Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B6-0174/2009

Arutelud :

PV 01/04/2009 - 13
CRE 01/04/2009 - 13

Hääletused :

PV 02/04/2009 - 9.23
CRE 02/04/2009 - 9.23

Vastuvõetud tekstid :


Arutelud
Kolmapäev, 1. aprill 2009 - Brüssel EÜT väljaanne

13. Rahvusvaheliste läbirääkimiste avamine eesmärgiga saavutada Arktika kaitse konventsiooni vastuvõtmine (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamise kohta eesmärgiga saavutada Arktika kaitse konventsiooni vastuvõtmine.

 
  
MPphoto
 

  Alexandr Vondra, nõukogu eesistuja. Proua juhataja, nagu me kõike teame ja iga päev lugeda võime, on Arktika tähtsus kasvamas ning see väärib ka Euroopa Liidu suuremat tähelepanu.

Seda toonitati oktoobris vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioonis. Mul on hea meel, et saan täna pärastlõunal arutada seda teemat, mis on minu teada teie jaoks väga tähtis.

Vaid kolmel ELi liikmesriigil on maa-alad Arktika piirkonnas. Sellegipoolest ulatub kliimamuutuse ja sealse inimtegevuse mõju Arktika piirkonnast palju kaugemale. Arktikas toimuv mõjutab märgatavalt tervet ELi. Siiani on Arktikat hõlmavaid küsimusi kaldutud Euroopa Liidus lahendama eri valdkondade poliitika raames, näiteks merenduspoliitikas või võitluses kliimamuutusega. Kuigi uue põhjamõõtme raames toimuv koostöö hõlmab Euroopa Arktika alasid, ei ole liit töötanud välja laiaulatuslikku Arktika-poliitikat, mis koondaks kõik asjaomased poliitikavaldkonnad.

See on nüüd muutumas. Eelmise aasta märtsis esitasid kõrge esindaja Solana ja volinik Ferrero-Waldner Euroopa Ülemkogule ühisaruande kliimamuutuse ja rahvusvahelise julgeoleku kohta. Aruandes toonitati uut strateegilist huvi Arktika piirkonnas. Selles juhiti tähelepanu kaugeleulatuvale mõjule, mida avaldavad keskkonnamuutused Arktikas, ning tunnistati, et see võib tuua kaasa rahvusvahelise stabiilsuse ja Euroopa julgeolekuhuvidega seotud tagajärjed.

Aruandes kutsuti üles töötama välja eriomane ELi Arktika-poliitika, mille aluseks on piirkonna kasvav geostrateegiline tähtsus ja milles võetakse arvesse selliseid teemasid nagu juurdepääs ressurssidele ja uute kaubateede võimalik avamine.

Pärast seda esitas komisjon möödunud aasta novembris teatise ELi ja Arktika piirkonna kohta. Selles arutati mitmeid piirkonda puudutavaid strateegilisi ülesandeid ja pakuti välja konkreetsed meetmed kolmes põhivaldkonnas: Arktika kaitsmine ja säilitamine koos tema elanikkonnaga; loodusvarade säästva kasutuse edendamine; panuse andmine Arktika tõhustatud mitmepoolsesse valitsemisse. Viimast punkti käsitleti eelmise aasta oktoobri resolutsioonis.

Oma teatises tegi komisjon ühe oma poliitikaeesmärgina eraldi ettepaneku, et EL peaks oma töös toetama ÜRO mereõiguse konventsioonil (UNCLOS) põhineva Arktika ühise valitsemissüsteemi edasist arengut, ning pooldas uute õigusvahendite kavandamise asemel juba olemasolevate kohustuste täielikku rakendamist. See on teatise üks põhielemente.

Oma eelmise aasta detsembri järeldustes väljendas nõukogu selget rahulolu teatisega ja leidis, et see on esimene samm Euroopa Liidu tulevase Arktika-poliitika kujundamisel.

Nõukogu nõustus komisjoniga, et EL peaks eesmärgiks seadma Arktika kaitsmise koostöös selle elanikega ning et ta peaks tegelema Arktikas ilmnevate probleemidega süstemaatilisel ja kooskõlastatud viisil. Ta leidis, et ELi eesmärke on võimalik saavutada üksnes tihedas koostöös kõikide Arktika partnerriikide, territooriumide ja kogukondadega, ning märkis ära ka valitsustevahelise koostöö piirkonnas.

Samuti kiitis nõukogu heaks komisjoni kavatsuse taotleda alalise vaatleja staatust, et esindada Euroopa Ühendust Arktika Nõukogus. Nõukogu rõhutas ennekõike asjaomastele rahvusvahelistele konventsioonidele vastava mitmepoolse koostöö tähtsust ning tõstis esile eriti ÜRO mereõiguse konventsiooni.

Kooskõlas komisjoni teatisega ei väljendanud ta mingit toetust rahvusvahelise lepingu sõlmimise kavatsusele.

Sellele seisukohale tuginedes jätkab nõukogu nüüd tööd komisjoni teatises esitatud meetmete ettepaneku üksikasjade kallal. Loodetavasti on minu tänase sõnavõtu põhjal selge, et nõukogu suhtub sellesse küsimusse väga tõsiselt.

Me tunnistame täielikult Arktika piirkonna kasvavat strateegilist tähtsust. Oleme nõus, et Euroopa Liidul peaks olema kõikehõlmav ja järjekindel poliitika. Nõukogu hoiab Euroopa Parlamenti asjade edasise käiguga kindlasti igati kursis ja on tänulik teie jätkuva huvi eest selle teema vastu.

 
  
MPphoto
 

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua juhataja, sooviksin tänada Euroopa Parlamenti tema huvi eest Arktika vastu ning öelda samuti, kui väga me hindasime teie eelmise aasta oktoobri resolutsiooni Arktika valitsemise kohta. See andis poliitilise tõuke komisjoni enda tööle juba nimetatud teatise „Euroopa Liit ja Arktika piirkond” kallal, mis võeti vastu eelmise aasta novembris.

Aga miks on see nii oluline? Oleme teiega ühel meelel, et Arktika piirkond väärib rahvusvahelist tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Teaduslikud tõendid näitavad, et kliima muutub Arktikas palju kiiremini kui ülejäänud maailmas. Ainuüksi viimase kuue aasta jooksul on mandrijää paksus põhjapooluse lähedal vähenenud poole võrra ning võib olla jõudnud punkti, kus muutused on pöördumatud. See on selge hoiatav märk, mida eirata oleks meist rumal. Arktika järsk muutumine avaldab mõju selle elanikele, maastikule ja loomastikule nii maal kui ka merel.

Niisiis on käes aeg tegutseda. Sel põhjusel võtsime vastu teatise, mis on esimene samm ELi Arktika-poliitika suunas, rajades aluse kõikehõlmavama käsitusviisi jaoks. Teatises keskendutakse kolmele laiaulatuslikule eesmärgile: Arktika kaitsmine ja säilitamine täielikus koostöös selle elanikega; loodusvarade säästva kasutuse edendamine; mitmepoolse valitsemise tugevdamine.

Teatises esitatud ettepanekud on komisjoni väga põhjaliku analüüsi tulemus. Analüüs hõlmas konsultatsioone Arktika kõigi peamiste sidusrühmadega, sealhulgas nii ELi kui ka kolmandate Arktika riikidega. See oli vajalik seda enam, et Arktikale avaldavad mõju paljud ELi üleilmse ulatusega meetmed ja põhisuundumused, nagu integreeritud merenduspoliitika või kliimamuutus.

Seega sooviksin nende arutelude põhjal ja täna mõttevahetuseks esitatud resolutsiooni ettepanekut arvestades rõhutada, et Arktika piirkond erineb Antarktikast mitme olulise teguri poolest. Erinevalt Antarktikast, mis on tohutusuur, asustamata, ookeaniga ümbritsetud kontinent, on Arktika mereruum, mille ümber asuvad suveräänsetele riikidele kuuluvad asustatud maa-alad.

Seega on keeruline viia ellu mõte kehtestada üksnes Arktika jaoks välja töötatud siduv õiguslik kord, sest mitte ükski viiest Põhja-Jäämere rannikuriigist – ei Taani, Norra, Kanada, Venemaa ega Ameerika Ühendriigid – ei poolda seda. Seetõttu kardan, et niisugune ettepanek ei oleks selles etapis mitte ainult ebatõhus, vaid võib hakata kahjustama ka ELi rolli ja usaldusväärsust kogu Arktika-koostöös. Selle ettepaneku nimel pingutamise asemel teeniks ELi huve ja eesmärke paremini see, kui loodaks ulatuslikum mitmepoolne koostöö ja olemasolevaid õigusakte kasutataks paremini.

ÜRO mereõiguse konventsiooni ja teiste üldiste konventsioonide kaudu on juba loodud ulatuslik rahvusvaheline õigusraamistik. ÜRO mereõiguse konventsioonile tuginetakse ka vaidluste, sealhulgas merealade piiritlemisega seotud vaidluste lahendamisel. Soovime, et neid konventsioone rakendataks täielikult, ja peame väga oluliseks, et neid kohandataks vastavalt Arktika eripärale. Näiteks teeme ettepaneku luua õiguslik raamistik säästvaks kalavarude majandamiseks, mille puhul ei ole piirkondi ja liike veel muude vahenditega hõlmatud.

Teiseks teeme tihedat koostööd Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga, töötades välja ja jõustades kindlaid rahvusvahelisi standardeid ohutumaks navigeerimiseks Arktikas, võttes arvesse inimeste ohutust ja keskkonnasäästlikkust. See tähendab olemasolevate õigusnormide laiendamist või uute vastuvõtmist.

Kolmandaks kaitseme ka rahvusvaheliselt tunnustatud meresõiduvabaduse põhimõtet ja rahumeelse läbisõidu õigust. Rannikuriigid peaksid vältima diskrimineerivaid samme navigatsioonieeskirjade vallas. Kõiki meetmeid tuleb kohaldada täielikus kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega.

Neljandaks ei ole realistlik ettepanek korraldada rahvusvaheline moratoorium Arktika maavarade kaevandamise kohta. Suur osa hinnangulistest mineraali-, nafta- ja gaasivarudest asub kas Arktika riikide suveräänsel territooriumil või nende majandusvööndites ning osadel riikidel on väga kaugeleulatuvad plaanid jätkata uurimistegevust. Igal juhul nõuame, et Arktika maavarade kaevandamine ja kasutamine peab alati vastama kõige kõrgematele võimalikele keskkonna- ja säästvusstandarditele.

Oleme Euroopa Parlamendiga ühel meelel, et selles piirkonnas on vaja väga kiiresti meetmeid võtta, ning meie teatises esitatakse mitu järjepidevat ja konkreetset ettepanekut. Sellele tuginedes soovime jätkata teiega koostööd ELi Arktika-poliitika kujundamisel.

Ärgem kaotagem kunagi silmist meie ühist eesmärki ning tehkem koostööd Arktika riikide ja rahvusvahelise üldsusega, et leida parim ja tõhusaim viis, kuidas hoida ja kaitsta Arktikat tulevaste põlvkondade nimel.

 
  
MPphoto
 

  Anders Wijkman, PPE-DE fraktsiooni nimel. – Proua juhataja, olen osalenud Arktika piirkonnas mitmel kohtumisel, kus on keskendutud suures osas kliimamuutusele.

Tavaliselt on selliste kohtumiste esimene päev pühendatud tõsisele mõjule, mida globaalne soojenemine avaldab piirkonnale, selle loomastikule, elanike elatusallikatele jne. Teisel päeval käsitletakse väga sageli varude geoloogilise kasutamisega seotud võimalusi. See on pisut vastuoluline. Väidaksin, et geoloogiliste varude kiire ärakasutamisega kaasneksid kindlasti väga tõsised riskid.

Soostun, et me ei saa tõmmata täpset paralleeli Arktika ja Antarktika vahele – selles suhtes nõustun volinikuga. Kuna meil aga puudub arvestav ja säästev keskkonnaraamistik sedalaadi tegevuse jaoks, mida selle piirkonna riikides praegu uuritakse, siis ma arvan, et resolutsioon edastab väga tähtsa sõnumi: olge ettevaatlikud. Asjaolu, et selle taga on kõik fraktsioonid, on minu arvates märkimisväärne.

Me nimetame kolm võimalust, kuidas edasi liikuda: esiteks rahvusvaheline leping, mis sisaldab võrreldes Antarktikaga mõistagi erisätteid selle piirkonna kohta; teiseks moratoorium senikauaks, kuni tehakse uued teadusuuringud ning saadakse parem ülevaade piirkonnast ja selle haavatavusest või tundlikkusest, aga ka seniks, kuni kogutakse kokku tulemused mitme alternatiivse energiaallika kohta, mis arenevad praegu väga kiiresti. Võib-olla ei vajagi me tulevikus neid fossiilvarusid.

Seega leian, et isegi kui Euroopa Parlamendi kolleegid võivad olla eriarvamusel kõige vastutustundlikumate edasiliikumise viiside suhtes, on minu arvates väga märkimisväärne, et me kõik toetame seda resolutsiooni. Soovin rõhutada, et tahame liikuda äsja elavnenud mitmepoolsest koostööst ja dialoogist kaugemale; me tahame tagada keskkonna ohutuse ja elanike elatusallikate kaitse.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: LUIGI COCILOVO
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Véronique De Keyser, fraktsiooni PSE nimel. (FR) Härra juhataja, sooviksin teile kiirelt meelde tuletada, mis toimub Arktikas, et kõik mõistaks, mis on selles arutelus kaalul. Põhjapoolusel toimuv globaalne soojenemine suurendab soovi saada enda kontrolli alla piirkonna loodusvarad. Nagu ütlesite, lihtsustab jää sulamine tohutute nafta- ja gaasivarude kasutamist ja laevatatava veetee avamist ida ja lääne vahel, mis säästaks kaubalaevade jaoks tuhandeid kilomeetreid, aga osutub kahjuks katastroofiliseks keskkonnale.

Viie piiririigi – Kanada, Taani, Venemaa, Ameerika Ühendriikide ja Norra – võimutaotlused piirkonnas toovad kaasa ilmselged pinged. Kanada välisminister teatas sel nädalal, et Kanada võim Arktika maa-aladel ja vetes on pikaajaline, kindel ja põhineb ajaloolisel omandiõigusel. Samuti sõnas ta, et Kanada valitsus on lubanud suurendada poliitilist seiret ja sõjalisi jõudusid Kanadale kuuluvates Arktika vetes.

Need sõnad kordavad kajana Kremli teadaannet oma kavatsuse kohta kasutada Arktikas oma huvide kaitsmiseks sõjalisi jõude. Siiani on seda strateegilist piirkonda reguleeritud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel, millele kirjutas 10. detsembril 1982. aastal alla 150 riiki. Selles on sätestatud, et rannikuriikidel on kontroll piirkonna üle, mis ulatub kuni 200 meremiilini nende rannikust, ning neil on majanduslikud õigused merepõhja ressurssidele, aga seda piirkonda võidakse laiendada, kui riik suudab tõendada, et mandrilava ulatub kaugemale kui 200 meremiili. Neil on kuni 2009. aasta maini – mis on väga lähedal – aega esitada sellekohane taotlus ÜRO-le.

Venemaa astus esimese sammu 2001. aastal, sellest on tingitud ka praegune rahutus. Mis puutub minu fraktsiooni ja Michel Rocardi, kes algatas selle arutelu Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ja kes nimetati hiljuti Arktika saadikuks, siis energeetikale, keskkonnale ja sõjalisele julgeolekule avalduvat mõju arvestades ei ole mereõiguse konventsioon Arktika jaoks piisav. Põhjapoolus on üleilmne vara ja seda tuleb kaitsta siduva hartaga, milles Euroopa Liit peab võtma juhtrolli. Me soovime puhast ja eelkõige sõjaväevaba põhjapoolust.

 
  
MPphoto
 

  Diana Wallis, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, see arutelu on ilmselgelt seotud meie eelmise aasta oktoobri resolutsiooniga Arktika valitsemise kohta. Meie fraktsioon on valmis toetama soovi sõlmida Arktika leping, aga veel enam tahame saavutada uut laadi valitsemist. Leping on ehk pigem sümboolne, aga meie nõuame, et tehtaks koostööd Arktika riikide ja eelkõige Arktika elanikega ning austataks neid. Nagu te juba ütlesite, on just inimesed need, kelle tõttu tuleb eristada Arktikat Antarktikast.

Meil on olemas rahvusvahelised struktuurid – Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) eeskirjad, rahvusvaheline mereõigus –, ent me vajame midagi asjakohasemat ja täpsemat. Me peaksime tuginema Arktika Nõukogu tööle. Lugupeetud volinik, te peaksite ühinema sellega võimalikult ruttu ja aitama tagada selle poliitilise suutlikkuse. Me peame iga hinna eest hoiduma liikumast tagasi endisaegsete võimutaotluste, territoriaalsete nõuete ja valitsustevahelise otsustusprotsessi juurde. Selles meie maakera hapras piirkonnas on vaja uut laadi valitsemist, mille puhul iga kodanik maailmas tunneks huvi või kaasatust.

Samuti peame näitama, et me sobime Arktika asjades kaasa rääkima, sest meie kui eurooplaste varasemad teod ei ole kiiduväärt. Meie meremehed ja kaupmehed laastasid Arktika keskkonda 17. ja 18. sajandil Teravmägede rüüsteretkedega. Just meie tööstusheide on see, mis on otseselt põhjustanud piirkonna äkilise kliimamuutuse, ning nüüd, sel väga äreval hetkel ähvardame suruda Arktika elanikele peale oma väärtused ja tavad. Me peame neid kuulama ja nendega koostööd tegema, sest ausalt öeldes on nemad kaitsnud oma keskkonda meist paremini. Meie fraktsioon ei toeta seetõttu 50-aastast moratooriumi.

 
  
MPphoto
 

  Godfrey Bloom, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, ma elan ühel ilusal saarel – see on kaunis saar, mida Euroopa Liit on viimase 15 aasta jooksul kavakindlalt hävitanud. Olen näinud prügilaid käsitlevat Euroopa Liidu direktiivi, millega on lubatud tööstusjäätmed – mida nimetatakse naerdes kompostiks – maha visata. Olen näinud, kuidas sajad tuhanded kalad kaadatakse Põhja-Jäämerre. Olen oma koduküla lähedal näinud, kuidas endistel imelistel nisu- ja odrapõldudel ning karjamaadel on hakatud kasvatama selliseid asju nagu siidpööris ja muud biokütuseks sobivad taimed, mis hävitavad meie keskkonda ja tõstavad toiduainete hinda.

Euroopa Liit soovib, et täidaksime oma taastuvenergiaga seotud eesmärgid. Kolmkümmend viis hiigelsuurt tuuleturbiini on meie kauni saare suurimad rüvetajad alates tööstusrevolutsioonist. Ja nüüd soovite saada enda võimu alla veel üht viimastest puutumata loodusega aladest maailmas – Arktikat. Härra juhataja, lugupeetud kolleegid, lubage öelda, et olen nõus proua Wallisega. Teie teod on kohutavad ja seepärast ärge jumala pärast toppige oma nina sellesse.

 
  
MPphoto
 

  Avril Doyle (PPE-DE). - Härra juhataja, volinikul on tõepoolest õigus. Arktika on Antarktikast mitmel põhjusel üsna erinev ning vaid mõni kuu tagasi, 8. oktoobril 2008 kõnelesin siin Euroopa Parlamendis samal teemal.

Nagu tookord ütlesin, on Arktikal aina tähtsam geostrateegiline roll meie maailmas ja viimase kümne aasta jooksul on selles piirkonnas kerkinud esile mitmesugused tõsised küsimused. Oleme nüüd silmitsi siiani suletud mereteede avamisega, mis on otseselt kliimamuutuse tulemus. See ei tule üllatusena, sest Arktika soojeneb palju kiiremini, sealne temperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud kaks kraadi võrreldes ülejäänud maailma keskmise näitajaga, mis on vaid 0,6 kraadi.

Sellele väga haavatavale ökosüsteemile avaldavad aina suuremat survet ressursinäljas riigid, kes soovivad kasutada piirkonna potentsiaali, ilma et nad võtaks nõuetekohaselt arvesse selle ülimat tähtsust maailma kliimat tasakaalustava jõuna.

Olen nõus proua Wallise mõttega, et üleskutse kehtestada kogu varude kasutamisele 50-aastane moratoorium ei ole praktiline ega mõistlik, aga arvan, et kõik tsiviliseeritud riigid võiksid nõustuda uute varude kasutamise piiratud moratooriumiga, mis kestaks kuni uute teadusuuringuteni.

Lisaks on ELi liikmesriikide hulgas lausa kolm Arktika riiki koos kahe EMP naaberriigiga, kes moodustavad rohkem kui poole Arktika Nõukogu liikmete arvust. Sellest piisab, et suudaksime ennast nimetatud küsimuse üleilmsel arutelul kehtestada selle sõna parimas mõttes.

Arktika on maailma kliima kontekstis väga tähtis ja ainuüksi seepärast peame osalema selle kauni ning – nagu eelkõneleja ütles – meie maailma ühe viimase puutumatu loodusega paiga uut laadi valitsemises.

 
  
MPphoto
 

  Martí Grau i Segú (PSE). (ES) Arktika piirkond on üks hapramaid meie planeedil. Selle loodusvarade piiramatu kasutamise tagajärjed ei oleks katastroofilised mitte ainult ümbritsevate alade ja põliselanike, vaid kogu maailma jaoks.

Ulatuslike alade sulamine on muutnud need ohud tegelikkuseks, tekitades vajaduse uute üleilmsete õigusaktide järele, millega kaitstaks Arktikat ja mis oleks sarnased Antarktika kehtivate õigusaktidega, kuid võtaks arvesse erinevusi, mida arutelu käigus juba toonitati.

Me vajame rahvusvahelist lepingut kõigi asjaomaste poolte vahel, kelle hulka kuulub kahtlemata ka Euroopa Liit, et kaitsta Arktika ainulaadset keskkonda, tagada igasuguse inimtegevuse täielik säästvus ja võtma uutel ligipääsetavateks muutuvatel mereteedel kasutusele mitmepoolsed laevatamiseeskirjad.

Arktika Nõukogu on enda loomisele järgnenud aastate jooksul olnud eeskujuks, kuidas ühiseid probleeme koostöös hallata. Praegusel keerukal ja ebakindlal ajal peaksime süvendama seda meelsust ja arusaama, et vältida naaberriikide või teiste rahvusvaheliste osaliste kaasamist geostrateegilistesse vaidlustesse ja mitte unustada meie kõigi eesmärki, milleks on selle suure ühispärandi kaitsmine.

 
  
MPphoto
 

  Laima Andrikienė (PPE-DE). – Härra juhataja, täna arutame Arktika kaitsmist, mis on väga terav küsimus – ja seda mitte ainult Euroopa Liidus.

Esiteks arvatakse, et Arktika piirkonnas on ulatuslikud energiavarud – koguni 20% maailma avastamata tehniliselt taastatavatest varudest – ja kiusatus neid kasutada on vastupandamatu. Teiseks on Arktika keskkond erakordselt õrn. Kogu maailma mõjutavad paljud muudatused, mis on juba käimas. Kolmandaks ähvardavad Arktikat territoriaalsed vaidlused. Me riskime suuremate konfliktide lahvatamisega selle piirkonna riikide vahel, kes soovivad kaitsta – sealhulgas sõjaliste vahenditega – seda, mida nad peavad oma riiklikeks huvideks.

Nüüd peab Euroopa Parlament oma seisukohta selgelt väljendama, sest ta ei ole siiani selles arutelus peaaegu üldse osalenud, välja arvatud meie resolutsioonis, mis võeti vastu eelmise aasta oktoobris ja milles nõuti rahvusvahelise lepingu sõlmimist Arktika kaitseks. Tuleb mainida, et ELi liikmesriigid ja EMPga ühinenud riigid moodustavad üle poole Arktika Nõukogu liikmetest. Nagu Ameerika Ühendriikides, nii peaks Arktika olema ka Euroopa Liidus strateegiline prioriteet.

Toetan täielikult meie ettepaneku projekti, mille kohaselt peaksid komisjon ja nõukogu tegutsema selle nimel, et kehtestada Arktikas geoloogiliste varude kasutamisele moratoorium 50 aastaks, kuni uute teadusuuringuteni. Meie Euroopa Parlamendis peaksime kutsuma komisjoni üles algatama läbirääkimised Venemaa ametiasutustega mitmel tähtsal teemal, mis on loetletud meie resolutsiooni projektis. On aeg lisada Arktika-teema ELi ja Venemaa eelseisva tippkohtumise päevakavasse.

 
  
MPphoto
 

  Christian Rovsing (PPE-DE). (DA) Härra juhataja, Gröönimaa on osa Taani Kuningriigist ja tal on omavalitsuses suur vastutusala. Arktika ei ole asustamatu. See ei ole reguleerimata maa-ala nagu Antarktika. Vastupidi – need maa-alad on Arktika riikide osad ja neis elab juba neli miljonit elanikku, kellest kolmandik on põliselanikud. Need rahvad ja riigid nõuavad õigustatult piirkonnas leiduvate varude ja võimaluste kasutamist. Vaid keskele jääval merel on rahvusvaheline staatus ning selle puhul loob Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon asjakohase õigusliku aluse. Seda mõtteviisi kinnitasid ka Arktika rannikuriigid 2008. aasta Ilulissati deklaratsioonis. Lisaks ÜRO mereõiguse konventsioonile on suur hulk muid asjakohaseid rahvusvahelisi ja piirkondlikke õigusakte. Vaevalt et on vajadust täiendava valitsemise järele. Heal juhul tuleb kohandada juba kehtivaid õigusakte. Taani on esitanud Arktika Nõukogule ettepaneku kontrollida ajakohastamise eesmärgil olemasolevaid lepinguid. See toimub ja peaks toimuma koostöös Arktika riikide ja elanikega.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock (PPE-DE). – Härra juhataja, Antarktika leping on ere üleilmne näide sellest, et rannikuriikide territoriaalsed nõuded saab rahumeelse koostöö ja teadusuuringute huvides kõrvale jätta. Kuna maailm seisab silmitsi globaalse soojenemisega, mis sulatab kahe piirkonna mandrijääd ja põhjustab merevee taseme tõusu, ning kuna Arktika jäätunud mereteed taasavanevad navigeerimiseks, siis tuleb kehtestada samasugune kord jäätunud – või peaksin ütlema sulava – Põhja-Arktika jaoks. Peatada tuleb kisklus võimu ja Arktika mineraalivarude pärast, mida näitab Venemaa lipu melodramaatiline heiskamine merepõhjas.

EL peaks üritama veenda viit Arktika rannikuriiki – Ameerika Ühendriike, Kanadat, Venemaad, Norrat ja Taanit – niisuguse lähenemisviisi arukuses.

 
  
MPphoto
 

  Johannes Lebech (ALDE). (DA) Härra juhataja, taanlasena, kes esitab selle resolutsiooni ettepaneku koos Diana Wallisega Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioonist, ei ole ma just eriti populaarne. Siiski arvan, et resolutsiooni põhisisu on õige. On hea, et EL keskendub Arktika piirkonnale. Ka väikeriikide Taani ja Norra jaoks on hea, et EL selle küsimusega tegeleb, nii et me ei pea olema vastamisi vaid selle piirkonna suurte tegutsejatega nagu USA ja Venemaa.

Siiski soovin öelda, et ma ei saa hääletada moratooriumi poolt, mida praegu resolutsioonis kavandatakse. Esiteks on see üsna ebarealistlik. Venemaa ja Ameerika Ühendriigid ei aktsepteeri seda mingil juhul. Pealegi arvan, et me peame, nagu ütles härra Rovsing, võtma arvesse selles piirkonnas elavaid inimesi, ning Gröönimaa elanikud ootavad mõistagi – ja loomulikult õigusega –, et nad saaksid kasutada oma territooriumil asuvaid loodusvarasid, nagu iga teine riik saab seda enda territooriumil teha.

 
  
MPphoto
 

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). (FR) Härra juhataja, lugupeetud volinik, tahaksin teile lihtsalt meelde tuletada, et jääväljadel olevad jääkarud olid need, kelle pealt me nägime, kui suur keemiline saastus kogu maailma mõjutab. Nende rasvast leiti diklorodifenüültrikloroetaani ja me teame kõik väga hästi, et seda ainet ei kasutata jääväljadel.

Igatahes soovin tänada komisjoni ettepaneku eest, mille ta tegi pärast siin, Euroopa Parlamendis peetud arutelu, sest kliimamuutuse tõttu tuleb väga kiiresti asuda kaitsma seda ainsat piirkonda, milleni inimeste kiskjalik käitumine ei ulatu. Me peame seda meeles pidama.

Muidugi on see – viitan proua De Keyseri öeldule – poliitiliselt pakiline, sest lõppude lõpuks peame midagi Arktika heaks ette võtma. Mõned selle mandri osade omanikud ihuvad sellele tõepoolest hammast. Teame väga hästi, et Venemaa, kellest me hiljuti kõnelesime, soovib kehtestada oma piirid kaugemal kui tema mereruum ja laiendada neid mandrilavast edasi. Seetõttu on see meie jaoks pakiline küsimus, sest Venemaa soovib ka sinna oma lipud ja sõjalised üksused paigutada, nagu Kanadagi.

Teie ettepanekust puudub võib-olla see, mida me eelmisel korral palusime – see on rahvusvaheline Arktika kaitse leping, mis võimaldab meil viimaks tagada selle kaitse.

 
  
MPphoto
 

  Alojz Peterle (PPE-DE). (SL) Me oleme tunnistajaks nii looduslikele kui ka inimestega seotud kriisidele Arktikas. Meie pingutuste siht peaks olema tagada, et neile ei järgneks poliitiline ega muu kriis. Nõue suhtuda Arktikasse vastutustundlikult on appikutse ja üleilmse valitsemise küsimus. Avaldan heameelt iseäranis püüdluste üle, mille puhul austatakse selle piirkonna põliselanikke.

 
  
MPphoto
 

  Paul Rübig (PPE-DE). (DE) Härra juhataja, lugupeetud volinik, daamid ja härrad, esiteks sooviksin tänada proua Ferrero-Waldnerit, kes on teinud Euroopa Parlamendiga väga tihedat koostööd ja on kindlasti kõige pühendunum volinik selles valdkonnas: hindan seda tõepoolest. Ta oli kohal ka meie eelmise nädala kohtumisel Euroopa Majanduspiirkonnaga: lõppude lõpuks on põhjamõõde siin eriti tähtis ja ka Diana Wallis on korduvalt rõhutanud, et Euroopal lasub selles väga eriline vastutus.

Arvan, et eriti finants- ja energiakriisi ajal oleme kohustatud tundma veelgi suuremat huvi selle valdkonna vastu ning vastama ka rahvastiku sellekohastele huvidele ja vajadustele, sest lõppkokkuvõttes ei ole inimene ja loodus vastasseisus, vaid peaksid teineteist täiendama. Sellest seisukohast lähtudes arvan, et me võime juhtida tähelepanu mõnedele tublidele edusammudele eriti energiapoliitikas ning võib-olla suudame intensiivistada koostööd selles valdkonnas.

 
  
MPphoto
 

  Alexandr Vondra, nõukogu eesistuja. Härra juhataja, mul on hea meel selle õigeaegse arutelu üle. Ressursside otsimise ja kliimamuutuse tulemusel on Arktika piirkond ulatuslike muudatuste künnisel. Tõenäoliselt ei ole mõjutatud ainult piirkond ise, nagu paljud siin täna on tunnistanud, vaid ka EL tervikuna. Nende muutuste taustal on oluline, et EL läheneks Arktika-teemale põhjalikult ja strateegiliselt, hõlmates hulga teemasid, nagu keskkond, transport, bioloogiline mitmekesisus, kliimamuutus, merendusküsimused, energeetika ja teadusuuringud, samuti põliselanike elatusallikate kaitse.

Leian, et nõukogu võtab seda küsimust praegu väga tõsiselt. Üldjoontes toetab ta komisjoni teatises esitatud ettepanekuid. See peaks olema alus Arktika-poliitikale, mis tuleb töötada välja kõikehaaraval viisil. Kui pöörduda nende poole, kes räägivad uuest lepingust, siis nõukogu ei ole veel seisukohta võtnud, sest ta vaatab praegu alles komisjoni ettepanekuid läbi. Sooviksin vaid meelde tuletada nõukogu detsembris tehtud järeldusi. Järeldustes ütleme, et ELi eesmärke saab saavutada vaid tihedas koostöös Arktika riikidega ning EL peaks suurendama oma osalust kooskõlas kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega.

Nagu juba ütlesin, uuritakse komisjoni ettepanekuid praegu palju üksikasjalikumalt. Usun, et need aitavad jõuda kokkuleppele, kuidas üldjoontes reageerida paljudele raskustele, millega me Arktika piirkonnas silmitsi oleme. Avaldan heameelt Euroopa Parlamendi huvi üle ja olen valmis andma teile taas aru, kui nõukogu on võtnud seisukoha.

 
  
MPphoto
 

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, nagu ma rõhutasin selle tähtsa arutelu alguses, peab Euroopa Liit võtma suurema rolli Arktika keskkonna kaitsel, toetades loodusressursside säästlikku kasutamist ja edendades Arktika mitmepoolset valitsemist. Oleme pühendunud Arktika kaitsele ja samal ajal on meie eesmärk aidata kaasa koostöösüsteemile, mis tagab säästvuse ning vaba ja õiglase juurdepääsu. Et nende oluliste püüdlustega edu saavutada, peame tegema tihedat koostööd kõigi Arktika riikide ja sidusrühmadega, nagu ma juba ütlesin.

Seoses sellega teeb komisjon ettepaneku, et uute õiguslike vahendite kavandamisele tuleks eelistada olemasolevate kohustuste täielikku rakendamist ja täpsustamist, et suurendada julgeolekut ja stabiilsust. Range keskkonnahaldus ja ressursside säästev kasutamine, samuti avatud ja õiglane juurdepääs. Samal ajal on EL juba rõhutanud, et väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvate piirkondade jaoks jäävad ülalnimetatud konventsioonist tulenevad keskkonnakaitse sätted üsna üldiseks, ning me jätkame tööd Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis teatavate raamistike edasiarendamise suunas, kohandades neid uute tingimuste või Arktika erijoontega. Näiteks uues ÜRO mereõiguse konventsiooni rakenduslepingus merede bioloogilise mitmekesisuse kohta riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades võiks võtta arvesse Arktikat; oleme esitanud oma taotluse ka Arktika Nõukogu eesistujale Norrale. Komisjoni taotluse vastuvõtmine nõuab kõigi Arktika Nõukogu liikmete ühehäälset otsust. Seda otsust, mis peaks tehtama 29. aprillil – seega lähiajal – võib negatiivselt mõjutada algatus, milles tehakse võib-olla ettepanek Arktika lepingu kohta, seega peaksime olema sellega ettevaatlikud.

Lõpetuseks lubage mul öelda, et Arktika rannikuriigid eelistavad selgelt tugineda ÜRO mereõiguse konventsioonile. Euroopa Liit peab seda arvesse võtma, kui soovib teha veelgi tugevamat koostööd Arktika, selle elanike ja loomastiku heaolu nimel. Seoses sellega ei tohiks me nõrgestada olemasolevaid koostööraamistikke, sest see ei vastaks tegelikult meie eesmärkidele ja huvidele. Samuti ei oleks see kooskõlas teie enda resolutsiooni projekti mõttega.

Kokkuvõtteks leian, et olud ei ole rahvusvahelise Arktika lepingu jaoks veel õiged ning me peaksime pingutama pigem selle nimel, et kohaldada tõhusalt olemasolevat õigusraamistikku, täites seeläbi võimalikud lüngad ja kohandades eeskirju Arktika erijoontega. See tundub olevat palju teostatavam.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2 olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1).

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval, 2. aprillil 2009.

 
  

(1)Vt protokoll.

Viimane päevakajastamine: 22. juuni 2009Õigusalane teave