Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2013/2125(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0358/2013

Esitatud tekstid :

A7-0358/2013

Arutelud :

PV 20/11/2013 - 14
CRE 20/11/2013 - 14

Hääletused :

PV 21/11/2013 - 8.15

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2013)0514

Vastuvõetud tekstid
PDF 154kWORD 72k
Neljapäev, 21. november 2013 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas
P7_TA(2013)0514A7-0358/2013

Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta resolutsioon Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta (2013/2125(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist ja eelkõige selle artikleid 21, 42, 45 ja 46 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 173, 179–190 ja 352 ja selle protokolli nr 10,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13.–14. detsembri 2012. aasta järeldusi ning 19.–20. detsembriks 2013 kavandatud Euroopa Ülemkogu kaitseküsimustele pühendatud kohtumisele viivat protsessi,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” (COM(2013)0542),

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2007. aasta teatist „Tugevama ja konkurentsivõimelisema Euroopa kaitsetööstuse strateegia” (COM(2007)0764),

–  võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003, ja selle rakendamist käsitlevat aruannet, mis kiideti heaks 11. ja 12. detsembril 2008 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2008. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud avaldust Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugevdamise kohta ning nõukogu poolt 11. detsembril 2008. aastal vastu võetud avaldust võimete tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) nõukogu poolt 14. mail 2007 vastu võetud Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi arendamise strateegiat,

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2011. aasta otsust 2011/411/ÜVJP, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord ning tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2004/551/ÜVJP(1) ,

–  võttes arvesse direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord,(2)

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3) ja 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni finantskriisi mõju kohta ELi liikmesriikide kaitsesektorile(4) ,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0358/2013),

Toimiv ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajab tugevat Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi

1.  tuletab meelde, et toimiv ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajab tugevat Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi (EKSTTB), mis on keskne osa ELi võimes tagada oma kodanike julgeolek, kaitsta oma väärtusi ja edendada oma huve; märgib, et kaitsetööstussektor on Euroopa tasandil tähtis majanduskasvu ja innovatsiooni allikas ning stabiilsuse ja julgeoleku tagaja; on veendunud, et konkurentsivõimelise EKSTTB loomine ja arendamine peaks olema üks ELi strateegilisi prioriteete;

2.  tuletab meelde nõukogu 11. detsembri 2008. aasta võimete suurendamist käsitlevas deklaratsioonis visandatud operatiivpüüdluste taset ning ELi lepingu artikli 43 lõikes 1 esitatud tsiviil- ja sõjalisi ülesandeid; tuletab meelde liikmesriikide lubadust tõsta oma sõjalist võimekust; palub Euroopa Ülemkogul sel eesmärgil käivitada Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika väljatöötamine vastavalt ELi lepingu artikli 42 lõikes 3 sätestatule;

3.  rõhutab, et ajal, kui teatavad kolmandad riigid, nagu Hiina, India, Brasiilia ja Venemaa suurendavad oma kaitsekulusid, ELi eelarveid selles valdkonnas kärbitakse; juhib tähelepanu muutuvale ülemaailmsele strateegilisele olukorrale, kaitse-eelarvete kärbetele, mis on tingitud eeskätt majandus- ja finantskriisist, tehnoloogia arengu kiirenemisele ja asjaolule, et sellise olukorraga kohanemiseks panevad Euroopa kaitsetööstusettevõtted põhirõhu kolmandatesse riikidesse eksportimisele, mille hinnaks on tundlike tehnoloogiate ja intellektuaalomandiõiguste üleandmine ning tootmise Euroopast väljaviimine;

4.  on mures kaitsevaldkonna investeeringute vähenemise pärast ning kutsub liikmesriike, EDAt ja komisjoni üles võtma meetmeid tegelemaks EKSTTBd üha enam ähvardava ohuga sattuda teistsuguste strateegiliste huvidega kolmandate osapoolte kontrolli ja tegevuspiirangute alla; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid Euroopa tööstusalast koostööd, et tagada võimalikult suur strateegiline autonoomia, arendades välja ja luues tõhusa militaar- ja julgeolekuvõimekuse ja kasutades tipptasemel tehnoloogiaid;

5.  rõhutab, et Lissaboni lepingu jõustumise tõttu kuulub ELi tööstus-, teadus- ja kosmosepoliitika alla nüüd ka kaitsevaldkond; juhib tähelepanu sellele, et liidu programmid muudes sellistes valdkondades nagu sise- ja piirijulgeolek, katastroofiohjamine ja areng loovad olulisi võimalusi nende poliitikavaldkondade ja ÜJKP missioonide läbiviimise seisukohalt oluliste võimete ühiseks arendamiseks;

6.  tuletab meelde EKSTTB edasise konsolideerimise vajadust ja märgib – võttes arvesse tehnoloogiate kasvavat keerukust ja kulukust, rahvusvahelise konkurentsi tugevnemist ning kaitse-eelarvete ja tootmismahtude kahanemist, – et riikidevahelised kaitseprojektid on jätkuvalt vajalikud ning ühegi liikmesriigi kaitsetööstus ei saa enam olla jätkusuutlik puhtrahvuslikul kujul; tunneb kahetsust asjaolu pärast, et kuigi Euroopa lennundus- ja kosmosetööstuses on saavutatud teatud koondumise tase, on maismaa- ja laevavarustuse sektor endiselt valdavalt riigiti killustunud;

7.  rõhutab, et Euroopa kaitsetööstuse ülesehitamine peab toimuma kõigis liikmesriikides jätkusuutlikult, toetudes olemasolevale tööstustaristule ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 173 osutatud Euroopa tööstuspoliitika kindlaksmääratud normidele, mitte lihtsalt vaba konkurentsi põhimõttele;

8.  tuletab ELi liikmesriikidele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, komisjonile ja Euroopa Kaitseagentuurile meelde, et rohkem kui kaks aastakümmet pärast külma sõda ning aega, kui oli võimalik kasutada suhteliselt suurt riiklikku kaitse-eelarvet, ei olnud ELi liikmesriigid võimelised täitma Helsingi peaeesmärke ega muid ühiseid sõjalise võimekuse arengueesmärke;

9.  tuletab meelde, et kui Euroopa soovib säilitada tugeva julgeoleku- ja kaitsetööstuse, peavad liikmesriigid oma kaitse-eelarved kooskõlastama, et vältida topeltkulusid ja tugevdada ühiseid uurimisprogramme;

10.  märgib, et vaatamata kriisile ja eelarvekärbetele nõuavad Euroopa kodanikud endiselt Euroopa kaitse- ja tööstusalast kooskõlastamist ja koostööd, mida nad tunnetavad turvalisust, tõhusust ja kokkuhoidu edendava tegurina;

11.  tuletab meelde komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 15. oktoobri 2013. aasta aruannet ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ja Euroopa välisteenistus ei avaldanud käesoleva aasta detsembris toimuva Euroopa Ülemkogu kaitseteemalise tippkohtumise eel ühist Euroopa deklaratsiooni; ootab komisjoni konkreetseid seadusandlikke ettepanekuid selle kohta, kuidas kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, Euroopa ettevõtlusvõrgustikku, Euroopa Sotsiaalfondi ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, et tagada kaitsetööstuse võrdne areng üle kogu Euroopa Liidu;

12.  tuletab meelde, et komisjon ja ELi kaitseministrid rõhutasid juba 2007. aastal vastavas komisjoni teatises ja Euroopa Kaitseagentuuri EKSTTB strateegias sellealase kiire tegutsemise vajalikkust; kahetseb, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist on käest lastud võimalused rakendusaruandeid esitada ja strateegiaid ajakohastada; peab kahetsusväärseks, et uus teatis ei sisalda varasemate strateegiate ülevaadet; nõuab komisjonilt ja EDAlt edaspidi mineviku õppetundidele tugineva ühise EKSTTB strateegia koostamist;

13.  on oma üldise hinnangu kohaselt seisukohal, et mõlemat strateegiat on rakendatud puudulikult, sest EKSTTBst puudub ühine arusaam, mis on tingitud erisugustest riiklikest ja tööstuslikest huvidest ning sissejuurdunud riiklike tavade püsimisest relvastussektoris; juhib tähelepanu tõsiasjale, et on liikmesriike, kus puudub oma riiklik kaitsetööstus ja/või nišitööstus ning mis püüavad üle maailma leida soodsamaid pakkumisi, samuti neid, kus on vähem konkurentsivõimeline kaitsetööstus, mis soodustab riiklikke tarneahelaid, ning selliseid liikmesriike, kus on tugev riiklik kaitsetööstus, mis aktsepteerib jõulist ülemaailmset konkurentsi;

14.  on rahul Euroopa Ülemkogu otsusega võtta oma detsembri tippkohtumise päevakorda Euroopa kaitse tugevdamise küsimus; kutsub Euroopa Ülemkogu üles andma vajalikku uut ja jõulist impulssi ning kehtestama suunised, üldised poliitilised prioriteedid ja tähtajad tõelise Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi toetuseks, nii et seda toetataks asjakohaste terviklikkust ja usaldust suurendavate meetmetega ning see oleks võimetepõhine ja soodustaks sünergiat, tagaks piiratud ressursside tõhusa kasutuse, väldiks dubleerimist ning oleks integreeritud ja maailmaturul konkurentsivõimeline;

Nõuete ühtlustamine ja nõudluse konsolideerimine

15.  peab kahetsusväärseks, et senised nõudluse konsolideerimise püüded ei ole vähendanud nõudluse killustatust ELis, kus on 28 riigikaitseklienti ja veelgi suurem arv sõjalise ja tsiviilotstarbega toodete tarbijaid; tunneb kahetsust EDA võimete arendamise kava kesiste tulemuste pärast; kutsub seepärast Euroopa Ülemkogu käivitama Euroopa kaitsevaldkonna läbivaatamise protsessi ning muutma riiklike kaitseplaneerimise protsesside ELi tasandil kooskõlastamine reaalsuseks; selle hinnangu põhjal palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal käivitada laialdane protsess Euroopa kaitse ja julgeoleku teemalise valge raamatu koostamiseks, et ühtlustada ELi strateegilised püüdlused ja võimete arendamise protsessid;

16.  palub liikmesriikidel uurida veelgi võimalust oma kaitsevõime kogu olelusringi hõlmavat haldamist koos Euroopa Kaitseagentuuriga sünkroniseerida ja ühiselt kavandada; on seisukohal, et suurem sünergiline toime, mille tulemusena tekiks Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 osutatud Euroopa ühine võimete- ja relvastuspoliitika, looks eelduse muuta sõjaliste nõuete ühtlustamine liikmesriikide ühtlustatud varustushangeteks, mis looks ELis tingimused kaitsetööstuse edukaks nõudluspõhiseks rahvusvaheliseks restruktureerimiseks;

17.  võtab teadmiseks NATO kaitseplaneerimise protsessi, mille kaudu alliansi liikmed, sealhulgas 26 Euroopa liitlast, koordineerivad vajaduse korral oma tegevust tagamaks, et edasiste probleemide lahendamiseks arendatakse ja toetatakse õigeid kaitsealaseid võimeid; märgib, et NATO on ammu tunnistanud vajadust teha tööstusega tihedamat koostööd, sealhulgas eesmärgiga aidata kaasa sõjalise võimekuse nõuete arendamisele, eeskätt seoses standardimise ja koostalitlusvõimega, ning edendada samas Atlandi-ülest kaitsevaldkonna tehnoloogia- ja tööstusalast koostööd;

Tööstuspoliitika

18.  on seisukohal, et Euroopa kaitsetööstuspoliitika eesmärk peaks olema liikmesriikide võimete optimeerimine, koordineerides mitmesuguste võimekuste, rajatiste, varustuse ja teenuste väljatöötamist, kasutamist ja hooldust eesmärgiga täita mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas ka kõige raskemaid, tugevdada Euroopa kaitsetööstust, edendada selleks koostööd teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas ning töötada välja varustuse valdkonna koostööprogramme;

19.  tunnistab Euroopa kaitsetööstuse tähtsust innovatsiooni ja majanduskasvu seisukohast, kuna kaitsetööstus hõlmab liidus otseselt ja kaudselt ligikaudu 400 000 töökohta; rõhutab asjaolu, et ajal, mil Euroopa kaitsetööstus seisab silmitsi mitme eri probleemiga, on vaja uut lähenemisviisi, mis väldiks dubleerimist ning tooks kaasa suurema mastaabisäästu ja suurendaks tööstuse konkurentsivõimet;

20.  on seisukohal, et praegu on õige aeg edendada vabatahtlikku lähenemisviisi Euroopa tööstusliku kaitseturu killustatuse peatamiseks, edendades selle konsolideerimist (ning ühtlustamise algatamist) nii nõudluse ja pakkumise kui ka eeskirjade ja normide osas, ning et samuti on aeg investeerida jätkusuutlikku integreeritud tööstuspoliitikasse, mis tugineb teadusuuringutele, innovatsioonile, ressursside järjest tõhusamale kasutusele, toorainestrateegiale, VKEde tugevdamisele ja piirkondlike võrgustike arendamisele; toetab täielikult komisjoni püüdlusi täiustada Euroopa kaitse- ja julgeolekuvaldkonna siseturgu, tagades nende VKEde piisava toetamise, kellel on strateegiast „Euroopa 2020” lähtuvalt oluline roll innovatsioonis, spetsiaalsete võimete ja tipptehnoloogia arendamisel ning töökohtade loomisel;

21.  on arvamusel, et liikmesriigid peavad tööstusalaste küsimuste lahendamiseks tugevdama koostööd, ning märgib, et eelarvepiirangud ja suurenev ülemaailmne konkurents tähendavad, et EL vajab sisemisi partnerlusi ja muid huvirühmi ning ülesannete jaotust; toetab Euroopa Kaitseagentuuri tööd piirkondlike klastrite ergutamisel;

22.  on seisukohal, et tunnistada tuleks kaitseturgude väga spetsiifilist olemust, pidades silmas nende suhtes kohaldatavaid ekspordikontrolli ja massihävitusrelvade leviku vastase võitlusega seonduvaid kohustusi ja rangeid konfidentsiaalsusnõudeid ning tõsiasja, et turgu varustavate ettevõtete arv on piiratud ja nõudluse allikaks on peaaegu eranditult valitsused;

23.  on arvamusel, et kaitsetööstus on olemuselt väga spetsiifiline, võttes arvesse pikaajalist tootearendust ja kohustust tagada süsteemide töötamine aastakümneteks, programmide märkimisväärseid ja üha suurenevaid kulusid ning lõpuks ka tõsiasja, et toodete turustamine sõltub väga suurel määral liikmesriikide valitsustest;

24.  toetab julgeoleku- ja kaitsesektori toodete potentsiaali ning julgustab nende kahesugust kasutust, eelkõige kosmose-, merendus-, lennundus- ja telekommunikatsioonivaldkonnas; rõhutab, et kaitsetööstus on oluline liikumapanev jõud kõrgtehnoloogia jaoks, mida hiljem kasutatakse kaubanduslikel eesmärkidel;

25.  nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu toetaks kõikide vahenditega Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi ning määratleks selleks kõigepealt täpsemalt selle ulatuse, eelkõige mis puudutab selles osalejaid, andes neile Euroopa kaitsevaldkonna ettevõtja eristaatuse;

26.  nõuab, et Euroopa kaitsevaldkonna ettevõtjatele antaks nimetatud staatus vastavalt sellele, milline on nende loodav tegelik lisandväärtus Euroopas nii tehnoloogilisest kui ka sotsiaal-majanduslikust aspektist; on seetõttu arvamusel, et ainult sellistel Euroopa kaitsevaldkonna ettevõtjatel peaks olema õigus kasutada Euroopa programme;

27.  on seisukohal, et Euroopa kaitsevaldkonna ettevõtja kontseptsiooni tuleks tunnustada ning et seoses töökohtade, teadusliku ja tehnoloogilise oskusteabe, otsuste tegemise ja tootmisega ELis tuleks kehtestada mõistlikud kriteeriumid, mis võimaldaksid neid kaitsta;

28.  kutsub liikmesriike üles tuginema oma kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi ja tippkeskuste arendamisel tipptehnoloogiatele ning toetama neid Euroopa Liidu territooriumil mõjusate äriühingu üldjuhtimise mehhanismidega, suurendades nii nende rajatiste omavahelist seotust;

29.  nõuab, et liikmesriigid õhutaksid suuremaid kaitsetööstusettevõtteid ja ülikoole koostööle; rõhutab, et selline koostöö võib laiendada ülikoolide teadmusbaasi;

30.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles piirama võimalikult suures ulatuses ülearuseid reguleerivaid tõkkeid, parandama kaitsesektori ettevõtete dialoogi ja soodustama nende ratsionaliseerimist, et võimaldada sellise varustuse hankimist, mis vastab oma tulemusnäitajate ja hinna poolest kõige paremini nende vajadustele; palub Euroopa ettevõtted kiiresti ümber struktureerida, et ületada riiklikud tõkked ja võtta omaks globaalne visioon;

31.  on seisukohal, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kellel on suur osatähtsus innovaatiliste toodete arendamisel ja tootmisel, kujutavad endast peamist tegurit EKSTTB säilitamisel ja tugevdamisel; märgib, et Euroopa kaitsetööstusturu killustatus pärsib VKEde võimet oma tooteid turustada; kutsub liikmesriike, Euroopa Kaitseagentuuri ja komisjoni üles tegema koostööd eesmärgiga leida meetodeid ja viise väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jätkusuutlikul viisil tugevdamiseks ja nende juurdepääsu soodustamiseks kaitsesektori turule; rõhutab, et Euroopa ettevõtted, kaasa arvatud VKEd, võiksid ühisest standardimis- ja sertifitseerimissüsteemist kasu saada, sest see parandab nende juurdepääsu Euroopa ja maailma turgudele, loob tööhõivevõimalusi ja nad saavad laialdasema juurdepääsu ELi rahastamisvahenditele;

Ühtse standardimise ja sertifitseerimise vajadus

32.  kinnitab kaitsevarustuse standardimise keskset tähtsust Euroopa ühtse konkurentsivõimelise kaitsetööstusturu loomise jaoks, samuti koostalitlusvõime tagamiseks ning relvastusprogrammide valdkonnas tehtava koostöö hõlbustamiseks ning projektide ühiskasutuse ning liikmesriikide relvajõudude stabiilse koostalitlusvõime seisukohalt, sest see vähendaks hooldus- ja operatiivkulusid ning tagaks liikmesriikide kaitsesuutlikkuse optimaalse kasutuse ühisoperatsioonides;

33.  tuletab meelde sõjalise ja tsiviilotstarbega toodete omavahel võistlevate tööstusstandardite paljusust; peab kahetsusväärseks NATO standardikokkulepete (STANAG) ja -soovituste (STANREC) rakendamise vähest edu; palub komisjonil ja Euroopa Kaitseagentuuril edendada ühiste standardite kasutamist kaitsevaldkonnas ning töötada välja nn hübriidstandardid kahesuguse kasutusega valdkondades; palub liikmesriikidel tagada, et nende edasine tegevus kaitsetööstusstandardite kehtestamisel tugineks komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioonide antud tsiviilotstarbelistele soovitustele;

34.  kutsub liikmesriike üles uurima võimalusi, mida pakub Euroopa Kaitseagentuur Euroopa militaartoodete ja -rakenduste standardite väljatöötamiseks, näiteks laev-haiglate ehitamiseks või kaugjuhitavate lennusüsteemide valdkonnas;

35.  peab komisjoni standardimisalaseid ettepanekuid kiiduväärseteks ning kutsub Euroopa Ülemkogu üles neid teadmiseks võtma ja esitama selles valdkonnas ka konkreetseid ettepanekuid;

36.  kutsub liikmesriike üles muutma Euroopa sertifitseerimismenetlused sujuvamaks sertifikaatide vastastikuse tunnustamise ning Euroopa ühtsete sõjalise ja tsiviilotstarbega sertifitseerimismenetluste väljatöötamise kaudu;

Varustuskindluse tagamine

37.  toonitab seoses tööstuse ümberkorraldamisega, kui tähtis on tagada, et varustuskindlust ohtu ei seataks; kutsub liikmesriike, Euroopa Kaitseagentuuri ja komisjoni üles kiiresti looma igakülgset ja tulevikku vaatavat kogu ELi hõlmavat varustuskindluse režiimi (eelkõige strateegiliste materjalide ja kriitilise tähtsusega tehnoloogiate osas), mille aluseks oleks vastastikuste garantiide süsteem ning riskide ja vajaduste analüüs ja mille tarvis võiks kasutada alalise struktureeritud koostöö õiguslikku alust;

38.  esimese sammuna selle eesmärgi täitmise suunas nõuab, et liikmesriigid täielikult ära kasutaksid direktiivis 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta) sätestatud üld- ja koondlubade potentsiaali ning kiirendaksid tööd 2006. aastal kokku lepitud raamkorra rakendamiseks varustuskindluse tagamiseks kiireloomulises operatiivolukorras;

39.  palub Euroopa Kaitseagentuuril ja komisjonil ühiselt esitada kriitilise tähtsusega tehnoloogiate sõltumatuse strateegia, eelkõige seoses selliste kahese (tsiviil- ja sõjalise) kasutusega väljatöötatavate ja võtmetehnoloogiatega nagu uusim mikro-/nanoelektroonika, tehisintellekt ja fotoonika, mida tuleb lugeda ÜJKP missioonide jaoks otsustavalt tähtsateks; palub liikmesriikidel kasutada EKSTTB-d selleks, et tugevdada ELi sõltumatust nendes keskse tähtsusega valdkondades;

Anname uue impulsi relvastusalasele koostööle

40.  ergutab liikmesriike nõudluse vähenemisest tekkivate liigsete tööstusvõimsuste probleemi lahendamiseks käivitama uusi ühisprojekte ning kasutama rohkem Euroopa Kaitseagentuuri, mida kasutatakse liiga vähe ja mis on alarahastatud, ning võtma õppust hiljutistest ühisoperatsioonidest, milles ilmnesid puudused, näiteks strateegilise ja taktikalise õhutranspordi ning õhuruumi- ja kosmoseseire valdkonnas; soovitab eelkõige välja töötada selliseid enamikus liikmesriikides selgelt puuduvaid tsiviil-sõjalise rakendusega võtmetehnoloogiaid nagu kaugjuhitavate lennumasinate süsteemid, toetades nõnda kõrgtehnoloogia arengut ja aidates säilitada Euroopas võtmetähtsusega pädevust; soovitab ELil ühisprojektides osaleda kahesuguse kasutusega võimete liisimise ja/või ostmise ja võib-olla ka prototüüpide muretsemisega;

41.  on varasemaid kogemusi silmas pidades seisukohal, et relvastuskoostööprogrammide väljatöötamisel ja arendamisel tuleks töö jaotamisel rangelt lähtuda tööstusliku tõhususe ja majandusliku tulemuslikkuse põhimõttest, et vältida dubleerimist ja järjest suurenevaid kulusid;

42.  palub liikmesriikidel eelistada suuremahulise kaitsetehnoloogia hankimisvõimaluste uurimisel ELi-siseseid projekte või ühiskavasid või Euroopa-põhiseid uusi tehnoloogiaid, mis võiksid edendada Euroopa kaubandust, suuremat koostööd ning konkurentsi ülemaailmsel kaitseturul kvaliteedi ja hindade osas;

43.  nõuab, et Euroopa Ülemkogu tagaks EDA ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni (OCCAR) vahelise praeguse halduskorralduse baasil ühisprojektide eduka elluviimise ja kavandaks nende kahe organisatsiooni sidemete tugevdamist;

44.  palub Euroopa Ülemkogul võimaldada EDA-l tema institutsioonilist rolli täielikult täita, nagu on märgitud ELi lepingu artikli 42 lõikes 3 ja artiklis 45, andes talle selleks vajalikud ressursid; kordab, et liikmesriigid peavad kiiresti tagama EDA-le piisava rahastamise kõigi tema missioonide ja ülesannete täitmiseks; on seisukohal, et seda oleks kõige parem teha nii, et agentuuri personali- ja jooksvad kulud kaetakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames liidu eelarvest;

ÜJKP missioonide toetamine Euroopa uurimis- ja arendustegevusega

45.  märgib, et majandus- ja finantskriisi ning enamiku liikmesriikide eelarvetes tehtud kärbete tõttu on oht, et peaaegu kõigi liikmesriikide teadusuuringute ja tehnoloogilise innovatsiooni programmide vahendid vähenevad märkimisväärselt ning esineb viivitusi või hilinemist, mis tõenäoliselt mõjutab ka edaspidi Euroopa kaitsetööstust ja liidu teaduse arengut selles valdkonnas; rõhutab, et selline olukord võib kaasa tuua töökohtade kaotuse keskpikas ja pikas perspektiivis ning tööstuse suutlikkuse ja oskusteabe kaotuse;

46.  rõhutab teadusuuringute ja innovatsiooni olulisust kaitse- ja julgeolekusektoris ning teadusuuringute programmi Horisont 2020 olulisust; eelkõige on oluline seitsmes ühiskonnaprobleem „Turvaline ühiskond – Euroopa ja selle kodanike vabaduse ja turvalisuse kaitsmine”; rõhutab, kui oluline on tugevdada riikidevahelist koostööd liikmesriikide ja nende selle valdkonna vastavate asutuste vahel; on seisukohal, et kuna kaitsetööstuse innovaatilised teadusuuringud on ülimalt konfidentsiaalsed, tuleb selliseid teadusuuringuid rahastada vastavalt nende vajadustele; on sellest lähtuvalt seisukohal, et kaaluda tuleks Euroopa kaitse- ja julgeolekuinstituudi loomist Teadusuuringute Ühiskeskuse raames;

47.  tervitab komisjoni kavatsust käivitada ÜJKP missioone toetavate ELi rahastatavate teadusuuringute ettevalmistav meede ning palub komisjonil esitada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames selliste programmide käivitamiseks aegsasti konkreetne ettepanek;

48.  on seisukohal, et EKSTTBga seotud kaitsevaldkonna uurimis- ja arendustegevus seisab jätkuvalt tugeval eetilisel alusel; märgib, et üks Lissaboni lepingu peatükk on tervenisti pühendatud ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, mis hõlmab kaitsetehnoloogia alaseid teadusuuringuid ja liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist; kutsub liikmesriike ja EDAt üles suurendama oluliselt ühiste teadus- ja arendusprojektide kvantiteeti ja kvaliteeti;

49.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 179 kohustatakse liitu edendama kõiki teadusuuringuid, mida aluslepingute kohaselt vajalikuks peetakse;

50.  tuletab meelde, et 2007. aasta novembris leppisid Euroopa kaitseministrid kokku ühised sihttasemed, et suurendada kaitsealaste teadusuuringute ja tehnoloogia kulutused 2%-ni kõigist kaitsekulutustest ning tõsta Euroopa kaitsealase koostöö raames tehtavate teadusuuringute ja tehnoloogia kulutuste osakaal 20%-ni;

51.  toetab kaitseküsimuste rakkerühma – mis hõlmab Euroopa Komisjoni, Euroopa välisteenistust ja Euroopa Kaitseagentuuri – tema jõupingutustes, mille eesmärgiks on tagada, et programmi „Horisont 2020” teadusuuringute tulemusi oleks võimalik kasutada ka kaitsealaste innovatsiooniga seotud teadusuuringute puhul, ning optimeerida tsiviil- ja sõjaliste rakenduste vahelist sünergiat; kutsub samuti üles uurima võimalusi avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kasutamiseks ühisettevõtete loomise kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 187;

52.  soovitab EDA-l tugineda oma senistele edukatele ühistele investeerimisprogrammidele ja tegutseda koos komisjoniga ELi toimimise lepingu artiklist 185 tulenevate uurimis- ja arendusprogrammide käivitamise nimel;

53.  rõhutab, kui oluline on tsiviil- ja sõjalise otstarbega teadusuuringute sünergia suure lisaväärtusega valdkondades; rõhutab, et kuigi teatavad projektid on mõeldud peamiselt tsiviilkasutuseks ja teised on sõltumatud, tuleks uurida nende tulemuslikuma kahesuguse kasutamise võimalusi kulude jagamiseks, sest kõnealused sektorid aitavad kaasa majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab lisaks, et sellist sünergiat võiks samuti kasutada selleks, et konsolideerida Euroopa erasektori tarneid turule;

54.  kutsub liikmesriike üles looma asjakohast platvormi, et juhtida kaitsealaseid teadusuuringuid tsiviilsfääri suunas, keskendudes tipptehnoloogilistele rakendustele; kutsub liikmesriike samuti üles keskendama kaitsetehnoloogia alaseid teadusuuringuid loodusõnnetuste ohjamisele (viimase 40 aasta jooksul on loodusõnnetuste arv Euroopas neljakordistunud),

55.  on seisukohal, et ELi kaitsetööstus peaks olema jätkuvalt väga innovaatiline nii oma sõjaliste kui ka tsiviilaspektide poolest, et vastata kõikidele ohtudele ja ülesannetele, mis liikmesriikidel ja ELil tulevastel aastatel ees seisavad, kusjuures selleks tuleks kasutada kõige paljulubavamaid tehnoloogilisi uuendusi, olgu need siis välja töötatud konkreetselt kaitse-eesmärgil või tsiviilkasutuseks;

56.  rõhutab vajadust tagada, et uurimistulemused oleksid ühise intellektuaalomandi õiguste poliitika kohaselt nõuetekohaselt kaitstud, ja on veendunud, et EDA sellekohast rolli tuleks tugevdada, et edendada ELi partnerite vahelist tulevast tehnoloogia- ja tööstusalast koostööd juba varajases etapis;

Kosmos

57.  on veendunud, et kosmosesektor annab panuse ELi strateegilisse autonoomiasse ning et liikmesriikide sõltumatu juurepääsu võimalus etendab kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas äärmiselt olulist rolli; rõhutab selle tehnoloogiliselt innovaatilise ja tõhusa tööstusharu tipptaseme säilitamise olulisust selleks, et tagada Euroopa Liidu tehnoloogiline sõltumatus;

58.  tervitab Euroopa satelliidisüsteemi (Galileo, Copernicus ja EGNOS) loomist ja arendamist; rõhutab, et sellise süsteemi arendamine annab tugeva tõuke kosmosetööstuse arengule ja suurendab ka Euroopa autonoomiat ning annab võimaluse arendada välja Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi kriitilise tähtsusega komponent;

59.  rõhutab vajadust kaitsta Euroopa kosmosetaristut, arendades oma kosmose jälgimise ja seire suutlikkust;

IKT ja andmeturve

60.  juhib tähelepanu sellele, et digiajastu esitab taristu ja tehnoloogia ohutusele ja julgeolekule üha tõsisemaid väljakutseid, ning rõhutab seetõttu, et liikmesriikide vahel ning Euroopa Liidu ja tema peamiste partnerite vahel on vaja teha tihedamat koostööd ja vahetada oskusteavet;

61.  rõhutab, et IKT ja küberjulgeoleku valdkonnas on oluline töötada välja üleeuroopalised normid ning ühtlustada need rahvusvaheliste normidega;

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd tagamaks, et küberjulgeolek loetakse julgeoleku- ja kaitsesektori oluliseks osaks, mida tuleks seetõttu edendada eelkõige teadustöö ja innovatsiooni kaudu selles sektoris ning mis peaks olema lühi-, keskpika ja pikaajalise strateegia osa;

63.  palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid nii olemasolevates kui ka tulevastes Euroopa tsiviil- ja sõjandusalastes programmides (Galileo, Copernicus, ühtne Euroopa taevas / Sesar jne) süstemaatiliselt arvesse küberjulgeoleku küsimusi;

Kaitsevarustuse siseturu tugevdamine

64.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad kiiresti muutma oma kaitseturud avatumaks ja läbipaistvamaks, kuid rõhutab samas kaitsevarustuse hangete eripära ja seda, et see mõjutab riikide olulisi julgeolekuhuve ning seetõttu ei saa seda käsitleda nagu teisi valdkondi; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama kaitsevarustuse hankeid ja üleandmisi käsitlevate 2009. aasta direktiivide nõuetekohase ja ühtse rakendamise, eriti seoses ELi toimimise lepingu artiklist 346 tulenevate eranditega, et tugevdada ühtset turgu, lihtsustades selleks võimaluse korral kaitsesektori hanke-eeskirju;

65.  nõuab komisjonilt suuremaid pingutusi kaitsevarustuse turul võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks ning turgu moonutavate tegevuste ranget piiramist korrakohaselt põhjendatud minimaalsete erandjuhtudega; märgib eriti riigiabi kontrolli tugevdamise vajadust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toimiksid kaitsesektoris riigiabi ja hanketavade osas nii Euroopa asutuste ja ametite kui ka üldsuse suhtes läbipaistvamalt;

66.  on mures asjaolu pärast, et mitmed liikmeriigid valmistuvad ostma kasutatud F-16 hävitajaid, andmata Euroopa ettevõtetele konkureerimiseks võrdseid võimalusi; on seisukohal, et selline teguviis on vastuolus Euroopa Ülemkogu eesmärgiga tugevdada Euroopa kaitsesektori tööstuslikku baasi; tuletab neile liikmesriikidele ka meelde vajadust rakendada mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtteid, mis on Lissaboni lepingus sätestatud valitsustevahelisele müügile;

67.  kutsub liikmesriike, EDAt ja komisjoni tegema koostööd kompensatsiooninõuete järk-järguliseks kaotamiseks, soodustades samas väiksemate liikmesriikide tööstuste lõimumist Euroopa kaitsesektori tööstuslikku ja tehnoloogilisse baasi muude kui kompensatsioonimeetmete abil; julgustab eelkõige liikmesriike kasutama selle eesmärgi saavutamiseks täiel määral ära direktiivide sätteid allhangete ja üldlubade kohta;

68.  rõhutab, et tuleks soodustada innovaatiliste hankemeetodite laiemat kasutamist kaitsealastes riigihangetes, eriti e-riigihankeid ja kommertskasutusele eelnevaid hankeid, samuti teadus- ja arendustegevuse stimuleerimist, kuna need võivad olla selles valdkonnas eriti sobivad ning aidata oluliselt vähendada hankemenetlustega seotud halduskoormust ja kulusid; arvab, et samas tuleb tagada intellektuaalomandi õiguste ja oskusteabe kaitse; nõuab liikmesriikidelt tungivalt kaitsealaste hangete strateegilist ärakasutamist ja majanduslikult soodsaima pakkumuse ideel põhinevate innovaatiliste eduka pakkumuse väljavalimise põhimõtete rakendamist;

69.  on seisukohal, et kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankijatel peaks olema võimalus rakendada erihankemenetlust lepingute puhul, kus on vaja arendada välja innovaatiline toode, teenus või ehitustööd ning osta tulemuseks olevad asjad, teenused või ehitustööd, mida turul juba olemasolevad lahendused ei võimalda hankida;

70.  on lisaks seisukohal, et selline menetlus parandaks siseturu toimimist ning Euroopa kaitsevarustuse turu ja Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi arengut ning soodustaks innovaatiliste VKEde kasvu; rõhutab, et sellise menetluse suhtes on juba kokku lepitud läbivaadatud klassikalisi ja kommunaalteenuste hankeid käsitlevates direktiivides, mis võimaldab avaliku sektori hankijatel luua pikaajalisi innovatsioonipartnerlusi uute innovaatiliste toodete, teenuste või ehitustööde väljaarendamiseks ja hilisemaks ostmiseks, tekitades vajaliku nn turusurve ja stiimulid innovaatilise lahenduse väljatöötamiseks ilma seejuures turgu sulgemata;

71.  kutsub seepärast komisjoni üles võtma neid aspekte arvesse kaitsevaldkonna riigihangete direktiivi (direktiiv 2009/81/EÜ) rakendamise aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis tuleb esitada 21. augustiks 2016, ning lisama sellele aruandele seadusandliku ettepaneku direktiivi 2009/81/EÜ muutmiseks, kehtestades selliste lepingute jaoks innovatsioonipartnerluste menetluse;

72.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt ka meetmeid dubleerimise ja liigse võimsuse kaotamiseks antud sektoris, intensiivistades selleks siseturul tehtavat koostööd; rõhutab ühishangete võimalikke eeliseid mastaabisäästu ja koostalitlusvõime osas; juhib tähelepanu asjaolule, et ühised projektid vähendavad kulusid ja võimaldavad pikaajalisi investeeringuid;

73.  tuletab meelde, et kaitse- ja julgeolekuvaldkonna lepingud on tihti tehniliselt keerukad; rõhutab, et piiriüleste hankemenetluste hõlbustamiseks tuleb vajaduse korral läbi vaadata tarbetud, kokkusobimatud või ebaproportsionaalsed tehnilised nõuded, et siseturu tõkked minimeerida ja võimaluse korral kaotada;

EKSTTB ülemaailmses kontekstis

74.  märgib, et elujõulise EKSTTB kujunemist saab kujutleda ainult maailmaturu osana ning soovitab komisjonil ja Euroopa Ülemkogul käsitleda seda küsimust globaalsest vaatenurgast; on seisukohal, et protektsionistlikud meetmed oleksid vastuolus eesmärgiga tugevdada Euroopa kaitsetööstuse ülemaailmset konkurentsivõimet;

75.  taunib praegu USA ja Euroopa vahel vastastikku üksteise turule pääsemise osas valitsevat ebavõrdsust ja sellest tingitud tasakaalustamatust kaitsevarustusega kauplemisel; nõuab pingutusi, et saavutada mõlemal pool Atlandi ookeani tõeline vastastikkus kaitsevarustuse riigihangetele juurdepääsu osas;

76.  nõuab liikmesriikidelt, et nad järgiksid rangelt nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) sätestatud kohustusi ja tagaksid kõigi loataotluste range hindamise kõigi kaheksa nõutava kriteeriumi suhtes; nõuab, et liikmesriigid ja EL tegutseksid rahvusvahelistel foorumitel rahvusvaheliste kaitsehanketurgude läbipaistvamaks muutmise nimel, et suurendada ülemaailmsete relvakaubandusvoogude kontrollitavust ning eelkõige edendada relvakaubanduslepingut; kutsub liikmesriike seda lepingut kiiresti ratifitseerima, nii et leping saaks pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist jõustuda;

o
o   o

77.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ja NATO peasekretärile.

(1) ELT L 183, 13.7.2011, lk 16.
(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0455.
(4) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 9.

Viimane päevakajastamine: 28. jaanuar 2016Õigusalane teave