Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2682(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B6-0531/2007

Arutelud :

PV 13/12/2007 - 11.3
CRE 13/12/2007 - 11.3

Hääletused :

PV 13/12/2007 - 12.3
CRE 13/12/2007 - 12.3

Vastuvõetud tekstid :


Arutelud
Neljapäev, 13. detsember 2007 - Strasbourg EÜT väljaanne

11.3. Õiglus sundprostitutsiooni ohvritele
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on viis resolutsiooni ettepanekut õigluse kohta sundprostitutsiooni ohvritele(1).

 
  
MPphoto
 
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), autor. − (ES) Pr juhataja, pean kõnealuse resolutsiooni eestvedajana ütlema, et olen eriti rahul sellega, et oleme lõpuks leidnud ruumi ja piisava konsensuse selle esitamiseks, sest ma siiralt usun, et teema oli seda ja palju enamat väärt.

Räägime peaaegu 200 000 naisest, eufemistlikult tuntud kui „sundprostituudid”, keda Jaapani keiserlik armee sundis enne Teist maailmasõda ja selle ajal seksiorjadeks. Pärast 62 aastat taotlevad ellujäänud endiselt õiglast hüvitust.

Elu jooksul on nad kannatanud halva füüsilise ja vaimse tervise, isoleerumise ja häbi ning sageli äärmise vaesuse käes. Seni ei ole Jaapani valitsus täitnud rahvusvahelisi eeskirju hüvitise kohta, mis hõlmavad tagastamist, kompensatsiooni, rehabilitatsiooni ja rahulolu, sealhulgas täielikku avalikustamist, vabandamist ja tagamist, et tegevust ei korrata. See on eriti märkimisväärne, arvestades, et Jaapan on üks peamisi rahastajaid sõjajärgsel perioodil.

Seega oli kiire vajadus reageerida ja juhtida tähelepanu sellele, nagu ellujäänud teevad, et tõde peab olema seotud õiglusega ning et vabandus ei tähenda midagi, kui sellega ei kaasne vastutuse võtmist. Tahaksin rõhutada, et see ei puuduta üksnes üksikute ohvrite õigusi, vaid ka kollektiivseid õigusi, mis toovad endaga kaasa kohustuse meeles pidada, et sellist tüüpi rikkumist enam ei juhtuks.

See tähendab, et peame paluma jaapanlastel täita ajaloolise aususe ülesanne ja mitte üksnes tunnistada asjaolusid, vaid vabandada oma eelkäijate nimel ning hüvitada ohvritele.

Lõpetuseks tahaksin väljendada oma suurt austust ja tunnustust naistele, kellel oli ja on jätkuvalt julgust rääkida ja nõuda õiglust, ning organisatsioonidele, nagu Amnesty International, kes neid sellel teekonnal toetavad.

 
  
MPphoto
 
 

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), autor. − (SV) Pr juhataja, kõnealune resolutsioon nõuab õiglust ja hüvitist sadadele tuhandetele naistele, nn sundprostituutidele, keda sunniti osutama seksuaalteenuseid enne Teist maailmasõda ja selle ajal. Kõik need alandatud naised, keda peeti seksiorjuses, ootavad endiselt õiglust ja hüvitist. Jaapani ametivõimud on tõepoolest midagi teinud, aga nagu resolutsioonis näidatakse, on Jaapani valitsusel ja ametivõimudel veel palju teha, et tagada nendele naistele õiglus ja hüvitis.

Enamik naisi, kes sellesse kohutavasse olukorda sunniti, olid tollel ajal väga noored. See tähendab, et need kohutavad kogemused on rikkunud kogu nende elu. Neid on sunnitud elama oma elu halva füüsilise ja vaimse tervise, isoleerumise ja häbi ning sageli äärmise vaesuse käes. Asjaolu, et need naised ei ole saanud täielikku õiglust ja hüvitamist, tähendab ka seda, et kuriteo toime pannud isikud pääsesid oma tegude eest karistamatult.

Jällegi karistatakse ohvreid, naisi, kui toimepanijad pääsevad. Kõnealune resolutsioon on oluline ka seetõttu, et selles tuuakse esile see, mis alati sõja- ja konfliktipiirkondades juhtub, et peamised ohvrid on alati naised. Seetõttu on oluline, et juhiksime sellele küsimusele tähelepanu. Peame püüdma sellele lõpu teha.

 
  
MPphoto
 
 

  Marcin Libicki (UEN), autor. − (PL) Pr juhataja, kui räägime kuritegudest ja mõtleme 20. sajandi kuritegude peale, mõtleme eelkõige sakslaste ja bolševike või pigem üldisemalt öeldes kommunistide toime pandud kuritegudele. Euroopas teame vähem selle kohta, et Kaug-Idas pani Jaapan toime tohutuid kuritegusid 1930ndatest kuni sõja lõpuni. Üks suurimaid kuritegusid oli naiste seksuaalne kuritarvitamine sel perioodil.

Jaapani keiserlik armee sundis seksiorjadeks umbes 100 000 naist vallutatud riikidest Kaug-Idas. Kõnealusel seksiorjusel, mis oli iseenesest täiesti kriminaalne, olid ka kaugeleulatuvamad tagajärjed. Need tagajärjed olid sunniviisilised abordid, sandistamine ja ulatuslikud mõrvamised ning palju enesetapujuhtumeid nende naiste seas. Ilmselgelt on kõik nendest naistest, kes veel elus on, väga vanad.

Tuleb möönda, et sõjajärgsel perioodil tegi Jaapani valitsus palju, et kompenseerida neid kohutavaid rikkumisi naiste vastu, kes seda kogesid. Täna kutsub kõnealune resolutsioon Jaapani valitsust üles tegema poliitilise, moraalse ja rahandusliku lõpplahenduse nende naistega, kes on veel elus, ja surnud naiste peredega. Neil on selleks kindlasti õigus.

 
  
MPphoto
 
 

  Sophia in 't Veld (ALDE), autor.(NL) Pr juhataja, tahaksin alustada, väljendades oma solidaarsust nende naistega – usun, et meie kõigi nimel. Mul on hea meel, et see on päevakorras, sest see on võtnud kaua aega. Euroopa Parlament on viis kuud kõhelnud, kas naiste inimõigused peaks olema prioriteet või mitte.

Hr Dillen, kes on nüüd lahkunud, ütles just, et naiste rõhumine on Koraanis tüüpiline, mis on täielik nonsenss, sest nagu „sundprostituutide” küsimus näitab, ei ole meestel naiste allasurumiseks ja ekspluateerimiseks Koraani vaja.

Ka mulle valmistab Euroopa Parlamendi suhtumine tegelikult üsna suurt pettumust. Nagu ma just ütlesin, kõhkles täiskogu selle üle väga kaua aega ning olen kuulnud, et isegi siinse parlamendi liikmed esitavad väiteid nagu: „Jah, aga 90 % nendest naistest tegid seda oma vabast tahtest” ja „Nojah, see on nende kultuur, sellest tuleb aru saada”. Ausalt öeldes on see minu jaoks tülgastav. See on vägistamine ja vägistamine on eranditult igas vanuses ja kõikides kultuurides kuritegu.

Olen nüüd kuulnud, et Jaapani kooliõpikuid on kohandatud, ent seejärel kuulen Jaapani saatkonnast, et seda lugu tuleb rääkida väga ettevaatlikult, sest õpilased ei tea veel palju seksuaalsusest ja see võib neid psühholoogiliselt kahjustada. Mitte keegi ei räägi sundprostituutide psühholoogilistest kahjustustest. Ausalt öeldes on see minu meelest šokeeriv. Igatahes on mul hea meel, et see on nüüd päevakorras ning oleme seda vastu võtmas.

Minu meelest on oluline, et vabandused oleksid siirad ja üheselt mõistetavad. See ei ole formaalne küsimus. Kui eelmine peaminister Shinzo Abe seadis kogu küsimuse taas kord kahtluse alla, ei piisa sellest, et praegune valitsus ütleb: „Oh, aga me jätkame eelmise poliitikaga”. Vajalik on siirus ja üheselt mõistetavus.

Samuti, kui kuulen väiteid, mis on tulnud Jaapani saatkonnast viimastel päevadel, mis juhtumisi on täis kõige tunnustamist, mis juba on tehtud, arvan, et siiruse osas on veel ruumi suurteks edusammudeks. Seetõttu loodan, et kõnealune resolutsioon väljendab meie kõikide solidaarsust ohvritega.

 
  
MPphoto
 
 

  Karin Scheele (PSE), autor. − (DE) Pr juhataja, olen väga tänulik eelmisele kõnelejale tähelepanu juhtimise eest asjaolule, et ükski religioon siin maailmas ei ole immuunne massiliste inimõiguste rikkumiste suhtes naiste vastu, kuid see puudutab rohkem diktatuuri ja autoritaarseid süsteeme kui mõnda konkreetset religiooni.

Jaapani keiserlik armee sundis sadu tuhandeid naisi enne Teist maailmasõda ja selle ajal sundprostituutideks. Ajaloolaste hinnangul anti umbes 200 000 sundprostituuti Koreast, Hiinast, Taiwanist ja Filipiinidelt Jaapani sõduritele seksiorjadeks. Sundprostituutide süsteem on üks kõige ulatuslikematest inimkaubanduse juhtumitest 20. sajandil ning hõlmas massiliselt grupiviisilist vägistamist ja sunniviisilisi aborte.

Pärast sõja lõppu mõrvasid relvajõud paljud naised või takistasid neil koju tagasi minna. Paljud ellujäänud vaikisid häbi tõttu oma mineviku pärast ning neid häbimärgistati ja pagendati ühiskonna äärealadele. Sundprostitutsiooni teemat ei tõstatatud sõjakuritegude kohtuprotsessidel ja hüvitisest ei olnud juttugi.

Alles 1980ndate lõpus tuli sundprostituutide saatus jälle päevavalgele. Selle põhjuseks ei olnud automaatne muutus teadlikkuses, vaid kiiresti arenev naiste liikumine Lõuna-Koreas. Vähehaaval hakkasid naised, keda oli sunnitud prostituutideks, avalikult rääkima. 1992. aastal algasid iganädalased meeleavaldused Jaapani saatkonna ees Soulis sõnadega: „Jaapani valitsus peaks häbi tundma, mitte meie.”

1997. aastal paluti Jaapani valitsusel esmakordselt rahvusvaheliselt võtta õiguslik ja moraalne vastutus naiste vastu toime pandud inimõiguste kõige rängemate rikkumiste eest. Oma raportis nõudis ÜRO eriraportöör naistevastase vägivalla küsimustes rahalist hüvitist ohvritele ja kohtuotsuseid toimepanijatele. Jaapani tolleaegse valitsuse reaktsioon oli nende nõudmiste täielik tagasilükkamine.

Täna on juba korduvalt öeldud, et tõde tuleb arvesse võtta. Seega nõuame, et Jaapani valitsus lükkaks avalikult tagasi mis tahes väited, mis eitavad või seavad kahtluse alla sundprostituutide vangistamise ja orjastamise, ning samuti nõuame, et nad võtaksid moraalse ja õigusliku vastutuse 200 000 inimese orjastamise eest. Kutsume Jaapani valitsust üles rakendama mehhanisme, et maksta hüvitist kõikidele sundprostituutide süsteemi elavatele ohvritele ja nende perekondadele nii kiiresti kui võimalik.

Paljud sundprostitutsiooni süsteemi ohvrid on surnud või vähemalt 80-aastased, mis tähendab, et kiire reageerimine on hädavajalik. Samuti kutsume üles oma kolleege Jaapani Rahvusassambleest andma oma panus parlamendis, et aidata kaasa kõnealuste mehhanismide vastuvõtmisele.

 
  
MPphoto
 
 

  Andrikienė, Laima Liucija, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, maailma ajaloos on lehekülgi, mis me soovime, et kunagi ega kusagil ei korduks.

Üks nendest lehekülgedest on sundprostituudid. Ma viitan Jaapani valitsuse ametlikult tellitud noorte naiste omandamisele 1930ndatel aastatel ja Teise maailmasõja ajal ainukese eesmärgiga teenindada seksuaalselt Jaapani keiserlikku armeed. Me ei tea täpselt orjastatud naiste arvu, aga me teame, et sundprostituutide süsteem hõlmas grupiviisilist vägistamist, sunniviisilisi aborte, alandamist ja seksuaalvägivalda, mille tulemuseks oli sandistamine, surm või vahel enesetapp, ja et see oli üks kõige ulatuslikematest inimkaubanduse juhtumitest 20. sajandil, mis hõlmas mitte sadu, vaid tuhandeid naisi.

Tänapäeval on ellujäänud 80-aastased ja vanemad ning võiks väita, et probleem ei ole enam oluline. Kuid ma mõistan täielikult nende naiste ja nende perekondade soovi nende nimi puhtaks pesta. Väljendame täna oma solidaarsust naistega, kes olid selle süsteemi ohvrid. Kutsume Jaapani valitsust üles tunnistama ja aktsepteerima ametlikult ajaloolist ja õiguslikku vastutust ja rakendama tõhusaid haldusmehhanisme, et maksta hüvitist kõikidele sundprostituutide süsteemi elavatele ohvritele ja surnud ohvrite perekondadele.

Silmas pidades Euroopa Liidu ja Jaapani vahelisi suurepäraseid suhteid, mille aluseks on ühised vastastikused õigusriigi väärtused ja inimõiguste austamine, loodan, et Jaapani valitsus ja parlament võtavad kõik vajalikud meetmed seksiorjade kannatuste tunnistamiseks ja olemasolevate tõkete kõrvaldamiseks hüvitiste saamiseks Jaapani kohtutes ning et praegusi ja tulevasi põlvkondasid valgustatakse nendes küsimustes. Olen kindel, et sundprostituutide süsteemi olemasolu ametlik tunnistamine ja vabandus Jaapani valitsuse nimel aitaks samuti palju kaasa meie valusa ühise ajaloo haavade ravimisele.

 
  
MPphoto
 
 

  Marios Matsakis, fraktsiooni ALDE nimel. Proua juhataja, inimestele saab andeks anda nende patud, aga inimeste kuritegusid ei saa unustada. See kehtib Jaapani kohta samavõrra, nagu see kehtis näiteks natsi-Saksamaa või stalinistliku Venemaa kohta.

1930. ja 1940. aastatel panid jaapanlased toime äärmiselt barbaarseid sõjakoledusi. Teatud määral maksid nad selle eest kallilt kahe linna, Hiroshima ja Nagasaki, hävitamisega võimsa tuumaholokausti käigus, mille korraldas USA.

Jaapan tõi maailmale minevikus palju kohutavat kurja ja üks osa sellest – sundprostituutide seksiorjus – tuli päevavalgele alles suhteliselt hiljuti. Mõned nendest vaestest ja nüüd juba nõrkadest vanematest naistest on ikka veel meiega, nagu mineviku jäänused, mis on ebamugavad Jaapani jaoks, kuid piinavad neile endile.

Need naised küsivad tänapäeva rikkalt ja võimsalt Jaapanilt kahte väga lihtsat asja – ametlikku vabandust ja väga tagasihoidlikku humanitaarabi. Euroopa Parlament ootab ja nõuab käesoleva ühise resolutsiooni ettepanekuga loomulikult, et Jaapani valitsus teeks mõlemat ja kiiresti. Vastasel korral peab EL lisaks häbimärgistamisele kaaluma eriti tõhusate meetmete võtmist endise imperialistliku Jaapani vastu.

 
  
MPphoto
 
 

  Urszula Krupa, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (PL) Pr juhataja, tänase arutelu teema on inimõiguste rikkumine, mis toimus 1930ndatel Jaapani okupatsiooni ajal, kui keiserlik armee kasutas noori naisi seksuaalselt ära ja sundis neid prostituutideks, hoolimata asjaolust, et Jaapani valitsus on allkirjastanud rahvusvahelisi konventsioone naiste ja lastega kaubitsemise vastu võitlemiseks ja toetanud ÜRO naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevat resolutsiooni.

Jaapani peaministri siirast kaastunnet õõnestavad praegu Jaapani ametnikud seoses Aasia naiste fondi programmi sulgemisega ja 2007. aasta märtsi mandaadiga, millest maksti naistele ainult rahalist hüvitist.

Toetades resolutsiooni ja hüvitise nõudmist, sooviksime siiski juhtida tähelepanu sellele, et ka kaasajal rikutakse piiri normaalse ja patoloogilise vahel ja see hakkab vastu moraalsetele normidele, mistõttu on vajalikud radikaalsed sammud prostitutsiooni kui tänapäevase orjuseliigiga võitlemiseks. Prostituudid ei ole ainult 50 aastat tagasi toimunud sõdade ohvrid, ka tänapäeva naisi võidakse ära kasutada, nt Belgia Kongos, nagu ajakirjanduses on kajastatud, ja tõepoolest paljudes teistes riikides, isegi rikastes.

Austusest inimese suhtes peaksime võtma maski ka hedonistliku ja kommertsliku kultuuri levikult, mis rõhutab ärakasutamist seksi valdkonnas, tõmmates isegi väga noori naisi ja tüdrukuid prostitutsiooni ja teiste demoraliseerivate valdkondade küüsi.

Austus naiste identiteedi ja väärikuse suhtes ei põhine ainult kuritegude ja ärakasutamiste paljastamisel seksuaalse diskrimineerimise või muu ülekohtu valdkonnas, see põhineb peamiselt arenguprogrammide koostamisel ja kõiki naise elu valdkondi hõlmavate põhimõtete praktiseerimisel reaalses elus. Kõnealused põhimõtted peavad olema juurdunud uues arusaamises naise väärtusest abikaasa, ema, hoolitseja või töötajana, inimesena ja isikuna, kes on hoolimata erinevusest mehega võrdne.

 
  
MPphoto
 
 

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Pr juhataja, daamid ja härrad, 1993. aastal edastas tolleaegne Jaapani valitsuse esindaja Yohei Kono Jaapani „siirad vabandused ja kahetsuse kõikidele nendele …, kes kannatasid mõõtmatut valu ja said parandamatuid füüsilisi ja psühholoogilisi haavu sundprostituutidena”. 1995. aastal vabandas tolleaegne peaminister hr Murayama samuti avalikult sundprostituutide ees Teise maailmasõja lõpust 50 aasta möödumise tähistamise puhul. Sel samal aastal loodi Aasia naiste fond, et tagada ellujäänutele hüvitis ja meditsiiniline abi Jaapani valitsuse ja inimeste poolt.

Need püüdlused anda hüvitist sundprostituutidele ja Jaapani endise peaministri hr Koizumi uus avalik vabandus Teise maailmasõja lõpust 60 aasta möödumise tähistamise puhul 2005. aastal on positiivsed sammud Jaapani poolt. Jaapan on seeläbi tunnistanud oma vastutust nende inimõiguste sõnulseletamatute rikkumiste eest. Kõigest paar päeva tagasi kinnitas Jaapani välisminister valitsuse esindaja hr Kono avalduse, mida alguses tsiteerisin, Jaapani ametliku seisukohana.

Nüüd on meil ellujäänute liigutav tunnistus ja see tunnistus on taas tekitanud huvi selle kohutava perioodi vastu nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias.

Meie tegevus ei puuduta siin üksnes minevikku: see puudutab õigete järelduste tegemist sündmustest ja kõige meie võimuses oleva tegemist, et võidelda tänapäeva orjuse vormide, seksuaalse ärakasutamise ja inimkaubanduse vastu.

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendiga toetab komisjon aktiivselt valitsusväliseid organisatsioone kogu maailmas, kes tegelevad vägivalla ennetamisega naiste ja laste suhtes ning seksiorjuse eesmärgiga inimkaubanduse vastu võitlemisega. 23. novembril 2007. aastal saatis komisjon välja järjekordse signaali rahvusvahelisel naiste vastu suunatud vägivalla kõrvaldamise päeval, olles kinnitanud oma otsustavat pühendumist soopõhise vägivalla vastu võitlemisel.

Euroopa Liit peab pidevalt inimõigustealast dialoogi Jaapaniga, puudutades kõiki ELi küsimusi – sealhulgas naiste õigused. Jaapan on meiega samal arvamusel olev globaalne osaleja, kes teeb meiega konstruktiivset koostööd mitmepoolsetel foorumitel, et parandada inimõiguste austamist ja kaitset. Seega on Jaapan koos Euroopa Liiduga andnud välja resolutsiooni inimõiguste kohta Põhja-Koreas ja mõistnud hukka Myanmari režiimi tegevuse.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. - Arutelu on lõppenud.

Hääletus nende kolme teema kohta toimub tänase istungi lõpus.

 
  

(1)Vt protokoll.

Viimane päevakajastamine: 3. november 2008Õigusalane teave