Juhataja. – Järgmine päevakorra punkt on suuliselt vastatav küsimus komisjonile Tiibeti ülestõusu 50. aastapäeva ning dalai-laama ja Hiina valitsuse vahelise dialoogi kohta, mille esitasid Marco Cappato, Marco Pannella ja Janusz Onyszkiewicz fraktsiooni ALDE nimel ning Monica Frassoni ja Eva Lichtenberger fraktsiooni Verts/ALE nimel (O-0012/2009 – B6-0012/2009).

Sooviksin lisada lühikese isikliku märkuse: ma tõesti usun, et meie arutelu saab kaasa aidata kõigi Tiibeti kodanike vabadusele ja mitte riigi ega religiooni survele.

  Marco Cappato, autor. – (IT) Proua juhataja, ma jagan teie lootust. Kahjuks ei saa me loota, et nõukogu eesistuja kasutaks käesolevat arutelu ja diskussiooni selleks, et aidata Euroopa Liidu seisukohta edasi viia. Tegelikult on eesistujariik Tšehhimaa ilmselt arvamusel, et Euroopa ühine poliitika on takistuseks meie rahvusriikide suurele välispoliitikale. Hiina on selle eest tänulik, Venemaa on tänulik, mis tähendab, et repressiivsed ja antidemokraatlikud riigid kogu maailmas tänavad Euroopat selle kõrvalejäämise eest, mida nii hästi illustreerib eesistuja puudumine siin saalis.

Sooviksin proua Ferrero­Waldneri tähelepanu, kuna tegeleme selle punktiga koos, juhtida sellele, mis minu arvates on kõige tähtsam küsimus: küsimus pole vaid seaduslikkuses ja korras, teisiti öeldes selle uurimises, mitu munka on arreteeritud ja kui palju tiibetlasi on hiljuti jõhkrate Hiina repressioonide käigus tapetud, lootes, et need arvud on väiksemad kui nad olid aasta eest. See, mida sooviksin öelda nõukogule ja ütlen nüüd komisjonile, on see, et komisjon peab esitama arvamuse fundamentaalses poliitilises küsimuses, milleks on Hiina Rahvavabariigi ja dalai-laama saadikute vahelised kõnelused, nende kõneluste eesmärk ja põhjus, miks nad katkestati, me võime praegu öelda, et nad kukkusid läbi, kui me just ei suuda neid taaselustada.

On kaks vastandlikku seisukohta: ühelt poolt Hiina režiimi seisukoht, mille kohaselt dalai-laama on vägivaldne isik, kes juhib vägivaldset rahvast ja et dalai-laama ja Tiibeti eksiilvalitsus soovivad Tiibeti rahvusriigi iseseisvust, mis on vastuolus Hiina territoriaalse terviklikkusega. See on Pekingi võetud hoiak. Teisel pool on dalai-laama, Tiibeti eksiilvalitsus ja dalai-laama saadikud, kes ütlevad, et nad taotlevad midagi muud, et nende võitlusvahendid on vägivallatud ja et nad lihtsalt soovivad tõelist autonoomiat, mis tähendab autonoomiat, et säilitada oma kultuur, traditsioonid, keel ja religioon või kultuurid ja religioonid. See on dalai-laama Tiibeti saadikute poolt Hiina režiimile esitatud memorandumi sõnum. See memorandum on avaldatud ja sisaldab nende nõudmisi.

Siinkohal palutakse Euroopa Liidul valida ja ühe poole kasuks otsustada. On kaks vasturääkivat seisukohta: üks pooltest valetab. EL võib tõe otsingutel olla otsustav. Radikaalse parteina pakume me välja satyagraha, tõe otsingu kollektiivse globaalse poliitilise algatusena. Euroopa Liit peaks kasutama oma diplomaatilisi hoobasid ja, proua Ferrero­Waldner, palun öelge seda president Barrosole, et me peame kohtuma dalai-laamaga ja osutama talle seda au, et lubame tal rääkida, et leida tõde. Kas Pekingil on õigus, öeldes, et tiibetlased on vägivaldsed terroristid, kes pooldavad iseseisvust, või on õigus dalai-laamal, kes ütleb, et nad soovivad viisakat ja väärikat autonoomset staatust? Euroopa ei saa selle konflikti juures paigal seista ja vaikida.

  Eva Lichtenberger, autor. – (DE) Proua juhataja, 50 aastat tagasi andis Hiina armee Tiibeti vastupanule lõpliku hoobi. Sellest ajast alates on tiibetlased tohutu pingutuse hinnaga põgenenud üle Himaalaja ja üle piiride muudesse riikidesse. Kuni tänaseni on mitu tuhat inimest aastas, kes kõik on põgenikud, sooritanud selle ülima pingutuse, et ületada 5000 meetri kõrgused kurud. Kui tiibetlaste olukord oleks nii suurepärane, nagu Hiina on alati väitnud, siis poleks ei põhjuseid põgenemiseks ega selgitust asjaolul, et kolme kuu jooksul pole ajakirjanikke, lääne inimesi ja vaatlejaid üldse seda riiki külastada lastud või kui, siis ainult tiheda eskordi saatel. Naisajakirjanikele järgnevad naissoost luureteenistuse töötajad isegi tualettruumi, et poleks võimalik teha midagi keelatut.

Seepärast küsin ma endalt: mis on meie kui Euroopa Liidu ülesanne? Me peame kuidagi taastama Hiina ja Tiibeti dialoogi. Siiski peab see toimuma teistsugusel alusel. Seni on toimunud vaid see, et Hiina on korranud samu süüdistusi ja nõudmisi, püüdmata vähimalgi määral mõista Tiibeti esindajate selgitusi, et küsimuse all pole Hiinast lahkulöömine ja iseseisvaks riigiks saamine, vaid küsimuse all on autonoomia saavutamine.

Volinik, kuidas suhtume me asjaolusse, et Interneti jälgimine Tiibetis on rangem kui kusagil mujal Hiinas ja et need olid Euroopa äriühingud, kes andsid tehnilised vahendid, et muuta see jälgimine nii tõhusaks? Me peame tegutsema. Kodus kutsutakse meid üles dialoogi alustama.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua juhataja, mul on väga hea meel et see arutelu täna toimub, see küsimus on kaua aega paljusid meist murelikuks teinud ja eriti alates kurbadest sündmustest Tiibetis aasta tagasi. Seepärast arvan, et on väga hea, et meil toimub see avameelne arutelu, et uuesti uurida, mida oleks võimalik teha.

Enne kui pöördun paljude teemade juurde, mille te tõstatasite esitatud ühisresolutsioonis, lubage mul kiiresti peatuda ka meie kahepoolsetel suhetel Hiinaga. ELi poliitika Hiina suhtes tähendab kaasatust. Meie strateegiline partnerlus on tugev ja see võimaldab meil käsitleda kõiki küsimusi, sh ka kõige tundlikumaid. Me oleme üles ehitanud muljetavaldava kõrgetasemelise suhtlemise raamistiku, mille raames me regulaarselt käsitleme kõiki globaalseid muutusi, mis meie kodanike ees seisavad, jätmata unarusse küsimusi, milles meil võivad olla eriarvamused. Üks neist on Tiibet. Lubage mul öelda väga selgelt: me ei nõustu Hiinaga Tiibeti küsimuses ja meil on endiselt väga reaalne ja põhjendatud mure inimõigustealase olukorra pärast Tiibetis, nagu te mõlemad just ütlesite; samuti asjaolu pärast, et Tiibet on jäänud nüüd juba peaaegu aasta jooksul rahvusvahelisele meediale, diplomaatidele ja humanitaarorganisatsioonidele suurelt osalt suletuks; ning patiseisu pärast dalai-laama esindajate ja Hiina ametivõimude vahelistel kõnelustel, vaatamata kolmele kõneluste voorule eelmisel aastal.

Need küsimused olid päevakorras esiplaanil ka mitme ELi juhi kahepoolsetel kohtumistel Hiina juhtkonnaga eelmisel aastal. Oleme püüdnud leida Hiinaga sellel delikaatsel teemal ühist arusaama ja oleme väljendunud väga selgelt, alati kui oleme nendega Tiibeti olukorda käsitlenud.

Lubage mul uuesti esitada ELi seisukoht, mis ei jäta mingit ruumi väärititõlgendamisele. Esiteks, me toetame Hiina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, sh Tiibeti osas. Teiseks, me oleme alati toetanud rahumeelset leppimist dialoogi kaudu Hiina ametivõimude ja dalai-laama esindajate vahel. Mäletan, et kui viibisin seal komisjoniga, president Barroso ja teiste kolleegidega, siis olid mul selles küsimuses konkreetsed jutuajamised paljude vestluspartneritega. Me oleme alati kinnitanud, et peaks toimuma dialoog leppimiseks ja et dialoog peaks jätkuma.

See dialoog peab olema konstruktiivne ja sisuline ning muidugi on meil seetõttu kahju, et seni pole see dialoog andnud tõeliselt sisulisi tulemusi. Oleme alati öelnud, et dialoog peaks käsitlema keskseid küsimusi nagu Tiibeti unikaalse kultuuri, religiooni ja traditsioonide säilitamine, samuti vajadus saavutada Tiibeti jaoks sisulise autonoomia süsteem Hiina põhiseaduse raames. Oleme alati öelnud, et see dialoog peaks käsitlema kõigi tiibetlaste osalemist otsustamisel. Seepärast loeksime me tervitatavaks, kui Hiina tulevane riiklik inimõiguste tegevuskava neid küsimusi käsitleks.

Meie jaoks on Tiibeti teema inimõiguste alane küsimus ja seepärast on seda alati eranditult sellena käsitletud. Samuti oleme järjekindlalt seda sõnumit oma Hiina ametivendadele edastanud ja väga hoolikalt nende seisukohti kuulanud. Oleme rakendanud kõiki jõupingutusi, et nende seisukohta vastastikuse austuse vaimus mõista, kuid inimõigused on universaalsed ja olukord Tiibetis on seepärast, õigustatult, rahvusvaheline põhjendatud mureküsimus kogu rahvusvahelise üldsuse, eriti Euroopa Liidu jaoks. Seda asjaolu rõhutab muidugi inimõiguste kaitse õigusaktide olemasolu rahvusvahelises õiguses juba enam kui poole sajandi jooksul.

Oma resolutsioonis visandate te Hiina ja Tiibeti dialoogi tuleviku. Nagu te kõik teate, esitas Tiibeti pool viimasel kõneluste voorul Hiina valitsuse taotlust järgides memorandumi tulevase Tiibeti tõelise autonoomia kohta. Minu arvates sisalduvad selles dokumendis mõned elemendid, mis võivad olla aluseks tulevastele kõnelustele. Pean silmas punkti kultuuri, hariduse ja religiooni koha.

Samuti julgustab mind asjaolu, et esimest korda on Tiibeti pool kirjalikus dokumendis väljendanud kindlat lubadust mitte taotleda eraldumist või iseseisvust. Ma arvan, et see on tähtis selleks, et seda dialoogi edasi viia. Samuti valmistab mulle heameelt asjaolu, et dalai-laama taaskinnitas eelmise aasta detsembris täiskogul oma pühendumist keskteed otsivale lähenemisviisile ja dialoogile kui ainsale vahendile vastastikku vastuvõetava ja kestva lahenduse saavutamiseks.

Lubage mul lõpetada, jagades teiega oma isiklikku veendumust. Kogu oma poliitilise ja isikliku karjääri jooksul olen ma alati kindlalt uskunud, et suhtlemise ja dialoogi kaudu saab käsitleda isegi kõige raskemaid küsimusi ja loodetavasti, kui aeg on õige, neid ka lahendada. Seepärast soovin pöörduda Hiina ja dalai-laama esindajate poole, et nad esimesel võimalusel seda dialoogi taasalustaksid avatud hoiakuga ja eesmärgiga saavutada Tiibetis kestev lahendus. Võin meie poolt tagada täieliku toetuse sellisele protsessile. See on meie seisukoht ja see on seisukoht, mille me esitame Hiina poolele.

  Charles Tannock, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, ELi moto on „ühtsus mitmekesisuses”. See põhimõte on meid hästi teeninud.

Kahjuks ei kõla see idee üldse hästi autoritaarse kommunistliku diktatuuriga Hiina Rahvavabariigis. Mitmekesisus surutakse maha, selle asemel et seda omaks võtta. Vähemused, kes soovivad end väljendada mingil muul viisil kui näeb ette partei poolt lubatud peavool, satuvad rutiinselt marginaliseerimise ja jälitamise objektiks. Seda suundumust on näha paljude usuvähemuste, sh kristlaste, moslemite ja Falun Gongi järgijate kohtlemises ja kõige silmatorkavamalt Hiina Rahvavabariigi suhtumises Tiibetisse.

50 aastat tagasi, 1950. aastal tungisid kommunistlikud sõjajõud Tiibetisse, mis viis dalai-laama eksiili. Sellest ajast alates on Tiibet olnud Pekingi kontrolli all. Traditsiooniline Tiibeti kultuur, mis oli aastasadu isoleeritud, on nüüd oluliselt lahustunud seoses valitsuse tegevusega, mis on näinud suurt vaeva, et vältida Tiibeti rahvustunde taasesilekerkimist mis tahes viisil. Tegelikult on Tiibeti kultuuri süstemaatiline ja mõnikord jõhker mahasurumine õhutanud Tiibeti identiteedi tuld ja äratanud maailma südametunnistuse Tiibeti rahva häda suhtes.

Dalai-laama inspireeriv juhtimine on taganud, et Tiibeti tulevik püsib nähtaval kohal avaliku arutelu esiplaanil, seda vaatamata Hiina Rahvavabariigi poolsetele tohututele jõupingutustele, et noomida neid, kes nagu endine nõukogu eesistuja, Nicolas Sarkozy, julgesid Pekingi seisukohta kahtluse alla seada.

Meie siin parlamendis oleme alati järginud tugevat liini, kaitstes Tiibeti rahva õigust autonoomiale, mis automaatselt ei tähenda õigust enesemääramisele või iseseisvust. Seda tehes ei taotle me Hiina provotseerimist või talle vastandumist. Siiski tunnistame, et meie pühendumine teatud väärtustele: inimõigused, demokraatia, õigusriik ja südametunnistuse vabadus, pole käsitletav lahus kahtlemata tähtsast strateegilisest majanduslikust partnerlusest, mida EL Hiinaga arendab.

Hiinat pooldavad hääled saali vastasküljel saavad käesoleval arutelul sõna, kuid Tiibeti rahval pole liiga kaua kõnelda lastud ja me peame kõnelema nende eest.

  Glyn Ford, fraktsiooni PSE nimel. – Proua juhataja, Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on mures inimõigustealase olukorra pärast Hiinas. Ehkki me tunnistame, et olukord on viimase 10 aasta jooksul oluliselt paranenud, on endiselt palju valdkondi, kus inimõigused pole ikka veel asjakohaselt või piisavalt kaitstud. Mõttevabadus võib teatud määral eksisteerida, kuid puudub tegutsemisvabadus. Kindlasti rõhutaksime me seda, et vabadel ametiühingutel pole lubatud Hiinas tegutseda. Meile valmistab muret 100 miljoni ümberasujast töötaja vilets olukord, kes on kolinud maalt linna ja kelle juurdepääs tervishoiule ja haridusele on äärmiselt piiratud. Meile valmistab muret usu- ja rahvusvähemuste vilets olukord kogu Hiinas.

Siiski oli Sotsiaaldemokraatide fraktsioon selle arutelu ja resolutsiooni vastu. Põhjuseks oli proportsionaalsus. Hiina kritiseerimine tema senise inimõigustealase olukorra pärast on õigustatud, täpselt nii nagu me kritiseerime Ameerika Ühendriike surmanuhtluse kasutamise, Guantánamo ja ebaseadusliku kinnipidamise pärast, kuid me ei pea seda tegema igal osaistungjärgul. Ausalt öeldes hakkab see iseendale vastu töötama. Kunagi pöörasid Hiina ametivõimud meie resolutsioonidele tähelepanu, kuid enam mitte. Kuna mõned isikud ja grupid oma meeleheitlikus tähelepanu taotlemises jätkavad panuste tõstmist tänaseni, siis ma esmakordselt arvan, et liikmesriigid peaksid loobuma ühe Hiina poliitikast ja tunnustama Tiibeti eksiilvalitsust.

Dalai-laama oli siin alles detsembris, esinedes Tiibeti nimel täiskogu istungil. Miks on vajalik selle küsimuse juurde jälle tagasi pöörduda? Selles resolutsioonis pole midagi uut.

Mul oli koos Elmar Broki, Philippe Morilloni ja teiste parlamendiliikmetega eelmisel suvel võimalus külastada Lhasat. Me olime esimene rahvusvaheline grupp, kes sinna reisis pärast rahutusi märtsis ja rääkisime nii ametivõimudega kui nendega, kellele sümpatiseerisid tiibeti protestijad. Nagu ma hiljem kirjutasin, oli reaalsus see, et rahumeelsed protestid, ja me toetame rahumeelset protesti, muutusid rahvuslikeks rahutusteks, mille käigus rünnati ja põletati poode, kodusid ja hani hiinlasi, kusjuures oli kümneid hukkunuid. Koolidele tehti süüterünnakuid ning rünnati moslemi vähemuse haiglaid ja mošeesid. Dalai-laama ise tunnistas seda reaalsust, kui ta ähvardas elava jumala kohalt tagasi astuda.

Hiina on Tiibeti jaoks infrastruktuuri arendamisel tohutult ära teinud, näiteks uus Qinghai–Lhasa raudtee, ja parem sotsiaalabi tase kui mujal Hiina põllumajanduspiirkondades. Probleem on selles, et selle üle on hakatud mujal Hiinas nurisema.

(Protestid)

Kuid probleem, kui tsiteerida ansamblit the Beatles, on selles, et „Money can’t buy you love”. Tiibetlased soovivad endiselt kultuurilist ja poliitilist autonoomiat ulatuses, mis läheb palju kaugemale sellest, mida Hiina on valmis andma. Nagu ma siis ütlesin, vajab Hiina Tiibeti esindajatega dialoogi, et leida lahendus, millega see autonoomia antakse, kaitstes samas rahvus- ja usuliste vähemuste õigusi provintsis.

Alternatiiviks on, et kannatamatud, noored tiibetlased pöörduvad vägivalla ja terrorismi poole. Tänu sellele artiklile, mille ma siis kirjutasin, paluti mul seda teemat arutada dalai-laama esindajaga Londonis, mida ma ka päris pikalt tegin. Nõustun volinikuga: tee edasi leiame me dialoogi ja suhtlemise kaudu, mitte kriiskavate, lõpmatult ennast kordavate, eelnevalt läbiproovitud resolutsioonidega, näiteks nagu see, mida me täna arutame.

  Hanna Foltyn-Kubicka, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, viimastel kümnenditel on demokraatlikud riigid palju kordi kutsunud üles inimõiguste austamisele ebademokraatlikes riikides. Need jõupingutused on olnud tõhusad ainult siis, kui riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid on oma tegudes ja nõudmistes olnud järjekindlad. Kahjuks on Tiibeti, või laiemalt võttes inimõiguste küsimus Hiinas, üldiselt tihti kõrvale lükatud, kusjuures prioriteediks on olnud kaubandussuhted. Kui poleks olnud Pekingi olümpiamänge ja paljude ühiskondlike ja valitsusväliste organisatsioonide kindlat hoiakut, siis teaks maailm olukorrast Tiibetis ikka veel väga vähe.

Meie roll Euroopa Parlamendina on tagada, et demokraatlikud riigid reageeriksid tugevalt ja otsustavalt Hiina ametivõimude tegevusele, näiteks mõnda aega tagasi rakendatud nn karmi käe kampaaniale. Siiski on seda võimalik saavutada vaid siis, kui me järjekindlalt ja otsustavalt mõistame hukka kõik Hiina kommunistlike ametivõimude sooritatud inimõiguste rikkumised.

Tasub meenutada, et oma 6. juuli 2000. aasta resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament liikmesriike üles tunnustama Tiibeti eksiilvalitsust, juhul kui kolme aasta jooksul ei saavutata kokkulepet Hiina ametivõimude ja dalai-laama administratsiooni vahel. Nagu teame, keeldub Peking endiselt kõnelustest Tiibeti rahva vaieldamatu juhiga. Samuti ärgem unustagem üheteistkümnendat panchen-laamat, noorimat poliitvangi, keda on Hiinas kinni peetud juba 14 aastat. Sel aastal saab ta 20 aastaseks.

Seepärast sooviksin ma taas kord parlamenti üles kutsuda olema oma tegevuses järjekindel ja võtma oma deklaratsioone tõsiselt. Kui me ei näita, et võtame oma sõnu tõsiselt, siis on raske oodata, et teised oma lubadusi peaksid ja oma kohustusi täidaksid.

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (ES) Proua juhataja, olen Tiibeti teemat jälginud aastaid. Olen seda piirkonda külastanud ja rääkinud paljude inimestega riigis ja väljaspool seda. Ma pean Tiibeti rahva nõudmisi legitiimseteks ja teatud määral loogilisteks. Eriti leian ma, et nende praegused hirmud on rohkem kui põhjendatud, arvestades raskete repressioonide poliitikat, mis Hiina valitsuse poolt neile osaks langeb ja mis nüüd on kestnud enam kui 50 aastat, v.a lühike ja, ma ütleksin – võlts, vaherahu olümpiamängude ajal.

Ma tean vähe rahvaid, kes selgemini oleksid valmis kõnelusi pidama ja kokkuleppele jõudma kui Tiibeti rahvas. Seetõttu ei mõista ma Hiina valitsuse sundmõtet reaalsust moonutada ning nõuda taas ja taas kõneluste vooru blokeerimist.

Riiki ei tee suureks selle sõjaline tugevus või selle suurus või majanduslik jõukus. Riigi teeb suureks tema tegude õilsus ja riigi suuremeelsus. Euroopa Liit saab aidata ja peab aitama seda olukorda lahendada, austades samas muidugi asjassepuutuvaid suveräänseid õigusi, kuid ta peab seda tegema kindlalt. Viis, kuidas seda teha, on toetada Tiibeti taotlust taasalustada Hiina-Tiibeti kõnelusi ja tunnistada, et kui keegi on kulutanud aastaid, tehes järeleandmisi ja olles Hiina ametivõimude surve all, siis käesoleval juhul on see Tiibeti rahvas.

See pole võrdsete konflikt, ei võimaluste ega motiivide osas. Euroopa Liit peab austama mõlemaid pooli, kuid ta ei saa jääda neutraalseks rõhumise, suvaliste arreteerimiste, piinamise, mõrvade või usulise, keelelise ja kultuurilise genotsiidi suhtes.

Memorandum Tiibeti rahva tegeliku autonoomia kohta, mille Hiina nüüd töödokumendina tagasi on lükanud, näitab, et Tiibeti rahvas on juba teinud tegelikke jõupingutusi ja loobunud ülisuurel määral sellest, mis, ma rõhutan, on nende legitiimsed püüdlused.

Hiinal on nüüd võimalus näidata maailmale oma suuremeelsust, oma soovi rahu ja kooskõla järele ja eelkõige on Euroopa Liidul võimalus aidata sel riigil tegutseda kooskõlas selle suurusega.

  Thomas Mann (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, 10. märtsil 1959 allutati Tiibeti rahvas Hiina käe läbi kirjeldamatutele kannatustele. Järgnevatel kuudel kaotas kuuskümmend tuhat inimest elu ja sadu tuhandeid arreteeriti, viidi minema ja piinati. Aasta eest eskaleerus taas kord vägivald. Rohkem kui 200 tiibetlast suri, mõned tahtlike surmavate laskude tagajärjel ja nüüd, varsti pärast 50. aastapäeva, suletakse kloostreid välismaailmale, juurdepääsuteed on kontrolli alla ja sõdurid ning julgeolekuametnikud on valmis, et demonstratsioonid eos maha suruda. Meil pole ikka veel uudiseid võimalikest rahutustest. Milline on reaktsioon sellele jõudemonstratsioonile? Vaikus meedias. Dalai-laama on oma rahvast üles kutsunud jääma kindlaks vägivallatuse kursile. Tema üleskutse dialoogile pole saanud Pekingilt mingit positiivset vastust. Kui dalai-laama saadik esitas memorandumis konkreetsed sammud autonoomia saavutamiseks, siis lükkas president Hu Jintao need tagasi. Ta ütles, et „me peame separatismi vastu ehitama suure müüri”. Sellele ideele, mis on puhas provokatsioon, lisati plaanikohane sunniviisilise püha kasutuselevõtt tiibetlaste jaoks: 28. märtsist peaks saama rõhutute vabastamise päev. Selline on kurb tegelikkus.

Kahe päeva eest toodi Euroopa Parlamendis välja lipud. Täiskogu istungil asetasid muljetavaldavalt paljud meie seast Tiibeti lipu oma lauale ja näitasid meie solidaarsust tiibetlaste kannatustega. Kõikjal ELis toimusid rahumeelsed protestid. Meie kaasliikmetel, härra Cappatol, proua Lichtenbergeril, härra Tannockil ja härra Romeva i Ruedal, on absoluutselt õigus: tänane resolutsioon kõneleb valjult ja selgelt. Memorandum peab olema edasiste läbirääkimiste aluseks. See on dokument tõelise autonoomia jaoks Hiina põhiseaduse raames. Tiibeti isoleerimine – elanike, turistide, ajakirjanike eest – peab lõppema. Peame saama vastuse 600 vangistatud tiibetlasele.

  Roberta Angelilli (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad. Parlament ei saa lubada, et dalai-laama hiljutine valukarje kõlaks kurtidele kõrvadele. Ainult mõne kuu eest kuulasime teda Brüsselis kõnelemas, me kõik teame, et ta on tagasihoidlik inimene, rahusobitaja, Tiibeti kultuuri esindaja, see on harmoonia ja vennalikkuse kultuur par excellence. Dalai-laama tegi seda nende väärtuste nimel, kui ta, rääkides oma „hiina vendadest”, palus siiski jõuliselt Tiibetile õiguspärast ja käegakatsutavat autonoomiat, meenutades oma rahva ja maa piinu ja kohutavaid kannatusi. See on palve, mida parlament peaks uhkusega toetama. See on meie poliitiline ja institutsiooniline kohustus, demokraatia, inimõiguste ja vabaduse väärtuste nimel. Tiibetlased vaatavad Euroopa, kui võib-olla oma ainsa lootuse poole, me tõesti ei tohi lasta neil pettuda.

  Georg Jarzembowski (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad. Meie, Kristlikud Demokraadid, tunnustame ilma ühegi kahtluseta Hiina Rahvavabariigi suveräänsust oma territooriumi, sh Tiibeti üle.

Siiski lükkame samal ajal tagasi Hiina seisukoha, et mis tahes Euroopa Liidu avaldus inimõiguste kohta Hiinas kujutab endast lubamatut sekkumist Hiina siseasjadesse. Vastavalt tänapäevasele arusaamale inimõigustest ja rahvusvahelisest õigusest, mida ka Hiina loodetavasti varsti jagama hakkab, peab rahvusvaheline üldsus väljendama muret inimõiguste pärast kõikjal maailmas, eriti väga raskete juhtumite korral.

Kuidas muidu saaks Rahvusvaheline Kriminaalkohus alustada menetlust inimsusevastaste kuritegude suhtes endise Jugoslaavia riikides ja teha otsuseid, kui tal poleks õigust inimõiguste nimel sekkuda?

Hiina Rahvavabariik ja selle valitsus peaksid seepärast tunnistama, et arutelu inimõiguste üle, näiteks koosolekute vabaduse, sõltumatu ajakirjanduse vabaduse, usuvabaduse ja kultuuriliste vähemuste õiguste üle Tiibetis ja Hiina muudes osades, ei ole lubamatu sekkumine. Ta peab selle aruteluga silmitsi seisma.

Siiski on meie peamine mure täna lihtsalt palve – ja seepärast ei suuda ma siinkohal mõista härra Fordi, ehkki ta on alati olnud rohkem Hiina valitsuse poolel – Hiina Rahvavabariigile ja selle valitsusele jätkata kõnelusi dalai-laama kui suure osa Tiibeti rahva juhiga.

Kui aus olla, siis, nagu minu kaasliige on juba öelnud, valitsus pidas neid kõnelusi eelmisel aastal, kuid katkestas need pärast olümpiamänge. Oleme sunnitud kahtlustama, et neid kõnelusi peeti olümpiamängude ajal ainult meie tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Siiski, härra Ford, me ei luba oma tähelepanu kõrvale juhtida. Me lülitame selle küsimuse ikka ja jälle päevakorda ja kutsume Hiina valitsust üles alustama dalai-laamaga tegelikke ja tõsiseid kõnelusi, sest Tiibetis rikutakse endiselt inimõigusi ja me peame tagama, et see olukord muutuks.

  Marcin Libicki (UEN). – (PL) Proua juhataja, kui me täna arutame tagakiusatud tiibetlaste saatust, siis peame olema teadlikud, et nende väljavaated paranevad ainult siis, kui kogu rahvusvaheline üldsus Hiinale poliitilist survet avaldab. Seepärast pean selles suhtes samuti rõhutama, et kõik proua Ferrero-Waldneri jõupingutused, samuti nende, kes on positsioonis, mis võimaldab globaalset poliitikat mõjutada, võivad väga tõenäoliselt vilja kanda.

Samuti pean rõhutama, et ma kuulasin äärmise kahetsustundega kõnet, mille pidas Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esindaja, kes väitis, et Hiina kuritegusid õigustab raudteeliini ehitamine Tiibetisse. See meenutab mulle aega, kui Euroopas kasutati maanteede ehitamist õigustusena koonduslaagrite ehitamisele. Me ei saa lubada raudteeliinide ja maanteede ehitamist tagakiusatud inimeste valule ja kannatustele.

  Cornelis Visser (PPE-DE). – (NL) Proua juhataja, ma seisin siin aasta tagasi, kui me arutasime rahutusi Tiibetis. Me palusime Hiinal võimaldada meediale ja rahvusvahelistele organisatsioonidele sellele piirkonnale juurdepääs ja mul on heameel öelda, et meie kui parlament kutsusime sel puhul üles tõsisele dialoogile Hiina ja dalai-laama vahel.

Eelmisel aastal näitas Hiina olümpiamängude korraldamisega kogu maailmale, et ta on riik, mis suudab muutuda ja maailma hämmastada. Mängude-eelsel perioodil jättis Hiina välismaa ajakirjanikele natuke ruumi. Minu hinnangul toimus see ajutine teatava ajakirjandusvabaduse andmine välismaa ajakirjanike pärast. Kahjuks oli see lühiajaline. Eelmisel teisipäeval ei pääsenud ajakirjanikud Tiibetisse, et sealsest olukorrast raporteerida.

Tunnen sügavat kahetsust asjaolu pärast, et Hiina valitsus enam ajakirjandusvabadust ei taga. Samal ajal puudub Hiina ajakirjanikel ajakirjandusvabadus täielikult. Hiina ajakirjanikud kohaldavad enesetsensuuri süsteemi, mis nõuab, et nad võtaksid omaks valitsuse seisukoha. Ka praegusel juhul on tohutu erinevus seaduse, mis on korralik ja tagab ajakirjandusvabaduse, ja tegeliku elu vahel, kus ajakirjanikud peavad ise piirangud kehtestama. Kõik meediakanalid peavad partei tsensuuri diktaadile alluma.

Veelgi enam, valitsus blokeerib ka veebisaite. Interneti kasutajad teavitavad teineteist kiiresti poliitilistest sündmustest, kohe kui need toimuvad. Tiibetlaste ja hiinlaste, rahva ja inimeste vahelise dialoogi huvides on eluliselt tähtis, et neil oleks täpne teave. Läbirääkimisi saab pidada vaid faktidest lähtuvalt ja ajakirjandusvabadus Hiinas on tähtis eeltingimus, et see juhtuks. Peab olema vabadus kirjutada, et võimaldada ajakirjanikel teavitada Hiina ülejäänud elanikkonda sellest, mis toimub Tiibetis.

Löögem meie, Euroopa, rusikas lauale ja seiskem inimõiguste eest Hiinas. See on vajalik samm selleks, et Hiina ja Tiibeti vaheline dialoog taas käima saada. Las Hiina astub selle ühe sammu õiges suunas ja sillutab teed dialoogiks, või, Hiina filosoofi Lao Tzu sõnadega: „tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust”.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Ma olin 2008. aasta märtsis Tiibetis toimunud kurbade sündmuste ajal Hiinas ja sain sündmusi jälgida ainult Interneti vahendusel, sest Tiibetisse meid ei lubatud. Nägin siis, kui paljud Tiibeti elanikud vajavad abi.

Usun kindlalt, et käesoleva resolutsiooni kaudu peab Euroopa Parlament edastama Hiina valitsusele Tema Pühadus dalai-laama sõnad selle kohta, kuidas Tiibetil pole separatistlikke suundumusi ja ta püüdleb ainult Tiibeti kultuurilise autonoomia tunnustamise poole Hiina piires.

Ma mõistan, et EL püüab luua Hiinaga häid majandussuhteid ja me edastasime selle sõnumi 2008. aasta märtsis oma aruteludel Hiina valitsuse ja parlamendiliikmetega Pekingis siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni delegatsiooni visiidi raames. Siiski ei saa me jääda Tiibeti olukorra või pideva inimõiguste rikkumise, karistusmeetmete, kannatuste ja vägivalla suhtes ükskõikseks.

Ootan, et dalai-laama Indiasse eksiili siirdumise 50. aastapäeva puhul lubaksid Hiina ametivõimud sõltumatutele vaatlejatele ja välismaa meediale piiramatu juurdepääsu Tiibetile, et kohapealset olukorda hinnata.

  Victor Boştinaru (PSE). – (RO) Volinik, sooviksin teid tänada teie tasakaalustatud seisukoha eest, mille te täna taas kord parlamendi täiskogu istungil esitasite.

Euroopa Liidu suhted Hiinaga on strateegilise tähtsusega kõigi Euroopa Parlamendi liikmete jaoks ja neil on praegu ja tulevikus tohutu globaalne järelmõju. Oodanuksin, et me oleksime arutanud Euroopa Liidu koostööd Hiinaga ülemaailmse finantssüsteemi reformimisel, arvestades Hiina tasakaalustatud ja konstruktiivset seisukohta, eriti nüüd, enne G20 Londoni tippkohtumist. See oleks olnud õige aeg Aafrika lülitamiseks ühisesse päevakavasse, arvestades suurt rolli, mida Hiina seal praegu ja ilmselt ka edaspidi etendab.

Vaatamata neile ilmselgetele küsimustele, hoolimata Euroopa Komisjoni koostööplaanidest Hiinaga ja vastandudes 27 liikmesriigi palju järjekindlamatele ja rohkem tasakaalustatud koostööplaanidele Hiinaga, märgin kahetsusega et meie Euroopa Parlamendis muudame selle strateegilise suhte küsimuseks ja etturiks fraktsioonide valimiskampaanias.

Inimõigused on ja peavad olema peamine prioriteet, kuid nad ei saa olla ainus.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Proua juhataja, 1950-ndate aastate alguses sundis Hiina valitsus Tiibeti esindajaid allkirjastama kokkuleppe, millega ta tagas Tiibetile kaugeleulatuva autonoomia. Neist tagatistest ei saanud midagi. Avalikkuse surve ja olümpiamängude boikoteerimise hirmu tulemusena alustas Hiina valitsus dalai-laama esindajatega kõnelusi. Siiski peeti neid kõnelusi ärritavalt madalal tasemel ja lisaks sellele sarnanes dialoog suhtlusele kahe erinevale kanalile lülitatud televiisori vahel.

Me ei soovi dialoogi, me soovime läbirääkimisi. Me tahame, et hiinlased dalai-laama esindajatega väljapakutud memorandumi alusel läbirääkimisi peaksid. Kui Hiina valitsus arvab, et see memorandum ei ole hea alus, siis las ta põhjendab oma arvamust, selle asemel et varjuda üldise avalduse taha, et see pole muud kui memorandum, mis pakub välja Tiibeti iseseisvuse, mis pole absoluutselt tõsi.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – Proua juhataja, ma toetan täielikult seda, mida ütles volinik, et dialoog ja suhtlemine on eluliselt tähtsad. Samal ajal peame tunnistama, et see, mida me täna näeme, on ilmselge poliitilise tahte puudumine Hiina poolel tõsise ja tulemustele suunatud dialoogi pidamiseks dalai-laama esindajatega.

Paljudele meist on Tiibeti teema, Tiibeti autonoomia, Hiina ametivõimude lakmuspaberiks. Tiibet peegeldab inimõigustealast olukorda Hiinas, samuti inimõiguste kaitsjate, nagu Hu Jia, 2008. a Sahharovi preemia laureaadi, olukorda. Ma ei näe praegu saalis härra Fordi, kuid sooviksin talle kinnitada, et inimõigused on alati olnud ja jäävad alati meie poliitiliste prioriteetide etteotsa.

  Tunne Kelam (PPE-DE). – Proua juhataja, Hiina valitsus on nimetanud Tiibeti okupeerimise aastapäeva „rõhutute vabastamise päevaks”. Kahjuks kasutatakse endiselt seda orwelllikku newspeaki: orjus on vabadus; valed on tõde. Kuid see näitab et Hiina kommunistlikest juhtidest on saanud omaenda halva südametunnistuse kauaaegsed vangid.

Tiibeti tõelise autonoomia saavutamine on tihedalt seotud ühe teise kuupäeva sõnumi mõistmisega: varsti möödub 20 aastat Tiananmeni üliõpilaste demokraatialiikumisest.

Hiinas tõelise demokraatia saavutamine on võtmeks lahendusele Tiibetis, kuid aeg on ots lõppemas ja palju sõltub meie endi moraalsest meelekindlusest.

Samuti kutsun nõukogu eesistujat üles tegema sel puhul meie resolutsioonile sarnast avaldust ja samuti juunis Tiananmeni väljaku veresauna puhul.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua juhataja, see arutelu on lühidalt, kuid selgelt taas näidanud meie suur muret Tiibeti olukorra pärast. Sõnavõtud on rõhutanud, et see mure on tõeline ja põhjendatud, 50 aastat pärast Tiibeti ülestõusu 10. märtsil 1959. Lisaks sellele ma arvan, et meie arutelu on samuti rõhutanud vajadust, et mõlemad pooled kiiresti dialoogi jätkaksid. Ma ütlen „dialoogi”, sest dialoog on alati esimene tähtis samm enne läbirääkimiste juurde jõudmist. See on samuti parim viis frustratsiooni ja vägivalla vältimiseks noorte tiibetlaste hulgas. Ma arvan, et see on väga kõlav põhjendus. Seetõttu on sisulisem dialoog mõlema poole huvides.

Dalai-laama on austatud usujuht ja muuhulgas Nobeli rahupreemia laureaat. Samas kui konkreetsed Euroopa juhid on temaga kohtunud erinevas, kuid tavaliselt usulises kontekstis, pole kohtumised poliitilises kontekstis meie poliitika. Seda arvestades suhtleme me siiski tihedalt tema saadikutega, eriti dialoogiprotsessi edenemise küsimuses ja nii me ka jätkame.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Ka mina loodan, et Tiibeti rahvas võib saada vabaks, kuid ka seda, et nad ei pea elama ei riigi ega religiooni surve all.

Mulle on vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 5 esitatud viis resolutsiooni ettepanekut(1).

Hääletamine toimub täna kell 12.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Filip Kaczmarek (PPE-DE), kirjalikult. – (PL) Tiibeti põgenikud on 50 aastat nõudnud, et nende põhiõigusi austataks. Olen veendunud, et nende õiguste austamine ja Tiibeti rahvaga dialoogiprotsessi taasalustamine on selgelt Hiina huvides. Tänapäeva maailmas on riigi maine tähtis osa sellest, kuidas riik maailma majanduses ja rahvusvahelises koostöös toimib. Hiina keeldumine dialoogist dalai-laama esindajatega ja tiibetlaste äärmiselt mõõdukate nõudmiste tagasilükkamine kahjustavad tema mainet. Kõneluste alustamine õiguste üle, mis on kooskõlas Hiina põhiseaduse põhimõtetega, ei kujutaks Hiinale olulist ohtu. Tegelikult on tõsi hoopis vastupidine. Suured riigid ja suured rahvad peaksid olema suuremeelsed. Selline käitumine võib tõestada nende suurust.

Dialoogi pidamine Tiibetiga annab Hiinale võimaluse näidata oma head, positiivset poolt. Tiibeti ja tiibetlastega solidaarsuse ülesnäitamine pole hiinavastane. See väljendab muret inimõiguste, usu- ja keelelise vabaduse, kultuurilise mitmekesisuse ja õiguse pärast rahvuslikule identiteedile ja autonoomiale. Seega ei sekku me Hiina siseasjadesse, vaid lihtsalt püüame kaitsta standardeid ja väärtusi, mis on meile tähtsad igal pool: Euroopas, Aasias ja kogu maailmas. Hiinat pole mingil viisil välja valitud. Me kaitseme väikeste rahvaste õigusi, isegi kui see on raske või ebamugav. Sest me usume, et see on õige lähenemisviis.

(Istung katkestati kell 11.55 ja jätkus kell 12.05.)

ISTUNGI JUHATAJA: Hans-Gert PÖTTERING
President