid tarbitavale antibiootikumide hulgale ning need ei kajasta kasutamise nõuetekohasust; kutsub Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskust (ECDC) üles ELi näitajaid vastavalt muutma;

8.  kutsub komisjoni üles koguma andmeid antibiootikumide koguse kohta, mida tootjad toodavad, ja nendest teatama;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühtlustama antimikroobikumiresistentsuse struktuuri ja patogeenide seiret, järelevalvet ja aruandlust ning esitama vastavad andmed antimikroobikumiresistentsuse üleilmse seire süsteemile (GLASS); rõhutab lisaks sellele, et kogu asjakohase ja võrreldava teabe süstemaatiline kogumine müügimahtude kohta on äärmiselt oluline; kutsub komisjoni üles koostama nii inimeste kui ka loomade seisukohast oluliste prioriteetsete patogeenide ELi nimekirja kavandi, konsulteerides EMA, EFSA ja ECDC‑ga ning võttes arvesse WHO ülemaailmset prioriteetsete patogeenide nimekirja, ning kehtestama seeläbi selgelt tulevased prioriteedid teadus- ja arendustegevuses; palub komisjonil ühtlasi julgustada ja toetada liikmesriike antimikroobikumiresistentsuse / tervishoiuteenustega seotud nakkuste seire ja vähendamise alaste riiklike eesmärkide kehtestamisel ja jälgimisel;

10.  palub komisjonil välja töötada ühtsed uuringud tervishoiuteenustega seotud nakkuste kohta andmete kogumiseks ning uurida epideemiate ja pandeemiate ajal suuri inimeste ja loomade populatsioone ähvardavaid ohte;

11.  juhib tähelepanu sellele, et kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi teabe ja andmete jagamine olulisemaks muutuvate probleemide kohta inimeste ja loomade tervises ning varajase hoiatamise süsteemide kasutamine võivad aidata liikmesriikidel võtta kasutusele asjakohased ohjamismeetmed resistentsete organismide leviku piiramiseks;

12.  nõuab, et suurendataks kõikide asjaomaste ELi ametite tähtsust antimikroobikumiresistentsuse ja tervishoiuteenustega seotud nakkuste vastases võitluses ning et suurendataks nendes ametites selleks saadaolevaid inimressursse ja rahalisi vahendeid; on seisukohal, et ELi ametite ja ELi rahastatavate projektide vaheline tihe koostöö on otsustava tähtsusega;

13.  kutsub tungivalt komisjoni ja liikmesriike üles esitama korrapäraseid ja täpseid aruandeid inimestel esinenud kinnitust leidnud antimikroobikumiresistentsuse juhtumite kohta ning õiget ja ajakohast statistikat antimikroobikumiresistentsusega seotud surmajuhtumite kohta;

14.  rõhutab, et järelevalve tegemine põllumajandus- ja toiduainetööstusele suunatud loomakasvatuse üle, nakkuste ennetamine, tervisealane haridus, bioohutusmeetmed, aktiivse seire programmid ja tõrjetavad on äärmiselt olulised kõigi nakkusohtlike mikroorganismide tõrjel, sest need meetmed vähendavad vajadust antimikroobikumide järele ning seega mikroorganismide resistentsuse kujunemise ja leviku võimalust; rõhutab vajadust kehtestada riiklike tervishoiuasutuste kohustuslik teavitamine kõikidest patsientidest, kes on nakatunud väga resistentsete bakteritega või kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on nimetatud bakterite kandjad; rõhutab vajadust suuniste järele, mis käsitlevad haiglaravil viibivate nakatunud patsientide isoleerimist, ning valdkondadevahelise professionaalse rakkerühma moodustamise järele, kes annaks aru otse riiklikule tervishoiuministeeriumile;

15.  rõhutab vajadust ELi süsteemi järele, kuhu kogutaks kõigi antibiootikumide õiget kasutamist käsitlevad andmed; palub, et ELi tasandil töötataks välja antibiootikumide väljakirjutamise ja kasutamise normid, milles tunnistatakse muu hulgas veterinaararstide ja esmatasandi raviarstide vastutust selles küsimuses; palub ka kõigi antibiootikumiretseptide kohustuslikku kogumist riigi tasandil ja nende registreerimist andmebaasis, mida haldavad ja kooskõlastavad nakkuste valdkonna eksperdid, et levitada teadmisi antibiootikumide parima kasutamise kohta;

16.  mõistab sellega seoses hukka asjaolu, et komisjon ei esitanud juba varem ettepanekut ravimitest tingitud veereostust käsitleva strateegilise lähenemisviisi vastuvõtmiseks, nagu on ette nähtud veepoliitika raamdirektiivis(20); kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles koostama viivitamata ravimijääkide vette sattumist ja keskkonda jõudmist käsitleva ELi strateegia, milles pööratakse piisavalt tähelepanu andmete kogumisele antimikroobikumiresistentsuse mõju kohta veevarudele ja veeökosüsteemile, selle jälgimisele ja paremale analüüsimisele; juhib tähelepanu sellele, kui kasulik on integreeritud kogu ahelat hõlmav lähenemisviis seoses ravimijääkide ja antimikroobikumiresistentsusega keskkonnas(21);

17.  rõhutab, et vee ja pinnase saastamine inimestel ja loomadel kasutatud antibiootikumide jääkidega on kasvav probleem ning et keskkond ise on uute resistentsete mikroorganismide võimalik allikas; kutsub seepärast komisjoni üles pöörama terviseühtsuse lähenemisviisi raames keskkonnale tunduvalt rohkem tähelepanu;

18.  tuletab meelde, et sageli esile tõstetud statistika, mille kohaselt põhjustab antimikroobikumiresistentsus ELis aastas 25 000 surmajuhtumit ning tekitab enam kui 1,5 miljardi euro ulatuses kulusid, on pärit 2007. aastast ning et vaja on pidevalt ajakohastatavat teavet tegeliku koormuse kohta, mida antimikroobikumiresistentsus tekitab;

19.  tuletab meelde, et tervis on tootlikkust ja konkurentsivõimet mõjutav tegur ning üks probleemidest, mis kodanikele enim muret valmistab;

20.  kutsub komisjoni üles suurendama niisuguse antimikroobse tundlikkuse Euroopa analüüsikomitee (EUCAST) rahastamist, kes tegeleb antimikroobse tundlikkuse in vitro fenotüüp-testimise tehniliste aspektidega ning toimib EMA ja ECDC ühenduskomiteena;

21.  kutsub tungivalt komisjoni üles eraldama mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) rohkem vahendeid konkreetselt alternatiivse loomakasvatuses kasutatava raviaineid mittesisaldava sööda võimalusi käsitlevate uuringute läbiviimiseks;

22.  toetab miinimumina nõukogu vastust codex alimentarius’e antimikroobse resistentsuse minimeerimise ja kontrollimise korra eelnõule ning selle 18. ja 19. põhimõtet antimikroobikumide vastutustundliku ja mõistliku kasutamise kohta;

23.  julgustab asetama rõhku nakkustõrjesuunistest kinnipidamisele, nakatumismäära vähendamiseks kehtestatud eesmärkide kasutuselevõtule ja heade tavade toetamisele, et aidata lahendada probleeme seoses patsientide ohutusega haiglakeskkonnas;

24.  kutsub komisjoni, ECDCd ja liikmesriike üles toetama ühekordsete kätekuivatusrätikute kasutamist hügieeni seisukohast tundlikes kohtades, näiteks tervishoiuasutused, ruumid, kus töödeldakse toiduaineid, ning lasteaiad;

25.  tuletab meelde asjaolu, et toit on üks võimalikest resistentsete bakterite loomadelt inimestele ülekandmise vahenditest, ning ka seda, et ravimiresistentsed bakterid võivad levida inimeste ja loomade populatsioonides vee ja keskkonna kaudu; võtab teadmiseks ohu nakatuda resistentsete organismidega sõnniku või antimikroobsete ainetega töödeldud nakatunud põllukultuuride kaudu ning põllumajandusjääkide sattumisel põhjavette; juhib tähelepanu asjaolule, et sellega seoses mõjutab niisuguste bakterite levikut kaubandus, reisimine ning nii inimeste kui ka loomade ränne;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama avalikke terviseteateid üldsuse teadlikkuse suurendamiseks ning edendama sellega käitumise muutumist, et antibiootikume kasutataks ning nendega käidaks ümber vastutustundlikult, eriti seoses nende ennetava kasutamisega; rõhutab, kui tähtis on edendada nn tervishoiualast kirjaoskust, sest on oluline, et patsiendid mõistaksid tervishoiuteavet ja suudaksid ravijuhiseid täpselt järgida; rõhutab, et tuleks võtta rohkem ennetavaid meetmeid, näiteks hea hügieen, et vähendada inimeste seas vajadust antibiootikumide järele; rõhutab, et ennetava strateegia aluseks peaks olema teadlikkus eneseravi ja liigsete retseptide väljastamise ohtude kohta;

27.  kutsub liikmesriike üles töötama välja avalikke terviseteateid, et tõsta üldsuse teadlikkust nakkuste ja isikliku hügieeni vahelisest seosest; rõhutab, et tõhus moodus antimikroobikumide kasutamise vähendamiseks on nakkuste leviku ennetav takistamine; julgustab sellega seoses edendama enese eest hoolitsemise algatusi;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja strateegiaid selle toetamiseks, et patsiendid järgiksid meditsiinitöötajate ettekirjutusi välja kirjutatud antibiootikumi- või muu asjakohase ravi kohta;

29.  kutsub tungivalt komisjoni üles esitama terviseühtsuse tegevuskavast lähtuvad suunised, milles sätestatakse parimad tavad kogu ELi hõlmavates õppekavades rakendatavate ühtlustatud kvaliteedistandardite väljatöötamiseks, et edendada interdistsiplinaarset haridust, nakkuste ennetamist ja koolituskavasid tervishoiutöötajatele ja üldsusele, et tagada tervishoiutöötajate ja veterinaararstide nõuetekohane tegevus seoses antimikroobikumide väljakirjutamise, annustamise, kasutamise ja kõrvaldamisega(22) ning et tagada haiglates valdkondadevaheliste antibiootikumide haldusmeeskondade loomine ja rakendamine;

30.  rõhutab, et kolmandik retseptidest kirjutatakse välja esmatasandi tervishoius ning et seetõttu tuleks seda sektorit käsitleda kasutamisnormides prioriteedina; rõhutab nakkushaiguste spetsialistide kaasamise olulisust nimetatud normide koostamisel ning nende haldamisel ja järelkontrollis; kutsub komisjoni üles koostama suunised nende normide kasutamiseks inimtervise valdkonnas; kutsub liikmesriike üles vaatama läbi kõik kehtivad normid, eelkõige seoses operatsioonidega seotud ennetava kasutamisega; väljendab heameelt selliste käimasolevate riikliku tasandi projektide üle nagu PIRASOA programm, mis on näited headest tavadest seoses mõistliku kasutamisega esmatasandi tervishoius ja haiglates; julgustab parimate tavade ja normide jagamise mehhanismide väljatöötamist;

31.  mõistab, et tervishoiutöötajad peavad sageli tegema kiireid otsuseid antibiootikumiravi näidustuse kohta; märgib, et tõhusal ja täpsel otsuste tegemisel võib abi olla kiiretest diagnostilistest testidest;

32.  julgustab liikmesriike ennetama resistentsetest bakteritest põhjustatud nakkuste levikut, rakendades kiirete diagnostikameetoditega aktiivse seire programme, et tuvastada kiiresti patsiendid, kes on nakatunud multiresistentsete bakteritega, ja kehtestama nõuetekohased nakkustõrjemeetmed (näiteks patsientide isoleerimine, kohortimine ja rangemate hügieenimeetmete võtmine);

33.  mõistab, et kiirdiagnostikavahendite maksumus võib ületada antibiootikumide hinda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma tööstusele stiimuleid tulemuslike, soodsate ja tõhusate testimismeetodite väljatöötamiseks ning kiirdiagnostikavahendite kasutamiseks; rõhutab, et kiirdiagnostikavahendid on kogu riigi ulatuses saadaval vaid 40 %‑s OECD riikidest; kutsub tervisekindlustuse andjaid üles katma kiirdiagnostikavahendite kasutamisest tulenevaid lisakulusid, arvestades antimikroobikumide asjatu kasutamise vältimise pikaajalist kasu;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles piirama antibiootikumide müümist inimtervishoiu töötajate ja loomatervise spetsialistide poolt, kes neid välja kirjutavad, ning kõrvaldama kõik rahalised ja muud stiimulid antibiootikumide väljakirjutamiseks, tagades samas jätkuvalt erakorraliste veterinaarravimite piisavalt kiire kättesaadavuse; rõhutab, et paljusid antimikroobikume kasutatakse nii inimtervishoius kui ka veterinaarmeditsiinis, et mõned nendest antimikroobikumidest on inimestel esinevate eluohtlike nakkuste ennetamiseks või raviks elulise tähtsusega ning et selliste antimikroobikumide kasutamine loomadel peaks seepärast olema keelatud; rõhutab, et selliseid antimikroobikume tuleks kasutada üksnes inimeste raviks, et säilitada nende tõhusus nakatunud inimeste ravimisel võimalikult kauaks; on seisukohal, et liikmesriikidel peaks olema lubatud kehtestada rangemaid meetmeid seoses antibiootikumide müügi piirangutega või jätkata nende võtmist;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles otsustavalt tegutsema, et võidelda ELis antimikroobikumide ebaseadusliku müügiga või nende müügiga ilma arsti või veterinaari retseptita;

36.  rõhutab vaktsiinide ja diagnostikavahendite väärtust antimikroobikumiresistentsuse ja tervishoiuteenustega seotud nakkuste vastases võitluses; soovitab integreerida antimikroobikumiresistentsust käsitlevatesse riiklikesse tegevuskavadesse võtmekomponendina elukestva vaktsineerimise ning elanikkonna seas ja eelkõige haavatavates elanikkonnarühmades läbi viidava nakkustõrje eesmärgid; rõhutab ühtlasi kättesaadava teabe ja teadlikkuse suurendamise olulisust üldsuse seas, et suurendada vaktsineerimise määra inim- ja veterinaartervishoius ning lahendada haiguste ja antimikroobikumiresistentsuse probleem kulutõhusalt;

37.  rõhutab, et Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks tõdetakse, et vaktsineerimise teel immuunsuse kujundamine on kulutõhus antimikroobikumiresistentsuse vastane tervishoiumeede(23), ja et tegevuskavas esitab komisjon stimuleerivad meetmed, mille eesmärk on edendada diagnostikameetmete, antimikroobikumide alternatiivide ja vaktsiinide kasutamist(24), kuid et diagnostika, antimikroobikumide alternatiivide ja vaktsiinide suhteliselt kõrge hind võrreldes tavapäraste antibiootikumidega takistab vaktsineerimise määra suurendamist, mis tegevuskavas on eesmärgiks seatud(25); rõhutab, et mitmed liikmesriigid käsitavad juba vaktsineerimist olulise poliitikameetmena nii piiriüleste loomataudide puhangute vältimiseks kui ka nakkuste ELi põllumajandusturul levimise riski ohjamiseks ning on vaktsineerimise seepärast vastavalt kasutusele võtnud;

38.  kutsub liikmesriike üles suurendama potentsiaalselt sepsist põhjustavate nakkuste ennetamise ja tõrje alaseid jõupingutusi; kutsub liikmesriike üles lisama oma riiklikesse antimikroobikumiresistentsuse vastastesse tegevuskavadesse sihtotstarbelised meetmed sepsise paremaks ennetamiseks, varajaseks tuvastamiseks ja diagnoosiks ning kliiniliseks haldamiseks;

39.  kutsub komisjoni üles uurima, kuidas kasutada kõige paremini ära Euroopa harvikhaiguste tugivõrgustikke, ja hindama nende võimalikku osa antimikroobikumiresistentsuse alases uurimistegevuses;

40.  rõhutab, et keskkonna saastamine eelkõige loomakasvatusest, haiglatest ja majapidamistest pärinevate inimestel ja loomadel kasutatud antibiootikumide jääkidega on kasvav probleem, mis nõuab ühtseid poliitikameetmeid antimikroobikumiresistentsuse leviku takistamiseks ökosüsteemides ning loomade ja inimeste seas; julgustab täiendavate teadusuuringute tegemist, et uurida ülekandumisdünaamikat ja selle saaste suhtelist mõju antimikroobikumiresistentsusele; kutsub seepärast tungivalt üles arendama sünergiat terviseühtsuse põhimõtte ja juba toimuva keskkonnaseire (eelkõige veepoliitika raamdirektiivi kohane seire jälgimisnimekirja alusel) andmete vahel, et täiendada teadmisi antimikroobikumide esinemisest ja levikust keskkonnas;

41.  märgib, et herbitsiididega kokku puutunud bakterid reageerivad kliiniliselt olulistele antibiootikumidele teisiti; viitab lubatud herbitsiidide ja antibiootikumide kasutamise tagajärjel antibiootikumiresistentsuses toimunud muutuste sagedusele ning sellele, et need muutused ei allu regulatiivsele järelevalvele;

42.  kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et tegeleda ravimite, sealhulgas antimikroobikumide reoveega ja reoveepuhastite kaudu keskkonda sattumisega ning käsitleda seda olulise antimikroobikumiresistentsuse tekkimise põhjusena;

43.  nõuab keskkonnaohu hindamise läbivaatamist antimikroobikumide müügiloa menetluse osana ning vanemate, juba turule lastud toodete puhul; nõuab, et peetaks rangelt kinni ELi headest tootmistavadest ja keskkonnahoidlike hangete nõuetest seoses ravimite tootmise ja turustamise ning antibiootikumide keskkonda viimisega;

44.  kutsub tungivalt komisjoni ja liikmesriike üles tegelema multiresistentsete seente esinemise taseme kiire tõusuga, vaadates läbi fungitsiidide kasutamise põllumajandus- ja tööstussektoris;

45.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lõpetama järk-järgult antimikroobsete ühendite või kemikaalide kasutamise mittekliinilistel eesmärkidel, näiteks igapäevastes puhastusvahendites ja teistes tarbekaupades;

46.  rõhutab, et hädavajalik on süvitsi uurida seda, millist mõju avaldab antimikroobikumiresistentsuse arengule antimikroobikumide esinemine toidukultuurides ja loomasöödas, ning mikroobide kooslust mullas;

47.  juhib sellega seoses tähelepanu toruotsatehnoloogial põhineva lähenemisviisiga kaasnevate ühiskondlike kulude põhjaliku eelhindamise vajalikkusele;

48.  palub, et komisjon ja liikmesriigid vaataksid läbi oma heade põllumajandustavade eeskirjad ja tööstusheidete direktiivis(26) sätestatud asjakohase parima võimaliku tehnika, lisades neile antibiootikume / antimikroobse resistentsusega mikroorganisme sisaldava sõnniku käitlemist käsitlevad sätted;

49.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles soodustama niisuguste kestlike ravimite väljatöötamist, mille mõju keskkonnale ja veele on väike, ning täiendavat innovatsiooni ravimitööstuse selles valdkonnas;

50.  rõhutab, et kõikidel liikmesriikidel ei ole piisavalt ressursse tervikliku riikliku antimikroobikumiresistentsuse strateegia väljatöötamiseks ja rakendamiseks; kutsub tungivalt komisjoni üles andma liikmesriikidele selget teavet antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks saadaolevate ELi vahendite kohta ning eraldama selle probleemiga tegelemiseks täiendavaid sihtotstarbelisi vahendeid;

51.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi ja muutma neid tööstusheidete direktiivis esitatud parima võimaliku tehnika viitedokumente (PVT‑viitedokumendid), kus käsitletakse antibiootikume tootvatest käitistest pärinevat heidet;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks tulemuslikult kõikides antimikroobikumiresistentsusega seonduvates valdkondades kehtivaid õigusakte, et tagada selle ohuga tegelemine kõikides poliitikavaldkondades;

53.  rõhutab olelusringi hindamisel põhineva lähenemisviisi olulisust alates tootmisest ja väljakirjutamisest kuni ravimijäätmete käitlemiseni; palub komisjonil tegeleda antibiootikumide kõrvaldamise küsimusega, mille raames tuleks uurida alternatiivseid võimalusi põletamisele, näiteks gaasistamine;

54.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et inimtervishoius kasutatavate ravimite ravimiohutuse järelevalvesüsteemi kaasataks ka keskkonnateemad ning et veterinaarravimite puhul käsitletaks keskkonnateemasid, eelkõige seoses antimikroobikumiresistentsusega, senisest enam;

55.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama kvaliteedistandardid (läviväärtused) või riskihindamise läbiviimise nõuded, tagamaks, et asjaomaste antibiootikumide ja antimikroobikumiresistentsusega mikroorganismide sisaldus sõnnikus, reoveesettes ja niisutusvees oleks enne põldudele laotamist ohutu;

56.  palub, et komisjon käivitaks koostöös liikmesriikidega kogu ELi hõlmava tarbijate ja ettevõtjate teavitamise kampaania, milles käsitletaks vesiviljelust üldiselt ning eeskätt erinevusi ELi turul kehtivate rangete ja põhjalike standardite ning kolmandatest riikidest imporditud toodetele kohaldatavate standardite vahel, pöörates erilist tähelepanu probleemidele, mida tekitab toiduohutusele ja rahvatervisele eriti resistentsete mikroorganismide ja antimikroobse resistentsuse jõudmine liitu;

57.  nõuab, et järk-järgult lõpetataks antimikroobikumide regulaarne, ennetav ja metafülaktiline kasutamine põllumajandusloomade rühmade seas ja et täielikult keelataks nn viimase valiku antibiootikumide kasutamine toiduloomadel; rõhutab, et hea loomakasvatus, head hügieenitavad ja põllumajandusettevõtete hea majandamine ning vastavatesse valdkondadesse investeerimine aitavad kaasa nakkuste ennetamisele ja seeläbi ka antibiootikumide kasutamise vähendamisele; kutsub tungivalt komisjoni üles esitama ELi uue loomade heaolu strateegia, mida Euroopa Parlament pooldab ja mille pikaajaline eesmärk on luua loomade heaolu käsitlev õigusakt; nõuab tungivalt, et komisjon täidaks viivitamata need punktid, mis on loomade kaitset ja heaolu käsitlevas Euroopa Liidu strateegias aastateks 2012–2015 seni veel täitmata;

58.  rõhutab, et head põllumajandusettevõtete majandamise, bioturvalisuse ja loomakasvatuse süsteemid on toiduloomade tervise ja heaolu alus ja vähendavad nende nõuetekohase kohaldamise korral vastuvõtlikkust bakteriaalsetele haigustele ja vajadust loomadel antibiootikume kasutada;

59.  on seisukohal, et tulevases ühises põllumajanduspoliitikas tuleb soodustada piisavate rahaliste vahendite eraldamist põllumajandusettevõtetesse tehtavateks investeeringuteks, näiteks kvaliteetsete pidamistingimuste, ventilatsiooni, puhastamise, desinfitseerimise, vaktsineerimise ja bioturvalisuse valdkonnas, ning et neid investeeringuid ei tohiks ohtu seada; tunnistab sellega seoses, kui tähtis on põllumajandusega tegeleva kogukonna liikmete teadlikkus loomade heaolust, loomade tervisest ja toiduohutusest; märgib, et oluline on edendada ja kohaldada häid tavasid kõigis toiduainete tootmise ja töötlemise etappides ning tähtsad on ohutu ja tasakaalustatud toitainesisaldusega sööt ning konkreetsed söötmisstrateegiad, sööda koostis, sööda formulatsioonid ja sööda töötlemine;

60.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles, sealhulgas ka ühise põllumajanduspoliitika reformi silmas pidades, saavutama suuremat sünergiat ning kooskõlas komisjoni terviseühtsuse tegevuskavaga antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks pakkuma tulemuslikke rahalisi stiimuleid ja toetust loomakasvatajatele, kes suudavad tõendada, et nad on vähendanud antibiootikumide kasutamist ja saavutanud kõrge loomade või põllumajandusloomade vaktsineerimise määra;

61.  rõhutab, et head sanitaartingimused ja hügieen põllumajandusettevõtetes on määrava tähtsusega; palub komisjonil töötada välja suunised antibiootikumide kasutamise kohta loomadel ja hügieenitingimuste kohta põllumajandusettevõtetes; kutsub liikmesriike üles koostama konkreetsed kavad ja tugevdama sanitaartingimuste alast järelevalvet;

62.  tuletab meelde ennetusmeetmeid, mis tuleb võtta kasutusele enne antimikroobikumide ravi kasutamist kõikidel toiduloomarühmadel (metafülaktika):

63.  on veendunud, et nõuded, millega tagatakse, et märgistus viitab antibiootikumide kasutamisele, parandaksid tarbijate teadmisi ja võimaldaksid neil teha teadlikumaid valikuid; kutsub komisjoni üles looma ühtlustatud märgistussüsteemi, mis põhineb loomade heaolu standarditel ja headel loomakasvatustavadel, nagu kavandati juba 2009. aastal(28),

64.  juhib lisaks sellele tähelepanu uutele teaduslikele andmetele (2018. aasta veebruar), mis tõendavad, et laiendatud toimespektriga beetalaktamaasid (ESBLid) kanduvad loomakasvatuse või liha söömise tõttu inimesele üle ainult piiratud ulatuses ning et ESBLide peamine levik toimub inimeselt inimesele(29);

65.  rõhutab, et intensiivpõllumajandusele võib olla omane, et põllumajandusettevõtetes söödetakse kariloomadele ja kodulindudele ebaõigesti ja regulaarselt antibiootikume kiirema kasvu soodustamiseks ja et antibiootikume kasutatakse ulatuslikult ka profülaktilisel eesmärgil, et hoida ära kitsastest, piiratud ja stressirohketest ning loomade immuunsüsteemi pärssivatest pidamistingimustest põhjustatud haiguste levikut ja kompenseerida ebasanitaarseid tingimusi, milles neid kasvatatakse;

66.  on seisukohal, et meie arusaamine antimikroobikumiresistentsuse levimisest põllumajandusloomadelt inimestele on juba üsna kindel ja et seda ei ole tegevuskavas nõuetekohaselt tunnistatud; märgib, et tegevuskavas nõutakse üksnes täiendavat uurimist ja teadmistes esinevate lünkade täitmist ning et see võib põhjustada hädavajalike meetmete võtmise edasilükkumist;

67.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eristama põllumajandusloomi ja lemmikloomi, eelkõige veterinaarmeditsiinis antimikroobikumide kasutamise järelevalve ja hindamise mehhanismide ning nende kasutamist puudutavate meetmete kavandamisel;

68.  rõhutab, et koostöös veterinaararstidega on välja töötatud põllumajanduses kasutatavate antibiootikumide põhjalik seire, mille raames dokumenteeritakse põhjalikult ja täiustatakse veelgi antibiootikumide kasutamist; peab kahetsusväärseks, et inimmeditsiinis veel võrreldavat süsteemi loodud ei ole;

69.  märgib, et ka ELi ametid on kinnitanud seost toiduloomade (nt broilerite) antibiootikumiresistentsuse ja inimestel arvukalt esinevate selliste bakteriaalsete infektsioonide vahel, mis on tingitud niisuguste loomade liha käitlemisest, valmistamisest ja tarbimisest(30);

70.  rõhutab, et uuringud näitavad, et niisuguste meetmete võtmine, millega piiratakse toiduloomadel antibiootikumide kasutamist, on seostatav nendel loomadel antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite esinemise vähenemisega(31);

71.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles neid uusimaid teaduslikke andmeid(32) arvesse võttes tähelepanelik olema, meetmete võtmisel mõõdutunnet säilitama ning antibiootikume ja antimikroobikumiresistentsust kõikides asjaomastes õigusaktides hoolikalt hindama ja klassifitseerima, et vältida kättesaadavuse tarbetut piiramist selliste ravimite puhul, mida on Euroopa loomakasvatuses vaja võitluseks teatavate algloomadega, näiteks koktsiididega, ja seeläbi inimeste nakatumise ohu tahtmatut suurendamist toidust pärinevate ohtlike bakterite (näiteks salmonella bakterid) ning mikroobidega;

72.  avaldab kahetsust, et Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks puudub igasugune vahendite eraldamine ning et tegevuskavas ei kasutata julgemalt õiguslikke vahendeid; kutsub komisjoni üles olema tulevikus välja töötatavates tegevuskavades ambitsioonikam ja tegema otsustavamaid jõupingutusi selle tervikuna rakendamiseks;

73.  avaldab kahetsust, et komisjoni strateegiline lähenemisviis, mis on põhimõtteliselt õige, jääb tihti vaid tahteavalduseks, ning kutsub komisjoni üles oma lähenemisviisi lahti selgitama;

74.  kutsub komisjoni üles koordineerima riiklikke strateegiaid ja tegema nende üle järelevalvet, et võimaldada parimate tavade jagamist liikmesriikides;

75.  julgustab liikmesriike töötama välja ambitsioonikad riiklikud strateegiad antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks loomakasvatussektoris, mis hõlmavad mõõdetavaid eesmärke veterinaarsete antimikroobikumide kasutamise vähendamiseks, arvestades samas kohalike tingimustega; rõhutab, et nende strateegiate rakendamine peaks hõlmama kõiki toiduainete tarneahela sektoreid;

76.  märgib, et osades liikmesriikides on seadusega kindlaks määratud kutsealaselt pädevad veterinaarravimite alased nõustajad, keda volitavad teatavaid veterinaarravimeid välja kirjutama asjaomased asutused; rõhutab, et antimikroobikumiresistentsust käsitlevates riiklikes tegevuskavades ei tohiks keelata nendel isikutel vajaduse korral teatavaid veterinaarravimeid välja kirjutada ja tarnida, võttes arvesse nende isikute võimalikku olulisust eraldatud maapiirkondade kogukondades;

77.  rõhutab, et tähtis on vahetada liikmesriikide vahel parimaid tavasid ja seejuures on oluline komisjoni koordineeriv roll; tunnustab sellega seoses antibiootikumide kasutamise vähendamist loomakasvatuses Madalmaades 64,4 % võrra ajavahemikul 2009–2016 ning riigi väljendatud eesmärki vähendada 2020. aastaks antibiootikumide kasutamist veelgi rohkem; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohaldama seda avaliku sektori asutusi, tööstusharu, teadlasi ja veterinaararste hõlmavat avaliku ja erasektori koostöö näidet liidu muudele piirkondadele;

78.  kutsub tungivalt liikmesriike üles kaaluma maksusoodustuste (maksuvabastused põllumajandustootjatele) ja negatiivsete maksustiimulite (antibiootikumide müügitulu maksustamine, mida tehti edukalt nt Belgias ja Taanis) loomist seoses antibiootikumide kasutamisega loomakasvatuses muudel kui ravieesmärkidel;

Antimikroobikumiresistentsusega seotud teadus-, arendus- ja uuendustegevuse edendamine

79.  juhib tähelepanu sellele, et 1,3 miljardi euro suuruse investeeringuga antimikroobikumiresistentsusega seotud teadusuuringutesse on EL selles valdkonnas juhtpositsioonil ning et ELi saavutused hõlmavad programmi „New Drugs for Bad Bugs (ND4BB)“(33) ja antimikroobikumiresistentsuse alase teadustöö ühise kavandamise algatust (JPIAMR)(34); rõhutab teadustegevuse tõhususe ja koordineerimise olulisust; väljendab seepärast heameelt selliste algatuste üle nagu ERA-NET (Euroopa teadusruumi asutuste rahastamise võrgustik), mille eesmärk on luua sünergia antimikroobikumiresistentsuse alase teadustöö ühise kavandamise algatuse ja programmi „Horisont 2020“ vahel; juhib tähelepanu sellele, et 1960. aastateks oli välja töötatud rohkem kui 20 uut antibiootikumide klassi, ja märgib murega, et viimastel aastatel ei ole täiesti uusi antimikroobikumide klasse kasutusele võetud;

80.  kutsub tungivalt komisjoni üles kaaluma uue õigusliku raamistiku kasutuselevõtmist uute inimkasutuseks mõeldud antimikroobikumide väljatöötamise soodustamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi soovitustele, mis esitati juba parlamendi 10. märtsi 2016. aasta muudatusettepanekutes, milles käsitletakse ettepanekut võtta vastu määrus veterinaarravimite kohta, ning parlamendi 19. mai 2015. aasta resolutsioonis; märgib, et oma Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks võtab ka komisjon endale kohustuse analüüsida „ELi regulatiivseid vahendeid ja stiimuleid, eelkõige harvikravimeid ja pediaatrias kasutatavaid ravimeid käsitlevaid õigusakte, et kasutada neid uudsete antimikroobikumide [---] puhul“;

81.  väljendab heameelt asjaolu üle, et EFSA ja EMA vaatasid hiljuti läbi ja võtsid arutlusele mitmed alternatiivid antimikroobikumide kasutamisele toiduloomadel ning et osade alternatiivide puhul on eksperimentaaluuringute käigus täheldatud lootustandvaid tulemusi loomade tervisenäitajate parandamisel; teeb seepärast ettepaneku anda uut hoogu alternatiive käsitlevale teadustegevusele ning sellise ELi õigusraamistiku väljakujundamisele, mis soodustaks nende väljatöötamist ja muudaks selgemaks nende heakskiitmise korra;

82.  tuletab meelde, et antibiootikumide harjumuspärane väljatöötamine loodusest pärit antibiootikumide modifitseerimise meetodite põhjal on ammendunud ning et uue põlvkonna antibiootikumide väljatöötamiseks teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringutega tuleks murda antibiootikumide loomise klassikaline paradigma; väljendab heameelt juba väljatöötatavate uute meetodite üle, nagu monoklonaalsed antikehad, mis vähendavad bakterite virulentsust mitte neid hävitades, vaid muutes need kasutuks;

83.  juhib tähelepanu sellele, et teadus ja teadustegevus on antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse standardite väljatöötamisel suure tähtsusega;

84.  tunneb heameelt alternatiivseid antibiootilisi ravimeetodeid, näiteks bakteriofaagravi käsitlevate hiljutiste teadusprojektide üle, mille näiteks on ELi rahastatud projekt „Phagoburn“; märgib, et seni ei ole ELi tasandil ühegi bakteriofaagravi meetodi kasutamiseks luba antud; palub komisjonil teha ettepanek bakteriofaagravi käsitleva uusimatel teaduslikel andmetel põhineva raamistiku kohta;

85.  võtab teadmiseks hiljutised teadusuuringud, milles käsitletakse niisuguste uue põlvkonna probiootikumide väljatöötamist, mida kasutatakse kliinilistes oludes antibiootikumiraviga samaaegselt ning mille puhul on leitud, et need vähendavad antibiootikumide suhtes eriti resistentsetest bakteritest tingitud tervishoiuteenustega seotud nakkusi(35);

86.  märgib, et sama oluline on teadus- ja arendustegevus nakkuste ravi ja ennetamise uute lähenemisviiside vallas ning et need lähenemisviisid võivad hõlmata niisuguste ainete kasutamist, mis tugevdavad immuunvastust bakteriaalsetele nakkustele, näiteks pre- ja probiootikumid;

87.  julgustab EMAt koos EFSA ja ECDCga vaatama läbi kogu kättesaadava teabe vanemate antimikroobikumide kasulikkuse ja riskide kohta, hõlmates ka koos tarvitatavaid antibiootikume, ning kaaluma, kas on vaja teha muudatusi nende heakskiidetud kasutusviisides; rõhutab, et tuleks julgustada uuendajate ja reguleerivate asutuste dialoogi varajases etapis, et kohandada vajaduse korral õigusraamistikku, et soosida ja kiirendada antimikroobsete ravimite väljatöötamist ning tagada nende kiirem kättesaadavus;

88.  julgustab komisjoni kehtestama kiirmenetluse korra, mille kohaselt on võimalik ajutiselt keelata antimikroobikumid, mille tööstuslik või põllumajanduslik kasutamine on heaks kiidetud, kuid mille puhul kahtlustatakse tõsist antimikroobikumiresistentsusega seotud negatiivset mõju, kuni viiakse läbi täiendavad uuringud antimikroobikumi mõju kohta;

89.  tuletab meelde, et meditsiiniliste ja veterinaarravimite halb kvaliteet ja väike toimeainesisaldus ja/või nende pikaajaline kasutamine soodustab resistentsete mikroobide teket; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles parandama ja kavandama õigusakte, millega tagatakse, et ravimid on kindla kvaliteediga, ohutud ja tulemuslikud ning et nende kasutamisel järgitakse rangeid põhimõtteid;

90.  kutsub komisjoni üles suurendama antimikroobikumiresistentsete patogeenide epidemioloogiat ja immunoloogiat ning tervishoiuteenustega seotud nakkuste seiret, eelkõige loomade, inimeste ja keskkonna vahelise ülekandumise viise käsitlevate varajaste sektoriüleste ja interdistsiplinaarsete teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist; kutsub komisjoni üles toetama teadusuuringuid, millega uuritakse kätehügieeni ja erinevate kätepesu- ja kätekuivatusmeetodite mõju võimalike patogeenide edasikandumisele;

91.  kutsub komisjoni üles investeerima võrdselt loomatervise valdkonnas muude kui antibiootiliste alternatiivide, muu hulgas kasvukiirendajate väljatöötamisse ning uute molekulide arendamisse uute antibiootikumide väljatöötamiseks; rõhutab, et uusi antibiootikume ei tohi kasutada loomatervise edendamiseks ega kasvu kiirendamiseks ning et tööstusvaldkonnad, kus kasutatakse uute antibiootikumide väljatöötamiseks avaliku sektori vahendeid, peavad lõpetama antibiootikumide turustamise ja/või nende kasutamise loomatervise edendamiseks ja loomade kasvu kiirendamiseks;

92.  tunneb heameelt hiljutiste piiriüleste teadusprojektide üle antimikroobikumiresistentsuse vältimise ja nakkuste ennetamise valdkonnas, näiteks ELi rahastatav Interregi projekt „i‑4‑1‑Health“; kutsub komisjoni üles suurendama tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamisega tegeleva teadustöö rahastamist;

93.  kutsub komisjoni üles toetama järgmises ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis täiendavalt antimikroobikumiresistentsuse valdkonna teadus- ja arendustegevust, muu hulgas seoses kestliku arengu eesmärkides määratletud ülemaailmsete nakkustega, eelkõige ravimiresistentne tuberkuloos, malaaria, HIV ja tähelepanuta jäänud troopilised haigused, määratledes muu hulgas ülemaailmse antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse ka programmi raames eraldi eesmärgina;

94.  palub komisjonil kehtestada piirangud elusloomade veole piirkondadest, kus praeguse seiresüsteemiga on tuvastatud antimikroobse resistentsusega bakterite tüvesid;

95.  märgib, et ka mõnel taimekaitsevahendil on mikroobivastane toime, mis võib mõjutada antimikroobikumiresistentsuse levikut; nõuab täiendavaid teadusuuringuid, mis käsitlevad võimalikku seost pestitsiidide ja herbitsiidide kaubanduslike formulatsioonidega kokkupuute ja antimikroobikumiresistentsuse väljakujunemise vahel; tõdeb, et korrapäraselt analüüsitakse küll herbitsiidide toksilisust, kuid mitte mikroobidele avalduvat subletaalset mõju, ja rõhutab, et eespool esitatud põhjustel on oluline kaaluda selliste analüüside korrapärast tegemist;

96.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama varajast ja pidevat dialoogi kõigi sidusrühmadega, et välja töötada asjakohased antimikroobikumiresistentsuse valdkonna teadus- ja arendustegevuse stiimulid; võtab teadmiseks, et igal juhtumil sobivat ühesugust lahendust ei leidu; nõuab tungivalt, et komisjon kaasaks kodanikuühiskonna ametlikult terviseühtsuse üle peetavatesse aruteludesse, näiteks luues sihtotstarbelise sidusrühmade võrgustiku ja rahastades seda;

97.  rõhutab, et vaja on avaliku sektori juhitavaid eri koostöömudeleid ja tööstuse osalemist nendes; mõistab, et tööstuse võimekusel on tähtis osa antimikroobikumiresistentsuse valdkonna teadus- ja arendustegevuses; rõhutab, et eespool mainitust hoolimata on seda ülitähtsat valdkonda puudutavas teadus- ja arendustegevuses vaja rohkem avaliku sektori poolset tähtsustamist ja tegevuse kooskõlastamist; kutsub seetõttu komisjoni üles käivitama avaliku platvormi avaliku sektori rahastatavate antimikroobikumiresistentsusega seotud teadus- ja arendustegevuse projektide jaoks ning teadus- ja arendustegevuse kooskõlastamiseks;

98.  rõhutab seetõttu, et praegune innovatsiooni raamistik ei soodusta tõhusalt antimikroobikumiresistentsuse teemalist teadus- ja arendustegevust, ning nõuab intellektuaalomandi korra Euroopa tasandil kohandamist ja ühtlustamist, eelkõige selleks, et kaitse kestust asjaomase innovatiivse ravimi jaoks taotletud perioodiga paremini ühitada;

99.  usub, et paljudes liidu eri kohtades viiakse juba praegu ellu antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemisega seotud teadusuuringuid, ilma et oleks asjakohast ülevaadet teadusuuringute olukorrast ELis tervikuna; teeb seetõttu ettepaneku luua ELi tasandil sihtotstarbeline platvorm, et võimaldada tulevikus teadusressursside tõhusamat kasutamist;

100.  tuletab meelde, kui suur väärtus on uute antibiootikumide, kiire diagnostika ja uudsete raviviiside väljatöötamise vallas teadusringkondade ja biofarmakoloogia ettevõtete vahelise koostöö arendamisel;

101.  tunneb heameelt WHO, Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ühise tehnilise sümpoosioni „Antimicrobial Resistance: How to foster innovation, access and appropriate use of antibiotics“(36) (Antimikroobikumiresistentsus: kuidas edendada antibiootikumide innovatsiooni, kättesaadavust ja nõuetekohast kasutamist) üle, kus arutati uusi teadus- ja arendustegevuse mudeleid, et luua teadus- ja arendustegevuses stiimuleid, sidudes samas antibiootikumide kasumlikkuse lahti müügimahust;

102.  tuletab meelde, et kliinilisi uuringuid käsitleva määrusega(37) aidatakse kaasa uute antimikroobikumide uurimisele ELis; palub komisjonil ja Euroopa Ravimiametil kliiniliste uuringute määrust viivitamata rakendada;

103.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama uute majandusmudelite, katseprojektide, stiimulite ja tõukevahendite rakendamist, et edendada uute teraapiate, diagnostika, antibiootikumide, meditsiiniseadmete, vaktsiinide ja antimikroobikumide kasutamise alternatiivide väljatöötamist; usub, et neil on mõte siis, kui need on pikas perspektiivis jätkusuutlikud ning vajadus- ja tõenduspõhised, keskenduvad peamistele avalikele prioriteetidele ning toetavad asjakohast meditsiinialast kasutust;

104.  kutsub komisjoni üles hindama haiglate ja tervishoiukeskkondade praeguste hügieenitavade ja sanitaarmeetodite tõhusust; palub komisjonil uurida probiootikumide ja muude jätkusuutlike hügieenitehnoloogiate kasutamist kui tõhusat sanitaaralast lähenemisviisi antimikroobikumiresistentsusest tingitud tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamiseks ja nende arvu vähendamiseks;

105.  julgustab niisuguste kulutõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtmist, mis vähendavad tervishoiuteenustega seotud nakkuste mõju haiglates ja aitavad ära hoida multiresistentsete mikroorganismide levikut;

106.  julgustab liikmesriike edendama alternatiivseid kuluhüvitussüsteeme, et hõlbustada innovatiivsete tehnoloogiate kasutuselevõtmist riiklikes tervishoiusüsteemides;

107.  märgib, et tavaline ravimite väljatöötamise ärimudel ei ole antibiootikumide väljatöötamisel jätkusuutlik, kuna resistentsus võib aja jooksul edasi areneda ning kuna antibiootikumid on mõeldud ajutiseks kasutamiseks ja viimaseks abinõuks; tuletab tööstusharule meelde tema äriühingute ja sotsiaalset vastutust tegevuse eest, mille eesmärk on aidata kaasa antimikroobikumiresistentsuse probleemi lahendamisele, leides viise, kuidas pikendada antibiootikumide eluiga, muutes seeläbi tõhusate antibiootikumidega varustatuse jätkusuutlikuks, ning nõuab selliste teadusuuringute jaoks stiimulite väljatöötamist ja reguleerimisviisi määratlemist;

108.  tuletab meelde, et nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on nõudnud praeguste stiimulite läbivaatamist (nt need, mis on kehtestatud harva kasutatavaid ravimeid käsitleva määrusega(38)) nende väära kasutamise ja kõrge lõpphinna tõttu; kutsub seetõttu komisjoni üles analüüsima praeguseid teadus- ja arendustegevuse stimuleerimise mudeleid, sealhulgas ülekantava turustamise ainuõiguse mudelit, et kavandada uusi mudeleid ja määratleda reguleerimisviis;

109.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama koostöös teadlaste ja tööstusharuga välja uusi stimuleerimise mudeleid, mille puhul tasu ei ole väljakirjutamise mahuga seotud ja mis stimuleerivad investeeringuid kogu tootearenduse ja tootmisperioodi ulatuses; rõhutab, et teadus- ja arendustegevuse stiimulite lõppeesmärk peab olema tagada kvaliteetsete antibiootikumide taskukohasus ja kättesaadavus;

110.  tunnustab farmatseutide olulist rolli antimikroobikumide asjakohase kasutamise alase teadlikkuse suurendamisel ja antimikroobikumiresistentsuse ennetamisel; julgustab liikmesriike oma ülesandeid laiendama ning lubama täpsete koguste väljastamist ning võimaldama apteekides teatavate vaktsiinide manustamist ja kiirete diagnostiliste testide tegemist;

111.  nõuab ülekantava turustamise ainuõiguse ja turule sisenemise tasu kaalumist jätkusuutlike stiimulitena;

112.  kutsub komisjoni üles võtma endale üleilmse juhtrolli varase diagnoosimise tõenduspõhiste parimate tavade mudelite toetamisel, et lahendada antimikroobikumiresistentsuse probleem;

Üleilmse tegevuskava kujundamine

113.  rõhutab, et kui maailma tasandil ei võeta ühtseid ja koheseid meetmeid, liigub maailm antibiootikumidejärgse ajajärgu suunas, kus levinud nakkused võivad muutuda taas surmavaks;

114.  tuletab meelde, et probleemi keerukuse, selle piiriülese mõõtme ja tõsiste tagajärgede tõttu keskkonnale ning inimeste ja loomade tervisele ning suure majandusliku koormuse tõttu on antimikroobikumiresistentsuse puhul vaja kiiret ja kooskõlastatud ELi, üleilmset ja valdkondadevahelist tegevust; nõuab seetõttu ELilt ja liikmesriikidelt selget pühendumist Euroopa ja rahvusvaheliste partnerluste loomisele ning üleilmse haardega valdkonnaülese antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse strateegia käivitamisele, mis hõlmaks selliseid poliitikavaldkondi nagu rahvusvaheline kaubandus, arengupoliitika ja põllumajandus;

115.  peab kiiduväärseks WHO pingerida 20 antibiootikumide suhtes kõige resistentsema patogeeni kohta(39); nõuab selle prioriteetsete antibiootikumiresistentsete bakterite nimekirja alaste teadus- ja arendustegevuse projektide kiiret kavandamist, et töötada välja ravimid nendega võitlemiseks; rõhutab siiski, et uute ravimite teadusuuringud ei ole ainus vajalik meede ning et vaja on võidelda väära ja liigse kasutamise vastu nii inimtervishoius kui ka veterinaarmeditsiinis;

116.  tunnistab, et antimikroobikumiresistentsus on piiriülene probleem ja et Euroopasse tuleb tooteid kogu maailmast; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd kolmandate osapooltega, et vähendada antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses ja seonduvat keskkonnasaastet; kutsub komisjoni lisaks üles rakendama teadusuuringute alaseid koostööprogramme kolmandate riikidega, et vähendada antibiootikumide liigkasutamist; kutsub komisjoni üles keelustama vabakaubanduslepingutes loomsete saaduste impordi juhul, kui loomi ei ole kasvatatud vastavalt ELi standarditele ja eelkõige kui ei ole järgitud keeldu kasutada antibiootikume kasvukiirendajatena;

117.  võtab teadmiseks aruande „Tackling drug-resistant infections globally: final report and recommendations“(40) (Üleilmne võitlus ravimiresistentsete nakkuste vastu: lõpparuanne ja soovitused), milles hinnatakse, et antimikroobikumiresistentsuse vastased üleilmsed meetmed maksavad kümneaastase perioodi jooksul 40 miljardit USA dollarit, mis on väike hind võrreldes tegevusetuse kuludega ja samuti väga väike osa G20 riikide praegustest tervishoiukuludest (ligikaudu 0,05 %); palub komisjonil analüüsida võimalust kehtestada sotsiaalse vastutuse alusel tööstusele rahvatervishoiu maks;

118.  sedastab, et mis tahes tulevases kaubanduslepingus, mis sõlmitakse Ühendkuningriigiga pärast Brexitit, tuleb antimikroobikumiresistentsuse küsimust käsitleda ning lepingu tingimuseks tuleb seada see, et Ühendkuningriik peab järgima ELi täiendavaid meetmeid antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemisel, et kaitsta tarbijaid ja töötajaid nii ELis kui ka Ühendkuningriigis;

119.  tunneb heameelt Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ülemaailmse antimikroobikumiresistentsuse tegevuskava üle, mille 68. maailma terviseassamblee 2015. aasta mais ühehäälselt vastu võttis; rõhutab, et üleilmsed, ELi ja riiklikud tegevuskavad peavad olema kooskõlas ülemaailmse tegevuskavaga;

120.  tunneb heameelt WHO suuniste üle meditsiiniliselt oluliste antimikroobikumide kasutamise kohta toiduloomade puhul(41); toonitab, et mõnes riigis kasutatakse ligikaudu 50–70 % kõigist meditsiiniliselt olulistest antibiootikumidest loomakasvatussektoris, valdavalt tervete loomade kasvu kiirendamiseks; palub lisada see teema terviseühtsuse põhimõtte raames ELi kaubanduspoliitikasse ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu WTO ja assotsieerunud või kolmandad riigid, peetavatesse läbirääkimistesse, kujundades üleilmset poliitikat eesmärgiga keelustada antibiootikumide kasutamine tervete loomade nuumamiseks;

121.  märgib, et antimikroobikumiresistentsus on tõsine probleem paljude vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haiguste, sealhulgas HIV/AIDSi, malaaria, tuberkuloosi ning epideemiate ja pandeemiatega seotud haiguste puhul; rõhutab, et umbes 29 % antimikroobikumiresistentsusest põhjustatud surmajuhtumeid leiab aset ravimiresistentse tuberkuloosi tagajärjel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama viivitamata niisuguste tervishoiuvahendite uurimise ja kasutuselevõtu toetamist, mida kasutatakse selleks, et võidelda vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haigustega, mida mõjutab antimikroobikumiresistentsus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma rahvusvaheliste tervisealaste teadus- ja arendustegevuse projektide tarbeks partnerlussuhteid, mis järgiksid Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas loodud partnerluse (PRIMA) ja Euroopa ja arenguriikide kliiniliste uuringute partnerluse (EDCTP) eeskuju ning hõlmaksid eri geograafilisi piirkondi ja kõige tundlikumaid terviseteemasid, nagu antimikroobikumiresistentsus, vaktsiinid, vähk või ravimite kättesaadavus;

122.  rõhutab selliste ELi algatuste nagu nakkushaiguste, sh aidsi, tuberkuloosi ja malaaria alaste ECDC programmide tähtsust; märgib, et need algatused on hea tava näited ELi reageerimisvõimest ja toimimisest uute antibiootikumide vajaduse rahuldamisel ning et ECDC peaks võtma juhtrolli teadus- ja arendustegevuse alaste vajaduste esikohale seadmisel, meetmete koordineerimisel, kõigi osalejate kaasamisel, valdkondadevahelise töö edendamisel ning teadus- ja arendustegevuse võrgustike kaudu suutlikkuse suurendamisel;

123.  rõhutab probleemi, et tekkimas on samaaegselt mitme antibiootikumi suhtes resistentsed multiresistentsed bakterid, mis võivad lõpuks muutuda kõikide kättesaadavate antibiootikumide, sh viimase valiku antibiootikumide suhtes resistentseteks superbakteriteks; rõhutab, et nende multiresistentsete bakterite jaoks on vaja andmebaasi, mis hõlmaks aidsi, tuberkuloosi, malaariat, gonorröad, Escherichia coli’d ja muid ravimiresistentseid baktereid;

124.  märgib, et toiduks kasvatatavatele kariloomadele manustatakse USAs viis korda rohkem antibiootikume kui Ühendkuningriigi põllumajandusloomadele; rõhutab seetõttu, kui oluline on kontrollida Euroopa Liitu imporditavat liha;

125.  kutsub komisjoni üles toetama ELi standardeid ja meetmeid antibiootikumide asjakohaseks kasutamiseks ja antimikroobikumiresistentsuse probleemi käsitlemiseks kaubanduslepingutes ning juhtima antimikroobikumiresistentsuse probleemile tähelepanu WTO kaudu; märgib, et antibiootikumide kasutamine toiduloomade kasvu kiirendajatena on ELis keelatud alates 2006. aastast, kuid kolmandates riikides võidakse antibiootikume endiselt loomasöödas kasvukiirendajatena kasutada; kutsub komisjoni üles lisama kõikidesse vabakaubanduslepingutesse tingimuse, et kolmandatest riikidest imporditud toiduainete tootmises ei tohi kasutada antibiootikume kasvukiirendajatena, et tagada ELi loomakasvatusele ja põllumajandusele võrdsed võimalused ning leevendada antimikroobikumiresistentsust; kutsub komisjoni üles keelustama kolmandatest riikidest mis tahes toiduainete importimise, kui need tooted on saadud ELis teatavate inimnakkuste raviks reserveeritud antibiootikumide või antibiootikumirühmadega ravitud loomadest;

126.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid, et võidelda antimikroobikumide tootmise, nendega kauplemise, nende kasutamise ja nende kõrvaldamisega seotud ebaseadusliku tegevuse vastu; rõhutab, et antimikroobikumide olelusringi ahelaga seotud osalejad peavad võtma vastutuse oma tegevuse eest;

127.  märgib olemasolevate antibiootikumide universaalsuse ja taskukohasuse mõju ning nende laia kättesaadavust; usub, et igaühele peaks olema kättesaadav sihipärane ravi, mille puhul kasutatakse spetsiaalseid antibiootikume, et hoida ära ebasobivate antibiootikumide kasutamist ja laia toimespektriga antibiootikumide liigkasutamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tugevamaid meetmeid antimikroobikumide suurtes kogustes dumpinguhinnaga müümise vastu, seda eelkõige inimmeditsiinis kriitiliselt tähtsate antibiootikumide puhul;

128.  nõuab antibiootikumitootjate põhjalikku kontrolli, nii et keeluajad oleksid tegelikkusega vastavuses ja oleks tagatud antibiootikumide puudumine toidus;

129.  palub komisjonil töötada selle nimel, et antimikroobikumiresistentsuse vastasele tegevusele pöörataks jätkuvalt kõrgetasemelist poliitilist tähelepanu ja et selles valdkonnas võetaks jätkuvalt kohustusi, sealhulgas ÜRO foorumitel ning G7 ja G20 raames; rõhutab, et ELi teadusasutustel, nagu Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, on võimalus võtta üleilmne juhtroll; kutsub komisjoni üles soodustama koostööd ELi ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, kaasa arvatud WHO, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Maailma Loomatervise Organisatsiooniga (OIE); tunneb heameelt 2016. aasta jaanuaris Maailma Majandusfoorumil tehtud antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse Davosi deklaratsiooni üle, milles ravimi-, biotehnoloogia- ja diagnostikatööstus nõuavad kollektiivseid meetmeid, et luua jätkusuutlik ja prognoositav antibiootikumide, vaktsiinide ja diagnostikameetodite turg, mis aitab luua uusi ja säilitada olemasolevaid raviviise;

130.  nõuab agroökoloogial põhineva tootmismeetodi edendamist ja tõhustamist ning sellele üleminekut;

o
o   o

131.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele, Euroopa Ravimiametile, Euroopa Kemikaaliametile, Euroopa Toiduohutusametile, Euroopa Keskkonnaametile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja Maailma Loomatervise Organisatsioonile.

(1) Euroopa Veterinaaride Föderatsioon, „Antimicrobial use in food-producing animals: Replies to EFSA/EMA questions on the use of antimicrobials in food-producing animals in EU and possible measures to reduce antimicrobial use“ (Antimikroobikumide kasutamine toiduloomade puhul. Vastused EFSA/EMA küsimustele antimikroobikumide kasutamise kohta toiduloomade puhul ELis ja võimalike meetmete kohta antimikroobikumide kasutamise vähendamiseks), 2016. (2) ELT C 353, 27.9.2016, lk 12. (3) ELT C 434, 23.12.2015, lk 49. (4) ELT L 293, 5.11.2013, lk 1. (5) ELT C 366, 27.10.2017, lk 149. (6) https://ec.europa.eu/info/consultations/public-consultation-pharmaceuticals-environment_et#add-info. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0061. (8) http://www.efsa.europa.eu/en/press/news/180227. (9) https://ecdc.europa.eu/sites/portal/files/media/en/publications/Publications/healthcare-associated-infections-antimicrobial-use-PPS.pdf. (10) ECDC, EFSA, 2016. „Euroopa Liidu kokkuvõttev aruanne inimestel, loomadel ja toidus esinevate zoonoosi põhjustavate ja indikaatorbakterite antimikroobikumiresistentsuse kohta 2014. aastal“. (11) Maailma Terviseorganisatsioon, 2016. „Global guidelines on the prevention of surgical site infection“ (Ülemaailmsed suunised kirurgilise paikme nakkuste ennetamiseks), kättesaadav aadressil http://www.who.int/gpsc/ssi-guidelines/en/. (12) Celsus Academie voor Betaalbare Zorg, jaanuar 2016. „Cost-effectiveness of policies to limit antimicrobial resistance in Dutch healthcare organisations“ (Madalmaade tervishoiuorganisatsioonides antimikroobikumiresistentsuse piiramiseks võetavate poliitikameetmete kulutasuvus). Kättesaadav aadressil https://goo.gl/wAeN3L. (13) http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_021.pdf. (14) Maailma Terviseorganisatsioon, 2016. „Global guidelines on the prevention of surgical site infection“ (Ülemaailmsed suunised kirurgilise paikme nakkuste ennetamiseks), kättesaadav aadressil http://www.who.int/gpsc/ssi-guidelines/en/. (15) https://amr-review.org/sites/default/files/160525_Final%20paper_with%20cover.pdf. (16) http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2018.5182/epdf. (17) http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/06/17/epsco-conclusions-antimicrobial-resistance/. (18) http://www.ema.europa.eu/ema/index.jsp?curl=pages/news_and_events/news/2017/10/news_detail_002827.jsp&mid=WC0b01ac058004d5c1. (19) http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/index.cfm. (20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta direktiivi 2013/39/EL (millega muudetakse direktiive 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ seoses veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainetega) artikkel 8c (ELT L 226, 24.8.2013, lk 1). (21) Sõnastatud Madalmaades infrastruktuuri ja riiklike ehitustööde ministeeriumi, riikliku tervishoiu- ja keskkonnainstituudi (RIVM), veesektori ja veetööde ametite poolt. (22) Peagi vastuvõetava veterinaarravimite määruse artikkel 78. (23) Euroopa Komisjon, juuni 2017. „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“, lk 10. (24) Sealsamas, lk 12. (25) Sealsamas, lk 15. (26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17). (27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549), kohaldades eeskirju, mis on sätestatud nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivis 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset (EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23), nõukogu 19. novembri 1991. aasta direktiivis 91/630/EMÜ, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded (EÜT L 340, 11.12.1991, lk 33), ning nõukogu 19. novembri 1991. aasta direktiivis 91/629/EMÜ, milles sätestatakse vasikate kaitse miinimumnõuded (EÜT L 340, 11.12.1991, lk 28). (28) https://ec.europa.eu/food/sites/food/files/animals/docs/aw_other_aspects_labelling_ip-09-1610_en.pdf. (29) Mevius, D. et al., 2018. „ESBL‑Attribution‑Analysis (ESBLAT). Searching for the sources of antimicrobial resistance in humans“ (ESBLi omistamise analüüs. Inimestel esineva antimikroobikumiresistentsuse põhjuste otsimine), kättesaadav aadressil http://www.1health4food.nl/esblat. (30) Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus ning Euroopa Toiduohutusamet: https://ecdc.europa.eu/sites/portal/files/media/en/publications/Publications/antimicrobial-resistance-zoonotic-bacteria-humans-animals-food-EU-summary-report-2014.pdf. (31) http://www.thelancet.com/pdfs/journals/lanplh/PIIS2542-5196(17)30141-9.pdf. (32) Mevius, D. et al., 2018. „ESBL-Attribution-Analysis (ESBLAT). Searching for the sources of antimicrobial resistance in humans“ (ESBLi omistamise analüüs. Inimestel esineva antimikroobikumiresistentsuse põhjuste otsimine), kättesaadav aadressil http://www.1health4food.nl/esblat. (33) http://www.imi.europa.eu/content/nd4bb. (34) http://www.jpiamr.eu. (35) Pamer, E. G. „Resurrecting the intestinal microbiota to combat antibiotic-resistant pathogens“ (Soolestiku mikrofloora elluäratamine antibiootikumide suhtes resistentsete patogeenide vastu võitlemiseks), Science, 352(6285), 2016, lk 535–538. (36) http://www.wipo.int/publications/en/details.jsp?id=4197. (37) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ (ELT L 158, 27.5.2014, lk 1). (38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 141/2000 harva kasutatavate ravimite kohta (EÜT L 18, 22.1.2000, lk 1). (39) http://www.who.int/mediacentre/news/releases/2017/bacteria-antibiotics-needed/en/. (40) https://amr-review.org/sites/default/files/160518_Final%20paper_with%20cover.pdf. (41) http://www.who.int/foodsafety/areas_work/antimicrobial-resistance/cia_guidelines/en/.