Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on lühiettekanne kaheksast raportite seeriast, mistõttu palun kõigil liikmetele rangelt kinni pidada konkreetse toimingu jaoks antud kõnelemisajast, ning palun ka komisjonil hoida oma vastused teemakohased, muidu tekib meil probleeme päevakorrast kinnipidamisega. See aitab ka tõlke.

Järgmine päevakorrapunkt on härra Hutchinsoni raport (A6-0085/2009) arengukomisjoni nimel, aastatuhande arengueesmärkide kokkulepete kohta (2008/2128(INI)).

  Alain Hutchinson, raportöör.. – (FR) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on juba peaaegu kolm aastat tegelenud meie ja arengumaade vahelise koostöö tõhususe parandamisega. On tehtud mõningaid asju, ent vastupanu on tugev, eelkõige liikmesriikides, ning seetõttu tuleb teha veel suuri edusamme.

Miljonitele inimestele, kellest paljud on naised, on ligipääs tervishoiuteenustele ja põhiharidusele vaid unistuseks. Igapäevaselt ei käi koolis 72 miljonit last, kellest suurem osa on tüdrukud. Igal minuti järel sureb üks naine rasedusel või sünnitusel tekkivate komplikatsioonide tõttu ning iga kolme sekundi järel sureb üks laps haigusesse, mida arst suudaks edukalt vältida.

Geograafilisest vaatenurgast jätkub Sahara-taguses Aafrikas, nagu me tegelikult just meenutasime, kõige katastroofilisem olukord, ning kui asjad lähevad nii, nagu praegu lähevad, on oht, et see kestab veel palju aastaid.

Selles kontekstis on tõsi, et eelarvetoetus, mis on siis abisaajate riikide eelarvesse otseselt hõlmatud finantsabi, võiks edukalt tekitada paremini prognoositava abi, mis on suunatud prioriteetsetele sektoritele ja seega tõhusam. Seetõttu ongi komisjon lagedale tulnud ideega sõlmida aastatuhande arengueesmärkide (MDG) kokkulepped ning kavatseb need teatud riikidele välja pakkuda, et eraldada kuueks aastaks rahalisi vahendeid ja panna paika iga-aastane jälgimissüsteem, mis rõhutab tulemuste saavutamist tervishoiu ja hariduse alal.

Meie raport rõhutab sellise algatuse tähtsust, ent tõstatab ka rea küsimusi, mis vajavad selgeid vastuseid. Näiteks, milliste kriteeriumite täitmist nõuab komisjon arengumaadelt, et need saaksid püüelda sellist tüüpi kokkuleppe sõlmimise poole? Kui pikk on sellise projekti eluiga ja millised on tingimused, et seda teostada? Tahaksin rõhutada, et komisjon ei ole veel avaldanud ametlikku teatist teema kohta. Kui tahate rohkem teada, siis praegu ei ole muid sisedokumente, millele viidata, vaid ainult põhiteave arengukomisjoni veebilehel.

Kuigi komisjoni eelarvetoetusel on mitmeid positiivseid jooni, näiteks seotus tervishoiu ja hariduse alaste tulemuste saavutamisega või see, et seda planeeritakse üldiselt kolme aasta peale, peaksite teadma, et see on ideaalist kaugel. Tuletan teile näiteks meelde, et komisjon, nagu ka enamik teistest abiandjatest, annab eelarvetoetust vaid nendele riikidele, kus rakendatakse Rahvusvahelise Valuutafondi programmi. Situatsioon on eriti keeruline, kui teame, et sellised programmid võivad piirata valitsuse suutlikkust investeerida arengusse, ja kui seatakse liiga ambitsioonikad eesmärgid, eriti seoses inflatsiooni ja eelarve puudujäägiga.

Isegi siis, kui komisjon otsustab pikas perspektiivis eelarvetoetust anda, ei ole midagi, mis garanteeriks, et see abi ise ei saa selliste bürokraatlike toimingute objektiks, mis meile teadaolevalt viivad oluliste viivitusteni abi jagamisel.

Kokkuvõttes on eelarvetoetuses tõsiselt puudu läbipaistvusest ja kaasatud riikide ning nende rahvaste omavastutusest. Rahastamislepinguid avalikustatakse harva ning komisjon ei hõlma standardpraktikana kodanikuühiskonna organisatsioone ja parlamendiliikmeid oma dialoogidesse arengumaade valitsustega, nagu juba varem mainisime.

Sellest hoolimata tunnustatakse tänapäeval laialdaselt fakti, et tõhususe nimel ei pea areng olema ainult valitsuste, vaid ka arengumaade inimeste kätes.

Kokkuvõttes on aastatuhande arengueesmärkide kokkulepped võimalus meie abi tõhusust suurendada, juhul kui see väga selgelt defineeritakse, koos abikõlblikkuse, teostamise ja hindamise tingimustega. Seega rõhutab raport algatuse olulisust, nõudes ettevaatlikkust ja rõhutades vajadust, et komisjon oleks selgesõnalisem kavatsuste osas ja reageeriks raportis tõstatatud konkreetsetele küsimustele.

Ma ei taha lõpetada ilma hetkeks peatumata kontrollikoja hiljutisel eriaruandel „EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Sahara-taguses Aafrikas“. Aruande kokkuvõtted on murettekitavad. Rahanduslikust küljest näeme, et riigiabi maksmine tervishoiusektorisse ei ole alates 2000. aastast suurenenud. Lisaks sellele tundub, et eelarvetoetust on Sahara-taguses Aafrikas tervishoiusektori jaoks väga vähe kasutatud. Seega mõistate, volinik, miks naaseme oma raportis idee juurde, et peame täiesti kindlalt rohkem tervishoiusektorile keskenduma, aga ka selle juurde, et miski ei garanteeri, et aastatuhande arengueesmärkide kokkulepped meil seda saavutada võimaldavad.

  Louis Michel, komisjoni liige. – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahan kõigepealt tänada arengukomisjoni ja selle raportööri härra Hutchinsoni selle raporti eest, mis pöörab tähelepanu mitmetele küsimustele ja muredele, mida me täielikult jagame.

Kui tahame saavutada 2015. aastaks aastatuhande arengueesmärke, siis on oluline, et oleks rohkem ja paremat arenguabi, samuti ka abi, mis on palju paremini prognoositav ja püsivam, nagu teie raport meile õigustatult meelde tuletab.

Need pingutused tehakse loomulikult mitmete vahendite kombinatsiooni kasutades. Ent minu vaatenurgast jääb eelarvetoetus riikides, mis seda lubavad, kas siis üldist või osalist, kõige paremini kohandatud ja sobivamaks vahendiks.

Eelarvetoetus on parim viis tugevdada riiklikke süsteeme ja protsesse, suurendades riikide omavastutust, soodustades kooskõlastamist, vähendades tehingukulusid ja parandades sellega riiklike kulutuste haldamist ja kiirendades arengueesmärkide saavutamist.

Komisjon on juba märkimisväärselt suurendanud eelarvetoetuste kasutamist ja teeb seda ka järgmise kuue aasta jooksul kümnenda Euroopa Arengufondi raames. Selle eesmärk on muuta vahend tõhusamaks ja prognoositavamaks, nii et komisjon on liikmesriikide ja teiste huvigruppidega peetud nõupidamiste abil välja töötanud pikaajalise eelarvetoetuse vormi, mida nimetame aastatuhande arengueesmärkide kokkuleppeks ning mis on mõeldud riikidele, mis täidavad teatud kriteeriume: head tulemused minevikus, usaldusväärne riigi rahanduse haldamine, sobiv sektoripoliitika ja nii edasi. Aastatuhande arengueesmärkide kokkulepe on loomulik areng üldistest eelarvetoetustest, mitte ainult sellepärast, et see on paremini prognoositav, vaid eelkõige sellepärast, et see on keskendunud tulemustele ja võib saada vastuse, mida kohaldatakse vastavalt tulemuslikkusele. Need on partnerriigid, mille eesmärk on suunata oma poliitikad ja kulud aastatuhande arengueesmärkidele.

Aastatuhande arengueesmärkide kokkulepe pakub järgmisi põhielemente: kuueaastane kohustus, st kuus tervet aastat erinevalt tavapärasest kolmest aastast üldiste eelarvetoetuste puhul; garanteeritud ja fikseeritud makse suuruses vähemalt 70% kõigist kohustustest, tingimusel, et ei rikuta tingimusi, mille kohaselt maksed tasumisele kuuluvad, ega koostöö põhilisi ja olulisi elemente; muutuvkomponent kuni 60%, mille eesmärk on premeerida tulemuslikkust, et saavutada aastatuhande arengueesmärke ja mis on seotud tulemuslikkuse näitajatega, peamiselt tervishoiu ja hariduse alal ning ka edusammudega riigi rahanduse haldamises.

Riigid on abikõlblikud siis, kui eelarvetoetusi on praktikas juba rahuldaval moel osana üheksandast Euroopa Arengufondist kasutatud, ning ka siis, kui näitavad üles suurt pühendumust, et tagada aastatuhande arengueesmärkide jälgimine ja saavutamine. Selle eesmärk on parandada riikide eelarveressursside haldust, kus doonoritel on oma koordineerimine.

Pärast kümne riigi hindamist sõlmis komisjon neist seitsmega aastatuhande arengueesmärkide kokkulepped: Burkina Faso, Ghana, Mali, Mozambique, Rwanda, Uganda, Tansaania ja Sambia. Neid programme tutvustati liikmesriikidele, kes määrasid neile auhinna, eelmise aasta detsembris. Kolm kokkulepet on juba sõlmitud: Sambia ja Rwandaga, –mille ma isiklikult allkirjastasin – ja ka Maliga. Teised viiakse lõpule järgmise paari nädala jooksul. Kokku maksavad need seitse programmi umbes 1,8 miljardit eurot. Teiste sõnadega: umbes 50% kogu üldisest eelarvetoetusest ja umbes 14% kümnenda Euroopa Arengufondi poolt riiklike näidisprogrammide jaoks mõeldud finantsidest.

On arusaadav – tegelikult teie raport soodustab seda – et üritame seda meedet laiendada ka teistele riikidele, kaasa arvatud mitte-AKV riikidele, vastavalt esimestest riikidest saadud kogemustele. Loomulikult tuleb leida muud lähenemisviisid riikidele, mis ei ole veel eelarvetoetuseks abikõlblikud, ent aastatuhande arengueesmärkide kokkulepe annab tähtsa panuse abi tõhususe suurendamisse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise protsessi kiirendamisse.

  Juhataja. – Küsimuse arutelu lõpetati.

Hääletus toimub teisipäeval, 24. märtsil 2009.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Toomas Savi (ALDE), kirjalikult. – Aastatuhande arengueesmärkide kokkulepe tähendab olulist sammu selgema teekaardi ja eesmärkide saavutamise suunas. Loomulikult on tähtis, nagu raportöör välja tõi, et komisjoni liigsed haldustoimingud nende kokkulepete potentsiaali ei vähendaks.

Euroopa arenguabi tingimuslik iseloom võiks prevaleerida vaid siis, kui Euroopa Liit toimiks monopolina, olles ainus arenguabi pakkuja. Hetkel on meie pingutused näiteks Aafrikas üsnagi asjatud, sest Hiina Rahvavabariik kasutab poliitilist dumpingut, pakkudes abi, ent ei nõua üleminekut demokraatiale ja õigusriiki ning inimõigustest kinnipidamist.

Mõned Aafrika riikide valitsused võivad komisjoni bürokraatiat takistada, eirates meie arenguabi pakkumist, mis on äärmiselt ohtlik, kuna sellega kaotame oma võimaluse neid riike õigesse suunda juhtida.

Tahaksin paluda, et komisjon selle küsimusega tegeleks, lihtsustades toiminguid ja säilitades samal ajal piisava kontrolli pakutavate ressursside jaotamise üle.