Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatist „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” (COM(2012)0596),

–  võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (COM(2011)0012),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis(1),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa mõõtme kohta spordis(2),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni interneti hasartmängude kohta siseturul(3),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni online-hasartmängude aususe kohta(4),

–  võttes arvesse 20. septembri 2012. aasta Nikosia deklaratsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise vastase võitluse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ning nõukogu eesistujate Prantsusmaa, Rootsi, Hispaania ja Ungari eduaruandeid hasartmängude ja kihlvedude raamistiku kohta ELi liikmesriikides,

–  võttes arvesse ettevalmistavat meedet „Euroopa partnerlused spordi valdkonnas” ja eelkõige selliste projektide koondamist, mille eesmärk on asjaomaste sidusrühmade harimise ja teavitamise teel ennetada spordivõistluste tulemuste kokkuleppimist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 51, 52 ja 56,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu poolt kujundatud kohtupraktikat, mille kohaselt õnnemängude korraldamise asjaomases valdkonnas tunnustab kohus tarbijakaitset, nii pettuste kui ka hasartmängudega seotud kulutamisele õhutamise vältimist ning avaliku korra säilitamise üldist vajadust üldise huvi suhtes ülimuslike põhjustena, mis võivad õigustada teenuste osutamise vabaduse piiranguid(5),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2012. aasta arvamust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0218/2013),

A.  arvestades, et hasartmängud ei ole tavapärane majandustegevus, kuna sellega võib kaasneda negatiivne tervise- ja sotsiaalne mõju, mis hõlmab järgmist: hasartmängusõltuvus, mille tagajärgi ja kulu on keeruline hinnata; organiseeritud kuritegevus; rahapesu, ja võistluste tulemustes kokkuleppimine; arvestades, et interneti hasartmängud võivad olla suurema sõltuvusriskiga kui traditsioonilised võrguvälised hasartmängud, mis muu hulgas tuleneb hõlpsamast ligipääsust ja sotsiaalse kontrolli puudumisest, kuid et sellega seoses on vaja täiendavaid uuringuid ja andmeid; märgib, et nimetatud põhjustel ei takista teatavad siseturu eeskirjad – sealhulgas asutamisvabadus, teenuste osutamise vabadus ja vastastikuse tunnustamise põhimõte – liikmesriikidel kindlaks määrata oma lisameetmeid mängijate kaitseks;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 sätestatakse inimeste tervise kaitse kohustus kõigi liidu poliitikavaldkondade ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 169 kohustab ELi tagama kõrgetasemelist tarbijakaitset;

D.  arvestades, et interneti hasartmängude sektori eriolemuse tõttu peaks ELi tasandi soovituste ja riikide õigusaktide vastuvõtmisel olema peamiseks juhtpõhimõtteks inimeste tervise ja tarbijate kaitsmine;

E.  arvestades, et nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades on liikmesriikidel õigus otsustada, kuidas interneti hasartmängude teenuste osutamine on korraldatud ja reguleeritud, vastavalt oma väärtustele ja taotletavatele üldise huvi eesmärkidele, järgides samas liidu õigusakte;

F.  arvestades, et nende eriolemuse tõttu ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimisel ei kohaldata interneti hasartmänguteenuste osutamise suhtes ELi tasandil sektoripõhist reguleerimist ning see on välja jäetud teenuste ja tarbijakaitse direktiividest, kuid selle suhtes kohaldatakse siiski mitmesuguseid ELi teiseseid õigusakte, nagu andmekaitsedirektiivi, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlevat direktiivi ning ebaausate kaubandustavade direktiivi;

G.  arvestades, et interneti hasartmängude turg on teistest erinev kaasnevate riskide tõttu, mis on seotud tarbijate kaitse ning organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega, mida on korduvalt täheldanud ka Euroopa Liidu Kohus;

H.  arvestades, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et õnnemängude või hasartmängude pakkumine on eriline majandustegevus, millele tegevuspiirangute seadmine on õigustatud ülekaalukate üldise huvi eesmärkide korral, milleks on näiteks tarbijakaitse, pettuste ennetamine, rahapesu vastane võitlus ja avaliku korra säilitamine ning rahvatervis; arvestades, et mis tahes piirangute kehtestamine peab vastama Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatule, see tähendab, et nad peavad olema eesmärkidega proportsionaalsed ega tohi olla diskrimineerivad;

I.  arvestades, et liikmesriikidel on rohkem kui kunagi varem ühiseid muresid seoses ebasoodsa mõjuga, mis ebaseaduslikel interneti hasartmängudel on ühiskonnale ja riikide majandusele tervikuna, millest peamistena saab välja tuua alaealiste ja haavatavamate sotsiaalsete rühmade kaitsmise, sõltuvuse ravimise ning kuritegevuse ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise;

J.  arvestades, et interneti hasartmängude piiriülene olemus ja riskid, mis on seotud tarbijakaitse, pettuste ennetamise ja õiguskaitseasutuste võitlusega ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu ja võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu, samuti vajadus võidelda hasartmängudega seotud ebaseadusliku tegevusega, nõuavad liikmesriikide vahel paremini kooskõlastatud tegevust ELi tasandil;

K.  arvestades, et on oluline võtta koos järelevalvemehhanismidega kasutusele mehhanismid kontrollimaks spordivõistlusi ja finantsvooge;

L.  arvestades, et praegu on vaja saada põhjalik ülevaade interneti hasartmängude sektorist seoses teabe ja andmetega siseriikliku ja piiriülese, ELi-sisese ja globaalse, lubatud ja ilma loata pakkumise kohta;

M.  arvestades, et interneti hasartmängude reklaami vorm on liikmesriikides reguleeritud erinevalt või on üldse reguleerimata;

Interneti hasartmängude sektori eriolemus ja tarbijakaitse

1.  on arvamusel, et kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks eelkõige nende tarbijate jaoks, kes on kõige haavatavamad, võib igas liikmesriigis liidu õigust järgivalt määratletud õiglane ja seaduslik hasartmänguteenuste pakkumine vähendada hasartmängutegevuse sotsiaalseid kulusid ja kahjulikku mõju;

2.  hoiatab, et hasartmängude mängimine võib tekitada ohtlikku sõltuvust, mis on probleem, mida tuleks mis tahes õigusakti ettepanekus tarbijate nimel käsitleda;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid liikmesriikide territooriumil pakutavate ebaseaduslike hasartmängude vastu; nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks seoses sellega oma kavandatavates tarbijakaitse- ja reklaamialastes soovitustes liikmesriike üles rakendama jõustamismeetmeid ebaseaduslike hasartmängude pakkumiste vastu;

4.  usub, et tõsise majanduskriisi ja hasartmängude populaarsuse kasvu vahel on ohtlik seos, rõhutab, et praegused rasked sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused on aidanud kaasa hasartmängude ulatuslikule levikule, eriti kõige vaesema elanikkonna hulgas, ja peab seetõttu vajalikuks jätkuvat ja pidevat hasartmängusõltuvuse ja hasartmängudega seotud häirete alast järelvalvet;

5.  kinnitab, et interneti hasartmängud on spordi ärilise kasutuse vorm ning et kuivõrd interneti hasartmängu sektor kasvab pidevalt, pidades sammu tehnoloogiliste uuendustega, kogevad liikmesriigid selle kontrollimisel raskusi tulenevalt interneti erilisest olemusest, mis tekitab ohu, et tarbijate õiguseid kuritarvitatakse ning et sektorit uuritakse seoses organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega;

6.  rõhutab, et sõltumata viisist, kuidas liikmesriigid otsustavad interneti hasartmänguteenuste osutamist riiklikul tasandil korraldada ja reguleerida, tuleb tagada kõrgetasemeline rahvatervise ja tarbijate kaitse; kutsub komisjoni üles jätkuvalt uurima ELi tasandi meetmeid, et kaitsta haavatavaid tarbijaid, sealhulgas korraldada liikmesriikide reguleerivate asutuste vahelist ametlikku koostööd; toonitab, et eksperdirühm peaks tagama, et alaealiste ligipääs interneti hasartmängudele oleks võimatu; kutsub liikmesriike üles kohustama liikmesriigis litsentsi alusel töötavaid ettevõtjaid paigutama reguleeriva asutuse logo kui usaldusmärgi oma veebisaidil hästinähtavasse ja fikseeritud kohta;

7.  palub komisjonil uurida, mida oleks võimalik teha peatamaks tegevust, mille puhul ühes liikmesriigis tegutsevad ettevõtted turustavad interneti hasartmänguteenuseid nt satelliittelevisiooni või reklaamikampaaniate kaudu teises liikmesriigis, kus neil ei ole lubatud selliseid teenuseid pakkuda;

8.  nõuab, et veebilehtede haldajad hoiataksid alaealisi oma lehtedel arusaadavalt, silmapaistvalt ja selgelt, et nendel on interneti hasartmängude mängimine seadusega keelatud;

9.  on seisukohal, et tuleb võtta meetmed, et vältida sotsiaalselt haavatavamate inimeste sattumine veelgi suurematesse raskustesse hasartmängude tõttu;

10.  usub, et vaja on täiendavaid uuringuid ja andmeid, et kvantifitseerida hasartmängusõltuvust ja erinevate hasartmängude vormidega seotud riske; kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles viima kooskõlastatult läbi mängusõltuvuse probleemi mõistmiseks täiendavaid uuringuid; märgib, et hasartmänguettevõtjatel on kohustus aidata kaasa mängusõltuvuse ennetamisele;

11.  kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega – vajaduse korral ekspertrühma kaudu – üles uurima kogu ELi hõlmava koostalitlusvõime võimalust riiklike enesepiirangu registrite vahel, mis hõlmaksid muu hulgas enesepiiranguid, isiklikke kaotuse- ja ajapiiranguid, ja mis on kättesaadavad riigiasutustele ja tegevusloa saanud hasartmängu ettevõtjatele, nii et igal kliendil, kes soovib enda suhtes piirangud kehtestada või kes ületab enda hasartmängupiirangud ühe hasartmänguettevõtja juures, oleks võimalusel automaatselt välistatud ka kõigi muude litsentsiga hasartmänguettevõtjate tegevusest; rõhutab asjaolu, et mis tahes hasartmängusõltuvusega mängijate isikuandmete vahetamise mehhanismi suhtes peavad kehtivad ranged isikuandmete kaitse eeskirjad; rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd kodanike kaitsmiseks hasartmängusõltuvuse eest; toonitab, et selleks, et tarbijad oma hasartmängutegevust teadvustaksid, peaks see register näitama tarbijale kogu teavet, mis on seotud tema hasartmänguajalooga, alati, kui ta mängima hakkab;

12.  soovitab eristada selgelt hasartmängud ja muud interneti meelelahutusvormid; teenused, mis ühendavad endas hasartmänguvaldkonna eritunnuseid, peavad kuuluma asjakohaste hasartmänge käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse ning järgima täiel määral vanuse ja isiku tuvastamise mehhanisme;

13.  märgib, et eneseregulatsiooni algatused võivad anda hea panuse ühiste standardite sisu kindlaksmääramisse; kordab oma seisukohta, et sedavõrd tundlikus valdkonnas nagu hasartmängud saab sektori eneseregulatsioon riiklikke õigusakte üksnes täiendada, aga mitte asendada;

14.  kutsub komisjoni üles kaaluma kohustusliku kolmandate osaliste isikutuvastuskontrolli kohaldamist, et takistada alaealisi või valesid isikutuvastusdokumente kasutavaid isikuid mängimast; teeb ettepaneku, et see võiks muu hulgas olla sotsiaalkindlustusnumbri, pangakonto andmete või muu ainulaadse tuvastusvahendi kontroll, märkides, et selline peaks toimuma enne mis tahes hasartmängutegevust;

15.  on arvamusel, et interneti hasartmängudes kasutatav tarkvara peaks olema turvalisem ning et ühtsete parameetrite ja standardite kasutamise kindlustamiseks tuleks kehtestada ühised minimaalsed sertifitseerimise nõuded;

16.  juhib tähelepanu vajadusele töötada välja tõhusad meetodid kihlvedude järelevalveks, pidades silmas internetikeskkondade kiiret arengut, kuid rõhutab ka seda, kui tähtis on kaitsta kasutajate isikuandmeid ärakasutamise eest;

17.  on seisukohal, et interneti hasartmängude ühised standardid peaksid käsitlema nii teenuse osutaja kui ka tarbija õigusi ja kohustusi, et tagada kodanike ja tarbijate, eriti alaealiste ja teiste haavatavate isikute kõrgetasemeline kaitse, ning välistada eksitavat ja ülemäärast reklaami; julgustab Euroopa hasartmänguettevõtjate ühendusi töötama välja ja vastu võtma eneseregulatsiooni alaseid tegevusjuhendeid;

18.  kutsub komisjoni üles lisama oma soovitusse selle, et hasartmänguettevõtjatel peaks olema kohustus registreerimise ajal ja korduvate kaotuste korral aktiivselt soovitada enesekontrolli kasutamist;

19.  soovitab kehtestada ühtsed ja üleeuroopalised ühised turvastandardid elektrooniliseks identifitseerimiseks ja piiriülesed e-verifitseerimisteenused; tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu e-identifitseerimise ja autentimise direktiiv, mis võimaldab koostalitlusvõimet riiklike e-identifitseerimise kavadega, kui need on olemas; nõuab seepärast registreerimise ja identifitseerimise korra muutmist sujuvamaks ja tõhusamaks, et eelkõige selleks, et tagada tulemuslikud tuvastamismehhanismid ning takistada ühel mängijal mitme mängukonto loomist ja alaealistel juurde pääsemast interneti hasartmängude veebisaitidele; soovitab jõustamismeetmete – näiteks ebaseaduslike hasartmängude veebisaitide valgete ja mustade nimekirjade koostamine, turvaliste ja jälgitavate makselahenduste ühine kindlakstegemine ning finantstehingute blokeerimise teostatavuse kaalumine – alaste parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et kaitsta tarbijaid ebaseaduslike ettevõtjate eest;

20.  kutsub liikmesriike ja ettevõtjaid üles soodustama interneti hasartmängudega seotud reklaamides vastutustundlikku lähenemist; tervitab komisjoni algatust võtta vastu soovitus vastutustundliku hasartmängureklaami kohta; palub, et komisjon lisaks ühised miinimumstandardid, mis pakuvad piisavat kaitset haavatavatele tarbijatele; soovitab, et reklaam oleks vastutustundlik, sisaldaks selgeid hoiatusi hasartmängusõltuvuse ohtude kohta ega oleks ülemäärane ega paigutatud sisule, mis on suunatud konkreetselt alaealistele, või kui on oht, et see köidab alaealiste tähelepanu, nagu juhtub eelkõige sotsiaalmeedia reklaami puhul;

21.  nõuab laste ja noorte meediapädevuse omandamise ja tugevdamise meetmete määratlemist ja rakendamist; usub, et noortele mõeldud ning interneti parimaid kasutamisviise käsitlevate kursuste sisseviimine koolides võiks aidata internetikasutajal end asjatundlikumalt kaitsta interneti hasartmänguteenustest sõltuvusse jäämise eest;

22.  rõhutab, et haridusel, nõustamisteenustel ja vanematel on oluline osa alaealiste hulgas interneti hasartmängude probleemide ja tagajärgede teemal läbiviidavas selgitustöös;

23.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele tõhusad mehhanismid hasartmängusõltuvuse riskide maandamiseks, seda eelkõige noorte hulgas;

24.  nõuab, et sotsiaalselt vastutustundlik interneti hasartmängude reklaam oleks lubatud ainult seaduslike mängupakkumiste puhul; on seisukohal, et täielikult peaks olema keelatud interneti hasartmänguteenuste reklaamimine eksitavate võiduvõimaluste kaudu, mis tekitab väärkujutluse, nagu kujutaksid hasartmängud endast mõistlikku viisi majandusolukorra parandamiseks; usub, et reklaam peaks sisaldama hasartmängusõltuvuse tagajärgi käsitlevat teavet;

25.  rõhutab, et hasartmängude levitamise ohutu reklaamivormi ja eeskirjade määratlemine on võtmetähendusega, et hoida nooremaid kui 18aastaseid hasartmängudest eemal ning ennetada probleemset või haiglaslikku mängusõltuvust;

26.  toonitab, et tarbijakaitsemeetmetega peaksid kaasnema mitmesugused ennetavad ja reageerivad jõustamismeetmed, et vähendada kodanike kontakte ilma loata tegutsevate ettevõtjatega; rõhutab mõiste „seaduslikud hasartmänguettevõtjad” ühise määratlemise tähtsust, et liikmesriigid annaksid kooskõlas ELi õigusaktidega volitused ainult sellistele ettevõtjatele, kes täidavad vähemalt järgmised nõuded ja keda käsitletakse seega seaduslikena:

27.  on arvamusel, et registreerimisprotsess peaks kohustuslikus korras hõlmama mängija poolt maksimaalse kaotuse määra seadmist ja määratlemist, mis kehtib teatud ajavahemiku jooksul; kõnealune funktsioon peaks minimaalselt olema lisatud vähemalt sellistele mängudele, mis toimuvad lühikese ajavahemiku jooksul;

ELi õiguse järgimine

28.  rõhutab, et ühelt poolt peaksid interneti hasartmänguteenuste pakkujad järgima kõigil juhtudel nende liikmesriikide seadusi, kus nad tegutsevad, ning teiselt poolt peaks liikmesriikidele jääma õigus kehtestada piiranguid, mida nad ebaseaduslike interneti hasartmängude vastu võitlemiseks vajalikuks ja õigustatuks peavad, et rakendada riiklikke õigusakte ja takistada ebaseaduslike pakkujate turulepääsu;

29.  tunnistab, et liikmesriikidel on õigus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega otsustada, kuidas korraldada ja reguleerida interneti hasartmänguteenuste pakkumist riiklikul tasandil, ning jõustada kõiki vajalikke meetmeid ebaseadusliku hasartmänguteenuse pakkumise vastu, pidades samas kinni ELi aluslepingute peamistest põhimõtetest; tunnistab, et sellised õigusaktid peavad olema proportsionaalsed, järjepidevad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad; märgib, et ELi poliitika peab olema sidusam, tegelemaks interneti hasartmängude piiriülese olemusega;

30.  märgib, et komisjon on saatnud kirju mitmetele liikmesriikidele, paludes üksikasjalikku teavet nende kehtivate hasartmängualaste õigusaktide kohta; palub komisjonil jätkata dialoogi liikmesriikidega; võtab teadmiseks komisjoni töö rikkumisjuhtude ning teatavate liikmesriikide vastu esitatud kaebuste kallal; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega jätkuvalt jälgima ja jõustama vastavust riigisiseseid õigusakte ja tavasid reguleerivale ELi õigusele ning algatama rikkumismenetlusi nende liikmesriikide suhtes, kes näivad rikkuvat ELi õigust; austab liikmesriikide otsust, mis käsitleb monopolide loomist kõnealuses sektoris, juhul kui need on vastavalt Euroopa Liidu Kohtu otsustele allutatud rangele riigi kontrollile ning tagatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse, kui nende tegevus on kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide ning see vähendab hasartmänguvõimalusi järjepideval viisil;

31.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja hasartmängude ekspertrühmi üles töötama välja kooskõlastatud meetmeid ja strateegiaid, sealhulgas heade tavade vahetamine, et uurida ja tõkestada nende litsentsitud hasartmänguettevõtjate maksudest kõrvalehoidmist, kes tegutsevad ELi turul, kuid on registreeritud Euroopas või Euroopast väljaspool asuvates maksuparadiisides;

32.  võtab teadmiseks ohud, mis võivad tekkida, kui tarbijad kasutavad ebaseaduslikke interneti hasartmänguteenuseid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hasartmängu ekspertrühma töö osana arutama reguleeritud hasartmängude lubamise sotsiaalseid kulusid võrreldes kahjuliku mõjuga, mis tekib siis, kui tarbijad pöörduvad ebaseaduslike ettevõtjate poole;

33.  rõhutab, et need liikmesriigid, kes otsustavad avada oma interneti hasartmängude sektori, peavad selleks ette nägema läbipaistva ja õiguskindla litsentsi taotlemise korra, mis põhineks objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, oleks täielikus kooskõlas ELi õigusega ning tagaks piisava ja range kodanike ja tarbijate kaitse;

Halduskoostöö

34.  kutsub hasartmänguteenuste ekspertrühma ja komisjoni üles lihtsustama, nii palju kui võimalik, andmevahetust liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel, et jagada parimaid tavasid ja teavet, hõlbustamaks ühise süsteemi loomist mängijate tuvastamiseks, ebaseaduslike ettevõtjate vastaste meetmete jõustamiseks, tarbijate kaitse tõhustamiseks, vastutustundlikuks reklaamiks, valgete ja mustade nimekirjade koostamiseks, võistluste tulemuste kokkuleppimise ennetamiseks ning enesepiirangu mehhanismide loomiseks, mis hõlmaksid muu hulgas kogu ELis kehtivaid isiklikke aja- ja rahalisi piiranguid; kutsub komisjoni üles korraldama, et ekspertrühmal oleks võimalik oma töö arendamisel kasu saada võimalikult laiaulatuslikust oskusteabest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid taaskäivitaksid nõukogu asutamise ja teenuste töörühma foorumis dialoogi interneti hasartmänguteenuste teemal;

35.  kutsub komisjoni üles kaasama ekspertrühmadesse ja arueludesse alati ka probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega tegelevaid spetsialiste;

36.  on arvamusel, et Euroopa Liidu tasandil tuleks korraldada koostöö ning parimate tavade vahetamine liikmesriikide sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna nende ekspertide vahel, kes tegelevad probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega;

37.  rõhutab, et kuigi uurimisorganitevaheline tõhus teabevahetus on edukaks õiguskaitseks oluline, peab tulemuste kokkuleppimise vastane võitlus olema kooskõlas riiklike ja Euroopa andmekaitse õigusnormidega;

38.  ergutab liikmesriike tegema ekspertrühma raames tihedat koostööd komisjoniga ja omavahel, et kooskõlastada meetmeid seoses piiriülese ilma loata hasartmänguteenuste pakkumise tõkestamisega ning rakendada interneti hasartmänge käsitlevas teatises sisalduvat tegevuskava;

39.  tunnistab, et liikmesriikidevaheline koostöö on hädavajalik, kuid rõhutab, et samuti on väga tähtis, et hasartmängude ekspertrühm teeks tihedat koostööd kõigi huvirühmadega, kaasa arvatud nii hasartmängusektoriga kui ka tarbijaorganisatsioonidega;

40.  rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ja lihtsustamiseks liikmesriikide liigse halduskoormuse kaotamiseks, mis võib tarbetult suurendada seaduslike interneti hasartmängude ettevõtjate kulusid nendes riikides, kus otsustatakse turg avada; märgib, et halduskoormuse kaotamine ei tohi ohustada tarbijate kaitset;

41.  on arvamusel, et tuleks võtta meetmeid hasartmängudega seotud riigisiseste maksukordade muutmiseks sarnasemaks, et vältida ebaproportsionaalsetest maksusoodustustest tingitud hasartmängude levimist ja koondumist internetti;

42.  ergutab nendes liikmesriikides asuvaid riiklikke reguleerivaid asutusi, kes on kasutusele võtnud litsentsimissüsteemid, vahetama parimaid tavasid, mis hõlbustaks riigisiseste hasartmängulitsentside kohaldamist, sealhulgas mänguseadmete tehnilised standardid; ergutab pädevaid riiklikke reguleerivaid ametiasutusi võimaldama oma kohtualluvuses ainult selliste hasartmänguettevõtjate tegevust, kes ei toimi muu liikmesriigi seadusi rikkudes, mille puhul ei ole Euroopa Liidu Kohus leidnud, et need ei vasta nõuetele;

Rahapesu

43.  juhib tähelepanu asjaolule, et interneti hasartmängud on keskkond, mis toimib ilma sularahata, ja kuna see keskkond sõltub kolmandatest isikutest finantsteenuste osutajatest, on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid rahapesu vastu; toonitab, et riikide hasartmänguasutused, politsei- ja õiguskaitseasutused peavad tegema tihedamat koostööd kuritegevuse ennetamiseks;

44.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja ekspertrühma üles võtma tõhusamaid meetmeid rahapesu vastu; peab sellega seoses tervitatavaks ettepanekut laiendada rahapesuvastase direktiivi sätteid, et hõlmata kõik hasartmängu liigid, ja kutsub pädevaid riiklikke asutusi üles tagama, et vastavalt kõnealuse direktiivi sätetele teatatakse kõigist tehingutest, mille puhul kahtlustatakse võimalikku seost rahapesu või muu kriminaalse tegevusega;

45.  kutsub komisjoni üles jätkama kiiresti ja laiahaardeliselt läbirääkimisi komisjoni ettepaneku üle võtta vastu direktiiv finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (COM(2013)0045) ning hõlmama hasartmängu kõiki liike, sealhulgas interneti hasartmänge, et vältida interneti spordikihlvedude kasutamist kuritegelikes huvides rahapesu eesmärgil;

46.  rõhutab, et kindlad ja selged registreerimis- ja verifitseerimissüsteemid on keskse tähtsusega vahendid, takistamaks interneti hasartmängude mis tahes kuritarvitamist, näiteks rahapesu kaudu; märgib, et näiteks isiku tuvastamise eesmärgil võib kasutada ära juba olemasolevaid ja arenevaid internetirakendusi, nagu näiteks deebet- ja krediitkaartide internetis kontrollimise süsteeme;

47.  on seisukohal, et kõik ELi territooriumil tegutsevad hasartmänguettevõtjad peavad olema seaduslike ettevõtjatena ELis registreeritud;

48.  rõhutab, et kõik liikmesriigid peavad kindlaks määrama ja nimetama vastutava ametiasutuse, mis vastutab interneti hasartmängude kontrollimise eest; toonitab, et ametiasutusele antakse ühtlasi õigus sekkuda juhul, kui interneti hasartmäng äratab mis tahes kahtlusi; hasartmänguettevõtjad peaksid peale selle olema kohustatud ametiasutust mis tahes kahtlust äratavast mängutegevusest teavitama;

Spordieetika

49.  rõhutab, et pidades silmas spordivõistluste tulemuste kokkuleppimise rahvusvahelist olemust, nõuab võitlus selle probleemiga tõhusamat koostööd kõigi sidusrühmade vahel, sh riigiasutuste, õiguskaitseorganite, sporditööstuse ning hasartmängude korraldajate, hasartmängude reguleerijate, sportlaste ja toetajate vahel, samas kui tuleks tähtsustada ka seonduvat koolitus- ja ennetusmeetmeid; tervitab sellega seoses komisjoni hiljutist, 2012. aasta ettevalmistavat tegevust, mis toetab riikidevahelisi haridusprojekte võistlustulemuste kokkuleppimisega võitlemiseks; märgib, et võistluste tulemuste kokkuleppimine toimub nii võrguvälistel kui ka interneti hasartmängude turgudel, ja et enamikul juhtudel toimub võistluste tulemuste kokkuleppimisega seotud interneti kihlvedude sõlmimine hasartmänguettevõtjate kaudu, kes on asutatud väljaspool ELi asutavatel reguleerimata turgudel;

50.  nõuab eneseregulatsiooni algatuse osana tegevusjuhendit, milles sisaldub kõikidele tulemust otseselt mõjutada võivatele spordiürituste töötajatele (eelkõige mängijad, treenerid, kohtunikud, meditsiini- ja tehnilised töötajad, klubide omanikud ning mänedžerid) üldine keeld teha panuseid enda võistlustel või üritustel; toonitab sellega seoses ka vajadust rangete ning usaldusväärsete vanuse ja isiku tuvastamise süsteemide järele liikmesriigi tasandil; kutsub spordiorganisatsioone üles kasutama teavitamiskampaaniaid ja tegevusjuhiseid selleks, et teavitada sportlasi, kohtunikke ja spordivaldkonna juhte varakult sellest, et sporditulemustega manipuleerimine on seadusevastane;

51.  tunnistab, et jõupingutused võidelda spordiorganisatsioonide kaasatusega korruptiivsetes tegevustes (nagu tulemustes kokkuleppimine või rahapesu), nt tegevusjuhendi vormis, peavad olema suunatud kõikidele sidusrühmadele (ametnikud, omanikud, mänedžerid, agendid, mängijad, kohtunikud ja toetajad) ja kõikidele organisatsioonidele (klubid, liigad, liidud jm);

52.  kutsub liikmesriike üles suurendama spordi valdkonnas korruptsiooni vähendamisele omistatavat tähtsust ning toonitab, et sellega seoses tuleb suurendada keskendumist tõhusale õiguskaitsele; nõuab tõhusate meetmete vastuvõtmist riiklikul tasandil, et ennetada huvide konflikte, takistades eelkõige kõiki spordimaailma sidusrühmi osalemast kihlvedudes, mis on korraldatud võistluste suhtes, kus nad osalevad; kutsub kõiki spordivaldkonna juhtivorganeid üles kohustuma alati järgima head valitsemistava, et vähendada riski langeda tulemuste kokkuleppimise ohvriks; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma arvesse Euroopa Nõukogu tööd teatavate kihlvedudega kaasnevate riskide hindamisel ning hinnata võimalikke ohte nn spot kihlvedude puhul, kus on võimalik võistluste ajal sõlmida kihlvedusid teatavate kihlvedude kohta, ja võtta vastavaid meetmeid;

53.  kutsub spordiliite ja hasartmängude korraldajaid üles lisama tegevusjuhendisse keelu nn negatiivsete sündmuste, näiteks kollaste kaartide, karistuslöökide või vabalöökidega seotud kihlvedude korraldamise kohta võistluse või spordiürituse ajal; kutsub liikmesriike ja hasartmänguettevõtjaid keelustama kõik reaalajas toimuvad kihlveod, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks, ning kujutavad seetõttu ohtu spordi usaldusväärsusele;

54.  nõuab, et spordiorganisatsioonidel, ametiasutustel, Europolil ja Eurojustil oleks kohustus teha koostööd ja vahetada nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil teavet kahtlase tegevuse kohta, et võidelda kuritegelike piiriüleste interneti hasartmängudega;

55.  tervitab asjaolu, et komisjon kavatseb edendada heade tavade vahetamist spordis tulemuste kokkuleppimise vastu võitlemise valdkonnas; toonitab, kui oluline on Euroopa Liidu toetus Euroopa Nõukogu jätkuvale tööle, mis on suunatud spordieetika kaitset ja edendamist käsitleva rahvusvahelise konventsiooni üle peetavatele läbirääkimistele; rõhutab, et võistlustulemuste kokkuleppimine ei ole alati seotud kihlvedudega ning et see kihlvedude mittesõlmimisega seotud võistlustulemuste kokkuleppimise pool, mis kujutab endast samuti spordieetika probleemi, vajab samuti tähelepanu; rõhutab tugevdatud koostöö vajadust ELi ja ülemaailmalisel tasandil võitluses võistlustulemuste kokkuleppimise vastu; kutsub komisjoni üles asuma juhtpositsioonile ülemaailmse platvormi loomisel teabe ja parimate tavade vahetamiseks ning ühiste ennetus- ja täitetegevuste kooskõlastamiseks reguleerijate, spordiorganisatsioonide, politsei- ja kohtuasutuste ning hasartmänguettevõtjate vahel;

56.  on arvamusel, et interneti hasartmängude sektori üleeuroopalise reguleerimise seisukohalt on kriminaalkaristuste ühtlustamise poliitika väga tähtis, mistõttu nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et tulemuste pettuse teel manipuleerimine rahaliste või muude eeliste nimel oleks keelatud, sätestades võistluste, sh kihlveotegevustega seotud võistluste tõsiseltvõetavuse igasuguse ohtu seadmise kriminaalkuriteona; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks reguleerimata internetimängude vastaseid meetmeid ELi tasandil ja toetaks tulemuste kokkuleppimise vastast võitlust;

57.  tunnistab, et mõnes liikmesriigis saadakse hasartmängude ja loteriide tuludest märkimisväärset sissetulekut, mida võib suunata üldsusele kasulike ja heategevuslike otstarvete, kultuuriteoste, rohujuure tasandil spordi ning hobuste võiduajamiste ja hobusektori toetamisse; rõhutab lisaks selle jätkusuutliku rahastamisvahendi tähtsust ja erirolli, mida tuleks tunnistada Euroopa tasandi aruteludes; kinnitab uuesti oma seisukohta, et spordikihlveod on spordivõistluste kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise üks liikidest; soovitab, austades seejuures täielikult liikmesriikide pädevusi selles küsimuses, et spordivõistlusi tuleks kaitsta mis tahes ilma loata ärilisel otstarbel kasutuse eest, eelkõige tunnustades spordiürituste korraldajate omandiõigusi, mitte üksnes selleks, et tagada õiglane rahaline tulu elukutselise ja harrastusspordi kõigil tasemetel, vaid ka selleks, et tugevdada võitlust spordipettuste ja eelkõige võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu;

58.  nõuab, et komisjoni eestvedamisel tehtaks rohkem koostööd Euroopa tasandil, et tuvastada interneti kihlveomängude korraldajad, kes on seotud ebaseaduslike tegevustega, muu hulgas kokkulepitud tulemustega mängude ja alaealiste osalusel toimuvate juunioride võistluste kihlvedude korraldamine, ja need keelustada, ning ootab, et interneti hasartmängutööstus austab seda keeldu enesereguleerimise teel;

59.  ergutab liikmesriike kaaluma mängutegevuses kokkuleppimise kõikide vormide (nt nurgalöökide, vabalöökide, sissevisete ja kollaste kaartidega seotud hasartmängud) keelustamist, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks;

60.  kutsub komisjoni üles võtma kasutusele Euroopa hoiatussüsteemi kihlvedude reguleerijate jaoks, et vahetada kiiresti teavet kokkulepitud võistlustulemustega spordivõistluste kohta;

61.  peab tervitatavaks riikidevahelisi koolitusprojekte, et maailma tasandil võidelda tulemustes kokkuleppimise vastu;

62.  rõhutab, et sportlased vajavad tõhusaid kaitsemehhanisme, mille abil neile korruptiivsetele mõjudele vastu seista, sealhulgas sportlaste moraalse ja füüsilise puutumatuse tagamist, nõuetekohaseid töötingimusi ning töötasu või palga tagamist, sealhulgas eri tasandi võistlustel osalemise keelu kehtestamist sellistele spordiorganisatsioonidele, kes ei suuda korrapäraselt täita kohustusi oma sportlaste ees;

63.  rõhutab, et tulemuste kokkuleppimise väiteid menetletakse lisaks spordiarbitraažile sageli riiklikes kohtutes ning et mõlema menetluse raames tuleb järgida rahvusvahelisi menetluse miinimumnõudeid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6;

64.  nõuab igas liikmesriigis korraldatud hindamise järel ohtlike hasartmängude vormide ranget reguleerimist või keelustamist;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0098. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0025. (3) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 35. (4) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 30. (5) vt sellega seoses kohtuasja C 275/92 Schindler punkte 57–60; kohtuasja C 124/97 Läärä jt punkte 32 ja 33; kohtuasja C-67/98 Zenatti punkte 30 ja 31; kohtuasja C-243/01 Gambelli jt punkti 67; kohtuasja C-42/07 Liga Portuguesa punkti 56; liidetud kohtuasjade C 316/07, C 358/07 kuni C 360/07, C 409/07 ja C 410/07 Markus Stoß jt punkti 74; kohtuasja C 212/08 Zeturf Ltd punkti 38; kohtuasja C-72/10 Costa punkti 71; kohtuasja C 176/11 Hit Larix punkti 15; liidetud kohtuasjade C 186/11 ja C 209/11 Stanleybet jt punkti 44.