Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldus Srebrenica massimõrva ohvrite mälestuspäeva tähistamise kohta 11. juulil.

  Alexandr Vondra, nõukogu ametisolev eesistuja. − – Härra juhataja, Srebrenica, nagu me kõik teame, oli kohutav kuritegu. Enam kui 8 000 bosnialase massiline tapmine Srebrenicas ja sellest väljapool tähistab üht tumedamat ajaloolist hetke Bosnias ja Hertsegoviinas, endises Jugoslaavias ning Euroopas tervikuna. See on kahtlemata kõige kohutavam metsikus Euroopas alates Teisest maailmasõjast.

Tagasi vaadates näeme, et palju rohkem oleks saanud ära teha ja seda oleks saanud teha hulga varem. Srebrenica oli rahvusvahelise üldsuse, kaasa arvatud ELi ühine läbikukkumine. See on suur häbi ja me kahetseme sügavalt seda asjaolu. Meie moraalne, inimlik ja poliitiline kohustus on tagada, et Srebrenicas juhtunu enam iial ei korduks.

Tähistades Srebrenica massimõrva 10. aastapäeva, väljendas nõukogu toimepandud kuritegude uut hukkamõistu ja avaldas kaastunnet ohvritele ning nende perekondadele.

Tuletades meelde ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1503 ja 1534, rõhutas nõukogu, et täielik ja piiramatu koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK) jääb ELi suunas tehtavate edusammude jätkamise hädavajalikuks nõudeks. Nende järelejäänud tagaotsitavateks kuulutatud süüdistatavate üleviimine Haagi, kes hoiavad rahvusvahelisest kohtupidamisest jätkuvalt kõrvale, oleks sobiv austusavaldus Srebrenica ohvritele ja ka suur samm edasi püsiva rahu, stabiilsuse ja leppimise suunas. Seepärast on nõukogu endiselt veendunud, et Srebrenicas ning Bosnias ja Hertsegoviinas üldiselt ning ka mujal Lääne-Balkani piirkonnas toime pandud kuritegude toimepanijad tuleb kohtu ette tuua.

Samal ajal on Euroopa integratsioon kogu ajaloo vältel osutunud kasulikuks mineviku haavade ja ebaõigluse ravitsemiseks – seega peame ka tulevikule keskenduma. EL kui integreeriv tegur tõi eelmise sajandi teisel poolel Euroopasse rahu, stabiilsuse, usalduse ja jõukuse. Seega on üks eesistujariigi Tšehhi prioriteete välissuhete valdkonnas aidata Lääne-Balkani riike teel ELi suunas. Leppimine on integratsiooni jaoks ülioluline ja leppimine on raske, kui õiglust täielikult jalule ei seata.

13 aasta järel on aeg häbiväärne Srebrenica vahejuhtum lõpetada. Karadžići vahistamine on tõestanud, et sellise elajalike kuritegude puhul, nagu seda on inimsusevastased kuriteod, puudub karistamatus. Ratko Mladić tuleb veel siiski Haagi tuua, et oleks võimalik aidata Srebrenica ohvrite peredel minevikuga toime tulla ja tulevik avasüli vastu võtta.

EL teeb jätkuvalt kõik oma võimuses, et see juhtuks. Kuid vaja on ka palju enam ära teha, et Srebrenica pöörduks kurva ajaloolise mälu juurest kohta, kus elu pakub tulevikuväljavaateid. Rahvusvahelise üldsuse osalemine ei toimu vaakumis: see on kombineeritud aktiivselt kohaliku tegevusega riigi tasandil ja ka mõlema üksuse tegevusega. On olnud palju püüdlusi.

Srebrenica tulevikku on võimalik kindlustada kõige paremini majandusliku arengu ja töökohtade loomisega, et parandada Srebrenica piirkonna elanikkonna majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Republika Srpska võimud ja ka Bosnia ja Hertsegoviina Ministrite Nõukogu ning Föderatsioon andsid Srebrenica piirkonnale rahalisi vahendeid ja investeerisid sinna. Eraldatud varad olid ette nähtud Srebrenica taastamiseks, sealhulgas ehituseks, taastamistöödeks, infrastruktuuri väljaarendamiseks, ettevõtluse edendamiseks, avalike teenuste parendamiseks ja stabiilse tuluga projektide ning hariduse heaks.

Kõiki neid kohaliku tasandi jõupingutusi toetati ka Srebrenica jaoks aasta tagasi, 2007. aasta novembris korraldatud rahastajate konverentsiga. See võis olla hea võimalus paluda sellele linnale ja piirkonnale rohkem uusi investeeringuid.

On ülioluline, et Srebrenicat kunagi ei unustataks ja et ühised jõupingutused jätkuksid. Me kõik ELis, rahvusvaheline üldsus ja kohalikud asutused jätkame konstruktiivset koostööd, et parandada elutingimusi Srebrenica piirkonnas. Vaid väljavaade paremaks eluks võib aidata vähendada poliitilisi pingeid, luues ruumi dialoogi jaoks ja võimaldades sellest tulenevalt ohvrite ikka veel leinavatel sugulastel eluga edasi minna. See oleks parim võimalik asutusavaldus Srebrenica ohvritele.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, 1995. aasta juulis mõrvati ja kadus Srebrenicas ligi 8 000 meest ja poissi. Rahvusvahelise õiguse kõrgeimad kohtud on nimetanud seda veresaunaks selle õige nimega – genotsiid. Jätkates püüdeid õiglus toimepanijate suhtes jalule seada, arvan ma, et on õige, et me peaksime mäletama ohvreid ja avaldama nende peredele kaastunnet. Seepärast ühinen täna teiega selle algatuse toetamisel – tunnistada 11. juuli Srebrenica genotsiidi mälestuspäevaks.

Srebrenica on õuduse ja lohutamatu leina sümbol. Mäletamine on nii valus kui ka vajalik. See on vajalik, sest me ei saa ega tohi unustada. On vajalik võidelda nende selektiivse mäletamise vastu, kes jätkuvalt kuni tänase päevani eitavad, mis tegelikult juhtus. 1995. aasta juulis juhtunu tunnistamine on oluline leppimise jaoks Bosnias ja Hertsegoviinas ning nende piirkondlikus protsessis. Seepärast peaks 11. juuli kuulutamine Srebrenica ohvrite mälestuspäevaks Euroopas olema edasine samm leppimise suunas Bosnias ja Hertsegoviinas ning kõnealuses piirkonnas. Ma arvan, et see oleks võimalus saata sõnum, mitte ainult austus- ja mälestussõnum, vaid sõnum lootusest tulevikule – tulevikule Euroopa Liidus, mis on rajatud leppimisele, võimaldades haavadel aja jooksul paraneda.

Leppimisest üksi aga ei piisa. Õiglus on sama oluline. Minu meelest on tähtis, et kõik nende metsikuste toimepanijad kohtu ette toodaks, et nad vastutusele võetaks ja et nad maksaksid kuritegude eest, mille nad toime on pannud. Seepärast on pärast nii paljusid aastaid vastuvõetamatu, et kindral Ratko Mladić on ikka vabaduses. Komisjon toetab täielikult endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) tööd. Me tervitame Bosnia ja Hertsegoviina koostööd EJRKga ning seda, kuidas ta käsitleb kohtuasju, mille kohus on kohalikule jurisdiktsioonile edasi saatnud. Meie kui komisjon kasutame iga võimalust julgustamaks ametiasutusi jätkama jõupingutusi ja tagama, et kõigi kuritegude toimepanijad vastutusele võetakse.

Lisaks kohtute õiglusele saame pakkuda ohvritele teist õigluse vormi ja see on parem tulevik nende lähedastele, kes ellu jäid. See on Lääne-Balkani piirkonnas tehtavate ELi jõupingutuste keskmes. Me tahame, et kõnealuse piirkonna riigid Euroopa ühise tuleviku poole liiguksid. Me tahame näha jõukat Bosniat ja Hertsegoviinat stabiilses, piirkondlikus kontekstis, kus piiridel on väiksem tähtsus ja kus on taastatud naabritevaheline usaldus. Me teame, et see on pikk teekond, kuid kui Euroopa Liidu ja selle laienemise ajalugu meile midagi ütleb, siis seda, et see teekond on kõigile asjaosalistele seda väärt.

Meie ei saa reisida Bosnia ja Hertsegoviina eest teel Euroopa Liitu. Bosnia ja Hertsegoviina peab ise täitma tingimusi ning ületama oma vahenditega riigisisesed väljakutsed, kuid meie saame aidata. Me aitame ja tahame, et see riik oleks edukas nagu ellujäänute võit nende üle, kellel olid muud plaanid.

  Doris Pack, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, volinik. Sõda, koonduslaagrid, genotsiid – ei iial enam! Pärast Teise maailmasõja õudusi ei kujutanud keegi Euroopas ette, et see võiks veel kunagi uuesti korduda.

Ometi võis: 1990ndate keskpaiku, kuus aastat pärast Berliini müüri langemist, kui Lääne- ja Kesk-Euroopa kasvasid rahumeelselt koos, juhtus see uuesti Bosnias ja Hertsegoviinas. Rahvusvahelise üldsuse vead – palju aastaid pilgu ärapööramist, peaaegu hoolimatuid tehinguid sealsete kõrilõikajatega, sõbralikke käepigistusi kurjategijatega nagu Ratko Mladić – on tugevdanud tema ja ta kaasosaliste tunnustamist. Nad pääsesid terve nahaga aastatel, kui nad tegelesid etniliste väljasaatmiste, etnilise puhastuse ja massiliste tapmistega.

Ratko Mladić ei ole siiamaani kohtutele aru andma pidanud. Kes teda varjab? Kes varjab teda ja paneb sellega end ja teda üha suurema süükoorma alla? Paljud teised kuritegude toimepanijad on ikka veel vabaduses ja mõned isegi elavad ikka veel Bosnias ja Hertsegoviinas ohvrite paljaksriisutud perekondade seas. Seepärast peame nõudma kindlalt, et mitte ainult endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus Haagis, vaid ka kohalikud sõjakuritegude kohtud Bosnias ja Hertsegoviinas suudaksid oma tööd nõuetekohaselt teha.

Mälestuspäev, mille oleme välja kuulutanud, on mõeldud käepigistuseks, mis on kui signaal, et mitte unustada, ja näitamine kaotusi kandnud perekondadele, et me leiname koos nendega. Tõepoolest, võib-olla saab see päev tõsta teadlikkust kohutavatest kuritegudest isegi nendes inimestes, kes ikka veel ei usu, et see juhtus, nagu tõestavad isegi videosalvestised, ja siis on võimalik panna paika vajaliku leppimise alustalad. Selle veresauna otsese ja kaudse vastutuse tunnistamiseta ei saa olla mingit rahu. Me võlgneme ohvritele ja nende peredele vähemalt selle ning kuritegude toimepanijate süüdimõistmise.

  Richard Howitt, fraktsiooni PSE nimel. – Härra juhataja, me kasutame igal aastal Ühendkuningriigis, kui tegemist on 20. sajandi sõdade mälestamisega, järgmisi sõnu: päikeseloojangul ja hommikul – me mäletame neid. Need on väga liigutavad sõnad minu ja mu põlvkonna ning mu vanemate jaoks, kes mõlemad teenisid Teises maailmasõjas. Isegi meile järgnevatele põlvkondadele ei ole see mälestamine pelgalt sobiv austusavaldus neile, kes teenisid kodumaad. See on meenutus sõjakoledustest ja sõja inimkuludest – hoiatus nendele põlvkondadele ning rahu kaitsmine tulevaste aastate konfliktide eest.

See on mälestamise tähtsus ja nagu volinik õhtul ütles, on tunnistamine tänaste põlvkondade leppimise jaoks ülioluline.

Me kõik oleme teadlikud 1995. aastal Srebrenicas toimunud tapatalgutest. Kaheksa tuhat moslemimeest ja -poissi tapeti, kui nad taotlesid varjupaika ÜRO Julgeolekunõukogu poolt turvaliseks alaks kuulutatud alal Srebrenicas.

Kuigi see juhtus peaaegu 14 aastat tagasi, on see just õige ja korrektne, et me peaksime ohvreid mälestama ja et meile tuleks meenutada sündmusi ning rassivaenu, mis selle kohutava sündmuse kaasa tõi.

Just möödunud kuul loodi suhtlusportaalis Facebook rühm, kes hoopleb 1 000 liikmega ja kes ülistas genotsiidi Srebrenicas. Rühm, kellel oli nimi, mis on tõlkes „Nuga, traat, Srebrenica”, reklaamis Srebrenica meeste ja poiste tapmist pelgalt selle alusel, et nad olid Bosnia moslemid. Rühm rääkis ka oma austusest Ratko Mladići tegude vastu, mis on veel üks tõend selle kohta, kas oli vaja, et Mladići jätkuv vabadus toidab tegelikult vaid vihkamist ja annab laskemoona nendele, kes püüavad mineviku pingeid kasvatada.

See Facebooki leht võeti tänu avalikkuse pahameeletormile kiiresti maha, kuid mitte enne, kui ühe ainsa kuu jooksul alates 2008. aasta detsembrist 2009. jaanuarini oli seal registreerunud üle tuhande liikme.

Srebrenica ohvrite mälestamine saadab nendele isikutele, kes ülistavad Ratko Mladići ja Radovan Karadžići tegusid, selge sõnumi, et me ei lase sellel uuesti juhtuda ning et nad on oma vaadetes üksi ja isoleeritud.

Bosnia kohus kuulis möödunud kuul psühholoogidelt, kuidas Srebrenica veresaunas ellujäänud on sügavalt traumeeritud. Kohus kuulis, et paljude ellujäänute probleem on see, et nad ei saa kunagi oma sugulastele hüvasti öelda.

Kuigi me ei saa kella tagasi pöörata, et nendele sugulastele teine võimalus anda, saame hoolitseda selle eest, et seda genotsiidi ei unustata ja et need, kes selle eest vastutavad, kohtu ette tuuakse.

  Jelko Kacin, fraktsiooni ALDE nimel. – (SL) Meie Euroopa Liit sündis Teise maailmasõja kogemusest. Meil on ühine, dokumenteeritud ajalooline mälu, mis on võimaldanud meil koos ühist Euroopa tulevikku ehitada. Srebrenica on kohutav tunnistus asjaolu kohta, et 1995. aastal kordusid Teise maailmasõja õudused Euroopas kõige kohutavamal viisil.

Srebrenica on etnilise puhastuse sümbol. Srebrenica on laste ja täiskasvanute halastamatu ja ebainimliku tapmise sünonüüm – see on genotsiidi sünonüüm. Srebrenica tähendab siiski ka tapmiste varjamist ja massihaudade hävitamist. Me peame Srebrenica oma ühisesse ajaloolisesse mälusse ja Euroopa Liidu Lääne-Balkani riikidesse laienemise alustaladesse sisse ehitama. Me ei tohi sallida üksikute rahvuste diskrimineerivaid ja välistavaid stereotüüpe, me peame võitlema kollektiivse süüga. Need, kes vastutavad genotsiidi eest Srebrenicas, tuleb Haagi kohtu ette tuua, nende üle tuleb kohut mõista ja nad tuleb vanglasse saata ning me peame tegema koostööd, et ehitada üles Euroopa tulevik ja teha see võimalikuks Srebrenicale, kohalikele elanikele ning kogu Bosniale ja Hertsegoviinale.

Vähim, mida me tegema peaksime, on püüda tunda empaatiat nende inimeste traumade ja piinade suhtes, kes peavad elama värske mälestusega kuriteost, kes peavad elama ilma lähedasteta. Ma tahaksin tänada esimeeste konverentsi ühehäälse toetuse andmise eest ettepanekule, et me kutsuksime igal aastal Euroopa Parlamenti kokku noored bosnialased ja serblased Srebrenicast, et nad saaksid keskkonnas, mis on Srebrenicast eemal, oma kodukandi pingete ja stressita mõelda, kavandada ja ehitada Srebrenica ja kogu Bosnia ja Hertsegoviina jaoks ühist ning ilusamat tulevikku. Kõnealune resolutsioon...

(Juhataja katkestas sõnavõtjat.)

  Milan Horáček, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (PL) Härra juhataja, resolutsioonis räägitakse väga selgelt ja kriitiliselt ÜROst ja ka Euroopa institutsioonidest. Puudused otsustamismehhanismis välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas kohutavate kuritegude ärahoidmist Srebrenicas ei soodustanud. Ühtse hääle puudumine on tänaseni puudus Euroopa naabruspoliitikas, nagu näitas veel kord tänane arutelu Gaza sektori konflikti üle.

Srebrenica massimõrva ei tohi kunagi unustada, mistõttu me tervitame ja toetame algatust kuulutada 11. juuli selle genotsiidi ohvrite mälestuspäevaks. Samal ajal peab siiski toimuma leppimine mõlemal poolel, mis saab toimuda vaid kõnealuste sündmuste pideva ümberhindamisega. Seetõttu on täiesti vastuvõetamatu, et süüdiolevad pooled ja need, keda selles kuriteos süüdistatakse, on siiani vabaduses. Ma usun, et mitte ainult Mladići, vaid ka teiste süüdiolevate poolte üle tuleb kohut pidada.

  Erik Meijer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (NL) Härra juhataja, Srebrenica linn on maailmas kurikuulus 8 000 moslemimehe massilise tapmise pärast 1995. aastal. Ellujäänud naistel ja lastel on õigus meile seda jätkuvalt meelde tuletada. Pärast oma visiiti Srebrenicasse 2007. aasta märtsis palusin ma Euroopa Komisjonil anda oma panus stabiilsesse sissetulekusse ja tööhõivesse turismi edendavate projektide kaudu, mille tulemusel oleks Srebrenical pakkuda rohkem kui tema ajalugu ja suur mälestuspaik. Srebrenica on ka humanitaarsekkumiste ja varjupaikadega seotud optimistlike mõistete nurjumise sümbol.

Oleks tulnud algusest peale selgeks teha, et võõrriikide sõjaline kohalolek võib pakkuda vaid petlikke illusioone. See muutis Srebrenica tegevusaluseks Serbia keskkonna vastu, samal ajal kui oli vältimatu, et selle lõpuks see sama keskkond alla neelab. Kui Hollandi armee ei oleks Srebrenicas olnud, ei oleks seal olnud sõjaolukorda ega oleks olnud mingit vajadust serblastepoolse kättemaksu järele. Ohvrid pole mitte üksnes põhjus härra Karadžići ja härra Mladići kohtu ette toomiseks, vaid ka selleks, et mõelda kriitiliselt sõjaliste sekkumiste nurjumiste üle ja kõigi katsete üle luua riigi ühtsus etniliselt lõhenenud Bosnias.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Härra juhataja, „Üks hääl Srebrenicast, suured pisarad veeresid mööda ta põski. Ta kallistas mind, suudles mind ja ütles: „Palun, ema, mine!” Nad haarasid ta, mina keeldusin minemast, põlvitasin ja anusin neid: „Palun tapke tema asemel mind!” Te olete võtnud mu ainsa lapse. Ma ei taha kuhugi minna. Tapke mind ja see on meie jaoks lõpp.”

See on ühe Bosnia naise liigutav jutustus, kes kaotas Srebrenica veresauna ajal 1995. aasta juulis nii oma mehe kui ka 12aastase poja. Tema ja ta kaaskannatajate hääl kummitab meid täna osalt südametunnistusega teadlaste, sealhulgas Amsterdami professori Selma Leydesdorffi hindamatute uuringute tõttu.

Nüüd, kus Euroopa Liit on pakkunud Lääne-Balkani riikidele Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadet, jäävad Srebrenica õudused kindlasti sümboliks ja kohustuseks, eelkõige nii sõnades kui ka tegudes. Teisisõnu tegelik arvestamine nendega, kes maha on jäänud. Srebrenica, juuli 1995. Ma olin sel ajal ühe Hollandi ajalehe väliskorrespondent ja jälgisin tähelepanelikult Bosnia võitlusvälja. Ma ei saa hakata teile rääkima, millist häbi ja masendust ma tundsin seoses rahvusvahelise varjupaiga mõistega, muidugi Hollandi kodanikuna.

„Kom vanavond met verhalen, hoe de oorlog is verdwenen, en herhaal ze honderd malen, alle malen zal ik wenen.” [Tulge täna õhtul juttudega sellest, kuidas sõda on kadunud ja korrake neid sadu kordi – ma nutan iga kord.] Nüüdsest peale käivad need minu kodumaa mäletamiskultuurist, Teisest maailmasõjast pärit kuulsa luuletaja sõnad kaasas ka 11. juuliga, kui me Srebrenica ja Potočari armastatud ohvreid mälestame.

  Dimitar Stoyanov (NI). – (BG) Tänan, härra juhataja. Me oleme kogunenud siia, et meenutada kohutavat kuritegu, mida nimetatakse asjakohaselt genotsiidiks ja mis kujutab endast tegelikult tohutut inimtragöödiat meie lähiajaloos. Kui ma aga loen esitatavat avaldust koos resolutsiooni ja resolutsiooni projektiga, näen ma, et see peegeldab vaid poolt sellest tragöödiast ja poolt genotsiidist.

Selles mainitakse nende nimesid, kes on saanud maailmakuulsaks. Ratko Mladić, Radovan Karadžić, Krstić ja teised. Kuid ma ei näe selles moslemite nimesid, kes samuti Srebrenicas selle kohutava konflikti ajal kuritegusid toime panid. Kus on Naser Orići nimi, kes juhatas 28. moslemite divisjoni. Miks ei mainita selles resolutsioonis massimõrva Kravica külas, kristlikus külas, 24. detsembril 1993. aastal? Miks ei kirjeldata seal kümnete kristlike külade juhtumeid, mille moslemivõitlejad Srebrenica piirkonnas maha põletasid? Me kõik peame selliste jubedusttekitavate sündmuste hindamisel lõpetama ühepoolse seisukoha kaitsmise ja topeltstandardite kohaldamise. Igaüks, kes väidab, et Bosnias ja Hertsegoviinas tapsid vaid kristlased moslemeid ja et vastupidist ei juhtunud, on silmakirjatseja. Kas on keegi võtnud vaevaks seda kontrollida? Räägiti, et Srebrenica on kaetud massihaudadega, mis on tõsi. Kuid kas keegi on võtnud vaevaks kontrollida, kui paljud neist on kristlaste massihauad?

Ärgem unustagem, et sündmused juhtusid seal mõlemal poolel ja me ei tohi teha nägu, et kristlasi pole olemas või et neil pole inimõigusi, justkui nad oleksid mingid loomad.

  Anna Ibrisagic (PPE-DE). – (SV) Härra juhataja, kuidas on võimalik öelda kahe minuti jooksul, mil me peame Srbrenicas juhtunust rääkima ja seda kirjeldama, mil me peame õppima, kuidas seda mäletada nii, et niimoodi kunagi ei juhtuks? Mida on meil veel vaja näha ja mida veel Srebrenica kohta öelda? Mida võin mina kui selle parlamendi ainus liige, kes sündis Bosnias ja kes on sealse sõja põgenik, täna sellest kõnetoolist teile edasi anda, mida mina kui rootslasest parlamendiliige ei oleks suuteline edasi andma, kui mul poleks seda sõjakogemust olnud? Minu oma, härra Stoyanov, on tõestisündinud lugu sellest ajast.

Võib-olla on peamine, mida ma edasi anda saan, lootusetunne, kui ma uskusin veel, et kui vaid keegi seal Euroopas näeks, mis toimub, siis maailm reageeriks, või siis lootusetusetunne, kui ma taipasin, et ma olin jäetud oma ebaõnne hoolde ja et mingit abi ei olnud tulemas. Ma mäletan vereplekke asfaldil, näljaste laste nuttu, ühe 10aastase tüdruku tühja pilku, kui ta rääkis, kuidas tema ja ta vennad ja õde pidid kõigepealt oma surnud vanemad matma ja viima siis nende surnukehad teise hauda, kui sõdurid püüdsid ühes külas mu linna lähedal tõendeid massimõrvast kõrvaldada. Ma mäletan, mis nägu oli mu isa, kui me avastasime, et mu onu ja nõbu olid koonduslaagris. Ma mäletan oma meeleheidet, kui ühel hommikul ei olnud mul oma üheaastasele pojale ühtegi detsiliitrit piima anda.

Mida ma kõige selgemini mäletan ega kunagi ei unusta, on siiski kirjeldamatu üksindustunne, kui lõpuks taipad, et su enda tragöödia, meeleheide ja agoonia on niiöelda suurel laval etendunud, et maailm on näinud, kuidas me kannatame, kuid keegi ei olnud seda ära hoidnud. See on see tunne, mida ma jagan Srebrenica inimestega, härra Stoyanov. See on see tunne, mida ma koos kõigi teiste Balkani piirkonna sõja ohvritega edasi annan.

Asjaolu, et Euroopa Parlament hääletab homme Srebrenica ohvrite mälestuspäeva üle, on midagi mis annab mulle natuke rahu. See mälestuspäev ei anna Srebrenica inimestele nende mõrvatud perekonnaliikmeid tagasi, kuid meie kõigi jaoks, kes me oleme sõja ohvrid olnud, tähendab see tunnistamist, et Euroopa on meie kannatusi näinud, et me pole üksi ja et Euroopa mäletab meid, et see enam kunagi ei juhtuks.

Ma isiklikult loodan ja teen selleks tööd, et tagada, et Srebrenica saab koos Bosnia ja kõigi teiste Balkanimaadega võimalikult kiiresti Euroopa perekonna liikmeks. Vähemalt seda võime loota pärast Euroopa häbiväärset suutmatust seda genotsiidi ära hoida ja tõsiasja, et Ratko Mladić on ikka veel vabaduses.

(Aplaus)

  Diana Wallis (ALDE). – Härra juhataja, ma tahaksin tänada volinikku tänaõhtuste märkuste eest selle algatuse toetuseks. Möödunud aasta juulis oli mul privileeg, kohustus viibida presidendi ja parlamendi nimel mälestustseremoonial Srebrenicas, ja seal viibimise tagasihoidlik kogemus. See jättis minusse jälje. See on miski, mida ma mitte kunagi ei unusta. Juulikuupäikese alla kogunes tuhandeid inimesi: väärikaid, kurbi – mälestustseremoonia, mäletamise ja muidugi leina tõttu.

Kuid me peame mäletama, sest meil kõigil on eurooplastena seoses Potočariga déjà vu tunne, kaassüü tunne. Me kõik nägime teleriekraanidelt stseene enne massimõrva, enne lendu Tulsasse. Meil on see abituse- ja lootusetusetunne, mida me ehk jagasime. Me ei saa kunagi öelda „ei kunagi enam”, kuid me saame öelda, et mäletame, õpime ja aitame inimestel edasi liikuda. See on see, mida Euroopa mälestuspäev väljendama peaks. Ma ei unusta kunagi, mida ma kogesin. Ma ei unusta kunagi emasid, tütreid, perekondi, keda ma selle aja jooksul kohtasin. Ma loodan, et saame anda neile tulevikuks midagi jäävat ja positiivset.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Ma toetan 11. juuli tunnistamist Srebrenica genotsiidi mälestuspäevana – genotsiidi, mille ajal rahvusvaheline üldsus konflikti sekkuda ja tsiviilelanikkonda kaitsta ei suutnud. Ma arvan, et see on parim viis näidata meie austust massimõrva ohvrite vastu. Rohkem kui 8 000 meest ja poissi kaotas Srebrenica langemisele järgnenud tapatalgutes mõne päeva jooksul elu. Tuhanded naised, lapsed ja eakad inimesed saadeti maalt välja ja palju naisi vägistati.

Me ei tohi kunagi unustada endise Jugoslaavia sõja ajal toime pandud jõhkruste ohvreid. Ma usun, et kõik Lääne-Balkani piirkonna riigid toetavad selle päeva tunnustamist.

Me peame saatma tulevastele põlvedele selge sõnumi, et nad ei laseks kunagi enam Srebrenical korduda. Ma usun kindlalt, et tehakse täiendavaid jõupingutusi ülejäänud tagaotsitavate kohtu ette toomiseks, et need paljud perekonnad oma isade, poegade abikaasade ja vendade saatuse kohta lõpliku kinnituse saaksid.

  Pierre Pribetich (PSE). – (FR) Härra juhataja, mineviku pingetest ülesaamine ja kõik endast oleneva tegemine selleks, et Lääne-Balkani piirkonda stabiliseerida, võib tegelikult sõltuda vaid sellest, kuidas see piirkond ise oma ajaloost üle saab. See ülimalt sümboolne tegu – teha ettepanek Euroopa mälestuspäeva tähistamiseks 11. juulil – on selle protsessi osa ja järgib mitut eesmärki. Esiteks järgib see eesmärki avaldada austust kõigile Srebrenicas toime pandud metsikuste ohvritele ja nende perekondadele ja teiseks järgib see eesmärki tuletada kõikidele kodanikele ja rahvastele meelde vajadust olla valvel ning tõsiasja, et riikide võimetus tegutseda toob paratamatult kaasa sellised metsikused. See järgib ka eesmärki rõhutada, et Euroopa Liit peaks varustama end tõelise ühise kaitse- ja julgeolekupoliitikaga, et ta saaks sekkuda põhimõtete ja väärtuste nimel, mis meid ühendavad ja juhivad. Viimasena järgib see eesmärki korrata Lääne-Balkani riikidele, et meiega varsti ühineda on nende loomulik saatus, kuid et see eeldab nendepoolset avatud koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, et sõjakurjategijad kohtu ette tuua. See on meie sõnum, see on parlamendi sõnum praegusele põlvkonnale ja tulevastele põlvkondadele, et aeg ei käitu nagu rooste, söövitades mälusid, kuid pigem taaselustab mälestused.

  Jelko Kacin (ALDE). - (SL) Tahaksin oma kõnega teha kokkuvõtte, sest ohvrite sugulased on palunud mul avaldada teile täna tänu mõistmise ja toetuse eest, mida te selle resolutsiooni vastuvõtmisel üles olete näidanud.

Tänu kõigile teile, kes te vastasite kutsele tänasel arutelul osaleda. Tahaksin samuti kasutada sedasama võimalust lõpetada kõne kahe mõttega. Kõnealune resolutsioon ei keskendu minevikule, kuigi see puudutab ka surnuid. See keskendub elavatele ja nende paremale tulevikule.

  Călin Cătălin Chiriţă (PPE-DE). – (RO) Massimõrv Srebrenicas 1995. aasta juulis koos kõigi metsikustega, mis pandi toime sõja ajal, mis käis kaasas endise Jugoslaavia lagunemisega, on must lehekülg Euroopa ajaloos.

On olemas traagiline õppetund minevikust, mis võimaldab meil mõista veel kord vajadust arendada võimet rakendada Euroopa Liidus tõhusad meetmed – nii ELi välis- kui kaitsepoliitikas ja eriti naabruspoliitikas. Miks? Just selleks, et saaksime võidelda selliste küsimustega nagu inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkumine, piirkondlikud konfliktid, rahvusäärmuslus ja etniline separatism, mis kõik on Bosnia metsikused võimalikuks teinud.

Euroopa vajab tugevamat, laienemisvõimelisemat Euroopa Liitu koos ennetuspoliitikaga, mis ei lase sellistel metsikustel kunagi korduda.

  Alexandr Vondra, nõukogu ametisolev eesistuja. − Härra juhataja, lubage mul tänane Srebrenicat käsitlev arutelu kokku võtta.

Esiteks tahan ma kinnitada teile, et nõukogu on endiselt veendunud, et Srebrenicas ning Bosnias ja Hertsegoviinas üldiselt ja ka mujal Lääne-Balkani piirkonnas toime pandud kuritegude toimepanijad tuleb kohtu ette tuua.

Meie EJKP missioon Bosnias ja Hertsegoviinas jätkub, et EJRKd ning asjaomaseid ametiasutusi toetada ja abistada.

Srebrenica on ja jääb Bosnia ja Hertsegoviina ning ka ELi ning laiema rahvusvahelise üldsuse elus tundlikuks ja oluliseks teguriks.

Lubage mul kasutada võimalust kutsuda Bosnia ja Hertsegoviina poliitilisi liidreid üles hoiduma oma poliitiliste eesmärkide nimel sellest valusast ja sõnulseletamatust ajaloolisest kogemusest. Nad peaksid pigem tegutsema ennetavalt, et oma riiki parema tuleviku poole juhtida. On vaja jätkata ühiseid jõupingutusi mitte üksnes Srebrenicas, vaid Bosnias ja Hertsegoviinas tervikuna. Kui Srebrenica juhtus, sest seal polnud piisavalt Euroopa vaimu, siis meie peaksime tegema kõik meie võimuses, et aidata see riik õigele teele. See tähendab ELi suunas.

Esimene suur samm Euroopa suunas saavutati juba stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kui ühe kauakestva protsessi algusega, kuid on vaja palju enamat, rohkem julgust ja kindlust, et püüelda puhtsüdamliku leppimise poole, mida toetavad käegakatsutavad väljavaated integratsioonile.

Meil kõigil on surnute ees kohustus elavatest mitte ohvreid teha. See on meie kohustus tulevaste põlvede ees.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, proua Ibrisagic, mina olin üks nendest inimestest, kes vaatas telerit, kui need kohutavad asjad juhtusid. Me kõik arvasime, et varjupaigad on varjupaigad. Seega olin ma nagu paljud teised, kohutavalt šokeeritud, kui kuulsin, mis oli juhtunud – ehk kogesin aeglaselt tegelikkust.

Ma arvan, et me oleme Euroopa Liidus vaid karmide õppetundide kaudu õppinud, mida meil teha tuleb, ja siis käivitasime aeglaselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika. See oli niiöelda esimene päevakorrapunkt ja me oleme seejärel edasi läinud, sest nägime, et see kohutav massimõrv toimus seetõttu, et me ei olnud ühtsed.

Veel kord, ma saan avaldada teile vaid austust tänase siinviibimise ja nii avameelselt lepituse poolt kõnelemise eest. Neile, kes selle mälestusega elavad, peab see küll väga raske olema, kuid samal ajal mõtlen, et Bosnia ja Hertsegoviina võimalus lähitulevikus Euroopa Liidu liikmeks saada on ehk midagi, mis võib aidata kõigi nende kohutavate metsikustega leppida.

  Juhataja. − Mulle on laekunud kuus resolutsiooni ettepanekut ⁽¹⁾, mis esitati vastavalt parlamendi kodukorra artikli 103 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Resolutsiooni hääletus toimub homme (teisipäeval, 15. jaanuaril 2009).