Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni avaldus ELi-Hiina tippkohtumise kohta.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua juhataja, tervitan tänast ELi ja Hiina inimõiguste dialoogi arutelu. Teile teadaolevalt tõstati ja arutati inimõiguste küsimust hiljutisel tippkohtumisel Beijingis ja sellele viitab selgesõnaliselt ka ühisavaldus.

Ma arvan, et on aus tunnistada, et kuigi tõsised probleemid jäävad ja nendega on vaja tegeleda, on Hiina teinud inimõiguste alal viimasel aastal samuti märkimisväärseid edusamme. See vastab eriti tõele sotsiaalsete ja majandusõiguste valdkonnas, aga ka teistes valdkondades.

Käimas on tegevus töö kaudu ümberõppimise süsteemi reformimiseks. Sellega seoses tervitame uut õigusloomega seotud algatust, mida läbi vaadatakse ja loodame samuti, et varsti alustatakse konkreetseid reforme. Inimõiguste aluspõhimõtteks on mitte võtta üksikisikult vabadust asjakohase kohtumõistmise ja õiglase kohtuotsuseta.

Hiina töötab samuti ÜRO eriraportööri piinamise küsimustes soovituste ellurakendamisega. Justiitsministeerium andis näiteks hiljuti kohtutele korralduse mitte tugineda ainult ülestunnistustele süü tõendamise piisava vahendina, sest ülestunnistusi võidakse mõnikord anda politsei või kinnipidamisasutuse personali poolt toimepandud piinamise tagajärjel. Hiina algatab samuti kõnealustele avaliku korra kaitse töötajatele suunatud eraldi koolitusmeetmed.

Meil on samuti hea meel märkida edusamme, mida on teinud kõrgem rahvakohus, millel on nüüd täielikud volitused madalama astme kohtute poolt langetatud surmaotsuste läbivaatamiseks. Me mõistame, et tulemuseks on täideviidud surmaotsuste ja hukkamiste arvu vähenemine. See valmistab Euroopa Liidule heameelt. Nagu te teate, on see pikka aega olnud sekkumise esmatähtis valdkond.

Sellele vaatamata – ja nüüd pean loomulikult ütlema ka mõned negatiivsed asjad – jätkub komisjoni mure inimõiguste olukorra pärast Hiinas üldiselt ja konkreetsemalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste valdkonnas. Eelkõige peame selle all silmas sõna-, usu- ja ühinemisvabadust ning vähemuste õiguste kaitset, näiteks Tiibetis ja Xinjiangi provintsis.

Selles kontekstis jääb inimõiguste kaitsjate allasurumine põhiprobleemiks. Vabalt rääkimise õiguse teostamine toob sageli kaasa peksmise, koduaresti või isegi vahi alla võtmise. Internetile juurdepääsu – teabe saamise õigusele juurdepääsu – jälgitakse hoolikalt ja seda piiratakse ning näiteks isikud, kes kõnelevad Tiibetile suurema autonoomia andmise poolt, mõistetakse ebaproportsionaalselt pikaks ajaks vahi alla. Riigisaladuse sätete ning teiste lõdvalt sõnastatud kriminaalsätete kasutamine soodustab vabalt kõnelejate või avaldajate kohtu alla andmist.

Komisjon kutsub seetõttu Hiina valitsust tungivalt üles lubama igasugusel kujul arvamust avaldada. Meie arvates on see samuti väga oluline tegur seoses rahvusvahelise üldsuse arvamustega Hiina kohta, eelkõige enne järgmisel aastal lähenevaid olümpiamänge, kui kõikide silmad on suunatud Hiinale. Ajalugu näitab, et väljendusvabaduse lubamine muudab ühiskonna pikas perspektiivis palju stabiilsemaks. Me kõik teame seda.

ELi ja Hiina inimõiguste alases dialoogis käsitletakse korrapäraselt kõiki osutatud küsimusi. Seetõttu tervitame asjaolu, et kõige viimane dialoog, mis toimus oktoobris Beijingis, võimaldas siirast ja süvitsiminevat arvamustevahetust meie mureteemadel ning mitmed arutelud viisid järgneva tegevuseni. Oluline on mõista, et see dialoog tähendab olulist foorumit, kus mõlemad pooled saavad avatult oma tegelikest probleemidest rääkida, aidates kaasa meie erinevuste paremale mõistmisele – ja meie erinevused jäävad märkimisväärseks.

Selles kontekstis kahetseme Hiina otsust mitte osaleda Berliini inimõiguste seminaril kahe valitsusvälise organisatsiooni osalemise keelamise kaudu ja et samadel põhjustel jäi äsja ära seminar Beijingis. Meie arvates on kodanikuühiskonnal väga oluline osa ja seminar kujutab endast valitsusväliste organisatsioonide jaoks asjakohast foorumit väärtuslike panuste tegemiseks. Olen kindel, et suudame jõuda vastastikusele kokkuleppele, nii et see oluline tegevus saaks edukalt jätkuda tulevikus, nagu rõhutati ELi ja Hiina tippkohtumisel.

Lubage mul lõpetada, öeldes, et on veel kaks olulist inimõiguste alast küsimust, mida Hiina poolega korrapäraselt esmatähtsana tõstatame. Üks on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti allkirjastamine Hiina poolt ja teine küsimus on Tiananmeni väljaku demonstratsioonide ajal vahistatute ja hiljem 1989. aasta sündmusi mälestanute vabastamine. Mõlema poole otsustav tegevus saadaks selge positiivse signaali ja oleks äärmiselt tervitatav.

  Edward McMillan-Scott, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, tahaksin volinik Ferrero-Waldnerit selle avalduse eest tänada.

Minu arvates on väga oluline, et pärast ELi ja Hiina tippkohtumist – ja eriti ELi ja Hiina inimõiguste alast dialoogi – oleks parlamendi liikmetel võimalik tulemustega tutvuda. Ma ei taha kulutada aega ELi ja Hiina tippkohtumisele. Tahan rääkida inimõiguste dialoogist, sest see viis mind eelmise aasta maikuus Beijingi, kui ma koos pr Flautrega valmistasin ette raportit Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse reformi kohta.

Tahan täna õhtupoolikul rääkida nende eest, kes ise enda eest rääkida ei saa. Nendeks on loomulikult enamik Hiina inimestest, kes tahavad muutusi ja reforme. Seda liikumist juhib teiste seas Gao Zhisheng, kristlasest jurist, kes kadus oma kodust Beijingis, kus teda hoiti koduarestis pärast tema eelmisel aastal õõnestustegevuse eest süüdimõistmist.

Kuna ma tean, et tema nimi oli dialoogi käigus tõstatatute seas, arvan, et üks probleemidest, mille me siin parlamendis leiame, on seotud dialoogiga. Märkides, et volinik ütles, et tegemist oli siira ja süvitsimineva arvamustevahetusega – ja ma olen kindel, et eurooplaste osas vastas see tõele – ei ole ma veendunud, et see oli nii ka hiinlaste osas. Minu kogemuste kohaselt – alates ajast, kui olin ELi-Hiina raportöör 1997. aastal, 10 aastat tagasi, kui see protsess algas – ei ole Hiinas inimõiguste tähenduses absoluutselt mingit tulemust näha, selles mõttes, et inimeste elu oleks parandanud või oleks vahistatuid vabastatud või piinamine lõpetatud või lõpetatud massiline kinnipidamine, millest teatas Laogai fondist Harry Wu. Tema hinnangul viibib Hiinas käesoleval ajal mingisuguses kinnipidamisvormis vahi all 6,8 miljonit inimest, paljud nendest usuliste veendumuste tõttu – peame siin silmas eelkõige Falun Gongi harrastajaid, kes on süütud, kuid keda nende usu pärast piinatakse ja kes paljudel juhtudel surevad.

Tahaksin samuti kajastada lähenevaid olümpiamänge. Ei tohiks unustada, et olümpiaharta artiklis 1 on sätestatud, et riigid peaksid järgima universaalseid eetika põhiprintsiipe. See tähendab ainult ühte – Hiinat ei saa käsitleda kõnealuste mängude nõuetekohase võõrustajana, eriti kuna alates 2001. aastast ei ole midagi põhimõtteliselt muutunud. Loodan, et kõik fraktsioonid ühinevad ühisettepanekuga, mis kutsub IOC-d üles hindama Hiina vastavust 2001. aastal kokkulepitud nõuetele. Ma kardan, et tulemus ei ole nõuetele vastav. Minu arvamus on, et olümpiamängud tuleks otsekohe üle viia Ateenasse ja peaksid sinna igaveseks jääma.

  Hannes Swoboda, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Proua juhataja, asun kohe asja juurde: usun, et olümpiamängud Hiinas peaksid toimuma, kuna meil on hea võimalus just neid mänge kasutada, et kiirendada oma läbirääkimisi Hiinaga. See on öeldud ka ühisavalduses, hr McMillan-Scott, ning kui te püsite arvamusel, mida olete väljendanud, olete ühisavalduse vastu.

Pr Ferrero-Waldner, üks teie endistest oponentidest, Madeleine Albright, täheldas Ühendriikide riigisekretärina töötamise ajal, et loomulikult oli inimõiguste küsimusi tõstatada märksa raskem Hiinas kui Birmas, kuna Hiinas olid geopoliitilised tegurid määravad. On fakt, et vajame Hiinat partnerina paljudele globaalprobleemidele lahenduste otsimisel. See ei tohi aga takistada meil inimõiguste küsimuse tõstmist ning selle üle sügavuti arutlemist, kuigi mitte tingimata kõiketeadvate koolidirektorite ja –direktrisside toonis. Olen väga rahul, et põhiõiguste hartale täna alla kirjutati, kuna paljud kõnelejad on märkinud, et meil pole õigust inimõigusprobleemidest rääkida, kui meil endil väga head inimõiguste austamise toimikut ette näidata pole. Me oleme tõepoolest kindlalt veendunud, et on Hiina huvides inimõigusi mitte jalge alla tallata, vaid korralikult austada.

Hiina tahab stabiilsust. Kuidas peaks Hiina stabiilseks jääma, kui inimõiguste küsimust rõhutatumalt ei tõstetata? Me ei taha, et Hiina koost laguneks. Pole mingit mõtet Euroopat üles ehitada, samal ajal Hiinat hävitada üritades, aga inimõiguste mitteaustamine on risk Hiina stabiilsusele. Me tahame, et Hiinat juhitaks sotsiaalse õigluse põhimõtetele vastavalt. Monumentaalse kasvuprotsessi kontekstis, millele viitas ka hr Barroso, on ainus viis stabiilsust kaitsta sotsiaalsete faktoritega täielikult arvestamine. On aga võimatu sotsiaalset õiglust saavutada, kui inimõigusi ei austata, kui inimesed ei saa koostada ametiühinguid ega teha rahvaalgatusi.

Me tahame, et Hiina keskenduks otsustavamalt keskkonnateemadele, kuna keskkond on tähtis ülemaailmne ühine vara. Me teame, et Hiinas kujunevad paljud algatused massiprotestideks minimaalsete keskkonnastandardite rikkumise vastu. Hiinale oleks kasulik, kui riik neid hääli kuulaks. See oleks Hiinale samm edasi.

Nendel põhjustel usun, et asi pole Euroopa ülbuses, vaid meie ühiste huvide kaitsmises. Hiina huvides tõstame esile inimõiguste küsimuse ning Hiina poliitilise süsteemi valgustatud esindajatele tuleks kasuks kuulata meid ja seda lahendust, mis on Hiina huvides ning mis aitaks Hiinal areneda: miski, mis tal inimõigusi austamata võimatu on.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua juhataja, imetlen väga Hiina panust maailma tsivilisatsioonide arengusse. Tehnoloogia, ühiskonna ja kultuuri mõttes on Hiina tõenäoliselt andnud inimkonna arengusse kõigist teistest riikidest suurema panuse.

Mul on kahju, et Hiina kasvava majandusliku küpsusega ei kaasne kasvav poliitiline küpsus. Kahetsen samuti, et Euroopa Liit ei tee rohkem Hiina õiges suunas tõukamiseks.

Kaks päeva tagasi, inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeval kuulutas EL oma valmisolekut „inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks kogu maailmas meie välispoliitika nurgakivina“.

Ja ometi, lahkusid kaks nädalat tagasi hr Barroso ja hr Socrates tippkohtumiselt enne lõppu, olles taganud Euroopa majandushuvid, jättes ametnikud lõppjärelduste üle läbi rääkima – järelduste, milles oodatult ei märgitud eriti inimõigusi, milles toetati relvaembargo kaotamist ja vaidlustati Taiwani palve ÜROga ühinemiseks. Nad tegid palju hr Solana eelmisel kuul hoolikalt valitud sõnade kõigutamiseks.

Ma tahaksin teada, kuhu maailm välja jõuab, kui Euroopa Liit, universaalsete, vastastikku sõltuvate ja jagamatute inimõiguste isetehtud kaitsja ei suuda avaldada selget arvamust maailma kõige hullemate inimõiguste kuritarvitajate kohta.

Kahtlustan, et nii hiinlased kui teised võivad hakata kahetsema otsust korraldada olümpiamängud Beijingis. Hiina asutused ise lubasid, et loovad suurema vabaduse ja avatuse õhkkonna. Ometi ütlevad Human Rights Watchi liikmed, et viimase seitsme aasta jooksul on kuritarvitamine levinud. Hiinas hukatakse jätkuvalt rohkem inimesi kui ülejäänud maailmas kokku, aga enne olümpiat on seal ka dramaatiliselt piiratud riigisisest teisitimõtlemist ja meediavabadust.

Sellised arengud on vastuolus olümpiaharta vaimuga. Need on otseses vastuolus ka Beijingi asutuste endi võetud kohustustega korraldajalinna lepingus, mille nad koos rahvusvahelise olümpiakomiteega alla kirjutasid.

Seda lepingut ei ole avalikustatud. Miks? Sest kui maailm näeks Hiina lubaduste ja Hiina tegevuse vahelist täielikku ja totaalset ebakõla, ei oleks meil teist valikut kui boikoteerida Beijingi samasugusel viisil nagu me boikoteerisime Lõuna-Aafrika apartheidi.

Ma ei usu boikottidesse. Olen samuti jätkuvalt arvamusel, et suhtlemine reformideks ja avanemiseks valmis Hiinaga annab rohkem kasu kui tühjad ähvardused. President Hu Jintao peab aktsepteerima, et kokkulepe on kokkulepe. Korraldajalinna leping, inimõiguste klausel Hiina konstitutsioonis, inimõiguste ülddeklaratsioon – need on Hiina kodanikele antud lubadused. Kui Hiina tahab olümpiamängudega tõestada maailmale oma legitiimsust ja usaldusväärsust, siis peab ta omakorda tõestama, et on valmis kinni pidama võetud inimõiguste kohustustest - suurendades kooskõlas olümpiatõotustega meediavabadust, peatades surmanuhtluse kooskõlas ÜRO nõudmistega, lõpetades toetuse sõjalistele diktaatoritele Birmast Darfurini ja lubades üldvalimisi Hongkongis. Sellisel viisil on Hiinal võimalik võita koht rahvusvahelise kogukonna südames.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, Hiina Rahvavabariik on riik, mille leiab igast inimõiguste rikkumise nimekirjast, kas on küsimus siis kõne- ja ühinemisvabaduses, kohustuslikus abordis, kadumistes, piinamistes, usuvabaduses või Taiwani vastase agressiooni ähvarduses.

Hiina jätkab katolikuusuliste tagakiusamist. David Kilgouri, Kanada valitsuse endise Aasia riigisekretäri ettekanne näitab, et üks kõige tagakiusatumaid rühmitusi alates 1999. aastast on Falun Gong, mille liikmetelt eemaldatakse Hiina töölaagrites väevõimuga organeid. Inimesed, kelle ainus kuritegu oli kohtumine Euroopa Parlamendi asepresidendi hr McMillan-Scottiga, on hiljuti jäljetult kaduma läinud.

Samal ajal õitsevad meie kaubanduslikud suhted. Hiina laiendab oma mõjuvõimu Aafrikas ning kutsub varsti miljoneid külalisi olümpiamängudele. Ma ei mõista, miks puudub siiani kõige ilmsem vastus: vaba maailm peab 2008. aasta olümpiamänge boikoteerima.

  Hélène Flautre, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Proua juhataja, me räägime täna volinik Ferrero-Waldneriga, ning see on teretulnud. Siiski esindasid 28. novembril toimunud kümnendal ELi-Hiina tippkohtumisel Bejingis Euroopa Liitu selle president, kaubandusvolinik ning rahandusvolinik.

On tõsi, et alates 2000. aastast on kaubandus Euroopa Liidu ja Hiina vahel kasvanud 150%; samuti on tõsi, et märksa raskemaks on muutunud Hiina inimõiguste olukorra halvenemise alase statistika koostamine. Inimõigusalaste teemade arutamises ühes kaubandusteemadega pole midagi tabu. Nende vahel on selge side, näiteks seoses ametiühinguga liitumise vabaduse ja Hiina tööliste võimalusega mobiliseeruda ning nõuda paremaid töötingimusi. Üldine suhtumine, mida kohtame, on kahetsusväärne, veel rohkem seetõttu, et selle eesmärk on meid aega raiskama panna: 2001. aastal vastu võetud otsus lubas Hiinas uut vabadust ning inimõiguste ja demokraatia arengut; Hiina rahvas ootab selle lubaduse täitmist ning nad pöörduvad meie poole.

Neile on valmistatud pettumus seoses lootusega, et olümpiamängude korraldamisega Hiinas võib kaasneda avatus, ning pettumustunne on kibe. Mitte ainult pole mängudeks valmistumine seni põhjustanud isegi karmimaid repressioone, vaid veelgi kahetsusväärsemalt on mängude organiseerimisel endal olnud ettenägematud mõjud ning seda on kasutatud ettekäändena tõsiseks inimõigusrikkumiseks. Ma pean silmas sunniviisilise vara konfiskeerimise ning hooajatöö ekspluateerimise juhtumeid. Kõik see ei pruugi olla üllatav, kuna dissident Hu Jia teatas meile, et Bejingi julgeolekuülem juhib ka sealsete olümpiamängude organiseerimist.

Võibolla alustame lõpuks asjade seisu kohta üllatuse või isegi kohkumuse väljanäitamist, kui välismaiste ajakirjanike peletamine ja represseerimine, mis on juba alanud, veelgi drastilisemaks muutub, kuna nende tööd juba takistatakse. Näiteks näitab kahe Agence France-Presse ajakirjaniku arreteerimine 12. septembril, et jaanuaris 2007 kehtestatud reegleid järgitakse ainult valikuliselt ning ainult juhul, kui asjasse puutuvad isikud kuidagi režiimi ei häbista. Hiina antud lubadused on alusetud; tõepoolest, lubadustest kinni pidamine on juba nii vähene, et riik on langenud mustade nimekirjade koostamiseni. Praegu on olemas 42 kategooriaga must nimekiri inimestest, keda olümpiamängudel persona non grata’ks peetakse, alates dalai-laamast kuni Falun Gongi järgijate ja muude teisitimõtlejateni.

Selle aasta jaanuaris algasid läbirääkimised uue ELi-Hiina raamlepingu kohta. See on teretulnud, kuna uus leping tähendab ka uut „inimõiguste ja demokraatia” klauslit. See loob värske võimaluse inimõigusalaste probleemide arutamiseks Hiina juhtkonnaga. Siiski, 2007 oli ka aasta, mil jäeti ära inimõigusalase dialoogi ettevalmistamiseks peetud õiguslik seminar, kuna Hiina juhtkond keeldus lubamast kahel kindlal MTÜ-l osa võtta, üks nendest hästituntud organisatsioon, mida esindas inimõiguskampaaniatest osavõtja Sharon Hom. Oli kindlasti kasulik, et liit sel puhul vankumatu seisukoha võttis. Samal ajal peame muidugi küsima, kas sellised seminarid võivad jätkuda. Meie seisukoht on, et need kaks asja ei tohiks olla üksteist välistavad. On väga tähtis, et õigusseminaride pidamine jätkuks. Võrdselt tähtis on aga ka mitte lasta Hiina juhtkonnal dikteerida, kes neist osa võivad võtta.

  Koenraad Dillen (NI). - (NL) Daamid ja härrad, viimastel aastakümnetel on see koda olnud paljude kõlavate inimõigusalaste deklaratsioonide asukoht. Põhiõiguste harta proklamatsioon on taas pannud meid keskenduma sellele, mis Euroopa põhiolemus tegelikult on. Me oleme väärtuspõhine kogukond, mis rajaneb solidaarsusel, sallivusel ning inimõiguste austamisel.

Vähemalt on see nii teoorias, kuid reaalsus on mitmeti erinev. Ning Euroopa Liidu inimõigusalane juhtlause peaks tegelikult olema mitmeti erinev. Viimasel paaril nädalal on olnud väga selge, et need, kellel inimõigustest kuulmisest villand on, on tihti samad inimesed, kes järgivad seda teist Realpolitik’u põhimõtet, nimelt erst das Fressen, dann die Moral, ehk „enne toit, siis moraalsus", nagu Berolt Brecht seda ütles.

Pariisis tervitab Nicolas Sarkozy tulutoovate lepingute eest massimõrvarit, kes tahtis vaid paar päeva tagasi terrorismi legaliseerida, kiideldes, et ta ei raisanud sõnu oma riigi inimõigustest rääkimise peale. Lissabonis võetakse verejanuline türann nagu Mugabe vastu kogu austusega, kuna ka Aafrikas peame hoolitsema oma kaubanduslike huvide eest.

Hiinas järgime sarnast kurssi. Eelmisel aastal teatas Amnesty International, et Bejing on ikka veel tagurlik nii olulistes küsimustes nagu surmanuhtlus, kohtumenetlused, pressivabadus ja inimõigusaktivistide liikumisvabadus. Samal ajal toimub Hiina pealinnas riukalik puhastus, ütles Amnesty International. Taasharimist sunnitöö abil ja vangistust ilma süüdistuseta kasutatakse nüüd karistustena rikkumiste eest, mõne näitena arvete volitamata postitamine, litsentsita takso juhtimine ja kerjamine.

Inimõigusaktivistid vaigistatakse, kuid järgmisel aastal staadion helgib ja särab, mu daamid ja härrad. Paljud Euroopa jõukad üritavad saada mängude avamisele istekohti esireas. Ja kui nad koju tagasi jõuavad, jätkavad nad kahtlemata võitlust ekstremismi vastu Euroopas. Seda on piisavalt, et südant pahaks ajada.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – (LT) On võimatu eitada, et alates 1998. aastast, kui algasid tippkohtumised Hiina ja Euroopa vahel, on ELi ja Hiina suhted nii poliitilisel, majanduslikul, kaubanduslikul kui teaduslike uuringute tasemel kiiresti arenenud ning kasvanud strateegiliseks partnerluseks. Siiski põhinevad strateegilised partnerlused, nagu meie neid mõistame, ühistel väärtushinnangutel ning austusel demokraatia ja inimõiguste vastu.

Inimõiguste austamine on alati olnud ning on ka edaspidi vundament, millele EL ehitatud on. See pole lühiajaline deklaratsioon, nagu ELi ajalugu enam kui poole sajandi jooksul kahtlemata tõestanud on. On aeg, et kõik riigid, ELi partnerid, mõistaks, et on mõned asjad, millest EL kunagi ei tagane ega loobu. Seetõttu tahaks ma märkida, et mõni tund tagasi kirjutati selles samas ruumis alla ajaloolisele dokumendile: ELi põhiõiguste hartale.

Selleni jõudes tahaks ma ära märkida fakti, et teatud probleemidel on ELi-Hiina suhete arengule negatiivne mõju ning nende probleemide lahendamise võti peitub enamasti Hiina ametivõimude kätes.

Jutuajamiste jooksul Hiina esindajatega, isegi kaubandus- ja majanduslike koostöölepingute alaste läbirääkimiste ajal, oleme alati meeles pidanud ega unusta kunagi fakti, et inimesed Hiinas kannatavad jätkuvalt vangikongides oma poliitiliste vaadete, usu või vähemusrahvuste hulka kuulumise tõttu ning majanduslike kuritegude eest, nagu maksudest kõrvalehiilimine, karistatakse surmanuhtlusega.

Viimastel aastatel, seoses lähenevate olümpiamängudega Bejingis, oleme teada saanud muudest „edusammudest”, näiteks faktist, et inimeste elamud hävitatakse olümpiaehitistele ruumi tegemiseks ilma neile kompensatsiooni maksmata, ning 42 kategooriaga nimekirja olemasolust, milles olevatel inimestel on keelatud olümpiamängudest osa võtta, näiteks dalai-laama, tema järgijad ja inimõiguste kaitsjad.

Ma saan öelda ainult üht: see ei lähe absoluutselt kokku olümpiamängude traditsioonide ja vaimuga. Minu soovitus on seetõttu kustutada need nimekirjad, mis Hiinale üldse au ei tee, ning kindlustada, et olümpiamängude auks vabastatakse kõik poliitvangid ja süümevangid ning kehtestatakse surmanuhtlustele moratoorium.

Kahetsen fakti, et ELi-Hiina tippkohtumine Bejingis ei muutunud ajalooliseks sündmuseks ning et ei osalenud need poliitikud, kes oleks võimelised ELi-Hiina suhted uuele tasemele tõstma. Puudus vaid üks: suurem inimeste ja nende õiguste arvestamine ja austamine.

  Glyn Ford (PSE). - Proua juhataja, räägin sellel arutelul ELi ja Hiina tippkohtumisest ja ELi ja Hiina inimõiguste dialoogist, kuigi mõnede parlamendi fraktsioonide esitatud resolutsioonidest ei oleks Te üldse aru saanud, et arutelu esimene pool olemas oli.

Hiinlastega inimõigusküsimuse tõstatamine on õige. Inimõiguste olukord Hiinas on nõuetekohasest kaugel. Hiina jätkab surmanuhtluse kasutamist nagu volinik Ferrero-Waldner avaesinemises ütles. Nad represseerivad Tiibeti autonoomiat pooldavaid organisatsioone, väljapoole väga kitsast ametlikult lubatud usurühmi jäävaid usulisi rühmitusi, samuti teisi, kes edendavad oma piirkondi, sõnavabadust ja üritavad ja organiseerivad ametiühinguid. Meil on samuti ületamatu tõke seoses sadade miljonite võõrtöötajatega Hiinas, kes üritavad organiseeruda ja lõpetada ekspluateerimise ja edendada nõuetekohaseid tööstandardeid.

Paljud siin parlamendis keelduvad täielikult tunnistamast edusamme, mida Hiina on viimasel kahel aastakümnel teinud. Minu arvates on inimõiguste olukord Hiinas, kuigi see on nõuetekohasest kaugel, palju parem kui see oli Tiananmeni väljaku päevadel. Nagu volinik märkis, eeldab surmanuhtlus nüüd Hiina kõrgema kohtu kinnitust. Minu enda kogemus näitab, et Hiinas on praegu suurel määral mõttevabadust, aga mitte ühinemisvabadust, sest see on ikka veel sine qua non, mida Hiina ja Hiina asutused tegelikult keelavad.

Peame jätkama Hiinale nendes küsimustes surve avaldamist, aga keeldumine tunnistada edasiliikumist võtab täiesti ära julguse režiimi sisestelt progressiivsetelt ja liberaalsetelt jõududelt, kes üritavad kaugemale liikuda, sest neid ei tunnustata selles eest, mida nad juba teinud on.

Hiina on praegu globaalne majanduslik, tööstuslik ja poliitiline suurvõim. ELi tegevus peab olema kriitiline ja kritiseerima õigesti Hiinat selle eest, mida ta on valesti teinud, kus ta peaks edasi liikuma, samal ajal kui me tegeleme globaalset soojenemist käsitleva dialoogiga, globaliseerumise negatiivsete tagajärgedega, Aafrika arengu ja terrorismivastase võitlusega.

  Dirk Sterckx (ALDE). - (NL) Proua juhataja, ma arvan, et strateegiline partnerlus Hiinaga on vägagi teretulnud. Olen väga õnnelik, et meil on nüüd rohkem sidemeid kui vaid majanduslikud, ning et näiteks meievaheline kultuuriline kontakt on viimastel aastatel tohutult kasvanud. Olen väga õnnelik, nähes nii palju tähelepanu pööratavat poliitilisele dimensioonile, ning tsiteerin ühte näidet.

Aafrika: peame jätkama oma koostööd Hiinaga seoses Aafrika poliitikaga ning meil on nüüd foorum, kus seda teha. Olen õnnelik, et härra Michel läheb varsti Bejingi seda ja muid teemasid arutama. Samuti on minu arust väga hea, et töötame majanduslikel teemadel järjest rohkem koos. Kuid ma olen väga mures lahknevuste pärast meie majandussuhetes.

Näiteks ei näe ma kuskil mainituna fakti, et me peaks tegema rohkem oma siseturu alase kogemuse edasiandmiseks hiinlastele, kes selle abil oma turgu märkimisväärselt arendada saaksid. Sama käib regionaalpoliitika kohta, et elimineerida regionaalsed erinevused. Meil on nendel aladel kogemusi. Me oleme saanud mitu õppetundi. Aga ma ei arva, et hiinlased on väga innukad sellest osa võtma.

Hr Mandelson on öelnud, et Hiinasse investeerimises on palju veel ebaselge ning et see kahjustab meie eksporte Hiinasse ja ka Hiina majanduskasvu. Arvan, et tal on õigus. Majanduse õitsemiseks on vaja õigusriiki ja kindlustunnet. Seoses nii intellektuaalse omandi, tooteohutuse kui kapitalihaldusega. Muidugi on aga samuti vaja võrdsust seaduse ees, kui rääkida individuaalsetest inimõigustest. See on vähemalt sama tähtis, kui mitte palju tähtsam.

Olen rahul, et inimõigusalase dialoogi kohta koostatakse raport. Ma arvan, et see peaks iga kord nii olema. Nagu teie, volinik, näen ma hulka lootustandvaid märke, kuid Euroopa Parlament peab säilitama keskendumist ühele või kahele asjale, mis veel lahendatud pole: sõnavabadus, vähemuspoliitika, sunnitöö, mis kahetsusväärselt endiselt jätkub, võimu kuritarvitamine, mida kahjuks liiga palju tehakse, ning surmanuhtlus, mis endiselt eksisteerib. Meie kui Euroopa Parlament peame jätkama nende teemade rõhutamist ning see on midagi, mida peame tegema päevast päeva.

  Helga Trüpel (Verts/ALE). - (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma usun, et puutume ikka ja alati kokku küsimusega, kuidas oleks õige jätkata meie poliitilisi suhteid Hiinaga. Hr Sterckx rääkis just uuesti strateegilisest partnerlusest ning õigustatult. Leian, et see on absoluutselt soovitav eesmärk. Kuid peame olema realistlikud ning selgelt pole me praegu veel sellel tasemel, kuna meil pole ühiste väärtushinnangute vundamenti – inimõigused, vähemuste õiglane kohtlemine, surmanuhtluse kaotamine – millele saaks ehitada tõelise strateegilise partnerluse.

Arvan, et oli absoluutselt õige, ja ütlen seda kaalutletult kui roheline Saksa Euroopa Parlamendi liige, et Angela Merkel kohtus dalai-laamaga, kuna see näitab, et me ka mõtleme seda, mida inimõiguste austamise kohta ütleme.

Teisest küljest on midagi, mida ma üldse õigeks ei pea. President Sarkozy ütles meile, kui ta siin hiljuti kõneles, et inimõigused peavad olema Euroopa Liidu iseloomulik tunnus, kuid kolm nädalat hiljem Hiinasse lennates ta seal inimõiguste küsimust ei tõstatanud. See on Euroopa kaksikmoraal ning see on midagi, mida me ei tohiks taluda.

Ma usun tulihingeliselt, et meie dialoog Hiinaga, mida ma toetan ning mille toime panemiseks peab meil olema poliitilist tahtejõudu, ei saa olla ainult lipitsev mesijutt, vaid peab sisaldama ka konfrontatsiooni. Kui me need kombineerime ning peame Hiinaga läbirääkimisi enesekindlal viisil, peame me samuti välja näitama varjamatut kriitikat. Ka olümpiamängude kontekstis peavad hiinlased saavutama enesele seatud eesmärgid ning meie, eurooplased, peaksime olema julged ja otsekohesed ning hiinlastele oma kriitikat välja näitama, kui selleks põhjus tuleb.

  Tunne Kelam (PPE-DE). - Proua juhataja, paar tundi tagasi allkirjastas Euroopa Parlamendi president põhiõiguste harta ja teatas, et „meil on moraalne ja poliitiline kohustus kaitsta inimväärikust. See hõlmab kõiki inimesi siin maailmas.“ Portugali peaminister märkis, et „harta on osa ELi välispoliitikast“.

Lubage mul tulla Hiina juurde. Me mõistame, et Beijingi olümpiamängude korraldajaks saades võttis Hiina valitsus kohustuse austada täielikult nii olümpiamängude inimväärikuse ideaali kui rahvusvaheliselt tagatud inimõigusi.

Euroopa Parlament peab nüüd järeldama, et hiljuti on suurenenud otseselt olümpiamängudega seotud poliitilised tagakiusamised. Lisaks hukatakse Hiinas rohkem inimesi kui ülejäänud maailmas kokku – kuni 10 000 aastas.

Inimväärikuse kaitsjad võetakse vahi alla ja kuni seitset miljonit inimest piinatakse kurikuulsates Laogai laagrites.

Mida me peaksime tegema? Arvan, et vastuse andis siin eile Sahharovi auhinna võitja Osman, kes soovitas meil avaldada vastavatele valitsustele rohkem survet – teha midagi konkreetset. Valitseb arusaamine tegematajätmise patust – vastutus selle eest, mida me oleksime saanud ja võinud teha, kuid jätsime tegemata. Probleemide kuuldavale toomisest ei piisa; on aeg kohaldada tingimuslikkust ja deklareerida, nagu meie kolleeg hr Watson meile ütles – kokkulepe on kokkulepe.

Ainuke viis sundida Hiina kommunistlikke diktaatoreid oma kodanikke rohkem austama on saata signaal, et võtame oma solidaarsuse ja inimväärikuse väärtusi piisavalt tõsiselt, et panna diktaatorid kuritarvituste ja ülbuse eest tegelikult kannatama.

  Józef Pinior (PSE). - (PL) Proua juhataja, Euroopa Parlament on mitmel korral rõhutanud inimõiguste rikkumist ning demokraatia vajakajäämist Hiinas. Need on enesestmõistetavad probleemid. Alles eile, arutades Euroopa Liidu eelmise aasta inimõigusalast raportit, kõnelesime me inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi puudumisest Hiinas.

Teisest küljest ei tundu mulle õige ignoreerida Hiinas aset leidvaid muutusi paremuse poole. Eriti peaks Euroopa Liit kasutama tulevat olümpiamängude aastat selleks, et avaldada Hiina juhtkonnale survet liberaliseerimiseks, demokraatia ja õigusriigi edendamiseks ja kõigi poliitvangide vabastamise suunas liikumiseks.

20. novembril kohtus Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjon visiidil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni New Yorgis Liu Zhenminiga, Hiina esindajaga ÜROs. Pean seda konstruktiivseks kohtumiseks. Hiina pool näitas märke avatusest ja tundlikkusest inimõiguste ja demokraatia alasele survele: fakt, mida rõhutasid ka Human Rights Watch’i liikmed ja Amnesty International jutuajamiste jooksul allkomisjoni delegatsiooniga.

  István Szent-Iványi (ALDE). - (HU) Proua juhataja, volinik, miljardid inimesed ootavad 8. augustit 2008, olümpiamängude avamist, suure huviga. Seda ei vaata mitte ainult spordisõbrad, vaid ka need, kes ootavad Hiinalt inimõigusalast progressi. Kahjuks ei saa me seniste tulemustega rahul olla. Hiina Kommunistlik Partei võib rõõmustada, kuna ta ta peab võimu legaliseerimiseks olema saavutanud suurel hulgal edu. Aga meil on ka võimalus kasutada olümpiani jäänud aega nii hästi kui võimalik ning nõuda rangelt selgitust inimõigusalasele seadusetusele. Euroopa Liidu – Hiina inimõigusalane dialoog on kestnud juba üle 24 aasta. Kahjuks pole selle tasakaal alati soosiv. On mõningane progress, näiteks surmanuhtluse rakendamisel, kuid paljudel aladel on hästi näha lubadustest taganemist, nagu näiteks sõnavabaduse, pressivabaduse ja Internetivabadusega seoses. Selleks, et me saaksime muutusi esile kutsuda, peame me ka inimõigusalases dialoogis muutusi tooma.

Esiteks peame ütlema, et inimõigusalane dialoog pole sellistest probleemidest kõnelemiseks ainuke platvorm. Iga liikmesriik on samuti kohustatud seoses nende probleemidega kahepoolsetes suhetes rangelt ja kindlalt tegutsema.

Teiseks peab kindlustama kodanikuühenduste olemasolu ja läbirääkimiste selguse ja arusaadavuse. Selgus on väga tähtis seal toimuva jälgimiseks. Kuna dialoog pole iseenesest eesmärk, on see ainult mõttekas, kui see annab suure panuse Hiina inimõigusalase olukorra parandamisele.

Lõpuks tahaks ma rääkida olukorrast seoses Uyghuri vähemusega. Nendest räägitakse vähe ning nad on unustatud vähemus. Neid ei vaeva ainult üldised repressioonid Hiinas, vaid nad on ka etnilise, usulise ja keelelise diskrimineerimise ohvrid. Ma soovitan tungivalt teil ka nende huvides tegutseda. Aitäh teile.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE). - (ES) Proua juhataja, ma tahaks ära kasutada võimalust Euroopa valitsustele mõningaid asju meelde tuletada.

Esimene on seotud relvaembargo kaotamisega Hiinas, millele on korduvalt viidatud. Tahaksin märkida, et selles täiskogus on tihti rõhutatud, et keelu kaotamine saaks toimuda vaid siis, kui on toimunud ehtne ja tähenduslik progress seoses nendega, kes 1989. aasta Tiananmeni väljaku sündmustele järgnevalt vahistati. Mitte progress üldiselt, vaid just seoses selle probleemiga, kuna see on asi, mida me Hiina võimudelt praegu ootame: mingisugunegi tähendusrikas edasiminek, mis võimaldaks sellist tegu teha.

Ma arvan, et kuni selle ajani ei oleks keelu tühistamine mitte ainult ennatlik, vaid annaks edasi täielikult vale sõnumi ning jätaks Euroopast väga halva mulje, kui kaotame embargo, mis, ma kordan, kehtestati tollal väga spetsiifilistel põhjustel, mida kindlasti veel lahendatud pole.

Teine sõnum, toetades kolleegi pr Trüpeli seisukohta, on see, et teatud Euroopa riikidele on vastuvõetamatu järele anda ning mõnikord ka alistuda Hiina võimude survele takistada neid korraldamast ametlikke kohtumisi tähtsate Hiina isikutega, mõnel juhul dissidentidega või rahvaesindajatega nagu dalai-laama, mille vastutasu on kindlad kaubanduslikud suhted Hiinaga.

Eriti täna, kui me oleme alla kirjutanud põhiõiguste hartale, on see midagi, mis käib täielikult vastu elementaarsele eetosele, mida Euroopa Liidus kehtestada üritame.

  Ana Maria Gomes (PSE). - (PT) Tippkohtumisel rääkis Euroopa selgelt, kuidas Hiina WTO reegleid pahupidi pöörab, ei austa tööliste õigusi, ekspordib tooteid, mis on tervisele kahjulikud, varastab tehnoloogiat ning tõkestab Euroopa ligipääsu Hiina turule. Hiina juhtkond polnud harjunud kuulma ELi nii otsekoheselt rääkimas ning nad vastasid samaga, takistades mõne päeva ühist deklaratsiooni, kuid Euroopa juhtkond ei suutnud kahetsusväärselt survele vastu panna: ei tehtud mitte ainult vastuvõetamatuid mööndusi Taiwani referendumil, vaid ei vaidlustatud ka „ühe Hiina poliitikat” ega hakatud Bejingile vastu seoses tõsiste inimõigusalaste probleemidega. Kuna aega nappis, ütles president José Sócrates Portugali ajakirjanikele, mõnikord arutatakse neid asju ka õhtusöögi ajal.

Surmanuhtlus ja Tiananmeni väljaku massimõrvast saadik kinnihoitavate vangide vabastamine: need on põhjuste hulgas, miks see parlament on Hiina suhtes relvamüügi embargo jätkamise poolt. Omavoliline kinnipidamine ja kohtuprotsess, korruptsioon ja sundväljatõstmised, ajakirjanike ja internetikasutajate tagakiusamine ja repressioon, tiibetlaste ja vähemuste repressioon, vastutus Darfuri ja Birma tragöödiate eest – kõik need olulised probleemid olid tippkohtumise päevakorras. Selgelt pole ainuüksi ELi kohustus Bejingilt enne 2008 olümpiamängude korraldamist selgitust nõuda. Kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee loob kompromisse õhukvaliteedi kohta, miks mitte mõista Bejingi hukka olümpiaideaalide vastu austuse puudumise tõttu, seoses suhetega oma kodanike ja teiste riikidega? Mitte keegi, kõige vähem ELi nõukogu ja komisjon, ei tohi jätkata Hiinas vabaduse ja inimõiguste eest toimuvate võitluste eiramist. See on maraton, mis saab seoses 2008. aasta olümpiamängudega vaid hoogu juurde. See ei mõjuta mitte ainult miljoneid ja miljoneid hiinlasi, vaid on tagajärgedega tervele inimkonnale.

  Milan Horáček (Verts/ALE). - (DE) Proua juhataja, inimõigusalane dialoog ELi ja Hiina vahel on toimunud suletud uste taga kaks korda aastas viimased 11 aastat, kuid siiski pole selle tagajärjel toimunud midagi inimõiguste situatsiooni parandamiseks Hiinas. Teadaanded hukkamistest ja piinamistest vanglates ja töölaagrites ning tiibetlaste rõhumine näitavad selgelt, et meie eurooplased ei toimi oma vastutuse kohaselt.

Olümpiamängud lähenevad ja annavad Hiinale hea võimaluse tõestada reformimisel ehedat innukust. Samal ajal ei tohi ka meie topeltstandardeid rakendada. On väga tänuväärne, et liidukantsler Angela Merkel võttis tugevast kriitikast hoolimata dalai-laama vastu. Oleks ainult loogiline, kui ka Belgia, Prantsusmaa ja muude riikide juhtkonnad samamoodi toimiksid. ELi peetakse ülemaailmselt inimõiguste hääleks ning on viimane aeg, et me tegutseksime järjekindlalt igas kontekstis, kaasa arvatud seoses oma dialoogiga Hiinaga.

  Alexandra Dobolyi (PSE). - Proua juhataja, täna on meil arutelu ELi ja Hiina tippkohtumise teemal, mis toimus 10 päeva tagasi, ja ELi ja Hiina inimõiguste dialoogi 24. vooru teemal, mis toimus kahe kuu eest.

Eriti täna lubage mul alustada teisest. Inimõiguste ja põhivabaduste austamine on ELi ja tema poliitikate keskne põhimõte ja midagi, millest me kõik väga hoolime ja toetame. Aga olen üks neist, kes usuvad, et EL peaks inimõiguste edendamisel järgima tulemustele orienteeritud lähenemist, mitte niivõrd lihtsalt põhimõtetele tuginevat ja kõige olulisem, peame aktsepteerima, et paranemine toimub ainult järk-järgult. See ei tähenda, et EL peaks kõhklema kriitika kuuldavale toomisel ja oma jõu kasutamisel demokraatlike reformide taganttõukamiseks.

Olen ka üks nendest, kes hoolivad kõrgetasemelisest tooteohutusest, mis puudutab 550 miljonit Euroopa kodanikku; kes hoolib kaubanduse tasakaalustamatusest, tõhusast turulepääsust, intellektuaalomandi õigustest ja rahvusvahelisest konkurentsipoliitikast, mis mõjutab tuhandeid Euroopa ettevõtteid ja miljoneid Euroopa töötajaid; kes hoolib koostööst keskkonnakaitse alal, rahvusvahelise keskkonnajuhtimise ja kliimamuutuste alal, mis puudutavad kogu maailma elanikke.

Kuna me kõigest eeltoodust hoolime, toetame tugevalt komisjoni ja nõukogu ja eesistujariiki, kui nad jätkuvalt tegelevad, läbi räägivad ja rõhutavad korrapärases dialoogis Hiina poolega kõiki neid küsimusi. Juba ELi ja Hiina viimase tippkohtumise 18-leheküljelise ühisavalduse lugemisest piisab, et mõista ELi ja Hiina koostöö keerukust, tundlikkust ja tähtsust ..

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua president, see arutelu näitab veelkord, et ühiskondlikud muutused võtavad aega ja ma arvan, et peame alati meeles pidama, kust Hiina on tulnud. Arvan, et peame tunnistama ka teatud edasiliikumist, nagu ma alguses ütlesin. Aga samal ajal on tõsi, et me ei ole veel seal, kus me Hiinat näha tahaksime.

Seetõttu arvan, et inimõiguste dialoog, millega kaasneb valitsusväliste organisatsioonide seminar, jääb meie inimõigustega seotud probleemidega tegelemise nurgakiviks Hiinas.

Arvan, et peame olema kindlameelsed, kuid realistlikud. Kindlameelsed Hiina veenmisel, et inimõiguste täieliku austamise üldine kehtestamine on tema enda huvides. Realistlikud, sest peame aru saama, et ainult pühendumise ja pikaajaliste jõupingutustega on meil tegelikku lootust saavutada Hiinas tõelised reformid. Selles kontekstis tahaksin ka öelda, et valitsusväliste organisatsioonide seminari jätkamine on nii Hiina kui ka Euroopa Liidu vastastikustes huvides. Ka seda kinnitati äsjasel tippkohtumisel.

Seetõttu arvan, et pärast järgmist inimõiguste dialoogi Sloveenia eesistumisel on hea võimalus taasalustada kodanikuühiskonna seminariga.

Teiste küsimuste kohta lubage mul vaid öelda, et ühisavalduses märgiti ka inimõigusi ja loen ette mõned esimesed read. „Mõlemad pooled rõhutasid valmisolekut inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks ja jätkasid ELi ja Hiina inimõiguste dialoogi, sealhulgas kaasneva õigusseminari, kõrgelt väärtustamist.“ Näete – siin see on. Nad rõhutavad konkreetsete sammude tähtsust inimõiguste valdkonnas ja kinnitavad valmisolekut dialoogi edasiseks tugevdamiseks ja nii edasi.

Tahaksin samuti öelda, et on mõned konkreetsed küsimused, mida siin arutelus rõhutati ja mille suhtes me soovime edasiliikumist näha, näiteks Falun Gong. Falun Gongi pooldajate olukord, keda nende usu tõttu represseeriti, jääb meie jaoks probleemiks. Tõstatasime selle küsimuse korduvalt ja eelkõige seoses inimõiguste dialoogi sessioonidega. Me palusime ja jätkame Hiina võimude palumist lõpetada Falun Gongi järgijate karm kohtlemine.

Seoses surmanuhtlusega olen varem öelnud, et see on meie päevakorras esikohal ja selles raamistikus oleme Hiinalt tungivalt nõudnud – ja jätkame seda nende ridade kohaselt – piirata eriti raskete kuritegude vahemikku eesmärgiga surmanuhtlus lõplikult kaotada.

Esimene samm oleks rakendamisele moratooriumi kuulutamine. Sellele järgneks, nagu ma oma sissejuhatavates märkustes ütlesin, esimese sammuna surmamõistmisotsuste läbivaatamine kõrgemas kohtus, mida pidevalt jälgitakse.

Usun, et arutelu näitas väga selgelt, et pilt on kirju – on edusammud, aga palju on veel teha ja ma saan ainult öelda, et jätkame Hiinaga tegelemist, et julgustada Hiinat edasi liikuma. Arvan, et olümpiamängud on Hiina jaoks hea võimalus näitamiseks, et nad on kaugemale liikunud.

  Juhataja. - Olen vastu võtnud kuus resolutsiooni ettepanekut, mis on esitatud vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2.

Debatt on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 13. detsembril 2007.