Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue Iraani puudutava resolutsiooni ettepaneku üle.⁽¹⁾

  Mikel Irujo Amezaga, autor. − (ES) Hr juhataja, alates 2005. aastast on inimõiguste olukord Iraanis dramaatiliselt halvenenud.

Iraani kohtusüsteemil on see kurb rekord, et hukkamiste arvu poolest inimese kohta hoiab see maailmas teist kohta. Vaid Hiinas viiakse läbi rohkem hukkamisi kui Iraanis.

Nagu resolutsioonis mainitud, keelavad kaks olulist kokkulepet, lapse õiguste konventsioon ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt surmanuhtluse määramise karistusena kuritegude eest, kui kuriteo toimepanija on kuriteo hetkel alla 18 aasta vanune. Kõige tõsisem aspekt on see, et Teheran on mõlemad kokkulepped ratifitseerinud. Olgugi et ratifitseerimine on positiivne, ei austa riik neid kokkuleppeid.

Mõrv, vägistamine, relvastatud rööv, inimrööv ja narkootikumidega kaubitsemine on Iraanis karistatavad surmanuhtlusega. Mitmeid lapsi mõisteti süüdi mõrvas, kuid mitmed süüdistused näivad põhinevat ebausaldusväärsetel ülestunnistustel, mis on saavutatud piinamise ja sellise ülekuulamise teel, mil kinnipeetavale ei võimaldatud õigust advokaadile.

Kohtud ignoreerivad rutiinselt süüdistatavate esitatud asitõendeid, mis näitavad, et süüalune tegutses enesekaitseks.

Laste hukkamine Iraanis on üks küsimusi, mis kaasatakse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni septembris üldassambleele esitatavasse raportisse.

Seetõttu palume Iraanil need hukkamised lõplikult lõpetada, kaasa arvatud ka nende 85 inimese hukkamine, kes mõisteti surma kuritegude eest, mille sooritamise ajal olid nad lapsed.

Ma ei tahtnud lõpetada, ütlemata, et minu arvates on sel nädalal parlament ja Euroopa Liit kaotanud teatava moraalse usutavuse laste õiguste kaitsmisel, kuna eile võeti täiskogus vastu häbiväärne direktiiv, mis lubab laste vangistamise, kelle sooritatud kuriteoks on ilma dokumentideta Euroopasse sisenemine.

  Marios Matsakis, autor. − Hr juhataja, Iraani teokraatliku režiimi brutaalne tegevus oma rahva suhtes on hästi teada ja see on olnud ka eelnevate parlamendi resolutsioonide teemaks.

On teada, et režiim sooritab väidetavalt jumala nimel süstemaatilisi ja põlastusväärseid kuritegusid süütute tsiviilelanike vastu. Vastupanu on Iraanis väga keeruline osutada ja toob kaasa surmaohu. Riigist väljaspool võitlevad Iraani kodanikud demokraatliku muutuse eest riigis.

Nende inimeste hulka kuuluvad ka täielikult vägivallatu PMOI organisatsiooni liikmed. Siiski oli komisjon asetanud selle organisatsiooni terroristide nimekirja ja kuni viimase ajani keeldus seda viga parandamast, isegi pärast asjaomaseid ELi kohtumäärusi. Ma küsin volinikult: miks asetati Iraani vastupanuliikumine üldse terroristide nimekirja? Kas seetõttu, et mõni ELi liikmesriik või -riigid, kel on Iraaniga tulusad ärikontaktid või -sidemed soovisid Teherani režiimile heameelt valmistada?

  Marcin Libicki, autor. − (PL) Hr juhataja, kui arutame maailmas aset leidvaid inimõiguste rikkumise juhtumeid, siis peame tegema teatud määral vahet, eriti sellistel olukordadel, kus kõne all on ebastabiilsed režiimid, kodusõjad, täieliku kaose olukorras sooritatud kuriteod, ja olukorral Iraanis, kus riik on suhteliselt stabiilne, kus ei toimu kodusõda, kus aeg-ajalt toimuvad valimised, kuid kus riik kasutab kuritegelikke meetodeid, nagu laste hukkamine. See on täiesti erinev olukord nendest probleemidest, mida oleme arutanud, nagu täna arutluse all olnud teemad Somaalia ja Birma kohta. Sellistes olukordades pole küsimus mingis riigisiseses korratuses, küsimus on erinevas tsivilisatsioonis. See meenutab meile Huntingtoni raamatut “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” või ka suure ajaloolase ja filosoofi Feliks Koneczny raamatuid, kes rääkis tsivilisatsioonide fundamentaalsetest erinevustest. Kui me tahame neid probleeme lahendada, siis peame mõtlema, kuidas saame mõjutada neid režiime oma mentaliteeti muutma.

  Laima Liucija Andrikienė, autor. – (LT) Lõpetage laste tapmine – see on kõige olulisem asi, seisukoht, mida Euroopa parlament oma resolutsioonis edastab. See on meie sõnum Iraani uuele parlamendile, mis peaks mõistma oma kohustust – reformida viivitusteta Iraani karistusseadustikku, et viia see kooskõlla riigi võetud rahvusvaheliste kohustuste ja rahvusvahelise õigusriigi põhimõttega.

Minu arvates on alaealiste laste või nende, kes sooritasid kuriteo alaealisena, hukkamine täielikult vastuvõetamatu. Tõsiasja, et Iraani valitsuse järgitav poliitika on vastuolus rahvusvahelise õigusega, rõhutas hiljuti ÜRO ülemkomissar.

Euroopa Parlament on enam kui ühel korral väljendanud oma kindlat uskumust ja seisukohta: see on surmanuhtluse vastu ja ülemaailmse surmanuhtluse moratooriumi poolt. Me räägime siin meestest, naistest, lastest, teismelistest ja vähemustest, seega sooviksin ma lõpetada, esitades Iraani valitsusele üleskutse ennetada nende teismeliste hukkamist, kellele on surmanuhtlus juba määratud, kuna see on ebainimlik.

  Věra Flasarová, autor. − (CS) Daamid ja härrad, ma ei jaga Bushi administratsiooni nägemust, et Iraan kujutab endast ohtu maailma julgeolekule ja seetõttu on vajalik võidurelvastumine. Ma olen samuti vastu meie väärtuste ja meie elustiili pealesurumusele erinevatele kultuuridele vaid ühel eesmärgil: nimelt ukse avamiseks piiriülesele kapitalile, mis annab juurdepääsu selle planeedi toormaterjalide varudele ja seeläbi viib nüüdisaegse kolonialismini. Siiski olin ma vastu neile barbaarsetele tegudele, mida siiani sooritatakse, isegi kui põhjused nendeks on juba ammu möödas. Pealegi ei ole Iraani kultuuris mingit õigustust sellistele barbaarsetele tegudele nagu alaealiste kurjategijate ja isegi poliitiliste oponentide hukkamine, mida viib läbi Mahmoud Ahmadinejadi Iraani režiim. Minevikus viidi selles riigis surmanuhtlust toime vaid erandkorras ja avalikud hukkamised toimusid vaid karistusena massimõrva või lapse mõrva eest. Ent praeguse Iraani valitsuse kontrolli all toimuvad igal aastal sajad hukkamised ja paljud neist puudutavad alaealisi, nagu 17aastane Mohammad Hassanzadeh, kes hukati 10. juunil. Hiljuti nägin ma fotosid Iraani avalikest hukkamistest. Uskuge mind, need on ühed hullemad asjad, mida ma elus näinud olen.

Minu fraktsioon GUE/NGL kasutab Euroopa Parlamenti kutsumaks Iraani Islamivabariigi valitsust üles lõpetama koheselt hukkamised, eriti nende inimeste hukkamised, kes olid kuritegu sooritades alaealised. Hr Ahmadinejadi valitsemise all ei ole Iraan ammu enam saatnud võlla pelgalt massimõrvareid, vaid ka inimesi, kes on sooritanud tegusid, mis arenenud riikides toovad kaasa palju kergemaid karistusi või mida ei peeta isegi seadusevastaseks. Riik peab üle vaatama oma arusaamad seadusest ja muutma neid selliselt, et oleks tagatud inimelude austamine. Kuni see pole toimunud, jääb Iraan tsiviliseeritud maailma äärealadele.

  Paulo Casaca, autor. − (PT) Hr juhataja, inimõiguste süstemaatiline rikkumine Iraanis toob meid jälle siin kokku. Fundamentaalseks küsimuseks on alaealiste hukkamine väidetavate kuritegude eest.

Lubage mul selgitada, et tihti on see näiteks samasooliste alaealiste suhete küsimus, mis ei ole isegi kuritegu ja mis viib surmanuhtluse ning avaliku hukkamiseni, nagu on juba režiimi barbaarsusi kujutavates filmides nähtud.

See barbaarsus ei piirdu aga vaid alaealistega ja mitte vaid hukkamisega kividega loopimise läbi hukkamise registri nimel. See hõlmab ka terrorismi välist dimensiooni.

Seetõttu peame veel kord küsima Euroopa institutsioonidelt, miks nad julgustavad jätkuvalt Teherani terroristlikku režiimi klassifitseerima opositsiooni People’s Mujahidin of Iran kui terroriste, nagu meie kaasliige hr Matsakis rõhutas.

Miks on nii, et selle asemel, et terrorismi ja inimõiguste rikkumist hukka mõista, kasutavad nad majandus- ja kaubanduspakette, et julgustada Teherani terrorismi ohvreid hukka mõistma? See on täielikult ebamoraalne ja andestamatu ja see on poliitika, mis paratamatult viib meid vastasseisuni, sõjani, kui me sellega kiiresti ei tegele.

Ja nendel põhjustel sooviksin ma esitada üleskutse komisjonile ja nõukogule oma poliitika muutmiseks ja kohtuotsuse täitmiseks ning sel viisil terrorismi mitte tasustada.

  Tadeusz Zwiefka, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PL) Hr juhataja, ma mõistan, kuid ma absoluutselt ei aktsepteeri seda, et maailmas on olemas õigussüsteeme, kus kasutatakse surmanuhtlust. Ent ma ei kujuta ette, kuidas isegi surmanuhtluse pooldajad, eriti meie kultuuriruumis, võivad kaalutleda selle karistuse rakendamise võimalust, ja seejärel seda lastel ja teismelistel läbi viia. Kuid täpselt selline on olukord Iraanis. Amnesty Internationali viimase raporti kohaselt ootab hetkel hukkamist enam kui sada teismelist ja see arv ei hõlma kõiki, kuna kõiki karistusi ei registreerita.

On õige, et peaksime üles kutsuma Iraani poliitilisi ja kohtuvõime rakendama moratooriumi surmanuhtluse täideviimisele. Ent me peame ka endilt küsima, kuidas tuleks hinnata rahvusvahelist üldsust, kuidas tuleks hinnata meid endid, kuna me pole suutelised tagama, et rahvusvahelistele kokkulepetele allakirjutanud osapooled täidavad nendes lepingutes sisalduvaid punkte, ja seda nende teismeliste kulul, keda mõistetakse surma. Siin on vaid üks alltekst, ja see on majanduslik alltekst, ja see kahjuks kaalub üles humanitaarsed kaalutlused.

  Marianne Mikko, fraktsiooni PSE nimel. – (ET) Kallid kolleegid. Maailm ei tolereeri surmanuhtlust, Iraan aga ajab oma joont. Selle riigi olukord on karm. Iraani võimud ei vali hukatavaid, surmanuhtlust kohaldatakse ka noortele.

Lapseõiguste konventsiooni ratifitseerinud riigina minnakse teravasse vastuollu maailmaga. Surmanuhtluse kohaldamine on täielikus vastuolus inimõigustega. Selline karistamisviis on ebainimlik. Siiani vähemalt kolmekümne alaealise hukkamine Iraanis on ülimalt ülekohtune.

Tahan loota, et hetkel surmanuhtlust ootavad kaheksakümmend viis alaealist päästab maailm – meie nendega kaasa arvatud – nende julmast saatusest.

Lootkem, et vast valitud parlament toob kaasa uued inimlikud tuuled. Keskaegsed hukkamisviisid tuleb jätta ajalukku. Seadusandlus tuleb viia Iraanis kooskõlla rahvusvahelise õigusega. Iraanil on viimane aeg kohanduda 21. sajandiga. Toetan täielikult resolutsiooni.

  Janusz Onyszkiewicz, fraktsiooni ALDE nimel. – (PL) Hr juhataja, ma arutame täna seda teemat, kuna meid liigutas ähvardus viia täide nelja noore alla 18aastase inimese surmanuhtlus. See ei ole esimene selletaoline otsus Iraani kohtusüsteemilt. Õnneks on Iraan vaid üks vähestest riikidest, kus teismelisi surma mõistetakse, ja mis veelgi hullem, neid otsuseid täide viiakse. Lisaks on viimase kolme aasta jooksul Iraani kohtuotsused moodustanud enam kui kaks kolmandikku selletaolistest otsustest kogu maailmas.

On ennekuulmatu, et Iraan rikub niivõrd jultunud moel rahvusvahelisi konventsioone, millele ta on alla kirjutanud ja mis keelavad sellised meetmed kategooriliselt. See tõstatab üldisema iseloomuga küsimuse: kas rahvusvahelisel üldsusel on mingeid mehhanisme või vahendeid selliste riikidega tegelemiseks? Teiste sõnadega: kas on võimalik, et antud riigi vabatahtlikult võetud kohustuste rikkumine viib välja mingite konkreetsete ja tähenduslike sanktsioonideni?

See toob meelde kaks asja. Esimene on vajadus uuesti läbi vaadata palju kasutatud õigusriigi mõiste. Teismeliste süüdimõistmine homoseksuaalse käitumise eest võib olla kooskõlas Iraanis kehtiva seadusega, kuid mõistagi ei saa me nõustuda õigusriigi mõiste taolise tõlgendamisega.

Teine probleem on see, et kui nõuame, et teised täidaksid oma kohustusi ning samuti ka mõistlikke seadusi, mis on kooskõlas põhivabadustega, siis peaksime ka meie ise neid seadusi austama. Selles kontekstis peame meeles pidama omaenda viivitamist, karmimate sõnade mittekasutamist, kui asi puudutab lõpliku kohtuotsuse täitmist ja Iraani vastupanuliikumise eemaldamist terroristlike organisatsioonide nimekirjast.

  Zdzisław Zbigniew Podkański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Hr juhataja, kõige väärtuslikum vara, mis inimesel on, on tema elu. Seetõttu ei tohiks mitte keegi mitte mingil põhjusel seda vara kelleltki ära võtta. Eriliselt ülekohtune on kasutada noorte inimeste puhul peksmist ja piinamist selleks, et sundida neid tegema ülestunnistusi, mis on surmanuhtluse õigustamiseks vajalikud. Kindlasti on Iraan üks neid riike, kus viiakse täide mitmeid surmanuhtlusi, kaasa arvatud ka noorte suhtes. Värske informatsioon näitab, et selles riigis ootab hukkamist vähemalt 85 alaealist kurjategijat.

Seetõttu on Iraanil viimane aeg lõpetada nende protseduuride läbiviimine ja vastu võtta teiste riikide aktsepteeritavad õigusnormid. Noori tuleks harida, mitte tappa.

  Tunne Kelam (PPE-DE). - Hr juhataja, vaid üheksa päeva eest hukati Iraani nooruk Mohammed Hassanzadeh, kes polnud veel 18aastaseks saanud. Surmamõistetute kambris ootab veel teisigi, kes on süüdi mõistetud väidetavate kuritegude eest, mille sooritamise ajal olid nad veel alaealised.

Ma arvan, et see on sobivaks võimaluseks üldsusele meenutada, et Teheranist on saanud maailma juhtiv alaealiste kurjategijate hukkaja. Seetõttu nõuame me tungivalt, et Iraani režiim need hukkamised lõpetaks.

Ent siiski, ma suunan oma tähelepanekud volinikule, on olemas praktilisemaid samme, mida saame astuda. Me saame lõpuks vabastada Iraani demokraatliku opositsiooni, Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu käed, et vabaneda lõplikult sellest ebainimlikust diktaatorlusest.

  Philip Bushill-Matthews (PPE-DE). - Hr juhataja, hr Matsakis avas autelu, küsides, kas üks riik võib olla vastutav selle eest, et ärgitas tervet ELi PMOI suhtes keeldu kehtestama. Ma võin tema küsimusele vastata: see riik oli Suurbritannia. Suurbritannia valitsus tegi seda seetõttu, et Iraani valitsus seda palus.

Pean kahetsusega ütlema, et riigis, mida esindan, on valitsus, mis ei lase oma rahval Lissaboni lepingu küsimuses referendumil hääletada ja mis nõuab, et Iraani rahva häält ei oleks kuulda kusagil üle Euroopa.

Ma kutsun Suurbritannia valitsust üles tagama, kui nad järgmisel nädalal Westminsteris hääletavad, et see keeld eemaldataks vastavalt ELi kohtumäärusele. Liiga pikka aega on Suurbritannia valitsus olnud osaks sellest probleemist. See peab saama osaks lahendusest.

  Peter Skinner (PSE). - Hr juhataja, see on väga tõsine probleem. Iraanis hukatakse noori mehi ja naisi sotsiaalse kontrolli vahendina. Nüüdisaegse tsivilisatsiooni ajastul on uskumatu, et noori naisi ja mehi hukatakse, loobitakse kividega surnuks või puuakse tööstuskraanade otsas üles.

Me palume ja kutsume rahvusvahelist üldsust üles enamat tegema, kuid selle asemel, et rahvusvahelise üldsusega kokku hoida, kuuleme me väljaütlemisi selle teatud osade vastu. Näiteks kuuleme me hukkamõistu USA suhtes, me kuuleme siin täiskogus erimeelsusi, kuidas sellega tegeleda. Me ei lahenda seda kriisi enne, kui seisame ühtse tervikuna keskaegse kriisi vastu, mis selles riigis aset leiab. See on asi, mida peame ise tegema.

  Marios Matsakis (ALDE). - Hr juhataja, soovisin teist korda sõna võtta vaid seetõttu, et juhtida kolleegide tähelepanu raamatule, milles käsitletakse inimõiguste rikkumisi Iraanis 2007. aastal. Seda tutvustati mulle hetk tagasi ja selles sisaldub mitmeid šokeerivaid viiteid, millest üks on poomist ootava tüdruku kohta nimega Ameneh Salam, kes on pärit külast Naqadehis ning kelle kuritegu seisneb selles, et ta jäi rasedaks, ilma et oleks olnud abielus. Muuseas mõisteti mehele, kellest ta rasedaks jäi, 99 piitsahoopi.

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Hr juhataja, Iraanis on alates 1990. aastast noorte inimeste suhtes täide viidud vähemalt 430 surmanuhtlust. Laste surmanuhtlus on häbi täiskasvanutele. Iga alaealise toime pandud kuritegu on täiskasvanute läbikukkunud kasvatuse tulemus. Oma läbikukkumiste või ebakompetentsuse eest vastutuse ülekandmine teismelisele, ebainimlike kohtuotsuste, kaasa arvatud surmanuhtluse, täideviimine lastel – see on tõesti kuritegu. Iraanis viiakse surmanuhtlus täide isegi 10aastaste puhul. Teismeliste surmanuhtlused on Iraani Islamivabariigi rahvusvaheliste kohustuste vastu. Iraani võimud peaksid koheselt peatama noorte inimeste tapmise ebainimliku seaduse nimel.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). - (PL) Hr juhataja, võinuks pärast Robert Hughesi romaani “Saatuslik rannik”, raamatu, milles ta kirjeldas väikelaste asumisele saatmist Austraaliasse koos oma vanematega Briti kuningliku võimu, see tähendab kohtute poolt, avaldamist arvata, et see ei kordu enam kunagi. Tegelikult on möödunud sajand või ehk poolteist sajandit ja sama asi toimub uuesti Iraanis, islamiriigis, kus ühelt poolt võib näha, et perekonnale pööratakse tähelepanu. See, mis seal toimub, on veelgi äärmuslikum barbaarsus, kui võiks ette kujutada.

Kui me ei tegutse nende laste kaitsmiseks, kui me ei boikoteeri režiimi, kui me ei mõista seda ülemaailmselt hukka nii palju kui võimalik, siis peetakse meid selles kaassüüdlaseks, kuna olime vait ja ei üritanud inimelu kaitsta.

  Michael Cashman (PSE). - Hr juhataja, ma mõistan hukka inimõiguste rikkumised, mis Iraanis iga päev aset leiavad. Ma usun samuti, et peaksime tühistama opositsiooni People’s Mujahidin of Iran suhtes kehtiva keelu ja seda nii pea kui võimalik.

Ma tahan väljendada oma vastuseisu surmanuhtlusele, mida alaealiste suhtes rakendatakse. Ma ei unusta kunagi pilti kahest poisist, kes poodi avalikult kaelapidi üles, kuni nad surid. Nende kuritegu seisnes selles, et nad olid kaks noort homoseksuaali, kes julgesid teineteist armastada. Selline ebainimlikkus tuleks üleüldiselt hukka mõista. Seetõttu, volinik, vajame me oma Iraani-poliitikas radikaalset muutust. Me ei saa istuda ja oodata: aeg on otsas!

  Avril Doyle (PPE-DE). - Hr juhataja, ka mina sooviksin hukka mõista tänapäeval jätkuvad inimõiguste rikkumised Iraanis ja samuti sooviksin, et kui Britid on järgmisel nädalal hääletanud, siis nõukogu eemaldaks, arvatavasti Prantsusmaa eesistujaks olemise ajal, PMOI lõplikult terroristide nimekirjast.

Isegi kui Suurbritannia oli vastutav selle eest, et PMOI üldse nimekirja sattus, võiksin ma öelda, et olgu jumal tänatud õigusriigi õigussüsteemi eest ja Briti kohtusüsteemi eest, mis vähemasti tagas iseseisva, vaba õigusemõistmise ja tõepoolest ka selle tunnistamise, et PMOI-le on tehtud ülekohut terroristide nimekirja lisamisega, ja soovitas selle eemaldada.

Ma ärgitan eesistujamaad Prantsusmaad, nagu ma aru saan, toimub see nende kohtus, jätkama ja neid sealt koheselt eemaldama. Me ei saa jätta pidevat inimõiguste rikkumise ja surmanuhtluse rakendamise probleemi üldse lahendamata, eriti kui see puudutab noori naisi, mehi ja alaealisi.

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Hr juhataja, kahjuks ei viibi minu kolleeg Benita Ferrero-Waldner täna siin, seetõttu tänan mina teid tema nimel võimaluse eest käsitleda alaealiste hukkamist Iraanis puudutavat teemat.

Komisjon jagab teie sügavat muret selles piinavas küsimuses. Kuigi komisjonil, nagu teate, puudub Teheranis esindus, jälgib see siiski tähelepanelikult inimõiguste olukorda ja tegutseb tihedas koostöös seal esindatud ELi liikmesriikide saatkondadega. On oluline mainida, et Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon on võtnud ühtse ja järjepideva suuna. Meie mure tõsidus on selgelt väljendatud kolme avalduse näol, mille ELi eesistujamaa on viimase kahe nädala jooksul esitanud: 4. ja 10. juunil hr Fadaei, hr Shojaee ja hr Jazee juhtumite kohta, keda kõiki ootab ees lähenev hukkamine kuritegude eest, mille sooritamise ajal nad olid alaealised; ja 13. juunil Mohammad Hassanzadehi hukkamise kohta.

Komisjon toetab täielikult nende avalduste põhimõtet ja sisu: Iraani võimude rakendatavale surmanuhtlusele alaealiste kurjategijate suhtes ei saa olla mingit õigustust. See on selges vastuolus rahvusvahelise õiguse õiguslikult siduvate sätetega, mille Iraan on ratifitseerinud, eriti just kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga ja lapse õiguste konventsiooniga.

Tõsiasi, et oleme pidanud tegema nii palju avaldusi nii lühikese aja jooksul, peegeldab selgelt hukkamiste, kaasa arvatud alaealiste, arvu kasvu Iraanis. Iraani peakohtuniku ajatolla Shahroudi välja kuulutatud noorte hukkamise moratooriumit rikuvad jõhkralt tema enda kohtunikud.

Kuid kahjuks meie Iraani kohta tehtud avalduste toon ja sagedus peegeldavad ka tõsiasja, et meie dialoog ja demarš inimõiguste küsimuses üldiselt ja eriliselt alaealiste hukkamise küsimuses ei ole olnud tõhusad. Üha enam ei tee Iraani võimud kuulma meie üleskutseid järgida rahvusvahelist inimõigusseadust ja seega ei ole meil muud võimalust, kui pöörduda nn megafonidiplomaatia poole läbi avalike avalduste, mida Teheran väidab põlastavat ja ära põlgavat.

Iraan peab täitma oma kohustusi. Hr Hassanzadehi hukkamise järel on komisjon omalt poolt Iraani võimudele selgesõnaliselt öelnud, et selline tegu heidab vaid varju Iraani rahvusvahelisele mainele ja meie suhetele. Ilma konkreetse edasiminekuta inimõiguste olukorras on tõkestatud meie ühine eesmärk arendada olemuslikult Euroopa Liidu ja Iraani Islamivabariigi vahelisi suhteid.

Ma oletan, et Euroopa Parlament ja kõik ELi partnerid nõustuvad selle väitega ja tegutsevad vastavalt. Seega kordan ma tõsiselt meie üleskutset Iraani Islamivabariigi võimudele kinni pidada rahvusvahelistest konventsioonidest, mille osapool ta on, ja säästa kõigi endiselt surmamõistetute kambris ootavate alaealiste elud.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõpus.