Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, sealhulgas 8. septembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraanis – eelkõige Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami(1) juhtumite kohta, 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Iraani kohta(2) ja 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Iraani kohta(3);

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta(4);

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja lapse õiguste konventsiooni, mille kõigiga Iraan on ühinenud;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu (EL) ja USA 8. veebruari 2010. aasta ühisavaldust, milles kutsutakse Iraani üles täitma oma kohustusi inimõiguste vallas;

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni (edaspidi: kõrge esindaja) 24. septembri 2010. aasta avaldust Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi ÜRO Peaassambleel tehtud „nördimusttekitavate ja vastuvõetamatute” märkuste kohta;

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloniki Euroopa Ülemkogul vastuvõetud ELi deklaratsiooni massihävitusrelva leviku tõkestamise kohta ja ELi 10. detsembri 2003. aasta massihävitusrelvade leviku vastast strateegiat;

–  võttes arvesse kõrge esindaja pressiesindaja 23. septembri 2010. aasta hukkamõistvat avaldust Iraanis Mahabadi linnas toimunud pommirünnaku kohta;

–  võttes arvesse 12. detsembril 2008. aastal Euroopa Ülemkogul vastuvõetud raportit Euroopa julgeolekustrateegia (EJS) rakendamise kohta pealkirjaga „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”;

–  võttes arvesse kõrge esindaja 22. septembril 2010 E3+3 riikide nimel tehtud avaldust, mis käsitleb läbirääkimiste teel kiire lahenduse leidmist Iraani tuumaprobleemile;

–  võttes arvesse kõrge esindaja 12. augustil 2010 Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust seitsme Baha'i kogukonna juhi süüdimõistmise kohta;

–  võttes arvesse kõrge esindaja pressiesindaja 16. juuli 2010. aasta hukkamõistvat avaldust rünnakute kohta Iraanis;

–  võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2010. aasta järeldusi Iraanis teabele vaba juurdepääsu kohta;

–  võttes arvesse kõrge esindaja 6. juuli 2010. aasta avaldust Iraanis lähiajal täideviimisele määratud surmanuhtluste kohta;

–  võttes arvesse kõrge esindaja 12. juunil 2010 Euroopa Liidu nimel esitatud avaldust Iraani inimõiguste olukorra tunduva halvenemise kohta pärast 2009. aasta juunis toimunud presidendivalimisi;

–  võttes arvesse Iraani statistikakeskuse andmeid, mille kohaselt tööpuuduse määr Iraanis tõusis 2010. aasta kevadel 14,6 %-ni ja tööta oli hinnanguliselt üle 3,5 miljoni inimese;

–  võttes arvesse, et Iraan on tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalisriik ja on seega loobunud õigusest omandada tuumarelva ning tal on õiguslik kohustus teatada Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile kogu oma tuumategevusest, sealhulgas tuumamaterjalidest, ja anda need agentuuri järelevalve alla;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri 27. septembri 2005. aasta avaldust selle kohta, et Iraan ei täida oma kohustusi, mis tulenevad tuumarelva leviku tõkestamise lepingust;

–  võttes arvesse asjaolu, et rikastustegevuse peatamise nõuet ja teisi nõudeid on järjest kinnitatud kuues ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis (nr 1696, 1737, 1747, 1803, 1835 ja 1929) kui eeltingimusi Iraani nende õiguste taastamiseks, mis on seotud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) direktori Yukiya Amano hinnangut 18. veebruaril 2010 IAEA juhatajate nõukogule esitatud aruandes: „Iraan ei täida juhatajate nõukogu ja julgeolekunõukogu asjaomastes resolutsioonides sisalduvaid nõudeid”;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ettepanekut sõlmida kokkulepe Teherani uurimisreaktori varustamiseks tuumakütusega, saades vastu väherikastatud uraani Iraani varudest, ning Türgi ja Brasiilia valitsuse toetatud lepitusettepanekut, millega püüti tekitada usaldust ja edendada läbirääkimisi Iraani ja E3+3 ning Iraani ja Viini rühma vahel;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1929 (2010), millega kehtestati uued piiravad meetmed Iraani suhtes – Iraani tuumaprogrammi vastaste sanktsioonide neljas voor;

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta järeldusi Iraani kohta ning nõukogu poolt heaks kiidetud piiravate meetmete paketti, mida rakendatakse Iraani suhtes kaubanduse, finantsteenuste, energia ja transpordi valdkonnas, ning määrust, millega laiendatakse ettevõtjate ja üksikisikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse varade külmutamist;

–  võttes arvesse USA, Jaapani, Kanada ja Austraalia teatavaks tehtud täiendavaid sanktsioone;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu pikaajalist aktiivset tööd Iraani tuumaprobleemi diplomaatiliseks lahendamiseks;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0037/2011),

A.  arvestades, et Iraani Islamivabariigil (edaspidi: Iraan) on hulgaliselt valitsemisega seotud probleeme – alates riigi mõjukaimate ringkondade eri rühmituste vahelisest võimuvõitlusest kuni halvava sotsiaalse ja majandusliku ebakindluse, probleemse piirkondliku julgeolekuolukorra ja rahva suureneva rahulolematuseni riigis –, kusjuures paljud neist probleemidest on Iraani režiimi enda tekitatud;

B.  arvestades, et Iraani poliitiline areng pärast 2009. aasta juuni vaidlusaluseid presidendivalimisi, mille käigus pandi ülekaaluka arvamuse kohaselt toime pettusi, on näidanud, et elava ja aktiivse ühiskonna juhtimisel on kogu rahvast hõlmavateks demokraatlikeks muutusteks selles riigis suur potentsiaal; märgib, et reformide taotlejaid seostatakse kõige sagedamini Iraani nn rohelise liikumisega, mis kujunes president Ahmadinejadi tagasivalimise vastaste massiliste protestimeeleavalduste käigus;

C.  arvestades, et Iraani julgeolekujõud – revolutsiooniline kaardivägi, Basij rahvamiilits ja politsei – on reageerinud karmi survega, vahistades meelevaldselt tuhandeid rahumeelseid meeleavaldajaid ja teisitimõtlejaid, sh üliõpilasi ja haritlasi, naisõiguslasi, ametiühingutegelasi, juriste, ajakirjanikke, blogipidajaid, vaimulikke ja tuntud inimõiguste kaitsjaid – ilmse kavatsusega kritiseerijaid hirmutada ja teisitimõtlejaid vaikima sundida; arvestades, et kohtuvõimud on korraldanud näidisprotsesse sadade tuntud reformitoetajate ja aktivistide üle, kellest mõned mõisteti pikaks ajaks vanglasse ja isegi surma;

D.   arvestades, et alates president Ahmadinejadi valimisest 2005. aastal on Iraani revolutsiooniline kaardiväekorpus kasutanud 1980ndatest aastatest saadik kogutud vahendeid Teherani börsi kaudu erastatud riigi- ja eraettevõtete ostmiseks;

E.  arvestades, et jätkuvalt rikutakse karistamatult iraanlaste põhilisi inimõigusi – õigust elule, sõnavabadust ja ühinemisvabadust, vabadust mitte langeda meelevaldse vahistamise, kinnipidamise, piinamise ega mis tahes vormis diskrimineerimise ohvriks;

F.  arvestades, et Iraan kuulub Lähis-Ida kõige enam „võrgustunud” rahvaste hulka ning moodustab seetõttu USA ja Hiina järel maailmas suuruselt kolmanda blogosfääri; arvestades, et pärast 2009. aasta juunis toimunud valimisi tavapäraseks muutunud teleside- ja internetikatkestused ei ole juhuslikud;

G.  arvestades, et Iraanis kehtib endiselt surmanuhtlus ja see on üks kolmest riigist maailmas, kus viiakse täide kõige rohkem hukkamisi; arvestades, et Iraani käes on kõige suurema arvu alaealiste õiguserikkujate hukkamise rekord; arvestades, et Iraanis kohaldatakse endiselt surmanuhtlust kividega surnuksloopimise teel, mis on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivse protokolliga;

H.  arvestades, et paljud iraanlased on poliitilistel põhjustel hukatud, lugematu arv on vangistuses ja sajad on sunnitud riigist põgenema kartuses oma elu ja/või määramata kestusega vangistuse, ülekuulamiste ja piinamiste pärast;

I.  arvestades, et Iraanis paiknevad inimõigustega tegelevad organid (nt Islami Inimõiguste Komisjon ja artikli 90 komisjon) on liidus valitsusega ja suures osas tähtsusetud;

J.  arvestades, et Iraani tuumaprogrammi on varjanud saladuskate, mis on aja jooksul murendanud usku Iraani väidetesse, et programmi eesmärgid on ainult rahumeelsed;

K.  arvestades, et Iraanil on endiselt täitmata kõigi asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega (millest kõige värskem on resolutsioon 1929 (2010)) võetud kohustused ja kõik Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhatajate nõukogu nõuded, mis näevad ette agentuuri täieliku ja tingimusteta juurdepääsu kõikidele asukohtadele, seadmetele, isikutele ja dokumentidele, mis võimaldaks Iraani tuumaeesmärke nõuetekohaselt kontrollida ning laseks aatomienergiaagentuuril täita oma ülesannet tuumajärelevalve teostajana;

L.  arvestades, et mõned Iraani valitsuse poliitikasuunad kujutavad endast ohtu stabiilsusele ja rahule piirkonnas; arvestades, et Iraani agressiivset ja sihipärast retoorikat, tuumaprogrammi jätkamist ning toetust Hezbollah'le ja Hamasile tajutakse esmajoones Iisraelis ja Pärsia lahe piirkonnas ähvardusena; arvestades siiski, et Iraan võiks avaldada tervele piirkonnale stabiliseerivat mõju tingimusel, et ta normaliseerib oma rahvusvahelised suhted, eelkõige suhted naabritega, hajutab lõplikult mured seoses oma tuumaprogrammi tegeliku eesmärgiga ning tagab austuse inimõiguste ja demokraatia vastu;

M.  arvestades, et Iraan on andnud oma riigis varjupaika afgaani pagulaste kahele põlvkonnale, kes on kasu saanud põhilistest tervishoiu- ja haridusteenustest; arvestades, et 2010. aastal elas Iraanis alaliselt üle ühe miljoni registreeritud afgaani; arvestades, et selles valdkonnas on Iraan saanud ainult piiratud ulatuses rahvusvahelist toetust;

N.  arvestades, et Iraan on üks maailma kolmest riigist, kus on suurimad nafta ja maagaasi tõestatud koguvarud;

O.  arvestades Iraani ja Türgi suhete märkimisväärset tihenemist; arvestades, et Iraan kasutab oma riiklikke ja mitteriiklike liitlasi, nagu Süüria, Hezbollah ja Hamas ning Muslimi Vennaskond, selle piirkonna destabiliseerimiseks,

P.  arvestades, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artiklis IV sätestatakse kõigi lepinguosaliste vääramatu õigus arendada tuumaenergia uurimist, tootmist ja kasutamist rahumeelsetel tsiviileesmärkidel ilma diskriminatsioonita ja vastavalt selle lepingu artiklitele I ja II,

Siseolukord

1.  juhib murega tähelepanu siseriiklikule poliitilisele olukorrale, eelkõige seoses demokraatiaga; märgib ühtlasi ära Iraani rahva ja eriti noorema põlvkonna demokraatiapüüdlusi ning taunib tõsiselt asjaolu, et Iraani valitsus ja parlament ei ole ilmselt võimelised vastama Iraani kodanike põhjendatud nõudmistele; rõhutab, et Iraani rahva rahulolematus oma valitsuse suhtes, mis on tingitud raskest sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast ning vabaduse ja inimväärikuse austamise puudumisest, on suurim praeguse režiimi püsimist ohustav tegur;

2.  rõhutab, et demokraatlikke muutusi ei ole võimalik peale sundida väljastpoolt või isegi sõjaliste vahenditega, vaid need tuleb saavutada rahumeelse demokraatliku protsessi abil; väljendab imetlust kümnete tuhandete iraanlaste mehisuse suhtes, kes seavad jätkuvalt ohtu oma kutsealase karjääri ja elu, kutsudes Iraani Islamivabariigis üles suuremale vabadusele ja demokraatlike õiguste laiendamisele;

3.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi president Ahmadinejad valiti 2005. aastal ametisse sotsiaalse õigluse ja majandusliku populismi platvormilt, on Iraani siseprobleemid vaid süvenenud – hoolimata nafta hinna tõusust; mõistab seetõttu hukka president Ahmadinejadi püüde toestada oma poliitilist positsiooni kodumaal radikaalse rahvusvahelise tegevuskava rakendamisega – ootuses, et jõuline lääne- ja Iisraeli-vastane hoiak tugevdab Iraani juhtivat positsiooni islamimaailmas;

4.  märgib, et Iraani eelmised suured rahvaliikumised põhinesid nii heaolu kui ka vabaduse nõudmisel ning et need on jäänud 1979. aasta revolutsiooni täitmata lubadusteks; juhib tähelepanu asjaolule, et majanduslikud vajakajäämised, nagu inflatsioon, korruptsioon, suur töötute arv, energiapuudus, ebatõhus riigisektor ja riiklike vahendite raiskamine on viimastel aastatel drastiliselt suurenenud;

5.  märgib, et reformiliikumine hõlmab intellektuaalsete suundumuste ja poliitiliste tegevuskavade laia vahemikku, ulatudes Iraani valitsusasutuste järk-järgulise muutmise soovist kuni eesmärgini režiimi põhjalikult uuendada;

6.  väljendab solidaarsust miljonite iraanlastega, kes on alates 2009. aasta juunis toimunud presidendivalimistest tänavatele tulnud, lootuses et poliitiline olukord Iraanis muutub;

7.  mõistab sügavalt hukka Iraani opositsiooniliidrite Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi ja nende naiste illegaalse vahistamise Iraani julgeolekujõudude poolt ning nõuab nende kohest ja tingimusteta vabastamist; märgib, et nende vahistamisel rikuti Iraani seadusi; mõistab hukka Iraani ametivõimude suhtumise opositsiooni, kes teostab oma seaduslikku protestiõigust ja väljendab solidaarsust Iraani rahvaga nende demokraatiapüüdlustes; mõistab hukka Iraani valitsuse silmakirjalikkuse, kui ta kasutas ülemäärast jõudu, hirmutamist ning meelevaldseid vahistamisi 14. veebruaril 2011 demonstratsiooniga Egiptuse rahvaga solidaarsust väljendanud rahumeelsete demonstrantide puhul, samas väites, et toetab Egiptuse vabadust;

8.  peab täiesti vastuvõetamatuks, et pärast 2009. aastal toimunud valimisi mõistis režiim meeleavaldajad ja opositsiooni hukka Allahi vaenlastena („muharib”), kes peaksid vastavalt islamile saama kõige rangema karistuse; teeb järelduse, et kui šahhi valitsusajal käsitleti režiimi kriitikat kuriteona, siis praeguse režiimi ajal on see võrdne islami vastu patustamisega;

9.  hoiatab, et islami revolutsioonilise kaardiväekorpuse (IRGC) osatähtsuse jätkuv suurenemine Iraani ühiskonnas, nii sõjaväes, poliitikas kui ka majanduses, tekitab kartusi, et riigi militariseerimine jätkub; väljendab äärmiselt sügavat muret asjaolu üle, et kõnealuste suundumuste tagajärjeks võib olla vägivalla laienemine ja poliitilise opositsiooni mahasurumine;

10.  tunneb sügavat muret olulise rolli pärast, mida täidab Iraani ühiskonnas IRGC keskse kontrolli all Basij Üliõpilasorganisatsioon, kontrollides ja surudes alla üliõpilaste teisitimõtlemist, ning juhib tähelepanu asjaolule, et Iraani üliõpilasliikumine on olnud üheks kõige silmapaistvamaks osalejaks võitluses demokraatia, vabaduse ja õigluse eest;

Inimõigused

11.  nõuab, et Iraan teeks lõpu kõikidele diskrimineerimise vormidele oma riigis; on mures diskrimineerimise ning poliitilise ja sotsiaalse rõhumise pärast, mis langeb Iraanis osaks eelkõige naistele; kutsub Iraani ametivõime üles lõpetama inimeste diskrimineerimise nende seksuaalse sättumuse alusel; mõistab hukka ebainimliku ja aegunud tava mõista inimene surma väidetavate süütegude eest seoses tema seksuaalelu või partnerivalikuga;

12.  on vapustatud tõsiasjast, et Iraani surmanuhtlusi käsitlevate aastaaruannete kohaselt oli 2009. aastal hukkamiste arv viimase kümne aasta suurim, mis muudab Iraani riigiks, kus hukatakse ühe elaniku kohta kõige rohkem inimesi maailmas; kutsub Iraani üles avalikustama ametliku statistika surmanuhtluse kohaldamise kohta; nõuab, et Iraan lõpetaks surmanuhtluse mõistmise kuritegude eest, mille inimene on sooritatud enne 18-aastaseks saamist, ning muudaks oma õigusakte, mis rikuvad Iraani poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste inimõiguste konventsioone, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti; palub Iraani ametivõimudel kehtestada vastavalt ÜRO Peaassamblee resolutsioonidele 62/149 ja 63/138 hukkamistele moratoorium kuni surmanuhtluse lõpliku kaotamiseni; toonitab, et ELi ametiasutused peavad selles küsimuses Iraanile pidevat survet avaldama;

13.  mõistab karmilt hukka Hollandi-Iraani kodaniku Zahra Bahrami hukkamise Teheranis 29. jaanuaril 2011; peab kahetsusväärseks, et Iraani ametivõimud ei võimaldanud Zahra Bahramile juurdepääsu konsulaarabile ega taganud läbipaistvat ja õiglast kohtumenetlust;

14.  võtab teadmiseks Iraani ametivõimude väite, et Iraan on rassipõhise diskrimineerimise vastu, aga rõhutab, et Iraani etnilised vähemused kurdavad majandusliku mahajäämuse üle nendes provintsides, kus nad moodustavad enamuse; mõistab hukka Jundullah„ sooritatud arvukad terrorirünnakud Sistan-Baluchistani provintsis organisatsiooni asutamisest saadik 2003. aastal; samas nõuab konkreetseid tõendeid seoses Iraani ametliku avaldusega, et Jundullah't toetavad Ameerika ja Briti luureteenistused;

15.  on ääretult nördinud asjaolust, et Iraan kuulub koos Afganistani, Somaalia, Saudi Araabia, Sudaani ja Nigeeriaga jätkuvalt nende väga väheste riikide hulka, kus endiselt kasutatakse karistusena kividega surnuksloopimist; kutsub Iraani parlamenti üles võtma vastu õigusakti, millega muudetaks julm ja ebainimlik kividega surnuksloopimise tava õigusvastaseks;

16.  nõuab, et Iraani valitsus kaotaks seadustest ja praktikast kõik piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vormid, tagaks seadusjärgse menetlemise ja teeks lõpu karistamatusele inimõiguste rikkumiste puhul; kutsub eelkõige Iraani parlamenti ja kohtuid üles kaotama ära julmad ja ebainimlikud karistused nagu jäseme amputatsioon, kividega surnuksloopimine ja ihunuhtlus, mis ei ole kooskõlas Iraani rahvusvaheliste kohustustega; on kindlalt Iraani õigusasutuste soositava arusaama vastu, et sellised karistused on kultuuriliselt põhjendatud;

17.  tuletab meelde Iraani 2009. aasta 13. juuni meeleavaldajate valdavat ja õigustatud loosungit „Kus on minu hääl?” kui kindla veendumuse väljendust, et eelmisel päeval toimunud valimistel oli tegemist laialdase valimispettusega, mis jääb häbimärgina saatma president Ahmadinejadi teist ametiaega;

18.  on vapustatud tõsiasjast, et julgeolekujõud pidasid alates 2009. aasta 15. juuni ööst lubatavaks meelt avaldavat rahvahulka tulistada, nagu on näha videoülesvõtetelt; on sügavalt mures surveavalduse suurenemise pärast vaid aasta peale rahvaülestõusu Iraanis, sealhulgas teadete pärast meelevaldsetest vahistamistest, piinamisest, väärkohtlemisest ja poliitiliste dissidentide hukkamistest; mõistab hukka nii Iraani valitsuse jõupingutused vaigistada igasugune poliitiline opositsioon kui ka valitsuse katsed vältida mis tahes rahvusvahelist järelevalvet valimiste-järgsete rahutuste käigus esinenud rikkumiste üle; nõuab, et ELi institutsioonid esitaksid Iraani ametivõimudele üksikasjaliku loetelu kõikide teadaolevate intsidentide ja vägivallategude kohta, mis pärast valimisi tabasid Iraani tsiviilelanikke, ning nõuab nende juhtumite sõltumatut rahvusvahelist uurimist koos tulemuste avalikustamisega;

19.  kutsub Iraani ametivõime üles vabastama viivitamata kõik isikud, kes on kinni peetud oma sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse rahumeelse kasutamise eest, ning uurima ja andma kohtu alla need valitsusametnikud ja julgeolekujõudude liikmed, kes on tapnud, väärkohelnud ja piinanud dissidentide pereliikmeid, meeleavaldajaid ja kinnipeetuid;

20.  nõuab, et tulevikus Iraaniga peetavate läbirääkimiste korral peaks kõrge esindaja esmaseks prioriteediks olema inimõiguste olukord Iraanis; kutsub komisjoni üles rakendama kõiki oma kasutuses olevaid vahendeid inimõiguste kaitseks ja edendamiseks Iraanis; nõuab eelkõige, et komisjon töötaks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kontekstis välja täiendavad meetmed, et kaitsta aktiivselt inimõiguste kaitsjaid; rõhutab, et eriti oluline on aidata pakkuda inimõiguste kaitsjatele varjupaika ning hõlbustada ligipääsu korralduslikele ressurssidele ja sideplatvormidele; julgustab liikmesriike toetama Euroopa varjupaigalinnade programmi ja programme, millega töötatakse välja meedia pealtkuulamise tehnoloogia vastaseid meetmeid;

21.  taunib asjaolu, et Iraani abielumehed võivad väita, et nende abieluvälised suhted on hoopis seaduslikud ajutised abielud, kuid abielurikkumises süüdistatavatel abielunaistel puudub selline võimalus; samuti taunib asjaolu, et Iraani Islamivabariigi karistusseadustiku artikkel 105 võimaldab kohtunikul määrata abielurikkujale karistuseks kividega surnuksloopimise ainult kohtuniku oma „teadmise” põhjal, ning asjaolu, et Iraan üritab piirata rahvusvahelist teadlikkust oma jõhkrusest, kuna ei teata kividega surnuksloopimise kohtuotsustest avalikult;

22.  mõistab hukka asjaolu, et Iraani ametivõimud ahistavad süstemaatiliselt ametiühinguaktiviste, eirates sellega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üldise korrapärase läbivaatamise käigus antud lubadusi pidada kinni oma kodanike sotsiaalsetest ja majanduslikest õigustest ja sõnavabadusest; nõuab, et Iraani ametivõimud vabastaksid kõik vahi all olevad ametiühinguaktivistid ja austaksid ametiühinguaktivistide ja õpetajate õigust võtta osa rahvusvahelisest töötajate päevast (1. mai) ja riiklikust õpetajate päevast (2. mai); kutsub Iraani valitsust üles pidama kinni töötajate põhiõigustest, mis on määratletud rahvusvahelistes tööstandardites;

23.  mõistab hukka väljapaistvate ülikooliprofessorite poliitilistel alustel vallandamise kampaania kui vastuvõetamatu rünnaku nende inimõigustele ja akadeemilisele vabadusele; usub, et see poliitika politiseerib ja õõnestab veelgi Iraani ülikoole, mis on kaua olnud rahvusliku uhkuse allikaks ja kogu maailma teadlaste imetluse objektiks; kutsub Iraani ametiasutusi üles võtma viivitamatud meetmed akadeemilise vabaduse taastamiseks riigis;

24.  peab taunitavaks asjaolu, et põhiseaduse vastaselt saab usuvähemuste liikmetele osaks diskrimineerimine eluaseme, hariduse ja ametlike töökohtade võimaldamisel, mis sunnib nende vähemuste noori liikmeid otsustama riigist väljarändamise kasuks; mõistab hukka eelkõige Baha'i kogukonna kavakindla tagakiusamise, kristlaste vahistamise laine 2009. aastal ning religioossete dissidentide, usuvahetajate ning sufi ja sunni moslemite ahistamise; nõuab veel kord seitsme Baha'i juhi vabastamist ja kutsub Iraani parlamenti üles muutma Iraani seadusandlust, tagamaks et kõigil eri uskude esindajatel Iraanis – olenemata sellest, kas nad on konstitutsiooniga tunnustatud või mitte – oleks võimalik järgida oma veendumusi, ilma et neid selle pärast taga kiusataks, ning et neile oleksid tagatud võrdsed õigused nii seaduse ees kui ka tegelikkuses;

25.  märgib, et Iraani valitsusväliste organisatsioonide olukord on 2009. aasta 12. juuni vaidlusalustele presidendivalimistele järgnenud meeleavalduste tulemusena märgatavalt halvenenud; kritiseerib teravalt seda, et võimud on kavakindlalt kasutanud Iraani valitsusväliste organisatsioonide rahvusvahelisi kontakte ja neile organisatsioonidele mõeldud rahalist toetust selleks, et üritada kompromiteerida neid organisatsioone ja nende tööd;

26.  väljendab suurt muret alaealiste arvukate hukkamiste ja naiste avaliku kividega surnuksloopimise pärast, mida viiakse läbi igal aastal, hoolimata rahvusvahelistest üleskutsetest Iraanile inimõiguste standarditest kinni pidada;

27.  nõuab uut ÜRO mandaati eriraportööri määramiseks, kes uuriks kuritegusid ja püüaks tagada inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist Iraanis; nõuab Iraani ametivõimudelt positiivset vastust ÜRO mitmesuguste eriraportööride kauastele taotlustele saada luba ametlikeks visiitideks Iraani (nt kohtuvälise karistamise, lihtmenetluse korras ja meelevaldse hukkamise, piinamise, usuvabaduse olukorra ning kohtunike ja advokaatide sõltumatuse uurimiseks);

28.  taunib asjaolu, et vastuolus advokaatide rolli käsitlevate ÜRO üldpõhimõtetega on advokaatide olukord Iraanis pärast 2009. aasta juuni presidendivalimisi märgatavalt halvenenud, kuna Iraani ametivõimud avaldavad advokaatidele survet (näiteks vahistamise, advokatuurist väljaheitmise, sõnavabaduse rikkumise, alusetu maksupettuste uurimise ja muu rahalise surve kaudu), et takistada neid sõltumatult oma tööd tegemast;

29.  kahetseb asjaolu, et üha halveneb inimõiguste kaitsjate olukord, sealhulgas inimõiguste advokaatidel ja naiste õiguste kaitsjatel, keda eriti rünnatakse; on sügavalt mures, et inimõiguste kaitsjad on kannatanud paljude rünnakute ja ebaõiglaste kohtuprotsesside tõttu ning neid takistatakse kasutamast neile põhiseadusega lubatud õigusi; nõuab, et viivitamata vabastataks kõik veel vangistuses olevad inimõiguste kaitsjad ja meelsusvangid;

30.  kutsub Iraani Islamivabariiki üles allkirjastama, ratifitseerima ja rakendama ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

31.  toetab kampaaniat „Üks miljon allkirja, millega nõutakse diskrimineerivate seaduste muutmist”, mille eesmärk on koguda Iraani naisi diskrimineerivate seaduste muutmise toetamiseks miljon allkirja; nõuab tungivalt, et Iraani ametiasutused teeksid lõpu selles kampaanias osalejate ahistamisele, sealhulgas õigusorganite poolt;

32.  nõuab tungivalt, et Iraani valitsus parandaks naiste õigusi, et tunnistada naiste üliolulist rolli ühiskonnas, ning täidaks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti raames riigile võetud kohustusi; kutsub taas kord Iraani parlamenti üles võtma vastu õigusakti, millega muudetaks julm ja ebainimlik kividega surnuksloopimise tava õigusvastaseks; kutsub kõrget esindajat üles pöörama erilist tähelepanu naiste õigustele Iraanis ja arutama Iraani ametiasutustega Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami juhtumeid;

33.  rõhutab, et ELi institutsioonide esindajad peaksid looma kontakte Iraani kõige erinevamate poliitiliste ja ühiskondlike organisatsioonide esindajatega, kaasa arvatud silmapaistvate Iraani inimõiguste kaitsjatega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama rohkem kohalikku tegevust ja inimestevahelisi kontakte;

34.  mõistab hukka sõltumatu meedia allasurumise Iraani ametiasutuste poolt, sealhulgas video- ja fotomaterjalide tsensuuri, eesmärgiga piirata teabevoogu ja teabele juurdepääsu; on äärmiselt mures, et meelevaldse õigusemõistmise tulemuseks Iraanis on ajakirjanduse tugev (enese)tsensuur; nõuab, et ELi ja selle liikmesriikide ametlikud esindajad tuletaksid Iraanile meelde tema kohustust toetada meediavabadust; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles nõudma Iraani esindajatega kohtudes paljude viimastel aastatel sunniviisiliselt suletud päevalehtede taasavamist ning poliitvangide vabastamist, esitades mõlemate kohta nimekirjad; mõistab hukka väliskorrespondentide, sealhulgas Euroopa suuremate päevalehtede reporterite riigist väljasaatmise Iraani valitsuse poolt; avaldab heameelt seoses Euronewsi edastamise alustamisega farsi keeles;

35.  väljendab muret kultuurilise, muusikalise ja kunstilise väljenduse mahasurumise pärast tsensuuri, keelamise ning kunstnike, muusikute, filmirežissööride, kirjanike ja luuletajate represseerimise kaudu;

36.  nõuab karistamatuse lõpetamist Iraanis, kehtestades sõltumatu kohtuliku läbivaatamismenetluse kohapeal või võimaldades pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu selliste rahvusvahelise õiguse alusel tegutsevate institutsioonide poole, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus;

37.  tervitab mitme liikmesriigi võetud meetmeid nendele Iraani inimõigsuste kaitsjatele, dissidentidele, ajakirjanikele, üliõpilastele, naistele, lastele ja kunstnikele varjupaiga andmiseks, keda nende usutunnistuse, arvamuste, seksuaalse sättumuse või teiste inimõiguste teostamise vormide eest taga kiusatakse;

Tuumaküsimused

38.  kinnitab taas, et vaatamata Iraani õigusele vastavalt tuumarelvastuse leviku tõkestamise korrale arendada oma tuumaenergeetikat rahumeelsetel eesmärkidel, on Iraani tuumaprogrammiga kaasnev tuumarelva leviku oht jätkuvalt Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse jaoks suur mureallikas, nagu on väljendatud väga selgelt paljudes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides;

39.  kutsub Iraani ametiasutusi üles täitma tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevaid Iraani kohustusi; nõuab Teheranilt jõuliselt kaitsemeetmete lepingu lisaprotokolli ratifitseerimist ja selle täitmist; mõistab hukka asjaolu, et Iraan keeldub endiselt täieulatuslikust koostööst Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga – takistab selle tööd, ei võimalda täielikku ja tingimusteta juurdepääsu tähtsatele rajatistele ja on vastu inspektorite nimetamisele;

40.  rõhutab lisaks asjaolu, et Iraanil on seoses tuumarelva leviku takistamise lepingu keskse põhimõttega õigus rikastada uraani rahumeelsetel eesmärkidel ja saada samadel eesmärkidel tehnilist abi;

41.  toetab nõukogu nn paralleelset lähenemisviisi (twin-track approach), millega püütakse läbirääkimistel leida rahumeelne väljapääs tuumaküsimustes tekkinud patiseisust, ning hindab kõrgelt 26. juulil 2010 vastu võetud uut ühist seisukohta, milles sisalduvad uued ja laialdased sihtotstarbelised autonoomsed meetmed, mida saab Iraani suhtes rakendada; avaldab kahetsust asjaolu üle, et Istanbulis toimunud hiljutises P5+1 läbirääkimiste voorus ei olnud Iraan valmis tehtud pakkumisi vastu võtma ning et läbirääkimised sellest tulenevalt nurjusid; on siiski veendunud, et EL peaks välja töötama Iraani suhtes ulatuslikuma strateegia, mis ei piirduks vaid tuumaküsimustega, vaid käsitleks ka inimõiguste olukorda Iraanis ja Iraani rolli regioonis;

42.  tuletab meelde, et Iraani tuumaprogrammi küsimus vastandab Iraani ja terve ÜRO, mitte vaid Iraani ja „läänemaailma”;

43.  märgib, et täiendavad sanktsioonid on loogiline tagajärg Iraani puudulikule koostööle Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga; kutsub kõrget esindajat ja ELi liikmesriike üles andma hinnangu kõigile ELi ühise seisukoha rakendamise täitemehhanismidele – eeskätt ekspordilubade andmisel, tolli- ja piirikontrolli teostamisel, lastilendude ja merevedude puhul –, et takistada Iraanil karistuste süsteemist kõrvale hoidmist ning et oleks võimalik realistlikult otsustada, kas karistused annavad eeldatava tulemuse või mitte; kordab oma seisukohta, et need meetmed ei tohi elanikkonnale negatiivset mõju avaldada; tervitab selles kontekstis USA otsust kehtestada sihtotstarbelised karistused nende Iraani ametiisikute suhtes, kes on osutunud vastutavaks raskete inimõiguste rikkumiste eest Iraanis või kes on osutunud nendes kaasosaliseks alates vaidlustatud presidendivalimistest 2009. aasta juunis; kutsub nõukogu üles võtma vastu sarnased meetmed;

44.  usub, et terves maailmas on vaja uusi jõupingutusi, et vabastada maailm tuumarelvaohust; tervitab president Obama üleskutset tuumadesarmeerimiseks ning kutsub kõrget esindajat üles muutma selle küsimuse üheks prioriteediks nii tegelemisel liikmesriikidega kui ka suhtlemisel valitsustega Lähis-Idas ja Aasias;

45.  kutsub komisjoni, nõukogu ja ELi liikmesriike üles andma hinnangu sanktsioonidevälistele kaubandussuhetele Iraaniga, eesmärgiga piirata inimõiguste rikkumisi Euroopa standarditele vastava tehnoloogia ekspordi kaudu Iraanile, mille hulka kuuluvad ka mobiiltelefonid, sidevõrgud, (kahese kasutusega) tehnoloogiad, jälgimistehnoloogiad ja tarkvara internetipõhiseks skaneerimiseks ning tsensuuriks, ning andmete, sealhulgas isiklike andmete hankimiseks; palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu määrus uue litsentsimissüsteemi kohta, kui kõnealuse läbivaatamise tulemusena selgub õigusloomealaste meetmete vajadus;

46.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma viivitamatud meetmed jälgimistehnoloogia (eriti jälgimiskeskuste) ekspordi keelustamiseks ELi ettevõtetelt Iraanile;

47.  kutsub Euroopa Ülemkogu üles laiendama nimekirja Iraani isikutest, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammide ning nendega kaasnevate hankevõrgustikega; kutsub asjaomaseid ametiasutusi üles tegutsema kiiresti selleks, et nende varad külmutada ning takistada neil siseneda ELi territooriumile, et kasutada ELi jurisdiktsiooni nende programmidega seotud mis tahes tegevuse elluviimiseks;

48.  kutsub kõrget esindajat üles Iraani tuumaprobleemidele ja Iraani elanike inimõigustele jätkuvalt suurt tähelepanu pöörama ning kutsub üles Iraani pidama sisukaid läbirääkimisi, eesmärgiga saavutada tuumaküsimuse kõikehõlmav ja pikaajaline lahendus;

Välissuhted

49.  mõistab kõige karmimalt hukka Iraani presidendi väljendatud soovi Iisrael „maa pealt minema pühkida” ning tema antisemiitlikud avaldused, eriti holokausti eitamise ja Iisraeli riigi seaduslikkuse tühistamise aluskava; kinnitab veel kord oma täielikku toetust Iisraeli olemasolule ja kahe riigi lahendusele Palestiina jaoks;

50.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles hoolikalt jälgima olukorda Pärsia lahe piirkonnas ja tegema kõik võimaliku rahu ja stabiilsuse suurendamiseks selles piirkonnas;

51.  tunnistab Türgi rolli mõjuvõimsa osalejana piirkonnas ja tunnustab tema ühendatud jõupingutusi koos Brasiiliaga jõuda Iraani tuumaküsimuste lahendamiseni läbirääkimiste teel; peab siiski kahetsusväärseks, et 17. mai 2010. aasta kolmepoolse lepingu sätted vastavad üksnes osaliselt IAEA nõuetele; kutsub Türgi ametivõime üles järgima suhtumises Iraani tuumaähvardusse Euroopa eeskuju; soovitab tungivalt, et Türgi lisaks oma Iraaniga peetavasse dialoogi inimõiguste olukorra;

52.  rõhutab asjaolu, et Venemaa on olnud üks peamistest kaasaegsete relvade ja rikastatud uraani tarnijatest Iraanile; tervitab Venemaa Föderatsiooni käesoleva aasta otsust lõpetada S-300 müük Iraanile ja toetust ÜRO Iraani-vastastele sanktsioonidele tulenevalt Iraani tuumaprogrammist; kutsub Venemaad tungivalt üles lõpetama igasuguse relvade levitamise ja uraaniekspordi Iraani, et tagada Iraani vastaste sanktsioonide tõhusus ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu nõuete täitmine;

53.  julgustab kõrget esindajat tõhustama atlandiülest koordineerimist ja vastastikust täiendavust seoses Iraaniga ning konsulteerima Iraanile kehtestavata meetmete osas ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja kõigi oluliste ülemaailmsete ja piirkondlike osalejatega, kes jagavat muret Iraani pärast;

54.  märgib ära ELi ja Iraani ühise huvi tagada rahu ja stabiilsus Afganistanis; tervitab Iraani konstruktiivset rolli Afganistani infrastruktuuri taastamisel ja majanduse elavdamisel ning uimastikaubanduse takistamisel; rõhutab siiski, et jätkusuutlik rahu ja stabiilsus Afganistanis nõuab, et naaberriigid loobuksid poliitilisest sekkumisest riigis;

55.  kutsub kõrget esindajat üles avama ELi delegatsiooni Teheranis, nüüd kus Euroopa välisteenistus on roteeruvalt eesistujariigilt võtnud üle vastutuse esindada Euroopa Liitu kolmandates riikides;

56.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles julgustama Iraani etendama konstruktiivset rolli seoses Afganistani tulevase arenguga, ning rõhutab ELi ja Iraani ühiseid eesmärke seoses stabiilsusega Afganistanis ja ka tõhusate meetmete võtmisel võitluses oopiumi tootmise ja uimastikaubanduse vastu;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0310. (2) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 9. (3) ELT C 265 E, 30.9.2010, lk 26. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0351.