Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2013/2078(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0051/2014

Esitatud tekstid :

A7-0051/2014

Arutelud :

PV 26/02/2014 - 16
CRE 26/02/2014 - 16

Hääletused :

PV 27/02/2014 - 10.10

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2014)0173

Vastuvõetud tekstid
PDF 320kWORD 143k
Neljapäev, 27. veebruar 2014 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Põhiõigused Euroopa Liidus (2012)
P7_TA(2014)0173A7-0051/2014

Euroopa Parlamendi 27. veebruari 2014. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012) (2013/2078(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping”) preambulit, eriti selle teist ja neljandat kuni seitsmendat taanet,

–  võttes arvesse muu hulgas Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist taanet ning artikleid 6 ja 7, samuti Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu ELis põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset käsitlevaid artikleid,

–  võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „ELi harta”), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja raporteid,

–  võttes arvesse 1996. aastal muudetud Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee kohtupraktikat,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioone,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille osaline EL on koos enamiku liikmesriikidega,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste nõukogu poolt 27. oktoobril 2012 vastu võetud äärmist vaesust ja inimõigusi käsitlevaid juhtpõhimõtteid (A/HRC/21/39),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohta pealkirjaga „Liidu aluseks olevate väärtuste austamine ja edendamine” (COM(2003)0606), teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta rakendamiseks (COM(2010)0573) ja teatist tegevusjuhiste kohta põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel (SEC(2011)0567),

–  võttes arvesse nõukogu poolt 23. mail 2011 vastu võetud järeldusi nõukogu meetmete ja algatuste kohta Euroopa Liidu põhiõiguste harta rakendamiseks ja nõukogu direktiive, mis käsitlevad metodoloogilisi etappe, mida tuleb järgida põhiõiguste vastavuse kontrollimiseks nõukogu ettevalmistavate organite tasandil(1) ,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta rakendamise kohta (COM(2013)0271) ja sellega seotud töödokumente,

–  võttes arvesse 2013. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik” (COM(2013)0269),

–  võttes arvesse Stockholmi programmi „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”(2) ,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas” (COM(2013)0454) ja ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta (COM(2013)0460),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(3) ,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust,(4) nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(5) ja ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(6) ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(7) ,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtuotsuseid ja kohtupraktikat ning siseriiklike konstitutsioonikohtute kohtupraktikat, kus kasutatakse hartat viiteallikana siseriikliku õiguse tõlgendamisel,

–  võttes arvesse Manuel Barroso 11. septembril 2013 Euroopa Parlamendis peetud kõnet liidu olukorra kohta ja Viviane Redingi 4. septembril 2013 Euroopa Poliitikauuringute Keskuses (Brüssel) peetud kõnet Euroopa Liidu ja õigusriigi kohta,

–  võttes arvesse Saksamaa, Taani, Soome ja Madalmaade välisministrite 6. märtsi 2013. aasta kirja komisjoni presidendile Manuel Barrosole, milles juhiti tähelepanu vajadusele töötada välja uus mehhanism põhiväärtuste kaitsmiseks liikmesriikides,

–  võttes arvesse nõukogu 6. ja 7. juuni 2013. aasta järeldusi, milles käsitletakse põhiõigusi ja õigusriigi põhimõtet ning komisjoni 2012. aasta aruannet Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu eesistujariigi Iirimaa poolt 9. ja 10. mail 2013 korraldatud konverentsi „Võrdsete kodanike Euroopa – võrdsus, põhiõigused ja õigusriik” järeldusi,

–  võttes arvesse 7. juunil 2013 toimunud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 4. iga-aastast sümpoosiumit „Õigusriigi edendamine ELis”,

–  võttes arvesse nõukogu 13. septembri 2013. aasta järeldusi Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti hindamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tegevust, aastaaruandeid, uuringuid ja arvamusi, sealhulgas aastaaruannet põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus aastal 2012,

–  võttes arvesse FRA, ÜRO arenguprogrammi, Maailmapanga ja Euroopa Komisjoni ühisaruannet „The situation of Roma in 11 EU Member States - Survey results at a glance” (romade olukord 11 ELi liikmesriigis: uuringu tulemused lühidalt), mis avaldati 2012. aasta mais,

–  võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud ÜRO eriraportööri aruannet sisserändajate inimõiguste, ELi välispiiride haldamise ja selle mõju kohta sisserändajate inimõigustele,

–  võttes arvesse valitsusväliste organisatsioonide aruandeid ja uuringuid inimõiguste kohta ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tellimusel läbi viidud samateemalisi uuringuid ning eelkõige uuringut „Põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigi kolmepoolsed suhted ELis – ELi Kopenhaageni mehhanismi väljatöötamine”,

–  võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste kohta, eelkõige oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2009) ja institutsiooniliste aspektide kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist(8) ning oma 12. detsembri 2012. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2010–2011)(9) ,

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni sõna- ja infovabaduse rikkumise riskide kohta ELis ja eriti Itaalias (põhiõiguste harta artikli 11 lõige 2)(10) ,

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(11) ,

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni etnilise päritolu alusel Itaalias romide loenduse kohta(12) ,

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Leedu seaduse kohta, mis käsitleb alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest(13) ,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni romide olukorra ja liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidus(14) ,

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni sõnavabaduse rikkumise ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise kohta Leedus(15) ,

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(16) ,

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Ungari meediaseaduse kohta(17) ,

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(18) ,

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni homofoobiavastase võitluse kohta Euroopas(19) ,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni rassismi, ksenofoobia ja vihakuritegude vastase võitluse tugevdamise kohta(20) ,

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(21) ,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (lõpparuanne)(22) ,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra ning sellekohaste standardite ja tavade kohta Ungaris (vastavalt Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioonile)(23) ,

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri poolt ning Euroopa Parlamendi LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni raporti järelmeetmete kohta(24) ning selle 10. oktoobri 2013. aasta jätkuresolutsiooni(25) ,

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(26) ,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 7. aprilli 2011. aasta konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta,

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(27) ja 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta(28) ,

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta(29) ,

–  võttes arvesse I ja II töödokumenti põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2012. aastal (raportöör Louis Michel),

–  võttes arvesse 5. novembril 2013. aastal kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni korraldatud avalikku kuulamist teemal „Põhiõiguste olukord Euroopa Liidus, kuidas tugevdada põhiõigusi, demokraatiat ja õigusriiki ELis”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0051/2014),

A.  arvestades, et Euroopa integratsioon on poliitiline projekt, mis on sündinud Teise maailmasõja tuhast ning totalitaarsete režiimide poolt üksikisikute tagakiusamistest ja repressioonidest, eesmärgiga tugevdada Euroopa riikide demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning edendada inimõigusi ja põhiõigusi, võrdsust ning vähemuste kaitset, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, Euroopa inimõiguste konventsioonile ning muudele inimõiguste ja põhiõiguste vahenditele, ning vältida tagasipöördumist mis tahes autoritaarse režiimi juurde;

B.  arvestades, et üksikisik, kodanik või elanik peab olema Euroopa liidu keskmes ja et põhiõigused kaitsevad üksikisikut võimalike ametivõimude sekkumiste, väärkohtlemiste ja vägivalla eest – kõikidel tasanditel – eraelu ning oma õiguste ja vabaduste valdkonnas; arvestades, et ELi aluslepingutes ja inimõigustega seotud rahvusvahelistes vahendites (inimõiguste ülddeklaratsioon, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt jne) sätestatud inimõiguste, põhivabaduste, demokraatia ning väärtuste ja põhimõtete austamine ja edendamine peavad olema Euroopa integratsiooni keskmes;

C.  arvestades, et Euroopa Liit on välja töötanud põhiõigustiku, mille eesmärk on tagada põhiõiguste austamine, kaitse ja edendamine, eelkõige nn Kopenhaageni kriteeriumide kaudu, mis hõlmavad ELi lepingu artikleid 2, 6 ja 7, põhiõiguste hartat ning kohustust järgida Euroopa inimõiguste konventsiooni ning liikmesriikide riiklike õiguskordade vastavaid sätteid;

D.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega on harta muutnud konkreetsete ja täitmisele pööratavate õiguste väärtusi ja põhimõtteid, ning arvestades, et kuna hartal on Lissaboni lepinguga võrdne väärtus, on see nüüd nii Euroopa Liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kui ka liikmesriikidele ELi õigusaktide rakendamisel õiguslikult siduv;

E.  arvestades, et tõelist põhiõiguste järgimise kultuuri tuleb arendada, edendada ja tugevdada nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides, eriti kui nad kohaldavad ja rakendavad ELi õigust nii riigisiseselt kui ka suhetes kolmandate riikidega; arvestades, et nende väärtuste ja põhimõtete rakendamine peab samuti põhinema põhiõiguste hartas tagatud põhiõiguste austamise tõhusal kontrollil, sealhulgas õigusaktide ettepanekute väljatöötamise ajal; arvestades, et muud kaalutlused ei tohi olla nimetatud põhiõiguste austamisest ja tagamisest olulisemad, et mitte kahjustada Euroopa Liidu rolli ja mainet inimõiguste vallas, eriti suhetes kolmandate riikidega;

F.  arvestades, et Euroopa Liit toimib eeldusel ja vastastikusel usaldusel, et liikmesriigid austavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis ning põhiõiguste hartas sätestatud demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi, eelkõige seoses vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala väljatöötamise ning vastastikuse tunnustamise põhimõttega;

G.  arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõte viib olukorrani, kus inimesi võib üle viia ühest jurisdiktsioonist teise ilma, et kontrollitakse vastavate otsuste rajanemist inimõigustel;

H.  arvestades, et Euroopa Kohus rõhutas liidetud kohtuasjades C-411/10 ja C-493/10, et põhiõigustele vastavuse eeldus peab olema vaidlustatav ning et seetõttu peavad kohtunikud kontrollima, kas on alust arvata, et teiste liikmesriikide kohtusüsteemides on süsteemseid puudusi;

I.  arvestades, et seetõttu tuleb liikmesriikide ametiasutustele tagada piisavad tõendid teadlike otsuste tegemiseks selle kohta, kas teiste liikmesriikide õigussüsteemis on süsteemseid puudusi;

J.  arvestades, et korruptsioon põhjustab sotsiaalset kahju ja põhiõiguste rikkumisi, kuna organiseeritud kuritegelikud rühmitused kasutavad seda muude raskete kuritegude sooritamiseks, näiteks inimkaubanduseks; arvestades, et tõhus, sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem on olulise tähtsusega õigusriigi toimimiseks ning põhiõiguste ja kodanikuvabaduste kaitsmiseks Euroopas;

K.  arvestades, et Euroopa Liidus valitseb praegu majandus- ja finantskriis, aga ka demokraatlik ja põhiseaduslik kriis, nagu on näidanud hiljutised sündmused teatavates liikmesriikides, ning arvestades, et need pinged on toonud esile asjakohaste vahendite puudumise selle kriisiga toimetulekuks ning poliitilise tahte puudumise ning raskused kehtivates aluslepingutes sätestatud järelevalve-, hindamis- ja karistusmehhanismide kohaldamisel, eelkõige ELi lepingu artiklites 2 ja 7 sätestatud nõuete täitmisel;

L.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud vajadust tugevdada mehhanisme, mis tagavad ELi lepingu artiklis 2 nimetatud liidu aluseks olevate väärtuste austamise, kaitse ja edendamise ning aitavad toime tulla kriisiolukordadega ELis ja liikmesriikides, ning arvestades, et käimasolevas arutelus „uue mehhanismi” loomise üle on komisjon, nõukogu ja liikmesriigid selles küsimuses ühinenud Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonidega;

M.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) rõhutas oma 2012. aasta aruande „The European Union as a Community of values: safeguarding fundamental rights in times of crisis” (Euroopa Liit, kui väärtuste ühendus: põhiõiguste kaitsmine kriisi ajal) põhiosas, et ühine arusaam aruande artiklis 2 esitatud väärtustest ja õiguslikest kohustustest vajab korrapärast dialoogi ELis;

N.  arvestades, et komisjon on näidanud soovi tugevdada õigusriiki Euroopa Liidus ning et ta võib olemasoleva lepingu alusel teha ettepaneku kasutada märgukirju ELi lepingu artikli 7 lõike 1 raamistikus; arvestades, et komisjon on osutanud ka vajadusele muuta aluslepinguid ning on andnud teada, et esitab vastavad muudatusettepanekud enne 2013. aasta lõppu või 2014. aasta alguses, et korraldada valimiste perioodil arutelu (sh artikli 7 põhjal) ja saavutada nende ettepanekute suhtes üksmeel, mille eesmärk peaks olema tagada, et Euroopa poliitika põhineb põhiõiguste osas Euroopa Liidus selgetel eeskirjadel ja mehhanismidel, objektiivsetel näitajatel, andmetel ja tõendusmaterjalidel, mis on läbipaistvad, õiglased ja prognoositavad ning kaitsevad kindlalt üksikisiku õigusi, demokraatiat ja õigusriiki;

O.  arvestades, et mis tahes selleteemaline otsus peaks võimaldama tagada võimalikult lühikese aja jooksul ELi lepingu artiklite 2, 6 ja 7 nõuetekohase rakendamise ning samuti tagada, et iga otsus tehakse objektiivsete kriteeriumide ja hindamise alusel, et vältida kriitikat seoses näitajate ja hindamiskriteeriumide puudumise, erineva kohtlemise ja poliitilise erapoolikusega;

P.  arvestades, et Euroopa Liidus ja liikmesriikides pannakse endiselt toime arvukalt põhiõiguste rikkumisi, nagu seda näitavad Euroopa Komisjoni, FRA ja Euroopa Nõukogu aruanded (Euroopa Inimõiguste Kohtu aastaaruanded ja kohtuotsused, inimõiguste voliniku dokumendid ja aruanded ning eriaruanded, Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee dokumendid), ÜRO dokumendid (sh ÜRO Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ja eriraportööride dokumendid ja raportid) ja valitsusväliste organisatsioonide (nagu Human Rights Watch, Amnesty International, Open Society Institute, ILGA-Europe, Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu, organisatsioon Piirideta reporterid, Freedom House) dokumendid; arvestades, et sellised rikkumised nõuavad komisjonilt, nõukogult ja liikmesriikidelt asjakohaste meetmete võtmist, võttes arvesse nende raskusastet ja korduvust;

Q.  arvestades, et kõnealused organisatsioonid on esitanud aruandeid ja väljendanud muret eriti seoses romade, sisserändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste, vähemuste ning homo-, bi- ja transseksuaalide, meedia ja ajakirjanike olukorraga, julgeoleku, politsei, salateenistuse jõudude tegevuse ja süüdistuste esitamiseks ning inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute karistamiseks vajaliku uurimisega ning piinamist ja väärkohtlemist toime pannud kolmandate riikide ja nii saadud tõendite kasutamisega, kinnipidamistingimuste ja väärkohtlemisega;

R.  arvestades, et nii Euroopa Liidu lepingu preambul, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 8, 9, 10, 19 ja 21 kui ka Euroopa Kohtu kohtupraktika tunnustavad sotsiaalsete põhiõiguste tähtsust, kirjutades neid ümber valdkondadevahelise ühenduse õiguse põhimõteteks, sätestades selgelt, et EL peab tagama põhiõigused ja -vabadused, nagu ametiühingute õigused, õigus streikida, koguneda ja ühineda, nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 sisaldab otsest viidet sotsiaalsetele põhiõigustele, nagu need on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas;

S.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklites 2 ja 3 tunnustatakse õigust elule ja õigust isikupuutumatusele;

T.   arvestades, et Euroopa Liidus on ligi 100 miljonit last ning 80 miljonit puudega inimest; arvestades, et puudega inimestel, eelkõige lastel on endiselt puudu abist ja toetusest kooli astumisel, raskusi hoonetele ja teenustele ligipääsemisel ning probleeme sellega, et neid ei võeta kuulda ja nad ei saa osaleda nende elu mõjutavates otsustes; arvestades, et ELil on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisena kohustus edendada, kaitsta ja austada puudega inimeste õigusi konventsiooni kohaselt, võtta vastu konventsiooni rakendamise strateegia ning tagada, et poliitika ning kehtiv ja tulevane esmane ja teisene õigus oleksid kooskõlas konventsiooni sätetega;

U.  arvestades, et naised ja tüdrukud on soolise vägivalla peamised ohvrid, kuna vastavalt ELi hinnangutele on 20–25% naistest kogenud füüsilist vägivalda vähemalt korra elus; arvestades, et sadadel tuhandetel Euroopas elavatel naistel on suguelundid moonutatud ning et see oht ähvardab tuhandeid tüdrukuid;

V.  arvestades, et ELis teenivad naised tunnis ligikaudu 16% vähem kui mehed;

W.  arvestades, et vaesus, sooline ebavõrdsus ja soostereotüübid suurendavad vägivalla ja muude ärakasutamise vormide riski, kaasa arvatud naistega kauplemine ja prostitutsioon, ja takistavad naiste täielikku osalemist kõikides eluvaldkondades;

X.  arvestades, et põhivabadused, inimõigused ja võrdsed võimalused peavad olema tagatud kõigile Euroopa Liidu kodanikele; arvestades, et rahvusvähemuste ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitse on siiski oluline küsimus laienenud ELis, ning et seda ei saavutata lihtsalt ksenofoobia- ja diskrimineerimisvastase võitlusega, vaid tuleb võtta vastu konkreetseid õigus-, keele-, kultuurialaseid, sotsiaalseid jms eeskirju ja meetmeid;

1.  rõhutab asjaolu, et Euroopa Liidu poliitiline, ajalooline ja eetiline projekt seisneb selliste riikide ühendamises, mis jagavad ja edendavad kõiki Euroopa ühiseid väärtusi, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, eelkõige inimväärikuse austamine, demokraatia, õigusriik, põhiõigused, võrdsus, vabadus, mittediskrimineerimine ja vähemuste kaitse, mis on omavahel tihedalt seotud ja on vastastikused eeltingimused, ning on seetõttu seisukohal, et Euroopa identiteedi põhisammas on ja peab olema selliste Euroopa väärtuste nagu inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatia edendamine Euroopa Liidus ja sellest väljaspool;

2.  soovitab Euroopa Parlamendil ja komisjonil tunnistada positiivsete kohustuste olemasolu inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel; rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste austamine tähendab meetmeid eri tasanditel; rõhutab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna tähtsust ning palub komisjonil ja nõukogul parandada koostööd kõigi osalistega;

3.  tuletab Euroopa Liidule ja liikmesriikidele meelde vajadust täita põhiõiguste ja ‑vabaduste austamisega seotud kohustusi; märgib, et osalemine inimõiguste kaitsmist ja edendamist käsitletavates rahvusvahelistes lepingutes võib aidata tugevdada põhiõiguste kaitsmist ELis;

4.  mõistab hukka murettekitavad inimõiguste rikkumiste tendentsid Euroopa Liidus, eeskätt sisserände- ja varjupaigapoliitika, diskrimineerimise ja sallimatuse, eriti teatavate elanikkonnarühmade suhtes (vähemused ja sisserändajad), julgeoleku ja terrorismi, ajakirjandusvabaduse, vaba liikumise valdkonnas Euroopa Liidus ning sotsiaal- ja ametiühingute õiguste valdkonnas; täheldab üha sagedamini liikmesriikide ummikseisu põhiõiguste ja vabaduste austamise osas, eelkõige seoses romade, naiste, homo-, bi- ja transseksuaalide, varjupaigataotlejate, sisserändajate ja muude haavatavate inimrühmadega;

Institutsioonilised küsimused

5.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu, selle institutsioonide ja liikmesriikide jaoks on kõige olulisem tagada ELi lepingu artiklis 2 nimetatud Euroopa aluseks olevate ühiste väärtuste austamine, ning tuletab meelde, et kiiremas korras on vaja kohaldada ja rakendada kõiki praeguseid aluslepingutes sätestatud sellekohaseid vahendeid ja ette valmistada aluslepingutesse tehtavad muudatused, kui need osutuvad vajalikuks; rõhutab, et Kopenhaageni kriteeriumidest kinnipidamise kohustus ei aegu pärast ühinemist, vaid jääb liikmesriikidele kohustuslikuks, ning et põhiõigused on liidu esmase õiguse osa ning neid peavad austama liidu õiguse kohaldamise korral kõik liidu ja liikmesriigi kohtud ja asutused; peab sellega seoses kahetsusväärseks eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga ühinemise läbirääkimiste pikkust ning asjaolu, et ELi ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ei ole veel lõpule viidud;

6.  tuletab meelde Euroopa Liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele, et igasugune põhiõigusi puudutav poliitika peab esmalt ära hoidma kõikvõimalikke rikkumisi nimelt ennetamis- ja õiguskaitsevahenditega enne otsuse tegemist või meetmete võtmist, et võimaldada erijuhtumite võimalikult kiiret ja tõhusat, erapooletut, õiglast, diskrimineerimiseta uurimist ja kohtuotsuse langetamist;

7.  on seisukohal, et kodanikud on üha enam pühendunud põhiõiguste austamisele, kaitsele ja edendamisele, mida tõendab mobiliseerumine ja suurema tähelepanu pööramine rikkumise, kuritarvitamise või ebavõrdsuse juhtumitele nii igapäevaelus kui ka sümboolsete või teadaolevate juhtumite puhul, ka tänu paranenud teabevoole tänu uutele tehnoloogiatele, sotsiaalsetele võrgustikele ja meediale; tuletab meelde, et mis tahes rikkumine, väärkohtlemine või ebavõrdsus õõnestab demokraatiat ja õigusriiki ning ka kodanike usaldust institutsioonide ja nende esindajate, sealhulgas poliitikakujundajate vastu; rõhutab, et institutsioonid ja poliitikakujundajad peavad olema teadlikud ning toetama demokraatlikku protsessi, luues uusi dialoogimehhanisme kodanikega, ja tugevdama kodanike, parlamendi, kohtusüsteemi ja meedia kontrolli riigiasutuste üle, mis peavad olema avatumad ja läbipaistvamad, et paremini teenida kodanike huve;

8.  on seisukohal, et aluslepingute potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on vaja:

   a) lõpule viia Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemise protsess ja hakata viivitamatult rakendama vahendeid, mis on vajalikud selle aluslepingutes sätestatud ülesande täielikuks täitmiseks, kuna see pakub täiendavaid vahendeid liidu kodanike inimõiguste jõustamiseks, ja selleks, et tagada, et ELi liikmesriigid kohaldavad Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, sealhulgas „piloototsuseid”; ühineda vastavalt Euroopa Nõukogu nõudmisele Euroopa sotsiaalhartaga, mis allkirjastati Torinos 18. oktoobril 1961 ning vaadati läbi Strasbourgis 3. mail 1996; liikmesriikidel ühineda Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsiooniga ja see ratifitseerida ning rakendada ühenduse õigustiku olemasolevaid vahendeid ning uuesti läbi vaadata need loobumisklauslid, mis võivad ohustada kodanike õigusi;
   b) tagada, et õigusaktide ettepanekud ja meetmed vastavad hartale ja neis austatakse põhiõigusi, ja võtta konkreetseid meetmeid, et tagada oma ettepanekute vastavus hartale õigusakti koostamise kõigis etappides ning et põhiõigusi käsitlevate liidu õigusaktide mõju ja nende rakendamist liikmesriikides kontrollitaks korrapäraselt ELi õigusaktide rakendamise hindamisaruandes, samuti ELi õiguse kohaldamise järelevalve aastaaruandes;
   c) tagada, et komisjon – ja nõukogu, kui ta algatab õigusakte – kasutab vajaduse korral välist sõltumatut Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) ekspertiisi;
   d) tugevdada koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel, aga ka Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentidega, et parandada kehtivate ELi inimõigusalaste õigusaktide rakendamist;
   e) tagada, et niisuguse Euroopa õiguse väljatöötamine ja ülevõtmine, mis käsitleb ja arendab põhiõigusi, jõustatakse ja viiakse ellu nõuetekohaselt pärast ranget poliitilist hindamist, järelevalvet ja rikkumisega seotud vaidlustuse esitamist Euroopa Liidu Kohtule, eelkõige ELi pädevusvaldkondades, nagu mittediskrimineerimine, võrdsus, sooline võrdõiguslikkus, puudega inimesed, andmekaitse, varjupaiga- ja sisserändepoliitika;
   f) soodustada õigusriigi olulist lähenemisviisi, mis arvestab põhiõiguste kaitsmist praktikas;
   g) tunnistada tugeva poliitilise tahte vajadust nende küsimustega tegelemiseks, eelkõige majandus- ja finantskriisi ajal;
   h) suurendada läbipaistvust ja kindlustada see institutsioonidevahelises inimõigustealases dialoogis või kui kaalul on Euroopa kodanike huvid;
   i) tagada, et komisjon kasutab täiel määral ära olemasolevaid mehhanisme ning algatab objektiivseid hindamisi ja uuringuid ning algatab rikkumismenetluse, kui see on põhjendatud, vältides sel viisil topeltstandardeid iga kord, kui liikmesriik rikub ELi õigusaktide rakendamisel hartas sätestatud õigusi;
   j) kavandada põhiõiguste ja Euroopa aluseks olevate ühiste väärtuste jaoks ambitsioonikaid, tõhusaid ja ulatuslikke poliitikameetmeid ja tegevuskavu, eelkõige selleks, et tagada Euroopa Liidu kohustuste ennetav ja süstemaatiline rakendamine diskrimineerimisvastase võitluse ja võrdõiguslikkuse edendamise vallas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 8 ja 10 ning põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt;
   k) teha süstemaatilisemat ja paremini kooskõlastatud koostööd kõigil tasanditel, eelkõige Euroopa Nõukogu ja muude rahvusvaheliste institutsioonidega, et vältida jõupingutuste kattumist ja toetuda nende ekspertide eriteadmistele;
   l) tõhustada olemasolevaid arvukaid mehhanisme ELis põhiõiguste rikkumiste takistamiseks, põhiõiguste rikkumiste lahendamiseks ja meelepärase kohtualluvuse valimise vältimiseks, ning tugevdada piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja inimõigusi edendavate ühenduste rolli;
   m) koostada riikide kaupa võrreldavad ja ühendatavad tabelid, mille alusel esitab komisjon riigipõhised soovitused põhiõigustealase poliitika kohta, nagu see toimub EL-27 majanduspoliitika puhul; enne Euroopa Ülemkogu järgmist tippkohtumist võib nõukogu need soovitused ja komisjoni ettepanekud, mis käsitlevad põhiõiguste jõhkrat rikkumist, heaks kiita või neid muuta;
   n) töötada välja vastastikuse eksperthinnangu mehhanism, milles osalevad OECD arenguabi komiteega sarnased riiklikud inimõiguste organisatsioonid: iga ELi liikmesriigi suhtes viiakse iga kolme või nelja aasta järel läbi vastastikune hindamine, mille põhieesmärk on aidata asjaomasel riigil mõista, mis osas ta peaks põhiõiguste strateegiat ja struktuuri parandama; ning määrata ELis kindlaks inimõigustealase poliitika ja strateegia head tavad ja jagada neid;
   o) rakendada uut „Kopenhaageni mehhanismi”, mille eesmärk on tagada ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste ning liidu aluseks olevate väärtuste austamine, kaitse ja edendamine;

9.  rõhutab, et uue „Kopenhaageni mehhanismi” eesmärk on jälgida, et kõik liikmesriigid peavad tõhusalt ja kohustuslikus korras kinni Kopenhaageni kriteeriumidest, ja seda saab komisjoni otsuse alusel ja parlamenti täielikult kaasates kohe rakendada ning see peaks hõlmama:

   a) näitajate kehtestamist olemasolevate või juba välja töötatud ja tunnustatud põhiõiguste standardite näitajate alusel, mis on välja töötatud ÜRO ja Euroopa Nõukogu tasandil (FRA ja komisjon), võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide nõuandeid;
   b) sellistel objektiivsetel ja usaldusväärsetel andmetel ja teabel põhinemist, mis keskenduvad näitajatele, mida tuleks edasi arendada läbipaistva ja usaldusväärse protsessi kaudu (FRA, komisjon);
   c) olukorra jälgimise tagamist ELis ja igas liikmesriigis korrapärase ja objektiivse protsessi kaudu (FRA, komisjon, nõukogu, Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid);
   d) objektiivsete, võrdlevate ja korrapäraste hinnangute läbiviimist põhiõiguse ja/või valdkonda käsitleva teema kaupa ning institutsiooniti ja liikmesriigiti, püüdes tagada maksimaalset võrreldavust, ning Euroopa Nõukogu, ÜRO ning ELi institutsioonide ja asutuste olemasolevate järelevalvemehhanismide järelduste ja soovituste põhjal, lisaks tuginedes kodanikuühiskonna organisatsioonide esitatud teabele (FRA aruanded, komisjoni iga-aastased aruanded, Euroopa Parlamendi iga-aastased aruanded, nõukogu iga-aastased aruanded), ja selle põhjal anda soovitusi;
   e) Euroopa poliitikatsükli kehtestamist ELi lepingu artikli 2 kohaldamise kohta (demokraatia, õigusriik, põhiõigused, võrdsus), kehtestades need etapid ühe- ja mitmeaastastena, ning iga-aastast institutsioonidevahelist foorumit, mis on avatud nendele Euroopa väärtustele, eelkõige põhiõiguste kaitsmisele;
   f) liimesriikide, Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste kõigi olemasolevate andmete ja analüüside koondamist, et olemasolev teave põhiõiguste, õigusriigi, demokraatia ja võrdsuse kohta muutuks kättesaadavamaks ja nähtavamaks;
   g) õigusküsimuste peadirektoraadi ja nõukogu põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühma koostöö tagamist Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga, et luua korrapärane struktureeritud dialoog nende institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel põhiõigusi käsitlevates küsimustes ELis;
   h) ELi lepingu artikli 2 ja artikli 7 suhtes toime pandud rikkumistega tegelemiseks ja nendes artiklites sätestatud õigustest tõhusa kinnipidamise tagamiseks tõhusate ja heidutavate soovituste ning tõhusate ja proportsionaalsete sanktsioonide (näiteks fondides osalemise ajutine peatamine, teatavate õigusaktide rakendamine jne) väljatöötamist ja heakskiitmist;
   i) varajase hoiatuse süsteemi, poliitilise ja tehnilise dialoogi, märgukirjade ja varade külmutamise menetluse kaasamist, mida parlament juba nõudis, et tagada, et ELi institutsioonide palvel katkestaksid liikmesriigid nende seaduste vastuvõtmise, mis võivad eirata ja rikkuda põhiõigusi või ELi õiguskorda; komisjon peaks pidama asjaomase liikmesriigi teenistustega tehnilisel tasandil kohtumisi, kuid mitte lõpetama läbirääkimisi muudes poliitikavaldkondades kui Euroopa Liidu lepingu artikliga 2 seotud teemad, kuni on tagatud täielik vastavus Euroopa Liidu lepingu artiklile 2;

10.  palub komisjonil võtta FRAga koostöös vastu otsus, millega kehtestatakse nimetatud uus „Kopenhaageni mehhanism”, nagu ta seda tegi korruptsioonialase järelevalve puhul Euroopa Liidus ja liikmesriikides, ning samuti vaadata läbi põhiõiguste ameti määrus, et anda ametile suuremad volitused;

11.  nõuab, et loodaks, eelistatavalt institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel, nn Kopenhaageni komisjon, mis koosneb sõltumatutest kõrgetasemelistest põhiõiguste ekspertidest, keda määrab ka Euroopa Parlament ja kelle eesmärk on tagada kõigi liikmesriikide vastavus ELi lepingu artiklis 2 sätestatud ühistele väärtustele, pidev vastavus Kopenhaageni kriteeriumidele ning nõustada ja esitada aruandeid põhiõiguste küsimuses, oodates Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti määruse muutmist, et anda talle suurem pädevus ja laiemad volitused teostada järelevalvet liikmesriigiti põhiõiguste valdkonnas, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

12.  soovitab alustada dialoogi ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel, kui esineb ELi väärtuste tõsise rikkumise oht, ning võimaldada ELi institutsioonidel teha soovitus kooskõlas ELi lepingu artikli 7 lõikega 1; toetab täielikult komisjoni ettepanekut kasutada selleks märgukirju;

13.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles moodustama koos parlamendiga kontaktrühma, et teostada järelevalvet liidu väärtuste tõhusa rakendamise üle ning viia konkreetselt läbi põhiõiguste olukorra ühishindamine nende juhtumite puhul, mis on tekitanud muret mis tahes kõnealuses kolmes liidu organisatsioonis; kutsub neid institutsioone ühtlasi üles võtma arvesse Euroopa Nõukogu resolutsioone ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

14.  väljendab heameelt komisjoni presidendi ja asepresident Redingi avalduse üle, milles teatatakse teatisest, millega tehakse aluslepingutes võimalikud muudatused, lisaks kehtivate aluslepingute kohastele võimalustele, ja kutsub pädevaid komisjoni üksikasjalikult uurima ELi aluslepingutes põhiõiguste kaitse tugevdamiseks järgmisi ettepanekuid:

   läbi vaadata ELi lepingu artikkel l7, lisades sinna „ELi lepingu artikli 2 kohaldamise” etapi ja tehes vahet „ohu” ja „rikkumise” etappide vahel koos sätestatud häälteenamuste erinevate piirmääradega, samuti tugevdada tehnilist ja objektiivset analüüsi (ja mitte üksnes poliitilist analüüsi), pidada laiaulatuslikumat dialoogi liikmesriikide institutsioonidega ja lisada võimalikult lai üksikasjalike ja prognoositavate sanktsioonide ring, mida kohaldatakse kogu menetluse jooksul;
   toetuda Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 121, et välja töötada tugevam ja üksikasjalik põhiõiguste koordineerimise ja järelevalve mehhanism;
   laiendada kaebuste esitamise võimalusi ning komisjoni ja Euroopa Kohtu volitusi;
   viidata Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti lepingutele, sealhulgas õiguslikule alusele, mis võimaldab muuta ameti asutamist käsitlevat määrust mitte ühehäälselt, nagu see on praegu, vaid seadusandliku tavamenetluse kaudu;
   jätta välja põhiõiguste harta artikkel 51;
   anda parlamendile võimalus algatada menetlusi Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaste rikkumiste korral komisjoni ja nõukoguga võrdsetel alustel ja et FRA saaks menetlusse anda oma vajaliku suunatud toetuse;
   vaadata üle ühehäälsuse nõue põhiõiguste austamise, kaitse ja edendamisega seotud valdkondades, nagu võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine (ELi toimimise lepingu artikkel 19);

palub vastutaval komisjonil ka muuta selgemaks ja lõpuks üle vaadata menetluste kohaldamise, mille alusel Euroopa Parlament saab Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 rakendada;

15.  palub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil luua avaliku veebilehe, et koguda ja vahetada põhiõigusi käsitlevat teavet ja dokumente, mille on välja töötanud ÜRO, Euroopa Nõukogu, OSCE, valitsusvälised organisatsioonid, FRA, Euroopa Parlament, kohtud, liikmesriikide parlamentide komisjonid, ombudsmanid jne; on seisukohal, et see teave peab olema kättesaadav kuupäeva, riigi, autori ja õiguse järgi, et pakkuda allikat ja teavet põhiõiguste olukorra kohta ELis ja selle liikmesriikides;

Eriõigused põhiõiguste harta alusel

Õigus väärikusele

16.  tunneb muret jätkuva inimväärikuse rikkumiste pärast Euroopa Liidus ja teatavates liikmesriikides, eelkõige vähemuste, eriti romade, varjupaigataotlejate, rändajate, terroristlikus tegevuses osalemises kahtlustatavate isikute ja isikute suhtes, kellelt on võetud vabadus ning ka ebasoodsas olukorras elanikerühmade ja vaeste suhtes; rõhutab, et ametivõimud peavad järgima piinamise ja julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise täielikku keeldu ning uurima põhjalikult ja kiiresti, tõhusalt ja sõltumatult kõiki selliseid rikkumisi ja võtma kurjategijad vastutusele;

17.  tunneb muret politsei- ja korrakaitsejõudude toime pandud arvukate väärkohtlemise juhtumite pärast, eelkõige seoses ebaproportsionaalse jõu kasutamisega meeleavaldustel osalevate rahumeelsete osalejate ja ajakirjanike vastu, ülemäärase mittesurmavate relvade, nagu kumminuiade, kummikuulide ja elektrišoki noolepüstolite kasutamise pärast; nõuab, et liikmesriigid tagaksid, et julgeolekujõud kannaks vormirõivastel identifitseerimistunnuseid ega jätaks ruumi karistamatusele; nõuab etnilisel ja rassilisel profiilil põhinevate kontrollide lõpetamist; väljendab muret rahumeelse kogunemise ja meeleavalduse õigusele üha enamate piirangute kehtestamise üle ja märgib, et õigust koguneda, ühineda ja sõnavabadus on meeleavaldamisõiguse alus, kutsub liikmesriike üles mitte võtma meetmeid, mis ohustavad või koguni kriminaliseerivad põhivabadusi ja -õigusi; nõuab tungivalt, et nad võtaksid meetmeid tagamaks, et jõudu kasutataks vaid erandkorras ja see oleks nõuetekohaselt õigustatud reaalse ja tõsise ohu tõttu avalikule korrale, ning tuletab meelde, et politseijõudude esmane ülesanne on tagada rahva turvalisus ja kaitse;

18.  kordab oma seisukohta, mis pooldab Euroopa algatust, tagamaks, et isikutele, kellelt on võetud vabadus, tagatakse põhiõigused ja et kinnipeetavaile kindlustatakse taasintegreerimine ühiskonda; tunneb muret vanglate ülerahvastatuse pärast, mis puudutab suurt arvu liikmesriike, halbade kinnipidamistingimuste ja vangide halva kohtlemise üle ning kutsub üles käivitama Euroopa algatust Euroopa Komisjoni piinamisvastaste soovituste ja Euroopa Inimõiguste Kohtu inimõigusi käsitlevate otsuste rakendamiseks, sealhulgas politsei- ja immigratsioonikeskustes ja psühhiaatriahaiglates; soovitab võtta meetmeid, et vähendada vanglate ülerahvastatust, näiteks vältides ülemäärast ennetavat kinnipidamist, nähes ette vanglakaristuste alternatiive, kaaludes teatud tegude dekriminaliseerimist ja/või vähendades kinnipidamise künniseid;

19.  kordab oma nõuet tuua täielikult päevavalgele Euroopa riikide koostöö Ameerika Ühendriikide ja LKA „erakorralise üleviimise”, lendude ja liidu territooriumil asuvate salajaste vanglatega seotud programmis ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid tõhusate, erapooletute, põhjalike, sõltumatute ja läbipaistvate uurimiste lõpuleviimise, milles ei jäeta ruumi karistamatusele; tuletab liikmesriikidele meelde, et piinamise keeld on täielik ning sellest tulenevalt ei saa seada ettekäändeks riigisaladust, et piirata liikmesriigi kohustust uurida inimõiguste tõsiseid rikkumisi; rõhutab, et kui seda ei järgita, on kaalul liikmesriigi maine ja usaldus seoses põhiõiguste kaitsmise kohustusega;

20.  rõhutab, et karistamatuse õhkkond seoses Luure Keskagentuuri programmiga on võimaldanud põhiõiguste rikkumiste jätkumist Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide terrorismivastase võitluse poliitikas, nagu on täiendavalt ilmnenud Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku agentuuri järelevalveprogrammi ulatusliku luuretegevuse ja eri liikmesriikide järelevalveorganites, mida hetkel vaatab läbi Euroopa Parlament; nõuab ELi ja liikmesriikide julgeoleku- ja luureasutuste õigusaktide läbivaatamist, keskendudes ex-ante kohtulikule ja parlamentaarsele kontrollile ja õigusele esitada kaebus või parandada nende asutuste kogutud, säilitatud või töödeldud andmeid;

21.  kutsub üles liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, täielikult üle võtma ja rakendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) ning võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada inimkaubanduse ohvrite piisav tugi ja kaitse, inimkaubitsejate vastutusele võtmine ning neile tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava karistuse määramine ning ennetusmeetmete kasutuselevõtmine;

22.  kutsub liikmesriike üles võtma täielikult üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, ning võtma asjakohaseid meetmeid kuriteoohvrite piisava toe ja kaitse tagamiseks;

23.  nõuab väärikuse austamist elu lõpul ning ravitahteavalduses väljendatud otsuse tunnustamise ja austamise tagamist;

24.  tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on inimväärikuse oluline osa, millega tuleb tegeleda struktuurilise diskrimineerimise ja soolise ebavõrdsuse laiemas kontekstis; palub liikmesriikidel kaitsta seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi kaudu, pakkudes eelkõige reproduktiivtervise programme ja teenuseid, sealhulgas selliseid hooldusvahendeid ja ravimeid, mis on olulised vabatahtliku pereplaneerimise puhul ning ema ja vastsündinu tervise jaoks, ning jälgides tähelepanelikult seda poliitikat ja/või neid õigusakte, mis võivad kahjustada seksuaal- ja reproduktiivtervist ja sellega seotud õigusi;

Vabadused

25.  rõhutab, et demokraatia ja õigusriigi aluseks on põhivabaduste ja -õiguste austamine ning et mis tahes terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane tegevus või meede või sellel eesmärgil tehtav rahvusvaheline koostöö ei tohiks kahjustada põhiõigustega seotud Euroopa standardeid ja neid tuleb rangelt järgida, eelkõige seoses süütuse presumptsiooniga, õigusega õiglasele kohtumõistmisele ja kaitsele, eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele; rõhutab vajadust tugevama demokraatliku kontrolli, põhiõiguste kaitse ja austamise järele nendes valdkondades toimuvas piiriüleses koostöös, pidades eelkõige silmas asjaolu, et ametiasutused koguvad ja kasutavad üha enam isikuandmeid; kutsub seetõttu üles võtma meetmeid, et tagada kõnealuses valdkonnas eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse;

26.  avaldab kahetsust sisejulgeoleku strateegia turvalise suuna üle kodanikuvabaduste, inimõiguste ja preventiivsete meetmete võtmise arvelt; taunib üha suurenevat lõhet püstitatud eesmärkide ja poliitika tegeliku elluviimise vahel; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks mängima olulist rolli sisejulgeoleku poliitika hindamisel ja määratlemisel, sest sellel on tugev mõju kõigi Euroopa Liidu elanike põhiõigustele ja ‑vabadustele, eesmärgiga tagada julgeolekupoliitika demokraatlik järelevalve ja kontroll, sealhulgas ka luuretegevuste üle, ning vajaduse korral need üle vaadata, et austada inimõigusi ja põhivabadusi;

27.  väljendab muret paljastuste pärast, mis on seotud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguse raskekujuliste rikkumistega Euroopa riikide ja väljaspool Euroopat asuvate riikide poolt loodud Euroopa kodanike massilise jälgimise salajaste programmide poolt, milleks puudub kohtu juhtumipõhine luba ja mille üle puudub asjakohane parlamentaarne kontroll; mõistab sellise tegevuse hukka ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid lõpetaksid viivitamatult kõnealused rikkumised; palub nende programmide sisu, võimalikku rahvusvahelist koostööd selles kontekstis põhjalikult valgustada ja need kohe läbi vaadata; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad tegema tõhusaid algatusi nende riikide suhtes, kes rikuvad põhiõigust eraelule, kuulates pealt Euroopa kodanike ning institutsioonide, poliitika ja majanduse esindajate ja sidusrühmade vahelist kommunikatsiooni; väljendab muret asjaolu üle, et luureteenistused on kadunud demokraatliku parlamentaarse ja kohtuliku kontrolli alt ning jõustavad salajasi programme ja tegevusi ilma poliitilise heakskiiduta; nõuab seetõttu salateenistuste kohtuliku ja parlamentaarse järelevalve mehhanismi viivitamatut ülevaatamist, et kindlustada luureteenistuse rajanemine demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste väärtustel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2; mõistab hukka eraettevõtete salajase tegevuse ulatusliku jälgimise alal; on seisukohal, et EL peaks reageerima jõulisemalt ja nõudma meetmete võtmist rahvusvahelisel tasandil, selleks et tagada privaatsust ja andmekaitset käsitlevate ELi eeskirjade jõustamine ja järgimine, ning edendama tehnoloogiaid, mis tagavad Euroopas teabevahetuse konfidentsiaalsuse;

28.  peab kahetsusväärseks isikuandmete kaitse määruse eelnõu ja direktiivi vastuvõtmise arutelude peatumist nõukogus, kuigi parlament on väljendanud kindlat toetust rangemate eeskirjade vastuvõtmisele; peab kahetsusväärseks Euroopa Nõukogu 24. ja 25. oktoobri 2013. aasta koosolekul vastu võetud otsust viia lõpule ühtse digitaalse turu loomine alles 2015. aastaks, mis lükkab seetõttu edasi andmekaitse paketi vastuvõtmist; palub nõukogul kiirendada andmekaitse direktiivi ja määruse läbirääkimisi, et võtta andmekaitse pakett vastu enne praeguse parlamendi ametiaja lõppu;

29.  on seisukohal, et EL ja selle liikmesriigid peaksid kasutusele võtma siseinformaatorite kaitsesüsteemi, et paljastada salateenistuste toime pandud tõsised põhiõiguste rikkumised, mis on väljunud igasuguse minimaalse demokraatliku, parlamentaarse ja õigusliku kontrolli alt;

30.  rõhutab, et kiiresti muutuv digitaalne maailm (sealhulgas suurenenud interneti, rakenduste ja sotsiaalsete võrgustike kasutamine) nõuab suuremat isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitset, et tagada nende konfidentsiaalsus;

31.  tunneb heameelt, et on üha rohkem liikmesriike, kus tagatakse austus õiguse vastu luua perekond abiellumise, tsiviilpartnerluse või registreeritud kooselu teel ja adopteerida lapsi seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimiseta, ning palub teistel liikmesriikidel võtta sarnaseid meetmeid; tunneb heameelt Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutise otsuse üle kohtuasjas Vallianatos jt vs. Kreeka, milles kinnitatakse, et tsiviilpartnerlused ei tohiks välistada samasoolisi paare; kutsub komisjoni ja kõiki liikmesriike üles esitama ja võtma vastu õigusakte ja poliitikameetmeid, mis käsitlevad homofoobia-, transfoobia- ja vihakuritegudevastast võitlust, ja tunneb heameelt, et avaldati FRA avamus 2/2013 rassismi ja ksenofoobia raamotsuse kohta, milles keskendutakse eriti kuriteoohvrite õigustele; kutsub komisjoni ja kõiki liikmesriike üles tagama vaba liikumise direktiivi rakendamine ilma diskrimineerimiseta seksuaalse sättumuse alusel; kordab oma üleskutset komisjonile teha ettepanek ambitsioonika perekonnaseisudokumentide mõju vastastikuse tunnustamise määruse kohta;

32.  tunneb suurt muret enesetappude arvu pärast homofoobia ohvriks langenud noorte hulgas; tuletab meelde FRA Euroopa Liidu homo-, bi- ja transseksuaalide uuringu tulemusi, mille kohaselt on 26% neist langenud rünnaku ohvriks või neid on vägivallaga ähvardatud kodus või mujal ning kõigi transseksuaalidest vastanute puhul see näitaja suureneb kuni 35%ni, samas 19% vastanutest arvas, et neid diskrimineeritakse tööl või töö otsingutel, vaatamata õiguste kaitsmisele liidu õiguse kohaselt; palub seetõttu komisjonil võtta need tulemused LGBT-inimeste põhiõiguste probleemi Euroopa-poolse ühtse reageerimise aluseks võrdõiguslikkuse Euroopa tegevuskava kujul, lähtudes seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist, nagu Euroopa Parlament ja valitsusvälised organisatsioonid seda korduvalt on nõudnud;

33.  avaldab kahetsust, et transseksuaalide soo tunnustamise menetlus sisaldab 14 liikmesriigis endiselt kohustuslikku steriliseerimist; palub liikmesriikidel kõnealuse menetluse üle vaadata ja täielikult austada transseksuaalsete inimeste väärikust ja füüsilist puutumatust; tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis kohustuse teha koostööd Maailma Terviseorganisatsiooniga, et kõrvaldada soolise identiteedi häired psüühika- ja käitumishäirete nimekirjast ning tagada rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 11. versiooni läbirääkimistel mittepatologiseeriv ümberklassifitseerimine (ICD-11);

34.  tunnustab mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadust, vabadust uskuda ja mitte uskuda, praktiseerida enda valitud usku ja usku vahetada; mõistab hukka mis tahes diskrimineerimise või sallimatuse ning on seisukohal, et ilmalikkus on mittekonfessionaalseid poliitilisi ja religioosseid võime rangelt lahus hoidvana ja riigi sekkumiseta parim viis tagada mittediskrimineerimine ja võrdsus eri religioonide, usklike ja mitteusklike vahel; kutsub liikmesriike üles kaitsma usu- ja mõttevabadust, sealhulgas nende vabadust, kes ei tunnista ühtegi religiooni, et neid ei diskrimineeritaks religioonide ülemäärase vabastamise tõttu võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist käsitlevatest õigusaktidest;

35.  tuletab meelde, et liikmesriikide õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus, piiravad usulist ja muud uskumustega seotud eneseväljendust ning neid kasutatakse sageli tagakiusaval, halvasti koheldaval või ähvardaval viisil isikute suhtes, kes kuuluvad usulise või muu vähemuse hulka, ning neil võib olla tõsine pärssiv mõju sõna‑, usu- ja veendumuste vabadusele; soovitab liikmesriikidel sellised rikkumised dekriminaliseerida;

36.  avaldab kahetsust, et mõnes liikmesriigis mõistetakse noori inimesi endiselt süüdi ja karistatakse vangistusega seetõttu, et sõjaväeteenistusest keeldumise õigust ei tunnustata piisavalt, ning kutsub liikmesriike üles lõpetama sõjaväeteenistusest keeldujate süüdimõistmise ja diskrimineerimise;

37.  tuletab meelde, et sõna-, teabe- ja ajakirjandusvabadus on peamised vabadused demokraatia ja õigusriigi tagamiseks, ning kordab oma nõuet komisjonile vaadata vastavalt Euroopa Parlamendi selleteemalises raportis esitatud suunistele läbi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv ja seda muuta; väljendab kindlat hukkamõistu ajakirjanike ja meediakanalite vastu suunatud vägivalla, surveavalduste või ähvarduste suhtes, muu hulgas seoses valitsuste ja riikide poolt toime pandud põhiõiguste rikkumisega seotud allikate ja teabe avalikustamisega; palub liidu institutsioonidel ja liikmesriikidel austada, tagada, kaitsta ja edendada põhiõigusena sätestatud sõna- ja teabevabadust, ning seetõttu hoiduda selliste mehhanismide kasutamisest või arendamisest, mis takistavad kõnealuse vabaduse teostamist;

38.  väljendab muret majanduskriisi mõju üle Euroopas meediaväljaannete omandiõigusele ning avalik-õigusliku meedia erastamise väljavaadetele mõnes liikmesriigis; palub liikmesriikidel kaitsta avalik-õigusliku meedia iseseisvust ja täita oma institutsionaalset kohustust kaitsta meedia mitmekesisust ning pakkuda kvaliteetset, mitmekesist, täpset ja usaldusväärset teavet; usub, et meedia omandisuhted ja juhtimine peavad alati olema läbipaistvad ja detsentraliseeritud; rõhutab, et meedia omandisuhete läbipaistvus on oluline, et jälgida Euroopa-siseseid investeeringuid meediasse ning mitteeurooplastest investorite kasvavat mõju liikmesriikides pakutavale teabele;

39.  rõhutab põgenike ja sisserändajate õiguste asutamise ja kaitsmise tähtsust ning toonitab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sisserändajatest naistele ja lastele; tunneb muret arvukate varjupaigaõiguse rikkumise juhtumite ja kõikide rändajate kaitsmise kohustuse täitmata jätmise pärast tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral; rõhutab kohustust järgida kõiki inimõigustega seotud rahvusvahelisi konventsioone, eelkõige ÜRO pagulasseisundit käsitlevat konventsiooni, ja välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet, päästa merel hätta sattunud inimesi, kes riskivad Euroopa Liitu jõudmiseks eluga, tagada vastuvõtmistingimused ja menetlused, mis on väärikad ja austavad nende inimeste põhiõigusi; nõuab, et EL ja liikmesriigid muudaksid või vaataksid läbi kõik õigusaktid, millega karistatakse inimesi, kes aitavad merel hättasattunud rändajaid; palub komisjonil läbi vaadata nõukogu direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele, eesmärgiga selgitada, et merel hättasattunud rändajatele humanitaarabi andmine on tänuväärne ega ole mitte mingil juhul tegevus, mis võib kaasa tuua karistusi;

40.  väljendab heameelt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise üle ning palub liikmesriikidel viia läbi vajalikud õigus- ja haldusreformid selle tõhusaks rakendamiseks, et see varjupaigasüsteem loodaks täiel määral plaanipäraselt ja võimaldaks kaitset otsivatele inimestele paremat juurdepääsu varjupaigamenetlusele, aitaks langetada õiglasemaid, kiiremaid ja kvaliteetsemaid otsuseid varjupaiga taotlemise kohta ning pakuks väärikaid ja korralikke tingimusi varjupaigataotlejatele ning ELis rahvusvahelise kaitse saanud isikutele; avaldab seetõttu kahetsust, et lapsi võib endiselt kinnipidamisasutustesse paigutada, ja nõuab nende süstemaatilist väljajätmist kiirendatud menetlusest; kordab oma nõuet komisjonile koostada headele tavadele põhinevad strateegilised suunised ühiste miinimumstandardite kehtestamiseks saatjata laste vastuvõtmiseks ja kaitsmiseks; rõhutab asjaolu, et menetluslikud tagatised peavad olema piisavad ja asjakohased; nõuab, et viidaks täide Euroopa Kohtu hiljutine otsus, milles märgitakse, et homo-, bi- ja transseksuaalidest varjupaigataotlejad võivad moodustada teatava sotsiaalse grupi, keda võidakse taga kiusata lähtuvalt nende seksuaalsest sättumusest, ning et vangistus päritoluriigis homoseksuaalse kuriteo eest võib juba iseenesest kujutada tagakiusamist;

41.  mõistab hukka asjaolu, et vaatamata erinevaile ja arvukaile tehnilistele vahenditele, mida Euroopa Liit ja liikmesriigid kasutavad ELi välispiiri järelevalveks ja -kontrolliks, paljud sisserändajad ikka veel surevad merel, üritades jõuda Euroopa Liitu; nõuab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid rakendaksid Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 24. aprillil 2012. aastal vastu võetud resolutsioonis „Kes vastutab Vahemerel hukkunute eest?”(30) sisalduvaid soovitusi; väljendab heameelt Euroopa Kohtu otsuse üle, millega tühistati nõukogu otsus 2010/252/EL;

42.  rõhutab Lõuna-Euroopa merepiiri ületavate isikute haavatavust ning nõuab toimivat lahendust üldisele sisserände küsimusele Vahemere piirkonnas ning täielikku kinnipidamist mittetagasisaatmise põhimõttest ning nõuab, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid võtaksid miinimumnõudena arvesse FRA hiljutisi arvamusi selle kohta, kuidas kõige paremini kaitsta sisserändajate põhiõigusi mereseire olukorras;

43.  tunneb heameelt Euroopa õiguse käsiraamatu üle varjupaiga, piiride ja sisserände kohta, mille on välja andnud Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet koos Euroopa Inimõiguste Kohtuga ning mis on konkreetne abi juristidele inim- ja põhiõiguste toetamisel;

44.  palub ELi liikmesriikidel ja nõukogul kiirendada Vahemere piirkonna töörühma tööd, et tagada päästeteenistuse oluline laienemine merel ja algatada rände- ja varjupaigapoliitika terviklik kava, mis põhineb solidaarsusel ja vastutuse jagamisel ning keskendub kõigile asjakohastele aspektidele, näiteks ELi ja liikmesriikide õigusaktide muutmine, mis võimaldavad kriminaliseerida merehädas olevatele isikutele humanitaarabi andmise, pagulastele ja sisserändajatele Euroopasse ohutu ja seadusliku tee väljatöötamine, samuti koostöö arendamine kolmandate riikidega demokraatia, põhiõiguste ja õigusriigi tugevdamiseks, et Lampedusa taolised tragöödiad enam ei korduks;

45.  mõistab hukka rändajate inimõiguste sageneva rikkumise, sealhulgas kolmandatesse riikidesse küüditatute inimõiguste rikkumise, nagu toonitas ÜRO sisserändajate inimõiguste eriraportöör oma 24. aprillil 2013. aastal avaldatud eriaruandes(31) , samuti FRA aruandes(32) ; rõhutab sellega seoses vajadust hinnata reaalselt nii tagasipöördumise direktiivi, tagasivõtulepinguid kui ka Frontexi tegevust põhiõiguste asutamise valguses; palub komisjonil esitada konkreetsed järelkontrollid oma 2011. aastal avaldatud kriitilisele aruandele, milles käsitletakse ELi ja kolmandate riikide kokkuleppeid ja tagasivõtmise meetmeid; mõistab hukka liikmesriikide teatavate kolmandate riikide kodanikele viisade andmist piirava poliitika;

46.  kutsub liikmesriike üles võtma vastu poliitika, mis soodustab seaduslikku sisserännet ja ratifitseerima võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni;

Õigus võrdsusele

47.  rõhutab, et inimväärikuse, seaduse ees võrdsuse ja mis tahes alusel diskrimineerimise keelamise põhimõtted on demokraatliku ühiskonna ühed aluspõhimõtted; on seisukohal, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid tugevdama oma meetmeid seoses võrdsuse tagamise ja diskrimineerimise vastu võitlemisega, kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisuse, soolise võrdõiguslikkuse, lapse õiguste ja eakate inimeste õiguste, puudega inimeste õiguste, homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste ja rahvusvähemusse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmisega;

48.  palub liikmesriikidel võtta vastu riikliku õigusraamistiku, et tegeleda diskrimineerimise kõigi vormidega ning tagada kehtiva ELi õigusraamistiku tõhus rakendamine, sealhulgas algatades rikkumismenetlusi; peab kahetsusväärseks, et on peatatud läbirääkimised nõukogu ettepaneku üle võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, ja kordab oma üleskutset nõukogule võtta ettepanek vastu; väljendab heameelt nõukogu eesistujariigi Leedu seisukoha üle, kes toetab ettepanekut ja kutsub teisi liikmesriike üles seda eeskuju järgima; tervitab sellega seoses FRA arvamust 1/2013 võrdõiguslikkuse olukorra kohta ELis kümme aastat pärast võrdõiguslikkuse direktiivide esmast rakendamist; leiab, et keelelise diskrimineerimisega tuleks samuti tegeleda;

49.  tuletab meelde oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(33) , milles nõutakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta täielikku austamist;

50.  väljendab muret asjaolu üle, et puudega inimesed puutuvad jätkuvalt kokku diskrimineerimise ja tõrjutusega, mis takistab neil kasutada oma põhiõigusi teistega võrdsel alusel; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel jätkata ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist oma pädevuse piires; märgib, et ELi õiguse ja poliitika edasine arendamine mittediskrimineerimise valdkonnas võib olla osa õigusaktide ühtlustamise protsessist ELis, näiteks võrdsuse osas seaduse ees; innustab liikmesriike töötama välja piisavalt rahastatud meetmed, et puudega inimesi paremini integreerida ning parandada nende juurdepääsu eluasemele, haridusele, tööturule, ühistranspordile ja teenustele ning parandada nende osalemist poliitikas, kaotades eelkõige nende õigusliku ja praktilise diskrimineerimise ning piirangud nende õigusele valida või kandideerida valimistel; avaldab kahetsust, et mõned puudega inimesed on sunnitud elama spetsiaalsetes institutsioonides kogukonnapõhiste alternatiivide puudumise tõttu, ning kutsub liikmesriike üles võtma oma kohuseks kaitsta puudega inimeste õigust iseseisvale elule;

51.  palub komisjonil koostada ELi õigusaktide ja poliitika põhjalik ülevaade, et hinnata nende vastavust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile; on veendunud, et ELi seadusandlik menetlus ja otsuste tegemine tuleks kohandada selliselt, et tagada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni austamine ning näha ette selle rakendamine; palub komisjonil sellest lähtuvalt kinnitada konkreetsed mõju hindamise juhised ja esitada Euroopa Parlamendile esialgse ELi eduaruande ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta ELis; on seisukohal, et parlament peaks pidama korrapäraseid arutelusid ja esitama soovitusi resolutsiooni kujul edusammude kohta, mis on saavutatud puudega inimeste võimalustes kasutada puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud õigusi, sealhulgas võttes aluseks komisjoni aruande; toetab käimasolevaid algatusi, mille eesmärk on moodustada parlamendi juures komisjonidevaheline rakkerühm ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks, et tagada parlamendi põhjalik ja järjepidev järelevalve ja toetus konventsiooni rakendamisel;

52.  palub liikmesriikidel ja komisjonil kaitsta, edendada ja järgida laste õigusi kõigis sise- ja välistegevuses ning neid mõjutavas poliitikas; väljendab muret laste pärast, kes kannatavad vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise all, ning palub liikmesriikidel viia lõpule laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust käsitleva direktiivi 2011/93/EL ülevõtmine; palub liikmesriikidel, komisjonil ja FRA-l jätkuvalt hinnata, kuidas lapsi koheldakse kohtumenetluse ajal; on seisukohal, et vanemate lahuselu või lahutuse korral tuleb austada lapse parimaid huvisid ning et igal lapsel oleks võimalik säilitada regulaarsed suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga;

53.  väljendab muret romade olukorra pärast Euroopa Liidus ning arvukate tagakiusamise, vägivalla, häbimärgistamise, diskrimineerimise, sunniviisilise väljasaatmise, lubamatu registreerimise ja õiguskaitseasutuste poolt etnilise profiili koostamise juhtumite pärast, mis on vastuolus põhiõiguste ja Euroopa Liidu õigusega; kordab oma seisukohta, mida ta väljendas oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsioonis edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel(34) , ja nõuab veel kord romasid käsitlevate riiklike kaasamisstrateegiate tõhusat rakendamist, et edendada nende tegelikku kaasamist, ning jõulisemaid ja asjakohasemaid meetmeid nende integreerimiseks, eelkõige kõigi põhiõiguste, hariduse, tööhõive, eluaseme ja tervishoiu valdkonnas, ning võidelda romade vastu suunatud vägivalla, vaenu õhutamise ja diskrimineerimise vastu; nõuab, et lõpetataks ebaseaduslik sunniviisiline väljasaatmine ja asulate hävitamine ilma majutusvõimaluse pakkumiseta ning roma laste segregatsioon haridusasutustes ning nende ebaseaduslik määramine erikoolidesse; sellega seoses nõuab, et liikmesriigid kasutaksid rohkem nende käsutuses olevaid Euroopa fonde, et koostöös kohalike omavalitsustega ellu viia integratsiooniprojekte esmajoones nende territooriumile saabuvate uute sisserändajatega igapäevase tegelemise valdkonnas;

54.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles reageerima tõhusalt romade tõrjutusele, töötades välja koostöös romade esindajatega integreeritud põhimõtted ning rakendades meetmeid, mis on kehtestatud mittediskrimineerimise strateegiates ja mis on suunatud nende töölesobivuse ja tööturule juurdepääsu parandamisele, tagades samal ajal ka romade täieliku osalemise nende kogukonda käsitlevate projektide juhtimises, järelevalves ja hindamises ning eraldama nende jaoks eelarvest piisavad vahendid ja tagama nende kulude tõhususe; kutsub komisjoni ja FRAd üles esitama ühised, võrreldavad ja usaldusväärsed näitajad edusammude jälgimiseks liikmesriikides;

55.  on seisukohal, et komisjon peaks võtma kindlaid meetmeid romade põhiõiguste rikkumise korral liikmesriikides, eeskätt algatama rikkumismenetlusi nende majandus- ja sotsiaalõiguste, liikumis- ja elukohavabadust käsitleva õiguse, võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise ning isikuandmete kaitse tagamise ja kasutamise rikkumiste suhtes; palub komisjonil luua romade vastu suunatud vihakuritegude järelevalvemehhanismi ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lahendama ELis elavate romade sündide registreerimata jätmise ja sünnitunnistuste puudumise probleemi; kordab oma nõuet roma naiste sotsiaalset kaasamist käsitleva lähenemisviisi järele, et vältida mitmekordset diskrimineerimist; nõuab romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku muutmist täieõiguslikuks ELi strateegiaks;

56.  rõhutab, et on äärmiselt oluline, et austataks rahvus- või etnilisse, usulisse või keelelisse vähemusse kuuluvate isikute põhiõigusi ja -vabadusi; väljendab muret asjaolu pärast, et igapäevaelus kohtavad nendesse vähemustesse kuuluvad isikud takistusi õigusemõistmise, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas, aga ka hariduse ja kultuuri valdkonnas ning see kahjustab nende kui inimeste ja liidu kodanike õigusi ja inimväärikust ning tekitab olukordi, kus nende oma liikmesriigi ametiasutused käsitlevad neid alama klassi kodanikena; on seisukohal, et sellistel vähemustel on võrreldes teiste vähemusrühmadega erivajadused, millele riiklikus poliitikas peaks rohkem keskenduma, ning et ka EL peaks käsitlema neid vajadusi asjakohasemal viisil;

57.  on seisukohal, et puudub ühtne lahendus selliste vähemuste olukorra parandamiseks kõikides liikmesriikides, kuid ELis tuleks siiski töötada välja mõningad ühised miinimumeesmärgid avaliku sektori asutuste jaoks, võttes arvesse asjaomaseid rahvusvahelisi õigusnorme ja kehtivaid häid tavasid; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende õigussüsteem kindlustaks, et tunnustatud rahvusvähemusse kuuluvaid isikuid ei diskrimineerita, ning võtma võrdõiguslikkuse tõhusaks edendamiseks piisavaid meetmeid, mille aluseks on asjakohased rahvusvahelised normid ja head tavad, sealhulgas Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon; kutsub komisjoni üles kehtestama poliitikastandardi rahvusvähemuste kaitseks, kelle hulka kuuluvad ka põlised, traditsioonilised rahvuslikud ja keelelised kogukonnad, pidades silmas seda, et nad moodustavad rohkem kui 10% Euroopa Liidu elanikkonnast, et vältida kaksikmoraali, milles tehakse vahet kandidaatriikidel ja liikmesriikidel; rõhutab vajadust luua traditsiooniliste rahvusvähemuste, regionaalkeele rühmade ja põhiseadusjärgsete piirkondade kaitseks ELi kaitsesüsteem ning selle toimiv järelevalvemehhanism, võttes eeskujuks romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku; palub liikmesriikidel esitada täielikud andmed vähemuste põhiõiguste rikkumise kohta, et FRA ja EL saaksid andmeid koguda ja aruandeid koostada;

58.  juhib tähelepanu asjaolule, et vähemusrühmade ja nende hulka kuuluvate isikute kaitse eesmärgil võetud positiivseid meetmeid, millega toetatakse nende asjakohast arengut ja tagatakse neile ülejäänud elanikkonnaga võrdsed õigused ja võrdne kohtlemine haldus-, poliitilises, majandus-, sotsiaalses ja kultuurivaldkonnas ning muudes valdkondades, ei tohiks lugeda diskrimineerimiseks;

59.  mõistab hukka rassistliku, antisemiitliku, homofoobse/transfoobse, ksenofoobse ja rändajate, usuliste vähemuste ja etniliste rühmade vastu suunatud vägivalla, mis on ametivõimude kindlate, seda tüüpi vägivalla vastu võitlemise meetmete puudumise tõttu kasvanud teatavates liikmesriikides murettekitava tasemeni, eelkõige internetis; kutsub liikmesriike üles rakendama nõukogu raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega, et lahendada diskrimineerimise probleemi, tagada vihkamist õhutavate avalduste ja vihakuritegude uurimine, võtta vastu kriminaalõigusnormid, millega keelatakse vihkamisele õhutamine mis tahes alustel, sealhulgas seksuaalse sattumuse alusel, ning tagada tõhus kaitse rassismi, antisemitismi, romadevastasuse, ksenofoobia ja homofoobia eest ning ohvritele asjakohase abi pakkumine; kutsub komisjoni üles algatama rikkumismenetluse liikmesriikide suhtes, kes ei rakenda raamotsust korrektselt alates 1. detsembrist 2014; nõuab raamotsuse läbivaatamist, et see hõlmaks tingimata ka vihkamist õhutavaid avaldusi ja antisemitismi, islamofoobia ja usulise sallimatuse, romadevastasuse, homofoobia ja transfoobia juhtumeid, ning selle kohaldamise parandamist; toetab täielikult Iiri eesistumise ajal alustatud algatust tõhustada võitlust sallimatuse vastu ning kutsub nõukogu üles jätkama niisugust asjalikku tööd;

60.  kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles alustama kooskõlastatud ja laiapõhjalist tegevust, et võidelda ELis süsteemselt vihakuritegude vastu ja vältida neid ning teha vihakuriteod nähtavaks võrreldavate andmete kaudu, mille abil oleks võimalik saada ülevaade asjaomasest olukorrast ELis, tehes FRAga koostööd vihakuritegude andmete kogumise parandamise ja nende ühtlustamise eesmärgil; mõistab hukka vihkavad sõnaavaldused, milles häbimärgistatakse inimrühmi nende sotsiaalse, kultuurilise, usulise või võõra päritolu tõttu, ning rassilist vaenu õhutava kõne, eelkõige avaliku elu tegelaste esituses; juhib tähelepanu FRA arvamusele 2/2013 rassismi ja ksenofoobiat käsitleva raamotsuse kohta ning rõhutab vajadust tagada kuriteoohvrite, eriti vihakuriteoohvrite õiguste austamine;

61.  kutsub liikmesriike üles tunnistama hariduse tähtsust diskrimineerimise vastu võitlemisel ja tagama, et nende integratsioonistrateegiad keskenduksid riiklike õppekavade reformimisele, et kaasata nendesse ksenofoobia, rassismi ja romadevastasuse teema eesmärgiga käsitleda neid juba noortele suunatud avalikes käsitustes diskrimineerimise vormina;

62.  nõuab, et EL ja liikmesriigid:

   tagaksid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning võitleksid kõikide naiste vastu suunatud vägivalla vormide vastu ja võtaksid selle eest vastutusele kui põhiõiguste rikkumise eest, tagades samas ohvritele toetuse ja kaitse;
   ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning looksid andmete kogumise süsteemi, et toetada konventsiooniosalisi korrektsete ja võrreldavate andmete esitamisega naistevastase vägivalla ulatuse, vormide ja tagajärgede kohta;
   suurendaksid oma jõupingutusi, et saavutada Euroopa soolise võrdõiguslikkuse 2011.–2020. aasta pakti eesmärgid, ja võtaksid asjakohaseid meetmeid, mille abil käsitleda naiste otsese ja kaudse diskrimineerimise kõiki vorme, eriti soolise palgalõhe, tööalase segregatsiooni, stereotüüpide probleemi ning naiste vastu suunatud vägivalla kõiki vorme, sest naised kannatavad jätkuvalt igapäevaelus mitmes valdkonnas mitmekordse diskrimineerimise tõttu, hoolimata kehtivatest diskrimineerimise vastu võitlemist käsitlevatest õigusaktidest;
   edendaksid hariduses soolist võrdõiguslikkust ja selle süvalaiendamist ning piisavaid mehhanisme, mille abil jälgida ELi soolist võrdõiguslikkust käsitlevate meetmete rakendamist;
   hoogustaksid võitlust inimkaubanduse vastu, mille all kannatavad eelkõige naised, et kaotada seksuaalne ärakasutamine ja sunnitöö;
   tagaksid kehtivate võrdõiguslikkust käsitlevate direktiivide nõuetekohase rakendamise ja algatama rikkumismenetlusi;
   esitaksid naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa strateegia, mis käib selles valdkonnas oma eelneva osaluse jälgedes ja vastab Euroopa Parlamendi mitmele nõudmisele; peab sellega seoses kiiduväärseks komisjoni nulltolerantsi põhimõtet naiste vastu suunatud vägivalla suhtes; nõuab siiski rohkem meetmeid, sealhulgas üleeuroopalist strateegiat naistevastase vägivalla lõpetamiseks, mis on esile toodud nõukogu 2010. aasta märtsi järeldustes ning mis hõlmab õiguslikult siduvaid vahendeid ja teadlikkuse suurendamise meetmeid;
   seaksid naistevastase vägivalla teema, sh perevägivald, seksuaalne vägivald (vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamise), seksuaalne ärakasutamine ja kahjulikud traditsioonilised tavad (nt sunniviisilised abielud, naiste suguelundite moonutamine ja aukuriteod), oma tegevuskavas jätkuvalt tähtsale kohale, sest soopõhine vägivald on nii soolise võrdõiguslikkuse puudumise tagajärg kui ka võrdõiguslikkuse saavutamise takistus ning seetõttu ei tohiks seda sallida;
   rakendaksid nulltolerantsi põhimõtet naiste suguelundite moonutamise suhtes;
   võtaksid meetmeid ja algatakid projekte töö- ja pereelu ühitamiseks kõigi põlvkondade naiste jaoks; peab seejuures kiiduväärseks otsust kuulutada 2014. aasta töö- ja pereelu ühitamise Euroopa aastaks;

63.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse naiste vajadusi ja probleeme, tehes õigusaktide koostamisel ja ELi põhiõiguste olukorra analüüsimisel muu hulgas koostööd kodanikuühiskonna ja naiste valitsusväliste organisatsioonidega; rõhutab, kui oluline on jälgida ja hinnata soolist võrdõiguslikkust käsitlevate Euroopa õigusaktide rakendamist liikmesriikides;

64.  kutsub liikmesriike üles tagama korraliku palga ja pensionid, vähendama soolist palgalõhet ja looma naistele rohkem kvaliteetseid töökohti ning võimaldama naistel kasutada kvaliteetseid avalikke teenuseid ja parandama sotsiaalhoolekandeteenuseid;

65.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid võitluses majanduslike ja sotsiaalsete põhjuste vastu, mis soodustavad naistevastast vägivalda, nimelt tööpuuduse, madalate palkade ja pensionide, eluaseme puuduse, vaesuse ja avalike teenuste, eelkõige tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalkindlustusteenuste puudumise või madala kvaliteedi vastu;

66.  kutsub komisjoni üles tõhustama pingutusi võitlemisel tüdrukute põhiõiguste rikkumiste vastu ja eelkõige tööstuse vastu, mis käsitleb tüdrukuid seksuaalobjektina ja põhjustab kogu ELis tüdrukutega seksuaalsel eesmärgil kauplemise laienemist;

67.  palub, et liikmesriigid tagaksid riiklike strateegiate rakendamise seoses naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste austamise ja kaitsmisega; rõhutab Euroopa Liidu rolli teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel selles küsimuses, kuna tervis on põhiline inimõigus, mis on kõigi teiste inimõiguste kasutamisel hädavajalik;

68.  palub, et komisjon esitaks ettepaneku mitmekordset ja valdkonnaülest diskrimineerimist käsitleva õigusraamistiku loomiseks;

69.  on seisukohal, et naiste alaesindatus poliitilistes ja ettevõtlusvaldkonna otsustusprotsessides näitab demokraatia vähesust; kutsub seetõttu liikmesriike üles kehtestama positiivse diskrimineerimise meetmeid, võttes näiteks vastu õigusaktid võrdsussüsteemide ja sookvootide kehtestamiseks;

70.  rõhutab asjaolu, et edasiliikumine soolise palgalõhe vähendamisel on äärmiselt aeglane; märgib, et sama ja võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamine on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ülimalt oluline; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks direktiivi 2006/54/EÜ viivitamata läbi ja teeks selle kohta muudatusettepanekud kooskõlas direktiivi artikliga 32 ning ELi toimimise lepingu artikli 157 alusel, järgides Euroopa Parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni lisas toodud üksikasjalikke soovitusi;

71.  rõhutab asjaolu, et lastehooldusega seotud avalike teenuste valdkonna kärbetel on naiste majanduslikule sõltumatusele vahetu mõju; märgib, et 2010. aastal põhjendati 28,3% naiste mitteaktiivsust ja osalise koormusega töötamist hooldusteenuste puudumisega (2009. aastal oli see 27,9%); märgib ühtlasi, et 2010. aastal oli väikeste lastega naiste tööhõive määr ELis 12,7% võrra madalam kui lasteta naiste oma, mis on suurenenud võrreldes 11,5%-ga 2008. aastal;

72.  märgib kahetsusega, et liiga sageli rikutakse eakate naiste põhiõigusi, kaasa arvatud suur vägivalla- ning füüsilise, emotsionaalse ja finantsalase kuritarvitamise juhtumite arv mitmes ELi liikmesriigis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma jätkuvalt meetmeid eakate naiste kaitseks mis tahes vormis kuritarvitamise eest, kaasa arvatud halva kohtlemise eest eakate hooldekodudes;

73.  on seisukohal, et puudega naised kannatavad soo ja puude tõttu kahekordse diskrimineerimise all; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles võtma meetmeid puudega naiste põhiõiguste tagamiseks ja kaitsmiseks ELis;

74.  kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kindlamalt pühenduma sellele, et teha lõpp meedias, eelkõige reklaamides esitatavatele soolistele stereotüüpidele, arvestades kui olulist rolli võivad need mängida meeste ja naiste rolli üldise ettekujutuse ümberkujundamisel;

75.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama kodanike teadlikkust ja teadmisi nende Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õiguste kohta ning edendama osalusdemokraatiat pideva dialoogi kaudu kodanikuühiskonna, asjaomaste vabaühenduste ja naiste organisatsioonidega; kutsub eeskätt naiste organisatsioone üles jagama oma hindamatuid teadmisi seoses püsivate stereotüüpide ja diskrimineerimisega, sest naised on alati olnud kõige haavatavamad ohvrid;

76.  nõuab ELi institutsioonide suuremat osalemist ja mitme sidusrühma vahelise dialoogi parandamist seoses probleemidega, mida eakad kogevad oma inimõiguste täielikul rakendamisel;

Õigus solidaarsusele

77.  rõhutab, et finants- ja majanduskriis ja sellega tegelemiseks võetud meetmed puudutasid kõige olulisemal määral ja mõnikord kõige rängemalt kõige vaesemaid ja ebasoodsamas olukorras olevaid ühiskonnarühmi, nagu märgiti Euroopa Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku dokumendis „Inimõiguste kaitse kriisiajal”, milles viidatakse inimrühmadele, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus, näiteks rändajad, varjupaigataotlejad, romad, naised ja lapsed; märgib, et 2012. aastal ohustas 28 liikmesriigiga ELis veerandit rahvastikust vaesus ja sotsiaalne tõrjutus; nõuab erilise tähelepanu pööramist ning asjakohaste, mõjusamate ja tõhusamate meetmete võtmist olukorra parandamiseks ning ebavõrduse ja vaesuse vastu võitlemiseks; mõistab hukka poliitikud, kes kipuvad tegema kõnealustest inimrühmadest patuoinaid; väljendab muret asjaolu pärast, et majandus- ja sotsiaalkriisid panid põhiõigused, õigusriigi põhimõtte ja demokraatlikud väärtused nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil surve alla;

78.  rõhutab, et sotsiaalõigused on põhiõigused, mida on sellisena tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja ELi põhiõiguste hartas ning Euroopa sotsiaalhartas; rõhutab, et kõnealuseid õigusi tuleb kaitsta nii seadustega kui ka praktikas, et tagada sotsiaalne õiglus, eelkõige majanduskriisi ja kokkuhoiumeetmete võtmise perioodil; rõhutab, kui oluline on õigus inimväärikusele, kutsevabadusele ja õigus teha tööd, õigus mittediskrimineerimisele, sealhulgas rahvuse alusel, kaitse põhjendamatu vallandamise korral, õigus töötervishoiule ja tööohutusele, sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile, liikumis- ja elamisvabadus, õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, pakkudes tõhusat juurdepääsu tööhõivele, sobivale eluasemele, koolitustele, haridusele, kultuurile ning sotsiaal- ja arstiabile, ning tagada töötasu ja sotsiaaltoetus, mis kindlustab töötajale ja tema perele inimväärse elatustaseme, ning muud tööhõive- ja töötingimused, tööturu osapoolte autonoomia, töötajate vabadus ühineda riiklike ja rahvusvaheliste ühendustega töötajate majandus- ja sotsiaalsete huvide kaitseks ning pidada kollektiivläbirääkimisi;

79.  rõhutab, et töötusel, vaesuses elamisel ja sotsiaalsel tõrjutusel on oluline ja isegi negatiivne mõju Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamisele, kusjuures kõige suuremas ohus on järgmised õigused ja vabadused: õigus inimväärikusele (artikkel 1), kutsevabadus ja õigus teha tööd (artikkel 15), diskrimineerimiskeeld (artikkel 21), kaitse põhjendamatu vallandamise korral (artikkel 30), õigus sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile (artikkel 34), õigus tervishoiule (artikkel 35) ning liikumis- ja elukohavabadus (artikkel 45); märgib muu hulgas, et töötusel, vaesuses elamisel või sotsiaalsel tõrjutusel on tagajärjed ka juurdepääsu osas põhi-, sotsiaal- ja finantsteenustele jne;

80.  tuletab meelde, et süsteemid, mis tunnustavad sotsiaalset õiglust olulise põhimõttena, mida tuleb tugevate õigusaktidega rakendada, on parim kaitse majandus- ja finantskriisi sotsiaalsete tagajärgede eest;

81.  soovitab kõigil liikmesriikidel tühistada võimalikult kiiresti oma Euroopa sotsiaalharta suhtes veel alles olevad reservatsioonid; on seisukohal, et parlament peaks hoogustama püsivat dialoogi selles osas saavutatud edusammude kohta; on arvamusel, et viiteid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 osutatud Euroopa sotsiaalhartale tuleks tõhusamalt kasutada, näiteks lisada sotsiaalsete õiguste test komisjoni ja Euroopa Parlamendi läbiviidavasse mõjuhindamisse;

82.  nõuab jõulisemaid meetmeid, et aidata kodutuid ja tagada neile peavari ja toetus; taunib, eelkõige ajal, kui jätkuv finants- ja majanduskriis tõukab üha rohkem inimesi haavatavasse olukorda ja tänavale, riigisiseseid ja kohalikke õigusakte ja meetmeid, millega kriminaliseeritakse nimetatud hädasolevaid isikuid, sest niisugune tegutsemisviis kujutab endast silmatorkavat ja ebainimlikku põhiõiguste rikkumist;

83.  rõhutab vajadust tagada kriisi leevendamise meetmete ühildavus ELi väärtuste ja eesmärkidega ning liidu meetmete suhtes õigusriigi põhimõtte järgimine eeskätt euroala kriisi mõju tõttu enim kannatanud riikides;

84.  kordab tungivalt oma üleskutset nõukogule lisada teema „Kõige vaesemate põhiõiguste tegelik tagamine” Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti järgmise mitmeaastase raamistiku teemavaldkondade hulka;

85.  peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis kehtivad ikka veel töötajate vaba liikumise üleminekueeskirjad; rõhutab, et kartused seoses tööjõurände negatiivse mõjuga ei ole põhjendatud; toonitab, et hinnangud näitavad ELi 15 riigi SKP peaaegu 1%-list pikaajalist kasvu laienemisjärgse liikuvuse tulemusena (aastatel 2004–2009)(35) ;

86.  märgib, et alusetud on hiljutised väited, nagu oleks vaba liikumine ränne, mille eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemidest kasu saada(36) ; toonitab, et diskrimineerimine on Euroopa kodanikele suureks takistuseks põhiõiguste kasutamisel; rõhutab, et liidu kodanikel, kes elavad alaliselt teises liikmesriigis, on vastavalt määrusele (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustuse vallas õigus võrdsele kohtlemisele;

87.  rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tõhustama oma tegevust tööõiguste ja sotsiaalsete põhiõiguste arendamisel ja tagamisel, mis on oluline samm, et saavutada Euroopa Liidus võrdne kohtlemine, inimväärsed töökohad ja toimetulekut võimaldava palgad;

88.  kutsub komisjoni ja liikmesriikide üles tunnustama töötajate õigust ohututele ja tervisesõbralikele töötingimustele, nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalharta artiklis 3, mis on vajalik selleks, et töötajatel oleks võimalik elada inimväärset elu, ning tagama töötajate põhiõiguste järgimine;

89.  rõhutab tööturu osapoolte tähtsat rolli kollektiivläbirääkimistel töötajate põhiõiguste ja võrdse kohtlemise kaitsel, seda eriti noorte, naiste, puudega inimeste ja muude tööturul ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade puhul;

Õigus kodakondsusele

90.  rõhutab, et Lissaboni lepingu ja ELi põhiõiguste harta jõustumise ning kodanike ja kodanikuühiskonna järjest kasvavate ootuste tõttu – mida näitasid võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) läbikukkumine ja pealtkuulamisskandaalid – on vaja edendada ja laiendada ELis, eelkõige selle institutsioonides, organites, talitustes ja asutustes, ning liikmesriikides demokraatlikku ja institutsioonilist läbipaistvust ja avatust; on seisukohal, et läbipaistvus ja avatus on tähtsaimad põhimõtted, mida tuleb tugevdada ja edendada, et tagada hea valitsemistava ja kodanikuühiskonna täielik osalemine ELi otsustusprotsessis;

91.  avaldab kahetsust määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) läbivaatamise institutsioonidevahelise takistamise üle; palub nõukogul ja komisjonil viia selle määruse läbivaatamine lõpule Euroopa Parlamendi esitatud ettepanekute alusel, et tagada ELi otsustusprotsessi suurem läbipaistvus ning ELi kodanikele parem juurdepääs dokumentidele; kutsub ELi institutsioone, talitusi, organeid ja asutusi üles rakendama täielikult määrust (EÜ) nr 1049/2001, nagu nõutakse Lissaboni lepingus, ja märgib, et arvestades Euroopa Kohtu kohtupraktikat ja ombudsmanile esitatud kaebusi, praegu seda ei tehta; palub samas nõukogul ja komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et tagada läbipaistvus kodanike teavitamises, kuidas ELi eelarvest liikmesriikidesse suunatavaid rahavooge kasutatakse;

92.  rõhutab, et õigus heale haldusele tähendab ka ametiasutuste jaoks kohustust teavitada kodanikke nende põhiõigustest ja seletada vaesematele inimestele nende õigused lahti ning tagada nende järgimine;

93.  tuletab meelde, et kodakondsus tähendab vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 21 igaühe õigust osaleda oma elukohariigi avalikus elus; tuletab meelde, et Euroopa kodakondsus ei piirdu hääleõiguse ja kohalikel ning Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õigusega ega ka nende õiguste teostamisega vaba liikumise ja elukoha valdkonnas, kui olulised need ka ei ole; rõhutab seetõttu, et Euroopa kodakondsus tähendab, et iga liidu territooriumil elav resident võib aktiivselt, ilma igasuguse diskrimineerimiseta osaleda poliitilises, sotsiaalses, kultuurilises ja demokraatlikus elus liikmesriigis, kus ta elab, ja kasutada kõiki Euroopa Liidu poolt tunnustatud poliitilisi, tsiviil-, majandus-, sotsiaal- ja kultuurilisi põhiõigusi ja vabadusi;

94.  juhib tähelepanu vajadusele korraldada teadlikkuse tõstmise ja teabekampaaniaid, et edendada kodanike seas liidu väärtusi ja eesmärke; nõuab konkreetselt Euroopa Liidu lepingu ja ELi põhiõiguste harta asjaomaseid artikleid sisaldavate tekstide võimalikult ulatuslikku levitamist;

95.  peab kiiduväärseks otsust kuulutada 2013. aasta Euroopa kodanike aastaks, kuid kutsub siiski komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ELi kodanike teavitamist nende õigustest, et nad saaksid täielikult kasutada ära oma ELi kodakondsust;

96.  kutsub liikmesriike üles algatama teavituskampaaniaid, et teavitada ELi kodanikke nende õigusest hääletada ja kandideerida valimistel; nõuab kõikides liikmesriikides Euroopa valimiskorra suhtes vajalike reformide läbiviimist, et suurendada ELi kodakondsuse aktiivset kasutamist; kutsub liikmesriike üles ergutama kodanike aktiivset osalemist kodanikualgatuste abil ning petitsiooniõiguse ja Euroopa Ombudsmanile kaebuse esitamise õiguse kasutamise abil;

97.  tuletab meelde Euroopa Ombudsmani töö tähtsust üksikisikute õiguste valdkonnas; rõhutab, kui oluline on viimase sõltumatus, et tagada usaldusväärsus, ja palub seetõttu tema staatust muuta, et välistada ametlikult, et ombudsmani endised või praegused valijad saaksid teda valida;

98.  rõhutab, et aluslepingutes sätestatud ja vaba liikumise direktiiviga tagatud Euroopa kodanike ja nende perekondade õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, aga ka kutsevabadus ja õigus teha tööd, on üks Euroopa kodanike põhiõigusi ja kujutab endast vastuvõtvate riikide jaoks olulist majanduslikku hüve, aidates kaasa oskuste ja töökohtade vaheliste ebakõlade lahendamisele ja aidates vähendada ELi demograafilist defitsiiti; rõhutab, et direktiiviga on juba sätestatud vaba liikumise õiguse suhtes kehtivad erandid ja piirangud; mõistab hukka kõik katsed, mille eesmärgiks on nimetatud õigustiku läbivaatamine, ja nõuab, et mis tahes nende eeskirjade rikkumised lahendatakse Euroopa Kohtus;

Õigusküsimused

99.  rõhutab, et sõltumatu, õiglane, tõhus, erapooletu, õigustatud ja mõistlike tähtaegade jooksul toimuv õigusemõistmine on demokraatia ja õigusriigi ning nende usaldusväärsuse jaoks äärmiselt oluline; tunneb sellega seoses muret arvukate rikkumiste pärast, nagu seda on näidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu süüdimõistvate otsuste arv; kutsub liikmesriike üles viima Euroopa Kohtu otsuseid täielikult ellu; rõhutab, et ELis ei tohi sallida karistamatust, mis tuleneb võimu-, jõu- või mõjupositsioonist isikute, õigus- või poliitiliste asutuste üle;

100.  tunnistab, et seoses juurdepääsuga õigusemõistmisele on peale kohtute olulised ka kohtusüsteemivälised ja kohtulaadsed institutsioonid, nagu liikmesriikide inimõiguste institutsioonid, võrdõiguslikkuse asutused, ombudsmanid, andmekaitseasutused ja muud asutused, kelle pädevusvaldkonda kuuluvad inimõigused; rõhutab sellega seoses, et kõigis ELi liikmesriikides tuleks määrata või luua riigisisesed inimõiguste institutsioonid ning tagada nende täielik akrediteerimine kooskõlas Pariisi põhimõtetega (ÜRO 20. detsembri 1993. aasta resolutsioon A/RES/48/134 inimõiguste kaitse ja edendamisega tegelevate riiklike institutsioonide staatuse ja tegevuspõhimõtete kohta); rõhutab, et täieliku sõltumatuse nõue oleks kasulik ka muudele institutsioonidele, kelle pädevusvaldkonda inimõigused kuuluvad;

101.  palub FRA-l koostöös ÜRO eriraportööriga läbi viia uuringu terrorismivastasest võitlusest ajendatud erakorraliste seaduste ja menetluste ja nende vastavuse kohta põhiõigustele; lükkab tagasi kõik erakorralised menetlused, mis viivad silmnähtavalt tasakaalust välja kohtumenetluse süüdistuse ja kaitse seisukoha, nagu salajased ülekuulamised või salajased kohtuotsused, või annavad valitsusele erivolitused meedia tsenseerimiseks või võimaldavad teostada elanikkonna üle salajast järelevalvet; märgib kahetsusega, et terrorismivastase võitluse poliitika on järk-järgult viinud kuritegude ja õiguserikkumiste kasvuni, mille tagajärjeks on eelkõige kiirendatud kohtumenetluste arvu mitmekordistumine, miinimumkaristusmäärad ja teabe suuremahulisem kogumine rahvastiku kohta;

102.  kutsub komisjoni üles jätkama tööd kriminaalõiguse ja menetluslike tagatiste tegevuskava rakendamise kallal ja liikmesriike võtma selles küsimuses vastu ambitsioonikam seisukoht;

103.  peab kiiduväärseks FRA aruannet, mis käsitleb ELis diskrimineerimisjuhtude korral juurdepääsu õiguskaitsele, ja rõhutab, et juurdepääs õiguskaitsele on sageli keeruline ja vaevanõudev; on seisukohal, et olukorra parandamiseks võiks lihtsustada menetlust ja suurendada toetust neile, kes nõuavad õigust;

104.  võtab teadmiseks komisjoni poolt algatatud õigusvaldkonna tulemustabeli, mis hõlmab kahjuks ainult tsiviil-, kaubandus- ja haldusõiguse küsimusi, olenemata sellest, et Euroopa Parlament palus sellesse lisada ka kriminaalõiguse, põhiõiguste ja õigusriigi valdkonna; nõuab seetõttu selle täiendamist nii, et tulemustabel hõlmaks ka nimetatud valdkondi; rõhutab, et tulemustabel tuleks integreerida uude Kopenhaageni mehhanismi ja Euroopa poliitikatsüklisse, mis käsitleb ELi lepingu artikli 2 kohaldamist; rõhutab ühtlasi, et õigusemõistmise toimimise parandamise ainsaks eesmärgiks ei saa olla riigi atraktiivsuse suurendamine investorite ja ettevõtjate jaoks ning pidada peamiselt silmas kohtumenetluse efektiivsust, vaid samuti tuleb tagada õigus õiglasele kohtumõistmisele ja põhiõiguste austamine;

105.  palub komisjonil uurida õiguskaitsele juurdepääsu käsitleva õiguse tõhusat rakendamist seoses iga praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse kuuluva isiku õigusega elada keskkonnas, mis on sobiv tema tervisele ja heaolule;

106.  väljendab muret konstitutsioonikohtute politiseerimise pärast teatavates liikmesriikides ja tuletab meelde sõltumatu kohtusüsteemi otsustavat tähtsust;

o
o   o

107.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, samuti liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

(1) Nõukogu dokument 10140/11, 18.  mai 2011.
(2) ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.
(3) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(4) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(5) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(6) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(7) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(8) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 49.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0500.
(10) ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 1026.
(11) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405.
(12) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 54.
(13) ELT C 224 E, 19.8.2010, lk 18.
(14) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 73.
(15) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 50.
(16) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 112.
(17) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 154.
(18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0203.
(19) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 54.
(20) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0090.
(21) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 121.
(22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0444.
(23) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0315.
(24) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 1.
(25) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0418.
(26) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0350.
(27) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.
(28) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0045.
(29) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 75.
(30) Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 24. aprillil 2012. aastal vastu võetud resolutsioon 1872(2012).
(31) Piirkondlik uuring: eriraportöör François Crépeau 24. aprilli 2013. aasta aruanne A/HRC/23/46 Euroopa Liidu välispiiride haldamise ja selle mõju kohta rändajate inimõigustele.
(32) FRA aruanne Euroopa lõunapoolsete merepiiride põhiõiguste kohta, märts 2013.
(33) ELT C 131 E, 8.5.13, lk 9.
(34) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0594.
(35) „Employment and social developments in Europe 2011” (tööhõive ja sotsiaalsed muutused Euroopas 2011. aastal), 6. peatükk: Intra-EU labour mobility and the impact of enlargement (ELi-sisene tööjõu liikuvus ja laienemise mõju), lk 274.
(36) Vt faktide kogumise analüüsi mittetöötavate ELi-siseste rändajate mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste ja elukoha põhjal määratavate tervishoiuhüvitiste mõju kohta liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidele. Tööhõive peadirektoraat, lõplik aruanne, mille esitas ICF GHK koostöös Milieu Ltd-ga 14. oktoobril 2013.

Viimane päevakajastamine: 30. mai 2017Õigusalane teave