Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu järgmistel teemadel:

- kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Giusto Catania koostatud raport põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2004–2008 (2007/2145(INI)) (A6-0479/2008),

- suuliselt vastatav küsimus, mille esitas nõukogule kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Gérard Deprez Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes 2008. aastal saavutatud edusammude kohta (O-0128/2008 – B6-0489/2008),

- suuliselt vastatav küsimus, mille esitas nõukogule kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Gérard Deprez 2008. aastal saavutatud edusammude kohta seoses Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga (O-0133/2008 – B6-0494/2008).

  Giusto Catania, raportöör. − (IT) Austatud juhataja, lugupeetud nõukogu eesistuja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Kuuskümmend aastat tagasi tõi inimõiguste ülddeklaratsiooni väljakuulutamine kaasa tõelise üleilmse revolutsiooni, kinnitades filosoof Immanuel Kanti prohvetlikku ideed, et õiguse rikkumist ühes riigis tuleks rikkumiseks pidada ka mis tahes muus maailma paigas.

Inimõiguste revolutsioon tõi rahvusvahelise üldsuse ette kaks omavahel tihedalt seotud põhimõtet. Esimene on see, et keegi ei saa ega tohiks teha vahet kodanikel ja välismaalastel, meestel ja naistel, valge- ja mustanahalistel, kristlastel ja juutidel, moslemitel ja mittemoslemitel, usklikel ja ateistidel. Lühidalt öeldes kinnitab see kõigi võrdõiguslikkust oma õiguste nõudmisel. Teine põhimõte on see, et inimsus on iseenesest väärikuse tagatis ning seetõttu ei tohi mitte kedagi, isegi kõige suuremaid kurjategijaid, kohelda ebaväärikalt. Nagu ütles ka Kant, ei saa me jätta halba inimest ilma austusest, mida ta väärib kui inimene.

Euroopa Liitu peetakse inimõiguste kaitse ülimaks kantsiks või templiks. Põhiõiguste tõhus kaitse ja edendamine peaksid olema Euroopa demokraatia nurgakiviks. Põhiõiguste rakendamine peaks olema kõikide Euroopa poliitikavaldkondade eesmärk ning Euroopa Liidu institutsioonid peaksid selleks põhiõigusi aktiivselt edendama ja kaitsma ning võtma neid õigusaktide koostamisel ja vastuvõtmisel täiel määral arvesse, tuginedes põhiõiguste ameti tegevusele. See amet saab muuta ELi põhiõiguste harta toimivaks ning tagada samal ajal selle kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni süsteemiga.

Kahjuks ei ole me Euroopa Liidus olnud alati valmis valitsuste tehtud poliitiliste valikute ja parlamentide seadusandliku tegevuse kaudu tagama põhiõiguste kaitset ja edendamist. Kuus aastat ei ole Euroopa Parlament võtnud vastu raportit põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus, kuigi me oleme alati olnud kärmed osutama põhiõiguste rikkumistele väljaspool enda territooriumi. Me ei saa üksnes juhtida tähelepanu, kuigi põhjendatult Guantánamole, Abu Ghraibile, rikkumistele Colombias ja Hiinas ning seejärel eirata rikkumisi, mis leiavad aset meie endi riikides.

Olen nõus sellega, mida volinik Ferrero-Waldner täna ütles: me peame tagama ühtsuse Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika vahel. Euroopa Liidus põhiõiguste olukorra põhjalik analüüs kaldub kinnitama soovimatut järeldust, et Euroopas kaitstakse inimõigusi sageli vaid sõnades. Selle väite kinnituseks vaadakem vaid ümberasustatud isikute, rahvusvähemuste, romide, kodakondsuseta isikute, põgenike, varjupaigataotlejate ja majanduslikel põhjustel sisserändajate tingimusi.

Homme on rahvusvaheline migrantide päev ning ÜRO konventsiooni ei ole veel ratifitseerinud isegi üks liikmesriikidest. Viimastel aastatel oleme analüüsinud halvenevat olukorda migrantide halduskeskustes, mis nii õiguslikult kui ka elamistingimuste poolest on kõige ehtsamad mustad augud, kus naisi ja mehi koheldakse sageli ebainimlikult ja alandavalt ilma nõutavate õiguslike tagatistega, mis on ette nähtud seadustega, mis on sageli vastuvõetamatud ning mis samal ajal tekitavad kuritarvitamist ja karistamatust.

Inimõiguste olukord Euroopa Liidus ei ole mingil juhul rahuldav ning Amnesty Internationali aastaaruanne kinnitab seda samuti. Me peame seetõttu püüdma aktiivselt tegutseda, et hoida ära selliste õiguste pidev rikkumine, mis peaksid olema ametlikult tagatud ja mida peetakse pühaks.

Sel põhjusel kutsume nõukogu üles – ning kasutan siinkohal ära seda, et riigisekretär kohal viibib – lisama tulevastele aastaaruannetele inimõiguste kohta maailmas ja kogu maailma olukorra analüüsile iga liikmesriigi analüüsi, nii et me saame – ma kohe lõpetan, austatud juhataja – hoiduda topeltstandardite kasutamisest. Millist Euroopat me soovime? Just sellele küsimusele otsitakse vastust raportis, mille raportöör mul on au olla.

  Gérard Deprez, küsimuse esitaja. – (FR) Austatud juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni asepresident, daamid ja härrad! Täna on meil praeguse parlamendikoosseisu ametiaja viimane arutelu edusammude üle seoses Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev alaga. Ma edastasin sel teemal esitatud suuliselt vastatava küsimuse komisjonile ja nõukogu eesistujale ega kuluta seega oma paari kõneminutit selle uuesti sõnastamisele. Austatud juhataja, ajal, mil Strasbourgi linn kutsub meid pidulikus meeleolus jõule tähistama, tahaksin kasutada võimalust avaldada tunnustust.

Mul on hea meel tunnustada kõigepealt nõukogu eesistujariiki Prantsusmaad – mitte selle eest, et ta on alati kohal viibinud, ega tema täpsuse eest, vaid üldse selle eest, kui hästi on eesistujariik valmistunud ette suhtlemisel Euroopa Parlamendiga, tema asjatundlikkuse eest ja eelkõige silmapaistvate kolleegide ehk teda esindavate ministrite eest, kes osalesid Euroopa Parlamendiga peetud delikaatsetes läbirääkimistes. Tahaksin öelda erilised tänusõnad härra Jouyet’le, kelle südamlikkust, professionaalsust ja oskusi on siin parlamendis üksmeelselt hinnatud.

Teiseks tahaksin avaldada kiitust Jacques Barrot’le. Ta on komisjoni asepresident, kes täitis oma eelmist rolli väga hästi ja kes komisjoni presidendi soovil ja selleks, et säästa komisjoni tõsistest poliitilistest probleemidest, mis oleksid tekkinud härra Frattini asendamisel, nõustus ilma igasuguse ettevalmistuseta võtma üle ühe keerulisema ja õrnema portfelli komisjonis. Austatud volinik, Jacques, vähem kui aastaga oled suutnud lisaks väga keerulise teema oskuslikule käsitlemisele jätta ka oma jälje, nagu näitavad just meile esitatud ettepanekud varjupaigapoliitika uute suuniste kohta.

Kolmandaks avaldan tunnustust teistele parlamendiliikmetele, kellest enamik on suurimad professionaalid, kes tegelevad pühendunult oma teemadega, ja kellest mõned on tõsised töönarkomaanid ja kellest paar tükki on, ma pean ütlema, tõelised isiksused, kellele mina ja ka teised vaatame alt üles nii austuse kui ka imetlusega.

Lõpetuseks avaldan kiitust meie kolleegidele nii sekretariaadist – Emilio De Capitani viibib siin, aga ta ei kuula –, kolleegidele fraktsioonidest kui ka meie kõigi assistentidele, kes oma entusiasmi, pühendumuse ja oskustega annavad väga olulise panuse meie töö edusse.

Olles avaldanud tunnustust, tahaksin teha ka kokkuvõtte. Austatud juhataja, keegi ei saa vaielda vastu, et vähem kui kümne aasta pärast on Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala märkimisväärselt kasvanud. Alates täiesti algusest pärast selle loomist 1999. aastal – tuletaksin teile meelde, et Tampere programmi eesmärk oli esiteks luua alused liikmesriikidevaheliseks koostööks ning edendada kohtuotsuste vastastikust tunnustamist – laienesid vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud teemad Haagi programmi ajal, mis tugevdas ühenduse platvormi.

Sellisele kahekordsele alusele tuginedes ja dramaatiliste välissündmuste survel – ma ei hakka kõnelema rünnakutest, mis on meile nii palju muret valmistanud ja põhjustanud nii paljude inimeste surma ja tragöödia – on mitmes poliitikavaldkonnas tehtud märkimisväärseid edusamme: terrorismi ja raskete kuritegude vastane võitlus, ebaseadusliku sisserände vastane võitlus, rassismi ja ksenofoobia vastane võitlus ning narkootikumide ja narkosõltuvuse vastane võitlus.

Pealegi ei ole see meile kõigile – nõukogule, komisjonile ja Euroopa Parlamendile – suunatud kriitika, kui tunnistame, et nende viimase kümne aasta jooksul on meie lähenemisviis juhindunud eelkõige, ja ma ei ütle, et ainult, reflektoorsetest reaktsioonidest, mille on vallandanud nii dramaatilised sündmused, mida ma just nimetasin, kui ka meie kodanike õiguspärased julgeolekuootused.

Viimasel ajal on siiski järk-järgult esile kerkinud ka teine lähenemisviis, mis ei ole niivõrd seotud kaitsega, vaid mida juhib soov võtta paremaid vabatahtlikumaid meetmeid alal, mida me koos luua soovime. Just selle lähenemisviisiga muutis Lissaboni leping, nagu te teate, inimõiguste harta kohustuslikuks. Selle lähenemisviisiga otsustati muuta Viini vaatluskeskus põhiõiguste ametiks. Selle lähenemisviisiga rajas sisserände- ja varjupaigapakt, jätmata tähelepanuta kaitse- ja julgeolekunõudeid, teed avatumale poliitikale, mis põhineb rändevoogude aktiivsel juhtimisel ja partnerlusedusammudel.

Austatud juhataja, olles avaldanud tunnustust ja teinud kokkuvõtte, soovin nüüd juhtida tähelepanu probleemile, mille me peame koos lahendama, ning uutele suunistele, mis peaksid tiivustama Stockholmi programmi. Loodan siiralt, et viimase saab rakendada Lissaboni lepingu alusel, kui see lõpuks ratifitseeritakse.

Kuna mu aeg saab otsa, siis nimetan vaid ühe järelduse. Me ei tohi juhinduda enda või oma kodanike hirmudest. Me peame juhinduma eelkõige oma väärtustest, mida peab toetama meie ees seisvate ohtude objektiivne hinnang. Ma loodan, et just selles vaimus koostame Stockholmi programmi ja rakendame seda koos.

  Rama Yade, nõukogu eesistuja. − (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, daamid ja härrad! Catania raport on suurepärane dokument, mis annab väga hea ülevaate inimõiguste olukorrast Euroopa Liidus. Selles on palju väga kasulikke soovitusi, mis on seotud nii institutsiooniliste tahkude kui ka inimõiguste praktiliste aspektidega. Mõned neist soovitustest puudutavad komisjoni ning ma lasen komisjonil ise enda eest vastata.

Ma tahaksin keskenduda teatavatele punktidele, mis on tõstatatud. Ma pean silmas näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit. Euroopa ametit kritiseeritakse selle pärast, et tema pädevusvaldkond on piiratud, kuna see piirdub Euroopa Liidu kolmest sambast esimesega. Minu arvates tuleks seoses sellega märkida, et ühelt poolt on olemas säte ameti pädevuse läbivaatamiseks enne 31. detsembrit 2009. Selle sätte alusel on võimalik ameti pädevust laiendada komisjoni ettepaneku põhjal ka kolmandasse sambasse.

Teisest küljest on igale Euroopa institutsioonile või igale liikmesriigile antud võimalus küsida ametilt vabatahtlikult arvamusi, arvestades eri poolte pädevust. Seoses sellega olgu öeldud, et nõukogu palus eesistujariigi Prantsusmaa kaudu 3. septembril esimest korda ameti arvamust raamotsuse ettepaneku kohta, mis käsitleb reisijate andmete kasutamist liikmesriikide õiguskaitseasutuste poolt. See on valdkond, mis kuulub Euroopa Liidu kolmanda samba alla.

Nõukogu on seega üritanud näidata, kui tähtsaks ta peab inimõiguste teemat.

Järgmisena tõstataksin migrantide ja põgenike küsimuse. Rände valdkonnas on tehtud väga palju ettepanekuid ja raportisse on lisatud meetmeid ning ma võin vaid üle korrata seda, et Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt näitab Euroopa Ülemkogu pühalikku kinnitust, mille kohaselt rändepoliitika ja varjupaigad peavad vastama rahvusvahelise õiguse eeskirjadele ja eelkõige inimõiguste, inimväärikuse ja põgenikega seotud eeskirjadele.

Tahaksin nimetada kolmandat punkti, mida raportis käsitleti ja mis seekord puudutab laste õigusi. Mitte keegi ei saaks jätta nõustumata teie järeldustega seoses igasuguse lastevastase vägivalla hukkamõistmisega, laste töö kaotamisega, romide lastele tähelepanu pööramisega ja lastele abi pakkumisega. Ma toon välja selle, et raportis peetakse alaealiste õigusrikkujate kinnipidamist vaid viimaseks võimaluseks ja kinnitatakse, et on olemas ka alternatiivsed meetmed.

Raportis toonitatakse veel paljusid punkte ning ma ei saa neid kõiki käsitleda. Ent tahaksin kokkuvõtteks nimetada üht väga positiivset asja, mille üle ma olen eriti rahul, ning märkida, et raportis osutatud raamotsus teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega võeti 28. novembri 2008. aasta justiits- ja siseküsimuste nõukogu poolt pärast seitse aastat kestnud ulatuslikku arutelu ametlikult vastu.

Vastusena Gerard Deprez’le kavatsen kõigepealt teid tänada tunnustuse eest, mida avaldasite ka Euroopa Liidu eesistujariigile Prantsusmaale. Uskuge mind, see liigutas meid väga. President Sarkozy on tahtnud näidata sellega, oma tööga ja selle eesistujariigi juhtimisega, mis oli lõppkokkuvõttes kriisiaja eesistujariik, nagu kinnitas Gruusia kriis ja finantskriis, et poliitiline Euroopa on tagasi. Oleme väga rõõmsad teie tunnustuse üle ning tahaksime ka teid tänada, daamid ja härrad, väga tiheda koostöö eest, mis on meid eesistujariigi Prantsusmaa ametiaja mõne viimase kuu jooksul ühendanud.

Enne teie tõstatatud teemade arutamist tahaksin kõigepealt öelda kaht asja. Esiteks olen ma väga tundlik topeltstandardite küsimuse suhtes, mida paljud teist nimetasid. Tõsi on see, et me võime kahelda, kas lõppkokkuvõttes on võimalik kaitsta inimõigusi välismaal, väljaspool Euroopa piire, kui olukorrale Euroopas endas pööratakse vähem tähelepanu, nagu vahetevahel kahtlustatakse.

See on väga asjakohane küsimus ja ma ise kinnitan pidevalt, et väljaspool ELi inimõiguste valdkonnas oma usaldusväärsuse suurendamiseks peame enda asjad korda sättima. Meie inimõiguste valdkonna lähenemisviisi peab iseloomustama nii selle jõulisus kui ka selle tagasihoidlikkus. Vaid inimõiguste jagamatust silmas pidades on meil suurem võimalus, et meid väljaspool kuulda võetakse.

Mõned teist kõnelesid ka Sahharovi auhinna andmisest Hu Jiale, mille üle mul on muidugi väga hea meel. Ma avaldan tunnustust sellele, milline au on saanud osaks sellele Hiina blogijale, keda Euroopa Parlament toetab. Minu arvates on see suurepärane. Ma ise olen olnud väga tihedalt seotud Hu Jia kaitsmisega ning loodan, et Sahharovi auhind võimaldab teha edusamme inimõiguste vallas, eriti Hiinas.

Tahaksin naasta teemade juurde, mille teie, Gérard Deprez, tõstatasite, ning öelda teile ehk kõigepealt, et nõukogu on terve eelmise aasta jooksul püüdnud teha väga tihedat koostööd Euroopa Liiduga, nagu ma just ütlesin. Euroopa Parlamendiga ja eelkõige kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga on peetud väga sisukat dialoogi tekstide üle, mis võiks või tuleks esmajärjekorras vastu võtta, kui institutsioonide töökava seda võimaldab.

Eesistujariik on kutsunud liikmesriike üles ratifitseerima ning see on võimaldanud kiirendada tööd riikide parlamentides ning võtta vastu mitu teksti, sealhulgas mõned hädavajalikud tekstid.

Parlamendi ametiaja lõpuks loodame näha olulisi õigusakte, näiteks Europoli ühendustamise ja tõendite kogumise teemal, eduka lõpuni jõudmas. Tervikuna peaksid need tekstid võimaldama meil Euroopa Liitu seoses nende teemadega põhjalikult hinnata.

Te olete võib-olla ka märganud, et eesistujariik on viinud ellu ja arendanud tublisti edasi mitmesuguseid algatusi, mida Euroopa Parlament on oma prioriteetide hulka lugenud.

Eelkõige seoses kolmanda sambaga on eesistujariik pühendunud sellele, et muuta sisserände ning kohtute või tsiviilkohtute vallas kaasotsustamine täielikult toimivaks. Nagu te teate, siis kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste puhul on ta kaitsnud ideed, et edasised läbirääkimised Ameerika Ühendriikidega teabevahetuse kohta peaksid toimuma vaid Euroopa Parlamendiga, ning see pole olnud lihtne.

Need näitavad väga tähtsaid edusamme selles vallas, aga need edusammud võiksid olla veelgi suuremad, kui ühenduse meetodit kohaldataks kolmanda samba alla kuuluvate vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud valdkondade suhtes.

Põhiõiguste kaitse seoses sellega, mis on just Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, on tegelikult jätkuv ülesanne ning ma usun nagu teiegi, et edusamme vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala vallas tuleks tõlgendada eelkõige põhiõiguste kaitse kaudu.

Muidugi võin teile kinnitada nõukogu soovi töötada nende põhimõtete kohaselt ning väljendada oma nõusolekut enamiku teie tõstatatud punktidega, pidades samal ajal silmas meie institutsioonilist olukorda.

Mis puutub ettepaneku taasesitamisse seoses menetlusõiguste kaitsega kriminaalmenetluse raames, tuleks järgmisel aastal arutada tegevuskava inimeste kaitse kohta kriminaalmenetluse puhul ning toimub ka Euroopa vahistamismääruse hindamine, et raamotsust saaks ühtselt rakendada. Lisaks sellele annab Lissaboni leping, kui see peaks jõustuma, sellele protsessile uue hoo, mitte vaid inimõiguste harta kohustuslikuks muutmisega, vaid ka institutsiooniliste muutuste tulemusena, mida uus leping võimaldab vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas.

Võiks nimetada paljusid muid teemasid, mis on raportis ja viimastel kuudel Euroopa Parlamendi liikmete poolt tõstatatud. Ma arvan, et me võiksime ka selle küsimusega pärast arutelu edasi minna. Enne seda laseksin Jacques Barrot’l – austatud juhataja, kas seda pean mina ütlema? – sõnajärje üle võtta.

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. − (FR) Austatud juhataja! Sooviksin südamest tervitada Rama Yade’i ja samas tänada raportöör Giusto Cataniat ja parlamendikomisjoni, aga ma tulen tagasi parlamendikomisjoni juurde, härra Deprez.

Teie esitatud raport on üksikasjalik ja sisukas, nagu märkis eesistujariigi esindaja. Härra Catania, põhiõigused on Euroopa lõimumise keskmes ning komisjon on ilmselgelt pühendunud praktikas nende õiguste range järgimise edendamisele.

Te rõhutate raportis, et endiselt tuleb teha suuri edusamme seoses liikmesriikide ja institutsioonidega. See on tõsi, et me peame rohkem pingutama põhiõiguste edendamisel ja kohaldamisel Euroopa Liidus. Euroopa Liit peab olema eeskujuks, mitte vaid muutma oma välispoliitika usaldusväärseks, vaid looma ka vastastikuse usalduse liikmesriikide vahel; vastastikuse usalduse, mis on vältimatult vajalik, et tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala saaks toimida.

Teie raportis on esitatud olulisi soovitusi ning me nõustume teiega vajaduses teha rohkem, et jälgida hartast tulenevate õiguslike ettepanekute vastavust, edendada migrantide ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimusi, tagada, et terrorismivastane võitlus toimub täielikult kooskõlas põhiõigustega, mitmekordistada meie pingutusi diskrimineerimisega võitlemisel, edendada romide olukorda kogu Euroopa Liidus ning lisaksin ka, et teha tihedamat koostööd Euroopa Nõukoguga. Ma kavatsen isiklikult täiesti sellele pühenduda.

Soovitused ja õigustatud kriitika ei tohiks siiski varjutada tegelikke edusamme, mida komisjon ja Euroopa Liit on põhiõiguste edendamisel teinud, nagu Rama Yade just ütles. Nende edusammude hulka kuulub nõukogu poolt hiljuti vastu võetud raamotsus rassismi ja ksenofoobia kohta ning raamotsuse vastuvõtmine andmekaitse kohta kolmanda samba raames, isegi kui seda peetakse vaid esimeseks sammuks.

Komisjon tegi hiljuti varjupaigaõiguse uue seaduse ettepaneku, mis on kannustatud soovist edendada kõrgetasemelist kaitset. Olen tuletanud liikmesriikidele meelde kohustust austada põhiõigusi, kui nad võtavad üle direktiivi ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise kohta, ning ma jälgin seda.

Uus ettepanek direktiivi kohta, mis käsitleb kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töökohta, täiendab meie arvukaid õiguslikke meetmeid. Soolist võrdõiguslikkust, see on valdkond, milles Euroopa Liit on üritanud esirinnas olla, on käsitletud komisjoni ettepanekus, et parandada inimeste töö- ja pereelu tasakaalu, pikendades sünnituspuhkuse miinimumpikkust.

Austatud daamid ja härrad, muidugi peame tagama, et me lisame põhiõigused oma õigusaktidesse, aga me peame ka kontrollima, kuidas neid õigusi praktikas kohaldatakse. Ülesanne on väga tähtis ning selle edukaks täitmiseks peame rakendama tõelist strateegiat, et tagada põhiõiguste austamine Euroopa Liidus. Tulevane mitmeaastane programm ehk Stockholmi programm peaks minu arvates hõlmama teatist, milles määratletakse see põhiõiguste austamise poliitika Euroopa Liidus, andes selge ülevaate komisjoni tegevuse võimalustest ja piirangutest selles valdkonnas.

Me peame muutma põhiõigused nii rakendatavaks kui võimalik. Ei ole kasu pidevalt uute seaduste väljamõtlemisest. Ma ütleksin, et põhiline reguleeriv raamistik on järgmine: Euroopa inimõiguste konventsioon ja põhiõiguste harta. Meil on nüüd pisut teavet Euroopa Nõukogult põhiõiguste rikkumise kohta.

Lisaks, nagu te rõhutasite, on meil nüüd vahend – põhiõiguste amet –, mille pädevust läbivaatamisklausli alusel järgmise aasta lõpus arutatakse, nagu minister märkis. Neid vahendeid tuleks tõepoolest täiel määral kasutada.

Esiteks – ma üritan öelda kokkuvõtlikult – peaks Euroopa Liit oma õigusloomealases töös tegutsema veatult. Tuleb tagada pidev ja range järelevalve selle üle, kas Euroopa õigusaktid on põhiõiguste hartaga kooskõlas.

2005. aastal määras komisjon kindlaks meetodi ettepanekute vastavuse kontrollimiseks ning me peame selle meetodi kohaldamist ja kasutamist veelgi tugevdama. On tõesti tähtis, et me peame silmas nende põhiõiguste austamist kogu oma õigusloome protsessi jooksul.

Seega me peame muidugi sekkuma liikmesriikides, kui see on vajalik. Kõnealuses tulevases Stockholmi programmis kavatsen ma põhjalikult selgitada komisjoni sekkumispoliitikat. Me saame sekkuda kahel viisil asutamislepingus sätestatud pädevuse piires.

Esiteks, kui ühenduse õigusaktide kohaldamine liikmesriigis tekitab põhiõiguste probleemi, siis täidab komisjon tavaliselt oma aluslepingute järelevaataja rolli, sealhulgas rikkumismenetluse abil. Me peame tooma välja ja kahtlemata loetlema olukorrad, mille puhul selline põhiõiguste rikkumine nõuab kindlasti kõnealust rikkumismenetlust. Ma olen eriti valvas põhiõiguste austamise suhtes ning eelkõige laste õiguste austamise suhtes, kui liikmesriigid, nagu ma juba ütlesin, rakendavad tagasisaatmise direktiivi. Ma sekkusin projekti, mille eesmärk oli võtta digitaalseid sõrmejälgi rändajate laagrites Itaalias, et osutada vajadusele täita ühenduse õigusakte ja austada põhiõigusi, eriti isikute andmekaitse eeskirju.

On ka olukordi, mille puhul me ületame ühenduse pädevuse. Need on poliitilised otsused, mis osutuvad vajalikuks teatavatel asjaoludel, mil meil ei ole võimalik kasutada riiklikke mehhanisme.

CIA salajaste kinnipidamiste teemal on komisjon mitu korda rääkinud Poola ja Rumeeniaga, et rõhutada vajadust alustada uurimist. Poola reageeris, teavitades komisjoni sellest, et eeluurimine on alanud. Rumeenia senat on viinud läbi uurimise, mida tuleks täiendada, et võtta arvesse Euroopa Nõukogu teist raportit.

Härra Catania, ma tean, et te viitate oma raportis ebapopulaarsele artiklile 7, mis on mõnes mõttes sarnane tuumasõjahirmuga, ning mõtlete, miks seda pole kasutatud. Ma sain seda ähvardusena kasutada. See on tõsi, et kui ma tuletasin Bulgaariale meelde, et ajakirjandusauhind, mis anti ajakirjanikule, kes on tuntud oma romidele suunatud põlastavate märkuste poolest, tuli tõesti kahtluse alla seada, siis jäi see ajakirjanik lõpuks auhinnast ilma. Ent tõsi on see, et me peame ka arutama sellist artikli 7 kasutamist.

Järgmisena peame muidugi üritama tuua inimõigusi esile teatavates valdkondades, mis on väga suure tähtsusega selle ala jaoks, kus me koos elame. Laste õigused – need puudutavad Euroopa Liidu kõiki poliitikavaldkondi. Ent see on samal ajal valdkond, milles saab teha tõelisi edusamme. Tuletaksin teile meelde, et Euroopa varjupaigapoliitika puhul me ütlesime, et ei saa pidada kinni saatjata alaealisi. Üldjoontes oleme nõudnud, et lapsed saaksid eritähelepanu.

Dublini II määruse reformi puhul oleme rõhutanud perekondade taasühinemisega seotud nõudeid. Ma olen tänulik ka eesistujariigile Prantsusmaale selle eest, et ta on innustanud meid uuesti rakendama seda kiirreageerimismehhanismi, mis on vältimatult vajalik lapseröövide ärahoidmiseks. Järgmisena teen 2009. aasta märtsis ettepaneku vaadata läbi laste seksuaalset ekspluateerimist, lapspornot ja inimkaubanduse vastast võitlust käsitlev raamotsus.

Seoses isikuandmete kaitsega vajame üleilmset uut strateegiat, mis hõlmab direktiivi 95/46 läbivaatamist tehnoloogilise arengu taustal tehtud hinnangu põhjal.

Ma juba rääkisin varjupaigaõigusest. Seoses rassismi ja ksenofoobia vastase võitlusega, eriti nüüd, mil meil on olemas tekst – olen tänulik eesistujariigile Prantsusmaale, kes võimaldas meil selle tekstini lõpuks jõuda –, peame seda kasutama ja peame tagama, et majanduskriis ei tooks kaasa rohkem ksenofoobiat ja rassismi, eriti teatavate arvamusliidrite hulgas. Me peame tagama, et põhiõigusi kaitstakse tegelikult kõigis valdkondades, mis on seotud terrorismivastase võitlusega. Rassismi ja ksenofoobia teemalises teatises võiks määrata kindlaks viisid, kuidas suurendada selles valdkonnas tegevuse tõhusust.

Lisaks kavatseb komisjon 2010. aastal avaldada aruande totalitaarrežiimide kuritegude kohta. Eesmärk on edendada Euroopa Liidule iseloomulikku lepituskultuuri. See on kultuur, mis põhineb kuritegude ja ohvrite märkamisel, et lõpetada lõhenemine uute ja vanade liikmesriikide vahel, sest vanad liikmesriigid ei ole alati piisavalt teadlikud uute traagilisest ajaloost. See on ulatuslik ettevõtmine, strateegia, mis peaks suurel määral tagama, et rakendatakse põhimõtteid, mida Euroopa Liit toetab.

Ma ütleksin Giusto Cataniale, et me kindlasti kasutame tema raportist paljusid ideid Stockholmi programmi muutmisel konkreetsemaks.

Asun nüüd Gérard Deprez’ küsimuse juurde. Ma tahan teda tänada ja talle öelda – ma pöördun praegu ka tema parlamendikomisjoni liikmete poole –, et minu kui vabaduse, turvalisuse ja õiguse eest vastutava voliniku jaoks on väga suureks abiks ja võimaluseks see, et on olemas parlamendikomisjon, mis on nõudlik, aga ka äärmiselt tähelepanelik ja pühendunud kõigi nende keeruliste probleemide puhul, millega seoses tuleb luua õige tasakaal ilmselgelt õiguspärase turvalisusvajaduse ning selle vahel, et saaks täiel määral kasutada vabadusi ja õigust.

See on tõsi, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal on tehtud edusamme. Sellegipoolest oleme praegu – pärast Tamperet ja pärast Haagi – kohustatud koostama nimetatud mitmeaastase Stockholmi programmi ning täna on minu jaoks liiga vara sõnastada täpsed mõtted järgmise mitmeaastase programme sisu kohta. Ma kavatsen nimetada vaid üht või kaht punkti ning palun vabandust, kui lähen veidi pikale.

Esiteks peab Euroopa Liidus põhiõiguste tegelikust austamisest saama põhimõte, mis on aluseks tervele mitmeaastasele programmile.

Teiseks peab meie tegevuse keskpunktis olema üksikisik, olgu see siis kas Euroopa kodanik või kolmanda riigi kodanik, kes elab meie territooriumil. Me peame looma tulemusliku Euroopa Liidu, et tuua inimestele kasu. Selline Euroopa sõltub nende inimeste õiguste tagamisest, nende turvalisusest ja kaitsest, ja seda ka kõige haavatavamate puhul, nagu ohvrid, ja õigusele parema juurdepääsu tagatistest.

Tahaksin tänada Rama Yade’i menetlusõiguste teema tõstatamise eest. Minu arvates on see väga tähtis tekst. Ma olen teadlik, et me peame ületama mõned raskused, aga kui me tahame tõepoolest saavutada kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise, siis on väga oluline tagada, et õigust toetatakse kogu Euroopas mitme menetlusliku tagatisega. See on äärmiselt tähtis.

Euroopa õigusruum peaks ilmselgelt muutma ka kaubandussuhted ja kodanike vaba liikumise lihtsamaks, aga me peame pidama meeles, et meil on vaja võidelda kuritegevuse ja terrorismi vastu, tegutsedes kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Euroopa õigusmudel paneb ennast maksma tasakaalu ja järjepidevuse abil, kui on nähtud vaeva, et suurendada usaldusväärsust ja vastastikust tunnustamist.

Kolmandaks kõnelen vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välismõõtmest. See välismõõde tuleb lõimida sisemõõtmega ja sellega siduda. Me ei saa võidelda inimkaubandusega, lahendamata seda riikides, kust inimkaubandus sageli alguse saab. Lisaks moodustab kogu sisserändepoliitika, kogu rändevoogude kooskõlastatud juhtimise poliitika osa ideest siduda välis- ja sisemõõde.

Komisjon kavatseb 2009. aasta mais esitada teatise edasiste prioriteetide kohta. Seejärel tuleb 2009. aasta lõpus poliitiline arutelu kolmanda mitmeaastase programmi vastuvõtmise kohta. Ent ma pean ütlema – nagu ma ütlesin täna hommikul kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni koordinaatoritele –, et me tõepoolest vajame Euroopa Parlamenti, et koostada see mitmeaastane programm. Ma ei kahtle, et me saame loota teie soovitustele, teie ettepanekutele.

See on tõsi, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on edusamme teinud, aga tõsi on ka see, et me oleme mõnes mõttes alles selle tõelise õigusliku ühiskonna alguses, kus inimesed saavad liikuda ringi Euroopa alal ning samal ajal järgitakse nende õigusi, olenemata sellest, millises liikmesriigis nad asuvad. See on väga tähtis, kui me soovime tõesti, et Euroopa kodakondsuse mõiste saaks konkreetse väljundi Euroopa kodanike igapäevaelus.

Teha on veel väga palju, see on väga huvitav ülesanne, ning ma tahaksin veel kord tänada Euroopa Parlamenti ja eriti kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nende abi eest, mida nad pakuvad nii innustunult ja veendunult.

  Ignasi Guardans Cambó, kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Austatud juhataja, kavatsen oma sõnavõtuks kasutada nii minu fraktsiooni nimel mulle antud aega kui ka oma kolleegile Viktória Mohácsile kultuuri- ja hariduskomisjoni nimel kõnelemiseks mõeldud aega.

Tahaksin muidugi esmalt avaldada tunnustust raportöörile tema suurepärase töö ja pingutuste eest, mille tunnistajaks ma lähedalt olin, et saavutada üksmeel teiste fraktsioonidega selle dokumendi sisus, mis on nüüd tema raport.

Ma jagan täielikult raportööri pühendumust inimõiguste kaitsmisel ja tema valmisolekut astuda samm edasi. See on tõsi: ma nõustun täielikult sellega, mida ta oma kõnes ütles, et mõnikord jõuame Euroopas vastuolulisse seisu, kus kaitseme ja kritiseerime inimõiguste olukorda kus iganes maailmas, jättes samal ajal märkamata vastuvõetamatu diskrimineerimise meie enda riikides, sest mõnikord meil puuduvad õiged vahendid sellises olukorras võitlemiseks.

See tuleb tõepoolest hukka mõista ning Euroopa Parlamendil on õiguspärased volitused seda teha.

Raportöör võib tunnistada, et meil olid mõned vaidlused selle üle, kas see raport peaks hõlmama meie ühiskonnas muid sotsiaalseid probleeme, mis ulatuvad inimõigustest kaugemale, või mitte.

Minu arvates on selle raporti mõnes lõigus – ja muidugi veelgi rohkem selle varasemates versioonides –miinuseks see, et liiga innukalt üritatakse kõike lahendada, mitte vaid inimõiguste küsimusi, vaid kõiki sotsiaalseid probleeme, mis Euroopas praegu esinevad.

See võib mõnikord pigem nõrgestada meie tegevust. Probleemid alates eluasemete nappusest kuni eakamate tööpuuduseni vajavad kindlasti lahendamist, aga ma pole sugugi kindel, et nendega tuleb tegelda sama paketi raames või sama loetelu osana, kuhu kuulub põhiõiguste kaitse.

See on siiski tõsiasi, et meil on oma piiride sees tõsiseid probleeme: probleemid, mis mõjutavad eelkõige üksikisikuid, ja probleemid, mis mõjutavad rühmi. Sotsiaalsed rühmad jäetakse mõnikord tähelepanuta või need kannatavad diskrimineerimise all soo, seksuaalse sättumuse, rahvuse, usutunnistuse ja muu alusel. Neid probleeme tuleb esile tõsta ning neile tuleb üleilmselt läheneda. See töö tehti muidugi koostöös Euroopa Nõukoguga ja osutaksin põhjendatult sellele suurepärasele institutsioonile.

Seoses sellega viitas kultuurikomisjon väga täpselt ühele neist probleemidest, mida ma sooviksin siin toonitada oma kolleegi Viktória Mohácsi nimel, kes juhtis seda teemat kultuurikomisjonis. See on romi laste diskrimineerimine hariduse valdkonnas.

Raportis on üldiselt väga hästi käsitletud eri valdkondades lapsi mõjutavaid probleeme ja eelkõige diskrimineerimist, mille all kannatavad romi rahvusest lapsed, samuti vajadust kaasata sellesse diskrimineerimisvastasesse võitlusesse meedia – nagu siin juba öeldi – ja sidusrühmad – vabaühendused ja sotsiaalsed ühendused.

Raport sisaldab palju suuniseid ning ühiskonda tuleb teavitada sellest, mida need väärtused tähendavad. Seoses sellega on ühelt poolt meedial ja teiselt poolt haridussektoril väga suur vastutus.

  Kinga Gál, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (HU) Euroopa Parlamendil on keeruline võtta vastu laiaulatuslikku otsust põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus, sest just põhiõigused on need, mis peaksid olema kõige vähem mõjutatud fraktsioonidest ja poliitikast, vaid pigem põhinema sõltumatutel faktidel ja andmetel ning olema vabad igasugusest silmakirjalikkusest. Seega asjaolu, et me oleme vaatlusalusel ajavahemikul loonud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, edastab selge sõnumi Euroopa Parlamendilt ja muidugi meilt endilt. Võib-olla just see organ võtab selle ülesande lähiaastateks enda peale. Samal ajal on sõnum, mille Euroopa saadab oma kodanikele põhiõiguste kohta, muidugi väga tähtis. Kuidas ta lahendab neid probleeme? Kas ta tegeleb tegelikult reaalsete probleemidega, mis paljudel inimestel on?

Raporti projekti kohta esitatud 240 muudatusettepanekut osutavad ka teatavate probleemsete ja vaieldavate küsimuste mitmetahulisusele. Veel mõned vastuvõetavad tekstid on edukalt kokku klopsitud esialgsest vägagi vaieldavast raportist tänu raportöörile ja variraportööridele. See ei tähenda, et fraktsioonide vahel ei ole põhimõttelistel teemadel rohkem eriarvamusi. Kindlasti on suuri erinevusi vastuolulistes lõikudes, kajastamise põhimõtetes ja tihti emotsionaalsetes seisukohtades. Mitmed need küsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Lisaks kõigele mõistab Euroopa lääneosa põhiõiguste kasutamise all peaaegu alati diskimineerimise puudumist, olgu see siis seotud kas arvukate sisserännanud rahvusvähemustega või etnilisel päritolul või seksuaalsel sättumusel põhinev diskrimineerimine. Samal ajal ei ole me uutes liikmesriikides veel selles punktis, kus räägime sellest, et tahame olla valmis oma põhiõigusi kasutama. Paljudel juhtudel kardame ikka veel oma põhivabaduste pärast ning kui on tegemist rahvusvähemustega, siis me räägime miljonitest põlistest rahvusvähemustest, kelle põhiõigusi uutes liikmesriikides ikka veel rikutakse. Tähtis on, et selles raportis käsitletakse ka neid. Samal ajal on palju väljendeid, mis on endiselt arutelu teemaks ja mille suhtes puudub üksmeel, mida Euroopa Rahvapartei peab vastuvõetamatuks. Ärgem unustagem siiski, et meie põhiõiguste kaitse võib tegelikkuses iga üksikisiku puhul erinev olla. Kõige tähtsam nende tagamisel on vastastikune austus. See võib praeguses olukorras abiks olla.

  Martine Roure, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud minister ja lugupeetud volinik! Me kõik teame, et põhiõiguste kaitse on Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhineva ala rakendamise nurgakivi. Euroopa Liit soovib saavutada muljetavaldavaid tulemusi ning ta on koostanud endale Euroopa diskrimineerimisvastased õigusaktid. Ent kuigi me oleme kärmed kaebama inimõiguste üle maailmas, peame esimese ja kõige tähtsama asjana olema valmis oma majas korda lööma, nagu teie, austatud minister, ütlesite. Seetõttu kutsume nüüd üles kehtestama aktiivse poliitika igat laadi diskrimineerimise vastaseks võitluseks ja inimväärikuse austamise tagamiseks, eelkõige vanglates, sest sageli lõpeb inimlikkus nende uksel.

Tahaksime teisest küljest märkida, et praegusel kriisiajal tunduvad valitsused viimaks avastavat neid Euroopa kodanikke, kes elavad vaesuses ja kindlusetuses, isegi kui nad tööl käivad. Äärmine vaesus ja sotsiaalne tõrjutus kujutab kõigi põhiõiguste rikkumist. Me peame võitlema ebaõiglusega, mida äärmises vaesuses elavad inimesed ja puudustkannatavad töötajad peavad taluma.

Euroopa peab kordama üle, et kõik põhiõigused, sealhulgas sotsiaalsed õigused, on jagamatud. Kuidas saavad inimesed tegelikkuses kasutada oma sõnavabadust, kui neil puudub juurdepääs eluasemele, kui nad elavad tänaval ja kui neil pole juurdepääsu tervishoiule? Me peame kuulama, mida neil inimestel öelda on, tagades igaühele neist kõik hartas sätestatud põhiõigused: õigus väärikale elule, kvaliteetsele tervishoiule, inimväärsele eluasemele, üldhuviteenustele juurdepääsule ja miinimumpalgale.

Kokkuvõtteks tahaksin, kui tohib, korrata liikumise ATD Neljas Maailm looja isa Joseph Wresinski sõnu: „Kui inimesed on mõistetud elama viletsuses, rikutakse inimõigusi. Ühinemine nende jaluleseadmise nimel on püha kohustus.”

  Alexander Alvaro, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud minister, austatud komisjoni asepresident! Täna tähistasime Sahharovi auhinna 20. aastapäeva ja eelmisel nädalal inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva – need kaks sündmust pole kunagi varem olnud nii tähtsad. Me peame pidevalt rohkem pingutama, et rakendada inim- ja põhiõigusi, mitte vaid Euroopas, aga ka kogu maailmas.

Proua Yade, ma avaldan teile suurt austust selle eest, et teil oli julgust siin kritiseerida omaenda valitsuse suhteid Liibüaga. Mitte kõik ei tihkaks seda teha ning ma usun, et see tähendabki „kõigepealt oma majas korra loomist”.

2004. aastal kinnitati Euroopa Parlamendile, et on olemas rühm volinikke, kes kannavad hoolt põhiõiguste eest. Kardan, et meile ei ole veel esitatud aruannet selle kohta. Kahjuks oleme täheldanud, et rikutakse reisimisvabadust Itaalias, sõnavabadust liikmesriikides ning muu hulgas õigust üksikisiku privaatsusele Ühendkuningriigis.

Põhiõigused on nagu lihased: kui neid ei kasutata, siis nad jäävad nõrgaks. Aidakem meil neid lihaseid kasutada, et me suudaksime taasavastada aluse inimväärseks kooseksisteerimiseks oma ühiskonnas ka tulevikus.

  Tatjana Ždanoka, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Esiteks tahaksin tänada meie raportööri Giusto Cataniat, kes andis endast parima, et võtta arvesse fraktsioonide esitatud muudatusettepanekuid. See oli väga vastutusrikas ülesanne ning ma loodan, et raport põhiõiguste kohta ELis lõpuks vastu võetakse.

Meie fraktsiooni arvates on meie eesmärk edaspidi selliste raportite koostamisel mitte ainult osutada probleemidele, vaid nimetada ja häbistada ka liikmesriike, kus teatavaid põhiõigusi rikutakse. Selleteemaline kiri, millele kirjutasid alla roheliste fraktsiooni aseesimehed, saadeti hiljuti Euroopa Parlamendi presidendile. Muidugi võime kõik oletada, millise liikmesriigiga on tegemist, kui nimetatakse üht või teist teatavat inimõiguste rikkumist, aga meie arvates peavad eurooplased teadma kindlalt, kes rikub meie tähtsat põhimõtet austada põhiõigusi.

Mis puudutab teksti, siis on mul väga kahju, et mõned minu kolleegid ei arvesta asjaolu, et mitte vaid kodaniku- ja poliitilised õigused ei ole olulised. Minu arvates on sama tähtsad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.

Mitu roheliste fraktsiooni ettepanekut on lõplikku teksti lisatud. Need on järgmised: eraelu puutumatus terrorismivastases võitluses; vajadus ratifitseerida rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon ja piirkondlike või vähemuskeelte harta ning kodakondsuseta isikute diskrimineerimise keeld. Me kutsume ka liikmesriike üles ratifitseerima Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puutega inimeste õiguste konventsiooni ja lubama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rassilise diskrimineerimise likvideerimise komiteel üksikjuhtumeid uurida.

Minu kodumaal Lätis ei saa üle 350 000 niinimetatud mittekodaniku, kellest paljud on selles riigis sündinud, isegi hääletada kohalikel valimistel. Kahjuks ei ole seda probleemi raportis käsitletud põhimõtte tõttu, et ei nimetata eri liikmesriike, aga ma tahan rõhutada, et kui jäetakse pikaajalised elanikud ilma õigusest osaleda poliitilises elus kohalikul tasandil, siis see ohustab sotsiaalset ja poliitilist lõimumist. Seetõttu on neile inimestele hääleõiguste andmine absoluutselt vajalik.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Austatud juhataja! Mul on kindlaid vastuväiteid vähemalt kahele selles raportis tõstatatud küsimusele. Esimene on seksuaalse sättumuse küsimus ja teine puudutab nii-öelda soojätkamisõigusi.

Ettepanekud anda üleüldine juurdepääs abordile ja tunnustada nii-öelda geiabielusid kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole kuidagi seotud põhiõigustega. Meil ei ole rahvusvahelist dokumenti, mis toetaks sellist abiellumisõiguse tõlgendust. Lisaks sellele puudub õiguslik alus neile ettepanekutele ka ELi õiguses. Üritades pidevalt lisada neid teemasid põhiõiguste loetellu, soovivad Euroopa vasakpoolsed meid nende mõistetega harjutada. Ma tahaksin teile siiski kinnitada, et me ei anna kunagi oma nõusolekut.

Tahaksin küsida Euroopa Komisjoni esindajatelt, kas komisjon kavatseb tõesti esitada direktiivi ettepaneku homofoobia vastu võitlemise kohta ning milliseid sätteid see direktiiv võiks sisaldada. Kas komisjoni arvates on olemas õiguslik alus, et koostada direktiivi ettepanek samasooliste paaride seisundi vastastikuse tunnustamise kohta kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides? Kas komisjonil on sellised kavatsused? Kas väljaspool tööturgu diskrimineerimist käsitleva kavandatava direktiivi eesmärk on kehtestada salaja nii-öelda geiabielude tunnustamine Euroopa Liidu liikmesriikides? Ma nõuan täpset ja kõikehõlmavat vastust neile keerulistele õiguslikele küsimustele.

  Miguel Portas, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Euroopa kaldub inimõigusi igas maailmanurgas lähedalt uurima – ja teeb seda põhjendatult – ning seetõttu tähistame täna Sahharovi auhinna 20. aastapäeva. Ta teeb õigesti, aga – ning see on Catania raporti peamine valupunkt – selles jäetakse tähelepanuta, kui hästi austatakse põhiõigusi meie enda territooriumil. See peaks olema tõesti komisjoni ja nõukogu poliitiline programm nüüd ja edaspidi, sest ametiasutus, kellega me räägime põhiõigustest väljaspool Euroopat, sõltub sellest, et me ise austame neid õigusi.

Ma toon teile näite ühel kindlal teemal, mis on oluline. Seda ei saa heaks kiita, et mitu valitsust keeldub praegu võtmast vastu Guantánamo lahe kinnipeetavaid, kui nende süü ei ole tõendatud. Minu riigi valitsus seevastu otsustas võtta need kinnipeetavad vastu ning ma avaldan talle selle suhtumise eest tunnustust. Ent ta ütles, et teeb seda USA valitsuse abistamiseks, ning siin ongi probleem. Ka seda tehti Washingtoni abistamiseks, kui mitu valitsust aktsepteeris ebaseaduslikke lende. Me peame võtma vastu kinnipeetavaid, kelle süü pole tõendatud, siis, kui nad seda taotlevad, ning mitte aitama riigil lahendada enda tekitatud probleemi.

  Georgios Georgiou, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (EL) Lugupeetud juhataja! Muidugi on rahvusvaheline arutelu inimõiguste teemal väga vajalik. Seetõttu pean oma kohuseks kiita raportöör Giusto Cataniat tema delikaatsuse ja tema püsivuse eest inimõiguste kaitsmisel ka Euroopas. Ent ma kasutaksin praegu võimalust sekkuda ja juhtida Euroopa Parlamendi tähelepanu uuele tahule, mis enam ei puuduta vähemusi, inimõiguste rikkumisi üleilmselt, majanduslikke või poliitilisi põgenikke, Euroopa alamrühmi, usulisi vähemusi, homoseksuaale ja nii edasi, aga mis puudutab eurooplasi endid, kes rahvusvahelise majanduskriisi järel oodatava tormi tõttu jaotuvad kategooriatesse, mis vajavad oma inimõiguste kaitset.

Ma kardan, et me puutume kokku nähtusega, mille puhul mitmed eurooplaste rühmad kaotavad tööpuuduse ja piiratud sotsiaalkaitse tõttu staatuse, rühmad, mis võib-olla viiakse demonstratsioonide ja reaktsioonini ning kes võivad ohustada majandust ja poliitilist olukorda kogu Euroopa mandril. Need rühmad vajavad viivitamata Euroopa Liidult kiireid sätteid ja kiiret kaitset inimõiguste seisukohast. Hiljutised kurvad sündmused, mis toimusid Kreekas, mõjutavad ilmselgelt Euroopat, mis seekord ei saa lubada endale sellist luksust nagu varem, tundes muret välismaalaste ja vähemuste õiguste pärast. Euroopa on sunnitud sekkuma nende Euroopa kodanike suurtesse probleemidesse, kes satuvad silmitsi ohuga, et nende õiguste olukord muutub halvemaks kui neil, kelle vastu ollakse Euroopa Liidus külalislahked. Hetk, mil Euroopa peab lahendama Euroopa kodanike uusi inimõiguste probleeme, saabus kahjuks ette hoiatamata.

  Koenraad Dillen (NI). - (NL) Austatud juhataja, poodu majas nöörist ei räägita. Jällegi on ELi raport inimõiguste kohta täis enesekiitust, kui palju Euroopa hoolib inimõiguste rikkumistest, kus iganes need maailmas võivad aset leida. Me ei saa siiski üle ega ümber sellest, et liiga sageli on ELi inimõiguste poliitika taga valikuline ja silmakirjalik pahameel.

Nagu juba küsiti ja seda isegi meie vasakpoolsete parlamendiliikmete poolt, et kas Euroopa Parlament ei peaks esiteks võtma vaevaks oma majas korda luua. Paraku rikkus Euroopa Parlament siinsamas vähem kui kaks kuud tagasi sõnavabadust, mida ta üritab nii rõhutatult igas maailma nurgas kaitsta alates Antarktikast kuni Amazonase vihmametsadeni ja alates Abu Ghraibist kuni Harareni.

Minu kolleeg Frank Vanheckele, kes on kohaliku flaami väljaande vastutav toimetaja ja kelle mõistsid Belgia valitsus ja tema poliitiliselt nimetatud kohtunikud süüdi sõnavabadusega seotud rikkumise eest, ei antud isegi võimalust ennast siin Euroopa Parlamendis kaitsta, kui see otsustas möödunud kuul tema poliitilise puutumatuse ära võtta. Lisaks sellele nägime täna, päeval, mil me tähistame Sahharovi auhinna andmist, et Geert Wildersi film „Fitna” – Geert Wildersile on Madalmaades islamifanaatikud saatnud tapmisähvardusi – keelati Euroopa Parlamendi poolt esimeeste konverentsi korraldusel. Elagu sõna- ja arvamusvabadus! Kuigi tundub, et mitte siin Euroopa Parlamendis.

  Stefano Zappalà (PPE-DE). - (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ei ole kahtlust, et Catania raport tähistab olulist etappi Euroopa Liidu töös, sest see on kinnituseks Euroopa Liidus valitsevale olukorrale.

Kahtlemata on tugev rändega seotud surve, mida ELile on mitu aastat avaldatud, koos ELis toimuvate märkimisväärsete siseste muutustega tekitanud ja tekitavad edaspidi palju probleeme liikmesriikidele ning nii Euroopa kui ka muude riikide kodanikele. Kahtlemata on Euroopa Liidul ka täpsed kohustused, nagu olukorra kontrollimine, austades samal ajal võimalikult suurel määral inimõigusi, aga ka oma enda kodanike ja riiklike organisatsioonisüsteemide austamine ja kaitsmine.

Selles äärmiselt pikas ja põhjalikus raportis tundub siiski olevat üldist kriitikat liikmesriikide kohta seoses nende territooriumidel toimuvate ning seega nende kontrolli all olevate rikkumistega. Raporti eri osad maalivad Euroopast pildi, mis minu arvates ei vasta tegelikkusele, ning tundub – muidugi viisil, mida raportöör minu arvates ei kavatsenud –, nagu oleks eesõigus antud neile, kes aeg-ajalt ei järgi eeskirju, nende asemel, kes eeskirju järgivad või tagavad nende järgimise.

Kuigi ma üldiselt kiidan heaks mõned raporti osad, ütleksin, et teised osad tuleks üldistes huvides ümber sõnastada. Austatud juhataja, lubage mul lõpetuseks väljendada oma isiklikku solidaarsust Vatikaniga seoses siin istungisaalis arutelu käigus tema pihta suunatud rünnakutega.

  Jan Marinus Wiersma (PSE). - (NL) Lugupeetud juhataja. Täna toimub taas huvitav arutelu inimõiguste edendamise teemal, mis määrab iseenesest Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu positsiooni ja rolli laadi. See määrab teataval määral kindlaks ka selle, kes me oleme. Eurooplastena peame väga väärtuslikuks iga üksikisiku universaalsete ja tühistamatute õiguste austamist, kus iganes see inimene maailmas on. Kuigi meie ühised väärtused, võrdsed võimalused ja põhiõiguste austamine on lahutamatu osa Euroopa aluslepingutest ja Euroopa Liidu alus, siis on palju vähem ilmne, et me kutsume üksteist üles andma teada, kui midagi on valesti. Giusto Catania raportis on see õigesti esile toodud ning ma tahaksin avaldada tunnustust raportöörile ja kõigile neile, kes on teda selle lähenemisviisi puhul abistanud.

Tahaksin küsida volinikult, kuidas talle tundub mõte, et me peame Euroopa Liidus arutama uuesti, kas poleks võimalik koostada paremad eeskirjad, et kutsuda üksteist üles andma teada, kui meie arvates esineb inimõigustega seotud probleeme.

Tahaksin keskenduda ühele kindlale teemale selles raportis, nimelt romide olukorrale Euroopa Liidus. Nad ei ole vaid kõige rohkem diskrimineeritud kogukond Euroopas, vaid nad on ka piiriülene rahvusvähemus, kes elab paljudes riikides. Pärast romide vastast vägivallapuhangut Itaalias, nüüd juba üle aasta tagasi, nägime selgelt, kuidas riigid üksi oma pädevuse raames ei suutnud tagada nende õiguste austamist.

Esmane kohustus kanda elanike eest hoolt lasub muidugi liikmesriikide õlul, aga iga liikmesriik peab tegema seda Euroopa ja rahvusvaheliste lepingute piires. Liiga sageli oleme siiski sunnitud nägema, et liikmesriigid tuginevad sellele, mida me teame mittesekkumise põhimõttena. Vähemustega seotud küsimusi peetakse nagu riiklikuks keelualaks. See ei ole minu arvates enam vastuvõetav. Nagu ma ütlesin, peaksime laskuma arutellu ja kaaluma, kas me saame sõlmida kokkuleppeid Euroopa Liidus selle kohta, kuidas me lahendame inimõiguste rikkumisi ELis, ja lõpetama poliitika, mille puhul me ei julge kutsuda teineteist üles teada andma.

  Sophia in‘t Veld (ALDE). - (NL) Austatud juhataja. Esiteks sooviksin südamest tänada eesistujariiki Prantsusmaad ning avaldada talle tunnustust algatuse eest, mille ta on teinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames, et dekriminaliseerida homoseksuaalsus. See on minu arvates suurepärane edusamm, sest lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide diskrimineerimine on siiani igapäevane ja ma kardan, et isegi Euroopas.

Minu arvates peaks Euroopa olema silmapaistev eeskuju, kohaldades põhimõtet, et igaüks on seaduse silmis võrdne. Seoses sellega sisaldab praegu arutatav diskrimineerimisvastane direktiiv minu meelest liiga palju erandeid, mis võimaldavad diskrimineerimist. Need erandid tuleks välja jätta.

Mis puutub geiabieludesse, siis ma sooviksin vastata sellele, mida eelkõneleja härra Szymański ütles. Olles üsna otsekohene, siis ma arvan, et olenemata sellest, millised on meie poliitilised vaated, on see tsiviliseerituse küsimus, et riik ei sekku üksikisikute privaatsesse partneri valikusse. Riik ei või keelata suhteid usutunnistuse, nahavärvi või seksuaalse sättumuse alusel. Igaühe partneri valik on vaid individuaalne valik. Sellel ei ole mingit pistmist riigiga.

Austatud juhataja, tahaksin lõpetuseks peatuda Rama Yade’i tõstatatud broneeringuinfo teemal. Ma kardan, et Euroopa Parlament ei ole sugugi rahul sellega, kuhu Euroopa Ülemkogu tüürib. See on olnud varem vaidlusalune teema ning ma loodan, et nõukogu on edaspidi valmis selles valdkonnas Euroopa Parlamendi soovitusi arvesse võtma.

ISTUNGI JUHATAJA: MARIO MAURO
asepresident

  Mario Borghezio (UEN). - (IT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad! Meie riiki võib tõesti vaadata kui liidrit diskrimineerimise ja tagakiusamisega võitlemisel ning mis puutub romi laste kaitsmisse – see on teema, millele minu arvates pööratakse Catania raportis palju tähelepanu –, peame tõepoolest tänama siseministrit Maronit. Romi laste olukorra ulatusliku kontrollimise kaudu paljastas ta olukorra, mille oleks võinud ehk varem avastada.

Pooled neis laagrites elavatest romi lastest on jäetud hooletusse, neid pole saadetud kooli ega vaktsineeritud. Raport peaks tooma esile ka romi perekondade vastutuse. Selle asemel, et saata oma lapsi kooli, saadavad nad õigusrikkumisi sooritama ning kasvatavad neid viisil, mis takistab nende lõimumist. Seetõttu avaldan tunnustust nende riikide valitsuste, nagu Itaalia valitsuse tegevusele, kes töötavad selle nimel, et tagada romi laste ja sisserännanute laste lõimumine näiteks koolisüsteemi, luues võimalused selleks, et nad saaksid abiõppe kaudu alustada õpinguid meie keeles.

Repatrieerimist ei saa väidetavasti kasutada, kui päritoluriigis esineb ohte. Ent kust sisserännanud tulevad? Nad tulevad riikidest, kus kõigis on ohtlik olukord. Seega ei ole see raporti osa eriti mõttekas. Me peame kohaldama inimõiguste kaitse põhimõtteid arukalt, Euroopa kodakondsuse alusel ning mitte nende ideoloogia järgi, kes räägivad meile õiguste kaitsest, kõneldes samal ajal fraktsioonide nimel, kelle sümbolite hulka kuuluvad kommunistlik sirp ja vasar. See on hea lähtekoht!

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). – (SV) Austatud juhataja! Tahaksin tänada raportöör Giusto Cataniat nii raporti kui ka tema pühendumuse eest, mis on nii kindel nagu alati, ning tema töö eest põhiõiguste austamise edendamisel. Me ei saa kunagi teha põhiõiguste puhul kompromisse. Meil ei saa kunagi olla ei poliitilisi ega kultuurilisi põhjusi teha kompromisse, kui on tegemist põhiõigustega.

Härra Szymańskile tahaksin öelda, et põhiõiguste hulka kuuluvad loomulikult ka soojätkamise õigused. Nende hulka kuulub ka seksuaalse sättumuse õigus. Praegu on oluline, et kõik ELi institutsioonid püüaksid tagada seda, et põhiõigused – harta – ei jääks vaid kauniteks sõnadeks paberil, vaid et tegelikult rakendataks konkreetseid meetmeid. Me peame tagama, et põhiõigusi austatakse, ning see kehtib kõigi ühiskonna rühmade suhtes. Aitäh.

  Hélène Goudin (IND/DEM). - (SV) Austatud juhataja! ELi liikmesriikides ja institutsioonides ning läänemaailmas üldiselt on tõsiseid probleeme homoseksuaalide, biseksuaalide ja transseksuaalide diskrimineerimisega. Paljudes kohtades üle maailma on probleemid veelgi suuremad. Neis kohtades riskivad inimesed isegi vangistuse või hukkamisega oma seksuaalsete eelistuste tõttu. See on muidugi täiesti vastuvõetamatu ega peaks leidma aset aastal 2008.

Minu arvates on inimõigused universaalsed ja mitte suhtelised. Me ei saa hakata taas kasutama vanu kombeid, et kaitsta homoseksuaalide, biseksuaalide ja transseksuaalide hukkamõistmist. Ei, inimõigused kehtivad kõigi inimeste suhtes kogu maailmas ning need õigused peavad olema vääramatud. Igaüks, kes väidab, et ta on demokraatlik, peab võtma vastutuse ja võitlema igas olukorras sallimatuse vastu.

See on piisavalt murettekitav, et paljud Euroopa Parlamendi liikmed hauvad vaenulikke mõtteid homoseksuaalide kohta. See oli eriti ilmne enne ja pärast näitust, mille korraldamisel ma Brüsselis eelmisel nädalal osalesin. Ma olin täiesti kohkunud, kui lugesin kommentaare, aga paraku ei olnud ma eriti üllatunud.

Võitlus sallimatuse vastu ja inimõiguste kaitseks peab toimuma igal pool – koos meie sõpradega, kõigil riiklikel tasanditel, ELis ja üleilmselt ÜRO kaudu. Seetõttu avaldan heameelt eesistujariigi Prantsusmaa sellekohaste algatuste üle. Olen tegelikult kõnelenud poolteist minutit. Aitäh.

  Irena Belohorská (NI). – (SK) Tahaksin tänada raportöör Giusto Cataniat tema raporti eest põhiliste inimõiguste ja vabaduste praeguse olukorra kohta Euroopas.

Põhilisi inimõigusi rikutakse sageli seoses võitlusega terrorismi vastu. See toob kaasa selle, et rikutakse põhiõigust eraelu puutumatusele, seatakse ohtu või rikutakse isikuandmete kaitset ja toimub sage diskrimineerimine.

Oleme olnud tunnistajaks sellele, kui paljud Euroopa Parlamendi liikmed on kasutanud seda raportit, et edendada oma fraktsiooni tegevuskavu, taotledes autonoomiat. Autonoomial ei ole kohta Euroopa Liidu raamistikus ning 21. sajandil ei ole autonoomial kui poliitilisel ideel kohta ka Lissaboni lepingus. Euroopa Liidus on meil isikute vaba liikumine üks peamisi privileege ning me peaksime seega mõistma autonoomiat seoses tööturu praeguse olukorraga. Vaid tagurlikud inimesed ja need, kes ei suuda mõista põhiideed, mis ühendab Euroopa Liidu riike, soojendavad oma separatistlikke käsi natsionalismi ja fašismi tule paistel ning just sel põhjusel ma lükkan tagasi kõik õigustused autonoomiale kui tõhusale meetodile tavapärase ühiskonna ja rahvusvähemuste probleemide lahendamiseks.

  Mihael Brejc (PPE-DE). – (SL) See on üsna ulatuslik raport ning ma tahaksin teada, mis on selle eesmärk. See sisaldab 167 punkti 28 leheküljel. Raportil on ka kõik olulised komponendid seoses põhiõigustega. Ent mõnele heale olulisele punktile vaatamata ei kajasta raport praegust inimõiguste olukorda. Selles ei ole fakte ega argumente, mis toetaksid esitatud väiteid. See sisaldab hoopis palju sõnu, mis on sageli vastuolulised ja ebaasjakohased. See sisaldab ka palju illusioone, mis ei ole hea. See on täis palveid pädevatele asutustele ning lisaks sisaldab see koguni sätet, mis on õigusaktidega vastuolus.

Ma olen üllatunud, et Giusto Catania ei tuginenud oma raportis ombudsmani aastaaruannetele. Kui ta oleks seda teinud, siis ta oleks saanud võrrelda aasta-aastalt toimunud arengut ning tutvustada meile kõigile selles valdkonnas tehtud või vajalikke edusamme. Ma ei vaidlusta eri punkte, aga ma arvan, et raport on lihtsalt vastuoluline. Kuigi muudatusettepanekute esitamise tähtaega on pikendatud, siis ma pean kahjuks ütlema, et seda raportit ei saa muuta, sest sellel puudub asjakohane sisuline ja õiguslik struktuur.

Nüüd on kultuuri- ja hariduskomisjoni raport täiesti midagi muud, kuna selles on kaheteistkümnes punktis selgelt esitatud tema seisukoht inimõiguste kohta. Ma usun, et härra Catanial kui raportööril olid väga head kavatsused. Ma usun, et ta on tõsiselt pingutanud, et kajastada põhiõiguste olukorda nii hästi kui võimalik, aga minu arvates ei vasta see raport mõnele tõeliselt heale olulisele punktile vaatamata tõsise arutelu jaoks vajalikele miinimumtingimustele. Sellest on mul väga kahju.

Kui see raport vastu võetakse, siis ma kardan, et kuuleme üldsuselt veelgi teravamat kriitikat. Seetõttu arvan, härra Catania, et oleks hea, kui te sõnastaksite raporti ümber nii, et see annaks selge pildi meie olukorrast 2004. aastal ja meie olukorrast praegu.

Aitäh.

  Stavros Lambrinidis (PSE). – (EL) Austatud juhataja! Üks asi on kindel: üleilmne majanduskriis suurendab sisserändajate voolu Euroopasse ning muudab tuhanded juba meie hulgas elavad seaduslikud sisserändajad töötuks. Seega on väga suur ksenofoobia ja rassismi suurenemise risk ja väga suur oht sotsiaalsele ühtekuuluvusele Euroopa riikides. Piiride paaniline valvamine selles olukorras ei lahenda probleemi. Me vajame tõsist poliitikat sisserändajate lõimimiseks Euroopas, poliitikat, mis ei laseks ei sisserännanutel ega nende lastel end enam võõrana tunda või mis ei laseks teistel neid meie ühiskonnas enam võõrana näha. Ometi on see arutelu Euroopas nüüd peatunud. Nägime seda nõukogus Thessaloníkis ja nägime seda Groningenis 2004. aastal ning nüüd on see kadunud. Põhjus on minu arvates väga lihtne: Euroopa poliitikud ei ole suutnud veenda oma ühiskondi, et tänapäeval on mitmekesisus lihtsalt vältimatu ja meie ühiskonnas soovitav. See poliitiline tahe peab nõukogus, komisjonis ja Euroopa Parlamendis taastuma.

  Inese Vaidere (UEN). – (LV) Daamid ja härrad! Üritades kujundada ühtset seisukohta, on raport lõppkokkuvõttes muutunud ühekülgseks ja tasakaalustamatuks. See jätab mulje, et põhiõiguste valdkonnas on olukord Euroopa Liidus halb. See on ilmselge liialdus, mis seab meid halba valgusse, aga osutub mugavaks neile riikidele väljaspool ELi, kellega me peame inimõiguste alast dialoogi. Ei ole võetud arvesse tohutuid erinevusi riikide vahel seoses vähemuste ja sisserännanute arvuga. Artiklis 45 on valesti väidetud, et Ida-Euroopa liikmesriikides on vähe sisserännanuid. Enne Läti okupeerimist oli lätlaste osakaal Lätis ligikaudu 80% ja venelaste osakaal 8%. 1990. aasta alguses, kui okupatsioon lõppes, oli lätlasi vaid 51%. Enamik ülejäänud elanikest on venestamise otsese tulemusena nii-öelda venekeelsed sisserännanud. Need, kes ei soovi lõimuda ega saada kodakondsust, ei peaks saama poliitilist õigust hääletada.

Soovitus anda kõigi vähemuste liikmetele õigus saada haridust ja kõnelda oma emakeeles läheb vastuollu põliselanike õigustega kõnelda omaenda territooriumil omaenda keeles.

Kui see raport vastu võetakse, võime olla sunnitud koostama kohe teise Euroopa Parlamendi raporti Läti elanike ja läti keele kaitseks Lätis. Puuduvad muudatusettepanekud, millega saaks seda raportit parandada. Ainus lahendus on see tagasi lükata. Tänan.

  Michael Cashman (PSE). - Austatud juhataja! Diskrimineerimine on alles ja sellel läheb hästi ning see on olemas nii maailmas kui ka Euroopa Liidus. Seetõttu soovin avaldada tunnustust eesistujariigile Prantsusmaale ÜROs tehtud algatuse eest homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise kohta.

Väga kurb on see, et oleme täna siin Euroopa Parlamendis kuulnud toetavat sallimatust. Diskrimineerimine jätab jälje meie maailma ning – tahaksin öelda teile – see jätab jälje nende hinge, kes seda teevad. Diskrimineerimisele annavad hääle poliitikud ja institutsioonid, nagu Vatikan, kes peaksid olema arukamad. Seetõttu tahan teid tänada nende inimeste nimel, kes ei saa teha häält, kuna siis, kui nad seda teeksid – näiteks homoseksuaalsuse või oma soolise identiteedi pärast –, kannataksid nad peksmise, piinamise, vangistamise või karmi karistuse all vaid oma erinevuse tõttu.

Meie võidame. Me saavutame võrdõiguslikkuse. Olen geina sellele pühendunud. Me saavutame võrdõiguslikkuse vaid seepärast, et õiglus ja headus on meie poolel. Tänan teid, eesistuja. See on suur privileeg teie jaoks, et lõpetate oma ametiaja sellise kohustusega.

  Armando França (PSE). – (PT) Tampere ja Haagi programmide eesmärk, mida me praegu tänu Gérard Deprez’ küsimusele arutame, on rakendada Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhinev ala liikmesriikide vahelise ning liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahelise olulise koostöö abil. See tuleb saavutada, tugevdades meetmeid, mis tagavad vabaduse, turvalisuse ja õiguse, mis on vajalikud Euroopa lõimumise protsessiks. Meie Euroopa Liit eksisteerib tõeliselt siiski vaid juhul, kui me koos siseturu ja majanduskoostööga kehtestame ühise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, kui Euroopa kodanikud tunnevad samuti end vabana ja nende põhiõigused on tagatud ning kui valitseb võrdne õigus kõigi jaoks. Seetõttu on koostöö selles valdkonnas äärmiselt tähtis. Ent Lissaboni leping saab otsustavaks, sest selle sätted selles valdkonnas on ülimuslikud ning annavad Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele pädevuse.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Austatud juhataja! Rahvusvaheline üldsus tegeleb inimõiguste küsimusega umbes iga kahekümne aasta tagant. 1948. aastal võttis ta vastu rahvusvahelise inimõiguste deklaratsiooni. Ligi kakskümmend aastat hiljem võttis ta vastu inimõiguste pakti ning 1989. aastal võeti vastu veel üks dokument, nimelt lapse õiguste konventsioon.

Samal ajal ei suuda me Euroopa Liidus endiselt koostada õigusakti ega võtta vastu hartat, mis nagu põhiõiguste harta oleks kohustuslik dokument.

Seetõttu tunnen heameelt Giusto Catania raporti üle, milles arutatakse lapse õigusi, ning tahaksin rõhutada, et need õigused peaksid olema meie jaoks kõige olulisemad, sest lapsed on Euroopa tulevik ning Euroopa kujunemine oleneb sellest, kuidas me nad üles kasvatame. Seetõttu tuleb kaotada vaesus, mis on üks diskrimineerimise vorme, mis väga paljusid lapsi Euroopas mõjutab. Seetõttu peame võitlema sellega hea ja õiglase Euroopa tuleviku nimel.

  Carlos Coelho (PPE-DE). – (PT) Järgmisel aastal, s.o 2009. aastal, peaks võetama vastu uus mitmeaastane programm vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas. Viimase kümne aasta tulemused on positiivsed, aga me peame hoiduma pidevast kiusatusest eelistada turvalisuse aspekti vabaduse ja õiguse kahjuks.

Näiteks seoses õiguskoostööga toob vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamine suurt kasu kõigile neile, kes sellel alal ringi liiguvad, aga sellega peaks kaasnema piisav õiguste kaitse ja menetlustagatised üksikisikutele kogu Euroopa Liidus, kuid see ei ole veel nii.

On loodud erinevaid infosüsteeme, et suurendada turvalisust, aga raamotsust isikuandmete kaitse kohta kolmanda samba raames ei ole veel vastu võetud, nagu proua Roure väga hästi teab. Põhiõiguste edendamine ja tõhus kaitse on meie demokraatia alustalad ning peaksid kujutama püsivat eesmärki kõigis Euroopa poliitikavaldkondades. Põhiõigused on omavahel seotud ja moodustavad jagamatu õiguste terviku. Just selles vaimus on need talletatud põhiõiguste hartasse. Seetõttu on väga oluline ka muuta Lissaboni lepingut, nii et meie harta on õiguslikult siduv.

Catania raportis on määratud kindlaks mitmed prioriteedid alates sotsiaalsetest õigustest kuni andmekaitseni ja muu hulgas ka vähemuste õiguste kaitseni. Ent praegusel üldise majanduskriisi ajal usun, et peame pöörama erilist tähelepanu äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse juhtudele, mis iseenesest on põhiõiguste rikkumised. Seega ma arvan, et on väga tähtis lõimida nii sotsiaalne mõõde kui ka põhiõiguste kaitse kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, tagades samal ajal süsteemse ja range järelevalve selle üle, et õigusaktide ettepanekutes austataks neid õigusi.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Austatud juhataja! Ma avaldan tunnustust Catania raporti aususele ja üksikasjalikkusele, isegi kui selles on kohti, millele vaidlen vastu. Meie enda puudujääkide näitamine sellises raportis peaks tuletama meile meelde, et me peame lõpetama suure moraali lugemise teistele väljaspool ELi. Paljud inimesed siin Euroopa Parlamendis on rivistunud üles, et hurjutada Ameerikat erakorralise väljasaatmise eest ja kritiseerida Euroopa riikide valitsusi, kes tegid CIAga koostööd. Mina isiklikult oleksin hirmul, kui me ei oleks mingil viisil CIAga koostööd teinud hullunud terroristide vastu, kes hävitaksid meie elu.

Selles raportis ei nimetata Itaalia tegevust näiteks välisriigi kurjategijate väljasaatmise puhul. Selline populaarne ja edukas poliitika, nagu see on, on ilmselgelt liiga vastuoluline, et seda siin rõhutada. See on ka tõsine löök kõhklematule ja absoluutsele dogmale, mis on hakanud mõjutama meie arutelu inimõiguste teemal. Ma soovin näiteks seda, et me oleksime minu kodumaal Ühendkuningriigis saatnud välja välisriigi kurjategija, kelleks oli Itaalia kodanik minu Londoni valimisringkonnas ja kes mõrvas koolidirektori, aga kellel kohtunikud lubasid pärast vanglakaristuse kandmist jääda Ühendkuningriiki, kuulutades tema inimõigusi. Seaduskuulekad Euroopa kodanikud on teeninud ära teadmise, et nende endi õigusi kaitstakse inimeste eest, kes soovivad neid rünnata.

  Marios Matsakis (ALDE). - Austatud juhataja! Homoseksuaalide õigused on ELis tähtis teema ning aeg-ajalt tulise arutelu alus.

Viimasel ajal on taas kerkinud päevakorrale küsimus homoseksuaalsete paaride õigusest lapsendada. Seoses sellega tahaksin kasutada võimalust esitada komisjonile ja nõukogule väga otsekohene küsimus. Kas nad on nõus otsusega – ja kas nad toetaksid seda otsust – lubada homoseksuaalsetel paaridel kasutada lapsendamisõigust samal viisil kui heteroseksuaalsetel paaridel või leiavad, et kõige tähtsam on adopteeritud lapse õigus sattuda heteroseksuaalsesse perekeskkonda ning seega ei tuleks homoseksuaalsete paaride poolt lapsendamist pidada soovitavaks ega ELis seadusega lubada? Me ootame julget ja otsekohest vastust volinikult ja ministrilt ning hindaksime seda ja meil oleks sellest palju abi.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). – Austatud juhataja! Kõige traagilisemad sündmused inimkonna ajaloos on tulenenud sellest, et üks inimrühm eirab teise rühma inimsust. Ajaloo vältel on orjandus, tagakiusamine ja genotsiid olnud nende saatus, keda keele, rassi, usutunnistuse või mõne muu põhjuse tõttu on koheldud kui inimesest alamat rassi.

Praegu eelistame ELis mõelda, et me oleme sellisest barbaarsusest kõrgemal, ent praegugi eiratakse inimsust ea, kasvu ja võimete alusel. Sündimata lapsi ja puudega lapsi – isegi pärast sündi – peetakse paljude arvates inimesest alamaks. Selle tagajärjel hävitatakse ELis igal aastal rohkem kui miljon sündimata last ja mõned isegi pärast sündi.

Veelgi šokeerivam on see, et see veresaun toimub inimõiguste nime all. Tahaksin tuletada teile meelde, et inimõiguste ülddeklaratsioon, mida me juba 60 aastat austame, tunnistab lapse täielikku inimeseks olemist enne sündi.

  Csaba Sógor (PPE-DE). – (HU) Rahvusvähemused ei satu uude riiki enda süül. Kahjuks pannakse neile mitmes uues liikmesriigis kollektiivne süükoorem, kuna riigid üritavad keelata seda, et nad saaksid hariduse oma keeles või õpiksid oma ajalugu ja teaksid oma kodulinna, oma riigi paikade või jõgede nimesid. Veelgi hullem on see, et teatavates uutes liikmesriikides on tekkimas uus „spordiala”, nimelt rahvusvähemuste läbipeksmine politsei abiga. Mõned sooviksid keelata igasuguse autonoomia, sest nende arvates see killustaks ELi. Ent need riigid, nagu Itaalia või Soome, kes on andnud oma rahvusvähemustele kultuurilise või piirkondliku autonoomia, ei ole lagunenud. Me peame andma igale ELi liikmesriigile võimaluse austada rahvusvähemuste õigusi.

  Rama Yade, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Käesoleval inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastal on Catania raport väga hästi ajastatud. Palju erinevaid tõstatatud teemasid, esitatud ettepanekute jõulisus ja ka teie reaktsioonid vastavad nende küsimuste olulisusele, mis meid täna ühendavad. Seetõttu üritan vastata erinevatele küsimustele, mis mulle on esitatud, ning püüan hoolikalt sõnavõtud koondada, sest mitmed neist olid seotud samade teemadega.

Esiteks tahaksin nimetada sotsiaalsete õiguste ja äärmise vaesuse küsimust, mille tõstatas mitu Euroopa Parlamendi liiget, sealhulgas proua Roure. Muidugi on need majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused tähtsad. Need on osa inimõiguste teisest põlvkonnast ning need on õigused, mida sümboliseerib majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti allakirjutamine 1966. aastal. Teil on tõepoolest õigus, kui rõhutate nende õiguste kohaldamise tähtsust, sest neid pruugita enam tähtsaks pidada, kui neid ei kohaldata.

Sellest järeldub, et Euroopa Liit ja Prantsusmaa osalevad muidugi aktiivselt äärmise vaesusega võitlemisel. Tuletaksin teile meelde, et inimõiguste komisjonis on kehtestatud eriraportööri roll eelkõige nende teemade ja nende õigustega tegelemiseks. Praegu koostatakse ÜROs äärmise vaesuse vastase võitluse hoogustamise juhtpõhimõtteid. Lisaks on Euroopa Liit ja täpsemalt Prantsusmaa teinud algatused, mis tunduvad mulle huvitavad. Euroopa Liit on edendanud ja kiitnud heaks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti vabatahtliku protokolli, mille võttis just vastu ÜRO Peaassamblee, ning loonud eraldi kaebuste mehhanismi.

Ent ma muidugi nõustun teiega, et see on pikaajaline võitlus ning et kuni on nii palju diskrimineerimist ja vaesust ning kuni nii paljud inimesed on töötud ja niivõrd palju probleeme esineb seoses juurdepääsuga tervishoiule, ei saa me olla rahul. Siiski tehakse pingutusi – pidevaid ja jätkuvaid pingutusi –, et tagada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste selge kohaldamine, kusjuures Euroopa Liit on esimene, kes neid edendab.

Järgmine teema, mida mitmed teist mainisid, on homoseksuaalsuse küsimus. Tahaksin öelda seoses sellega, et Prantsusmaa tehtud algatus on väga lihtne, ning korrata, et me lähtusime asjaolust, et praegu on maailmas üheksakümmend riiki, kus homoseksuaalsus on karistatav, ning neist kuues kohaldatakse surmanuhtlust. See tähendab, et naised ja mehed ei saa vabalt elada oma seksuaalse sättumuse järgi ning riskivad enda vanglasse saatmise või tõesti ka hukkamisega. Seega on siinkohal tegemist põhiõigustega.

Eesmärk ei ole algatada teemasid, olgu need nii huvitavad kui tahes, geidest lapsevanemate või geiabielude kohta ega teha selle sotsiaalsete arutelude pidamise algatuse kaudu otsuseid. Eesmärk on pigem tagada see põhiõigus – õigus väljendada vabalt oma seksuaalset sättumust, riskimata vabaduse kaotusega – igale ühiskonnaliikmele.

Nii lihtne see ongi ning minu arvates teeb see au Euroopa Liidule, Euroopa Liidu liikmesriikidele – kuna paljud meist toetavad seda projekti –, et see algatus homme ÜROs läbi vaadatakse. Loodetavasti ühinevad meiega nii paljud riigid kui võimalik, sest ma usun, et kui jutt on põhiõigustest, siis ei pea me midagi arutama, kuna see on puhtalt ja täielikult inimsuse ja vabaduse küsimus.

Läheksin nüüd edasi teise teema juurde, see on romide ja üldisemalt migrantidega seotud teema, mille paljud teist tõstatasid. Seoses romidega esitas komisjon 2. juulil aruande oma teatise raames. Selles aruandes on loetletud poliitikavaldkonnad ja vahendid, see aitab kaasa romi elanikkonna kaasamisele ning soovitab neid poliitikavaldkondi ja vahendeid korrapärasemalt kasutada just selleks, et toetada romide lõimumist.

Nagu te teate, osales eesistujariik Prantsusmaa 16. septembril Brüsselis esimesel Euroopa romide tippkohtumisel, mille korraldas Sorose fondi abiga ei keegi muu kui komisjon. Sellel tippkohtumisel kogunesid Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide esindajad ning see meelitas välja ka palju kodanikuühiskonna liikmeid. Minu kolleeg Prantsusmaa valitsusest, elamumajanduse ja linnaplaneerimise minister, ja välisministeeriumi esindaja avaldasid seal tunnustust sellele, kui erakordne oli see, et selle tippkohtumise ümber koondusid nii erineva taustaga eurooplased.

See tippkohtumine oli tähtis, sest romide küsimus pakub eurooplastele ühist huvi ning nõuab iga liikmesriigi ennetavat poliitikat – sellist, mida on muidugi kohandatud iga riigi tingimustega. Selline vabatahtlik poliitika riigi tasandil peaks olema kindla eesmärgiga tagada, et romi elanikkonnal on tõepoolest juurdepääs haridusele, tööturule, tervishoiule ja eluasemetele, ning on üsna selge, et kooskõlastamine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on väga vajalik ja oluline.

Eesistujariigi Prantsusmaa algatusel on mitmed ideed aidanud läbi viia ametlikku arutelu sel teemal. Teine võrdõiguslikkuse teemaline tippkohtumine toimus Pariisis 29. ja 30. septembril 2008. Vaesuse ja tõrjutuse alane ümarlaud toimus kahe minu valitsuse kolleegi osavõtul 15. ja 16. oktoobril 2008. aastal Marseille’s. Ütleksin kokkuvõtteks, et Euroopa Liidu liikmesriigid pööravad erilist tähelepanu romi kogukonna olukorrale, ning ma usun ja olen tõesti kindel, et sellest vaatepunktist arendatakse meie tööd edasi ka pärast Euroopa Liidu eesistujariigi Prantsusmaa ametiaja lõppu. Ärge arvake valesti, me tõesti tegeleme täiel määral selle küsimusega.

Kõneldes nüüd laiemalt migrantidest, tahaksin ma toonitada, kuna Euroopa Liidu eesistujariigi Prantsusmaa ametiaeg lõpeb, Euroopa rände- ja varjupaigapakti ja seda, kui edukas see on olnud. Selle paktiga on esimest korda Euroopa Liidul ja Euroopa Liidu liikmesriikidel samad eesmärgid, ühine seisukoht selles küsimuses eelkõige seoses varjupaigaameti loomisega, biomeetrilise viisa eesmärgiga ning Euroopa Liidult nõutava tegevusega, kui riigile avaldatakse liiga suurt survet, eelkõige sisserände valdkonnas.

Paktis, mille, ma tuletaksin teile meelde, võttis Euroopa Ülemkogu vastu oktoobris, tehakse ettepanek poliitiliste kohustuste kohta, nagu seadusliku sisserände korraldamine vajadusi ja võimalusi arvesse võttes, ebaseadusliku sisserändega võitlemine koostööd tehes, piirikontrolli tõhustamine ja Euroopa varjupaigapoliitika kujundamine.

Kokkuvõtteks ütlen, et minu arvates on kõik need rände- ja varjupaigapakti elemendid sellised, et võimaldavad Euroopa Liidul võtta vastu ühise strateegia selles valdkonnas ning võib-olla rakendada selle ühise strateegia kaudu tõelise seadusliku sisserände poliitika seonduvate õigustega samal ajal.

Tahaksin nüüd vastata küsimustele ja märkustele Guantánamo ja selle sulgemise tagajärgede kohta. Tahaksin öelda teile, et Euroopa Liit on mitu korda kinnitanud, et terrorismivastane võitlus peab toimuma kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. See tähendab, et tuleb austada inimõigusi, rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist põgenike õigust. Me ütlesime ka seda, et kinnipeetavate jaoks, olenemata sellest, kes nad on, ei saa olla õiguslikku vaakumit ning et salavanglate olemasolu on lubamatu.

Meie seisukoht ei ole muutunud ning see kõik tugineb meie vankumatule arvamusele, et demokraatlikud ühiskonnad saavad ohjeldada terrorismi pikaajaliselt vaid siis, kui nad jäävad kindlaks oma väärtustele. Euroopa Liit usub, et Ameerika Ühendriigid peaksid seega astuma samme Guantánamo sulgemiseks kohe kui võimalik. Seetõttu peame sel teemal USA valitsusega jätkuvat dialoogi.

Viimase punkti tõstatasid minu arvates paljud teie hulgast, daamid ja härrad. Ma pean silmas inimõiguste küsimust siin Euroopas ja eelkõige Euroopa Nõukogu rolli. Tahaksin kõigepealt avaldada kiitust Euroopa Nõukogu tegevusele põhiõiguste kaitsmisel ja edendamisel. Ma usun, et alates selle loomisest on Euroopa Nõukogu teinud selles vallas suurepärast tööd eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtuga.

Liikmesriikides on juba olemas inimõiguste jälgimise mehhanismid ning ma usun, et nende mehhanismide kasutamine aitab meil mitte alluda topeltstandarditele, vaid lüüa tegelikult enda kodus kord majja, kuna Euroopa Nõukogu ja tema õiguslik vahend, Euroopa Inimõiguste Kohus, toimivad juhtiva jõuna, kes tuletavad Euroopa Liidu liikmesriikidele ja teistele riikidele – sest Euroopa Nõukogul on rohkem liikmeid kui Euroopa Liidul – meelde nende kohustust osutada oma puudujääkidele ja paluvad neil need kõrvaldada. Euroopa Nõukogu on seega väga tähtis vahend, oluline organisatsioon inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel.

Sellele lisaks on meil ka põhiõiguste amet, kes tegeleb samuti inimõigustega liikmesriikides ning mida on mitmes viimasel ajal avaldatud aruandes nimetatud. Ent amet keskendub inimõiguste olukorrale liikmesriikides ühenduse õiguse rakendamisel ning see on kõik. Teades, et iga organisatsiooni pädevus piirdub teatavate valdkondadega, usun seega, et nende mõlema vahel võib olla modus vivendi. Seega on selle sätte eesmärk, mida ma just nimetasin, hoida ära Euroopa Nõukogu tegevuse dubleerimist ja kaugeltki mitte piirata selle pädevust.

Määruses, millega amet luuakse, on sätestatud selgelt näiteks see, et amet peaks tegema tihedat koostööd Euroopa Nõukoguga. Selline koostöö peaks tagama, et hoidutakse igasugusest kattumisest. Ma tsiteeriksin selle kohta õigusakti: „Selline koostöö peaks kindlustama, et ameti ja Euroopa Nõukogu töö ei kattuks.” Seepärast on oluline, et põhiõiguste amet ja Euroopa Nõukogu institutsioonid üritaksid tagada, et nende püüdlused ning nende tööorganid täiendavad teineteist. Seepärast on ameti pidev ülesanne muidugi tegutseda oma pädevusvaldkonnas, täiendades samal ajal Euroopa Nõukogu tegevust.

Ma usun, et vastasin lühidalt kõigile teie tõstatatud küsimustele, daamid ja härrad. Lasen Euroopa Komisjoni volinikul vastata teda puudutavatele või talle esitatud küsimustele.

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. – (FR) Austatud juhataja! Eesistujariik vastas osadele küsimustele ning seetõttu üritan teha lühidalt.

Esiteks tahaksin avaldada kiitust selle üle, mida Martine Roure ütles meie arutelu alguses, kinnitades, et põhiõiguste harta on tõepoolest suutnud ühendada sotsiaalsed õigused ja kodanikuõigused. Minu arvates on see positiivne panus sellelt hartalt, mille me loodetavasti lisame Euroopa õigusesse. See on tõesti ühenduslüli kodanikuõiguste ja sotsiaalsete õiguste vahel.

Et see on nii, siis tahaksin vastata mõnele küsimusele vähemuste kohta. Meil ei ole tegelikult erilisi volitusi, millega me saaksime seista vähemuste õiguste eest liikmesriikides, aga me saame võidelda vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste diskrimineerimise vastu. Isikute diskrimineerimine kuulub meie diskrimineerimisvastase võitluse alla.

Romi kogukonna puhul – ma usun, et eesistujariik vastas sellele – tahaksin tegelikult tõsta esile asjaolu, et me korraldasime 16. septembril romide tippkohtumise. Mul endal oli võimalus selle tippkohtumise lõpetamisel sõna võtta ning pean teile ka ütlema, et koos oma kolleegi volinik Špidlaga muudame romi laste vastase diskrimineerimise küsimuse üheks oma prioriteediks.

Selline diskrimineerimine on täiesti vastuvõetamatu, aga Euroopal on läinud kaua aega nende probleemide lahendamiseks. Liikmesriikidel on selles valdkonnas suured kohustused ning neil on kulunud palju aega nende täitmiseks. See on tõsi, et praegu me üritame kasutada kõiki kättesaadavaid vahendeid, et tõepoolest innustada romi kogukonna lõimimist.

Seda arvestades oleme ka väga hoolsad, et me ei tugineks oma strateegiaga vaid rahvuslikule lähenemisviisile romide suhtes. Selline lähenemisviis võib vabalt olla vastupidise mõjuga ning kaotaks eelised, mis tulenevad romide probleemiga tegelemisest kõigis Euroopa Liidu poliitikavaldkondades.

Peatun ka seksuaalse eristumise teemal. Ma ausalt öeldes arvan, et eesistujariigi vastus tabas naelapea pihta. Siin on tõepoolest tegemist sallivusega, et austada sellist seksuaalset eristumist ja tagada selle austamine. On üsna selge, et praegu on olemas tekst diskrimineerimise kohta, aga me peame tagama selle kohaldamise.

Lisaks sellele tahan öelda, et komisjon ei kavatse tegelikult asuda liikmesriikide nimel kõnelema perekonnaõiguse korraldamisest. Nagu te teate, on meil juba olnud raskusi nende eeskirjade kehtestamisega, mis puudutavad lahutust. Eelkõige ei saa me laskuda teemasse, mille üle peab ühehäälselt otsustama.

Siiski tahaksin lisada, et isikute vaba liikumise seadus kohustab liikmesriike muidugi tunnustama teatavaid sidemeid, mis on teises liikmesriigis sõlmitud, ning seoses sellega saan vaid korrata Euroopa õigust.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et minu arvates on kõige olulisem see – mis on Gérard Deprez’ arvates õige –, et me ei tohiks lasta end hirmul juhtida. Me peame teadvustama, et pärast 11. septembri rünnakuid on esinenud terrorismi kartus, mis on tähendanud, et aeg-ajalt on unustatud õiguste, isikuvabaduste ja privaatsuse kaitse, ning me peame minu arvates seda tasakaalu hoolikalt jälgima. Põhiõiguste, inimõiguste ja privaatsuse salgamine ei ole see, mille abil terrorismiga tõhusalt võidelda. Ma arvan, et tõhus terrorismiga võitlemine peaks olema tegelik eesmärk.

Seejärel ütleksin ma kokkuvõtteks, et põhiõiguste valdkonnas ei ole meie ülesanne vaid tekste kehtestada, vaid tagada nende kohaldamine. Peab kehtima hoolsuskohustus. Olgu öeldud, et mis puutub komisjoni ning vabaduse, turvalisuse ja õiguse eest vastutavasse volinikku, siis mina isiklikult jälgin, et absoluutselt igal tasandil oleksime tõeliselt valvsad, tagades Euroopa õiguse kohaldamise.

  Giusto Catania, − (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad! Tahaksin tänada volinik Barrot’d ja proua Yade’i selle eest, et nad toetasid minu raportit. Samuti tahaksin tänada variraportööre Kinga Gáli, Martine Roure’i, Ignasi Guardans Gambó’d ja Tatjana Ždanokat tubli panuse eest raportisse ja selle koostamisse.

Minu arvates on tõstatatud küsimused väga huvitavad ning ma tahaksin eelkõige peatuda veidi pikemalt volinik Barrot’ esitatud punktil. Ajal, mil majanduskriis süveneb, peame hoiduma täielikust vastuolust Euroopa Liidus vaeste inimeste, sotsiaalsete tingimuste tõttu diskrimineeritud kodanike ja nende kodanike, keda diskrimineeritakse nende elutingimuste tõttu või nende ootuste tõttu või isegi seetõttu, et nad on saabunud Euroopa Liitu, ja asjaolu vahel, et neid on võetud vastu kõige paremal võimalikul viisil.

See on tõsi, et kriis võib süvendada rassismi ja ksenofoobiat, ning ma tahaksin öelda kolleeg Brejcile, et me analüüsisime väga põhjalikult Euroopa Põhiõiguste Ameti raportit ning enne seda Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse raportit ning avastasime, et viimastel aastatel on rassistlikud ja ksenofoobiaga seotud juhtumid Euroopa Liidus märgatavalt sagenenud. Seetõttu oleme väga mures selle pärast, mis toimub, ning arvame, et peame edendama protsesse, mis kujundavad jõuliselt rolli, mille puhul põhiõiguste edendamine ja kaitse satuvad kõige rohkem tähelepanu keskmesse, et tagada Euroopas rahu ja luua selline Euroopa, mis on pühendunud kultuuridevahelise dialoogi toetamisele ja kus ei panda toime barbaarsusi.

Ma usun, et sel viisil saame selle raporti kaudu aidata parandada ELi rolli rahvusvahelisel areenil. Ma ei kuluta aega arutelu käigus tekkinud muude küsimuste peale, millest mõnele ei pea mina vastama, aga ma avaldan suurt heameelt toimunud mõttevahetuse üle ja ettepanekute üle, mille esitasid mitmed arutelus aktiivselt osalenud kolleegid.

  Juhataja. – Ühisarutelu on lõppenud.

Peatselt algab hääletamine.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Põhiõiguste harta kohaselt on igal ELi kodanikul vabadus otsida tööd, töötada ja teostada asutamisõigust mis tahes teises liikmesriigis.

Kahjuks ei saa siiani kõik Euroopa kodanikud seda vabadust kasutada. Kaheaastane tööturupiirangute aeg, mis on kehtestatud uute liikmesriikide suhtes, lõpeb selle aasta lõpus. Ent kaheksa liikmesriiki on juba teatanud oma kavatsusest seda ajavahemikku veel kolme aasta võrra pikendada, pidades silmas praegust finantskriisi.

Komisjoni 11. novembri 2008. aasta aruande kohaselt ei ole veenvaid tõendeid selle kohta, et märkimisväärne arv kohalikke töötajaid oleks kaotanud oma töökoha või nende töötasu oleks alanenud uutest liikmesriikidest tulevate töötajate tõttu.

Tööturgude suletuna hoidmine pikendab erinevat kohtlemist Euroopa kodanike hulgas. Nende piirangute kaotamine aitaks hoida ära probleeme, mis tulenevad mitteametlikust tööst või fiktiivsetest füüsilisest isikust ettevõtjatest.

Seetõttu arvan, et need liikmesriigid, kes jätkavad tööturu piirangute kehtestamist, peaksid pidama esmajärjekorras silmas tegelikku positiivset mõju, mida töötajate vaba liikumine avaldab jätkusuutlikule majanduskasvule.

Vaba liikumine on osutunud mitte vaid positiivseks teguriks, vaid lausa vajaduseks.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Laskumata üksikasjalikesse märkustesse selle raporti sisu kohta, mille pihta võib suunata palju kriitikat, sooviksin juhtida tähelepanu ühele artiklile, mille vastu ma hääletan, kuigi ma lasin komisjonis lükata tagasi selle väljajätmiseks mõeldud muudatusettepaneku. Ma viitan punktile 46, milles soovitatakse sätestada rahvusvähemuste määratlus Euroopa tasandil Euroopa Nõukogu 1993. aasta soovituse nr 1201 alusel. Seda soovitust ei tohiks rakendada ilma ülitäpsete selgitusteta sellele antud tõlgenduse kohta, sest sellel on ebaselge sõnastus, mida võib tõlgendada vähemustele kollektiivsete õiguste või etniliste kriteeriumide alusel territoriaalse autonoomia andmisena. Minu arvates ei peaks Euroopa Parlament ilma kriitikata aktsepteerima viiteid sellele soovitusele. Isegi Veneetsia komisjon (Euroopa Demokraatia Saavutamise Õiguskomisjon) rõhutas, et erilist tähelepanu tuleb pöörata igasugusele soovituse 1201 tõlgendusele.